05 detsember, 2022

Daniel Vaarik: Vapilõvi


Pole päriselt elulugu. Lugu on ühe inimese presidendiameti viiest aastast.
Aga natuke on ikka muust elust ka juttu ning raamat räägib ikkagi Kersti Kaljulaiust, mitte presidendiametist üldiselt. Nii et on nagu elulugu ka.
Lühidalt peatutakse varasemal. Kes on need sõbrad, kes on jäänud, kuidas väikeste lastega toimetati. Sellised asjad. Samas  kohtumine Putiniga võtab terve peatüki, presidendiameti-välised asjad on kuid puistatud siia-sinna, mingit eraldi esiletõstu "Kersti Kaljulaid keskkoolis" või "Kersti Kaljulaid nõunikuna" või "mida ta energiaspetsialistina tegi" ei ole. 
Ei, pole ka peatükki "Kersti Kaljulaiu mehed".

Oli presidendiameti algusest - kuidas ta sinna jõudis, mismoodi parteid suhtusid, kuidas otsene algus pealt vaadata oli. Siis oli ta suures osas raamatust president ja tegi asju - ja siis korraga saigi see raamat läbi. 
Üsna ootamatult. 
Kuna mina olin elektroonilise versiooni tellija, sain iga kuu peatüki, tundus, et veel tükk aega saan - ja siis korraga sain kaks viimast koos ja need teatasid ühtlasi, et huhh, raamat valmis, ongi kõik.

"Sellest edaspidi" oli lause, mis raamatu alguses aina kordus, jättes mulje, et tulemas on maailmapalju juttu. 
Lõpuks piirnes asi ainult kümne peatükiga. 
Hmh. 
Jättis kerge lõpetamatuse tunde, sest kokku võeti lugu palju kiiremini kui algust tehti. Presidendiameti saabumisele ja esimestele otsustele, välisvisiitidele, kõnedele oli pühendatud mitu peatükki, viimastele ... mõnesid asju mainiti. Aga kuidas selle uuesti kandideerimisega ikka jäi? Mis värk oli Ojasoole 24. veebruari kava lavastada andmisega, kui Kersti Kaljulaid oli kirglik naistevastase vägivalla vastu võitleja ja siis ikkagi leidis, et võib "eraelulistel põhjustel" näitlejannat jalaga löönule sellise töö anda? Kelle kirju lehm? Ja kõik see triangel teemal "EKRE ei lase teda tagasi valida, keegi õieti ei pooldagi teda, ei tasu üritadagi" raamatust lihtsalt puudus. 

Aga samas anti päris hea pilt ikkagi. Sain teada asjust, mille kohta mul varem küsimusigi polnud. Ja mu ettekujutus Kersti Kaljulaiust ei muutunud - täienes, jaa. Sai hulga lisadetaile. Aga laias laastus jäi pilt "ei mingit jama, oleme otsekohesed - aga see ei tähenda, et lollid" reaalaladel kõvast naisest, kes sitaks sportlik ning isemõtlev, püsima. 
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus? 
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.
 
Kuna mulle meeldib Kaljulaid, meeldis mulle ka seda raamatut lugeda. Ei taha ju lugeda inimesest, kes ei meeldi, palju-palju lehekülgi - mina vähemalt ei taha. Ning kui järsk lõpp välja arvata, tegi Vaarik head tööd - ta suutis püsida huvitav, hoida tooni korraga teadva, sõbraliku, aga mitte sõbrameheliku vaatleja omana ning vaatles ikka üsna mitme nurga alt.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.
 
Hea, et see raamat on. 

04 detsember, 2022

Paul Raud: Kellata torn


Veider raamat.
Pooliti tahaks selle ilmumise peale karjuda. Et mida paganat?! Ole ainult kirjanduslikust dünastiast ja see tähendab, et kui sa pole täiesti kirjaoskamatu, saad romaanivõistlusel vähemalt keeleauhinna ja Tänapäev ilmutab su raamatu? (Seda muuseas korralikult toimetamata, lausestusvead on sees.) 

(Kuigi kirjanduslikku dünastiasse kuulumise põhjusena nägemine eeldaks, et hindajad teadsid, kellele nad selle auhinna annavad, ent ma kahtlen, kas see vähemalt formaalselt nii ikka oli. Lihtsalt ma väga ei usu, et üks verinoor mees, kes EI ole Raud, oleks selle raamatu kirjutanud ja selle eest auhinna saanud. Samas, võibolla oleks, võibolla ei saa ma asjadest aru lihtsalt. Ma eriti ei saa aru, kuidas maailmas asjad toimivad.) 

Samas: ega see nüüd nii halb ka olnud. Lugesin vähemalt lõpuni ning isegi ei oianud ega karjunud seejuures. 

Laias laastus on romaan lühike (on-on lühike) kokkuvõte sellest, kuidas minagi end elus tunnen: asjad juhtuvad, ilma et neis oleks mingit loogikat. Hoonetesse mahub tohutult ruume, seal võib ekselda päevi, nädalaid ja mitme aastaga ka ei saa süsteemi käppa. Rännaku ajal võib olla nii tormine novembriöö vihiseva tuule ja näkku peksva rahega, kui sama rännaku jooksul ka malbe maiõhtu sooja merehinguse ja vaikselt kollaseks tõmbuva sinitaevaga, ja põlvini lumi ja tulemöll ja hobuste kabjad põntsuvad mudas, ja kolmteist lehekülge edasi on juba väga ilmne, et sellises keskkonnas hobused küll teema ei ole, ilmne anakronism.
Loogikat ei ole - või õigemini on mõnes täiesti arusaamatus kohas, umbes et oled tüübil külas ja siis sind peetakse temaks, sest sa olid tema kodus.

Vot, mina tunnen end elus umbes samamoodi - ma ei adu reegleid ega põhjus-tagajärje seoseid, aga kõigile mu ümber paistavad asjad normaalsed ja ma lepin siis samuti. Kui neile tundub, et niimoodi on õige, ju siis ongi, lihtsalt mina olen eriti aeglase taibuga. 


Kogu süžee, mida "Kellata torn" pakub, on: "Elu on segane kammaijaa, kus mõned inimsuhted tunduvad toetuspalkidena, ent needki võivad suvalisel hetkel suvaliselt alt ära kukkuda."
Ehk asjad juhtuvad, aga miks, mis loogika järgi, kuidas, ja et miski kuidagi kulmineeruma peaks - eiei, seda ei ole, ei seletata. Süsteem puudub.

Süsteemi puudumise kõrval teise kogu raamatut läbiva joonena võib ära mainida muude teoste killud, mis on pihutäite kaupa teksti poetatud. Mitte paar raamatut, vaid mitukümmend, mõnikord tunnen lugedes ära vaid pool lauset, vahel on kogu keskkond laenatud ja isegi tegelased ositi pastiššid. Kuna ma ei ole sedasorti inimene, kes sääraseid asju kirja paneks või meelde jätaks, ei saa ma enamiku tsitaatide kohta öelda, et kust need on või kus need on, aga "Wikmani poisid", "Meister ja Margarita" ja "Muumipapa memuaarid" jäid meelde. Lisaks vajusid mällu täiesti suvaliselt lukku sisse ja siis sealt jälle välja kappavad neli hävingu ratsanike ratsut (mis värvi, muidu, on üldse tuhkur hobune?)
Ei, ei olnud mingit põhjust, miks neid meelde jätta. 
Ei, nad ei olnud millekski tähtsad - vähemalt mitte muuks, kui et meelitada lugejalt välja äratundev noogutus. 
Tühjas baaris, kus kedagi pole, lendavad kadedad pilgud, baaridaamil on käed tööd täis ning "ülejäänud" kaotavad huvi ja tegelevad omaenda asjadega. 
Järgneb põhjalik kirjeldus, kuidas see mass riietatud on, kuidas joob, sööb ja tantsib. 
Misiganes.

Kas ma mainisin, et lugu kui selline üldse puudub? 

No kui väga väga väga tahta ja üritada, siis on võimalik oletada, et Nicholase ja Bruno teemadel midagi nagu oleks. Mingi saladus või veider veidrus, mis on veel kübekese veidram, kui kõik ülejäänu. Aga mis...?   

Minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Mitte piinav, aga just mõttetu - mingit lisaväärtust mu elule ei andnud, isegi meelt ei lahutanud.
Aga no teistsuguseid inimesi on maailmas ka. Võibolla neile meeldib. 

Sehkendaja
 Kirjakoi
Värske Rõhk
Loteriis varem

02 detsember, 2022

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

01 detsember, 2022

Varsha Dinesh - The Demon Sage's Daughter (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmapilgul tüütu lugu india mütoloogia ainetel, aga kui teksti uuesti lugema hakkasin, muutus see päris hulluks kelmilooks, kus deemoni tütar teeb oma tahtmise saavutamiseks õige karme asju. Lugu läkski õieti käima siis, kui deemoni tütar ja printsess esmakordselt kohtusid ning printsess püüdis teda häbistada ja hirmutada, teadmatult hukates deemoni teenijaid.


Ühesõnaga, müüti teadmata on lugu umbes selline - jumalate ja deemonite vahel käib sõda, ning deemonite jõud seisneb selles, et ühel neist on võime surnuid üles äratada. Jumalatel on vaja see saladus kätte saada ning nad saadavad ühe endi hulgast selle deemoni juurde õppima - mille käigus tuleks ära võluda ka deemoni tütar. Deemon muidugi teab seda ning on tütart instrueerinud juba väiksest peast sellisteks olukordadeks ja jumalate saadik justkui jääbki tulutult püüdma soovitut … aga tütrel on omad tahtmised.


Kokku siis igati pöörane taevaste ja allilmajõudude kokkupõrge, mille suuremaks - või hoopis vähemaks? - nautimiseks oleks vast soovitav müüti teada. Kuid selle teadmisetagi on see päris hea lugemiskogemus. Järjekordne hea leid.


30 november, 2022

Andrew Dykstal - Quintessence (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Thrillerilaadne lugu kaevandusest, kus talviti peavad kaevurid ise hakkama saama, sest ilmastikuolud on niivõrd rängad, et sellega kohaga puudub ühendus. Lisaks kukub taevast alla nö radioaktiivset sade (mis põhjustabki seda kaevandatavat maagi), mida saab leevendada teatud vereseerumi laadse tootega. Mida manustab meestele kaevandusfirma palgatud nõid. Ühesõnaga, töö ei tohi seisma jääda, või muidu (jajah …).


Loo peategelasel on mure - ta naisevend on just haigestunud selle radiatsioonisade tõttu ning paistab, et on minekul. Esimest talve pidav uus nõid ei taha teda aidata ning peategelane ei näe lõpuks naisevenna päästmiseks muud moodust kui nõia tapmine - et nii saaks nõia varudest rohkem vajalikku seerumit. Tal õnnestubki nõid mõrvata … ja avastab seejärel, et kaevanduse olukord on hoopis hullem kui näha on: nimelt on kogu kaevandus enamvähem surma mõistetud (sest talveks kogutud vereseerum on enamvähem soolvesi). Ja peale mõrva on nõid ikka kohal. Mõrvar ja ta kaaslased püüavad leida viise, kuidas ellu jääda.


Kui loo algus polnud just eriliselt kaasakiskuv, siis teksti edenedes hakkab üha domineerima see thrilleri meeleolu ja no muidugi see kaevanduse klaustrofoobia ja need ekstreemsed ilmaolud. Ja nõiad ja nende saladused. Kokkuvõttes päris lahe lugu.



29 november, 2022

Roshani Chokshi - Passing Fair and Young (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe tõlgendus kuningas Arthuri mütoloogiast, ehk siis lugu sellest, kuidas Elaine sai teada oma kahest võimalikust tulevikuteest - ja nö maailmakuulsuse asemel valis ta iseendaks jäämise. Mis küll tähendab seda, et ta peaks kogema üht armuööd (ehk siis Lancelot peaks ta vägistama) ja olema emaks ühele suurimale kangelasele (niisiis, selle vägistamise tulem Galahad). Ja ta ei saa kunagi ilmatut armastust, sest ta võimalik mees armastaks alati kedagi püüdmatut (Guinevere, eksole).


Ainult et … Elaine ja Lancelot saavad esmakohtumisel päris hästi läbi (kuigi mõlemad ettenähtud saatusele alistunud). Ja nad saavad aastate möödudes veelgi kokku ning kogevad ühiseid rõõme (kuigi jah, Guinevere …). Ja nagu selgub, siis ennustusi saab tegelikult tõlgendada … vähe teisiti kui kanooniliselt kombeks.


Et siis päris lahe ümbertõlgendus ja pealegi ootamatult romantiline - muidu igati pateetiline müüt oleks korraga nagu liha luudele saanud. Tekstis on meeldiv vastuolu sellega, mida tegelastelt eeldatakse (need ennustused!) ja kuidas nemad neid inimlikult lahendavad (jajah, mis on tegelikult inimlik, eksole).



28 november, 2022

Yukimi Ogawa - Her Garden, the Size of Her Palm (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Järjekordne tekst, mis lendab täiega mööda, erinevalt Valentest lugesin selle ka teist korda läbi ja ikka ei tekitanud mingit äratundmishetke.


Õnnetu saatusega neiu läheb tööbüroosse ja võtab vastu mingi aiahooldamise abilise koha. Sellega lõpeb loo realistlik külg - töökoht osutub olevat miskis paralleelmaailma mullis, aed ei osuta tavapäraseks ja noh, vanem naine ise pole just õieti inimene - kuivõrd ta on mitmepealine ja sisaldab kellamehhanismi. Ja need tööülesanded, mis muuhulgas viivad neiu kokku teise samalaadse olendiga, kes/mis pakub talle koostööd - kuid kas tõesti?


Ma ei tea, kas seda teksti võiks nimetada sürreaalseks, igatahes selline väheste tegelastega üsna kitsas maailmas (kammerlik?) toimuv fantastiline juhtum. Saan igati aru, miks sellised tekstid nö erilised on, aga see tõesti ei tähenda automaatset lugemisnaudingut.



25 november, 2022

Maarit Leijon - Musträstas (2022)

 

Mõneti ootamatu tõlkeulme kogumik, ehk siis viis teksti õige omanäolistest naistest - kes kõik on justkui põrgutules uueks sepistatud, et oma õiglust või kättemaksu kätte saada. Viiest loost kaks on tugevalt seotud Venemaa oludega (“Must vürst”, “Viimane sangar”), kahel on taustal mingil moel venelikku (“Öö”, “Südametu”); vaid nimilugu “Musträstas” on puhtalt euroopaliku taustaga tekst - aga selline valik on vast lähtunud kogumiku koostaja Arvi Nikkarevi maitsest; järelsõnas kirjeldatud muud tekstid näitavad autori veelgi laiemat haaret. Eks iseloomulik seegi, et autor paistab end ühtviisi mugavalt tundvat nii Soome, Euroopa kui Venemaa oludes.


Kui midagi kukalt kratsivat mainida, siis ehk paneb õlgu kehitama kogumiku lühim tekst “Öö”, mis on küll igati … meeldesööbiv, aga samas minu jaoks vähe mööda oma elu ja surma ülemineku teemaga. Aga noh, matemaatika käsitlus, see päästab mõndagi; ja vast koostaja eesmärgiks oligi demonstreerida autori laia teemavalikut.


Mõni kehalisuse ja soouuringutega tegeleja võiks käsitleda lugude peategelaste kogemusi keha ja seksuaalsusega, kas see nüüd just sadomaso on, aga igal juhul vahel isepäine ja vahel … ei oskagi öelda mis. Ja see kättemaksu teema, see koorub ja õige kõrvalisi teid pidi ka pääseb vallale.


Päris kõrge lugude keskmine: koguni 5.4 - igal juhul hea lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse. Ja eks ootamatu seegi, et raamatu on päris õnnestunult kujundanud Meelis Krošetskin, kelle enamike kujundustega ma ei suuda muidu ühele lainele jõuda.


Südametu” 6/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

Öö” 4/10

Must vürst” 6/10

Viimane sangar” 5/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

Musträstas” 6/10



24 november, 2022

Elizabeth Bear - The Red Mother (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe lugu põhjala lohest ja viikingitest. Bear kirjutab enamvähem kõigis SFF laadides; üllatusena avastasin, et olen temalt varemgi lugenud ühe sarnase loheloo “Orm the Beautiful”, mis võiks olla omamoodi järellooks käesolevale tekstile.


Igal juhul, vananev nõidsõdalane rändab pärapõrgusse, et öelda vennale, et see on vabanenud pagendusest - kuhu see on saadetud tapmise pärast, mille siis olevat sooritanud keegi teine, nagu seda on peategelane välja selgitanud (et ta ise on üsna kurikuulus, siis eks see tõde või olla nii ja naa). Venna ja ta naise jäljed viivadki ta sinna kaugele ääremaale, kus närusel maastikul hingitseb talupoegade asundus - mida juhib peategelase kunagine võitluskaaslane, kellega tal pole just kõige soojemad mälestused. Siiski võetakse ta külalisena vastu (mistõttu teda ei tohi tappa) ning talle lubatakse venna kohta teadmist anda.


Nimelt selgub, et vend ja ta naine on surnud (nagu ka teised noored sealt asundusest) ning selle on põhjustanud lohe, kes/mis on end sisse seadnud naabruskonna vulkaanis - ja tema tegutsemise tõttu on see vulkaan ärganud. Kui nõidsõdalane tapaks lohe ja tooks temalt võluainet, siis saaks nii venna, ta naise kui ka teised noored selle võluaine abil surnuist äratada (jajah, samas antoloogias on see Valente lugu).


Nõidsõdalane ei usu lohe olemasolu ja üleüldse, kui ka on, kuidas on võimalik sellisega üleüldse hakkama saada. Igal juhul, ta läheb vulkaani juurde ja tõepoolest, seal ongi lohe - keda pole küll võimalik tappa. Ja lohel on üllatus, miks ta just selle vulkaani juures tegutseb (“miks üldse inimesed sellises näruses kohas tahavad elada”). Kuid ühtlasi on lohel igav ning ta pakub väetile inimesele mõistatuste äraarvamise võistlust.


Nagu öeldud, päris lahe tekst, kus juba peategelane on parajalt nurjatu, aga samas ka sümpaatne. Hakka või rohkem viikingitega fantaasiat lugema. Eks hinnete järgi paistab, et Beari lugemiselamused on laias skaalas, see tekst on kindlasti üks mõnusamaid kogemusi.


23 november, 2022

Eric-Emmanuel Schmitt - Oscar ja Roosamamma

Tegelikult on antud raamat tore ses mõttes, et ta ei ole liiga paks ja ometi on tema sisse pandud päris kenad elu mõtte kohta käivad mõtteterad. Ikka palju selliseid.
Süžee on samuti aus. Ei toimu leukeemiahaige poisi maagilist tervenemist vms, ent samas juhtub kümnekonna viimase elupäeva kohta palju asju ning neile on isegi üpris talutav põhjendus loodud.

Aga samas on raamatu puudus sama kui pluss: "Oscar ja Roosamamma" on õhuke raamat, kuhu on topitud nii palju sügavaid mõtteid, kui mahub. Kõik juhtub sedasi, et inimestel õnnestub öelda ja mõelda õigeid asju. Elu, surm, usk ja jumal on nii keerulised ja laiad mõisted, et nende kohta on juba kirjutatud ja kirjutatakse veel ja veel ja veel, inimesed ei ütle ja ei mõtle sageli Neid Õigeid asju, aga ometi tundub see raamat nagu mingi adekvaatne vastus kõigele.

Miks lapsed peavad surema, miks kannatused on, mismoodi leppida surmaga, mismoodi elada ...

On korraga meeldiv ja samas ebameeldiv, sest isegi kui ma muidu võiksin uskuda, et need ongi Teh Vastused, ma lihtsalt ei usalda ühtegi inimest nii palju, et tema vastuseid ammendavaks pidada. Kui elul oleksid lihtsad vastused, mis mõte üldse elada oleks?!

Aga noh ... halb see raamat kindlasti ka ei ole.

Ütleme ... on tore, et on olemas üks vastuseid täis raamat, mida võiks isegi ise surmahaige laps lugeda ja rahuldatud olla?

22 november, 2022

Marika Bailey - The White Road or How a Crow Carried Death Over a River (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis ühendab endas loomismütoloogiat ja kolonialismi taaka. Lugu siis varestest (no natuke de Linti Varesetüdrukute kanti), kes omamoodi vahelüliks maailma ja nö üleilma vahel. Varesekolooniat juhatab matriarh Esimene Vares, kes jagab oma järglastele Nimesid; ja üks noor ja tavaline vares tahab endalegi kangesti pärisnime teenida. Selleks vajab ta seiklust, mis teda määratleks.


Ning ta võtab kätte ning teistele teatamata lendab üle mere, kaugele-kaugele, kuni jõuab viimaks täieliku pimeduse ja veidraimate koletisteni, ning Surma valdustes kohtab veidrad rääkivad luud - need kuuluvad inimestele, kes pole tõelist Nime saanud, sest nad olid orjastatud ja siis merereisil peale tarvitamist üle parda visatud. Aga nimeta ei saa taevasse.


Noor vares leiab nipi, kuidas neid taevasse aidata, aga see on vaid ühekordne aktsioon; järgmised luud jäävad ikka merepõhja vedelema. Vares naaseb oma kodukolooniasse ja Esimene Vares kuulab ta ülevaadet juhtumistest. Nad peavad sellele orjastajale vastu hakkama, kuid selleks on vaja Surma abi.


Et jah, natuke siis de Linti Varesetüdrukute sarnased ürgolendid (no Esimene Vares siis), kes teevad kõiksugu tempusid, aga mingil moel on neile oluline ka maailma tasakaal. Eks seda õigluse teostamist saanuks ka kolonialismi teemata lahendada, kuid sellisena on see tekst vast enamat kui üks mütoloogiline lugu.



21 november, 2022

Karen Russell - The Cloud Lake Unicorn (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Et siis põhimõtteliselt tegu ühe raseduse looga algusest õnneliku lõpuni, saatjaks vahel aeda ilmuv ükssarvik, mille puudutus peaks siis puhastama. Või nii loo peategelanna usub.


Peategelane on siis naine, kes seni teadis, et ta keha pole võimeline rasestuma, mille tagajärjeks siis üsna vabameelne suguelu. Aga ühel hetkel siis … oled ikkagi rase. Ja sa ei tahagi teada, milline mees võiks isaks olla, sest noh, arvatavalt on see reaalsuses mingi nõme sitapea. Teised samasugused vallalised naised aitavad teda raseduse edenedes; naistearst pole just vaimustuses, et kohe 40-aastaseks saav naine hakkab sünnitama.


Ja siis see ükssarvik, kes ta üürimaja aeda ilmub ja kes samuti paistab olevat tiine. Uskumatu värk, aga naine võtab seda kui … no midagigi positiivset. Rasedusnädalad vahetuvad ning loode areneb.


Ükssarvik pole muidugi Beagle’i laadis viimne ükssarvik, vaid selline maagilise maailma puude kaasaegse Ameerika eluoluga, kus muidu sellisel mütoloogilisel värgil nagu kohta pole. Kindlasti omamoodi elujaatav lugu.



18 november, 2022

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

 

Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.


Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).


INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”


võtsid spordisärgi seljast

kleidi vedasin üle pea

pandlast lahti võtsid vöö

mina rinnahoidjad lahti tegin

sina püksid jalast, sokid jalast

tõmbasid, ja mina

langetasin püksikud - või mustikud -

jah, parem öelda nende kohta nõnda -

ja nüüd me lebame siin voodis

nagu kaks viilu leiba

või nagu kilud karbis,

üksteise lähedal


mu põske käega silitad

su käsi liigub minu kaela mööda alla

sõrmed õlgadel siis peatuvad

“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”

ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga

sinu ema piilumas me tuppa

- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?

pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette

tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti

ja läheb tagasi kööki

sina pöörad ennast minu poole tagasi

käed naasevad sealsamas

õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea

puudutad mind pehmelt

nagu rannaliiv

kuid siis

ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku

- mõtle peaga, pisike -

ta õhkab valjult

pööran ennast tema poole,

näen ta ajamata tüükas nägu,

ütlen tal

- millal ma peaga poleks mõelnud?! -

siis pööran ennast sinu poole tagasi


mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd

kui sasin selle hõredamaid karvu

kuid voodi sinu selja taga

jälle kääksatab

sa pöörad selja mul

- Andrjuška, söö oma kompott ära -

sa suudled ema valjult, ütled tal:

- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -

tema aga turtsatab:

- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -

ja lahkub siis kuhugi

nii et sa

oled jälle minuga

ja sinu käsi minu kõhul

liigub vähehaaval

madalamale

on juba ligi, on nii õrn

on juba nii

ja siis

ma kuulen selja tagant oma vanaema,

too oigab häälekamaltki veel

- seda ma just arvasin, va liiderdaja -

teist nägu lausa läinud -

ja mina

võtan oma kõhult sinu käe

pööran pooleldi end vanaema poole

ja sellesama sinu käega

pearätti lillat silitan,

ja ütlen valjusti:

- ma olen süütu, memm,

ja süütuks nõnda jäängi -

siis pööran ennast jälle sinu poole

samal hetkel sinu selja taga

seisab kevadkuldses pleedis

memmeke, see on

sinu vanaema nüüd -

no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -

vastaksin, et “minu nimi”,

aga ma jään vait

su käed ma lükkan puusadelt

nii et jaheneb

nii et lausa lumi

sajab meie vahel maha,

justkui kaks tinasõdurit

me hommikuni külmas lebame


aovalgel tuleb koristaja

lükkab lume meie vahelt kokku

siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma

sa kaua-kaua piidled vastu

minu pruune nibusid

ja pärast ütlen:

tead, võtame end õige riidest lahti

ja ma võtangi

siis järgemööda seljast

oma isa

vanaema

ema

õe


ja sina nõndasamuti ka oma

ema

venna

vanaema

lapsepõlvesõbra

meelisklemist õpetanud

suhtenõustaja


siis olemegi lõpuks rüüta

inimesed,

need, kelle kohta öeldakse “paljad”

(lk 34-37)



17 november, 2022

PH Lee - Frost's Boy (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Iseenesest igati muinasjutuliku ülesehituse ja ülesandega lugu, aga teksti lõpp on meeldivalt värskendav.


Loo jutustaja kuulub lugude rääkijate sellesse poolde, kes tohib ainult tõtt räämida (teine pool tohib siis ainult valet väljendada). Ja selline tõerääkija jagab siis lugu Külma pojast.


Ühel külmal maal metsa surema jäetud poisslaps on nii ilus, et metsloomad ei murra teda söögiks ning hinge vaakuva lapsukese võtab lõpuks julm Külm endale abiliseks, külmutades teda üha endasugusemaks. 


Külma poiss kasvab kasvab kaunitariks, ning ta üheks meelelahutuseks saab noorte neidude võlumine - kuid kui noored suudlevad, külmub neiu sealsamas surnuks. Külma poisi sellised teod ei jää saladuseks, ning edaspidi püüavad neiud teda üle kavaldada, aga kauni poisi võlud mõjuvad ikka mõistustvõtvalt.


Kuni Külma poiss näeb üht tavalist neidu, keda aga vanemad on selliselt kasvatanud, et enne pulmi ei tohi noormeestega lähemalt suhelda, ning neiu kutsub poisi koju, vanemate ette. Kõik teavad, mis juhtub peagi. Neiu ema mõtleb välja plaani, kuidas tütar külmasurmast päästa …


Ja nad elasid õnnelikult. Või … kuidas ikkagi?


Nagu öeldud, igati normaalse jutu muudab lahedaks just see tõerääkija viis jutt lõpuks lahendada, mis muudab ühe tavalise fantaasialoo korraga vähe tumefantaasiaks. Sest tõde saab … mitut moodi esitada.



16 november, 2022

Catherynne M. Valente - L'esprit De L'escalier (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugesin teksti algusest otsani läbi, et oleks ikkagi läbi loetud. Tekst on siis tõlgendus Orpheuse müüdist, kus siis mees on toonud surnute riigist oma naise tagasi. Ainult et naine on nüüd enamvähem … mitteelav (ehk siis eksisteerib, aga pole elav) surnu, kes/mis istub kodus ja painab oma olekuga mehe elu.


Tegevus toimub enamvähem tänapäevas, aga samas ka müstilisemas ajavormis, kus tegelased kreeka mütoloogiast tegutsevad tänapäeva oludes. Kui Apollo ja muud sellised on kuidagi ülekantavad tänapäeva reaaliatesse, siis kolmepealine Kerberos on ikka … midagi muud.


Ja no muidugi, miks Orpheus tõi naise tagasi, kui see ei tahtnud elavate maailma naasta.


Võrdlemisi tüütu tekst (vaata postituse alguslauset), alles loo teises pooles hakkas minu jaoks midagi kokku mängima ja hetkeks tekkis mõte ühe võrra kõrgem hinne panna, aga samas - see teksti esimene pool oli ikka jube tüütu, ning polnud mingit soovi korduslugemisega asja selgemaks saada.



15 november, 2022

Maarit Leijon - Musträstas (Musträstas, 2022)

 

Tume tõlgendus rüütel Sinihabeme prototüübi ainetel (metavärk!), ehk mees oli sedavõrd teisest maailmast, et teda ei saanud kuidagi surmata. Kuid samamoodi teistmoodi on ta ainus ellujäänud ohver, tüdruk hüüdnimega Musträstas, kes kohtuprotsessil paljastas selle maniaki kuritegusid (et tüdruk üldse seal lossis olla sai, siis seepärast, et teda esitleti poisina: aadlik nimelt kogus oma lossi poistekoori, kelle liikmeid siis seksuaalrünnaku käigus tappis).


Aga et aastakümned on möödunud ning kõigest hoolimata pole õnnestunud meest surmata, siis lastakse ta hoopiski vanglast vabaks, ning ta naaseb patukahetsejana oma valdustesse, kus teda valvavad rüütelmungad. Musträstas on … täiskasvanud naine, kes juhib rikast majapidamist, ja tema elamisse saabuvad kaks lindpriid, kes palgatud paruni tapmiseks ja vajavad selleks ainsat ellujäänud ohvrit. Naine lähebki nendega kaasa ning nende retk paruni maavaldusteni on vaat et sama värvikas kui seal paruni ja ta kaaskonnaga kohtumine. Sest noore Musträstaga lossis toimunu oli enamat kui lihtsalt rituaalne ja perversne mõrvamine.


Jällegi üks vägagi tähelepanuväärne naistegelane, kelle arusaam õiglusest ja kättemaksust vajab lugejalt esimesel hetkel vähe seedimist. Jälle üpris õõvastava atmosfääriga tekst, kus hiliskeskaegset Prantsusmaa olustikku on vürtsitatud õige tumeda fantaasiaga.



14 november, 2022

E. Lily Yu - Small Monsters (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu ühe lohelaadse olendi kasvamisest täisealiseks - maailmas, mis on täis kõiksugu ilmatuid saaki otsivaid kiskjaid ning kellele selline loheliha on vägagi meelepärane. Vägagi meelepärane on see niisamuti olendi sünnitajale, kes vahel jahisaagist ilma jäädes vähe järab lohe jäsemeid (mis küll kasvavad tagasi, aga valu on valu).


Et vältida toidulauaks olemist, põgeneb see olend ema koopast ja satub vihma käest räästa alla, ehk siis tema ärasööjaid või õigemini maiustajaid tuleb järgemööda ette, aga viimaks õnnestub tal leida ookeani ääres oma koht; kus ta tutvub olendiga, kel on õige kummalised eneseteostused. Aga lohelaadne saab viimaks võimaluse kosuda ja vastu hakata oma senistele jahtijatele.


Maailm on siis õige fantastiline, umbes nagu sauruste ajastu oma üleelusuuruste kiskjatega (kuigi korraks mainitakse inimese söömist). Tekst ongi omamoodi segu niisuguste olendite mõttemaailmast ja siis selle krabilaadse olendi … eneseteostusest lähtuvast mõttemaailmast. Polegi autorilt varem midagi sellist lugenud.