Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.

Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).

Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.

Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.

““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)

Mairi Laurik - Kaks kätt ja süda (Lumetüdruk, 2025)

 

Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.

Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.

Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.

Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.

Meelis Friedenthal - Armastuse klavikord (Looming 4, 2025)

 

Näidend Tartuski tegutsenud barokiajastu muusikust ja heliloojast Kellnerist, kelle pärandi üle arutavad nüüd ta lesk ning erinevad sugulased ja õpilased. Tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaiga Stockholmis (Kellner suri 1748). Rootsi riik on Põhjasõja järel üha väiksemaks jäämas, Venemaa sellevõrra tõusnud. Aga noh, kes õieti valitsevad, kes õieti teevad riiki ja selle visiitkaardist kultuuri. Ja jumal ja usk. Ning muidugi kunstiloomine ja selle jaoks tehtavad ohverdused muu elu arvel.

Ma nüüd ei ütle, et oleksin sellele ajastule ja konfliktidele õieti pihta saanud; eks oleks Lembit aidanud kasvõi Petersoni lavastuse nägemine (see siis Tartu kultuuriaasta raames). Kuid kindlasti on tegu omapärase maailmaloomisega (ikkagi Friedenthal), pildikesi baltisakslaste ja erinevate euroopa juurtega inimeste tegutsemistele Saksamaast Liivimaa ja Stockholmini. Kõik oleks justkui üks ühine kultuur (eh, meediaväli) oma kohalike eripäradega. Aga keel, kuidas sellest rääkida või mõista, see oleks justkui universiaalne (jajah, lingua franca) (kasvõi kogu see seltskond, kes Kellneri lese poole kokku kutsuti). Omamoodi hariv lugemiselamus.

Christopher Buehlman - The Daughters’ War (2025)

 

Selle raamatu lugemist sai päris oodatud, sest “The Blacktongue Thief” oli üsna hea kogemus ning paistis pooleli jäävat vägagi intrigeerivalt. Kuid Buehlman läks mõneti sarnaselt Travis Baldree romaanidele ajas tagasi - ja võttis peategelaseks hoopis ühe senise kõrvaltegelase Galva, kelle kaudu siis kirjeldatakse viimast sõda goblinitega. Tegemist on jõhkra vallutussõjaga, kuivõrd goblinitel on niipalju erinevaid viise inimsoo ärakasutamiseks libaloomadena.

Kadunud on vargaromaani mitmeplaaniline hoog, seeasemel ongi üks sõjanaise kannatuste tee sõjas ja vendadega - sest tal on kolm venda, kes niisamuti on goblinite vallutusretke tagasilöömise kampaanias. Ja siis on Galva suhted naistega, mis samuti sisaldavad erinevat draamat (jajah, see siis jätkub vargaromaanis). Ühesõnaga, romaan on mõneti teistsugune kui esimene romaan.

Eks me muidugi teame, et kõigist õudustest ja kaotustest hoolimata on Galva ikkagi ellujääja ja romaan ongi kirjutatud omamoodi biograafia vormis, kus mitmel puhul hoiatatakse, et kohe läheb jamaks jne. Kergelt tüütu lähenemine. Aga veel tüütum on Galva noorema venna kirjad ja mälestused (kuidas küll need mälestused Galvani jõudsid, jääb minu silmis vähe segaseks (võlur Fulvir?); omal moel nii ongi siin kahe tegelase vaatenurgad toimuvale). Ja noh … kui tekst kulgeb üsna detailiküllaselt ning mõnikümmend lehekülge enne lõppu oli mul tunne, et sellelegi raamatule peaks tulema vähemalt veel üks järg (või noh, triloogia?), siis korraga tõmbab autor väga kiirelt otsad kokku ning viimase kümne leheküljega võtab korraga kokku vaat et sama mahuka loo kui senised 370 lehekülge. Nojah.

Natuke tekib kahtlus, et autor sai kirjastuselt rahamaigu suhu ja tõmbas seetõttu maailma kõvasti laiemaks (rohkem raamatuid!) … või siis kadus eelmise romaani värskus ja hakkas käsitööd tegema. Aga eks sellest saab õieti aimu siis, kui peaks ilmuma esimese raamatu otsene järg.

Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.

Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).

Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.

Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….

Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.

“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)

Maarja Merivoo-Parro - Veresugulased (Looming 4, 2025)

 

Kui Taaveti tekstide puhul võib rääkida ulmelisest mekist, siis see jutt on puhas ulmekirjandus. Või siis õudus, või koguni etnohorror.

Peategelasest naine jutustab oma mälestusi vanavanematest - noh, selline nõukaaja meenutus, kus lapsed olid suvel vanavanematel külas ja mis kõik juhtus. Aga nüüd on sellest paarkümmend aastat möödas, vanavanemate maja on tühi, suure koduaia eest keegi hoolt ei kanna, valdus on siiski pere oma. Peategelane ise elab ja töötab Ameerikas, tema erialaks on postproduktsioon.

Ja ta vahel mõtleb lapsepõlvemälestustele ja sellest, kes ta vanavanemad õieti olid. Vanaisa suri, kuid vanaema lahkumisest ei taha ta vanemad midagi rääkida. Päringud arhiividesse ei anna mingeid vasteid, kuid veidi teistmoodi otsides …

Ootamatu värk. Mis teksti juures meeldis: see viis, kuidas on ühendatud see ammune lapsed-maal-vanavanemate-juures tänase globaalse elukorraldusega … ja siis korraga see ulmeline lahendus. Igati naksakas, soovitaks Aalmanni õunamüüjalegi, kes oma nooruses oli ka nii elurõõmus neiu.

Tekst loetav netist.

Krafinna - Ei laps, ei lind (Lumetüdruk, 2025)

 

Ootamatult intrigeeriv lühilugu, seekord siis linnafantaasia, mis võiks pärineda Charles de Linti Newfordi maailmast - noh, kui see ulatuks Eestini.

Luise avastab üks päev, et tal on kõrvad pikaks kasvanud ning vares, kes ta akna taga ikka süüa otsinud, nõuab sisselaskmist. Luise avabki akna, vares suundub vannituppa … ja sealt väljub kaunis mees. Selline kaunitar, kellega on parem mitte tegemist teha, nagu naine on varem kogenud.

Lindmees räägib, et Luise peab vaatama, mis prügikastide juures toimub midagi kahtlast - keegi tapab tema liigikaaslasi. Ja siis vares lahkub. On see ikka veel unenägu? Parem oleks …

Aga lindmees lubas tagasi tulla ning kokkusaamispäeva lähenedes jälgibki Luise prügikastide ja selle ümbruse tegemisi. Kuid ei midagi eriskummalist. Kuid siis tuli lindmees ja näitas …

Tõepoolest, puhas linnafantaasia. Lühiteksti võlu on selles, et see on tegelikult vaid lubadus, maitsepakkuja, sissejuhatus sellesse maailma - kui nüüd autor teksti sees seda vaid suusoojaks ei maininud. Lõpuks hakkab antoloogia kiiksu leidma.

Ave Taavet - Šarniir nr 5. Gentrifikatsiooni ohvrid (Looming 4, 2025)

 

Taavet tuntud headuses ehk kaks lugu tänapäeva folkloori ainetel.

Esimeses loos on noor naine leidnud enda kutsumuse autotöökojas masinate putitajana. Ta asub oma lõbuks korda tegema tüütu kliendi jäetud vana Ladat, mis sel aastakümneid aianurgas roostetanud. Sest naisele tundub, et sel autol on tegelikult hing - ja see hing muutub aina … nooruslikumaks, mida rohkem selle kõpitsemisega saavutada. Ainult et see hing pole mingi pailaps ning see mäletab vägagi hästi, kes ta sinna aianurka unustas ja seejärel plaanis romulasse viia.

Teine lugu on veelgi lihtsam ning kuulub ehk kohapärimuse huvitavasse valdkonda. Edukas noormees on ostnud korteri uuenevasse Koplisse. Ainult et nagu selgub, pole senini valitsenud nõukogulikud ilmingud kinnisvarauuenduste käigus sugugi välja surunud, vaid tänu triksterist maaklerile ootavad oma aega tagasitulekuks. Kuid Kopli pole ainus, nagu avastab kinnisvaraomanik …

Eks mõlemad tekstid on omal moel vaimukad ja pakuvad vastupidiseid lahendusi Aalmanni elusügise tõlgendusele.

Silvia Urgas: Siht/koht

te nomineerisite selle
Betti Alveri preemiale
oot mida
saigi auhinna
muidu te kuradi kulturnikud
ei saa millestki aru
aga see kogu on nii hea
et isegi teie märkasite

nii hea kogu
et isegi Jan Kaus ei saa eitada
tolle keele imelisi
sujuvaid
ja kujumuutvaid
voolamisi valgumisi
igas silbis tõde

ilmumisaasta parim ilmselt
vabalt võib olla
et terve kuusaastaku oma

Ma olin vaimus kummuli juba esimese lugemise järel.
S.t. ma tean, et see autor oskab kirjutada - ta on ainus autor iial, kelle luuletust ma lugesin, siis saatsin täiesti võõrale inimesele sõnumi, et kuule, see oli nii hea, sa kirjutad nii hästi, ütle mulle pakiautomaat ja oma number, ma saadan sulle küpsist selle eest.
Ta ütles ka. Mina tegin õnnelikult küpsiseid - ega ma siis kellegi teise tehtuid saatma ei hakka! - mõeldes, kui hästi see tüdruk kirjutab. Jah, ta on must noorem ja kõik alla 33 on ju tüdrukud nagunii?

Enam ta vist ei ole tüdruk. On täitsa naine ja kirjutab ... artikleid vist vahel? Arvustusi?
Jurist.
Tark tüdruk oli, ilmsesti. 

Aga kogu on veel paremaks läinud. Lisaks absoluuutsele ehedusele ja varjamatule aju lakkamatule töötamisele - jah, jah, just selliseid noori naisi on bussides ja kinodes ja kodudes, üksinda igavesti ja samamoodi igavesti su käte vahel - on sel nüüd ka nostalgiaväärtus. Juba siis olid kroonid kadunud ja Smilers ning Eda-Ines Etti naljakad, aga nüüd on neil juures mingi tabamatu "kui me olime noored"-maik.
Ei, ma ei olnud kunagi see noor, kellele "Käime katuseid mööda" meeldiks, aga ma teadsin seda lugu ju ikka ja mu klassivend tantsis teise noormehega selle taustal aeglast paaristantsu.

Loen ja oh.
IMELINE!

Ok, minu vaimusünnituse kõrvale ka midagi Silvia Urgase oma:

vastik
kui luuletusi kirjutatakse
roppudest asjadest
kasutades sõnu
mida mõistlik inimene suhu ei võta
mida nähes kohemaid oksendada tahaks

eks ma ole isegi patustanud
suust, mis kunagi "armastus" lausunud
toit enam alla ei lähe

kasvatamatud räägivad valju häälega
asjadest mis vaid mõne jaoks olemas on
nagu päkapikud
ma pole kunagi piisavalt noor
et uskuda

parem mainida vaid neutraalseid asju
aatom linoleum šveits

Muidugi ei ole seesinane parim. Suvaline keskmik - selle kogu mõttes, mitte üldiselt, eks ole.
Ta jäi raamatut lahti tehes ette ja oli mugavalt lühike.

Looming
Sirp

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.

Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 

Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …

Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).

“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)

Carolina Pihelgas: Valgus kivi sees

 

Silmapaistvalt mittemidagiütlev raamat. 
Mitte halb, ei. 
Phmt lapsepõlvemälestused, piltide sisse minekud vanemate, vanavanemate jne fotode osas, mälestused, mis pooltel kordadel pole mitte autori omad, vaid tunded ja mõtted, mida ta omistab teistele. Peamiselt veresugulastele vist.

Aga ma olen vale sihtgrupp sellele raamatule. 
Ilmselt räägiks ta kõvemini ja intensiivsemalt nendega, kes on oma lapsepõlve peaaegu unustanud ja kelle jaoks ei ole normaalne mõelda: "Aga mida see ilus noor vanaema selle pildi tegemise ajal mõtles?"
Nendega, kellele fotod vaaremadest ja vaarisadest on lihtsalt mingid pildid ning laps olemise valu meelest peaaegu kadunud. 

Aga minu jaoks on kogu see raamat otsast lõpuni: "Nojah."
Perekonnalugu? Kammaan, kõigil on perekonnad, kusjuures äravahetamiseni sarnased ilmselt. Ma võiksin pea täpselt samasuguse kogu oma perekonnast kokku panna. 
Olgu, vbla mitte seda, kuidas "mängime". 
Aga siiski.
Halb ei ole. Kenasti kirjutatud, tunded kõlksuvad sõnadega kaasa küll. Vabad assotsiatsioonid on mul pooltel kordadel samad, mis autoril, ja kuigi kohati tuleb ka  "mida ta sellega mõtles", see on pisiasi. 
Ma olen juba harjunud hämarluulet lugema ja seesinane proosaluulekogu on päris arusaadav veel. 

Miks?! küsin ma ikkagi enda sees. KÕIGIL on ju sedasorti mälestused ja mõtete teise pähe mõtlemine - ja  minu omad intensiivsemad, tugevamate värvidega, eredamad? 
Vast kõigil ei ole tegelikult. 
Aga ma kaldun arvama, et inimesed on nagu mina, ja minul on küll.

Intensiivsemalt. Tugevamate värvidega. 
See kogu on akvarellidega tehtud.
Ei, mõnedele meeldivadki sellised udupildid, jajah, mhmh.

Lugemissoovituse blog
Sirp
Looming

Aliis Aalmann - Sügisand (Looming 4, 2025)

 

Kui autori eelmised kaks proosateksti olid nooremate inimeste vaatepunktist, siis seekordne üksiku vanema naise lugu, kes eluõhtul käib iga päev linnas õunu müümas. Istub seal saatusekaaslasega leti taga, müüvad päevas mõne euro eest oma koduaia saaki, enamuse kaasavõetust tuleb õhtul ikka bussiga tagasi koju viia. Ja kodu, mis sealgi teha. Naised räägivad iga päev pea sama juttu, joovad teevad kui selleks õige aeg, vaatavad linna korduvat elurütmi. Ainult päevad lähevad sügisel üha lühemaks.

Et siis selline tõsine ja tasane lugu elu sügisest ja üksindusest. Eks sellised õunamüüjaid on ikka (veel) osa linnade foonist, hallid kogud, kellest kõnnid neid märkamata mööda. Nähtamatud linnaelu teenindajad. Autor on siin vahel õige poeetiline ja kujundlik.

“Ootan, et võiksin õuna kombel oksa küljest kukkuda ja pehmelt maanduda. Külm juba võtab võimust. Tunnen sügist kontidesse imbumas ja tajun lahtiütlemist.

Akna tagant kostab vihin. Loodan, et see on vikat.” (lk 437)

Veiko Belials - Koonemani Õnn (Lumetüdruk, 2025)

 

Lõpuks värske õhusõõm ehk siis fantaasialugu (või täpsemini tumefantaasia?) kogenud autori sulest. Lugu siis noorest neiust, kes on kasvanud üles linna (või siis kuningriigi) timuka juures. Ka temal on võimeid millekski enamaks saamisest - nii nagu timukas teeb töid kuninga ja selle värdjatsirkuse eestvedaja heaks. Neiu kaks head tuttavat on kuninga vanad sõjakaaslased, need teevad õige kahtlasi vihjeid neiu päritolu asjus. Ja siis näeb neid noormeest, kes talle nii hingepõhjani otsa vaatab.

Ainult et noormees on pandud hoiatuseks arve maksmata jätmise eest kõrtsi ette rippuma - kust neiu tahab teda päästa.

Lisaks selgub üha hirmsamaid killukesi selle linna kuninga valitsemisest ning peagi peab neid tegema hirmsa valiku.

Et jah, samm-sammult läheb seal maailm üha tumedamaks. Kuid milline rõõm lugeda puhast fantaasiat, peale neid vanakoolimaigulisi ulmelugusid Reiselilt ja Talvikult. Nende kolme loo puhul jääb muidugi silma, et noorte õnne leidmine libiseb … noh, seda õieti ei tulegi peale esimest kireperioodi.

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

 

Tegemist siis esimese poolega seeria finaalist ja Eriksoni senise romaaniloogika järgi oleks selles alles tegelaste tutvustamine ja tegevusliinide arendamine (tavaliselt siis romaani viimases veerandis - ehk siis antud juhul “The Crippled God” teises pooles - läheks kõvaks andmiseks). Mis küll ei tähenda, et käesolev romaan ei lõpeks paraja verevalamisega, mille käigus nii mõnigi armsaks saanud armee saab elavate maailmast pühitud (sest teadagi, surnud võivad naasta hoopis uues rollis). Lugu hakkab kiskuma sedavõrd pompöösseks, et paratamatult tekib küsimus, kuidas Erikson seda kõike lahendama hakkab (ahjaa, hetkel on ilmumas ja käsil selle dekaloogia järgne triloogia; sügisel siis ilmumas teine raamat) - vaadates selle romaani finaali, siis vast jällegi deus ex machina abil (no tõesti, lendav Icarium).

Romaani lihtsamad osad on paratamatult need, mis seostuvad Tavore Parani armee ning selle vanade ja uute liitlastega. Paran juhatab neid Kolanse tühermaale, kus neid ootab midagi, millest vaid Tavore Paranil peaks aimu olema (muidugi ta ei jaga oma mõtteid, vaid kannatab kangelaslikult selle koorma all). Uued liitlased (Letherii, Bolkando) küll hoiatavad sinna minemisest, aga marsivad siis ikka kaasa. Paistabki olevat põhimõte, et nad marsivad hukku, mida keegi ei näe, millest keegi ei saa rääkida, millest keegi ei saa tunnistada (jajah, see “witness”). Maha jääb uus kuningas Tehol, kes plaanib Letherii riiki ja nende naabrust paremaks muuta (kuniks ta võimult maha võetakse), seega eks siin ole humoorikamaid hetki.

Mingil moel arusaadav on ka need Barghasti hõimude tegevusliinid (sellest võrsub hilisem Onos T’oolani ja T’lan Imassi teema, mis läheb ikka palju segasemaks. Barghast pakub selle romaani jälgimaid hetki (Hetani rüvetamine) ja eks üleüldse tekib küsimus, miks need Barghastid õieti eksisteerivad. Kuhu samas Erikson selle tegevusliiniga jõuda võiks, pole aimugi.

Segaseks jääb Shore põgenikud, mis siis lähtub Letherii impeeriumist. Kui “Toll the Hounds” tuletas meelde Kharkanasi kunagise eksisteerimise, siis … viimaks need põgenikud sinna kummituslinna kogemata jõuavadki. Aga mis Tiste Andii värk seal, miks maailma naasnud (Anomander Rake’i hukkumise järel) Mother Dark neile tähelepanu pöörab … oh ei tea.

Ja siis see põgenikest lastekarja odüsseia Kolanse’i kandis - miks küll Forkrul Assail neid oluliseks peab? Kuivõrd see põgenemine on kestnud juba mõnda aega, siis viimaks saab ka vastuse sellele, millega need lapsed end õieti elus hoiavad … Aga miks see liin romaanis üldse on (ja miks siis Forkrul Assail sedavõrd mannetu on?) … eks see selgub vast sarja kümnendas osas.

Nagu ikka, kõik need jumalate ja muude ülijõudude tegemised käivad mul kaugelt üle pea. Anomander Rake’i hukkumise järel vabanes Dragnipuri mõõgast Draconus, kes enne uue sõbra leidmist (Ublala Pung ikka satub hulludega kokku) korraks näitas oma võimeid. Olar Ethil (kes korraldas Imassi muutumise T’lan Imassiks?) on vast … Draconusega võrreldav uustulnuk. Maailma asuvad hävitama ka Errastas ja Kilmandaros, neil plaan valla lasta üks seninägemata lohe (otataralist, mis siis kustutab võlujõudu?).

Ja siis need algrassid. Jaghut ja Imass on senise põhjal laiemalt tuntud, nüüd saab põhjalikumalt teada K’Chain Che’Malle tegelikust tegemistest (ja lisaks siis nende edasiarendus Nahruk), mis senise kaheksa romaani põhjal oli üsna negatiivse fooniga, aga nüüd … (ahjaa, nüüd on Nahruk); seni üsna neutraalselt taustal olnud Forkrul Assail on tegelikult hoopis midagi muud kui lihtsalt veidrad ja ohtlikud olendid kaugest minevikust. Ja mis siis järgmises romaanis õieti saab. T’lan Imass on vihale aetud, lõbusad jaghutid on kokku pannud miniarmee, Che’Malle on viimasel sõjaretkel (ja Nahruk, eksole). Kuskil on Forkrul Assail. Saab see kõik vast olema üks hävituslik kohtumine.

Ja siis on Icarium, kes on mõnda aega päris segane, jagades pead seitsme surnuga (kas Mappo Trelliga koos olles üldse juhtus midagi sarnast? Või on see reserveeritud suuremate kataklüsmide teostamise järelmõjuks?). Aga, et ta on siiski sedavõrd tehnikahuviline, ja, ee, vaimsete huvidega, siis on ta selle romaani suures tõmbenumbris oma roll kanda. Eks nende reptiilide lendavate mägedega muutub tekst rohkem justkui teaduslikuks fantastikaks kui fantaasiaks, aga noh, sedavõrd ulatuslike tsivilisatsioonide puhul võikski eeldada, et mõni tehnika võib areneda päris moodsaks.

Päris palju on juttu teistmoodi hävingust - ühelt poolt siis rahvaste kadumine (nt Awl, Elan), teiselt poolt mõistuslike liikide eri põhjustel hääbumine (Che’Malle, aga eks ole ka kõiksugu humanoidsed segaverelisi, kelle esivanemaid enam pole), kolmandaks aga elukeskkonna ja erineva floora ja fauna häving, seda siis eelkõige inimtegevuse tagajärjel.

Kuivõrd tegu on epopöa finaaliga, siis on veidi raske ette kujutada, kuidas seda kõike kokku tõmmata (või kas peakski), kui ikka veel lisandub uusi tegevusliine. Ja põhitegijatest polnud siin midagi Ganoes Paranilt või Karsa Orlongilt.

“‘Thank you, sir. It’s been our experience that most of the time it’s the locals who get sick when foreigners arrive from across the seas. This time it’s proved the other way around.’

Brys nodded. ‘I gather that the Malazan Empire was predicated on expansion, the conquering of distant territories.’

‘Just a bit more rabid than your own Letherii expansion, sir.’

‘Yes. We proceeded on the principle of creep and crawl - that’s how our brother Hull described it, anyway. Spreading like a slow stain, until someone in the beleaguered tribe stood up and took notice of just what was happening, and then there’d be war. A war we justified at that point by claiming we were simply protecting our pioneering citizens, our economic interests, our need for security.’ His smile was sour. ‘The usual lies.’”

(Brys Beddict, Fiddler, Cuttle, lk 314)

 

“‘The world was never simple, Jaghut, and if you believe it was, you’re deluding yourself.’

‘What would you know of the ancient times?’

He shrugged. ‘I only know recent times, but why should the ancient ones be any different? Our memories lie. We call it nostalgia and smile. But every lie has a purpose. And that includes falsifying our sense of the past -’

‘And what purpose that would serve, Herald?’

He wiped clean his knife in the grasses. ‘You shouldn’t need to ask.’

‘But I do ask.’

‘We lie about our past to make peace with the present. If we accepted the truth of our history, we would find no peace - our consciences would not permit it. Nor would our rage.’” (Toc, jaghut, lk 577)

loterii

Johanna Roos: Tsükkel

 

Teemakogu, kus põhilised menstruatsiooni tunnetavad ja menstruatsiooniteemaliste kujunditega mängivad luuletused. 
Teised teemad on ka esindatud, aga nad peaaegu kõik on ikkagi tsükli erinevate meeleolude ja tunnetustega seotud. 
Osad luuletused on üsna selgelt autori-minakogemused. Osad sama selgelt kellegi teise silme läbi vaadates tulnud. Ning suur osa luuletusi on sedavõrd universaalsed, et sobiks ükskõik kellele - või vähemalt ükskõik kellele eagrupis, kus viljakas naine ollakse. 

Olgu, mitte päris - verinoorte tüdrukute (mul algas menstruatsioon üheksaselt) menstruatsioonitaju on puudu. 
Võin öelda, et minu jaoks oli see kohutav. Pidev alandus, kodus ei oletatud ka, et mul regulaarselt käivad, polnud vahendeid. Ma lihtsalt võtsin sidemeteks riideid väikeseks jäänud riiete kapist ja viskasin pärast minema, ja ikkagi voolas vahel mööda jalgu alla ja ma esinesin mingil kooliüritusel luuletusega, kogu aeg kartes, et veri mu rohelised välismaalt pärit sukkpüksid niimooodi läbi leotab, et seeliku alt tume nire paistma hakkab. .

Aga üldiselt - olemas.
Ma kiidan kogu temaatika väga heaks. 
Menstruatsioon pole mingi häbiasi ja mida avalikumalt seda käsitletakse, seda vähem on menstrueerijatel sisemisi traumasid teemal: "Ma olen nii ilge, ma menstrueerin."
Aga luulekoguna on tegu hea keskmisega. 
Halb ei ole kuskilt.
Väga head, veritsema (mhmh, meelega) panevat ka eriti ei paista. 

ERR
Müürileht
Feministeerium

Timo Talvik - Zen-tri-fuuga (Lumetüdruk, 2025)

 

Nagu Reiseli puhul, nii ka see tekst tekitas pigem rahulolematust. Et siis noormees ärkab peale hirmsat bussiõnnetust ning avastab end tühjast Ida-Euroopa linnast. Inimesed on kadunud, kõik on justkui hetkega pooleli jäetud. Ta leiab ühe paneelika allkorruselt keldripoe ning proovib sealt leida endale riideid (sest õnnetuse tagajärjel on oma rõivad ribadeks), seeasemel leiab lukustatud toa, kus on üks teadvusetu noorem naine. Et poes on puhkenud hooletu tulekasutuse tõttu tulekahju, viib ta naise välja.

Naise ärkades otsustavad nad koos hakata uurima seda tühja maailma: seda enam, et kummalgi neist on tekkinud erilised võimed - mees (Zen) võib tekitada tuld (ehk “Püromant”) ja naine (Marina) oskab ehitada igasuguseid masinaid (“Masinist”). Niisiis ehitab Marina mootorratta ja nad hakkavad sõitma mehe sünnilinna Viljandisse. Kuid nagu peagi selgub, pole nad sugugi ainsad elusolendid ja need võimed on neil antud kindla ülesandega.

Ühesõnaga, vähe jabur teaduslik fantastika. Kui Reiseli puhul oli see armastuse teema lahendatud kiiksuga, siis Talvik läheneb sellele üsna sirgjooneliselt - või noh, siin on Marinaga seotud mõned hämarused ja eks lõpplahendus mõneti päästab lugu. Aga jah, teksti põhiidee on üsna jabur ja sellisena vast noorteulme poole kaldu.

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Kristi Reisel - Ma valin 6 grammi (Lumetüdruk, 2025)

 

Lugu noorest sõdurist Martinist, kes armees karjääritegemise asemel on sattunud kindrali naispere eksperimentide ohvriks. Nimelt katsetavad need keemikust ema juhtimisel seerumi loomisega, mis paneb armuma teise inimesse. Kindrali kolm tütart tegelevad katsealuste ehk pahaaimamatute sõduritega, ning Niina on seekord katsetanud Martiniga - peale mida on kindral saatnud mehe kuhugi pärapõrgu teenistuspostile mädanema. Kuid sealne väliarst korraldab paraja käki.

Ning Niina tellib mehe tagasi, seekord kindrali ihukaitsesse, et edasi testida seerumi mõjusid. Tulemus on … mitterahuldav ning Martin avastab tõe oma “tunnete” asjus: nimelt on tegu ühe veidra tulnukatehnoloogia kohandamiskatsega siinse eliidi tarbeks …

Kui Reiseli kaks eelmist teksti olid vaimukad ja intrigeerivad (“Vein Naanil”, “Gurmee tee”), siis see tekst oleks nagu kirjutatud keskmise ulmenohikust meesautori poolt, austusavaldusena mõnele kõduulme kuldsele esindajale. Tõepoolest, ootused olid liialt kõrged ning selline keskpärane seikluslugu … nojah, alati ei saagi kõigi jaoks vaimukas olla.

Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)

Rob Wilkins: Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega

 

Jess, läbi. 
Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma. 

Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets. 
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on. 

Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.

Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.

Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on? 
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.

Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.

Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.

Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.

Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.

Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi. 

Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi. 

Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.

Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?  

Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!

+ Rob Wilkins on argpüks. 
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus? 
PFFFF!!!!

Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on. 
MINA seda endale ei taha.

Postimees
Sulepuru
Hyperebaaktiivne
Sinijärv