Väga omamoodi raamat.
Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud. Eeskujuks põhjala saagad?
No ma olen saagasid ohtralt lugenud ja ei, ei ole samasugune. Mitte et see kuidagi halb raamat oleks - no ei - aga pole üldse sellist saagalikku kiretuse "juhtus see ja see ja siis tappis X Y-i ja P ja K said jagu N-ist" maiku. Pigem vastupidi - kõigi tegelaste tunded on tugevad ja tekst annab neid tundeid ka intensiivselt edasi. Aistingud ja kired on elavalt kirjeldatud, haaravad.
Et samas ühe inimese sisse ühel hetkel mahub ainult üks tunne ja et tegelane on kas kade, armunud või ülbe, aga mitte seda kõike korraga, ei ole ka vähemalt minule tuttavate saagadega sarnane. Võtame näiteks "Njalli saaga" - seal olid ikkagi inimestel mingid püsivad iseloomud, mitte ei haaranud neid tunded ja siis nad ... noh, olidki need tunded, muud asjad eriti ei mõjuta.
Eddadest või "Nibelungide laulust" rääkimata - need on ikka väga teistsugused.
Samas ega "Täheraua saaga" ütlegi, et on samasugune - öeldakse, et eeskujuks on Põhjala saagad. Nende eeskujude põhjal on Kalmsten täiesti omamoodi töö ära teinud ning loonud raamatu, mis ei meenuta väga mitte midagi.
Ta on loonud täiesti uudse jumalate - vabandust, jumalde - süsteemi ja kosmoloogia, on segatud nii meile tuttavate jumalate kombeid (õdede ja vendadega abiellumine ja/või nendega sigimine näiteks) kui mingeid üsna tänapäevaseid kasvatusteooriaid "kõik hellitasid teda ja nõnda ta kasvaski ülbeks ja enesekeskseks". On loonud ühiskonnad, kus naised ja mehed on üsna võrdsed, ent kõik aina võitlevad, rüüstavad, tapavad - ja kes ei võitle, surevad hirmsat surma ikkagi - ning kütivad, muud elatusallikad on üsna tundmata. On loonud teose, kus leiavad aset korraga täiesti inimlikud sündmused ja samas on neil inimlikel sündmustel otseselt ja kõige kõrgemal-suuremal määral mõju jumalde eksistentsile või eksistentsi lõpule.
Isiklikult mulle kui lugejale ei meeldinud tegelaste iseloomutus, ühe-tunde-sees-täielik olemine ja et mitte midagi tegelase iseloomu põhjal oletada ei saanud. Aga samas ei oleks kuidagi teisiti saanud luua nii ettearvamatu sündmustikuga lugu - lugeja ei tea, mida tegelane tegema hakkab, sest tol ei olegi mingit püsivat tegevuste ja suhtumistena tuvastatavat iseloomu.
Ja omamoodi on see väga vinge saavutus - kirjutadagi nii, et loos on väga vähe aimatavat ja see, mis juhtub, tundubki täiesti ootamatuna. Et ma tean küll, et armastatu sureb, aga kuidas, mitte. Isegi ses osas, KES see armastatu on, on kahtlusi. Ja mis juhtub suures plaanis, pole üldse etteaimatav.
Aga tahaks ju isikustena mõjuvaid tegelasi!
Aga ei saa ju selliseid tegelasi olla, kui tegevusetunnetuse puudust, tegelaste tegude etteaimamatust lugejasse sisse kütta tahta!
Nojah - win some, lose some.
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Loteriis varem
Pärdikute päevaraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar