Diagnoosita, aga, nagu ka selles raamatus kirjas, naisautistid on sageli diagnoosimata. 30 aastat tagasi pandi seda diagnoosi ainult intellektipuudega tüdrukutele. Arvati, et naissoolisus on kuidagi autismi tõrjuv.
Alles hiljem selgus, et kuna diagnostilised kriteeriumid tehti poiste alusel, tüdrukute autism on aga teistsugune, ei saanudki autistlikke tüdrukuid diagnoosida - nende probleemid arvati olevat muud päritolu. Nende erihuvisid ei peetud "päris" erihuvideks, nad olid sotsiaalsemad, sageli oli neil sõpru ja nii edasi.
Kuna minagi olen naisautist, lootsin, et loen seda raamatut ja tunnen muudkui äratundmisrõõmu.
Päris nii ei läinud - oli äratundmisrõõm "oo, temal on ka tugev õiglustunne", aga siis tuli ärritus. "Mina pole ju üldse selline, kuidas tema on? Nagu psühhiaatriaraamatust välja astunud, tõesõna!" (Sest ma saan inimestest väga hästi aru, tänan tähelepanu eest.)
Autism on spekter - pole kahte ühesugust autisti. Mõnel on mõned jooned sügavamad ja teised kergemad, teisel vastupidi, kolmandal hoopis omamoodi.
Osad jooned, millest lugesin, klappisid, osad üldse mitte.
Loomulik.
Raamatu raamiks on Clara Törnvalli enda elu, tema otsingud oma vaimsetele probleemidele vastuse leidmiseks, tema abielu ja tööelu. Samuti on kaasatud hulga teiste inimeste isiklike elude kirjeldusi - teiste naisautistide, kellega ta kohtus ja keda intervjueeris, ja ajalooliste kuulsuste, kes arvatavasti samuti autistid olid.Vahele on pistetud statistikat ja teaduslikke oletusi, üsna erapoolikult ja vahel mitte kooskõlas "uusimate seisukohtadega", ent päris uhhuu-juttu mitte. Lihtsalt on kohti, kus mina sain mõelda: "Aga TEGELIKULT see nii ju ei ole!" nagu Luisk lastesaates.
Keel on lihtne ja kuna raamjutt - autori enda otsingute rada, kes ta on ja kuidas toimib - on kergeltloetav, läheb ka ülejäänu üsna libedalt.
Lõppsõnaga - kuidas nii kergendav on leida, et sa pole mitte valesti kokku pandud inimene, vaid autist - olen samuti kõigest südamest nõus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar