Algselt 1993. aastal ilmunud lugu meenutab alguses üht hiljuti loetud V. Rõbakovi teksti - ehk siis 200 aastat tähelennul olnud astronaut naaseb Maale, kus teda ootavad superintelligentsed inimesed. Edasi kulgevad küll kumbki tekst oma suunas - siinsed geneetiliselt muundatud inimesed püüavad selle iganenud astronaudi hõlpsasti võrku (sest ka välimust saab perfektseks muuta, niisiis söödetakse talle ette naine, keda peaks mees kõige rohkem ihaldama) ning teevad ta omaks.
Mis teeb kurvaks vanamehest teadlase, kes sellise geneetilise muutmise tehnika avastas ning džinni pudelist välja lasknuna ehmatas selle avastuse … edasistest arengutest. Tal küll õnnestus läbi suruda nö kolm robootika seadust, kuidas hallata geneetiliselt muundatud inimolendeid, aga … jah.
Igati melanhoolne hoiatuslugu inimlikkuse kaotamisest, umbes nagu lähedase kaotamine nutisõltuvusele. Eks melanhooliat lisab seegi, kuidas see peategelane kavatses sellele muundumisele salaja vastu hakata, aga siis oma kaotust tunnistas ning sai ühtlasi teadlikuks, kuidas ta sisse mässiti jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar