Järjekordne tore
SFF lugu, mõneti ühes sängis Liu tekstiga – ehk siis seekord on
teadusartikli maiguline lugu. Ungari päritolu autor Goss on aga
sellise teadusartikli üpris fantastiliseks ja äraspidiseks
pööranud.
Nimelt,
ameerika antropoloogiatudengid ja nende juhendajad on leidnud endale
imaginaarse antropoloogia valdkonnast põneva eksperimendi. Ehk siis
professor annab ülesande, et tehke mulle üks kujutluslik paik kõige
oma ajaloo ja kommetega. Tudengid “leiutavad” Cimmeria nimelise
kandi, mis asub kuskil Ida-Euroopas Musta mere lähedal. Asi osutub
teadusringkonnas populaarseks, nii tegeldakse ühes teises ülikoolis
Cimmeria naabermaa Sarmaatia loomisega (neil kahel üsna terav
ajalooline side). Ja seejärel – tudengid siirduvad kohapeale
uurimistööle. Cimmeria on üsna kolkalik Ida-Euroopa riigike,
viimati nagistanud iseseisvuse pärast Venemaaga (cimmerialasi
aitasid siis ameeriklased sõjalise abiga; siseprobleemide käess
vaevlev Ukraina hoiab kõrvale), kombed on õige vanapoolsed, aga
noh, ei midagi äärmuslikku. Kohapeal avastavad üliõpilased, et
nende kujutluste Cimmeria on reaalsuses mitmekesisem – nagu selgub,
on neil raske kohalikega rääkida, sest cimmerialaste keel on palju
rikkalikum kui see oli käsitletud seminaride ja artiklite
fantaasiates. Kohalikud on ühelt poolt lõbustatud ja teisalt
solvunud, et ameerika tudengid neid enda väljamõeldiseks peavad –
aga noh, eks ameeriklased olegi veidrikud.
Tudengid tegid oma
vahel ülemeelikutes teoreetilistes aruteludes ühe väikse
tähelepaneku, millel on, nagu selgub kohapeal välitöödel,
ootamatu tagajärg (üks teine vähe veider aspekt, mida tudengid on
kohalike uskumustele on omistanud, on kasside austamine – mistõttu
on Cimmeria kassidest üsna üleujutatud, no sel peaks päris jõhker
ökoloogiline jalajälg olema). Nimelt ei tunnistata siin kaksikute
olemasolu. On üks laps ja siis teine ühemunaline on selle
“nähtamatuks” varjuks, kes “ainust” last kõikjal saadab;
kõigile inimestele on ta, ee, nähtamatu. Asi läheb keeruliseks,
kui selle uurimuse autor hakkab lähemalt sõbrustama valitseja
vanima tütrega, kel on selline... kaksikõde. (Ka loomade puhul
tunnistatakse pesakonnast vaid üht järglast – ok, see jäi nüüd
mulle selgusetuks.)
Et Cimmerias on
kujunemas rahutu olukord (naabrid Sarmaatiast ja Scythiast ei anna
rahu ja mahitavad rahurikkujaid), siis laseb valitseja oma tütrel
abielluda uurijast noormehega ja saadab need kaks (ehk kolm)
eralennukiga Ameerikasse (sest tegemist ikkagi sõbraliku riigiga).
Noormehel tundub nende uus elukord üpris veider, abielunaine käib
ülikooli ettevalmistuskursustel, varjuõde istub kodus ning vahib
telekast uudiseid või siis seda, mida värske abielupaar koduseinte
vahel teeb (hiljem küll hakkab noorpaarile süüa valmistama). Nagu
ikka, varjuõde eksisteerib uurija silmades, ta naine ei mõista
sõnagi, kui mees teeb juttu sellest kaksikõest (kaetud söögilaud...
lihtsalt on). Kuid ühel õhtul töölt naastes tabab meest põrutav
üllatus...
Kui hiljuti sai
kiidetud ungari tõlkejuttude antoloogiat, siis Gossi tekst võinuks
vabalt selleski kogumikus ilmuda (okei, kas teda peaks ungari
autoriks pidama?). Reaalse ja fantastilise maailma piir saab mitmel
korral edukalt hägustatud... elagu imaginaarne antropoloogia!
Kahtlemata selle antoloogia üks põnevalt fantastiline lugu,
selliste mõnusate tekstide avastamine annab mingigi õigustuse
ulmeantoloogiate läbirehitsemisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar