Nnedi Okorafor, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2025)

 

Pole vist varem selle sarja väljaandega niisugust rahulolematust tundnud - kui teadusliku fantastika tekstid on enamvähem oodatud tasemel, siis fantaasia pool on pigem õuduskirjanduse nägu. Eks see vahe tumefantaasia ja horrori vahel on enamasti maitse asi; aga noh, kui enamus tekste (noh, horrorivabad võiks vast olla Swirsky, Johnson, Huang - mitte et nende puhul oleks tegu lõbusa päkapikudiskoga) tegeleb mingite hirmude kaardistamisega, siis see kõik on küll lugemisvara, mida üldiselt ise ei valiks. Või on see mingil omal moel ajastu nägu? Või siis ikkagi lõppvaliku teinud Okorafori maitse? Igatahes, paras pettumus.

Hinnete puhul olen küll olnud reipalt optimistlik, kogu kogumiku keskmine 5,1, sellest omakorda teadusliku fantastika tekstidel 5,3 ja nö fantaasiakirjandusel tervelt 4,8 (ei uskunudki, et lõpuks nii kõrge).

Seda sarja iseloomustab, et lõppvalikusse satub päris palju minu jaoks nö tundmatuid autoreid - nii ka seekord on tervelt 12 autorit, kellelt pole varem midagi lugenud (muidugi, eks siin ole ka tuntud nimesid). Naisautoreid tunduvalt enam kui meesautoreid, lisaks siis mõned mittebinaarsed autorid.

Parimateks tekstideks on Swirsky hullude õdede lugu ja Palwicki ülitume tulevikunägemus, aga eks tegu ole igati kogenud ja hinnatud autoritega.

We Will Teach You How to Read | We Will Teach You How to Read • Caroline M. Yoachim 3/10 SF

Also, the Cat • Rachel Swirsky 7/10 F

The Audit • Olivie Blake 4/10 SF

Country Birds • Kij Johnson 5/10 F

Fuck Them Kids • Tatiana Obey 4/10 SF

The River Judge • S. L. Huang 6/10 F

The Weight of Your Own Ashes • Carlie St. George 6/10 SF

An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow • Xavier Garcia 4/10 F

The Forgetting Room • Kathryn H. Ross 6/10 SF

Look at the Moon • Dominique Dickey 4/10 F

Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole • Isabel J. Kim 6/10 SF

The Witch Trap • Jennifer Hudak 5/10 F

Yarns • Susan Palwick 7/10 SF

The Wonders of the World • 'Pemi Aguda 4/10 F

Reduce! Reuse! Recycle! • TJ Klune 6/10 SF

A Stranger Knocks • Tananarive Due 4/10 F

The Sort • Thomas Ha 5/10 SF

What Happened to the Crooners • Russell Nichols 4/10 F

The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics • Adam-Troy Castro 6/10 SF 

Ushers • Joe Hill 5/10 F

Jüri Ehlvest - A. Puškini “Jevgeni Onegin” (Dimensioonid. Tallinna Lilleküla (3.) Keskkooli almanahh, 1990)

 

16-aastane Ehlvest arutleb 1983. aastal, mis värk Oneginiga oli.

Kirjutasin pealkirja ja jäin mõttesse. Mitte midagi ei mõtelnud välja. Värssidest sain üldse halvasti aru. Minu meelest sai nendega edasi anda vaid tundmusi. Siin aga anti edasi sündmused ja neist tuli leida mõte. Ühesõnaga, sain Puškini romaanist üldse halvasti aru ega osanud mitte midagi kirjutada.

Tegin voodi üles, avasin harjumuspäraselt akna, heitsin voodisse, tõmbasin vaiba peale ja uinusin. Öösel ärkasin palavusest ja õhupuudusest. Lükkasin sulgteki kõrvale, tõusin üles ja läksin üle suure toa, et akent avada. Lükkasin kõrvale suuri kangaid meenutavad aknaeesriided, koperdasin siidkardinate vahel ja silmitsesin laeni ulatuvaid kuuest suurest ruudust koosnevaid aknaid. Aknalaual olevast lillevaasist valasin lilled välja ja jõin vee ära. See ergutas mind veidi ja mõistsin, millisesse olukorda olin sattunud. Viibisin Onegini luksuslikus magamistoas, olin ise ilmselt Onegin ja püüdsin avada suuri aknaid, et lämbet tuba tuulutada. Unenägu tundus mõjus, silmitsesin luksuslikku ruumi ja mulle tundus, et siin alles tasuks elada. 

Et unenägu mitte liiga kiiresti ei kustuks, jätsin aknad sinnapaika ja kiirustasin tagasi voodisse., et uuesti uinuda. Vajusin ülipehmesse, patjadest koormatud asemele, tõmbasin teki peale ja enne uinumist jõudsin veel mõelda: “Kui tore oleks olla Jevgeni Onegin. Omada tema rikkust, mõisa, teenijaid, raha, luksust. See võimaldab nii palju reisida, tegelda millega tahes. Nüüd ei ole minu veidrused enam koolipoisi rumalused, vaid rikka mehe kapriisid, kes võib seda endale lubada. Olen kaotanud oma välimuse - olen Onegin. Kuid mõtlemine on ikka enda. Peaasi mitte omandada koos välimuse ja rikkusega selle mehe, haiglasliku mehe haiglaslikku ellusuhtumist, kõiges tüdinud mehe elus pettumust.”

Õnn tundus käes olevat ja purunes ühes sellega, kui ma hommikul ärkasin. Miks oli Onegin minu jaoks nii ahvatlevas rollis õnnetu?

Jüri Ehlvest, 9. KL, 1983

Marii Eleen Mõtsnik - Hingesõnumid (2026)

 

Tundub igati siiras eneseväljendus, kus on mõned õige huvitavad kujundid. Ja siis on mitmed luuletused, mis ehk mõne aja pärast ei ütle autorilegi suurt midagi (või noh, olen liialt kalestunud lugeja). Aga eks sellised vastandumised on juba siia luulesse sisse kirjutatud.

Minumina jõgi

minu elu teerajal käijaid on mitmeid, kui mitte sadu

tugev vihm, pidev padu

olen vihmatilkade loodud jägi

iga tilk hõlmab mind teiste silmade läbi

kas olen tõmmata-lükata

kui iga komplimendi peale tahan rõõmust lakke hüpata

mina tundub mulle suurem kui universum

mille avastamiseks pean kasutama hellust

sest iga tilk, mis langeb minumina jõkke

on õrn, habras

ja alles nüüd taban

kui vähe on tegelikult vaja

(lk 14)

 

Pai laps

minu hinges pulbitseb pai lapse sündroom

see on liigne vanemate hool

viielise pinge, mille paneb kool

nagu Ott Tänak, käes elurool

toon tunnustusi

12 tänukirja kuu aja jooksul

mu sees pole ammu nii kasutu ja mõttetu inimese

tunnet olnud

palun laske mul karjuda

lennata

ringi tantselda

mööda seinu edasi-tagasi põrgata

nuttes hõigata: “ma ei taha elu vihata”

sosistades sonida: “kas pean pai laps olema?”

(lk 62)

Regina Palujärv - Tuledes ja tuules (2026)

 

Vaikimisi eeldasin, et tegu on romaaniga (näiteks raamatupoe reklaamvideo), aga päriselt see nii nagu pole, pigem mingi päevikulaadne autofiktsioon ühe naise murrangulisest elust viimastel aastatel (2021-2025), mil peamine probleem on see, kes küll on Adrian, kellega paistab olevat uskumatu energeetiline side, aga kes ometi ei taha kuidagi pikemalt või sisukamalt suhelda. Miks küll on see nii?

Aga elu tahab elamist ka peale abielu lõppu, nii vast saaks seda teksti kirjeldada kui üht hedonistlikku ja spirituaalset teekonda … selle raamatu lõpetamiseni. Sõbrad, reisid, kogemused hinge ülendamiseks. Kui algul on nõuandjateks terapeut ja sõbrad, siis raamatu lõpus pakub sügavamat mõtteainet ennustajadki. Muuhulgas on minajutustaja ka kahe tütre ema, aga kõikide nende rännakute ja seikluste puhul ei paista tal olevat mingi probleemi korraldada lapsehoidmist, igal juhul pole sellele vähimatki tähelepanu pööratud (kahel korral on küll mainitud, et pidi lastega tervelt kuu aega koos olema).

Kuivõrd tegu on ilukirjandusega, siis vast soovitaks järgmise raamatu kirjutamisel ehk mitte nii palju olukordade kirjeldamise kordusi teksti jätta - kuigi eks seegi võib olla omaette stiil (aga kas nüüd just kõige lugejasõbralikum).

“Sellest päevikust on saanud minu elu ühe etapi võlu- ja valuraamat. Olen kirja pannud suure osa kõigest, mida mäletan alates maist 2021 kuni tänaseni. Selle, mis on seotud Adrianiga.” (lk 140)

Mò Xiāng Tóng Xiù: Deemonliku tee suurmeister 4

Selles raamatus saab viimaks selgeks, kuidas Wei Wuxianist sai kõigile teada Must Isand ehk Ylilingi Patriarh. Lugu on kurb ja dramaatiline, osaleb ka seni parim naistegelane Wen Quing ("parim", sest ta on üks vähestest, kel on ka mingi muu roll, kui olla kas "paha" või "hea," tal on anded ja isiksus) ja lõpptulemusena ma mõistan.
Hea lugu, põnev lugu.

Kuulge, ma kiidan ausalt, mulle meeldis piisavalt, et raamat enda kohta väga kähku - nelja päevaga - läbi lugeda.
Et ma edasi peamiselt virisen, ei tähenda, et raamat mulle naudingut poleks pakkunud.

Virinad:

* jah, raamatu lõpus on tegelaste loend, aga pisema rolliga tegelasi seal üldse pole. Kes see tüüp on, kes tolle emotsionaalselt olulise lause ütleb? Kes on see ta isa, kes alahoidliku ja veidi pelglikuna käitub? Ma peaksin mõistma, mis kõik taustal toimus, aga ei mõista, sest ma ei saa aru, kes nad on!
* Olen ära õppinud, et kui raamatus algab uus osa, on see sageli mingis muus ajas, kui eelmine. Aga mul ei ole kõik need ajad meeles ega ka, mis olid viimased sündmused just selles ajas. Vahepeal on olnud mitu mälestust või hingerändu, mis on kus on kes? Seda segasem, et siin raamatus osalevad erinevates aegades suurelt jaolt samad tegelased. (Ainult 13-14-15 aastat noorema või vanemana.) Kui tegevus on paar lehekülge kulgenud, tuleb mulle enam-vähem meelde, kus ja mis toimub, kuid see ei ole täieline selgus, mis saabub, vaid "aa, õige, olid jah raevukad laibad vist piiramas, jajah". Hägune selgus. 
Kuluks ära väike "ja nüüd on taas aeg Wei Wuxiani taaskehastumise järel, kui ta on oma vanale mäele naasnud."  Kuidas ning kelle poolt oli sinna viidud noorukitekamp, kellega varem kõvasti tegemist oli, ei tulnudki mulle meelde. Aga oleks abiks teada. 
Olgu, olgu. Eks ma otsin eelmisest (või üle-eelmisest?!) vastuse üles.

* Lugupeetud tõlkija! See, et inglise keeles tähendab "turnip" nii redist kui naerist, ei ole põhjuseks, et kui tegelased arutlevad, kas maha panna kartuleid või seda teist asja, võiks tõlkevastuseks olla "redis". Redistest ei saa kogukond talvel söönuks, isegi kui terve põld redistega täita. Kas kartul või redis ei oleks üldse teema!
Siin-seal oli veel lausestuse või sõnastusevigu. Originaaliga ma võrrelda ei saa, hiina keelt nagunii ei oskaks, ent kas eesti keeles öeldakse, et sõrmed tõmbusid kägarasse või ei öelda mitte, siiski tean. Või see "kätte pistmine". Või "sääred"! Sealkandis ei ole inimesel sääri, pagan võtaks! 

* Tõlge, mis tehti nagunii üle inglise keele, tõlkeks. Ka autor tundub mulle natuke mökuna.
On minu isiklik vastumeelsus, et ma ei taha näha loojutustajat omaenda loo ees araks löömas. Kui sündmustikul on vaja minna räigeks ja hirmsaks, ei tohiks viimaks selguda, et kõik teised küll tapeti, kuid nunnu lapsuke ikka pääses, või et elusalt põletatav armas naine ei tunne valu, vaid ainult kuumust. Ma pooldan küll õnnelikke lahendusi, aga mitte valelikke. Kui ikka läheb elusalt põletamiseks, on see kohutav, ja kui leiab aset valimatu veresaun, ei pääse ära ka lapsuke.
Selle raamatu autor päästab lapse. Noh ... õnneks see ei ole väga silmatorkavalt valelik, vaid žanriga kooskõlas valelik. Raamatul on isegi roosa kaas! 
Argpükslus elusalt põletamisel oli ühes Stephen Kingi raamatus, mitte siin. Lihtsalt näide.
Aga siiski!

Virisemise lõpp.

Minu jaoks on selle raamatu väga selge ja intensiivne pluss, et ta on osa sarjast. Miks lugemine mul nii libedalt kulges: sain jälgida tuttavaid tegelasi uutes olukordades, uute mõtete ja mõtteavalduste, seikluste ja vaevadega. Mulle meeldivad sarjad, mulle meeldivad fännfiktsioonid ja see raamat ongi põhimõtteliselt vist fännfiktsioon hiina müütidele. Järelsõna ütleb, et "Deemonliku tee suurmeister" segab mitut hiina kirjandustraditsiooni, ent lugejana näen selgelt ka lääne fännfiktsioonide troope. 

Fännfiktsioonilik on ka armulugu. Viimaks hakkas see võtma natuke selgemaid piirjooni kui "kas on või ei ole?" Mõttepulm ja pikk kallistamine, teistel on piinlik nendega ühes ruumis viibida, sest imelik! 
Teretulnud (kuigi väga aeglane) areng, aga mulle väga meeldib, kui pika eelmängu järel ka asjaks läheb, heh-heh-heh. 

Nii. Me saime raamatu lõpuks Wei Wuxiani ajaloost üsna selge pildi. Me saime ka armuloo üsna selgeks. Nüüd on jäänud veel põletav küsimus.

Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! 

Veiko Belials - Kogu maailma au (2026)

 

Belials on heas mõttes keskmine autor: nii on siin kogus häid lugusid, mõnuga loetavaid jutte ning tekste, mis kantud eelkõige autori enda jutustamismõnust, mis aga mulle suurt midagi ei ütle ega tekita kaasaelamist. Tegu pole valikkoguga - vaid üks tekst (“Koonemani Õnn”) on taastrükk; see ongi spetsiaalselt koostatud kogu, kus aastate (või õigemini aastakümnete) jooksul kogunenud ideed on viimaks tekstideks lahti kirjutatud. Ja muidugi see idee jutukogude triloogiast - teadusliku fantastika kogu ilmus üle kümne aasta tagasi, nüüd siis fantaasia, järge on ootamas võimalik õudusele pühendatud kogumik.

Takkajärgi on mul kuidagi kahju, et see Renneri ja Finki seeria pole autorilt veel suuremat pühendumist saanud, sellest võinuks ikka moodustada oma kogumiku - kuid ehk võiks see inspireerida mõnd muud autorit (või autoreid) edasi kirjutama, kenasti on ainest ühismaailmaks.

Lugude keskmine hinne on 4,7, eks positiivsemat muljet hoiab üleval paremad jutud “Sfinksi silmad” (ja üldse Renner & Fink) ja “Koonemani õnn”.

Sfinksi silmad 6/10

Kroon ja kiiver 5/10

Surnud Kuninga Linn 5/10

Kogu maailma au 5/10

Majakavahid 5/10

Viimase Nägija soolikad 5/10

Sepapoisid-sepapoisid. Palgasõdurite I lugu 4/10

Maailma otsa. Palgasõdurite II lugu 4/10

Sinilinnu sitt 4/10

Kohtumõistjad 3/10

Imed ei tohi surra 4/10

Koonemani õnn 6/10

Sõdalane Sauras 5/10

Marileen Laagus - Võta mind kaasa (2026)

 

Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.

18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.

Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….

Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.

“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)

Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).

Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.

Tiina Lepamaa - Vahused laineharjad (2026)

 

Lihtsad luuletused, mis reflekteerivad üht tunnet või olukorda, aga mis samas ei tundu moodustavat luuleülest kujundit (muidugi, lugeja võib alati ise kõiksugu värke fantaseerida); selles mõttes nagu üheplaaniline luule. Õnneks pole see poliitiline, õnneks pole see labane, lihtsalt meeleolude jäädvustused. Ega alati peagi vihtuma suurt kunsti.

Mis siis

 

Mis siis et elu vahel

võnkeid sisse veab

ma oma sihti ikka

kindlalt hoian real

õnn rõõm ja tervis

on mu sõbrad ikka

koos käimas seda rada

pikka-pikka

(lk 16)

 

Padjapüürid

Rippusid mul padjapüürid

nööril päikse käes

mõtlesin et mis neist küürin

nõrgaks jäänud käed

Püürid läksid lumivalgeks

päike õhtul loojus

muutusid kõik säravvalgeks

hoides päiksesoojust

Valge püüriga padjale pea

panin ja kinni läks silm

uni uni uni on hea

homme on ilus ilm

(lk 75)

 

Mind ei leia

Mind ei leia üles keegi

ja on hea et sõber seegi

peidab end mu riidekapis

riietuses üsna napis

Kui ta tuleb kapist välja

heidab enda üle nalja

omale saab riided selga

ja ei pööra mulle selga

(lk 95)

Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Lukas Barfüss - Jahikull (2026)

 

Sellele tekstile küll ei saanud pihta. Huvitavalt ja painajalikult kirjutatud, aga see Philipi motivatsioon oma eksirännakuks … sellest ei saa aru. Pole see otsene hullumine või mingi kinnismõte, lihtsalt argiselt lahkumine. Aga milleks.

Muidugi, eks mingil moel on huvitav see Šveitsi klantspildi tagune, aga see nüüd ka lõputult välja ei vea. Ehk kerge sarnasus Daša Drndiči häiriva romaaniga, aga ausalt öeldes tabas see eksistentsi tühisust kuidagi valusamalt. Kuid võibolla on Philipi lugu sellevõrra ausam?

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 3

Huvitav, missugused katused Hiinas olid? Lagesid ilmselgelt ei tuntud. 

Esimesed kaks raamatut olid mulle piisavalt võõrad ja nõudsid nii paljuga harjumist ja leppimist, et ebaloogilisused ei jäänud silma. Võibolla neid polnudki. Või noh - kui sedavõrd palju võluvõimetega seotut toimub, võibolla ei torkagi silma?

Kolmandas raamatus ma juba imestasin, KUI hea peab olema inimese muusikaline mälu, kui ta kohe esimese kuulmiskorra järel suudab veatult järgi mängida pala, mida on kord kuulnud. 

Ei, ma saan aru küll, et Wei Wuxian on imeinimene, kes suudab enam-vähem kõike, ent pani mõtlema. 

Või et katusekivide vahelt tuppa piilujad (vt mu esimest küsimust) näevad ja kuulevad kõike detailselt, tabavad pisikesi ilmemuutusi ja väikesi liigutusi. 

Samas - ja see olgu kohe öeldud - raamat oli põnevam kui eelmised. Läks kiiresti, kogu aeg oli huvi, mis edasi saab. Seda hoolimata tõsiasjast, et mälestuse seest kasvas välja järgmine mälestus ning esialgse põnevuse juurde üldse ei jõutudki. Mineviku põnevused oli piisavalt põnevad.

Võib ka olla, et mulle pakuvad suuremat huvi muud suhted kui armu omad. Selles raamatus tõusid viimaks esile suhted Wei Wuxiani sünniperes, nii vähe, kui ta neid mäletabki, kasuõe ja kasuvennaga, kes tegelikult sama ehedad õved kui bioloogiliselt seotud, isade ja emade põlvkonna omavahelised. See kõik oli läbi põimitud lugudega elavatest laipadest ja nende käitumisloogikatest (põhimõtteliselt zombied, keda saab karjakaupa kutsuda või peletada), võitlusest türanliku klanniga ja kuidas sellelgi olid mõned ausad ja lahked liikmed, ent peresuhete läbi raamatu jooksmine oli märgatav.

See tegi raamatu korraga armsaks ja hirmus huvitavaks.
Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! Kuidas see asi laheneb?

meeldib lugeda

Kristjan Sander - Rott labürindis (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Siin on olemas kõik, et moodustuks hea ulmetekst. Inimlik peategelane. Keeruline olukord, millest ta tuleb, ja veel keerulisem mõistatus, mida lahendada võõral planeedil. Ja muidugi see võõras planeet ise oma inimeste ja olendite ja olemusega. Ja noh, lugu, kuidas ülesande lahendamiseni jõuda. Draamat on küllaga, aga mitte seebiooperlikult; ikka põhjamaine kulgemine sisemuses ja ümbritsevas keskkonnas. 

Aga samas on veidi igav. Ja see iha pea sootunnusteta naisolendi asjus - loo loogikast arusaadav, aga visuaalselt kuidagi okseleajav. Mõistatuse niisugune lahendus lendas mul kaugelt üle pea, kas see läks nüüd puhtalt kõvaulme valdkonda või hoopis metafüüsilistele ja/või empaatilistele radadele. 

Ratsionaalselt vaadates ühes klassis Loolaidi ja Ariva tekstidega, emotsionaalselt aga liialt segadust tekitav.

Tarmo Niinepuu - Uus võimalus (2026)

 

Ulmeline romaan mehest, kes valudega ärgates avastab kõrvalruumis oma koomas keha. Ja ta vastas istub teisik - ta oleks nagu korraga kolmekordistunud. Aga ei, see romaan räägibki siis sellest, kuidas ta sattus sinna haiglavoodisse ja miks ta eksisteerib sellises teadvuse olekus nagu on.

Sest teadus eksperimenteerib: nii töötab peategelane idufirmas, mis on võtnud eesmärgiks aju mõjutamise, näiteks paremate emotsioonide tundmiseks. Peategelane küll mõistab, et see avab väga laia võimaluse inimestega manipuleerimiseks, aga … ehk seetõttu, et ta jätkab projektis, aitab seda ärakasutamist vältida jne.

Omal moel võiks seda teost nimetada ka tehnothrilleriks, kõik see teaduse väärkasutamise teema ja muidugi huvilised, kes tahaksid seda omandada jne. Eks siin on ka melodramaatikat, nii pisaraid kui killuviskamist, õnneks pole see labane. Igal juhul, igati ambitsioonikas debüütromaan, mis kahjuks ilmunud kirjastuse Hea Tegu teostusel (tõepoolest, ka küljendus on oluline!). Mulle ei tundunud see emotsioonide käitlemise viis just teostatavana, kuid eks mul puudub ka vastav haritus.

Kadri Põder - Ma ei jäta sind (2026)

 

Pole juba mõnda aega puhast suhtekirjandust lugenud ning eks mingil moel mõistan, miks üldiselt loen vaid fantaasiakirjandust ja Loomingu Raamatukogu - selline elu kobarperse lööb oimetuks, siin pole vist ühtegi tegelast, kellel ei ole minevikutaaka ja/või konkreetset hetkeprobleemi. Kui tekst algab sellega, et peategelase abikaasa ja parim sõbranna on mõne aja eest vahekorda sattunud ning sellega kõigi kolme elu tuksi keeranud, siis edasi … tuleb veel probleeme. See sõbranna saab lapse! Sellest suhtest? Milline masendus ja koledus, pea kogu elu on hävinenud, ainult peategelase tütar … no tema on keskkoolis ja seal on ka probleemid!

Aga siis, ootamatu tööreis Inglismaale ja seal kohatud mees … Peategelane kohtab uuesti kirge, ta on jälle ihaldusväärne naine oma ihadega. Kui ainult … mees ikka õige on.

“Nõjatun Markile lähemale ja teen selle sammu talle lihtsamaks. Ajan end kikivarvastele ning Mark kummardub samuti mu poole. Ta surub oma keele mulle nii sügavale kurku, et ma ei saa hingata. Tea, kas see on mingi saksa komme? Ei usu, et midagi nii jäledat võib siiski kõigi sakslaste arvele panna. Kaldun arvama, et see on üksnes Marki nägemus, kuidas naisi peaks suudlema.” (lk 90)

Ja siis püüab endine sõbranna ta kinni ja räägib. Mida küll peategelane kuuleb oma kalli abikaasa minevikust! Ja laps, see laps. Ja sõbranna ise. Ja kõige selle taustal ta oma tütar. Ja ära saadetud abikaasa. Ja inglasest kirg. Mis toimub? Ja ühel hetkel, tuleb kõrvaltänavalt …

Draamat on enamgi ja eks vahel vilksatab ka tagasihoidlik geisõber. Igal juhul, suvalisi kõrvaltegelasi siin pole, kõikidel on oma roll ja etteaste, et peategelase elu keerulisemaks teha, eks teistsuguse kirjanduse lugejana natuke ootaks rahulikumaid hetki või laiemat üldistust (kuid eks mõnel juhul on eneseabilikke nõuandeidki), aga ei, siin on enamvähem kogu aeg punn põhjas (muidugi, see pole võrreldav Milvi Lembe hooga). Ja eks keskklassi probleemid on veidi teistsugused kui töölisklassi omad - muidugi, hingelised kriisid on universiaalsed jne. 

“Septembrikuuõhtu õhk on meeldivalt jahe. Kuuma mehe käevangus, soe veluurjakk õlul, on mõnus jalutada.” (lk 162)

Keeleliselt on tekst pogem lihtsakoeline, aga see muidugi päästab lausevärdjatest ja ebanormaalsetest kujunditest. Eks vahel tekib küsimus, kas teksti võiks lugeda campi võtmes, aga seda nagu siiski välja ei vea.

Nüüdisajal on tundmatu autori puhul muidugi kahtlus, kas teksti tootmiseks on kasutatud tehispläusti, aga ma ei oska seda selle teose puhul kommenteerida. Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu jätkab oma raamatute teksti esitamist Arial fondiga ja see kraabib silma.

“Ühesõnaga olen omadega puntras. Alles hiljuti oli mu elus kaks meest, kes mind ihaldasid ja vajasid, nüüd aga olen suutnud nad mõlemad endast eemale tõugata. Kui ma endaga päris aus olen, siis mu süda valutab nende mõlema pärast.” (lk 192)

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

SEE on Wei Wuxian sarjast

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Ari Lanto - Kutse (Looming 8, 2026)

 

Muinasjutulik lugu naisest, keda ühel vastikul kevadpäeval kutsutakse Lossi õhtusöögile - teda ja teisi juhuslikult Lossi lähedal liikujaid. Kõigile kutsutuile on see huvitav üllatus, sest milline tore vastuvõtt neid seal ootab! Õhtusöök inimlikele inimestele, kes on igati loomulikud olendid - erinevalt siis tavapärastest vippidest.

Eks veidi (või noh, päris) hämaraks jääb, mida autor õieti öelda tahab - esitleda siiraste ja rikkumata inimeste võlu? Näe elus väikseid üllatusi? Ei oska pakkuda.

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.