21 märts, 2023

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)







 

Kommentaare ei ole: