Eesti masendavast tulevikust on viimasel ajal mitmeid tekste kirjutatud (näiteks Reichardt või Merca), selle raamatu sugulaseks võiks ehk pidada Matsini “Gogoli diskot” - aga eks see on eelkõige tunnetuse küsimus, mingis mõttes tundus mulle sarnane mõlemas tekstis kujutatud Õismäe kui Viljandi kohavaim ja selle olulisus tekstile.
Läbivat narratiivi kui sellist on keeruline kokku võtta, kui, siis ehk 2087. aasta Õismäel tegutseva noormehe Leoni veidi müstilised kogemused mitme kuu vältel (raamatu üheks peategelaseks võiks ka pidada Õismäed ennast, mõningate mööndustega sarnaneb linnaosa ikka meile tuntuga). Leon on enamiku ajast kanepiuimas ning kohtub erinevate inimeste ja olenditega. Tegemist on postapokalüptilise maailmaga - riigikord on aastakümneid tagasi lagunenud, maailma valitsevad islamisusulised… ja on tulnukad, mis niisamuti Maa peal omi asju ajavad.
Nagu öeldud, raske on öelda, mis selles raamatus just täpselt juhtub, kus on punkt A ja kus punkt B. Lisaks Leoni seiklustele on siin mälestuskatked varasematest aastakümnetest; raamatu parimaks peatükiks võiks pidada prussaka monoloogi oma liigi püsimisest ja inimsoo mannetusest (postituse tsitaat on pärit selle peatüki viimasest lõigust). Kui õieti aru sain, siis seal Õismäel seiklevad ka koraani müstilised tegelased - aga võin eksida.
Teost on keeruline kokku võtta (mitu korda ma seda kordan?) nagu oli seda muret ka sama kirjastuse üllitatud Kurvitza raamatu puhul. Eks seda võiks nimetada seisundiproosaks (või kollaažiks?), tähtis pole võit, vaid osavõtt. Aga kindlasti huvitav lugemiselamus.
“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)
reaktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar