Esimene nali on arvatavasti Stalini-aegne, aga kõlbab väga hästi ka tänapäeva:
Lõvi kutsub kõik metsaelanikud kokku ja kuulutab: homsest alates söön iga päev ühe teist ära. Võtab siis kalendri ja hakkab kirjutama:
"Nii, hunt, sina tuled täna õhtul. Küsimusi on?""Ei ole.""Siis oled õhtuni vaba. Edasi - rebane. Tuled homme õhtul. Küsimusi on?""Ei ole.""Siis oled homseni vaba. Edasi - jänes. Tuled ülehomme õhtul. Küsimusi on?""On.""Lase tulla.""Kas tulemata ka võib jätta?""Ikka võib. Tähendab, sinu kriipsutame siis maha..."
Loomade kõrval figureerivad anekdootides, mõistagi, ka nende inimsoost kaaslased muinasjuttudest, nagu Punamütsike või Mašake, kes sulanduvad tihtilugu ühte nõukaaja lõpu anekdootides tegutseva deemonliku plikakesega. Taas päevakohane näide:
On talv. Väljas - tuisk ja pakane. Majade vahel jäätunud liivakastis istub suvekleidis ja paljaste säärtega väike plika ning taob kühvlikesega kivikõvaks külmunud liiva. Inimesed, kes teda näevad, astuvad ligi ja küsivad murelikult:"Tütreke, kas sul külm ei ole?""EI OLE! SOE ON!""Aga väljas on ju talv...""EI OLE! SUVI ON! SOE ON!""Aga vaata ometi, siin pole ju muud kui jää ja lumi.""SELLINE KURADI SITANE SUVI, JAH, ONGI!"
Hilisema perioodi naljad eristuvadki varasematest oma jõhkrusega. Võtkem kasvõi selline, tuttavate tegelastega:
Gena istub kodus ja loeb lehte, kui sisse tormab Potsataja ja karjub lõõtsutades: "Gena, Gena, Kübaramooril sündisid pojad!" - "No ja siis?" - "Mis "no ja siis?"? Ma enda omad uputasin ära, aga sinu omad ujusid eest ära!"
Üks absoluutseid lemmikuid kogu raamatust:
Metsas käib diplomitööde kaitsmine. Siseneb jänes ja kuulutab välja oma teema: "Metskiskjate söömise struktuur ja dünaamika". Komisjon on hämmingus. Rebane tõuseb püsti: "Kas ma saan õigesti aru, et jutt on just kiskjate söömisest?" Jänes vastab: "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Rebane ja jänes lähevad uksest välja. Tagasi tuleb ainult jänes üksi. Hunt tõuseb püsti: "Ma ei saa päris hästi aru, mis siin toimub. Mis idiootlik teema see on - ja kuhu kadus rebane?" - "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Hunt ja jänes lähevad uksest välja, tagasi tuleb ainult jänes üksi. Lauatagune jääb järk-järgult aina tühjemaks. Komisjonist viimasena alles jäänud metssiga mõistab, et asjalood on halvad ning lausub: "Lugupeetud kaitsja, ma saan aru, et miski on mulle siin segaseks jäänud. Töö kohta mul küsimusi ei ole - öelge lihtsalt, mis siin toimub?" Jänes vaatab teda mõtlikult ja ütleb siis: "Olgu peale, tulge, ma näitan teile." Nad lähevad välja koridori, metssiga koperdab värisevatel jalgadel ümber nurga, seal aga istub lõvi, hüpitab mõtlikult paljaksnäritud karu pealuud ning lausub: "Tähtis pole mitte see, milline on teie teema, vaid kes on teie juhendaja."
Lõpetagem kuldkalakesega:
Sai kord insener tuusiku Musta mere äärde. Seal pandi ta elama kuue ruutmeetrisesse osmikusse - ja isegi toidutalonge ei antud kaasa! Muidugi aimas ta sellist tükki juba ette ja mõtles: "Võtan parem võrgu kaasa, viskan kusagil merre, ilma kalata ikka ei jää." Viskaski mees õhtul võrgud vette, sõi kõhu Turisti einet täis ja heitis siis magama. Hommikul, nii kui ärkas, põrutas kohe võrkusid vaatama. Lappab ja lappab - ja äkki näeb võrgus kuldkalakest. "Lase mind tagasi merre," ütleb kala. "Täidan ühe sinu soovi - rohkem pole sulle reglemendi järgi ette nähtud." - "No hästi, soovin, et mul oleks nii palju raha kui minu hütikesse mahub!" - "Jumal sinuga, täitugu su soov!" Mees lausa lendab tagasi osmikusse, lööb ukse lahti - aga põrandal vedeleb ainult kolmekas. Mees padavai tagasi mere äärde ja hakkab kuldkalakest hüüdma. Kalake ujub kalda äärde ja nõuab: "Noh, mis tarvis, töötav intelligents?" - "Mis mõttes? Sa tegid mulle tünga! Seal oli ainult kolm rubla!" - "No ja siis, ei mahtunud ära või?"Läheb siis vanamees kolmandat korda jõe äärde ja hakkab taas hüüdma kuldkalakest. Kalake ujub kohale, ohkab ja hakkab talle dikteerima üliõpilane Raskolnikovi aadressi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar