Lugu, mis algab justkui fantasy (inimene ja purjus karu on
koos jahionnis), kuid pöörab järgmisel leheküljel juba väga... fantastiliseks
sci-fiks, korraga asendub see Soome looduseidüll veidraks posthumanistlikuks
(?) düstoopiaks – erinevates vormides tehisintelligentsid jagelevad omavahel
võimu pärast, ning inimese roll on midagi tüütu, kuid vajaliku koormaloomana.
Muidugi, ega jahimees pole ka niisama suvaline tegelinski, tema naine ja poeg
on nüüdses maailmas omal moel prominentses rollis. Pealegi on mees poeet... ja
kui ta viimaks luulesoone leiab, on see... noh, väga eriline värk jne.
Ühesõnaga, tegemist on ulmega, millest üldiselt hoian vähe
(või rohkem) eemale, seda muidugi eelkõige inglise keelest lugedes. Soome-ugri
lugeja rõõmuks on Rajaniemi vürtsitanud teksti mõnede soomekeelsete
väljenditega, vandesõnade puhul puudub neil ka tõlge (tekib kergelt omamehelik
tunne!). Plusspunktid fantaasia eest (see soome õhustik!), aga selline
posthumaanse (või muudel puhkudel täiesti ulmelise) kultuurist lugemine on
üldjuhul paras hambavalu.
Rajaniemi on ohtralt esindatud ingliskeelsetes antoloogiates,
oleks huvitav kuulda, kuidas ta inglise keeles kirjutava autorina soome
kirjandusse sobitub (ja miks Leena Krohni värske ingliskeelne tõlkekogu olevat
niivõrd oluline?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar