Sarnaselt Ann Leckie ja Becky
Chambersi triloogiatele on siingi küsimus, et mis … mis see inimolendiks
olemine ole. Lee viib selle mõneti äärmuslikumaks kui mainitud autorite
triloogiate puhul – siin on loodud olend, mis peakski olema surematu (nii
Leckie kui Chambersi puhul oli selline küsimus eelkõige tehisintellekti
sobivusest inimühiskonda); tõsi, loojakski on miski imesurematu.
Triloogia kohta ehk veider seegi,
et peale iga raamatu lõpp võiks rahumeeli mõelda, et okei, nii siis võikski
lugu lõppeda. Kolmas raamat on ses suhtes veidi erinev, et võrreldes kahe
eelmise raamatuga on see mõneti … lugejasõbralikum – kultuur ja sõnavara pole
nii eksootiliselt tappev ning põnevus lähtubki eelkõige tegelastevahelisest
möllust.
Ja arveteõiendamist on siin õige
mõjusalt ja dramaatiliselt. Kuigi taas – tavatriloogiate (sest ulmeromaani kui
sellise jutustamise miinimumvormiks on teadupärast kolm raamatut) kohta veidi
ebatraditsiooniliselt toimub siinne tegevus üheksa aastat peale teise raamatu
sündmuseid. Vindub kodusõda endise kuuevalitsuse (Sander Vesiku pakutud tõlkevaste)
aladel, kus ühel poolel kalendrilõpetajatest radikaalid ja teisel pool nö
endised (kuigi needki pooldavad uuendusi – aga mitte nii järske, mis küll saab
Keli tarumõistusest). Uue jõuna sekkub kodusõtta aastaid varjus olnud surematu
Nirai Kujen, kes paneb oma armee otsa … ülesäratatud Jedao. Kes tänu esimese raamatu sündmustele on kaotanud (õigemini loovutanud) osa oma mälust Cherisele.
Radikaalide revolutsioonile aluse andnud Cheris (või Jedao või CherisJedao või
JedaoCheris) lahkus peale kuuevalitsuse kalendrilammutust radikaalide juurest
ning eksleb aastaid üksinda, otsides võimalust kadunud Kujeni hävitamiseks (sest
Jedao kogemustele toetudes on enam kui kindel, et kuskil see Kujen liigutab
hoobasid vastavalt oma loogikale) – sest muudmoodi pole võimalik lõplikult
vabaneda kuuevalitsuse või õigemini Kujeni lämmatavast taagast.
Kodusõja kaks traditsioonilist
poolt on jõudnud arusaamale, et see teineteise kallal toimuv aadrilaskmine ning
ressurssidele võidujooks ja hävitamine on vägagi meeltmööda nende naabritele,
mis juba napsavadki endile endise kuuevalitsuse äärealasid. Nende võimalikku
kokkulepet hakkab nullima uus-Jedao Kujeni armee eesotsas – veel hullem, Kujen
on usaldanud neile oma uue superrelva. Näib, et Kujeni juhitav kuuevalitsus
teeb paratamatu tagasituleku. Radikaalidega kampa löönud Shuos Mikodez on veel
omakorda oma salaplaanidega. Ühesõnaga, igati dramaatiline möll, kus nuge võib
selga sadada ka selge ilma puhul.
Kuid … mis olend see uus-Jedao õieti
on? Miks tal on teinetaju? Lisaks inimolenditele on telgitagustes vägagi
tegevuses need muidu tapeedina mõjuvad teenindusrobotid, mille tehisintellekt
võib töötada … õige omal moel. Ja kui Jedao on kurat-teab-mis olend, mis siis
see jumalalaadne Kujen veel oma imematemaatikaga on, mil viisil neid kahte on üldse
võimalik hävitada? Uhh, läks veits spoilerdamiseks (köhh-köhh, Leckie &
Chambers).
Sõnaõigust saavad pea kõikide
poolte peategelased (ei viitsi arvutada, kas neist moodustuks kah kuusnurk),
ses suhtes omal moel ebamartinlik lähenemine tegevuse edasiandmisele. Õnneks
puuduvad eelmiste raamatute juhujutustajad, mis ehk andsid mõndagi maailma
lahtiseletusele juurde, aga samas jutustusele endale suurt nagu ei lisanud. Aga
nagu algul öeldud, kolmas romaan on kindlasti lugejasõbralikum kui triloogia
eelmised osad.
Lee inimolendite sooküsimused on
lahendatud õige neutraalselt. Sellel ei ole nimelt tähtsust. Kindral või
piinaja või tehnik, vahet ei ole, kas mees või naine. Seksuaalsuhted – mis
vahet on, kes kellega tegutseb või üldse millises koosluses; küll tehisemakas
loob midagi. Pere ja vanemad … see on moodustis, mille toimemehhanismidele ma
ei saanudki õieti pihta. Ühiskond kui selline on ülimalt reglementeeritud,
suuremas plaanis inimese mina kui selline samahästi kui puudub – kuigi
inimestel on omad väikesed vabadused, millele kõrgemalt poolt enamasti läbi
sõrmede vaadatakse; kuni muidugi on võimalus või vajadus või lihtsalt suva neid
hereetikutena hävitada (eh, Vidona ja nende riitused – samas vastukaaluks teise romaani Hafni … inimmootorid).
Romaanide põhjal on raske tuua
paralleele tänapäevase maailma ja selle võimalike suunitlustega, Lee on loonud
lihtsalt teistel põhimõtetel toimiva universumi. Mingil moel võib sellest
aimata teatavat aasiapärasust (uhh, kõik need poeetilised kohanimed; esimeses
romaanis viskab üks võõramaalane päris head kildu nende kombetalitluste asjus),
aga eks sellele annab ehk põhjust minu eelarvamused ja vaimupimedus.
Kokku moodustub siis vinge ja
hoogne triloogia. Kuivõrd see võiks olla maiuspala tõsiulme austajatele, ma ei
oska öelda, selle maailma toimimispõhimõtted jäid mulle osati hämaraks. Mõnel
puhul võiks öelda, et kõik tegelased pole just loodud lähtudes dostojevskiliku
mitmeplaanilisuse põhimõttest, aga jällegi – see on vastava maailma „süü“.
Peale Leckie ja VanderMeeri tõlgete ebaedu on raske uskuda, et mõni kirjastus
võtaks selle eesti keelde tõlkimiseks, aga noh, lugeda tasub: on võimalik, et
nüüdisulme rokib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar