22 veebruar, 2019

Mare Kandre – Kurat ja Jumal (2019)


Loomingu Raamatukogult huvitav tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks tegevuspaiku) katlakütja.

Poeemi lõpuosa läheb õige … utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga (keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.

Huvitav, et autor jätab selle viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.

21 veebruar, 2019

Theodora Goss – The Other Thea (The Starlit Wood, 2017)


Goss on ette võtnud H. C. Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).

Tegemist oleks justkui omamoodi Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist omandatud kutseoskusi.

Goss on loonud päris huvitava peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.

Lugu on esitatud kuidagi visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.

20 veebruar, 2019

Ken Liu - The Perfect Match (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Mingis mõttes ootuspärane vaade lähitulevikule, kus inimesed on suurte netihiidude big data objektid ning heaolu nimel … noh, lased neil oma valikutesse sekkuda jne.

Ja nii on siis selle loo tegelastel abiks Centillioni hallatav tehisintellekt, mis aitab sul valida hommikul tööleminekuks särki, vabadeks õhtuteks tüdruksõpra või lugemisvara ning soovitab söögikohti. Kõik kulgeb nii libedalt, et peategelane avastab ühel hetkel, et igasugune uue avastamise põnevus (ja võimalus) on kadunud. Naine, kelle tehisintellekt talle valis järjekordseks esimeseks kohtinguks – temaga on mehel palju ühist ja prognoosi kohaselt veedavad nad koos järgmised kuus kuud. Mees otsustab proovida selle naisega tutvuda tehisintellekti abita … ja avastab peale edutut kohtingut, et maailm on vähe teistsugune kui tehisintellekti valikute läbi kogetuna. Oma uue liitlasega otsustavad nad midagi ette võtta Centillioni big data mürgitamiseks.

Selline hoiatuskirjandus, eks see ole paljudele meeldetuletuseks, kuhu ühiskond õite järjekindlalt suundumas on. Et Google ja suhtluskeskkonnad ja big data, mida endast kõikjale maha jätad, ning kõik need kavalad kasutajatingimused. Muidugi, omal moel on rõõmustav mõelda, et kõik taandub algoritmideks ja inimeseks olemine polegi midagi erilist või uhket; Dawkins vist noogutaks nõusolevalt. Niisiis pole just tekst, mis jalust rabaks, aga samas oleks ka kurta millegi üle patt.

„„Look at you. You’ve agreed to have cameras observe your every move, to have every thought, word, interaction recorded in some distant data center so that algorithms could be run over them, mining them for data that marketers pay for.
„Now you’ve got nothing left that’s private, nothing that’s yours and yours alone. Centillion owns all of you. You don’t even know who you are anymore. You buy what Centillion wants you to buy; you read what Centillion suggests you read; you date who Centillion thinks you should date. But are you really happy?““

19 veebruar, 2019

Catherynne M. Valente - Badgirl, the Deadman, and the Wheel of Fortune (The Starlit Wood, 2017)


Valente on ette võtnud Grimmide ühe järjekordse õudusjutu ning selle omal moel lahendanud. Mul pole aimu, kas algupärane jutt on eesti keelde tõlgitud, igal juhul on wikipedias olemas algupärase loo kokkuvõte – millest võib järeldada, et Valente on mõnegi rõhuasetuse muud moodi lahendanud; mitte et selle läbi oleks tegu vähem õudustäratava looga.

Tegevus toimub siis kuskil kaasaegses Ameerikas, kus üksikvanemast isa oma tütre narkodoosi eest diilerile kaotab. Diiler pole muidugi niisama tegelinski ning tema plaanid noore tüdrukuga … pagan teab, mis (üks vihje on muidugi tüdruku käte asjus; aga kas ka enamat … vahest ehk mitte). Igal juhul tüdruk kätest ilma jääb.

Eks see narkoteema teeb asja vajalikult süngeks: kõik tegelased on omal moel veidrad ja eks selle noore tüdruku siseilm võibki olla eakohaselt infantiilne. Kõik see kokku moodustab üsna lootusetu õhustiku.

18 veebruar, 2019

Ken Liu - The Litigation Master and the Monkey King (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


See tekst on Hiina-aineline ning täis kõiksugu vempe ning õudusi, halli massi ja kangelaslikkust. Kui eelmise jutustuse üks kandetalasid hiinlaste Ameerikasse siirdumisest 19. sajandil, siis nüüd on juttu sündmustest 17. sajandil, mis on tekkinud sajanditaguse keisrivõimu vahetusega. Võitjate ja kaotajate ajalugu, ning õppetund kõigile, kes tegelevad suurimpeeriumite ajalooga.

Liu aga ei võta seda nii paatoslikult kui kullakaevajate puhul, lugu algab koguni õige paksus koomuskivõtmes, kus peategelane, külaühiskonna nö Kaval-Ants või rehepapp, kes aitab vaeseid kohalike võimurite kasuahnuse eest. Aga ühe niisuguse humoorika päästmise käigus pannakse korraga mees valiku ette – kas aidata nö ajaloolist tõde alal hoida või siis jääda oma väikeste rõõmude ja rahulolu tiiki edasi. Mees otsustab viimaks … ja saab kaela keisri julgeoleku, kes vahendeid ei vali ja viimaks mõistavad ta surma nülgimise läbi.

Muidugi, tekst on õige folklooripärane, nii on loos olulisel kohal peategelase vaimust kaaslane, deemon Ahvikuningas. Mis iseenesest ei pea tähendama, et peategelane reaalsuses just kergelt peast soe; see on lihtsalt … teine kultuurikontekst kui nüüd 21. sajandi olud (kuigi nüüdki mitmetmoodi populaarne vaimudega suhtlemine jms). Et jah, huvitav tragikoomiline lugu.

„Whispers passed through the crowd. Some tittered. Tian gazed at the bloodlust in some of the men. You have become a slavish people, he thought. You have forgotten the past and become docile captives of the Emperor. You have learned to take delight in his barbarity, to believe that you live in a golden age, never bothering to look beneath the gilded surface of the Empire at its rotten, bloody foundation. You desecrate the very memory of those who died to keep you free.
His heart was filled with despair. Have I endured all this and thrown away my life for nothing?“ (lk 373)

15 veebruar, 2019

Katherine Arden – The Winter of the Witch (2019)


See triloogia on seetõttu hea, et iga osaga läheb tempo üha kiiremaks. Kui esimeses osas läheb põhiosa energiast tausta loomisele, siis teine ja kolmas raamat pühenduvad puhtalt möllule – seda eriti käesoleva raamatu puhul. Siin on küll oma rahulik periood, aga selle veedab Vassilissa niiöelda paralleelilmas, mis on omakorda täis kõiksugu veidrusi ja õudusi ja unelmaid.

Niisiis, Moskva on eelmises raamatus Vassilissa tormakuse tõttu pooleniisti mahapõlenud, ja et ta on siiski aus tütarlaps (kel pealegi mitmed süümepiinad õe Olga ja venna Šaša ees, kellele on ta oma tegemistega jamasid korraldanud – millest vast raskeim oli õe sünnitusega seotu), siis raevunud rahvahulk annab talle peksa ja tarib preester Konstantini ässitusel tuleriidale. Eelnenud sündmuste tõttu masendunud Vassilissa soovibki surra (kuid muidugi mitte nii rämedalt tuleriidal), aga korraga tuleb talle appi Karu, kelle Külmataat on vangist vabastanud (jajah, triloogia esimese raamatu murdelised sündmused, millest kahjuks ei mäleta õieti midagi). Vassilissa keeldub Karu abist ja tal õnnestub ise tulest pääseda (sest nüüd ta avastab endal mitmeid maagilisi võimeid), ning ühe ootamatu abilise juhtimisel suundub ta paralleelreaalsusse ehk Keskööilma, kus kohtub õige erisuguste vaimudega ja muuhulgas avastab nii mõndagi uut oma päritolust.

Külmataat aga, kes on andnud Karule oma vabaduse vastutasuks Vassilissa elu päästmise eest, on kuhugi peidetud. Karu möllab nüüd Moskvas ja plaanib inimkonna juhtpositsioonilt puksida. Selleks on talle suureks abiks katk ja elavad surnud (või mingid slaavilikud vampiirid: upyr), niisamuti on tatarlased kogunud suure armee, et Venemaale karistusretkele suunduda – kuivõrd suurvürst Dmitri pole mitu aastat andamit tasunud. Ja muidugi preester Konstantin, kellega on vaat et homoerootiline sadomaso kiindumus.

Ühesõnaga, Vasja on nüüd võtnud endale ülesandeks päästa ebasoosingusse langenud õde vürstinna Serpuhhov ja võitlusmunk Aleksei, Venemaa ja paganlikud vaimud (mis on omasoodu igati kahevahel, kuna Karu justkui lubabki neile oma võidu korral ülemvõimu – aga Karu hoolib teatavasti vaid endast). Selleks tuleb uuesti aheldada Karu (surematu Kaštšei jättis midagi endast Moskvasse maha …) ja leida võimalus, et tatarlaste hiigelarmee vene vürste lõplikult ei purustaks. Pole muud võimalust kui tuleb leida Keskööilma abil külmataat, et see nüüd Karu kuumas suves Vassilissat ja Venemaad aitaks.

„„But –„ the Bear went on. „My brother thinks that men and chyerti can share this world. These same men that are spreading like sickness, rattling their church-bells, forgetting us. My brother is a fool. If men are unchecked, one day there will be no chyerti, no road through Midnight, no wonder in the world at all.““ (lk 108-109)

Vassilissa näeb, et verest pole pääsu (seda nüüd igas mõttes) ja hakkabki enamvähem poolavalikult oma nõiatempe tegema. Sugulased ja mungad ja vürstid krigistavad hambaid niisuguse musta maagia kasutamise pärast, aga oma nahk ehk Venemaa tuleb päästa kaosest ja hävingust. Ja eks Vassilissagi leiab endale mõne õige vastuolulise liitlase – aga eks eesmärk pühendab abinõu.

„„Why should I trust you, Vasilisa Petrovna?“ asked Dmitrii, but his gaze was intent. „You are a witch.“
„She defended the Church from evil,“ said Sergei, and made the sign of the cross. „Strange are the works of God.“
Vasya crossed herself in turn. „Witch I may be, Dmitrii Ivanovich, but the powers of Rus’ must be allies now – prince and Church must join with unseen workd. Otherwise there is no hope of victory.“
First  I needed men to help me defeat a devil, she thought. Now I will need devils to help me defeat men.“ (lk 242)

Selles raamatus sirgub nö kesksoolisest Vasjast viimaks neiu Vassilissa, mis siis omakorda viib mõnegi verevemmelduse lihalikuks hetkeks. Vastukaaluks avastab ta, et maagia kasutus pole üldsegi ohutu, pikas perspektiivis kaasneb tõenäoliselt sellega hullumine (sest no eks kõik nõiad on lõpuks peast soojad). Viimaks tal jääbki kaks valikut – kas jääda meeste eestkoste alla (romaani algul on lood hullemad, siis oleks kloostrissegi sulgumine mingigi võimalus) või järgida oma vere kutset ning hakata vaarema mantlipärijaks. Valik on lihtne, aga mitte mingil juhul kerge, kuivõrd kasvõi ta armastatu … pole just tavaline mees.

„„Why are you afraid?“ she asked him.
His händ dropped. She did not think he would answer. When he did, it was so low she barely caught the words. „Love is for those who know the griefs of time, for it goes händ in händ with loss. An eternity, so burdened, would be torment. And yet –„ He broke off, drew breath. „Yet what else to call it, this terror and this joy?““

Kui eelmise raamatu puhul mainisin möödaminnes Kulikovot, siis see raamat suundubki üsna kindlakäeliselt Kulikovo lahinguni – mis muudab sündmustiku mõneti etteaimatavaks. Aga noh, kuivõrd tegevusse on kaasatud kaosemeister Karu (no tõeline trikster ruudus), aitab see sündmustikku vägagi värviliseks teha, jättes varju senise surmavaimu Külmataadi enda (üleüldse, tegemist on kaksikutega, eksole). Autoril pole halastust oluliste kõrvaltegelaste saatustele, mistõttu pole tekst just emotsionaalne tilulilu (juba raamatu algul on … on … üks hirmus-hirmus traagika).

Nagu seda sai eelmiste raamatute puhul rõhutatud, ei oska ma kuidagi hinnata seda vene / slaavi folkloori kasutamist. Aga et kirjandusteosena asi töötab, siis miks mitte. Igal juhul, ehk võiks mõni eesti kirjastus mõeldamaie, kas võiks raamatuid maakeelde tõlkimaie. Ja kahju, et raamatuid järjest ei lugenud, peale selle raamatu lõpetamist sirvisin veidi uuesti esimest raamatut, et mõista enamat Karu tegemistest, ning takkajärgi seetõttu paranes lugemismulje.

14 veebruar, 2019

Genevieve Valentine - The Dire Wolf (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)


Järjekordne isiklik lugemiskogemuse pidupäev ehk tegemist peaks olema selle autori esimese looga, mis mõjub … loetavalt. Polegi suuremat arusaamatust või meeleheidet, on hoopis kenasti kulgev lugu – ja ma olin juba mõni aeg tagasi valmis Valentine’i lühitekste enam mitte üldse puutuma.

Sarnaselt Holly Blackile on seegi tekst libahuntide eluolust, aga high fantasy ulmailmade asemel paigutub see lugu meie kaasaja tingimustesse. Velia on antroipoloog, kes peamiselt uurib huntidega seonduvat; eriline huvi on ammu väljasurnud ürghuntidega seonduv. Aga erinevalt „Jää ja tule laulu“ ürghuntidele on siin tegu pigem libahuntidega (kuigi jah, mis siis Bran oli?) – millest on Velia vägagi teadlik, olles isegi üks nende seast. Oma töödki kasutab ta selleks, et varjata libahuntide murdmistest jäänud asitõendeid, tõlgendades neid avalikkusele vähe kaasaegsemate elajate tööna.

Kuid Velia on ühtlasi olend, kes tahab vahel paarituda, ja siin tekib väike probleem – libahunt ja inimene ei sobi pikaaegseks kooseluks, kuivõrd vihahoos võib libahunt oma kaaslase lihtsalt tükkideks kiskuda (rääkimata täiskuuöödest ja muust moondumisega seonduvast). Aga et hunt olla ja siis mõne paarilisega kooselu proovida … pole kah just unelmate vääriline. Igal juhul, järjekordse libahundi õõvastavaid vägitegusid peites saab Velia taas kokku ammuse inimkireobjektiga ning … mida küll teha?

Kirjelduse järgi näib vähe jabur lugu, aga ehk õõv ja tumefantaasia ongi olemuselt sellised žanrid, et … uskuma peab; muinasjutud täiskasvanutele. Kõik see noir ja arhetüüpsetele hirmudele vajutamine: loodus ju ei saa loogiline olla?

13 veebruar, 2019

Ken Liu - All the Flavors (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Aega võttis, aga sai Liu proosakogumiku pikim tekst läbi loetud. Millegipärast naiivselt arvasin, et kui Hiina sõjajumal tuleb Ameerikasse, siis läheb siin ka vägevaks idamaiseks lööminguks Uue maailma tingimustes … aga võta näpust.

Lugu on õieti veidi keeruline ulmena võtta, pigem on see ajalooline jutustus (või siis fantaasia, eks teatavaid üleloomulikke elemente ikka leidub) sellest, kuidas hiinlased satuvad 1870. aastate paiku Idaho osariiki kulda kaevama ja kuidas nende sisseelamine valgete ameeriklaste maailma kulgeb (loole on lisatud autoripoolne järelsõna, mis siis pikas perspektiivis seda emigratsiooni kulgemist edasi kirjeldab … ehk siis miks see Idaho on senini pigem valgete ameeriklaste kant). Hiinlased on töökad ja vähenõudlikud (eks selles on süüdi nende esimesed „töökohad“ Ameerikasse saabudes), eks nende kombed äratavad mitmesugust imestust ja vastumeelsust, aga lõpuks on nad tollasesse Idaho väikelinna ühiskonda omal moel vastu võetud.

Lugu pole ainult hiina võõrtööliste keerulisest elust nii Hiinas kui Ameerikas, Liu on sellega paralleelselt käsitlenud valgete sisserändajate lugusid, seda siis peategelasest tüdruku ja ta pere näitel. Mida siis omakorda ilmestavad hiinlaste müütilised jutustused sellest sõjajumalast ning tema tekkest, hiilgeajast ja salapärasest kadumisest.

Tekst on ehk samas paadis „Pabertiigriga“, omal moel käsitlus hiina päritolu inimeste osast Ameerika ühiskonnas, jutustatuna üsna realistlikus võtmes (ulmeline element on eelkõige vahendiks millegi jutustamiseks). Niisiis igati tõsimeelne kirjandus, millel on Liule omane kiiks, aga mitte päris selles laadis, mis ta teiste lugude puhul mulle igati mokka mööda olnud. Muidugi, autori enda asi.

12 veebruar, 2019

Holly Black - The Dog King (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)


Vahelduseks on päris mõnus lugeda puhast fantasyt, möll ongi siis miskite võimukandjate ja kummaliste elajatega. Jutt siis sellest, kuidas ühte (kauget-kauget) maad kimbutavad talviti hundikarjad, kes siis külmadel talvedel võivad terve küla maha murda (mis siis muidugi ei avastata enne kui talv läbi). Muidugi, kas tegu on ikkagi tavaliste huntidega, mõtisklevad kohalikud.

Selle kuningriigi linn on turvaliselt müüride taga peidus ja sinna hundid suurt ei tiku – seda enam, et õukond pigem laseb püüda hunte, et neid loomataplusteks aretada. Kuningas on koguni nii kõva sõna, et tal on isiklik hunt, kes temaga kõikjal kaasas käib jne. Mida aga avalikkus ei tea, et see kuninga hunt on … libahundist poisiohtu noormees, kes siis kuulab õukonnas pealt, mida salaja sosistatakse ja kannab siis kuuldut kuningale ette.

Siis aga … leitakse lossist purukskistud laps, ja hiljem veel mõned; kõigil hundile iseloomuliku puremisjäljed. Kuningas lubab, et kes selle hundi tabab, saab tema järel kuningaks (eks tal ole oma kindel favoriit niiehknaa). Mis, nagu selgub, pole üleüldsegi mõistlik pakkumine järglase leidmiseks (no tõesti, kui juba on niisugune libahundiprobleem).

Kui peaks tunduma, et jutustasin nüüd terve loo ümber, siis tegelikult jäid kõik kavalad asjad mainimata. Kes on see kuningas ja mis tegelased need libahundid õieti on ja miks neid lapsi tapma hakati. High fantasy või midagi, igal juhul igati psühhoanalüütiku lemmikunenägu. Sel teemal vast ei viitsiks romaani lugeda, küll aga on lühema jutuna igati sobilik.

11 veebruar, 2019

Ken Liu - Mono no Aware (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Liu jutustab taaskord ühe hea loo, seekord pärineb tekst ühest jaapaniteemalisest antoloogiast. Ühtaegu on siin ühendatud maailmalõpu ja põlvkonnalaeva teemad, ning muidugi peategelase eetilised valikud – kui sul on võimalik päästa põlvkonnalaev hukust, siis … milleks sa oled õigupoolest valmis? Et tegu on Jaapani-ainelise antoloogiaga, siis ameerikahiinlasest autor Liu ei vali just Metsiku Lääne (või grimdarki) stiilis lahendust.

Niisiis, Maa peale on kursi seadnud asteroid, millega võimalik kokkupõrge pühiks Maalt elu. Kuigi kokkupõrkest loodetakse pääseda, on Maa valitsused aastate eest asunud ette valmistama võimalikke evakuatsioonilaevu. Ainult et … viimasel hetkel selgub, et nende ehitamistega ei saadud siiski hakkama ning kokkupõrge asteroidiga on silmanähtavalt kindel (jajah, mida Hollywoodi filmid seepeale teeksid?).

Üks laev (ameeriklaste nö prototüüp, mille „masstootmisest“ ei saanud siiski asja) koos noore jaapanlasest peategelasega (miks tema sinna siiski sattus – sellest pole ma üldse siin kirjutanud, ei saa kõike spoilerdada). Nende sihiks on miski kauge planeet, milleni peaks kuskil kolme saja aasta pärast. Niisiis, tuhat pääsenut (või noh, kogu allesjäänud inimsugu) peavad nüüd paljunema (iseasi, kas seda kuidagi mõjutab kosmosekiirgused) ja ühtlasi hoidma laeva sõidukorras (ehk paljundatud peavad laeva korrashoiu üle võtma, kuivõrd keegi ei ela siiski neljasaja aastaseks), nii on ka loo peategelasel peagi oma tööpost. No ja kõik, mis liigub, võib muidugi igal hetkel katki minna, nagu peategelane oma tööpostil targu avastab.

Nagu eespool mainitud, siis valib Liu loo edasiandmiseks mõneti vanamoodsa lähenemise. Peategelane Hiroto pole küll miski hollywoodlik superkangelaseks sirguja, küll on aga ta valikud sellised (tänu isale ja go mängule) sellised, mis võiks panna inimkonna võimalikke esindajaid vähe soojema pilguga vaatama. Noh, võiks iroonitseda, et vähe sotsrealismimaiguline idealism … aga see on kokkuvõttes ilus lahendus, eksole.

08 veebruar, 2019

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)


Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

07 veebruar, 2019

Naomi Novik - Lord Dunsany's Teapot (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)


Selle loo puhul maksab mulle kätte siis see, et ei ole tundnud huvi angloameerika ulmekirjanduse ajaloo vastu, nii pole ma vist lugenud ridagi lord Dunsany loomest. Ja ei tunne siiani sisemust vajadust ka. Hea küll, see on nüüd mõttetu ülbitsemine.

Lugu paigutub Esimese maailmasõja oludesse, kus Prantsusmaa kaevikutes vinduvad inglise sõdurid. Üks ohvitser ja reamees sõbrunevad ning joovad aegajalt koos teed, lõpuks selgub reamehele, et ohvitseri elu on sõjategevuses seetõttu säästetud, et tal on teekann, milles elaks justkui vaim (džinn?) sees. Reamees näeb viimaks miskit udukogu selle teekannu juures, ja järgmisel rünnakul (et saaks järgmise kaeviku enda valdusse!) on ohvitser koos kümnete teiste pataljonikaaslastega maha notitud. (Võibolla seepärast õnn jättiski maha, et reamees seda udukogu nägi?)

Esimesel lugemisel ei saanud kuraditki aru, et mis siin siis õieti üleloomulikku on. Teistkordsel lugemisel jäi rohkem silma teekannu võimalik üleloomulikkus … aga ikkagi. Omal moel huvitav, et poola päritolu Novik võib ühtaegu kirjutada puhtalt angloameerikalikku kirjandust (Temeraire, New York) või siis kasutada poolalikku müstikat („Spinning Silver“, „Välja juuritud“). Aga jah, küllap on see tekst hõrguma mõjuga lord Dunsany ja Lovecrafti austajatele.

06 veebruar, 2019

Ken Liu – State Change (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Selline ilus lugu tütarlapsest, kelle süda asub jäätükis. Mida ta siis hoiab külmikus, et see ei sulaks ning seetõttu tema sureks. Selline elukorraldus on veidi keeruline elamaks tavalise noore inimese elu, niisiis see neiu istub töö järel kodus ja loeb elulugusid, et nii kogeda … võimalikke elusid.

Muidugi on selline jääsüdamega naine väga huvitava välimusega; aga keegi ei tea seda. Sest ta ei vaata kellelegi silma. Vuhib aga vaikselt palgatööd teha ja vabadel hetkedel loeb elulugusid. Kuniks tööle ilmub noormees, kes suudab köita neiu tähelepanu (ja no vastupidi ka, eksole, ta ju oskab muidu nähtamatuna püsida).

Normaalses tujus ei hindaks seda teksti just kõrgelt või keskmiselt, aga et „Simulacrum“ on selle looga sarnane melanhoolia-tekitaja, siis … noh, kõlbas lugeda küll ja mõningane ilumeel sai toidetud. Nagu ikka, tähtis pole teaduslik fantastika, vaid ikka inimene ise.

05 veebruar, 2019

Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

04 veebruar, 2019

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...

03 veebruar, 2019

Kim Stanley Robinson - New York 2140 (2017)


Romaani tegevus toimub fiktsionaalses tuleviku New Yorgis, mis on kliimamuutusest tingitud ookeanide veetaseme tõusu tagajärjel jäänud suuremalt jaolt vee alla. Linnas kihab siiski elu, kuna inimesed on pelgalt kolinud elama majade ülemistele korrustele. Raamatu peategelasi ühendab nõnda MetLife'i hoones - kunagisest maailma suurimast büroohoonest on Robinsonil kataklüsmiliste uputuste järel saanud kogukondlikus omandis kortermaja. Suure osa vee alla jäänud ning seeläbi õiguslikuks eikellegimaaks muutunud New Yorgist ongi asustanud erinevat laadi eluviiside ja omandivormidega eksperimenteerivad kogukonnad, kes seal pideva varisemisohu kiuste endal hinge sees hoiavad. Kuivale maale kerkivad samal ajal järjest uued nanomaterjalidest pilvelõhkujad. Kliimakatastroofi õuduste järel on seega justkui suudetud luua omamoodi utoopiline maailm. Samas on see utoopia suuresti näiline, hiiglasliku psühholoogilise trauma taustal vägisi näole manatud naeratus, kuna maailm on endiselt persses ja inimkond pole sellest õieti õppust võtnud.


Sellises maailmas elavadki Robinsoni raamatu tegelased. Kõik nad kehastavad või peegeldavad erineva nurga alt oma linna, olles sarnaselt oma linnale katkised ja üksildased (mis on minu jaoks äärmiselt tugevas kontrastis samamoodi kliimamuutuses maailmast kõnelenud "Pealinnateaduse" triloogia kesksete tegelaste õnneliku pereeluga). Osad neist meenutavad päris tugevalt Robinsoni varasemate raamatute tegelasi, näiteks investeerimispankur Franklin Carr järgib selgelt tema Franki välispinnal ratsionaalset-küünilist, ent siiski ootamatutele ilmutustele altit arhetüüpi. Võib-olla just isiklikele arhetüüpidele toetumise tagajärjel jäävad paljud karakterid paraku skemaatiliseks ja nõrgaks. Eriti torkab kahjuks see seejuures silma mitmete naistegelaste puhul, kelle kirjeldused on lausa paroodiliselt lamedad. Siingi hakkasin paratamatult võrdlema seda romaani varasematega - Robinson on vaieldamatult võimeline karkaktereid paremini kirjutama.

Robinsoni jutustamiskunst on siiski endiselt tasemel. Pingelist süžeed ei tasu küll tema teostest otsida, kuna tegevustik kulgeb reeglina glatsiaalse aeglusega ning ka põnevamad hetked on võrdlemisi hillitsetud: ühes peatükis päästetakse näiteks kaks tüüpi kaubakonteinerist ehitatud veealusest vanglast, kuid selles puudub igasugune dramaatika: konteineri leidjad kutsuvad lihtsalt appi politsei, kellel on olemas kogu vajalik tehnika, nii et keegi ei satu korrakski uppumisohtu. Robinsoni stiil sobibki tegelikult rahuliku (või mitte nii rahuliku) igapäevaelu kirjeldamiseks. Samal ajal mõjub aga kirjeldus sellest, kuidas romaani politseinikust tegelane iga päev tööle jalutades oma teekonda püüab üha lühemaks optimeerida, katsetades erinevaid hoonetevahelisi sildu ja lifte, iga kell dramaatilisemalt kui mingi kuristiku kohal rippumine. Nende draamad on pigem igapäevaelu draamad. Jah, Robinsoni tegelased saadavad küll nii teistes teostes kui ka siin korda maailma muutvaid tegusid, ent need ei ole reeglina mitte ühekordsed kangelasteod, vaid eluaegsete jõupingutuste või siis vähemasti pikkade ja tüütute koosolekute rea (mida Robinson alati üksikasjalikult kirjeldab) tulemus.

"New York 2140" üks läbivaid teemasid on see, kuidas inimesed kipuvad oma elukeskkonda (sh nii looduslikku kui ka kultuurilist) hävitama sel põhjusel, et nad ei ole võimelised nägema asju geoloogilises mastaabis. Robinson püüab oma loomingus teha just seda. Tema pilk on panoraamne nii visuaalselt (geoloogiliste formatsioonide kirjeldused on tema teostes alati väga tähtsal kohal) kui ka kontseptuaalselt, hõlmates kas pikki ajalisi vahemikke (nagu kuulsas "Marsi triloogias", kus seda võimaldavad uudsed meditsiinilised avastused või romaanis "Riisi ja soola aastad", kus see on võimalik tänu karmarattale ja reinkarnatsioonile) või - nagu "Pealinnateaduse" raamatutes ja siin - läbi vaatepunktide paljususe. Erinevate tegelaste pilkude ja arusaamade mosaiik pole küll alati kõige kergemini loetav, kuid on ometi ka ebatäiuslikkusele vaatamata äärmiselt sugestiivne ja veenev, nii et tekib tunne, nagu meil olekski lootust, eriti kui selle nimel vaeva näha.

Ken Liu – Simulacrum (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Eks tänapäeva infotehnoloogiale kasutamisviiside leidmise puhul on oluline see aspekt, kuidas on sellega võimalik elavdada mõne mehe elamust pornograafiast. Käesolev lugu … on omamoodi südantlõhestav kogemus ühe vajaliku salvestustehnoloogia looja tema ja tema tütre suhtest.

Nimelt on üks mees avastanud viisi, kuidas salvestada inimest nii, et sellest saaks luua võimalikult interaktiivse simulaakrumi. Noh, inimkond on niisugusest saavutusest igati sillas, eriti kui salvestustehnika muutub üha käepärasemaks ja odavamaks. Kõik on kena seni, kuni ta tütar avastab ühel pärastlõunal koolist tulles isa nelja naisega magamistoas hullamas. Nagu hiljem emaga jutuajamisest selgub, on mees olnud kergelt hull kõiksugu kõrvalhüpete järele ning peale üht vahelejäämist tegi emaga kokkuleppe, et elavate naiste asemel mõnuleb ta vahel oma kunagistest vallutustest tehtud simulaakrumite salvestustega (miks mitte siis nelja sellisega korraga?). Tütre ja isa suhted pole enam kunagi endised.

„It is the way a simulacrum replicates the essence of the subject that makes it so compelling. When my father kept those simulacra of his women around, he maintained a connection to them, to the man he was when he had been wth them, and then committed a continuing emotional betrayal that was far worse than a momentary physical indiscretion. A pornographic image is a pure visual fantasy, but a simulacrum captures a state of mind, a dream. But whose dream? What I saw in his eyes that day was not sordid. It was too intimate.“ (lk 118)

Lugu räägibki kahest tasandist – makrotasandil see järjekordne inimkonda rõõmustav tehnikavidin, mikrotasandil ühe perekonna tragöödia, kus sellesama tehnikavidina tõttu hakkab tütar isa põlgama. Mis seda põlgust veelgi suurendab, ei hakka siin avaldama, ei hakka siin avaldama. Igal juhul … nii isa kui tütre vaatenurgad (tekst ongi esitatud vahelduvate sisekõnedega) on teatud piirini mõistetavad. Lini teksti puhul ei pea tingimata rääkima loos prevaleerida võivast teadusliku fantastika küljest, minu meelest on pigem olulisem ikka see kirjeldus universiaalsest inimkogemusest ehk usaldusest ja pettumusest. Ja niisugune rõhuasetus on muidugi hea kirjanduse üleüldiseks tunnusmärgiks.

Teksti võimalik lugeda Lightspeedi lehelt.

01 veebruar, 2019

Roger Zelazny – Varjude Jack (2019)


Kui paar päeva tagasi kõlasin kui kirjastus Fantaasia kinnimakstud reklaamitahvel (iroonilisel kombel oli tegu ühe vähestest juhtudest, kui värske raamat sai ostetud), siis nüüd tuleb … antireklaam. Bipolaarne värk nagu ikka, tegemist on ikkagi loteriiga.

Kui austatud Lauri Lukas avaldas Goodreadsis arvamust, et tegemist on mõttetu juraga, siis niisuguse autoriteedi sirgjooneline maksahaak tekitas kõhklust, et kas tõesti … Jah, tõepoolest. Lauri Lukase jüngrina pean tõdema, et mul puudub soolikas Zelazny ande hindamiseks (jumal hoia, miks küll kunagi vaevasin end Amberi sarja lugemisega?). Et soolikapuuduses veenduda, lugesin käesoleva raamatu kaks korda läbi – kui tavaliselt teistkordne lugemine parandab oluliselt hinnangut tekstile, siis seekord jäi kõik staatiliselt tardunuks.

Minu arusaamist mööda on Zelazny romaan kui konstruktsioon, millel puudub liha. Stseenide jada on justkui vaakumis – tegelane tegutseb justkui teatrilaval ainult temale suunatud prožektorivalguses, jättes tausta igati varju (jajah, irooniline, et peategelase nimeks on Varjude Jack). See on nagu raadioteater väga hea ettekujutlusvõimega inimesele. Zelaznyl õieti puuduvad nö massistseenid – rohkem taustategelasi on vist vaid siis, kui romaani algul Jack kinni võetakse või kui Raevu Kants valmistub mäega põrkumiseks (mitte et nende sündmuste puhul keegi taustal piiksatustki teeks). Romaani teises osas on möödaminnes juttu sellest, et Jack vallutas selle ja tolle, aga tõepoolest, Zelazny minimalismiga harjunult kujutled seda endale ette vaid kui Jacki eraviisilise tormijooksuna ühele või teisele kantsile.

Aga muidugi ei tähenda, et selline lähenemine (mida autor eessõnas nimetab eksperimentaalseks) oleks kuidagi vale viis kirjanduse kirjutamiseks – lihtsalt see Zelazny minimalism jääb minule halvas mõttes ilmetuks, see eeldab lugejalt nagu … väga suurt kaasaelamist ja usku Zelazny andesse. Nii jääb minus valitsema suur segadus, et mis selle raamatuga õieti on – mida ma ei taba, millest ma ilma jään? Eks siin tegelased aegajalt esitavad paatoslikke mõtteid, mis võiks olla igati tähenduslikud, aga selle ilmetu maailma puhul ei hakka see minu jaoks kuidagi tööle.

„Ilmetu“ vist olekski kõige sobivam iseloomustus selle romaani kohta.



31 jaanuar, 2019

Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“ (Fantaasia, 2015)

Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.

Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.

Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)

Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine). 

Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.

Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)

Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.

Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.

Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:

„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)

Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ 

Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:

„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli:  sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)

Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?

30 jaanuar, 2019

Ken Liu - The Bookmaking Habits of Select Species (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu teksti võib küll kahtlustada rajaniemitamises (kõik need võõrliigid ja informatsiooni eri viisil kasutamine), aga samas ei jää tekst umbseks kõvaulmekogemuseks, selles on teatavat … parimas mõttes humanitaarteaduslikku elegantsi, umbes nagu mõnede lugejasõbralike õpetlaste tirriteerivaid mõttelende.

Niisiis kirjeldab autor kõiksugu kujuteldavaid võõrasse ja mil viisil võiks need informatsiooni vahendada ja korraldada – sest tähtis on, et informatsioon on mingil võõrrassile omasel moel talletatav ja kasutatav. Mis siis võõrliikide puhul on õige lõdvalt sarnane inimkultuuri kogemustele: tekst võib olla planeet või must auk, tekst võib moodustuda võõrliikidele endile arusaamatute infokandjate käitlemisega (segane mõtte esitus, aga selle mõistmiseks tuleks tõesti teksti ennast lugeda – näiteks Lightspeedi lehelt, kõigest 2735 sõna).

Liu loo lugemismõnu seisneb ehk ongi selles võimaluste kirjeldamises, tekstide hoopis teistsuguste kogemisvõimaluste pakkumises. Ja noh, aju värskendamise tarbeks on see igati meeldiv kogemus.

29 jaanuar, 2019

Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …

28 jaanuar, 2019

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )

Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi (2019)


Kui raamatule järge või järgesid ei tule, siis … saan kurjaks ja kurvaks. Tegemist pole küll eesti fantasy uue tuletorniga (no mis üldse on, Tänavi „Surmakarva“?), aga tahaks teada, kuidas see värk võiks edeneda. Ja ma loodan, et autoril on järgneva suhtes kindel kondikava koos, mitte et hakkaks nüüd sõltuvalt selle raamatu vastuvõtust midagi leiutama.

Lugu paigutub fantaasia-Eestisse, kus Kaali meteoriit on põhjustanud muutusi senises elukorralduses – seni küllaltki rahulikult inimestega kooseksisteerinud haldjad hakkavad korraga inimesi hävitama, seda siis arvatavalt taevakeha õhutusel (veidi aitab see, et koldevaimud muutuvad inimestena liitlastena samuti tugevamaks). Saaremaal kui nö nakkuspesas on olukord eriti hull … kuni külanõid ja üks noor tüdruk näevad unedes kolme noormeest, kes võiksid selle taevakivi hävitada.

Ja tõepoolest, mandril ongi kolm sõpra, kes peale unenäolist vahelesegamist (ja külas tehtud ulakusi) võtavad pähe Saaremaale haldjate kurjajuurt hävitama minna. Quest kulgeb vaevaliselt, erinevad haldjad püüvad neidki hävitada, eks oma osa on noormeeste lollustel. Aga noh, viimaks kohtutase Alutaguse soonõia juures Saaremaalt pääsenud saadikutega … ja soonõia osalusel saadakse kivi hävitamiseks üks väga kahtlane relv. Saaremaale jõudes … ootavad järgmised üllatused.

See on õige auklik ümberjutustus, sest mul pole soovi sisu keerdkäike paljastada. Igal juhul, kui esimestel lehekülgedel paistab, et tegu on lihtsakoelise fantasyga (a la see Belialsi kõrgfantaasia), siis tegelikult ei karda Tolmov oma kangelastega julmalt ümber käia, nii mõnigi vana ja uus retkeline kohtab mitte just oodatud saatust. See vast ongi romaani tugevaim külg – julgus tegelasi mitte just hellakäeliselt kohelda (muidugi, on küll peategelane, kellel …).

Romaani nö tubli külg on see maailm. Autor tunnistab järelsõnas, et kuivõrd eesti mütoloogiat pole just palju säilunud (need neetud hernhuutlased!), toetus ta mõnigi kord põhjala mütoloogiale (mitte küll Gaimani moodi) või siis improviseeris ise. Nii on siin Maaema, Surm, erinevad haldjad, libahundid ja muud olendid. Huvitav nüke pronksiajastu lõpu kuulutamine, sest raud … sellel on oma mõju iidsetele haldjatele (kes on siis niisamuti Maaema loodud … ja raud pärineb Maaema soontest).

Pole aimugi, kas Tolmov on tuttav Jemisini tektoonilise ulmega, aga väikesele sugulusele viis tekstis leiduv viide (lk 193), et varemgi on kukkunud taevakive, mis on põhjustanud mitmesugust häda – aga seda küll mitte nii hullusti nagu käesoleva romaani tegevuses (ja no Jemisini maailm on vähe laiahaardelisem). Päris toredad on kõiksugu maarahvahõngulised tegelasnimed, Vagur ja Sära ja Säde ja mis kõik veel.

Rohkem segadust tekitas minus autori keelekasutuse üks külg – aga kui võtta eelduseks, et Tolmovil polnudki raudkindlat soovi luua tõetruud muistsest maailma, siis võib muidugi mõista seda, et mõnede tegelaste dialoogides või sisekõnedes vilksatavad vahel tänapäevased sõnad või koguni võõrsõnad. Nii pani kukalt kratsima, et matuselaul võib olla esmaklassiline ja energiat pakkuda (lk 228) või et Surm loob illusioone (lk 214) või võtab eluenergiat (lk 213) või teda ei huvitav argumendid (lk 215). Šokk, kategooriline, normaliseerimine, organiseerimine (lk 266-267) – huvitav, et mõlemal korral niisugused sõnad esinevad kambakesi. Kui selliseid sõnu kasutada, siis võiks juba julgemaltki teiste ajastute elemente kasutada. Kas niisugusel ajal võisid talupoegade majadel aknalauad olla või kas siis valmistati saiapalmikuid, jumal teab. Aga see selleks.

Igal juhul, palun nüüd järgmist osa, Maaema ei magavat.

„Öö edenedes nägid nad ka mitmeid tulukesi süttimas. Aulemb ei läinud seekord nende õnge. Asi oli lõkketuledest väga kaugel. Ta oli pidanud virvatulukesi lihtsalt muinaslooks, kuid kui ta mida midagi selle rännaku jooksul oli õppinud, siis seda, et kõik on võimalik. Kõik lood, mida ta vanaema ja vanaisa talle pimedatel talveõhtutel rääkisid, võisid vabalt tõsi olla. Mida enam ta sellele mõtles, seda hirmuäratavam see väljavaade tundus. Osad lood olid olnud ikka väga rõlged, tuues kaasa õudseid unenägusid.“ (lk 176)