Seekordne lühiromaan on eksortsistist, kes täidab oma tööülesandeid õige hoolsalt (või sünge kirega), mis kõrvalseisjatele just suuremat rõõmu ei paku - sest tihti kaasneb väljaajamisega õige verine riitus. Nagu ka seekordses loos.
Sest nagu eksortsist avastab, on seestunud maailma targeim õpetlane Prosper, kelle ülesandeks on ette valmistada tulevane tõeliselt valgustatud kuningas. Õpetlases peituv kurilane on aga niivõrd avameelne, et paljastab suure vandenõu olemasolu, millega surematud vaimud (sa võid nad välja ajada, aga nad on hävimatud) tahavad surelikud inimesed aastasadade või aastatuhandete jooksul üle võtta. Niisiis dilemma - kas tema eluajal võiks valitseda nö heaolu (nagu vaimudel peaks olema plaanis ja kui teha vaenlastega koostööd … Ja saagu mis saab peale tema surma) või täita oma üpriski tänamatut kohust, mis seekord võib tähendada eksortsist enda hukkumist (ikkagi õukonna ja kuningaperele vastu hakkamine).
Parkeri lühemas proosas on eksortsismi teema mitmes minu loetud jutus olemas; samas ei mäleta, et romaanides oleks see kunagi olnud teemaks. Põgusalt viidatakse ka eelmise lühiromaani Saloninusele, kes elas mitusada aastat tagasi ja kes on sedavõrd müütiline kuju, et tema olemasolugi on nüüdseks kaheldav. Samas pole Saloninuse lühiromaanis mingit vihjet eksortsismile, sealne kurjus on üsna loomulik osa tollase ühiskonna toimimisviisidest. Ja eks erinev seegi, et siin lühiromaanis on vaid ühe jutustaja vaatenurk.
Selle jutustaja siseilm on õige tume - eks ta ongi jõudnud arusaamisele, et tal on palju ühist nende objektidega, keda/mida peab ta tõrjuma … aga et need on surematud, siis saab ta vaid mõneks ajaks neid eemale peletada (ning kuna vaimudki on üsna vähe rändavad, siis puutub ta nendega üha ja üha uuesti kokku). Valikud, mida ta peab vaimudest vabastamiseks tegema, on muutnud ta üsna kalgiks (või ebainimlikukski), kuid eks töö ole selline ja kui sul on selline oskus, siis muud teha polegi.
Jutustajast lähtudes on teksti meeleolu õige süsimusta meeleoluga ning lugejal keeratakse õhukraanid üsna tihedalt kinni - erinevalt eelmisest lühiromaanist, kus kahe peategelase kassi-hiire mäng oli õige särtsakas ja vaimukas. Siin on tinane äng, mis maadligi kangutab, omamoodi lootusetud Sisyphose rügamine vaenlaste peletamiseks … mis küll käegakatsutavat kasu ei tooda. Aga eks suuremad teod alga väikestest tegemistest, millesse muusse siin ikka veel uskuda.
