24 september, 2017

Tang Fei - Call Girl (Invisible Planets, 2017)

Müsteeriline (aga mitte hüsteeriline) tekst, mille puhul hakkasin enne postituse kirjutamist netist selle kohta otsima (ausõna, tavaliselt vaatan netti asjakohaste viidete järele peale postituse lugemist) ja ikka ei saanud targemaks, et millest see lugu siis teiste arvates võiks rääkida (loo originaalpealkiri: “黄色故事”). Või noh… tekst on iseenesest jälgitav, aga mõistmine veab alt.

Peategelane on keskkoolitüdruk, kes pakub rikastele meestele intiimteenuseid. Selleks on rikututele enneolematu nauding ehk lugude jutustamine, need viivad ühendusse maailma enda jõududega. Vist.

Tõepoolest, vist. Klient satub maailma niisugusse olekusse, mis raputab ta rutiinist välja. Vist.

Täpselt - vist, võibolla ei tea. Ei tea. Autor tekitab pinge neiu ja ta igapäevaste kaaslaste vahele. Pinge kõikekogenud rikaste meeste ja teenusepakkujast neiu vahel. Pinge tõelise ja Tõelise maailma vahel. Ürgne ja big data.

Vist. Ma tõepoolest ei tea, millest see lugu õigupoolest jutustus. Müsteeriline värk. Neli punkti siiski selle eest, et lugemiselamuse niimoodi hämmingusse viis.

23 september, 2017

Manfred Kalmsten - Raske vihm (Täheaeg 17, 2017)

Jutuvõistluse esikümnest on Meresi ja Kalmsteni lood sellised, mis lisasid midagi uut minu eesti ulme kogemusele. Kumbki tekstidest on kaugel perfektsusest ja üheselt nauditavusest (sest nagu näha, rõõmustas mind enim Tänavi splätter), aga tegemist on tekstidega, mille lugemine andis minu jaoks uut mälumist. Aga eks iga lugeja on erinev jne.

Kalmsteni kirjutatu meenutas mulle millegipärast China Mieville’i kummastavaid fantaasiailmu (või ehk Jeff VanderMeeri tekste?). Siin on pimedus, siin on seened, siin on golemid ja mis iganes veiderolendeid. Ja need seened, need pole lihtsalt seened: seente vastu võitlemiseks püüakse luua uut elavat biorelva, milleks tuleb inimestelt… No see on veider. Eks selliste maailmade puhul on kohustuslik noiri õhustik, millega Kalmsten niiväga just ei üllatanud, aga eks selle puhul ongi enam kui keeruline midagi täiesti uut väljendada.

Teksti puhul võiks rääkida auhinnaulmest (nagu näha, osaleski konkursil) ehk siis lugemine pole just lihtsaim pühapäevalõbu. Nii võttis sellesse teksti sissesaamine mul aega, alles kui asi läks eriti seeneks, hakkasid tundlad võbelema. Mis teha, perverssused üllatavad.

22 september, 2017

Aleksander D. Lannes - Enne kui lahvatab leek (Täheaeg 17, 2017)


Miskipärast meenutas mulle selle teksti õhustik nõukogude teaduslikku fantastikat - muidugi, kaasa aitas loomulikult see, et suuremas osas leiab jutt aset (tänapäeva) Siberis. Võibolla on hoopis tegu paroodiaga kõiksugu paralleelmaailmade asjus? Eks eksisteerib võimalus, et autor pole just tõsimeelselt seda juttu kirjutanud.


Lugu siis sellest, kuidas TÜ üliõpilane on sõpradega Siberis matkal, mingil hetkel on ta kaotsi läinud. Surma asemel leiavad ta kuuest mehest koosnev seltskond, kes samuti Siberis rändavad - kõik eri rahvusest, justkui tegu teadlastest sõpruskonnaga, kes üheskoos puhkamas. Noh, tõde on banaalsem - nimelt jahib see seltskond iidse kosmoserassi esindajat, kes / mis võivat universumi (ja selle paralleelilmad) hävitada. Kui juba sai mainitud paralleelmaailmu, siis tegelikult need mehedki pärit eri ajastutest. Üliõpilasele selgub, et teda kasutatakse söödana selle iidse mõistuse püüdmiseks. Nojah, kole.

Nagu näha, on tõsimeelselt ja pedantlikult võttes tegu üsna jabura jutuideega (muidugi, mille poolest Adleri või Tänavi lood on vähemjaburad?). Samas võiks selline tekst kõditada kõiksugu alternatiivteadmiste austajate närvilõpmeid - ikkagi paralleelmaailmad ja ajas rändamine ja iidsest iidsem mõistusega olend… Kui ainult poleks tegu ulmekirjandusega. Lool on löövust, aga ei oska kuidagi sellega suhestuda.

21 september, 2017

Yukio Mishima „Pärast Banketti“. Eesti raamat 1969 (182 lk), tlk Agu Sisask.

Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.

Peategelane Kazu on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul, arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab, omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded („Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.

Kuramaaž on selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha, energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu hingejõust oma veendumustesse uskumisele.

Kogu see valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas tagasi hääletama ;)

Üheks oluliseks taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.

Lõpuks jääb lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik, et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...



Ja eelarvamustest – mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla, aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?

20 september, 2017

Miikael Jekimov - Tuulerändur (Täheaeg 17, 2017)

Tubli tummine fantasy. Kui Tänavi loo puhul sai rääkida suomikumma (ehk mõtsaeesti?) voolusängi hüppamisest, siis Jekimovi tekst läheb rohkem tavafantasy kogemuse kanti - ei saa öelda, et lugu leiaks aset eestipärases maailmas; niisuguse loo lugemine võõrkeelses variandis ei paneks just äratundmises kulmu kergitama.

Jutt võiks olla millegi suurema alguspunktiks (no muidugi saaks ka minna tagasi ja hakata heietama kangelase noorusloost) ehk kuidas noor nõiaõpilane peab oma õpetaja vägivaldse surma järel ise hakkama saama. Nii satub ta metsikus looduses ekseldes ühte külasse, millel paistab mingi needus peal olevat. Ta laseb külavanemal end palgata saladust paljastama ning täisväärtuslikku nõida teeseldes püüab siis saada saladuse jälile. Nagu ta avastab, on seal tegemist õige jõleda värgiga.

Huvitav oleks teada, kas Jekimov viitsiks selle teemaga edasi tegelda ning hakata sapkowskit panema - võimalusi selleks oleks (samas on autor varem pigem teaduslikku fantastikat kirjutanud). Kui eesti nüüdisfantasyt kannavad eelkõige naisautorid, oleks Maniakkide Tänava kõrval kuulda mõnd meeshäält lisaks (jajah, hiljuti on ilmunud ka Mahkra Veenuse mõtsaeesti seiklus). Jekimovi see lugu ei loo just silmiavardavat fantasyt, küll on aga näha, et siit saaks mõndagi edasi arendada, mis tekitaks hoogsat kaasaelamist. Intrigeeriv, et tekstis on vaid meestegelased, see pole märk LGBT kasutamisest, vaid tegelaste kenast karskusest, süütuseajast.

19 september, 2017

Triinu Meres - Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost (Täheaeg 17, 2017)

Meres on võtnud endale ülesandeks (või rõõmuks või leidnud inspiratsiooni) fantasyt kirjutada ja teeb seda… omal moel: justkui Maarjamaa teoorjuseaegne elu, aga fantasy võtmes; ehk siis nö auhinnaulmeks lahterduv nähtus. Auhinnaulmega on see häda, et paljud tavaulme lugejad hakkavad sellega kokku puutudes hambaid krigistama ja sõltuvalt meeleolust või kuuseisust võib ükskõik kellel valeühendusi tekitada..

Eesti nüüdisulmes on Merese teeneks see, et ta kirjutab eelkõige teistsuguse tundelaadiga (mentaliteediga?) tekste. Tähtis pole vaid tegevustik või maailmaloome, oluline on ka see, millises hingemaailmas tegelased liiguvad. Ja üldiselt on Merese tekstid sellistena intrigeerivad, naha alla pugevad - vaid vast üks hiljuti jäi minu jaoks liialt krüptiliseks (eksole, piir geniaalsuse ja ebaõnnestumise vahel on õhuke ja petlik ning sõltub lugeja tähtede seisust). Nagu hiljuti sai teatavaks, on autoril peagi ilmumas romaan - milline maailm selles võib ilmneda, ei oska kuidagi arvata; Meres ei kipu end kordama või sama ainestikku lüpsma.

Käesolev tekst on õige veider lugu pereemast, kes otsustab omal riisikol muuta oma elamu ilmastikukindlamaks, värvides erilise ainega oma kodu välisseinu. Kuid teada on, et peale värvimist hakkab mõne aja pärast värvitu rohelist värvust omandama - kuid selle maailma lihtrahvas ei tohi rohelist värvi kasutada, sest see on taeva värv. Naine on jonnakas ning pakub välja, et jumal on sellise värvimise puhul tema poolt. Paari nädala pärast ongi ülevärvitud elamu roheliseks pleekinud ja peagi saab naine teate, et sellise teo eest saab 50 piitsahoopi, ja seda igal nädalal senikaua kuni maja on keelatud värvuse kaotanud. Kas ja kuidas jumal õigupoolest sellisesse olukorda sekkub, jäägu nüüd lugeja avastada.

Aga jah, loodud maailm on veider. Elajad ja humanoidid. Kliima ja seadused. Tegelased, kes millegipärast ei mahu klišeedesse (no tõepoolest, armukolmnurka ei moodustugi). Häiriv maailm, kus on justkui mõndagi tuttavat (teoorjus), aga see toimib kuidagi harjumatult, tuttavana näib masinavärk krigiseb ja ragiseb ootamatult tuttavlikes olukordades. See ei ole lihtne lugemine, aga kogemusena kindlasti tänuväärt.

18 september, 2017

Orakel ehk lõbus kaardimoor ja käekatsuja (1920)

Silmad on teadagi hinge peegel, ja see kurb tõde avaneb kõiges oma halastamatuses ka selles aegumatus teatmeteoses:


“Silmad. 

Läikiwad, ruttuliikuwad, mitte wäga ümargused, keskmise suurusega silmad, näitawad hääd, õiglast, kuid armastujat iseloomu. Suured, pungis, nagu wasikailmega silmad - kangekaelset, laisklejat, walelikku. Wäiksed, aukuwajunud silmad - on wihase, kawala ja mitte häädsoowiwa iseloomu tundemärk; kitsad, pilukile silmad tähendawad wägiwaldset isewalitsejat. Mustad silmad tähendawad armatsejat, petlikku ja karlikku iseloomu; tume pruunid silmad - õiglast, mehelikku ja suuremeelset; punakas-pruunid - põlewat ja kättetasuhimulikku iseloomu; segased hallid - kurjust, kawalust ja walitsuse himulist; sinised silmad on targa ja jää iseloomu tundemärk; teras hallid - uudishimuliku, kuritathliku ja muutliku. Segased, rohekas hallid silmad tähendawad inimest, kes elus kunagi rahul ei ole, keda ükski asi ei rahulda, kes ühtegi tööd lõpule ei suuda wiia, suur enese armastaja on ja paljuid korraga armastab. Päris rohelised silmad on ihnsa, enese poole kiskuja inimese tundemärk, auahne, enesearmastaja ja iseloomuta. 
Silmawalge sinakas wärw tähendab rikutud werd ja halba haigust, punakas - wäsinuks töötatud jõudu, mõnikord ka metsikust ja wiha.” (lk 15-16)


17 september, 2017

Maniakkide Tänav – Meie külas nähti imet (Täheaeg 17, 2017)

Tänavi teine jutuvõistluse lugu on vana hea splätter ning tuleb nüüd raskemeelselt tõdeda, et eelmise loo puhul välja heidetud mõttekild nagu Tänav kirjutaks viimasel ajal vaid korralikku teaduslikku fantastikat, on osutunud siiski vääraks järelduseks. Ei! Õnneks on autor sellisest nõtrade meeltesegadusest kaugel.


Seekordne jutt on siis järjekordne näide eesti tõugu naiste kangusest, kui vaja, saab kiimas puujumalgi kuuli keradesse (paralleeliks on mõned aastad tagasi ilmunud Ülle Lätte “Udriku küla naised”). Nimelt juhtub nii, et ühe väljasureva küla väljasureva koguduse memmedel saab süda täis, kui mingi trussikutes tüüp liipab küla vahel ja koguni tapab ühe memme vana koera ära. Pinget tekitab seegi, et teist päeva on kadunud postiljon, mistõttu pole memmed saanud igakuist pensioni ega joodikud riiklikku abiraha. Oh üllatust ja ehmatust, järgmisel päeval kirikus selgub, et see trussikutes tüüp on kohaliku kiriku altaril uueks jumalakujuks, mis koguni viibutab jumalateenistuse ajal naiste suunas rusikatki.


Külajoodikute käest saadakse teada, et üks neist tahus joomaraha eest kirikule uue Jeesuse (sest vana kuju oli putukate poolt koledasti puretud), kuid puu selle töö jaoks võeti kohalikust keelatud puudesalust – sealt, kuhu muuhulgas oli „naelutatud“ ühe hiljuti lahkunud vägivaldse külapervo hing, mis nüüd sai siis puukujuna uuesti jalad alla. Ja kohe niimoodi jalad alla, et tuleb moore uuesti kimbutama… ning mooride hõbekuulide tulistamine ei tekita Jeesusele suuremat kahju.


Tulemuseks siis igati verine ja jumalavallatu splätter (nöök-action?), mis võiks rõõmustada kõigi hea kirjanduse austajate südameid. Kui hiljuti pöörati Sirbi lugejate tähelepanu soome autorite suomikumma tõlgete populaarsusele („õumaigaad, Sirp ei pööra jälle tähelepanu traditsioonilisele meesteulmele!“), siis eks eesti autoridki võiksid muhedamalt maarahva põldu künda nii, et see ei jääks vaid hetke moehulluseks. Muidugi, eks 4 tankisti ja Tänav on hoolega arendanud Saladusliku Tsaari maailma, kuid sealne nöök-action läheb minu maitse jaoks vähe teadusliku fantastika kanti (minu jaoks huvitavam ongi, et splätterivabad lood on seal sarjas pigem nö kvaliteetsemad kui splätterid).


Selle loo puhul saaks sedagi mõelda, et kas Tänav mitte ei lüpsa liialt agaralt klišeesid kangetest eesti muttidest, aga noh, asja tasakaalustab kenasti memmede vänge räuskamine. Muidugi, kõik oleneb tõlgendusalusest. Kuivõrd võiks sellisel lool nüüdisfolkloorset tausta olla… ehk on tegemist ikka eelkõige autori fantaasiaga.


„Siis kuulsid nad trepilt samme. Helju köögi uks vajus lahti ja seal seisis ei keegi muu, kui puust Jeesus ise, täies oma hiilguses, valge niuderätt ümber puusade. See vaatepilt oli veider ja Jeesuse puust pilk nii terav, et kõik tardusid. Kustas aga ajas võpatades samagonni ümber. Pudel veeres kolinal üle laua ja kukkus põrandale, jäädes imekombel terveks. 
„Halleluuja!“ hüüdis lummutis oma puust hambaid plaksutades. Kõik istusid endiselt tardunult. Jeesus irvitas. 
„Kus mu pruudikene on?“ 
See äratas Helju tardumusest. Ta tõstis laualt püssi ja põrutas mõlemast rauast otse Jeesuse pihta.“ (lk 119)


16 september, 2017

Piret Frey – Kõik kivide pärast (Täheaeg 17, 2017)


Müstikasse kalduv jutt üksikemast, kes korraga satub veidrasse olukorda – peale seda, kui on kasutanud üht värskelt soetatud tuntud firma huulepulka (ja kuna tegemist ikkagi enda välimusest hooliva naisega, siis huulepulk on mõnigi kord kasutusel). Nimelt süüdistatakse kriminaalsete tegelaste poolt seda naist nagu ta oleks neilt portsu teemanteid ärastanud – loomulikult jääb see süüdistus naisele arusaamatuks, meelehärmi tekitab seegi, et teda ähvardatakse seetõttu elimineerida. Aga kui huulepulk kulub, on ta tagasi oma keskealise üksikema reaalsuses. Eks siis viimaks tekib küsimus, millist elu eelistada – kas halli ja ohutuvõitu argirutiini või ohtlikku pätielu.


Ei oska kahjuks öelda, mis selles tekstis minu jaoks esilekerkivat oleks. Ehk Eesti oludesse paigutumine või see üksikvanemate teema? Küll on vahelduseks, et pääses jutuvõistluse eelmiste lugude kaugete planeetide seiklustest ning seegi, et tegemist pole miski krüptilise auhinnaulmega.

15 september, 2017

T.K. Jürgens - Jumala hingus (Täheaeg 17, 2017)

Sarnaselt Weinberg-Andresoni loole on siin juttu õiglusest. Loo negatiivne peategelane on Maalt karistuse eest põgenenud sitapea, kes uuel koduplaneedil plaanib pärismaalastetelt vääriskive välja petta - kuid petturi abiliseks osutub noor kahtlane teadlane, kel on omad plaanid selle peategelasega.

Loo probleemiks on ehk see, et see on liialt mustvalge. Head on head ja halvad halvad, peategelane on lihtsalt sirgjooneliselt ebasümpaatne ning tema osaks saav karistus ei pane viimaks kulmugi kergitama. Kui Andreson-Weinberg vähemalt lõid maailma, kus õigluse võidutsemiseks pidi endale esitama mõnesid natukenegi probleemseid eetilisi küsimusi (mitte et autorid oleks oma seisukohta kuidagi varjanud), siis Jürgensi puhul on sirgjooneline liikiumine lahenduse poole. Natukenegi ambivalentsust ei teeks jutu kvaliteedile miskit kurja, arvan tagasihoidlikult.

14 september, 2017

Dani Adler - Juhtmevaba armastus (Täheaeg 17, 2017)

Eks loo algul tekib kerge võrdlus Asimovi Daneeli lugudega ning loo lõppedes tahaks uuesti mõelda nende Asimovi robootikaseaduste üle. Kui kogumiku esimesed lood olid ühel või teisel viisil ühtmoodi meelelahutuslik ulme, siis see tekst liigub pigem auhinnaulme kanti: ehk siis ebamugavad küsimused sellest, mis on õieti inimene. Loo hullunud (?) roboteid on keeruline inimesteks pidada, aga kuivõrd nad on enda kinnitusel armastuseks võimelised, siis… mis on see, mida nimetatakse inimsuseks? Jäin mõtlema, et millist teksti hiljuti lugesin inimsuseteemadel, lõpuks meenus Bacigalupi “Mika Model”.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas planeedile saabub asešerif uurima tsirkuseartisti koletut mõrva. Kohale saabudes avastab mees, et sel planeedil on siiani lubatud inimsarnased robotid, mis ometi mujal on keelatud. Valitseb noir õhustik ja viimaks selgub, et roima ohver oli seotud õige tumedate tehingutega ning planeeti ennast valitsevad päris omakasupüüdlikud jõud.

Lugu pole Asimovi Daneeli-lugude uinamuina, vaid pigem Bacigalupi laadis jõhkrate elementidega lugu - ka peategelase käbarad ei käi selle juurdluse jooksul just kõige meeldivamat rada. Heas mõttes üllatav tekst, mis alguse asimovlikkusest keerab viimaks õige noiriks kätte. Mis on inimsuse sisu?

“Pimedus silme ees hajus pisut ning ma tundsin, kuidas veri pähe voogas, aga enne kui ma jõudsin rohkem midagi teha, läbis mu purunenud käsivart tugev valusööst ning ma röökisin valust. Naine väänas mu murdunud käe ebaloomuliku nurga alla ning ma tundsin, kuidas luuotsad selle käigus üksteise vastu kriipisid. Sundisin end läbi valupisarate sihtima, surusin püstolitoru otse ta paremasse silma ja tulistasin. Silmamuna muutus sulanud valgeks massiks ning tilkus mööda naise kaunist nägu alla, aga ta peatunud. Ta lasi mu randme lahti ning kiskus püstoli mu sõrmede vahelt. Ma nägin, et naise parema käe laba rippus kasutult lõhkise juhtmepuntra otsas. Üritasin teda uuesti tulutult jalaga eemale tõugata, aga järgmise asjana tühjendas ta püstolisalve süstemaatiliselt mu paremasse käsivarde.” (lk 76)

13 september, 2017

Maniakkide Tänav - Tsölibaadi lõpp (Täheaeg 17, 2017)

Kui viimase kümnendi on Tänav kirjutanud üsna tõsiseid tekste ja romaane (viimati vast “Surmakarva” oli võrratu splätter (muidugi eksisin, vahepeal on ununenud “Õnne ja õnnetuse valitseja”), siis selle looga on ta tagasi pöördunud noorpõlve vallatuste juurde - ja vahelduseks on see igati tore.

Niisiis lööv lugu ühest kaabakate perest, kes elavad kaabakate universumis. Neil tekib kokkupõrge ühe tähtedevahelise korporatsiooniga, sest tütar häkkis nende võrku, et emale näpata kehamodifikatsioone. Korporatsioonile selline äriasjadesse sekkumine muidugi ei meeldi ning nad lukustavad tütre ta enda ajju. Seepeale siis kaabakate pere ühendab jõud, et tütar või õde päästa.

Saab siis nalja, nii nabaalust kui jalaga tagumikku - ühesõnaga, ülemeelik värk. Igasugu kübervärgid ja muidutöllid, tähesüsteemide vahelised reisid on uus reaalsus jne. Muidugi, võibolla on minust ebaõiglane lugeda Tänavi teksti vaid meelelahutuslikus võtmes, aga veidi raske on kinni hakata tõsisematest teemadest - et kas peaks arutlema näiteks transhumaansuse teemadel? Noh, ehk keegi soovib.

12 september, 2017

Heinrich Weinberg, Reidar Andreson - Päästa meid kurjast (Täheaeg 17, 2017)

Üpris tavapärane ulmepõnevuslugu, kus figureerib salapärase minevikuga kangelane, kelle eesmärgiks on tema mõistes õiglus jalule seada - hoolimata süütuse presumptsioonist ja et konflikti olukorras on juriidiliselt kõik korrektne. Nimelt veetakse kaubalaevaga ühe maailma lapsi teise maailma orjadeks. Kolmandas maailmas vahepeatust tehes kontrollib audiitorina töötav kangelane selle kaubalaeva dokumente ning kui sadamas avastatakse selline kaubavedu, ei taha ei audiitor ega ta töökaaslased sellist orjalaeva edasi lasta - kuigi seaduste järgi on osapoolte endi asi, millega kaks maailma omavahel otse endi vahel kauplevad, on need siis lapsorjad või mitte.

Jutu pinge ehk tekibki sellest, et inimlikult võttes on tegu jälgi inimkaubandusega, kuid formaalselt sa ei saa selle vastu midagi ette võtta - kuivõrd mõlema maailma puhul on niisugused kaubaobjektid võimalikud. Ehk siis loo autorid justkui õigustavad õigluse enda kätte võtmist (millele viitab ka loo epiloog; iseasi on, kas autorid võinuks nii selgelt omapoolset seisukohta avaldada, ehk võinuks natukenegi “vett sogaseks ajada”), kui et süsteemi kaitsta võimaliku seadusetuse eest. Ja eks sellised dilemmad ole alati kõikjal igapäevaelus - arvatavalt ebaeetilist teguviisi saab mitteametlikult hukka mõista, aga asja sekkumine tõlgendataks juba seadustega vastuollu minekuna.

11 september, 2017

Brandon Sanderson - Häda (2017)

Triloogia on lõpuks läbi ja selle lugemiskogemuse võib rahulikult kuulutada ameerika noortekirjanduseks, triloogia finaal läheb ikka nii… ameerikalikult läilaks või õigemini noorte massikultuurile omaseks. Eks sellevõrra tekib mõneti kiuslik küsimus, kas selline supermanitemaatika on ikka eestikeelses tõlkes üdini vajalik - kuid see on muidugi rohkem minu probleem, seoses üleloomulikku sisaldava noortekirjanduse vähese tundmisega.


Seekordses romaanis (eelmised osad “Terassüda” ja “Tulekahi”) on siis Kättemaksjaid juhtimas uus tulipäine noor liider (kes muuseas ka triloogia peategelane), nad võitlevad oma kõikvõimsa endise liidriga, kes on läinud üle pahade poole ning otsustas eelmises osas omandatud teadmistega saada maailmavalitsejaks - selleks tuleb aga kõige võimsam Eepik nimega Häda hävitada. Kuid Häda pesitseb kuskil Maa orbiidil või koguni taevakehal. Kättemaksjate kamp aga kavandab endist liidrit tagasi heade hulka tuua - mis tähendaks omakorda võimalust, et kõiki Eepikuid võiks tagasi inimesteks muuta. Kui vaid…


Teadagi ootab Kättemaksjaid enam kui hullud katsumused, kuid oma eesmärki ja armastusse uskudes on võimalik nii mõndagi mäge nihutada (seda ka enamvähem otseses mõttes). Mis veel hullem - ka Kättemaksjad avastavad, et nad peavad ikkagi selle Häda kallale minema, aga kuidas? Noh, nagu Tolkieni kangelaste puhul, nii satuvad neile ootamatutes olukordades ootamatuid liitlasi. Kuid kas sellest piisab?


Sandersoni romaanid on hästi teostatud meelelahutus. Vanema inimesena ma ei oskaks seletada, kas selles triloogias on midagi sellist, mida võiks nimetada eripäraseks; põhimõtteliselt vihtlevad siin klišeed, mis on segatud kiire actioniga. Ohutu adrenaliin, vürtsideta. Kuid nagu öeldud, ma tunnen end ebakindlalt noortekirjandusega ning selle triloogia lõpetasin eelkõige seepärast, et ikkagi tuntud autor jms.

“Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus. 
Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.” (lk 40)


“Jõudsime näidatud asukohta, soolast kaldtee juurde., mis lõppes nüüd meist vasakul järsult ära. Üks versioon meist kolmest hargnes ja hakkas mööda kaldteed üles minema. Teisikud kandsid meie riideid ja neil olid samad võltsnäod, mida meiegi kandsime. Kolm inimest teisest reaalsusest, kes elasid Ildithias. Vahel tegi mu ajule haiget mõelda selle peale, kuidas see kõik töötas. Need näod, mille Megan meile ette pani… kas see tähendas, et need kolm tegid samu asju kui meie? Olid need versioonid meist või kolm täiesti erinevat inimest, kes sattusid kuidagimoodi elama elusid, mis sarnanesid väga meie omadega?” (lk 119)

10 september, 2017

Steve Duffy - Bears: A Fairy Tale of 1958 (Beyond the Woods, 2016)

Huvitav lugu karuperest, kes kolib Ameerika äärelinna. Juba esimesest päevast peale lähevad neil suhted naabritega metsa - karud küll püüavad… aga nad on ikkagi karud. Karupoeg situb ja karuema peab uurima, mida fekaal sisaldab, kas karupoeg on tervisliku toitumisega - naabrite krundil nende silme all on see küll mõningast hämmeldust äratav tegu. Kui karu ehmatada, siis nad urahtavad või vehivad käpaga - jällegi, see võib olla nii hirmutav kui kergemaid kehavigastusi põhjustav. Karuema on peagi sunnitud vaid koduseinte vahele peituma. Vell hullem, karuisal kui pere rahateenijal (tegevus toimub ikkagi 1958. aastal) viskab siibrisse tasuv tsirkusetöö ning ta jääb tööta ja hakkab jooma. Karud ei välju enam üldse oma äärelinna kodust, uitavad seal omapäi ringi, mille tagajärjel uus kodu muutub õige haisvaks prügimäeks. Kuni ükskord peavad karud ikkagi minema kohalikku supermarketisse toiduvarusid täiendama. Tagasi tulles…


Tagasi tulles saame siis teada, et see jutt on “Kolm karu” muinasjutu ainetel, aga seda siis 1958. aasta Ameerika varakamate elanike äärelinna tingimustes. Duffy karud on ühtaegu inimlikustatud (räägivad inglise keeles, sõidavad autoga, kasutavad dollareid) kui ka karud, kes teevad oma karuasju. Eks see kõik moodustab õige tragikoomilise loo, kuigi härda inimesena jäi minu jaoks kõlama eelkõige traagiline joon - sest karuemast (kes on selle loo jutustajaks) hakkab nii kahju: naabrid on õelad ja karuisa on õige… karune mühkam. Aga lõpuks pole kõik nii hull, karud pääsevad sellest ühiskondlikust lõksust.

09 september, 2017

Priya Sharma - Lebkuchen (Beyond the Woods, 2016)

Lugu põhineb germaani folklooril? Igal juhul, pole aimugi, mis see Lebkuchen õieti on. Nagu tutvustusest selgub, on tegu nüüdismuinasjutuga, mistõttu on sel õige sünge ja kõle põhi. Peategelasest laps, keda kohalikud eakaaslased kiusavad; ema, kes on… millestki nõid; trollist isa, kes vägivallatseb emaga, on see siis armastusest või pettumusest või… noh, tundmuste skaala on mitmekesine. Võibolla on siin midagi seotud aastaaegade vaheldumisega, mistõttu surnud ema asemel asub trollist isa kaaslaseks… tütar.

Niisiis võiks öelda, et mõneti haiglane tekst, mis paneb lugeja kannatuse proovile. Et on küll muinasjutt ja vanades muinasjuttude oligi erinevat vägivalda (Grimmid!), aga kas siis praegu peaks sellist veidrust kogema… või noh, samas, miks peaks praegune maailmatunnetus õiglasem olema?

08 september, 2017

Jane Yolen - Memoirs of a Bottle Djinn (Beyond the Woods, 2016)

Muinaslugu orjast ja džinnist. Peategelane on vana kreeklasest meremees, kes on juba mõnda aega araablaste juures orjaks. Elul pole väga vigagi - peremehele see vanem ori meeldib, kuna tegemist teravmeelse mehega. Ainult et… ikkagi ori. Ei saa naisi, ei saa juua, kuna araablaste juures on see keelatud.

Mingi lohutus on mere äärde minek… kust ta ühel päeval leiab randa uhtunud pudeli. Vein! Aastaid pole saanud, sest keelatud värk ning vahele jäämisel võib järgneda hirmus karistus. Kuid endine meremees ei suuda neeludele vastu panna ning tõmbab pudelilt korgi. Tema suureks pettumuseks tuleb pudelist vaid aurujuga välja ja kõik… see aga moodustab peagi naisekuju. Milles võib ära tunda džinni, mis pakub orjale ühe soovi täitumise vaimu pudelist vabastamise eest. Kuid mees ei oska õieti midagi soovida - vabana ei saaks ta enam vana mehena merele minna, pealegi on ta peremehe juures kõrges hinnas ja ei pea tavaorjade töid tegema. Ja no naised ja raha… araablannad pole võrreldavad kreeklannadega. Ori siis otsustab, et annab oma soovi džinnile, las see valib, mida tahab. See teatab, et eriti mõttetu raiskamine ning valmistub ära lendama, kui korraga… kohalikud korravalvurid tahavad orja surmata, kuna see teeb rannal nii kahtlasi tegusid. Ori siiski pääseb džinni abiga, aga sellel on oma hind.

Et siis mõneti ebatraditsiooniline lahendus niisugusele džinnivärgile - muidugi, see lugu pole mõeldudki lastele unejutuks. Ori on päris hea tegelaskuju - maailmanäinud seikleja ja samas aju poolest elukogenud, igasugu pudipadi ei pane paratamatult süda kiiremini pekslema.

07 september, 2017

Sami Shah - Reap (The Djinn Falls in Love, 2017)

Lugu džinnist läbi… militaardrooni vaatenurga. Ameerikas asuvas lennuväebaasis istub konteineris valvemeeskond, kes jälgivad ööpäevaringselt ühe Pakistani küla eluolu - seal nimelt pesitseb Talibani miskisugune sõjapealik. Niisamuti üks kummaline mees, kellest kõik külaelanikud eemale hoiavad. Küla igapäevaelu on aja jooksul jälgimismeeskonnale pähe kulunud - millised lapsed kuidas käituvad, millal keegi tualetti kasutab, kes kus jalutamas käib; omakeskis on nad külaelanikele nimedki andnud..

Ühel päeval jääb aga üks tüdruk kadunuks ning jälgimismeeskond asub teda drooni abil otsima, kuigi neil pole kuidagi võimalik aidata selle lapse pere, kes samuti tütart küla lähikonnast otsivad. Karta on, et see kummaline mees on tüdrukuga midagi teinud (kuivõrd mees on mõnda aega külast eemal olnud ning naasis verega kaetult). Korraga aga tabavad drooni sensorid ühe ebaloomulikult eredalt kumava objekti, mis kiirelt külale läheneb. See objekt on peagi tuvastatav tüdrukuna, ainult et… miks ta selline on? Tüdruk-objekt jõuab külasse ning sellele järgnevad mitmed dramaatilised tunnid nii Pakistanis kui Ameerikas.

Et siis nägemus sellest, mis võiks juhtuda, kui tänapäeva tehnoloogial oleks võimalik jälgida džinni tegevust; siin see olend koguni sekkub tehnika toimimisse. Plusspunktid selle eest, et müstika osa mõjub jutus kuidagi realistlikult, endalgi tekib kaasaelamine, et mis selles Pakistani külas õieti juhtub. Ning tegu pole niisamuti ameerikaliku vms rahvuslikpatriootilise tükiga.

06 september, 2017

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Kui hiljuti tõmbasin paralleeli Triin Soometsa ja Indrek Koffi lühiproosa vahele, siis tegelikult võiks ka Koffi ja Vilmsi ühte patta panna - ehk siis sõnamängude läbi kujutlusmaailmade loomine (kuigi autorid lähenevad sellele erinevalt). Autorile on ehk südamelähedasemad päevapoliitika ja kõneaktide miksimine (mitmelgi puhul võiks rääkida introverdi või depressiooniku elutunnetusest); mõnelgi juhul võiks Vilmsi osa loomet lahterdada pornopealkirjanduseks.


Raamat niisugusel kujul on muidugi luksustoode (milles saab ehk tänada koostajat ja kirjastajat?), see võiks olla pilgeni täis autori loodud sähvatusi - tõsi küll, mõnelgi puhul oleks vaja reaaluseid viiteid, et mõista, millest on säutsusähvatus õieti lähtunud. Kiusatus oleks nii nappi raamatut tervikuna tsiteerida… aga see oleks inetu.

“Headusega pahuksis.” (lk 18) 
“Käime patuseid mööda.” (lk 19) 
“Helgeltnägija.” (lk 24) 
“Huulevaikne öö.” (lk 36) 
“Olen lootuskaitse all.” (lk 42) 
“Kõik neuroosid ma kingiksin sulle.” (lk 66) 
“Tehted südamemurdudega.” (lk 67) 
“Mind vaevab kesköökriis.” (lk 73)  
“Mul on üheööliblikad kõhus.” (lk 74) 
“Võrratused ühe tundmatuga.” (lk 80) 
“Mul on sulle üks kireloomuline pakkumine.” (lk 89) 
“Neli tantristi ja koer.” (lk 92) 
“Himur ja tema meeskond.” (lk 94) 
“Sa oled süüdi kehaigatsuste tekitamises.” (lk 100) 
“Mul on kafkahäda.” (lk 120) 
“Sul peas kruvid lobisevad.” (lk 121) 
“Tähtis on Hiina ja kvaliteedi suhe.” (lk 141)


05 september, 2017

Maria Dahvana Headley - Black Powder (The Djinn Falls in Love, 2017)

See tekst meeldiks ehk Cormac McCarthy ja Caitlin R. Kiernani tumedamate tekstide austajatele - kuigi üllatuslikul kombel on tegemist pigem “Tuhande ühe öö” järjega. Arvata võib, et see jutt ilmub järgnevalt mõnes fantasy või horrori aasta parimate antoloogias - ja ega vastuväited sellele polekski.

Aga jah… lugu ennast on veidi raske kokku võtta. Igal juhul toimub see kuskil Ameerika pärapõrgus, kus on toimunud tuumajaama õnnetus (ametlikult küll mitte). Võimalik, et selle õnnetuse on põhjustanud džinn, mis on sinna suletud olnud, aga mõneks ajaks järelvalveta jäänud. Sest selles pärapõrgus on juba pea 150 aastat džinn pesitsenud ja mõndagi jõledat korda saatnud; kuid Kütt (kes kunagi džinnid vangistusest päästis) püüab neid kinni… ning vangistab õige ebatraditsioonilises vormis.

Aga jah… siis on veel Poiss, kes tuumaõnnetuse tagajärjel on sünnitraumaga ilma tulnud ja kel on mureks, et koolis ei pööra tüdrukut talle tähelepanu. Ja mis oleks sellele probleemile lahendus? Võtta relv ning minna kooli valimatult tulistama. Ainult et ta röövib endale Küti püssi (mis on pärapõrgu pandimajas varjul, kui Kütt on aastakümneteks puhkama vajunud) ja see on väga vale otsus.

Tume, tume lugu, mis pendeldab mitme aja vahel - mil džinnid vabanesid, mil need Ameerika pärapõrgus tegutsema hakkasid ja mil see tuumakahjustusega poiss hulluks keeras. Mingil moel see tõesti meenutab McCarthy ääremaade raju olemist, ainult et dark fantasy tingimustes. Ma ei saa öelda, et oleks mulle just südantsoojendav tekst, aga kahtlemata selle antoloogia üks tugevamaid juttusid.

04 september, 2017

Claire North - Hurrem and the Djinn (The Djinn Falls in Love, 2017)

Nagu Shamsie puhul, nii on ka see Northi lugu õige traditsioonilise tegumoega, aga samas võrdõiguslikkuse maitselisandiga.

Vägeva sultani õukonnas on salajased ja avalikud ametikohad. Üks salajastest on džinnide käsutaja, kelle poole pöördub üks õukonna intrigant, kes on nimelt veendunud, et sultani lemmiknaine Hurrem on nõid ja džinni abil on ta sultani ära teinud - selliseks, et kogu võim näib olevat hoopis Hurremi ohjata. Noh, salamaagidel on siis ülesanne uurida, millise džinni abil Hurrem oma võimu sultani üle hoiab. Maagide katsed üha vägevamate džinnidega luhtuvad, kuna tundub, et Hurremi käsutuses on veelgi vägevam džinn. Lõpuks kutsuvad maagid esile kõige karmima džinni… ning olukord läheb käest ära. Siis aga ilmub Hurrem.

Jutt võiks meeldida neile, kes vaatavad mingilt eesti telekanalilt türgi seriaali sultani õukonna tegemistest (või sai see otsa?) - ja nii avastada, et naine võib ka muul moel tugev olla kui haaremimeetoditega. Ei saa öelda, et see mõneti feministlik lugu oleks just üllatava lõpplahendusega, aga miks mitte, vahel peab lihtsatest asjadest lihtsalt rääkima.

03 september, 2017

Kamila Shamsie - The Congregation (The Djinn Falls in Love, 2017)

Enamvähem traditsiooniliselt mõjuv džinnilugu poisist, kes avastab, et ta on sigitanud džinn ning tal on seetõttu ka džinnist kaksikvend, keda ta kohtab ühel ilmutuslikul hetkel mošees. Peale seda ei ole enam miski endine, kõik, mis poiss tahab, on oma kaksikvennaga kohtuda ja tunda uuesti seda lähedust; miski muu siin maailmas ei rõõmusta teda enam. Kuid… see pole võimalik. Ennustaja räägib poisile, kuidas ükskord ammu oli samasugune olukord, ning džinnvennal õnnestus saada inimvennale surematust, kuid sel oli traagilised tagajärjed pea kõigile osapooltele.

Aastad mööduvad… ning poisist on vananev mees, kes senini töötab selles mošees ning püüab džinniilmaga ühendust saada. Vanamehe juurde ilmubki ta noor kaksikvend (sest teadagi vaimud vananevad hoopis aeglaselt) ning pakub talle ühtesaamist.

Et siis tõepoolest, mingil moel tegemist niisuguse traditsiooniliselt jutustava looga, mis võiks toimuda mis tahes ajastus - muinasjutt kui niisugune. Teksti vast intrigeerivaim (või jumalavallatuim) külg on see, kuidas kirjeldati lastetute abielupaaride päästmist - kui mees on viljatu, siis käigu naine 7 ööd ühe teadmamehe juures ja 9 kuud hiljem võib abielupaari rõõmustada nende vanaduspäevade tugi. Selline viljastamine on niisuguses ühiskonnas aktsepteeritud (et teadmamehe tööd jätkavad ta pojad, võib muidugi edasi mõelda, kui kasulik on see kohalikule geenisupile. Kuid võibolla on sellised juhtumid araabia muinasjuttudes avaliku saladusena käsitletav.

“Everyone knew that fortune tellers didn’t have the power of prophecy directly, but they knew how to speak to jinns, and ask them for favours. The jinns could enter the realms of angels and hear them discussing the future, and bring back news to the fortune teller of what was yet to happen. Of course the angels didn’t like it when the jinn did this, and if they saw a jinn eavesdropping on them they would hurl a thunderbolt at the jinn - to human eyes, it looked like stars streaking across the skies.” (lk 19)

02 september, 2017

Lavie Tidhar - Terminal (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Kui hiljuti sai avalikustatud tähtis eelarvamus, et Tidhari jutuloome tekitab minus teatud kõhedust, siis see lugu läks eelarvamusega ühte voolusängi (no mäletatavasti eestikeelne tõlge oli igati tarbitav). Ongi üks tüütu undamine, millega ühel lainel olemine nõuab erilist hingeseisundit. Aga seda juhtub mul harva, kergemeelne nagu olen.

Lugu siis sellest, kuidas erinevad inimesed sõidavad üheotsapiletiga Marsile. Ja seda mitte mõnes reisilaevas, vaid ühekaupa reisikapslites (miks niimoodi ühekaupa inimesi lennutatakse… no kes teab). Inimesed siis mõtlevad, et miks nad reisivad, ning ühtlasi püüavad üksteise kapslitega kommunikeeruda. Kuidas lugu lõppes, keeldun mäletamast, sest öökapilugemisena jäin viimast lehekülge oma veerand tunniks veerima (milleks selline masohhism, jällegi ei tea).

Ega ei oskagi midagi kokkuvõtlikku öelda, kogu piin on eelneva paari lausega raskustega netti paisatud. Vähemalt ei saa öelda, et Tidhar püüaks meeleheitlikult keskmisele lugejale meeldida.

01 september, 2017

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)

31 august, 2017

Aliette de Bodard - A Salvaging of Ghosts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

De Bodard teeb rajaniemit ehk selline eriti ulmeline tekst tehislikust maailmast ja süvakosmosest ja tehisintelligentsiga laevadest (Leckie!) ja millest kõik veel. Ühesõnaga, ulme, mida just regulaarselt hea meelega ei tarbi. Ahjaa, de Bodardile omaselt on see kõik vietnamlikus kastmes.


Lugu siis umbes selline, et süvakosmosesukeldajast ema on kaotanud süvakosmosesukeldajast tütre kuhugi süvakosmosesse. Õnneks avaneb emale võimalus sukelduda (süvakosmosesse muidugi) ja tuua tütrest mälestus tagasi “pinnale”. Ja süvakosmosesukeldumisel juhtub nii, et ema jääb lõksu tehisintelligentsiga süvakosmose uurimislaeva, mis pakub naisele pääsemiseks üht tehingut. Ema võtab selle vastu - peamine et saaks süvakosmosest tütre mälestuse välja tarida.

Muidugi, nii kirjeldades polegi nii hullult rajaniemi, aga mõningast ravimatut meeleheidet tekitas minus küll. De Bodardi leidub küllaga kõiksugu antoloogiates, kuid kuidagi ei saa nende tekstidega järje peale; olen vahel mõelnud, et peaks lihtsalt järjest lugema kõik mulle kättesaadavad jutud, et saada pihta, miks see autor nii hinnatud on. Hea küll, kogun veel meelekindlust ja rasva sellise heraklesliku kangelasteo sooritamiseks. Rõõm seegi, et see tekst on loetavam kui Kimi lugu.