Lee romaanitriloogia
lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga
nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline
kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse
inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda,
et peategelaseks ongi … viimane inimene).
Tekstis leiduvate erinevate
loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale
… või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti
nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu
ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni
elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi
Võõras.
Lugu ise siis sellest, kuidas
ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et
sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid
mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema
relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks
juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar