Riina Rossa – Tulilind (2012)

Rossa on huvitav luuletaja, kes saab hakkama esmapilgul üsna põneva nähtusega – ta nimelt suudab muuta luule loetamatuks. Siin on sõnad, mis eraldi võttes on igati arusaadavad, aga kui neid on luuleridadesse paisatud, siis hakkavad need silme ees virvendama ja silm lihtsalt ei suuda nende külge haakuda. See on huvitav nähtus, eelkõige tabas see äratundmine mind armastuspoeemi “Tulilind” lugedes. Poeemi tegevuspaik on Räägusoo ja seal tabab luulemina fantastiline kirehoog. Iseeneset võiks selle poeemi pigem plaadistada, kuulates luuletaja hingestatud esinemist oleks sel kindlasti enam mõjuvõimu kui lihtsalt omaette paberilt veerides. Luuletuste pealkirjad ehk annavad natuke aimu sellest poeemist:

ARMUMÄNG RÄÄGUSOOS

KIRGEDE SAAGALIKUL ÖÖL

UDULOOR JAHEDALT EMBAB MIND SAMBLASES SOOS

UNERÜÜS SAMBLASOO SALAPÄRASELT KAHISES

UDU SEES ASJATA HÜÜAN SU NIME

UDUAUR KOOB KANGAST HALLI AURAVAT SIIDI

OLED MINU SAATUS, VALGUSTE VALGUS!

ÕRN ARM, SA PÄÄSTA MIND!

TUULED, TUULED, TULGE, MINU JUURDE!

TUNDEIKS VALMIS ARMUNUTE KEHAD

UNNE HEITES SÜNNIN UUESTI IGAL ÖÖL

HING IHKAB PUNASTE PILVEDE ALLA

OO, MÄNGI FLÖÖT, NUTA VIIUL

MIKS TRUMMID PÕRISEVAD LAISALT, NÕRGALT?

KÕRVUS KOSTMAS METSASARVE HÜÜD!

OO, KIRG, MU KAASLASEKS SA JÄÄ!

OO, SAMBLANE ARM, OO SÜLINE RÕÕM

HULLUTAV MUUSIKA, MIS HÕRK JA HELL

MÄNGIB SOOS MUUSIKA VARJUDE KEELES

OH, HELISE VEEL, MU HINGES FLÖÖT!

LAS TROMPET VAIGISTAB MU KIRGE, VALU

KULDSULGI VEEL RAPUTAN UNETEKILT

SAMBLASÜLIST ÄRKANGI ÜLES, HÕBEKILDUDE KILJATUS SÜLES!

KOIT JUBA KERIB KOKKU UDUTEKI

RÄÄGUSOO OOTAB SIND ...!

TULE, TULE RÄÄGUSOO OOTAB TULILINDU!

Ja seda siis ligi 40-50 leheküljel. Nagu pealkirjadest näha, poeem liigub ja areneb. Aga mis seal täpsemalt juhtub, no ei suutnud mõista.

Peale poeemi on siis valik Rossa möödunud luuleraamatutest. Üldiselt tundub, et autor on peale 2004. aastat pisut luulelisemaks muutunud, poeemgi kirjutatud 2008-2010. Üks luuletus kordub sõnasõnalt, esimeses versioonis on sel pealkirjaks “Mõttering”, teises versioonis aga “Nukrad hetked”.

Kokku on sel valikkogul 245 lehekülge, lisamaterjaliks on autori tutvustused ja mõned seletused tähelepanuväärsetest loomepalangutest.

MÕTTERING 

Ka värssides on mõttering
Leek puhtad sõnad
Lihtne hing
Lihtrahvalised sõnad.
Nukrad hetked
Lembe rõõmud
Valulised retked
Kõik tundub esmahoos
Selles nii kirjus loos
Nii õnnis hea
Et kaotama peaks pea.
Mu süda valutavalt
Virge
Mingu iga morn-virre
Teie hinge.
Nii ma ideaalitsema
Ei pea
Kus keegi teinud vea.
Siin kalliks pean
Ma iga rea
Mis sest, et
Keegi teinud vea.
Olen õnnesepp
Kes otsib sfääre
Otsin omi värsifääre
Otsin omi õnnesfääre.
Vahel otsin õmbluskääre.
Olen ise sepp
Olen vahel värsisepp
Olen, olen õnnesepp.

TARTU, TAARA, RIIK

Oo, EMAJÕGI, SUUR!

Siin ka minu juur.

SINU KALDAID TERVITAN!

Minu süda suurel rõõmul

Hakkab rõõmsalt tuksuma

Kui näen PLÄSKUT suurt ja uhket

SADAMATEATRIT, oh kui lahket.

“VANEMUINE” heliseval keelel

Oled ikka Eesti meelel.

Kasvatad siin Eesti sugu

Kes peab Eesti teatrist lugu.

Oo, ÜLIKOOL, NII SUUR!

Siin vaimuvalgus rahva uhkus

Üliõpilaste kooslusrohkus

SI NU SAMBAID TERVITAN!

Minu süda suurel rõõmul

Hakkab kohe tuksuma.

Tervitavad TOOMEL puud.

Tudengid MUSUMÄEL andvat suud!

Noored hoolsalt õpivad

Tarkust üles näitavad

Tee, mis TOOMELE läheb siit

Ees on RIIGIKOHTU viit

Eemal paistab BAERI piik!

Oo, EMAJÕGI, SUUR!

Siin on TARTU!

Siin on TARTU, TAARA, RIIK!

(Mai 2002, Tartus)

Riina Rossa – Helletused (2004)

Tuleb tunnistada, et taastutvus Rossa loomega on seepärast, et tahtsin lugeda midagi eriti halba, ja noh, pettuma ei pidanud. Seekordne raamat on siis poeem või lugulaul, millest pole midagi arvata (vabandust) – lihtsalt üks ekstaatiline ja looduslüüriline tekstijoru, mis ei ütle enamusele eesti keelt valdajaile suurt mitte midagi. Kahjuks kuulun sellesse tänamatusse mõistmatusse enamusse, piinlik küll. Aga raamatu juures on sissejuhatus, kus kirjas autori elutee ja tulevikuplaanid, mis on huvitavalt segane värk. Veider, aga see teos on Rossa raamatuist parima kujundusega. Ei ole halba ilma heata.

Lasen end kaasa viia helletava laulu huilatavat kaugust
Usun siiralt helletaja laulu hällitavat ausust.
Helletajana rändan põhjamaa metsades ringi
Päästan pesast välja kukkunud linde, helletavaid hingi.
Kallistan uhkelt seisvaid haabu, tema värisevaid lehti
Vaatlen haavalehti nagu muistse saaga laululehti.
Helletan haabu nagu kuldseid küünlaid tulele
Mõlgutan mõtteid haabade varjus esivanemate unele.
Päästan valla headuse helletavat jõudu
Igatsen maailmas rahu, et ei oleks sõdu ega mingit õudu.
Et helletajal oleks huilatustel muistne võlu
Et maailmas ei oleks kurjust ega valu.
(lk 7)

Riina Rossa – Maarjamaa mustrid ja mured II (2002)

Suisa rahvalauliku mõõtu, ee, asjad, mõni bänd saaks siit tarvilikku lüürikat kuulajate hullutamiseks. Poliitluule Eestimaa pärast südant valutavalt naiselt, või noh, olgem ausad, 21. sajandi Koidula, seekord polegi tegemist antiilukirjandusega, ikkagi vabavärss!

Maarjamaa mured III
pühendatud sotsiaalminister Nestorile 

Töötute tase näitab tõusutendentsi,
see kõigutama hakkab meeste potentsi
ja hiljem ka Kalevite kantsi.
Nii elab Maarjamaal meestesugu,
sest riik ei pea neist üldsegi lugu. 

Jaanuar 2001. Viljandis(lk 5)

LAULULIND 

Isamaa mu varandus.
MAARJAMAA mu pärandus.
EESTIMAA TÜTAR.
MAARJAMAA KUNINGANNA.
Oh, ei, ma Eestimaad anna!
Hinges ma kannan
Lootust ma leian
Tõde ma otsin
Elu ma trotsin
Otsin mõtteist tuge
Otsin oma EMAJÕG
Siin on kallas nii kauge
Ei siin elugi rauge.
Teretan Sind, mu laulude rand!
Igatsen Sind, mu MAARJAMAA pind!
Tartu vaim ma kiidan Sind.
Niikaua kuni laulab minu rind.
OLEN ju LAULULIND. 

Detsember 2001. Tartus(lk 16)

Ega vahet pole, kas Contra või Rossa spordiluule.

EESTI SPORDIKUNINGAS 

MEIE SPORDIKUNINGAS on spordimees.
Ta on kõigist spordimeestest ees.
MEIE ERKI jookseb hüppab,
viskab oda NOOLI.
Silmi välgutab ei miskit hooli... 

ERKI hästi sporti teeb
Veel ja veel ja veel!
Ikka teeb, ikka teeb.
See me VINGE EESTI MEES.
ERKIL aga silme ees.
CITIUS, ALTIUS, FORTIUS
Medaleid on nii, mis muda!
Sellest saab vast
KUNINGATEKODA. 

August 2001. Tartus(lk 21)

Poliitika, mu arm
pühendatud Eesti poliitika vaimsele isale Edgar Savisaarele 

Mu sees on arm.
Mu sees on hurm.
Ja sina õitsed seal... 

Küll ilus on arm.
Küll ilus on hurm.
Kui sina õitsed seal...
SEST ELU on KARM
POLIITIKA, MU ARM. 

