Milvi Lembe – Segased seigad (2013)

Tegemist on kui koomiksimaailmaga, pisut fantastiline keskkond ning kummalised tegelased kummastavate reaktsioonidega. Kui kirjandusel on (heaks) ülesandeks luua alternatiivset reaalsust, siis võib nüüd tõdeda, tõepoolest, autoril on see üpriski õnnestunud: formaalselt oleks justkui tegemist tänapäeva Eestiga, aga ei ole ka. Pool raamatut sisaldab põnevikku õelate vene luurajatega, mis aga peale ühe asjaosalise surma lihtsalt ära lahtub. Iseenesest mulle see võte meeldib, kui ilgelt tähtis liin korraga raamatust lihtsalt kaob, hea petekas, alateadlikult ikka ootad, et äkki midagi veel juhtub jne. Kuid – autor veabki ninapidi, lahtised otsad jäävad kuhugi kuklataha surisema. Aga muidu jah, Angela ja ta kolm meest, kes tahavad põhimõtetega kaunitari südant võita. Ning armukade Egle, kes üht neist meestest hoopiski endale tahab. Kuigi mees tahab nüüd Angelat. Aga Angela ei taha. Kuigi on ilus mees. Lõpuks juhtub see, mis ikka juhtub. Abielu.

Lembe teksti võiks iseloomustada kui ebatraditsioonilist naistekat, mis on omal moel muidugi värskendav lugemiskogemus. Juhtuvad asjad, mis juhtuvad, tegelaste reageeringud on väheke jaburad ja ka vanamoodsad, aga noh, vähemalt ei saa haigutades kurta, et keegi uimerdaks niisama. Peamine, et midagi muudkui juhtub! Vast kummalisim tegelane on Ants, kes on vahel kui kriminaalne ärimees, siis on juttu, et valitsuses tegev – ja ometi käib suva jotadega saarel nosu täis tõmbamas. Ehk on see autoripoolne osutus riigivalitsejate moraalsele kahepalgelisusele?

Sisu ongi veidike raske ümber jutustada, pool raamatut on siis kui verine põnevik, ja teine pool kui üks armuarusaamatuste jada. Angela-Gunnar-Egle, Angela-Rait-Ants, kõik tahavad muudkui abielluda ja armastada. Ent autoril on olnud vast lõbus seda kõike kirjutada, ja seniloetud Lembe romaanidest vast tegemist enim loetavama teosega. No selles suhtes, et harjumatult malbe tekst Lembe kohta, saab lugeda südametilku manustamata. Tekst on dateeritud 2007. aastaga, mis viib natuke mõttele, et kirjastus on ehk käiku lasknud käsikirja, mida algselt pole töösse võtnud. Ent kes teab.

“Rõõm südames peitis tagasihoidlikkuse kui musta pesu.” (lk 12) 

“Ants heitis uuesti voodisse, kuid ei saanud kuidagi sõba silmale. Mõtted tiirutasid kui väledad lambad paaniliselt siia-sinna.” (lk 104) 

“Teet oli pikka aega täitnud välisriigi julgeolekuteenistuse salajasi ülesandeid ja viinud läbi ka opertsioone, mis kahjustasid vabariigi sisemajandust.” (lk 119) 

“Kas tal naist polegi? Küll küsin, olen uudishimulik nagu iga teine naine kena mehe läheduses.” (lk 123) 

“Kahtlesin, kas on õige tema juures hommikut vastu võtta. Mis kavatsusega ta mind enda juurde kutsub? Ma pole veel kõigeks valmis... Aga ma armastan teda, miks ka mitte? Armastus on alati magus hullus. Lähen!” (lk 187)

Milvi Lembe – Elukäänakud (2009)

Kuna tegemist on hullu tekstiga ja tahan selle vaid võimalikult kiiremini mälust kustutada, siis järgneb nüüd tavapärasest veelgi seosetum postitus (aga vähemalt puuduvad pikad tsiteeringud!).

Juba avalõikudest paiskub lugeja ette ekstaatiline kirjutusviis, vahel tulistatakse ikka lühilausetega (no pidevalt tegelt) ja vahel trummeldatakse hüüumärkidega (no pidevalt tegelt), tunnen kuidas endalgi hakkab seepeale veri vemmeldama ja tahaks pööraseks minna: “Mõtted sähvivad hiirekiirusel.” (lk 6), tõepoolest. Lehekülg 8 on juba selline litakas heasoovliku lugeja näkku, et vajasin tõesti hetke rahunemiseks (no tegelt panin raamatu käest ja mõtlesin valjult “wtf?”). Raamat algab uskumatult ja tahaks omaette “möh” öelda, ma tõepoolest eelnevalt arvasin, et nüüd saab midagi veidrat lugeda, aga et see nii... veider on, pani õhku ahmima.

Huvitav, kui pensionärid seda loevad, kas nad peavad igaks juhuks rahusteid võtma? Võiks küll! Esimestest lehekülgedest paiskuvad näkku sellised suhterägastikud ja kepivariandid, et noh, selge see, lööb oimetuks, de Sade muigaks kurikavalalt või nõutult.

Väga teleseriaalilik fiiling on, just nagu need, mida stuudiotes filmitakse – pidevalt kohtutakse jumal teab milliste tegelastega kontoris või toas või uksel, olgu siis päev või öö, vahet pole; seda kõike võiks lausa näitelaval etendada (kui leiduks hulle, kes suudaks osaleda). Vahel tekib tunne nagu oleks autor istunud teleka kõrval ja kirjutanud seebikatest mahlasemaid intriige maha, et hiljem need kokku segada (järjekordseks) raamatuks (kirjandusliku väljenduseta, ent siiski äratuntavalt Eesti oludes), lihtsalt üks pidev tegevus ja action ühegi variatsioonita, ei mingit õhku ega tuulevinet. Nüristavalt halb.

Uskumatult tiirane tekst (mitte et süüdistaks autorit tiirasuses – ta lihtsalt püüab nii lugejaid köita), ja muidugi kohustuslikud ühiskonnateemalised siunamised. Huvitav on lugeda Rüütli ja Keskerakonna kaitsmisest (lk 219-220), noh, igaühele oma, pole lihtsalt harjunud ilukirjanduslikes tekstides nii selgesõnalise poliitsõnumiga – aga muidugi, kus mujal saab vabalt väljenduda kui kirjanduses.

Üks hetk muutub lugemine nüristavaks, tööks, ehk peaks tegema mingi skeemi, missugused naised millist meest jagavad ja vastupidi. Tegelased on nii ühtmoodi jälgid, et lihtsalt paha on lugeda (no vabandage nii väljendumast, aga vahel ei suuda lõputult neutraalne või tolerantne olla). Ei saagi aru, mis motiveerib tegelasi tegudele, mingi jabur viha ja agressiivsus teiste inimeste vastu (kui palju kähvatakse üksteise peale!) või lõputu omandusiha, igatahes on see hirmutav maailm. Kas Katrin on idioot?

Raamatu moraal on vist see, et rahaahnus on halb ja halli pead austa – mis on igati tõsi ja annaks toetusallkirja ja vajutaks “meeldib” jne – aga kui jubedas vormis seda esitatakse. Lembel oleks mingi virvendav lähedus Lindiga oma sündmuste pöörasusega, aga Lind vähemalt kirjutab loetavalt ja kaasakiskuvalt, mitte lihtsalt hullumeelse järjekindlusega actionit totralt kokku toppides.

Teksti aegruum on täis väikseid vastuolusid, ei jaksa ja ei taha neid üles märkida, aga paar väikest märkust siiski, sest nende pärast hakkasin lehti lappama ja enda mälunatukeses kahtlema; nii jääb selgusetuks Liia vanus – algul nagu märganuks, et 21 (ei leidnud samas kinnitust, ehk tõesti eksin), hiljem selgub, et on juba 30 aastat emal juukseid lõiganud ning ema vanuseks suisa 76 ja ja isal 80 (lk 151-152). Raamatu lõpus selgub, et Kristel on oma mehe aasta eest maha jätnud (lk 248), kuigi eelnevalt oli juttu, kuidas Kaarli juures tööl vaeveldes on ta pidanud ülal pidama oma pool aastat töötuna olevat abikaasat (lk 114) – küll aeg lendab või kuidas.

Teksti lõppemine tegi lihtsalt tuju kergemaks, sai painest vabaks, nüüd vist tõesti rohkem ei suuda Lembet lugeda. Vähemalt lähiaastatel. Mingisugusest anarhilisest vaatenurgast oleks see Lembe teos kui üks mõnus näide kirjandusteose loomise vabadusest, aga millegipärast ei suuda hästi uskuda, et autor nii vabameelselt loominguline on. Lihtsalt tekst on uskumatult halb ja seetõttu oleks tõesti siiralt huvitav kuulda, miks lugejad Lembet tarbivad ja mida nad sellest tegevusest üleüldse saavad. Ja ma tõesti loodan, et autor ei kuule sellest postitusest, endal on piinlik nii negatiivselt kirjutada.

Milvi Lembe - Kõht külmetab (2007)

Tahaks öelda vau kõigepealt. Esmatutvus selle autoriga, ja kohe lööb jalad alt. Raamat on naisest, kes tahab abielluda. Tegevus on pöörane ja mõneti lihtsameelne, võiks öelda et filmilik või seebiooperlik (teleinimesed võiks küll raamatule/autorile pilgu peale heita).

Niisiis, Leelo on 27.aastane ja korraga leiab, et see on küll viimane aeg abielluda. Senised meessõbrad (peale naabrimehe muidugi) kõrvale lükanud, algab meeleheitlik mehe ja armastuse otsing, ollakse valmis kohtama kasvõi valekõne tegijaga. Peategelane muudkui laseb või kutsub mehi ning valmistab neile võileibu ja vahel pirukaidki, koos kohustusliku tee ja kohviga. Nagu ikka ühele 27.aastasele naisele kombeks. Ühtlasi võib jõuda avastuseni, et nii noor naine jõuab esmakordselt suisa eneserahuldamiseni, olgugi et see on igati halb tegu. On vist tarbetu lisada, et kaitsevahendeid suhetes meessooga Leelo ei tunnista.

Raamatu lugemist alustades ning üha edenedes tekib mulje nagu tegemist oleks mõnuainete mõju all kirjutatuga. Tekst tormab peatumata edasi, vahepeal saab ilma igasuguse loogikata teada, et möödunud on korraga kaks kuud (lk 27 vs lk 37; lugedes võiks arvata, et tegemist on kõigest ülejärgmise päevaga), algne kärts meesteõngitsemine saab lisaks veel mitmesugust kriminaalpõnevust. The owls are not what they seem, öeldi Twin Peaksis. Narkots lendab sinna-tänna ja käiku lastakse relvad. Ja see kõik toimub katkematu joruna, hingetõmbepausideta (tähendab, vahel ikka saab Leelo pausi kui veedab rahustava öö mehe seltsis). Raamatule tulnuks kasuks teksti liigendamine, arvan tagasihoidlikult, ainult lk 64 ja 168 esinevad lõiguvahed lubanuks justkui raamatule järjehoidja vahele panna ja ööseks tuttu keerata.

Peategelase emotsioonid on silmapilksed. Näiteks leitakse põõsa alt laps ja kohe langetakse masendusse (lk 80). Leelo on põhimõtteliselt potentsiaalne meestepeksja, või noh, perevägivalla tekitaja, ikka ja jälle lastakse emotsionaalse reageeringuna käed käiku, verbaalsest tänitamisest rääkimata. Tegemist on mõneti nagu tänapäevase jenoveevaliku looga, esinevad nii mõnedki perekondlikud saladused ja äkitsi tekkivad hälbivad sugulussuhted, lk 133 jõutakse üldse vaeslapseliku monoloogini.
Ei pääse ka Eesti Vabariik ja tema poliitikud kriitikast (lk 159-161), võrdluses tolle esimese Eesti Wabariigiga.

Igatahes, veidramate lugemiselamuste otsingul tasub seda romaani kindlasti lugeda. Põnev ja lõbus. Miljon krooni, narkots, intsest ja pirukad. Dosimeeter säriseb.


Intervjuu proua Lembega.
Veel.
Siingi.

---



Milvi Lembe - Neliteist valget liiliat (2007)

Nii, paar kuud hiljem püüdsin elustada taastutvust Lembe looduga, aga tee mis tahad, üle paarikümne lehekülje ei suutnud sellest raamatust lugeda. Liiga palju, liialt psühhedeelne.