Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“ (Seitse sõlme, 2020)

Tegu on väikesteks loo-laastukesteks vormitud mälestuskildudega lapsepõlvest täiskasvanuikka. Neile, kel Norra ja sealne elu-olu huvi pakub on see omamoodi väärt pala just nimelt seetõttu, et üks pesueht norrakas kõike seda sulaselges ja kaunis eesti keeles otse koju kätte toob. Ja neile, kel igasugu miniatuurid ja laastud ja mälestuskillud meeldivad, on see küllap ka tore lugemine.

Mulle oli see pärast Roy Jacobseni fiktsionaalse Barrøy-saare raamatute lugemist just parajaks jätkuks, veidi ajas edasi liikumist, aga palju romaanide saare-elust tuttavat justkui taustal kumamas (huvitav, kas ka Rangøya saarel seati vanasti üles sulgede kogumiseks hahapesasid ja kalade tarbeks kuivatusreste? Kalalaevad, kes olevikus on küll juba selle otstarbe pealt maha võetud, igatahes figureerivad, ka postilaev jms on mälestustes täiesti olemas.) Hea kontrast on siinjuures ka üleminek on romaani mõnevõrra dramaatilisemast ja elusaatuslikumast pingestatusest tavalisemasse rahuaegade argiellu ja lapsepõlve ning sellest välja nopitud seikadesse. Ei ole vaja elusaatuste suuri keerdkäike, piisab klooriga keedetud linnuluudest või ohjeldamatust tuhksuhkru söömisest või raamitud tapeeditükist seinal või …

Kõige eredamalt jäi millegipärast meelde viinamarja küsimus. Kuidas kristlikus vaimus kasvanud väike poiss kord poes kogemata ühe viinamarja ära sõi ja pärast südant vaevas, sest see on ju ometigi vargus. Hirmsasti tahaks teada, et kas too Eesti töökaaslane, kes ta seepeale suvel õunaraksu lubas viia, siis ikkagi tegi oma lubaduse teoks või mis selle asjaga sai? Kas raksus käimise definitsioon, misiganes see siis ka oleks, üldse võimaldabki osalust täiskasvanuna? Või kas tänapäeval üldse enam eksisteeribki sellist asja …

Millegi looks vormimine on muidugi alati ka meelevaldne tegu, ei ole võimalik ilma tohutu väljajätuta, sest lugu on seostuvate ja mõtestuvate osade väljanope, aga teisalt on ju võimatu muud moodi edasi anda seda mingit käegakatsutamatut ja silmanähtamatut, mida mingi seik või taju või mõte inimesesse jätab ja mille otsesõnu kirjeldamine kas ära tapaks või vaid kaudselt edasi annaks.

Mälestused on sealjuures mulle alati veel erilise väljakutsena tundunud – tihti on tegu ju mõne võrdlemisi tavalise ja niisamuti välja öeldes üsna mainimisvääritu seigaga, mis peamiselt just hinge jäänud tundelaengu poolest eriline on ja seepärast tekib alati pinge piinliku ajaloolise tõe ja asja tuuma edasiandmist võimaldava loo jutustamise vahel. See loo jutustamine on hädavajalik, aga hirmutav ka, sest lugu vormib ju alati omakorda ise vastu, nii jutustajat kui ka mälestuste toormaterjali …

SPORDIPÄEV

Kooli spordipäev oli teistmoodi päev. Kogu kool pidi minema järve ääres orus asuva palliplatsi juurde, kus lisaks spordile ja mängudele oli kavas ka vorste grillida. Veel oli ette nähtud järves ujumine, ning mitte ainult: „Kes tahab, võib ka spinningu kaasa võtta,“ ütles õpetaja.

Spinningu. Sellist asja meil saarel ei olnud. Ega polnud ma ka elu sees mageveekogust kala püüdnud. Kodus käis asi lihtsalt nööriga, lihtne landiga tamiil, mille me ujuvsillalt või paadist vette lasksime.

Niimoodi sai kala püüda küll. „Kas lihtsalt nööri võib ka kaasa võtta?“ küsisin õpetaja käest. Õpetaja ei vastanud, vaatas mind lihtsalt pilguga, nagu ignoreeriks ta halba nalja. Olin segaduses.

Spordipäeva sisu varjutas pissihäda. Ei julgenud ju ometi küsida, kus võõras kohas saaks asjale minna. Tuli kannatada. Üritan päeva sporditegevusi meenutada. Meenub vaid mitemtunnine kannatus ning lõpuks kergendus ja järgnev õnnis olek.

Siis läksime järve äärde. Vaatasin kõrkjaid, vesiroose ja madalat vett ja üritasin mõista, kust ja kuidas oma lihtsat kalanööri vette lasta. Alles siis jõudis kohale: olen pisikeselt saarelt ega mõista maailma asju.

Aga ujuda mõistsin. Ka magedas vees. (lk 83-84)

Andra Teede: Lind ei ole

 

Hästi raske on tegelikult sellise luulekogu kohta midagi tarka kirjutada. Hea kogu on.

Naise oma, räägib tema elust. Enamasti hetketunnetustes, aga kuna alati on praegune hetk seotud minevikuhetkedega, siis neist ka. Vahel ühes ja samas luuletuses, vahel on terve luuletus pühendatud sellele, kui oldi 16. Vahel tuleb meelde, kuidas dylan inimese ära päästis ja vahel meenutatakse jutte, mis räägitud, või telefonikõne toob midagi muud.

Aga muidu antakse tunnet, kui raske on olla ema ja kogu aeg jaksata ja oma elu on kaks tundi päevas, mille sees tuleb KÕIK ära teha.

Antakse, kuidas on elada mehega ja temaga pere olla.

Antakse tunnet, kuidas raha on otsas ja enam ei jaksa. Välja arvatud, et jaksad edasi, sest mis on alternatiiv.

Antakse tunnet, mida pakub killuke vabadust selles välisriigis või teises.

Kuigi hamaharjad jäid koju.

Kuidas on olla naine, naine, naine, naine.

Ja kuidas see ON oluline. Ajab raevu ja meeleheitele, kuidas päris palju mehi ikkagi ei leia, et naine olemine midagi olulist tähendaks. 

Tähendab. 

Tähendab küll.

Mida veel öelda? On riimi, enamus on vabavärss. On kordusi, mis mängivad hästi. Halvasti ei mängi miski. Hea kogu on. Mida ma veel rohkem oleksin tahtnud?

Ta räägib minu maailmast, nagu see on. Aga ei näita mulle maailmu, kuhu võiksin minna, mis ka kuskil ON.

Muide, raamatus on pildid ka. Tavaliselt vaatan llustratsioonidest üle ja läbi, aga siin otsisin ikka, et mida pisike inimkuju lahmakate keskkondade keskel teeb.

Lugemiselamused
Tilda ja tarakanid
Sulepuru
Paljugi võiks öelda

K. J. Parker - Sister Svangerd and the Not Quite Dead (2026)

 

Lugu siis munk Desideriusest, kes on tegelikult ateist - aga talle meeldib raamatuid ja käsikirju lugeda. Sest see munk elab allakäiguajastul, mil suured impeeriumid oma teadusloomega on min mineviku vajunud ning sellele järgnenud erinevatel ajastutel on omakorda suurem osa raamatutest ja käsikirjadest hävinenud - üks mitmeid tõdemusi siin ongi, et enam ei osata teatud tehnikaid jms kasutada, sest pole enam teadmisi ja kogemusi (kasvõi juba erinevate usupuhastuste käigus läheb järjekordne raamatukogutäis teadmisi tuleroaks). Aga jah, teatavasti kloostrites veel tegeldakse olemasolevate käsikirjade kopeerimise ja säilitamisega (mis on muidugi omakorda info töötlemine) ja kasvõi sealt leiduvate erinevate viidetega saab aimu sellest tohutust infohulgast, millest ollakse nüüdseks ilma jäänud.

Kuid Desiderius ei saa vaid käsikirjadega jantida, tema töökohustuseks on muuhulgas koos nunn Svangerdiga erinevad vargused, võltsimised ja atendaadid (mitte et nad oleks kloostri ainukesed tööriistad, on teisigi selliseid “lahendajaid”, kes kloostri soove täidavad). Nii määratakse neile ühe kõrgelt austatud printsessi kõrvaldamine - mis peaks toimuma The Invincible Sun religiooni esindajate suurel kogunemisel, kus korraldataks reegleid ja muud sellist. Ühesõnaga, selle maailma intellektuaalse koorekihi kokkusaamine ning Desiderius on ülimalt rõõmus, et saab minna väitlusi kuulama (olles küll sisemiselt ateist, aga ikkagi!). Kui vaid see tapmine õnnestuks … aga selleks on nunn Svangerd, mehe romantiliste ja salajaste mõtete kese. Et siis igati kena töö ja intellektuaalse lõbu ühendamine.

Mis siis hakkab lagunema enamvähem kohe, kui nad kloostrist teele asuvad. Juba kloostri lähedal satuvad nad varitsuse ohvriks, Desiderius leiab ühest poest iidvana usuteksti (aga selle omamine on vaat et surmanuhtlust väärt), printsessi tapmise korraldamine osutub keerukamaks kui arvatud - kuni see leitakse õige võikalt lömastatuna. Kehatöötlus viitab sellele, et sinna linna on saabunud üks tapjamonstrum Desideriuse kodumaalt Mesogest (üks jube ja külm kolgas, millest tsiviliseeritud maailm ei tea õieti midagi - väljaarvatud siis see ilmatu zombiõudus, mis seal kohalikke tapavad)). Ja mungaga võtaks ühendust justkui … vanakuri ise.

Korraga on Desiderius tõmmatud suurde intriigide sasipuntrasse, kus ta peaks ise muudkui kedagi tapma või kirikut lammutama või mis iganes - või muidu juhtub midagi halba ta kalli kaaslase nunn Svangerdiga. Ta on justkui ettur Suures Mängus (“the long game”) Hea ja Kurja vahel (Evil ja Good). Ainult et … traditsioonilised rollid on vägagi sassi läinud (ja mitmel puhul killustunud) ning selles Suures Mängus arvestatakse asjadega, mis peaks juhtuma paarisaja aasta pärast. Ning neid Mesogest pärit zombimonstrumeid ilmub veelgi - ja vaid Desideriusel on kogemusi nendega.

Ühesõnaga, igati tüüpiline Parkeri loome, kus asjad lähevad vägagi krussi ning peategelane peab sooritama õige hämaraid asju, et elus püsida. Erinevalt viimasest kahest triloogiast pole siin mingit tegemist sõjaväe ja lahingutega, tegemist on puhtalt tapvate võimuintriigide mölluga. Ebamääraseks jääb, miks on selle triloogia romaanide pealkirjades järjekindlalt Svangerdi nimi esindatud, kuivõrd selle romaani jooksul ta on küll oluline kõrvaltegelane, aga ei enamat (pealkirja teine pool viitab siis Mesoge surematutele zombidele) - tõsi küll, triloogia üldnimi "The Loyal Opposition" (ehk siis viide hoopis Invincible Sun vastastele).

Mitmel pool on lugejad esile toonud seda tulevärki kadunud ja hävinenud raamatute ja teadmiste teemal (ja nende edasi andmisest ja tõlgendamisest - mis on mitmeti pehmele pinnasele jääv tegevus); seal on muidugi troonimas Saloninus oma tarkustega. Aga minu jaoks sama oluline ona ka see allakäigu kirjeldus, a la pimedasse keskaega liikumine, see abitus ja nõutus varemetes maailmas elamises. See on mulle ehk selle romaani huvitavamaid aspekte, üldiselt on selline intellektuaalne allakäik omane mõnele teadusliku fantastika troobile, fantaasiakirjanduses see niivõrd oluline nagu pole.

Eks muidugi see hea ja halva segunemine ning küsimus religiooni toimimisest on üsnagi teravalt välja toodud ning võiks mõndagi häirida - aga arvatavalt sellised inimesed lihtsalt ei satu lugema Parkerit.

Romaani lõpp avab ehk selle, mida järgmises osas oodata, eks selle pealkiri “Sister Svangerd and the Devil You Know” tuletab meelde ühe lühiromaani Saloninusest … (peaks üle lugema!). 

“My father. But of course he wasn’t really dead. He never would be. Now there’s irony, because one of the things you dread most in this lousy, love-infested world is your parents dying. One less thing for me to worry about, I guess.” (lk 126)

 

“Hope; oh dear. Hope is such an ambivalent thing. I particularly like the old Sashan fairytale, about the box which the gods gave to the inquisitive girl, with strict instructions not to open it. So of course she did, and inside were all the horrors and miseries that afflict us poor mortals; the last winged crawling thing to creep out of the box was Hope, the greatest and most insidious pest of all - because it keeps you going, prepared to endure endless suffering instead of doing the sensible thing and hanging yourself.” (lk 134-135)

 

“After a while, I pulled myself together enough to close the book and put it back on the shelf. The mutilated book … That’s me, right? I can look at the dead bodies and heads squashed flat and think nothing of it, but somebody hurting a book … Yes, but not just any book. Polemon’s Philology. And it takes a day to copy just one page of something like that, whereas a human life can be created in a couple of minutes, by two drunk kids in a haystack.” (lk 272)

Juta Kivimäe - Malamudi jälgedel (Looming 3, 2026)

 

Jälle tekst, mida muidu ei loeks, aga kui nüüd ajakirjas kätte sattus, siis läks nii ja teps mitte teisiti. Eks see on paralleellugu Viitoli tekstiga - seekord siis ühe kohaliku Malamudi loome austaja kahtlus, et juudi autoril võiks olla mingi seos ta ammusel ajal Ameerikasse välja rännanud juudi sugulastega. Ja milliseid võrratuid teoseid on küll Malamud kirjutanud!

Tekst ongi ühtaegu ringkäik nõukogude aja oludes ning siis ameerika juudi kogukonna eripärade nägemus - mis siis põimub loo lõpuosas, kui nüüd 21. sajandi algul kohtuvad Tallinna saabunud kruiisilaeval ühe suguvõsa eri liinid, ja tõepoolest, Malamud. Ehk siis omamoodi kommete tragikomöödia.

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Livia Viitol - Déjà-vu (Looming 3, 2026)

 

Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.

Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.

Margit Lõhmus - Kunst minu elus ja ümber (Looming 3, 2026)

 

Pole ammu Lõhmust lugenud ning on nüüd meeldiv tõdeda, et autor suudab ikka rõõmsalt üllatada. Lugu siis sellest … noh, nagu pealkiri ütleb. Tegelane ja autor (keda vist tuleks võtta kui autoriks kirjutatuna) elavad oma maalide keskel, ning neil maalidel on oma veider mõju (kui lugeja soovib enamat teada, siis tekstis on avaldatud arveldusarve, ning ülekandejärgselt on siis võimalik rohkem omandada - hinnavahemik on 3 kuni 6200 eurot, saadaval nii anekdoodid, topless-pilt kui ka maale).

Teksti ennast on veidi keeruline kirjeldada ja teisalt ei tahaks ära võtta ka esmakogemuse tunnet. Lühidalt öeldes on see paras postmodernistlik (transgressiivne?) tulevärk - juba see kahe- või kolmekordne mäng autori ja erinevate reaalsustega võib panna pea huugama. Ja eks oleks huvitav teada, kui palju selle teksti mõjul tõesti ülekandeid tehakse - ja millist vastukaja võiks saada raha saatja (autorilt? tegelaselt? või koguni Margit Lõhmuselt endalt?).

Ühesõnaga, üks kõva piiride hägustamise töö. Kui samas numbris kirjutab Berk Vaher 2025. aasta eesti lühiproosa ülevaates teatud tüdimusest ühest tendentsist, siis … siin sumbatakse vahepeal põlvini selles.

Igal juhul, tekst loetav Loomingu lehelt (kahjuks need reaalused viited on siin lükatud tuimalt teksti lõppu).

Christy Lefteri: Songbirds

Kas nad elavad Küprose kreekapoolses osas tõesti sedasi? Kirjutatud on nii, et usun: jaa, see on tõelisus. Ja samas tundub nii uskumatu. Et sul on kodus abitööjõuna võõramaalasest tüdruk ja ta ei tohi majapidamisest väljaski käia?! 

Või oled sa hea tööandja, nii et tohib ja tal on nädalas koguni üks vaba päev, aga on mõeldamatu, et tal naisterahvana oleks armusuhteid? Kui tuleks välja, et on, laseksid sa ta kohe lahti? 
Et politsei ei võta midagi ette, kui selline majapidamisabiline ära kaob?

Päriselt ongi kaasajal Euroopas selline asi normaalne?!

Võibolla enam mitte, aga väga hiljuti nad elasidki nii. 
Sest muidu poleks seda raamatut kirjutatud.

See raamat on armastusest. Väga mitmesugusest. Kuidas õed võivad mitte kunagi kohtunud olla ja nad EI ole õed lihtsalt seepärast, et mingi mees tegi lapsi vasakule ja paremale, vaid hoopis teistmoodi. Kuidas pereliige on pereliige, aga osad ei näe neid isegi kui inimesi. Kuidas armastamine valgustab kõike inimese ümber. Kuidas armastus haiget võib teha.
Aga ka sellest, kuidas on olla naine ja seetõttu teisejärguline. Kuidas on olla võõrtööline ja seetõttu veel teisejärgulisem. 
Kuidas on olla lõksus, kust ei pääse. Kuidas vajadus päikesele laulda võib olla tähtam kui surmamaik.

See on raamat loodusest ja loomadest ja et ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas suhtuda loomadesse ja inimestesse. Kui sa armastad, sa armastad. Nii loomi kui inimesi. Kui sa ei suuda armastada, sa ei suudagi. 
Kedagi.
Raamat ei paku lihtsaid lahendusi. "Ja siis ta jäi lapseootele, nad abiellusid ja kui nad surnud ei ole, elavad nad praegugi." Ei midagi sellist.
Ta on aus nagu elu.

JA see on raamat sellest, kuidas inimesed lähevad katki ja ei suuda armastada. Mitte mingi ürgse kuri-olemise tõttu, vaid nad on ise nii haavatud, et enam ei oska. Kuidas nad otsivad tagasiteed. Kuidas see pole kerge,

Keel on kaunis, mõtted on kaunid, minategelased - neid on kaks, räägivad oma lugusid vaheldumisi - korraga katki ja kaunid. 
Selline raamat, mida on lihtne lugeda. Moraalid on kergestiseeditavad, inimesed on paari-kolme väärtusega määratletavad - ja samas on ta ometi aus. Selline raamat, mis hästi palju haiget teeb ja samas lootust täis on.

Sest lihtsad asjad - lihtsad tõed on tähtsad.

Theodora Goss - Frankenstein's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Gossi teistkordne tõlgendus Frankensteini teemal, seekord pole see küll kuidagi seotud ta romaanitriloogiaga.

Üks inglise seikleja tahab hirmsasti leida teed läbi Arktika, et nii avastada kiirem tee Aasiasse ja Ameerikasse (noh, tegu on 18. sajandiga). Ta viimane katse sinna purjetada on lõppenud sama õnnetult nagu eelmised korrad; ning nüüd kirjutab Arhangelski haigemajast oma õele - kui murtud ja õnnetu mees ta on peale seekordset läbi häda eluga pääsemist. Nimelt ta palgatud laeva meeskond jättis ta üksinda merejääle surema … ning järgmiseks ärkas ta ühes majas, hooldajaks pärismaalase välimusega naine, kes aga oskas inglise keelt! Vihjeks on loo pealkiri.

Autor on siin kenasti kasutanud vanamoodsana näivat kirjavormis jutustamist (sest peategelane lihtsalt ei suuda vait olla, sest ta peab endast sedavõrd hästi lugu). Aga selle taustal siis koorub ühtlasi välja nö järellugu Frankensteini loole - mis võinuks juhtuda, kui loodud monstrum olekski Põhja kadunud ja leidnud seal … oma õnne? Kui mälu ei peta, siis päris stiilne järellugu originaal-Frankensteinile.

Kristi Kangilaski „Sõda on nagu …“ (Koolibri, 2024)

Mudilastele (5+) mõeldud pildiraamat, mis lühikeste tekstilõikudega üritab veidike lahti seletada sõda lastele mõistetavamate näidete kaudu. Või õigemini, nagu kirjastuse kodulehel öeldud – seletada, millest sõjad alguse saavad.

Sõda on siis muu hulgas nagu midagi sellist, kui jõuga võetakse ära paremas asukohas olev onn, mille teine ehitas või on erinevate hoovide lapsed ühel hetkel otsustanud koos mängimise asemel tülli pöörata ja valvavad, et teised teiste hoovi ei tuleks või kui otsustatakse kedagi mingite füüsiliste tunnuste järgi süsteemselt vaenama hakata jms. Raamat lõppeb mõnevõrra lootusrikka retoorilise küsimusega, mis ühtlasi ka kenasti kasvatuslikku suunda tüürib:

„Vahest siis, kui me ei alusta isegi pisikest kahe inimese võitlust, jäävad ka suured sõjad olemata?“

Inimesele, kel seal 5 taga neid plusse juba selgesti liiga palju, on see muidugi selgesti täielik (üle)mõtlemise katalüsaator. Võib julgelt vastavasisulise arutelu alguspunktiks võtta. Et no võib ju öelda küll, et sõda on nagu … aga no samas siis ju ikka nagu üldse ei ole ka nagu… või äkki ikka on? Sõnal sõda on ka mitu tähendust. Võib öelda, kui tahad kedagi oma nõusse saada, et mis sa sõdid vastu. Või siis saab kujundlikult kellelegi mingis asjas sõja kuulutada, mis tähendab siis valmidust igal sammul koostöö või leplikkuse asemel hoopis vastakust ja vaenu üles näidata vms ja siis on veel see päris sõda.

Sealt saab siis edasi mõelda, et nende kahe tähenduse üldnimetus võikski olla justnimelt see vastakus ja vaen, empaatia ja koostöö väljalülitamine. Noh, näiteks. Ja et kui tegu on sõja mastaabis relvastatud konfliktiga, siis kaasneb sellega … ilmselgelt terve rida asju, mis 5+ vanusele suunatud raamatusse kahtlemata ei sobi.

Küllap mudilasele, kellele sõja küsimus mingil põhjusel hinge peal, on see hea lugemine – esiteks leiab raamatu näol seltsilise, mis samast asjast mõtleb ja teiseks saab näidete varal sinna mahakeeratud empaatia ja põhimõttelise vaenamise seisundi poole mõelda, ja illustratsioonid ka moodustavad sinna juurde ühtse terviku. Laste puhul on ehk nende näidete juures oluline ka see, et kas asi jääb mängu piiridesse või mitte – kahe hoovi vaheline territooriumide kaitsmine võiks ju mängu piirides täiesti lõbus olla, aga kui reaalsuse ja mängu piir kaob, siis ohtlik. Ühesõnaga, täiskasvanu, nagu näha, peab enese jaoks loetut seedides ikka kõvasti rohkem vaeva nägema.

Mind ennast, kes ma kaugeltki sihtgrupp ega väikelaste arengupsühholoogia ekspert ei ole, jäi veidi häirima just see manitsev maik lõpus – tekkis tunne, et ehk oleks parem igasuguseid konflikte üldse vältida. Aga see ei saa ju ka päris eluterve soovitus olla? Või saab?

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

Kristi Reisel: Kuidas tappa bürokraati

 

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.

Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 

Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 

Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.

Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 

Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 

Loteriis varem
Mööda netti

Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Theodora Goss - The Mad Scientist's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Omamoodi eellugu Gossi romaanitriloogiale, kus siis tulevased kangelased räägivad oma õnnetuid lugusid ja sellest, kuidas nad oma sõpruskonna moodustasid ja sellistena üheskoos eksisteerivad.

Mingis mõttes on see tõesti visand: kuigi jah, algselt ilmunud ühes temaatilises antoloogias mõnda aega enne esimese romaani ilmumist. Tegevust kui sellist õieti pole, pigem on tagasivaated nende õnnetusse minevikku ning nendevaheliste suhete dünaamika kirjeldamine - kuid see kõik on kontekst hilisema jaoks; iseasi, kui kaugel see triloogia siis õieti oli.

Eks mingil moel ole see ka eraldivõetavana loetav, järellugu kõigile neile kuulsatele romaanidele Frankensteinist Moreauni.

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Kristi Reisel: Tartu on minu linn

 

Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist".
Aga kõvasti parem.

Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha.
Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees.
Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus.
Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!

Õnneks on Reiseli lugu palju parem.
Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on.
Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. 
Arukas.

Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. 
Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. 
Ehkki veidi vähem kõlav.

Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!

Loteriis varem
Mööda netti 

Jaagup Mahkra: Callenori raudne rusikas

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. 

Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses.
Tundub maru lihtne? 
Oh, vennad ja õed, see on nii harv ...
Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased.

Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla.

Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav.
Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on.

Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid.
Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. 
Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa.

Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist.
Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri."
Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub.
"Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. 

Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. 
See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi.
Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. 
Miski pole kindel, kõik on loogiline.

Palju arengut. 
Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. 

Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. 
Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles.
Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. 
Võibolla tegi Mahkra samamoodi. 
Mõtles vabalt.

Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.

P.S. Oligi kogumiku parim.

Loteriis varem
Mööda netti

Mia Lisette Tamme: Must Isand kõrvalkorterist

 Miinused:

* kohutavalt nüri põhiplott

* otsekõne nagu kehvast noortekast 

* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid

Plussid

* jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid

* peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud

* kardetud armulugu ei tulnud

* peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas

* pealkiri on hea

Neutraalsused

* tegelased

* kui palju/vähe me toimuvast teada saime

Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 

Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted selle kõige põhjuseks?! 

Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"

Nii et rahuldab ära.

Napilt. 

Loteriis varem
Mööda netti