Raamatus on luuletustega pea võrdväärsed loodusfotod (autori kodulehel on kuidagi poolikult need ära toodud), mõnelgi puhul tekib küsimus, et kas luuletus illustreerib kõrvalasuvat pilti või on lihtsalt kongeniaalselt kokku sattunud (fotograafiks on Andres Tsemin).
Aga jah, tegu on siis elutõdedega pikitud loodusluulega, kus siis autori kogemused saavad omamoodi tõlgendusi. Eks mõnigi tekst on minu jaoks müstilise või koguni esoteerilise võitu, aga eks selline see luule kord ole. Tekst on kirjutatud küll vabavärsilikult, aga aegajalt paistab eksisteerivat mingi lõppriim, mis vahel võib põhineda õige ootamatutel assotsiatsioonidel.
Elamise ilu olemises
Hinges on leek
See põleb
Kui silmis on sära
Ja elurõõm
Hinges vahel
Kõik keeb
Kui tunded tuimad
Ja siht kaob eest
Hinges on rahu
Vaikus
Kui hoolt kanname
Südame puhtuse eest
Hinge eesmärk
Meelerahu
Nautides elamise ilu
Olemises
(lk 14)
Emaarmastuse tiivad
Emaamastus annab meil juured
Kasvatab lubamises olles suureks
Laseb lendu tõusta kui saabund aeg
Avastada enda soovide kaev
Kuhu iganes tiivad ka ei kanna
On see kodumaa või Austraalia
Mäleta alati oma juuri Sa
See maandab ja tiivustab taas
(lk 27)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar