13 detsember, 2017

George R. R. Martin - The Sons of the Dragon (The Book of Swords, 2017)



Kui rüütlilood on noortele, romaanisari laiale lugejaskonnale, siis need jutustused Targaryenide kuningasoo ja Seitsme kuningriigi ajaloost on eelkõige andunud fännidele - tegemist on siis kroonikalaadsete ülevaadetega, kus jutustajaks on anonüümsed ajalookirjutajad. Kuivõrd ajaloo kirjutamine pole kunagi neutraalne ning loo jutustajagi tunnistab mitmel puhul, et vahel pole usaldusväärseid allikaid, eks siis see lisab jutustusele oma pitseri - nii nagu romaanisarjagi puhul saad erinevatelt jutustajatelt toimuvast vaid nende vaatenurga.

Põhimõtteliselt on ühes sellises Targaryenide loos kondenseeritult olemas kogu “Jää ja tule laulu” mahus sündmustik, kui mitte enamgi, sest näiteks see jutustus hõlmab mitut aastakümment - tõsi küll, siin on lõpuks rõhk Maegor Julma kuuel valitsemisaastal. Ja kuivõrd tekst on tihendatud, siis seda enam torkavad silma esiletoodud… juhtumised. Nii on siin neljakümnel leheküljel üsna vägev popurrii kõiksugu mässudest, vennatappudest ja intsestidest ning muidu grandioossetest jõhkrustest. Et siis Martin ja Targaryenid ja Westeros kogu oma pahelisuses. Lehekülg lehekülje järel läheb tekst aina… hullemaks, lõpuks vangutad päris hooga pead kui Maegor saadab korda järjekordse ainuvalitsejale omase teo. Igal juhul, verd lendab siin palju.

Kuigi olen seni lugenud Targaryenide jutustustest vaid ühte, aga kui mälu ei peta, siis see tekst paigutub kõige kaugemasse aega ehk siis peale seda kui on Targaryenid on Westeroses ülemvõimu saavutanud. Dragonstone on küll nende peamine pesa, kuid King’s Landing on valitud uueks pealinnaks - ning selle jutustuse ajal on alanud sealse kindlustatud kesklinna ehitamine (mis romaanisarja ajaks on ositi juba mahagi jäetud). Lohesid jagub suguvõsa igale tähtsamale liikmele, samas pole nende kasutamine kindel võidu garantii - odaheitemasinate jms abil on võimalik lohest jagu saada. Muidugi on omaette ooper jutustuses esinevad erinevad aadlisuguvõsad - nii mõnigi on säilunud “Jää ja tule” aega (muuhulgas kõik olulisemad, kes kuningriigi osasid ajalooliselt valitsevad), kuid paljud nimed on tollasest hiilgusest hoolimata romaanisarja ajaks mälestustest pühitud. Eks oleks huvitav aru saada, miks just Dorne oli see maanurk, mis Targaryenitele kõige kauem vastu pidas, mina pole seda suurt mõistnud.

Jutustuse sisuks on siis lugu kuningast ning ta vanemast ja nooremast pojast. Vanem poeg kui troonipärija on selline pehmohingeline intellektuaal, noorem poeg aga jõhkardist vägilane (no natuke mustvalge on see eristus). Üks poeg sigitas portsu järglasi, teise poja seemnest idanes ränkade sünnikahjustustega lapsi. Kuningas sureb, vanem saab võimule, aga kaasaegsetele tundub noorem nagu sobivam ülemvalitseja, kui ta vaid… nii segi poleks. Lisaks siis Targaryenide sigimiskombed, mis polnud tolleks ajaks veel täielikku legitiimsust saavutanud, mistõttu tekib väga äge vastuolu seitsmeusuga - mis päädib erinevate mässudega nende veidrate valitsejate vastu. Niisiis on Targaryenidel mitmesuguseid probleeme - lisaks omavahelisele troonipärimisõigustele tuleb rinda pista ka rahulolematu kuningriigiga - tihti on lahenduseks vastaste lohetules põlemine või peade maharaiumine. Aga hea küll, ei hakka siin postituses jutustuse intriigide sasipundart avaldama, igal juhul võtab see aegajalt üsna võikaid vorme (no aga mulle pole kunagi Targaryenid meeldinud, seega siis… kallutatud tõlgendus).

Siin on mitmeid sündmusi, mis omavad paralleele hilisema romaanisarjaga - näiteks vastuolu usutegelastega (halloo, Cersei), mistõttu puhkeb pikaajaline relvastatud konflikt (kas see leiab samasuguse lahenduse nagu telesarjas, ei oska muidugi ennustada) ning muidugi kuningate sõjad või imporditud musta maagia kasutamine (halloo, Stannis) jne jne. 

Kõvad fännid on jõudnud seda jutustust tublisti kritiseerida, aga mõnel puhul jabura põhjendusega - miks nii palju suvalistele detailidele tähelepanu, miks pole selline nagu romaanisarja peatükid. No põhjus on ju lihtne - selle loo jutustaja on lihtsalt niisugune. Veel tuuakse esile vähest toimetamist - et nimed pole õigesti paigas; seda ma ei oska küll kommenteerida.

Loodetavasti jõuab Martin kunagi need Targaryenide jutustused eraldi raamatuna avaldada (näiteks enne… seitsmendat osa? [Selgub, et selle jutukogumiku nimeks oleks “Fire and Blood”]), see oleks päris kobe lugemine - nii piisakski ühest raamatust, et Westerosi hullusest pilti saada, seeasemel et vanuigi ja sammalduna oodata seitsme raamatu valmimist (jajah, rääkimata kuuendast).


“In that same year, Maegor made Lord Lucas Harroway, father of his wife Queen Alys, his new Hand… but it was not the Hand who had the king’s ear. His Grace might rule the Seven Kingdoms, men whispered, but he himself was ruled by the three queens: his mother Queen Visenya, his paramour Queen Alys, and the Pentoshi witch Queen Tyanna. “The mistress of whispers,” Tyanna was called, and “the king’s raven,” for her black hair. She spoke with rats and spiders, it was said, and all the vermin of King’s Landing came to her by night to tell tales of any fool rash enough to speak against the king.” (lk 474-475)

12 detsember, 2017

Naomi Novik - Priced to Sell (New York Fantastic, 2017)

Et siis kuidas NY kinnisvaramaaklerid tegelevad veidi erinevate klientide ja nende ebatüüpiliste nõudmistega. Millist elamist võiksid vajada vampiir või päkapikk või haldjas või mis iganes tavamõistes mütoloogiline oled. New Yorgis leidub kõike, nii ka muuhulgas elamispindu erivajadustega klientidele - kuid ka niisamuti sellistest klientidest mahajäänud korterid, mida tuleks inimeste nõudmistele kohandada (no tõepoolest, mida teha korteriga, mille üks sein kihiseb vakladest?).

Noviku jutt on kui teleseriaali üks osa - peategelastel tuleb rinda pista erinevate probleemidega, olukord läheb üha katastroofilisemaks kuni viimaks käib klõps! ning asjad asetuvad enamvähem õigetele kohtadele. Peategelased ohkavad kergendatult ja tunnevad uhkustki saavutatu üle, ning osa lõppedes on näha, et neile avaneb uus pöörane väljakutse… kuid sellest enam järgmises osas juttu pole.

Eks tekst on eelkõige YA-maiguline urban fantasy (nojah, kui antoloogia teemaks ongi New York, siis on selles urban fantasy arvatavalt kindel liider, eksole). Ja no kui YA, siis teadupärast ma vaimustusest kiljuma ei hakka, aga loen küll.

11 detsember, 2017

K. J. Parker - The Best Man Wins (The Book of Swords, 2017)

Polegi Parkerilt lugenud niivõrd sünget lugu - kui muidu on ikka kelmid ja võlurid ja väikeaadlikud oma kummaliste seikluste ja juhtumiste ja äpardustega, siis seekord on loo peategelane erakust sõjaveteran, kes on leidnud kutsumuse mõõkade sepistamises. Ja nii nagu ta oli aastaid sõjaväljal üks tõhusamaid tapjaid (ja niisamuti ellujääja), nii on ta nüüd ka üks parimaid - kui mitte parim - mõõgavalmistaja.

Tema juurde ilmub noormees, kes palub endale valmistada maailma parimat mõõka, ja on valmis selle eest maksma hingehinda; ta tahab vaid kätte maksta oma isa tapjale. Sepal on ükskõik - loll on loll, tehku mõõgaga mis tahab, peale poisikese surma saab selle ehk mõni parem mõõgavõitleja ja siis levib kuulsus sellest mõõgast paremini edasi. Ja et just tema sepistas selle.

Peale pikka mõõga valmistamise protsessi on aga noormees valmis maksma selle eest, et see sõjaveteran õpetaks talle mõõgavõitlust (sepa sõjakuulsus… on õige kurikuulus). Sepp suurt ei viitsi, aga mis siis ikka - ta hakkab noormehele õpetama sellist võitlust, millega igas olukorras ellu jääda (nagu ta retsidivistist isa tulevast seppa maastmadalast üles kasvatas), mitte mõnd aadellikku mõõgakeerutust. Noormees saab nüüd kõvasti vatti… aga ei anna alla, ükskõik kui palju sepp ka nende õppetundide jooksul talle valu teeb. Viimaks on noormees sepast parem ning nüüd on ta valmis oma kättemaksu teostama.

Iseenesest ei saa öelda, et lugu üllataks oma ootamatute pööretega, küll on aga Parker hoolega fantasykangelase imagot segi pööranud; ja no muidugi see autori irooniline pilk läbi peategelase silmade, see on vähestes kogustes ikka puhas kuld. Viimati võis sellisest õpilase sepistamisest lugeda Abercrombie tõlkest - ja tulemus? No tegelikult mõlemal autoril on vildakas tulemus, ka Abercrombie amatsoon leidis oma nüri kivi (tõsi, tegemist oli triloogia teise raamatuga), ja Parkeri nooruk… ka tal läheb midagi vildakalt. Ühesõnaga, hea sissejuhatus antoloogiasse - mis kuulsus ja au, peamine on tapjainstinkt, et ellu jääda.

10 detsember, 2017

Maria Dahvana Headley - The Tallest Doll in New York City (New York Fantastic, 2017)

New Yorgi valentinipäeva lugu, kus kaks kolmekümnendate tuntuimat pilvelõhkujat saavad paariks. Sest Chrysler Building otsustas viimaks ohjad enda kätte võtta - kaua see Empire State Building vahib oma kirvenäoga temast mööda, ei mingit reageeringut Chrysleri võluvatele volüümidele? Kui mees on möku, peab naine juhtohjad kätte võtma (lugu toimub ikkagi 1930. aastatel), ja Chrysler Building lähebki koos pilvelõhkujatäie inimestega oma õnne järele katsuma.

Lugu on jutustatud läbi Chrysleris töötava eliitrestorani kelneri silmade - isegi kui midagi niisugust erakordset juhtub (et siis pilvelõhkuja tammub kohalt minema!), peavad kelnerid ikka rahu säilitama ja kliente edasi teenindama (no kliente jääb õnneks üha vähemaks, lõpuks jäävad vaid hoones töötajad  hoidma pöialt oma armsa maja randevuule). Ja newyorklased ise, mõned ei pane tähelegi, et korraga blokeerib nende teed pilvelõhkuja, kohalik sõimab ikka seda liiklust jms.

Ühesõnaga, ood New Yorgile, linn mis kunagi ei maga ja ka kõige ilmvõimatum osutub võimalikuks jne. Otseselt ei saagi öelda, et teksti peaks ilmtingimata SFF vaatenurgast hindama, pigem on see linna mütoloogiat käsitlev pala. Igal juhul, tekst ilmus algselt 2014. aasta valentinipäeval Tori lehel.

08 detsember, 2017

Triinu Meres – Lihtsad valikud (2017)

Täiesti hämmastav, kuidas Meres julgelt katsetab SFF erinevate võimalustega, ei mingit ühe teema lüpsmist - kui ilmus teave romaani avaldamisest, polnud mul küll aimugi, millises laadis see siis olla võiks (hea küll, romaanivõistluse lõppedes oli miski tutvustus, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja), ning raamatut viimaks kätte saades ei osanudki oodata, et tegemist on just niisuguse tulevikupõnevikuga. Ja seda mitte tarlapliku paatose või ulmelaborlaste tehnohuumori võtmes, vaid… siin avaldub õige sünkjas inimese ja ühiskonna vahekord. Meres ei tekita tekstis paralleele praegusaja valukohtadega, vaid uuribki kujuteldava tulevikuühiskonna kitsaskohti (niisiis väheke Ann Leckie kanti - nii Meresel kui Leckiel on tekstis õige õrnad ja teisejärgulised mälestused Maast kui sellisest), mis on see inimeseks olemine niisugustes alternatiivsetes tingimustes - kas peamine on stabiilsus või võimalused (kuigi, kas see pole mitte universiaalne küsimus, millega ikka tuleb vahel rinda pista?).

Ja milleks stabiilsus, kui on võimalik võita ja kaotada (no muidu olekski keeruline põnevikku kirjutada, kuigi kindlasti võib olmeulmegi igati nauditav lugemine olla). Meres kirjeldab ühiskonnakorda, kus aadel on võimul ning nende käsutada on kogu ühiskond (romaanist kirjutajad on rääkinud koguni feodalistlikust korrast; igal juhul on neil muuseas tehnika, mis hoiab nende välimse nooruslikuna). Aga nagu peategelasele selgub, põhineb tavarahva võimuhaardes hoidmine (ootamatul kombel on autor valinud vastanduse religiooni vastuvõtlikkuse ja vastuvõtmatuse vahel - seda ühiskonda hoitakse võitlevate ateistidena; neil on võimukonkurents teistel planeetidel asuvate sarnaste, aga religioossete ülikuühiskondadega) õige kahtlasel alusel (milles täpsemalt, on teada vaid väga kitsale aadli seltskonnale; asi pole õnneks selline kirvetöö inimsuse kallal nagu Dan Simmonsi Endymioni romaanides). Kontrollsüsteem on iseenesest kindel, aga kui esineb üliharv anomaalia (sest…), siis on sel veal õige hukatuslik mõju - ning niisuguse kriisiolukorraga see romaan tegelebki.

Peategelane Omara on Meresele tüüpiliselt keeruline karakter, nii mõnegi romaanis ette tuleva valiku puhul tahaks mõelda, et positiivsem kangelane nii just ei tee (või prooviks pikemas plaanis maailma päästa)… aga eks see ongi igati värskendav. Omara on ühtaegu truu süsteemile (mis pole alamatele mingist küljest “tore” süsteem - kuid siiski stabiilsus), aga samas püüab seda reformida. Naine pole ei hea ega halb, küll aga 50 halli varjundit äärmuste vahel. Elukogenud naine, kes ühtaegu püüab mõista vaenlasi kui ka neile vihaselt kätte maksta. Ja samas ikka… miskid õigluse ambitsioonid või nii. Süsteemi korravalvur kui ka revolutsionääride uutmispoliitikale sümpatiseerija. Ikka hallid ja hallid varjundid, kõik need eetilised ja moraalsed dilemmad ja nendest tekkiv segapundar.

Hea, et Varrak võttis selle romaani oma tiiva alla, kasvõi raamatu välimus on maitsekam kui niisama püüd pulpi kaanele suruda.

„Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, kätest, mis olid isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud, ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikomplekt omaniku välimusele tõesti head.“ (lk 152)

“Tasapisi jõudis aga Omara mõistus taas töökorda ning tema teadvusse imbus tõsiasi, et väga kaua ta oma tuppa suletuna siiski vastu ei pea. Medkapp saab valuvaigistitest tühjaks, toit oli otsas ning kehaline enesetunne oli selle aja jooksul piisavalt paranenud, nii et joogikraani all pesemise ebapiisavus hakkaski juba häirima. Rõvedad räpaste linade ja rõivaste hunnikud uurisid talt, kas ta siis enam eluilmas ei julge pesumasinaruumi minna ning kokku kerkis sellest kõigest esile paratamatu küsimus, kas selline elu on üldse ellujäämist väärt?” (lk 211) - ma jäin mõtlema, et kas linad ja rõivad võisidki Omaralt küsida, et kaua võib, ja see kujutluspilt… no tore ju.


ulmekirjanduse baas
reaktor
reaktor 



07 detsember, 2017

Kalju Maapoeg - Koer (Vereta jaht, 2001)

Tummine etnoõudus, mis pole just splätter, ent samas lugejaid ka ei hellita. Ehk see pianiino ja sellega seonduv viitab mõisaajastu baltisaksa perverssustele (no kust ikka selliseid muusikariistu saadi kui 20. sajandi algul mõisu rüüstates)? Kes teab, milliseid jubedaid mälestusmärke võisid need Eesti- ja Liivimaa nurjatud okupandid endist maha jätta: “pärast meid tulgu või veeuputus”!

Lugu ise on kenasti meiesuguse matsirahva varjundiga - üks maal elutsev noormees kutsub teise noormehe enda juurde sauna (no nad on ikka tuttavad ka). Kuna tal vanemad on ära ja üksi on kuidagi hirmus olla; oleks selline lugu tänapäeval kirjutatud, võinuks siit mis iganes homoesteetikat välja lugeda, aga ei, 15-20 aastat tagasi mõned noored pidasidki niisugust käitumist igati mehelikuks. Kui minategelane kohale jõuab, võtab juba bussist välja astudes vastu pahaendeline atmosfäär - nii torkavad talle silma mitmed argireaalsuse vildakused, muuhulgas küllakutsuja on selline… imelik. Ning pererahva koer, kes on liiklusõnnetuse tõttu toas hinge heitmas, ma parem ei räägigi. Aga mis seal ikka, noormehed lähevad ikka mitmeks tunniks sauna ja manustavad alkohoolseid jooke. Mis pole kõige targem otsus.

Sellise hõnguga lugu mõjub arvatavalt mõneti teistsuguselt kui omaaegsele lugejale võis see tunduda; pigem võib nüüd siit välja lugeda mitmeid mentaliteediloolisi nägemusi - vast liialt julm oleks seda teksti campi võtmes tarbida: pigem on see kui parafraas Jüri Ehlvesti horrorist.

06 detsember, 2017

Jay Lake - The American Dead (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Sünge postapokalüptiline lugu maailmast, kus ameeriklased on välja surnud, aga american dream on alles. Loo peategelane on poiss, kes elab ladina-ameerikalikus slummis. Kunagi leidis ta mõned pornoajakirjad, kus ameeriklased üksteist kepivad. Terved, nägusad, naeratavad inimesed, korralikes majades, kus on puhas ja küllaga toitu - vastupidi siis praegusele, poissi ümbritsevale elule. Poiss lõikab ajakirjadest pilte ning müüb neid huvilistele, tasu eest saab ta süüa osta.

Slumm paikneb kindlustatud linna kõrval, seal elavad rikkad ja preestrid, keda kaitsevad sõdurid. Kuid korraga on sinna kindlusse jõudnud mingi haigus, mis tapab rikkaid mehi. Preestrid kuulutavad, et kui ühtida rikkumata naistega, on nii võimalik seda haigust neile süütutele üle anda - niisiis hakatakse slummist noori neide ja muidu ilusamaid naisi kindlusse vedama. Peale vägistamist need naised ja tütarlapsed hukatakse ning uputatakse kaevu. Loomulikult ei saada haigusest niimoodi võitu, aga ikka jätkatakse slummi tühjendamist, nüüd kõlbavad ka vanemad naised või verinoored tütarlapsed; muuhulgas saab peategelane väga valusal kombel sõnumi, et tema sõbranna, pea lapsevälimusega tüdruk, peab ilmuma kindlusse. Tütarlaps pole seda kuuldes just vaimustunud ning süngele loole omaselt pole lõpp just meeltülendav.


Esimene Lake’i lugu, mida olen suutnud läbi lugeda, muudel puhkudel on ikka pooleli jäänud, mitte ei saa kuidagi rea peale. Eks loo vaatenurk on üpris koletu - noor poiss interpreteerib pornopiltide läbi, milline see ilus elu võiks olla. Tähti pole see, mitu meest üht naist panevad või kuidas neiud üksteist lakuvad; oluline on nende eluterve välimus ja hubased kodud. Puhtad ja külluslikud. American dream, aga võrdlemisi vildakalt - kuid see postapokalüptiline maailm ongi koletu koht.

05 detsember, 2017

K.J. Parker - Let Maps to Others (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Parkerilt üks väga hea lugemiselamus, olin juba tasapisi tema tekstidesse leigemalt suhtumas (kuigi hiljuti loetud muusikute lugu oli niisamuti tore). Et siis tragikoomiline (rohkem küll koomiline) seikluslugu ühest õpetlasest, kes oma kelmuse tõttu peab vastutahtsi osalema maadeavastusretkel, mis ei hiilga just ootuspäraste juhtumitega..


Nimelt 300 aastat tagasi avastati üks saar nimega Essecuivo, kust toodi suuri varandusi (vahetuskaubaks oli sidrunid) - kuid selle saare avastaja Aeneas Peregrinus ei tahtnud avaldada, kus see asub (et saaks ise niikaua selle saarega kaubandust teha). ning kui ta üsna peagi suri, kadusid kirjalikud juhised (mida ta ikkagi oli üles tähendanud, mälu ei saa usaldada) kuhugi pärijate ja teiste huviliste eest ära.


Nii tekkis takkajärgi mitu sajandit arutlusi, et kus see müütiline ja rikas saar võiks asuda (tegemist on selle Invincible Sun maailmaga, mille maailmakorrale ma pole veel pihta saanud, aga kunagi püüan kindlasti selgemaks saada). Loo peategelane oli üliõpilasest saati selle teemaga tegelenud (sest isa käskis) ja nüüd päris õpetlaseks kasvanud. Suur oli õpetlase imestus kui ta akadeemiline vihavaenlane kutsus ta eraviisilisele kohtumisele ja liputas ta ees selle Peregrinuse käsikirjaga, mis leitud ühe vaesunud aadlike arhiivist, See ürik tõendas, et õpetlase spekulatsioonid Essecuivo asjus on päris tõepärased… ja järgmiseks ta vihavaenlane põletas selle käsikirja tema silme all ära.


Kui peategelase masendus viimaks järele andis, jõudis ta tüüpilisele parkerlikule otsusele - ta laseb selle käsikirja uuesti “avastada”, lihtsalt teeb võltsingu (sest tema enda hüpoteesid niiehknaa klappisid selle käsikirjas olnuga) ja nii saada väheke kuulsust ja raha. Mõeldud-tehtud, ja akadeemiline karjäär saab säravalt auhinnatud (ehk siis sarnane lahendus nagu kelm-helilooja puhul). Tagajärjeks on küll see, et üks kohalik rikas ülik võtab seda “käsikirja” vägagi tõsiselt ning sunnib õpetlast kirjapandut uuesti tõlgendama, nimelt on ülik jõudnud järeldusele, et seal peaks leiduma šifreeritud juhised Essecuivole purjetamiseks. Jahmunud õpetlane peabki selle võltsinguga tegelema ning ta endalegi üllatuseks koorubki “käsikirjast” välja juhised sinna saarele minekuks. Veel hullem… ta sunnitakse selle ekspeditsiooniga ühinema - reis, mis läheb õpetlase arvates kuhugi suvalisse punkti avamerel. Järgnebki õige traagiline ja vapustav merereis…

Igal juhul, ootamatult lahe jutustus Parkeri järjekordsest kelmist (teadlane, kes parema elu nimel on nõus pettust tegema!), kellega juhtuvad vägagi ootamatud saatusepöörded. Nagu minajutustaja isegi rõhutab, pole ta samas usaldusväärne jutustaja (sest ta on ikkagi ajalugu õppinud ja teab, kuidas lugusid jutustatakse), seega võiks loost teistmoodigi jutustada.

04 detsember, 2017

Neil Gaiman - The Case of Death and Honey (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Gaimanilt üks keskpärane lugu, aga noh, kõik loodu ei saagi olla puhas kuld. Tegemist siis küllaltki kummalise looga Sherlock Holmesist, kes surnud venna ülesandel asub uurima, miks surm nii ebaõiglane on, ja mis selle probleemi lahenduseks teha saaks (osa probleemist on ka see, et surematus sobiks väga vähestele inimkonnast).


Nii asub Holmes pensionipõlve pidama, pühendudes viimase juhtumi jälgedes taimede ja mesilaste uurimisele. Aastad ja kümned mööduvad, üha vananev Holmes eksperimenteerib kuni viimaks leiab, et mesilasprobleemi ei saa Inglismaal levinud isenditega lahendada, selleks tuleb Indiasse või kaugemale minna.


Ja nii ta satubki Hiinasse, kus ühel kolkas elaval vaesel Gaol on kummalised musta mesilased (hiina mesilastest on samas antoloogias Yu päris tore lugu). Gao mesilased on kurjad ja eriti mett ei anna, aga lahti neist ka ei saa, nii on Gao aastakümneid pidanud nende ja vähese meega läbi ajama. Holmes leiab hiinlasega ühise keele ning rendib temalt suveks onni ja ühe taru ning asub neid mesilasi lähemalt uurima. Ja oh üllatust… Holmes ja Gao mesilased keeravad kokku midagi ootamatut.

Nagu öeldud, ei tundu olevat see Gaimani parimate tekstide hulka kuuluv. Osaliselt saab siin taasinterpreteerida Holmesi ja Watsoni suhet, ning seda, kuidas Holmesi lood Watsoni poolt kirja pandi. Aga see surematuse teema jääb vähe kaugeks või koguni sulest imetuks. Kuid eksole tegemist fantasy looga, millest siis niisugune rõhuasetus. Ja fantasy, teadagi, ei nõua lugejalt loos esitatud imetegude tõesena kaalumist.

03 detsember, 2017

Ray Bradbury - Igavene kevad (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üsna õudne lugu sellest, mida tähendab täiskasvanuks saamine - kuidas kodu ja kool mürgitavad sinu loomulikkust, hõõruvad individuaalsust maha. Sinust saab vaid kellegi heaks rühmav tööline, kelle õlul püsib majanduse ülalhoidmine ning kelle toodeteks on uute tarbijate loomine ja kasvatamine. Tasuks on ühiskondlikult aktsepteeritud naudingud (kuid nendega pead majandust toetama!), seda küll mõistlikkuse piirides.


Algul jääb tekstist mulje kui vaimsete eriomadustega nooruki siseilma kajastus, hiljem muutub see tekst rohkem tundelise nooruki hetkeliseks eksistentsiaalseks kriisiks. Sellest tekstist oleks patt ulmet leida (küllap on küsimus kontekstis), paistab, et Bradbury on soovinud eelkõige sellest eesootava täiskasvanueaga kaasneva äratundmisest tekkivat ahistavat hingeseisundit kirjeldada.

Ma nüüd pole küll kindel, kas see lugu on sama mis “One Timeless Spring”, aga igaks juhuks viitan ikka ulmebaasile.

02 detsember, 2017

Andrei Dmitruk - Simson XII (Diogenese latern, 1976)

Iseenesest on raske seda teksti eristada lastekirjandusest. No või siis vaadelda retrolikust vaatenurgast kui näidet naiivsest ja hoogsast nõukogude ulmest. Lugu sellest, kuidas nõukogude teadlased püüavad luua üliinimest - mis lõppeb aga sellega, et tekkiv tehisintelligents viskab inimese kui ebavajaliku kõrvale: ning lubab sinisilmsetele, et ta ehitab endast inimeste jaoks veelgi parema mudeli - ja kihutab valgusaastate kaugusele.


Omal moel on muidugi lõbus, et lugu toimub ameeriklastega võiduajamise tähe all - nemad küll ei jõua sõnadest kaugemale. Kuid nõukogudelaste mudel Simson on kui segu sputnikust ja Supermanist: kuid nagu ikka, ega siis selline olend naisesüdant mõista.

01 detsember, 2017

Joe Abercrombie - Pool maailma (2017)

Kui Purumere triloogia on esmatutvus Abercrombie loomega, siis on paslik mainida, et need raamatud on light versioon sellest, mis on loodud Esimese Seaduse maailma kuue romaani ja ühe jutukoguga - need on veelgi teravamad, süngemad, küünilisemad, naljakamad. Millegipärast tundub, et Abercrombie kirjutab õieti ühte ja sama romaani - nii on Purumere tegelased ja juhtumised üsna sarnased Esimese Seaduse maailmas toimuvaga. Ikka vägevad sõdalased, kurjakuulutavad maagiakäsitlejad ja salakavalad invaliidid. Lihtsameelseid niisamuti.


Siin romaanis on vaatepunkt kahel noorukil, kumbki on häbistatud supersõdalased - üks tahab saada supertapjaks ja teine olla hea, ning kui tegemist on vastassooliste noorukitega, siis tuleb tegelda ka teineteise vastu tekkinud tunnetega (kuivõrd tegu selles mõttes eluvõõraste isenditega, siis tulemuseks on kurbnaljakas kiindumuslugu). Ja nagu Abercrombiele kombeks, on need kaks tegelase lihtsalt mängukannid või etturid suures võimumängus, kus käike püütakse planeerida nii pikalt ette kui käigupealt. Muidugi, need intriigid pole nii niivõrd… hullud kui Esimese Seaduse maailmas.


Olen ma ikka küllaldaselt rõhutanud, et Esimese Seaduse seitse raamatut on kaks korda paremad (ja paksemad) kui Purumere triloogia omad (hea küll, ma pole seni viimast osa lugenud). Vahet saab ka sellega teha, et kui Abercrombie täiskasvanute loome on nö grimdarki voolusängis, siis see YA on võetav nö puhta fantasyna, mida mitmedki autorid omalt poolt pakuks täiskasvanutele lugemiseks.


“Brand oli oma mõõgast unistanud, kuid nüüd ajas selle vaatamine teda iiveldama. “Mina pole sõdalane.” 
“Oled jah.” 
“Sõdalane ei karda.” 
“Loll ei karda. Sõdalane seisab hirmust hoolimata. Sina seisid.” 
Brand näppis oma niiskeid pükse. “Seisin ja lasin end täis.” 
“Sa ei ole ainus.” 
“Lauludes ei lase kangelane end kunagi täis.” 
“Jah, nojah.” Rulf pigistas ta õlga ja ajas end püsti. “Seepärast laulud ongi laulud ja see siin on elu.” 
/-/ 
Nad olid seinas võideldnud. Nad olid seisnud Viimse ukse lävel. Nad olid Surmaga silmitsi olnud ja Vareste emale pidusöögi katnud. Ükskõik mida meister Hunnan ka arvas, nad olid nüüd mõlemad sõdalased. 
Aga see ei käinud nii nagu lauludes.” (lk 150-151)


30 november, 2017

Jaan Kivistik - Miks toota mahelamba liha (Teaduselt mahepõllumajandusele, 2017)

Kui putukafarmindus tundub liialt tavapärane viis ennast põllumajanduses teostada, siis võib katsetada ka alternatiivsemaid põllumajandusvorme, näiteks hakata tootma mahelambaliha. Miks toota? Sest mahetootmine on cool. Ja eelkõige sellepärast, et Eestis on ajalooliselt tugevad (mahe)lambakasvatus traditsioonid (enne nõukogude aega oligi puhas mahetootmine - oli sõnnikut ja polnud keemiat (lk 71)), ning leidub küllaga selliseid karjamaid, mida on parema puudumisel hea kohandada lambakasvatuseks.


Mis on probleemid? Mahepõllumajandus on paratamatult vähetootlikum. Vähese keemia kasutamise tõttu on lambad enam altid parasiitidele ja erinevatele haigustele. Keeruline on seegi, et lambaliha ja lambavilla kasutamine pole enam nii populaarne (pagana alpakad! (lk 71)), mistõttu võib tekkida probleeme tapetud lambast kasumliku vabanemisega; otsapidi puutub sellesse mahetapamajade vähesus.


Millised on mahelambakasvatuse ohud? Kaitsetus kiskjate eest (sest tänu metsade hõrendamisele on kiskjatel rohkem kokkupuuteid inimasustusega). Traditsioonilisele hundiprobleemile (vahepeal oli juttu ka metsikutest koerakarjadest, kes käisid lambaid murdmas, kuid artikli autor ei maini seda - küllap on nende tähtsus (õnneks) vähenenud) on lõunapoolt Eestisse ümber asumas šaakalid - seega suureneb konkurents olemasolevate määgijate mahemurdmiseks. Niisamuti on ohuks see, et importlambaliha on odavam kui kohalik mahelambaliha.


Omamoodi eripärane on lambaliha maitse, mida konverentsi “Mahepõllumajandus ja keskkond” kogumiku jaoks artikli koostanud autor nimetab “kasukamaitseks” - kuid selle vähendamiseks on mitu võimalust. Esiteks, alla aastaste lammaste liha pole nii vänge. Teiseks, vanemate lammaste lihamaitset saab leevendada mitmel - enne ahju panemist hõõruda näiteks sidruniga või lisada erinevaid maitseaineid: ingveri, vürtsköömneid, värske tüümiani, küüslauku või aitab koguni porgandi kasutamine.


Järjekordne tarkusetera  lambakasvatuse asjus (Enhard Musto!) tallele pandud!


Pelmeenide salapärane elu:


“Toodanguks olevad lihalambad müüakse peamiselt elusloomadena Lääne-Euroopasse. Peamisteks ostjariikideks on Holland. Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Aastas müüakse 500 kuni 600 noorlammast, vanemad lambad müüakse Lätimaale pelmeenitehasesse või kokkuostjatele.” (lk 73)

29 november, 2017

Kiira Sošinskaja - Vaeseke (Diogenese latern, 1976)

Tekst on sarnane lumemehe looga, aga õnneks teises võtmes. Algab samamoodi sotsrealistlikus võtmes: kuidas noored taigas rännates neile tuttavasse peatuspaika saabudes avastavad, et see on ootamatult populaarne. Põhjus - küla kõrval järves arvatakse Siberi Loch Nessi koletist pesitsevat, kuna kohalikud tegid rahvaluulekogujale nalja… ja nagu ikka, leidub ullikesi, kes tahavadki seda müstilist koletist näha.

Tulemuseks on siis see, et küla ja järve täidavad kümned ja sajad agarad koletiseotsijad, kes jätavad endast maha paraja prügimäe. Aga entusiasm, see on ikka nõukogulikus vaimus, ikka on lõkkeõhtud ja hommikuvõimlemised. Koletis aga…

Mingis mõttes meenutab see tekst veidi Bulotšovi irooniat nõukoguliku elu kohta: tekst algab kenasti sotsrealistlikus  ning lõpuks maabub irreaalses vaimus. See on tegelikult päris tore metamorfoos (või lihtsalt tõlgendan seda teksti vallatumalt kui autor võis seda vaimusilmas teha - kuid eks see ole lugeja õigus).

28 november, 2017

Igor Rossohhovatski - Iidne retsept (Diogenese latern, 1976)

Lugu kõditab meeli sellega, et kas Pamiiri mägedes võiksid elutseda lumeinimesed. On tegemist primitiivse rahvausuga või… tõepoolest? Nagu arvata võib, on vastus pigem eitav, aga - ärgem sulgegem silmi traditsioonilise meditsiini võimalike tarkuste eest! Ja seda mitte müstiliste raviomaduste pärast, mida erinevad posijad võivad jutlustada, vaid kohalike elukogemustest tulevatele tähelepanekutele. No kui maasikad tõepoolest kasvavad vasemaagi kohal, siis tänu sellele…

Tekst ise pole just eriline pärl, on selline vähe sotsialistlikus vaimus nö maadeavastamine. Eks plusspunkte annab see lumeinimesega jahmerdamine ja haige pärismaalase tegelaskuju (Aleksander Suure sõjameeste tadžikist järglane!).

27 november, 2017

Andrus Kivirähk - Vanaisa ja metsavennad (Looming 10, 2017)

Kui eelmine jutt oli võrdlemisi üldkultuurilistel teemadel, siis see tekst läheb eestluse tugisammaste kallale ehk dekonstrueerib metsavendade müüti. Ehk mis olnuks, kui leidus üks kolhoosi esimees, kellele meeldis metsavendi kodustada - senikaua kuni kuri NKVD need maha laskis või Siberisse saatis, hoolimata kolhoosiesimehe protestidest. Talle nimelt meeldis metsavendade tarbeks punkreid ehitada ja kui “linnumaja” asustati, nende tegemisi salaja jälgida.

Lugu jutustatakse läbi kolhoosiesimehe lapselapse silmade, kes vahel aitas punkreid ehitada ning vanaisaga piilumas käia, et kuidas need metsavennad siis askeldavad. Kuni viimaks viiekümnendatel jäid metsavendade read üha hõredamaks kuni sootuks hakkasid punkreid asustama metsloomad. Aga see polnud enam nii huvitav.

Nojah… metsavennad, miski pole ka Kivirähkile püha: metsavendade kodustamine ja aretamine, kui vaid seda NKVDd ees ei oleks. Pole just sobilik lugemisvara nn marurahvusluse madalalaubaliste osa esindajatele.

26 november, 2017

Dmitri Bilenkin - Intelligentsi proov (Diogenese latern, 1976)

Bilenkini tekst on omamoodi antitees Dicki Wubi loole: mõlemas kohtutakse kosmoselaeva piiratud ruumides ootamatul kombel intelligentsete eluvormidega, kuid selle kohtumise tulemused on kardinaalselt erinevad. Dicki loos oli mäletatavasti olend, kes suhtles laevnikega ning kes mõne aja pärast… pisteti nahka. Bilenkini puhul aga tapmise (mida küll tõsiselt kaaluti) asemel pööratakse laeval ots ringi ning viiakse need olendid tagasi koduplaneedile ja lastakse vabadusse. Tänutäheks need olendid parandavad laevale tekitatud kahjustused, mis tekkisid vangistusest põgenedes.

Ühesõnaga, nõukogude autori tegelased läbisid intelligentsi proovi, Dicki tegelased aga… jäid ammuste maadeavastajate ja koloniseerijate tasemele. Punkt Bilenkinile? Noh, tegelikult mitte, selline koolilapselikult positiivne lahendus ei pane just edasi mõtlema. Küll on Bilenkini puhul toredad sellised moonduvad eluvormid, mis mõneks ajaks tekitasid tekstis suisa “Alieni” filmi laadse meeleolu.

25 november, 2017

Andrus Kivirähk - Kolm paksu (Looming 10, 2017)

Pealkirja järgi võiks oodata Juri Oleša samanimelise teksti dekonstrueerimist, aga et ma pole Oleša raamatut lugenud, siis saab minu silmis võrdlemisi võika tõlgenduse Harry Potteri seiklused Eestimaal ning selle lisaks üsna tavapärane kirikutegelaste võltsmoraali küsimus (Kivirähk pole niivõrd usuvastane, vaid nende variseride vastu, kes valikulise jumalasõna kuulutamise ja pealesurumisega omale meelepärast maailma tahavad teha).


Aga jah, lugu siis sellest kuidas isehakanud näitleja satub niisuguse tulusa otsa peale, kus tal õnnestub lasteaedades Harry Potterit mängides leiba teenida (hea teenistus: kuivõrd lasteaedade isikkoosseis iga mõne aasta tagant vahetub, saab sama kohta uuesti külastada). Et lapsed peavad teda päris Potteriks, pole just imelik, aga et üks pereisa tahab enda ja kahe poja (ehk kolme paksu) päästmist Potteri poolt… siis lähevad asjad kivirähklikult võikaks ja üle võlli ning lõpptulemuseks on müsteeriline saladus.

Tegemist on üsna sapise looga, ükski tegelane pole selline, kes võiks lugejas mingil moel sümpaatiat ärata (no lastest on kahju, kui nad õhinaga  Potteri oakomme söövad). Kui jutt algab minategelase üsna süüdimatu ärikirjeldusega, siis lõpuks kisub tegevus väga jõhkraks ja nö keskaegseks, potis hakkavad pulbitsema õige paksud värvid. Väikestes doosides ja õige meeleoluga on Kivirähk ikka väga lööv; õrnalt võiks mõelda, et loo puhul on tegu etnohorroriga.

24 november, 2017

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell (2017)

Järjekordne ood Viljandile ehk pole varem arvanudki, et Paavo Matsin võib olla Baturini õpilane, ning talt hoolsalt õppinud dialoogide kirjutamist. Huvitav, kas Baturini ettelugemistest (kui ta on üldse midagi sellist teinud) on mingeid salvestusi, kas ta ise võiks oma audioraamatuid sisse lugeda? Äriidee missugune!


Kuivõrd ma pole “Kartlik Nikast” lugenud, on raske midagi kommenteerida kinonovelli olemusest. Igal juhul lugesin raamatu kenasti kaanest kaaneni läbi; viimaste aastate Baturin jääb mulle vähe kaugeks (kuigi üks Loomingu tekst oli vahva), küllap on mu vaimustavat maitsemeelt solkinud ohter bulvarikirjanduse tarbimine. Aga terve maitsega inimestele on kohustuslik tutvuda selle kogumiku avalooga.

laiapea

23 november, 2017

Jonathan Strahan - Infinity Wars (2017)


Strahan läheneb tuleviku konfliktidele natuke provotseerivalt - antoloogias on esindatud 10 naisautorit (no kui An on ikka) ja 5 meesautorit (eelmises Infinity kogemuses oli hoopis 6 ja 8). Kui ühes postituses sai juba tähelepanu pööratud naispeategelaste suurele enamusele, siis järelejäänud lugusid liites see lõpuks veidi vähenes, aga ikkagi - 9 loo puhul on naine peategelaseks (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Levine, Arnason), 1 loo puhul on kahe peategelase korral kandvam roll pigem naisel (Swift), 4 loos on peategelaseks mees (Bear, Larson, Valentine, Watts), 1 lugu kaunistab aga tehisintelligentsi vaatenurk (Nix). Ja naiste puhul pole tegemist miskite printsesside või karmis maailmas ellujääjatega - nad ongi loomulikud osad autori loodud maailmas, peale nende on ka kõrvaltegelaste hulgas hulgi samaväärseid naisi. Ma ei nimetaks küll seetõttu antoloogiat feministlikuks - pigem on see tervemõistuslik. Kindlasti on ulmepuriste, kellele selline lähenemine niisuguses ulatuses on vastumeelne, aga see on pigem nende probleem (puristidele sobiks ehk hiljuti ilmunud Adamsi antoloogia - kuid sealgi mees- ja naisautoreid pea võrdselt).


Et tegemist võiks olla militaarse ulmega… siis otseselt madinat on vaid Levine’i loos, ülejäänud lähenevad militaarsele natuke ümber nurga (mis ei tähenda küll põnevuse-pinevuse vähesust). Pole ka korralikku võõrliikidega möllu - kuigi paaris loos on nad taustal vägagi olulised. Tähtis on inimesed ja nende võimalikud käitumismustrid tulevikus. Eksootikat kui sellist oli ehk kahe India-ainelise teksti puhul.


Positiivselt üllatasid esmakogemused Yoachimi, Levine’i ja Owomoyelaga, tuttavamatest autoritest pakkusid rõõmu Vaughn, Bear, Kress ja ka de Bodard. Natuke enam oodanuks Nixi ja Arnasoni puhul, kes eelnevalt on ikka rohkem või vähem elevust tekitanud, seekord siis vähe keskpärased loometööd. Nagu ikka, tekitasid mõningast peavalu Valentine ja Watts. Esmakogemused Phetteplace’i ja Dasiga jätsid hinge kerge optimismi nende tulevaste lugudega kohtumise puhuks. Swift ja Larson olid nagu on. Nagu näha, siis häid lugemuselamusi (7 & 6) oli selgelt rohkem kui puiseid lugusid (3 & 4).


Aga jah, kui kuidagi antoloogiat kokku võtta, siis… tulevik on tume, sest inimene pole mitte progresseeruvalt arenev olend ja arenev tehnika pole teab mis helge tuleviku garantii - pigem aitab see… kõiksugu jamasid võimendada.


7
Faceless Soldiers, Patchwork Ship” Caroline M. Yoachim

6
Perfect Gun” Elizabeth Bear
In Everlasting Wisdom” Aliette de Bodard
Dear Sarah” Nancy Kress
Command and Control” David D. Levine

5
The Moon Is Not a Battlefield” Indrapramit Das
Heavies” Rich Larson
Conversations with an Armory” Garth Nix
The Last Broadcasts” An Owomoyela
The Oracle” Dominica Phetteplace
Weather Girl” E. J. Swift

4
Mines” Eleanor Arnason
ZeroS” Peter Watts

3
Overburden” Genevieve Valentine


22 november, 2017

Peter Watts - ZeroS (Infinity Wars, 2017)

Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.

Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.

Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.