Tegemist siis esimese poolega seeria finaalist ja Eriksoni senise romaaniloogika järgi oleks selles alles tegelaste tutvustamine ja tegevusliinide arendamine (tavaliselt siis romaani viimases veerandis - ehk siis antud juhul “The Crippled God” teises pooles - läheks kõvaks andmiseks). Mis küll ei tähenda, et käesolev romaan ei lõpeks paraja verevalamisega, mille käigus nii mõnigi armsaks saanud armee saab elavate maailmast pühitud (sest teadagi, surnud võivad naasta hoopis uues rollis). Lugu hakkab kiskuma sedavõrd pompöösseks, et paratamatult tekib küsimus, kuidas Erikson seda kõike lahendama hakkab (ahjaa, hetkel on ilmumas ja käsil selle dekaloogia järgne triloogia; sügisel siis ilmumas teine raamat) - vaadates selle romaani finaali, siis vast jällegi deus ex machina abil (no tõesti, lendav Icarium).
Romaani lihtsamad osad on paratamatult need, mis seostuvad Tavore Parani armee ning selle vanade ja uute liitlastega. Paran juhatab neid Kolanse tühermaale, kus neid ootab midagi, millest vaid Tavore Paranil peaks aimu olema (muidugi ta ei jaga oma mõtteid, vaid kannatab kangelaslikult selle koorma all). Uued liitlased (Letherii, Bolkando) küll hoiatavad sinna minemisest, aga marsivad siis ikka kaasa. Paistabki olevat põhimõte, et nad marsivad hukku, mida keegi ei näe, millest keegi ei saa rääkida, millest keegi ei saa tunnistada (jajah, see “witness”). Maha jääb uus kuningas Tehol, kes plaanib Letherii riiki ja nende naabrust paremaks muuta (kuniks ta võimult maha võetakse), seega eks siin ole humoorikamaid hetki.
Mingil moel arusaadav on ka need Barghasti hõimude tegevusliinid (sellest võrsub hilisem Onos T’oolani ja T’lan Imassi teema, mis läheb ikka palju segasemaks. Barghast pakub selle romaani jälgimaid hetki (Hetani rüvetamine) ja eks üleüldse tekib küsimus, miks need Barghastid õieti eksisteerivad. Kuhu samas Erikson selle tegevusliiniga jõuda võiks, pole aimugi.
Segaseks jääb Shore põgenikud, mis siis lähtub Letherii impeeriumist. Kui “Toll the Hounds” tuletas meelde Kharkanasi kunagise eksisteerimise, siis … viimaks need põgenikud sinna kummituslinna kogemata jõuavadki. Aga mis Tiste Andii värk seal, miks maailma naasnud (Anomander Rake’i hukkumise järel) Mother Dark neile tähelepanu pöörab … oh ei tea.
Ja siis see põgenikest lastekarja odüsseia Kolanse’i kandis - miks küll Forkrul Assail neid oluliseks peab? Kuivõrd see põgenemine on kestnud juba mõnda aega, siis viimaks saab ka vastuse sellele, millega need lapsed end õieti elus hoiavad … Aga miks see liin romaanis üldse on (ja miks siis Forkrul Assail sedavõrd mannetu on?) … eks see selgub vast sarja kümnendas osas.
Nagu ikka, kõik need jumalate ja muude ülijõudude tegemised käivad mul kaugelt üle pea. Anomander Rake’i hukkumise järel vabanes Dragnipuri mõõgast Draconus, kes enne uue sõbra leidmist (Ublala Pung ikka satub hulludega kokku) korraks näitas oma võimeid. Olar Ethil (kes korraldas Imassi muutumise T’lan Imassiks?) on vast … Draconusega võrreldav uustulnuk. Maailma asuvad hävitama ka Errastas ja Kilmandaros, neil plaan valla lasta üks seninägemata lohe (otataralist, mis siis kustutab võlujõudu?).
Ja siis on Icarium, kes on mõnda aega päris segane, jagades pead seitsme surnuga (kas Mappo Trelliga koos olles üldse juhtus midagi sarnast? Või on see reserveeritud suuremate kataklüsmide teostamise järelmõjuks?). Aga, et ta on siiski sedavõrd tehnikahuviline, ja, ee, vaimsete huvidega, siis on ta selle romaani suures tõmbenumbris oma roll kanda. Eks nende reptiilide lendavate mägedega muutub tekst rohkem justkui teaduslikuks fantastikaks kui fantaasiaks, aga noh, sedavõrd ulatuslike tsivilisatsioonide puhul võikski eeldada, et mõni tehnika võib areneda päris moodsaks.
Päris palju on juttu teistmoodi hävingust - ühelt poolt siis rahvaste kadumine (nt Awl, Elan), teiselt poolt mõistuslike liikide eri põhjustel hääbumine (Che’Malle, aga eks ole ka kõiksugu humanoidsed segaverelisi, kelle esivanemaid enam pole), kolmandaks aga elukeskkonna ja erineva floora ja fauna häving, seda siis eelkõige inimtegevuse tagajärjel.
Kuivõrd tegu on epopöa finaaliga, siis on veidi raske ette kujutada, kuidas seda kõike kokku tõmmata (või kas peakski), kui ikka veel lisandub uusi tegevusliine. Ja põhitegijatest polnud siin midagi Ganoes Paranilt või Karsa Orlongilt.
“‘Thank you, sir. It’s been our experience that most of the time it’s the locals who get sick when foreigners arrive from across the seas. This time it’s proved the other way around.’
Brys nodded. ‘I gather that the Malazan Empire was predicated on expansion, the conquering of distant territories.’
‘Just a bit more rabid than your own Letherii expansion, sir.’
‘Yes. We proceeded on the principle of creep and crawl - that’s how our brother Hull described it, anyway. Spreading like a slow stain, until someone in the beleaguered tribe stood up and took notice of just what was happening, and then there’d be war. A war we justified at that point by claiming we were simply protecting our pioneering citizens, our economic interests, our need for security.’ His smile was sour. ‘The usual lies.’”
(Brys Beddict, Fiddler, Cuttle, lk 314)
“‘The world was never simple, Jaghut, and if you believe it was, you’re deluding yourself.’
‘What would you know of the ancient times?’
He shrugged. ‘I only know recent times, but why should the ancient ones be any different? Our memories lie. We call it nostalgia and smile. But every lie has a purpose. And that includes falsifying our sense of the past -’
‘And what purpose that would serve, Herald?’
He wiped clean his knife in the grasses. ‘You shouldn’t need to ask.’
‘But I do ask.’
‘We lie about our past to make peace with the present. If we accepted the truth of our history, we would find no peace - our consciences would not permit it. Nor would our rage.’” (Toc, jaghut, lk 577)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar