Seda võiks nimetada ilusaks kirjanduseks, olen varemgi mõelnud, et Rushdie on justkui maagiline jutustaja, nii jäljendaja kui lõhkuja - seda siis (minu mõistes) idamaise jutustamise viisides. Suured, tähenduslikud sõnad on elegantselt-mänguliselt kokku surutud lausetesse, mille tagajärjeks siis justkui idamaine biitkirjandus.
Nojah, käesoleva loo puhul tuleks vast mütoloogiaga tuttav olla (sama probleem mis Samatariga), et mis see džinn ja Dunia ja järglaste värk õieti on. Lisaks on siin “Tuhande ja ühe öö” variant sisse kirjutatud - eakas mees jutustab oma noorele himurale armukesele lugusid, et saada puhkust armurõõmudest. Ainult et… vastutahtsi puudutatakse nende lugudega jumala kõikvõimsuse kahtluse alla seadmisega, millel on maailma ajaloole hukutavad tagajärjed - noore armukese ohtrate laste ohtrad järeljäreljäreltulijad hakkavad sellist jumalavallatut mõtteviisi maailmale jagama (mitte et seda teadlikult tehtaks, see on neil olemuses).
Kui nüüd sammukese tagasi võtta, siis tuleks märkida, et see noor armuke on teisest maailmast, džinni-soost naine, kes ei paljasta oma vanamehest armukesele (Hispaania kaliifi õukonnast pagendatud filosoof) oma tõelist olemust; ta vaid õngitseb mehelt ketserlikke mõtteavaldusi välja.
Ühesõnaga, tähendustiine tekst, aga ei julge kuidagi väita, et oleksin siin kõiki võimalikke tähendusi tabanud, siin on nii mõndagi, mis käib mul üle pea. Järelsõnas on Rushdie ühtlasi viidanud, et selle pagendatud filooofi järgi on ta isa perele uue nime võtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar