Neil Gaiman - Suits ja peeglid (2021)

 

Fantaasia kirjastuse kaks ulmesarja Sündmuste Horisont ja Orpheuse Raamatukogu pakuvad oma tõlkevalikutega üldiselt laia emotsioonide skaalat. On asju, mida ei võtagi lugemisplaani (ja tegu pole vaid ulmeklassika), on tõlkeid, mille ilmumine paneb siiralt ja üllatunult kulme kergitama - ja miks valiti välja Gaimani esimene suurem jutukogu … oleks huvitav põhjust kuulda. Igal juhul, väga meeldiv valik ja kuivõrd tegu esimese niisuguse koguga, siis ju oleks veel kaks suuremat jutukogu (ja huvitav, et ükski kirjastus pole veel tõlkinud romaan “Anansi Boys”) … Aga jah.

Ligi kolmandiku tekstidest oli mul varem loetud, nende hulgast ehk kogumiku parimad lood (“Rüütellikkus”, “Kui me läksime vaatama maailma lõppu”, “Beebikoogid”, “Lumi, klaas, õunad”), kuid häid lugusid lisandus veelgi (“Pulmakink”, “Muutused”, “Shoggothi Vana Pentsik”, “Me teeme teile hulgihinna”).

Gaimani teksti iseloomustab ehk atmosfäär (puänt pole niivõrd oluline), fantaasia ja horrori vahel pendeldamine (ehk paari teksti võiks kogeda teadusliku fantastika võtmes) ning mäng eluloolisusega (enamvähem kõik lapsepõlvelood oleks justkui Gaimani enda kogemusest lähtuv (kelle siis muu, eksole) - mis näiteks Moorcocki teksti puhul saab õige sünge lisavärvingu). Fantaasia ja horrori puhul tuleb muidugi juttu töötlusi müütidest ja muinasjuttudest (Püha Graal, Lumivalgeke, ka Cthulhu). Vast mulle enim mokkamööda tõeliselt lühikeste ja heade tekstide kirjutamise oskus (“Beebikoogid”, “Nikolaus oli …”, “Ära Jaagult küsi”, “Öökullide tütar”), sest noh, väga lühidalt lummamine on ikka eriliselt kiiduväärt oskus.

Üks, mille kohta mul selle raamatu puhul puudub õieti arvamus, on Gaimani luule - on selline 20. sajandi modernismi laadis kirjutamine, aga ei originaalide ega tõlgete kogemine tekita minus erilist äratundmist millestki märkimisväärsest, pigem selline harrastusluule, mis elab autori nimest. No ulmeluule … ei kuulu just üldtunnustatud klassika- või nüüdisulme kaanonisse, (minu meelest) liiga väike kandepind, et tõelised lilled saaks sõnnikust võrsuda.

Pulmakink 6/10

Rüütellikkus 7/10

Nikolaus oli … 6/10

Hind 6/10

Trollisild 6/10

Ära Jaagult küsi 5/10

Kuldkalatiik ja teised jutud 5/10

Muutused 5/10

Öökullide tütar 5/10

Shoggothi Vana Pentsik 6/10

Tüdrukut otsides 5/10

Kõigest jälle maailma lõpp 5/10

Me teeme teile hulgihinna 6/10

Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga 5/10

Unenägude pühkija 6/10

Võõrad osad 6/10

Hiir 5/10

Kui me läksime vaatama maailma lõppu 6/10

Maitsmised 5/10

Beebikoogid 7/10

Mõrvamüsteeriumid 5/10

Lumi, klaas ja õunad 6/10

reaktor

Dulat Isabekov - Šojõnkulak (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Lugu traktoristide töisest elust (uudismaal?) ning nende töömeeste raskusest romantikat kogeda - sest noh, pole just palju naisi, kes puutuks kokku välilaagris elavate traktoristide brigaadidega. On paar kokka ja … arst. Aga nagu üks arsti armunud traktorist oma abilisega avastab, siis on naine oma südame hoopis kellegi teisega sidunud. Ning murtud südamega traktorist kaotab justkui meelemõistuse. Aga noh, üldiselt parandab aeg õige mitmed murtud südamete juhtumid.

Lugu pole sedavõrd sotsiaalkriitiline nagu Dosžanovi lambakolhoosi lugu - aga ehk ongi tegu selles, et lambakasvatajate elu on-oli üsna traditsiooniline, samas miski traktoribrigaad on enamvähem võõrastest kokku klopsitud ajutine kogukond. Eks siin jutus juhtu ka traktoristidel tööõnnetusi, aga eks ongi keeruline oodata öövahetuse kündjatelt lõputut filigraansust.

Fritz Leiber - Ebapüha Graal (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Lugu siis Hiire kättemaksust oma õpetaja tapmise eest … ning selle teostamiseks võtab ta kasutusele musta maagia - selle, mille eest ta õpetaja oli oma õpilasi hoiatanud. Aga noh, kuidagi peab Hiir oma naha päästma, sest ka tema kui õpilase elu jahitakse niisamuti.

Kui Fafhrdi eellugu oli pea kolm korda pikem tekst, siis sinna mahtus ka mitmekesisemat infot selle Nehwoni maailma kohta (kuidas üldse “nowhen” eesti keelde tõlkida?). Nii ei saa siin Hiire päritolust õieti midagi teada; draama hertsogi ja tütrega pole kindlasti samas kaaluklassis Lumeklanni tegemistega ja asendist maailmas. Noh, tumedat draamat on muidugi kõriauguni, aga see meeleheitlik kättemaksuoopus ei hakka minu jaoks õieti tööle.

ulmekirjanduse baas

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)

Sarah Pinsker - And We Were Left Darkling (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Naine näeb unedes last, oma last. Keda ta pole küll sünnitanud, aga see laps on tema (mitte kui omand, eksole). Vahel on laps imik, vahel vastsündinu, vahel mitmeid aastaid vana. Tal on sellest tundest, unenägudest keeruline oma armastatud abikaasale rääkida. Internetis on leht, kuhu on kirjutanud teisedki samasugused vanemad, kuid ta ei uuri seda lähemalt enne, kui ühel hetkel on laps lahkunud. Nagu teistelgi.

Ja nende vanemate lapsed ilmuvad välja Los Angelesi lähedal rannal: ookeanist ilmuvad mitusada last. Üle Põhja-Ameerika tõttavad nende vanemad sinna rannale, neid saab rohkem kui on lapsi. Meedia haistab järjekordset uudist.

Abikaasa jõuab samuti sinna rannale, nad on nüüd rahast lagedad ja töid kaotamas, kuid peategelane ei ole nõus sealt rannalt lahkuma, tema laps on seal veepiiril, ta ei saa lahkuda.

Jällegi üks atmosfääriline, õige painajalik lugu, mis ehk ulme asemel sobiks rohkem õõva žanrisse. Teksti mõne viite puhul on tunne, et ei suuda esitatud kujundeid lahti mõtestada (mis pagana O’Keeffe’i pilvelõhkujad?). Veider ja painajalik tekst.

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)

Roger Zelazny: Igikelts ja tuli

Roger Zelazny on mulle mitmes mõttes oluline autor.
Tema "Valguse isand" (hiirde kirjutasin samuti, pole sama tekst, mis Loteriis) on mu absoluutsete lemmikraamatute hulgas ning midagi samasugust ja samaväärset korraga ei tea ma üldse. Tähendab, sarnast ja üpris head ka mitte. 
Seisab omaette oma postamendil.

Zelazny Amberi-lugudega on mul keerulisemad suhted. "Amberi üheksa printsi" oli mu absoluutsete lemmikute seas, kui olin 17 ja just ülikooli astunud. 
Vihkasin sporti. Mõtlesin keskkooli lõpus, et jai! Vähemalt ma ei pea enam KUNAGI pikka maad jooksma!
Ent just tollal astusin suhtesse oma esimese meessõbra-taolise-tootega, tema hindas kõrgelt nii sporti kui vormis kehi, mina tahtsin talle meeldida - ja kui mõtlesin printsidele, sain paar kilomeetrit järjest joostud. Corwin, Julian ja Random mõtetesse ja läks. 
Neil oli raske. Mul oli ka. 
Öösiti tegin suitsu ja nautisin iga sigaretti "nagu armulugu" (kah tsitaat "Amberi üheksast printsist").

Tollal ei olnud internet veel selline kodustatud suur ja kindlate reeglitega loom kui praegu. Sain talle ligi ülikooli arvutiklassis, mis oli aga ööpäev läbi lahti, sest metsikud üheksakümnendad. Ning samas osutus selles metsikus netis metsikutel üheksakümnendatel võimalikuks leida Amberi-lugude viis viimast osa inglise keeles ja ma istusin kuu aega arvutiklassis kümnest õhtul mingi kellani (nt 4) hommikul, et lugeda. Läksin iga kord koju hunniku väljakirjutatud ingliskeelsete sõnadega, millele pabersõnastikust tähenduse taha otsisin, sest ega ma inglise keelt ka veel väga ei osanud, ja ülikoolis eriti ei käinud, sest olin VÄSINUD. 

Ajaks, kui need Amberi-sarja viis viimast osa lõpuks eesti keelde tõlgiti, oli mu amberivaimustus aga lahtunud. Phmt leian nüüd, et kaks esimest osa (printsid ja "Avaloni püssid") annavad laheda põhja, maailma ning tunnetuse, aga kõik edasine on lattide alt läbijooksmine ja suvaline fanfic võiks paremgi olla. 

Ja siis on "Needuste allee", mis oli nii šokeerivalt halb, et võtsin ta kümme aastat peale esmalugemist uuesti käsile, sest ei suutnud uskuda, et nii halb raamat mitte ainult et olemas on, aga Roger Zelazny kirjutatud. 
Teate, uskumatu. Lugesin uuesti läbi ja oli täpselt sama halb kui enne. NII halb!

Olgu, eelnev oli sissejuhatuseks, enne kui selle teose kallale asun nüüd.

Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut laiuv "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav.
Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani".
Ma kirjutan nagu torust tuleb, žanri panevad teised, kui tahavad. Minu jaoks ei muuda see midagi. Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!

Kas on siis head lood?

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia. 
On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah. 

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.)
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu. 

Terve raamat ... jah, võib lugeda küll. Tore, et selline eriti-kirjanikele asi ilmus. 

Reaktor

Sulepuru

Digital Nerdland

Tutkabaj Imanbekov - Sõda pole mäng (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Isa satub koos kahe noore pojaga oma lapsepõlvemaale ja - kui ilus on stepp, kui ilus on mets. Pojad nõustuvad, nad on aastaid kuulnud seda isa kiitust lapsepõlve kohta (nähtavasti on tegu linnas elava perega). Aga lapsepõlvemälestused tuletavad meelde ka selle aja, kui oli Teine maailmasõda, ning auul jäi noortest meestest tühjaks, naised töötasid põllul ja näljast polnud pääsu.

Hirmus aeg, sõda on kole, see on senini nüüdseks isaks kasvanud mehel kustumatult meeles. Sellepärast ei tee ta ka poegadele puust mängupüsse!

Et siis selline olukirjeldus kadunud lapsepõlvest ning Teise maailmasõja mõjudest kaugel Kasahhimaal. Kui ma ei eksi, siis märtsiküüditamise käigus saadeti sinna päris palju eestlasi. Muidu niisugune vähe mittemidagiütlev jutt.

Margit Lõhmus „Sterne“. SA Kultuurileht (2019)

Esimese hooga meenus mulle Rosa Liksomi „Ühe öö ekstaas“, sellesama sõnaosava, ent usalduslikult kõnekeelse/netikeelse mingisuguses nii-öelda teisesuses seesviibiva jutuvoolu tõttu. Ent niipalju kui ma ühe öö ekstaasist mäletan, kõige paremini mäletan seda mitte just vastastikusel nõusolekul, vaid pigem kogukonnaseadusil ja olengureaalsusel põhineva sündmusest põhjustatud raseduse likvideerimisega lugu, on „Sterne“ tegelikult oluliselt pehmem, turvalisem, kelmikamgi – siin võib end küll leida haiglast, aga kavatsused olid iseenesest head ning ka suvalisest vahekorrast või trepilabürintidega majast võib üldiselt lahkuda pelgalt „ei“ najal, isegi pilves seiklus Valka ei lõppe ülemäära traagiliselt, aga samas muidugi on ilustamata maailm siiski selline, kus „lollid libud“ vedelevad siiani kraavis ja ükski mees su elus ei vii sind traumapunkti ja kõik on nii kaugel ja nii kaugel üksteisest, olgugi, et lähedal.

Kahtlemata on tagakaanel välja toodud veritseva sugupoole seksuaalsuse käsitlus ja üllatav-veenev „erootiline hullus“ kindlasti õigusega väljatoodud ja sellisena nii plusspunkt kui lüngatäit kirjandusmaastikul. Teravus (ehk siis too mainitud hullus) seisnebki siinkohas ehk peaasjalikult esiteks mõnes mõttes sellise tütarlapseliku perspektiivi, mida harjumuspäraselt ehk seostataks romantiliste komöödiate, hingeliste eneseotsingute, salmikutesse õhkamise või millegi muu süütu ja siivsaga ühildamises joomingute, punkluse, narkootikumide, ekskrementide, moodsa kunsti loomise enesehävitusliku varikülje ning muidugi tolle siivsa neiu kuvandiga samavõrra sobimatu vahetu ja loomuliku seksivärgi kui hariliku elu osana kõikvõimalikes ebaharilikemas nüanssides; teiseks ja ehk isegi peamiseks on asi muidugi kõikvõimalikes kehavedelikes ja -eritistes ning vähemal määral ka elundites. Sest eks termosetäis sooja uuriini või virnade viisi täis menstrueeritud madratseid võiks ju ikka natuke vürtsi anda küll. 

Mina-naine võiks ontlikule väljastvaatavale pilgule nii mõneski loos tunduda selline kahtlane jommis parmnaine kusagilt pargist, aga siiski jääb see asi pigem sinna piiri peale, pigem on nii, et see on sellise kirjeldusnurga ja perspektiivi küsimus ka, sellise „meil on kõigil mingeid hetki“ küsimus, ning lisaks on läbivaks pingeks seksuaalsuse ja lähedusevajaduse vaheline vastuolu – lahkumine Sternest, kellega kõik ometi nii hästi klappis, kuid kehalistest funktsioonidest sõltuv klapp seksi ja fetišite osas sai rikutud ja nii ka muu, või siis üheöösuhte lugu, kus see seksi värk võib olla lihtsalt käepärane abinõu korraks kusagil mujal olemiseks või siis pöörane fantaasia raamatukogus (mina ei saanud jätta ette kujutamata TÜ raamatukogu) võtmaks voli teha kõigist kohalviibijaist seksuaalsed objektid, millest tahaks teistpidi ära tunda justkui ka soorollide ümberpööratuse vaibi.

Muidugi on sellist soorollide pehmet valgustamist mujalgi, kasvõi „Kättemaks lollile libule“, mille pealkirjast võib ju märgata, kui tahta, et seksuaalse promiskuiteedi hukkamõistetavus erineb pisut sooti, aga tegelikult on see lihtsalt jälle üks juhtumine ja kui sellist asja märgata võib, siis mite sellepärast, et see karjutaks välja vaid, et see on lihtsalt minahääle elureaalsus ja seetõttu niiväga lahutamatu loo osa...

Samas, ega mind tegelikult niiväga selline maailm lihtsalt niisama ei köida – see on nagu joomakirjandusega, et kord „Moskva-Petuškit“ on ju muhe, aga kui sarnast kraami ridamisi lugeda, siis saab kõigist neist peaparandusist, värisevatest kätest, pohmakatest ja kahtlase tarbimisohutusega substantsidest siiber ka. Kui sellest kõigest aga midagi sügavamat ja erinäolisemat tekib, siis muidugi pole joomarlus põrmugi viletsam kuliss kui mõni teine … „Sterne“ osas ma sellest punktist mingit õiget hinnangut anda ei tahagi, kui maagiline realism, siis maagiline realism. 

Mulle isiklikult meeldis too „Vulvaklubi“ lugu ehk kõige enam, jõudis mõnusalt ogara end samas vägagi loomulikuna mõjuva lõpuni. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis too uriinitermose lugu võis näiteks teisena meeldida, sest see oli oma kulult kah jälle nii loomulik... ja kolmandana meenub ehk käeluumurdude lugu, mis on jällegi nii loomulikult lähedusevajaduse ja distantsi ja naisperspektiivi ja … ah, no las olla. Kaanepilk klapib ka väga hästi üldisse teemasse.

Kui me ta maja juurde jõuame, ütlen talle, et ma ise sõidan nüüd koju. Ja ma ei ütle seda, ta tõstab mu ratta koridori ja ma panen selle lukku. Ta tõmbleb ja asjatab kuidagi nii palju, üritan näidata, et kõik on chill, tegelt ma tahaks olla tema kodus nii, et teda ennast ei ole. Kui ma praegu koju läheks, vanaema oleks juba üleval ja keedaks kohvi ja koer hüppaks üles. Ja ma jooks kohvi ja sööks munavõid jee. Kuulame muusikat, päris lahe muss, pikutame. (lk 29)

Ahjaa, ja seda raamatut on Loteriis kohe ohtralt loetud.  

Fritz Leiber - Lumenaised (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Sissejuhatuse järgi võib siis järeldada, et teksti puhul on tegu looga, kuidas Fafhrd oma kodupaiga nõidusest välja murdis laia maailma: 18-aastane nooruk, keda võinuks oodata ema ja pruudi järgijana suur tulevik oma Lumeklanni barbarite hulgas … aga teda painas ikka see, et mis küll on see põnev tsivilisatsioon lõunapoolsetes maades. Mille kohta lõunamaadest pärit külalised midagi head just ei räägi.

Loo pealkiri osutabki, millise nähtusega peab Fafhrd rinda pistma: omamoodi matriarhaat, kus naistel on käsutada külmamaagia, millega kontrollida neile alluvaid mehi (loos on küll tähtsal kohal üks vallaline piraadist pealik, kes “kasutab” sissetoodud orjatare, mistõttu ta pole kohalike külmamaagia otsese mõju all). Naistele on pinnuks silmas igal aastal põhjamaad külastav teatritrupp, mille koosseisus on ka meelad tantsijannad, kes juhivad meestelt tähelepanu eemale põhjamaa naiste võludelt … aga et see toimub vaid kord aastas ja paar päeva, on selline kõrvalehüpe vaevu-vaevu talutav. 

Kuid seekord on neil trupis niisugune naine, kellest noor Fafhrd (kõige mõjukama nõia poeg) ei suuda kuidagi eemale hoida ning nagu peagi noormees pealtkuuldes avastab, toodi see naine kohale vähe teistsugusel põhjusel kui vaid põhjalastelt raha välja meelitamiseks …. Mis viib siis Fafhrdi ränka konflikti oma vägeva ema, ambitsioonika (ja raseda) pruudiga, piraadipealiku ja tema käsilastega ning üleüldse kogu Lumeklanniga. Aga mis teha, lisaks tantsijanna võludele innustab noormeest eelkõige põgenema see lõunamaine tsivilisatsioon. Tulemuseks on …

Ühe tekstiga on muidugi keeruline anda hinnangut sarja kohta (no loeks siis kasvõi kogu raamatu läbi …). Fafhrd pole just kõige moraalsemate põhimõtetega tegelaskuju, samas muidugi see Lumeklanni matriarhaadi tegevus pole ka kuidagi “õilsate metslaste” laadis ühiskond (distantsilt saaks muidugi igatemoodi tõlgendada). Vähemalt pole tekstis sellist õõnsat paatoslikkust, mis mõjus mulle kuidagi pelutavalt Moorcocki Elricu puhul. (Ja kas Fafhrdi kadunud isa teema on kronoloogiliselt hilisemateski tekstides olulisel kohal.) Kirjanduslooliselt kindlasti oluline jutustus (kuigi tegu on hilisemalt kirjutatud nö sissejuhatava tekstiga), samas … nö mõõga ja nõiduse alamžanris (kasvõi “Swords and Dark Magic”!) kui ka sünkmorni järgijatelt on hulga paremaid tekste loetud.

“Fafhrd ütles: “Naised on jubedad. Ma mõtlen, et sama jubedad kui mehed. Oh, kas leidub laias maailmas kedagi, kellel on veenides midagi muud kui vaid jäävesi?”” (lk 86)

ulmekirjanduse baas

Cixin Liu - 2018-04-01 (Hold Up the Sky, 2021)

 

Lugu siis lähituleviku painetest. Mees on kahevahel - kas sooritada finantskuritegu ja selle tagajärjel olla 2o aastat vanglas või siis olla edasi korralik kodanik. Korraliku kodanikuna oleks ehk võrdlemisi tavapärane elu, kui aga panna oma tööandjalt “kõrvale” viis miljonit, kasutaks ta seda tasumaks uue geenimanipulatsiooni eest, millega saaks lasta eraldada endast vananemisega seotud geenid ning nii võita endale ligi 300 eluaastat (ehk siis hetkel 30-aastasel mehel oleks peale vanglakaristuse kandmist veel arvatavalt 250 aastat elamist). Kuid mees kõhkleb.

Sest ta on nii armunud ning mõte sellest, et ta armastatul pole võimalik igavesti elada (sest kes teab, mis tulevik veel toob!), noh, see murrab ju südame. Kuid õhtul naisega kohtudes teatab see, et ta jätab mehe maha: sest naine laseb end sajandiks sügavkülmutada. Odavam kui geenimanipulatsioon, hibernatsiooni ajal on elutegevus nii madal et vananed vaid aasta ja jällegi, tulevik peaks ometi parem olema. Mees ei räägi oma kuritegelikust plaanist ning paar ongi lahti murtud.

Mehe kõhkluste taustal on juttu virtualiseerimise süvenemisest ning virtuaalsete ühenduste soovist saada riikidega võrdset staatust. Või muidu … võiks tabada näiteks virtuaalne sõda (nagu mehe töökohas aprillinalja (vaata pealkirja: 2018年4月1号) tehakse). Eks see geenimanipulatsiooni võimalus tundub vähe uskumatu viisina eluea pikendamiseks, ent eks autori sooviks paistabki pigem olevat osutamine lähiaja ohtudele.

Dükenbaj Dosžanov - Kes vajab tarka nõu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Kurblik lugu maal elavast noorukist, kes tahab minna edasi õppima, kuid ema haiguse tõttu ei saa kodunt lahkuda. Kohalik kolhoosijuhataja võtab noormehe tööle … raamatupidajana. 

Teadagi, sellist ametit saab hõlpsasti töö käigus õppida ning noormees korraga hakkama kirjutama akte lammaste karjatamise, liha ja nahkade asjus. Kolhoos oleks justkui igati eesrindlik plaanitäitja, aga tegelikult näib kolhoosijuhataja juhtimine paras vusserdamine, mis ajab viimaks ka karjapidajatel kopsu üle maksa. Kõige lõpuks tulevad revidendid, ning nooruke raamatupidaja saab saatuslikuks viimased kolmkümmend sündimata talle nahka (karakultša!), mida esimehe naine vajab oma uue kasuka tarvis. Kas raamatupidaja pääseb sellest jamast puhta nahaga?

Et siis selline kriitiline lugu korruptsiooni asjus. Esimees on nagu miski trikster, kes teiste najal kõiksugu imetrikke teeb parema elu nimel ja, noh, omakandi ligimest ja ülemust tuleb aidata, nagu ikka traditsiooniks. Peategelase arengulugu on õige kurblik ning loo finaal jätab parajalt otsad lahti. Keeruline värk.

“Kord, olles seadusliku sadat rubla taskusse torkamas ja väljapääsu poole tormamas, peatas mind kassapidaja. “Teilt arvestatakse kvartalipreemiast villanormi kohustuse täitmata jätmise eest viisteist rubla maha.” Mis siis ikka … Kassapidaja torkas aga veel ühe paberi mulle nina alla. Muigas ise. “Selgub, et töötate kontoris veel ka naisterahva, tehniku koha peal …” lausus ta.

Läksin häbi pärast üle keha higiseks ning sööstsin otsejoones Altõnbala juurde. Ta viis mu kontori nurga taha, sülitas jalge ette maha, mis oli ilmseks rahulolematuse tundemärgiks, ja lausus mulle sosinal: “Sul pole ajupoolkeradega kõik korras, vennas. Ma soovin sulle, lontkõrvale, head, seepärast kirjutasingi tehniku palga sinu nimele.” Mul läksid silmad pungi: “Alteke, aga millest tehnik siis elama hakkab? …” - “Ära muretse: tema saab lasteaia kasvataja palka …” - “Alteke, kas siis meie osakonnal on lasteaed?” - “Kui ei ole, siis saab olema. Aga paberil on see juba olemas …” - “Ime küll, Alteke. Missugune ta välja näeb, see paberil lasteaed?” - “Ptüi, tobu! Rääkisin, tähendab, rajoonimehed pehmeks. Lapsed on lasteaia arvel, aga elavad esialgu, kevadeni kodus …”

Mnjaa, olin küll kümme aastat koolis käinud, määratu hulga tarkust läbi jahvatanud, kuid seda, kui palju keerdkäike rahvamajanduses on, ma varem ei aimanud.” (lk 7)

Neil Gaiman - M Is for Magic (2008)

 

Tegemist siis kogumikuga veidi nooremale kui täiskasvanutele; tekstid küll enamasti ilmunud autori kahes varasemas jutukogus (neist üks muidugi “Suits ja tuli”, tänu millele võimalik nii mõndagi siin ilmunud teksti ka eestikeelsena lugeda).

Tekstid pole niivõrd “titekad” nagu “Fortunately, the Milk”, pigem … ma ei teagi, ehk pole niivõrd õuduskirjanduse lähedased lood (samas, ära küsi Jaagult hinda, eksole). Ja ehk eeldavad lugejalt mõningaid teadmisi inglise kultuurist.

Üldiselt, on väga häid lugusid (“Trollisild”, “Rüütellikus”, “Hind” ja muidugi lugu tüdrukute moosimisest) ja siis minu jaoks keskpäraseid. Aga eks igaühele oma.

• The Case of the Four and Twenty Blackbirds • 5/10 

• Troll Bridge • 6/10

• Don't Ask Jack • 5/10

• How to Sell the Ponti Bridge • 4/10

• October in the Chair • 5/10

• Chivalry •  7/10

• The Price • 6/10

• How to Talk to Girls at Parties • 7/10

• Sunbird • 5/10

ulmekirjanduse baas

Sarah Pinsker - A Stretch of Highway Two Lanes Wide (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lähitulevikku paigutuv lugu Kanada noorest farmerist Andyst, kes jääb tööõnnetuses paremast käest ilma ning kui ta on haiglas teadvuseta, pannakse talle eksperimentaalne tehiskäsi, mis on pigem kõrgtehnoloogiline jäse kui käejäljendus. Kena küll, Andy õpib ajapikku taastusravi käigus jäseme impulsse nii käsitlema, et uus kehaliige enamvähem töötab ning elu võiks justkui jätkuda.

Ainult et kui ta oma paremat kätt vaatab, näeb ta vaimusilmas Colorados põldudevahelist maanteed (vt pealkirja): mis ilm seal on , mis toimub tee ääres põldudel, mis liiklus maanteel on. Andy pole kunagi Kanadast välja saanud, aga nüüd tunneb kihku minna sinna maanteele. Kuni ükskord kaotab ta teadvuse ning Andy ärkab uuesti haiglas, nüüd parema käeta.

Et selline tekst, kus eelkõige on atmosfäär. Farmer Andy, kes elab veidi teistsugust elu kui ta nutitehnoloogiat kasutavad vanemad; mees, kes ihkab kõike teha oma kätega ja tänu millele ta oma käe kaotabki … ja satub siis kõrgtehnoloogilisse jamasse. Mis aga samas avab noormehes justkui midagi uut. Omal moel paeluv jutustamine üht meest tabanud õnnetusest ja kuidas ta sellest välja tuleb, ikka omal viisil.

Meelis Kraft - Tagasipöördumine kummitavatele randadele (Saared, 2020)

 

Seekord on autor kirjutanud hirmsa laevahukuloo, kus meremees (või piraat) on osalenud varanduse otsingul, kuid varandust peitval saarel on kummaline ja õige koletu saladus.

Ühelt poolt meenutab see tekst veidraid rännulugusid, kus sajandeid tagasi rändurid ja meremehed kirjeldasid kohtumisi kõiksugu kükloopide ja merekoletist jms; teiselt poolt tekib kahtlus, et siin võivad kirjatüki taustal olla kõiksugu 20. sajandi vahetuse paiku ilmunud angloameerika hirmu- ja seiklushood, mida Fantaasia kirjastus on 20 aasta jooksul hoolega kirjastanud. Sest noh, kuni finaalini kulgeb tekst enamvähem fantastilise seikluse võtmes, loo lahendus läheb igati (seda on küll vähe vale öelda) ulmeliseks.

Jutukogu kolmas tekst ja jälle eelnevatest täiesti erineva laadiga (aga ikkagi - saared!), selline mitmekesisus on juba päris intrigeeriv.

Neil Gaiman - Mõrvamüsteeriumid (Suits ja peeglid, 2021)

 

Inglite ja deemonite ja kristluse teema mõjub mulle üsna pelutava lugemisvõimalusena (kuigi hiljuti lugesin üht päris head Gwynne’i fantaasiaromaani tiivulistest; kristluse asjus on superlux MacLeodi lugu), seega ka selle loo lugemine edenes mitte just innukalt. Kuid tehtud.

Lugu siis maailmaloomisest ja jumala pikaajalisest plaanist, mille käigus tuleb üks osa inglitest ohverdada. Kui nüüd seda lauset uuesti lugeda, siis … jah. Päris jabur teema, selgub, et peale inglite ja deemonite on veel üksikuid tiivulisi, kel pole paradiisis kodu ning kes pole jumalasse ega pimedusse (see tekitab minus muidugi kahetsust, et pole tuttav Ahasveeruse teemaga).

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Katkise torniga linn (Saared, 2020)

 

Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.

Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?

Karl May „Winnetou” (1990), „Winnetou jälgedes” (1991), „Winnetou surm” (1992), Kupar

Winnetou lugusid sai esimest korda loetud kahtlemata täpipealt õiges eas ning olen kindel, et seda esimest osa olen lugenud julgelt enam kui viis korda. Aga nüüdsel läbilugemisel tabasin end ühtaegu nautimas/kiitmas meisterlikult kokku pandud seiklusjuttu, aga ka mõttelt, et kas need lood ehk ongi ikkagi lõplikult ajale jalgu jäämas …

Nende raamatute juures on ikka köitev olnud esiteks tempokas seiklus ja teiseks tagasihoidlik ent otsusekindel Old Shatterhandi tegelaskuju, kes siis asjaolude kokkulangemisel metsikus läänes suure osa ajast igasugustele rohkem või vähem legendaarsetele tegelastele järgemööda muljet avaldab. Ja no tegelikult ka muidugi need rohkem või vähem legendaarsed tegelased ise ka. Scharli, ehk siis Old Shatterhand, olevat muuhulgas ka Karl May alterego. Või vähemalt nii räägib Wikipedia. Seega oli nimevalik – Karl -> Scharli ja jutustamine esimeses isikus otsene viide autorile endale, kes siis, nagu välja tuleb, on lisaks usinale kirjatööle Euroopas vahepeal ka poole kohaga metsiku lääne kangelaseks, sest patt oleks ju kõiki tema suurepäraseid andeid pelgalt tooli peal kössitamisele raisata ...

Aga see ajalugu ja tänapäev ... Scharli on küll suur „punanahksete vendade“ sõber ning valge inimese laastamistööle omavolilisele maahõivamisele ning lugupidamatusele vaadatakse ilmse hukkamõistuga. Teisalt jääb see hukkamõist vägagi poolikuks – lääne tsivilisatsiooni laienemine on kui progressi tõusulaine, mille pöördumatust on sunnitud „õilsad metslasedki“ tunnistama ja mida lõppkokkuvõttes ei seata suuremas plaanis kahtluse alla. Ka valgete taunimine jääb sellele tasemele, et mõistetakse hukka valged kriminaalid, aga neid teisi, sõltumata sellest, kas nad indiaanlastega laiemas plaanis õigusvastaselt käituvad või mitte, kaitstakse ja hoitakse „metslaste“ (kes muidugi kunagi ise midagi halba ei tee, kui mõni valge jätis neid sellele teele ei vii) rünnakute eest. Ja selline ülendati veel apatšide pealikuks ...

Tekib paralleel Hirvekütiga, kes ka mõistis nii paljutki hukka, mida valge inimene teeb ja oli ka indiaanlaste seas tunnustatud ning omas sõpru, aga lõppkokkuvõttes oli ta paraku kristlane ja pidi ta ikka ristiinimeste eest hea seisma sel ohtlikul ajal, mil põliselanike valduste hõivamine veel pooleli oli.

Kummaline lugu selle ajalooga, ühest küljest kauboid ja indiaanlased – tore lapsemäng, aga teisest küljest genotsiid ja häving, aeg, kus need teised, need teised ei olnudki päriselt inimesed ja kõik oli rokk (religioosselt on kõik korrektne), sest kristlus vs paganad, eksole.

Muidugi ei ole Winnetou raamatutes just väga palju adekvaatset informatsiooni selle kohta, millised eri indiaanihõimud siis ikka tegelikult-tegelikult olid ja kuidas see värk ikka päriselt seal metsikus läänes käis. Põhirõhk on ikkagi seiklusel, seiklusel pärisilma ainetel, või kuidas seda nimetada. Lisaks on tegemist kirjandusklassikaga vähemalt Saksamaal ja arvestades müüginumbreid läbi aegade (kui Wikipediat uskuda). Metsik lääs, kauboid ja indiaanlased, ongi ju mõnes mõttes nagu vampiirid ja libahundid – üks neid fiktiivseid maailmu, mis ammuilma oma elu elavad, üks taustsüsteem mitmesugust liiki kangelastegudeks. Winnetou lood, Westworld, Clint Eastwoodi teosed ja kasvõi näiteks Cowboy Bebop või Trigun animemaailmast on lihtsalt kõik erinevat liiki killukesed ühest fantaasiailmast. Ehk ei olegi siis ikka hullu, seni kuni anname endale aru, et mis on mis ja et päris apatšid ja Winnetou on omavahel samapalju seotud kui päris hunt ja libahunt.

(Ahjaa ... huvitav, miks Kupar otsustas järgida 30ndate tõlkes tehtud kärpeid? Kas päris Winnetou on siis liiga pikk ja veniv ja ma asjata nautisin siin meisterlikku seikluskompositsiooni ... või sisaldab see midagi sellist, mis juba 30ndatel eriti rahvusvaheliselt kohatu oli?)

((ja kuna see on paari aasta tagune lugemismulje, tegelikult, siis ma enam ei mäleta, kust ma tean, et kärpeid järgiti...))

Robert Jordan „The Dragon Reborn“. Tor (1991). The Wheel of Time 3

Eelmine osa seisnes siis võlupasuna ja kohutavast kurjusest läbi imbunud pistodaga üle terve maa kappamises, misjuures pasun (ja pistoda) suurem osa ajast pahalaste käes viibisid, meie seltskond mitmeks jagunes ja väga erinevaid teid pidi lõpuks samasse kohta ja aega jõudis. Sealjuures ka daamide seltskond, kes väga sobivalt rööviti ja vangistati ja toimetati abivalmilt samasse kohta…

Selle osa kulminatsioonis esineb üksjagu sarnasusi ning ka alguses jaguneb kokku saanud seltskond jällegi laiali – pistodahaige Mat ning noored Aes Sedai õpilased ehk Nynaeve, Egwene ja Elayne ehk kolmik ja pasun jõuavad Tar Valonisse, Valgesse torni. Kolmik muidugi ei tohi hingatagi oma tegelikest seiklustest ja nõnda käib rasvaste pottide küürimine käsikäes Egwene’i ja Elayne’i edutamisega ehk vastuvõetu auastme ja Aes Sedai sõrmuse saamisega, Mat ravitakse terveks ja lahutatakse pistodast, viimane koos pasunaga pannakse torni hoiule ja esimest, kui pasunapuhujakt, kavatsetakse ilusti kindlalt ja turvaliselt Amyrlini pilgu all hoida, et ta Viimases Lahingus vajadusel võtta oleks… noh, arvata võib, et Mat ise neist plaanidest küünevõrdki ei hooli ja kui kolmik värvatakse (mõnevõrra ähmase loogika alusel) Amyrlini poolt musta ajah’t jahtima aitavad nad Matilgi lahkuda, sest Elayne tahab oma emale tollega kirja saata enne kui kolmik uuesti tornist salaja jalga laseb ning ära Teari pahalasi püüdma suundub … või siis lõksu kukkuma – eks siis lõpus selgub kumb lõpuks.

Rand ja Perrin ja Moiraine konutavad Udumägede jalamil laagris ja ootavad ilusti paigal, et Moiraine jõuaks selgusele asjus, millest ta akadeemikuna teab muidugi üsna palju, kuid nagu raamatu kestel järjest selgub – praktikas on kangelaste teekonnad ja võitlus maailma pärast palju ebakindlamad, intuitiivsemad ja lihtsatest inimtunnetest ära rippuvamad, kui tema oma ennastohverdavas plaanimises ning katses maailmapäästmisprogrammi kuidagimoodi kontrolli all hoida taipab … ja nõnda läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Randile saab siiber – kõikvõimalikud unenäod ja etteennustamatu kontroll võluvõime üle ja fakt, et teda jahitakse – ning nõnda laseb ta öö varjus üksipäini jalga, hävitades teda jälitavaid põrgukoeri, kõlvates ta’vereni põhjustatud juhusesegadust, kus ühes külas praktiliselt kõik korraga abielluvad, teine küla põleb aga maani maha tänu lõputule jadale halbadele kokkusattumustele. Kõigi unenägudes terendab Callandor – võimas võlumõõk Teari kindluses, mida saab tema hoipaigast kätte saada vaid Draakoni uuestisünd ise – nagu ütlevad ettekuulutused. (Kuningas Arthuri legendid ja mõõk kivis ja niiedasi, eksole).

Unenägude maailm kipub olema järjest ülerahvastatum – Perrin avastab oma hundiunesid, Rand on millegipärast kah magades alatihti seal, eks selles ole vast oma osa pahalastel ning isegi Mat näeb aegajalt mingeid asju ja Egwene muidugi tegeleb oma ande arendamisega ning tuiab pidevalt seal ringi … rääkimata pahalastest, kelle skeemidest kah vilksamisi nii üht kui teist nähakse ning kindel võib olla, et isegi kui nähtu nägijale tol hetkel või ka hiljem otseselt midagi ei ütle, siis tähelepanelik ja hea mäluga lugeja saab peaaegu kindlasti ühe või teise asjaga hiljem otsad kokku viia (mina ei ole ei tähelepanelik, ega hea mäluga, muidugi, aga aitab ka kui olla sarja juba korra lugenud).

Nojah, nõnda seisneb see raamat siis põhimõtteliselt selles, et seltskond jaguneb nelja rühma, kes kõik paralleelselt Teari suunas sõidavad ja kappavad: Mat ja Thom, kolmik, Rand üksi, Moiraine koos Perrini ja teistega. Lisaks peategelastele kohatakse teel ka Aiel’e ning tehakse esmatutvused – Perrin kohtab ja vabastab Gauli; kolmik tutvub Aviendha ja Rhuarciga ning vastastastikku osutatakse üksteisele teeneid ning harjutatakse end polügaamia mõttega. Olulistest kohtumistest rääkides veel – Perrin kohtab Faile’i, ning kõigis suuremates linnades, millest läbi kapatakse näib nagu miskit valesti olevat…

Mat avastab Tar Valonist lahkumise käigus ka oma vastse mänguriõnne – esmalt täringutega kulda kokku ajades, tesmalt imekombel mõrtsukate käest pääsedes. Ühtlasi pobiseb ta ka aeg-ajalt vanas keeles, mille kohta pakutakse, et koduküla asemel paiknenud iidse kuningriigi vana veri lööb välja. Samuti mängivad nad Thomiga kivisid (mis tundub olevat küll väga go mängu moodi) ning Thom märgib, et kui Mat asja pisut tõsisemalt võtaks, võiks ta olla väga hea mängija. Ära märgitakse ka pistoda põhjustatud mäluaugud – kõik see eelnev siis on oluline Mati supervõimete kujunemisel, hilisemad lisandused üksi ei tee temast veel seda, kes ta on, vaid algpõhi on juba olemas, järgnevalt tulev on lihtsalt täiendus. Iseenesest on selline paljudest elementidest koosnev kangelaspõhi päris tore ning kui aus olla, siis on Mat vist iseg mu lemmiktegelane hetkel - nii Randil kui Perrinil on oma võimetega leppimine märksa traagilisem protsess.

Ka Perrin areneb edasi, käies pisut hundiunes ringi sehkendamas ning sepatööd meelde tuletades ja pikalt kirve ja haamri, kui tapariista ning tööriista vahel vaagides ning, noh, Faile’i ära armudes muidugi ka. Aga samas toimub tal oluline kohtumine ühe teise huntmehega, mis süvendab tema veendumust, et ta ennast hoolega tagasi peab hoidma ja selle veendumusega on seotud ka üks Egwene’i unenägu. Lõpuks jõuavad kõik muidugi Teari kindlusse kokku, igaühel erinev eesmärk ja erinev sissepääsutee, öise linna katustel on vahepeal rahvast rohkem kui tänaval ning toimub järjekordne kullimäng ja tagaajamine paari forsakeniga ja no ma ei hakka ütlema, kas Rand võtab siis Callandori ja kuulutab end Draakoni uuestisünniks või mitte ja kas Aielite The One Who Comes With the Dawn on kuidagi Randiga seotud või mitte … seda peate küll ise ära arvama…

1. The Eye of the World
2. The Great Hunt