Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

 

Eks selline pealkiri äratab tähelepanu ja raamatut lähemalt uurides selgub, et autor on avaldanud aastate jooksul mitmeid poeesiateoseid. Ühesõnaga, mingi luulekogemus on kindlasti olemas.

Ja tõepoolest, autor julgeb kõigest kirjutada, võltshäbi või enesetsensuuri ei tunne ta mingi teema puhul - ja kui jõudu jääb puudu, siis saab toetuda jumalale. Mingis mõttes võiks nimetada neid tekste protoluuleks või null-luuleks - tekstid on enamasti kolmes stroofis, kõikjal esineb riim. Esimene stroof juhatab pealkirjas esitatud teemasse, teine stroof arendab mõtet või toob näiteid, kolmandas stroofis on üldistus või ka tarkusetera (kuigi vahel juhtub, et kõik on öeldud kolme reaga ning viimane rida on rohkem vormitäide). Näeb välja nagu luule, aga samas justkui tehasetoode, kõik tekstid on pea sama lauaga löödud: ei üllata luule ise, vaid heal juhul autori julgem teemavalik või süüdimatus. Et siis, protoluule, vabandan.

AROOM

Mulle meeldib sinu aroom,

seda tunnen, kui oled ligi.

Sulle alati seda ma toon,

et võimust ei võtaks higi.

Kõigil on hügieen,

mida jälgima peab.

Seda mina ka teen,

siis ei valuta pea.

(lk 6)

 

FIGUUR

Figuur on läinud sinul käest,

näed välja nagu liharull.

Pead üles-alla jooksma mäest

või muidu elu on sul null.

Pead jälgima, mis suhu paned,

kui palju mida sööd.

Kõht kasvab suureks nagu hanel,

see löök on allapoole vööd.

Kõik magus unusta sa ära,

söö ainult tervislikku toitu.

Tee kõike hästi, ära plära,

siis oled kõigest halvast hoitud.

(lk 66)

 

KONDOOM

Kui tahad saada turvaseksi,

siis abiks sulle on kondoom.

Siis tead, et iial sa ei eksi,

kui olemas see sinul on.

Kui palju lapsi sa ei taha,

siis tead, kuis toimima sa pead.

Ei võta enne pükse maha,

kui mängureegleid kindlalt tead.

Sul kummist asi olgu ligi,

siis igast ohust päästab see.

Las laubal tilgub ohtralt higi

ning rumalusi sa ei tee.

(lk 83)

 

TERVISLIK ELU

Sa ela tervislikku elu

ja tervislikku toitu söö.

Heal toidul pole keeldu,

laiaks ei läe vöö.

Söö aeglaselt ja hästi vähe,

siis halba sulle see ei tee.

Ka paksuks keha sul ei lähe

ning korpus ujub üle vee.

Kui keegi õppust sest ei võta

ning muige näole tal toob,

ma teda veenma küll ei tõtta,

las ta rämpsu toitu sööb.

(lk 117)

Gustav Räppo - Kuu kiired. Walik nalja (1924)

Brošüüris on kolm naljajuttu “Kosmose kontsentreerimine”, “Kelle ussaid…” ja “Torojoro küläh”. Teine ja kolmas jutt pretendeerivad mingisuguse rahvanaljandi laadi omaloominguks (üks on jant sellest, kuidas taluperemees jandib ta majapidamisse kippuvate ehalkäijatega, teine on mingi segane lugu setuga, mis jäi minu jaoks enamvähem loetamatuks), siis “Kosmose kontsentreerimine” on vast ehe näide grafomaaniast - ehk siis unenäoline lugu sellest, kuidas minajutustaja lendab maailma kohal ning näeb Maa nö üldplaani - kuidas Niiluse vesi unistab Austraalia kallistamisest või ahvid loobivad kividega Ameerika rannikut. Aga on ka veidraimad aspekte - nii on ühtlasi näha sauruste tegemisi või seda, kuidas taevakehad omavahel suhtlevad. Õnneks on see õnnelik sonimine vaid kahele lehele mahutatud ja lugeja ei jõua täieliku arukaotuseni.

Aga kellele pakub huvi niisugune poeetika, siis piltidelt on võimalik ehk midagi rõõmustavat leida.

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.

Lev Tolstoi – Jutukesi (1961)

Üpris psühhedeelselt mõjuv raamat, mis mõeldud küll eelkooliealistele, aga et ikkagi tegemist tuntud autoriga, siis sattusin seda igati intelligentselt lehitsema. Mõni ehk ütleks, et Tolstoi lühipalade puhul on tegemist zeniga (või rahulikku harmslikkust?), aga minu meelest mitte: laused, mis moodustavad jutu, ongi ühetähenduslikud, pole seal mingit sümbolit või metafoori või varjatud tõde või salateadmisi. Jutukestes leidub ka konflikte, kuid need on nii pingevabad... et sa pigem hakkad mõtlema, et mis siis nüüd. Või no kes teab, kuidas Tolstoi arvates need tekstid peaksid lastele mõjuma.

Loed lapsele ette ja jumal sellega, mis ta ikka öelda-mõelda oskab. Hea, kui laps suudab kunagi ise tähti veerida ja lausa sõnasid moodustada; ning millalgi kuidagiviisi lause kokku panna. No et ka illustratsioonid... needki sellised lihtsapoolsed.

“Saša oli arg poiss. Kord hakkas väljas välku lööma ja müristama. Saša puges kappi. Seal oli pime ja umbne. Saša ei kuulnud, millal äike üle jäi. Konuta aga pealegi, kapis, Saša, sest sa oled argpüks.”

“Nastjal oli nukk. Nastja kutsus nukku tütrekeseks. Ema andis Nastjale tema nuku jaoks kõik, mis vaja. Olid nukul seelikud, jakid, rätikud ja sukad, olid isegi kammid, harjad ja helmed.”

“Lapsed leidsid rohust siili.
“Vasja, võta siil kinni.”
“Ta torgib.”
“Pane siis müts maha ja veeretan ta mütsi sisse.”
Kuid müts oli liiga väike ja lapsed läksid ära, aga siili kaasa ei võtnud.”

“Nastja tuli koolist. Ema oli üksipäini kodus. Nastja istus laua äärde, võttis raamatu ja luges ette muinasjutu. Ema tundis selle üle rõõmu.”

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2 (2015)

Rawlesi kaht tõlget lugenuna ma ei mõista, miks see on eesti keelde tõlgitud. Sihtgrupiks võib muidugi olla Ameerika-, ellujäämis- ja relvahullud, aga ikkagi, milleks selline äärmuslik teos? Eks tuleb tunnistada, et veidralt põnev on näha niisuguse autori mõttemaailma (hea küll, vormiliselt on tegu ikkagi ilukirjandusega, seega ei tohiks samastada kirjutatut autoriga), aga kas sellele peab tõlkimist raiskama?

Kui raamatu esimene osa keskendus Ameerikat tabanud kaose ja kollapsi kirjeldamisele ning ellujääjate viisidele sellega toimetulekuks, siis teine raamat kirjeldab või fantaseerib, milline võiks olla jõhkrast kaosest tagasi korra poole liikumine. Kus valitseks õige Ameerika kord ja vabadus. Ameerika, mis koosneks lõdvemalt ühendatud osariikidest. Ameeriklased, kes ei vajaks toimimiseks föderaalvalitsuse hoolitsevat kätt, vaid nad saaksid ise hakkama (ja kui riik peaks midagi valesti tegema, siis... nad võtavad õigluse loomise enda kätte).

Teine raamat on ehk ulmelisem kui esimene, soovi korral võiks paadunud ulmeihaldaja esimese osa kasvõi lugemata jätta. Peale kriisiaastaid on viimaks saabunud olukorra normaliseerumine. Mitmed Idaho kandis tegutsenud röövlijõugud on purustatud või eemale peletatud ja seni omaette vastu pidanud ellujäänute grupid hakkavad tihedamalt suhtlema. Meie kangelaste maakonnas organiseeritakse koguni laat, kuhu kogunevad inimesed lähemalt ja kaugelt. Tehakse vahetuskaupa või siis tasutakse vanade hõbemüntidega – kulla väärtus on liialt suur, et sellega nö igapäevaselt kaubelda. Üks tegelane koostas nimekirja sellest, mida inimesed otsivad (nõutuim kaubaartikkel on hobune, mis on Idaho oludesse enam kui sobilik).

“Lisaks müügisiltidele oli külluses soovitud asjade silte. Mike tegi neist nimekirja oma märkmikku. Nimekiri sisaldas: relvavarustus, kergestisüttivad tikud, Masoni purgikaaned, kalaõnged, valgendi, küünlatahi rullid, hiire- ja rotilõksud, mittehübriidsed köögiviljaseemned, petrooleumilambi tahid, polüetüleenplastist kile, sool, esmaabisidemed, habemeajamisterad, piibutubakas, alumiiniumfoolium, Aladdini lambi kestad, väikeste jahiloomade püünised, kohvioad, hambaniit, pipar, taaslaetavad patareid D, AA ja 9VDC, suhkur, küpsetussooda, sipelgasprei, mängukaartide pakid, Zippo tulekivid, laste Tylenol-eliksiir, toruteip, hambaharjad, riidest mähkmed, saapapaelad ja penitsilliin. Ta täitis veel ühe veeru soovitud taaslaadimise vahendite ja laskemoonaga. Taaslaadimiseks: suurte vintpüsside süütelaengud, sütikunõelad, 3031 ja 4831 suitsuta püssirohi, Bullseye püstoli püssirohi. Laskemoon: .308 Win, .30-06, 7,62 x 39 mm Vene, .45 ACP, .38 Special, .303 Briti, 9-mm, .30-32, .22 pikk vintpüss, .22 Magnum, .243 Winchester, .45 Colt, 12-kaliibrilised number neli ja seitse haavlitega ning .44 Special ja/või Magnum.” (lk 12)

Aga... olukorra rahunemisega tekib omakorda kartus, et keegi või miski tahab võimu enda kätte krabada. Ja tõepoolest, korraga ilmub lennuk, mis toob saadiku, kes teavitab kohalikke Ameerika presidendi käskudest. Jääb selgusetuks, millisel alusel peaks selle mehe käes võim olema, kes on ta selleks valinud. Nagu peagi selgub, on tegemist hüpiknukuga – nimelt on saabunud Ameerikasse ÜRO rahuvalvajad ehk Euroopa riikides moodustatud väekorpused, mille eesmärgiks on kasseerida sisse võlgu, mida Ameerika halvad juhid olid eelmistel aastakümnetel võtnud ja mis lõpuks viiski Ameerika sellise krahhini (kas tegelikult pole suurimaks võlausaldajaks Hiina?). Ka Euroopas oli toimunud midagi äärmuslikku, kuid autor jätab selle täpsustamata.

Igatahes, vabadele ameeriklastele ei meeldi need okupatsiooniväed ja kollaborandid ning puhkeb aastaid kestev Teine kodusõda. Et ÜRO vägedel on suur tehniline ülekaal (eurooplastest mainitakse eelkõige sakslasi ja belglasi, aga on ka itaallased, inglased ja austerlased; et eurooplased kasutavad muuhulgas nõukogudeaegset rasketehnikat), tuleb ameerika vabadusvõitlejatel pidada nende vastu geriljasõda – millele siis eurooplased-okupandid vastavad omapoolsete jõhkrate repressioonidega.

“Blanca Doyle paranes järk-järgult oma haavadest. Lisaks reiehaavadele avastati, et ta oli lennuki allakukkumisel murdnud oma vasaku käe randme. Juba kakskümmend viis päeva pärast oma operatsiooni komberdas ta karkudel ringi. Oktoobriks oli ta jõudnud kepini ja tema ranne oli peaaegu paranenud. Viiendal novembril ta teatas, et on rase.” (lk 193)

Tekst on siis nö ulmelisem, aga samas peab autor tuttaval viisil pikki loenguid sellest, millist taktikat või ettevaatusabinõusid sellises olukorras kasutada. Sõjategevuse käigus hävitatakse meie kangelaste hoolsalt ehitatud kindlustalu ja teksti edenedes pole nad enam niivõrd esiplaanil, rõhk läheb laiema pildi edasiandmiseks. Karm kodusõda leiab viimaks oma lõpu ja eurooplastest rahuvalvajad tunnistavad oma kaotust. Okupandid jäävad kontinendile lõksu – nad kas lunastatakse kulla eest välja või ostavad nad endile Ameerika kodakondsuse, kõige karmimad sõjakurjateod hukatakse (aga seda ei tehta massiliselt). Konstitutsiooni viiakse sisse parandused, osariigid saavad suurema sõltumatuse, kodanikel on õigus olla hambuni relvastatud jne. Ameerika on ameeriklaste endi asi, ükskõik mida muu maailm heaks arvab (ehk siis tagasi isolatsioonipoliitikasse? Kuigi lõpus mainitakse, et mingi aeg aidati relvadega nt Hispaania ja Soome vabadusvõitlusi). Raamatu viimane peatükk on juba õige ülev ja kirjeldab järgmise põlvkonna ilusamat tulevikku. Pole just kena toon tsiteerida raamatute viimast lõiku, aga sel romaanil lõpeb lugu nii (üks neiu imestab, et kaasüliõpilasel on loengus istudes poolautomaatne põues):

“Professor põimis sõrmed vaheliti ja toetas käed kõnepuldile. Ta jätkas: “Ülikoolil ei ole poliitikat tulirelvade kandmise kohta, ükskõik, kas need on varjatud või mitte. Ega tohikski olla. Muidugi on avalik tulirelvade kandmine suurlinnades mõnel viimasel aastal järk-järgult moest läinud. Neil päevil ei ole tänavatel palju kuritegevust. Sellegipoolest on selle noorhärra valik relva kanda ükskõik mis põhjusel tema enda asi. Ta on suveräänne kodanik ja sõltumatu. Riigil ei ole selles küsimuses mingit ütlemist. See on rangelt individuaalne valik ja jumalast antud õigus. Õigus hoida ja kanda relva on absoluut, mille on kindlustanud õiguste eelnõu. Peaksin teile ka meenutama, et see on üks peamisi põhjusi, miks me veetsime neli kohutavat aastat, võideldes Teises kodusõjas. Kui kiiresti me unustame. Hakkame nüüd loenguga pihta, eks ole?”” (lk 265)

Ikkagi, miks sellist raamatut eesti keelde tõlkida? Et keegi reaalselt prooviks, kuidas koostada termiitgranaati (raamatu algul on küll advokaatide koostatud pikk ja hoolikas hoiatus mitte katsetada raamatus toodud õpetusi). Vähe piinlik on lugeda sellestki, kuidas jumalasõna käsitletakse. Okei, sellise raamatu maailmapilt on mulle lihtsalt mõistmatu.

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1 (2015)

Seda raamatut on raske ilukirjanduseks pidada, sest olgem ausad, autor ei oska sellisel viisil kirjutada. (Hea küll, alati võiks kujutleda, et tegelt autoril oligi just selle teksti kirjutamiseks just selline stiil, ja tegelt valdab enamat... aga ei usu.) Küll võiks seda aga nimetada kirjandusmaiguliseks ellujäämisõpetuseks. Kõik need kirjeldused ettevalmistusest selleks, kuidas kaoses ellujäämine ja edasikestmine kindlustada, noh, need on kindlasti tarvilikud ameeriklastest sõpradele. Või siis tekitavad kaasanoogutamist eesti militaarhuvilistel. Kirjeldusi, kuidas kindlustada üht Idaho farmi, on palju. Ja detailselt. Ja palju. Ja detailselt. Kõik need viited trükistele, mis võiksid olla ameeriklastele kättesaadavad. Rääkimata militaar- ja ellujäämisvarustusest, mida on ameeriklastel mitmel moel võimalik kokku osta. Ühesõnaga, kui on soov kaoses ellu jääda, tuleb kuidagi muretseda vastav kodakondsus ning seejärel hakata nodi kokku tellima. Kiirustage, kodanikud unetud.

Raamat räägib siis sellest, et on üks sõpruskond, kes on leidnud, et tänapäeva ühiskond on vägagi haavatav ning võimalik majanduslik või poliitiline kollaps võib kogu riigi kiirelt kaosesse tõugata – kus riigivõimul pole enam mingit tähendust ning ellujäämine sõltub sellest, kuidas sina oled selleks eelnevalt valmistunud. Peale 9/11 leiavad kaks tudengist sõpra, et nad peavad tulevikus valmis olema kõige hullemaks. Nad pühendavad oma plaanidesse veel sõpru ja tuttavaid, kellest võiks olla ellujääjaid, ning järgnevate aastate jooksul hakkavad nad end treenima, õppima ja varusid koguma. Kuidas metsikus looduses ellu jääda. Milliseid relvi kasutada. Esmaabi. Tegutsemine relvastatud üksusena. Nad toetavad üksteist materiaalselt ning hiljem panevad raha kokku ja ostavad Idaho kolkas farmi, mida hakkavad kindlustatud paopaigaks ehitama (üks abielupaar jääb kohapeale elama), mis peaks vastu nii rünnakule kui piiramisele, kus saaks aastaid elada, kuhu saaks varuda toiduaineid ja kütust ja laskemoona ja tarvikuid jne jne. Sest arvatavalt tuleks kaose puhkedes pidada vastu vähemalt kümme aastat. Grupis on peamiselt mehed, kellele siis lisanduvad harvad abikaasad (tõsiste kristlastena ei lubata endile enne abielu naistega tegelemist).

“Väga varakult grupi arengus tõstatati küsimus, milliseks stsenaariumiks nad täpselt valmistuvad. Enamik liikmeid mõtles pankade allakäigule ja majanduse kokkukukkumisele, millele järgneb üldine seaduslikkuse ja korra hävinemine. Teised kaldusid rohkem tuuma-, bioloogilise või keemiasõja poole.
Dan Fong käis peale, et põhirõhk tuleks panna valmisolekule vastupanuks, mis järgneb valitsuse ülevõtmisele sotsialistide, fašistide või kommunistide poolt. Lõpuks otsustati, et grupp peab ühe asemel valmistuma pigem kõikideks mõeldavateks stsenaariumiteks. Nagu Todd ütles: “See oleks üsna täbar, kui me valmistume tervenisti mingiks suureks sotsiaalmajanduslikuks kollapsiks ja saame siis hoopis tuumapommi.”” (lk 81)

Nojah. Ameerika majandus vajub inflatsiooni ja võlakoorma all kokku, sellele järgneb muu maailma kollaps. Kokkulepitud märguande peale sõidavad Chicagos elavad sõpruskondlased sinna Idaho kindlusse, ning seda üsna viimasel hetkel (kõik ei jõuagi kohale, ent siiski 11 inimest). Pannakse paika kord, kuidas toimida. Ööpäevaringne valve, patrullid, töökorraldus toiduratsioonid jne. Mida teha põgenike või kurikaeltega. Kuidas otsida kontakti sarnaste ellujäänute gruppidega jne. Jne. Jne. Kõik ei lähe nii nagu algselt plaanitud, nii mõnigi tarvilik asi on jäänud muretsemata või ei osatud vajadusi õigesti hinnata jne. Ent trennidest ja hoolsatest õpingutest on kasu ning asi töötab. On ka ettearvamatuid kontakte, mis lõppevad nii ja naa, relvastus ja väljaõpe ei vea alt. Vaba kristlik ameerika vaim seisab ja püsib.

Võibolla on see raamat poolikult tõlgitud, igal juhul on siin teose keskel ka pikem lugu kahest vennast, kes armastavad relvi, tööd ja Ameerika seaduste tõlgendamist (kuidas õieti relvi müüa, kes on tegelikult Ameerika maanteedel autode kasutajad), mis viib nad ebaõiglasse konflikti nende näruste relvapiirangute pooldajatega, mille järel peavad need vaesed vennad peale tulevahetust ametivõimudega aastateks peitu pugema. Ent selle üleilmsi kriisi puhkedes otsustavad nad oma vanemate juurde koju naasta. Miks see lugu (peale illustreeriva näite vabade ameeriklastest mõttehiidude tegutsemisest) siin raamatus on, otseselt ei mõista, aga küllap selgub see “Patriootide” 2. osas.

Raamatus on siis üpris üksikasjalikud näited sellest, mida varuda selliseks kriisiks (vahel viited sellelegi, kust tellida). Kuidas kindlustada turvamaja ja selle ümbruskond. Kuidas veevarustus peaks töötama. Kuidas kontrollida, et meditsiinitarbed on töökõlbulikud. Milline relvastus oleks kõige sobivam erinevates olukordades. Milliseid sõiduvahendeid ja sidevahendeid kasutada, milliseks need tuunida. Kuidas energiat toota. Muidugi, milliseid esmaabi ja kirurgilisi oskusi vaja läheb. Milliseid oskuseid ellujäänutel vaja läheb ja kuidas ülesanded on inimeste vahel jaotatud (eeldusega, et igaüks suudaks mingil määral asendada spetsialisti). Kuidas põldu harida. Või kuidas sünnitust vastu võtta (peale seda mainitakse last veel 1 või 2 korda).

Tekst on kantud sellisest ameerikalikust vaimust, mis jääb mulle üsna võõraks – usk ja relvad. Mistõttu jääb mulle ka vähe arusaamatuks, milleks selline niivõrd oma kontekstis istuv raamat üldse eesti keelde tõlkida? Asjahuvilised loeks vast originaalis; teistele oleks see ehk ulme- või hoiatusromaaniks – kui vaid teos poleks nii... kirjanduslikult mannetu. Raamatut on raske campi pähe lugeda, sest teema raskus ja asjalik emotsioonitus mõjub parajalt tuimastavalt. Muidugi, realistlikult võttes, kes siis peale fanaatikute elaks sellist kataklüsmi üle? Okei, paratamatult tuleb tõdeda, et ma lihtsalt pole õige sihtgrupp sellise teksti nautimiseks.

Arne Tsirna – Armastuse valem (2014)

Campi austajana jäi esmatutvus Tsirna loomega eredalt meelde (õigupoolest lugesin küll raamatuid järjest). Käesoleva romaani puhul võiks mõtlikult küsida, et kas tegemist on eesti halvima ulmeromaaniga. Ei tulegi pähe, mis võiks sellele otsest konkurentsi pakkuda. “Kuukerijad”? “Ashinari kroonikad”? “Munamäe lahing”?

Autoril iseenesest ambitsiooni ja fantaasialendu on, aga see viis, kuidas on tekst kokku kirjutatud, see lõhub lugejat (muidugi, räägin vaid enda nimel). Ehk võiks autor järgmise romaani puhul palgata kellegi, kes tekstis komasid vähegi mõtestatumalt paigutaks, nii saaks teksti veidi soravamalt loetavaks. (Järgmiseks tuleks tegelda ehk dialoogide ja sisemonoloogide edastamisega, aga eks see ole suuresti maitse asi.)

“Sellel perioodil, kui elas Asimov, elasid inimesed ajaühikuid ehk aastaid, alla saja aasta. Kui meie elame oma planeetide ajaühikuid ehk aastaid, mitmeid tuhandeid, siis see on selgitatav sellega, et meie tervis tänu rakkude reastamise seadmele, on väga pikk ehk aastatuhandeid. Neil selliseid seadmeid ei olnud ja nad surid enamuses, tervise riketesse ehk haigustesse.” (lk 64)

Raamatu sisu on raske kokku võtta. Igatahes kuskil kauges tulevikus või paralleelreaalsuses on Crakuse tsivilisatsioon, mis avastab maailmaruumi läbikammimisel seal hulpimas mitmeid infokandjaid, mille dešifreerimise järel selgub, et need kirjeldavad-jutustavad hoopiski teistsugusest elukorraldusest kui Crakusel – tegemist on mitmesuguste teaduslike, kirjanduslike jne raamatutega, mis peaksid pärinema ehk meie Maalt. Tekstid on leidjatele arusaamatud, sest need põhinevad dualistlikul printsiibil – koos eksisteerivad nii õige kui väär. Veel hullem, nagu selgub, seal on selgelt kirjas, et impeeriumid tõusevad ja langevad, see on ajalooline paratamatus. Ning vahel võivad need langused olla vägagi äkilised, näiteks eriti hävitava tehnika tõttu; Maa raamatud pakuvad selleks nt tuumatehnoloogiat. See tekitab kohalikes ärevust – kas nende ilmatuma aja kestnud Impeerium on millalgi samuti lõppu jõudmas, kas nende kosmoses võib peituda... tuumarelvastust?!

“Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.
/-/
Me vaatasime veel korraks, viimaseid hetki teineteistele silma ning soovisime, head teed.” (lk 69)

Asja asuvad uurima Crakuse omamoodi filosoof-uurijad, kes seiklevad ringi ja kaardistavad senitundmata kosmost ning satuvad paralleelreaalsustki uurima. Lugu ise algab õieti sellest, et nende uurijatega ühinevad värskelt kooli lõpetanud Temor ja Taarka, kes siis omakorda asuvad interpreteerima seda duaalsusel põhinevat inimeseks olemist. Nemad ja teised uurijad satuvad mitmesse seiklusse, muuhulgas toimub kohtumine Isaac Asimoviga, kelle Asumi romaanid on avaldanud crakuslastele sügavat muljet. Ja lõpuks jõutakse armastuse saladuse lahendamisele. Raamatu vast põnevaim koht on see, kui peale pojaga kohtumist Temori vanemad viimaks omapäi jäid ja siis elasid totaalse transformatsiooni läbi (lk 71-72) – aga miks nad niimoodi käituma hakkasid, selgub ehk järgmistes raamatutes, siin jääb see olukord nagu lahendamata. Omamoodi põnev, mis selle taga olla võib. (Või äkki tegemist kustutamata jäänud peatükiga?)

Kui aus olla, siis ma väga ei saanud aru, mis siin raamatus täpselt toimub. Käib üks pidev arutlemine, kus tegelased räägivad pea samas vaimus või monotoonselt läbi terve teksti. (Tõsi küll, autor eristab üsna selgelt meeste ja naiste funktsioonid.) Peetakse pikki loenguid või jagatakse mälestusi, iseenesest justkui toimuks koguaeg midagi, ent see kõik mõjub üsna staatiliselt (omamoodi peatükk on unenägu poksija Billy'st, mis suudab ootamatult tekitada särtsakalt puise meeleolu). Vaevalt et Tiit Tarlap ja Tsirna on teineteise raamatuid lugenud, aga mingi loominguline hingesugulus on ehk olemas. Nii kõlab Isaac Asimovi suu läbi ka ehk autori enda motivatsioon:

“Sellisel kummalisel ajahetkel otsustasingi hakata neid uskumatuid kilde ja teooriaid vormistama läbi ulmeliste ja tulevikuliste seiklusromaanide. Alati leidub inimesi, keda huvitab teistsugune mõtlemine ja fantaseerimine hoomamatute tundmuste ja seikluste üle. Ulmekirjanduse lugejaid on palju ja kui nendesse romaanidesse vaikselt sisse lülitada huvitavaid teooriaid ja seiku, siis jätkub avastamisruumi paljudele ja pikkadeks aastateks.” (lk 162)

Niisiis, selgub, et on paralleelreaalsused, kust võivad tulla meie aega kobistama raamatus kirjeldatud tegelased, kes siis siin teostavad uurimust meie maailmast nö võõra pilgu läbi. Tekst võiks täitsa romaan olla, kui vaid poleks niivõrd võimatult kirjutatud.

“Kuid ma arvan, et kuna me pole oma meeles, konkreetselt neid tundeid tundnud või me ei ole neid konkreetselt suutnud ära kogeda, siis võib olla me tulevikus saame neid endale teadvustada, et see tunne, mis tekib, on nüüd see sinnani veel defineerimata ja võrdlemata. Ühesõnaga, siis me tunneme selle lihtsalt ära.” (lk 192)

reaktor

Barbara Cartland – Ematiigri taltsutus (2006)

On aasta 1826 ja ematiigriks on kaunis ja siivas ja meeletult rikas 20-aastane orb Malvina, kellele pea iga päev mõned abieluettepanekud tehakse. Aga abielueas neiu otsib tõelist armastust, kellele pühenduda. Ta ei leia seda. Ükskord mõisa lähedal metsas kõndides kuuleb ta miskit kummalist:

“Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.” (lk 18)

- kuidas on võimalik oravate sahinat kuulda, on nagu noh, uskumatu, aga... ühtäkki ilmub ta ette kaunivõitu mees – kes on naabermõisa kaua kadunud poeg! Naabritel alati pinev vahekord olnud ning see lord Flore on vaene ja ülbe ja aus ja teatab otsekoheselt, et tema küll Malvinat ei kosi. Neiu saab häiritud sellest otsekohesest jutuajamisest, aga siiski nad peagi sõbrunevad ja hakkavad ühist äriprojekti ajama. Kuni juhtub midagi hirmsat – Malvina uimastatakse ühe nurjatu kosilase poolt ja see tahab naist häbistades teda endaga abielluma sundida. Mis siiski ebaõnnestub, sest lord Flore kappab teda päästma. Malvinal veab ja ta saab oma elu esimese suudluse. Järgmiseks tuleb Indiast saadik, kes teatab lordile, et nüüdsest saab ta ühest sealsest teemandikaevandusest 10% tulu iga kaevandatud teemandi pealt – mistõttu seni vaene lord Flore osutub korraga püstirikkaks. Tuleb välja, et on puhkenud kahepoolne armastus, mida tuleb siduda abieluga.

“Lord Flore'i hääl oli väga sügav ja ta vaatas Malvinat sellise pilguga, mida veel ükski naine näinud ei olnud.
“Rikas pruut või ematiiger,” ütles ta, “ainus asi, mis on tähtis, on see, et sinust saab – minu naine!”
“See on... kõik, mida ma... tahan...” vastas Malvina.
Siis suudles ta Malvinat ja nad oleksid justkui taevas lennanud.
Ei olnud pahandusi, raskusi, kurja, vaid ainult armastus ja kirgas valgus, mis tuli nende südameist.” (lk 196-197)

Tegelaste siseilma jälgimine tekitab üsna retarded tunde – mitte et nad kuidagi imelikud oleks, vaid see autori võimatult ilukirjandusvaene väljendumine. Laused kui tellised, mis üksteise peale seatud. Tegemist pole niivõrd klišeedega, vaid... mingi kirjeldamatu tundetühjuse, emotsioonitusega. Mis on iseenesest huvitav lugemiskogemus, selline võiks välja näha näiteks arvutiprogrammiga loodud kirjandus. Või midagi sellist. Muidugi, tegemist on vast Cartlandi ühe hilisema loomeperioodi teosega, sellest ehk automaatsus.

Riina Rossa – Rahapada ehk Toodu ja Maali imelikud seiklused töö- ja rahamail. (2002)

“Maali nii oli selle naise nimi, kellest ma kirjutan, sulle, armas lugeja ilma ilustamata loo. See oli eriskummaline lugu, mis väärib, et ma natuke meenutan seda eriskummalist elu. Maalil oli Toomas, kodus kutsuti teda Tooduks. Toodu oli vähe koolis käinud ja üldse oli ta natuke imelik mees, tema suurimaks huviks oli rahalugemine. Aga, et raha lugeda, selleks peab ka raha olema. Toodu teadis, et rahalugemine on hea asi, aga töö tegemine veel parem asi. Toodu tegi igasuguseid lihtsaid töid, aga ärimees ei olnud Toodu veel kunagi olnud. Küll proovis ta luudasid teha. Suuremas linnas läheb luudasid palju vaja. Toodu käis mitmes metsas ringi, tegi oma viissada luuda valmis. Tänavapühkijad, aga ei ostnud tema käest ühtegi, sest Toodu luuad olid kallid. Tema ei teadnud kunagi, kui palju teised luuameistrid oma luudade eest küsisid.” (lk 1)

Selline on siis raamatu avalõik. Puuduvad oskused mõtteid korrastada peale säändse teose lugemist (no üllatus-üllatus). Jälle niivõrd vaba keelekasutus, et vapruse ja vabameelsuse eest võiks medali anda. Pluss on see, et iseenesest on tekstist leitav tegevus (võrreldes eelmise raamatu kummalise vaikeluga), põhimõtteliselt nagu mix Lembest, Padust ja kellestki kirjaoskamatust.

Omamoodi hämmastav, kui aeglaselt kulges selle 16 lehekülje lugemine, oma kolmveerand tundi sai selle kallal nikerdatud.

Võibolla on nii eripärane ja vabameelne keelekasutus tingitud sellest, et keegi lohakam inimene on autori käsikirjalist teksti arvutisse trükkinud? Või lihtsalt enesekriitika puudumine. Ei tea, tasub uurimist.

Paar sõna siis loo tutvustamiseks. Toodu muudkui kõrbes oma varasemate äridega kuni hakkas sugulastelt mädarõika juurikaid varastama ja neid kasvatama ning siis toodangut Tartu turul müüma. Sai kõvasti raha ja ostis tootmiseks ja perele elamiseks linnas maja, kuhu samuti asutas koerakuudi alla salajase rahapaja, mille olemasolu paljastas naisele oma surivoodil – naine pidi omakorda rahapada täitma ja selle siis tütrele jätma (vahepeal on küll nagu juttu kahest tütrest). Nojah, nainegi sureb viimaks ja tütar leiab selgeltnägija abiga rahapaja. Rublast sai vahepeal kroon, aga ei tost ole häda.

Ei oska muud öelda kui hämmastavalt ootamatu kirjutus, anderkraundi paralleelmaailm.

“Hüvasti, armas, lugeja, järgmiste lugudeni.” (lk 16)