Kui hiljuti targutasin, et Jekimovi tekstidele paistab olevat omane kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine, siis siin on need justkui vahetatud. Ja tulemus on … mõneti pead kratsima panev. Seda teksti ikka andis hambad ristis lugeda ja ühele lainele ei jõudnudki. Eks see hinne jääb kuskile 3 ja 4 vahele, aga tavaline 3 paneb ikka hulga enam kukalt kratsima jne.
Lugu siis neiust, kes leiab tänavakaubitsejalt ühe ligitõmbava kaelakee. Aga seda ei saa raha eest osta, ja pealegi käib sellega kaasas lugu - mis viimaks ehte omandamise järel jääbki neidu ebateadlikult kummitama. Ja tõepoolest, ehtega kaasneb midagi kummalist - ühelt poolt tabavad neidu ootamatud tarkuseterad, mida võõrastega jagada, teiselt poolt … tahab üks kummaline mees seda ehet väga järjepidevalt neiult võõrandada. Millega siis õieti tegemist on?
Eks autor annab sellele küsimusele vastuse, iseasi, kui tõsiseltvõetavalt lugeja seda vastu võtab. Selge, et ükski autorikogu ei saa olla ühtlase tasemega, igal juhul tundub see tekst olevat kogumiku raskesti seeditavaim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar