Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva