Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Jan-Erik Fjell „Pime maja“ (Eesti Raamat, 2025), tlk Heidi Saar

Norra krimi, selline üsna harjumuspärane kergem lugemine, noir-suse osas jääb mahedamasse poolde, uurija eraelu ei ole loomulikult idülliline, aga samas on siiski tegu tubli kaasaegse põhjamaalasena, kes enese eest ikka mõistlikul määral hoolt peab ning autoostuteemalistes vestlustes töökaaslasega on argument ka see, et oleks oluliselt keskkonnasäästlikum jääda siiski ühistranspordi ja tööauto juurde.

Originaalpealkirjaks on „Gråsonen“ ehk „Hall ala“ vms ja see klapib kahtlemata ka sisuliselt päris hästi, kuna lisaks parajasti lahendatavatele juhtumitele on oluline hetk ka tolle lahenduseni liikumine, mis ühtlasi on olnud küsimus ka ühe minevikus lahendatud mõrva uurimise juures. Ning seal lahendusele liikumise juures ongi alati olemas ka mingisugune hall ala – ühest küljest ütleb uurijatöö kogemus, et ainult näpuga reeglites ja protseduurides järge ajades on väga raske üldse kedagi vahele võtta, aga teisalt ilmnevad ka liigselt hämarikku triivimise ettenägematud tagajärjed, millest üks tõotab peakangelast hoopis edasistes osades tagumikust näksama hakata.

Juhtum ise on selline, mitmemõrvaline. Üks pensionil politseinik, täielikult tööle pühendunud tüüp, kes sest ainsast elu mõttest ilmale jäänuna, lõpuks endale tegevust leiab vanade juhtumitega seotud inimesi läbi käies, justkui meeldetuletus, et elatud on siiski asja eest või nii. Aga siis näib, nagu ta oleks ühe vana mõrvajuhtumiga seoses midagi uut avastanud. Aga siis komistab ta purjuspäi vette ja upub … või kas ikka komistab ise? Aga seda viimast ei küsi just paljud – vähimatki viidet vägivallale ei ole ja õigupoolest jääkski kõik sinnapaika, kui mitte vanemkomissar Brekke teismeline poeg isa külastamiseks kavandatud nädalat hoopis sõpradega ei veedaks. On päevselge, et ootamatult tekkinud vabal puhkusenädalal ei sõida ükski moodne fiktsionaalne krimiuurija kuhugi palmi alla või matkama, vaid otsib ise endale tööd ja kasutab aega mentori õnnetu surma tagamaades surkimiseks. Eks võib muidugi aru saada ka, sest see minevikujuhtum, millest juttu, oli ka meie vanemkomissari esimene mõrvajuhtum üldse, mille juures ta vastset kadunukest omal ajal assisteeris.

Kohtadest figureerib Fredrikstadi, natuke oslot ja linnasaginast üksjagu eemal asuv Aremark. Too vana muldpõrandaga majake, ehk siis vast eestikeelse pealkirja „pime maja“, kus too ammune fiktiivne veretöö aset leiab, olla sealjuures päriselt olemas, ning selle nägemine autorile käesoleva loo kirjutamiseks algtõuke andnudki. Et kui plaanida krimkaturismi Norrasse, siis hea teada.

Muidugi ei saanud mul märkamata jääda ka isikliku vimma objekt – kaubamärgi jätmine nimetavasse. Mis siinkohal võis vabalt olla lihtsalt näpukas ja kui ka polnud, siis no juhtub ja niiedasi, aga konstruktsioon „Ray Ban päikseprillid“ lükkas korraks ikka pulsi üles. Tegelikult on see eesti keeles ilmselt juba üks ammu lootusetult kaotatud võitlusest, äkki juba kuskil keelereegliteski lubatud variandina sees, aga kauna kannan kogu selle kaubamärkide püha puutumatuse värgi peale ikka. Kui öelda Kalev šokolaad või Kelluke limonaad, siis vast tundub enamusele imelik?

Väiksena oli Emily Solberg üliväga pimedust kartnud. Nii väga, et ärkas alati lambilüliti klõpsu peale, kui ema või isa tule kustutasid, kui ta magama oli jäänud. Alles siis, kui ta oli seitsmeaastaselt veetnud nädala vanavanemate juures, sai ta aru, et pimedus polegi ohtlik. „Pole midagi turvalisemat kui pimedus“, oli vanaisa öelnud, „sest kui sina kedagi ei näe, siis ei näe keegi ka sind. (lk 215)

Maryliis Teinfeldt-Grins - Jõulukroon taeva poole (Looming 1, 2026)

 

Morbiidne tekst suitsiidi teema, minajutustaja on aegade jooksul kogenud ja kuulnud paljude inimeste elust lahkumisest: mitmed koolikaaslased, mõni lähem sõber või kaugem hõimlane ja eks peaks endalgi olema midagi välja valitud. Päris õudne teema ja maailm.

Kui nüüd selle ajakirja proosale kuidagi kokkuvõtvalt järele vaadata, siis kokku on tervelt 7 autorilt midagi, neist 6 naisautorit ja 1 meesautor. Väga meeldib lai valik; samas … kõik tekstid on vähem kui 10 lehekülge, enamus ongi a la kolmeleheküljelised lühitekstid - ja noh, nii lühidalt on ikka päris kunst midagi asjalikku teha, eks 10-20 leheküljega jõuab ikka midagi padrata, mis võib ka keskpärasena midagi öelda (kuigi nojah, eks ise eelistan lühiproosat lugeda võimalikult … kompaktselt). Ehk siis, veidi blogikirjanduseks kiskus mõni tekst.

Kristel Algvere - Lõhnatester (Looming 1, 2026)

 

Elegantne kirjeldus vastamata armastusest - sest naine ei saa õieti pihta, mis värk võiks olla, ja kui tema poolest võiks olla, siis mehel on juba kallim tekkinud. Mis küll ei sega edasi suhtlemast, vanamoodi sõbralikult ja platooniliselt. Aga Eva keha, see ometi tundis Leo kohaloleku ära. Kuid … Leol on nüüd Epp. Ja kes on Epp? Ja miks ikkagi Leo? Ja miks Eva …?

Nagu mõnegi selle ajakirja eelneva proosateksti puhul ei saa nagu õieti aru - kas siin tekstis midagi enamat polegi? Lisapinget? Teatud mitmeplaanilisust? Sügavust? Muidugi, ma ei saa kuidagi väita, et ma neile tekstidele olen pihta saanud adekvaatselt või nii (paarist veel lühemast tekstist - Carolina Pihelgas, Liisa Jõgi - jäi üldse kirjutamata, sest ei tekkinud mõtteraasugi). Ma saan aru, et siin on nagu päris täpselt tabatud ühe naise hingeseisundit ja lõhnatester kujundina on päris tabav, aga … mingi nüke on nagu mu jaoks puudu.

Seio Saks: Fuuga

Tehisintellekt - nii vähe, kui ta veel intellekt ongi - on kahtlemata juba kohal ja erutab jutuvestjate meeli. Antud loos on ta üsna keskne tegevusekäivitaja, sellline isksutetu ja ebamäärane, aga inimeste poolt ohtralt kasutatud. 

Inimesi on ses loos meeldivalt kirjeldatud ja kirjeldamata jäetud. Kiidan väga heaks väliste detailide olemasolu ja samas lugejale jäetud ruumi kujutleda, mida soovib. Läheksin täpsemaks, aga võibolla annab see liialt loo sisu ära. 
Igatahes oluline on, et selles jutus ei kippunud tegelased segi minema. Kõik olid äratuntavad v.a. kaks praktiliselt identset funktsiooni kandvat tüüpi.

Ja ma tunnetasin loogikat. Võimatuste ja võimalikkuse piiril liikuvat. AI on NII arusaamatu, NII veider, meil ei ole mingit aimu, mismoodi ta töötab 6 aastagi pärast, mitmekümnest rääkimata. Äkki ta - suudaks kuidagi? Äkki meie - tajude sõlmekeeramine nii, et me enam aru ei saa, mis on päris ja mis tehisintllekti loodu, on tegelikult reaalselt võimalik? 

Oli nutikas panna üks oluline tegelane nende teemade uurijaks, sellega sai lugejale rohkem infot anda. 

Samuti meeldis mulle kirjeldatud argireaalsus. Tundus realistlik. 
Milline on maailm, milline on Tallinn ja mis on inimeste ja nende valitsuste suhe tehisintellekti.
Ja muidugi on ala helgeimate peade kodukoht Hiina, selge ju. 

Loteriis varem

Krismar Rosin - Saara ja kolm vargust. Koos Juudikuningannaga (Looming 1, 2026)

 

Piiblist ainest ammutav lugu Saara üleskasvamisest Nõukogude Eesti maatüdrukust nüüdisaja ärinaiseks. Inimesed, keda võiks usaldada, pole tegelikult sinust huvitatud ja pigem peavad sinuga suhtlemist koormavaks. Ja laps, kas üldse emaks ei saagi?

Ehk siis lõpuks (minu jaoks) üsna hämaraks jääva mõttega tekst. Saara üleskasvamine on markeeritud veidi ebatavaliselt - ühtaegu (nõukogudeaegse) kirikukoori kuldkõri ja samas vähe vabameelne suhtumine teiste omandi omastamise suhtes (nojah, teksti pealkiri). Hea küll, edasine elukäik on selline … mitte nii üllatuslik, kuni siis koroonaaegse finaalini, mis siis kogu eelneva jutu või käekäigu kuidagi … kummuli pöörab, ikkagi piibellik värk.

Veider tekst.

Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Eeva Jeletsky: Kösteraat

 Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas.
Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud. 

Natukene - ebausutav. 

Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. 
Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke. 

Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. 
Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus. 

 Loteriis varem

Ingvar Sedman

Kärt Hellerma - Plastinaadid (Looming 1, 2026)

 

Üsna üheplaaniline ulmelugu, mis võinuks ehk möödunud sajandil ilmudes mõneti esileküündivalt mõjuda, hetkel aga … vähe kerge pala.

Tekst algab kui olmerealistlik jutt, mis kirjeldab ühe vanapaari elu 21. sajandi tingimustes. Ühel õhtul lapselapse sünnipäevalt naastes peavad nad auto peatuma, sest ühel kõrvalteel seisab liikumatult põder. Mis pole kuidagi elus, mis pole kuidagi kuju ega topis - nagu selgub järgmisel päeval, kui päästeamet on selle (asja? laiba?) teelt ära toimetanud. Uudiste järgi on tegu ühe veidra balsameerimistehnikaga, aga kes ja miks seda teostas, ei tea. Ja see ei jää viimaseks niisuguseks juhtumiks, ning metsloomadelt levib koduloomadelegi. Aga mitte ainult.

Kõik see ulmeline värk on esitatud läbi vanainimeste eluolu (mis iseenesest on lahe vaatenurk), kõik need erinevad uudised ja vandenõud, mis hakkavad inimeste hulgas levima. Autor püüab ehk esitada massipsühhoosi levikut, mis tekib sõnulseletamatu põhjal; eks siin kajastuvad ka koroona kuumemad hetked. Ma nüüd ei oska öelda, et see oleks just väga eripäraselt esitatud, pigem tõesti üheksakümnendate eesti ulmelugu, vast nii pika staažiga autori puhul oodanuks vast midagi teravamat.

Meiu Münt - Pärandus (Looming 1, 2026)

 

Kui esimene Müntilt loetud lugu oli tütrest ja ta kuskil talumajas elavat isast, siis see on emast, kellega minajutustaja koos elab. Ja noh, nagu ikka, korter on täis vanu asju, mida ehk kusalgi võiks veel vaja minna või mis on mõne vanavanemast mälestuseks või muidu sentimentaalselt tähtsad. Ühesõnaga, korter on tuubil asju täis.

Ja selline kodune olukord meenutab muidugi minajutustajale ta enda elu (“katkise elu katkine kõverpeegel”, lk 11). Aga kus on ometi merikarp, millest ta lapsena kuulas merekohinat?

Korter oma kola ja sodiga ning naabrite häältega on vastik, lämmatav, aga … ema lubab seda pärandada minajutustajale. Kui vaid suudaks tõemeeli koristada …

Ühesõnaga, kellele siis see poleks tuttav olukord. Eks vanamoeliselt võiks sellist teksti kutsuda olmerealismiks. Tekst loetav Loomingu kodulehelt.

Kätlin Kaldmaa: Hundi taltsutamine

Mis te teete seda meelega või?
(Täitsa võimalik, et teevadki. Kuigi müügiedule see vaevalt kaasa aitab.)
See on kolmas perekond Kaldmaa teos, mida loen, ja jälle on see hoopis midagi muud, kui vormi järgi määramise mõjul oletasin.
Proosapalad ... novellid ...

"Hundi taltsutamine" on loomulikult luulekogu. 
Et proosas kirjutatud, üldse ei loe. Pole vaja mingit "proosaluuletused" etteteadmist, et näha: kujundid mängivad. Hästi minimalistlikult edasi antud tugevad kujundid.
Keel juhib omakorda, lisaks mõttele on keelel omad nõudmised. Luuletus algab ühe teemaga ja liigub sellega edasi kaunis rütmis - kuid kuidagi viib see keel ja rütm teda edasi lõppema hoopis millegi muuna, kui algas.
Head luuletused teevad ikka nii. Lähevad lõpus milleksi muuks.
Kui kõik on ühetaoline, jääb midagi puudu. 

Ot, ma pean omaenda luuletused uue pilguga läbi vaatama, selle välja mõelnud.

Võimatu ja võimalik on ühtemoodi olemas, ühtemoodi käsitletud, täpsena nagu unenäod. Unenäod on säärased, sest kõik on õige just nii, just seal - aga kui hakata läbi mõtlema, laguneb koost. Kätlin Kaldmaa tekstides on kõik õige, just seal, just nii ja kui hakata läbi mõtlema, ongi kõik õige, just seal, just nii.
Ei lähe ka meelest nii kergesti, kui läbimõtlemata unenäod. 

On kordused - luuletustes nii tähtsad. On kordused nagu leelotused, on kordused nagu ideed. Kaske kaske või erinevus tuleb välja ainult sarnasusi näidates.
Iga meeleolu on lõik või lehekülg või kaks. Kogu lugu saab kokku üheks emotsiooniks, mis pole hea luuletuse puhul pea kunagi (on mõned erandid!) puhas. Head luuletused annavad enamasti edasi mitut tunnet korraga, nii nagu tunneb inimene. 
Nii kerge on olla korraga näljane ja vaimustuses, kurb ja naerust kõveras, vihane ja (selle üle) rõõmus.

Kogus "Hundi taltsutamine" on luuletused, ärge laske end proosavormist eksitada.

Mängitakse ridade pikkuse ja asetusega. Nagu luules vahel ikka. Mängitakse ka kujunduse, lehevärvi, isegi kaante vormiga. Mängitakse - ei, proosa ei pea olema tõsine ja kandiline ja luule mängib - proosa mängib sama palju. 
Kui autor tahab, muidugi.
Proosa on luule. 
Luule on proosa.

Aa, lugudes on lood ka? Miks ma aina vormist räägin?
Head lood on. Naisest, kardetavasti, peaaegu kõik on naisest. Kas see on sama naine? Mitmes kohas on kordused, nii et enamasti vist küll. Muusik ja muusa ja tüdruk ja hunt. 
Lugude sees on teised lood. Mis samuti tähtsad. 
Kas päris kirjanik ollakse, kui suudetakse ka kõrvalt vaadata, mitte ainult enda sisse?
Võib olla. 

Ei, ega see täiuslik raamat ole. Vbla on liiga ilus? Aga kõhulahtisus on ju ka! Vbla on ka täiuslik, omal moel.
Rahuldab keelega, rahuldab lugudega, teeb olemise heaks.
Ja siis tuleb viimane lugu.

P.S. Ma olen ilmselt nüüd mõnda aega tundlik väljendi "igal lambal oma mihklipäev" osas. 

Sulepuru
Värske Rõhk
Life in Cold Climate

Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

'Pemi Aguda - The Wonders of the World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Sellele tekstile ma ei saanud küll pihta, aga noh, plusspunktid Nigeeria olude kujutamise eest (autor mainib järelsõnas, et mõneti autobiograafiline tekst). Eks see läheb siis kirja fantaasiavalikusse - nojah, kui fantaasiatekst pole tuntavalt pseudoajalooline ja maagiline, siis võib põhimõtteliselt ükskõik millest kirjutada (peaasi, et poleks siis teaduslik fantastika).

Jutt siis Lagose koolitüdrukust, kes saab minna klassiekskursioonile, kus siis geograafiaõpetaja tutvustab Nigeeria silmapaistvaid loodusnähtusi. Abisola pole oma klassis populaarne tüdruk, aga temast veelgi veidram on klassi uus poiss Zeme, kes kujutleb end prohvetina. Nojah. Tüdruk tunneb end sedavõrd jännis oma probleemidega, et uurib viimaks Zemelt, kuidas olukorda parandada. Noh, poiss ajab oma prohvetivärki, aga mitte just silmanähtava eduga.

Kuskil peaks siin olema fantaasialugu, aga iseenesest on see justkui ilustatud realistlik ilukirjandus. Või eripärane on see Abisola halva enesetunde küsimus? Zeme pole just ebarealistlik. Või siis see Nigeeria eluolu? Ei saanud pihta.

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Jennifer Hudak - The Witch Trap (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Et siis ülevaade uskumusest, nagu põranda alla peidetud saabas aitaks püüda nõidu, kel muidu plaan pererahvast pintslisse pista (sellest siis loo pealkiri). Ja mis on nõidus ning kuidas on aja jooksul teisenenud nõidade kohtlemine (antud loo puhul siis Euroopast Ameerika koloniseerimisse ning otsapidi kaasaega) - ravitsejatest kurjuse teenijateks ning nüüdsed uhhuutajad ja petised.

Loo peategelaseks võiks pidada üksikut hiliskeskealist  Elizabethi, kelle kodu põranda alt leiab ehitaja ühe kinga. Selle asemel, et see veider (justkui elav!) king tagasi põranda alla panna, hakkab naine üksi jäädes seda uurima. Nojah.

Tekst on esitatud mitmes eri laadis lõikudena - mõnel korral näeme saapasse lõksu jäänud nõia mõtteid, siis muidugi Elizabeh, aga ka mitmed tõlgendused folkloorsest päritolust ning kaasaegsest nõiandusest. Angloameerikakeskne, eks lisaks ole siin veidike võrdõiguslikkuse teemat.

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Eduard Vilde - Reaalpoliitiline epistel (Jutustused II, 1953)

 

Nagu pealkirjast võib järeldada, on see hästi ajalik toode ning ega siin pole muud tõdeda, kui et sisepoliitika on ikka üks … epistlite kullaauk. Küll on tollased duumasaadikud mitte just kõige rahvuslikumate huvidega, küll on baltisakslased vajamas rohkem eriõigusi, küll on eesti kirikuõpetajad mitte just kõige inimlikuma mõtlemisega. Eks see muidugi seletaks seda, miks praeguse EELKi juhtorganid pole just empaatiaga õnnistatud. Traditsioonid!

Eks selline päevapoliitiline pala ilmus selles kogumikus üldse alles teist korda; Vilde ise vast sellise teksti taastrükkimist oma arvukates kogumikes oluliseks ei pidanud. Ja ekstaole. Siiski, huvitav kõverpeegel tsaarivõimu viimasest kümnest aastast.

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.