18 august, 2018

Robert Silverberg – Surnute seas sündinud (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Kui selle kogumiku eelmised lood polnud just erilised ohhoo-elamused, siis see tekst on inimlikult võttes õige ängistav (noh, võibolla see pornofilmi stsenaarium kobas samuti hinge ängides). Silverberg võtab siin ette üksinduse teema. Mis on kahe inimese lähedus ja kas armastus on ikkagi miskit väga erilist. Ei ole, annab autor mõista, lõppude lõpuks oleme kõik vaid oma nahas ja ihades kinni.

Jutt siis sellest, kuidas lähitulevikus (Silverbergi mõistes 1990. aastad) on jõutud niikaugele (kuidas, jääb õieti selgusetuks), et teatud tingimustel on võimalik surnuid üles äratada. Tulemuseks pole miskid ligased zombid, vaid igati viksi välimuse ja olekuga olendid, kes/mis saavad vajadusel väljenduda inimkeeli – ehk siis igati inimsarnased, aga mitte siiski inimesed. Inimeste maailm neid ei huvita, nad elavad oma ühiskonnas ja ajavad … igavikulisemaid asju (sõltuvalt vaatepunktist jne). Inimesed on nende jaoks „soojad“.

Nojah, kus on ülesäratamine, seal on ka inimesi, keda see puudutab – nagu selle loo peategelane Klein, kelle abikaasa Sibylle, on nüüd mõned aastad surnute seas olnud. Mees tunneb naisest puudust, ta tahab temaga rääkida ja koos olla, kuid surnul on Kleinist ükskõik, ta ei soovi mehega kohtuda – tema on nüüd uues maailmas, minevik on midagi muud, mis teda õieti ei puuduta (omaette teema on, mis neid ülesäratatuid huvitab – nad on vägagi, ee, väljasurnutes kinni). Nii püüab mees talle ligi saada, minnes talle järgi kohtadesse, kus ülesäratatu oma seltskonnaga viibib. Nagu öeldud, ahistamine kestab juba mitu aastat ning ülesäratatud peavad viimaks omapoolse sammu astuma.

Tekst on õige tumeda meeleoluga (lähedase ja armastuse kaotamine pole vast kunagi rõõmu äratav?), või noh, suisa masendavas toonis. Lugejana justkui mõistad mehe valu (no kes poleks enda mõistes armastust kaotanud), aga samas mõistad, ega sellele tema valule unelmate lahendust pole võimalik juhtuda. Ja nii see tekst liigub oma rõõmutu lõpu poole.

„Klein otsustas mitte vastata. Ta tunnistas küsimust õrna noogutusega ja pöördus Sybille’i poole. Mingil imelikul põhjusel tundis ta end oma aastatepikkuse südameihaluse täitumisel rahulikuna. Ta ei tundnud naise läheduses midagi, ei paanikat, ei igatsust, ei lootusetust, ei nostalgiat, ei midagi, nagu olekski ta päriselt surnud. Ta teadis, et see rahulikkus tuli teda valdavast absoluutsest õudusest.“ (lk 337)



ulmekirjanduse baas

17 august, 2018

Tobias S. Buckell - Shoggoths in Traffic (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Nagu pealkirjast näha, siis selle loo puhul on tegu Lovecrafti pärandi käsitlemisega tänapäevases võtmes. Et siis kaks noort kihutavad varastatud autoga Ameerikamaa maanteedel, kannul arvatavalt väga vihane auto viimane omanik koos oma kambaga. Noorte eesmärgiks on siis suure vaevaraha eest auto endisele omanikule tagasi toimetada – kui nad muidugi peaksid pärale jõudma, kuna see auto on segatud narkojõukude vahelisse jõukatsumisse.

GPS juhatab nagu juhatab, kui korraga pakub alternatiivset teed, millega autovargad saaksid pooletunnise edumaa tagaajajate ees. Aga sel uuel teel on korraga justkui teesulg üles pandud ning üks vanem tsiklimees vehib tee ääres … kuni temast veoauto üle sõidab. Noored otsustavad rängalt vigastatud tsiklimehe lähimasse haiglasse toimetada (sest noh, ei saa jääda politseid ootama … pealegi sellise kurikuulsa autoga). Sõidu ajal ärkab tsiklimees üles ning palub lähima silla juures peatuda, et see õhku lasta (tõepoolest, ta külge on seotud mitmesugust lõhkeainet). Nagu selgub, pole ta segane terrorist, vaid võlur, kes peab peatama Cthulhu tegelastel siia dimensiooni murdmast. Pabinas autovarastel on nüüd ees keeruline valik.

Et siis selline americana Lovecrafti koletiste seltsis. Kui see võlur-tsiklimehe teema juttu sisse tuleb, muutub tekst omamoodi kõhenaljakaks, nimelt on mehel selgitus, miks GPS vahel imelikke teid pakub – asi on mustrites, mida need jumalused tahavad moodustada maanteevõrgu ekspluateerimise abil! Ja et nad saavad manipuleerida GPS-seadmetega, siis mis veel juhtuda võiks, kui maanteed peaks vallutama isesõitvad autod … Hulga lahedam kui teine eelmise aastal ilmunud tähelepanu äratanud tekst.

16 august, 2018

Rein Raud „Kell ja haamer“. Mustvalge Kirjastus (2017).

90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.

Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...

Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.

Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...

Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.

***

„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)

„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)

Bruce McAllister – This is for You (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Järjekordne lühitekst, seekord kolm lehekülge. Võrreldes Prelliga … ohhoo, on see alles jutuke. Poiss naaseb Maale, et koolis edasi käia. Tuleb teine kuskilt nati veidralt planeedilt nimega Pitipek ja on selline rohenahaline, sest ta bioinsenerist vanaisa disainis ta erilisemaks jne. No ühesõnaga, tuleviku värk. Poisile meeldib seal koolis üks Maa-tüdruk, aga teretamisest asi kaugemale ei edene. Poiss otsustab siis teha tüdrukule kingituse ning valmistab maali, nagu ta koduplaneedil Pitiketil noormehed teevad. No maal kui selline … vähe edasiarenenum kui praegu tehakse:

„„It’s a painting,“ I said and gave her my best smile. I hadn’t given a girl that smile since Pitipek – since Clare. „I made it with an oil paint you get when you mix the resin of darmiath tree with the right minerals on Pitipek – lithium, the hematitics, unstable metamorphs. You’ve got to grind them up with a mortar. The paint has a charge. It makes you tingle. Some scientists think the minerals, if arranged right, can affect space in weird ways – quantum ways. That’s why the painting sparkles and looks like it’s moving …““ (lk 337)

Tüdrukule see „interaktiivne“ maal meeldib, ikkagi talle tehtud. Ja edasi läheb nagu läheb.

Ütleme nii, et need kolm lehekülge on väga osavalt ära kasutatud. Esimesel kahel leheküljel mõtled, et mida vanamoodsat ulmet ja mida ma raiskan aega siuksele värgile, ja siis viimane lehekülge läheb horroriks. Hea lugemiselamus.

15 august, 2018

Lettie Prell – Emergency Protocol (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Tegemist vast lühima tekstiga, mida olen seni 21. sajandi aasta parimate ulmejuttude antoloogiates kohanud – kaks lehekülge. Tegemist siis juhisega robotitele, kui ohuolukorras peaks tööle hakkama kaugjuhtimine. Mis siis võib mõjuda tehismõistusega olendile väga häirivalt … aga see kõik on vaid nende endi huvides.

Justkui omal moel vildakas (taas)sünniprotsess. Raske on selles loost suurt midagi kokku kirjutada, ongi lihtsalt kaks lehekülge instruktsioone, kuidas selle ülevõtmise käigus võiks käituda ja millistest reaktsioonidest („fight or flight“) hoiduda. Üksikloona jääb vähe mittemidagiütlevaks, suuremas tervikus võiks olla kena detail.

14 august, 2018

C. S. E. Cooney - Though She Be But Little (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Cooney’lt selge pettumus, aga ehk jääb loo võlu keele oskamatuse taha pidama, või polnud hetkel erilist püsivust sürreaalsemate maailmade jaoks. Lugu kui selline … no eks see üks õudukas ole oma hirmude ületamisest või nii. Või midagi.

Aga eks iga autor tahab vahel nö segast panna ja paistab, et Cooney on niiehknaa keskmisest mängulisema proosa kirjutaja, ning eksperimenteerimine on igas žanris värske vere tootja. Igal juhul, nii Strahan kui Horton on selle oma valikusse võtnud.

13 august, 2018

Peeter Raotma - Olen luuletajast hoor (2007)


Vahel mind ikka paneb imestama, millise hooga erinevad inimesed end kirjanikeks või luuletajateks kuulutavad. Et nagu … mida see annab? Eesti keeles võiks kasutada kirjainimese nimetusena “autorit”, on siis tegu Krossi või nö harrastusluuletajaga, kes siis kirjutavad ja vahel avaldavad paberil või netis mitmesuguseid lühemaid või pikemaid proosa- või luuletekste (vahepeal, kui ajalehti tihedamalt lugesin, võeti sealgi kasutusele “kirjaniku” nimetus nende puhul, kes arutluslugusid avaldasid - nende puhul on küll vast tegu toortõlkega ingliskeelsest sõnast “writer”?).

Niisiis, autor Raotma on avaldanud üpris irriteeriva pealkirjaga luulekogu, kus ta muuhulgas käsitleb seda, mis on see, keda kutsutakse luuletajaks. Kas ja kui palju on siin ühist autori ja luulemina mõtetega, ei oska nüüd määratleda; küllap on autor tahtnud eelkõige kõiksugu rahvalikku nalja visata vms - aga nagu öeldud, see on minu kui lugeja arvamus (sest ükski autor ei saa ometigi … nii lamedalt mõelda?). (No saab küll.)

Eks kogu raamat on selline iroonilis-humoorikas ärapanemine, mis rõõmuga kompab halva maitse piire ja mida valitud seltskonnas on kindlasti mõnus tarbida. Autor loodetavasti andestab, et ta teosest vaid paar lauset on, aga lihtsalt … no tuli üks uitmõte pähe.




LUULETAJA ON KUI HOOR -
teda väisab vana, noor.
Ise valida ei saa,
keda tahan karata!

Amet aus ja elu lust,
pole otsest kohustust
iga päev end pakkuda,
anda kõigil lakkuda.

Vahel tunnen tüdimust,
saba sorus, meel on must.
Aga üles end ei poo,
amet AIDS-i küll ei too!
(lk 7)

10 august, 2018

Veiko Belials - Vihmaste õhtute nukrus (1993)


Tõeline ugrisügisluule, kõigile neile, kes tahavad tunda seda tunnet kui … inimesteta mets on sügise kaamosest tinane (kui muidugi ei toimu sügisraiet). 
Sügis on tulekul.



Taas koolnukrampi kangestuvad võrad
ja järvesilmad katab valge kae
Külm kurja käega taevasse lööb mõrad
mustkunstnik suve kastis pooleks saeb
(lk 41)



Ahervared

Vean peo mööda pehastund palke
käte külge jääb aegade nõge
Kes teab
ehk kunagi kohtume
seal teiselpool Toonela jõge
(lk 15)



Jõulud

Taas langeb valgeid helbeid
neist õues õitseb õhk
Su laudast viimse kana
on öösel murdnud tõhk

Sa seisad süda kurgus
ja vaikselt pured huult
Ja väljas langeb helbeid
ja külmund linde puult
(lk 51)

09 august, 2018

Harlan Ellison – Hea naise viimane päev (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)


Juhtub nii, et nohikust mehele tekib võime tulevikku näha. Mitte et sellega nüüd raha ja kuulsust kokku ajaks, tema käib ikka oma tööl ja elab edasi vaikset elu. Üks hetk ta saab teada, et kahe nädala pärast leiab maailm oma otsa. Mees avastab nüüd, et pole seni naisega armurõõme jaganud ning soovib nüüd enne maailma lõppu esmakordselt seda teha. Ainult et … tavaline külgelöömine ei õnnestu ja vägistamiseks ei leia ta lõpuks julgust. Lõpuks mõistab, et raha eest saaks prostituudilt vajaliku kogemuse kätte. Ja nii siis juhtubki, et sel viimasel õhtul teenib üks prostituut oma teenete eest ootamatult suure tasu.

Loo võlu kui selline ongi vast selles, kuidas autor seda … peategelast käsitleb. Ta pole just antikangelane, vaid pigem nagu … ebasümpaatne kallerdis (noh, kindlast plaanist ja ettevalmistavast tööst hoolimata ta siiski ei hakka vägistama, eksole – ta hakkab kartma). Väike inimene, kes on omadega õige untsus; ehk mõni unustusehõlmas poissmees ongi sellise … hingeeluga, aga loodetavasti mitte. Eks vast tol ajal mõjus epateerivalt prostituudi kui hea naise kujundiga mängimine (kuivõrd ega Ellison halasta loo ühelegi tegelasele), praegu see vast suuremat tähelepanu ei ärataks.



08 august, 2018

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).


Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …
Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.
Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.
Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.


07 august, 2018

Nick Wolven - Confessions of a Con Girl (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu lähitulevikust, kus kõik on mõõdetav suhtlusvõrgustikes toodetava big data abil; muuhulgas sedagi, kas sa oled ühiskonnale kasulik või kahjulik liige. Jutt siis sellest, kuidas on nö kasulikust tüdrukust kasvamas ühiskonnale kahjulik neiu – seda hoolimata mitmetest kursustest, mida talle kui lootustandvale noorele antakse. Mitte et ta oleks mässaja vms, lihtsalt … asjad kukuvad välja nii.

Eks selline üleskasvamis- ja hoiatuslugu ole, mis otseselt millegagi ei üllata, küll aga viitab kenasti sellele, kuhu ühiskond võib liikuda nö eliidi tasandil (kuhu siis tavaühiskond oma mugandustega järgi loivab). Omal moel kirjutatud justkui Agu Sihvka kübermaailma tingimustes.

06 august, 2018

Johannes Kivipõld – Põrge (2018)


Omamaine ulmeromaan autorilt, kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks, arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.

Loo raamjutustus on kahest noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse, kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?) jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle eesmärgiks on teenida masina omanikke.

Kuid julgeolekuorganid … need on halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu, et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus annab tiivad, eksole).

Nagu kobavast kirjeldusest näha, siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest). Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?) Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse. Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt (loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei viitsi)).

Kuivõrd ma pole YA kirjanduse just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor ennast ise liialt ei piiraks.

„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)

„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)

„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)



03 august, 2018

Henn-Kaarel Hellat - Vanad fookused (1974)


Igati optimistlikud ja krutskilikud luuletised, vahel tõesti polegi vaja kogu oma hingevalu ja maailmaängi poeesiaks tampida. Saab vajalikust rääkida … keeruga. (Oeh, see eesti protoulme.)




Lihtsus

Mis oli enne, kas keel või keelepaelad?
Hambad arenevad kõige hiljem
ja lagunevad imeruttu.
(lk 19)




Keskhommikul kord uhkes õhulossis
üks Tuhkatriinu ärkas, nägu mossis.
Mis mõnu oli öisest imeballist?
Kuldkingi pole. Ilmsi on kalossid.
(lk 31)



Karikakrad kas
üksmeelselt ütlevad ei,
kui seda nõuad?
(lk 40)



Minu naljakalt nukra armastuse laul

Ma ei karju,
ma ei harju,
ma ei erutu,
ma ei peruta,
ma ei tingi,
endalegi ei kingi,
ei palu armu,
ega talu armu,
eks katsu arvata,
mis ma teen
sinu ja endaga!
Võtan oma südame,
inimlikult ujeda,
masinlikult tuksuva,
peidan ta põllule
suure kivi alla.
Istun ise kivile,
haaran turjale
kaks tonni südamevalu
(olen rohkemgi talunud,
ent sellest piisab).
Taevas kiiskab.
Kaen pilve ja päikest.
Ja kui kostakski äikest -
ega mina värise,
mu tunded ei kärise,
seal ma asjatult aega ei veeda …
Ära sinagi reeda
salavalu
suure kivi all.
(lk 47-48)

02 august, 2018

Robert Silverberg – Grupp (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Tegemist võiks olla pornofilmi päris dramaatilise stsenaariumiga – noh, et tulevik ja polügaamia on norm ning niisuguseid polügaamseid suhteid võimaldab küberseksi kasutamine, kus kahe inimese paaritumist kogevad samal ajal juhtmetega ühendatud grupiliikmed maailma eri otstes. Ja nii seitsmel päeval nädalas (ja ega siis vahekorrad piirdu vaid grupisiseselt, vabal ajal tee mis tahad kellega soovid), iga päev sooritab uue jagatava etteaste järgmine paar. Paarituva mehe ja naise emotsioone kogevad siis vastavalt grupi mehed ja naised.

Aga et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis peategelane vastab korraga, et tahaks lemmikpaarilist vaid endale hoida, temaga koguni grupist lahkuda – mees peab seda armastuse märgiks. Naine nii ei arva. Mees püüab üha dramaatilisemate sammudega naist ümber veenda … aga jah, järgneb katastroof. Ent et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis katastroof saabub õige higises ja erutavas vormis jne.

Nagu kirjeldusest näha, dramaatiline värk! Mis siis see armastus olla võiks ning üksikisiku vabadus ja piirid ning vähemus ja enamus ning mis kõik veel. Nagu ikka, jutt pole just selline, mis paneks 2018. aastal „ohhoo!“ ütlema, aga poisikeselikust vaatepunktist on selline võimalik pornofilmi dramaatiline stsenaarium … no natuke lööv.



01 august, 2018

Robert Silverberg – (Mina+n), (mina-n) (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Lugu mehest, kel on 48 tunni ulatuses ligipääs oma mineviku- ja tulevikuminadeni. Milleks ta seda ainulaadset võimet kasutab? Et aktsiaturul tegutsedes rikastuda. Kuivõrd võimalust pole pikemaajaliste investeeringutega spekuleerimiseks ja nii mammonat kokku ajada, siis jutt on mõneprotsendiliste kõikumiste kasutamisega, aga eks viie aastaga saab nii mõnedki miljonid kokku ajada.

Kuni ta kohtub vapustava neiuga, kellesse armub ja kelle kohalolu keerab kraanid kinni oma mineviku- ja tulevikuminaga suhtlemisel. Tulemuseks siis aktsiavaranduse järkjärguline kahanemine, kuna oma peaga tegutsemine pole just kõige tulemuslikum spekuleerimine. Mehel tekib mõneti häiriv dilemma – kas nautida värskelt armunu rõõme või jõudeelu võimaldavaid mõtteid. Asja muudab keerulisemaks seegi, et just neiul on midagi sellist, mis mehe erakordseid võimeid blokeerib (aga seda asja on neiule hädasti vaja).

Kergelt meelelahutuslik paradokslemine tavaulme raamides. Et tegevus toimub 1980. aastatel, siis tegevuspaik on kergelt ulmeline (kui muidu, eksole), saab sõita raketiga ja kasutada moodsamaid sidevahendeid jms. Ühesõnaga, retroulme, aga vähe tuimema mõjuga kui robotpaavsti puhul.



ulmekirjanduse baas

31 juuli, 2018

Robert Silverberg – Head uudised Vatikanist (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Eks sellise loo puhul võiks mõelda, kui palju niisugune 1971. aastal ilmunud teaduslik-fantastiline lugu kajastab meile nüüd usutavat lähitulevikku. Noh, põhimõte on õige, et tehisintelligents saaks üha suurema mõju, aga et see avalduks niisuguses inimkuju meenutavas roomikutega robotis … no see vastab pigem kirjutamise ajastu ootustele, mis praegu mõjub rohkem humoorikalt-kentsakalt.

Lugu siis sellest, et valitakse uut paavsti ning valimiskogu ei jõua kahe kandidaadi vahel kuidagi kokkuleppele. Kompromissiks saab robotvaimulik (sest niisugused on nüüd maailmas levinud, üllatus-üllatus). Lugu esitatakse Roomas viibiva vaatlejate silmade, kus inimeste arvamused jagunevad võimaliku tehispaavsti pooldajate ja vastaste vahel pooleks. Aga kui uus paavst paika saab … no eks siis tuleb selle valikuga edasi elada (siin tekib paralleel ühe … ühe presidendi valimisega). Inimene ikka kohaneb jne.

Jutt ei põhine puändil, et oi, mis nüüd korraga paavstiks valiti – ei, see on juba esimestest lehekülgedest selge, et nii võib minna; siin kirjeldatakse maailma, kus niisugune asi üldse võimalik on, et robotitel võivadki olla inimestega enamvähem võrdsed õigused (keegi Asimov kirjutas kunagi mingid robootikaseadused või midagi, eksole). Nagu öeldud, praeguses vaatenurgas ei oskaks teksti retroulmest enamaks pidada. Et mingi robot … ja inimestelt rolli üle võtmine … no seitsmekümnendatel oli see vast kuidagi tähelepanuväärsem ja paradoksaalsem. Aga eks paratamatult tuleb niisugused teemad läbi kirjutada … et praegu saaks stoilisemalt naba põrnitseda.



30 juuli, 2018

László Krasznahorkai – Viimne hunt (2018)


Et hiljuti kuulasin natuke Nurse With Woundi legendaarset helitoodangut, siis see ungarlase pikk novell meenutas mõneti hullu inglase helirännakuid – eriliselt sarnane oli minu jaoks üks pikk monotoonne koostöö Current 93 nimelise eksperimentaatoriga. Ehk siis tähtis pole tulemus, vaid teekond, protsess, tühikäik (mitte et novelli saatesõna millelegi niisugusele viitaks). Minu jaoks ongi see teos kui unenäoline tühikäik – tekst küll lahendab esile kerkiva formaalse probleemi (viimne hunt, eksole), aga see avab pigem ängistavama maailma.

Kahtlemata pole tegu rannakirjandusega, juba ainuüksi teksti monotoonne vormistus mõjub puhkeolukorras mõneti pelutavalt. Kuid eks niisuguste tekstide lugemine ongi vajalik vahelduseks, see on võimalus noa teritamiseks, kutsung … enese kaalumiseks. Tore, et Loomingu Raamatukogu hoiab latti ülal ja paugutab vahel õige kummastava nüüdiskirjandusega.



27 juuli, 2018

Rein Liiva – Ei sõjale! Rahu! (2002)


Liiva raamatust võiks kõrva taha panna eelkõige mitmesuguseid mõtteteri, nii mõnigi esitatud paradoks on selline, et esmapilgul mõjub see … luulemänguna. Aga arvatavalt mitte.

Luule on suuremas jaos kirjutatud 1983. aasta kevadel, kui autor viibis eeluurimisvangistuses. Nii võttes on see õige ajakajaline ja rohkem arusaadav lähematele kaaslastele ja kaaskannatajatele. Mingis mõttes ongi ehk tegu luulevormi valatud mõttepäevikuga, mitte niivõrd ilukirjandusliku teosega.


„Inimlik kaastunne on kui haljendav oaas ükskõiksuse kõrbes.“ (lk 27)
„Igast ummikust on vähemalt tee tagasi.“ (lk 27)
„Ikkagi ma tunnen, et on olemas vale, milles Jumal ei näe pattu.“ (lk 28)
„Langemisel on inimese elus vähemalt see võlu, et pärast seda muutuvad tipud kõrgemaks.“ (lk 29)
„Kindel seljatagune muudab inimese kergemeelseks ja loiuks.“ (lk 49)
„Rasketest olukordadest võib pääseda üksnes ägeda ootamatu vasturünnakuga.“ (lk 50)
„Lollid on ausad, neid võib usaldada, aga targad on kelmid, keda ei tohi uskuda.“ (lk 52)

26 juuli, 2018

Khaalidah Muhammad-Ali – Concessions (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Üpris sünge lugu lähitulevikust, mil praegune ühiskond on õige lagunenud. Küsimused õigest religioonist on teravad ja sõjapidamist väärt, lisaks on inimkonda tabanud viljatusprobleem. Viljatusega on tegeldud parimate teadlaste kaasalöömisel, aga nende leiutatud vaktsiin tegi olukorra hoopis hullemaks.

Loo peategelane on linnast põgenenud arst, kes on nüüd rahu leidnud linna lähedal paiknevas põgenikelaagris. Ta on õppinud kohalikult nõialt õige tumedaid nippe ja kasulikke taimetarkusi, ning aitab põgenike- ja kõrbeelanike asendustes emadel lapsi ilmale tuua. Kõigest hoolimata võiks elu olla lill, kui nüüd neljakümnendates naine tunneb, et ta käesolevast rasedusest võiks viimaks elus ja terve laps ilmale tulla. Aga … elu pole nii lihtne ning ta langeb kõrbes luusivate inimkaubitsejate võrku – ja nendega teeb kaastööd üks linnast pagendatud arst, kellega … on naisel oma ajalugu. Ja eks nii avanevad ka peategelase tumedamad saladused.

Nagu öeldud, päris tume lugu väljasuremisega võitlevast inimkonnast, kes on mässinud ennast end üha sügavamale religiooni- ja meditsiinijamadesse. Muidugi on siin tekstis oma koht kõiksugu emadusprobleemidel, ning valikud, mida peategelane on teinud ja teeb … eks need päris titaanide kannatuste väärilised.

25 juuli, 2018

Suzanne Palmer - The Secret Life of Bots (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Väheke harjumatu vaatepunkt ilmaruumilendudele ehk elu kosmoselaevas läbi väikeste hooldusrobotite ehk botide „silme“ läbi. Muidugi, tegu pole miski rutiinse lennuga – nimelt on asunud inimkonda hävitama miskid akommunikatiivsed tulnukad ning inimeste tulevik on enam kui tume. Nimelt on nende kõik sõjalaevad hävitatud ning kuskilt angaarist on üles korjatud aastakümnete eest mahakantud kosmoselaev, mis kõpitsetakse kiiruga sõjakorda ning saadetakse tulnukate vastu, et nende peal proovida viimast salarelva. Et olukord on niivõrd hapu, siis see retk on nii õnnestumise kui ebaõnnestumise korral kamikazerünnak ja kõik.

Aga samal ajal tegutsevad selles vananenud sõjalaevas tuhanded botid, mis tehisintelligentsiga laeva juhtimisel sõiduriista korras hoiavad. Kui aga neile selgub, et nende eksistentsi ähvardab häving … otsustavad nad tegutseda, et päästa nii endi kui laevas leiduvate inimeste eksistents. Selleks otsustavad nad ette võtta õige drastilise missiooni …

Lugu on kirjutatud kerges humoorikas võtmes ning vaheldumisi saab näha tegevust läbi laeva meeskonna ja botide silme läbi. Eks botide igapäevasele tegevusele saab tõmmata paralleele ühiskonna mitmele tendentsile, ja eks oma võlu on ka nende vaiksel (ja kangekaelsel) kangelaslikkusel. Omal moel võluv tekst.

24 juuli, 2018

Maureen McHugh – Sidewalks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Ajarännuteemaline lugu sellest, kuidas tänapäeva Los Angelesi satub naine, kes kõneleb tundmatut keelt. Võimaliku vaimuhaiguse tõttu pannakse ta nädalaks erihaiglasse, kus uurimisel selgub, et tema puhul pole tegemist kõrvalekaldega tavalisest, inimene lihtsalt räägib täiesti kummalist keelt.

Teemaga tegelev sotsiaalametnik laseb sel naisel omas keeles üles kirjutada ning seda uurides selgub, et naine kasutab vanainglise keelt (eksole, ta oskab kirjutada oma emakeeles! See on vast jutu nõrgim külg). Vanainglise ekspert hakkab kirjutatut lahti muukima ning nii avaneb õige üllatuslik maailm. Tähendab, keegi kuskil harrastab ajarändu!

Tekst pole tuimalt teadusliku fantastika raames kirjutatud, põhirõhk on siiski inimlikul kogemusel – mida see sotsiaalametnik ise tunneb, kuidas see sobitub tema igapäevaellu, mida tema õpib sellest veidrast kontaktist. Nii võttes päris kena psühholoogiline jutt, üsna kenasti ühes voolusängis Gossi ja Kiernani tekstidega.

23 juuli, 2018

Arvi Siig – Vaikuse tähtkuju (1973)


Ma ei ole varem Siiga õieti lugenudki ning loodetavasti on selle luulekogu puhul tegemist miski vahekoguga vms, sest noh … ei oska loetust kuidagi vaimustuda. Tegemist on niisuguse maneerliku poeesiaga, kus luuletaja jutustab meile erakordset lugu, mis rullub lahti läbi tema maailmakogemuse. Ja see siis kenasti esitatud leidlikus ja löövas kujundite vormis. Noh, nii seitsmekümnendad, eksole. Kõrgelennuline!

Arvatavalt seisnes Siiga võlu kaasaegsuses ja esinemistaides, mida on muidugi lugejana raske takkajärgi elustada. Siin toodud luuletus on üks lihtsamaid ja lühemaid lööklaule (ja tuletas meelde niisugused Silueti kaanepildid).

Ilu

Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt pilukil,
Koketseid põski raamib soeng rikas, lühike.
Sa oled tõesti kuratlikult ilus nii.
Ja sama kuratlikult – mitte tühine.

Nii – miskit keelates ja miskit pakkudes,
ei mängi sa, vaid töötad iidses rollis:
uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks,
kus naine oma võluvust kontrollib …

Näed, juba hämmeldus … Kuid kainus käisest sakutab,
mind üles äratab su mõjusast hüpnoosist.
Kui käsi plikatirts, sa oma ripsmeid plaksuta –
mu mällu püsima sa kauaks jääd ses poosis.

Ja ma ei taha, et sa lõhnaks sibulast
ning tuulaks toas, käsivarrel mähkmed,
sest paljud mehed ilu näevad libuna,
kui noorusarm neil losakil kui lähker.

Sa minu mälu, tüdruk, jäägi nõnda – nimetult.
On ilu – tühigi – mu mõistes eluterve.
Ei ole elu kerge naistel inetuil,
kuid ilusail ei ole sellest kergem.

Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust,
kus naised liigitatud üksnes kahte leeri,
sa hoia naeratades oma uhket vabadust,
tee silma, naera, ela, koketeeri!
(lk 59-60)

21 juuli, 2018

Ayn Rand “Anthem”. Audiobooks unleashed (Youtube'i laetud 2016).


Kuuldused on rääkinud, et Ayn Rand on oma põhimõtetelt usin kapitalismi/individualismi eest seisja (või midagi sellist - mis täpsust ühelt kuulduselt ikka tahta) ning Anthem läheb kenasti kõmmdi otse sinna individualismi märklaua pihta.
Ühest küljest kena kollektivistlik düstoopia, kus suisa MINA sõna keelest välja juuritud ja puha ning iga meiena identifitseeruva inimüksuse ainus püha ülesanne on ühist masinavärki käimas hoida ja muud mõtet sel elul polegi peale massilise üksmeele. Ses mida kõik inimesed (mehed?) heaks ei pea ei saa seda ka olla ühele indiviidile eraldi, lihtne ju!
Otse loomulikult leidub aga peakangelane, kes kohe kuidagi ei oska oma sisimas kuulekas mutrike olla ning muidugi leiab ta salapaiga möödunud aegade maailmast, saab oma uhkes üksinduses toime täiesti erakordsete teadussaavutustega ning sõlmib äärmiselt kohatuid sõprus- ja kiindumussuhteid, sooritades ühe venna või õe teistele eelistamise surmapattu.
Ja siis ta oma naiivsuses (10 aastat kooliharidust tubli kollektiiviliikme kasvatamiseks puha maha visatud aeg) arvab, et kollektiivi huvitab progress, mis indiviidide elu kergendaks, aga administratiivselt paraja kaose põhjustaks. No võite isegi arvata, et kumb on ikka olulisem - bürokraatliku masinavärgi sujuv ja plaanipärane toimimine või mingid mugavused või tehnoloogiline progress, mis hästi ära organiseeritud rahvale täiesti üleliigset mugavust ja vaba aega võimaldaks?
Kena iroonia kogu selle egotripi (haha … siseringi nali) juures on muidugi ainus naistegelane - Kuldne (või siis The Golden One). Ayn Rand kirjutas selle loo küll kolmekümnendate lõpus. Aga noh, individualism minu pepu (elagu inglise keele pealetung!) kui kommuun lihtsalt kena 'traditsioonilise' peremudeli vastu välja vahetatakse. Kuldne on õnneks tubli ja korralik neiu, kes esialgu ingividualismi ja mina-sõna eriti muuks, kui oma armastuse ja kuulekuse väljendamiseks ei vajagi, seega kõik on suurepärane, eksole.
Üldiselt olla see lugu kirjutatud ehtsa varase Nõukogude Venemaa kogemuse põhjal. Seega on siin vast omajagu vastureaktsiooni maiku juures. Ideoloogilisust oli lugedes üksjagu tunda, aga samas oli vorm ka nauditav ja meisterlik. Näib, et Ränd oskab luua sellise huvitava poeetilisuse ja jõulisuse segu väljendisus, rääkimata tasemel süžeest. See, et peategelane tõelise Saladusliku Saare kangelasena muudkui aga “veni vidi vici” (praktikas meri põlvini, mitte teoreetiliselt nagu alkoholijoobes) tekitas küll kohati sihukese skemaatilise aateillustratsiooni tunde. Aga teisalt - ega igasugused vähemaatelised raamatud realistlikumad ole. Vabalt leiab pidevalt igasuguseid kasutuskõlblikke Vana Tsivilisatsiooni jäänuseid ning igasugu metsikud kohad on tihtipeale puhas looduse varaait - muudkui aga siruta käsi välja ja … ma ei saa aru, miks meil üldse põllumajandust või külmkappe vaja on?
Ühesõnaga, kokkuvõttes - päriselt oleme me muidugi jõudnud või vähemalt üritame jõuda (või no vähemalt “läänemaailm”) sellise kollektiivsete ja individuaalsete huvide parimate külgede ühendamiseni - või siis kompromissini ja võta sa kinni, kas see siin tähendab näljaseid hunte ja vigaseid lambaid või vastupidi, ja nõnda tundub Randi “MINA, MINA” sellise pisut iganenud lihtsustusena, sest ega’s tsivilisatsiooni hüvedeks lähe ikka rohkem inimesi kui üks vaja, aga samas ei olegi see jutt mõeldud kirjeldama ideaalset maailmakorda vaid hoopis tähelepanu juhtima ühele kindlale väärtusele, aspektile ja selle olulisusele. Noh, umbes nii, nagu oleks raamatusari mingist perekonnast, kus igal liikmel on oma raamat. Tervikpilt perekonnast tuleks siis kui kõik läbi lugeda vms. No ja Anthem on pühendatud ka samamoodi ühele asjale ja nauditavas kirjanduslikus vormis. Nüüd ma enam ei imestagi, et paljud lugejad on Allikat kiitnud. Võimalik, et loen ikkagi need tema klassikud ka läbi. Ja vahele võiks võtta kommunistlikku kirjandust, ei?

20 juuli, 2018

Yoon Ha Lee – Ninefox Gambit (2016)


Kui hiljuti loetud Lee lühijutu puhul sai mainitud Leckiet ja Asherit, siis noh, lihtsuse huvides mainiks neid uuesti. Ehk siis mõneti veider tulevikumaailm oma korralduse ja ohtudega (mis muuhulgas tähendab minu jaoks ka seda, et nii mõnigi maailmaehituslikk element jääb mulle mõistmatuks või mitmeti aimatavaks – aga eks see ole paratamatus, millega tuleb võõrkeeles lugemisel leppida).

Lee loodud maailmas pole rõhku eriskummalistel eluvormidel või transhumaansetel olekutel (nagu näiteks hiljuti loetud Becky Chambersi puhul; tõsi küll, ka Chambers ajab vähe elavama rida kui paduulme) – tegelased elavad lihtsalt meile võõras kultuuris ja seetõttu erinevate reeglite järgi (kuigi nüüd „Raven Stratagemi“ alustades … paneb küll senist arusaama vähe teisiti vaatama). Inimkond kui mesilassülem, kus ühe konkreetse impeeriumi raames on nad jagunenud eri kastide vahele – on need, kes teevad nö eluks vajalikke töid ja on võimuaparaat oma erinevate (repressiiv)organitega, mille haldusalades on erinevad võimuhoovad kultuurist armeeni. Siinses romaanis on see võimuaparaat kuueosaline, ning tegevus keskendub sellele, kuidas maha suruda mässu, mille on tekitanud aegu tagasi hävitatud seitsmes haru.

Selleks on vaja kasutada hiilgavate matemaatiliste võimetega sõjaväelast – kuivõrd see maailm on vägagi matemaatikakeskne (ja no see on üks asi, mida ma suurt ei mõistnud). Matemaatikageenius leitakse tegevväest ning geniaalne taktik istutatakse talle pähe – tema puhul on tegemist endisaegse hullunud sõjageeniusega, kes arvatavalt läks oma viimases lahingus hulluks ning selle käigus hävitas nii enese kui vastase armeed (muuhulgas pidi ta ainuisikuliselt hukkama oma staabi).

Niisiis, see elus sõjaväelane saadetakse saadetakse laevastikku juhtima, mille ülesandeks on nö hereetikute kindlust tagasi võita; väekoondise õuduseks selgub, et selle operatsiooni tarbeks kaptenist kindraliks edutatud isiku peas tegutseb see hullumeelne ja geniaalne reetur. Ja noh, romaan ongi siis sellest operatsioonist ühteliidetud kahe isiksuse interaktsioonist. Mis viib välja …

Kõlab veidi segaselt, aga tegemist on päris mõnuga loetava romaaniga. Ikka täiesti võõras maailm ja mõistete süsteem ning muidugi see kahe erineva aru kokkupõrge – kus üks püüab mõista teise kunagise ja praegusi motiive ning teise eesmärgiks on … kas nüüd just midagi seaduslikku ... Tegelaste soolised küsimused pole niivõrd küsitavad kui Leckie triloogias – igal juhul pole need suurt vahet, inimene on inimene, tegelastel on üsna ükskõik, kes on juhtival kohal või sekspartneriks. Omaette ooper on teose militaarsel küljel ehk nö eksootilistel relvadel, neil on õige karmid hävitusviisid (jajah, mitte küll nii mastaapsel kujul kui lühijutu puhul).

Arvata on, et seda teost eesti keelde ei tõlgita, liiga vänge ulme, et oleks väikestki lootust tavalugejale kaela määrida. Aga soovitaks lugeda küll – neile, kes tahavad midagi … iseseisvat kogeda.

„Cheris’s world was also very small. It had narrowed to her terminal with its glitterspin of displays. Everything announced itself in colors, numbers, diagrams. At some point, she had been aware that certain numbers presente people, and other numbers represented guns, and still others represented Kel moths. Now she was only aware of interlocking hierarchies and the imperatiive to trade some numbers for others.“ (lk 185)

„Terrible irony: if only she’d waited, if she had known what the Liozh were debating in their white-and-gold chambers, she could have offered her services to them instead. She wouldn’t have needed to resort to mass murder. But the Liozh heresy reared up two decades after her death and some time before the Kel first revived her. Worse, there was good chance that the calendrical disruption caused by Hellspin Fortress was what led them to investigate laternate forms of government, which led to their particular heresy. Democracy.“ (lk 288)

17 juuli, 2018

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

16 juuli, 2018

James Patrick Kelly - Itsy Bitsy Spider (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)


Esmapilgul vähe tüütult algab lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21. sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli 11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda tegi ja mis õieti juhtus.

Nö vanadekodus võtab teda isa majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas). Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.

Eks ülejäänud lähebki siis olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.



13 juuli, 2018

Kelly Barnhill - Probably Still the Chosen One (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Väga vahva portal fantasy (?), mis võtab ehk kurvad mõtted neilt, kel muidu meeles mõlkumas McGuire’i portaalide poolt hüljatud laste saatused. Ka selle loo peategelane saadetakse tagasi oma koju – seda küll lubadusega, et talle kui Väljavalitul tullakse nädala pärast järele, kui Nibiru nimelises maailmas on olukord rahulikum. Oodaku tüdruk ta vanemate köögivalamu juures, kus peaks portaal avanema.

Igal juhul, tüdruku vanemad ei saanudki aru, et laps oli aasta aega kadunud (maailmades liigub aeg eri kiirusel) ning tüdruk jäi kööki valamu kõrvale portaali avanemist ootama. Aga seda … ei juhtu nädala pärast nagu lubatud. Ega ka aasta või viie möödudes. Tüdruk istub truult kodus ja keeldub sealt lahkumast, ning talle võimaldatakse koduõpet (kus ta osutub väga andekaks, sest Nibiru väljaõpe on andnud nii mõndagi). Aastate möödudes satub koju üks noormees ning selle kaasabil saab ta ise portsu laste emaks, mistõttu küll see sigitaja ta maha jätab. Peategelasele hakkab tunduma, et ehk see … Väljavalitu värk oli mingi uni või midagi.

No loomulikult polnud.

Lugu tõesti vahvalt kirjutatud, kõik need raskemeelsed hetked on lahendatud kuidagi kerges võtmes (no mõelda vaid, justkui muinasjutumaailma Väljavalitu, kes on 22-aastaselt nelja lapsega üksikema). Viis, kuidas tüdruk aastate jooksul endaga juhtunut ümber hindab … on selline fantasy klišeede hea värskendamine.

12 juuli, 2018

Kathleen Kayembe - The Faerie Tree (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Õuduslugu haldjatest, mida ei soovitaks rasedatele öökapilugemiseks. Et siis noore tüdruku kodu juures kasvab puu, milles lahkunud vanaema jutu järgi elutsevad haldjakesed. Kuna tüdruk ja vanaema on sellised erilised, siis nemad saaksid neid tillukesi haldjakesi näha. Ühel päeval saabub tüdruku koju ta vanem õde, kes on korraga rasedaks muutunud ning selle õudse olukorra tekitajaga salaja paarigi heitnud. Nooremale tüdrukule ja ta vanematele see koju toodud imelik mees ei meeldi, ning vanemad plaanivad noorte plaanidega tõsiselt tutvuda.

Järgmine hommik algab koledalt – loo peategelane saab õemehelt teada, et ta vanemad on surnud. Rasedast õest talle abi pole, see vaid vahib klaasistunult pilgul oma värske abikaasa tegemisi. Noor tüdruk otsustab need vanaemale teada haldjakesed appi kutsuda, et need koksaks koju toodud mehe maha ja olukord oleks nagu eelmisel päeval. Haldjad on nõus, kuid nad küsivad selle eest kõva hinda … ning kõike soovitust pole nad võimelised tagasi tooma.

Et siis selline dark fantasy või horror või midagi. Vähe arusaamatuks jäi, kes see loo peategelane ja ta vanaema õieti olid, või millega oli tegemist mehe puhul; aga see on ehk vabandatav niisuguse folkloori mittetundmisega. Jutt algab muidu vähe tüütult (oeh, imepäraste võimetega laps), kuid see sünge lõpplahendus on õige hingekriipiv – haldjatelt töö tellimisel on karm hind (nagu peategelase vanaemagi talle rääkis)! Tough luck.

11 juuli, 2018

Yoon Ha Lee - The Chameleon's Gloves (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu paigutub Lee romaanitriloogia „Machineries of Empire“ maailma – hetkel on mul pooleli avaraamat, mistõttu mul pole aimugi, kas siin käsitletav sündmus avab tausta miskile kohale triloogias. No loodetavasti on mulle peagi asi palju selgem.

Lugu siis kelmipaarist, kellest üks (või ühed) on Kel-tüüpide poolt välja heidetud – sest ta avastas oma eriväljaõppe käigus, et mitte-Kelid on samuti … Kelidega võrdväärsed ja mõtlevad olendid. Aga et see avastus tegi väljaõppe komplitseerituks, siis ta (nad) pagendati – õiglane karistus olnuks küll surmanuhtlus. Kuid et tegemist niivõrd erilise sõjaväelasega, saatis Kel ta pagulusse, et vajadusel kasutusele võtta. Mitte et pagendatu (või pagendatud) seda eriliselt oodanuks.

Aga vajadus tekkis, ning ex-Kel ja ta partner võeti Keli komissaride poolt kinni – probleem siis selles, et üks Keli kindral paneb katsetehasest ajama eksperimentaalpommiga, mis võiks mitmekümne valgusaasta ulatuses kõik hävitada (noh, kui õieti aru sain, siis veerand kasutatavast maailmaruumist). Pagendatule esitatakse pakkumine, millest pole mõistlik keelduda ja ta saadetakse selle petturist kindrali juurde pommi varastama. Kuid Keli eest põgeneval kindralil on talle oma pakkumine …

Tekst meenutab mulle segu Leckie ja Asheri kosmoseimpeeriumide intriige – et kommete komöödia pluss apokalüptilise katastroofi võimalus. Muidugi oleks nüüd põnev teada, kuhu see tekst impeeriumi masinavärgis õieti paigutub (Neil Clarke’i aasta parimate antoloogias peaks olema niisamuti ilmunud üks lugu kindral Jedao nooruspõlvest – algselt ilmunud Tori lehel; peaks ka selle ühel hetkel läbi lugema). Niisiis õige apokalüptiliseks keerav kelmilugu.

10 juuli, 2018

Michael Swanwick - "Hello," Said the Stick (The Dog Said Bow-Wow, 2007)


Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte, kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad. Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.

Kui autor oskab paari lehega („Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider, senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.