Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …
Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?
Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis.
Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…
"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."
"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."
"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar