Selle raamatu lugemist sai päris oodatud, sest “The Blacktongue Thief” oli üsna hea kogemus ning paistis pooleli jäävat vägagi intrigeerivalt. Kuid Buehlman läks mõneti sarnaselt Travis Baldree romaanidele ajas tagasi - ja võttis peategelaseks hoopis ühe senise kõrvaltegelase Galva, kelle kaudu siis kirjeldatakse viimast sõda goblinitega. Tegemist on jõhkra vallutussõjaga, kuivõrd goblinitel on niipalju erinevaid viise inimsoo ärakasutamiseks libaloomadena.
Kadunud on vargaromaani mitmeplaaniline hoog, seeasemel ongi üks sõjanaise kannatuste tee sõjas ja vendadega - sest tal on kolm venda, kes niisamuti on goblinite vallutusretke tagasilöömise kampaanias. Ja siis on Galva suhted naistega, mis samuti sisaldavad erinevat draamat (jajah, see siis jätkub vargaromaanis). Ühesõnaga, romaan on mõneti teistsugune kui esimene romaan.
Eks me muidugi teame, et kõigist õudustest ja kaotustest hoolimata on Galva ikkagi ellujääja ja romaan ongi kirjutatud omamoodi biograafia vormis, kus mitmel puhul hoiatatakse, et kohe läheb jamaks jne. Kergelt tüütu lähenemine. Aga veel tüütum on Galva noorema venna kirjad ja mälestused (kuidas küll need mälestused Galvani jõudsid, jääb minu silmis vähe segaseks (võlur Fulvir?); omal moel nii ongi siin kahe tegelase vaatenurgad toimuvale). Ja noh … kui tekst kulgeb üsna detailiküllaselt ning mõnikümmend lehekülge enne lõppu oli mul tunne, et sellelegi raamatule peaks tulema vähemalt veel üks järg (või noh, triloogia?), siis korraga tõmbab autor väga kiirelt otsad kokku ning viimase kümne leheküljega võtab korraga kokku vaat et sama mahuka loo kui senised 370 lehekülge. Nojah.
Natuke tekib kahtlus, et autor sai kirjastuselt rahamaigu suhu ja tõmbas seetõttu maailma kõvasti laiemaks (rohkem raamatuid!) … või siis kadus eelmise romaani värskus ja hakkas käsitööd tegema. Aga eks sellest saab õieti aimu siis, kui peaks ilmuma esimese raamatu otsene järg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar