Kadri Põder - Ma ei jäta sind (2026)

 

Pole juba mõnda aega puhast suhtekirjandust lugenud ning eks mingil moel mõistan, miks üldiselt loen vaid fantaasiakirjandust ja Loomingu Raamatukogu - selline elu kobarperse lööb oimetuks, siin pole vist ühtegi tegelast, kellel ei ole minevikutaaka ja/või konkreetset hetkeprobleemi. Kui tekst algab sellega, et peategelase abikaasa ja parim sõbranna on mõne aja eest vahekorda sattunud ning sellega kõigi kolme elu tuksi keeranud, siis edasi … tuleb veel probleeme. See sõbranna saab lapse! Sellest suhtest? Milline masendus ja koledus, pea kogu elu on hävinenud, ainult peategelase tütar … no tema on keskkoolis ja seal on ka probleemid!

Aga siis, ootamatu tööreis Inglismaale ja seal kohatud mees … Peategelane kohtab uuesti kirge, ta on jälle ihaldusväärne naine oma ihadega. Kui ainult … mees ikka õige on.

“Nõjatun Markile lähemale ja teen selle sammu talle lihtsamaks. Ajan end kikivarvastele ning Mark kummardub samuti mu poole. Ta surub oma keele mulle nii sügavale kurku, et ma ei saa hingata. Tea, kas see on mingi saksa komme? Ei usu, et midagi nii jäledat võib siiski kõigi sakslaste arvele panna. Kaldun arvama, et see on üksnes Marki nägemus, kuidas naisi peaks suudlema.” (lk 90)

Ja siis püüab endine sõbranna ta kinni ja räägib. Mida küll peategelane kuuleb oma kalli abikaasa minevikust! Ja laps, see laps. Ja sõbranna ise. Ja kõige selle taustal ta oma tütar. Ja ära saadetud abikaasa. Ja inglasest kirg. Mis toimub? Ja ühel hetkel, tuleb kõrvaltänavalt …

Draamat on enamgi ja eks vahel vilksatab ka tagasihoidlik geisõber. Igal juhul, suvalisi kõrvaltegelasi siin pole, kõikidel on oma roll ja etteaste, et peategelase elu keerulisemaks teha, eks teistsuguse kirjanduse lugejana natuke ootaks rahulikumaid hetki või laiemat üldistust (kuid eks mõnel juhul on eneseabilikke nõuandeidki), aga ei, siin on enamvähem kogu aeg punn põhjas (muidugi, see pole võrreldav Milvi Lembe hooga). Ja eks keskklassi probleemid on veidi teistsugused kui töölisklassi omad - muidugi, hingelised kriisid on universiaalsed jne. 

“Septembrikuuõhtu õhk on meeldivalt jahe. Kuuma mehe käevangus, soe veluurjakk õlul, on mõnus jalutada.” (lk 162)

Keeleliselt on tekst pogem lihtsakoeline, aga see muidugi päästab lausevärdjatest ja ebanormaalsetest kujunditest. Eks vahel tekib küsimus, kas teksti võiks lugeda campi võtmes, aga seda nagu siiski välja ei vea.

Nüüdisajal on tundmatu autori puhul muidugi kahtlus, kas teksti tootmiseks on kasutatud tehispläusti, aga ma ei oska seda selle teose puhul kommenteerida. Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu jätkab oma raamatute teksti esitamist Arial fondiga ja see kraabib silma.

“Ühesõnaga olen omadega puntras. Alles hiljuti oli mu elus kaks meest, kes mind ihaldasid ja vajasid, nüüd aga olen suutnud nad mõlemad endast eemale tõugata. Kui ma endaga päris aus olen, siis mu süda valutab nende mõlema pärast.” (lk 192)

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Ari Lanto - Kutse (Looming 8, 2026)

 

Muinasjutulik lugu naisest, keda ühel vastikul kevadpäeval kutsutakse Lossi õhtusöögile - teda ja teisi juhuslikult Lossi lähedal liikujaid. Kõigile kutsutuile on see huvitav üllatus, sest milline tore vastuvõtt neid seal ootab! Õhtusöök inimlikele inimestele, kes on igati loomulikud olendid - erinevalt siis tavapärastest vippidest.

Eks veidi (või noh, päris) hämaraks jääb, mida autor õieti öelda tahab - esitleda siiraste ja rikkumata inimeste võlu? Näe elus väikseid üllatusi? Ei oska pakkuda.

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Maarja X - Varjundid (2026)

 

Eks siin kogus on mitmeid keerulisi teemasid, aga eelkõige torkab silma erootilisevõitu või siis lihalik kirg vastassooga suhtlemisel, selles on furoori ja enesehävitust ja jõudu. Kuid eks siin ole ka lapsepõlvest mitmeid teravaid sedastusi. Tunde järgi pakuks selle olevat noore inimese eneseväljendus, eks seda bravuuri ja otseütlemist siin ikka on.

Luuletusi ilmestava illustratsioonid noorest neiust erinevates olukordades, mis ehk märgatavalt õrnemad-haavatavamad kui tekstid ise.

Lihtne ja raske

Kohtuda on lihtne, kuid peret luua raske,

te ärge sellepärast sel mõttel minna laske.

Armuda on lihtne, kuid armastada raske,

te ärge sellepärast sel tundel minna laske.

Seksida on lihtne, kuid nautida on raske,

te ärge sellepärast veel kirel minna laske.

On lapsi teha lihtne, kuid kasvatada raske,

te ärge sellepärast neil hukka minna laske.

On surma minna lihtne, kuid elada on raske,

te ärge sellepärast end lihtsalt maha laske.

(lk 36)

 

Armastuse algoritm

Juba mitmeid tunde

Tinderis ma scroll’in,

vaatan parameetreid,

mõndasid ka trollin.

Armastuse algoritm

väikest lootust annab.

Mees kui automaadist,

mõnd võiks täitsa panna.

Kellel kodus loomad,

kes otsib elu lugu.

Kes kord mu juurde roomab,

saab teha lihtsalt sugu.

(lk 58)

Jim Ashilevi - Inimese kostüüm (2026)

 

Autobiograafiliste tekstide lugemisega on see jama, et neist pole õieti midagi kirjutada. Sa loed ühest inimkogemusest, mis on muidugi kirjutaja enda nägemus, mida lugejatele jagada. Ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ilukirjandusliku elamusega, mida on võimalik mingil moel kaaluda, või noh, koguni kritiseerida (muidugi, kui on mingi otsene seos, siis saaks parandada-täiendada, aga antud juhul mul puudub igasugune seos).

Kui kuidagi seda teksti kokku võtta, siis see on elust depressiooniga. Eks paljudel on sellega oma isiklik suhe ja eks selle suhte puhul on see igaühele oma ainulaadne kogemus. Ashilevil on siis selline töökas rabelemine teatris, reklaaminduses ja arvutimängude loomises … ning mustad augud. Milline viis oli ta lähedase sõbra Margus Karu oma, seda ei tea õieti keegi. Oma depressioonikogemus kipub paratamatult olema enda jaoks see kõige sümboolsem (sest me ei ole … masinad? Kuigi jah, arstide jaoks kindlasti üldistatavad) ning teiste puhul on seda raske täielikult aduda. Ja eks see raamat ole ka suitsiidist ja selle mõjust lähedastele. Jällegi, kuidas sa võrdled kogemusi? Mingi leinaga saad hakkama, midagi jääb aastateks ahistama ja kripeldama. Või midagi kolmandat või neljandat ja nii edasi.

Aga eks siin on palju Ashilevi isiklikust kujunemisest - kindlasti on hullemaid ühiskondi kui Eesti, kus üles kasvada teistsuguse nahatooniga, aga oh issand, rassismi on siin kõriauguni ning seda erinevate põlvkondade esituses. Sellise pideva (ja enamasti negatiivse) tähelepanuga elamise järel tunduks täiskasvanuea probleemid justkui vähe inimlikumad taluda; aga ei, siis on sisemised kriisid ning muidugi lähedaste ja teiste lahkumised (vabandust, aga ma ei tea Margus Karust enamat kui paari teose pealkirjasid).

Mingis mõttes võiks selline elulooline tekst olla sarnane ühe teise hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teosega: Mehis Heinsaare “Ööpäevik”. Kuid viis, kuidas autorite poolt autobiograafilisust esitatakse, on üsna erinev (mõlemal tekstil on niisamuti toimetaja, kui palju need teksti esitusse puutusid, pole muidugi aimugi). Heinsaare tekst on päevikuvormis (ja ehk algselt pole avaldamiseks mõeldudki?), samas Ashilevi paistab kirjutavat lugejatele, kohati koguni dialoogi astudes ja näiteks eneseabi laadis nõuandeid esitades (sellele vastukaaluks on ülestunnistused peatükis “Punktiir”, see on omamoodi maadligi litsuv, veider puänt); aegajalt markeeritakse, et “eelmisest lõigust on nüüd aega kulunud nii ja nii palju”. Kui Heinsaar kirjutab nüüd ja praegu (mis võib küll olla nö vaba suhtumisega), siis Ashilevi tekst küll algab noorpõlvest, aga läbivalt on kokku kirjutatud hilisema aja erinevate kogemustega.

Pole küll otseselt raamatuga seonduv, aga keegi võiks huvi pärast kaardistada alla 50-aastaste  kultuuritegelaste kõrgkoolieelse haridustee (ehk siis enamus või täielikult taasiseseisvumise ajal): kui paljud neist õieti võiks pärineda Tallinna eliitkoolidest, kas on põhjust rääkida teatavast konnatiigistumisest.

Tsiteerimist oleks siit raamatust küllaga ja küllap ka mõndagi tsiteeritakse. Ja kui järele mõelda, siis raamatu pealkiri on päris tabav. Kostüüm ja mida kõike selle taga on: karneval see just pole.

“Veidi vanemaks saades hakkasin aru saama ka sellest, et Eesti kui selline, maailm kui selline, inimene kui selline on pelk idee. Mõtte jõul saab muuta kõike. Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid. Me elame väljamõeldud maailmas - ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.

Maailm, see on meie kõigi kodu. Me kõik kuulume siia. Mõte, et inimese mõõt on teatud kitsastele parameetritele vastav olend nimega eestlane, pole mulle mitte kunagi usutav tundunud, ehkki märkimisväärne osa Eestist tahab kogu oma maailmataju just selle malli sisse mahutada. Vaadake mind, ma olen päris eestlane! 100% tõupuhas! Puhas ja päris! Tehke järgi! Hahaa, te ei saa, sest ainult mina saan olla päris ja ainult mina otsustan, kes veel on päris ja kes ei ole!

Sina, neeger, mine tagasi Aafrikasse.” (lk 79-80)

Chantal Mennier - Fleurs de la Vie. Elu õied. 20 aastat õite ilu viljus luuleks (2025)

 

Luulevormi valatud emotsionaalsed read inimsuhete erinevatest staadiumitest ja neist tekkivatest hingepiinadest. Luuletused on esitatud mõneti ebatraditsioonilisel viisil, see iga rea suurtähega alustamine on minu jaoks harjumatu (mitte et mind muidu kuidagi häiriks punktatsiooni lõtv käsitlemine). Mingil moel tekkis peale lugemist pähe mõte, et selliseid tekste võiks kasutada mõni alternatiivsem muusikakoosluse omale laulusõnadeks. Aga kes teab.

Väga korralik kaanekujundus.

Tühjus (2019)

Kord oli kõik:

Soe keha, pehme kaisu,

Ning siis kustus kõik,

Kompleksi haisu,

Ussi salva mürgi,

Noore lolluse selga

Tappis soojuse lõõma.

(lk 19)

 

(2021) - Nimetu

Valusam noahoobist

Ignoreerimise külmus

Jääauruna tabab hinge,

Miks, miks, miks

Muudab uudishimu jääks

Külmemaks Antarktikast

Külmemaks Marsi ööst

Jaheduse tardus

Südame headuse külmutab

Alles vaid valus karje

Haavatud looma piin

Teadmatus tapab

Mitte noahoop lihases.

Haavatud naine psühhoosis

Sest valu tekitab kaose.

Nuge ei ole

Ainult ignoreerimise kirves.

(lk 46)

Sveta Grigorjeva: Frankenstein

See kogu on Sveta Grigorjevast. 

Muidugi, juba Puškin (mhmh, me teame alati mehi ajaloost, üsna harva vajutub mällu mõni naine) püstitas iseendale monumendi ja millest siis üks luuletaja ikka kirjutama peaks kui mitte maailmast, mis paistab just täpselt tema pilgu, ajude (neid on inimesel kaks, mäletate veel?), silmade, naha ja mille iganes läbi veel.

Aga no ... AGA NO ... 

Uusi mõtteid, mis sain:
loodus võib olla kallim, mitte ema.
Kunagi naine olnul on ikka naiselikud jooned külges. (Ei ole trükiviga, hääldage nagu "hülges).

Mõtted, mille üle rõõmustasin:
keha on servatult oluline.
Luule on juba olemuselt õrn ja pehme nagu vastsündinu kael.
Luuletus ei pea lõppema ootuspäraselt.

Aga kes määras luuletuste järjekorra, võiks mööda pead ja kaela ja turja saada. Kui autor ise, siis: NO MIKS?!
Et ikka on kogu kujuline "ma olen ise, mina, selline nagu mina ise olen" ja tasapisi areneb sinna, et puudutus, kehakehha, oleme üksteise nahad. 

Ega, ma ise muidugi panin oma võimaliku tulevase kogu ka niimoodi kokku. Aga ma ei ole ka Üle Eesti Tuntud Mässajamimmu.
Tema kogu lõppes sellega, et ei pea luuletus lõppema sellega, millega oodatakse.
Enne päris lõppu aga ...

Ehh. 

Vbla peaks omaenda tulevases võimalikus kogus järjestuse ümber tegema. Praktikas võib mulle ju nii olla, et happy end on ikka Romantiline Armastus, aga vbla ei peaks ma seda teooriat võimendama. 

Muidu see Sveta, kes kogust näha, meeldis mulle küll.
Iseasi, et paljut sellest teadsin juba ennegi.
Kas Sveta Grigorjeva teab, kui kuulus ta on?

Vikerkaar
ERR
Looming
Sirp
Sulepuru
sotisahtel
Veel ERR

Monica-Linde Klemet - Emmaks saamine (Looming 8, 2026)

 

Eks pealkirjast võib aimata, millest siin võiks juttu olla - neljakümnendatesse jõudnud Emma peab leppima sellega, et ta ei saa emaks. Hoolimata viimase aastakümne püüdlustest ja kõik need kujutlused, mida ühe või kahe lapsega teha. Need ei täitu. Temast saab üksik naine. 

Ja siis kohtab ta juuksurist väljudes naist (olendit? ettekujutlust?), mis muudab selle teksti kuidagi segaseks.

Tekstis tuuakse veel mitmeid näiteid, kuidas sellises vanuses naised ikka püüavad, nad ei anna alla kõigist vastulöökidest hoolimata. Aga Emma tunneb, et tema enam ei jõua, tema aeg sai otsa. Muidugi, see teksti teine pool kisub kuidagi kummaliseks ja ma õieti ei oska seda enese jaoks tõlgendada.

Igal juhul, nagu varasemate tekstide puhul näha, autor ei karda teemasid valida; loodetavasti pole see tekst mingist üsamaa vaimust kantud.

Andrei Ivanov - Kuiv purskkaev (Looming 8, 2026)

 

Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.

Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.

Mari-Liis Müürsepp - Blondiine armastav mees (2019)

 

Igati nooruslik luulekogu, mis vast lähedasem eelkõige iseseisvat elu alustanud noortele, aga eks mõtteterasid leidub ka nende vanematele, kelle elukogemus on nad küll ehk vähe tuimemaks muutnud.

Hiljuti lugesin Müürsepa arvustust Soometsa “Jäälinnust”, huvitaval kombel on mõnigi arvustuses esitatud mõte äratuntav siinse luulekogu tekstidest.

ELEKTER

hommikul

kui oled

ilma hüvasti jätmata

tööle läinud

teen voodit

saan tekikotilt särtsu

ja mõtlen et

siia

voodiriiete vahele

ongi siis kinni jäänud

kogu see elekter

mida meie vahel

enam ei ole

(lk 6)

 

PLANEEDID

mina olen marsilt

emad on päikeselt

mõni eriti ilus naine veenuselt

ja mõtted

tulevad öösiti kuu pealt

aga sina oled maalt

lollidemaalt

(lk 30)

 

STALKER

kuule võõras

Instagrami püss

me küll ei tunne isiklikult

aga sa oled täiega ilus

annaksid äkki

oma telefoninumbri

või kui mitte

siis vastad ehk

kus sa eile õhtul olid

et toas

tuli ei põlenud

(lk 41)

Tormi Ariva - Hanekanep (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Loolaidiga samaväärne tekst, seda võiks ehk koguni nimetada friigiulmeks - kuivõrd ⅔ tekstist käsitleb üsna puhtalt seda, kuidas leida ja tõlgendada botaanilist … väärteavet. Nimelt avastab peategelane äsja orvustunud Väino (no on alles nimevalik! Aga ei, tegu pole mingi onuheinoga) ühest eesti taimede määrajast taime, mida aga ei eksisteeri (huvitaval kombel toetub ta teabe tõestamisel ainult internetiotsingule - ta ei vaatagi mõnda teist sarnast paberkandjal määrajat). Ja neid võltstaimi oleks justkui veel, ning nende taimede sissekannetel oleks justkui mingi sõnum peidetud - kui vaid leiaks lahenduseks võtme.

Ja tõepoolest, enamus teksti oleks justkui botaaniline thriller, alles lõpuosas tuleb see antoloogia teema tugevalt sisse; ja ka siin on autoril varuks oma üllatus. Kui Loolaidi tekst näis mõneti ebatüüpiline, siis Ariva lugu ongi ebatüüpiline, see on friigiulme ja sellisena vägagi hea tekst.

Ainus, mis selle loo juures tõesti imestama pani - miks Väino ei kasutanud kontrollimiseks teisi määrajaid, mida pole digitaliseeritud vms; elukutselt õpetajagi?

Mari Teede "Ingmar ja meri"

 

Lühike ja armas lugu sellest, kuidas Ingmaril oli vanemate lahutuse järel kõik panges ja elu raske, ent mere äärde kolimisel olid omad plussid. 

Plussid üha kasvasid, meri sai üha armsamaks ning lõpuks sai kõik korda.

Natuke on see muinasjutt, sest ega vist palju sääraseid poisse pole, kes tänapäeval raamatut sülearvutist (mis see siis ikkagi oli, läpakas või tahvel?) paremaks kingituseks peavad ja päriselt päriselt PÄRISELT ka merest sedavõrd vaimustusse satuvad, et meri kõiki muresid vähendada suudab.

Samas - mõni võib ju olla? 

On hea uskuda, et sedasi saab. 

Pildid olid head. Ma tavaliselt ei vaata pilte, aga need meeldisid oma mustvalges karguses, kus samas lapsed rõõmsalt lasteraamatulikud olid, väga. 

Ja tasakaaluhoidja-poiss tuli meeldivalt tuttav ette. On isegi bussis sõites palju ja palju sõidetud, käed lahti, et paremini tasakaalu hoidma õppida =)

Loe mind
Lugemissoovituse blog
Head lasteraamatud
Karl-Martin Sinijärv

Pasi Ilmari Jääskeläinen: Väära kassi päev

 

Viimaks ometi on ühel raamatul peategelaseks lühike mees, kes ei ole samas kääbik, päkapikk ega päriselt väike inimene selle meditsiinilises tähenduses. 
Äärmiselt meeldiv vaheldus. Ta ei tee oma lühidusest draamat, ent rahvahulgas ei näe teistest üle ja juhuslik liikleja, kellele ta ette jääb, ütleb midagi "kassisuuruse" kohta.

Tal on kirglik ja tark naine, imetore pisike tütar ja dementne ema. 

Dementne ema, kes sureb, on tegevuse käivitaja. 
Peategelase elu kõige hullem päev. Vähemalt tema enda hinnangul tol ajahetkel. 

Raamat mängib ulmekirjanduse ja maagilise realismi piiril ning kuigi lugedes tundub sündmustik väga maagilise realismi moodi, antakse lõpuks ulmeline seletus. Kõik mida peategelane tajub, need kummalised erisused korterite osas, mis peaks nagu aastaid elaniketa olema, ent kus kõik on tolmust puhas, või teistmoodi riiulite asetus raamatukogus või mis iganes keskonnamuutused veel, kõik on tegelikult põhjendatud.

Maaglise realismi ja ulme erinevus on teatavasti, et kui maagilises realismis tunduvad meile tavalised elureeglid kummaliselt painduvat, ja see tundub tegelastele sama kummaliselt loomulik, mingit seletust ei anta, siis ulmes on kõigel põhjus ning see on enam-vähem loogiline. Isegi kui see nõuab maailma võlukunsti või plasmapüsside või ajas liikumise sisse arvestamist, need on tegelastele tuttavad asjad ja nad ei pea neid kummalisteks, maailma reeglitest väljaspool asuvateks. Nii käib.
Samas kui tegelane kujutleb rongi, jookseb sellele rongile järgi, hüppab sisse ja sõidab eelmisest stseenist minema, aga keegi kunagi ei varem ega hiljem seleta, mismoodi see võimalik oli, on tegu maagilise realismiga.  

Loen "Väära kassi päeva" ja saan, et selles maailmas on kassid kummalised. Et nende juuresolek või isegi kasside vaatamine paneb reaalsuse painduma ja väänduma. Seda teab peategelane ja seda tuletatakse ka korduvalt meelde kasvõi tänaval asuva sildiga, et kasside vaatamise tagajärgede eest ei vastutata. 
Nojah siis, nii on.
Et inimeste mälestused on kummalised ja ei haaku peategelase omadega, näib talle endalegi arusaamatu ja veider. Õhkkond on selline, et sellel on põhjus, kui ka muul mitte. Seletuse peab leidma tänav, mida ei tohiks olla. Tuba, mis on täiesti uus. Aga miks kassid kogemusi ja mälu väänavad, ilmselt ei selgu, sest nii lihtsalt käib.

Loo saladuslikkuse keskmes on ema, keda peategelane pole vist kunagi õieti tundnud. On mälestused - ent mis nendes on tõene, mis ei? Noorema ema mõtted ja tunded ühes ja teises ajahetkes saavad üle vaadatud, ent kes ikkagi on see naine, kes on tema ema, ei selgu. 
Ema tuleb süstida, et ta (jälle) ei sureks, ent ta pageb peategelasel kogu aeg käest. Lisaks on peategelase naine avamas näitust, mis tõotab tulla kõmuline ja paljastada ühe vana mõjuka mehe minevikusaladusi. Kommunismi ja nõukogudemeelsuse teemad on tugevalt üleval ning võiksid eestlase meelt mõjutada rohkemgi kui soome lugeja oma.
Vana mõjukas mees on samuti raamatu tegevuses osaline ja tema roll ning olemus vastuolulised. Oli ta kommunist? Kes oli toonane mõrtsukas? Oli ta eeskätt heatahtlik arstionu ikkagi?

Peategelase eraelu on korduvalt puudutatud. See on talle ju tähtis. Tema naine ja tolle tedretähed. Seks. Armastus. Pisike tütar. 
Need puudutused on elavad ja kaunid. 

Romaani on põimitud mitmeid ajatelgi ja igal neist toimuvaid rohkem või vähem murrangulisi sündmusi. Kõik ajateljed on kirjeldatud kujukalt ja elavana. 
See vast oligi minu kui lugeja jaoks loo suurim pluss. Kirjeldamise emotsionaalus ja elavus. Kõik tegelased olid tõesti tegelased omaenda siseelude, tunnete ja veendumustega. 

Lõpuks antakse loo paljudele kummalisustele seletus. Samas mitmed kummalisused jäävad seletuseta. Lahendus seletab seda ja toda ja seda ka - aga seda ja seda üldse mitte. Mitu olulist küsimust jäävadki õhku. Mingi seletus osadele ka antakse, ent kas ikka õige? 

See on küsimuste raamat. Vastuste oma vähem. 
Ent minu jaoks selgelt ulme- mitte maagilise realismi žanri kuuluv. Pigem ikka kriminaalromaani sorti lahenduse otsimine, mitte asjaolude kummalisusega leppimist ootav tekst.

Sehkendaja

Algernon

Annikky Lamp - Pidu aja lõpus (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Igati stiilne lugu - ja eks raamatu kaaneillustratsiooniltki näha, et tegu õige glamuurse peoga (vaadake flamingot). Situatsioon on klišeelikust ajarännuloost mõneti erinev: ajarändurid (ehk siin Kõndijad) kasutatakse millegi muutmiseks (õnnestumine polevat küll 100%) - muuhulgas siis, pole inimest, pole probleemi. Ainult et antud juhul pole Kõndija just päriselt kindel, mida ta tegema peaks (ja eks ta neid pidusid ka juba küllaga näinud) …

Eks autor visandab ka seda, kuidas võiks laias laastus inimestega seotud muutused (sest mis on areng?) edasi liikuda ja eks see omamoodi masendav ole. Aga vähemalt sain nüüd pihta kogumiku kaanepildile, algselt pani see ikka päris kukalt kratsima. Hea debüüt.

Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt