Brigitta Davidjants: Armastuseta

 

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi? 
Absoluutselt pole minu kogemus!

Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka". 
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest  küll. 
Rohkem valus. 
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub,  on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid. 
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal. 

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "nöödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)". 
Davitjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks. 
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse". 
Olgu, vbla natuke. 
Lõpp on hästi roosiline. 
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!" 

Delfi

ERR

Eduard Vilde - Jutustused II (1953)

 

22 loo keskmine hinne on 4,6 - mis polegi niivõrd masendav tulemus, kuivõrd … no ega huumor ei säili just hästi ning valdav enamus tekste tundub olevat paras liinitöö. Aga siiski üldiselt päris hea tagasivaade sellesse, kuidas tsaariaja lõpukümnenditel Vilde läbi kõverpeegli siinset elu kujutas.

Ärapõletatud peigmehed 4/10

Klamanni-emanda kosilased 5/10

Vigased pruudid 6/10

Pill pinu taga, toru toa taga 4/10

Laadalelled 4/10

Kosilane Rakverest 5/10

Kuida unenäod täide lähevad 5/10

Suguvend Johannes 5/10

Kuub kahasse 4/10

Uinak tõllas 4/10

Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol 5/10

Uus toaneitsi 4/10

Dr. Aadu Rebane 4/10

Armumäng 4/10

Ettevaatlik kosilane 4/10

Minu tohtrid 4/10

Minu vend türkoo 5/10

Minu pommid 5/10

Uuel teel 6/10

Reaalpoliitiline epistel 5/10

Uued orjad 5/10

Dunkelmannide suguvõsa 5/10

Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.

Theodora Goss - Child-Empress of Mars (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Siin kogumikus on õige mitmeid töötlusi angloameerika klassikalise fantaasiakirjanduse ainetel, seekord siis Burroughsi Marsi raamatute põhjal. Nagu varem Narnia ja Ozi puhul, ei pane see mind just vaimustusest oigama, aga noh, Gossi teksti ei saa vältida.

Nii ma ei oska küll kuidagi kommenteerida selle ja algteksti seoseid, kuid siinne tekst on igati värvikas ja omal moel vaimukaski, kõik see kommete komöödia nö tulnuka kultuuris - ja selle kokkupuude Kangelasega, kes on küll Maalt pärit suvaline tööline ning kelle kangelastee ei kulge päris just selliselt nagu marslased ootavad.

Ei suuda sellest maailmast küll kuidagi vaimustuda (noh, ega originaale lähemalt vaadata), aga Goss suudab pea alati olla stiilne, nii et … loetud see on.

Deoolius - Õhtute pimedad õnned (2025)

 

Kitsas mõttes võib selle raamatu autorit nimetada luuletajaks - kui selliseks pidada täiesti suveräänset loojat, kes ei hooli moest ning kes on seadnud endale mingid täiesti omad standardid. Mis ei tähenda, et väljaspool seda omailma oleksid need tekstid suurt mõistetavad - kui, siis neile mõnele inimesele, kes sellist autorit peavadki luuletajaks. Mina näiteks seda luulet ei mõista, siinne maailm on minu jaoks täiesti võõras - rääkimata sellest tekstimassiivist, mis on laiali laotatud 12 trükipoognale ning täis omamoodi tihedat kosmilist religioossust; see käib tugevalt üle mu mõistmispiiri (uh, kas üheks inspiratsiooni allikaks võiks olla Uku Masing?). Ja eks on ka väike kahtlus, et mõnelgi puhul on kasutatud mõnd klassikalist värsimõõtu, aga seda ma küll kontrollida ei suuda.

Saan aru, et luulekogu puhul peaks eelkõige hindama tekste endid, aga kogu raamat justkui kutsub tõlgendama tekstide loojat ennast ning eks see on veidi harjumatu. Vahest võinuks ehk teha rohkem toimetustööd ning mitte nii palju tekste korraga avaldama, selline mass lihtsalt nullib üksiktekstid ära; eriti kui tekstid on loodud üsna ühetaolises võtmes (muidugi, siin vast küsimus lugeja enda kogemuses, ikka on meeldivam lugeda õhulist vabavärssi, mis ei ragise võimalikust mõttetihedusest).

Näiteks toodud üks lühem tekst:

Muidugi sõitsin tulle,

olles veesärki kandnud

nagu valehabet

ja ikka ei ühtegi üminat,

milles võiks ära tunda

ülesärganud mesilinnu

talvisest tardumusest…

Ei tee ju muud, kui ainult

kirjutan o m a raamatut,

lõppematut, täis märksõnade 

kannatlikkust

ja usku pimenevast labürindistki

puhtana välja tulla!

Teravaid, sirgeid ja kandilisi

sõnu olen loonud,

nemadki on Sinu tahtmist

ja otsustusvõimet täis,

neidki on katnud Sinu

hingesametine vaip,

millelt imeb tolmu

süüdistav enesekriitika!

Luule on nagu paat,

mida luuletaja mereveele lükkab,

jäädes ise kaldale päältvaatajaks,

kaasaelajaks paadi teekonnale.

Pole suuremat paratamatust,

kui poeediks olemise paratamatus!

(lk 108-109)

Tove Jansson: Hilja novembris

 Veel üks mu absoluutsete lemmikraamatute hulgast.

Oletan, et kõik teavad, et muumitrollide lood ei ole vähemalt pooles ulatuses lasteraamatud? Kui ei tea, ma ütlen: olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Tove Janssoni kirjutatud muumitrollide maailma kuuluvaid raamatuid ja kui te arvate, et need on kõik lastele suunatud, kerged ja seikluslikud, saate väga petta. 

On ka selliseid raamatuid ja lugusid. Hea lastekirjanduse klassika - on põnev, kuid samas jagatakse väikesi läbinägelikke nüansse, teraseid tähelepanekuid ja isegi tegelaskirjelduses on tunda, et kirjeldajal on olnud lõbus ja ta on samas neetult terava silmaga. Kuid neid lastele suunatud ja lastele meeldivaid muumitrolli-raamatuid on küll üldarvult rohkem, ent mitte palju rohkem.  

Osad Muumitrollide lood on lüürilis-mõtlikud seisundiraamatud, kus toimuvast võiks faktihuviline lugeja hiljem graafiku teha, kui tahab sisekaemuste, muljete, tunnete ja nägemuste vahelt täpselt kokku saada, mis ja mis järjekorras siis ikkagi tegelikult juhtus.
Lugeja, kes pole veidrik, saab kätte parajal määral sündmusi ja parajal määral tunnet, et miski pole ühene. 
Keski pole ühene. 
Ja eriti just selles raamatus. "Hilja novembris".

Muumiperekond on ära. Kus ära ja mis nendega sai, on kirjas raamatus "Muumipapa ja meri". Kuid "Hilja novembris" leiab aset Muumimajas, kui perekond ära on.

Enamik Janssoni tegelasi on Tüübid. Kõõtsud ja koduvanad, filifjonkad ja pumpsud. Mymlad ja mutukad.
Vahel olen ma mõelnud, mis teeb filifjonkast filifjonka või koduvanast koduvana. Koduvanad on need, kes tahavad teiste elu korraldada, eks? Ja filifjonkad (enamasti naisterhvad, Janssonil on nad kõik vist naisterahvad) koristavad, teevad süüa ja kardavad. Neil on alati hirmud. Vastandina mymladele, kes ei karda midagi ega mõtle eriti teistele. Iseendas täiuslikud tüübid. 

"Hilja novembris"  räägib meile ühest filifjonkast, ühest koduvanast, ühest mymlast ja ühest pumpsust. 
Nad keegi ei ole tühjad kestad, neil kõigil on isiksused. Omad meeldimised ja omad jälestused. Omad vaikused ja omad väljendused.
Lisaks on tegelasteks Krõbivana (kelle peamine omadus on olla hästi vana) ja Nuuskmõmmik.

Kõigil neil on Muumiorus läbi käia omamoodi teraapiline rännak. 
Olgu, mitte Mymlal. Temal ei ole teraapiat vaja ja ta on just iseedana täiuslik ja täielik. Näeb teisi, ei ole kunagi meelega julm, aga vahel ta lihtsalt ei märka neid empaatiliselt, hingega. Ei suuda sisse elada muredesse-vaevadesse.  
Nuuskmõmmik otsib oma viit takti, tal on loominguline kriis.
Koduvana tunneb, et kusagil on tõelisem elu, milleni ta kunagi minna ei jaksa.
Filifjonkal on tunne, et elu pageb käest ja kas tema eluviis on üldse Kogueluks hea?
Krõbivana keeldub endale tunnistamast, et ta varsti sureb. 
Ja pumps Toft (tal on nimi, pole lihtsalt pumps) igatseb kodu ja armastust, ent leiab hoopis ... iseenda.
Selline raamat, mis ei õpeta elama. Möönab, et kõik on erinevad. Laseb oma tegelastel kõigil areneda. Vastastikku tõmmates ja tõugates tantsides ja vilistades, koristades ja ehitades, rääkides ja vaikides leiavad kõik mitte just tingimata  seda, mida nad otsisid, aga seda, mida neil vaja oli. 

Hästi armas, rahulik ning tark raamat. Teate küll: sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda.

Sehkendamine
Katu loeb
Loe mind!

Piret Raud - Kaotatud sõrmed (2020)

 

Jutukogude võlu ja valu on see, et need pole ühtviisi tugevad (küll muidugi võivad olla stabiilselt jura). On mõned lood, mis on üle keskmise või koguni löövad pahviks (antud juhul näiteks “Meie aed”) ja siis veel hulk keskmisi või väheütlevaid tekste. Hea, kui need paremad tekstid asuvad raamatu esimeses pooles, siis sa ikka viitsid uurida, kas saab siit kogumikust veel samasugust laksu.

Piret Raud on nüüdseks juba mitu aastat kirjutanud peamiselt täiskasvanutele, aga see on minu jaoks siiski esimene niisugune raamat, millega kokku puutunud (jajah, muidu ikka “Natuke napakad lood” või “Teistmoodi printsessilood” - pole küll jaksanud neid kuidagi kokku võtta, igal juhul väga hea ettelugemise materjal). Ka see kogumik jäi kuidagi juhuslikult näppu ja vedeles mõnda aega kapi otsas teiste raamatute hulgas, mida peaks lähiaastatel lugema (no loetud raamatuid saab vähemalt riiulisse paigutada). Aga siis jäi kuidagi näppu.

Ja tõepoolest, kolm esimest lugu suutsid ikka väga kenasti tekstide vastu huvi äratada. Ja noh, seda hämmastavam on, et järgmised kümme teksti õieti nende lähedale ei tõusnud, olid pigem üheplaanilised lood - kuigi mõnedki neist päris mõnuga loetavad (eh, “Kirjad mulla alt”). Ning eks mitmel puhul mõtled, et tegelikult võinuks sellest mõne järjekordse napaka lasteloo kirjutada - aga jah, vast oleks neis liialt palju surma või ängi. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 5,1, mis siis kergelt üle keskmise.

Omal moel see jutukogu olekski justkui vaheaste lasteraamatute ja siis nüüd täiskasvanute romaanide vahel; omamoodi lapselikkuse välja destilleerimine. Mitte et ma saaksin seda väita kuidagi tõsiselt - nagu öeldud, seni lugemata kõik täiskasvanute romaanid (uh, tegelikult on kaks romaani ilmunud juba enne 2020. aastat - vaat siis, teooria pihtas-põhjas).

Taaveti varvas 5/10

Kaotatud sõrmed 6/10

Meie aed 8/10

Niit 4/10 

Paberist lind 5/10

Ilus päev 4/10

Uus naaber 5/10

Pärlikarp 5/10

Kirjad mulla alt 6/10

Valguse varas 4/10

Jõuluõhtu 5/10

Kaart 5/10

Tramm 4/10

lugemissoovitus

ekspress

Amal El-Mohtar - Madeleine (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Lugu naisest, kes on vanemate surma järel osalenud Alzheimeri ravimi testimisel ning kes nüüd näeb igasuguseid nägemusi. Ta psühhiaater (või ikka psühholoog?) tahab rohkem kuulda naise minevikust (jajah, miks on korduvalt juttu emast?), aga Madeleine ei soovi sellest rääkida - sest tema meelest pole seal midagi erilist. Tema tahaks teada, kuidas nende “hoogudega” hakkama saada.

Kuni ta kohtab ühel sellisel “retkel” lapsepõlve kahtlaselt tuttavat tüdrukut. Aga kuidas ta peaks teda tundma? Miks ta tunneb end kõige paremini sellise väljamõeldud sõbra seltsis? Miks Zeinab väidab, et hoopis Madeleine on tema väljamõeldud sõber? Ja miks psühhiaater suunab ta nüüd hoopis haiglaravile?

Ei oskagi öelda, kas see tekst on õieti ulmekirjands, pigem ühe inimliku trauma käsitlemine ja katsed sellest välja tulla. Tundlikult kirjutatud, aga eks sellise teksti lugemiselamus sõltub paljugi meeleolust. Tekst algselt ilmunud Lightspeedi kvääri erinumbris.

John Gwynne - Valour (2014)

 

Raamatu pealkiri on küll tõlgitav “vapruseks”, kuid tegelikult läheb siin kõik, mis võiks halvasti minna, lähebki halvasti. Sõltuvalt muidugi vaatepunktist: nö halbadel veereb kõik muidugi paremuse poole. Aga arvatavad kangelased saavad iga ettevõetud käiguga peksa. Et tegu on teise romaaniga, siis on arusaadav, et tetraloogia arvatava positiivse lõpuni tuleb veel üks suur ja okkaline ülesehitustöö. Mis õieti ootab ees kolmandas raamatus - mingit lootust oleks nagu viimaks vaja.

Kujunenud on siis kolm kurjuse jõujoont - formaalselt küll Nathairi pahaaimamatul juhtimisel (kes peab siis ise end Elyoni valituks (Seren Disglair / Bright Star)). Tema nö inglist kaaslane Calidus jahib neid iidseid artefakte, mille abil sepistada Asrothi tagasitulekut - selle nimel langevad kuningad ja hävitatakse hiiglaseid. Asrothi teenistuses on ka kuninganna Rhin, kelle lõppeesmärk jääb küll hämaraks - igal juhul on ta kavala skeemitamisega endale allutanud (Nathairi abil) kõik naaberriigid. Nathairi üheks vallutusväeks on Lykose juhitud piraatlikud saarlased, kes hiljem on muuhulgas määratud valitsema Nathairi kodumaad, kui see koos Calidusega jahib tollele vajalikke aardeid. 

Lykos siis toob Nathairi kodumaale Tenebrali oma kodusaarte Vin Thaluni kombeid … ja ta oskab ikka eriliselt vastik olla. Et autor armastab kasutada erinevaid vaatenurki, siis otsesemalt saabki sisse piiluda Lykose tegemistele - tema enda, Nathairi ema Fidele, eelmise osa hukkunud Kastelli kaaslase  Maquini kaudu; see on üks paras lootuste purustaja ja muidu inimsuse hävitaja.

Kõige salapärasem on Rhiniga seonduv - mingil moel saab aimu Evnise ja Uthase kaudu (hiiglane, kes salaja ta teenistuses), kuid nemadki jäävad rohkem Nathair-Caliduse masinavärgi sisse. Tal on otsekontakt Asrothi endaga (“Malice” algaski sellest, kuidas Rhin pakkus Evnisele Asrothi teenimist). Igal juhul, eakas (ja alluvaid võrgutav) kuninganna skeemitab vägevalt ning oleks selle käigus Corbani uutelt liitlastelt vastu näppe saanud, aga muidugi pääses edasi (ja allutas järgmise kuningriigi). 

Ja siis on see põhikuri Calidus, kes pani Nathairi uskuma, justkui tema oleks nö heade inglite poolt väljavalitu … aga nojah (ehk on Black Sun veel keegi teine?). Selle seltskonna sissevaateid saab muidugi Nathairi heauskse relvavenna Veradise kaudu (kel küll juba mõnda aega mõningad kahtlused - aga Nathair on ju ta sõber). Lisaks eespool mainitutele näeb Nathair-Caliduse köögipoolt ka Cyweni (Corbani vangi langenud õde) kaudu - keda Calidus laseb Nathairi retkedel kaasa vedada, et Corban teda päästma tõttaks ning seeläbi lõksu langeks.

Ning tõepoolest, kui muidu tegeleb Corban sellega, et Ardani printsess Edana ja kaaslased elus hoida ja Domhaini varju toimetada, siis uudis õe ellujäämisest põrmustab plaane ning meie Väljavalitu tõttab hoopis õde päästma - selja taha jäävad erinevaid sorte hävinguid (sest see on selline raamat!) ning õe päästmise hind osutub õige kalliks (aga küllap on sel lõpuks mingi sügavam mõte). Aga noh, mingid vastupanu kolded Nathair ja ta käsilaste vallutustele justkui oleks, kuhu ehk mõned Corbani retke ellujäänutest vast suunduvad (nojah, kes siis üldse kohale jõuaks). Ja eks raamatu finaal teeb Corbani olukorra veelgi hullemaks - kuid nüüd ta saab aru, et ta peab vastu hakkama!

Sest Corban on selline väljavalitu, kes ei suuda ise uskuda oma enneolematut staatust. Aga tal on tekkinud põgenemisteekonna jooksul sõpruskond, ning inimesed, kes nendega kokku puutuvad, saavad selle kogemisest tuge - iseasi muidugi, kui kaua nad seejärel üldse elavad või keda nad siiski võivad reeta. Ühesõnaga, hull värk, aga samas imeväike lootuski - kuigi jah, lugemisel oli pidevalt tunne, et mida halba veel võib juhtuda (ja reeglina juhtuski).

Eks siin on kõiksugu jõhkraid võikusi, kehaosad lendavad siia-sinna ja muidu piinamised (Lykos!). Seksuaalsusega seonduv on muidugi pahade pärusmaa, erilise masenduse kutsub muidugi esile Lykose (kes siis muu?) võim Fidele üle. Samas heade poolel on sellised … poisikeselikud õhkamised (jajah, amatsoon Coralen vs Corban ja sõbrad).

Vast parimalt välja kukkunud tegelased on need, kes õieti pole võimupositsioonil - näiteks Camlin, kes röövlist moondus Edana seltskonna aitajaks, ja ehk ka Maquin, kelle käekäik küll õige jubedaks keerab (muidugi Lykose juhtimisel). Eks tulevikku vaadates paneks vast mingeid lootusi mõnele hiiglasele, kes veel ellu jäänud ning ehk Corbaniga liituvad.

Gwynne’i loodud maailma võiks ehk võrrelda Anna Stephensi triloogiaga (mis on küll mõned aastad hiljem avaldatud, seega ehk mõjutatud), ainult et Stephensi maailm on veelgi jõhkram … aga samas mitte nii laiahaardeline oma ulatuselt (kõik need kuningriigid, mis siin jõudsid kaduda). Ja ega kumbagi saa õieti süüdistada grimdarkis ehk siis moraalselt ambivalentsete tegelaste loomises (vast lähedaseim sellele oleks hetkel Veradis). Eks ilmumisajal võrreldi seda seeriat tihti “Jää ja tule lauluga”, kuid Gwynne on vast traditsioonilisem ega pole ka nii laiahaardeline. Muidugi, praeguseks on see Martini seeria kuidagi rongist maha jäänud. Eks vast Gwynne’i ligitõmbavus ongi see puhas seikluslikkus ja dramaatilisus.

Theodora Goss - To Budapest, with Love (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.

Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).

Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.

Berit Petolai: Hele, tuisklev ja nimetu

Selle koguga jäin ma hätta. 
Sest see on hea. 
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.

Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi. 
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus. 
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast. 
Hoopis tolle valuasja tõttu. 

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

Looming
Postimees
Sirp

Leonora Carrington - Kuuldesarv (2025)

 

Järjekordne huvitav lisandus eesti kirjanduskogemusse, seekord Mehhiko vanadekodu elanikest, kes on õige värvikad kujud, ning kelle ülesandeks on ootamatul kombel jändamine ühe paraja nuhtlusega, milleks on püha graal. Sest see on vajalik ka kellelegi muule kui kristlastele (üleüldse, miks see nende kätte sattus?).

Lugu areneb läbi 92-aastase proua silmade, keda poja pere enam oma elamises välja ei kannata ning pistavad ta vanadekodusse. Seal ootavad ees teised ekstsentrilised vanaprouad, kes näiliselt elavad vanadekodu juhataja ja ta abikaasa taktikepi all, kuid tegelikult … seostub vanadekoduga saladus, mida teavad vaid asjasse pühendatud - ning meie peategelasele avaneb võimalus pühendatuks saada. Ning kui puhkeb tuumatalv, paistab olevat neil vanakestel oma roll, kuidas Maal elu säilitada.

Ühesõnaga, keeruline värk. Pole need internatsionaalsed prouad midagi nii ätikesed, õige kõbusad oma tegemistega - muidugi, tavamõistes võiks neid naisi pidada peast soojaks. Aga samas …

Eks muidugi ei saa üle ega ümber autori isikust, kuivõrd Carrington oli niisamuti üks vinge naine. Kunstnik: ekstsentriline briti aadlivõsu, kes liitus viimaks prantsuse sürrealistidega ja seejärel, noh, vabaks inimeseks või nii. Kes teeb, mida tahab - maalib, kirjutab ja mida kõike veel Ladina-Ameerika tingimustes. Tekst on ühelt poolt nö infantiilne ja teiselt poolt … omamoodi pöörane tekstimasin, mis tuletab meelde Aurora Venturini “Täditütarde” maailma, aga sellises maailmakodaniku soustis. Infantiilne vast seetõttu, et iseenesest need vanakesed on päris piiritult omapärased, kes justkui elavadki oma maailmade raamides, hoolimata muu ühiskonna reeglitest.

Muidugi, autor oli seda romaani kirjutades keskealine (kui nüüd lähtuda järelsõnast), samas kui Venturini kirjutas oma noore peategelase õige kõrges vanuses (mõlema autori puhul on räägitud biograafilisusest); eks seetõttu on üks fantastilisem (pigem nö sürrealistlikum kui ulmeline) ja teine naturalistlikum. Ja kristluse halvad küljed saavad siin korralikku hagu.

Ja tore, et sellise raamatu leidsin tasuta raamatute kapist, pole enda jaoks sealt varem midagi nii huvitavat leidnud.

“Esimene asi, mille ma unerohu kõrvale pakkisin, oli muidugi saatuslik kuuldesarv. See viis mu mõtted peaingel Gabrielile, ehkki ma usun, et tema pidi oma sarve puhuma ja mitte selle kaudu kuulama, tähendab, piiblis on nii kirjas, viimselpäeval, kui inimkond astub vastu ülimale katastroofile. Kummaline, kuidas piiblis paistab kõik alati lõppevat viletsuse ja kataklüsmidega. Olen tihti mõelnud, kuidas nende vihane ja tige jumal nii populaarseks sai. Inimkond on väga imelik, ja ma ei püüa teha nägu, nagu ma millestki aru saaksin, aga siiski, miks kummardada midagi, mis läkitab sulle ainult taude ja tapatalguid? ja miks süüdistatakse kõiges Eevat?” (lk 25)

sirp

sirp

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Theodora Goss - Lost Girls of Oz (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Seekord on autor andnud panuse Ozi maailma rikastamiseks, tehes seda noore ajakirjaniku läbi, kes uurib, miks noored tüdrukud jäljetult kaovad - ning kuulu järgi viiakse neid Ozi maailma.  Ajakirjanik kuuleb võimalusest, kuidas sinna viiduks saada, ning otsustab kehastuda üheks selliseks neiuks, kes vajab turvapaika. Ja tõepoolest, ühes majas peitub võlur, kes toimetabki ajakirjaniku ja veel viis õnnetut neidu retkele läbi võlumaailma, jõudmaks Ozi.

Ning ees ootab … väärkoheldud ja tüdrukute armee, kes on nüüd leidnud turvalise elupaiga ning keda koolitatakse millegi tarvis. Ajakirjanik tekib nüüd dilemma.

Nagu mitme eelneva loo puhul, on see tekst esitatud ajakirjaniku kirjadena oma õele - ka võlumaalt on võimalik vahendajate kaudu kirju edasi toimetada. Igati põhjalikud kirjad, mis kajastavad noore ajakirjaniku suhtumise muutumist, ja muidugi avavad selle võlumaailma tegemisi. See Ozi lugude maailm on mu jaoks küll üsna tume maa, eks tähtsamad tegelased on muidugi teada, aga ei enamat. Teksti võiks rohkem pidada YA kirjanduseks, aga eks siin ole oma võlu ometi ka.

Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)

Selma Lagerlöf: Gösta Berlingi saaga

Milline raamat see on!

Miks ma ei ole seda nimetanud, kui mult mu lemmikraamatuid küsitud on? Olen seda lugenud kindlasti üle 40 korra, aga kuidagi ei ole ma julgenud sõnadesse panna, kuidas ma seda armastan.

Viimane kord oli ka piisavalt ammu (13 aastat tagasi, kui täpne olla), et tunda nüüd lugedes teksti uudsel moel, näha uudsel moel, märgata, kui imeliselt Lagerlöf selle kirjutanud on ja kui meisterlik on ta käsitööoskus. Kirjeldused on elusad, nii vägevad, et leheküljed, kus kirjeldatud järve või mägesid või möirgavat tulvavett on sama haaravad kui inimeste ja inimsaatuste eredad pöörde-, tipu- või hukatusemomendid. Tema jõevood elavad sama suurejooneliselt nagu tema Gurlita karu, nagu tema imelised naised, pehmed nagu oravapojad, kanged kui kuningannad, sama taltumatult elujõulised kui kogu loodus. Elavad samavõrd kui kavalerid, need igavesti noored, igavesti lõbusad, saja seikluse sangarid, ja ometi vaid armetud hüpiknukud. 

Kirjutatud on imeliselt.

Lood on sama imelised. 
Jaa, muidugi on raamatuid, mille keel ja kujundid on nii kaunid, et ei märkagi, kui nõrk ja tühine on lugu, mida jutustatakse. Kuidas kirjeldatakse tuhandest loost tuttavaid tegelasi ja nende tundeid, Rapsood juba laulis selle loo meile paremini ette, vana ühejalgne muinasjutte vestev naine sai samuti igati hakkama, miks sina enam? Aga keel ja pildid on nii kaunid, et lugeja unustab.

"Gösta Berlingi saagas" ei ole nii. "Gösta Berlingi saagas" on esiteks lisaks suurele vähemalt tosin väikest lugu, üks igale kavalerile peale Gösta ja mõned lisaks teiste oluliste tegelaste kohta. Need on hõrgud lood, Magusad, kaunid, oh need Lagerlöfi kirjeldused! Nende lugude abiga saab lugeja intiimselt tuttavaks paljude tegelastega, kes väljastpoolt teistsugused - ja mõnele vastikule saab korraliku karistuse ka. 
Mida suures loos ei anta. 

Suur lugu on peamiselt Göstast. Alguses on tema kohta tsitaat: ""Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." 
Sellisest mehest siis. 
Ja naistest tema elus, nii noortest ja kaunitest kui igasugustest teistsugustest. 
See on vormiliselt raamat Göstast. Ent sisuliselt naistest, naistest, naistest. Gösta on kui kiirtevihk, mis neid järgemööda valgusse ja lugeja tähelepanu ette toob. 

Vanasti panin ma pahaks, et see, kes ta viimaks endale saab, on neist kõige igavam.
Nüüd mõtlen, et vahest ta polegi nii igav. 
Ja võibolla oligi ikkagi just teda vaja, et Göstast "mees teha". 
Huvitaval kombel saan ma alles nüüd ka aru sellest osast krahvinna ilusas hinges, mis pidas tähtsaks last, ainult last, tema ise pole midagi.
Alles nüüd. Kuigi 13 aastat tagasi olin juba 2 lapse ema. 

Muidugi, eks oli Lagerlöf kõiges oma säras ja julguses siiski omas ajas sündinu. Tema kiindumus eneseohverdusse ja patukahetsusse, inimestesse, kes lükkavad oma õnne eemale, et teistele rõõmu teha ja jumalale meelepärane olla, ei ole kooskõlas sellega, mida mina nüüd tean ja kuidas tänapäevane psühholoogiateadus meid elama koolitab. Lagerlöfi tegelased ei saa enne õnnelikuks, kuni pole kõike ära andnud, mis neil anda on. Ent kui see on tehtud, saavad. Saabub turteltuvi õnn, mis on kõige magusam just nukruse ja valuga tembituna, kuid siiski saabub. 
Lapsena uskusin põhjani. Üleni. Iga meele ja meeletusega, mis mus oli. 
Et saada õnnelikuks, on enne vaja kannatada.

Nüüd ma tean, et kannatasin kaugelt ülemäära ja õnne see lähemale ei toonud. Vastupidi, kuni ma otsisin põhjusi ja viise, kuidas teistele vähem tüli teha ja mitte midagi kelleltki küsida, ei saanudki õnn tulla. 
Ent kogu sellest elutarkusest ja valu vihkamisest hoolimata armastan seda raamatut ikkagi. Sest see rõõm ja hoog, mis nende lehekülgede lugejat lennutab, on vähemalt sama suur, kui vahepeal südant ja sooni puruks kiskuvad kannatused.
Ma kardan, et tunnen Gösta Berlingi meelelaadi, tema noorte armastajate meelelaade ja küllap ka Lagerlföfi meelelaadi liiga hästi. 

Üles ja alla, 
Väärilise vastase, olgu selleks loodus või seadus, komme või teine inimene, ees ei kumerdu kael ega tule jõust või tahtest puudus.
Kui seda veel nähakse ja tunnistatakse, pole piire ka sellel, mida sedasi tunnustatuna suudetakse.
Aga kui võtta ära tunne, et üritajast hoolitakse, et ta on kellelegi oluline, teda märgatakse ja peetakse meeles, kaob kõik. 
Las ma lähen ära põlislaante rahusse, mõtleb Gösta. Mis mul sest, mis maailmas toimub. 
Selline ta on.
Tema noored naised (enamjaolt) otse surma ei otsi, aga millegi üsna samaväärsega kohtuvad nad kõik ja teevad omad valikud. Ka majoriproua teeb samasorti valiku. Ka tugev Melchior Sinclaire saab midagi sarnast tunda. Isegi Broby pastoril on oma lennuhetk!   

Oh, see on raamat, kus lennatakse kõrgele, kus tugevad tiivad lõikavad laotust nagu leiba - ja kuidas sellest kõrgusest siis kukutakse. Nagu telliskivi vabrikuvaremete korstna küljest. Nagu jääpurikas räästast. Nagu veiniklaas purjus preili sõrmede vahelt. 
Kas kukkuja saab tiivad uuesti laiali, enne kui maapind vastu tuleb?

Tütarlaps linnast
Mida Heli luges