Jutt pole jällegi just tõsiulme varasalve kuuluv tekst, ent samas huvitav näide inimeseks olemisest ja, noh, progressist.
Aastakümneid on ühel saarel loomeinimeste justkui paradiis - elavad seal ja saavad vabalt kunstiga tegelda; ülejäänud maailm siis naudib nende tipptasemel loomingut (niisiis pole just tegu hipiparadiisi vms). Kogukond on igati rõõmus ja suurt kuhugi ei kipu; eks neil ole vahel suhteprobleeme (kes kellega üle aisa lööb?), aga ei midagi katastroofilist - peaasi, et saab surveta loominguline olla. Ühesõnaga, vananevate loomeinimeste paradiis - lapsed, kes on neil varem siin sündinud, on nüüdseks koolidesse lahkunud ja mujal maailmas eri ametitesse asunud; ja kedagi siia saarele juurde ei lisandu.
Ent kui üks järeltulija külla tuleb, saab isa ta gravikopterit näppides osaks suurele üllatusele - see paradiislik saar on hoopiski … Ja lapsed …
Eks puänt on välja koorunud juba enne loo lõppu, aga mitte ei taha seda paljastada. Või siis viidata sellele, millised autorid on sellist teemat veel käsitlenud. Kui nii võtta, siis veidralt vinge tekst.
“Ta vaatas mulle pikalt silma, pilk haige ja õnnet.“Saa aru, liik, kes ei laienda oma areaali, sureb välja,” lausus ta nii, nagu oleks see selgitus ja vabandus. “Lihtsalt hukkub.”“Ma tean,” vastasin noogutades, sest see tõepoolest selgitas ja vabandaski kõike. “Kui kõik oleksid sellised koduhoidjad nagu meie,” osutasin ma allapoole, “ oleks mõõkhambulised tiigrid ammu neandertallased nahka pistnud. Ma ei saa aru hoopis muust. Kuidas ma seda suutsin?”” (lk 130)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar