23 mai, 2022

Clifford D. Simak: Linn

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 

Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.

Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!

Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.

Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!

Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?

Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!

Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonida hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.

Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.

Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu lugu nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.

Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 

BAAS
Goodreads

20 mai, 2022

Valter Udam - Vastutus (1985)

 

Üsna huviga loetav näidend nõukogudeaegse bürokraatia ja põllumajanduse toimimisest. Sul on viisaastaku plaan, see tuleb kas täita või ületada. Aga kuidas, eksole. Ehitajad võivad sulle maja ehitada ja üle anda (plaan täidetud) ning seejärel lased valmis maja kahe aastaga korda kõpitseda. Sest ehitajatele eraldatakse 70% materjalidest ning puuduolev tuleb kokku osta Venemaalt (näiteks metsamaterjalide eest, mida ei tohi ENSVst välja vedada). Tahad loomakasvatuses midagi muuta, aga viisaastakuplaani järgi pole praegu aeg katsetamiseks ja sobivate lautade ehitamiseks jne jne. 


Ühesõnaga, tänapäeva mõistes nõukogulik absurd, mis on ühtaegu nii kohutav kui naljakas - mis tollasele lugejale oli samas kahtlemata üsna tuttav argipäev. Eks sellises tekstis on retrospektiivses mõistes ka puhast campi: autor on püüdnud ausalt kirjutada nii nagu on, aga ikkagi ilukirjanduslikus võtmes (“publitsistlik näidend”), eks tulemuseks on üsna üheplaanilised tegelased (kuigi jah, ega isikudraama olnudki eesmärgiks). Boonuseks on näidendi lavastuse pildid Pärnu “Endla” teatrist, mis on lisatud raamatusse. Millised poosid, eksole.


Muidugi, bürokraatia on eatu, ja eks kõigi nende komisjonide ja aruannete ja kooskõlastuste paraadi on tänaseski reaalsuses enam kui küllaga.


19 mai, 2022

James Morrow - Apologue (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Ilukirjanduslik ja kultuuriajalooline reageering 9/11 sündmustele - nimelt kui toimunust kuulevad King Kong, Gojira ja mingi saurus (“Jurassic Park”?), tulevad need üheskoos nö vanaduspõlve veetmiselt ja aitavad Manhattani erinevaid abivajajaid ja päästetöötajaid.


Noh,  ses mõttes üdini ameerikalik tekst, mis sulatab kokku reaalse tragöödiakogemuse ja massikultuuri fenomenid. Ainult et kui seni tõid need olendid New Yorgile vaid kõiksugu draamat ja hävingut, siis nüüd nad tõttavad appi sellele kohale, mille läbi nad õieti maailmakuulsaks said.


21 aastat peale kaksiktornide hävingut ei saa öelda, et tekst oleks just värskuse säilitanud, liialt palju massimõrvu on juhtunud kasvõi viimastel kuudel (“aitäh”, rašistid ja kremli trollid (ehk täpsemalt öeldes laste ja naiste vägistajate armee ja nende hääletorud)).



18 mai, 2022

Jo Walton - On the Wall (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Lumivalgekese muinasjuttu on ikka igati inspireeriv materjal (nt Gaiman “Snow, Glass, Apples” või Rummo “Pöialpoisike ja seitse Lumivalget”), see tekst on veidi teistsuguse vaatenurgaga - nimelt saame teada, kuidas tekkis see imeline peegel ja mil viisil see peegel koos tulevase võõrasemaga Lumivalgekese isa lossi sattus.


Ühtlasi saab siis teada, miks võõrasema oli selline … vaevatud iludus (ikka vanemad on süüdi) ja milleks seda peeglit õieti teha taheti - aga nui neljaks, see ei olnud võimeline tulevikku näitama (kuigi). Sest miski pole selleks võimeline.


Päris tore lisandus, selle võiks kohe lisada originaali eellooks - muidugi, embakumba teksti peaks töötlema stiililiselt lähedasemaks. Ja huvitav on näha, kuidas see lühike tekst lahti rullub, alles teises pooles sain aru, et peegel (mis on selle loo minajutustaja) jutustab lahti Lumivalgekese võõrasema pere loo.



17 mai, 2022

Margaret St. Clair - The Man Who Sold Rope to the Gnoles (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Müügiesindaja otsib võimalusi, kuidas tulemusi parandada. Miks mitte müüa erinevaid köisi gnoolidele, kes elavad kuskil tuntud maailma äärel ja pole just kõige parema reputatsiooniga elukad. Aga äri on äri ja mis see tema asi on, mida need köitega edasi teevad. Ta kordab üle müügimeeste käsiraamatu ja märgib üles kohad, mis eelneva müügitehingu puhul peaks abiks olema.


Kuid gnoolide juurde jõudes selgub, et ettevalmistatud müügikõnest pole kasu: neil pole kõrvu ja suuehitus ei võimalda esitada inimkeelelaadset. Siiski, ta esitah erinevaid köisi ning kirjutab paberile hinnad ja kogused, nii jõuab ta gnoolide esindajaga kokkuleppele tarnimaks hiiglaslikku kogust eri tooteid. Ainult et … tasu.


Gnool pakub kalliskivikogust üht väikseimat kivi (aga milline kivi!). Müügimees on siiski eetiline ja keeldub sellist hindamatut vääriskivi vastu võtmast. Ta valib oma tarkusest midagi muud ja … see pole just õnnestunud valik. Gnoolid söövad ta.


Omal moel päris humoorikas tekst kõiksugu müügimeeste ainetel, ja kahe maailmavaate kokkupõrkest. Eks see müügimeeste teema on Ameerikas nö pika traditsiooniga õudus, autor lahendab seda fantasy laadis. Kena kõduulme.



16 mai, 2022

Leslie Marmon Silko - One Time (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Hoiatuslugu sellest, et ei tasu tiluliluga tegeldes põhiväärtused hooletusse jätta. Selline lähenemine annab muidugi võimalusi tuhandeteks tõlgendusteks väga laial spektril.


Külla tuleb võõras mees ja lubab kohalikele näidata oma maagiat. Tõepoolest, tekitab kõiksugu värvilisi asju ja külarahvas elevil ning hakkavad nendega mängima-hängima, unustades ja lastes hävineda Maisi-Ema pühitsuskoha. Maisi-Ema solvub ning võtab endaga kaasa vihmad ja taimed; külla jäi nüüd tuul ja tolm.


Korraga on nüüd külaelanikel vaja üles otsida Maisi-Ema ning leida temaga lepitust. Mis pole muidugi lihtne ülesanne.


Teksti võiks pigem nimetada luuletuseks, kuivõrd noh, see on jagatud stroofideks ja justkui eksisteeriks mingi rütm. Tutvustuse järgi autor segabki kokku erinevaid väljendusvõimalusi, lisaks muidugi Põhja-Ameerika pärismaalaste mütoloogia jne.


15 mai, 2022

Clifford D. Simak: Mängud ajas

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotisonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud sõjakateks võitlejateks, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad sama inglise keelt kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI imelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemise erilisust rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Reaktor
Raamaturiiulike
Postimees

13 mai, 2022

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

 

Vahel ikka … üllatud. Kui pikemal külaskäigul unustad oma raamatud maha ja otsid midagi lühemat asemele, et vabal ajal saaks midagigi lugeda. See siin paistis just sobiva paksusega vihik, et päeva või kahega läbi lugeda.


Tänapäeval võiks see raamat olla ääriveeri ehk noortekirjandus - noor kooliõpilasest neiu kirjeldab oma suvepäevi. Ta kooliõpetajast ema on sattunud romantilisse suhtesse hulga noorema kunstnikuga, ning tütrel pole just erilist usku nende tulevikku. Aga samas tahaks, et ema tunneks end hästi. Tütrelgi on südamesõber või nii, kellega midagi nagu susiseks ja samas ka mitte. Ja siis on vanemad ja nooremad sugulased, kellega suve jooksul (või noh, umbes nädala jooksul) kokku puututakse.


Hämmastav on see, et tõlge ilmus 1974. aastal, mil autor oli vaid 20-aastane - kas tegu on üldse ühe noorima autoriga, keda eesti keelde on vahendatud? Nõukogude ajal olid vist kõik “noorema põlvkonna autorid” enamvähem kuni 50-aastased, nüüd siis korraga … 20-aastane autor.


Jutustus on üldse kirjutatud, kui Pelto-Timperi oli nii 15-16-aastane ja sellise nooruse kohta ikka väga hea stiiliga tekst, kohe nagu … uskumatu. Eks siit võiks heal juhul välja mõelda kasvõi Salingeri mõju; igal juhul on tekst kirjutatud pigem modernistlikus kaanonis. Ja no need 1960.-1970. aastate realiteedid, hipindus ja Vietnami sõda ja mis kõik veel selle soomeliku kultuuri taustal on. Igal juhul, kui mõni gümnaasium tahaks oma kirjandusprogrammi värskendada, võiks küll heita pilgu selle raamatu poole.


“Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus.” (lk 34)


12 mai, 2022

Rosario Ferré - The Youngest Doll (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudne lugu naisest, kel suplema minnes juhtus selline õnnetus, et tema jalga sisenes krevett (või mingi sellelaadne olend). Vist. Igatahes, jalale tekkis inetu ja lõhnav paise, millest ei õnnestunud vabaneda. Naine pühendas oma edasise elu õelaste kasvatamisele ning neile nukkude tegemisele. Üheksa last, igaühele igaks aastaks üks nukk. Puhas käsitöö, nuku tegemine oli omamoodi rituaal ja mis muidugi võttis elamises päris palju ruumi. Neid valmistas ta kuni neidude abielusadamasse tüürimiseni - pulmakingiks oligi elusuurune nukk, mis oli täidetud meega (eh, miks?).


Ja kui viimaks noorim tütar mehele sai (selle nukunaise eest hoolitsenud doktori pojaga, kes isalt ameti üle võttis), avastas mees aastate pärast, et tema abikaasa pole just päris tavaline.


Puerto Rico autori läheb fantaasia asemel pigem õuduse või weird fictioni või siis maagilise realismi suunda, mille kuulsamaid esindajad (Borges, Marquez) on siin antoloogias loomulikult esindatud. Ja muidugi niisamuti kena näide maailmakirjanduse mitmekesisusest.



11 mai, 2022

Michael Swanwick - Cecil Rhodes in Hell (Year's Best Fantasy 3, 2003)

 

Väga lühike lugu mehest, kelle nime järgi kutsuti mõnda aega Rodeesia nimelist riiki. Nagu arvata on, siis valge mehe juhtimisel tehti üsna näotuid tegusid (noh, “kõlvatu”) selle maanurga allutamiseks.


Mille eest siis surmajärgselt sattus mees põrgusse, kus tema tekitatud piinasid rakendati uuesti tema peal. Ja nagu mehe õuduseks ja häbiks selgus, polnudki ta Aafrika kõige hullem koloniseerija.


Niiet põrgu töötab. Tänapäeval on Rodeesia ümbernimetatud Zimbabweks ning ega kohalike olukord pole kuidagi parem kui Rhodes tegutsemise ajal. Inflatsioon on olnud selline, et pole nagu … arusaamist selle kihutamisest. Ja siis muidugi need valged asunikud, kes pole riigist lahkunud.


Tekst kuulub Swanwicki lühilugude sarja, mis siis interpreteerib keemiliste elementide perioodilisussüsteemi. Roodium.


10 mai, 2022

C. J. Cherryh - Dreamstone (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Mõni tekst lihtsalt ei käivitu. Sa näed küll, et potentsiaalselt on siin tugeva või tavalise teksti tunnused, aga sinu jaoks need osad ei haaku õieti, ei moodusta tervikut. Ja kui teksti teistkordsel lugemisel ei tunneta lootustandvaid märke, siis noh … 3.


Ürgmetsa põgeneb muusik, kelle kohalik nõid (või kes ta nüüd ongi, igal juhul on ta ürgse osa valdaja) oma kaitse alla võtab. Muusikut ajab taga metsaäärse maa valitseja, kes väidab, et muusik on varastanud temalt näppekeelpilli (“harp”). Nõid ei loobu mehest, tema vabaduse nimel annab maavalitsejale enda kaelast unekivi (maavalitseja pole kah just papist poiss, ta teab, kuidas valusalt lüüa).


Muusik mängib nõiale muusikat ja õpib temalt vanu viise, kõik on ilus. Kuid unekivi kaudu on nüüd nõial ühendus selle maavalitsejaga - kes raevunult kogeb selle muusika lugusid ja sellest tulenevaid emotsioone ning saadab omalt poolt vastu õige raevukaid tundeid. Mis lõpuks ajab nõia õige hulluks ning paneb muusiku tegema õige meeleheitlikku ja traagilist sammu. Kuid viimaks on nõial unekivi tagasi.


Et jah, üldplaanis justkui tekst, mis võiks olla igati normaalne lugemiskogemus. Aga kuidas see kirjutatud on … miski süvafantaasia kõrgstiilis või? Ei tea … raske on pihta saada.



09 mai, 2022

Ben Okri - What the Tapster Saw (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Nagu autori tutvustuses saab teada, siis see tekst peaks olema Amos Tutuola mõjuga, ja tõepoolest: lugu siis mehest, kes kukub palmimahla otsides puult maha ja satub enese teadmata teise ilma ning kohtub erinevate olenditega ja näeb nägemusi ja õuduseid minevikust ja olevikust ja kaugematest maadest. Ning oma iseäralikust olemisest.


Aga lõpuks saab ta teada, et ta on juba nädala surnud olnud. Sellele ei järgne enam imelist ülestõusmist, nagu võiks naiivselt oodata, jutt lõppebki. Fantastilisusel on piirid.


Ehk siis igati värvilise fantaasiaga lugu, kus jutustamise lihtsus ja rituaalsus peaks väljendama nö müütilist mõõdet, rääkimata siis kirevast ja sümboolsest maailmast, kus peategelane sihitult seikleb. Tutuola, eksole. Hea, et nii lühike tekst, senised kokkupuuted Okri eestindustega pole just kõige õnnelikumad olnud.


06 mai, 2022

Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele (2022)

Seda laadi vaba ilukirjanduse lugemine paneb muidugi mõtlema, et kui palju võib lugeja siit välja otsida omale olulisemaid märksõnu - ja selle läbi luua justkui oma kirjandusteost, jätta suurema tähelepanuta autori enda rõhutused või peajooned (miks alljärgnevalt on raamatust välja võetud just need luuletused? Kas see võtab kuidagi erilisemalt kokku raamatu või on see mingi minule rohkem olulisemate väljendite leidmine?). Selge, et iga sõna või lause või lõik ei saa olla teose jaoks ühe ja sama kaaluga, ikka on ballasti ja ikka on olulisi sõlmpunkte, ikka on õhku ja ikka meeletust. Aga kus on need autori jaoks ja kus lugejale; millist teost konstrueerib ikkagi üks lugeja? Muidugi, see on vana tõde, et ideaalis peaks igaüks loomagi ainult temale omase tõlgenduse (mida mõjutab muidugi tuhat eri võimalust jne) - kui tegu on ikka ilukirjandusega (jajah, iga teksti on võimalik tõlgendada, ajalooteaduse ilu ja valu jne).


Piinlik tunnistada, aga see on mulle alles esmatutvus Vilu loomega. Muidugi on autor erineval moel silma jäänud, seega pole just laupkokkupõrge. Eks paelub Mart Velskri kuskil arvustuses öeldu, et Vilu kõik luulekogud on erinevad - et mille poolest siis see raamat võiks erineda varasemast? Pole kahjuks õrna aimugi, eks tuleb lugeda eelmisi kogusid (kas siis oluline oleks kronoloogiline lähenemine?).


Ja ma ei tea, kuidas seda kogu kokku võtta. Kuidagi liialt rammus. Kahtlemata on igati intrigeeriv selline vabavärss, kus võid üsna vabalt ise uusi lausungeid kokku panna. Või siis otsida sellest (üsnagi minimaalsest) tekstirägast vähe korrektsemaid lauseid ja mõelda samas, et kuidas küll Vilu õieti kirjutab, mida ta jäljendada võib. Aga noh, vabameelne värk.


Eks veidike oleks kiusatus paralleeli tõmmata aasta algul samas sarjas ilmunud Heinsaare “Ööpäevikuga”, aga jällegi Vilu loomet tundmata on see vast ülekohtune; idee järgi peaks üks olema päevik (aga selline … toimetatud) ja teine luulekogu. Aga … aga … ehk siiski.


Muidugi, plusspunktid Hurda pargi ja parditiigi mitmel korral mainimise eest, mõned aastad olen pidanud isegi seda kohta kogema.


“hirmsam on endast maha jätta vähe kui üldse mitte

midagi kirjutan aastavahetusi üle neid ei anna enam

üksteisest eristada alustan ikka sellesama häirega sama

varesega nendesamade pilvede ja raagus puuvõradega

ja taevas on üks madal plahvatus”

(lk 15)

 


“mina olengi see koletis voodi all väike ja hirmunud iga kord

kui kapialuseid koristasid meenus et sul võiks olla laps ei

lasta rahus hulluks minna juba näengi köögis äravoolusõela

kuute musta läigatavat kalasilma kostab hingamist näpud

küünituvad üle kirjutuslaua serva painavalt punakad silmad

alati kui midagi head juhtub kisun end jälle alla kivi langeb

kaevu südamesse”

(lk 36)

 


“katsun noast mitte liiga kaua kinni hoida kui leib on

lõigatud siis on ta lõigatud sellest midagi enamat on juba

armastuse küsimus poisikesena voolisin suurtest okstest

väiksemaid oksi ju siis olin armastatud alles hiljem

hakkasin kuulma üht valget hunti kes lõgistab hammaste

vahel mu ukselinki panna nuga ära on kuulata teravalt”

(lk 41)

 


“Palun kas sa viiksid mind nutma ja siis koju see on kevadsula

Mille lihtsalt peab kaasa tegema hurda pargi tiigis on juba

Pardid mu tunnete põhjakaabet tõmmatakse taganeva jääkihi 

Varjus ära puutumatusse tehes taassünni võimatuks ja koletu

Võimsaks kui mitu korda peame me ühte ja sedasama avastama

Ei ole mingit vaba aastat seletamatu kurbuse jaoks”

(lk 67)


 

05 mai, 2022

Neil Gaiman - Click-Clack the Rattlebag (Trigger Warning, 2015)

 

Õuduslugu poisikesest, kes tahab kuulda õudusjuttu enne magamaminekut, aga mitte liiga hirmsat ega ka mitte liialt jama. Näiteks sellisest õudusest, mida sa ei oskagi oodata ja mis tõmbab sind pimedusse. Poisi õe peigmees, kes muuhulgas kirjutab ka õudusjutte, ei tea sellist jututüüpi, millele poiss paistab enesestmõistetavalt viitavat. Ning poiss juhatab seda peigmeest edasi ja edasi, ikka mööda öist maja ja pimedusse …


Gaimanil on osa tekste sellised, mis oleks justkui autobiograafilise maiguga, nii ka see, kus peategelast kujutad ikka pigem Gaimani endana. Aga lõpuks keerab tekst ikka päris horroriks kätte. Kõik see alguse õdusus … Tegelikult päris hea lugu.



04 mai, 2022

Karin Tidbeck - Migration (Fearsome Magics, 2014)

 

Senise kogemuse põhjal näib, et Tidbeck kirjutab nõudlikke ja huvitavaid tekste, kuid selle loo puhul ei oska muud öelda, et tegu on nõudliku jutuga - huvitava osa poolt on kas lati alt läbi jooksmine või selgelt ülepingutamine (ehk siis pigem lugeja probleem). Igal juhul oli selle jutu lugemine üks paras pingutus, ka ülelugemisel ei hakanud jutu loogika selgemalt tööle.


Muidugi oleks lihtne öleda, et tegu on sürreaalse maailmaga ja kas tegu on üldse nö fantasyga - antoloogia põhjal nagu peaks, aga see antoloogia on erinevate katsete põhjal kuidagi üldse … haakumatu (oeh, “Aberration” on ainus tekst siin blogis, millele olen andnud nii madala hinde). Sürreaalsuse lipuga lehvitamine oleks liialt lihtsama tee valimine, aga … ma ei jaksa enam selle teksti üle mõelda.


Niisiis, ühes … maailmas on migratsioon, kus inimgrupid käivad sealse loogika järgi ehk ringiratast eri asualade vahel. Omamoodi nagu nagu aastaaegade vahetumine - jah, peale talve tuleb ikka kevad ja ka suvi, aga õieti milline kevad või suvi, milliste jääkidega eelmistest aastaaegadest. Aga jah, ka see oleks liialt lihtne seletus, sest maailm on kui sürreaalne lavastus või nii. Või midagi sellist.



03 mai, 2022

Naomi Novik - Vici (The Dragon Book, 2009)

 

Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.


Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).


Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.


Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.


Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.


02 mai, 2022

Tad Williams - A Stark and Wormy Knight (The Dragon Book, 2009)

 

Humoorikas lühilugu sellest, kuidas ammuilma üks lohede esiisa pääses hirmsa lohetapja rüütli käest ja mil viisil on inimkond unustanud lohede olemasolu.


Veidi keeruline on seda teksti pidada kõrgfantaasiaks, kuna Williams ironiseerib üsna nähtavalt ka modernse ühiskonna teemal - mis muidugi võiks ka fantaasiana võetav olla … aga see läheks vast juba liialt keerukaks peeglite mänguks. Aga jah, see lohede vaatepunkt nende alamate ja ärritavate elajate kohta nagu inimesed (mille kallal on küll igati mõnus kõhtu täita - nagu selgub, võib lohede pulmapeo tarbeks ära kuluda oma kolm külatäit kahejalgseid jne). 


Ja see kangelaslik rüütel, kes tõttab lohe käest röövitud printsessi päästma … ja need halenaljakad juhtumid printsessi kehaga … ohjah, autoril oli vast päris lõbus seda kirjutada.



30 aprill, 2022

Mudlum: Mitte ainult minu tädi Ellen

Kirgliku armastusega vastu võetud ja raamatukogudes tükk aega vaid hiigelpikkade järjekordade järel kättesaadav romaan. 
Kuna mina olen elus ühe korra end raamatule järjekorda pannud ja see oli populaarteaduslik, mida asjaga seotud sõber väga soovitas lugeda, ma muidugi ootasin visalt ära, mil "Mitte ainult minu tädi Ellen" viimaks tavariiulitele jõudis, sest minu jaoks on üks raamatute võlusid, et neid ei pea ootama ja pingutama, et kätte saada, raamatuid on miljon ootamas, millal SINA nende jaoks aega leiad, mitte vastupidi. 

Sain siis viimaks "Mitte ainult ..." kätte. 
No - päris suur pettumus. 
Eiei, ei ole halb raamat, tõesti mitte. Lihtsalt vaimustusmüra tema ümber oli nii suur ja siis ta oli lihtsalt - lihtsalt järjekordne Mudlum. 
Läks vähem hinge kui "Ilus Elviira". "Poola poistest" rääkimata. 

Kui "Poola poisid" oli raamat noorusest, noor olemisest, kuidas see tegelikult tundub, on "Mitte ainult minu tädi Ellen" vanadusest, kuidas SEE tundub ja mis toimub. 
Ainult et ... ei toimugi eriti midagi. 
Võibolla olen ma selle raamatu jaoks veel liiga noor - kuigi tõenäolisemalt ma lihtsalt ei ole seda tüüpi inimene üldse, kes suudaks muretseda mitte-koju-tulnud kassi, võssakasvanud heinamaa või tikitud tööle kulunud tikkimisniidi koguse üle. (Ma ei tikigi, noh.) Mind ei huvita ja vaatan: "Küll teil peab kerge elu olema!"-pilguga neid, keda huvitab, kui neil just mingit eluks olulist põhjust pole stiilis: "Mu turmisitalul peab olema inimeste jaoks, kes tulevad, ka mõni lagedam, umbe kasvamata plats!"

Kuna Mudlum ei kirjuta lugu - siin ka mitte - saab lihtsalt tegelasi jälgida ning neile vaikselt sobivaid omadusi külge näha, ikka rohkem ja rohkem, mida pikemalt kirjutatakse neist - ja võibolla ka nende asjadest.
Aga mulle ei meeldi need tegelased. Mul on ürgvaen vanade naiste vastu, kes aina tööd murravad, nõuavad, et teised tööd murraksid, ja siis põlastavad neid, kes eriti ei murra - lähen närvi ainult selle inimtüübi peale mõeldeski. 
Tädi Ellen, muide, selline pole. Tal on teised kiiksud, mida on arvukalt, ent vähemalt mitte kirglikku töötegemismaaniat. Aga raamat, paraku, ei ole ainult tädi Ellenist.

Võibolla tuleneb mu sünge vaade sellele raamatule mitte mu hirmust vanaduse ja vanaks jäämise ees, vaid vastikusest inimeste ees, kelle jaoks on olemas Õige viis ja kõik muud viisid on valed? Kas mina pean vanaks jäädes kah selliseks muutuma? Või kas niimoodi vanaks jääda on Õige ja ma jälle jään valesti, nagu ma kõike valesti teen? Miks, miks, miks peab vana naine stereotüüpiliselt alati nii VASTIK olema?
(Välja arvatud lasteraamatuvanaemad, kes jälle on minu kogemusele vastu käival moel ülilahked ja  ülileebed. Reaalsuses on vanad naised mulle küll raha andnud, aga koos pika virisemisega, kui raske elu on. Mitte et ma ei oleks vastu võtnud, mul endal oli toona ka väga raske, aga ma ikka imestasin selle üle - krt, kui see käib sulle üle jõu, ÄRA ANNA OMA RAHA ÄRA!!!!)
Jah, ka mõni Mudlumi tegelane, täpsemalt ta ema, on selline - tahab muudkui raha anda. 
Mis ei tähenda ÜLDSE, et tal on raha üle, elu kerge. 

Jaa, vahepeal on tekstis seda õnnist metatasandit, seda eemalt vaatlemist ja arutamist, et mida ma (autor) keskendun diivanitele ja kaltsudele, kuidas ma üldse mõtlen, et mina võiksin hinnata teise inimese elu mingilt üleolevalt positsioonilt? Elu oli mõttekas, kui seda elati, ja pole üldse oluline, et mõni maja hiljem lammutati või katusesse tulid augud vms.
Aga mina (lugeja) kõrvalt-kõrvaltvaatajana, päris eemal olijana, mõtlen ikkagi, et kui inimene on nõme ja ebameeldiv, on see kuritegu maailma vastu. Meie teema on teha maailm rõõmsamaks paigaks ja kui me ise ei ole rõõmsad ja tilgutame enda ümber aina sappi ja pahurust, tehes ka teised rõõmust vaesemaks, on meie elu kuritegu. 
Ei ole vaja sellist elu elada, surge ära ja tehke maailm puhtamaks!

Selle raamatu tegelaste osas mul tegelikult polnud säärast emotsiooni. Elasid, siis elasid, surid, siis surid, nojah.
Võibolla ei tunne ma neid piisavalt, kuigi lugesin raamatu läbi.
Aga kuidas ma jälestasin üht oma vanaema ja teise osas tundsin pealmiselt haledusesegust tüdimust ... ma TÕESTI ei hinda sedasorti inimesi ja kui keegi on neist raamatu kirjutanud, ei ole see raamat mu lemmik, pole parata. Ei, ma ei näe uue pilguga, ei tuvasta uudseid vaatenurki. Ma näen juba ammu tuttavat ebameeldivust taas ja mujalgi eksisteerimas ning see ei ole meeldiv nägemine. 
Eriti kuna Mudlum kirjutab (meelega, kuramuse hea meelega ilmselt lausa), kuidas ta muutub samasuguseks, kuidas varem ükskõik olnud asjad on huvitama hakanud ja samas virinat on palju, aga tegusid vähe ja ...
Brr. 
BRRR!!!!
Tegelikult ma ei usu, et Mudlum väga viriseb. Olgu, meie isiklikud kokkupuuted on napid, ent ta jätab alati tüüne mulje. Ilmselt see paralleelide leidmine on tal siuke kunstiline võte ja värk. 

Mhmh, kunstiline võte ja värk. Sellega ma end lohutan.

Aga et kõik on korraga olemas, et kõik ON ja aeg on illusioon, sellega olen küll südamest nõus. 

Kuna mitte-ainult-Elleni raamat on nii valusalt popp, oleks linke anda miljon, aga ma lihtsalt ei viitsi. Otsige ise, kui vaja!

29 aprill, 2022

John Gwynne - The Shadow of the Gods (2022)

 

Gwynne paistab olevat teatud lugejatele vaat et parim autor eales. Mis on, noh, kaheldav, loogiliselt võttes. Aga igaühele oma. Mitte et ma oleks ta raamatuid palju lugenud - nüüd siis kahe triloogia esimesi osasid. Selle vähese põhjal võib öelda, et kui milleski võib kindel olla, siis peategelaste jaoks lähevad asjad kiiresti õige hapuks - eriti kui oled pereinimene, siis võib olla kindel, et kas keegi su perest tapetakse või juhtub temaga midagi eriliselt halba; ning sel juhul peab muidugi peategelane teda päästma tõttama- peresuhted on kas katkised (Elvar) või hävitatud (Orka, Varg).


Nagu ka eelmise romaani puhul, saab üsna lihtsalt tõdeda, et Gwynne’i loodu pole miski sünkmorn (kuigi kirjeldatud maailm on vägagi tume ja vägivaldne), tema tegelased ja konfliktid ei tekita samastumist (muidugi, kahtlemata on see võimalik) või tuttavalt halle moraalseid küsitavusi (jajah, Abercrombie Glokta ja Verine Üheksa), olulisem on maailma loomine ja lugeja eskapism. Minu meelest see on ja jääb meelelahutuslikuks fiktsiooniks.


Eks romaani üks meeldejäävamaid külgi on Ragnaroki järgne maailm (sellest on möödunud üle paarisaja aasta, kuskil oli täpsem määratlus) oma jumalate jäänuste ja legendidega. Romaani kaanepilt elustub alles õige viimastel lehekülgedel, kui tõuseb … Triloogia teine osa on nüüdseks samuti ilmunud - sellel on teatavasti ahelajäänustega üüratu hunt (nagu olen aru saanud, siis hiljuti autori peret tabanud tragöödia tõttu on kirjutamine loomulikult seisma jäänud, seega vaevalt et kolmas osa võiks juba järgmine aasta ilmuda). Aga need jäänused (Snakavik!) ja need jumalaverega erilised, keda nende võimete pärast jahitakse ning sõjaorjadena peetakse - nagu raamatu jooksul mitmel korral selgub, osutuvadki need segaverelised (“Tainted”?) õige jõhkrateks tapamasinateks.


Ja kui järgmise raamatu kaanel on hunt, siis võib see muidugi viidata taaskohtunud Orka ja Bloodsworn palgasõdurite tegemistele - vastukaaluks siis lohe vallapäästmisele, millega on nüüd seotud Elvari bande veretõotuse tõttu. Raamatule on lisatu intervjuu autoriga, kus muuhulgas selgub, et järgmises romaanis lisandub veel kaks vaatenurka - seda siis selle romaani kahe pahalase näol. Üht peaks jälitama Elvari bande, teist Orka ja Vargi sõpruskond.


Põhjala mütoloogia pole mulle muidugi kõige tuttavam, nii jääb vähe arusaamatuks “vaesen” teema - ehk mingid maagilised reptiilid ja elukad. Et siis … kus siis korraga sellised välja ronisid, vähe ootamatud elukad Põhjala talvetingimustes. (Muidugi, need hiidvaresed on küll vinged, kaugel Buehlmani lendolenditest.) Ja eks mingi hetk hakkavad need palgasõdurite rühmitused vähe segamini minema, eriti kui mõlemad kuskil kaugel kõnnumaal seiklevad.


Ahjaa, ja mis on veel eriline ja mida ei saa kuidagi märkimata jätta, nimelt on autori poolt selles maailmas palju sõdalasnaisi (muuhulgas Orka ja Elvar). Muidugi, see ei tähenda ühiskondlikku võrdõiguslikkust (Elvar põgenes kodust, pääsemaks isa võimumängudest, kus ta pidanuks abielluma kuningannapojaga, et nii loodud  sidemega isa võimu täiendada) - lihtsalt autor tahtis viikingifantaasiat natuke värskendada … ja pealegi olevat ajalooliselt täiesti võimalik, et tollastel retkedel osalesid mitmedki naised sõdalastena.


Igal juhul, eelnevalt kogetud teiste lugejate kiidulaul Gwynne’i loome ainetel pole just … haipi väärt (eks leidub ka fänne, kelle jaoks see pole nii lööv kui eelmised 7 romaani), samas muidugi siin on eepilist löövust ning vast millalgi võtan ette triloogia järgmise osa ning püüaks ka Gwynne’i eelmist tetra- ja triloogiat lugeda. Kuigi jah, eks see oleks üks häda ja viletsuse eepika.


““Fear is no bad thing,” Orka said. “How can you be brave if you do not feel fear?”

“I don’t understand,” Breca said, frowning.

“Courage is being scared of a task and doing it anyway.”” (lk 138-139)




28 aprill, 2022

Peter S. Beagle - Great-Grandmother in the Cellar (Under My Hat, 2012)

 

Üks hirmus lugu nõiast, kes tahab iga hinna eest saada naiseks endale meeldivat tütarlast. Ja arvatavasti saakski, ainult et … pereliikmed pole sellest võimalusest just vaimustuses (tegemist pole meeldiva noormehega, ja kui ta juba valis sellise variandi tanu alla saamiseks, siis, jah) ning pruudi noorem vend kaevab keldris välja oma vanavanaema, kes osutub sellest nõiast veel kardetumaks tegelaseks.


Eks tekst kaldubki vähe rohkem õuduse või tumefantaasia poole (muuhulgas leidis taastrükkimist vastavas Paula Gurani aasta parimate antoloogias; aga samas ka selle antoloogia koostaja Jonathan Strahani aasta parimate SFF tekstide kogumikus) ja et see ilmus nooremale lugejale mõeldud antoloogias, nojah. Ausalt öeldes jäi mulle selgusetuks, kes see mahamaetud vanavanaema oma elupäevadel õigupoolest oli (jutus mainitakse, et deemon?); igatahes viis, kuidas perele vaenulikust nõidusest vabaneti, on üsna … filmilik. Või see, kuidas vanavanaema oma noore järeltulija sisse sisenes ja temaga mõnda aega opereeris. Saatanlik värk!


27 aprill, 2022

Taiyo Fujii - Prayer (The Best of World SF 1, 2022)

 

Järjekordne tekst, kus mu keeleoskus veab alt. Et siis lugu tulevikulaevandusest ja piraatlusest, kus krüptoraha tootmise võimsusega tankerit tahetakse salaja veidi lähemalt uurida. Kuid tankeril on valverobotid, mil on vaat et tehisintellekti võimed, ning sissetungijad võetakse tõhusalt ja brutaalselt vahele. Ning robotid tähistavad oma töövõitu … omamoodi.


Tõepoolest, algul arvasin, et tegu on miski avakosmose looga, kus kohtadele on üle kandunud ajaloolise Maa kohanimed; aga ei, tegu ongi merel sõitvate laevadega, mis liiguvad Malaka väina kandis. Et ses suhtes … ma ei tea, vähe tobe eneseüllatamine. Loo pealkiri viitab ühele katsele loomadega, kus need söögiootuses hakkasid omamoodi rituaalselt käituma, lootuses nii sööki teenida; selle loo kontekstis on siis need turvarobotid “tähistavad” oma saagi tabamist.


Nii lühike tekst ja niipalju segadust minu jaoks.