Supersõdalane kutsutakse tagasi teenistusse, et ta aitaks hävitada üht sõjalist baasi. Et inimeste kasutamine kahurilihana on nüüdseks keelatud, siis seda baasi valvab vaid tipptehnoloogia … millest peaks üle olema inimlik kavalus (jajah, mõtleme tagasi Hao Jingfangi loole). Mehel õnnestubki baasis hävitada hädaohtlik tehnika, aga sealt eluga pääsemiseks ei paista enam võimalusi olevat.
Aga kodus ootab teda naine ja tütar; tütar, kes on peale teenistusest lahkumist mehe jaoks kõik ja kellele lubas ta sõjast koju naasta. Paistab, et tegelikult seda ei juhtu. Kuid on üks meeleheitlik võimalus.
“Only using mechs to guard a base is a plan that lacks forethought and flexibility. Even in this age of information warfare, when flesh and blood hold up poorly against lasers, infrared sensors, or the Atomiser Rifle that Joe is currently wielding - not only capable of killing a soldier but reducing him to particles without a trace - a living human is still a hundred times smarter than machine.” (lk 101)
Esmapilgul üsna puhtakujuline märulilugu saab õige üllatava pöörde, kui selgub, kellega on selle mehe puhul tegemist - tõepoolest, lahingutegevuses ei tohi osaleda inimesed, aga ükski seadus ei keela kasutamast sõjaotstarbelisi kloone. Ning peale ülesande täitmist sellised tooted kantakse maha. Mis tekitab kangelasteo sooritajal … meeleheidet.
Päris hea pettelugu, algselt pateetiline märul saab õige iroonilise finaali. Kuid ka kloonidel on tunded, isegi kui need on … istutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar