Saare debüütraamat on vaat et paremgi kui nüüd LRis ilmunud “Loomad”. Muidugi, selle vahega, et siin saab loo jutustaja Pascual hakkama magava purjus neiu vägistamisega, mis loo muu tonaalsuse kõrval on ootamatult räige tegu. Eks see ole ka teksti teatav murdepunkt, kuid ikkagi ootamatult jõhker. Kuid samas, sellise tühikargajaga … no ime, et ta varastama ei sattunud või muud sellist.
Niisiis, eesti maapoiss läheb Inglismaale, et raha teenida - sest kodumaal põllul rügades suurt ei teeni. Proovib siis Londoni restoranides kala ja juurvilju lõikuda ning surnuaias haudu koristada. Raha tuleb, raha läheb, sest elu tahab elamist ning toanurgakese tuleb samuti tasuda. Suhelda saab teiste omasuguste õnneotsijatega, kes siis samuti värskelt tööturule sisenenud või siis aastaid raha kogujatega, kel plaan kodumaale jäänud pere toetada.
Ja siis on see tšehhi tüdruk Hana, kes ei taha algul Pascualiga välja (kõigele lisaks on tal ka oma poiss), aga ajapikku nad ikka sõbrunevad restoranis töötamise käigus; Pascual kohtub koguni külla tulnud Hana poiss-sõbraga. Kuni viimaks siis neiu kutsub Pascuali enda elukohta ööseks magama kutsub ning öö käigus noormees ärakustunud neiu vägistab. Mis omakorda tekitab Pascualis süümepiinu ja suunab ta uuesti rahateenimise lainele, aga kõik läheb nagu ikka.
Mingis mõttes oleks tegu justkui mõne sajanditaguse arengu- ja kelmiromaani seguga - ehk siis ajastulugu noormehe suurlinnas õnne otsimisest; igal juhul on selline … klassikaline vaib. Kui “Loomade” puhul arvasin, et vorm on üle sisu, siis siin on see küll tasakaalus ning selline pooletoobise ilutsemine töötab väga kenasti. Lugu on esitatud omamoodi metatekstina - autor olevat justkui töötlenud lugejasõbralikumaks juhuslikult Londonist leitud käsikirja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar