Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?
„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.
Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.
Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.
Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.
Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.
Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama!
Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P
(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)
„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)
„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar