17 jaanuar, 2021

Manfred Kalmsten: Murtud süda

 

See on minu pilgule väga hea lugu.

Eksole, millele ma punkte annan: 

* head usutavad tegelased.
Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab.
Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur. 

* hea usutav maailm.
Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)
Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.

Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab.
Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".

* Huvitav lugu.
Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema. 
Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.
Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.


Mis ei meeldinud:

* Kristlus kui võitev usk.
Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad.
Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi".
Mind päriselt häirib.

* Mõõga (ja jutu) nimi.
Krdi "Murtud süda"? 
Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v? 

Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 

Varem Loteriis

15 jaanuar, 2021

Robert Seethaler - Kogu elu (2017)

 

Veidi ootamatult lugemisse sattunud raamat on … hea vaheldus. Ühe mägilase elu Alpides, algusest otsani töös ja külmas ja tuules ja üksinduses ning looduse ja tehnika vastuoludes.


Ja mis järele jääb? Elu, mis tasuski elamist, kuigi seal polnud suuri õnnestumisi ega takkajärgi vaimustavaid seiklusi ega muud märkimisväärset. Elu on küll mujal, aga ka siinsamas, naha all.


Muidugi, eks see peategelane meenutab üht tõsist põhjamaist kulgejat, ikka napi jutu ja aeglase mõtlemisega. Kahtlemata on see paljudele eksootikaks, aga noh, selliseid vaikselt vananevaid leia hulgi eesti kirjandusestki (hiljuti näiteks Mathura “Jääminek”). Aga siin on muidugi need mäed, mis võtavad oma kui on … tahtmist.


Et tegu on 20. sajandi ja Austriaga, siis ühel hetkel käib keskikka jõudnud peategelanegi Venemaa sõjakäigul ning järgnevatel aastatel sõjavangina näeb vett ja vilet - millele vastukaaluks siis on mälestus noorena Alpide laviinis hukkunud abikaasast. Ka kivid armastavad, vahel.


Päris ilus ja rahulik romaan.



14 jaanuar, 2021

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.


Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …


Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.


“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)


13 jaanuar, 2021

Joel Jans ja Maniakkide Tänav: Kaelani vaakumis

Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.

Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev. 
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja. 

Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat. 

Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.

Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!" 
Mitte midagi. 
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider. 

Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud. 
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.

Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud. 
Võib ju nii olla?

Loteriis varem
BAAS


12 jaanuar, 2021

R. A. Lafferty - Thus We Frustrate Charlemagne (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Veider ajarännulugu, kus maailma targimatel peadel ongi konkreetne plaan ajalugu muuta ja nii paremat olevikku saada (no nende arvates on põhjus-tagajärg seosed alati kindlad). Ja nad alustavad tehisintellektile sarnase roboti abil katsega, et peatada relvastatud konflikt Hispaanias, mille tagajärjel Karl Suur ja tema järglased sulgesid piirid islami õpetlaste ja nende teadmistele - ja seda mitmeks sajandiks (eksole, kontseptsioon pimedast keskajast - mis tegelikult mitmete ajaloolaste arvates polnud nii masendav ühti).


Ajarännu katse paistab olevat tulemusteta ning olemasolevad targemad pead otsustavad pöörduda 14. sajandisse ning päästa William Ockham hukkamõistust. Või siis õieti millest?


Keerulisemalt mõistetav alternatiivajaloomaiguline tekst kui “The Interurban Queen” oma tragikoomilise maailmaga. Kuivõrd, noh, alates Ockhamist läheb asi päris sassi ja tekitab küsimuse, et mis eelnevalt õieti tähelepanuta jäi. Sest, no mida.



10 jaanuar, 2021

Alex Pheby - Mordew (2020)


Tähendab, millest siis alustada? Alustaks seekord kõige tähtsamast, sellest tundest. Tundest, et oled just avastanud täiesti uue maailma, läbinisti ootamatu, ehk mõnevõrra ohtlikugi, vähemasti ärevaks tegeva. Kõik ulmelugejad on seda kahtlemata tundnud, ja kui korra seda tundnud oled, siis jääd seda eluaeg üha otsima. Mõnikord leiad, mõnikord mitte, ja kui leiad, siis ei ole see alati ühtemoodi intensiivne. Vähemalt minul on see nii. „Sõrmuste isanda“ või „Düüni“ esmalugemisega võrreldavat muljet olen hiljem kohanud harva. Aga Alex Pheby „Mordew“ kuulub kindlasti samasse kategooriasse.

Sellega võikski nüüd lõpetada, aga niivõrd kategooriline seisukoht vajab ehk siiski veidi põhjendamist, või kuidas? Alustame siis algusest. Nathan Treevey on kolmeteistaastane agulilaps, kes romaani alguses teenib leiba elusmudast (on üks selline asi) „kobinateks“ (ingl fluke) nimetatavaid värdjalikke olendeid õngitsedes. Nathani ema müütab oma keha, isa sureb tasahilju kopsuusside kätte. Nathani olukord on seega üsnagi dickensilikult armetu; sellest armetusest pääsemiseks püüab ta ennast sarnaselt paljudele teistele poistele müüa linna Isandale, kes aga keeldub teda esialgu enda teenistusse võtmast. Ainsaks väljapääsuks – kui ta just ei taha ema kombel silmi nõega mustaks võõbata ja oma keha müüma hakata – jääb Nathanile liituda noore vargapoisi Gam Halliday kambaga. Needki on dickensilikud kujud, aga üsnagi nihkes: Hallidayd kirjeldab romaani alguses esitatud tegelaskujude loetelu näiteks ennast ise puuokstest kokku pannud poisina, kelle sees on sinine linnumuna, Tõmblevad Joed on aga kaks last ühes, vaheldumisi ruumiliselt „kohal“, kuid samas alati kuskil teises mõõtmes, nihkes.

Ülekantud tähenduses on nihkes tegelikult kogu linn. On ka põhjust: nagu välja tuleb, on see ehitatud surnud – mõrvatud! – Jumala (Mordew = Mort Dieu) laiba kohale. Viimasest lekib ka maagiat, millest sünnib elusmuda ja kobinad, mida linna proletaarlased lõputult vette tagasi ajavad. Räpaste agulite, tööstus- ja kaubanduspiirkondade ning aristokraatide eluasemete kohal kulgeb keereldes Isanda lossi juurde klaasist tee. Kõik see meenutab ingliskeelsele lugejale nähtavasti Mervyn Peake’i Gormenghasti triloogiat, mis meil on küll vist täiesti tundmatu – isegi BAASis pole sellest ühtki arvustust! (Mina pole ka lugenud.) Tuttavam analoogia oleks vast China Miéville’i Bas Lag. Mordew on viimasele sarnaselt groteskne, asustatud maagiliste olenditega (nagu rääkiv koer Anaximandros) ja kummaliste inimestega (pätipealik Padge, kes on sama pikk kui lai ja haiseb rääsunud või järele; kummaline Lõõts, kellel on üliterav haistmine ja pisike, kaela piirkonnas asuv suu), kes elavad tihtilugu keset kõige jäledamat räppa (Padge’i peakorter asub kuskil tapamaja tagahoovis kesk loomakorjuseid) ja saadavad korda veriseid tegusid. Vastu linnamüüri prantsatavad iga päev aga teisel pool merd elava Emanda tulilinnud, kellega Isand lõputut võitlust peab.

Grotesksed maailmad on muidugi ulmes võrdlemisi tavalised ja Nathani lugu – tema kasvamine agulilapsest Isanda õpipoisiks ja selle tagajärjel toimuv – võiks samuti jääda kogu pori, vere ja mäda kiuste võrdlemisi standardseks, kuid Pheby on suutnud selle kirjutada ääretult mitmekihiliseks. Tegelaste, sündmuste ja nähtuste ambivalentsust ja tähendustiinust süvendab veelgi asjaolu, et tekst on sisuliselt kolmekordselt läbi kirjutatud: kõik nad ilmuvad esmalt raamatu alguses tegelaskujude loetelus, siis jutu sees ja viimaks raamatu lõpus glossaaris; kõik kolm annavad igast tegelasest jne erineva pildi. Glossaar ei ole seega mitte pelgalt „kõik see, mis jutustusse ei mahtunud“, vaid omaette romaan romaanis, umbes nagu Pavici „Kasaari sõnastik“. Tulemus on üsnagi unenäoline: kõik, mida arvad tabavat, põgeneb kohe käest ning ärgates ei ole miski enam päris seesama. Aga eks muinasjutud ja unenäod ongi lahutamatult seotud.

„Mordew“ värvikate ja fantasmagooriliste karakterite üks meeldivamaid omadusi on nende võrratu inimlikkus, mis kõige selgemalt avaldub ehk omalaadses irratsionaalsuses, emotsioonide ja alateadlike hoiakute selges mõjus käitumisele. Üks markantne näide: Mordew Isanda misogüünia ja paaniline kõige naiseliku vältimine, mida tema käsilased selgitavad maagia puhtuse säilitamise vajadusega, osutub pelgaks hirmuks Emanda ees. Teiseks ei ole neis kokkuvõttes miski koomiksilikult üheplaaniline; teatav traagiline mõõde on isegi Isanda kõige ajutumatel teenritel. Lepitust on võimalik leida ka sellega, kes sulle kurja on teinud. Teisalt on kõigil tegelastel asju, millega nad leppida ei saa ja mille vastu mässavad. Ja mäss on vast „Mordew“ üks kesksemaid märksõnu. Nathani isa on mässanud Jumala vastu (siin võib näha tugevaid Pullmani mõjutusi), seejärel võlukunsti vastu; Nathan ise mässab algul isa keelu ja hiljem Isanda vastu. Selle prognoositavalt nurjumisele määratud vastuhakuga – mida võibki oodata võitlusest võimu ja süsteemiga, mida sa sugugi ei tunne? – kaasneb omajagu dramaatilist, traagilist, fantastilist hävingut, mille piire aga „Mordew“ ilmselt alles kompab: tegemist on triloogia esimese osaga. Jään suure, suisa lapseliku põnevusega ootama järgmisi.

08 jaanuar, 2021

Joe Abercrombie - Raud ise (2013)

 

Abercrombie uus triloogia tekitas paratamatult nälja varasemat meelde tuletada, sest … uus on unustatud vana. Nii on muidugi puhas nauding jälgida seda, mis kõik on Jezali ümber keerdunud (mis talle endale selgub alles kolmandaks raamatuks) - tema ja ta perekonna suhted, kuidas isa teda poputas (ja peale turniirivõitu see isa kohtumine Bayaziga) ning vennad ta suhtes kadedust tunnevad; Jezal ja kuningas ja printsid ja kaunis Terez. Ja muidugi kolmnurk Ardee-Jezal-Glokta, mis saab kokku juba Ardee Aduaga tutvumiskäigul ning mille sasipundar hakkab lahti hargnema alles kaheksandas raamatus (kuigi jah, uus triloogia pole teatavasti lõpuni jõudnud ning üks osaleja nüüdseks lahkunud … kuid veri on vägagi elus). Kahtlemata on huvitav jälgida, kuidas Abercrombie positsioneerib Jezali kogu sündmustiku juurde, autor oleks justkui … esimese triloogia põhjalikult läbi mõelnud.


Ja siis Logeni bande. Logen kadunud, Forley tõurastatakse. Must Dow ja Hagijas … neil on ees veel pikk tee. Mitte ei mäleta, mis juhtus Tul Duru ja Morn Hardinguga. Kuid see selgub! Vist (milline üllatus mind tabas teist osa lugedes, kui noh, Kolmpuu leiab veidi teise lõpu kui ma mälu järgi arvasin).


Ja muidugi esimesed viited Valint ja Balki pangale, mille haare näib kurjakuulutav, kuid esmapilgul siiski tavalise panganduse mõõtkavas. Kuid jah, selle fenomenile saab ehk rohkem vastuseid üheksandas raamatus.


Üks tegelane, kes taaslugemisel vähe ajudele käis, on see Ferro, kes oma pidurdamatusega jätab vähe debiilse mulje. Eks mõelda võiks, kas enne seda raamatut tasuks lugeda lühijutte Logeni ja Glokta hiilgepäevadest enne selle triloogia sündmuseid, ehk segaks veidi … aga samas saaks ju ka ausama pildi peategelastest.


Tuleb välja, et lugesin raamatut juba kolmandat korda; eelmine taaslugemine täiesti ununenud (ja parajalt kordan seda, millest tollal kirjutasin).


07 jaanuar, 2021

Elizabeth Moon - First Blood (Shattered Shields, 2016)

 

Lugu siis sellest, kuidas noor ülikuvõsu saab valada oma esimese vaenlase verd ja kõigist kartustest hoolimata on üpriski arukalt kangelaslik. Kindlasti kasvab temast üks võimekas väejuht, keda mehed austavad!


Kunagi lugesin “Operation Arcanast” Mooni samasse maailma kuulunud lugu, mis oli vist üpris naksakas tekst. See jutt jääb vähe rahulikumaks, ses suhtes et tegevus toimubki madinast hoolimata üsna kitsas aegruumis ning arvatavasti on just tagaplaanil sündimas suured sündmused. Ei saa öelda, et tekst suurt üllataks oma võimalustega, on selline üleskasvamislugu.


06 jaanuar, 2021

Kell Rajasalu: Käilakuju

Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

varem Loteriis
BAAS

05 jaanuar, 2021

Fonda Lee - I (28M) Created a Deepfake Girlfriend and Now My Parents Think We're Getting Married (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugesin Locuse arvustust sellest antoloogiast ning seal kirjutatu järgi on käesolev tekst antoloogia naljakaim lugu … no eks siis pidi seda lugema enne teisi tekste.


Lugu siis lähitulevikumaailmast, kus sul on võimalik raha eest end nö treenida kohtinguteks, seda siis tehisintellekti mehitatud avatariga (viis, kuidas sa reageerid või tähelepanu pöörad nö kaaslasele, annab siis pluss- või miinuspunkte - saadate üksteisele sõnumeid ja pilte ja väikseid kingitusi (mida siis inimkasutaja ostab teenusepakkujalt)). Ja kui oled küllalt küps (ehk siis jõudnud teatud punktitasemeni ja oled küllalt lisateenuseid ostnud), siis saaksid liituda järgmise programmiga, kus on nüüd reaalsed inimesed, kes on samamoodi edukalt läbinud selle tehiskohtingute kogemuse ja peaksid nüüd sellega “inimsõbralikuma” kohtingukaaslased olema. See on siis nö ametlik idee, kuidas mõnd tehnoloogilist uuendust kasutada (jajah, arvuti võib olla eelkõige hariv jms).


Aga - üllatus-üllatus - seda programmi saab kasutada ka muuks otstarbeks (mitte küll virtuaalseksiks, selleks on omad illegaalsemavõitu võimalused), nii siis jutu peategelane kasutab seda tehiskohtinguvärki, et saada kaelast ära vanemate mure, et pingelise töö tõttu pole pojal aega suhelda neidudega. Programmi abil saab siis peategelane tekitada kõiksugu pildimaterjali jms, mida siis vanematega jagada. Ja et asi reaalsem paistaks (kohtinguprogrammil on vaid 12 litsentseeritud naiskaaslast, mistõttu miljonitel üksikutel meestel on üks neist kaaslannadest kuskil netiavarustest piltidel üleval), siis noormees veidi modifitseerib selle kaaslanna väljanägemist (sellest siis pealkirja “deepfake”).


Poja viimaks saabunud suhe teeb vanemad õnnelikuks, seda enam, et tehiskaaslane mängib video vahendusel nii usutavalt toredat kaaslannat. Uus jama - millal poeg ometi abiellub? Aga see on vaid osa katastroofist - nimelt see virtuaalsõbranna välimuse modifitseerimine tuli ühe reaalse tuttava piltide abil ning ega see saladus vaka alla jää.


Tekst on esitatud omamoodi salujuhanlikus blogisissekandena, kus mees kommenteerib oma tegevust ning suhtleb mõnede jälgijatega. Lähitulevikumaailmas on omamoodi ükslapsperes-poliitika, mistõttu vanemad on muidugi mures, et poja senine olematu abikaasaotsing ähvardab nende suguvõsade jätkumise üldse lõpetada jne. Ja no muidugi see äppide teema, kus inimesed pigem eelistavadki virtuaalkaaslaseid kui et kohtuda nö treeningu läbinud inimestega - kes pole ikkagi niivõrd … turvaliselt ettearvatavad kui lubatud. Eks see lugu ole niisugune naer läbi pisarate.


04 jaanuar, 2021

André Trinity: Tähtede seis


Nii hea jutt nii lollide vigadega! 

Sõbrannad on iga nädal üksteisel külas käinud, aga samas on üks teise pool kolmat korda elus ja kuuleb esmakordselt tema poja kahestunud loomusest. Millest talle aga kohe räägitakse, detailideni ja ausalt, nii et ei teki ka muljet, et ema häbeneks oma poega kuidagi ja ei tahaks teistele infot anda või mingi muu loogiline põhjus, miks sõber MIDAGI ei tea.

Täiesti adekvaatne ja arukas naine on ahastuses, et kui mees teda enam üleval ei pea, peab ta prostitueerima hakkama.
Ja siis tasub kohe abi eest seksiga.

Kogu loo lõpus aset leidva koduvägivallastseeni algus on möggga kolme g-ga - inimesed ei käitu nii, kui nad on rahulikarukad (nt ei lähe parterile kätega kallale, sest armukade) ja samas kui nad ei ole arukad, kuidas nad nii kaugele jõudsid üldse? Nii mees kui naine vaesed küll ei ole, oma raha haldamisel on neil ajusid küllaga, aga elementaarsete inimsuhtereeglitega ei suuda toime tulla?

Oot, see võib küll olla minu kui lugeja eeldus, et inimesed nii ei käitu - kui mõtlema hakata, on pea sama hulle koduvägivallalugusid meediast läbi käinud küll. 

Aga see selleks. Jutt on ikkagi oivaline.

Ka negatiivne tegelane (midagi muud Alfred ju ei ole) mõtiskleb täiesti arukaid mõtteid, lastes lugejal läbi enda tunnetada, kui ajuvaba on tulevikuennustamine soo, sünnikaardi ja maailmavaate alustel. Loodud maailma saab tunnetada läbi eri tegelaste vaatepunktide ja kuigi need on lühikesed, on nad sisukad.
Me saame Alfredist ka hiljem aru, kuigi ta on päris omadega segi juba.
Saame aru ka Eleonorast, Deest, Mattiest, Madest, Ginast ...

Kahestunud isiksusega lapse mõlemad pooled on imelised, korraga liigutavad ja sümpaatsed, hoiavad lugu üleni elus.

Midagi ei seletata, ent see just muudabki asjad huvitavaks ja usutavaks. 

Ja isegi väga nappide vahenditega tegelaste siseelu kirjeldades on autor andnud meile piisavalt, et hoolida. Et Alfredi sekretärgi välja joonistuks, et lugu ELAKS.

Hea töö!

BAAS

Richard Flanagan “Kitsas tee sisemaale”, Varrak (2016)

Siin raamatus on koos päris palju asju, mis selle ilmselt tunnustustväärivaks teevad (noh, Bookeri auhind või nii). Esiteks vast selle ajaline ulatus – inimelu oma algusest kuni lõpuni välja, kuigi võib siiski julgelt öelda, et tegemist on raamatuga Teisest maailmasõjast. Sõda on midagi, mis toimub inimestega. Ning sellest vaatepunktist ei ole sõja eellugu mitte üksnes see, millisel riigil olid millised ambitsioonid ja kellel kus sõjaväge ja milliseid suuri poliitilisi leppeid sõlmiti, vaid sõja eellugu on ka sünd, lapsepõlv, armumised, kaotused, isiklikud ambitsioonid ja isiklikud kokkulepped … see kõik on midagi, mida sõjapöörises sumav inimene enesega kaasas kannab. Samuti ei saa sõda otsa hetkel, mil üks poliitiline osapool tunnistab lüüasaamist, vaid see on midagi, mida inimesed kannavad eneses elu lõpuni, mis on varjatud osa järgnevast rahuajast, mille kala ulatub järetulevaid põlvi pidi veelgi kaugemale läbi selle, milliseks see on vorminud selle põlvkonna vanemad ning milliseks need vanemad omakorda vormivad selle põlvkonna lapsepõlve jne. Samuti – tagasivaate kujunemine sõjasündmustele. Süütunne ja eneseõigustus. Karistamise arbitraarsus. Juhuslike kokkulangevuste tagajärjed, mis nagu alati jäävad pärast elu kitsaskoha läbimist painama, et kui oleks siis ometi natuke veel midagi teisiti teinud. Ning pärast – Sõjas langenute, sh sõjakurjategijate ja ka selle tohutute inimohvritega rajatud ja peagi hüljatud raudtee mälestuse pühitsemine Jaapanlaste poolt...


Teiseks, sõda mõnevõrra teisejärgulise liitlasväe koosseisus, kaugemal 'glamuursete' tähtsündmuste epitsentrist, kuid see-eest täie mõõduga tuima rühkimist, hävingut ja hävitamist võõraste külade vahel kauges riigis. Mis veelgi enam – kübeke lahingutegevust ja suremist on vaid sissejuhatus, selle raamatu sõda läheb veelgi kuulsusetumaks kätte, sest põhiline osa sellest möödub sõjavangina tööd rügades. Tõeline võitlus käib iga luukerekõhna sõjavangi organismis – kas õnnestub piisavalt kaua vastu panna düsenteeriale, malaariale, luuni mädanevatele haavanditele, porile ja hallitusele, erinevatele avitaminoosidele, aegamisi surnuksnälgimisele ja seda halastamatu kirkavibutamise taktis, sedamööda, kuidas viiakse ellu Jaapani Keisririigi utoopilist käsku rajada džungliraudtee Taist Birmasse. Austraallaste läbielamised Teises maailmasõjas oli minu jaoks midagi uut ja kuigi jaapanlaste kordasaadetud koletustest ikka üht kui teist teadsin, siis ilmselgelt on ka selles vallas soovi korral veel palju uut.

Üldiselt võib öelda, et tagasi Flanagan juba ei hoia. Värvikas, paatoslik, (melo)dramaatiline, traagiline, suisa seebiooperlikud saatuse keerdkäigud, armastuslood – tugevate ja kontrastsete pintslitõmmetega kirjutatud. Tegemist ei ole vaikse psühholoogilis-mõtliku katsega inimliku kannatuse piire läbi tunnetada, vaid tiheda põimikuga kohati klišeelikest, kohati mõnusalt leidlikest ja kahtlemata hästi kirjeldatud elementidest. Kui olin umbes poole peale jõudnud, tundus paatost ja mõnevõrra kulunuddramaatilisust ikka väga liialt saavat, aga see, mis sai pärast sõja lõppu edasi, seda muudkui tuli ja tuli, olin kartnud raamatut kenasti kodumaale jõudmise või millegi taolisega lõppevat … aga selle asemel saame teada, mis saab edasi jaapani leitnantidest, jälgime Dorrigo Evansi elu kuni selle lõpuni, ning veel nii mõnegi tegelase edasist elukäiku ja selline lai haare nii ajaliselt kui tegelaste poolest on kahtlemata väärtus omaette, samuti kõikvõimalikud informatiivsed aspektid džunlgiraudtee ja jaapanlaste poolse paljaste ja kondiklibuks nälginud ning tõbiste valgete sõjavangide orjatööga raudtee ehitamise osas – seega lugemist ei kahetse, isegi kui just isiklikus plaanis nii väga hullult nauditav või teist korda lugema kutsuv polnud. 

Lisaks kõigele on “Kitsas tee...” läbi põimitud jaapani haikudega – pealkiri on sama, mis Matsuo Bashō haikudega pikitud poeetilisel reisikirjal 17. sajandi jaapanis, kus ta asus teele mööda klassikalise luulega seotud paiku, olles juba piisavalt vana ja haigustele vastuvõtlik, et karta selle rännaku jäämist viimaseks, kuid võttes sellegipoolest ette tee nii luulemaastikele kui enese parema äratundmise ja selgema pilgu suunas. Samuti on justkui vahepealkirjadeks erinevad tuntud haikud ning juttu tuleb ka surmaluulest, ehk jaapani luule- ja budistlike või sujakunsti meistite poolt vahetult enne surma, oma viimase teona komponeeritud haikudest.

Mainitud on ka Kyūshū ülikoolis toimunud katseid ameeriklastest sõjavangidega, millest on kirjutatud Endō Shūshaku “Meri ja mürk”. Kui Endō mõtiskleb “Meri ja mürgi” alguses kihavat peatänavat ja inimesi vaadeldes sellele, kui paljud neist pealtnäha tavalistest ja rahumeelsetest inimestest on sõja ajal tapnud, vägistanud, nende tegudega ja veel kõikvõimalike koletustega praalinud, kuid nüüd kõnnivad siin meie seas ringi nagu täiesti tavalised kodanikud, siis võib öelda, et Flanagan kirjeldab muu-hulgas ka seda, kuidas see tavalise kodanikuna ringi käimine, karjääri tegemine ja usk enesesse kui heasse inimesesse võib toimuda... Sealjuures on veel muidugi ka märkimist vääriv iroonia karistuse arbitraarsuse ja rolli üle ühiskondlikus süsteemis. Darky Gardineri surm oli suuresti süsteemi hammasrataste vahele jäämine, nii ebaõiglane ja ebainimlik nagu see oligi. Kuid sarnaselt käib ka jaht sõjakurjategijatele, kus saavad poodud mingi hulk vähemtähtsaid tegelasi, kelle süüd ei vaevu keegi ülemäära hoolega kaaluma, sama moodi, nagu ei huvita hiljem karjääri tegevate endiste ohvitseride sõjaaegsed teod enam kedagi – ka sõjajärgne süsteem nõudis lihtsalt teatud hulka pooduid, karistatuid uue korra järgsetel alustel.

Boonusena on ka Austraalia õhustikku, Tasmaania saart, kohalikke taimi ja loomi, lämmatavat palavust, pingviin (küll sobivalt dramaatilisel kujul) ning metsatulekahju. Vangistuseajal mainitakse nii palju kordi äärmuslikku kõhnumist, mille tulemusena kannikatest saab pisut sõlmilist lihasnööri ja paljastunud pärak sealt vahelt esile punnitab, et saab ilmselt olema tragikoomilisel kombel element, mis kõige kauemaks meelde jääb. Kuigi, munakoore ja erektsiooniga stseen oli ka väga meeldejäävalt kirjutatud. 

Kõik need kontrastsed värvid, tugevad pintslitõmbed ja dramaatilised rohkem-vähem klišeelikud loojupikesed võiks ju muidugi olla ka lugeja indu jahutav faktor. Aga noh, haare ja mitmetahulisus ning Austraalia õhustik, nii palju kui seda oli, väärivad siiski tunnustust, mis puudutab seotust jaapani luuleklassikaga, siis ma isegi ei oska miskit arvata, aga mul on tunne, et jaapani sõjaväelaste mõtteviisi kirjeldus, kuigi ehk sarnaselt ülejäänud raamatule pisut jämedajoonne ja ilukirjanduslikult värvikas, siis ikkagi mingisugustele mõtteviisidele tähelepanu juhtiv ja dimensioone avav, koos Yasukuni pühamusse üles pandud veduriga korraga nii kriitiline kui ka valgustav. Eks see ole ikka see sama vana teema, et Jaapan on hea meelega rahusõnumi levitaja Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamises kannatanuna, kuid vabandusi Keisririigi sõjakuritegude eest väga ei kuule, mille üheks suureks põhjuseks ongi ka see, et nii sõjas langenute perede kui muud, üsna võimsad ja suured tsiviilorganisatsioonid ei taha mitte, et hukkunutest ja võidelnutest võiks õilsalt keisri ja riigi eest elu andnute asemel häbiplekid saada. Ja no miks mitte siis juba ka haikud ja surmaluuletused, liiatigi kui palju tsiteeritakse ka inglise klassikat.

Lynette Maisoniga veedetud ööl oli tal voodi kõrval nagu alati, kus tahes ta poleks viibinud, raamat, sest keskeas oli lugemine talle uuesti harjumuseks saanud. Hea raamat, oli ta leidnud, tekitab tahtmise seda üle lugeda. Suur raamat paneb sind üle lugema su oma hinge. Sääraseid raamatuid oli vähe ja mida vanemaks ta sai, seda vähemaks neid jäi. Ta otsis ometi, veel üks Ithaka, mille poole ta oli igavesti teel. Ta luges hilistel pärastlõunatundidel. Öösiti ei vaadanud ta peaaegu kunagi raamatu poole, sest see oli talisman, õnnetoov ese – otsekui mõni perekonnajumalus, kes tema järele vaatas ja teda ohutult läbi unenägude maailma juhtis.

Tänaöise raamatu oli talle kinkinud Jaapani naiste delegatsioon, kes oli tulnud vabandama Jaapani sõjakuritegude pärast. Nad tulid tseremoonia saatel ja videokaameratega, nad tõid kingitusi, millest üks oli kummaline: jaapani surmaluuletuste tõlked, sündinud jaapani luuletajate surmaeelse luuletuse traditsioonist. Ta oli pannud raamatu tumedast puidust voodilauale peatsi kõrval, joondades selle hoolikalt oma pea järgi. Ta uskus, et raamatutel on kaitsev aura, et ilma raamatuta voodi kõrval ta sureks. Ta magas õnnelikult ilma naisteta. Ta ei maganud kunagi ilma raamatuta. (lk 30)

Ted Chiang - It's 2059, and the Rich Kids Are Still Winning (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lühilugu geenieksperimendist, kus katsealustest lastele sai osaks 130 IQ-punkti. Tulemus … ei erine suurt minevikust: rikaste lapsed said ikka juhtivatele kohtadele ning vaesematest keskkondadest pärit lapsed ei jõudnud suurt kuhugi. Sest, eksole, keskkond on vägagi abiks, isegi kui oled lihtsalt andekas - ainult andekusest ei piisa.


(Jajah, tippujõudjate puhul ikka räägitakse, et 99% tööd ja 1% andekust.) Ei saa öelda, et tegu oleks märkimisväärse või esileküündiva tekstiga - nagu Chiangi tavapärane retseptsioon on; pigem paistabki olevat jutuga, kus autorinime tõttu ongi tekst silmapaistev. Igal juhul, soovi korral netist loetav.


03 jaanuar, 2021

Indrek Hargla: Roos ja lumekristall

Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu!
Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik.
Umbes poole loo peal.
Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise.
Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid. 
"On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin. 
Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju?
Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi?
Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne.
"Päris meeldiv lugu ikkagi."
Maailm on parem sellest, et ta on.
Vist. 

BAAS

01 jaanuar, 2021

Raamatuaasta 2020: seentaimed remix

 Olen viimased paar-kolm aastat teinud jaanuari alguses Facebookis ülevaate möödunud aasta jooksul loetud raamatuist, kuid kuna ma oma konto (ajutiselt?) kinni panin, siis teeks ehk seekord siin, ja seekord päriselt ka, kuna ma möödunud kord Kolmele küll lubasin nagu midagi kirjutada, kuid lõpuks nagu ei jõudnudki.

Alustuseks – aasta mõjusaim raamat oli kahtlemata Shoshana Zuboffi „The Age of Surveillance Capitalism“, mille mõjul olen mh ka olnud sel aastal rohkem FB-pausil kui FB-s. Zuboffi raamat lahkab üsnagi lihtsas ja arusaadavas keeles jälgimisplatvormide (aka sotsiaalmeedia) mõju inimkäitumisele ja ühiskonnale. Tekst pole küll puudusteta – vajanuks kindlasti põhjalikumat toimetamist ja mõningast kärpimist, mis aidanuks ehk vältida ulatuslikke kordusi, kuid jättis sellest hoolimata selgelt jälje (vt eespool).

Sotsiaalvõrgustike teemat käsitles veel üks selle aasta lemmikuid: Jill Lepore’i „IF/THEN“. See raamat uurib küll sotsiaalmeedia tuleviku all selle minevikku, õieti suisa esiajalugu: seda, kuidas kamp tüüpe üritas arvutiteaduse algaegadel inimhulkade käitumist arvutiga modelleerida, et sel teel ennustada nende reaktsioone valimis- jms reklaamidele. Kui te nüüd mõtlete, et see kõlab nagu „Mad Meni“ maailma tõstetud „Sotsiaalvõrgustik“, siis just seda „IF/THEN“ ongi. Raamatus kirjeldatav Simulmatics Corporation, kurikuulsa Cambridge Analytica omalaadne eelkäija põrus muidugi haledalt läbi (ja ega CA tegevuse edukuseski kõik päris kindlad pole), kuid väga põnevalt. Kindlasti aitab põnevust säilitada ka Lepore’i suurepärane stiil. Väga tahaks seepärast raamatut eesti keeleski näha

Sotsiaalvõrgustike teema lõpetuseks olgu märgitud, et 2020 avastasin viimaks enda jaoks Twitteri, millest on mh saanud suurepärane lugemissoovituste allikas. Ilma selleta poleks ma kindlasti avastanud eelmainitud Lepore’i, aga ka mitte Rebecca L. Spangi, kelle raamatut Prantsuse revolutsioonist parasjagu suure naudinguga loen, kuna see on sisuliselt puhas kultuurisemiootika.

Aga lähme edasi. Eks aasta jooksul sai loetud ka mõni jagu ilukirjandust, kuid Goodreadsi lugemispäevik on selle koha peal päris lünklik – ilmselt põhjusel, et pole viitsinud pooleli jäänud teoseid kirja panna. Ilukirjandusteosed kippusid aga sel aastal (populaar)teaduslikest sagedamini pooleli jääma, kuna elu oli ilma pandeemiatagi paras rock’n’roll ja ridamaja (ka see raamat jäi lõpuni lugemata). Lõpetamata lemmikuid: kahtlemata Lucy Ellmanni „Ducks, Newburyport“ – „Ulyssese“ mastaabi ja laadiga pilt tänapäeva Ameerikast. Natsume Sōseki „I Am a Cat“ – jaapani kassikirjanduse klassika (avapeatükk, mis esmalt ilmus raamatuga sama pealkirja kandva novellina, sai õigupoolest lõpuni loetud, mistap võiks minna arvesse ka läbiloetud teosena).

Loetud raamatute valikust kumab läbi selge küberpungilik liin. Aasta algas William Gibsoniga, kellest kirjutasin ka blogis, mitmes mõttes sarnane oli ka (samuti blogis kajastatud) Hari Kunzru, lõppes aga Charles Strossiga: olen temast varem kuidagi pea täielikult mööda läinud, kui paar juttu välja arvata, ent „Dead Lies Dreaming“ on suurepärane Cthulhu-mütoloogial põhinev meelelahutus, mis sobib pühade perioodi kui rusikas silmaauku: raamat algab nimelt Jõuluvana avaliku hukkamisega, Briti peaministri toolil istub üks vanadest jumalatest ja kõik ajavad taga mingi hullu inkvisiitori koostatud "Necronomiconi" sisuindeksit. Ja edasi läheb ainult hullemaks/paremaks!


2020: aasta parimad raamatud

 

2020 oli veidi teistmoodi aasta ning eks seetõttu oli ka veidi teistmoodi võimalused lugemisteks. Raamatukogu külastamise asemel oli lihtsam tellida lugemisvara välismaalt või raamatuvahetusest, eks praegugi üllatusega avastasin, et tegelikult ei lugenudki mitte ühtegi (mitteulmelist) eesti autori uuemat teost (kuigi jah, ilmus nii mõndagi, mis on tekitanud uudishimu ja ehk saab loodetavasti edaspidi küüned külge). 


Eks veidi andis mõelda, kas nii väikese valiku seast üldse saab parimaid elamusi valida … aga eks ikka saab. Sest häid raamatuid ei saa vaka all hoida.


top7


1

Joe Abercrombie: The Trouble with Peace 

2

Sergi Žadan: Depeche Mode 

3

Ed McDonald: Crowfall 

4

Jonathan Strahan (koostaja): The Book of Dragons 

5

K. J. Parker: How to Rule an Empire and Get Away with It 

6

Bohumil Hrabal: Liiga vali üksindus 

7

George R. R. Martin: Valguse hääbumine 




Ja need siis ülejäänud 2020. aastal ilmunud ja loetud raamatud:


Raul Sulbi (koostaja): Orioni vöö

Jonathan Strahan (koostaja): Made to Order. Robots and Revolution 

Täheaeg 19: Pilvede sultan 

Samanta Schweblin: Nähtamatu niit 

Jitshak Šami: Isade kättemaks 

Charles Stross: Saturnuse lapsed 

Albert Engström: Moskoviidid 

Andrei Beljanin: Musta missa vandenõu 

Tuumahiid 5: Fusioon 

K. J. Parker: Prosper’s Demon 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Muinasjutt Troikast 

George R. R. Martin: Haviland Tufi reisid 

Heinrich Weinberg: Meeleheite valem 

Tamsyn Muir: Gideon the Ninth 

George R. R. Martin: Tuli ja veri 

Jack McDevitt: Sõjaline talent 

Manfred Kalmsten: Raske vihm 

Eesti novell 2020 

Veiko Belials (koostaja): Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest


31 detsember, 2020

Malka Older - Sturdy Lanterns and Ladders (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Tume ökoulme Austraalia Suure Vallrahu olevikust ja võimalikust tulevikust. Teadlased eksperimenteerivad viisiga, kuidas teha kaheksajala nägemisimpulsse inimesele nö nähtavaks … aga mitte ainult, kuidas ka selle kaudu mälupilte visualiseerida. Et siis saaks nö loomuliku mälestuse Suurest Vallrahust, enne selle elutuks pleekimist ning nende mälupiltide abil saaks koralle taas elustama hakata. Kaheksajalaga tööle palgatud merebioloog saab kontakti olendiga ning kui nad viimaks jõuavad eksperimendiga sellese faasi, et reaalselt Suure Vallrahu jäänustele minnakse ja siis kaheksajala mälupilte taastatakse, siis … Inimesel läheb pilt tasku.


Nagu öeldud, sünge teema. Kõikidest tehnikavidinatest ja teadusesaavutustest hoolimata selline … masendav tulevik (ja olevik). Ning eksole, mis on sellise tehnika järgmine kasutusala.


30 detsember, 2020

Maurice Broaddus - City of Refuge (Escape Pod, 2020)

 

Nägemus Ameerika lähituleviku rassismist, seda siis läbi katseajal oleva keskealise mustanahalise süüdimõistetu ja tema närukaelast kriminaalhooldaja kogemuse läbi. Ehk siis kui oled kunagi süüdi mõistetud ja oled vale nahavärviga, siis oled alati süüdi mõistetud, sest sa oledki … selline.

Tegu pole teab mis meistriteosega, tundub olevat kinni üsna nüüd ja praegu hetkes (avaldatud siis samaaegselt Black Lives Matter kõrghetkega). Muidugi, rassism on küll vist viimaseid meeleseisundeid, mis hävineb alles koos inimsooga.

29 detsember, 2020

Beth Cato - A Consideration of Trees (Escape Pod, 2020)

 

Science fantasy ehk siis kaugemas tulevikus puutuvad inimesed ja muud olendid korraga kokku niisuguse reliktiga nagu … metsahaldjad. Ja haldjatel on neist teistsugused arusaamad oma tegemistest. Ja tuleviku olenditel on veidi teistsugused arusaamad, kuidas niisugune arusaamatu käitumine elimineerida.


Et selline probleem lahendada, on vaja inimest, kes tegeleb kultuuridevaheliste erinevuste problemaatikaga (selleks osutub loo peategelane!) … ja kel on omad deemonid seoses Maa vanade uskumustega.


Väike lihtne lugu ja veidi tobe probleemiasetus - et kuidas niisugused vanad haldjad said üldse säilida ning üldise Maa liigirikkuse hävinemise käigus teisele planeedile sattuda. Aga noh, eks meil kõigil ole võimalik siin näha tolereerimise ja mitmekesisuse kasulikkust, on vist jutu ivaks.


28 detsember, 2020

John Scalzi - Alien Animal Encounters (Escape Pod, 2020)

 

Eks pealkiri kirjeldabki täpselt loo sisu - tänaval küsitletud inimesed räägivad oma huvitavatest kokkupuudetest teistelt planeetidelt pärit võõrliikidega. Sest noh, pahatihti osutub nii, et maalaste mõistes igati nunnu elajas osutub tegelikult päris koletuks kiskjaks või midagi. Aga et tegu on ikkagi isiklike kogemuste jagamistega, siis küsitletud polnud muidugi kiskjate tõttu hukkunud.


Selline kerge, humoorikas vahepala Scalzi loometee algusperioodist.


26 detsember, 2020

Mudlum: Poola poisid


Loen ja loen. Teen vahepeal arvustusi lahti (internett on ses osas imeline), et tahaks loetust rääkida, tahaks neid tundeid ja mõtteid jagada. Raisk, ma olin ju ka kunagi noor! Rsk, mul ju oli ka kunagi sisemist põlemist mujalegi anda kui oma väga isiklikku ellu! Rsk, ma ju ... peaaegu mäletan selliseid asju endagi elust!

Lausa kuulen mõne tegelase häält, kõnepruuk ja olek on nii tuttavad ja ...  

Aaaawww!!!

Aga need netist leitud arvustused, sealsed arvustajad räägivad täiesti valedest asjadest ju! Olgu, J. Ross, kes peaks ju midagigi teadma, on vähemalt emad ja pojad ja nende suhte ära tabanud samamoodi kui mina, ent pff, millele mujal tähelepanu pööratakse! 

Et kas ikka Poola ja mis aastad ikka ja muu selline täiesti ebaoluline mudru. 

Keda normaalset inimest huvitab?! Olgu või ulmeAngoola aastal 45 enne meie aega, see ei ole ju oluline!!!

Oluline on, et noor olla on noor olla (mitte „loll olla” ega „kevadet südames kanda” ega isegi „tühisuste tühisus ja kõik on tühine”) ja noorus ei tule tõesti iial tagasi, sedasi hiljem enam inimesed ei põle.
Ja krt, see võibolla ongi hea. Muidu oleks pool maailma maha põletatud ja miski poleks IKKAGI parem. 

Ma ei tea, kas ma kunagi olen olnud nii enesekindel ja särav noor. Võibolla ma ei osanud noorena noor olla ja nüüd on juba hilja? Aga vähemalt sobin sinna emade kilda – sama huvitav, elu ja kogemusi täis, tark ja ometi ikka otsiv, kui Zofia, Ewa, vana Ada, olen ka mina.

Ema olemise olen käppa saanud, see mul ei kripelda, aga noor, vat noor ma küll ei osanud olla ...

Üldiselt on nii, et Mudlum ei jutusta lugu. 

See teeb mu nii rõõmsaks. 

Elu ei ole lugu. Kõik lood, mida inimesed räägivad või kirjutavad, on konstruktid. Alati ja eranditult. Mis krdi algus? Mis krdi lõpp? Mis krdi olulised tegelased ja kõrvaltegelased, kes on olemas peamiselt selleks, et oluliste tegelaste maailm natuke elavam oleks?! 

Nõnda tulebki Mudlum ja kirjutab mõttekalt, kirjutab, nagu elu on, kuigi veidi vähendatud vormis. Inimesed ilmuvad ja kaovad ei-tea-miks, toimuvad sündmused, mõned viivad kuhugi edasi, teised jäävad lihtsalt ripakile, midagi juhtus, aga krt teab, miks ja mida see mõjutas, keegi ei tea kõigele vastuseid ja lahendusi, sest elu lihtsalt ei käi nii.

Mida on olnud raske õppida, sest pidevalt ümbritseti mind lugudega ja ma ootasin kaua-kaua, et noh, elu peaks ju olema lugu. Punktist a peaks läbi b ja c jõudma d-ni, miks ma pidevalt a juurest täiesti suvaliselt k või w-ni koperdan ja isegi kui hirmsa pingutusega b-ni jõuan, c on täiesti kättesaamatu? Mis toimub? Kelle kirju lehm?

Olen natuke armukade ka. Mitte et ta oskab sedasi kirjutada (ma oskan tegelt samuti), vaid et ta julges. 

Julges teha, nagu ei tehta. 

Mina oma mustandeid muudkui vaatan pilguga: „Hm, kas seda on loo jaoks vaja? Ei? Kärbime välja. Küll aga oleks vist vaja seda stseeni ... no kirjutame sisse.”

Oleks ma MÕELNUD, oleksin võibolla kirjutanud vähem lugu ja rohkem elu, ent ma ei mõelnud. Nii sees oli loo jutustamine, küllap on ikka veel. 

Kuigi nüüd selle võrra vähem, et mu teadvus on vastu võtnud idee: „Teistmoodi saab ka!”

On hirmus tore, et on Mudlum, kes julgeb kirjutada rohkem elu ja vähem lugu, ja ma nüüd samuti targem.

Kunagi (NOORemana, kuigi mitte päris noorena, 30 oli juba kukkunud) kirjutasin luuletuse.


Täiesti tavalise Luciferi täiesti tavaline lugu

Eks olid kord ajad, mil lootsime verega võita,

toore jõuga õelale maailmale õlaga sisse sõita

ja röökida hõisates taevasse kaunimat laulu

ja trotsida hallust ja hukku ja harjunud viiside raudu:


sest esmalt alati ollakse noor.


Eks olid kord ajad, mil põlesid pihud ja peeglid,

tuli ribadeks kiskuda sõgedad seadused-reeglid,

ja nutetud sai, ja karjutud maailma valu

ja teatud, et iialgi! Päevagi! Mina ei talu.


sest ükskord alati ollakse noor.


Kõik vead olid alati võõrad, kustutust väärt,

(ei ainult iseend uskudes nähta ju enese äärt!)

ning üksi maailma vastu, silmades surmaleek

valmis olime astuma silmapilk igalt teelt.


sest noorus on paraku pime.


Kui aga kunagi kaotad peost muutmatud tõed,

kui hõõgvele löövad need kuhjunud söed,

kui peeglist kaob ingel, vaid hinge sealt näed

ja löömise asemel kuulama jääd –


siis elu lõpust hüüab sinu nime

su vanadus, su tarkus, langemine.

Häh, loen seda luuletust ja mõtlen, et muidugi, õige jah.
Ka mina olen kunagi noor olnud, oli-oli nii! 

Aga olen selle ajust välja tõrjunud, sest mis halvavalt ja jubedal eristab noorust ja praegust eluperioodi on suhe lootusesse – kunagi olid head asjad tulevikus „nagunii tulevad, ainus küsimus on, millal” ja nüüd: „no ma vahel harva ikka natuke loodan veel, aga muidugi tean taustal, et kõik läheb nagu alati” – ja krt, lähebki.

„Poola poisid” on muuseas raamat sellestki: kuidas arvatakse, et läks hästi, aga tegelikult läheb kõik ikka nagu tavaliselt.

Üks asi meeldib mulle ka avastusena Eesti reaalkontekstis, mitte rangelt raamatunaudinguna.

Kenderi roll. Ma kogu aeg arvasin, et see oli (ja on) ZA/UM-is pisi-pisike ja mind peeti selle arvamise pärast päris mitmete inimeste poolt naiivseks – ent paistab, et vähemalt asja sees olijatele näis samamoodi. 

Ja hea ongi. Temast küll raamatut lugeda ei viitsiks =P Poola poisid on palju põnevamad!

Natuke muud tagasisidet ka

Goodreads
Sehkendaja

Sirp
Kirjad Sõgedate Külast
võõras keeles
Värske Rõhk
Katrina

Kunnust ei lingi, sest mina kirjutasin selle arvamuse siin, mina valin, keda lingin, keda ei. Ja Kunnust mitte, sest tema arvamus mind ei huvita.

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.


Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.
“Ilus päev,” ütles Peter.
“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.
Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.
Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.
“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”
“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”
“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”
Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”
“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”
“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)