Natuke lennuluulet. Ära, ikka ära.Luiged
kõrgel
riivates
tolle teise
ruumi
müütilist
päikesepinda
iga
kevade
üks kord
kõik
kevaded
mustade
valgete
pindade kohal
läbi
avatud taeva
maa ja
taeva
piiri vahelt
lahvandustest
ohtudest
meile
meist üle
meist mööda
iga kord
iga kevade
iga öö
(lk 36)
Minul on pilliroost tiivad
olen öösiti lendav järv
mu põhjas on märjad liivad
mu peal on sinine värv
teen pimedas tiivad valla
ja tõused üles siit
ja vaadates ülalt alla
taas tean neid sõnu ja viit
taas tean seda lahkumisvalu
kui palju meid oli koos
meid linde ja lendavaid kalu
ses lendavas pilliroos
said kaladest tähekujud
ja lindudest linnuteed
ja sõnadest pujud ja pajud
kahel pool koduteed
kust mina iial ei lähe
kuigi meel on minekuhell
vee alt jäi kumama pähe
järve uppunud kell
ta oli peidus mus endas
ta oli mu enda hääl
mis öösiti ära lendas
pilliroost tiivade pääl
(lk 102)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar