Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma.
Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets.
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on.
Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.
Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.
Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on?
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.
Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.
Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.
Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.
Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.
Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi.
Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi.
Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.
Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?
Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!
+ Rob Wilkins on argpüks.
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus?
PFFFF!!!!
Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on.
MINA seda endale ei taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar