15 detsember, 2016

Mathura - Jääminek (2016)

Õrn ja samas tahumatu proosa inimese eluteest ja tema kohast maailmas. Manivald on vana mees, kes jäänud üksi elama Matsalu kandi hajakülla. Inimesed on lahkunud - vanadus, loodus, õnnetused, riigivõim; kõik need on võtnud selle, mis kunagi nii tuttav. Manivald on üksi jäänud, aga kauaks temagi, vanamees tunneb, et peagi on tema päevadel ots. Varsti on teekonna lõpp. Igas hetkes on kurbust ja rõõmu, inimesi valitseb nii ahnus kui headus. Aastad ja aastaajad on ühtaegu kordumatud ja korduvad. Ajad, mälestused, need segunevad olevikuga, inimesed nendes on ühtaegu südames kui lõplikult kättesaamatud. Manivald elab, sest see on aprioorne, ta ootab lahkumist, sest selleta ei saa.

Mathura proosa on mõneti ootamatult vanainimeseproosa, loomuliku elu proosa - kuivõrd loomulik on see, et eluaastate lõpp on selline… nagu see on. Ega neid kogemusi ei saa jagada, keegi ei tea su mälestusi. Elu kahaneb üksinduseks, neid inimesi enam pole, kellega oled jaganud ühiseid või sarnaseid kogemusi. Millegipärast assotsieerus selle raamatuga esmatutvus Einar Maasikuga, sealse aktiivse vanaduse võrdlus siinse teksti nurgelise, krobelise ja mõneti ürgse vanadusega. Kuid ega ma Maasiku romaani suurt ei mäleta.

“Jäämine” pole just raamat, mida vanematele inimestele kinkida, pigem on see keskealistele või noortele täiskasvanutele omamoodi traagiline ja karastav lugemiskogemus. Kauniskirjandus elu lahtumisest. Aga… Mathura vihjab muulegi.

“Ja laia kareda käega lajatas pimedus, just nagu oleks ta kuulutanud, et nüüd on tema aeg valitseda, tema aeg maailma muuta. “Valgust, valgust minge otsige mujalt, kaugemalt, kõrgemalt, aga mitte päevast päeva vahutavalt merelt ega kalda hallide kivide vahelt.” Pimedus, kõle ja ükskõikne, naeris nüüd kõigile näkku: “Küllap ma tean, et saan peagi teile taagaks. Küllap juba tean, et tahate kõik minust pääsu. Aga selleks peate tahtma veel kõvemat kõledust, veel suuremat tühjust - sest alles teispool neid saabub uuesti selgus, alles teisel pool pimedust on jälle valgus ja kõik lööb võbelema ja värelema ning sünnib taas. Nii ainult uskuge, te uskuge mind.”” (lk 26)


“Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev - kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päeva möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust. Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks - ei muud.” (lk 54)

Kommentaare ei ole: