Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks?
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)
Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema.
Noh, mitte alati.
Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget.
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.
Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll.
... jestas, neid on VEEEEEEEEEEEL.
Aga ei midagi uut ja hämmastavat. Piirdun nende linkidega =)
Aga ei midagi uut ja hämmastavat. Piirdun nende linkidega =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar