Ilus luupainaja, sümbolitega agoonia inimsoo irreaalsusest. Nagu ikka, siis selliste tekstide võõrkeeles lugemine tekitab parajat hambaval, ning lugemise lõppeesmärgiks paistab olevat teksti enese läbimine, mitte katarsis või muud emotsioonid.
Tekst on sümbol sõjast ja selle laastavatest tagajärgedest. Halastuse asemel võideldakse needuste abil - tähtis on vaid vaenlase põrmustamine ükskõik milliste vahenditega. Aga noh, kui kasutad selliseid meetodeid, siis tekib Smithi kombel küsimus, et mis siis eristab sind “pahadest” jne.
Ühesõnaga, tekst, millest blogi jaoks kirjutamine on paras kivist vee välja pigistamine, mis ei paku kellelegi midagi. Ja ma lugesin seda jändrikku kaks korda… ikka ei midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar