24 september, 2021

Sirly-Ann Meriküll - Millisena ma tahan, et sa mind näed (2021)

 

Kui hiljuti loetud Urmas Sirpi raamatu puhul sai mõeldud, et kuidagi palju sõnu ja vähe sügavust, siis Meriküllilt on veel külluslikumat sõnaseadmist, aga see on kuidagi … tasakaalukam. Kuigi eks ole maitseasi, kui palju võiks lugeda sellest, kuidas luulemina luuletamisest kirjutab - aga küllap siis peab olema niisugune luuletajapõhine autorikujund.


Või miks üldse inimene soovib end idenfitseerida luuletajana, kas see annab mingi kindluse ja vabaduse? Kahtlemata saaksin sellest enam aru, kui loeksin autori eelmist (esimest?) raamatut. Või kui üldse oleksin tuttavam kaasaegse eesti luule erinevate keskmetega (üks kese paistab olevat Pärnu kirjastuse Hea Tegu juures, kust uusi raamatuid tuleb ikka … ohtralt).


Sest see on ikka kahtlane, kui peale raamatu lugemist hakkad mõtlema luuletaja kui nähtuse üle. See pole ju … teosega suurt pistmist (mitte et ma ise eristaks rangelt autorit ja ta loomet - kui autor ikka ei istu, siis ta raamatuid ka ei hakka lugema). (Sellepärast ongi parem lugeda enda jaoks tundmatuid autoreid, eksole.) Sest kunstiteos tekib vastuvõtust; luuletajaks saadakse, mitte et hakatakse. Või midagi sellist.


Küll aga võib mainida, et raamatul on meeldivalt värviline kaanepilt ja kujundus, samas on küljendamine huvitavalt tihe, nii tihedalt täislaotud luulelehekülgi nagu polegi varem vast kohanud … muidugi, samas on niimoodi luuletused kõik kenasti ühel lehel esindatud.




elu mõte


ei olegi mõtet elusolemisel endal

elu mõte puhtalt ongi

eksisteerida

seega kui oled raisanud pool elu mõttetult

selle mõtte otsinguil

siis ära põe

ülejäänud sellest on ka mõttetu


aga positiivses mõttes

sest nüüd Sa ei pea enam elu mõtet taga ajama

saad lihtsalt

elada

ilma mõtteta 

ehk mõttetult


sest elu eesmärk ongi

lihtsalt elus püsida

üsna mõttetult

(lk 30)




luuletaja


ah et ülitore on luuletaja olla jah

muudkui luuletad

ja mõtled asju välja

ehitad enda maailmu

enda õhu- ja liivalosse

voolid

nagu laps plastiliinist

mähid kokku tükke

legodest

klopsid kokku tükke

eludest


aga vahel on see päris raske teate

sest ma tegelikult üldse ei mõtle midagi välja

vaid kaevan enda eludest

mis nende liivalosside alla maetud 

ja vahel pean mõtlema

et kas ma ikka tahan seda kõike

teile näidata

(lk 76)




mulle meeldivad kaktused


mulle meeldivad kaktused

lihtsalt meeldivad

nad ka suht lihtsad ise

sellepärast meeldivadki

mitte sellepärast

et tahaks neile panna külge mingi

metafoorilise tähenduse

iseloomustamaks mind ennast


umbes et kaktused on visad hinged nagu mina

või

väljas teravad okkad mida taltsutada raske

ja mul ka peal nii-öelda “kiht kõvadust”

millest läbi tungida raske

ei

ega kaktus mingi mu hingetaim pole ju

kaktused on lihtsalt ainsad taimed

mis mul ära ei sure

enamasti


ühesõnaga nad ei vaja palju hoolt ja vaeva -

nad lihtsalt on

nagu minagi

(lk 81)


23 september, 2021

Rait Piir - Nukumeister (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Vägagi võikaks kiskuv horror noorest aadlineiust, kes järjekordse klannidevahelise võimuvõitluse käigus valib kaotajate poole auväärse enesetapu asemel põgenemise … kuid selle käigus satub mahajäetud linnaosas kummalisse majja, kus valmistatakse õige õõvastavaid nukkusid. Linnatänavatel põgenemise käigus sattus see aadlineiu kokku keiserliku tähetarkade klanni võsuga, kes on omakorda põgenenud kukutatud keisri õukonnast, ning peagi avastavad nad selles esmapilgul sõbralikus majas, et nukumeistrite maja on vallatud õige kummalisest maagiast ning noored ei suuda sealt kuidagi lahkuda.


Mis veel hullem, maja omanik ja tema nukud heidavad viimaks maskid eest … ja järgneb pea splätterlik möll.


Hea küll, nüüd sai vast liialt palju paljastatud, samas, peaks ikka päris naiivne olema, et loo arengust midagi sellist mitte oodata. Ja noh, üllatusi on muidugi kõvasti rohkem kui mainitud. Kogumiku esimesest jaapaniteemalisest tekstist on see veel põhjalikuma ajastuloomisega, kõik need eri seisuste suhted ja pinged ja nö kommete komöödia ja tragöödia.


Peategelaseks on neiu, kes on saanud seisusest sõltuvalt teatud sõjalist õpet; ta näeb maailma vastavalt sõdalasaadli silmade - mis olendid on see lihtrahvas ja mis on traditsioonilise aadli nõrkus jne. Kogu selle maagilise õuduse kõrval ongi huvitav just see autori vahendatud ajastu - kui autentne see on, ei oska ma küll kuidagi kommenteerida, aga minu meelest on see päris usutavalt (või kirjanduslikult loogiliselt?) kirja pandud ning puudub igasugune autoripoolne didaktiline moment. Eks lugeja võikski ise otsustada, kas seal on midagi häirivat või mitte. Justkui oleks …



22 september, 2021

Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng (2021)

 

Tekstid on selles suhtes avatud, et lugejana saad valida, millises jubedusastmes sa vastutulevat tõlgendad, millise eksistentsi kujundi sa enda jaoks lood. Psühhedeelia ja psühhoanalüüs, isa ja poeg ja püha vaim. Hõrgunärvilistele.


Kas tegemist on raamatudebüüdiga või mitte (sest kes õieti on selle luuletajanime taga, äkki on tegu mõne habemega naljaga? Sveta Grigorjeva on tõlgendanud Sirbi arvustuses autorinime), on see igal juhul päris vägev teos; kolm tsüklit on pigem kolm lõtva jutustust (kust on keeruline luulenäiteid kontekstist välja rebida, eksole). Ja no muidugi see viimases tsüklis sisaldub viieleheküljeline proosaluuletus, see on juba õige … sarahkane’lik pöörasus, mille võiks dramatiseerida või midagi, surnud ruum ja sulud. Või noh, siis peaks muidugi tervele kogule leidma mingi vormi. Kontekst ja allusioon.


keda need tänavalaternad ja neoonreklaamid ikka petavad

nüüd on saabunud öö ja tegelikult oleme täielikus pimeduses

tegelikult oleme ääretu pimeduses pimeduses kui niisuguses

isegi taevas on musta värvi või ei paista teda üldse

asjade vahel puuduksid justkui seosed ja ka asjad ise justkui puuduksid


mine tea mida kõike seal pimeduses võiks sündida

inglid tantsivad põrgukrantsidega mina unistan

kustutan väljamõeldud unistuses kõik valgusallikad

ma ei näe enam millest olen olnud mõelnud

nüüd näen pimeduses und näib et räägin mingis võõras keeles

ma ei saa enam endast aru tõusen ja lähen teise tuppa

unustan et olen ikka veel pimeduses ja veerin

tänavalaternate ja neoonreklaamide valguses sõnaraamatut

tagasi tulles olen juba üles ärganud otse pimeduse sisse


aga kui nüüd pimedus meilt ka ära võtta?

mis siis üldse alles jääb?

võib mõelda et siis tuleb valgus võib mõelda et mitte midagi

(lk 47)


 


sulen akna vaatan toas ringi ja otsin lähedasi

kohe kui ma sind nägin sind nähtamatu poiss

sügispäike aknast paksudele põskedele langemas

olin veendunud et sinust saab minu tulevik


kui palju luhtunud inimesi oleme olnud


luba ma joonistan sind nähtamatu poiss

sinu sõrmest hakkab nirisema verd oled endale viga teinud

ja seda et sa siin oled võib parema puudumisel nimetada

kokkusattumuseks ja seda et haav immitseb õnnetuseks

kui palju luhtunud inimesi


luba ma joonistan üles sinu haavatud keha

luba ma joonistan kõik sinu tegemata teod

millest keegi ei oska puudust tunda

kui ainult oleks ajalugu läinud teisiti

kui ainult oleks armutud

esimesest silmapilgust

kui oleks üle elatud iga päev

oleksin su pidanud ikkagi sünnitama nähtamatu poiss


nähtamatu poiss tõstab silmad

tema huulilt kostub üksainus sõna: juuksed

ja kõik viitabki sellele et võiksime kuidagi olemas olla

(lk 51)



21 september, 2021

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda (2021)

 

Selles suhtes ootamatu luulekogu, et pea terve raamat (välja arvatud viimane tsükkel “Tõsta mind üles”) on üsna puhtalt kireluule ja sobiks lugemiseks igale hingele, kel armumise või armastusega mingid värsked kogemused või vajakajäämised. Sest iha ja kirge ja valu on siin ikka küllaga - ja mingis mõttes see mitte nii kirglik lõputsükkel annab raamatule nö ventiili, millega liigset vere vemmeldamist maandada. Kuigi, ega siis toon lihtsamaks lähe, nii mõnedki lapsepõlvepildid on ikka päris muserdavad (kas sellest tuleneb alge hilisemalt kireluule, ei oska spekuleerida).


Raamat on peaaegu hästi kujundatud, tõsiseks tõrvatilgaks on šriftide vähe ... ma ei tea, mööda kasutus, selle võinuks ikka lummavalt või stiilsemalt lahendada. Aga need fotod ja need tekstitagused õrnad vinjetid, ohjaa, väga vinge töö.


Eks kui nii palju kirge on lehtedele valatud, siis … on häid kujundeid ja on luuletusi, mis lõpuni õieti ei kanna - või noh, kas millegi erilise ootamine ongi nii õigustatud, ehk meie kõigi tundevalud taandu viimaks ühesugusteks emotsioonideks või nii. Autor suurt ei jutusta (välja arvatud see viimane tsükkel), ta laob emotsioone kuni lõputõdemuseni - ja tõepoolest, kas siis peaks alati puänti või midagi eriliselt löövat ootama? Tegelikult, vast mitte.




See armastus on põlev mets

keset mustvalget maailma

ja meil on lahkumiseks

liiga soe selle keskel

(lk 16)




Vajun ja vajun


taevas mu

kätele langeb


kui kaugele seekord

kumbki meist julgeb


lasta end

eemale kanda


sihitul voolul

tundmatuis vetes


vajun ja vajun


aeglaselt

aeglaselt

hajun


januselt

valusalt

piinavalt 

vaikselt


kuni sind 

näha ei ole

(lk 49)




Mõtted sinust mu peas

end lahti riietavad


alasti mu ette reastuvad


igal hilisõhtul

igal tasasemal hetkel


kui väsin end

lõputult vältimast


kui sind ei ole

siis ma ei oska

enam kirjutada


ei ridu

ei elu


see on me mäng

igavene lahkühtimine

(lk 58)




Ja nii me oleme


sina ühel pool

ja mina teisel


oodates mil


vaikne ookean

omandab kõnevõime

(lk 82)


20 september, 2021

Maie Parrik - Viies ratas (2021)

 

Mingil moel ehk samas paadis Riina Rossa ja Milvi Lembega, aga … kui need on kuidagi veidralt psühhedeelsed ja heal juhul kiiksuga camp (halvimal puhul siis antiilukirjandus), siis Parrik kaldub pigem naivismi poole, mis paneb ehk lugejaid otsima tähendusi sealt, kus autor kas ei kavatsenud või siis ei osanud end väljendama; tekstid on … omamoodi puändiküllased. Eks tegu on pigem laulusõnadega ehk siis luulena deklameerimine annab õige palju võimalusi: kas esitada hardalt või magusalt või hoogsalt jne jne; mis muidugi võib tekitada suure pinge tekstimaailma naiivse loomuga. Sest noh, kui on olemas miskid laulusõnade loomise reeglid, siis kui sügavuti on võimalik nendes minna.


Ja eks erinevus Rossa ja Lembega on seegi, et kui nemad hakkasid tallama loomingulisi radasid vanemas eas, siis Parrik on seda teinud vast neiueast saati. Kui kunagi Erkki Hüva peaks tagasi tulema selgemale rajale, oleks tal vast siit raamatust mõndagi võtta, muidugi kui looja eneseuhkus lubaks.


Parrik pole vaid helgete tantsulugude ja ilma üle arutleja, leidub ka mõned tõsisemad lood, kas siis lapsepõlve mälestused või osundavad need kaubandusvõrgu töötajatele, kes alati ei tegutse just eetilistelt alustelt lähtuvalt.


Omamoodi manifest:


Ei Maiekene muuda meelt, ta rõõmsas rütmis laulab veel!


Last sünnitada, kasvatada võib ju iga naine,

estraadilaule Eesti naistest aitab luua Maie,

ei taha tema petta teid, vaid öelda sulatõde,

seepärast, et ta on nii kirglik levimuusikasõber.

Kuid Maie paheks pidada võib rahvas ühekülgsust,

ent selles suhtes ta ei taha arvestada üldsust.

Tal meeldib laulda, samuti ta mitut pilli mängib,

Kui täielikult valmib laul, siis rõõmsana läeb sängi.


REF: Ning hiljem unes nägi ta,

et stuudios ta oli,

ja laulis seda laulu,

mis tal esimeseks tuli.

Ning veidi hiljem juhatas ta Leipzigi orkestrit,

mis omal ajal Saksamaal Kurt Henkels dirigeeris.


On Maie vähe laule loonud, ikka vaikselt loodab,

et tulevikus keegi temalt uusi viise ootab.

Häid laule, mida rahvas kuulaks edaspidi eetrist,

on kõige tähtsam siiski see, et palad kõigile meeldiks.

Ta seda teab, et olema peab viisil kaunis kõla,

mis väga kergelt meelde jääb, head olgu laulu sõnad.

Ent erandina viisi sees tal olgu pähkel väike,

et halba tee, kui selgeks saab - näol paistab õnnepäike.

(lk 15)


Väike geograafia õppetund, majanduspoliitilise maiguga :


Tiko - Tiko


Näen, paistvad Tiko veed,

jõekäärud, kauged teed

ja imekaunis maa, mu maa Brasiilia.

Seal lähedal on Rio de Janeiro,

samuti on kõrged mäed ja avarused ees.

Ning leidub ookean,

see vaikne ookean,

mis kõige suurim neist

ja kõige sügavam,

ning selle suunas voolab Amazonas,

jõgedest ta suurim

muidugi Brasiilias.


Ent elu hiilgav sellel maal ei üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Kõik teha rabavad tööd,

on pikad päevad ning ööd,

ka teenistus on väike,

elu üpris halb.


Ei elu hiilgav sellel maal ju üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Tööd tahavad ju teha hoolsalt kõik

ja loodame, et paraneb 

ka elu kaugel maal Brasiilias.

(lk 49)


Tõsisemal teemal:


Rongaisa


Toas oli kuulda laste kisa

ja nende riidu, sagimist,

sest koju saabus rongaisa,

on elu seal ju lausa rist.

Seal perekonnas isa joob 

ja aina võõraid naisi vaatab,

nii nukralt mööduvad kõik aastad,

see perel halva tuju loob.


On pereema ikka mures,

et liialt julm on tema väi,

see üha enam südant pureb,

et elu allamäge käib.

Kui isa joob kõik palgad maha,

see perele vaid halba teeb,

ning ema aina vananeb,

on elada nii väga paha.

(lk 69)



17 september, 2021

Johann Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“
„Siis tooge ämbrid!“
Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.
Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.
Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.
Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.
Laev võttis kursi vesti.
Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96) 

16 september, 2021

Boriss Rudenko - Limaan (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Lugu elu hinnast. Lendav masin kolme sõitjaga on kukkunud ookeaniäärsesse hiiglaslikku märgalale. Üks inimestest on rängalt vigastatud, teised kaks enamvähem seisukorras. Neist Gusev on planeedil vana olija ning peagi taipab, mis juhtuma hakkab - kuskil ookeanis on toimunud tektooniline nihe ning peagi tabab rannikut hävitav tsunami. Ainult et … kuidas pääseda? Abi ei saa kutsuda, sellelt mudaalalt on kuiva rannikuni oma kümme kilomeetrit, seda teadvuseta ja selgroovigastusega kaaslast on sellest alast pea võimatu üle vedada. Ehk siis tuleb … ennast päästa, küllap hiljem mõistetakse, et kasvõi ühe inimese pääsemine on parem kui kõigi kolme hukkumine. 


Et siis puhtalt eetiline küsimus, kus enese päästja arutelud kõlavad igati pragmaatiliselt, aga … nojah. Autor ei jäta viimaks neilegi kivi kivi peale. Kuidas käituksid sina, eksole.



15 september, 2021

Urmas Sirp - Samavõrd kui samapalju (2020)

 

Seda võiks ehk nimetada harrastusluuleks, mis on vast enim mõistetav neile, kes autorit mingil moel tunnevad (raamatu tagakaanel kutsutaksegi lugema neid, kes sihtgruppi kuuluvad). Mõneti loosunglik väljendumine, äng ilma- ja armuelust, elukogemuse ladestumine (kui õieti aru sain, siis tegu ongi pigem noorpõlve loomega). Ühelt poolt justkui liialt pikad luuletused (alltoodud näited küll sellised pole), teiselt poolt kuidagi palju emotsionaalset enesekordamist, mis siiski väga sügavuti ei lähe. Muidugi, eks see ole tõlgendamise küsimus; autori omailm võib sihtgrupi jaoks vägagi oluline olla.




pärnade õitseajal

märkan enesese aega

lugemas münte



---



palveta kirikus

palveta mäel

otsi kas sisimas

jumalat näed

ja kui sa ei leia

sul soovitan hääd

jäta siis järgi

ja paranda pääd