Allen M. Steele - The Fires of Prometheus (Mission Critical, 2019)

Vähe mittemidagiütlev lugu vähki surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).

Eks sellised vanast peast surma otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.

Jutt kulgeb mitte just üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa ole.

Lev Veršinin - Vildaka homse kroonikad (2019)

Orpheuse Raamatukogus taas huvitav tõlkevalik (viimati siis „Orioni vöö 1“), see raamat aga tekitas minus vähe vastukarva tundeid. Tõlgitud on kaks lühiromaani, millest üks on igati diipulme ja teine huvitav alternatiivajalugu. Mõlemad tekstid on õige sünged, vast lohutum on esimene, kogumiku nimilugu. „Vabariigi esimene aasta“ – eks selle puhul sõltu lugeja ideaalidest, kuidas revolutsiooni algideed enda jaoks tõlgendada.

Kogumiku nimilugu on selline Strugatskite jäljendus, aga hulga sapisemas võtmes. Paralleele võiks tõmmata mitmete 20. sajandi jõhkrate revolutsioonidega, ehk lähimaks võiks pidada Hiina ja Mao isikukultust – eks see ole mingil moel senini alles, omal (hiinalikul?) moel transformeerunud kaasaega. Aga see strugatskilik jäljendamine, see viskas lugedes üsna kopa ette.

Teine tera on dekabristide teemal fantaseerimine – mis oleks võinud juhtuda, kui dekabristide lõunapoolne organisatsioon olekski 1826. aastal sealse kohaliku võimu haaranud ning püüdnukski ellu viia nö demokraatlikumat valitsemisviisi. Noh, see laheneb üsna 20. sajandi alguse endise tsaaririigi kodusõdade laadis ehk kõik upub verre ning ideaalidest jäävad järele vaid kõlavad loosungid ja erinevad süüdistusaruanded ühtede ja teiste reeturite asjus. Kuid tekst jookseb loetavamalt ning see revolutsiooni häving on päris kaasakiskuv; kõik see tatarlaste ja ukrainlaste ja vene tsaaririigi alamate konfliktid, nooruslikud ideaalid vs porine reaalsusemülgas.

Nagu avalõigus öeldud, huvitav lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse, ent ei saa öelda, et oleksin just hooga kaasa elanud – see nimilugu ikka venis ja venis, millele vastukaaluks (mis aga ei võtnud lõpuni seda avaloo maitset suust) oli küll alternatiivajalugu oma õige sünge nägemusega tsaaririigi ja selle järglaste olemusest – no muidugi, sõltuvalt lugejast ja tema meelsusest.

Aliette de Bodard – Pearl (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Hiljuti loetud de Bodardi eestinduse vaimustuspuhangus asusin hooga järgmist Xuya teksti lugema ja noh, ei läinud just nii õnnelikult. Tekst ilmus algselt viimaste aastate kuumimate antoloogiakoostajate muinasjututeemalises kogumikus, mille kaastekstis on viidatud, et tekst toetub lõdvalt ühele vietnami jutule – ehk kuidas Da Trang jõevähkide abil pärleid otsis.

Siin on Da Trang aga Xuya ääremaailmas, kus talle satub kätte üks alamat sorti tehisintellekti vidin, mis võimendab noormehe tajusid ja tänu millele satub ta kauge keisrinna soosingusse. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.

Tekst on ehk meelepärane de Bodardi tõsimeelsematele austajatele, muidu jääb see vähe … kontekstituks. Rõõm on kohata keisrinnat – aga milline valitseja see õieti on? Üldse paistab, et Esimest Planeeti ei ähvarda seal selline häving nagu hiljutises eestinduses ohuks oli. Natuke andis mõelda, mida õieti tähendab selle intellektiga tehnikavidina nimetus „remora“, aga kasvõi wikipediast saab õige rahuldava viite (kuivõrd seegi remora kinnitus tihkelt Da Trangi kaelale jne). Eks omal moel on see kena mõte, et kõiksugu tehnikajääkidest on võimalik kokku tinutada tehisintellektiga olend, mis pole küll üleliia võimekas.

Harlan Ellison – Valge valgel (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Pigem ehk anekdoot kui ulmejutt, natuke arusaamatuks jääb, miks selline omal moel didaktiline tekst on tingimata eesti keelde tõlgitud, pole just suuremat elamuslikku ega kirjanduslikku väärtust.

Niisiis, gigolona tegutsev mees on jõudmas järjekordse rikka naisega suhtes umbteele. Naine on samuti rahulolematu ning veab ta Nepaali mäetippu vallutama, et oleks natukenegi põnevam. Gigolo unistab tõelisest armastusest; peale öist tüli lahkub ta telgist lumetormi ning peale meeleheitlikku ekslemist satub lumeinimese rüppe.

Võiks muidugi arutleda, mis soost see lumeinimene olla võiks, aga vaevalt see teksti kuidagi paremaks muudaks.

ulmekirjanduse baas

Brian Aldiss – Kontramorfoos (Kontramorfoos, 2004)

Kafka „Metamorfoos“ on teadagi andnud ainest hulgale tõlgendustele ja edasiarendustele. Aldiss on kirjutanud loo tarakanist, kes ühel hommikul ärkab üles … Franz Kafkana. Tarakan, aga korraga mõttetu inimolend, kes sibamisest ei saa justkui midagi aru (õigemini pole selleks võimeline). Seeasemel on tarakan ja Kafka isa ja Milena ja kontoritöö ja tung kirjutada „Protsessi“. Sibamise asemel – milline pettumus!

Metakirjandus metategelasest, eksole. Võiks arvata, et Aldiss vähe irvitas Kafka omamüüdi üle … mis pole muidugi viisakas, aga on naljakas. Eksole. „Kafka, võta end kokku või lase lõdvaks ja siba väheke.“

ulmekirjanduse baas

Hao Jingfang - Invisible Planets (Invisible Planets, 2017)

Tekst Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ainetel, sel puhul siis kaugetest ja imaginaarsetest planeetidest (kui nüüd meenuks, millist sarnast juttu hiljuti sattusid lugema - ahhaa, Ken Liult endalt, ehk on ta inspiratsiooni leidnud siitsamast, enda tõlgitud loost?). Jutustaja räägib kuulajale lugusid erilistest kohtadest ja eelkõige nende elanikest, kes siis kõik mingil moel reflekteerivad meie inimkogemust.

Muidugi igati poeetiline ja võimalus uidata erinevates kujutluste ulmades ning mõelda tuhat asja eriliseks. Loo nii kõrged punktid siis finaali eest, mis kenasti sedastab elu ja kunsti seoseid.

“Do you understand? When I am done telling you these stories, when you’re done listening to these stories, I am no longer I, and you are no longer you. In this afternoon we briefly merged into one. After this, you will always carry a bit of me, and I will always carry a bit of you, even if we both forget this conversation.” (lk 218)

Raul Sulbi – Orioni vöö 1 (2020)

Igati kiiduväärt tõlkeprojekt ja loodetavasti ei jää see Orpheuse Raamatukogus ainsaks selliseks. Siin avaldatud lühiromaanid ja jutustused on kõik osad autorite suurematest maailmadest (Xuya, Greatship, Polity), nendele nii eelneb kui järgneb erinevas mahus tekste, mida nagu võiks tunda … aga ausalt öeldes on need eestindused eraldivõetavatenagi nauditavad (mulle küll tundub, et Reedi ja Asheri lood avavad omi maailmu laiemalt; de Bodardi puhul ei oska kommenteerida).

Kogumiku lood on küllaltki eripalgelised – de Bodard pakuks midagi nüüdisulme austajatele, Reed vast klassikalisema ulme sõpradele ning Asher ulmemäruli pooldajatele (nii võttes jääb minu jaoks Greatshipi lugu vähe tavapäraseks; kuid seda vingem on Asheri puhastustuli ja kogumikku avav Xuya müstika). (Eksole.)

Kiita tuleks sedagi, et raamatukujundus on normaalne; ei saanudki täpselt aru, keda sellise tervemõistuslikkuse eest tänama peaks.

Aliette de Bodard: Pisarais Pärlite Tsitadell 6/10

Robert Reed: Mees kuldse õhupalliga 5/10

Neal Asher: Tulnukarheoloogia 6/10



ulmekirjanduse baas

Xia Jia - Night Journey of the Dragon-Horse (Invisible Planets, 2017)

Autori kolmas lugu sellest antoloogiast on lähedane vaimude jutule, need mõlemad on oh kui erinevad sellest lähituleviku vanaisa ja lapselapse loost.

Siin siis inimestejärgne maailm, kus atraktsiooniks loodud draakon-hobune (Trooja nüüd vaevalt?) ärkab üles ja avastab, et maailm on inimestest tühi, ning toimub üleüldine lagunemine või metsistumine, kõik on lagunevat tehnikarämpsu täis. Ta otsustab rändama minna ja peagi kohtab nahkhiirt. Ja nende edasisest sõprusest, eksole, sünnib puhas poeesia.

Mingil moel ehk kergelt rajaniemilik posthumaanne maailm, samas Xia Jia tundub lähtuvat ikkagi hiinalikust maailmapildist jne. Vaimude tekst võiks olla omamoodi eellooks sellele, kuivõrd sealt hakkab juba inimsugu pildilt kaduma, ning nüüdseks ongi kätte jõudnud (meie mõistes?) eksistentsiaalne tühjus.