Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Ära sõida rahata Riiga ehk Sent pole raha, aga santiim on raha ehk kimbuke läti vanasõnu (2005)

 

Kristi Salve on koostanud selle väikese raamatukese - nagu aru sain, oli-on plaan teha suurem võrdlev vanasõnaraamat (seda vist siiski pole?). Välja sai valitud sellised ütlused, mis endale meeldisid ja mille puhul pole vaja otseselt konteksti teada - muidu jagunevad vanasõnad siin temaatilisteks gruppideks. Seega ise lugedes saab hulga enam tarkuseid kõrva taha pista!

Valega võid minna läbi maailma, kuid tagasi tulla ei saa. (lk 11)

Sööks või koera ära, kui saba ei oleks. (lk 14)

Kes häbi ei tunne, see nälga ei sure. (lk 20)

Laisk teeb kaks korda, kitsi maksab kaks korda. (lk 22)

Mida kurat ei suuda, seda eided suudavad. (lk 35)

Oleks jahu, küpsetaks pannkooke, aga rasva ei pole. (lk 39)

Loll on sündides tark, aga tark õpib, kuni elab. (lk 43)

Gert Helbemäe “Ohvrilaev”, Eesti Raamat (1992)

Tegemist on kooliõpilaste lugemisvarasse kuuluva teosega, mida mina oma kooliajast küll ei mäleta, aga eks need teoste valikud ja programmid olegi kooliti erinevad ja ka ajas veidi muutuvad.

Esimese peatüki põhjal valmistusin juba kooliromaaniks – ajalooõpetajast peategelane kooliaasta lõpuaktusel, tutvustatakse kolleege, mainitakse üht õpilast ja pettumust temas seoses plagieerimisega, esile kerkib ametikõrgendus järgnevaks aastaks, algab suvevaheaeg…

Kuid siis sõidavad õpetaja naine ja teismeeas tütar ära Narva-Jõesuhu suvitama (ajastu! Sealsed puitpitsmajakesed jms pidid olema siis oma täies hiilguses!), õpetaja aga jääb linna, et veeta suvi Sokratesest ja pedagoogikast raamatut kirjutades. Kirjeldatakse ka perekonna dünaamikat – üksteisest võõrdunud abikaasad, kes siiski intiimsemat läbikäimist alal hoiavad, kuid intellektuaalsete ambitsioonidega ja ratsionaalsust hindav meespool ei tunne just erilist sümpaatiat väikekodanlikemate, seltskondlikku läbikäimist, kõmu jms hindava naispoole vastu, seal vahel tütar, keda mõlemad armastavad ja kellest võõrdumist pelgavad.

Kuid siis satub linna käsikirja kallal töötama jäänud õpetaja Martin Justus, vanust üle neljakümne, juhuslikult tänaval kokku naabruses elava üle kahekümnese noore naisterahvaga, niisama mõnd sõna vahetades mainitakse Sokratese teemat ning seda, kuidas too pärast surmaotsust (tema vankumatut asjade küsimuse alla seadmist väideti ühiskonnavastaseks; tema aga oma põhimõttekindluses keeldus kohtumõistjatele meelehead tegemast vms) sai kolmkümmend päeva elupikendust, sest just siis olla startinud Delose saarele ohvriande viiv laev, mille teeloleku ajal ei tohtinud ühtegi surmaotsust ellu viia.

Kusagil Kalasadama kandis, kusagilt Patarei vanglast paremale jääval mererannal (vähemalt nii ma asja ette kujutasin, toona eraldas randa tänavatest ja majadest ka raudtee) tunnistatakse üheskoos mingi juhusliku laeva väljasõitu merele ning üheskoos kogetakse justkui alternatiivset reaalsustaju. Näib, et mõlemaid vaevab mingitlaadi eksistentsialistlik üksindus ja mõlemad vajavad inimlikku kontakti. Ajalooõpetaja Justusele tundub, et Isabellal – nii on noore naise nimi – on midagi rõhuvat hingel, mille vastu temas isalik huvi tärkab, Isabella paneb aga ette, et too väljasõitnud laev olgugi nende jaoks nüüd Delose ohvrilaev, ning nende kahe jaoks on alanud kolmekümnepäevane elule pühendatud ja kõigist asjalikest muredest vaba aeg nagu omal ajal Sokratesele tema kongis. Ühiskondlikus plaanis ei või nad muidugi kõigi silme all ka kõige süütumatel eesmärkidel end koos näidata rohkem kui korra paar, ja nõnda algab salakohtumislike väljasõitude jada. Ümberjutustust siinkohal katkestades jäävad õhku küsimused: Kas nende kahe süütu suhtlus jääb lihtsalt inimliku kontakti otsimise tasandile? Mis on see raske koorem, mis Isabellat rõhub? Kas tuleb avalik skandaal? …

Kuni kärsitu lugeja neile küsimusile vastava raamatu näpu vahele saamist ootab, võib ta ette kujutada päikesekuumas virvendavat Eestimaa suvealgust ligi saja aasta taguses Tallinna linnas. Päike hellitab, suplejad naudivad rannamõnusid, ringi klobistavad hobuvankrid koos müravate autodega, Kalamaja kalmistupark on veel tegutsev surnuaed, linnarahvas sõidab ringi autobussidega (mille Pirita suuna lõpp-peatus asus vist seal kohe üle silla vasakul kloostri vastas teisel pool teed), Pirita ja Tallinna sadama vahet sõidab liiniaurik, ja kuidas käidi juba siis Pirita rannas ja jõe ääres jalutamas, jõel paadiga sõitmas jne. Muuhulgas on tegu ka erakordselt kapsaussirikka aastaga, nii rikkaga, et üle tänava paiknevast köögiviljaaiast prisked rohelised ussid suisa Justuse teise korruse korteri akendestki sisse roomavad…

Eks vast kasvõi juba selle kunagise Tallinna linna pärast tasub lugeda, tempot ja põnevust on samuti parasjagu ning meeldejäävaid stseene. Suhete plaanis on lõpus toimuvas lähenemises abieluprobleemidele ning suhtumises tütresse ja õpilastesse ka üksjagu sümpaatset. Olgugi, et Isabella küllaltki suuresti figureerib, on see selgelt siiski Martin Justuse lugu, ühe pereisa suvine seiklus koos psühholoogiliste läbielamistega, Isabella on hoolimata esitatud taustaloost siiski pigem miski, mis peategelasega juhtub, võib ka öelda, et mõistuspärasusele, ratsionaalsusele ja filosoofilistele tõekspidamistele vastanduva kiirkursus, üsnagi paslik argument, mida mõttelise korrastatuse poole püüdlemisel arvesse võtta, liiatigi, kui juba ka sofismi mainitakse. Kas pole mitte psühholoogias jõutud järeldusele, et inimesele omane ratsionaalsus on pigem selline jupitine… Mõttekäigu piires võib ju kõik ilusti klappida, aga aluseelduste seast leiab tihtipeale emotsioonide, stereotüüpide, eelarvamuste jms põhist kraami. No ja lisaks on Isabella, omamoodi ka Sokratese ohvrilaeva päevade näitlikuks kehastuseks, olgugi, et mõnevõrra teistmoodi raamistuses.

Väga värskendav oli lugeda ka mõnd vanemat romaani äsjailmunute vahele. Lihtsalt, nii sõnakasutuses kui ülesehituses, rääkima ajastust ja temaatikast, on vanem kraam ikkagi vanem kraam ja vahelduseks kosutav.

Kaks nädalat juba oli Martin Justus töötanud äärmise intensiivsusega. Ta tõusis hommikul kell kaheksa, keetis endale kohvi ja mune ning asus siis kirjutamisele. Kell üks tegi ta lõunavaheaja ja läks nurgapealsesse poodi, et endale midagi osta lõunaks – peamiselt vorsti, salatit, kartuleid, piima, õhtuks heeringaid. Mõnikord harva käis ta lihakarnis. Kell pool kolm istus ta jälle kirjutuslaua taga ja töötas kella kuueni. Siis ta enam ei jaksanud.

Kirjutamisest väsinuna istus ta siis klaveri taha ja mängis oma paindumatuks muutunud sõrmedega harjutust Bachi „Hästi tempereeritud klaverist“, vahel ka mõnd Mozarti sonaati. Nendes harjutustes otsis ennast endine Martin Justus, nagu ta ise arvas. Mõnikord unustas ta enda hilisõhtuni klaveri taha… keegi ei keelanud teda ega hüüdnud vahele: „Mängi ometi midagi mõistlikku!“, mille all mõeldi Liszti „Armuunelmat“… Jah, ta naine pidas end muusikaarmastajaks, see oli kõige hullem. Kui ta veel oleks tunnistanud, et ta muusikat ei armasta, oleks palju kergem olnud… Kõik, mis oli väljaspool sahhariin-magusat meloodita, käis talle närvidele ja kui ta mehe mängust muul teel jagu ei saanud, siis paugutas ta uksi… (lk 29)

 

Äkki nägi ta, kuidas allkorteri aknast sirgus välja paljas pea, vanamehe paljas pea harvade juustega. See pea keeras enda poolviltu ülespidi, püüdis naeratada, mis ülevalt tundus võika grimassina, ütles:

„Tere varahommikust! Nagu näha, pole ka teil und!“

See tõi tema välja sealt, kus Martin Justus tahtis viibida, vihaga tajus ta seda, eilne reaalsus tuli tagasi, tunne, et teda valvatakse, ja ta hüüdis alla:

„Minult ei saa teie midagi!“

„Eh-he-hee… Mida ma pean siis teilt saama? Und teil pole mulle anda, seda ma juba näen,“ kuulis ta vanameest ütlevat.

Ta irvitab veel minu üle, mõtles Martin Justus kasvavas, jõuetus vihas. Ja oma jõuetus vihas, mis ikka kasvas, näitas ta äkki keelt vanamehele, sellele viltu üles vaatavale kimäärile.

Aga siis pöördus ta teadvusele tulles aknalt.

„Härra Justus, kas ma nägin õieti? Teie näitasite mulle keelt!“ kuulis ta veel vanameest ütlevat ja see masendunud hääl, oma nime kuulmine lisas veel isiksuse teadvusele tulekule, mille impulsiivne vääritu tegevus juba oli äratanud.

Taevas hoidku, mis minuga lahti on, minu, Martin Justusega? Ma laostun ju, mis ma tegin…

Kahe käega pead kinni hoides läkst ta oma tuppa, heitis voodile… Ei ma pean magama, minuga on kõik segamini, mõtles ta ja vajus oma taasleitud minaga raskesse unne. (lk 145-146)

Ursula Le Guin: Lääneranniku annaalid I: Annid

Kas kõik noortest inimestest rääkivad raamatud on noortekad? 
Siis on see kindlasti noorekas.

Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks. 

Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana. 

Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni. 

Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.

Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki. 

Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".

Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin. 
Tunnustan.

Loteriis varem
Tilda ja tarakanid

Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt (2026)

 

Kahtlemata huvitav antoloogia - kasvõi juba selle poolest, et ühe kooliprojekti ulmekirjutamise töötoa tulemustest on koostatud raamatu; ehk siis arvatavalt on tegu noorte üldse esimese trükiprooviga. Ja eks Narva on boonuseks, aga sama huvitavalt võiks mõjuda ka Kärdla või Jõhvi või Viljandi või Maardu õpilaste loome - sest eks ikka on põnev, mida noored inimesed võivad kujutleda.

Viimasel ajal on mul miski hirm, et kui loed tundmatu autori värsket teksti, siis kui tehisvaba see ikka on. Antud antoloogia puhul on pigem, et 2-3 teksti puhul võinuks ehk autor anda oma teksti võõrale lugejale, et see võiks oma pilguga mõndadele ebakõladele osutada (teksti sidusamaks kirjutamine, ehk tausta rohkem avamine) - no juhul muidugi, kui eesmärk võiks olla mingil määral lugejasõbralik.

Ja eks juba esimese loo puhul tekkis küsimus, et kuidas neid tekste õieti hinnata - kas konteksti arvestades (noorte trükiproov, lähtudes vaid sellest raamatust) või siis nö kontekstivabalt (võrdluses ükskõik millise teise lühiproosa palaga, mida olen selle blogi ajal lugenud). Otsustasin viimase kasuks, aga paratamatult - ükski verinoor kirjutaja ei saa veel kuidagi Theodora Gossi või Aliis Aalmanni kvaliteediga kirjutada; see oleks … ulme. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 4,2.

Kahju, et kogumiku kaanepilt on päris kole, vähemalt on see teadatuntud koledus, mitte mõni tehisklišee.

Elina Metsma “Suve varjatud maailm” 4/10

Liana Soldatova “Ta on sees” 3/10

Jevgenia Krainova “Pääs tagasi” 5/10

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova “Punase Kolju rantšo” 4/10

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja “Verana” 5/10

Danna Solovjova “Tõde, mis murdis vaikuse” 4/10

Daniil Savosto “Paralleel-Jõesuu” 4/10

Jana Šaškina “Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist” 4/10

Kersti Kivirüüt “Kalasööt” 5/10

Andra-Eliis Abramson “Merepärlid” 4/10

trekseki lugemisblogi

Lydia Risberg - Imposter (Looming 6, 2026)

 

Lugu siis sellest, mis võib enamvähem kõiki vaevata, kes on ealiselt jõudnud keskea kanti - kas ma olen elus üldse midagi saavutanud, või siis lihtsalt jõudnud sellesse punkti, kus hetkel olen. Ja nii saame ülevaate jutustaja senisest elust ning kuidas ta nüüd kinos töötab ja filme näitab. Töö on nagu tore, aga … kes ma oleksin võinud olla?

Muidugi, kindlasti on selliseid inimesi, kel üldse pole selliseid küsimusi, kes lihtsalt elavadki või kes peavad tegelema ellujäämisega. Ja eks jutustajalgi on sisehääl, mida tuleb vaigistada, sest see on mõneti kriitiline jutustaja mõttelendude asjus. Ühesõnaga, heaoluühiskonn elu, sõbralikult kohtuvad mõttekäikudes Frodo ja Plath.

Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

Katrin Johanson - Moorits ja ingel (Looming 5, 2026)

 

Esmapilgul veidi vanamoodne jutt üllatab meeldivalt novelliliku puändiga, lugeja ootused (no sõltuvalt rikutusest) saavad kenasti petetud.

Keskealine Moorits võtab tuisusel õhtul peale hääletaja - väga meeldiv neiu, kel on seal maakohas vaja õige kaugele minna, et jõuda bussile. Moorits sõidutab ta peatusse, aga bussile siiski ei jõua ning mees pakub viimaks, et neiu võib ööbida mehe maakodus ja seejärel hommikul edasi sõit. Neiu nõustub, Moorits püüab mitte olla tiirane vanamees; maakodus tutvustab oma kunstikogu ja räägivad poole ööni. Milline ingellik neiu. Seejärel läheb kumbki oma tuppa.

Aga see pole muidugi lõpp. Nagu öeldud, autor mängib lugeja ootustega (kes millele mõtleb), kuhu need tegelased võiks õieti välja jõuda. Ja siis on veel pealkirja surve. Kokkuvõttes lahedasti teostatud jutt.

China Miéville, Keanu Reeves: Mujalmaa raamat

See ei ole mõni neist raamatutest, mille alguses juba aimad, mis edasi saab. "Žanripiire lõhkuv" on muidugi absurd, on lihtsalt inimesed, kes ei arva, et žanrid üldse olemas on, ja selle raamatu autorite jaoks ei tundu olevat.

Väga tore. 
Alati rõõm selliste raamatutega tutvuda - neid pole sugugi vähe.

Raamat räägib - peamiselt - ühest ... mehest? 
Ütleme, et ta on mees.
Teda vaadeldakse läbi suure hulga vaatepunktide - ka tema enda omade, sina-vormis - vahepeal jutustatakse lugusid ammu möödunust, vahepeal teistest võimalustest, mis pole isegi möödas päriselt, vaid teise ajajoone osad - vahepeal ollakse looga umbes-tänapäevas, umbes-tuttavas keskkonnas. Sala-laborid ja "valitsus eitab kõike". 

Mees tahab teada: mis ma olen?
Inimesed (ja teised olendid) ta ümber tahavad teada paljusid asju. 
Mis ta on? Kuidas ta on? Mis on jumal? Kas ta on jumal? Kas on teisi temasuguseid? Kui palju nad omavahel sarnanevad, kui palju erinevad? Kas tal on perekonda? Kas ta suudab armastada? Mis on Surm? Mis on Elu? Mis on surm? Mis on elu? Kas vastandid tõmbuvad? Mis on halvim asi universumis? 
Oot, ei. See on juba minu mõte.
Sest mul on oma vastus ja kui üks tegelane kahe kolmandiku raamatu järel ütleb, et kõige halvem asi universumis on surm, ma hakkasin kohe põlgama nii teda kui osapoolt, mida ta esindas. 
Võimalik, et raamat oleks huvitavam, kui olla nõus, et võitlus surmaga ja elu eest on Hea ja Üllas tegu. Võimalik - ent see on niigi hea. 
Ka mulle. 

Lõpuks jõutakse välja sinna, et surm ja elu pole vastandid. Muidugi ei olnud see mulle üllatus, ent ikkagi meeldis mulle, kuidas selleni jõuti. 

See on ka põnev raamat, eks ole. See mees, kellest on juttu, on tapja. Ja pole midagi parata - surm on põnev. Surmamine on põnev. Surmale otsa vaatamine on põnev.

See on põnev raamat. 

Aa. Muidugi oli peategelane mu jaoks Keanu Reeves'i näoga. Miimikaga. Häälega. Missugune siis veel?

Reaktor
Digital Nerdland

T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

Toomas Raudam - Aken (Looming 5, 2026)

 

Raudam on autor, kellest ma pole aastakümneid aru saanud. Pikematest tekstidest olen ammu loobunud, vahel harva nüüd lühemaid kätte võtnud, aga no ei teki mingit arusaamist. On muudkui üks keele- ja mõistumäng lapsepõlve teemal, ja see pole kuidagi huvitav. Aga näe, väga viljakas autor, ikka ilmub mitme kirjastuse all eri teemadel raamatuid, küllap siis ikka mõistvaid lugejaid on.

Siin siis käsitluse all ema, kes olla nooruses muuhulgas võlunud ära Kalju Lepiku: koguni paar luuletust on pühendatud emale. Aga ema, tema vaikis ja vaatas endasse ja india filme. Ja nii edasi ja nii edasi, paralleelid selle, teise ja kolmandaga ja nii edasi ja edasi. Selline lõputu jutustamismasin, mis võibki igavesti raamatuid täita.

Andra-Eliis Abramson - Merepärlid (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Kui antoloogia eelmised tekstid olid klassikaliselt lühiproosa mõõtu, siis see on hoopiski lühiromaan (või jutustus, kuidas kellelegi) ning võtab raamatu mahust tervelt pool enda alla. Päris märkimisväärne saavutus (arvatavasti?) esimese trükiproovina.

Lugu ise on printsessist, keda on hoitud turvakaalutlustel tornis kinni, kes aga ühel hetkel läheb lossist välja - ja satub kardetud vaenlaste kätte (mistõttu ta oligi lukustatud lossi). Vaenlaste juurest õnnestub tal aga uue kaaslase abil põgeneda … ja ta kuuleb oma perekonna mineviku kohta midagi šokeerivat. Seda tuleb uurida! Ja ta vaenlastelt pärit uus kaaslane osutub vägagi meeldivaks kaaslaseks. Algab rändamine (rohkem küll põgenemine) eri kuningriikide vahel, et mineviku kohta infokilde kokku liita.

Nii võttes kõlab nagu traditsiooniline fantaasia. Ainult et … tegevus toimub ookeanivetes ning tegelasteks on … ma ei saanud lõpuni aru, mis olenditega õieti tegu on. Kui algul lootsin, et peamised tegelased on midagi merineitsi kanti, siis tegelikult ikkagi kalalikud olendid. Või kas ikka on? Igal juhul nad kasutavad käsi, neil on juuksed ja leidub muid humanoidsed külgi - või siis inimlikke tegevusi. Nad käituvad nagu humanoidid, aga vahel ikka ka kalalikult - ehk siis iseenesest üsna antropomorfistlikud tegelased: kui vaid saaks õieti pihta nende füsioloogiale. Vast selline segadus (näiteks: uimed? käed? mida nad õieti kasutavad?) on selle loo puhul minu jaoks suurim küsimärk - muidugi, kogu maailma võib samas võtta täieliku fantaasiailmana, mil pole suurt pistmist meile tuttava füüsilise maailmaga. 

Eks vahel võiks ka soovida, et teksti oleks rohkem kellegi teise poolt toimetatud, aga küllap oli eesmärk anda autoritele võimalikud vabad käed oma tekstidega ümber käimisel - olgu see siis kasvõi selguse arvelt (muidugi, eks see on lõpuks autori enda asi, kuidas õieti lugu esitada).

Kui üldiselt teiste tekstide puhul ei kasutanud tihti just noortekirjanduse mõistet, siis see tekst on vast kindlasti YA fantaasia ning sellisena siis omas laadis võetav.

Kersti Kivirüüt - Kalasööt (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Narva ulmekirjutamise töötoa juht on samuti panustanud looga ja mõneti on see “kõige narvalikum” (või noh, klišeelikum) jutt - selles mõttes, et mida eestlasest ulmelugeja ootaks Narva kohta; ehk siis kenasti illustreerib seda, et noortel on ikka kirjutamisega seoses oma fantaasialendu.

Aga see lugu siis sellest, et Narva jões võivat olla mingisugune koletis - ja kui üht Narva õppima tulnud tudengit jões solberdades midagi hammustab, asuvad noored tudengid mitme narvalase abil seda ise uurima. Ja mis siis selgub.

Tekst on meeldivalt meelelahutuslik (Kivirüüt ikkagi kogenud autor) ja hägusalt tuletab meelde ühe aastakümnete taguse romaani Juhan Pajult (mida ma küll väga ei mäleta), nii võiks see olla omamoodi järellugu “Sankt-Peterburgi viirastused” (jajah, nõukaaja taak tollaste vägitegude tõttu), aga nüüd siis integreeruva Narva põhjal.

Andrus Seelik - Abi on olemas ja teisi muinasjutte (2026)

 

Otseselt ei saa seda pidada luuleks, pigem on see teraapiline eneseväljendus, kokkuvõte ühest ruineerivast suhtest - ses mõttes oleks see justkui üks taustalugu Triin Soometsa “Jäälind” raamatule. Aga luule … noh, tekst on küll esitatud traditsioonilises luulevormis, vahel on julgeid kujundeid ja kuskil lõppriimigi, aga see on üks katkine tekst. Muidugi, autori eesmärk võibki olla esitada seda võimalikult katkist maailma, mis illustreerib kogemust ühest muserdavast elust. Autor nimetab seda mitmel puhul ühiskondlikuks luuleks, aga õnneks pole siin mingit uhhuude või kremli ööbikute jura.

Ja noh, siin on vast päris lai valik teemasid, mis üht lähisuhet üha katkisemaks teevad - eelkõige mentaalne vägivald, aga eks leidub vihjeid ka füüsilisele väärkohtlemisele. Ning miks keegi lähikonnast ei sekkunud ja miks riigipoolne abi … on nagu on (sellest paistab olevat siis raamatu pealkiri).

Autor suutis kenasti petta, algul lugesin seda tõesti nö Andrese luulena ja imestasin, et mis vaadetega see mees õieti olla võiks. Aga ei, nagu selgub järelsõnast, on tegu varjunimega (autori järgi “pseudoandronüüm”). Sellist raamatut on raske hinnata, tegu pole õieti ilukirjandusega - soovi korral saab loomega lähemalt tutvuda Facebooki lehel.

Tants

Purusta mind tükkideks.

Lase minna hapnema.

Valmistun su tükkideks.

Au olla esireas.

Kõik, mis ei tapa, on surmahoobid.

Neid polnud üks, neid oli miljon.

Mis mina tahan,

sul ei loe,

sest teed kõik minu jaoks.

Üha sügavamale sisse poed.

Ja samas lased lahti taas,

kus minu täidetud on vaas.

Su kruus kui valguks minu sisse,

ja lappimata siiski tee.

(lk 40)

193

Abi on olemas.

Ma valisin elu.

Abi on olemas.

Sa tahad aidata.

Võimetult kuulad mu palveid.

Abi on olemas.

Suunad mind suunamisele.

Kust suunatakse mind suunamisele.

Selleks aastaks ei ole kuskil aegu.

Abi on olemas.

Mitte minu jaoks.

Mitte täna.

Abi on olemas.

Kas enne kui kaotan kõik?

193 on kõigest statistika,

kas see ongi baltistika?

(lk 57)

Guillaume Apollinaire - Süda Kroon Peegel. Valik luuletusi (2026)

 

Peale “Ulyssest” on nüüd Rummo ilmutanud järjekordse tähelepanuväärse panuse eesti kultuuriloosse (kui tõlge elab, on see osa laiemast kultuurist, eksole). 

Samas ma ei oska kuidagi öelda, et oleksin nende tekstide lugemist mingil moel nautinud - ehk piktogrammide (ühe sellise järgi sai kogu oma nime) fantaasialend on küll muljetavaldav (ja samavõrra nende eesti keelde vahendamine). Sest noh, muidu klassikaline (ja veel prantsuse (Rimbaud!)) luule, see on ikka tõelistele luulekogejatele. Üks võimalus Apollinaire’i lugeda võiks näha seda biitluule eelkäijana, kui vaid poleks seda vabavärsikaugust. Siit omakorda tuleb mõte, et need tekstid oleks päris head pähklid luuledeklamatsioonideks, siin oleks ettekandjale ehk peamurdmist, kuidas selliseid tekste õieti löövalt esitada.

Ja no see essee uuemast luulest …. mingil moel on see ikka päris hämmastav, kuidas aegajalt langevad luuletajad suurushullustusse ning kujutlevad end progressi rakettidena. Essee on küll tõlkinud hoopis Triinu Tamm, kes on ühtlasi teinud selle raamatu luuletuste alustõlked prantsuse keelest, mida siis Rummo omakorda vahendanud eestikeelseks luuleks. Raamatus on ühtlasi ära toodud Ilmar Laabani tõlge “Kingud”, milles Rummo oleks küll üht sõna (vt pealkirja) täpsustanud, aga see on juba poeesia täppisteadus ning muidu see Laabani tõlge koostaja jaoks vägagi õnnestunud.

“Meile teadaolevalt leidub tänapäeval tõelisi luuletajaid pea eranditult nende seas, kes kirjutavad prantsuse keeles.

Kõik teised keeled tunduvad olevat vakatanud, selleks et universum kuuleks paremini uute prantsuse poeetide häält.

Terve maailm vaatab selle valguse poole, mis ainsana lööb heledaks meid ümbritseva öö.

Ometi on neid hääli siin vaevu kuulda.

Moodsad luuletajad on niisiis loojad, leiutajad ja prohvetid; nad nõuavad, et uuritaks seda, mida nad ütlevad selle kollektiivi hüvanguks, kuhu nad kuuluvad. Nad pöörduvad Platoni poole ja anuvad, et isegi kui ta nad riigist pagendab, kuulaks ta nad vähemalt enne ära.

Prantsusmaa, kes on kogu tsivilisatsiooni saladuse hoidja, saladuse, mis on saladus üksnes nende ebatäiuslikkuse tõttu, kes püüavad seda lahti muukida, on seetõttu muutunud suurema osa maailma silmis taimelavaks luuletajatele ja kunstnikele, kes päevast päeva suurendavad tema tsivilisatsiooni pärandit.

Ja nende levitatava tõe ja rõõmu läbi muudavad nad selle tsivilisatsiooni kui mitte just sobivaks ükskõik millisele rahvale, siis vähemalt ülimalt meeldivaks neile kõigile.

Prantslased viivad luule kõikide rahvasteni.”

(“Uus vaim ja luuletajad” , lk 97, tõlkinud Triinu Tamm)

Jana Šaškina - Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lühike naljafantaasia ühest haldjamaailmast, mida tabab probleem: seal võtab võimust hallitus. Kuid tekst ise sellest hallitusest suurt ei kõnelegi (kuigi see on oluline - nagu selgub finaalist), kogu aur läheb maailma ja selle erinevate tegelaste tutvustamisele - aga kuivõrd tegu antoloogia lühima tekstiga, siis … palju just ei jõua ning iseenest on tegu sama probleemiga, mis  Soldatova teksti puhul: see on päris toores veel. Millest on muidugi mul fantaasiakirjanduse austajana igati kahju. Aga milline potentsiaal kirjutada kõigest  muust kui teksti käivitavast probleemist, sellest saaks ühe igati pika loba kokku luuletada (muidugi, huumori kirjutamine olevat see kõige hullem proovilepanek igale autorile).

Daniil Savosto - Paralleel-Jõesuu (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Eks siin tekstis ole nooruslikku energiat, mis ehk detaile alati paljuks ei pea, sest kirjutamisel lummab eriskummaline maailm. 

Lugu siis tehasetöölisena töötavast mehest, kes saab puhkuseks hea reisipakkumise Soome, kuhu siis asutab kolme sõbraga minema. Kuid Narva lennujaamas sõitu alustades tabab üht sõpra kummaline tunne ning järgmine hetk … avastatakse end lennuõnnetusejärgselt Narva-Jõesuust, mida üks sealne veidra välimusega vanamees tutvustab paralleelreaalsusena. Aga sealt on võimalik pääseda, või muidu …

Edasine tekst koosneks justkui episoodidest, mis peaks ühtaegu  kummastama kui nalja pakkuma, ent lõpuks jõutakse ikkagi sõlmeni (millest ma  enne midagi ei maininud). Eks mitmel puhul  tahaks rohkem mõista, miks just see juhtub või miks see tekstis on välja toodud, aga eks siis tuleb lugejal endal see enda jaoks mõistetavaks teha. Aga noh, eks  siin tundub olevat olemisrõõmu ja see on peamine.

Danna Solovjova - Tõde, mis murdis vaikuse (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.

Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.

Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.