Romaan siis inimestejärgsest maailmast, kus robotid jätkavad nende tööd - sest noh, inerts viib edasi ja muidugi ka Asimovi robootikaseadused, mis ka väljasurnud inimsoo järel oma painajalikku jõudu omavad.
Kuid niisugune maailm pole steriilne ja veatult töötav robotiilm - osad neist on võtnud üle orjapidamise (inimestelt õppinud) ja teised siis enda alla surunud. Veel hullem, osadel neist orjapidajatest on hull plaan inimsugu teatud määral taastada, et seda oma võimu all hoides kogu süsteem enda võimusse allutada. Kainemad / pragmaatilisemad robotmõistused võitlevad aga senise status quo nimel ehk Loojata maailm on kahtlemata parem kui Loojaga maailm.
Romaan on siis ühest inimeste vajaduste jaoks loodud seksiroboti (enne selle käikulaskmist jõudis küll inimsugu enam kui pool sajandit varem välja surra) seiklustest erinevate jõudude vahel, mis kas soovivad teda võimalikult piinarikkalt hävitada või siis oma huvides ära kasutada (noh, tegelikult enamvähem sama) oma võimumängudes inimesest looja taasloomise asjus. ja noh, see inimesele sarnanev robot satub üha suuremasse plindrisse, kui ta talle laotud ülesannete tõttu liigub meie Päikesesüsteemi äärealade poole.
Tegelikult on see romaan ka tulevikuvõimaluste läbimängimisest - mil viisil oleks võimalik üha uute tähtedeni jõuda, milleks on inimesed võimelised ja millal tuleb paratamatu piir ette. Strossi inimkonna piiriks on küll lihtlabane enesehävitamine (selles on süüdi liigne mugavus robotite rõõmudest - eks praegunegi maailm ole selles suunas ehk nihkumas). Autor on erinevaid visioone läbi mänginud ka varasemates eestindustes - pähe torkab muidugi “Accelerando” ja “Palimpsest” (siin küll jääb asi transhumaansusest kaugele).
Raamatu reklaamis viidatakse, et see romaan on austusavaldus Asimovile ja Heinleinile. Kui Asimovi puhul on asi selge, siis Heinleiniga tundub olevat segasem suhe: et see “Friday” romaan ja siinne peategelane Freya; see seksiroboti lahtikirjutamine tundub küll olevat lahendatud parajas paroodiavõtmes (kuigi jah, romaani loogika jaoks on see kahtlemata vajalik tööriist (jajah, teen ka nalja)). Eks romaani algne kaanekujundus justkui viitaks, et Freya tegelaskuju pole, noh, just ülimalt tõsiselt kirja pandud.
Ulmekaugetele lugejatele ei oskaks seda romaani soovitada - eks siin muidugi on huvitavaid tulevikunägemusi, aga jah. Või kes teab, äkki Stross ikkagi võttis Freya tegelaskuju tõsiselt?
“Näete? Tähtedevaheline koloniseerimine on lihtne! Tuleb lihtsalt pühendada sellele mitmesaja aasta jooksul märgatav osakaal planeetidevahelise tsivilisatsiooni kõigist ressurssidest, anda see robotite väsimatutesse ja tõhusatesse kätesse, kellel on kästud püüelda eesmärgi poole nii kaua kui vaja. Võib-olla ei ole meie Loojate väljasuremise tegeliku lugu seotud mingi masendava seguga demograafilisest vajakajäämisest, dekadentsist, seksuaalse ülestimuleerimise põhjustatud meeltesegadusest ja lisaks pahatahtlikkusest. Äkki nad lihtsalt otsustasid, et võivad sama hästi teha väikese uinaku, kuni see tüütu galaktika vallutamine nende eest ära tehakse - teades kindlalt, et robotid äratavad nad õigel ajal ellu ettevõtmise vilju maitsma.” (lk 269)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar