Peedu Saar - Loomad (2022)

 

Tänavune Loomingu Raamatukogu paistab olevat kuidagi eriliselt loetav - enamus on küll lugemata, aga kõigi ilmunud raamatute puhul mõtled (kui eriilmelised on näiteks Köhlmeier ja Berelis (nendest postitused natuke hiljem), et selle võiks küll kätte võtta (kui vaid aega oleks! Aga ehk veel jõuab. Ja miks küll seekord aastatellimust ei teinud). See on hämmastav; millest selline … positiivne suunamuutus? 

Ja et midagi on “viltu”, näitab kasvõi eesti autorite senine valik - eeskätt Vilu luule, aga muidugi ka Heinsaare valikmälestused ja nüüd siis Saar (kellelt sarnaselt Vilule pole ma varem midagi lugenud). Selgusetuks jääb, mida ma õieti lugesin, sest see tekst jääb mul küll otstest ühendamata.

On siis kaks lugu, mis alguses ja lõpus (aga lõpust selgub algus, eksole) omavahel kokku põimuvad. Ühelt poolt ühe paari lahkumineku tee (see, et paar selleni jõuab, pole just spoilerdamine, see on enamvähem esimestest lausetest õhus), teiselt poolt reinkarnatsiooni ahelad eluslooduses. Ühelt poolt aina valusam inimsuhe, teiselt poolt antropomorfistlik kappamine läbi eluslooduse - sõna saavad nii ühepäevik, kastehein, jänes, angerjas ja paljud teised. Ja vaat see reinkarnatsiooni teema jääb kaugeks - mida see õieti illustreerib? Lõpuks jah, see seotakse kokku (kas nüüd just kafkalikult?) selle lahkumineku järgse tühiruumiga (mis siis ka reinkarnatsioon, “üks” on tagasi?).

Ühelt poolt tundubki, et kui teos jagada lihtsustatult sisuks ja vormiks, siis siin jääb prevaleerima vorm, ehk autori võime ja rõõm väljenduda (mänguline? Algul tundus, et justkui griškovetslik veiderdamine, aga siis see tunne taandus), kuid suurem sidumine sisuga jääb eelkõige autori meelisklustesse, või siis autor usaldab niivõrd lugejat, et see suudab selle mängu olemust tabada.

Mis tegelikult on kindlasti üks õige viis kirjanduse loomiseks.

Lihtsalt et kui pidevalt pigem fantaasiakirjandust lugeda, siis ega see enda fantaasia enam nii täistuuridel töötagi. Hmm.

trakyllmaprokrastineerinj2lle