05 august, 2020

K. J. Parker - Habitat (The Book of Dragons, 2020)

Hertsog palkab aadliku poja, et see tooks talle elusa lohe. Või muidu, eksole, jääb aadliku poeg oma suguvõsa maast lõplikult ilma. Pealegi, see mees juba tappis nooruses ühe lohe, asi siis elus lohe tuua.


Ülesanne … pole meeldiv ega vaimustav, aga mis teha. Pealegi, vaevatasu, eksole. Ta mõtleb välja ja laseb valmistada lõksu, seda tänu kõigile neile kogemustele, mis ta on saanud keisririigi lõpututes piirisõdades. Pealegi, tal on lohega oma kana kitkuda.


Autori kohta tüüpiline mustast huumorist nõretav tekst, kus ajapikku koorub midagi sellist välja, mis pole just meeldivaim tõdemus inimsoo asjus. Parkeril on muidugi veel üks, veelgi parem lohelugu (tänu millele üldse hakkasin seda autori loomet rohkem jälgima); mõlemad tekstid paistavad omal moel olevat lähisugulased, lihtsalt et, aastatega tundub looja jagavat üha tumedamat nägemust. Siin siis vaade nö mustale tööle, mida tehakse suurte kangelastegude varjus, ja mis rõõmu see ikka pakkuda saab, eksole.


Huvitaval kombel on see antoloogia seniloetud lugudest alles esimene tekst, mis on  nö tüüpiline loheteemaline fantasy.

Kommentaare ei ole: