Elektrivahvliküpsetaja ЭB 2Y4 (1974)

Teadagi, igati vingeid vahvleid saab just nõukogudeaegse riistapuuga … aga ma pole küll kindel, kas just see mudel oli kasutuses 1980. aastatel, kui lapsepõlves oli kokkupuuteid sellesinatste toodetega.

Igal juhul, brošüür on vahva kujundusega ja lühidalt informatiivne. Kui masin tööle panna, tuleb esmalt teha proovivahvel, et järgnevad ei kleepuks masina poolte külge! Ning masinal on koguni kondensaator, tänu millele selle töötamine ei sega raadio- ega televisioonisaadete edastamist! Ikkagi kosmoseajastu tehnika.

Autoriks oli tehas Volta. Illustratsioonide nimetu autor võiks tehnika poolest justkui tuttav olla … aga hetkel ei tule pähe, kes see olla võiks.

Sarah Pinsker – Bigger Fish (Made to Order, 2020)

Tekst, mis toob ühtaegu meelde Isaac Asimovi robotilood (kui ka Michael Swanwicki ühe lühipala) ja samas ka Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailma varjatuma poole (hmh, mõnele on see ehk liialt suunav viide teksti puändi asjus).

Tulevikumaailm, kus naftast vägevam kaubaartikkel on puhas vesi. Üks selle maailma vägevamaid on leitud vannist (milline vee üüratu raiskamine!) surnuna – põhjuseks vanni kukkunud telekas, mis tekitas tapva lühise. Ülirikkuri poeg palkab detektiivi välja uurima ta isa tegeliku surmapõhjuse. Detektiiv saabub kohale ja hakkab majapidamisroboteid küsitlema. Need vastavad … võimaluste piires.

Kena lühem vahepala eelmistele pikematele tekstidele; vähe vabameelne tõlgendus püha Asimovi robootikaseadustest (Hexarchate, eksole). Kergelt düstoopiline noir.

Ken Liu – Idols (Made to Order, 2020)

Tekst uurib sellist võimalust, kui oleks võimalik luua nö suurandmete ja isiklike märkmete abil sinust virtuaalne koopia; noh, näiteks kuulsuste tarbeks, mis siis suhtleks vajadusel austajatega jms. Lugu jaguneb kolmeks osaks, kus eri situatsioonide abil püütakse illustreerida niisuguste koopiate eri kasutusvõimalusi.

Esimene lugu on noormehest, kes üksikvanema lapsena üles kasvades avastab korraga oma reaalse isa, kes on küll mõne aasta eest siitilmast lahkunud. Ta kogub oma uutelt sugulastelt niipalju teavet kui võimalik (eriti hea, et saab ligipääse kadunud isa sotsiaalvõrgustike kontodele), ning … hakkab seejärel suhtlema taasloodud kadunud isa kujutisega, millel on siis programmeeritud niisugune algoritm, et võimalikult autentselt vastata: vastavalt olemasolevale andmehulgale.

Teine lugu läheb aga juuramaailma, kus juurafirma kasutab virtuaalsete teisikute loomist selleks, et uurida, milliste inimestega tuleb kohtusaalis kokku puutuda – näiteks advokaatide  või tunnistajate jne puhul. Selleks on neil infokaevandamismeeskonnad, kes erinevaid võtteid kasutades koguvad võimalikult mitmekesist teavet, et siis luua virtuaalne isiksus, mille peal katsetada erinevaid tehnikaid – ikka võidu saavutamiseks. Probleem siis selles, et niisugust võtet kasutavad teisedki firmad, mistõttu tuleb vale- ja eksitavat infot välja sõeluda jne.

Kolmas lugu on multimeediakunstnikust, kes pakub klientidele teenust (või õigemini elamust): võimalust kohtuda virtuaalse minaga (seda küll vastavalt sellele, kui palju ja millist infot selle portree jaoks sisestatakse). Tulemused on … pigem ehmatavad.

Omamoodi huvitav lugu sellest, mida võiks peale hakata suurandmetega, ja mida sellega manipuleerimine võiks kaasa tuua.

Tochi Onyebuchi - The Hurt Pattern (Made to Order, 2020)

Lugu maailmast, mis on kõikjal turva- ja taevakaamerate abil jälgitav. Peategelane töötab ühes valvekeskuses, kuhu jõuavad otseülekanded maailmas toimuvatest konfliktidest; tema ülesandeks on anda teada Aafrika erinevatest vägivallailmingutest – mille siis keskus müüb edasi meediale või millele iganes. Et Aafrikas toimuv on enam kui häiriv, palub ta end kodumaa ehk Ameerika jälgimisele üle viia.

See töö on tõesti rahulikum (aga pole ka aafrikalikku värvikat igapäevaelu); lihtsalt mõne aja pärast hakkab silma torkama, et korrakaitses töötavad robotid kipuvad keskmisest enam noori afroameeriklasi maha laskma. Ta asub seda lähemalt uurima – no kelle heaks need robotid tegelikult töötavad, milliste algoritmide järgi need õieti toimivad, kes/mis need üldse niisugusteks loonud on. Ja eks üllatusi tuleb.

Et siis selline lähitulevikku paigutuv poliitiline ulme. Tõsine värk.

Daryl Gregory – Brother Rifle (Made to Order, 2020)

Igal tavalisel aastal võiks see lugu olla valitud aasta parimate ulmelugude antoloogiatesse või miks mitte lühiproosa auhindade nominentide hulka. No tundub selline … üldinimlik ja samas konfliktne tekst, mis samas oleks ka loetav ka laiemale lugejamassile. Muidugi, võin eksida.

Lugu siis sellest, kuidas peategelasel ravitakse kuulist tekitatud peahaava, ja noh, aju ei tööta enam just tavapäraselt. Selle sai ta lähituleviku järjekordses India ja Pakistani vahelises relvakonfliktis, kus ühel rutiinsel reidil jäi ta rühm snaipri tule alla.

Et tegemist on tulevikumuusikaga, siis kasutatavad sõjarelvad on vähe arenenumad kui praegu – nii on peategelase nö käepikenduseks robot, mida saab saata enda ees ja mis mehe käsu peale tulistab jms. Peale mitme rühmakaaslase langemist saadab segadusest virguv mees selle roboti snaiprit hävitama – langevad snaiper ja mitmed kõrvalseisjad.

Loo toimumise ajaks on peategelane tagasi Ameerikas ja ta aju püütakse „õigeks“ keerata, ja peale mitmeid kuid hakkavadki invaliidil tekkima emotsioonid ning posttraumaatiline stress alustab oma tööd, mis ei rõõmusta mehe eest hoolitsevaid sugulasi.

Ühesõnaga, kõiksugu sellised märksõnad on mainitud, mis võiks teksti taasavaldatavaks muuta. Teksti parim osa ongi ehk need eksperimendid, mille abil püütakse peategelane normaalseks saada – et ta hakkaks taas valikuid tegema (sest ta kahetseb, et tema käe läbi hukkusid süütud; nüüd ta peab selle eest kannatama). (Miks üldse ameeriklased selles konfliktis osalesid, jäigi arusaamatuks.)

Eduard Vilde – Mäeküla piimamees (1970)

Romaan algab kui baltisaksa „Oblomov“, kui väikemõisnik uitab ja meeliskleb – kuni viimaks avastab naissoo kehalised võlud. Ja noh, et midagi saada, tuleb üldiselt ka vastu anda.

Mis siis viib Tõnu Prillupini, kes pragmaatiliselt mõistab, et lapsi sünnitanud kadunud naise noorem õde, kes nüüd abikaasa ülesandeid täidab, saab kasutada selleks, et kogukondlikul redelil tõusta mõned astmed kõrgemale – kui Prillup võtab vastu mõisniku pakkumise. Vaid see noor Mari ei taha kuidagi nõustuda olemaks meestele maksevahendiks ja mängukanniks.

Aga nagu tõejärgses ühiskonnas on kombeks, et kui midagi järjekindlalt pähe taguda, siis see viimaks ka käibele võetakse. Mõisnik ja Prillup saavad oma tahtmise.

Romaani mõistatuslikeim tegelane on kahtlemata Mari, vahend meeste ihade täideviimiseks. Kuid noor naine pole lihtsalt meeste lükata-tõmmata, meeste nõudmistega nõustumine jääbki lõpuni segaseks – on see järeleandmine Prillupi kuudepikkusele survele, soov elu paremaks saada (millele viitaks ka justkui romaani finaal) või lihtsalt … igavusest? Mari on ühtaegu pragmaatiline (erinevad otsused, mida ta vastu võtab seoses talupidamise, Prillupi ja tema lastega) kui ka kergelt libahundilikku laadi iseseisev naine oma tahtmistega (mis viib viimaks kasvõi sepa sajatamiseni).

Võiks muidugi mõelda, et meesautorina on Vilde loonud üsna lihtsalt mõistetavad mõisniku ja Prillupi tegelaskujud – nende ihad ja motiivid ja kahtlused pole mõistmise mõttes just psühhoanalüütilises mustas augus solberdamine. Aga samas see Mari, kas meesautor kirjutas huvitava naistegelase või jäi ta tegelikult jänni, seda ma meeslugejana ei oskagi üheselt hinnata (ning muidugi, erinevatel ajajärkudel hindaks ka teisiti, eksole). Tahaks ikka loota, et huvitav karakter (no ega siis kirjandusklassikasse igavaid tekste valita? Eksole).

Muidugi on piinlik tunnistada, et lugesin seda teksti alles nüüd. Tegu on huvitava romaaniga, aga kas tõesti on see senini koolis kohustusliku kirjanduse valikus? Vilde loomulikult rokib, aga kas nüüd sellises õrnas eas lugejate meeltes.

„Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotsalaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, - mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“ (lk 78)

Greg van Eekhout - The Wolf and the Manticore (The Book of Magic, 2018)

Americana rohkete maagiliste artefaktidega. Lugu sõjalisest vastuseisust Põhja- ja Lõuna-California vahel, kus siis põhjast pärit spioon töötab maagiliste artefaktide töötlemise tehases ning vahendab sellealast teavet oma riigile. Spiooni tabab üllatus, kui selgub, et erilise ninaga maagist ülemus on naise ammu idenfitseerinud põhjalasest spioonina – kuid ähvardamise või ametivõimudele üleandmise asemel soovib ta, et naine aitaks tal põhja põgeneda.

Neiu asub seda operatsiooni nö ette valmistama (kuigi tal pole aimugi, kuidas seda teostada), armub mehesse ja saab käsu ta tappa ning laiba põhja toimetada (kuivõrd selle maagi keha on kõiksugu maagiliste artefaktide manustamise pärast haruldasest maagiast tulvil). Seeasemel tahab spioon mehega hoopis Mehhikosse põgeneda – kuid nüüd satuvad Põhja ja Lõuna tegeliku maagiliste pihtide vahele.

Mitmest õõvastavast detailist (nt maagiline kannibalism või kehade modifitseerimine) hoolimata üsna lapsik jutt. Selgelt ameerikapõhjaline, aga samas see maagiline süsteem on nagu Potteri või Borgese imeolendite-põhine värk. Ja noh, niisama mingite mingite draakonite jms vehkimine Ameerika tingimustes mõjub minu jaoks vähe totralt.

Saad Z. Hossain - The Endless (Made to Order, 2020)

Humoorikavõitu lugu tehisintellektist, kes peale ametikoha kaotust pannakse enamvähem sõnnikut loopima ehk lihtsalt taristu toimimist kontrollima. Milline degradeerimine – Suva nimeline tehisintellekt juhtis varem suure lennujaama tööd, aga kui see üle osteti, sai talle ametikõrgenduse asemel sellise madalalaubalise töö transpordikorraldajana. Kuid vähemalt pääses ta elimineerimisest, nagu olevat juhtunud teiste samalaadsete ülevõtmiste puhul.

Vihane ja pettunud tehisintellekt hakkab oma uutele tööandjatele kätte maksma enda ja endiste ametivendade eest, valmistades keeruka kombinatsiooni, mis peaks tööandjast korporatsiooni lohku tõmbama. Kuid uue tööandja kasutatav tehisintellekt on hoopis teisest puust kui nö maapealsed rondid.

Tekst on selline lõbustavalt lööv, kuivõrd peategelase siseilm on selline … õige inimlikult kättemaksuhimuline. Eks siin ole ka idamaist hõngu, nii võrreldakse kosmosejaamades loodud tehisintellekte džinnidega ja peategelase üks kättemaksumonstrum on paras godzilla. Normaalne meelelahutus.

„Humans think fundamentaal reboot is like death. It’s worse. It’s more like your executioner kills your mind, then climbs into your body and despoils it from the inside, and as a coup de grace, sticks a completely new person in there and gives them all your shit. Corporate laws are pretty harsh on AI. There was a time they’d reboot us for traffic violations or jaywalking. Things have improved, but not that much.“ (lk 66)

Peter Watts - Test 4 Echo (Made to Order, 2020)

Hoiatuslugu sellest, kui tehisintellekt hakkab ehitama ise (enda tarvis vast mitte) roboteid – sest ta isegi tahaks olla robot, kel puuduvad igasugu inimlikud kartused ja piirangud. Nojah, tehisintellekti inimesest kaaslane pole sellisest isetegevusest üleüldse vaimustunud ning kaitseks võtab ette õige drastilise meetme. Kuid inimajust kümme korda kiirema ajutegevusega tehisintellekt pole ka just rumal, eksole, ta on inimese võimalikku käitumist ette näinud.

Et tegevus toimub mingit kuulaadset taevakeha uurides, võinuks see jutt pigem kuuluda Strahani eelmise aasta antoloogiasse „Mission Critical“ – kus muidugi on samas ilmunud üks minu poolt lugemata Wattsi tekst (noh, tegemist on autoriga, kelle tekste esmajärjekorras just ette ei võta). Igal juhul tubli tükk kõvaulmet, kus robot on küll sündmuste keskmes, aga ta siseilm jääb Prasadi kombel küll peaaegu käsitamata. Kuid see-eest, milline kammerlik ulmeõudus, eksole.

Viņa Jie-Min Prasad – A Guide for Working Breeds (Made to Order, 2020)

Humoorikas lugu nö noorest robotist, kes tutvub talle määratud robotist mentori abil robotielu tingimuste ja muude ühiskondlike oludega. Kui noor robot on igati lõbus ja seltskondlik ja naiivne, siis mentor … on õige tumeda taustaga sahkerdaja. Noor robot muudkui vadistab oma senise tööelu kummalistest juhtumitest ja tööandjate ebaõiglasest kohtlemisest, mentor valmistab teda salamisi ette … omaks tarbeks (või siis hoopiski – aitab tõsta robotite klassiteadvust!).

Igal juhul, jutukana vormistatud lugu on mitmeti lõbus, kõik need noore roboti juhtumised koerte ja pesukarude ja inimeste ja tööandjatega. Lugedes meenus Prasadi eelmine robotilugu ja Kritzeri kassipiltide jutt; aimamisi võiks viidata Murderbotilegi ehk (kuigi neid ma pole senini lugenud). Igal juhul, sellele robotiantoloogiale igati meelelahutuslik sissejuhatus.

Alo Särg „Talinna mõisad ja mõisnikud“ (2010).

„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)

Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.

Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.

Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...

Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.

Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.

Theodora Goss - The Strange Case of the Alchemist's Daughter (2018)

1890. aasta Londonis lahti hargnev põnevuslugu toob lugejateni mitmete klassikaliste õudusromaanide ja põnevike (Jekyll & Hyde! Frankenstein! Moreau! Rappaccini!) telgitagused, millest selgub, et (kuri)kuulsad eksperimenteerijad armastasid eriliselt oma katseid teha noorte neidudega (muuhulgas siis tütardega). Ja nüüd … leitakse Londonis järjest noorte neidude laipu, millest on eraldatud erinevaid kehaosasid. Scotland Yardi aitab muuhulgas Sherlock Holmes, kes saab endale õige ootamatud abilised ehk nende eelmainitud leiutajate tütred või loodud neiukesed, kes sarnast elukogemust kogenuna  panevad seljad kokku (põhjuseks seegi, et paistab, et nende mõrvade sooritajad on muuhulgas sihikule võtnud need õnnetud neiud – aga miks, selgub romaani jooksul).

Nojah, selline minupoolne sissejuhatus on enam kui kobav, aga ei taha lugu kah spoilerdada. Igal juhul, Goss mängib teadatuntud kirjandusmütoloogiatega, aga lisab neile omapoolse (eba)inimliku külje. Ka Sherlock Holmes pole miski üleinimlik geenius, nagu selgub, kulub talle neidude kogemused ja terav silm vägagi ära, et erinevaid niidiotsakesi ühendada üheks veidraks vandenõuks.

Olles Gossi lühiloome austaja, tundus algul see romaan vähe leigema tükina, aga eks sellesse maailma tulebki sisse elada, ega autor seda lihtsamaks ei tee: muuhulgas kasutab autor üsna ebapopulaarset võtet ehk teksti on sisse pikitud tegelaste tagasivaatavad kommentaarid – mis ühelt poolt muidugi tutvustab lähemalt seda õnnetute neidude kampa, teiselt poolt annab märku, et küll kõik kuidagi laheneb (muidugi, autor võinuks siin lugejatele ninanipsu teha).

Eks siin üheks teemaks olegi kergelt võrdõiguslikkuse küsimus, vähe irooniliselt mõjub ühe peategelase mitmel korral rõhutamine, et „juba on 1890. aasta ja noortele naistele on nii mõndagi lubatud“ … aga jah.

„It was a strange experiene, dressing as a man. Everything felt diferent, everything buttoned a different way. But when she had put on the shirt and trousers, she realized what freedom they would give her. How easily she could move, without petticoats swishing around her legs! No wonder men did not want women to wear bloomers. What could women accomplish if they did not have to continually mind their skirts, keep them from dragging in the mud or getting trampled on the steps of an omnibus? If they had pockets! With pockets, women could conquer the world! And yet she felt, as though in putting off her women’s clothes, she had lost a part of herself. It was a confusing sensation.“ (lk 191)

Michael Swanwick – Foresight (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Swanwicki lugu on õigupoolest jutustamise stiilinäide – autor nimelt kirjutab lugu tagurpidi ehk algab mehe surmaga ja lõppeb aastataguse surmaotsusega, muidugi, loo lõpust alguseni jutustamine pole teab mis ilmaime, aga autor teeb seda veidi keerulisemalt kui tavaliselt: erineva pikkusega lõigud muidugi signeerivad erinevaid sündmusi, aga Swanwick on seda veel täiendanud – ka lõik ise kulgeb lõpust alguseni ning see on juba keerulisem kirjutamisvõte kui muidu.

Iseasi, kas selline kirjanduslik tour de force jutu sisulist külge kuidagi parandab, ka selle teksti puhul on sisu vormiga kas võrdne või jääb allagi – aga noh, tore narratiivne jõuproov ikka.

Gene Wolfe – The Magic Animal (Wizards, 2008)

Wolfe esitab õige veidra loo kuningas Arthurist ja võlur Merlinist, aga seda siis väänatud vaatenurgast (jajah, viimasel ajal on midagi sarnast loetud nii Aldissilt kui Gaimanilt). Ehk siis tüdruk, kes oskab loomade ja lindude ja elajate keeli, satub ratsaõnnetuse tagajärjel maagilisse metsa, kus teda oodataksegi: et ta näppaks ühe poisi ja tooks selle haldjate juurde õppima (kellest võiks siis omakorda kasvada Merlin).

Tekst on jutustatud auklikult, lisaks ajalistele aukudele (ühtaegu liigutakse ajas edasi, ent tagasi – sest tüdruk on tänapäevast ning Artur-Merlin teadagi vähe müütilisest ajast) peab lugeja poole lause pealt kohanema teemamuutustega. Kiusatus oleks seda pidada unenäoliseks tekstiks, kus tavaloogika korrastatus peab alla vanduma loo (?) stiihiale (kui see on nüüd kuidagi arusaadav mõte?).

Teksti mõistmisel on minu jaoks probleemiks muidugi see, et senini on puudunud suurem huvi Arthuri ja püha Graali jms vastu, mistõttu jäävad loo finessid minu jaoks tabamatuks. Aga see unenäoloogika ja narratiivne stiihia, see on tegelikult hea vaheldus tavapärastele lugemiskogemustele. Eksole.

Rachel Pollack – Song of Fire (The Book of Magic, 2018)

Tegemist siis Jack Shade’i nimelise tüübi jutumaailmaga, kus siis meile tuntud reaalsuse kõrval või paralleelselt eksisteerivad teispoolsused ja muud üleloomulikud reaalsused. Jack Shade ja teised temasugused Rändajad on võimelised nende maailmade vahel liikuma ja sõnumeid vahendama neile, kel selleks vajadus.

Selle loo teemaks on erakordne juhtum, et džinnide elujõud on kustumas, kuna neid toitvad Kallistochoi laulmised on korraga lõppenud. Džinnid palkavad Jack Shade’i uurima, mis selle vaikimise põhjustas ja kas Kallistochoi saaks tagasi laulma. Nagu ikka, tegemist on ilmraske ülesandega.

See tekst meenutas mingis mõttes gringode vanu krimkasid, kus detektiiv lösutab tihti oma kontoris ning kliendid käivad seal oma asju ajamas; et selline maagiline noir või nii. Jack Shade on muidugi igati traagiline kangelane (mingi aeg tagasi juhtus sedasi, et poltergeistiks moondunud tütar tükeldas oma ema), kes samas on igati hinnatud tegelane nende seas, kes teavad neid eri reaalsusi; mistõttu just valitaksegi selleks, et võimalusel džinnide elutuli taas lõõmama saada … aga see on keeruline.

Eks võimalusel loeks sellest maailmast ehk veel mõni lühiloo, ehk küll veendumaks, et pole just minu maitse. Küll võiks see vast meeldida neile, kes naudivad Butcheri ja Brusti eestindusi.

Ysabeau S. Wilce - "The Biography of a Bouncing Boy Terror, Chapter II: Jumping Jack in Love“ (The Book of Magic, 2018)

Fantaasiarikas lugu imeliste saabastega mehest, kes peale saabaste abil sooritatud kõiksugu vargusi rikkaks saanuna avastab, et ta elus on tühi koht: tal pole naist, kellega rõõme ja muresid jagada (küsitavaks jääb, kuivõrd ta ise on valmis teist inimest kuulama; tegelane ei tundu just empaatiat omavat). Hakkab siis armastust otsima … mitte küll edukalt, kuivõrd öösiti imesaabaste abil magamistuppa kargav mesikeelne mees pole just kõige meeldivam kandidaat südamemurdmiseks.

Viimaks pöördub ta müüdavate naiste patrooni poole, kes on nõus teda õige inimeseni juhatama – tingimusel, et mees tagastab talle varastatud papagoi, mis on omadega sattunud kohaliku patriitsi loomade kogusse. Ja patriitsiga ei jamata … kuigi varas on juba kogemata temalt midagi varastanud ning võimukandja on oma verekoerad (õigemini küll vereskorpionid) saatnud välja selle nurjatu varga elimineerimiseks. Armuhull varas murrabki lossi, kus parasjagu on toimumas enneolematu pidu patriitsi tütre auks.

Nagu algul öeldud, autor on loonud üsna rikkalikult fantastilise maailma, detailide pillavus jätab aga peategelase kuidagi … elutuks, või noh, miks peakski ühele ennasttäis vargale pöialt hoidma, seega jätab peategelase mure ja saatus vähe leigeks.

Marju Lauristin “Punane ja sinine”. AS Eesti Ajalehed (2010)

Tunnistan esimese asjana ausa, et kuna raamat koosneb kahest osast – eluloo pool ja publikatsioonide valik, siis ma seda publikatsioonide osa pigem sirvisin diagonaalis. Seda nüüd mitte sellepärast, et huvitav ei võinuks olla – muuhulgas sisaldub siin ka sotsioloogilisi uurimusi eestlasest raamatuostjana või kirjanduskriitilist teksti Mati Undi kohta jne –, aga kõigesse siin maailmas alati süveneda ei jõua.

Ka kiirkäik läbi Eesti ajaloo, isiklikus, kuid siiski piisavalt asjade keskel olevas perspektiivis, on vahel samuti värskendav ja kasulik. Sümpatiseeriv on asjade kahe silmaga vaatamise mõte, koostöö ja dialoogi olulisus, väärtustele tähelepanu pööramine jms. Kahtlemata sobib selles raamatus sisalduv eluloojupp ka täiendavaks lugemiseks poliitikahuvilisele, näiteks Kalle Muuli raamatute kõrvale (üks intervjuu temaga on ka ära toodud), sest kõik see taasisesesvumise võimalikkuseks tegemine ning kaasnevad telgitagused on kahtlemata lisaks üldisele ajaloole ka praeguse Eesti poliitika algusaegadeks.

Lapsepõlvelugude põhjal jäin aga pikemalt mõtlema selle asjade maailma üle. Lauristin kirjutab, kuidas 50ndate lapsepõlve defineeris suuresti veel eestiaegsete asjade ja lapsemängude ilm, puhkepäevist küsimata hommikust õhtuni rakkes olevaid vanemaid asendasid vanatädid, kes olid samuti eesti- või suisa tsaariaegsed. Kuskil raamatus oli veel, üsna hiljuti, justnimelt sellistest vanadest naistest juttu, kes veel mõnda aega kandsid endaga seda vana maailma kaasas, oli see ehk “Lugusid vanast Narvast”? (Ahjaa, viimastel aastatel loetute seas oli ju ka too luutuberkuloosi raamat, ilmneb, et ka Marju Lauristin viibis lapsena pisukest aega Metsakooli sanatoorses koolis … sealt ma ikka mõnikord, kui on olnud pealehakkamist pikemat uitamist ette võtta, olen mööda jalutanud.)

Lauristini lugu algab aga üldsegi sugupuust ja siis sellest segasest 41. aastast, millest tänase päevani ei tea, ega pole kusagilt ka teada saada, kuhu tema isa, keda ta ise ei mäletagi, aga kelle nime ta on juba põhimõtte või trotsi pärast alles hoidnud ka läbi mõlema abielu, siis ikkagi sai ja maetud või jäetud on.

Ja mulle väga meeldis rõhumine koostöö vajalikkusele ning nn mõlema silmaga vaatamise olulisusele. See tähendab siis katset aru saada ja silmas pidada erineva kogemuspagasi ja nägemusega leeride/inimeste vaadet maailmale, ning seda võtta kui tõsiasja vms, noh, mida see ju alati paratamatult ka on. 

Kindlasti väga põnev ja valgustav on Sotsioloogialaborit ning ajakirjandusõpet puudutav osa. Nõukogudeaegne reaalsus on ikkagi midagi sellist, mille mõistmiseks praegusest ajast vaadatuna ON tarvis eraldi jõupingutust, et enese jaoks taasluua mingisugune arusaam taustsüsteemist. Siit raamatust saab selleks jällegi mingisugust aimu juurde. Uudislugude kirjutamise ja lugemise praktika – pealtnäha tähtsusetusse olmesse reaalse sisu sissepõimimine jms tuletas meelde seda Põhja-Korea kunstnikku (ärapõgenenu, siis, ja ma kuidagi ei suuda nime meelde tuletada), kes oma näitusel Lõuna-Koreas muuhulgas eksponeeris ka Põhja-Korea riigipea portreed ja mille peale külastajad olid nördinud, et mis propaganda see veel on. Aganoh, point oli, et suure juhi ja liidri autoriseerimata kunstiline kujutamine oli Põhjas surmaähvardusel keeratud ja sellise pildi eksponeerimine ja üleüldse maalimine seega hoopis äärmusrebel värk.

Lõpetuseks aga midagi elupõlistele raamatukoidele:

“Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. /.../ Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut “Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassi käitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi, et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti, läksin teise juurde...” (lk42-43)

James S. A. Corey - Leviathan Wakes (2012)

Igati meeldiv ulmeline meelelahutus, kus ei tule möllust puudust ning peategelased on kenasti okkalised kangelased – tõsi küll, neist huvitavam on ehk Miller oma võrdlemisi imeliku kujutlusliku suhte pärast Juliega (kes siis … nojah).

Aga jah, möllu on. Pommitatakse laevu ja taevakehasid, toimuvad massimõrvad ja tänavalahingud – meie Päikesesüsteemi tulevikus kolmeks jagunenud inimkond pureleb üksteisega kõvasti. Sest üks äriühing on võtnud pähe uuendada inimkonda tundmatult tsivilisatsioonilt saadetud biorelvaga – ning tulemuseks on midagi õige koledat.

Kui Milleri puhul sai mainitud pigem haiglaslikku kiindumust Juliesse, siis eks Holdeni üsna üheplaaniline õiglustunne põhjustab samas (mehele soovimatult) üha eskaleeruva sõjalise konflikti maalaste, marslaste ning kaugemata kolooniate vahel; eks sellise südametunnistusega võib olla päris jõhker elada. Aga jah, Rocinante laevnikud ja see endine turvaspetsialistist Miller … ei saa öelda, et nad oleks loodud autorite poolt lugejatele vastakaid tundeid looma on ikka selline positiivsete tegelaste kamp.

On muidugi mõistetav, miks sellest raamatusarjast seriaali vändatakse, rõhk on ikka kõiksugu tegevuse kannapööretel ja hoogsa galopiga lennatakse üha grandioossema katastroofi suunas. Õrnalt vaevab küsimus, et mida sarja järgmised raamatud õieti pakuvad, kui juba avaraamat lõppes sellise pauguga. Hakka või edasi lugema.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley - The Women of Our Occupation (Meet Me in the Future, 2019)

Ehk oleks võimalik seda lühilugu nimetada feministlikuks: ühiskond satub võõrvõimu okupatsiooni alla, aga okupeerijateks osutuvad naised. Vastupanuliikumiste eri vormid surutakse jõhkralt maha ning eelkõige kannatavad selle all mehed. Kuniks siis okupatsioon jõuab ühiskondliku olukorra nö normaliseerimiseni – elu tahab elamist, eksole.

Lugu on jutustatud noore poisi vaatepunktist, kes siis püüab perega kohaneda uutes oludes. Ühelt poolt tunned lugejana muidugi kaasa pere kannatustele (sest eks nemadki saavad vastu pead), kuid teiselt poolt – milline see okupatsioonieelne ühiskond õieti oli? Hurley ei jutusta seda just puust ja punaselt, nö didaktilist võrdõiguslikkust jutustades, vaid kuidagi … huvitava kiiksuga. Või noh, kui „huvitav kiiks“ võiks muidugi olla okupeeritud kogukonna kannatuste kirjeldamine; aga samas see sugudevahetus on huvitav nüke: miks peaks naistest koosneb sõjavägi teisiti käituma?

Megan Lindholm - Community Service (The Book of Magic, 2018)

Lindholm jutustab noorusliku loo võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega – eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama, aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja mis temaga siis … juhtub.

Ainult et nagu narkar avastab peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …

Mingil moel päris mõnuga loetav (või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.

Nikolai Bulgakov “Ma lähen õue”. Perioodika (1980), tlk Toomas Kall

See raamat pudenes mulle raamatukapist pähe, ei teagi, kuidas ja kust ta sinna üldse sattunud oli. Nikolai Bulgakovist kuulen ka esimest korda, niipalju on öeldud, et tegemist tubli humoristiga, aga eesti keeles ei näi rohkem (raamatuna) avaldatud olevat.

Tegemist on tagasivaatega 50ndate aastate lapsepõlvele ühes Moskva hoovis. Astrid Lindgren olla öelnud oma raamatutest rääkides kuidagi midagi sellist, et tema seisab kirjutades laste õiguste eest, mitte ei aja didaktilist ülalt alla täiskasvanuasja. Minu meelest on sarnast oma noorema mina, ning sellest laienevalt ka laste õiguste eest seismise ja mõistmise vaimu tunda ka selles raamatus. On lapseks olemise pidurdamatut lusti, kirge ja iseenesestmõistetavust, on ka täiskasvanute tobedust, headust ja hirmsust ühekorraga ning on tagasivaatavat tarkust kahte maailma lepitada, meeldetuletust, kui tähtis asi on üks kolisev tõukeratas ja kui rumal on selle peale pepsilt pahaseks saada paljalt seetõttu, et oled ise kaotanud võime tõeliselt vaimustuda jäätisest või šokolaadist või kõigist neist mustmiljonist asjust, mis lapsed tõsiselt elevile võisid ajada, kuid mis täiskasvanu jaoks, hoolimata nii kauaoodatud volist neid kõiki asju omatahtsi saada või teha, on kaotanud suure osa oma särast.

Lisaks on üht-teist humoorikaid või niisama olustikuliselt huvitavaid pildikesi ja juhtumisi ning tegelaskujusid; on ajaloo hõngu - kõik see ühiskorterite ja timurluse värk või keldriasukad, mängud mida mängiti; on ühiskondlikku reaalsust ja inimsuhteid taamal.

Vahelduseks tore lugemine, tekkis kohe tahtmine paremini meeles pidada ja meelde tuletada, et mis tunne oli laps olla. Kuidas see salmike nüüd oligi … “väike väänik, anna asu ...” - küll see Pipi oli nutikas.

Kuigi, siin ma siis nüüd olen, üritan välja mõelda, et kas töölaua kõrval valju mussi saatel tantsu vehkiv mudilane mahub kategooriasse "ja mängimiseks on ju nii vähe aega ja see oli nii põnev, kuidas ma nüüd siis pisuksest lärmi välja ei kannata" või kategooriasse "vaikus majja, lapsed ei lärma kui täiskasvanud inimene tööd teeb ja kanapiss ja muu taoline". Sest, noh, laste õiguste kõrval ei või vist ikkagi täiskasvanute omi ka päriselt ära unustada. Miks kõiksugu õilsad ideed teoorias alati oluliselt selgemad ja lihtsamad on kui praktikas ... ;)

Järgnev tsitaat aga, ma mõtlen, selgitab osaliselt ka näiteks seda, kuidas uudistetööstus töötab. Tegelikult olen ammu täheldanud, et kui mõne täiskasvanu käitumine kummaline või arusaamatu tundub (olgu indiviidi v ühiskonna tasandil), siis piisab sellest, kui mõelda asjaosalised 3-aasasteks või nii ja kohe on pilt palju selgem ... (eneseanalüüsis on see aga suisa kõrgem pilotaaž juba).

Kõige toredam, kõige vaimustavam, kõige magusam asi, mis meie elus ette tuli, oli  o o t a m a t u  s ü n d m u s.

Isa tuli järsku töölt, käes mitte lihtsalt portfell, vaid veel mingi suur karp! Misjaoks karp?! Karbis peab midagi olema?! Ongi! Karbis on TOLMUIMEJA! Nüüd on meil kodus tolmuimeja!

Või olime oma protfellid kokku pannud, tükid (mõistlikul määral) selgeks õppinud ja vantsisime nüüd läbi pimeda talvehommiku kooli, juustumaitse suus.

Samas jooksis keegi meile ülepeakaela vastu ja karjus:

“TUNNID JÄÄVAD ÄRA, KOOLIS LÕI KÜLM KATLA LÕHKI!”

Ise vaimustusest kõhuli kukkumas...

See juba oli midagi!!

Või tuli keegi ja ütles:

“SELLEL VEERANDIL KÄSTI TÄITEKAD KAASA VÕTTA. HAKKAME TÄITEKATEGA KIRJUTAMA!”

Ega midagi!

Kord, kui päike paistis ja juhtus olema pühapäeva ja kõik olid kodus, ärkasin ma üles ja kuulsin teisel pool ust tasast juttu – teised mõtlesid, et ma magan – ning tegin ülevoolavast heameelest niimoodi. Paning end hiirvaikselt riidesse, lükkasin akna lahti, hüppasin meie kõrgelt esimeselt korruselt alla ja lendasin üle keldriaugu aeda. Jooksin ringiga tagasi ja andsin kella!

Nemad tegid lahti, aga mina tulin väljast ega maganudki! Ilmatu vahva!

Kui on ootamatuid sündmusi ja miski läheb teisiti kui ette nähtud, siis purskuks nagu elu allmaanire pinnale. Ja kohe on, millest rääkida. (lk 27-28)

Urmas Vadi – Elu mõttetusest (2019)

Paistab, et Vadi jätkab „Neverlandi“ lainel ning püüab omal moel üldistada seda 21. sajandis elamist. Sellest raamatust ei kooru küll tammsaarelikku või kivirähklikku laia tähendusvälja, sest juba teose pealkiri … nullib sellise võimaluse – igasugune positiivse programmi puudumine toidab vaid intellektuaalset nihilismi. Mitte et see kuidagi taunitav oleks, kaugel sellest.

Mingil moel võiks seda tekstikogumit nimetada fiktiivseks kohapärimuseks – kuigi, kas koht kui selline on siin tingimata oluline, tegelased on lihtsalt piiritletud ühe kindla kohaga, kus siis minajutustajast kroonik püüab nende eludest jutustada, sekkudes rohkem või vähem toimuvasse (nojah, kroonikul võiks olla laiem silmaring, rohkem ühiskondlikke üldistusi; mõelda vaid, millist ebainformatiivset juttu oleks võinud Läti Henrik samal moel ajada). Samas ei saa öelda, et kroonik esineks kõiketeadja pilguga, see häda ja vaev, mis siit lehekülgedelt vahel vastu vaatab, lähtub ikkagi kroonikust endast (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne) – mis võiks muidugi nullida selle kroonika pealkirja paikapidavuse. Kuigi, kas peaks.

Ühesõnaga, kohapärimus tuletab muidugi meelde Mats Traadi „Harala elulood“. Aga … Vadi raamat liigub ikka elu mõttetuse lainel, kus inimeste hädasid põhjustavad lapse või lemmiklooma sarnane nimi või eksnaise silikoonrindade eest õiglane tasumine. 21. sajand ja heaoluühiskond ning sellega kaasnevad elulised mured, eksole. Ehk siis üksildus ja kontaktivõimetus (või siis inimliku suhtlemise asemel suhtlemisõpikute ja -koolituste mudelite kasutamine).

Aga jah, midagi mustema huumori sõpradele.

ekspress