murca - Kaks hunti (2025)

 

Et kui pealkirjas on kaks, siis siit võib kõiksugu duaalsusi või vastandusi või suundumusi välja otsida. Nagu aru saan, on murca eelkõige tuntud laivluuletajana ja eks sellevõrra on tekstid ka keskmisest löövamad, kuulajate poolt testitud töötavaks. Aga siin pole vaid irriteerimine ja tirriteerimine, ning hetkiti tuleb siit midagi … puhtalt olemise kohta. Ja need on olemuslikud, arhetüüpsed (samas: kas nüüd just sotsiaalselt löövad, pigem kaasaegsest seisundist).

Kõigest löövusest hoolimata ei saa öelda, et kõik teemad mind kõnetaks (või et kogu kogu oleks puhas kuld - aga see polegi võimalik, igal heal jutu- või luulekogul on oma igavamad hetked), sest noh, kipun olema meessoost lugeja ning empaatiaga on nagu on. Ja eks on tekste, mis paistavad olevat omamütoloogilised, aga mul pole autorist halli aimugi (mis on muidugi üldiselt vaid kasuks, et tekste neutraalselt lugeda).

Kuna kogu ilmus juba eelmisel aastal ja kirjastus Hunt on tugeva meediakajastusega, siis on jõudnud ilmuda juba akadeemilisemad arvustused oma arvamustega.

JUMAL TÄNATUD

puud: toodud

taara: viidud

viivised: makstud

prügi: sorteeritud

sõnad: seatud

avaldus: esitatud

armastus: avaldatud

tuba: köetud

laud: kaetud

soovid: sõnastatud

jumal: tänatud

(lk 34)

 

VANAEMA KÖÖK

“vanaema, kui palju sibulat rosoljesse läheb?”

“mitte palju, nii silma järgi

parajalt. vaata, et liiga vähe ei saa”

pliit köeb ja sa kõõlud köögiuksel

ega kaugemale tulla pole mõtet

jääd veel jalgu

“linnupoja,

näe, too mulle sealt seda

sellega

mis on, noh, selle kõrval seal

tead küll

heldeke, las ma toon oma prillid”

moosisuhkur kappi

kurgipurgid sahvririiulile ritta

vanaema köögis, sina köögiuksel ikka

ja siis

ühe kaupa

lähevad kõik vanaemad kõigist köökidest minema

kellad seisma, moosid halli, tuled kustu pliidi alt

ootamatut tühjust kuulad ja imestad

astud tasa üle köögiläve, segad ise oma elu

kurbust rõõmule sekka, mitte palju, just nii …

parajalt

(lk 61)

loterii

looming

vikerkaar

Martin Hook - Sitt päev (2026)

 

Väga hoogne romaan, no kohe väga hoogne - kaks ööpäeva puhast adrenaliini ja see siis 250 leheküljel. Peategelane Raul satub Eestisse naastes juhuslikult kokku vana sõbraga, kes palub tal oma auto viia Pärnust Tallinna remonti; sõber ise minevat Lõuna-Eestisse matkama. Raul küll tajub, et midagi jääb siin saladuseks, aga … tahaks ka lõpuks koju jõuda. Pärnu bensiinijaamas liitub temaga hääletajanna, kellega jutt sujub ning kellega võiks hiljemgi uuesti kohtuda - aga kõigepealt tõesti koju ning seejärel sinna indiepeole, kuhu neiu lubas nagu minna.

Ja edasi on Rauli elu põrgu - ta röövitakse väära inimese pähe ning kuigi pääseb julgeolekuteenistuse vahelisest tapatalgust, kuid … sellist tunnistajat ei saa ellu jätta ning politsei asub kõigi jõududega teda taga otsima. Ja kes oli see hääletaja?

Möllu jagub viimase leheküljeni ning ega õiget lahendust tulegi - autor paistab küll lubavat järge(sid). Tegevusaeg on 2014, 48 tundi enne jaaniõhtut; taustal on käimas Venemaa sissetung Ukrainasse. Ning muidugi see, kui palju võib töötada vene käsilasi siinsetes julgeolekuametites - nagu selgub, siis päris kõrgetel kohtadel. Aga mitte ainult jõustruktuurides pole selliseid reetureid.

Mis viib mõttele, et eks see romaanile (mis osales romaanivõistlusel) antud “Tallinna linna auhind” on omal moel irooniline või pigem eneseirooniline, arvestades linnavõimu sidemeid ühe teatud naaberriigiga - kahtlemata on siin tekstis väga tähtsal kohal linn, kus toimub peategelase jälitamine, aga kui üks pahalastest on Tallinna abilinnapea, siis … nojah.

Igal juhul, huvitav debüüt. Ega ma suurt ei teagi, kes siin eesti põnevikupõldu künnab (Kalle Klandorf? Ivo Parbus?), aga Hook on hoogne ning küllap leiab sellel põllul oma lapi.

trekseki lugemisblogi

lugemissoovituse blog

lendav konn

Eeva Park - Kurguvalu (Looming 9, 2026)

 

Unenäoline või siis psühhedeelne tekst, kus kirjanikust isa märkuse peale peab minategelane end surnuks - et edasi elada selle kaksikolendi elu, keda isa tegelikult surnuks pidas. Ja nii aastakümneid!

Eks siin tekstis paistab olevat olulisel kohal autori omamütoloogia (jajah, kes on isa). On hämmastav, kui lühikese tekstiga suudab Park midagi nii kummastavat luua; mingil moel võiks seda pidada ehk koguni piiripealseks ulmeks. Paistab, et pole õieti veel Parki tekstidele tähele pööranud.

Samas ajakirjanumbris on veel mitmelt autorilt lühiproosat, aga ausalt öeldes suurt midagi need ei öelnud, ühest omamütoloogilisest tekstist piisab.

Gert Goršanov - Kuritegelik raha (2026)

 

Teos määratleb end kui “tõsielust inspireeritud romaan” ja eks tinglikult võiks seda niisiis pidada arenguromaaniks (kuivõrd tegu pole biograafilise tekstiga, eksole), mis kirjeldab peategelase Gert Goršanovi elu varasest noorusajast Ida-Virumaal kuni keskea tegemisteni Tartus. Peategelast huvitab lapsest saati nö kriminaalide elu ja adrenaliinipahvakud, eks siis sellest lähtuvalt seab ta oma tegemisi peale põhikooli lõpetamist (hea mõte oli kutsekoolis õppida ehitajaks, hilisemas elus osutus see väga tarvilikuks oskuseks).

Hea küll, tegelikult pole erilist mõtet teha ülevaade raamatu tegevusest: lühidalt on see kirjeldus ühe musklis ja ajudega mehe paarikümne aastasest karjäärist nii avalikus (näiteks autopesula, ööklubi, jõusaal) kui ka varjatumast (peamiselt salakaup ja pettused) äritegemistest. Avanev pilt Eesti Vabariigi varjatumast poolest pole kuidagi meeltülendav, sest ega raha ei haise (vähemalt pole peategelane seotud inimkaubanduse või narkootikumitega) ning vähemalt korruptsioonivastases võitluses sooviks küll maksuametile ja teistele struktuuridele jõudu ja jaksu ja selget pead. Sest noh, nõukogude ajastu mentaliteet haiseb ikka edasi.

Aga jah, kena ülevaade siis sellest, millega kahe kümnendi jooksul tehti maksuvaba tulu: metsavargused, idanaabri bensiin-suitsud-alkohol-ravimid, salakaubavedu Soome ja salakaubavedu Kagu-Aasiast, eurorahadega sahkerdamine ja munitsipiaalpoliitika. Eks kõige selle taustal leiab taas kinnitust: hea, et pole seni elanud Tartust väiksemas  asulas.

Kas seda võiks õieti nimetada romaaniks? Pigem ei. Eks kindlasti on autor arvestanud sellega, et ametlikult tuleb seda pidada ilukirjanduseks (ehk fotogaleriigi on raamatu tarbeks lavastatud?) - mis väliselt justkui biograafiahõnguline, aga tegelikult on see … fiktsioon.

Anette Lepik - Unemati viskas sussid püsti (2026)

 

Kui nüüd sel aastal olen lugenud täiesti tundmatute autorite luulet, siis see kogu on kindlasti üks lootustandvamaid. Allpool toodud luulenäited on küll lühikesed, tegelikult kirjutab autor pikemaid tekste. Muidugi, võrreldes varasema luulekogemusega, siis tekstid ei üllata just teemadega (kuidas see õieti võimalikki oleks): ikka mina ja maailm, mina ja luhtunud suhe. Aga kohati on siin päris värskeid ja poeetilisi hetki; võiks vanainimeselikult öelda, et tekib poeetiline kujund, mitte lihtsalt kena või tundlik luuletus.

Ja eks sellele mängib kaasa lihtne ja mitteärritav kujundus (teiste kogude puhul olen tähendanud, et illustratsioonid jms on kenad, aga … enamasti pigistad silma kinni, et neid mitte märgata). Peale raamatu lugemist ei saanud küll suurt aru, miks selline pealkiri, aga kui otsisin postituse jaoks pilti, siis raamatupoe tutvustuses on see kenasti lahti seletatud. Vaene unemati! Aga mis teha.

igal kleepsul mu arvutil on tähendus

aga tätoveeringutel mu kehal

pole muud kui oodata ja näha

millal ilmub uus pilt väärtusetu

 

šampooni kõrval on palsam

soola kõrval on pipar

tähe kõrval on kuu

ja sinu kõrval keegi uus

 

sa oled nii tark

arvad et

kuulan kui karjud valjemini

allun kui peksad kõvemini

sa oled nii tark

arvad et

hoolin kui ähvardad järsemalt

naasen kui manipuleerid julmemalt

sa oled nii tark

kuulan

allun

hoolin 

naasen

Nnedi Okorafor, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2025)

 

Pole vist varem selle sarja väljaandega niisugust rahulolematust tundnud - kui teadusliku fantastika tekstid on enamvähem oodatud tasemel, siis fantaasia pool on pigem õuduskirjanduse nägu. Eks see vahe tumefantaasia ja horrori vahel on enamasti maitse asi; aga noh, kui enamus tekste (noh, horrorivabad võiks vast olla Swirsky, Johnson, Huang - mitte et nende puhul oleks tegu lõbusa päkapikudiskoga) tegeleb mingite hirmude kaardistamisega, siis see kõik on küll lugemisvara, mida üldiselt ise ei valiks. Või on see mingil omal moel ajastu nägu? Või siis ikkagi lõppvaliku teinud Okorafori maitse? Igatahes, paras pettumus.

Hinnete puhul olen küll olnud reipalt optimistlik, kogu kogumiku keskmine 5,1, sellest omakorda teadusliku fantastika tekstidel 5,3 ja nö fantaasiakirjandusel tervelt 4,8 (ei uskunudki, et lõpuks nii kõrge).

Seda sarja iseloomustab, et lõppvalikusse satub päris palju minu jaoks nö tundmatuid autoreid - nii ka seekord on tervelt 12 autorit, kellelt pole varem midagi lugenud (muidugi, eks siin ole ka tuntud nimesid). Naisautoreid tunduvalt enam kui meesautoreid, lisaks siis mõned mittebinaarsed autorid.

Parimateks tekstideks on Swirsky hullude õdede lugu ja Palwicki ülitume tulevikunägemus, aga eks tegu ole igati kogenud ja hinnatud autoritega.

We Will Teach You How to Read | We Will Teach You How to Read • Caroline M. Yoachim 3/10 SF

Also, the Cat • Rachel Swirsky 7/10 F

The Audit • Olivie Blake 4/10 SF

Country Birds • Kij Johnson 5/10 F

Fuck Them Kids • Tatiana Obey 4/10 SF

The River Judge • S. L. Huang 6/10 F

The Weight of Your Own Ashes • Carlie St. George 6/10 SF

An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow • Xavier Garcia 4/10 F

The Forgetting Room • Kathryn H. Ross 6/10 SF

Look at the Moon • Dominique Dickey 4/10 F

Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole • Isabel J. Kim 6/10 SF

The Witch Trap • Jennifer Hudak 5/10 F

Yarns • Susan Palwick 7/10 SF

The Wonders of the World • 'Pemi Aguda 4/10 F

Reduce! Reuse! Recycle! • TJ Klune 6/10 SF

A Stranger Knocks • Tananarive Due 4/10 F

The Sort • Thomas Ha 5/10 SF

What Happened to the Crooners • Russell Nichols 4/10 F

The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics • Adam-Troy Castro 6/10 SF 

Ushers • Joe Hill 5/10 F

Jüri Ehlvest - A. Puškini “Jevgeni Onegin” (Dimensioonid. Tallinna Lilleküla (3.) Keskkooli almanahh, 1990)

 

16-aastane Ehlvest arutleb 1983. aastal, mis värk Oneginiga oli.

Kirjutasin pealkirja ja jäin mõttesse. Mitte midagi ei mõtelnud välja. Värssidest sain üldse halvasti aru. Minu meelest sai nendega edasi anda vaid tundmusi. Siin aga anti edasi sündmused ja neist tuli leida mõte. Ühesõnaga, sain Puškini romaanist üldse halvasti aru ega osanud mitte midagi kirjutada.

Tegin voodi üles, avasin harjumuspäraselt akna, heitsin voodisse, tõmbasin vaiba peale ja uinusin. Öösel ärkasin palavusest ja õhupuudusest. Lükkasin sulgteki kõrvale, tõusin üles ja läksin üle suure toa, et akent avada. Lükkasin kõrvale suuri kangaid meenutavad aknaeesriided, koperdasin siidkardinate vahel ja silmitsesin laeni ulatuvaid kuuest suurest ruudust koosnevaid aknaid. Aknalaual olevast lillevaasist valasin lilled välja ja jõin vee ära. See ergutas mind veidi ja mõistsin, millisesse olukorda olin sattunud. Viibisin Onegini luksuslikus magamistoas, olin ise ilmselt Onegin ja püüdsin avada suuri aknaid, et lämbet tuba tuulutada. Unenägu tundus mõjus, silmitsesin luksuslikku ruumi ja mulle tundus, et siin alles tasuks elada. 

Et unenägu mitte liiga kiiresti ei kustuks, jätsin aknad sinnapaika ja kiirustasin tagasi voodisse., et uuesti uinuda. Vajusin ülipehmesse, patjadest koormatud asemele, tõmbasin teki peale ja enne uinumist jõudsin veel mõelda: “Kui tore oleks olla Jevgeni Onegin. Omada tema rikkust, mõisa, teenijaid, raha, luksust. See võimaldab nii palju reisida, tegelda millega tahes. Nüüd ei ole minu veidrused enam koolipoisi rumalused, vaid rikka mehe kapriisid, kes võib seda endale lubada. Olen kaotanud oma välimuse - olen Onegin. Kuid mõtlemine on ikka enda. Peaasi mitte omandada koos välimuse ja rikkusega selle mehe, haiglasliku mehe haiglaslikku ellusuhtumist, kõiges tüdinud mehe elus pettumust.”

Õnn tundus käes olevat ja purunes ühes sellega, kui ma hommikul ärkasin. Miks oli Onegin minu jaoks nii ahvatlevas rollis õnnetu?

Jüri Ehlvest, 9. KL, 1983

Marii Eleen Mõtsnik - Hingesõnumid (2026)

 

Tundub igati siiras eneseväljendus, kus on mõned õige huvitavad kujundid. Ja siis on mitmed luuletused, mis ehk mõne aja pärast ei ütle autorilegi suurt midagi (või noh, olen liialt kalestunud lugeja). Aga eks sellised vastandumised on juba siia luulesse sisse kirjutatud.

Minumina jõgi

minu elu teerajal käijaid on mitmeid, kui mitte sadu

tugev vihm, pidev padu

olen vihmatilkade loodud jägi

iga tilk hõlmab mind teiste silmade läbi

kas olen tõmmata-lükata

kui iga komplimendi peale tahan rõõmust lakke hüpata

mina tundub mulle suurem kui universum

mille avastamiseks pean kasutama hellust

sest iga tilk, mis langeb minumina jõkke

on õrn, habras

ja alles nüüd taban

kui vähe on tegelikult vaja

(lk 14)

 

Pai laps

minu hinges pulbitseb pai lapse sündroom

see on liigne vanemate hool

viielise pinge, mille paneb kool

nagu Ott Tänak, käes elurool

toon tunnustusi

12 tänukirja kuu aja jooksul

mu sees pole ammu nii kasutu ja mõttetu inimese

tunnet olnud

palun laske mul karjuda

lennata

ringi tantselda

mööda seinu edasi-tagasi põrgata

nuttes hõigata: “ma ei taha elu vihata”

sosistades sonida: “kas pean pai laps olema?”

(lk 62)

Regina Palujärv - Tuledes ja tuules (2026)

 

Vaikimisi eeldasin, et tegu on romaaniga (näiteks raamatupoe reklaamvideo), aga päriselt see nii nagu pole, pigem mingi päevikulaadne autofiktsioon ühe naise murrangulisest elust viimastel aastatel (2021-2025), mil peamine probleem on see, kes küll on Adrian, kellega paistab olevat uskumatu energeetiline side, aga kes ometi ei taha kuidagi pikemalt või sisukamalt suhelda. Miks küll on see nii?

Aga elu tahab elamist ka peale abielu lõppu, nii vast saaks seda teksti kirjeldada kui üht hedonistlikku ja spirituaalset teekonda … selle raamatu lõpetamiseni. Sõbrad, reisid, kogemused hinge ülendamiseks. Kui algul on nõuandjateks terapeut ja sõbrad, siis raamatu lõpus pakub sügavamat mõtteainet ennustajadki. Muuhulgas on minajutustaja ka kahe tütre ema, aga kõikide nende rännakute ja seikluste puhul ei paista tal olevat mingi probleemi korraldada lapsehoidmist, igal juhul pole sellele vähimatki tähelepanu pööratud (kahel korral on küll mainitud, et pidi lastega tervelt kuu aega koos olema).

Kuivõrd tegu on ilukirjandusega, siis vast soovitaks järgmise raamatu kirjutamisel ehk mitte nii palju olukordade kirjeldamise kordusi teksti jätta - kuigi eks seegi võib olla omaette stiil (aga kas nüüd just kõige lugejasõbralikum).

“Sellest päevikust on saanud minu elu ühe etapi võlu- ja valuraamat. Olen kirja pannud suure osa kõigest, mida mäletan alates maist 2021 kuni tänaseni. Selle, mis on seotud Adrianiga.” (lk 140)

Mò Xiāng Tóng Xiù: Deemonliku tee suurmeister 4

Selles raamatus saab viimaks selgeks, kuidas Wei Wuxianist sai kõigile teada Must Isand ehk Ylilingi Patriarh. Lugu on kurb ja dramaatiline, osaleb ka seni parim naistegelane Wen Quing ("parim", sest ta on üks vähestest, kel on ka mingi muu roll, kui olla kas "paha" või "hea," tal on anded ja isiksus) ja lõpptulemusena ma mõistan.
Hea lugu, põnev lugu.

Kuulge, ma kiidan ausalt, mulle meeldis piisavalt, et raamat enda kohta väga kähku - nelja päevaga - läbi lugeda.
Et ma edasi peamiselt virisen, ei tähenda, et raamat mulle naudingut poleks pakkunud.

Virinad:

* jah, raamatu lõpus on tegelaste loend, aga pisema rolliga tegelasi seal üldse pole. Kes see tüüp on, kes tolle emotsionaalselt olulise lause ütleb? Kes on see ta isa, kes alahoidliku ja veidi pelglikuna käitub? Ma peaksin mõistma, mis kõik taustal toimus, aga ei mõista, sest ma ei saa aru, kes nad on!
* Olen ära õppinud, et kui raamatus algab uus osa, on see sageli mingis muus ajas, kui eelmine. Aga mul ei ole kõik need ajad meeles ega ka, mis olid viimased sündmused just selles ajas. Vahepeal on olnud mitu mälestust või hingerändu, mis on kus on kes? Seda segasem, et siin raamatus osalevad erinevates aegades suurelt jaolt samad tegelased. (Ainult 13-14-15 aastat noorema või vanemana.) Kui tegevus on paar lehekülge kulgenud, tuleb mulle enam-vähem meelde, kus ja mis toimub, kuid see ei ole täieline selgus, mis saabub, vaid "aa, õige, olid jah raevukad laibad vist piiramas, jajah". Hägune selgus. 
Kuluks ära väike "ja nüüd on taas aeg Wei Wuxiani taaskehastumise järel, kui ta on oma vanale mäele naasnud."  Kuidas ning kelle poolt oli sinna viidud noorukitekamp, kellega varem kõvasti tegemist oli, ei tulnudki mulle meelde. Aga oleks abiks teada. 
Olgu, olgu. Eks ma otsin eelmisest (või üle-eelmisest?!) vastuse üles.

* Lugupeetud tõlkija! See, et inglise keeles tähendab "turnip" nii redist kui naerist, ei ole põhjuseks, et kui tegelased arutlevad, kas maha panna kartuleid või seda teist asja, võiks tõlkevastuseks olla "redis". Redistest ei saa kogukond talvel söönuks, isegi kui terve põld redistega täita. Kas kartul või redis ei oleks üldse teema!
Siin-seal oli veel lausestuse või sõnastusevigu. Originaaliga ma võrrelda ei saa, hiina keelt nagunii ei oskaks, ent kas eesti keeles öeldakse, et sõrmed tõmbusid kägarasse või ei öelda mitte, siiski tean. Või see "kätte pistmine". Või "sääred"! Sealkandis ei ole inimesel sääri, pagan võtaks! 

* Tõlge, mis tehti nagunii üle inglise keele, tõlkeks. Ka autor tundub mulle natuke mökuna.
On minu isiklik vastumeelsus, et ma ei taha näha loojutustajat omaenda loo ees araks löömas. Kui sündmustikul on vaja minna räigeks ja hirmsaks, ei tohiks viimaks selguda, et kõik teised küll tapeti, kuid nunnu lapsuke ikka pääses, või et elusalt põletatav armas naine ei tunne valu, vaid ainult kuumust. Ma pooldan küll õnnelikke lahendusi, aga mitte valelikke. Kui ikka läheb elusalt põletamiseks, on see kohutav, ja kui leiab aset valimatu veresaun, ei pääse ära ka lapsuke.
Selle raamatu autor päästab lapse. Noh ... õnneks see ei ole väga silmatorkavalt valelik, vaid žanriga kooskõlas valelik. Raamatul on isegi roosa kaas! 
Argpükslus elusalt põletamisel oli ühes Stephen Kingi raamatus, mitte siin. Lihtsalt näide.
Aga siiski!

Virisemise lõpp.

Minu jaoks on selle raamatu väga selge ja intensiivne pluss, et ta on osa sarjast. Miks lugemine mul nii libedalt kulges: sain jälgida tuttavaid tegelasi uutes olukordades, uute mõtete ja mõtteavalduste, seikluste ja vaevadega. Mulle meeldivad sarjad, mulle meeldivad fännfiktsioonid ja see raamat ongi põhimõtteliselt vist fännfiktsioon hiina müütidele. Järelsõna ütleb, et "Deemonliku tee suurmeister" segab mitut hiina kirjandustraditsiooni, ent lugejana näen selgelt ka lääne fännfiktsioonide troope. 

Fännfiktsioonilik on ka armulugu. Viimaks hakkas see võtma natuke selgemaid piirjooni kui "kas on või ei ole?" Mõttepulm ja pikk kallistamine, teistel on piinlik nendega ühes ruumis viibida, sest imelik! 
Teretulnud (kuigi väga aeglane) areng, aga mulle väga meeldib, kui pika eelmängu järel ka asjaks läheb, heh-heh-heh. 

Nii. Me saime raamatu lõpuks Wei Wuxiani ajaloost üsna selge pildi. Me saime ka armuloo üsna selgeks. Nüüd on jäänud veel põletav küsimus.

Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! 

Veiko Belials - Kogu maailma au (2026)

 

Belials on heas mõttes keskmine autor: nii on siin kogus häid lugusid, mõnuga loetavaid jutte ning tekste, mis kantud eelkõige autori enda jutustamismõnust, mis aga mulle suurt midagi ei ütle ega tekita kaasaelamist. Tegu pole valikkoguga - vaid üks tekst (“Koonemani Õnn”) on taastrükk; see ongi spetsiaalselt koostatud kogu, kus aastate (või õigemini aastakümnete) jooksul kogunenud ideed on viimaks tekstideks lahti kirjutatud. Ja muidugi see idee jutukogude triloogiast - teadusliku fantastika kogu ilmus üle kümne aasta tagasi, nüüd siis fantaasia, järge on ootamas võimalik õudusele pühendatud kogumik.

Takkajärgi on mul kuidagi kahju, et see Renneri ja Finki seeria pole autorilt veel suuremat pühendumist saanud, sellest võinuks ikka moodustada oma kogumiku - kuid ehk võiks see inspireerida mõnd muud autorit (või autoreid) edasi kirjutama, kenasti on ainest ühismaailmaks.

Lugude keskmine hinne on 4,7, eks positiivsemat muljet hoiab üleval paremad jutud “Sfinksi silmad” (ja üldse Renner & Fink) ja “Koonemani õnn”.

Sfinksi silmad 6/10

Kroon ja kiiver 5/10

Surnud Kuninga Linn 5/10

Kogu maailma au 5/10

Majakavahid 5/10

Viimase Nägija soolikad 5/10

Sepapoisid-sepapoisid. Palgasõdurite I lugu 4/10

Maailma otsa. Palgasõdurite II lugu 4/10

Sinilinnu sitt 4/10

Kohtumõistjad 3/10

Imed ei tohi surra 4/10

Koonemani õnn 6/10

Sõdalane Sauras 5/10

Marileen Laagus - Võta mind kaasa (2026)

 

Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.

18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.

Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….

Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.

“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)

Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).

Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.

Tiina Lepamaa - Vahused laineharjad (2026)

 

Lihtsad luuletused, mis reflekteerivad üht tunnet või olukorda, aga mis samas ei tundu moodustavat luuleülest kujundit (muidugi, lugeja võib alati ise kõiksugu värke fantaseerida); selles mõttes nagu üheplaaniline luule. Õnneks pole see poliitiline, õnneks pole see labane, lihtsalt meeleolude jäädvustused. Ega alati peagi vihtuma suurt kunsti.

Mis siis

 

Mis siis et elu vahel

võnkeid sisse veab

ma oma sihti ikka

kindlalt hoian real

õnn rõõm ja tervis

on mu sõbrad ikka

koos käimas seda rada

pikka-pikka

(lk 16)

 

Padjapüürid

Rippusid mul padjapüürid

nööril päikse käes

mõtlesin et mis neist küürin

nõrgaks jäänud käed

Püürid läksid lumivalgeks

päike õhtul loojus

muutusid kõik säravvalgeks

hoides päiksesoojust

Valge püüriga padjale pea

panin ja kinni läks silm

uni uni uni on hea

homme on ilus ilm

(lk 75)

 

Mind ei leia

Mind ei leia üles keegi

ja on hea et sõber seegi

peidab end mu riidekapis

riietuses üsna napis

Kui ta tuleb kapist välja

heidab enda üle nalja

omale saab riided selga

ja ei pööra mulle selga

(lk 95)

Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Lukas Barfüss - Jahikull (2026)

 

Sellele tekstile küll ei saanud pihta. Huvitavalt ja painajalikult kirjutatud, aga see Philipi motivatsioon oma eksirännakuks … sellest ei saa aru. Pole see otsene hullumine või mingi kinnismõte, lihtsalt argiselt lahkumine. Aga milleks.

Muidugi, eks mingil moel on huvitav see Šveitsi klantspildi tagune, aga see nüüd ka lõputult välja ei vea. Ehk kerge sarnasus Daša Drndiči häiriva romaaniga, aga ausalt öeldes tabas see eksistentsi tühisust kuidagi valusamalt. Kuid võibolla on Philipi lugu sellevõrra ausam?