Charles de Lint - But for the Grace Go I (Dreams Underfoot, 2003)

 

Omamoodi jätk eelmisele loole, aga vähe teistmoodi. Siin siis noor neiu, kes on elanud mitu aastat Tombsi getos (raamatus on vast oma kolmandik tekstidest seotud selle Newfordi tühermaaga) koos koerakarja ja ühe nõdrameelse noormehega. Angel on talle pakkunud võimalust tulla sealt ära, aga neiu ei taha - ta ongi rahul, et ta saab niimoodi omaette, ühiskonnast eemal eksisteerida. Ja tal on koerad ja see haige Tommy.

Aga ühel päeval leiab ta oma rendipostkastist tapmisähvarduse: ja seda eelolevaks õhtuks. Kellelt ja miks, pole vähimatki aimu. Ta pöördub koguni Angeli poole, kuid temagi ei mõista midagi pakkuda. Milline imelik inimene peaks niimoodi pidulikult ähvardama sellist tänavainimest? Lõpuks ta ei saagi rahu - aga hommikul on siiski elus. Ja siis ta näeb ajalehe esikaanel suurt uudist, ja ta mõistab.

Ehk siis järjekordne variatsioon nö ühiskonna heidikute asjus, mis esmapilgul oleks justkui positiivselt lahendatud, ainult et … kui kaua saab noor naine niimoodi üksinda sellises getos õieti elada. Sarnaselt eelmisele loole on siingi peasüüdlaseks lapseea seksuaalvägivald; lihtsalt sellega toimetuleku proovimine on vähe teistmoodi kui kogumiku teiste tegelaste puhul. 

Eks võib muidugi küsida, kui usutavalt kirjeldab autor selliste lapsepõlve ohvrite toimetulekut. Ei oska öelda. Teksti oleks vast keeruline ulmekirjanduseks pidada, no kuigivõrd ehk õuduse kanti, ja eks see satanistide teema või vähe pingutusega ulmeliseks pidada. Aga tõesti, kas kõik peabki rangelt ulme olema, eksole. Kuigi - tekst on ilmunud õudusantoloogias.