05 august, 2022

Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

 

Ühel hommikul tuleb kaugesse lossi sõnumitooja ja teatab keisri ja ta pärijate hukkumisest lennuõnnetuses. Lähim meesliini pärija on Maia, keisri neljanda naise poeg; naisega abielu oli poliitiline ning nii ema kui poeg olid ebasoosingus, ema surma järel pagendati poeg koos riigireeturluses süüdistatava sugulasega sinna üksikusse lossi. Ning unustati.


Kuid nüüd, peale keisri ja otseste pärijate hukku, toimetatakse Maia pealinna ning pannakse keisriks. Noormehel pole vähimatki aimu sisepoliitikast või kombestikust - kuid tal on vaistu (ja vedamist) õigete “inimeste” usaldamiseks. Ning ta hoolib ja ei pea end maailma uueks nabaks.


Selline lähenemine kahtlemata šokeerib õukonda ja ametnikke, aga ka … tasapisi tekitab mõneski austust. Muidugi, on enam kui küll tegelasi, kellele see uus keiser ei sobi ning uuel keisril tuleb järjest rinda pista nii lähikonnast pärit riigipöördekatse kui ka rahulolematute atentaadiga. Selge, et süüdlasi tuleb karistada, kuid samas - seepärast ei pea kannatama süütud. Niisamuti laseb ta uurida eelmise keisri hukkumise asjaolusid - sest tegemist on tahtliku kuritööga. Selgub, et selle taga on kaks vägagi vastandlikku jõudu (ühe jõu puhul tekkis ootamatu paralleel Dostojevski “Kurjade vaimudega”). 


Üks keisri kohustusi on abielu. Esialgu üsna formaalne (ja keisrit õnnetuks tegev) valik abikaasaks (Maia isa oli teadagi viis korda abielus) osutub viimaks … no ei tea, sellest kuuleb ehk rohkem järgmise romaani jooksul.


Teose vast tumedaim külg on Maia ja isa suhe. Mida õieti polnud, sest vana keiser ei hoolinud oma “võõramaalasest” naisest ja pulmaöö tagajärjena tekkinud segaverelisest pojast. Kuid noore keisrina peab Maia üha kokku puutuma isa pärandiga ning teda ja ta mälestust austama, kuigi … isa kui selline pole seda õieti väärt. Muidugi, Maia püüab tedagi mõista (keisri elu on kõike muud kui privaatne), kuid see on keeruline.


Ühesõnaga, midagi sellist see raamat on ning jätkuvalt paistab see ulmelugejatel keelel ja meelel olevat (niisiis, pole hooajakaup!) - muuhulgas osutatud ka kui üheks hopepunki alustalaks (“Grimdark is not the only color.”). Ja tõepoolest, raamat täis õukonnaintriige ja üleskasvamist pole mul just otsitud lugemisvara, aga see peategelane mõjub kuidagi … sooja tekitavalt. Muidugi, tegu pole eneseabiromaaniga, see on siiski fantaasiakirjandus - siit ei saa õpetusi, kuidas olla parem inimene; siit saad kujutluse, et sa võiksid olla … parem inimene. Ja see on omamoodi saavutus.


Jäi mainimata, et tegu on haldjate maailmaga ja pealkirjas mainitud “goblin” eesti keelde vahendamine on minu jaoks senini keeruline (jajah, Buehlman “Blacktongue Thief”). Ses suhtes siin raamatus vastu vaatav nimede rägastik on lugeja jaoks vast päris keeruline ülesanne ning mõnelgi puhul andsin alla, et raamatus esineva nimeloendi abil tegelaste suguluse määratlemist korralikult paika panna - mis muidugi mõneti vähendab kõiksugu finesside tabamist. Aga ehk ikka suures plaanis sai asjale pihta.


Ühesõnaga, kindlasti soovitatav neile, kes otsivad fantaasiakirjandusest midagi … teistsugust. Lootust.



04 august, 2022

Magzom Sündetov - Žabal (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Jutt ühiskonna valusast probleemist ehk mida teha isastega, kes oma arust on igati täkku täis ja kes ei saa samas poegi, isegi tütreid mitte? Üks võimalus on muidugi naisi vahetada - kuni viimaks üks neist mõistab, et lapse saamiseks tuleb kasutada võõrast seemet.


Antud juhul osutub võõra seemne kandjaks kohaliku küla karjus, mõningase arengupeetusega noor ja vägev Žabal. Ainult et kui naine lootis, et Žabal unustab selle operatsiooni, siis peale poja sündi hakkas karjus pea iga päev õnnelike vanemate kodus käima, saades vaat et poisi onuks. Mis ühele lapsevanemale valmistas nalja, aga sünnitajale … tekitas ebamugavust. Ja vahel on keeruline mõista, miks see lollikesest külakarjus sellesse poissi nii kaitsvalt suhtub …


Et siis jah, tollaste noorte kasahhide probleemid on muidugi üsna ajatud, ja ega see tekst ole siis sotsrealistlik hoiatus või nii.


03 august, 2022

Orazbek Särsenbajev - Kõik on korras, vend (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Lugu kolhoosi riisikasvatajatest ja nende muredest. Nimelt avastab üks noor kolhoosnik, et keegi juhib tema põllult öösiti vett eemale. Ta korraldab õpetajast vennaga, ning öösel jääbki vee kõrvalejuhtija oma tegevusega vahele: nende kolhoosi parim riisikasvataja juhib seda oma põllule (mis asub venna põllu kõrval)!


Et on põud, siis vett napib, aga kas siis etteantud plaanid sellest hoolivad - nii ka kolhoosi peaagronoom kui ka esimees ei taha sellesse tülisse niisugust õigust tuua nagu vennad soovivad. Küll aga võtab parim riisikasvataja selle noore justkui tiiva alla. Selline meelemuutus on muidugi vahva, aga … väike kahtlus jääb.


Viimaks saagikoristamiseni jõudnud, on noorem mees rahul, et saab põua kiuste midagigi oma põllult kätte, kuid parim riisikasvataja muutub üha mornimaks: lubatud plaaniületust ei tule. Aga pole häda, peaagronoom pakub nüüd noorele riisikasvatajale vahetuskaupa - annad suure osa oma saagist teisele, saab parimat jälle esitleda kolhoosi esirindlasena, sinule aga laename majaehituseks raha …


Et siis selline nõukogude elu jaburdus (jajah, võrdluseks Udami “Vastutus”, mis läheneb majanduselule hulga laiema vaatenurgaga), ühtlasi näpuotsaga kasahhi onupojapoliitikat ja hõimlaskultuuri asjaajamistel.


02 august, 2022

Akseleu Sejdimbekov - Näpuotsatäis nuusktubakat (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Sureb vanamees, kohalike seas igati austatud kodanik. Matustele koguneb palju rahvast, kes kõik meenutavad hea sõna ja nutuga. Aga siis hakkab rääkima üks vanamehe eakaaslane: lugu sellest, miks oli kadunu tervelt 10 aastat Siberis vangis. 


Kadunu oli juba noore poisina paras džigitt ja hinnatud karjus, ainult et kulakud rõhusid, eksole. Peale suurt tüli tööandjaga (kes ei tahtnud toetada orvuks jäänud nooruki soovi püstitada oma kadunud vanematele korralik mälestuskivi) põgeneb ta külast - mõne aja pärast selgub, et ta on asutanud samasuguste vabadust ihkavate noormeeste küla (või noh, kommuuni), kuhu kutsub liituma ka loo jutustaja. Mehed teevad kõvasti tööd - põllul ja püüavad kala, ning see uus külake hakkab õitsema (eriti veel, kui viimaks on aeg perekondi looma hakata).


Muidugi valitakse külavanemaks kadunu kui selle küla hing ja kõige kõvem mees. Ühel talveõhtul jääb külavanema majja pidama läbisõidul ühe kohaliku üliku poeg (kes on koguni külavanema endise tööandja poeg). Vastuvõtt on nagu vaja, kuid üliku poeg ei taha kuidagi oma nuusktubakat jagada tubakavaevuses peremehele. Lõpuks puhkeb sellest kähmlus ning peremehe käe läbi saab külaline kogemata kombel surma. Peremees viskab hukkunu ja ta hobuse jõkke.


Alles mitme aasta pärast selgub see tapmise juhtum ning kadunu saadetakse Siberisse, kust ta naaseb kümne aasta pärast - nüüd juba nõukogude korda; ta on ka ise Siberis vaimselt suureks kasvanud. Endine vang moodustab nüüd esimese kolhoosi jne.


Ehk siis karm õpetus sellest, mida võib põhjustada nikotiininälg. Eks siis loos on draamat enam kui küllaga, takkajärgi võiks ju mõelda, et küll kohalikud võisid nüüd imestada oma endise kolhoosijuhi mineviku asjus … aga samas, kas oleks imestatud?


Igal juhul, lapsed, nikotiin on paha.


01 august, 2022

Kadirbek Segizbajev - Lõpetamata jutustus (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Nooruslik lugu üliõpilasest, kes kiirustab üle pika aja kodukülasse, saamaks selgust, mis seisus on ta suhe sinna jäänud südamedaamiga - kui varem kirjutasid nad pea iga päev, siis nüüd pole neiu talle vastanud pea neli kuud.


Tudengil sõiduks raha pole, vagunisaatjat pettes õnnestub tal rongiga edasi saada, kuid sealt maha hüpates ootab teda ikka pikk kodutee ja karm talv. Õnneks satub ta teele asudes kokku omavanuse pikamaaautojuhiga, kes lubab tudengi kohale toimetada - vastutasuks peab see tee peal lugusid jutustama (eelkõige seiklustest naistega), et öisel ajal sõites autojuht magama ei jääks. Tudeng jutustabki, aga lumetorm ja külm on niigi hullud, et autojuhil pole aega rooli taga unistada.


Ka autojuht on tõttamas oma armsama juurde, kellega ta mõne kuu eest tutvus ning nüüd järgmisel nädalal abiellutakse. Tema südamedaamilgi oli linnas õppiv kallim, siis aga …


Nojah, nii need saatused põimuvad. Teksti muudab erilisemaks selle kogumiku lugude hulgas ehk see, et peategelasel pole just kõige puhtam südametunnistus (miks ikkagi koduküla neiu talle enam ei kirjutanud, ja muidu tudenglikud eluviisid) kui ka viis, kuidas infot ette söödetakse (“jutustus jutustuses”). Ja no see talvetormi kirjeldus ja tollaste autojuhtide tööelu.


29 juuli, 2022

WeroniCa - Olen olematu ehk Börki päevik (2003)

 

Pilkupüüdev kaanekujundus ja pealkiri intrigeerisid lugema; ehk siin leiduvat mõtte- ja tundeluulet oleks vast kuidagi vale kommenteerida, need on vast autori omamoodi kokkuvõtted oma tollastest kogemustest ja soovidest.


Seepärast siis paar luuletust kogu mängulisemast poolest, mis on päris tummiselt esindatud.


Sõnn jääraga puskles

vähi sõra vahele jäi kala saba

lõvi sõi veevalaja ära

kaljukits kaaludel kõõlus

Mis mul sest?

Olen neitsi!

(lk 19)


 


Suve sumedad

sügavad silmad

sulle sihitust

sihiteadlikkusest

sosistavad.

Sina seisatad.

Sekundiks.

Sööd.

Salatit. Sprotte.

Salaamivorsti.

Siis seedid

seda enda sees.

Saad seedehäired

se’st saastast.

Sel suvel.

(lk 36)


28 juuli, 2022

Sarah Gailey - I Remember Satellites (Someone in Time, 2022)

 

Ajarännak, mis siis kirjutab ümber Wallis Simpsoni ja Edwardi ja George VI teemat. Nimelt tahetakse tulevikus olla kindlad, et Briti troonipärijaks oleks noorem vend, niisiis saadetakse tulevikust naisagent võrgutama esimest troonipärijat - kuna ta esineb lahutatud naisena, ei saaks avalikkuse vastuseisu tõttu troonipärija lahutatud naisega abielluda.


Agendil õnnestubki mehe pea segi ajada ja kindlustada, et see püsikski troonilt eemale (selleks tuleb küll olla elu lõpuni abielus selle ebameeldiva mehega - see on üks halb tööots). Aga … õukonnas sehkendades kohtub agent teise agendiga, kellega tal oli mitmeid aastaid tagasi kuum suhe, ja nüüd tekib küsimus, et … kuidas edasi. Noortel naistel on moraalne ja eetiline probleem - nad ei tohiks mingil juhul suhelda, et mitte segada üksteise missioone. Kuid … olla edasise elu vaid abielus selle printsiga on ka valus.


Omamoodi irooniline tõlgendus Briti kuningakoja asjus (muidugi pole see üksüheselt üle võetud). Seekord siis naistevaheline armastus. Vandenõuteoreetikutele võiks see kogumik ehk meeldida, juba päris mitmes ajaloo solkimise lugu. Mis küll oleks võinud tegelikult juhtuda!


27 juuli, 2022

Seanan McGuire - First Aid (Someone in Time, 2022)

 

Aastal 2108 valmistub naine “naasma” viktoriaanlikule Inglismaale. Ta osaleb ajarännu projektis, kus saadetakse inimesi minevikku, et nad uuriksid tollast eluolu ning teeksid märkmeid, mille nad siis jätaks kindlaks määratud kohta, kus ajarändeprojektiga tegelevad ajaloolased need üles korjaks.


Projektis osalemine on üheotsapilet. Sa lähed ja tagasi ei saa. Et võimalikult edukalt elus püsida, siis sind vaktsineeritakse ja steriliseeritakse ja väljanägemine muudetakse ajastule kohaseks (antud juhul siis tehakse naine lühemaks, hambad koledamaks ning kehale lisatakse rõugearme jms). Töö on heldelt tasustatud - kuigi jah, sina sellest suuremat kasu ei saa. Peategelane suunab töötasu oma noorima õe rehabiliteerimisse: ta visati välja kinnisest ususektist ja pole kuidagi võimeline hakkama saamiseks 22. sajandi kuradite ja pattudega.


Nojah, saadetakse ajarännule ja … kõik ei klapi viktoriaanliku ajastu Inglismaaga. Viimaks selgubki, et ta on hoopis teises ajastus ja kontinendil.


Sarnaselt kahele eelmisele loole on siingi LGBT lembesuhe, seekord küll naiste vahel. Autor on veidi kirjeldanud neid 22. sajandi olusid, ja noh, üsna loogiline jätk 21. sajandi esimeste kümnendite hädadele - kliima soojenemise ja epideemiate tagajärjed jne. Loo lõpp läheb justkui kiirustatuks, autor hakkab kirjeldama peategelase kohanemist selles vales ajastus, ja kuidagi äkki sai otsa.


26 juuli, 2022

Barbara Robson - Lizzy Lou (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Lugu kahest noorest õest, kes on omaealiste võrreldes õige väikesed. Kuid vanem õde Lizzy Lou on õige miniatuurne ning nagu nooremast õest loo jutustaja ühel hetkel avastab, on hakanud Lizzy Lou hoopiski kahanema. Vanemad küll sunnivad neid iga päev sööma (mis venib küll tundide pikkuseks istumiseks, kuid taldrik saab viimaks tühjaks).


Lizzy Lou on nüüd koolikaaslastele üks lihtne kiusamisobjekt ning tüdruk hakkab koostama võltsitud puudumistõendeid. Peale kooli saavad õed pargis kokku, mängivad senikaua kuni peavad koju minema. Mida Lizzy Lou tundide ajal teeb, sellest ta nooremale õele ei räägi. Ja ega temast koolis puudust tuntagi; lisaks on perre sündinud kolmas õde ning vanemad on rohkem rakkes noorimaga ja arvete maksmisega.


Lizzy Lou on nüüd päris miniatuurne ja ühel hetkel märkab õde, et tal on tiivakesed …


Omal moel armas lugu sellisest veidrast moondumisest, loo finaalis tuleb emalt mõneti kummaline reageering - aga ehk on see eelkõige kummaline usukauge lugeja jaoks.



25 juuli, 2022

Zen Cho - The Past Life Reconstruction Service (Someone in Time, 2022)

 

Kuulus filmirežissöör jäetakse maha oma noorema armsama poolt. Nagu sellest veel vähe oleks, mehe karjäär on filmitööstuses alla käimas - peale suurt hitti on ta järjest teinud üha nõrgemaid filme ning viimaks on produtsendid mõistnud, et parem on tema peale mitte võimalusi raisata.


Aga teenitud raha on veel küllaga ning mees ostab endale ajarännupaketi, et erinevates maailmades ringi liikudes inspiratsiooni leida. Kuid igal ajarännul kohtub ta ikka oma endise kallimaga eri vormides; nad on nagu … kokku seotud. Isegi kui peategelane on lehm 1950. aastatel, on tema armsam kärbes, kes ei anna lehmale asu. Igalt ajarännusessioonilt naastes tunneb ta end … valusalt, ikka selle lähedase kaotamise pärast: mida oleks võinud teisiti teha jne jne. Kuid iga ajaränd on ka kui õppetund või ümberkasvamine, eksole.


Seekordne ajarännutehnika toimib pigem psüühilises kui füüsilises vormis. 30 minutiline seanss, mille käigus külastad “peas” seda ajastut, mida soovid. Mis võib muidugi aju krussi keerata; sa oled justkui näitleja, ühtaegu oled täismahus tegelane, samas on sul alles oma kogemused jms. Sarnaselt Harrow’ loole on seegi meestevahelisest armastusest, eks huvitavam olegi see hiinapärane ja diasporaa kogemus (Cho on nö malai autor). Noh, armastuslugu ja loo lõpplahendus kui selline on vast … väheüllatav.


22 juuli, 2022

Moriss Potshišvili – Vaikuskont (1978)

 

Ehk siis see igipõline küsimus, millel püsib veerand ulmekirjandust. Kas igavik on midagi paeluvat või masendavat. Noh, Potshišvili annab sellele küsimusele diplomaatilise vastuse.


Kes arvab,

et elab igavesti,

on R U M A L,

kuid 

minu meelest kangesti

kadestusväärne.

(lk 11)


21 juuli, 2022

Alix E. Harrow - Roadside Attraction (Someone in Time, 2022)

 

Noormees jäetakse maha ning meeleheitehoos otsustab ta ajamasina abil oma saatust otsima minna. Pole midagi keerulist, selleks tuleb vaid pilet osta.


Ajamasinaks on kivirahn, millesse tuleb astuda. Kivi ees seisab üks temavanune veidralt riides noormees, kes räägib veidras inglise keeles (aga veidrikud vaid kasutavadki seda teenust). Nad räägivad veidi, peategelane pakub veidrikule oma kohvitopsi ja läheb aega seiklema. Tadžikistanist (huvitav valik) naastes on veidrik ikka seal. Ja igal järgmisel minemisel ja tulemisel on see veidrik kivi ees ning nende kohtumised muutuvad omamoodi rituaaliks - temale saab rääkida seiklustest erinevates minevikkudes.


Ainult et, ühel hetkel veidrik küsib, et mida peategelane õieti otsib. Ja milleks. Viimaks viib veidrik ta oma magamiskohta, jube räpasesse matkabussi, kus ta tohib peatuda. Noormehed saavad üha lähedasemaks, kuni viimaks ühel ajarännakul tulistatakse peategelasele kõrri kuul ning tagasi “reaalsusse” naasnuna päästab veidrik ta elu. Ainult et … ta teatab, et nad ei kohtu enam, kuna veidrik lahkub. Peategelasel on, mille üle mõelda.


Ehk siis selline eneseleidmise ja august välja tuleku lugu. Pole just midagi keerulist, isegi ajamasin on pigem maagiline nähtus kui et vähegi ulmelise seletusega. Armastus, eks ole, pole mingi kõikehõlmav plahvatus, vaid lähedus ja soojus.


20 juuli, 2022

Neil Gaiman - Closing Time (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Järjekordne õuduslugu aasta parimate fantaasialugude antoloogias, aga noh, Gaiman ongi pigem horror või nii.


Londoni öises illegaalses joomaurkas jutustab väike seltskond mehi üksteisele õudseid lugusid, enamasti ilusatest naistest, kes järgmisel päeval osutuvad kõigeks muuks kui elavaks. Ent üks meestest räägib loo oma poisikesepõlvest, kus ta koos kolme vanema poisiga sattus mahajäetud krundile, kus ootasid neid mitmed õudustäratavad atraktsioonid. Ja sinna need kolm vanemat poissi kadusid ja keegi neid taga otsima ei hakanud.


Kuid joomaurka sulgemise järel selgub, et üks selle külastajatest on ühtlasi üks neist … kadunutest. 


Ehk siis lugu, kus atmosfäär on A ja O ning kui sa just õuduslainel pole, siis … No igal juhul, Gaiman oskab jutustada ning jätab jutu sisse kõiksugu häirivaid auke, mida lugeja siis võiks omapoolselt täita.



19 juuli, 2022

Alberto Chimal - Mogo (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Kui oleksin seda Chimali teksti siit antoloogiast esimesena lugenud, siis ehk kuidas oleks kogenud seda ookeanilugu? Igal juhul, praegust juttu oleks lihtsam pidada õuduseks - või siis vaimuhaiguse kirjelduseks.


Noor poiss avastab, et kui ta silmad suleb ja käed neile ette paneb, muutub ta nähtamatuks. Et ta elab suures sugukonnamajas matriarhist vanaema võimu all, siis selline väike privaatsus on enam kui tervitatav. Lisaks selgub, et sellises pimedas nähtamatuses elab naabruskonnast veel üks laps - tüdruk, kes on pime. Ja kelle eest hoolitseb Mogo..


Poisi saladus ei jää varju ning vanaema juhtimisel viiakse ta psühholoogi juurde, kes püüab poissi hüpnotiseerida, kõik see kogetav trauma lõppeb nii, et poiss ei taha enam üldse silmi sulgeda … ja see omakorda viib füüsiliste ja vaimsete vaevusteni. Ja siis tuleb tüdruku Mogo.


Ühesõnaga, hirmu ja naiivsust ja õudust enam kui küllaga.


18 juuli, 2022

M. Rickert - Peace on Suburbia (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Pereelu probleemid hullus maailmas. Ema kahe lapsega, kes püüab hakkama saada sellega, et ta isa on suremas, abikaasa on kuhugi kadunud, lapsed ajavad mingit segast juttu, riik on korraga sõjas ning kolm meest jätavad ukse ette mingi veidra kingituse. Ja siis hakkab lund sadama ning lumehelbed on kui pisikesed inglikesed - nagu lapsed ja surev vanaisa sellest räägivad. Või noh, kogevad.


Ühtaegu tekst täiskasvanuks olemisest ja vastutamisest, teiselt poolt siis selline suisa müstiline mõõde, millega naist ümbritsevad kokku puutuvad - kuid mida pere eest hoolt kandev ema ei jaksa oma kõigi tegemiste kõrvalt märgata. Noh, eks see selline pereinimese elu illustreeriv tekst: kuidas pere eest muretsedes kõiksugu eriline ja eripärane mööda libiseb - kui püüad rutiini abil mingitki korda hoida. Muidugi, eks vanemaid ole igasuguseid.



15 juuli, 2022

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond (2022)

 

Selles suhtes huvitav teos, et kuidas klassikaliste ja kaasaegsete filosoofide abil arusaadavalt selgitada tänapäeva maailma toimimist. Kasutatud autorite nimekiri on igati esinduslik: Barthes, Baudrillard, Benjamin, Foucault, Hegel, Heidegger, Nietzsche jt). Teose on tõlkinud Hasso Krull, kes muuhulgas on varem Loomingu Raamatukogus trükki andnud Pierre Bourdieu “Televisioonist” - niisiis võiks pakkuda, et nende kahe tõlkega on Krull omamoodi hinnanud “aja vaimset situatsiooni” - kuidas oleme jõudnud Bourdieu nägemusest Hani tõlgenduseni.


Ja tõlgendus on kokkuvõetav kasvõi alljärgnevalt toodud tsitaatidega:  praeguse ühiskonna ekvivalent on pornograafia. Kõik on nähtav ja me paljastame end rõõmuga ja innukalt, süsteemi heaks. 


“Läbipaistvusühiskond on mõnuvaenulik ühiskond. Mõnu ei sobi inimlikus ihaökonoomias läbipaistvusega kokku. Libidinaalsele ökonoomiale on läbipaistvus võõras. Just saladuse, loori ja kinnikaetuse negatiivsus õhutab himu ja intensiivistab iha. Nii mängibki võrgutaja maskide, illusioonide ja näivustega. Läbipaistvussund hävitab iha mängu-ruumi. Tõsikindlus ei võimalda mingit võrgutamist, vaid ainult menetlemist. /-/ Läbipaistvus ehk ühetähenduslikkus oleks erootika lõpp, s.t. pornograafia. Pole seega sugugi juhus, et tänapäeva läbipaistvusühikond on ühtlasi pornoühiskond. Ka “postprivaatsus”, mis nõuab läbipaistvuse nimel piiramatut vastastikust enesepaljastamist, on ihale täiesti kahjulik.” (“Tõsikindlusühiskond”, lk 19)


“Alastusele annab sära just “katkestuse” negatiivsus. Katmata alastuse positiivne väljapaneku on pornograafiline. Erootilist sära sel pole. Pornograafiline keha on sile. Seda ei katkesta miski. Katkestus tekitab ambivalentsuse, kahemõttelisuse. See semantiline ähmasus ongi erootiline. Pealegi eeldab erootika saladuse ja varjatuse negatiivsust. Läbipaistvuse erootikat pole olemas. Pornograafia algab just seal, kus saladus kaob, andes teed totaalsele väljapanekule ja paljastusele. Pornograafia tunnuseks on pealetükkiv, läbitungiv positiivsus.” (“Pornoühiskond”, lk 27)


“Tänapäeva kontrolliühiskond on eriline panoptiline ülesehitus. Erinevalt Benthami panoptikumi kinnipeetavatest, kes on üksteisest isoleeritud, on siinsed elanikud võrgustikku lülitatud ja suhtlevad omavahel tihedalt. Läbipaistvust ei garanteeri mitte isoleeritud üksindus, vaid hüperkommunikatsioon. Digitaalse panoptikumi eripära seisneb ennekõike selles, et elanikud võtavad selle ehitamisest ja ülalpidamisest aktiivselt osa, pannes end näitamiseks välja ja paljastades ennast ise. Panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesesliku vajaduse tõttu, ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus.” (“Kontrolliühiskond”, lk 46)


14 juuli, 2022

Stephen Fry: Trooja

 

Me kõik teame seda lugu.
Teame ju?
No enamik meist ikka. 
Erise jäetud kuldõun, see pale merele viis tuhat laeva ja puuhobune (Pratchettil on raamat, kus vaenuväed vastamisi iga natukese aja tagant üksteisele õõnsaid puuhobuseid pakkusid. "Aga nad ei saa ju olla nii lollid, et selle õnge lähevad, kui me vastastikku oleme neid õõnsaid puuhobuseid üksteisele pakkunud viimased eiteamitusada aastat?!" "Kui nad on piisavalt lollid, et arvata, nagu meie võiksime nende pakutud hobuse rõõmsalt oma kindlusse viia, on nad ka piisavalt lollid, et ise selle õnge minna!"), Hektor, Achilleus ja Paris, Odysseus ja Agamemnon. 
See on järjekordne käsitlus.
Ma olen neid lugenud ... mitut. Originaali - Iilast - ei ole, kuigi ma lugesin lapsena kõike ja üsna valimatult. Mul on küll mälestused Odüsseia lugemisest, ent Iiliasest mitte ja praegu vaatasin vikipeediast, et Iiliast pole eesti keelde tõlgitudki.
 Ent kõik eesti keeles ilmunud Trooja sõja ainelised raamatud olen küll läbinud, pole küsimust.
Trooja sõda on mulle väga armas teema.

Mille poolest see raamat esile tõuseb: 

* karakterite järjepidevus.
Kui Homeros allikaks võeti ja kirjutati Trooja sõjast oma versioon, juhtus seni praktiliselt iga kord päris paljude tegelastega, et nad olid ühel hetkel äärmiselt osavad, hirmuäratavalt üllad ning nupukad, ja 10 lehekülge hiljem nõrgad mitte eriti osavad argpüksid, kes tegid otsustamisel arusaamatuid absurdseid vigu.
Fry on suutnud eri hetkede erinevad omadused kenasti ühte inimesse suruda ja näidata, kuidas saab ühel hetkel käituda imeliselt, teisel masendavalt ja et need erinevad jooned on osad ühest ja samast inimesest, ühest ja samast loomusest. Ja vahel on erinevuse põhjuseks ka näiteks 15 vahepealset aastat elamist.
Ei, Fry ei lähe teed "kui jumalad sekkuvad, tõuseb inimene kohe paremaks". Jumalad sekkuvad igatepidi, vahel inimest hoopis tavalisest jõledamalt käituma moosides, ning üldiselt ei üritagi nad tegelase tegusid drastiliselt muuta - lihtsalt mõjutavad veidi. 

Ainsaks erandiks on raamatu lõpus Aphrodite Helenat mõjutamas - aga sel mõjutatud käitumisel pole jälle mingit mõju sündmustele väljaspool, nii et väide "jumalad mõjutavad, aga ei muuda" jääb kehtima. 

* Tähelepanu ajajoonele, kusjuures korduvalt rõhutab autor, et asjad ei klapi - ent mütoloogia, küllap ei peagi. Lihtsalt võtke nagu on, mitte ärge imestage, kuidas 12-aastased käituvad ja mõjuvad täiskasvanutena ka sõjaväljal sõdurdades, samas kõigi arvutuste järgi juba 15-aastane poiss võib täielik laps olla. Naiste osas ärme üldse hakkagi arvestama, millal algab ja millal võiks lõppeda nende ihaldusväärsus seksuaalpartneritena. Aeg pole nii tähtis.

* kena "kui palju tõde siis ikkagi Trooja sõja loos on või võiks olla ja mis värk on Homerosega" järelsõna-laadne lõpetus.

* Meie tutvustamine mõningate toonaste kultuurijoontega, millele ma varem ei taibanud mõelda: et ühel mehel võiski olla täiesti rahulikult 50 last eri naistega ja kedagi, kaasa arvatud tema seaduslik abikaasa, ei pannud see kulme kergitama. Et inimesel võibki olla mitu seaduslikku abikaasat, ei pea mõni neist enne surema, et järgmine võiks ametlik ja ehtne olla. Et homoseksuaalsus oli normaalsus, ma teadsin, aga Fry üllatas mind meeldivalt ses osas, et kui ma kuidagi (jah, nõme diskriminatsioon) eeldasin teda homoseksuaalse autorina kirjutavat meestevahelisi armusuhteid igale poole eredate ja tähtsatena sisse, ta püsis igati aus ja neutraalne. Jah, mhmh, mehed magasid vahel üksteisega, aga see üldse ei määranud nende olemust rohkem kui naistega magamine. Sõprus on ikkagi sõprus, armastus ükskõik kelle vahel armastus ning seks võib olla osa armastusest või ka sõprusest, kuid ei tarvitse.
Kirg ja seks käivad omasoodu ja omi radu.

* Puuhobuse kirjeldus.
VIIMAKS sain ma aru, miks troojalased selle linna viisid - sest see oli imeline ja kaunis! Mitte kunagi varem polnud ma taibanud, mispärast pidanuks keegi tahtma mingit mererannale maha jäetud puust hobusekuju, pealegi veel üüratut, mida on väga keeruline liigutada. Aga kui see oli kunstiteos, kalliskivid silmadeks ja ehtsa kullaga põmitud valjad, lehvivad lakk ja saba, kilpkonna kilpidest kabjad - oh!
Vat nüüd ma viimaks adun. 

Kruusatee
Sinijärv soovitab

13 juuli, 2022

John Kessel - The Baum Plan for Financial Independence (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Kessel on autor, kelle tekstidega on senini pigem olnud positiivsed kogemused. Aga selle loo puhul jään küll hätta - kus siin see puänt on? Tekst kulgeb sirgjooneliselt ning ainus puändiväärne koht on loo keskel, kui tegelased satuvad ulmelisse situatsiooni (“portal fantasy”, ei teagi, kuidas seda eesti keelde mugandatakse). 


Kuritegevust harrastavad mees ja naine saavad taaskord kokku, et teha üks väike sissemurdmine kuskil kolkas asuvasse suvemajja, mille omanikud peaks seal naise teada rahatagavara hoidma. Raha ei leita, küll aga ukse kuhugi maa-alusesse käigusüsteemi, mis viib välja nö rongipeatuseni. Nende ette sõidab juhita sõiduk, nad astuvad sisse ja sõiduk viib neid kuhugi … kus neid ootavad suured üllatused. Mees on kindel, et see on mingi veider lõks, naine tahab olukorraga tutvuda. Lõpptulemus on … muinasjutulik.


Või ehk ongi loo pinge selles, et peategelased on sellised väikekurjategijad, kes nö ei vääri oma senise elukäigu põhjal neile süllekukkunud õnne? Või millest selline mind häiriv sirgjoonelisus, kus siin konks on? Segane värk.



12 juuli, 2022

Garth Nix - Read It in the Headlines! (Year's Best Fantasy 6, 2006)

 

Päris lahedalt koostatud lugu: kogu tekst on esitatud nö kollase ajakirjanduse kõmupealkirjadena, mille järgi on vabalt võimalik oma peas koostada üks värvikas lugu. Et kuidas häiritakse kuskil seni koopas peidus olnud hiiglasliku olendi rahu ning see järgneb inimtsivilatsiooni ning põhjustab seal üüratud kahju, hoolimata kõiksugu teadlaste tarkustest ning sõjaväe otsusekindlast vastupanust. Paras katastroofipõnevik!


Muidugi … kollane ajakirjandus ja selle eluline vajadus lugejaid püüda pealkirjade abil (meelde jääb ikka pilkupüüdev pealkiri, mitte artikli sisu), seega ega neid pealkirju saa puhta kullana võtta (vaevalt, et autor seda üldse taotleski). Niisiis, pealkirju jälgides ja enda peas lugu luues (siin oleks vabalt mahtu terveks romaaniks, rääkimata filmist), võib vast fantaasial mitte niivõrd metsikult joosta lasta.


Tekst on ilmunud austraalia autorite koletiste antoloogias, seda tahaks küll väheke lugeda. Muidugi, tundub, et Nix pole seda teksti just ülemäära tõsiselt kirjutanud, on selline tore vahepala.



11 juuli, 2022

Susanna Clarke: Piranesi

Väga keeruline on kirjutada seda arvustust, rikkumata võimaliku tulevikulugeja lugemiselamust. 
Samas selgelt on see raamat väärt, et teda lugeda, nii et püüan ikkagi. Annan mõned olulised punktid, miks on raamat lugemist väärt.

* karakterikujutus. Mitte "oh, nii nüansseeritud, nii mitmetahulised", vaid raamatusündmuste teel toimub vaikne arutlus: mis teeb meist need, kes oleme? Mis on kultuurikeskkonna mõju? Mis olemuslik? Kui palju saab vahelduda ja vahetada, et tulemuseks oleks sama inimene? Ja kui tulemuseks ei ole enam sama inimene, millised omadused ikkagi jäävad?
Märkasin juba Strange'i ja Norelli triloogiat lugedes, et Susanna Clarke ei tee asju "nagu peab". Nii ka selles raamatus - ei mingeid "kirjuta teda ikka mitmetahulisemaks", ei mingit "kui seinal on püss, peab see ka pauku tegema" - ja oh, kuidas mulle meeldib!

* Olemuselt on see krimilugu. Tasakesi antakse vihjeid ja lugeja on vahepeal peategelasest tükk maad ees, saamaks aru, mis toimub, mis juhtus. Lõpuks õnnestub niidid kokku saada. Lihtsalt ... esiteks on see väga ebatavaline krimilugu. Teiseks ei ole "mis siis tegelikult juhtus" üldse ainus küsimus, mis lugejat haarata võib.
Tõsi, on tänapäev, ebausaldusväärseid jutustajaid ja muid sedasorti võtteid kasutavaid krimkasid ilmub üsna palju. 
Aga "Piranesi" on ikkagi eriline!

* Mis on maailm? Kes on maailm? Kas on idiootlik näha kõiges Märke, Sümboleid, Tähendusi ja üritada nende järgi oma elu elada, või on see hea viis või on see täiesti mõttekas mõnes ja mittmõttekas teises maailmas ja selle kõige taga võib ka oma loogika olla?
Põhimõtteliselt mängib autor fantastilise realismi igapäevatõdedega ja teeb seda hästi.

* Ning kuidas vaadeldakse peategelase mõistust! Vaikselt, taustal, aga lugejal tekivad küsimused: kuidas too tegelane seda ja seda ja seda  teada saab? Kuidas ta ei mõtle tolle ja tolle üle? Miks need teda imestama ei pane?
Tal on teadlase mõistus - see öeldakse isegi välja - ja OMETI ta paljude asjaolude üle ei juurdle. Asjad lihtsalt on. 
Küllap mõtlevad kõik või vähemalt väga suur enamik teadlasi nõnda ja et näha läbi omaenda pimetähnidest, on vaja geeniust, mitte lihtsalt teadlasemõistusega inimest ja ...
Oh, ikka kisub spoilerdamiseks.

Teate, ma rohkem ei kirjuta. Lugege ise!

ERR
Lugemiselamused
Loteriis varem
BAAS



08 juuli, 2022

Ralf Parve - Telefon (1953)

Põnevuslugu poisist, kes särab uhkusest, et nende kodus on nüüd telefon. Ja telefoniga saab sõber Kallele helistada! Valib numbri, valib teise ja kolmandagi, ikka vastab staadion, doktor Holm või kino “Partisan”. Miks küll sõber Kallet nüüd kätte ei saa, on’s telefon rikkis ta? Tuleb isa vabrikutöölt koju, valib ise … ja Kalle olemas!


“Vaata,”

ütles,

“sinu ees

laual on me abimees.


Kui sul numbrid selged on,

siis sind aitab telefon -

jalavaeva vähendab,

kauged paigad lähendab.


Aitab tema mitmel juhul:

näiteks - tulekahju puhul,

või kui vaja läheb arsti …


Lendsalk,

arst on kohal varsti,

kui vaid väljakutseks on

kasutada telefon.


Töö ja asjatoimetuseks,

tarviliseks kõneluseks

ühenduse temalt saad,

nii et Moskva, Leningrad

tuleb sulle, kallis poju,

otse enda juurde - koju.


Ainult ilmaasjata

ära teda tüüta sa.


Tea, meil töös ja elus on

suureks abiks telefon.”

(lk 12)


Ega jah, telefon on abimees, kuid seda tuleb hoolsalt kasutada.



07 juuli, 2022

Terry Bisson - Death's Door (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Juhtub nii, et ühel päeval ei sure enam keegi. Ei auto alla jäänud koer ega surmamõistetu elektritoolil ega lennukiga alla kukkunud reisijad või templis mõõkadega tükkideks raiutud palvetajad jne jne. Lisaks sellele, et see on uskumatu, tekib proosaline probleem: haiglad ei suuda enam surmavalt vigastatuid või haigeid vastu võta, sest pole lahkunuid, kes vabastaksid nö kohti.


Tekst liigubki erinevate isiklike tragöödiate ja suurõnnetuste vahel - ühekordne ime oleks muidugi vapustav kogemus, aga kui võimsa maavärina järel on maatasa purunenud linn täis rusude alla jäänud võikalt vigastatuid, siis … see üleilmne ime muutub muserdavaks. Ja eks see surmamõistetu järjepidev edutu hukkamine, lõpuks on neist kehast läbistatud voltidest mees vajunud halastavasse koomasse.


Kuid see olukord ei kesta lõputult. Ja jälle …


Eks see selline ameerika kultuurist läbi imbunud tekst ole - muidugi, autor kirjutabki tuttavast. Tekst demonstreerib ilmekalt, kuidas üksikisiku draama on mõjusam kui katastroofide ülevaade. Surev koer on löövam kui templitäis hakitud palvetajaid jne jne. Tegelikult ikka väga tume tekst.