Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus (2019)

Tänav on selles suhtes tänuväärne eesti ulmeautor, et ta lühemad ja pikemad tekstid on peamiselt eestiainelised. Nii ka see romaan, mis kirjeldab üht õige ärevat perioodi aurupungi-Eestis. Tegemist on niisuguse maailmaga, kus Eesti on 18.-19. sajandi laadi oludes iseseisev riik koos teiste Balti- ja Põhjamaade riigikestega – on Soome, Rootsi, Taani, on erinevad Eesti läheduses asuvad läänemeresoome riigid, on Leedu. Läti asemel räägitakse Kura- ja Viidumaast (ehk siis liivlaste väikeriik; mainiti vist ka latgaleid), Venemaa kui selline ei jäänud tekstist meelde.

Nagu öeldud, sotsiaalne ja kultuuriline olukord paistab olevat 18. ja 19. sajandi paiku (aegajalt mainitakse valgustust, ainult et aurupungimõjuline. Nii ollakse liikumas tsepeliinide ja aurujõulise tehnika suunas; äärmuslikum on vast hiiglaslike tehisinimeste („tõrreinimesed“) loomise püüe, mille eesmärgiks teoorjusega koormatud talumeeste asemel kasulikumad tööinimesed saada.

Kui sai mainitud teoorjust (raamatus küll nii ei mainita, seega ehk minu fantaasia), siis elu Eestimaal pole kahtlemata miski kuldse aja Kungla rahva laadis paradiis. Valitseb monarhia (Toivo II!) ning lihtrahva osaks on riiki ja ülikuid ülal hoida. On ka omamoodi vahelüli ehk usuküsimuste ja ravitsemisega tegelevad hiislarid, kes võivad nõustada nii talumehi kui mõisnikke. Eestikeelne haridus (ja võimalus kõrgharidusele) on enamvähem ülikutele valla – muidugi, kui mainitud sai valgustuse ideed, siis on kõrgklassis olemas teatud grupp, kel peale huvi tehniliste uuenduste vastu on ka teatav soov maarahvast harida (keegi peab tehnikat käitlema, eksole).

Ja siit siis võrsubki romaani konflikt – valgustusmeelsed haritlased ja ülikud tahavad paremat maailmakorda kui on see ajalooline situatsioon, kus kohalikud riigid omavahel rohkem või vähem purelevad. Nii on ühel poolel aina hoogustuv Eesti ja Leedu vaheline mõõduvõtmine Läti aladel paiknevate Kura- ja Viidumaa riigikeste mõju all hoidmise asjus, teisel pool siis valgustatute ideaalid, eesmärgiks konfliktidevaba maailmakord – mis tuleks arvatavalt luua Eestist väga kaugel.

Nende kahe maailmavaate kõrval on nö traditsioonilise jõuna maarahvas, kes on küll truud riigialamad, aga võimaliku sõja pärast Leeduga kasvavad nende kohustused riigi ees, millega paratamatult kaasneb oma majapidamiste hooletusse jätmine. Ehk siis maarahval terendab ees näljahäda pluss sõjaga kaasnevad ohverdused. Selline olevik ja arvatava tulevik tekitab paratamatult rahulolematust.

Tänavi romaani tugevaim külg on see, et ta ei loo ühtegi ingellikku tegelast, kellele pöialt hoida (muidugi, vastavalt isiklikele veendumustele võib lugeja valida endale lemmiku). Nii ülikud kui talurahvas teevad mitmeid eetiliselt kahtlasi tegusid; ükski peategelane pole minu meelest moraalselt just eeskujuks. Nii valgustatud, riigitegelased kui talupojad võivad olla parajad tölplased – tõsi küll, mitte inimsoos peituva irreaalsuse kurjuse tõttu, nende tegudel on omad emotsionaalsed põhjused, mida autor ka välja toob.

Tegu pole puhtalt hüpoteetilise Eesti uurimisega – nii on siin need aurupungi realiteedid, mis valgustatute unistustes on õige kõrgelennulised; selles suhtes lõppeb romaan justkui poole pealt – mis sai Kolde mõisast edasi, kui kaugele nad jõudsid oma pudrumaale minekuga, ja kui nad ka kohale jõudsid, mis neid tegelikult ees oodata võis? (Loogiliselt võttes on vastus küll olemas, aga selle romaani reaaliate põhjal võiks ka veidi teisiti minna.) Kas raamatus reklaamitav selle uue kirjastuse järgmine romaan võib olla mõtteliseks järjeks (jajah, kas „Teaduse kaardivägi“ võib olla „Saladusliku tsaari“ sarnase seeria)?


ulmekirjanduse baas