Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti
hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt
kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja
lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen
lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne
muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma
üldse midagi õigesti mäletan?
„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem
eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast
muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses
peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste
häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka
selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin
kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei
ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel
sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema
terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist
selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud
ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende
tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude
käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam
tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis
töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine
ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või
hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss,
millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise
küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul
seljas oli?“
Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine
kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks
meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma
siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et
natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes
olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on
seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide
hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda,
võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…
Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama
hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev
halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks
korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted
erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab
peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja
nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga
samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav
psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa
see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis
ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on
peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise
paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus
on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need
jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele
jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline
samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on
tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes
kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on
selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes,
ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik
tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.
Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna
keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi
julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon
kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust
hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole
iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi
ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis –
pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise
pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude
liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.
Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt
seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda
pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse,
selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja
mida mitte ja miks.
Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust
Tartus:
Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar