Nagu selgub antoloogia lõppu lisatud tutvustusest, püüdis autor ühendada autobiograafia ja ulmekirjanduse. Tulemuseks on midagi sellist, millest ei saa aru - peaks otsima ja uurima, mis on Samatari ja Irami taust, aga lugu kui selline ei tekita nii palju huvi. Igal juhul, juttu on Somaaliast ja vägivallast ja migrantidest ja koraanist ja üleskasvamisest ning kindlasti eel mitmest asjast. Aga kui lugemisel kontekst puudub, siis jääb lugu lihtsalt kaugeks ja pane pingutama - liiga suured käärid (ja piinlik mõtelda, kui see Iram on üldtuntud kultuuriline nähtus).
Kui esmatutvus Samatariga polnud just roosiline ja huvitav ning teine lugu päris loetav, siis see tekst vähendas lugemisindu - kuid alla ei tohi anda, alati võib tulla mõni parem tekst peale, mis arvamuse soosivamaks muudab! Aga hetkel küll… no ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar