04 juuli, 2022

Aliette de Bodard - The Long Tail (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Autor tuntud headuses ehk vietnamipärasus ja tulevikuprobleemid kuskil taevaruumis. Thu töötab sõjalaeva vrakil, et sealt haruldasi isotoope “välja kaevata”. Sõda on lõppenud 20 aastat tagasi, laeva tehisaju (üks de Bodardi kaubamärke) on hävinenud, ent vrakil on ikka veel nö lekkivaid miine - ehk siis mingil moel tehisreaalsust tootvate nanovärkidega (“nanites”), mis inimesele mõjuvad üsna … reaalsust muutvalt.


Ja nüüd on eelmise vahetuse töötaja nakatunud millestki ja Thu peab välja uurima, mis õieti juhtus (või siis palkajad ei tasu nakatunu ravi eest). Thud ja teda abistavat tehisaju ootab õige vihane militaarne üllatus (jajah, kuivõrd tehisreaalsus on relv).


Nagu öeldud, de Bodard tuntud headuses, hägune või õigemini ulmeline tulevikukujutelm, peategelase seonduv vietnamlik tulevikusüsteem ning … teatud üksindus. Vist pea kõik autori senikogetud tekstid kirjeldavad mingil moel selle maailma kogeja üksindust või üksildust.


01 juuli, 2022

Pippa Goodheart - Parim võitku! (2021)

 

Huvitav lasteraamat, mille moraal on selline, et ma ei oska seda enda jaoks õieti positiivselt lahti mõtestada. Või siis ma ei osanud oodata midagi niisugust, mida lastele õpetada.


Lind leiab punase maasika. Aga seda tahab Konn, Orav, Karihiir, Rott ja Hiir. Nad otsustavad teha nö viievõistluse (igaühelt siis ala, milles nad on enda meelest kõige paremad), mille esimesena läbija saaks endale Linnu leitud maasika. Karihiir otsustab võistlemise asemel hakata kohtunikuks. Algab võistlus, kus elajad esitavad oma parimat ning samas ka aitavad üksteist: finišijoone ületavad nad üheskoos ja üksmeeles. Nad otsustavad jagada maasika.


Aga - nad avastavad, et Tigu on sellesse hambad sisse löönud. Seeasemel, et osaleda ettenähtud ülesannetes, läks Tigu otsejoones stardist finišisse - ning Karihiir kuulutabki ta võitjaks, sest tema oli esimesena kohal (mitte et tast oleks haisugi enne võistluse algust olnud). Ja kõik teevad ühiskalli.


Et siis … mida? Kust see Tigu välja hüppas, temast polnud varem sõnagi juttu või kuskil taustal. Mis see moraal õieti on? Harjuge ära, elu on ebaõiglane, aga sõprus on vahva? Raamatu illustratsioonid (Anna Doherty) on küll igati vahvad, aga see Tigu ja Karihiir … mida kurja nemad küll ajasid?


30 juuni, 2022

James S. A. Corey - Elsewhere (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Kurblik lugu naisest, kes tuleb hooldushaiglasse oma vähki surevat isa vaatama. Ainult et see naine pole füüsiliselt seal, surivoodi kõrval on ta avatar: sest ka temal on noorusest surmalähedane kogemus - kui teda tabas hävitav viirus ning vaid kunstliku hingamise abil sai teda elus hoida (midagi oli verevarustusega samuti). Kuni viimaks selgus, et ta saaks avatarina naasta füüsiliselt tegutsema; ning viimaks saab naisest küllaltki edukas arhitekt.


Aga ikkagi on naisel keeruline mõista, miks ta isa niimoodi surmale alla annab (ema on juba varem lahkunud), kui ometi on võimalus elamist pikendada. Isa, kes ärgitas teda edasi võitlema. Või noh, kui järele mõelda, kui palju on üldse selles avataris teda alles - kõigi nende loodud haigestumise järel loodud mälestustega jms.


Et siis lugu, mis ääriveeri uurib transhumaansuse võimalusi: kes õieti on selline taasehitatud … inimkogemus? Selle kõrval siis kõige loomulikum suremine; keha ja vaimu lahkumine vanaduse komplikatsioonide läbi. Eks omamoodi huvitav seegi, mil moel autorid kujutlevad niisugust avatarkogemust ja selle aistinguid.


29 juuni, 2022

William Mingin - Greaves, This is Serious (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Tume paroodia P. G. Wodehouse’i Jeevesi lugude ainetel, ainult et … siinne päevavaras on tõesti sõltuvuses oma teenrist ning teener on vaat et deemoni mõõtu niiditõmbaja, kes hävitab kõike tööandja heaolule (ja ka endale) “ohtlikku” - on siis küsimus isanda poliitilisest või perekondlikust või töisest karjäärist. Teenri tagantlükatud isanda tegusid saadab vaid häving, seda isanda enda rõõmsal või õigemini deliirsel rahulolu saatel (sest ta on pidevas umbjoobes tänu teenri kokteilidele).


Lõpuks jõuab isand küsimuseni, kas ta sellist elu tahabki, tal olid kunagi ka oma soovid ja unistused … Aga teenri abiga avanevad silmad.


Olles lapsepõlves neid Jeevesi ja Woosteri sarju vaadanud, siis see paroodia elab päris lahedalt oma elu edasi … ja õige tumedalt. Kui loo esmakordsel lugemisel ei nokkinud kohe lahti autori üht kongeniaalset jutustamisvõtet, siis teisel lugemisel näis see päris hea lahendusena, andmaks edasi seda deliirset olukorda.



28 juuni, 2022

James Patrick Kelly - The Pyramid of Amirah (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Jälle üks selline tekst, mis tundub rohkem teadusliku fantastika laadi olevat kui fantaasiakirjandusena. Ehk siis lugu tuleviku või alternatiivajaloolisest Ameerikast, kus religioon harrastab muuhulgas püramiidide ehitamist - kuhu sisse pannakse elama nö jumalikkust tekitav noor tüdruk. Nagu näiteks valiti välja selle loo peategelane Amirah, kes erinevalt paljudest teistest omaealistest ei soovinud saada väljavalituks (ta perekondki oli pigem kriitiline selle religiooni suhtes).


Niisiis on noor tüdruk suletud püramiidi (mida veel ehitatakse) ning mõtleb lähedastele ja sõpradele ja tuttavatele, kes jätkavad oma tavapärast elu ning ehk ootavad Amirah’ nö ülendumist (“jee, meie linnas on püramiid!”), mis on sellise püramiidi “mõte”. Amirah oli noore tüdrukuna koos perega külastanud üht Bostoni püramiidi ning seal koges tüdruk tõesti midagi erilist - aga kuidas küll sai see Bostoni püramiidi müüritud tüdruk seda tekitada?


Lisaks üksindusele on Amirah’ vist esimene menstruatsioon, mille kohta ei ema ega keegi teine õpetanud teda; rääkimata sellest, et püramiidis oleks tampoonide varu vms. Küll on aga sinna kuhjatud nö eluaegne varu maiustusi, lisaks veevärk ja elekter, mis tekitab küsimuse, et kui kaua ta seal õieti elada võiks.


Et selline õige sünge nägemus. Millegipärast tundus lugemise ajal, nagu oleks see allusioon Atwoodi “Teenijanna loole”, aga siinne maailm pole nii meestekeskne (kuigi jah, selline religioosne ohverdamine kohe päris häiriv mitmest aspektist). Antoloogia koostajad on seda fantaasiakirjanduseks pidanud vast selle uskumatu religiooni pärast … kuigi jah, tänapäeva hüsteerias ei tundugi see niivõrd ilmavõimatuna.



27 juuni, 2022

Alberto Chimal - Table with Ocean (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Isa toob koju uue laua koos toolidega. Väike Raquel imestab, kus isa sellise laua sai (toolidest on täiesti ükskõik). Isa ei mõista tütre küsimust, sest tüdruk näeb, et lauda katab ookean - koos pisipisike purjekaga, mida juhib miniatuurne meremees. Kes palub Raqueli, et see puhuks ta laevukesele tuult, ning seejärel seletab, et täiskasvanud ei näe sellist ookeani. Aga mida ta purjekas seal teeb, see ei ole väikeste tüdrukute asi.


Peagi tullakse mööblipoest ning vabanduste saatel vahetatakse laud kallima laua vastu - millel muidugi pole ookeani. Pahane Raquel ei mõista, miks vaid lapsed näevad asju, mis ei ole väikestele tüdrukutele mõeldud.


Omal moel tore tekst, aga mis siis see õieti on, näide imepärasest?


24 juuni, 2022

Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

 

Pole ammu lugenud romaani, kus oleks peateemaks armastus. Siin seda on, tõsi küll, lühiromaani vormis. Aga milline tõsiselt  ulmeline armastuslugu! Seda nüüd küll ei osanud oodata.


Niisiis, universumi ülemvõimu pärast kisklevad kaks vastandlikku poolust - nö Tehnika ja Loodus. Ajarändude abil püüab kumbki pool oma agentide käe läbi enda visiooni ja tulevikku esile saada ning võitlus on armutu. Kuid selline totaalne konflikt on kummagi poole juhtivaid agente nüristanud ning kui Tehnika poole Punane saab ootamatult sõnumi Looduse poole Siniselt, hakkavad nad omavahel kirju vahetama (viis, kuidas ja kuhu neid kirjutatakse, on muidugi omaette ooper). Sest vaid kaks sellist spetsialisti suudavad teineteist mõista ning kummagi mängu ilu hinnata. Ettevaatlik tunnustav kirjavahetus muutub peagi (aeg on siin raamatus vägagi suhteline) vajaduseks teineteise järele … ning see ei jää vaid nende kahe teada. Üks armastaja peab nüüd olema tööriistaks teise tapmisel.


Pool raamatut olin enamvähem tõsises segaduses, aga noh, siiski jätkasin, lühiromaan või nii ning pealegi üsna suures kirjas. Ja kui see armastus lõõmama hakkas … eks see ole selline … mitte just tavapärane kohtamine ja õhkamine, pigem Romeo ja Julia miskis äärmuslikus variandis. Aga samas läks põnevaks - kuidas autorid sellise asja lahendavad, või milleni nad üldse välja võivad jõuda. Lisaks ka LGBT maik, kuigi see pole kuidagi esirinnas, on lihtsalt kahe hingesugulase teineteise üpris veider leidmine. Ja no muidugi valik lugejale, et kas Tehnika või Loodus, kumbki poole ekspluateerib omapoolselt vägagi mastaapselt ökoloogiat ja ühiskonda (ja saab seeläbi vastaspoolelt samavõrra vastu näppe).


Tegu pole raamatuga, mida võiks kõigile soovitada, küll on aga see hea meeldetuletus, mida võib kirjanduse lugemise abil teha, enda piire avardada või nii.



23 juuni, 2022

Rochita Loenen-Ruiz - The Wordeaters (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Veider tekst naisest ja poeedist. Naine tahab tähelepanu, poeet tahab kirjutada. Naine tahab last, poeet on kaotanud loomisvõime. Ühel ööl vallutavad naise pisikesed läbipaistvad sõnasööjad, nad libistavad end naise kurgust alla ja nõuavad temalt söögiks sõnu. Naine sööbki kodus sõnu. Ja raamatukogus.


Uues olukorras näeb poeet uuesti naist, naine jääb lapseootele ja mees läheb tehasesse tööle. Sünnib erakordne poeg Ariel, kes hakkab kolmeaastaselt jutustama eriskummalisi lugusid. Kuniks sõnasööjad ta võtavad. Vanemad …


Eks siin ole vast mitu viisi, kuidas seda naise ja poeedi suhet analüüsida ning ma ei ole kindel, kas minule silmaganähtav tõlgendus loomisest mulle endale tundub mokkamööda. Aga eks selle antoloogia eesmärk ongi pakkuda pigem intrigeerivat ainest.



22 juuni, 2022

Arthur Porges - A Quartet of Mini-Fantasies (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Minijutu kirjutamine on teadagi kõrgem teadus, ning lisaks autoripoolsele õnnestumisele mängib siin kõvasti kaasa lugeja valmisolek (no teksti lühidus, eksole, sul pole aega või võimalust lõiku või lehte tahaplaanile lükata, ja proovida, et kas edaspidi midagi nokib). Siinsest nelja teksti valikust hakkasid mu jaoks tööle ehk esimene ja neljas, ning vähe eri viisidel.


Esimene tekst on veidrast jõuluvanast, kes kuskil kaubanduskeskuses jagab imeliku välimusega küpsiseid: mille eest siis tasutakse siis hoolimata sildist jõuluvana kohal. Küllap pole kellelgi aega lugeda või süüvida … 


Neljas tekst pole niivõrd puändipõhine (no esimene tekst on tervenisti üks puänt), vaid pigem loob häiriva kujutluspildi. Ehk siis jutustaja töökaaslasel on noor naine, kes tundub olevat kõik muud kui üks tavaline humanoid - hoolimata on vägagi naiselikust välimusest. Aga kes teab …


Nagu ikka, selliste minitekstide lugemine on puhas rõõm (no kui tekst ikka vähegi kannab).



21 juuni, 2022

Theodora Goss - How to Become a Witch-Queen (Hex Life, 2020)

 

Järjekordne tõlgendus Lumivalgekese loost ehk siis Lumivalgekese naasmine juurte juurde.


Peale printsi musi on Lumivalgeke aastaid talle naiseks olnud - printsist sai kuningas, neil on kaks poega ja tütar. Nüüd on mees surnud, vanem poeg tõusnud kuningaks. Leskkuningannana kuskil nurgas istumine ei tundu just kõige huvitavam, lisaks valmistab emale muret noorima lapse ehk tütre saatus: noor kuningas plaanib teda juba naabrile naiseks anda. Aga - tütrel peab olema vabadus valida endale saatust (ja eks takkajärgi tundub, et sel printsi suudlusel oli ikka päris kallis hind; pealegi, tütre isaks pole sugugi kadunud kuningas, vaid üks saatusekaaslane Lumivalgekese tormilisest minevikust).


Niisiis, leskkuninganna saab värskelt kuningalt loa minna koos tütrega leinama oma ema lossi. Muuhulgas ootavad teda seal seitse päkapikku. Ja peegel - mis nõustub Lumivalgekest nõiaks õpetama (vaata loo pealkirja ehk siis ema jälgedesse naasmine), kui see täidab peeglile paar lubadust (jajah, peegel on veidi teistsugune kui hiljuti loetud Jo Waltoni loos).


Peagi mõistab noor kuningas, et ta emal on kahtlased plaanid ja ta tuleb sõjaväe ning noorema vennaga oma vanaema lossi vallutama. Kuid ta emal on omad plaanid, kuidas poja sõjaväge alistada ning oma vanemate kuningriiki (mis abieluga ühendati) taastada.


Päris hea tõlgendus ning eriti lahe, kuidas Lumivalgeke naasis oma ema jälgedesse - tagasi nõiaks, tagasi iseseisvaks naiseks: kuigi oma tütrega ta ei plaani vast midagi õelat. Nii mõnigi asi loksus … kuidagi paika. Lugu ongi eelkõige justkui loogiline edasiarendus; tegu pole nö antipoodiga nagu Gaimani versiooni puhul (mis on ka omal moel lahe, eksole).



20 juuni, 2022

Jack Vance - Liane the Wayfarer (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

Päris stiilselt kirjutatud lugu, mida vist ei saa vanusest hoolimata määrata kõduulmeks. Ehk see stiilsus tulenebki sellest retrolikkusest, kes teab.


Üks nurjatu seikleja saab vihje, et lähedale on ilmunud üks kaunis nõiatar. Muidugi peab ta naise üle vaatama ja temalt mõnu kogema. Kuid see kaunis nõid ei nõustu mehega vallatlema enne, kui see on tema soovi täitnud - mees peab tagasi tooma nõia pooleksrebitud kuldse vaiba kadunud poole. Miks mitte, Liane on kõva mees (kes lisaks tahab seejärel naist paika panna), see oleks vaid kolme päeva töö ning naine oleks tema kasutada.


Ainult et kui ta jõuab sinna kanti, kus peaks pesitsema vaibaröövel pesitseb, hoiatatakse teda mitu korda, et ta parem lahkuks ja ei tasu jamada. Liane ei hooli, ta on kõva mees. Kuniks elu.


Eks loo võlu on selles peategelase psühhootilises rabelemises (näiteks kuidas ta selle nõiaga käitub või teiste võlurite ees uhkeldab), selles on juba sünkmornsuse võlusid. Vance’i Dying Earth sari näib küll peale teist põgusat kokkupuudet (Martini lisandus) sellise maailmana, mille kohta võiks edasi lugeda.




18 juuni, 2022

Kelly Barnhill: Tüdruk, kes jõi kuud

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üles kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii. 
Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime. 
Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta.
Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget, kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi. 
Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta; kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen siis nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Aga no - eks ma elan. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin. 
Ohjah, olgu siis.
Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!"

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba usuvad tõde olevat."
Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud, aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik.
Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ... 
Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire.
Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Piia koolitööd

17 juuni, 2022

Michael J. Sullivan - Avempartha (Theft of Swords, 2011)

 

Jätkub siis Riyria tsükkel ehk siis teine romaan kuueosalisest seeriast (mis siis taasavaldatud Orbiti poolt kolme raamatuna). Royce ja Hadrian lasevad end noorel tüdrukul ära rääkida, et nad tuleksid ta isa päästma - enne kui see astub vastu mingit ääremaa küla terroriseerivale koletisele; sest see koletis on juba tapnud nii tüdruku venna kui teisi lähedasi ja külaelanikke. Nojah, muidugi kurb lugu ja tüdruk pakub selle eest naeruväärse summa, kuni selgub, et tüdrukule soovitsa neid mehi palgata sinna külla sattunud kätetu vanamees Esra Haddon. Kelle jutu järgi saab koletist tappa vaid mõõgaga, mis asub küla lähedal jões asuvas haldjate ehitatud tornis (jõgi eraldabki inimeste ja haldjate alasid). Ja see on varastele juba parajalt intrigeeriv!


Samal ajal saadab Melengari kuningas Alric oma õe Arista nö diplomaatilisele missioonile sinnasamma kuningriiki, kus asub see eelmainit küla. Muuhulgas on neiu saatjaks Melengari piiskop, ning Aristale selgub, mis tema isa tegelikult ähvardas ning kuidas kirik sellest teadlik ja koguni asjaga seotud oli. Lisaks selgub, et kirik korraldab visiidiga samaaegselt üht ilmatumat turniiri, mille võitjat ootab …


“Auhinna” saamiseks peab võitja tapma koletise seal külas - milleks pole senini suutelised ei kohalikud ega saabunud vargapaar. Royce ei saa kuidagi torni mõõgale ligi - isegi nüüd, kui ta abiks on Esrahaddon ja üks kurikael esimesest romaanist.


Tegu on siiski alles teise osaga, aga üha rohkem hakkavad avanema selle maailma saladused ja võimuhoovad, millised iidsed vandenõud ja vaenlased hakkavad seal kokku põrkuma. Teksti haare läheb üha laieldasemaks, kuigi tegevuspaik on erinevalt esimesest romaanist surutud üsna väiksele alale.


Ei saa öelda, et tegu oleks just tajusid avardava kunstiteosega, aga meelelahutusena küll igati loetav tükk. Kui esimene romaan on üsna terviklik raamat, siis siin jääb nüüd päris palju võimalusi laiale - mida õieti plaanib Esrahaddon; kes võib olla Novroni pärija (heh, omamoodi kummardus Tolkienile, eriti avalikuks saanud kandidaadi puhul), mida taustal haldjad õieti ette valmistavad. Hakka või järgmisi osasid tellima.



16 juuni, 2022

Tad Williams - The Stranger's Hands (Wizards, 2008)

 

Küla lähedal metsas peatuvad kaks võõrast meest - üks neist on pea liikumatu, teise mehe sõnul on ta peale õnnetust mälu kaotanud. Aga sel omas maailmas elaval mehel on imettegev käepuudutus - nimelt kui keegi ta tähelepanu haarab, võtab ta kinni selle käest … ning nüüd võib täituda inimese sügavaim soov. Nagu peagi selgub, siis kõigiga nii ei lähe, ta tähelepanu äratab ehk üks inimene viiest.


Mis on muidugi enam kui küll, et sinna metsa hakkavad liikuma omamoodi palverännakud, ja et õnneotsijaid rahast tühjaks teha, tekib sinna omamoodi teenindav asula. Imetegija kuulsus jõuab kohaliku võlurini, kes tuleb seda kunsttükki vaatama, ning õudusega avastab, kellega selle vaikija puhul õieti tegu on. Võluril pole niisugust jõudu, et vajadusel sellele vastu astuda - ta kutsub kohale oma ajastu parima võluri, kes juba kord on “sellega” jõudu katsunud.


Lugu areneb saladuse arenedes päris pingeliseks, ning omamoodi on ka päris lahe lahendus.



15 juuni, 2022

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

14 juuni, 2022

Kuzhali Manickavel - An Incomplete Guide to Understanding the Rose Petal Infestation Associated with EverTyphoid Patients in the Tropicool IcyLand Urban Indian Slum (The Best of World SF 1, 2022)

 

Populaarteaduslikku artiklit matkiv tekst ühest veidrast nakkushaigusest, mille tagajärjel siis inimkehale tekivad lopsakad roosiõielaadsed … asjad. Iseenesest on neist võimalik füüsiliselt vabaneda, aga jäävad vaimsed probleemid ja teised kõrvalnähud, mis muudavad nakatunu olukorra veelgi komplitseeritumaks - näiteks täid, millest kuidagi ei vabane või siis käe omamoodi kärbumine jms.


Ühesõnaga, kuigi see populaarteadusliku stiili matkimine on üsna humoorikalt teostatud, siis kirjeldatud aines on ikka päris jälk nähe. Loo pealkiri on muidugi omal moel ammendav. Ja no see tulevik. Eksole.


13 juuni, 2022

Gerardo Horacio Porcayo - Rue Chair (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tutvustuse järgi siis Mehhiko juhtiva küberpunkautori väike retk tulevikuihade äärmuslikumasse maailma, kus ka kõige veidramaks enese rahuldamiseks on olemas võimalus - iseasi, mis sellele järgneb. Aga noh, kui sul tõesti on vaja ülimaks naudinguks midagi tõeliselt erilist, ehk on siis see järgnev seda väärt. Nagu kogeb peategelane.


Niisiis, peategelasele võimaldatakse sissepääs “Rue Chair” nimelisse … ma ei tea, üheööseksikarnevali, mis liigub paigast paika ja kuhu pääsevad sisse vaid need, kes on eelnevalt tõestanud oma erilisust ja sellele jäägitut andumist. Ainult et selle karnevali kogemisega on nii, et kui sa seal andud, ei ole sul sealt pääseteed. Ja kui sa läbid selle vaid pealtvaatajana, pole sul enam sinna ligipääsu ja edaspidi pead rahulduma vaid sealtnähtust hulga haledamate võimalustega. Et siis mõneti veider dilemma, aga kahtlemata mõistetav niisugustele karvastele ja sulelistele.


Ja mida kõike pakutakse! Kõike (kuigi, kindlasti on mõne fantaasia ka siinse jaoks püüdmatu). Zoonekrofiiliast kõige udupeenema sadomasoni (või noh, mida võtta õieti mõõdupuuks). Igal juhul, rokivad kõiksugu kehamodifitseeringud; vast üks veidramaid kirjeldusi on jäsemeteta torso penetreerimine ja seda vast mõlema osaleja naudingu nimel.


Nagu näha, siis üsna … ihar tekst ning autori fantaasia kondab ikka varjatumatel radadel. Eks vahpeal tekkis kahtlus, kas tegu on miski robotilooga, aga pigem ikka jutt inimkonna tuleviku võimalustest.


10 juuni, 2022

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

 

Vadi kirjutamist võiks siin raamatus iseloomustada kui konveierit - voogab ühtlane hea tekst, mis siis jaotub erinevateks juttudeks. Ja lood on naljakad, halenaljakad või kantud mustast huumorist. Aga see konveieri ühtlane voog tähendab ühtlasi seda, et ega siit leia klassikalist novellilikku kõrgpunkti - muidugi, tekstid jõuavad enamasti mingi lahenduseni, aga tegemist pole just hingematva kliimaksiga. Või siis ei mõju loetud jutu jooksul erinevate pärlite kogemine seda lõpetava viimase pärli puhul enam nii kulme kergitavalt. Kõik ongi ühtlane tekst! Mis iseenesest on juba hämmastav saavutus.


Eks veidi väsitav on paljude tekstide kirjanduselupõhine selgroog või toetav maailm, aga vähemalt jutukogu lõpuks jõuab Vadi koguni fantaasiakirjanduse loomiseni: “Küla” ja “Soosaare”, mis kumbki kirjeldavad õige fantastilist külamaailma.


Ja ehk oleks tore selliste jutukogude puhul lisada bibliograafia, kus tekstid varem ilmunud on.



09 juuni, 2022

Gene Wolfe - Bea and Her Bird Brother (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kui eelmise loo puhul võis mõelda, et mis žanriga võis selle teksti puhul tegemist olla, siis selle jutu puhul see ei tundu oluline - hea teksti puhul on see ükskõik, peaasi, et midagi puudutab.


Bea külastab haiglas oma haiget isa. Arvatavalt pole isal palju aega jäänud, ja korraga hakkabki mees jutustama minevikust. Enda ja Bea minevikust. Tuleb välja, et Bea polegi adopteeritud, isa ongi … isa. Aga milline isa ja milline pärisema. Ja Bea päris vend. Naine mõtleb, et isa on elupäevade lõpuks päris ära pööranud, räägib linnurahvast ja Bea ja ta venna munast koorumisest. Ja kui ta isa nõudmisel jõuab tagasi oma varasemate mälestusteni, siis … need on teistsugused kogemused.


Viis, kuidas Wolfe lugeja kohe ühte irratsionaalsesse maailma kisub ja kuidas tütar püüab seda tervemõistuslikult interpreteerida (sest vanemad inimesed ju võivadki …), see on ikka päris lööv. Ning selline raju juurteleidmine (kuivõrd raju saab olla kahe inimese vestlus haiglas), see on ikka päris hull värk. Omamoodi nagu veider versioon “Magnolia” filmist.


Tihti tundub, et Wolfe’i tekstide mõistmiseks jääb midagi vajaka, ja siis on korraga sellised … piitsanähvakad.



08 juuni, 2022

Tade Thompson - Bootblack (The Best of World SF 1, 2022)

 

Lugu Walesi noorest mustanahalisest saapapuhastajast, kes I maailmasõja järgses ajas satub kokku ühe kummalise mehega: kes ilmub ei tea kust, kellel on läikiv kostüüm (selle all küll tavalised rõivad) ja kes räägib vähe imelikult. Igal juhul, saapapuhastaja aitab otsida üht kohalikku, tasuks teeb kummaline mees korda peategelase sõjas pimedaks jäänud isa püstoli - mis peagi kulub väga ära. Nimelt ründab mustanahaliste linnaosa valgenahaliste jõuk, ja kui osa neist püüavad saapapuhastaja pere uksest sisse rünnata, laseb noormees neid korrastatud püstolist, ning sissetungijaid ootab õige ebamugav üllatus.


Mida siis asuvad uurima kohalikud politseinikud; see teksti ongi nö saapapuhastaja seletuskiri.


Lugu ühendab endas ajarännu kui ka Suurbritannia koloniaalajaloo; oluline seegi, et peategelane on langetõbine. Üpris “eksootiline” näib tegevuskohaks valitud Cardiff - pole aimugi, kas sajand tagasi võis seal olla selliseid rassiprobleeme.


07 juuni, 2022

Han Song - All the Water in the World (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Han Song pole just lugemiseks just mugav autor, ja eks see tekst on oma poeetilise lähenemisega õige … pead valutama panev. Ja kas tegu ongi fantaasiakirjandusega, kui selline tekst ilmuks mõnes teadusliku fantastika kogumikus, ei paneks see küll kulmugi kergitama.


Sest noh, teksti keskmes on vees elav võõras eluvorm, kes/mis otsib uut kodu. Ja kui see olend peaks sattuma merre või ookeani, siis … ta leviks ja kasvaks ja võtaks kogu Maad katva ookeanimassiivi enda valdusse. Ning head aega senine ökoloogia.


Lugu ise leiab aset 5.-6. sajandi paiku Hiinas, kus üks keisri heaks töötav õpetlane uurib muuhulgas vee omadusi ja esitab endale küsimuse, kas Maad kattev vesi võiks olla ise elusorganism (miski Gaia teooria?). Ta satub Kollase jõe juures õige eriskummalise tiigi juurde, ning selle kaldal elav erak räägib sellest õige kummalisi lugusid.


Iseenesest üsna huvitava atmosfääriga tekst - see Hiina eluolu ja õpetlase mõttemaailm - aga see läheb õige müsteeriliseks kätte ja autori mõttekäigud jäävad minu jaoks vähe hämaraks. Või noh, hiinalik värk?


06 juuni, 2022

Sätimžan Sanbajev - Valge aruaana (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Viis punkti siis selle eest, et loo abil võiks ehk aimu saada kaamelikasutajate tegemistest - no tõesti pole varem lugenud millestki sellisest.


Endine naftapuurija, nüüdne pensionär toob koju valge kaamelivarsa. Näha on, et kui see täiskasvanuks saab, võiks loomast saada väga korralik piimaandja. Ja noh, kaamelipiim, eksole. Aga kaamel pole mingi tavaline lehm või lammas või hobune (kas ta on niisamuti hiljem kodustatud?), tal on tahtmised ja iseloom. Nii põgeneb see nii varsa kui noore märana selle sõjaveteranist pensionäri juurest ära, ikka oma sünnipaiga suunas. Kuid mees ei anna alla, mära on talle vaat et lähedasem kui eluaegne abikaasa (jajah, aga mis õieti juhtus sõja ajal …).


Mees viib oma üheküürulise kaameli kaheküürulise sugutäku juurde (sest üheküürulist pole lähedalt võtta). Noor mära ei taha sellist tõupulli nähagi. Aga piima on vaja. Mära sunnitakse peksuga anduma täkule. Kuid nagu selgub, tiinestumist ei järgne. Ja seda ei juhtu ka järgmistel kordadel, kui vastupunniv kaamel sugutäku aedikusse viiakse. Viimaks leiab sugutäku omanik viisi, kuidas sugutamine läbi viia - märale tuleb tekitada selline valu, et talle tunduks täku lähenemine teisejärguline.


Koju tuuakse sõna otseses mõttes verepisaratega kaamel ja tõepoolest, sünnib varss, kes hakkab peagi juhtima oma pimedaks jäänud ema karjamaale ja tagasi. Ning ühel päeval põgeneb pime kaamel ikkagi, jättes oma varsa maha.


See, mis meie jaoks on jõhker naturalism või loomapiinamine … nojah, kohalike traditsioonidega harjunutele see vast nii äärmuslik ei tundu. Ühelt poolt huvitav vaade kaamelikasvatuse sellisele osale, teiselt poolt … tekstis on ikka päris mitu jõhkrat kohta, mida ei saa just külma kõhuga vastu võtta.


03 juuni, 2022

Michael J. Sullivan - The Crown Conspiracy (Theft of Swords, 2011)

 

Peale Eriksoni “House of Chains” lugemist on see romaan muidugi üks paras jalutuskäik pargis. seikluslugu, kus on head ja halvad tegelased ning mõnigi kõrvaltegelane saab õppetunde, kuidas olla parem inimene. Ja seekord lõppeb kõik hästi.


Sest nagu vihjatakse (ja nagu võib järeldada järgmiste köidete pealkirjadest), siis käesolev romaan on tõesti vaid sissejuhatus teemasse: kuidas taastada vana impeerium, mida siis soovivad kuningriikide ülesed jõud (seda siis ennekõike kiriku juhtimisel). Lisaks lastakse vabadusse 900 aastat vangistuses olnud võlur, kelle vabastamine olevat aastasadu vanade hoiatuste kohaselt väga, väga vale tegu. Eks siis näis, mis edasi saab, püüan jätkata romaanitsükli teise romaaniga (mis siis Orbiti väljaandes on üheskoos käesoleva romaaniga; eks viimastel nädalatel on see omnibus ka juutuubis audioraamatuna olemas).


Lugu on siis sellest, et kaks kõrgeklassilist varast Royce ja Hadrian lavastatakse süüdi Melengari kuninga tapmises. Piinamine koos hukkamisega peaks toimuma juba kuningatapujärgsel hommikul, aga printsess Arista vabastab need süüdistatavad ja käsib neil röövida oma troonipärijast noorem vend Alric, ning see kolmik peaks leidma üles salavangla, kus on siis aastasadu vangistatud olnud võlur Esrahaddon.


Peadpööritavate seikluste järel jõutaksegi vastupunniva troonipärijaga sinna salavanglasse ning Esrahaddon räägib … asjadest. Et salavanglast eluga pääseda, peavad nad selle kurikuulsa võluri samuti vabastama. Mida ka tehakse.


“Alric looked up at the thief with a scowl. “I just want to say for the record that as far as royal protectors go, you’re not very good.”

“It’s my first day,” Royce replied dryly.

“And already I’m trapped in a timeless prison. I shudder to think what might have happened if you had a whole week.” (lk 156)


Samal ajal … printsess Arista onu Braga (ehk surnud kuninganna õe abikaasa) vangistab neiu, süüdistades teda võimu haaramise katses musta maagia abil (mida Arista olevat õppinud Esrahaddonilt, kui teda salaja külastas) - tema põhjustas kuninga tapmise ja prints Alricu röövimise ja arvatava tapmise.


Aga peale salavanglast pääsemist püüab vend just tagasi koju pöörduda … ent satub onu palgasõdurite küüsi, kes soovivad Alricu pea eemaldada, et see terve noormehe asemel tagasi kuningakotta viia. Ja siis … noh, juhtub veel paljutki.


Ühesõnaga, möllu jagub ja üsna traditsioonisel viisil. Kui tänapäeva mitmed fantaasiaautorid püüavad naistegelasi kuidagi värskemalt kujutada, siis Sullivan selle nimel suurt ei pinguta - tõsi küll, printsess Arista pole miski kohatäide; eks ta on üsna pahane, et naistel pole võimalusi võimule või haritud saada jne. Vast huvitavaim tegelaskuju on noor munk Myron, kes on lapsest saati kloostrimüüride sees elanud ning peale kloostri ja selle elanike põletamist peab nüüd maailmaga tutvuma ja ainsa ellujäänu südametunnistusega piinlema (miks ja kuidas ta ellu jäi, ei hakka avaldama). Vaat see oma aja intellektuaali naiivsus ja äng (kas seda võiks nüüd nimetada tragikoomiliseks, aga igal juhul on Myroni kaudu mõlemat selles tekstis) mõjub küll mitmeplaanilisemalt kui teised pea- ja peamised kõrvaltegelased.


Aga jah, hiljuti kirjutasin miski fantaasiakirjanduse puhul (vist siin või mäletan mööda) eepilise fantaasia ja sünkmorni erinevusest (a la sünkmorn pakub enam samastumist tänapäeva ängidega inimestele), siis see romaan on puhtalt meelelahutus kui selline, ja ega meelelahutust on ikka õigel ajal vaja. Kes samas teab, kuulu järgi minevat edaspidi lugu hullemaks.



02 juuni, 2022

Peter S. Beagle - Four Fables (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Neli mõistulugu liblika, türannosauruse, jaanalinnu ja kaheksajala kogemuste läbi sellest, mis on see inimeseks olemine ehk ka pime kana leiab tera - no kuidagi peab evolutsioon toimima, ka ühe liigi edutu teekond või umbtee on laiemas plaanis teekond edasi.


Vast parimad tekstid on türannosauruse ja jaanalinnu lood. Türannosaurus püüab kinni imetaja, kes viimasel hetkel teatab, et tal on sõnum: neljapäeval tabab Maad hiiglaslik asteroid, mille tagajärjel surevad välja suured elukad. Aga mis on asteroid? Imetaja seletab, et taevast kukkuv hiiglaslik mägi. Aga neljapäev? Imetaja läheb lõunaooteks ja saurused leiavad lõpu.


Noor jaanalind peab tobedaks oma suguseltsi kommet hädade korral pead liiva alla peita. See on suisa ohtlik, aga teised jaanalinnud nii ei arva. Viimaks läheb mässumeelne jaanalind nõu küsima kõige targema looma käest - iidvanalt isalõvilt. See soovitab lõpuks pea asemel keha liiva alla peita. Ja tõepoolest, jaanalindude uus komme tekitab erinevate kiskjate hulgas … furoori.