Mari Vallisoo - Rändlinnud kõrvaltoas (1983)

Vallisool on kõiksugu müstilisi hetki, just nagu hiljuti loetud Perviku kogu puhul. Kaheksakümnendad?

Kiri

Sinule

Kaugesse linna

Meil on kevad

läind käest.

Minugi poolest

võis minna.

Täna, kui Riia mäest

tulime - tema ja tema

ja tead see kaabuga must,

kuulsin (lõhnasid pärnad

ülal) üht küsimust.

Äkitselt kõik olid kadund.

Kõik, ka kaabuga too.

Ma pidin vastama. Jah,

rääkisin siis selle loo.

Palju ei valetand.

Sinust

vaikisin

kuigivõrd.

Hüvasti Pikemalt

kõigest

kõnelen teine kord

(lk 3-4)

Lugu

See jutt

on vanast ajalehest loetud.

Ma ise olin tooaeg alles laps.

Ei tundnud tähti.

Valged juuksed soetud.

Ma olin juba kuulnud huntidest

ja muustki

laias kauges kurjas ilmas.

Seal majas metsas eemal suurest teest.

Üks vana ajaleht.

Ta pööningule

sai viidud aja möödumise eest.

Ta värv on koltunud,

ta pildid rebit.

Vii redel, roni, otsi,

alla too.

Ei ütle ma.

Ma olin tookord laps.

See neljas lehekülg.

Sealt leiad loo.

(lk 12-13)

Mineja

Supp keedetud, sool lisatud.

Liha võetud ja kondid visatud

koerte ette, et las närivad.

Kõik vastatud, mis pärivad

lapsed alati enne ööd.

Lill kastetud, kell keeratud,

rohud kibedad kõik neelatud,

kootud kindad ja kirjud vööd.

Kass söödetud, mees saadetud

kodunt, rändab ta muil mail.

Ööpimedas tunnen tuppagi -

lõhnab udu ja sookail.

Astun trepile, kuulan - kostab kui

ühe üksiku hundi hüüd.

Kostab siiani. Hingepõhjani.

Jah, minema

pean nüüd.

(lk 39)

Enne koitu

Nõnda valge.

Nii särata.

Nüüd on möödas.

On pärast.

Silmapiirilt on voolanud

päikse õhuke punagi.

On nii kustunud valge,

et see ühtki ei ärata.

Ainult mind.

Olen ärkvel

nagu elus

ei kunagi.

(lk 74)