Võrreldes “Stereomeetriaga” on see pigem tõesti noore inimese luulekogu - kui seal jutustatakse eelkõige lugu ja vahel üsna sirgjooneliselt, siis esikkogus tuleb lugu kaunistada huvitavate väljendite ja kujunditega, mida on ehk ilus kogeda, aga röövivad vast väheke hoogu või löövust. Seepärast ehk siis tooksin esile ühe napima teksti, mis on … hea.
haigus
Ta tuleb jälle.
Mütoloogiline
tõbi tõves,
haiguste keisrinna.
Ta tuleb mööda
veenjaid jõgesid.
Ta on su riigis.
Nüüd on ta su linnas.
Su ajukoor on küllalt sobiv pinnas.
Kõik talle polegi sümpaatsed.
Sina küll.
Ei tea, mis hetkel täpselt juhtub see,
et ta imbub kuidagi su soontesse
ta võtab kuidagi su endale.
Su ajust saab ta trükipress,
su südamest ta armsaim trubaduur.
Sa pole hull,
sa näed ta värve küll,
kuid tema veetluse ees oled võimetu.
Jah, ta on võigas, aga elutruu.
Su enda õnn, et ta on prostituut,
ja viibib sinuga vaid mõne kuu.
(lk 7)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar