Ida Vavulina - Luulelised mõtisklused (2026)

 

Pealkiri ütleb kenasti ära, millega on siin raamatus tegemist; kuid mõtisklused võivad olla ka õige hoogsad ning mängulisedki. Tavamõistes on seda kõike keeruline pidada klassikaliseks luuleks (eks autor soovitab tagakaanel oma tekste kasutada muuhulgas laulutekstidena); küll aga on huvitav jälgida, mida kõike võib autor kokku kirjutada. Allpool toodud näited on lühematest tekstidest, autor võib muidu vabalt kaks lehekülge kokku kirjutada - ja ikka üsna üllatavate käikudega.

Mõnelgi puhul tundub tegemist olevat nö tähtpäevaloomega, mis siis mõeldud seltskonnas erinevatel üritustel ette lugemiseks. Tekstid pole kuidagi dateeritud, aga aimata võib, et tekste on kirjutatud ikka aastakümnete jooksul.

Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu on ulatanud oma käe raamatu avaldamiseks ja nagu ikka, kujundus on painavalt halb. Arial Bold sobib korteriühistu mingite teadete trükkimiseks, mitte ilukirjanduse avaldamiseks.

MA LÜKKAN LUND

Meil labidad, lumi ja hanged

on meelel ja keelel sel talvel.

Ülevalt lund aina langeb.

Meil olla on vaja nüüd valvel.

Iga päev, iga õhtune tund

ma lükkan lund, lund, lund.

Saan punased põsed, energiavopsu,

värsket õhku hingata väsinud kopsu.

Raske koorma all katus ägab me majal,

jäised purikad räästa all rippu.

Ma hommikul vara teed jalgele ajan,

pärast tööd tõusen elamu tippu.

Kõik toimivad nii, kel on olemas majad,

sest lund lükata lihtsalt on vaja.

(lk 81)

 

KOGEMUSTE KOGUMINE

Kuidas küllust kasvatada,

ettevõtlust alustada?

Mu arunatukene auramas on ajust,

ja vaprus vargsi varrukasse vajub.

Et ma enam tegutseda oska

ja ei leia kohta, kust saab lahendusi osta?

Kui tekib arendamisisu,

siis õpin tundma teema sisu.

Kogemuste kogumine,

apsukeste kogemine

lahendavad ülesanded.

Pea laekuvad ka ülekanded.

(lk 116)

 

MUHK

Kui sa reha peale astud,

on tähtis meelest lastud.

On tänuväärselt hea,

et varrega said vastu pead!

Nüüd mõtle vaid, et mille eest!

Siis pööra ära tuldud teelt!

Ainult sinust sõltub suuresti,

kas soovid muhku uuesti.

Rehavars oli märgiks vaid,

et ei soovinud sa pai!

(lk 173)

Lüüli Suuk - Silma alt ära (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hoogsalt esoteeriline põnevuslugu ühest tundmatust artefaktist, mis lammutustööde käigus leitakse ühelt ehitusplatsilt. Jama küll, jälle ehitus seisma, sest ülikooli inimesed tahavad seda põhjalikult uurida. Aga … on teisigi huvilisi.

Tõesti sirgjooneline lugu, seda küll väikeste kõrvalepõigetega varasemasse aega, mil selle artefaktiga samuti saladuslikku jamamist. Võiks öelda, et filmilik lugu, igal juhul on päris hästi ette kujutatav see möll talvises Tallinnas - nojah, selleks on muidugi vaja palju lund, mis võiks osutuda filmimisel takistuseks. Peamised tegelased just karakteriteks ei osutu, aga tüüpidena kannaks lühifilmi välja küll.

Eveliis Padar - Üle Toome ja veel veidi (2025)

 

Kuigi luulekogu alustades tundub sind tabavat ülevoolav palang Tartu linna asjus (mis ehk mõneti väsitavgi), siis tegelikult on raamatu sügavam alltoon sensuaalne ja sellena pulbitsev. Aga ka muidugi Tartust, kõigist neist tuntud või salapärastest kohtadest ja nurgatagustest.

mina olen see, kelle sees

voolab kirg - nagu väävlijõgi

nagu sulakuld, nagu meri

mille allhoovused kisuvad kaasa

ka kõige ettevaatlikumad

leiguse patt on mulle võõras

ma ei ütle su nime

vaid uuristan selle pinnasesse

Kvissentalist Idaringini

kaldal kõndides saad aru

tagasiteed enam ei ole

su savisest hingest

on voolitud anum

põletusahjus oled küpsenud

mu vormiks, kujuks ja servadeks

kui palju õunapuid

selle kütmiseks langes

ei küsinud sa kunagi

mis maksavad mu leegid -

aga kõik, mis elab, maksab

ja nüüd maksad sina ka

ei mahu ma piaali ega vanni

loksun ja mäslen su sees

kuni sa puruned

ja mina valgun

mööda

maailma

laiali 

(lk 41)

vaata, see meie armastus

või tunne või miski

on nagu metsik õunapuu

mis igal kevadel oma õied

vastu kõiki me ootusi

hoolimata öökülmadest

ikka vahtu lööb

(lk 58)

Mariita Vogt - Saladused, mis end paljastavad (2026)

 

Raamatut võiks õigemini pidada sissejuhatuseks sellesse maailma; romaan see küll pole, pigem jutustus.

Juhtub dramaatiline sündmus, mille järel tutvuvad peategelased. Raamatu lõpus saab teada, mille poolest see maailm õieti eriline on ning millist rolli võivad peategelased selles edaspidi kanda. Maailma on nö kõrgfantaasia laadis, tõsi küll, peol esineb bänd ning tulesüütamiseks kasutatakse ajalehti. Aga nagu selgub, on taustal toimimas vägagi maagiline süsteem - aga sellest rohkem siis järgmises raamatus? Tekst on pigem YA oma peategelaste ja nende mõnetise naiivsuse tõttu.

Kui mul oleks võimalik soovitada autorile üht stilistilist asja, siis ehk pole mõtet lauseid tihti alustada “ma-mina-minu”, seda saab teha ökonoomsemalt, mille järel ehk tekst oleks parem. Tõsi küll, peale esimest kolmandikku see nagu kadus mu lugemiskogemusest - äkki see markeeriski tegelaste sisekõnede kaudu nende arengut? See oleks juba stiilne.

Kui eelnev tekst näib kriitiline, siis fantaasiakirjanduse austajana tahaks ehk küll pihta saada, kuhu autor õieti suunduda tahab; praegune raamat on ehk kõige rohkem pool võrrandist.

Ja kui nüüd lugesin Trekseki blogist, et autor on alles kuuenda (või nüüdseks seitsmenda?) klassi õpilane, siis vajus küll suu ammuli … (ja ma väga loodan, et siin pole kasutatud tehispläusti abi).

trekseki lugemisblogi

Louis-Ferdinand Céline - Semmelweis (2026)

 

Nagu järelsõnas lubatakse, on seda teksti tõepoolest mõneti keeruline määratleda - kirjutatud küll doktoritööna, aga pigem võitlev essee inimliku lolluse ja väikluse asjus. Ehk siis ungari arsti Semmelweisi elulugu - kes avastab sünnitushaiglas töötades, et käte pesemine päästab elusid. Kui üliõpilased on samal või eelmisel päeval laipa lõikunud ning seejärel sünnitushaiglas sünnitajaid uurinud, on tulemuseks tihti “lapsevoodi palavik” oma fataalse lõpuga. Aga kui enne sünnitajate juurde minekut käsi kloorlubja lahusega puhastada, oli tollastel sünnitajatel mõningane võimalus seda haigust vältida ning sellega oma ellujäämisvõimalusi suurendada.

Aga Semmelweis … tema pole mingi suhtleja või enesemüüja, tema ei hoia mokka maas, mis viis paratamatult konfliktidele ning tema soovitusi ei usutud. Ei Austrias, ei Ungaris ega mujal Euroopas. Tulemuseks on üks piinatud geeniuse lugu oma traagilise lõpuga.

Tulemuseks on ka üks prantslaslik tekst, kus teksti ilu ja mõtete poosi esitamisega ilmtingimata ajaloolist tõde ei taotleta; küll aga saab kogeda autorile sobivat emotsionaalset maastikku ja tema uskumuste stiilset väljendust. See essee on tõepoolest ühtmoodi Semmelweisist kui Celine’i võimalikest tõekspidamistest; eks see tuletab meelde, miks viimastel aastakümnetel ei leia kuidagi kontakti prantsuse ilukirjandusega, mis tundub kuidagi ülimalt epateeriv ja enesearmastajalik. Ühelt poolt on huvitav jälgida Celine’i kõrgelennulist arutelu ungarlase kaasajast (no võrreldes kasvõi Pirogovi mälestustega, mis on Semmelweisi omadest paar aastakümmet varasemad), teiselt poolt … see teenib Celine’i loomisrõõmu - millele vastukaaluks on raamatu lõpus loetav ungari meditsiiniloolase mõningad parandused prantslase liialt lennuka fantaasialennu asjus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

R.J. Palacio: Ime

Kui seda raamatut esimest korda lugesin, olin parasjagu oma eluga sellises kohas, kus jube palju läks täkkesse, haakis ja ma mõtlesin: "Imeline raamat!"

Nüüd olen natuke teistsuguses kohas ning mõtlen, et lõpp on ikka LIIGA õnnelik, elus küll sedasi ei lähe. Veits ülekeeratud on see kruvi ning mõned vihjed heale Jumalale või kõike tasakaalus hoidvale Universumile, kes mitmes eluteemas täringuga ainult ühtesid veeretanud Augustile andis imetoreda perekonna ja mõned oivalised sõbrad, käisid mulle seekord oluliselt pinda.

Ent põhimõte meeldib mulle ikkagi. 
Et kuitahes võikad on su sünnipärased traumad, ikkagi võid sa olla õnnelik - ning lahke olemine on hea tee õnnelik olemiseks. Kõik, kes on lahked, on kohe rõõmsamad ja eluga rohkem rahul!

Enamiku raamatute puhul ma kas ei salli tagakaanel asuvat teksti või on see mulle ükskõik. Ent "Ime" tagakaanel on kirjas: "Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem." 
Mis ongi kõik, mida on raamatut "kas võtan või jätan" liigitamiseks vaja teada. 

Lugu Augusti, üksteist aastat vana, esimesest tavakooli-aastast (enne oli ta koduõppel) jutustatakse erinevatest vaatepunktidest. August ise saab muidugi kõige rohkem ruumi ja tema on ka ainus, kelle silmade läbi nähakse korduvalt. Tal on vist kolm tekstiosa? Või isegi neli? 

Teised vaatepunktitegelased on kõik samuti lapsed või lapse-noorukiea vahel. Augusti sõber ja Augusti teine sõber, Augusti õde, õe sõber, õe kavaler (mitte selles järjekorras). 

Nad annavad elusa ja südantlõhestava pildi. Mitte kellelgi neist ei ole elu kerge - väga väga väheste inimeste oma on. Pole kindel, kas selliseid üldse leidub. 

Ajuti valdab kõiki peale Augusti süütunne selle pärast, et kuitahes rõve neil on, Augustil on hullem. Mis ei muuda, et endal on ikka sama rõve olla, ainult et siis on veel süütunne ka ära hallata. 

Kõigil on raske.

Raamatu viimane osa on erinevate inimeste poolt postkaardiga oma õpetajale saadetud motod. (See oli nende suvine koolivaheaja-ülesanne. Saata õpetajale mõni "ettekirjutus" - niimoodi on "moto" tõlgitud.) 
Kõige-kõige viimane on Augusti saadetu: "Kõik maailma inimesed peavad vähemalt kord elus püsti seisva publiku kiiduavalduse osaliseks saama, sest me kõik saame maailmast võitu."

Loe mind
Liisbet Palm, 13-aastane

Triinu raamatublogi

Lugemissoovituse blog

Blogistaja

Loeme ja kirjutame

Mida Heli luges

Juuli raamaturiiul

Lugemiselamusi

Loteriis varem

Kirjakoi

Video ERRis

Deborah Levy: Mees, kes nägi kõike

Kui mul küsitaks, millest see raamat räägib, jääksin jänni. Saaksin öeldud, et tegevus toimub kahes ajas, peamiselt Ida-Saksamaal eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus ja 2016 aasta paiku ühes Inglise haiglas.(Või noh, seal toimub asju, aga pool ajast peategelane meenutab, mälestused ja reaalsus põimuvad.)

Õigemini, tegelikult põimuvad mälestused ja reaalsus ka romaani esimeses pooles, ent sellest on üsna vähe märke. Mõned on, nende põhjal võiks nagu oletada maagilist realismi - aga midagi on nihkes. Veidrad värgid ei ole kuidagi raamatu sündmustikuga seotud, vaid kukuvad täiesti suvaliselt suvalisse kohta, tunne on umbes sama, nagu oliivi kohupiimatordi pealt leides.

See pole isegi mitte keskel, vaid mingis täiesti suvalises kohas. 

Oliivi puhul arvaksin, et on kuidagi kukkunud, aga raamatus on autor kaalutletult selle veidruse sinna kirjutanud. 

Miks?

Noh, saab selgeks, miks.

Aga millest raamat ikkagi räägib?

Võibolla ilusa inimese (mehe) elusaatusest ja vananemisest?

Võibolla sellest, et inimese elus loevad tõeliselt tugevad tunded? Eriti armumised? Et just need jätavad jälje?

Võibolla sellest, et suhted on alati segased, olgu need peresuhted, armusuhted, sõprussuhted, või midagi neljandat ja viiendatki? Et kunagi ei ole need selged ja ühesed, sest inimene üksi ja omaettegi pole selge ja ühene, tema suhted teiste inimestega (kes keegi pole selge ja ühene) veel vähem?

Kuna ses raamatus pole detailid kindlad (ebausaldusväärne jutustaja), minul lugejana jäi sisse kahtlus, kas üldse miski ses raamatus kindel olema pidi. Võibolla oligi asi mõeldud kirjeldama seda, kuidas lood on reaalselt olemas lugudena, ent nende sisu, paikapanemine, kuidas juhtus see või teine selle või teise tegelasega, on õigupoolest ebaoluline? Pisiasjad-pisiasjad? 

Võibolla rääkiski see raamat tegelikult sellest, et inimese jaoks omab tähtsust ainult see, mis talle tundub tõene olevat, ja mingi "objektiivne" tõelus ei mängi üldse rolli? Nagu sakslane Luna kardab paaniliselt jaaguare ning loos tõesti kuuldakse ja võibolla isegi nähakse korraks jaaguari - Ida-Saksamaa sügavustes. Kuidas kirjeldamine on ainult sõnad - loos on tegelane Jennifer, fotokunstnik, keda kirjeldatakse üldse vähe ning tema nägu üldse mitte. Just seesama Jennifer keelab otsesõnu peategelasel ennast kirjeldada. Tema kirjeldab peategelast küll ja rohkem, fotografeerib teda, räägib temaga, on tema juures - ent teda ennast kirjeldatakse väga vähe. Tuuakse lihtsalt esile, missugused kingad tal jalas on, mida ta telefoni ütleb (mida kuuleb peategelane teda ütlemas), mis asendis istub - ent välimuse osas ainult seda, et ta on oma endisest kujust ümaram või et ta juuksed on halliks läinud. 

Võibolla räägib see raamat suhtumiste subjektiivsusest? Et midagi kirjeldades väljendatakse tegelikult juba oma suhtumist ja üritades suhteid kirjeldada, saabki tulemuseks olla ainult valede rägastik - isegi kui kirjeldaja tegelikult tahab tõest kirjeldust anda? 

Postimees
Loetu kaja
Plaan B
Suvehiidlane

Anu Allas - Allaandmine algajatele (2025)

 

Selline atmosfääriline tekst pole kindlasti mugav lugemine ning kasvõi goodreadsi reageeringutest on näha mitmete lugejate ebamugavust. Samas kahtlemata on tegu huvitava raamatuga.

Keeruline on kokku võtta seda, mis siin õieti toimub. Tekst paigutub lähitulevikku, kus meile tuntud maailm on pöördumatult muutumas (ehk siis hävinemas), mille põhjuseks paistab olevat kliimamuutusest tõukuvad kriisid (kuigi inimlik lollus on muutumatult olemas) - lisaks keskkonnale siis näiteks rändekriis. Ühiskond toimib teatud määral tänaste tingimuste raames, aga üha ahtamas skaalas; toimub kasvõi kindlustuste ehitamine, mille puhul on aga teada, et need ei pea lõpuks vastu. Väikesed eufooriad vahetuvad üha pikemate allaandmismeeleoludega.

Ja siis on see organisatsioon, mis on püüdnud muuta ühiskonda võrdsemaks. Aga … kes või mis on õieti selle organisatsiooni taga, mis eesmärgil toimub niiditõmbamine, milleks see radikaalsuse kattevari. Igal juhul, mingil moel on romaani kõik tegelased seotud selle organisatsiooni taagaga. 

Tonaalsuselt on see romaan üsna muserdav, kirjeldades senituntud ühiskonna liginemist vääramatule lõpule. Suured jamad on läbitud, ees ootavad veel suuremad. Kas see lõppeks ongi üldse hoiatusromaan - kuivõrd pääseteed nagu polegi.

Samamoodi on see romaan maailma tajumisest, kirjeldamisest, jutustamisest - kas nüüd just Nottoni laadis uudishimulik trall ja möll. Aga mingitmoodi sidususe otsimisest või ka võimalikkusest - jällegi, kas see üldse on võimalik.

Kui nii võtta, siis ikka päris sünge nägemus olevast ja tulevast.

“Kõige rohkem hoidis mind kirjutamast, ühtki algust lõpetamast hirm, et see juhib mind elamisest kõrvale, samamoodi, nagu hoidis mind elamast hirm, et see ei lase mul kirjutada. Lõpuks jäid kuidagi mõlemad tegemata, ehkki elul on siiski komme juhtuda, mida kirjutamise puhul esineb harva. Mõnigi kord tundus kirjutamine elus toimunu klaarimiseks - paljastamiseks, varjamiseks, ära petmiseks - väärt vahend, ehkki ma ei tea, kas kirjutamisel tehtud vigu saab omakorda klaarida läbi elamise.” (lk 54-55)

“Lugude kirjutamine on meeldiv, sest laseb iseennast varjata, sa ise ei puutu otseselt asjasse, kuigi tegemist on sinu nii-öelda loominguga. Mida aga teha, kui lugu sind maha jätab, paiskab su enda juurde tagasi ning sul pole õrna aimugi, mis saab edasi? Kui tuleb nähtavale tühjus loo taga, sina ise selle taga, ning hapravõitu on nii enesetunne kui ka kirjapandu, kui see satub liiga lähedale, liiga ohtlikule pinnale.” (lk 126)

sirp

Martin Judanov - Üheotsapilet ei ole puhkus (2025)

 

Ühel eesti mehel tekib sisemine kriis ning ta lahkub töölt ning seejärel lennujaama jõudes valib esimese lennu, millega minema saada - Kreetasse. Kohale jõudes on tal küllalt sääste, et mõnda aega niisama elada ning saarega tutvuda. Ja see ettekandja, kes küll on see huvitav kreeklanna? Et tegemist on tubli eesti mehega, siis mõne aja pärast hakkab ta tegema erinevaid juhutöid ning huvitub sealsest kinnisvarast. Ja see Arianna, milline suhe temaga õieti areneda võiks?

Eks seda võiks pidada omamoodi arenguromaaniks, täiskasvanud meheks saamisest. Nii mõnigi suhtlusviis selle või teise naisega paneb vahel sügavalt ohkama (aga kes meist ei teeks lollusi), aga lõpuks on ikka see õige naine. Ja muidugi on eesti mees kuldsete kätega ning enamus töid lippavad ta käes. Kõige selle võrdlemisi positiivse taustal on romaanis üks sügavalt traagiline kogemus, aga see viib omakorda teksti kristlike väärtuste juurde; kuid siiski ei nimetaks seda kristlikuks romaaniks.

Nojah, ühelt poolt üsna ootuspärane eneseleidmise lugu, teiselt poolt … elul on vastikud üllatused (või kuidas seda õieti sõnastada, lihtsalt ei leia õiget väljendust).

murca - Kaks hunti (2025)

 

Et kui pealkirjas on kaks, siis siit võib kõiksugu duaalsusi või vastandusi või suundumusi välja otsida. Nagu aru saan, on murca eelkõige tuntud laivluuletajana ja eks sellevõrra on tekstid ka keskmisest löövamad, kuulajate poolt testitud töötavaks. Aga siin pole vaid irriteerimine ja tirriteerimine, ning hetkiti tuleb siit midagi … puhtalt olemise kohta. Ja need on olemuslikud, arhetüüpsed (samas: kas nüüd just sotsiaalselt löövad, pigem kaasaegsest seisundist).

Kõigest löövusest hoolimata ei saa öelda, et kõik teemad mind kõnetaks (või et kogu kogu oleks puhas kuld - aga see polegi võimalik, igal heal jutu- või luulekogul on oma igavamad hetked), sest noh, kipun olema meessoost lugeja ning empaatiaga on nagu on. Ja eks on tekste, mis paistavad olevat omamütoloogilised, aga mul pole autorist halli aimugi (mis on muidugi üldiselt vaid kasuks, et tekste neutraalselt lugeda).

Kuna kogu ilmus juba eelmisel aastal ja kirjastus Hunt on tugeva meediakajastusega, siis on jõudnud ilmuda juba akadeemilisemad arvustused oma arvamustega.

JUMAL TÄNATUD

puud: toodud

taara: viidud

viivised: makstud

prügi: sorteeritud

sõnad: seatud

avaldus: esitatud

armastus: avaldatud

tuba: köetud

laud: kaetud

soovid: sõnastatud

jumal: tänatud

(lk 34)

 

VANAEMA KÖÖK

“vanaema, kui palju sibulat rosoljesse läheb?”

“mitte palju, nii silma järgi

parajalt. vaata, et liiga vähe ei saa”

pliit köeb ja sa kõõlud köögiuksel

ega kaugemale tulla pole mõtet

jääd veel jalgu

“linnupoja,

näe, too mulle sealt seda

sellega

mis on, noh, selle kõrval seal

tead küll

heldeke, las ma toon oma prillid”

moosisuhkur kappi

kurgipurgid sahvririiulile ritta

vanaema köögis, sina köögiuksel ikka

ja siis

ühe kaupa

lähevad kõik vanaemad kõigist köökidest minema

kellad seisma, moosid halli, tuled kustu pliidi alt

ootamatut tühjust kuulad ja imestad

astud tasa üle köögiläve, segad ise oma elu

kurbust rõõmule sekka, mitte palju, just nii …

parajalt

(lk 61)

loterii

looming

vikerkaar

Martin Hook - Sitt päev (2026)

 

Väga hoogne romaan, no kohe väga hoogne - kaks ööpäeva puhast adrenaliini ja see siis 250 leheküljel. Peategelane Raul satub Eestisse naastes juhuslikult kokku vana sõbraga, kes palub tal oma auto viia Pärnust Tallinna remonti; sõber ise minevat Lõuna-Eestisse matkama. Raul küll tajub, et midagi jääb siin saladuseks, aga … tahaks ka lõpuks koju jõuda. Pärnu bensiinijaamas liitub temaga hääletajanna, kellega jutt sujub ning kellega võiks hiljemgi uuesti kohtuda - aga kõigepealt tõesti koju ning seejärel sinna indiepeole, kuhu neiu lubas nagu minna.

Ja edasi on Rauli elu põrgu - ta röövitakse väära inimese pähe ning kuigi pääseb julgeolekuteenistuse vahelisest tapatalgust, kuid … sellist tunnistajat ei saa ellu jätta ning politsei asub kõigi jõududega teda taga otsima. Ja kes oli see hääletaja?

Möllu jagub viimase leheküljeni ning ega õiget lahendust tulegi - autor paistab küll lubavat järge(sid). Tegevusaeg on 2014, 48 tundi enne jaaniõhtut; taustal on käimas Venemaa sissetung Ukrainasse. Ning muidugi see, kui palju võib töötada vene käsilasi siinsetes julgeolekuametites - nagu selgub, siis päris kõrgetel kohtadel. Aga mitte ainult jõustruktuurides pole selliseid reetureid.

Mis viib mõttele, et eks see romaanile (mis osales romaanivõistlusel) antud “Tallinna linna auhind” on omal moel irooniline või pigem eneseirooniline, arvestades linnavõimu sidemeid ühe teatud naaberriigiga - kahtlemata on siin tekstis väga tähtsal kohal linn, kus toimub peategelase jälitamine, aga kui üks pahalastest on Tallinna abilinnapea, siis … nojah.

Igal juhul, huvitav debüüt. Ega ma suurt ei teagi, kes siin eesti põnevikupõldu künnab (Kalle Klandorf? Ivo Parbus?), aga Hook on hoogne ning küllap leiab sellel põllul oma lapi.

trekseki lugemisblogi

lugemissoovituse blog

lendav konn

Eeva Park - Kurguvalu (Looming 9, 2026)

 

Unenäoline või siis psühhedeelne tekst, kus kirjanikust isa märkuse peale peab minategelane end surnuks - et edasi elada selle kaksikolendi elu, keda isa tegelikult surnuks pidas. Ja nii aastakümneid!

Eks siin tekstis paistab olevat olulisel kohal autori omamütoloogia (jajah, kes on isa). On hämmastav, kui lühikese tekstiga suudab Park midagi nii kummastavat luua; mingil moel võiks seda pidada ehk koguni piiripealseks ulmeks. Paistab, et pole õieti veel Parki tekstidele tähele pööranud.

Samas ajakirjanumbris on veel mitmelt autorilt lühiproosat, aga ausalt öeldes suurt midagi need ei öelnud, ühest omamütoloogilisest tekstist piisab.

Gert Goršanov - Kuritegelik raha (2026)

 

Teos määratleb end kui “tõsielust inspireeritud romaan” ja eks tinglikult võiks seda niisiis pidada arenguromaaniks (kuivõrd tegu pole biograafilise tekstiga, eksole), mis kirjeldab peategelase Gert Goršanovi elu varasest noorusajast Ida-Virumaal kuni keskea tegemisteni Tartus. Peategelast huvitab lapsest saati nö kriminaalide elu ja adrenaliinipahvakud, eks siis sellest lähtuvalt seab ta oma tegemisi peale põhikooli lõpetamist (hea mõte oli kutsekoolis õppida ehitajaks, hilisemas elus osutus see väga tarvilikuks oskuseks).

Hea küll, tegelikult pole erilist mõtet teha ülevaade raamatu tegevusest: lühidalt on see kirjeldus ühe musklis ja ajudega mehe paarikümne aastasest karjäärist nii avalikus (näiteks autopesula, ööklubi, jõusaal) kui ka varjatumast (peamiselt salakaup ja pettused) äritegemistest. Avanev pilt Eesti Vabariigi varjatumast poolest pole kuidagi meeltülendav, sest ega raha ei haise (vähemalt pole peategelane seotud inimkaubanduse või narkootikumitega) ning vähemalt korruptsioonivastases võitluses sooviks küll maksuametile ja teistele struktuuridele jõudu ja jaksu ja selget pead. Sest noh, nõukogude ajastu mentaliteet haiseb ikka edasi.

Aga jah, kena ülevaade siis sellest, millega kahe kümnendi jooksul tehti maksuvaba tulu: metsavargused, idanaabri bensiin-suitsud-alkohol-ravimid, salakaubavedu Soome ja salakaubavedu Kagu-Aasiast, eurorahadega sahkerdamine ja munitsipiaalpoliitika. Eks kõige selle taustal leiab taas kinnitust: hea, et pole seni elanud Tartust väiksemas  asulas.

Kas seda võiks õieti nimetada romaaniks? Pigem ei. Eks kindlasti on autor arvestanud sellega, et ametlikult tuleb seda pidada ilukirjanduseks (ehk fotogaleriigi on raamatu tarbeks lavastatud?) - mis väliselt justkui biograafiahõnguline, aga tegelikult on see … fiktsioon.

Anette Lepik - Unemati viskas sussid püsti (2026)

 

Kui nüüd sel aastal olen lugenud täiesti tundmatute autorite luulet, siis see kogu on kindlasti üks lootustandvamaid. Allpool toodud luulenäited on küll lühikesed, tegelikult kirjutab autor pikemaid tekste. Muidugi, võrreldes varasema luulekogemusega, siis tekstid ei üllata just teemadega (kuidas see õieti võimalikki oleks): ikka mina ja maailm, mina ja luhtunud suhe. Aga kohati on siin päris värskeid ja poeetilisi hetki; võiks vanainimeselikult öelda, et tekib poeetiline kujund, mitte lihtsalt kena või tundlik luuletus.

Ja eks sellele mängib kaasa lihtne ja mitteärritav kujundus (teiste kogude puhul olen tähendanud, et illustratsioonid jms on kenad, aga … enamasti pigistad silma kinni, et neid mitte märgata). Peale raamatu lugemist ei saanud küll suurt aru, miks selline pealkiri, aga kui otsisin postituse jaoks pilti, siis raamatupoe tutvustuses on see kenasti lahti seletatud. Vaene unemati! Aga mis teha.

igal kleepsul mu arvutil on tähendus

aga tätoveeringutel mu kehal

pole muud kui oodata ja näha

millal ilmub uus pilt väärtusetu

 

šampooni kõrval on palsam

soola kõrval on pipar

tähe kõrval on kuu

ja sinu kõrval keegi uus

 

sa oled nii tark

arvad et

kuulan kui karjud valjemini

allun kui peksad kõvemini

sa oled nii tark

arvad et

hoolin kui ähvardad järsemalt

naasen kui manipuleerid julmemalt

sa oled nii tark

kuulan

allun

hoolin 

naasen

Nnedi Okorafor, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2025)

 

Pole vist varem selle sarja väljaandega niisugust rahulolematust tundnud - kui teadusliku fantastika tekstid on enamvähem oodatud tasemel, siis fantaasia pool on pigem õuduskirjanduse nägu. Eks see vahe tumefantaasia ja horrori vahel on enamasti maitse asi; aga noh, kui enamus tekste (noh, horrorivabad võiks vast olla Swirsky, Johnson, Huang - mitte et nende puhul oleks tegu lõbusa päkapikudiskoga) tegeleb mingite hirmude kaardistamisega, siis see kõik on küll lugemisvara, mida üldiselt ise ei valiks. Või on see mingil omal moel ajastu nägu? Või siis ikkagi lõppvaliku teinud Okorafori maitse? Igatahes, paras pettumus.

Hinnete puhul olen küll olnud reipalt optimistlik, kogu kogumiku keskmine 5,1, sellest omakorda teadusliku fantastika tekstidel 5,3 ja nö fantaasiakirjandusel tervelt 4,8 (ei uskunudki, et lõpuks nii kõrge).

Seda sarja iseloomustab, et lõppvalikusse satub päris palju minu jaoks nö tundmatuid autoreid - nii ka seekord on tervelt 12 autorit, kellelt pole varem midagi lugenud (muidugi, eks siin ole ka tuntud nimesid). Naisautoreid tunduvalt enam kui meesautoreid, lisaks siis mõned mittebinaarsed autorid.

Parimateks tekstideks on Swirsky hullude õdede lugu ja Palwicki ülitume tulevikunägemus, aga eks tegu ole igati kogenud ja hinnatud autoritega.

We Will Teach You How to Read | We Will Teach You How to Read • Caroline M. Yoachim 3/10 SF

Also, the Cat • Rachel Swirsky 7/10 F

The Audit • Olivie Blake 4/10 SF

Country Birds • Kij Johnson 5/10 F

Fuck Them Kids • Tatiana Obey 4/10 SF

The River Judge • S. L. Huang 6/10 F

The Weight of Your Own Ashes • Carlie St. George 6/10 SF

An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow • Xavier Garcia 4/10 F

The Forgetting Room • Kathryn H. Ross 6/10 SF

Look at the Moon • Dominique Dickey 4/10 F

Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole • Isabel J. Kim 6/10 SF

The Witch Trap • Jennifer Hudak 5/10 F

Yarns • Susan Palwick 7/10 SF

The Wonders of the World • 'Pemi Aguda 4/10 F

Reduce! Reuse! Recycle! • TJ Klune 6/10 SF

A Stranger Knocks • Tananarive Due 4/10 F

The Sort • Thomas Ha 5/10 SF

What Happened to the Crooners • Russell Nichols 4/10 F

The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics • Adam-Troy Castro 6/10 SF 

Ushers • Joe Hill 5/10 F