Looming jätkab minu jaoks tundmatute autorite avaldamist ja see on muidugi igati tore. Nagu eelmiste numbrite puhul, siis tavaliselt ajakirja avalugu annab teatud tooni, kuidas suhestuda järgnevate proosalugudega - antud juhul siis Aareleidi tekst, millega Karlson jutt tõepoolest meeleolult kuidagi haagib.
Siin siis on noor naine, kes kolm aastat kestnud kooselu purunemise järel on tulnud peale esialgset šokki kaheks nädalaks Rooma ennast taastama. Ta analüüsib enda tundeid kooselu ajast - ühelt poolt seda lähedust, teiselt poolt vajadust üksi olla, tunda end ahistusest vabana. Kes ta siis õieti on?
Karlson kirjutab ilusat kirjandust - ses mõttes, et on mitmeid omapäraseid kujundeid. Samuti muidugi see inimhinge hapruse, heitlikkuse kujutamine. umbes ⅔ teksti ulatuses hoidsin vaikselt pöialt, et see endine elukaaslane võinuks olla mingi … tavamõistes vaimne häire, aga ei, ikkagi vist tavaline inimene või nii. Kindlasti ilus tekst, aga hetkel lihtsalt ei haakinud enda meeleoludega (ehk millist fantaasiaromaani nüüd õieti lugeda?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar