18 juuli, 2025

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs (2025)

 

Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).


Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö.  Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).


See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.


Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.



17 juuli, 2025

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.


Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.


Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.


Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.


16 juuli, 2025

Garth Nix - Home Is The Haunter (Fearsome Magics, 2014)

 

Järjekordne seiklus, nüüdne kokkupõrge jumalaga pole küll kuidagi planeeritud, seetõttu on probleemiks abivahendite nappus. Neid on palgatud toimetama üht hiiglaslikku kahurit (sellist, mille kahuritorusse mahub inimene vabalt seisma … aga sellist kahuritoru on tervelt mitukümmend meetrit) ja maagilist mõõka - seda siis kuningriiki, mis kavatseb neid kasutada oma naabriga arvete õiendamiseks. Mõõgal on üks halb omadus - peale teatud hulga tapmisi (aga see pole täpselt määratletav) pöördub see omaniku tapmiseks; ja Fitz pole kindel, kumb neist relvadest õieti ohtlikum on.


Tühermaa kuivab ning veoloomad on janused, kuni viimaks jõutakse ühe kindluseni, kuhu on nüüd end kindlustanud nunnaklooster - kes on nõus Herewardi ja Fitzi vastu võtma, sest just algaval ööl on siin uitamas üks metsik jumalanna, kes otsib endale meest, keda koletult hävitada. Fitz aimab midagi halba, kui neid on kindlusse lastud ja peagi läheb käiku nii kahur kui ka see mõõk …


Ühesõnaga, möllu saab ja loodetavasti ei jää ühtki seestunud nunna alles (õnneks pole kõik seestunud). Ja vastavalt lepingule tuleb ikkagi kahur kohale toimetada (sest mõõk … seda sai vist niimoodi eksitatud, et omanikke niipea ei leia).


15 juuli, 2025

Alberts Bels - Allveelaeva komandör (Lehed lõkketules, 1974)

 

Jutt, mis ehk näitlikustab tollasele lugejale aega, kui 1941. aastal asusid saksa väed omakorda Riiga vallutama, muuhulgas siis lennukitega pommitades linna. Ühte varjendisse peitunud seltskonda tabab halb üllatus - nende pea kohal on peale pommitabamust maja purunenud ning varjendist pole võimalik omal jõul väljuda. Aga kas neid tullakse päästma? Kas neil õhku jätkub selleni?


Õnneks selgub, et üks neist on allveelaeva komandör ja tema võtab juhtimise üle. Inimesed usaldavad teda, ikkagi kangelane, sellel on kogemusi keeruliste olukordadega - ja nagu näha, on ta senini vägagi elus. Muidugi, mõni inimene on kohe pessimist ja püüab endale kaasanoogutajaid leida, aga komandör hakkab torudele koputama ja viimaks koputatakse vastu. Morse! Tõsi küll, õhk on nüüd lõppemas ja abi jõuaks nendeni paari tunni pärast. Meeleolud lähevad pingelisemaks, komandör suhtleb välismaailmaga torule koputades ja vastuseid kuuldes.


See on ehk näide läti nõukogude proosast - maailmasõda, saksa pommitajad, vaprad kodanikud ja punaarmeelased. Põhimõtteliselt võinuks see aset leida ükskõik millises sõjategevusest puudutatud piirkonnas, siin pole just “lätilikkust” (mis iganes see minu ettekujutluses ka olla võiks). Jutul on ka puänt (kes ikkagi on see allveelaeva komandör?), mis ühelt poolt on üsna üldinimlik, aga teisalt lahendatud täiesti nõukogulikus vaimus. 


Belsi on eesti keelde veel tõlgitud, aga selline lühike esmatutvus ei kutsu just edasi lugema.


14 juuli, 2025

David Lodge: Small World

 

Olevat triloogia teine osa. 
Või no ilmselt ongi, miks ma kahtlen. 
Aga mina lugesin seda iseseisvana, ei tea eelnevast midagi, ei tunne, et järge tarvis oleks. 

Selline raamat. Selge. Nii on.

Toimuva aeg on ilmselt lähiminevik. Kas eelmise sajandi seitsmekümnendad või kaheksakümnendad? Vist kaheksakümnendad, faksimasin on juba teema. Muidu ma, 1980 sündinud, olen hilisemate aegade laps ja eriti vahet ei tee. 

Väga keeruline on öelda, mis on selle raamatu teema ja kandev liin. Vast humanitaarid ja nende konverentsid? Üle kogu maailma viivad meid lennureisid ja peatumised, üks konverents seal, teine teisal, kolmas kolmandas kohas. Seovad omavahel tegelasi, kes kohati ei tunnegi üksteist, on tuttavate tuttavad ning ei mõtle üksteisele. 
Ja ometi on kõik mingitpidi seotud.

Tegelased antud romaani ka kannavad ja veavad. Esimesed umbes 50 lk läksid vaevaliselt, sest arvasin, et jutt tuleb naiivsest noorpoeedist, kel eestlasele rõõmsat muhelust suule toov nimi Persse. 
Aga siis selgub, et Persse on vaid üks tegelane paljudest. On temaga täiesti seostumatuid suuri liine, milles keegi talle ei mõtle, ja tema enda lugu muutub samuti päris huvitavaks. Ta võib ju olla armunud ja uskuda süütult paariminekusse jne, aga tal seisab ees hulk huvitavaid avastusi.

Ehk tegelased raamatus on põnevad ja autor ei suhtu neisse kuigi kohtumõistvalt. Salliv igasuguste veidruste suhtes.
Ja samas ja samas - ikkagi on naised ses raamatus Teised ja tähelepanu, mida neile osutatakse - üsna palju siiski - on tähelepanu Teistsugusele Eluvormile. 

Nad jagunevad Ilusateks, kelle saapaid ja juukseid ja naha siledust pikalt kirjeldatakse, ja Tavalisteks, kelle kohta saame parimal juhul teada, et heledad juuksed ja ülekaal.
Neid jahitakse, nendega vesteldakse, neile ollakse lojaalne või ei olda, neil lastakse öelda mõnd terast asja, ent mitte midagi liiga tarka. Nende eest pagetakse, nende poole õhatakse, aga nad ise saavad sõna ja agentsust vähe. 
Kõige rohkem šokeeris mind stseen, kus imelist maagilist enneolematut naist taganuttev mees kohtub temaga, saab teada, et naine on vastu kõiki ootusi elus, ütleb talle asju ja et sõidab õhtul rongiga teise linna.
"Tule ka, tule minuga," palub mees ja siis seisab viimase hetkeni ootusärevalt rongiuksel, vaadates, kas Ta tuleb. 
Aga nagu - idee peale, et äkki ei läheks sellele rongile, äkki jääks naisega samasse linna, kui ta juba leidnud oled, ei tule? Ei käi isegi korraks peast läbi?
Wtf?!
Muidugi, hiljem selgub see mees sama veidralt käituvat, nii et vbla hoopis tegelase järjepidevus.

Ma ei ütlegi, et too käitumine autori meelest normaalne on.
Lodge kirjeldab palju. Nii loodust, toite, lennuki häält, kui see õhku tõuseb, inimeste mõtteid ja tegusid. Jälgib kiretult ja ühesuguse sõbraliku huviga ka inimröövi kulgu, pornonäitemängu ja merehäda. Aga teatud ... nurk jääb meeste ja naiste vahele  ikkagi.
Naised on olulised peamiselt sellevõrra, kuidas nad meeste elu mõjutavad.

No 1984 ilmunud raamat, mis muud oodata? Omal ajal peeti seda feministliku lähenemise kandjaks. "Teoses ei varjata seksuaalset ahistamist, mis noortele naistele konverentsidel osaks saab" jms. 
Tänapäeval mõjub üsna vanamoodsalt. Polegi nagu väga vahet, kas loed seda või mõnda Fitzgeraldi. 

Aga hea raamat on, samas. Kiretu, ent vaimukas kirjeldamine ja põnevad tegelased kannavad.
Olgu, mingil hetkel läksid need arvukad mehenimed mul sassi ja ma ei saanud aru, kas tegutseb nüüd romaanikirjanik või mingi kriitik või kelle kirju lehm see nüüd oligi. Ent tähtsamad tegelased sain sujuvalt selgeks ja minu rõõmuks selgus, et need on ka autori meelest tähtsamad ning just nende lugusid sai raamatu lõpuni jälgida. 
Huvitaval kombel jäid naised paremini meelde. 
Võibolla, sest neid oli vähem. Võibolla aga seepärast, et neid nimetati enamasti eesnimepidi ja perekonnanime mainiti harva.
Meestega muidugi vastupidi. Olid ainult väga üksikud mehed, kelle perenime lugeja teada ei saanud, ja nemad kas teise mehe armukesed või muidu kõrvalised teenijad. Üht kõrvalist naistegelast kutsuti ka pidevalt täisnimega ja tema isiku paikapanemaisega oli mul samuti vaeva.
Parasjagu sümptomaatiline. Et naised väärivad vaid eesnime.
Noh, jah, veidi naljakas, kuid mitte otseselt häiriv. 

Lugu on täis kõige ootamatumaid kokkusattumisi, mis umbes neljanda järel saavad rutiinseteks. Muidugi näeb ta, esimest korda Amsterdamis, seal ihaldatud neiu pilti. Muidugi sattuvad surnuks peetud naine ja tema ihaldaja ühele ja samale õhtusöögile. Muidugi kohtub jaapani tõlkija inimesega, kes ainsana kõigist  Briti kirjanikest tunneb just seda tüüpi, kelle raamatut tõlkja tõlgib.
See on väike maailm, lõppude lõpuks. Misseeoligi ... igaühe maailm koosneb umbes viiekümnesest grupist inimestest, kes omavahel kepivad, sõbrustavad, vaenutsevad ja kohtuvad kõige jaburamatel hetkedel kõige ebatõenäolisemas Ankara kohvipoes. (Ütlus, mis ei pärine sellest raamatust ja tsitaat on väga vaba.)

Lõpus keeratakse kokkusattumuste vint täiesti üle. Pole enam isegi kuidagimoodi usutav. 
Ent vähemalt lõbus.

11 juuli, 2025

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

 

Selle kogu paralleeliks oleks muidugi samal aastal ilmunud Ann Leckie valikkogu “Lake of Souls” - aga Leckie on vast novaaturlikum kui Novik; juba ta Radchi triloogia ja selle karakterikäsitlus tundub olevat mõjutanud päris palju viimase kümnendi ulmekirjandust. Novik pole just ulmekirjanduse uuendaja, kuigi ta kangelannad on vast traditsioonide austajatele vähe liiast oma isepäisuse tõttu.


Kuid … Noviku tekstid meeldivad just puhtemotsionaalselt (või on see harjumuspäras?) rohkem (keskmine hinne 5,4) kui Leckie toodang (keskmine hinne 5,1). Mis ehk ütleb mõndagi mu enda lugemisharjumuste kohta, loogiliselt võttes loengi innukamalt fantaasiaid kui teaduslikku fantastikat.


Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake • 6/10

After Hours • 5/10

Vici • 5/10

Buried Deep • 5/10

Spinning Silver • 7/10

Commonplaces • 4/10

Seven • 7/10

Blessings • 6/10

Lord Dunsany's Teapot • 4/10

Seven Years from Home • 6/10

Dragons and Decorum • 5/10

Castle Coeurlieu • 4/10

The Long Way Round • 6/10




10 juuli, 2025

Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.


Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.


Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!


Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?


Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.


09 juuli, 2025

Anu Kree - Lõhutud (Looming 4, 2025)

 

Ühel päeval leiab naine oma postkastist paberlehe teatega: “Lõhkusin teie illusiooni. Helistage! Tulen ja teen korda.” No muidugi, mida see veel tähendab? Täpsemalt millise illusiooni? Ja kas illusioonide rikkumises  saab olla süüdi just üks kindel inimene? Igal juhul, sõnum on veider, aga sedelile lisatud telefoninumbrile tuleb helistada.


Aga selleks on vaja valmistuda. Suu korda teha. Teed juua. End kindlalt tunda (aga uudishimu!). Siis aga kõlab uksekell …


Lühike tekst, aga mitmeid tõlgendusvõimalusi - siiralt või irooniliselt või kujundlikult. Eks tegelikult lähtudes sedelist endast võib järeldada, milles puänt õieti on, aga noh, illusioonid-illusioonid.


08 juuli, 2025

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.


Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.


Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …


Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.


07 juuli, 2025

Liisi Ojamaa: Lõputu juuli

Natuke on tunne, et mina ei tohiks selle kogu kohta üldse midagi öelda. Sest see on noorte inimeste luule.
Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.

Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".

Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud. 
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis. 
Ainult noored ei tea veel seda. 
Et Tõeline ei ole iial tõeline.

Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt. 

Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega. 
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi. 

Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.

Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
            lumm ongi lõhutud

Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe

04 juuli, 2025

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime (2025)

 

Argentiina new weird, näis, kas samalt autorilt võiks ilmuda veel tõlkeid nagu seda juhtus Samanta Schweblini puhul - iseenesest võiks küll. Antud juhul siis 12 lühilugu viimaste aastakümnete Argentiina oludest; nagu saatesõnas öeldakse, siis gootilikus stiilis (mis olevat nüüd vägagi pop stiil, nagu mulle üllatuslikult selgub).


Meeldesööbivamad lood on ehk “Ämblikuvõrk” (autosõit kihvti sugulase ja tüütu abikaasa seltsis Paraguay’sse ja tagasi), “Kooliaasta lõpp” (veider tüdruk kuuleb kooli vetsupotist hääli, mis käsivad tal end lõikuda/lõhkuda), “Ei mingit liha meie luudel” (peategelane leiab kolju, mille eest hakkab hoolitsema), “Naabri hoov” (depressioonis endine sotsiaaltöötaja satub uues elukohas kokku õige õudustäratava inimolendiga), “Musta vee all” (Buenos Airese getost läbi voolav ülimalt reostatud jõgi ja selles elav üleloomulik olend), “Asjad, mis me tules kaotasime” (Argentiina naised jõuavad väga jõhkra viisini, kuidas astuda vastu naistevastasele vägivallale). Nojah, kõigist neist juttudest võinuks muidugi teha eraldi postituse …


Saatesõnas viidatakse mitmel puhul, et tegu on vaat et õuduskirjandusega, aga millised lood just horror oleks, ei hakka õudusekauge lugejana pakkuma (vast rohkem kui pooled kogumiku lugudest). Igal juhul, mõnigi teksti läheb päris jõhkraks, mõnigi on õige hankanglik painaja. Aga eks see ütleb midagi kaasaja kohta - või siis lähiminevikust, kust on Argentiina tulnud. Ja muidugi Esimese ja Teise Argentiina vastuolud. Ja need segased katoliiklike pühakute kultused. Aga sellest kõigest kirjutab ka saates, kes muuhulgas viitab rahvausundi mõjudele, mis mul küll suuremat märkamata jäi.


Igal juhul, tasub lugeda, kui soovi  lugeda väikeste ampsakatena miskit veidrat, kummastavat ja õõvastavatki.


03 juuli, 2025

Toomas Krips - Joakim (Lumetüdruk, 2025)

 

Loo viimasel lehel selgub, et tegu on osaga tulevikus ilmuvast romaanist “Ma ei olnud teismeline superkangelane”. Oleks seda varem teadnud, et tegu pole iseseisva jutuga, poleks vast seda teksti lugemiseks võtnud - ning ega see lugu lõppegi just “jutulikult”, pigem siis tõesti romaani avaosa.


Ja selline lugemisaja kulutamine (sest aega napib!) viib tõesti tuju ära - ning ei viitsi arvata, milline tervikromaan võiks olla. Seda enam, et selline arvutimänguliku superkangelase teema pole just asi, mis muidu lugemisse satuks.


Ja miks muidu fiktiivsena tunduva maailma puhul on korraga juttu tüdrukust, kes siis võivat olla pärit Ida-Aasiast (lk 323)? Kuidas siis korraga selline realistlik nurgake? Miks see tekst on kui tiineka märg unenägu? Või nojah, peategelane pole lihtsalt veel jõudnud täiskasvanuks saada, see võiks ehk juhtuda romaani edasises käigus.


Mis siin ikka sulest tähemärke välja imeda.


02 juuli, 2025

Naomi Novik - The Long Way Round (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Esimene tutvus Noviku uue Folly nimelise maailmaga ja tuleb tõdeda, et sissejuhatus on päris intrigeeriv.


Loo peategelanna on navigaator Tess, kes koos tuulepeast noorema vennaga (samas on ta vägagi osav laevaehitaja) otsustavad minna otsima uut laevateed - sealtkaudu, kuhu keegi pole arvatavalt sattunud. Meeleheitlik samm, mis läheb veelgi hullemaks kui nendega soovib ühineda võlurist ülik, kes omakorda vajab mingit meeleheitlikku vedamist, et teda kõrgseltskonnast välja ei heidetaks.


Kaks kuud seilamist, kui korraga avastatakse üks saar. Lähemale saades nähakse seal mingit tohutut torni keset metsikut loodust. Kus on inimesed, milleks on see ehitatud? Tornilt … vastust ei saada. Nad seilavad rannikut pidi edasi … ja tegemist on pigem kontinendiga, mille rannikul võib näha erinevaid torne jms. Mis värk on?


Eks selline maadeavastamine on huvitav, kuidas lisaks on veel reisiseltskond oma murede ja mõradega. Saab (loodetavasti) näha, kuhu Novik õieti suundub - nagu ta ise eessõnas kirjutab, siis see sissejuhatus loo maailma võib veel küllaga muutuda järgmistes tekstides. Igal juhul, miks mitte, võiks lugeda.




01 juuli, 2025

Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.


Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).


Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.


Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.


““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)


30 juuni, 2025

Mairi Laurik - Kaks kätt ja süda (Lumetüdruk, 2025)

 

Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.


Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.


Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.


Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.


29 juuni, 2025

Meelis Friedenthal - Armastuse klavikord (Looming 4, 2025)

 

Näidend Tartuski tegutsenud barokiajastu muusikust ja heliloojast Kellnerist, kelle pärandi üle arutavad nüüd ta lesk ning erinevad sugulased ja õpilased. Tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaiga Stockholmis (Kellner suri 1748). Rootsi riik on Põhjasõja järel üha väiksemaks jäämas, Venemaa sellevõrra tõusnud. Aga noh, kes õieti valitsevad, kes õieti teevad riiki ja selle visiitkaardist kultuuri. Ja jumal ja usk. Ning muidugi kunstiloomine ja selle jaoks tehtavad ohverdused muu elu arvel.


Ma nüüd ei ütle, et oleksin sellele ajastule ja konfliktidele õieti pihta saanud; eks oleks Lembit aidanud kasvõi Petersoni lavastuse nägemine (see siis Tartu kultuuriaasta raames). Kuid kindlasti on tegu omapärase maailmaloomisega (ikkagi Friedenthal), pildikesi baltisakslaste ja erinevate euroopa juurtega inimeste tegutsemistele Saksamaast Liivimaa ja Stockholmini. Kõik oleks justkui üks ühine kultuur (eh, meediaväli) oma kohalike eripäradega. Aga keel, kuidas sellest rääkida või mõista, see oleks justkui universiaalne (jajah, lingua franca) (kasvõi kogu see seltskond, kes Kellneri lese poole kokku kutsuti). Omamoodi hariv lugemiselamus.


27 juuni, 2025

Christopher Buehlman - The Daughters’ War (2025)

 

Selle raamatu lugemist sai päris oodatud, sest “The Blacktongue Thief” oli üsna hea kogemus ning paistis pooleli jäävat vägagi intrigeerivalt. Kuid Buehlman läks mõneti sarnaselt Travis Baldree romaanidele ajas tagasi - ja võttis peategelaseks hoopis ühe senise kõrvaltegelase Galva, kelle kaudu siis kirjeldatakse viimast sõda goblinitega. Tegemist on jõhkra vallutussõjaga, kuivõrd goblinitel on niipalju erinevaid viise inimsoo ärakasutamiseks libaloomadena.


Kadunud on vargaromaani mitmeplaaniline hoog, seeasemel ongi üks sõjanaise kannatuste tee sõjas ja vendadega - sest tal on kolm venda, kes niisamuti on goblinite vallutusretke tagasilöömise kampaanias. Ja siis on Galva suhted naistega, mis samuti sisaldavad erinevat draamat (jajah, see siis jätkub vargaromaanis). Ühesõnaga, romaan on mõneti teistsugune kui esimene romaan.


Eks me muidugi teame, et kõigist õudustest ja kaotustest hoolimata on Galva ikkagi ellujääja ja romaan ongi kirjutatud omamoodi biograafia vormis, kus mitmel puhul hoiatatakse, et kohe läheb jamaks jne. Kergelt tüütu lähenemine. Aga veel tüütum on Galva noorema venna kirjad ja mälestused (kuidas küll need mälestused Galvani jõudsid, jääb minu silmis vähe segaseks (võlur Fulvir?); omal moel nii ongi siin kahe tegelase vaatenurgad toimuvale). Ja noh … kui tekst kulgeb üsna detailiküllaselt ning mõnikümmend lehekülge enne lõppu oli mul tunne, et sellelegi raamatule peaks tulema vähemalt veel üks järg (või noh, triloogia?), siis korraga tõmbab autor väga kiirelt otsad kokku ning viimase kümne leheküljega võtab korraga kokku vaat et sama mahuka loo kui senised 370 lehekülge. Nojah.


Natuke tekib kahtlus, et autor sai kirjastuselt rahamaigu suhu ja tõmbas seetõttu maailma kõvasti laiemaks (rohkem raamatuid!) … või siis kadus eelmise romaani värskus ja hakkas käsitööd tegema. Aga eks sellest saab õieti aimu siis, kui peaks ilmuma esimese raamatu otsene järg.


26 juuni, 2025

Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.


Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).


Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.


Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….


Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.


“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)


25 juuni, 2025

Maarja Merivoo-Parro - Veresugulased (Looming 4, 2025)

 

Kui Taaveti tekstide puhul võib rääkida ulmelisest mekist, siis see jutt on puhas ulmekirjandus. Või siis õudus, või koguni etnohorror.


Peategelasest naine jutustab oma mälestusi vanavanematest - noh, selline nõukaaja meenutus, kus lapsed olid suvel vanavanematel külas ja mis kõik juhtus. Aga nüüd on sellest paarkümmend aastat möödas, vanavanemate maja on tühi, suure koduaia eest keegi hoolt ei kanna, valdus on siiski pere oma. Peategelane ise elab ja töötab Ameerikas, tema erialaks on postproduktsioon.


Ja ta vahel mõtleb lapsepõlvemälestustele ja sellest, kes ta vanavanemad õieti olid. Vanaisa suri, kuid vanaema lahkumisest ei taha ta vanemad midagi rääkida. Päringud arhiividesse ei anna mingeid vasteid, kuid veidi teistmoodi otsides …


Ootamatu värk. Mis teksti juures meeldis: see viis, kuidas on ühendatud see ammune lapsed-maal-vanavanemate-juures tänase globaalse elukorraldusega … ja siis korraga see ulmeline lahendus. Igati naksakas, soovitaks Aalmanni õunamüüjalegi, kes oma nooruses oli ka nii elurõõmus neiu.


24 juuni, 2025

Krafinna - Ei laps, ei lind (Lumetüdruk, 2025)

 

Ootamatult intrigeeriv lühilugu, seekord siis linnafantaasia, mis võiks pärineda Charles de Linti Newfordi maailmast - noh, kui see ulatuks Eestini.


Luise avastab üks päev, et tal on kõrvad pikaks kasvanud ning vares, kes ta akna taga ikka süüa otsinud, nõuab sisselaskmist. Luise avabki akna, vares suundub vannituppa … ja sealt väljub kaunis mees. Selline kaunitar, kellega on parem mitte tegemist teha, nagu naine on varem kogenud.


Lindmees räägib, et Luise peab vaatama, mis prügikastide juures toimub midagi kahtlast - keegi tapab tema liigikaaslasi. Ja siis vares lahkub. On see ikka veel unenägu? Parem oleks …


Aga lindmees lubas tagasi tulla ning kokkusaamispäeva lähenedes jälgibki Luise prügikastide ja selle ümbruse tegemisi. Kuid ei midagi eriskummalist. Kuid siis tuli lindmees ja näitas …


Tõepoolest, puhas linnafantaasia. Lühiteksti võlu on selles, et see on tegelikult vaid lubadus, maitsepakkuja, sissejuhatus sellesse maailma - kui nüüd autor teksti sees seda vaid suusoojaks ei maininud. Lõpuks hakkab antoloogia kiiksu leidma.


23 juuni, 2025

Ave Taavet - Šarniir nr 5. Gentrifikatsiooni ohvrid (Looming 4, 2025)

 

Taavet tuntud headuses ehk kaks lugu tänapäeva folkloori ainetel.


Esimeses loos on noor naine leidnud enda kutsumuse autotöökojas masinate putitajana. Ta asub oma lõbuks korda tegema tüütu kliendi jäetud vana Ladat, mis sel aastakümneid aianurgas roostetanud. Sest naisele tundub, et sel autol on tegelikult hing - ja see hing muutub aina … nooruslikumaks, mida rohkem selle kõpitsemisega saavutada. Ainult et see hing pole mingi pailaps ning see mäletab vägagi hästi, kes ta sinna aianurka unustas ja seejärel plaanis romulasse viia.


Teine lugu on veelgi lihtsam ning kuulub ehk kohapärimuse huvitavasse valdkonda. Edukas noormees on ostnud korteri uuenevasse Koplisse. Ainult et nagu selgub, pole senini valitsenud nõukogulikud ilmingud kinnisvarauuenduste käigus sugugi välja surunud, vaid tänu triksterist maaklerile ootavad oma aega tagasitulekuks. Kuid Kopli pole ainus, nagu avastab kinnisvaraomanik …


Eks mõlemad tekstid on omal moel vaimukad ja pakuvad vastupidiseid lahendusi Aalmanni elusügise tõlgendusele.


20 juuni, 2025

Silvia Urgas: Siht/koht

te nomineerisite selle
Betti Alveri preemiale
oot mida
saigi auhinna
muidu te kuradi kulturnikud
ei saa millestki aru
aga see kogu on nii hea
et isegi teie märkasite

nii hea kogu
et isegi Jan Kaus ei saa eitada
tolle keele imelisi
sujuvaid
ja kujumuutvaid
voolamisi valgumisi
igas silbis tõde

ilmumisaasta parim ilmselt
vabalt võib olla
et terve kuusaastaku oma

Ma olin vaimus kummuli juba esimese lugemise järel.
S.t. ma tean, et see autor oskab kirjutada - ta on ainus autor iial, kelle luuletust ma lugesin, siis saatsin täiesti võõrale inimesele sõnumi, et kuule, see oli nii hea, sa kirjutad nii hästi, ütle mulle pakiautomaat ja oma number, ma saadan sulle küpsist selle eest.
Ta ütles ka. Mina tegin õnnelikult küpsiseid - ega ma siis kellegi teise tehtuid saatma ei hakka! - mõeldes, kui hästi see tüdruk kirjutab. Jah, ta on must noorem ja kõik alla 33 on ju tüdrukud nagunii?

Enam ta vist ei ole tüdruk. On täitsa naine ja kirjutab ... artikleid vist vahel? Arvustusi?
Jurist.
Tark tüdruk oli, ilmsesti. 

Aga kogu on veel paremaks läinud. Lisaks absoluuutsele ehedusele ja varjamatule aju lakkamatule töötamisele - jah, jah, just selliseid noori naisi on bussides ja kinodes ja kodudes, üksinda igavesti ja samamoodi igavesti su käte vahel - on sel nüüd ka nostalgiaväärtus. Juba siis olid kroonid kadunud ja Smilers ning Eda-Ines Etti naljakad, aga nüüd on neil juures mingi tabamatu "kui me olime noored"-maik.
Ei, ma ei olnud kunagi see noor, kellele "Käime katuseid mööda" meeldiks, aga ma teadsin seda lugu ju ikka ja mu klassivend tantsis teise noormehega selle taustal aeglast paaristantsu.

Loen ja oh.
IMELINE!

Ok, minu vaimusünnituse kõrvale ka midagi Silvia Urgase oma:


vastik
kui luuletusi kirjutatakse
roppudest asjadest
kasutades sõnu
mida mõistlik inimene suhu ei võta
mida nähes kohemaid oksendada tahaks

eks ma ole isegi patustanud
suust, mis kunagi "armastus" lausunud
toit enam alla ei lähe

kasvatamatud räägivad valju häälega
asjadest mis vaid mõne jaoks olemas on
nagu päkapikud
ma pole kunagi piisavalt noor
et uskuda

parem mainida vaid neutraalseid asju
aatom linoleum šveits

Muidugi ei ole seesinane parim. Suvaline keskmik - selle kogu mõttes, mitte üldiselt, eks ole.
Ta jäi raamatut lahti tehes ette ja oli mugavalt lühike.


Looming
Sirp

19 juuni, 2025

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.


Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 


Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …


Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).


“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)