Kõigepealt ütlen, et see ole mingi poliitiline kogu.
Luuletused on inimene ja naine olemisest, aga mitte ühiskondlikest ebakõladest. Poliitikat puudutatakse vaid seal, kus isiklik isik tunneb ühiskonda ennast puudutavat.
Ühiskond muidugi puudutab palju, ent abstraktset arutelu selle üle luulekogus pole.
Nii, öeldud.
Aga ...
Aga samas on pooled tekstid ikkagi sellised, mis mulle midagi ei ütle. Ma ei tea, kas distants on meelega, jagati nii isiklikke asju, et ma ei saagi aru saada, või lihtsalt kirjutati nii kunstiliselt ja ülevalt, et ma ei küüni.
Noh, ei tahagi küündida, muidugi.
Mul ei tule tunnet: "Nii kunstiline!" kui loen tapeedil voolavast märjast alumiiniumšokolaadist. Mul on: "Mida ta sellega MÕTLEB?!" ja kui ma olen 17 korda ühe kogu juures sedasi segadusse sattunud ja mitte ühelgi korral aru saanud, milles siis ikkagi kühvel, solvun päris korralikult.
Kirjuta ometi mõttega!!!!!
Ütleme, uusaususe maiku neis kujunditesadudes pole. Kuid kogus olid argielulised luuletused samuti.
Vat need, uusausad, arusaadavad, kaasaelatavad luuletused mulle meeldisid ja kui juba kolm säärast järgemööda loetud olid, hakkas tunduma, et hea kogu. Kirjuta oma perest, oma emast, oma õest, oma tööpäevadest ja haiguspäevadest, oma sõpradest, oma kallimatest, sellest ma saan aru.
Ent siis tuli jälle mõni kujundlik ja kunstiline arusaamatu sõnade üksteise otsa lükkimine, pilved rähklesid punaselt surnud poegade, surnud armukeste või surnud lindude kiljatustes ja mina olin: "Amöh?".
Asi pole ka selles, et ma naisluuletajalt tahan ainult naisluulet lugeda - mulle meeldib arusaadavus ja isiklikkus täpselt sama palju ka meesluuletajate loomingus.
Lõpetuseks üks, mis lühike ja mulle meeldis.
EMAGA ÜHIST
laubakortsud laiad õlad
kohmakus elektrivõlad
hingeraskus õlujanu
rõõmu taga jahe valu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar