Katastroofijärgne maailm, mis jagunenud vanamoodsaks küla- ja linnaühiskonnaks, samas aga mineviku tehnikavidinate jäänustega (muuhulgas liigutakse näiteks hõljukitega). Tsivilisatsiooni tagasilangus on põhjustanud erinevaid probleeme, muuhulgas seda, et allesjäänud inimkonda ähvardavad ja harvendavad kõiksugu haigused (eriti vähk) - isegi kui vanast maailmast on säilinud mitmeid imeriistu, ei osata neid lihtsalt kasutada (või kui ka osatakse, hoitakse neid siinse maailma eliidi tarbeks).
Külla on tagasitulnud linnas velskrina töötav Ilo, kellele siis vanemate poolt on pandud ülesandeks kontrollida seal elavate vanavanemate tervemõistuslikkust. Algamas on iga-aastane laat, kus kohalikud lähemalt ja kaugemalt vahetavad eluks vajalikke asju - Ilo vanavanemad pakuvad küll eelkõige luksuskaupa ehk vahtrasiirupit, mida paljud ei saa endale lubada.
Nagu ikka, saabub laadale ka harjusk, kes pakub ühtaegu kõiksugu sodi kui ka eelmise ajastu asju (mida ta on siis arvatavalt toonud keelutsoonist). Ilo tunneb selles inimvares ära oma noorusaegse armastatu Rahuleidi, kes on nüüd kõiksugu kärnade ja paisetega kaetud ja näeb välja 40 aastat vanem kui muidu. Kuid nagu selgub, tegutseb “noormees” varjatult kohalike ravitsemisega; Ilole tundub, et Rahuleid võtab haigetelt üle nende haigused, muuhulgas ka vähi. Kuidas see küll võimalik on?
Ausalt öeldes ma ei saanudki õieti pihta, millega Rahuleid vabastab inimesi haigustest - aga küllap on tegu sedavõrd tulevikutehnikaga, et selle toimimise printsiibid pole nüüdisaegsele tavainimesele just adutavad. Või noh, mingi tehisintellekti värk või? Aga jah, hopepunki siin on ehk siis kasvõi oma elu rikkumine, et panustada inimkonna kestmisele - ükskõik kui ebaõiglaselt see ka tol hetkel toimib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar