Kui Friedenthal ulmet kirjutab,
siis see kohe eristub harju keskmise ulmest – mitte et see kellelegi uudiseks
oleks. Nüüd on autor ette võtnud jaurava luu saladuse – kes maarahva
kohapärimust on lugenud, need on ikka peale sattunud mitmetele nö
õuduslugudele, kus mingi luu märatseb võpsikus ja püüab kurja teha.
Aga siinses loos … on see
teistmoodi. Luuks on keskaegsest peldikust välja kaevatud luuvile, mis paistab
pärit olevat Indiast ja siis sajandite eest siin kaugel Põhjas ära kaotatud või
peldikuauku minema visatud. Arheoloogid on ikka uudishimulikud (nt „kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid?“), nii ka loo peategelane puhub seda kurja
välimusega asjandust … ja saab kummalise (ja verise) nägemuse osaliseks. Nimelt
avaneb selles nägemuses olustikupilt olendist, kellelt võiks pärineda see
jalaluust tehtud vile (tähendab, mitte et ta olnuks meisterdaja – tema jalga
kasutati selleks, ja vastu omaniku tahtmist).
Kui kogumiku teised loetud (või
poolelijäänud) tekstid on enamvähem seikluslikud möllud, siis Friedenthali lugu
on pigem meditatiivne õudus, mille käigus peategelane on potentsiaalselt
kaotamas mõistust (kui nii võtta, meenutab see pisut Mahkra nakatunud Kreutzwaldi). Kui Tänavi puhul ei leidnud õieti looülest tasandit, siis
Friedenthali puhul tekib kahtlus, et see teine tasand liigud niisugustes
esoteerilistes sfäärides, et … raske on sellest kinni haarata (võin küll
vabandada, et aega on vähe ja osa tekstist läks une arvel … kuhugi eemale. Aga
ikkagi).
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar