Peale erinevaid õudustäratavaid tekste tagasi turvalisematesse vetesse - ehk siis uuesti Jilly Coppercorni lähikonda ja seekord ei taba ühtki inimest erinevat sorti füüsiline vägivald. Kuid muidugi ei koosne see maailm vaid inimestest.
Ühel päeval näeb Wendy, kuidas pargis kiusavad poisid üht kodutut (kes on muidu tuntud nö trikimehena). Kui ta maha kukkunud mehele appi läheb, hakkab see temaga rääkima ja muutub lausa omamoodi pealetükkivaks, kui hakkab Wendy märkmikust lugema ja kommenteerima selle luulekatsetusi. Selge, et segane vanamees, aga Wendy ei saa kuidagi ta kütkest vallale - ning mees tahab näidata midagi; viibki naise ülikooli raamatukogu taha, kus on nüüd üks puuront. Vanamees ütleb, et raamatukogu direktor lasi selle puu maha raiuda, sest see segas ta vaadet. Kuid see puu oli nimelt iidne Jutupuu ja nüüd on maailmast kadunud üks selline nähtus. Mees kaob, Wendy läheb tööle kohvikusse ja räägib seal samuti ettekandjana töötava Jillyga. Ta soovib uut Jutupuud.
Kui nii vaadata, siis kergelt tobe või lihtsameelne tekst, aga ehk see taaskohtumine Jilly seltskonnaga tegi vastuvõtmise mõnusamaks. Eks siin ole ammune mure, et reaalse suhtluse asemel on jäädud massimeedia mõju alla. Tekstis on mitmeid viiteid selle kogumiku eelmistele tekstidele, seega üsna tugevalt Newfordi maailmas kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar