29 oktoober, 2020

Manfred Kalmsten - Murtud Süda (Raske vihm, 2020)

 

Alternatiivajalooline lugu sellest, kuidas Baltikumi (või Liivimaale?) püütakse sisse nihverdada ristiusku ... Ainult et umbes 19. sajandi paiku, kui Kalevite riik on küllaltki vägev ning riigiusuks maausk ning väiksemad rahvad õige rahulolematud sellise asjakorraldusega. Üheks selliseks väikerahvaks on kurelased (keda on Kalevite riigis küll miljoni jagu), kes peale saja-aastast vabadusekaotust ihkavad ikka iseseisvust tagasi ... seda kasvõi Valge Kristuse abil. Et kurelased saaks oma ülestõusu edukalt korraldatud, peavad nad aga surnust äratama oma vägevaima kangelase (kes on miskil moel õige kalevipoeglik oma saatuse poolest.

Lugu ongi sellest, kuidas sinna Kuremaale saabub noorpaar, et neiu kurelastest vanemate juures saada varjule Kalevi riiki kiusava katku eest. Eestlasest väimees avastab peagi, et Kuremaa olud on üpriski kummalised, öösiti tehakse veidraid ande ning salaja varutakse relvi. Kurelasest neiu satub aga õige ... painajaliku konksu otsa ehk selle jääb selle sada aastat surnud kangelase lummusesse ning unedes teevad nad õige riivatult vanainimeste asju. Eestlane annab kahtlustest teada Kalevi sõjaväevõimudele - kurelased plaanivad midagi õige radikaalset, ja õige peagi. Samal ajal avastab neiu, et temast sõltub kurelaste võimalik vabadus. Oleks vaid tee selleni võimalikult veretu!

Hiljuti on midagi sarnast kirjutanud Maniakkide Tänav romaanis "Newtoni esimene seadus", Kalmsten pole küll niivõrd hoolsalt aurupunki lüpsnud. Alternatiivajalooline idee on omamoodi vaimukas (Kalevi riik laiub Läti aladelt Saamimaani!); ehk veidi klassikaliselt on lahendatud naispeategelase Ailissa juhtumised surnud kangelasega, kõik need unenäolised seiklused kurelaste vägilasega on veidi ... noh, lihtsalt teostatud. Sellest maailmast võiks veel midagi lugeda, eks neid Kalevi riigi sisevastuolusid (ja kahtlemata ajalugu!) oleks võimalik kindlasti veel mitmel moel läbi kirjutada.



Kommentaare ei ole: