Soomets teeb midagi ebaharilikku ja esitab lühijutu pähe vestluse filosoofiast ja selle üldinimlikust olemusest. Nagu reaalusest selgub, kasutab autor siin mitmete filosoofide tsitaate (viitamata), ja tore on, ilukirjandus võib alati kasutada teisi materjale millegi uue destilleerimiseks.
Selline üldhariv vestlus näib ootamatult klassikaline ja parajalt vaimukas; kuivõrd adekvaatselt esitab see filosoofia populaarteaduslikku ja üldinimlikku olemust (“mis on filosoofia, kuidas saada filosoofiks; mis on see, mis teeb filosoofiks”), ei oska kahjuks kommenteerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar