Jutukogude võlu ja valu on see, et need pole ühtviisi tugevad (küll muidugi võivad olla stabiilselt jura). On mõned lood, mis on üle keskmise või koguni löövad pahviks (antud juhul näiteks “Meie aed”) ja siis veel hulk keskmisi või väheütlevaid tekste. Hea, kui need paremad tekstid asuvad raamatu esimeses pooles, siis sa ikka viitsid uurida, kas saab siit kogumikust veel samasugust laksu.
Piret Raud on nüüdseks juba mitu aastat kirjutanud peamiselt täiskasvanutele, aga see on minu jaoks siiski esimene niisugune raamat, millega kokku puutunud (jajah, muidu ikka “Natuke napakad lood” või “Teistmoodi printsessilood” - pole küll jaksanud neid kuidagi kokku võtta, igal juhul väga hea ettelugemise materjal). Ka see kogumik jäi kuidagi juhuslikult näppu ja vedeles mõnda aega kapi otsas teiste raamatute hulgas, mida peaks lähiaastatel lugema (no loetud raamatuid saab vähemalt riiulisse paigutada). Aga siis jäi kuidagi näppu.
Ja tõepoolest, kolm esimest lugu suutsid ikka väga kenasti tekstide vastu huvi äratada. Ja noh, seda hämmastavam on, et järgmised kümme teksti õieti nende lähedale ei tõusnud, olid pigem üheplaanilised lood - kuigi mõnedki neist päris mõnuga loetavad (eh, “Kirjad mulla alt”). Ning eks mitmel puhul mõtled, et tegelikult võinuks sellest mõne järjekordse napaka lasteloo kirjutada - aga jah, vast oleks neis liialt palju surma või ängi. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 5,1, mis siis kergelt üle keskmise.
Omal moel see jutukogu olekski justkui vaheaste lasteraamatute ja siis nüüd täiskasvanute romaanide vahel; omamoodi lapselikkuse välja destilleerimine. Mitte et ma saaksin seda väita kuidagi tõsiselt - nagu öeldud, seni lugemata kõik täiskasvanute romaanid (uh, tegelikult on kaks romaani ilmunud juba enne 2020. aastat - vaat siis, teooria pihtas-põhjas).
Taaveti varvas 5/10
Kaotatud sõrmed 6/10
Meie aed 8/10
Niit 4/10
Paberist lind 5/10
Ilus päev 4/10
Uus naaber 5/10
Pärlikarp 5/10
Kirjad mulla alt 6/10
Valguse varas 4/10
Jõuluõhtu 5/10
Kaart 5/10
Tramm 4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar