Naomi Novik – Blessings (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Traditsioonilisem lähenemine haldjatele kui näiteks viimati loetud Kingfisheri loo puhul, aga et tegu pole lastele mõeldud kunstmuinasjutuga, siis midagi lohutamatut juhtub selleski loos.

Nimelt on kombeks, et vastsündinut võiks õnnistada haldjas (kui lapsukese puhul on tegu ikka siniverelisega). Ühe tavalise paruni naine otsustab varakult, et tema tulevane lapsuke on väärt paremat tulevikku ja hakkab juba varakult valmistuma ristseteks, lastes valmistada head-paremat söögi- ja joogipoolist. Kui viimaks on võimalus ristseteks, kutsub ta isiklikult ümbruskonna haldjaid peole aukülalisteks. Tervelt kuus tükki tulevadki ja naudivad pakutavast head-paremat, tagajärjeks muuhulgas enese purju joomine. Neil tekib võistlusmoment, kes saab lapsukesele kõige parema ettekuulutuse teha. Ja oodatud ühe-kahe õnnistuse asemel tuleb neid õige mitu …

Aga nagu teada, purjuspäi ärplemine võib viia ettevaatamatute sõnadeni ja nii on sel viiekordselt õnnistatud lapsukesel õige … ebatavaline elu.

Kui järele mõelda, võiks seda lugu lastelegi ette lugeda, oma õpetusiva on siingi. Tõepoolest, mis on see, mis on elus kõige tähtsam? Sõltub … vaatenurgast.

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)

Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.

ulmekirjaduse baas

P. Djèlí Clark - The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Fantaasialugu Aafrika maagia transformeerumisest afroameerika maagiaks läbi orjandusloo. Ja ega nende üheksa hamba endise omaniku elulugude hulgas pole vaid Aafrika juuri; läbi orjanduse vaatenurga saab maagiliseks ka lääne-, ida- ja antiikmaailma teadmised.

Muidugi on see läbinisti kaasaegse Ameerika juurte lugu (ühe hamba loos on ka tugev Ameerika pärismaalaste lisand), mis eelkõige võiks kõnetada tänapäeva ameeriklasi; kuid samas on siin ka küllaga huvitavat mentaliteediloo huvilistele – kas nüüd just maagilise realismi laadis , küll aga kasvõi rahvausundi ja muidu folkloori võtmes (samas, tegemist on siiski ilukirjandusega, mitte pärimusega – aga mingist mentaliteedist võiks ikka aimu saada).

Ja kui ikkagi mentaliteedist mõelda (huvitav, millest ma küll eelmises lõigus kirjutasin?), siis tekiks siin sama küsimus mis Marlon Jamesi romaani puhul – kui palju kajastub siin reaalset mentaliteeti (selle postituse lemmiksõna!), kui palju autori fantastilisust. Aga nagu öeldud – ilukirjandus on vaba.

Igal juhul, tegemist on Nebula auhinna lühijutu kategooria võitnud tekstiga.

R. F. Kuang – The Poppy War (2018)

Raamat algab kui tüüpiline bildungsroman-fantasy ehk siis sellega, kuidas kangelanna üles kasvab – nirudest oludest hoolimata (Rin on orvuks õige kurjas peres; eks ta päritoluküsimus hakkab raamatu teises pooles olulist rolli mängima) võitleb noor neiu endale õiguse õppida eliitkoolis (tugevaks tõukeks on soovimatus abielluda kohaliku külakaupmehega, mis oleks õige tulus ta kasuperele) – et saada keisririigi eliitvõitlejaks. Ja et romaanist ikka asja saaks, siis sinna ülimasse kooli vastu võetaksegi (noh, nagu Hiinas ajalooliselt kombeks, toimuvad siingi üleriiklikud eksamid).

Muidugi, sõjakool pole mingi Hogwartsi tilulilu, seal peab Rin end uuesti tõestama hakkama – sest ta on mats kuskilt kaugest provintsist ning lisaks kaasõpilastele ei meeldi neiu ka enamikele õppejõududest; pähetuupimisest pole enam kasu, nüüd tuleb ajusid kasutada. Konflikte tekib ja mitte vähe. Aga patriotism, eksole (ja soov kokkulepe-abielust pääseda).

Ent viimases hädas ta siiski leiab endale mentori (see on üldse tingimuseks, et koolis peale esimese aasta valikusõela saaks edasi õppida) ning veider (keelatud mõnuainete sõltlasest) meister Jiang hakkab talle kummaliste meetodite kaudu tutvustama hoopis iidseid õpetusi – muuhulgas ka jumalatega suhtlemist (millele eelneb päris tore arutelu jumala olemuse teemadel). Vaikselt leiab Rin kooliski oma koha (seda eriti peale jõhkrat taplust kursakaaslasega), ning tal õnnestub esimesel puhkusenädalal näha Impeeriumi valitsejannatki!

„Youth, Rin thought, was an amplification of beauty. It was a filter; it could mask what one was lacking, enhance even the most average features. But beauty without youth was dangerous. The Empress’s beauty did not require the soft fullness of young lips, the rosy red of young cheeks, the tenderness of young skin. This beauty cut deep, like a sharpened crystal. This beauty was immortal.“ (lk 179)

Taustal on aga pidev pingeline poliitiline olukord ning kolmandal õppeaastal saab vana konflikt naabruses asuva agressiivse saareriigi Mugeniga (jajah, paralleelid Hiina ja Jaapani ajalooga) uue jõu sisse (kooli mõte ongi koolitada eliiti Mugeni vastu võitlemiseks – üks sõda ei jää teiseta). Ja sellega muutub üsna järsult kogu romaani tonaalsus – senise arenguromaani asemele asub brutaalne sõjaromaan, kus üksteisest toituvad idamaine kavalus (sõjakoolis jumaldatav Sun Zi!) ja äärmine julmus. Õpilased suunatakse (või lähevad tagasi) eri sõjaisandate käsutusse.

Impeeriumi üha hullem allajäämine tekitab neius tunde, et polegi muud väljapääsu kui jumalate appikutsumine vaenlase tagasipaiskumiseks – ehk siis vastu astuda oma mentori kindlale soovitusele sellele üldse mitte mõeldagi. Peale üht ränka lahingut saadetakse Rin tava-armeed segamast ära – nüüd on tema teenistuskohaks nö eraldamismärkideta sõjasalk, ehk kõiksugu ebardid ja veidrikud, kelle peamiseks tööks imperaatori tarvis atentaatide korraldamine. Need mehed ja naised leiavad kasutust senikaua, kuni nad ülesande täitmisel hukkuvad või siis suletakse lõplikul sassiminekul eriti salajasse ja kindlasse vanglasse. Rin avastab, et pea kõik neist on ühel või teisel moel mõne jumalaga seotud, ja nende kaasabil sooritatakse hulle tegusid (ja minnakse üha enam sassi).

„They regarded each other in silence for a moment. He was hidden in the shadow of the door. Rin couldn’t see the expression on his face. She was glad of that. She couldn’t face him right now. She couldn’t look at him without seeing his face burning, breaking under her hands, dissolving into a pulpy mess of flesh and gore and sinew.
All thoughts of Nezha had been pushed out of her mind. How could that possibly matter right now?
She had just killed Altan.
What was that supposed to mean? What did it say that the chimei had thought she wouldn’t be able to kill Altan, and that she had killed him anyway?
If she could do this, what couldn’t she do?
Who couldn’t she kill?“ (lk 368)

(Tor.com on peatüki täispikkuses avaldanud, kus siis saab vähe täpsemalt aru, kes need Nezha ja Altan on.)

Jumala appikutsumine maapealsete hädade lahendamiseks (erandiks siis see eraldusmärkideta riiklike mõrvarite kamp) on midagi sellist, millele on eelistatud kasvõi oma rahva orjastamist (teose üheks kõrvalliiniks Speeri saare rahva lugu – selle valitsejanna andis konfliktis Impeeriumiga oma rahva nö sõjaorjadeks, seeasemel et kutsuda Fööniksi nimelist jumalat appi) – see oleks hüper-Pyrrhose võit. Nojah, Rin siiski ei suuda sellist fantasy-tuumasõda vältida; aga mil viisil selleni jõutakse, ei hakka muidugi paljastama.

„Then the bodies began to float toward them.
Rin was paralyzed, stricken with an irrational fear that the bodies might be the enemy, that they would rise out of the water and attack them.
Their boat stopped moving completely. They were surrounded by corpses. Soldiers. Civilians. Men. Women. Children. They were uniformly bloated and discolored. Some of their faces were disfigured  slashed apart. Others simply blank, resigned, bobbing listlessly in the crimson water as if they had never been living, breathing, bodies.“ (lk 412)

Romaani muljetavaldav hävingukirjeldus … peale seda justkui ei ootakski, et tegevus võiks veel jätkuda. Kuid tõepoolest, Rinil tuleb (arvatavasti) edaspidi õiendada arveid nii sõja põhjustajate kui ka nende õudustega, millel ta aitas Maa peale pääseda. Loodetavasti pole siis enam nii mastaapset julmust kohata kui selle romaani teatud kohtades.

Mitmel puhul on räägitud, et siin romaanis on justkui taasesitatud Hiina-Jaapani 1930. aastate sõda (nö tõelist Teise maailmasõja algust) – eks autor olegi selle teemaga teaduslikult tegelenud. Hiinalik inimkasutus … on midagi sellist, mida väikse rahva esindajana on päris raske tajuda. Ja muidugi oopium, mis juba avalehekülgedel on oluline kõrvaltegelane – polegi vist varem niisugust narkootilist fantasyt lugenud. Huvitav oleks kuulda, kuidas sinoloogid seda romaani tõlgendaksid.

„Altan was a commander who would burn down the world to destroy his enemy.
This should have bothered her. Three years ago, if she had known what she knew about Altan now, she would have run in the opposite direction.
But now, she had seen and suffered too much. The Empire didn’t need someone reasonable. It needed someome mad enough to try to save it.“ (lk 448)

Rini naiseks olemine rõõmud leiavad koolis õige jõhkra lahenduse, huvitav, kas järgmises raamatus on sellele, ee, eripärale rohkem tähelepanu pööratud. Ega ei saa öelda, et autor oleks just palju karaktereid loonud, vaid peategelane ongi selline … meeldejääv näide (nojah, tagasi bildungsromani, eksole). Ja eks ole märgiline seegi, et dialoogid pole Joe Abercrombie või Marlon Jamesi laadi killupanemise meistrivõistlused, vaid ongi … üpris tõsised (muidugi, iseasi, kui üksüheselt saab fantasy eluolu ümber transportida lugeja argipäeva). (Muidugi, Kuangi oleks veidi keeruline võrrelda sõnaosavuses kogenud Abercrombie või Jamesiga.)

Ühesõnaga, huvitav ja jõuline debüüt; aga kõigile kindlasti ei soovitaks lugeda.

T. Kingfisher - The Rose MacGregor Drinking and Admiration Society (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Kui tavaliselt on juttu haldjate ja inimeste suhetest, siis ikka inimesed on need, kes kogevad mingit traagikat või ülekohut (muidugi, omaette lood on need, kus mingid merehaldjad vms vangistatakse kellegi koduperenaiseks vms). Aga mitte Rose MacGregor! Tema keeras ise kõiksugu haldjaid ümber sõrme ja viskas neid nagu kaltse tagasi nende imedemaale.

Haldjad … pole harjunud sellise kohtlemise või õigemini niisuguse huvipuudusega nende erilisuse asjus. Võiks öelda, et seetõttu jättis neile Rose … kustumatu mulje. Ja nii nad kogunevad kord aastas ja meenutavad oma … õnnetuid kogemusi selle matsaka Rose MacGregoriga, kes alati vajas abi oma kaotsiläinud lamba leidmiseks, ja kohe mitte ei langenud haldjavõlude küüsi.

Ehk siis armas lugu lugejaootuste petmisest. Rose pole mingi ülinaine, kes oma erioskustega hoiaks maailma kaosesse vajumast vms. Ei, täiesti tavaline inimene, lihtsalt … krutskeid täis (nö triksteriraba). Omamoodi vastandtekst Swanwicki haldjabordellile.

Fei Dao - The Robot Who Liked to Tell Tall Tales (Broken Stars, 2019)

Tüütuvõitu kunstulme inimlikkuse olemusest, seda siis nähtuna roboti seiklustest ja mõõduvõtmistest Surmaga. Ja nii edasi. Algselt paistab, et tegu võiks olla Ma Boyongi laadis science fantasyga, aga kiiresti pöörab tekst siiski puhtaks sci-fi’ks.

Lugesin läbi ja võitlesin unega. Eks see on jällegi näide tänapäevasest ilusast kirjandusest, kus fantaasia teeb üha pöörasemaid keerde ja samas kummardusi ajaloole (eks ole, eeskujuks ikkagi Italo Calvino). Ma saan muidugi selgelt aru, et kunst ei peagi olema selgelt mõstetav ja vastuvõtja peaks omalt poolt samuti pingutama tähenduse adumiseks … aga kui lugejana järje peale ei saa, eks siis lasedki kiiruga tekstist läbi ja ei ütle mittemidagistki arukat sellesinatse asjus. Ja küllap jäi see tekst võrreldes eelnevalt loetud Boyongiga vähe liialt igavaks.

Ma Boyong - The First Emperor's Games (Broken Stars, 2019)

Lõbus lugu Hiina keisrist, kes peale riigi ühendamist otsustab puhata ning meelt lahutada arvutimängudega. Ainult et … milline arvutimäng sobiks Hiina keisrile? Erinevad (konkureerivad) hiina mõtlejate koolkonnad näevad siin võimalust oma vaadete tutvustamiseks ja toovad nüüd õukonda erinevaid (lääne päritolu) mänge – mis peaks siis nende arvates hästi mõjuma keisri mõttemaailmale. Tulemuseks on … keiserlik pettumus ja mõnelgi läheb hiinalike traditsioonide kohaselt õige haprasti.

„Li Si handed over the DVD – the demo was made in such hurry that the title of the game had to be written on the back with a permanent marker (albeit in the chancellor’s beautiful seal script). A servant took the disc and slid it into a computer whose case was decorated with golden dragons, and gently pressed the „close“ button. As the computer hummed, another servant took the opportunity to place an incense brazier next to the cooling fan, and sweet fragrance soon filled the whole great hall.
A third servant carefully wielded the mouse to begin the installation process. The whole hall waited impatiently as the computer fan sped up and hummed louder.
Five minutes later, the installation was complete. A fourth servant placed a mouse and a keyboard – wireless, nothing but the best in the palace – in a sandalwood tray and brought them to the emperor. A fifth servant knelt before the emperor – his robe was made of the same material as mousepads – and presented his broad, flat back to the throne.“ (lk 347)

Kuni viimaks üks hiinlasest start up ettevõtja teeb õukonnas oma idee slaidi esitluse, kus lubab keisrile luua kolme aasta jooksul just sellise mängu, mis tollele sobiks (sellele projektile on muidugi vaja rahasüsti). Keiser vaimustub.

Ma pole küll kunagi arvutimänge suurt mänginud ja hiina mõtlejatega pole tuttav, aga ometi on päris naljakas, kuidas keisrile teadatuntud mänge serveeritakse ja milline läbikukkumine sellele järgneb. Sest Hiina keiser – tema on samahästi kui jumala asemik Maa peal ning lihtsurelike reeglid on talle nuusata.

Muidugi, eks huumori kõrval võiks tekst mõndagi öelda hiina valitsejate mõttelaadi kohta, ja see enam nii naljakas pole. Või noh, tegemist ehk hiina autori rahvusliku eneseirooniaga, eks ole.

Cheng Jingbo - Under a Dangling Sky (Broken Stars, 2019)

Kaunis poeetiline muinasjutt teadusliku fantastika võtmes. Ehk siis kokku on segatud inglise folkloori („Jack and the Beanstalk“) ja kreeka mütoloogia (Delphinus, Arion – no nendest pole ma küll mitte midagi kuulnud). Kokku siis moodustub lugu hullust ja uudishimulikust delfiinist, kes taevasse kippus … aga taeva taga avaneb hoopis uus ilm.

Ei saa öelda, et tekst oleks kuidagi nö hiinalik, järelsõnas tunnistab autorgi, et sai inspiratsiooni David Brini mulle tundmatust loost – jällegi nagu Barnhilli puhul, tegemist on ilusa kirjandusega, mis minu maailmakorda just suurt ei kõiguta, aga noh, kogemuse mõttes loetav.

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.

“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)

Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:

„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.

K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Two (2017)

Jätkuvad seiklused sõtta uppunud endise Impeeriumi aladel ja sõbrad Loožist valmistuvad omapoolseks sõjaliseks sekkumiseks – mis Looži lihtliikmetele näib enesetapumissioonina, aga mida nad õieti teavad kõrgemate juhtide plaanidest. Sest keegi muidugi ei tea, kes tegelikult Looži juhivad.

Tegevustikku antakse edasi teatepulgana nagu esimeses osas – kui üks tegelane on oma osa täitnud (no seda siis autori arvates), võtab teatepulga üle järgmine tegelane, kel oli eelmise osa tegelasega mingi kokkupuude ning liigub edasi hoopis uutele radadele. Nii võiks eeldada, et saaks eriliselt laiaulatusliku ülevaate endise Impeeriumi oludest – toimub paras ringkäik kolgastes ja õukondades, tegevusse sekkuvad nii esimesest romaanist tuttavad kui täiesti uued tegelased (puudub küll täiesti tavalise lihtinimese pilk, kuivõrd kõik tegelased on mingil moel sõjategevusega seotud).

Seetõttu otsest peategelast ei olegi, peategelane ongi ehk Looži vandenõu, mis kogeb paremaid ja halvemaid aegu. Kui romaanide pealkirja järgi oleks vennad Belot’d justkui eriliselt esile tõstetud, siis selles osas jäävad nad õieti tahaplaanile – nad küll püüavad teineteist sõjaväljal üle trumbata (muidugi, milliste kaotuste hinnaga), aga siin esitatud tegelaste vaatepunktid puutuvad sellega kokku nö tagaplaanil, kas siis sõjakäikude jälgedes või lahingujärgselt.

Eks selline peategelase fookustamatus teeb romaani mõneti libedaks kalaks – no kellele sa õieti kaasa elad? Samas aga avaneb õige küüniline (või noh, kriitiline) vaade sõja nö heroilisuse kujutamisele; pigem on siin musta huumoriga esitatud tsiviilelanikkonna ja lihtsõdurite elamused etturitena suurte malemängijate haardes.

„Poverty. Four of Spears. Four of Stars, reversed. The Thief, reversed. Musen shivered. The Scholar. Nine of Wheels. Hope, reversed. The Angel, reversed. The Cherry Tree.
„It’s like this,“ Musen said, and his mouth was dry. „You’re going to have six months of sheer misery and lose everything, and then you’re going to die. Sorry.“
The pirate was staring at him. Musen forced a grin. „Only kidding,“ he said. „Right, Poverty. Poverty doesn’t actually mean poverty, it means a change in your fortunes. Four of Spears is someone you’re going to meet, or someone you know already who’s going to make a difference you. In this case, he’s a sort of big, noisy know-it-all who’ll probably make trouble for you, but the card’s not reversed so it’ll be finne. Four of Stars is another man you’ll have dealings with; he’s a tricky one, a good friend and a bad enemy; again, not reversed, so it’ll be all right. The Thief means you’re going to do something clever; reversed means it’s be bad news, but not necessarily for you. The Scholar, that generally means money, nice things, good stuff generally. Nine of Wheels – „ He paused. He was running out of ways of twisting the meanings while still not actually lying.
„That’s another important bloke I meet, right?“
„You’re getting the hang of this,“ Musen said. „Nine of Wheels is someone really important – at least, important to you. Could be the captain of this ship, could be the emperor, could be the girl you fall in love with. Actually, following on from the Scholar, it could well be something like that.
The pirate was frowning. „The next one’s upside down. That means it’s bad, right.“ (lk 206-207)

Kelly Barnhill – Dreadful Young Ladies (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Neli pala neidudest, kes … pole ümbritsevale maailmale just tervisliku ja ohutu mõjuga – mitte et see maailm vastukaaluks kuidagi ideaalne oleks. Nii need naised saavad oma tahtmised õige letaalselt. Küsitav on esmane moraalne tasand.

Need neli pala on kui visandid, vinjetid kurjusest. Noortele, nooruslikult (ses suhtes lähedane Barnhilli eelmisele loole). Ehk siis ilus kirjandus, mis pole minu jaoks just tingimata kõige löövam tekst, küll aga vahelduseks loetav.

Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990), tlk Edvin Hiedel.

Mis situatsioonikoomikat puudutab, siis vana hea klassika.  Stiilinäite võib rahumeeli võtta kohe päris algusest ja võib kinnitada, et sama stiilset komejanti saab nautida terve raamatu vältel ning terve trobikonna igatsorti rohkem või vähem kahtlaste tegelaste osalusel:

“Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult.

- Vabandust, ütles ta ja kergitas viisakalt lambivarju,
- minu nimi on Félix Van der Gullen.
/.../
- Kuidas te kappi sattusite?
- Ma... toast.
- Ah! Ma ei mõelnud seda!
- Ma tulin läbi akna.
/.../
- Pidage! Hüüdis Maud.
- Palun! Vastas salapärane noormees tuhvlikandu kokku lüües.
- Te ei taha ometi... pidžaama väel minu toast koridori astuda?!!
Võõras hakkas teenistusvalmilt akna poole minema.
Maud peaaegu kiljatas:
- Pidage!
/.../
- Ma jään siis siia... ütles ta ning istus lähemasse tugitooli.
/.../
- Mis te ometi mõtlete!... - Te tahate siia jääda?!... Niimoodi?! Minu tuppa?!
Võõras laksas endale nüüd juba tusaselt vastu reit:
- Ärge pahandage, palun, aga kui ma ei tohi uksest ega aknast välja minna, siis ma pean siia jääma! Seda te ei saa ühelt noormehelt isegi minu olukorras nõuda, et ta haihtuks õhku või kaoks iseendast nagu pimesoolepõletik!...”

Lisaks tihedale, erinevaid osapooli ja kokkusattumusi täis pikitud süžeele, kus ka mõrvade-mõistatuste arv ei piirdu ühega, võib lugeja nautida peakangelast, kelle muretu huumorimeel ja mõnevõrra eripärane olukord – nimelt peidab ta end rahvast täis hotellis ilma, et omaks numbrituba, avalikult kasutatavat identiteeti, raha või riideidki. Nagu arvata võib, on siin ohtralt võimalusi erinevate salaplaanide otsa koperdamiseks ning ogaraks situatsioonikoomikaks.

Ruumiliselt käib möll tänapäeva Indoneesias, ühel Bali saare lähikonnas asuvale väikesaarele (ma kahtlustan, et fiktiivsele väikesaarele sealjuures) ehitatud kuurorthotellis. Ajaliselt on raamatu originaal ilmunud 1939 ning tegevus toimub veel õndsal koloniaalajastul. Seega maksab tänapäeva lugejal kohalike elanike ja olude kohta käivat selles valguses ka võtta, et noh … etnograafilisi ja antropoloogilisi järeldusi ei maksa tegema hakata...

Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”, Post Factum (2018)

Selle kogumiku üle võib küll rõõmustada – tervelt kolm korda seitse pluss kaks laitmatut lühijuttu, milledes võib päris palju leida sellised, just psühholoogilisel tasandil olme-äratundmisi, mingid väikesed hetked või mõtted, nagu näiteks pesemata juuste ja kulunud jopega peategelase möödumine stiilselt ükskõiksest noorest ning järgnev kiire mõttekäik stiilsuse-stiilituse ja kuidas tunda end lahedana üle või siis “Kaks tassi”, mille aines on sügavale inimese sisse peidetud tabamatuses, mis ometi juhib seda, mida me teeme või siis kasvõi avalugu, mis on tervenisti dialoog ning avab ehk midagi usaldamatuse ja omaks võtmise kohta.

Ahjaa, ja küllap on paljudel juhtunud, et bussijaamas või mõnes muus kohas tänaval ilmub välja keegi, kel on ette laulda üks või teine lugu sellest, miks täiesti õnnetute asjaolude sunnil on kojusõiduks vajalik raha kaotsi läinud, kui nüüd vaid head inimesed aitaks... või kui raske on näiteks mitte laskuda viisakasse vestlusse pensionisamba pähemäärijatega? Ilmneb, et vahel võivad ka selliste asjadega hoopis kummalisemad lood olla kui esmapilgul arvaks...

Tänapäeva Eesti kuumadel teemadel piilutakse korraks ka iibeprobleemi lahendamisse, kus “heade” kavatsuse ja päriselu tehtavate korrektuuridega on lõpuks kuidas on. Tõsi küll, vähem tõsisel noodil on kaasnähuks ka ilmselt üks korralik psühhotrauma, millel pikemalt ei peatuta ei siin ega seal jutus, sest eraldi luubi all pole siiski vägivallateema, vaid olukorra absurdsus.

Rohkemates juttudes ongi lugude maailm umbes keskeale lähenevate meestegelaste jagu ja mingil hetkel sai seda ühisosa natuke üheülbalises doosis, et alatasa sarnane häda kord esimeste armastuste, kord (eks)abikaasade ja identiteedi- ning loomekriisidega. Kuid mitmekesisuse üle siiski kurtma ei pea, pigem tasub, nagu ikka, enne järgmise loo turjale kargamist väike paus pidada.

Liiatigi, viimaseks jäetud nimilugu seob kõik eelneva pealkirjaga üheks tervikuks, andes tagantjärele pisut täiendavat mõtestatust. Ka kuiva argisust ei pea kartma – seda, mis inimesel seal kahe kõrva vahel ja rinnakorvi taga toimub, seda aitavad valgustada nii suuremad seiklused, fantastilisemad elemendid kui vana hea situatsiooni(koomika/traagika). Muhedusfaktor hõljub samuti õhus.

Soojenduseks natuke "Elupäästja" algust:

/…/
“Jõudu tööle?”
“Jah.”
“Mis, sa teed nalja või?”
“Ee … ei … ei tee. Nii öeldakse.”
“Mis öeldakse? Kes ütleb?”
“Kes?”
“Kes jah! Kes?”
“Noh … inimesed. Üks ütleb, et jõudu tööle. Teine ütleb vastu, et tarvis.”
“Mis tarvis? Mis, sa mõnitad mind või?”
“E-ei … ei mõnita.”
“Hakkad lihtsalt ülbitsema või?”
/.../

Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus (2016).

Kuraditosin lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik. Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo lõpus ootab.

Leida võib palju õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike … kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.

Sest asja võlu selles seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer (filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad. Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad. Võimidagisellist.

Tsitaate võiks südamerahus võtta enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke “Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid täis maamajapidamistega).

“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“

Carl Robert Jakobson - Rõõmus laulja. Kooli lugemise raamatu wiisid. Esimene jagu. Kahe, kolme ja nelja healega laulud, laste ja segatud kooridele (1872)

Üks kahe healega viisike kevade tervituseks! Rõõmsaste! Lydia Koidula järgi!

Tulnud.

1. Nüüd õue, õue! wäljad ja metsad lehkawad! Kõik mäe kingud haljad, all õitswad maasikad! Mu süda wõidu hüüa, laul, taewa poole püüa sa linnu healega, sa linnu healega!

2. Sind päikse terad wõitnud ka mure paelte seest, so ümber õhud köitnud nii kindlat sõlmekest! Laul, üless, üless püüa, maailmal teadust hüüa: ta tulnud kewade, ta tulnud kewade!

(lk 1)

Robert Sheckley - Magic, Maples, and Maryanne (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Lihtne, aga vaimukas lugu isehakanud võlurist, kel on valida, kas jätkata maagia praktiseerimist või kogeda elus vähe huvitavamaid hetki (sest maagia ajalugu uurides on ta paratamatult tähele pannud, et võlurid pole just õnneliku isikliku saatusega mehed).

Niisiis, kauabamajas teenindajana töötav mees on avastanud, et pea igaüks võiks maagiaga tegelda ja edukalt – juhul, kui sellega mitte liigset kasu taga ajada ja oma rituaale tuleb vaid enda teada hoida (ajalugu on täis hoiatavaid näiteid võluritest, kes on kuulsuse tipul põrmu vajunud jne).

Ükskord aga proovib ta oma kaubamaja laoruumis, et kas tal õnnestuks Donna Karani jaki taasloomine … ning jäi seejärel juhatajale vahele nelja maagiliselt loodud firmajakiga. Viimaks laseb poe juhataja tal tõestada, et mees on tõepoolest võimeline maagiat kasutades midagi looma (muidugi, nagu mees teab kogemustest, oleneb see sellestki, mis tujus teispoolsuses ollakse) ning koos äripartneritega pakuvad sellele isehakanud maagile vaikse elukoha linnalähedases majas, kus see saaks omaette praktiseerida ja mis iganes ka õnnestuks teispoolsuse abil saada – müügitulud jaguneksid pooleks võluri ja partnerite grupi vahel.

Aga nagu ikka, siis sekkub kogemata kombel tegevusse naine, kes paneb maagil mõtted … vähe teistmoodi jooksma. Ja teispoolsusel … on omad nõuded.

Nagu öeldud, tegu pole eksperimentaalse loomega, Sheckley veeretab mõnusat jutuvestmist, mille tulemuseks olev puänt peaks ka lugejaid rõõmustada.  Ja noh, autor oma leebel moel ei peta meid.

ulmekirjanduse baas

Joe Haldeman – Angel of Light (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)

Tõeline vanakooliulme – ehk siis nägemus Ameerika tulevikust ja loost vilksab koguni läbi tulnukas Arktuuruselt. Muidugi, loo intriig seisnebki ühes häbitu kaanepildiga ulmeajakirja olemasolus, mis on ilmunud juba 1944. aastal, seega võiks tegu olla autori austusavaldusega vanakooliulmele.

Tuleviku Ameerikas on valitsev krislami („chrislam“) nimeline usk, mis on siis segu – eksole – kristlusest ja islamist. Igal juhul pole tegu just vabameelse usutunnistusega. Ühel pereisal on jõulude lähenedes probleem, et tal pole lastele (lubatud on mitmenaisepidamine) jõuludeks midagi kinkida. Ta otsustab sorida vanaisa keldrisse topitud asjade hulgas ning avastab sealt vulgaarse kaanepildiga raamatu (nagu hiljem selgub, on tegu ajakirjaga): Thrilling Wonder Stories, 1944. suve väljaanne. Kaanel on mees, kes hoiab embuses väljakutsuvalt riietatud naist, tagaplaanil märatseb miski elukas (tegemist ongi reaalse kaanekujundusega, nagu näha postituse avapildist).

Ainuüksi niisuguse paljastava kaanepildi tõttu peaks trükise hävitama (nagu seda tehti massiliselt siis, kui krislam lõplikult kinnistus), aga ta otsustab selle siiski turule viia (sest vanaislamis olid siiski mitmed vabadused, mille puhul silmi kinni pigistati), kus ehk valgenahalised ostaksid selle nilbuse. Ühtlasi loeb ta trükisest mitmeid lugusid, mis on, noh, tema meelest veidrad.

Kuid turul tunneb ajakirja vastu huvi hoopis külaline Arktuuruselt, selline … kuuejalgne olend. Miks … no ikka ajaloolistel põhjustel.

Et siis niisugune vanamoodsa meeleoluga lugu. Natuke kahtlane on, kas praegusel kümnendil niisugune kergelt üheplaaniline lugu parimate ulmeantoloogiasse enam valitaks (kuid eks nüüdki ilmu võltsretroulme kogumikke), aga eks see ole märk tollasest asjade seisust. Ja eks niisugune tuntud autor nagu Haldeman võib endale lubada selliseid kergeid meelisklusi. Eks see maailm ole mõneti düstoopiline, võiks rääkida tehnilise progressi degenereerumisest. Plusspunktid siiski selle tubli arktuuruslase eest.

ulmekirjanduse baas

Emelie Schepp “Delta-väljakutse” (Hea Lugu, 2018), tlk Ruth Laidmets

Tegemist on tempoka, situatsioonikrimiga (mõtlesin just ise välja, aga no ses mõttes, et rõhk on selles, et kari inimesi teeb pidevalt siin-seal midagi, lugeja saab pidevalt killukesi ja siis asjad on kenasti ajastatud ja ...). Filosoofilisemat laadi küsimused või mingi konkreetse psühholoogilise või ühiskondliku nähtuse luubi alla võtmine ei tundu olevat eesmärgiks, kuid see-eest on juhtum kenasti reeglitekohaselt üles seatud nii, et peapaha on enamvähem algusest peale olemas ja mõned vihjedki, leiab ka kahtlase moega tegelasi ning üksikasjad ja asjaolud kooruvad siis järgemööda.

Samaaegselt on võimalik jälgida nii ametlikku juurdluse käiku kui ka riburadapidi kaadreid ja sissevaateid hulga tsiviiltegelaste tegemistesse. episoodi (tahtmatult on tunne nagu loeks mõne meerikamaa telesarja ühte episoodi, tegemist siis Jana Berzeliuse sarja kolmanda raamatuga) peakangelaseks on endine kirurg, nüüdne kiirabiõde ja rahustisõltlane, kelle lugu avaneb paralleelselt jahiga jäsemeid ja muud otsast rappiva sarimõrvarile.

Sarja läbiv peakangelane on proküroriametit pidav pahapepu Jana Berzelius, kelle minevik hõlmab üksjagu musta saatust, mis olevikus tähendab palgamõrtsukalikku emotsioonitust ja võitlus- jms oskusi ning tutvusi ja asjaajamisi, millega mehkeldamine peab otseloomulikult jääma saladuseks asjaosaliste ja lugejate vahel, sest me keegi ei taha tema karjääri rikkuda, eksju? Ning kuna tegu on hoolikalt ajastatud situatsioonilise mosaiigiga, siis puutuvad Jana eraasjad ja kaasnevad pahapepukaadrid lõpuks ka episoodijuhtumi lõpplahendusse.

Olgu öeldud, et hoolimata kohustuslikust lihunik-sarimõrvarist, jääb tolle kordasaadetu kirjeldamine siiski pigem üldsõnaliseks. Eraldi pingutust või fookust ei ole pandud sünguse lugejale nahavahele sihtimisele või julmuse või õuduse vms analüüsimisele. Ma oletan, et nordic noir on oma parimas esituses ikka oluliselt rohkem räigusele orienteeritud?

Leiab ka pisut olme-elu, kuid seda küll pigem napilt ja valdavalt ikka loo edenemise teenistuses – õdukrimilikku naudiskelu ei maksa hoolimata õuduse pehmusest siit ka oodata. See-eest on Janal aga austaja, kes parima lemberomaanitraditsiooni kohaselt ülimat järjekindlust ja mõistmist harrastab ning peakangelanna, kummaline küll, avastab üllatusega end teatavat soosivat suhtumist üles näitamas.

Ühesõnaga, kiire ajaviide, mis ajutööd ei nõua; klappima pandud supp juba äraproovitud koostisosadest, mida eraldi lahti valgustada pole vaja, kuid mis seetõttu ei avarda väga ka horisondti mõtet või kasvõi olmeküsimusi. Selles mõttes selline mehaaniline ja prentesioonitu lugemine žanrisõpradele, vast. Ei tunne, et ka Norrköpingi kohta ülearu teada oleks saanud või kiirabi töö osas just sügavuti targem oleks.


Autor ise peaks aga maikuus ka festivalil HeadRead üles astuma.

Robert A. Heinlein – Topeltstaar (2019)

Peale Buckell-Bacigalupi kogumikku mõjub Heinleini romaan üpris vanamoodsalt. Või noh, klassikalise poistekirjandusena, sest nüüdisaegses mõistes on tegu vähe campilaadse kirjatükiga, mida on keeruline tõsiselt lugeda. Karakterid kui sellised ei eksisteeri, on tüübid, vastavalt siis positiivsed või negatiivsed, ning (minu meelest) vastavalt kirjutamisaegsetele põnevuskirjanduse klišeedele. Tekstis on õieti vaid üks naisest kõrvaltegelane, ja noh, on selline „paratamatult kangelase võlude otsa sattuja“. See on parimal juhul halenaljakas.

Olen ka varem Heinleini tõlkeid lugenud ja ausalt öeldes ei suuda neis leida midagi muud kui teatud retospektiivset, ma ei tea, tähist. Ma saan aru, et inimesed, kes tutvusid ulmega eelmisel aastatuhandel, võivad selles leida kirjanduslikku väärtust, aga sel aastatuhandel ulmega lugemisega alustanud … mida neile selline lihtsakoeline tekst ütleks? Sarnane elamus nagu Hamiltoni „Tähekuningad“ või Hubbardi „Võitlustanner Maa“? Küllap siin räägib nüüd minus see rahulolematus nii lihtsakoelise kirjanduse millegi olulisena reklaamises; küsimus pole selles retrotulevikutehnikas, vaid ikka nõrgas karakteriloomes, kui tegelased käituvad nagu ameerika poisteromaanides, siis … lugejana paneb see kukalt kratsima ja tekitab mõneti piinlikkust.

Ses suhtes tekib huvitav paralleel hiljuti loetud Strugatskite „Tagasitulekuga“ – see on üldtoonilt veelgi lapsikum kui Heinleini romaan, aga samas on lõike, mis panevad lugejale ühe tugeva reaalsuslitaka näkku. Eks see Orpheuse Raamatukogu lugemine on paras bipolaarne elamus – ühelt poolt värske ja huvitav ulme nagu Buckell-Bacigalupi, teiselt poolt veidrana mõjuv ulmeklassika nagu see Heinleini romaan või Zelazny „Varjude Jack“. Või oleneb kõik ikkagi lugemisaegsest tujust, sest potentsiaalne vihaobjekt „Kraken ärkab“ osutus hoopiski heaks meelelahutuseks. Saa nüüd aru.

ulmekirjanduse baas

Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Steve Rasnic Tem - Ten Things I Know About the Wizard (The Mammoth Book of Dark Magic, 2013)

Kole lugu sellest, milliseks õudseks kogemuseks võib olla armastada võluri tütart. Tütar võib iseenesest meeleliselt põnev olla, aga kui viimaks võimaliku äiapapaga kohtuda … võivad mõnedki perspektiivid lõplikult paigast nihkuda.

Sest võlur, tema tahab kõike kontrollida (isegi kui tal oma asjadega on paganama palju tegemist). Ka seda, milline tema meelest peaks tütar olema – mis ei pruugi just vastata armunud noormehe visioonile oma võimalikust kõige kallimast.

Juttu võib lugeda musta huumori võtmes, mis lõppeb õige freudistlikus õudusunenäos, kus maailm laguneb ja taasluuakse. Nagu ikka. Võeh.

Patrick Roscoe - The Tattoo Artist (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Kuhugi tänapäeva Põhja-Aafrikasse peituv lugu noormehest, kes soovib ilmatuma healt tätoveerijalt niisugust tätoveeringut, mida kellelgi teisel ilmas pole. Selle kunstniku leidmine oma kodulinnast on paras ettevõtmine (teadagi, tegu ikkagi ekstsentrikuga), kunstnik on peitunud ega hooli võimalikest klientidest või tuntusest. Peategelane viimaks siiski leiab ta ning palub temalt südame kohale tätoveerida midagi sellest, mis oleks vaid talle omane. Tätoveerija uimastab mehe ja teeb oma töö. Tulemus on muidugi vapustav, see tekitab vaatajates … erinevaid ihasid. Kuid aastate möödudes …

Aastate möödudes ma ka vist ei oskaks öelda, kas sellel jutul võiks olla sügavam eesmärk kui luuleliselt ilus olla. Jajah, igaüks on oma saatuse sepp ja kes teisele auku kaevab ning rääkida võiks Faustistki, ag noh, see draama ei käivitu minu jaoks just võimsa põrinaga. Eks muidugi eksootiline keskkond on niisamuti huvitav, küllap oli see vajalik, et olukorra fantastilisust kergemini lugejasse laadida; kuid samas võinuks tekst toimida ka angloameerika keskkonnas.

Et jah, minule tundmatu autori võrdlemisi ebamäärane tekst.

Liu Cixin - The Circle (Invisible Planets, 2017)

Tekst on õieti osa Cixini ilmakuulsa (no kuulge, koguni Barack Obama kiitis seda) triloogia avaraamatust (mille pealkiri on siis … ?), aga on tõepoolest ka niimoodi eraldivõetuna ootamatult mõnuga loetav.

Tekst algab kui Hiina ajalooline jura matemaatikast, aga pöörab siis õige fantasyks kätte, kui matemaatik leiab, et jumalad on kirjutanud surematuse seletuse Archimedese konstanti (seda küll vaevalt Hiinas niimoodi tunti) numbrijadasse – tuleb vaid välja arvutada küllalt pikk jada. Kahe aastaga on ta suuteline arvutama sada numbrit peale koma; aga kui ta seda konstandi-mõtet surematust ihkavale keisrile jagab, siis see nõuab viie aastaga kümme tuhat numbrikohta kätte saada. Või muidu, eksole.

Matemaatik leiab lahenduse – on vaja kolme miljonit sõdurit, kes musta ja valge signaallipuga lehvitades annaks talle arvutusvõimsuse (ehk siis stiilis 1001110011010001110000 jne). Keiser nõustub sellise plaaniga, ja tõepoolest, matemaatikul õnnestub sõdurid lippe õieti lehvitama. Kuid et keisri armeest on suurem osa kaasatud Archimedese konstandi arvutamisse, siis see teeb riigi mõneti haavatavaks.

Ehk siis võluvalt jabur lugu inimkompuutri loomisest ja kasutamisest, seda küll vägagi hiinalikus soustis (no mis saatus seda matemaatikut ootas, eksole). Tõsi küll, tegelikult on matemaatikul hoopis omad ülesanded, mida selle inimraaliga peale hakata … mis ka õnnestub. Grandioosne pettus, mille mõtte- ja inimskaala on enam kui muljetavaldav.

John Crowley – Flint and Mirror (The Book of Magic, 2018)

Iirlased ja inglased, neil on üksteisega pikk ja vaevaline ajalugu. See lugu räägib ühe iiri klanni salasepitsusest, kuidas 16. sajandil uuesti iirlaste ülemvõim omal maal taastada – seda siis paganlike jõudude ja ühe iiri poisi abil, kes antakse (pantvangina?) inglise lordi kasvatada. Inglaste plaan on poisist kasvatada kroonitruu iirlasest ülik; iirlaste idee on peaaegu sama … ainult edasiarendusega. Et tulevikus saaks poisist inglaste üllitatud juhiks (paberitega lordiks) ja siis! Ja siis oleks kindlam inglaste vastu astuda. Mitte et poisil sellest algselt aimugi oleks.

Mõlemad pooled kasutavad poisi üle mõjuvõim hoidmiseks oma maagiat (mis on pealkirjas välja toodud), ja noh, selle tulemuseks ongi siis isemoodi süntees. Mis tingimata ei tähenda Iirimaa saatuse asjus patiseisu.

Teine lugu siit antoloogiast, mis on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Tekst on ehk rammusam kui Nixi lugu, aga erilisi vaimustusoigeid just esile ei kutsu. Küllap oleks kasuks Iiri ajaloo parem tundmine. Kui seni on tundunud, et antoloogias avaldatud tekstid on kuidagi … hajevil, teravuseta, siis seniloetud lugudest on see vast tummiseim tekst. Loodetavasti eksin, lihtsalt „The Book of Swords“ oli kuidagi elavam.

Kelly Barnhill - The Dead Boy's Last Poem (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Ood … armastusest kui kultuurilisest konstruktsioonist. Poiss ja tüdruk on teineteisest sisse võetud. Nad nimetavad seda armastuseks. Poiss luuletab ja tüdruk on vaimustunud. Poiss on enda meelest kõva luuletaja. Tüdruku emale selline noorte kiindumus ei meeldi. Noor poiss sureb ja kurvale tüdrukule saadetakse ta luuletuste käsikirjahunnikud. Tuhanded paberilehed. Tüdruk ehitab oma tuppa kirest andumise muuseumi. Paberilehed tsiteerivad armastusluuletusi.

Kuni ühel päeval on ta kohanud
järgmist noormeest ja hüppab tema küüti. Kodus pesitsevad luuletused hulluvad mahajäetusest ja teevad ühe meeleheitlikumaid tegusid neiu tähelepanu köitmiseks. Tüdruk aga tahab uue noormehega sõbrustada. Kuid midagi peab tegema nende tüütute luuletustega.

Võib ette kujutleda, millise muigega suunurgas autor seda teksti kirjutas, kõik need nooruspõlve oh kui võimsad tundepuhangud ja nii edasi. Lugu kui jaapani animafilm. Veidi meenub selle teksti puhul Kelly Linki "The Wrong Grave", kus luulepoiss ise ... satub muusa hauda külastades veidi hädisesse olukorda.

Garth Nix - The Staff in the Stone (The Book of Magic, 2018)

Loo intriigi lahendusest ma lõpuks ei saanudki aru, või siis oligi see niivõrd … lihtne. Võibolla, aga kuidagi raske uskuda.

Kolme küla kokkupuutepunktis asub üks iidvana kummaline kivisammas ja ühel hommikul avastavad lapsed, et sinna on torgatud võitluskepp (ing k. „staff“). Inimesed on muidugi hämmastunud ja kutsuvad kohale külade lähedale elutsema asunud arvatava võluri. Mees kiirustab kohale, läheb hirmust kaameks ja käseb kõigil pimeduse saabudes kodudesse varjuda – arvatav võlur teab, et see kivimoodustis võib tegelikult üks iidne kiviolend olla ja et selles nüüd niisugune müstiline kepp turritab … see ajab hirmsatel olenditel hambad irevile. Ta lubab jääda hommikuni sinna valvesse ning küladest loodetavasti selle peletisliku eemale hoida.

Öö saabudes … need tumedad jõud tulevadki, üks hullem kui teine. Võlur püsib kangelaslikult kivivalves, kuniks …

Eks lõpuks selgub, miks selle müstilise kiviga nii käituti. Lool on päris võluv maailm ja tegelasedki on kenasti välja joonistatud, aga ma suurt siiski ei mõistnud konflikti erilisust. Mis tekitab minus küsimuse, et kui selline tavaline lugu on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude kogumikku, siis … ei saa käesolev antoloogia just eriliselt kõrgetasemeline olla.

Svjatoslav Loginov – Roheline kuppel. Tule tagasi Sorrentosse (Maagia, 2019)

Kogumiku koostaja lubab, et Skarabeus kirjastab järgmisena Loginovi tõlkekogu. Nende kahe loo lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et see tulevane valikkogu võiks olla täiesti loetav: kui sealt on oodata samalaadset traditsioonilist ja küllaltki vaimukat teksti.

„Roheline kuppel“ on kelmilugu mehest, kes otsustab röövida planeeti, mis on eakate kriminaalide nö vanadekodu – kindlasti on seal tallel nii mõndagi väärtuslikku. Plaan on enamvähem selline, et kõigepealt kohaneme olukorraga ja siis vaatame edasi, mis saab, ja kohaneme olukorraga; täpset planeerimist pole vaja luua, seda ei saa niikuinii ellu viia. Nii juhtubki, et noosiga põgenedes avastab ta endas hoopis midagi uut (seda küll raamatukoguhoidjate abil). Lugu siis neile, kes austavad Stanislaw Lemi ja Robert Sheckley koomilisi seikluslugusid.

„Tule tagasi Sorrentosse“ on kokkupuutest võõrtsivilisatsiooniga, ainult et … veidi nihkes. Itaalia vanapoiss elab oma rutiinset elu, kui korraga kaaperdavad kuskilt saabuvad tulnukad televisiooni- ja raadiokanalid, et teavitada maalasi oma edasistest plaanidest – orjastada või hävitada kõik inimesed. Oleks justkui nali, aga et aeg läheb edasi ja ähvardused jätkuvad ning tulnukad peaks kohe pärale jõudma, siis muutub olukord vanapoisile õige tüütuks. Kuid viimaks kuuleb ta linnavalitsuse ametnikult, et maalastel on plaanid, kuidas võimalikele tulnukatele vastu astuda. Forza Italia ja nii edasi. Eks see tekst on eelkõige ettevalmistus puändiks, ja noh, omal moel on see vaimukas.

ulmekirjanduse baas: Roheline kuppel / Tule tagasi Sorrentosse

Maria Galina – Pööripäev (Maagia, 2019)

Päris hea lugu tüdrukust, kes elab maailmas, kus lisaks inimestele on intelligentseteks olenditeks hülged (või noh, teatud mõttes libahülged, kuna neil on võime esile kutsuda inimeste väljanägemist (või siis hoopis libainimesed?)). Elka (ehk Elektra) elab kuskil rannakülas ning võtab äkitselt pähe, et tema seemendajaks on maad valitsev hertsog. Selline jutt viibki selleni, et saabuvad hertsogi saadikud ja võtavad neiu pealinna kaasa.

Seal teda koheldaksegi kui hertsogi vanemat tütart … kuni ühel hetkel saabuvad hüljeste saadikud, kes soovivad taastada lepingu inimsooga (kahe rassi suhted on muutunud vägagi pingeliseks, kuna mõlemad konkureerivad kalavarudele) ning selle pitseerimiseks peaks hertsogi uus tütar abielluma ühe hülgeülikuga (sellesama hülge päästis kord Elja, peites teda rannarahva eest). Lepingust oleks kasu kõigile ja Elkagi pole nii väga vastu niisugusele pitseerimisele (kuivõrd hülgeülik on päris kompu) … kuid hertsogil on pikemaajalised (jemisinlikud) plaanid, mida selle sohitütrega peale hakata (õigemini küll kasutada).

Noh, tavamõistes päris jabur lugu, ent väga hea karakteriloomega ning esitab üksikisiku õnne asjus päris huvitavaid küsimusi. Hertsog on sitapea, aga … kelle nimel? Eks peaks välja uurima, miks on eri kultuurides hülged sedavõrd populaarsed ebardid – kas asi on nende … silmades ja hääles ja kahepaiksuses?

„Kui iidsetele jõududele astub vastu poliitika, jäävad iidsed jõud lolli ossa, Elja.“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas 

Leonid Kaganov – Mul veab. Maagia (Maagia, 2019)

Kaganovi mõlemad lood on õige tumeda meeleoluga. „Mul veab“ jutustab juhtumist, kui leiutatakse võimalus ajarännuks, aga ainult tulevikku. Noh, tulevik on teadagi helgem kui olevik, tulemuseks on siis … ühiskondlik kaos. Aga need, kes tulevikku hüppasid, kohtavad seal seda maailma, mis tekkis olevikus ühiskondliku kaose järel. Ehk siis tulemuseks on … õige jõhker pettumus: tühjale kohale ei tekigi eimillestki paleed.

„Tõmbasin jopehõlmad koomale: käre külm kippus kallale. Ja siis ma taipasin – see on kõik. Lõpp. Aasta kolm tuhat – see on juba väga kaugel. Tagasiteed pole, aga edasi läheb ainult hullemaks.
Kuid ikkagi tuleb minna edasi, sest siin ootab hukk. Mida te ometi teinud olete, litapojad? Eraldusite, jooksite õnne otsima ja igaüks lootis, et tema eest mõeldakse, otsustatakse, organiseeritakse? Kas uskusite vanaisade jutte, et ees ootab paradiis? Kes jäid, elasid oma elu ausalt lõpuni ja surid. Või siis läksid kusagile mujale. Kuid meie sööstsime kaugesse tulevikku nagu kuurorti, ei võtnud midagi kaasa, ei mõelnud läbi sidet ega varuvarianti – lootsime, et selles kuurordis on kõik mugavused.“ („Mul veab“, lk 120-121)

Kogumiku nimilugu on aga … maha viksitud „Saladusliku tsaari“ maailmast; ma nüüd ei julgegi saladust välja rääkida. Igal juhul, siin tekstis on maailm uppi läinud sellest, kui üks arvutfriigist ameeriklane avaldas loitsu, mile abil saab pahasid inimesi tappa (selleks tuleb tseremoonia käigus muuhulgas avaldada isikuandmeid). Loitsu avaldamise tulemuseks on üleilmne tapatalg ja ellujääjate totaalne usaldamatus kaaslaste vastu – kes teab, ehk tema on järgmine, kes loitsu abil tellitud välgulöögi läbi tuhastatakse. Aga loo peategelane, tema teab, mis neid välgulööke tegelikult põhjustab. Muidugi … tarkpead ei meeldi kellelegi.

Kui „Mul veab“ on igati okei ajarännulugu, siis „Maagia“ on päris hea visioon tuksikeeratud maailmast, kus võitluses terrorismiga võeti kasutusele niisugused tehnoloogilised lahendused, mis aga andsid valusa vastulöögi. Autor viskab muuhulgas õige piraka kivi ameeriklaste kapsaaeda, kuivõrd nemad tehnoloogia leiutasid.

ulmekirjanduse baas: "Mul veab" / "Maagia"