Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.

Christopher Rowe - Another Word for Map Is Faith (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Veider lugu maailmast, kus usuga võib mägesid liigutada – või siis uskmatuid maa pealt pühkida. Selline … geoloogiline monoteism (noh, kergeks paralleeliks võiks mõelda Jemisini orogeneesi – kuid see geoloogiline tõsiusklikkus on tõesti midagi muud).

Niisiis, õpetlane koos üliõpilastega on mägedes õppematkal ja nad avastavad mitmeid maamärke, mida pole olemas nö ametlikel kaartidel – tähendab, neist tuleb kas asjaomaseid instantse teavitada või siis ise üheskoos neid usu toel muuta. Tudengite õuduseks leitakse peagi tundmatu veekogu ja selle äärel uskmatute küla. Nüüd nad peavad sekkuma.

Tegevus leiab aset Ameerikas ja mainitakse teadatuntud kohanimesid, kuid tõepoolest, see kristluse versioon on seni veel õnneks ulme vallast. Mingis mõttes hästi ameerikalik tekst, samas on muidugi religioossed ekstreemsused niiehknaa õudustäratavad.

Ray Bradbury – Tasuta muld (Kaleidoskoop, 2000)

Kalmistuteemaline õuduslugu ehk mis saab kompostist, mis surnuaias aja jooksul paratamatult tekib. Üks asi on lilled ja puulehed ja muu selline, teine asi aga ümberkaevamiste käigus tekkiv nö mullaga segunenu.

Selles loos pakub elupõline kalmistuvaht (õigemini küll kinnistu omanik ja teenusepakkuja) sellist kompostmulda tasuta. Siit hargneb muidugi küsimus, et mis … peale mahamatmist maetust õieti saab – aga eks see ole igaühe enda uskuda, kas teispoolsus või haudade rahu või siis haud on lihtsalt märk olnust (inimene elab senikaua kuni teda mäletatakse – huvitav, keda me unustanud oleme?). Igal juhul, üks noormees tulebki otsima enda aialapi jaoks tasuta mulda, ning jääb mõneti veidra surnuaiaomanikuga vestlema – tema mälestused haudadest ja nendega juhtunust. Mille tagajärjel see tasuta muld …

Lugu iseloomustab ehk mõneti painajalik atmosfäär, „Lohe“ anekdootlik kergus jääb vast taamale – mitte et jutt oleks raskelt loetav. Loo lõpp kisub vähe müstiliseks, eks see olene eelkõige lugejast, kuidas tal suhted teispoolsusega ja mida niisugusest lõpust välja lugeda. Võiks rääkida retroulmest või vanaulmest (tekst küll ilmunud 1996. aastal!), kuid Bradbury pole õnneks kaabust jäneste välja punnitaja – no kirjutab paremini kui keskeltläbi klassikaline tuntud ulmeautor.

ulmekirjanduse baas

Michael Swanwick - The Last Geek (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

Lühilugu mehest, kes on oma ameti viimane esindaja ja seetõttu sotsiaalteadlastele igati huvitav uurimisobjekt. Ülikool sõidutab ta kohale, viib hotelli ja korraldab vastuvõtte ning vastutasuks räägib mees erinevatele kraaditudengitele kadunud aegadest ning elukutsest ja selle saladustega seonduvast. Saab siis tasu ja sõidab edasi, et päevatööga edasi teenida – kuniks jaksu ja võimalust.

See melanhoolne lugu polegi niivõrd ulmeline kui lihtsalt lugu kadunud ajast – kuigi mitmed tulevikulood räägivad sellest, kuidas peale senise ühiskonnakorra kokkuvarisemist hakkavad peale olukorra stabiliseerumist ringi sõitma erinevad rändtrupid jms, et hoida kultuuri ja selle pärandit: noh, selle loo puhul nii vast ei ole. Aga jah, helge lähitulevik ning sellele vastukaaluks eemaldumine 20. sajandi kultuurifenomenidest nagu rändtsirkused jms – eks teksti võiks ka hinnata mentaliteediloo raames või midagi.

Omal moel armas lugu (mis pole küll kirjutatud pisaraid kiskuvalt vms), aga samas ei tekitanud minus ka suuremat kaasaelamist – küllap pole nii suur americana huviline.