Detsember 2001. Viljandis(lk 37)

Riina Rossa – Rahapada ehk Toodu ja Maali imelikud seiklused töö- ja rahamail. (2002)

“Maali nii oli selle naise nimi, kellest ma kirjutan, sulle, armas lugeja ilma ilustamata loo. See oli eriskummaline lugu, mis väärib, et ma natuke meenutan seda eriskummalist elu. Maalil oli Toomas, kodus kutsuti teda Tooduks. Toodu oli vähe koolis käinud ja üldse oli ta natuke imelik mees, tema suurimaks huviks oli rahalugemine. Aga, et raha lugeda, selleks peab ka raha olema. Toodu teadis, et rahalugemine on hea asi, aga töö tegemine veel parem asi. Toodu tegi igasuguseid lihtsaid töid, aga ärimees ei olnud Toodu veel kunagi olnud. Küll proovis ta luudasid teha. Suuremas linnas läheb luudasid palju vaja. Toodu käis mitmes metsas ringi, tegi oma viissada luuda valmis. Tänavapühkijad, aga ei ostnud tema käest ühtegi, sest Toodu luuad olid kallid. Tema ei teadnud kunagi, kui palju teised luuameistrid oma luudade eest küsisid.” (lk 1)

Selline on siis raamatu avalõik. Puuduvad oskused mõtteid korrastada peale säändse teose lugemist (no üllatus-üllatus). Jälle niivõrd vaba keelekasutus, et vapruse ja vabameelsuse eest võiks medali anda. Pluss on see, et iseenesest on tekstist leitav tegevus (võrreldes eelmise raamatu kummalise vaikeluga), põhimõtteliselt nagu mix Lembest, Padust ja kellestki kirjaoskamatust.

Omamoodi hämmastav, kui aeglaselt kulges selle 16 lehekülje lugemine, oma kolmveerand tundi sai selle kallal nikerdatud.

Võibolla on nii eripärane ja vabameelne keelekasutus tingitud sellest, et keegi lohakam inimene on autori käsikirjalist teksti arvutisse trükkinud? Või lihtsalt enesekriitika puudumine. Ei tea, tasub uurimist.

Paar sõna siis loo tutvustamiseks. Toodu muudkui kõrbes oma varasemate äridega kuni hakkas sugulastelt mädarõika juurikaid varastama ja neid kasvatama ning siis toodangut Tartu turul müüma. Sai kõvasti raha ja ostis tootmiseks ja perele elamiseks linnas maja, kuhu samuti asutas koerakuudi alla salajase rahapaja, mille olemasolu paljastas naisele oma surivoodil – naine pidi omakorda rahapada täitma ja selle siis tütrele jätma (vahepeal on küll nagu juttu kahest tütrest). Nojah, nainegi sureb viimaks ja tütar leiab selgeltnägija abiga rahapaja. Rublast sai vahepeal kroon, aga ei tost ole häda.

Ei oska muud öelda kui hämmastavalt ootamatu kirjutus, anderkraundi paralleelmaailm.

“Hüvasti, armas, lugeja, järgmiste lugudeni.” (lk 16)

Riina Rossa – Perapõrgu... Kes olid need mehed... ?! (2002)

“Päev oli suviselt soe – maikuu lõpp. Külast välja jõudes kuulasin lõo laulu, rohus siristasid sirtsud, sumisesid mesilased metsalillede peal. Oh, kui ilus suvine keskpäev see oli! Õitsesid juba toomingad kraavipervedel, sirelid alles hakkasid õide pakatama. Ja mis hääled ümberringi. Sookured kluugutasid kaugel soo ääres. Lidinat-ladinat oli õhk täis. Läksin kui väike murumuna, hüpeldes ja kareldes. Tükk maad käidud, väsisime. Ema oma suure ja mina oma väikese seljakotiga. Aga minna oli vaja.” (lk 4)

Kas saab olla midagi paremat kui raamat, kus on kokku 8 lehekülge? Avalehel on luuletus, mis paneb kahtlema enda mõistuses. Keeleliselt on raamat silmadele põnev litakas, selliseid lausekonstruktsioone ei kohta isegi enda postitustes.

Raamatu lõpuks selgub, et tegu polegi ilukirjanduse või unenäoga, see on hoopistükkis autori meenutus (kaanel on väga petlik määratlus “põnevik”!) - mida on mul raske mõistetavaks rekonstrueerida. No on viieaastane tüdruk kuskil Peipsilähedases talus, kellele meeldib maaelu ja kellele ei meeldi sugulastest suvitajad. Ühel maikuu päeval viib ema ta Perapõrgu nimelisse talukohta, kus nad saavad endile uue hobuse. Külaskäigu ajal juhatab Perapõrgu perenaine lapse majja, kus teda näidatakse voodites lamavatele haavatud meestele (metsavennad või?). Ning kutsutakse Inglikeseks. Tüdruk on vaatepildist šokeeritud ja ei räägi kellelegi nähtust. Aastaid hiljem läheb ta seda Perapõrgu kohta vaatama, mis nüüdseks mahajäetud. Ja ongi kõik. Lühidalt öeldes, kummaline raamat, täiesti iseseisev oma veidruses.