28 september, 2023

Eraclio Zepeda - Tuu-uul (Mehhiko novell, 1981)

 

Päris lahe lugu isepäisest mehest, kes usub end pärinevat Suurest Maost. Mees, kes elab oma seaduste ja uskumuste järgi, kes võib vajadusel külma vihmatuult maovaimu abil peatada. Mehhiko seadused temale ei kehti, ta tahab vaid vaba olla. Ja külaelanikud, need kardavad või ei mõista sellist metslast, kes võib ilmuda nende juurde, surnud madu ümber kaela ning ajada usku teotavat juttu.


Ja eks ta ongi omamoodi relikt, kuskilt teisest ajast, kes ei kasvagi “tavapäraseks” - näiteks kui ta on palgatud tee-ehituse inseneri teejuhiks ja see jutustab õhtul lõkke ääres, kuidas Mehhiko lahel tekivad passaattuuled, on peategelase reaktsiooniks pime raev, see ei käi kuidagi kokku tema maailmaga. Aga nüüd, peale naise surma, tunneb ta, et jõud on lahkumas. Ja tuul ei kuula enam sõna.


Selline lugu siis ühest patusest jändrikust, pärit justkui ristiusueelsest maailmast. Või siis hoopiski mingi nõia-segane nagu neid Eestiski leidub. Üheltpoolt justkui huvitav maailmapilt, teiselt poolt päris paras põmmpea, kes hoolib vaid endast. Ja no muidugi tollased poliitilised olud (riik kasutab tee-ehitust, et saaks kõrvalisemaid piirkondi kontrollida sõjaväe abil), mis tavapäraselt juttude taustas kaasa kõlab.


Kommentaare ei ole: