Tõesti pöörane jutukogu, mis paratamatult tekitab soovi, et härra Bereliselt midagi veel eesti keelde tõlgitaks. Paar teksti siit oleks võimalik ka lugeda ulmekirjanduseks (“Turismihooaeg”, “Me võidame!” - on see horror? splätterfantaasia?); ehk on siin veel paar lugu, mida saaks võtta piiripealse ulmena.
Aga need lood. Jumal küll. Kergelt meenutab ehk Kivirähki mõnd tumedamat hetke; puhas hullus ja läbu ja lõbu. Kunsti ja kasse ja kriminaalromaane on nüüd veidi keeruline … esteetiliselt vaadelda; absurd ja grotesk ja must huumor. Lätlased on ikkagi kultuurrahvas! Või midagi.
Puhas kunst, aga ma ei hakka parem ütlema, kellele. Siin on vast ikka õige mitu lugemismudelit nii madalalaubalistele (kuigi neile ehk liialt sõnarohke), sulelistele (kuigi siin vist käitutakse halvasti nii kultuuri kui inimestega) kui ka karvastele (ulme pole ehk päris õigelt konstrueeritud) - mis muidugi tähendab, et kõigile ei saaks seda tõlkevalikut soovitada, selleks peab ikka … vastavat soont olema. Eks oleks huvitav mõnelt asjatundjalt kuulda, kui kongeniaalne on Contra tõlketöö, igatahes minu jaoks lippas see küll kenasti ja mõnegi huvitava sõnaleiuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar