20 oktoober, 2017

Gilgameši eepos (2010)

“Ea oma suu avas ja ütles, 
kõneles sangar Enlilile: 
“Sina, jumalate tark, sangar,  
kuidas sa ometi mõtlematult korraldasid veeuputuse? 
Kes teeb pattu, karista tema patt, 
kes teeb kurja, karista tema kurjus, 
päästa lahti, et ei katkeks, tõmba pingule, et ei [lõtvuks]! 

Selle asemel et saata veeuputust, 
pigem lõvi võinuks tõusta ja inimesi vähendada, 
selle asemel et saata veeuputust, 
pigem hunt võinuks tõusta ja inimesi vähendada! 
Selle asemel et saata veeuputust, 
pigem näljahäda võinuks tulla ja maad tõurastada, 
selle asemel et saata veeuputust, 
pigem katk võinuks tõusta ja rahvast tõurastada! 
Mina ei avaldanud suurte jumalate saladust, 
Atrahasisele unenäo ma ilmutasin, jumalate saladusest 
ta kuulis. 
Aga nüüd oma nõul otsusta tema üle!”” (lk 178-179)

Eeposes kirjeldatud veeuputus annab teadmise, et kui on ikka mitu jumalat, siis kellelgi ikka mõistus töötab - milleks Noa-laadne veeuputus, kui inimesi võinuks niisama tõurastada. Milleks selline ressursside raiskamine? Polüteism vs monoteism, see on omamoodi kiitus demokraatiale - mõni jumal võib ikka säilitada kaine mõistuse kui teised hakkavad amokki jooksma. Kuid kui oleks ainujumal, mis teeb väärotsuse, siis… võib olla kellad.

19 oktoober, 2017

Valentina Žuravljova - Astronaut (Me armastame Maad 2, 2017)

Veidral kombel on see tekst ilmunud hiljutises Vandermeeride koostatud teadusliku fantastika kõige kõige kõigemas antoloogias. Nüüd eestikeelsena selle läbi lugedes tekkis küsimus, et siis… miks, mida see õieti illustreerib? Näide kuuekümnendate progressiivsest nõukogulikust ulmest? Sotsrealismis teadusliku fantastika tingimustes? Eriliselt humanistlikku vaadet kosmoserändude teemale? Vandermeerid hoopis kirjutavad autoritutvustuses, et nende arvates on “Astronaut” lähedane uue laine ulmele. Ohoh. Ma ei tea… mulle ei ole see tõsiseltvõetavas. Vandermeeride antoloogias on muuhulgas Vadim Šefneri teadlaselugu, mis on eestindatud aastakümneid tagasi “Diogenese laternas” - peaks huvi pärast sellegi läbi lugema, et pääseda ingliskeelse tõlke veerimisest.

Minu meelest on “Astronaut” õige camplik. Unistus kosmose vallutamisest - see ei ole mingil juhul kerge, aga see on teostatav. Siis, kui sellega tegelevad õige hingelaadiga inimesed. Sest ainult nemad mõistavad vajalike eneseohverdamiste hinda - sa võid hukkuda, kuid inimkond pingutab edasi, see on ainuõige tee! (Vastukaaluks võiks olla Irvine’i jutt, kus kosmosevallutamist hoopis tõmmatakse kokku - milleks Marss, kui Maal nälgitakse?)

Ja jumala eest, kas kellelegi kirjastuses ei tundunud veider pealkirja asetus raamatu kaanel? "2 viimane laev"??

18 oktoober, 2017

Adolf Rammo - Ole ikka mees! (1961)

Tänapäevase pilguga vaadates õige provokatiivse pealkirjaga luulekogu ja luuletus tekitab minus lugejana veidrat segadust või ka pettumust. Suurem poiss Kalev kiusab väiksemat poissi Otti, ning kahe esimese stroofi puhul võiks mõelda, et kas Kalev ärgitab lugejat mõtlema: hakaku see Ott nüüd talle vastu ja võidelgu enda eest; ära ole selline tohlakas, kes vaid õndsalt magusat nosida tahab. Või siis on tegu didaktilise pildiga nö koolivägivallast (need lapsed võivad küll noorema olla), kus nõrgemaid kiusatakse. Kuid… luuletuse viimases stroofis saab suurem poiss hoopis kokku kurja sokuga, mis paneb Kalevil püksid vett sõeluma. Deus ex machina?


OLE IKKA MEES! 

Ott on pisikene, hea, 
ei tee kellelegi paha. 
Kalev, suur ja sasipea, 
tõukas Otikese maha. 
“Ole ikka mees, 
ära rahva ees 
nõnda pirise 
ega virise!” 

Kõike maitsvat magusalt 
sööb me Ott, on silmis sära, 
aga Kalev võttis talt 
suure küpse pirni ära. 
“Mis sa virised, 
aina pirised, 
ole ikka mees, 
häbi rahva ees!” 

Kalev samal päeval ju 
kohtas naabri kurja sokku. 
Võttis, hirmust meeletu, 
kogu väleduse kokku. 
“Appi! Appi!” karjus ta 
ahastava häälega, 
putkas soku eest. 
Nähti alles meest! 
(lk 27)


Mis siis õieti on see õpetusiva? Hammas hamba vastu? Kes teisele auku kaevab? Kiusaja ja kiusatava probleem nagu ei lahenenud - Ott on ikka lükata-tõmmata, “pisike ja hea”; või on lahenduseks Kalevi võimalik naerualuseks saamine? Kas keegi üldse midagi õppis? Vaevalt, et suurem poiss nüüd väiksema poisi kiusamise lõpetab.

Et siis selline intrigeeriva pealkirjaga luuletus, mis küll kuidagi soorollide uuringutele kaasa ei aita.

17 oktoober, 2017

Nina Allan - The Art of Space Travel (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Justkui eellugu Irvine’i loole… mistõttu oleks järglane Weiri “Marslasele” ehk siis makroplaanis on juttu inimkonna püüdlustest Marsile minekust 21. sajandi teisel poolel (okei, siin tekstis väike vastuolu Irvine’i looga, kus tolleks ajaks juba möllati Kuul, millest pole siin juttugi).

Kuid eks loo pealkirjast ja makroajaloost hoolimata on tegu pea ulmevaba looga naisest, kes otsib oma bioloogilist isa. Et ta ema oli seotud Marsile mineku ebaõnnestunud missiooniga, arvab peategelane, et keegi neist surnutest või muidu tollase projektiga seotutest peaks olema tema viljastaja - kuid ema ei nõustu sellealast teavet avaldama. Nüüd vanemas eas on ema radioaktiivse kiirituse tõttu parandamatult haige ning isa saladus paistabki jäävat selgusetuks.

Lugu algab kui mingi ülevaade võimaliku lähituleviku stsenaariumist, kuid pikapeale läheb üle isiklikuks looks, mis mõjub igati emotsionaalselt. Ja sellisest inimlikust vaatenurgast on see päris hea ja hingeminev; tütre otsingud ja ema süvenev haigus kulgevad lootusetusse. Omal moel ilus ja melanhoolne lugu.

16 oktoober, 2017

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja! (2017)

Soome huumor mulle üldiselt meeldib (Lassila! Kivi!), aga kui Kyrö selle romaani puhul on juttu huumorist, siis see millegipärast minu peale tööle ei hakka (tegelikult oli sama probleem ka Kyrö esimese eestindusega). Umbes nagu see hiljuti linastunud film “Minu näoga onu”, mida pidavat komöödia olema, ent polnud minu jaoks teps mitte.

Ma saan aru, et romaani puhul tuleks näha seda vana ja uue maailma, väärtussüsteemi kokkupõrget, aga see pole niivõrd naljakas kui pigem kurb. Kyrö vanamees pole muidugi kohanemisvõimetu känd, eks ta elukogemuse varal hammustab mõnegi tänapäeva maailma probleemi lahti. Aga samas teeb ta testamendi, kus sõnaselgelt kohustab oma järeltulevaid põlvi tema loodud kodu eest hoolitsema - kas selline sundimine on just parim lahendus… ei tahaks nagu jaatavalt vastata. Ega ei saa öelda, et vanamehe tööle ja kohustustele pühendunud elu oleks just retsept õnne saavutamiseks; selline empaatiavaba lähenemine ei teinud kodust elu suurt õnnelikumaks. Polnud siin perenaisel ega järeltulijatel suuremat rahulolu, ikka rullisid selle jändrikust vanamehe suhtlemisraskused üle koduse elu.

Mingil moel võibki rääkida vanamehe egoismist - peamine, et peale surma saadaks mehe suurust igavene au. Kuidas ta oskas säästlikult elada ja millise varanduse ta kokku kogus, et seda armulikult laiali jagada (tingimusel, et tema loodud kodu korras hoitaks!). Et siis… rahaga saab lunastust. Milleks nüüd ja praegu teistele positiivseid emotsioone pakkuda (no hea küll, lastelastega on tal omapärane kontakt)? Mingis mõttes siis… jääb arusaamatuks selline empaatiavaba ellusuhtumine, uhkeldamine nö padusoomlaste väärtustega (mitte et ma kahtleks autori ambivalentses suhtumises).

Ehk siis võibolla just see empaatiavaba elutarkus ogi niisugune keeruline teema, mis nüsib võimalikult huumorilt tiibu. Tore on, et põhimõtetega inimene, aga kas peale enda tegi ta veel kedagi õnnelikumaks? Nagu ei tundunud nii.

15 oktoober, 2017

Seth Dickinson - Laws of Night and Silk (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)


High fantasy undamine, õnneks mitte nii hullult kui Abrahami või Wolfe’i puhul… aga ikkagi päris tüütav lugemiskogemus.


On siis kaks impeeriumi, mis võitlevad ellujäämise eest (küsimus on veeressursside kasutamises). Vanem impeerium (peategelase pool) kasutab võitlemiseks erilisi noorukeid, keda on sünnist saati pimeduses ja üksikvangistuses kasvatatud, et siis vajalikul ajal maagi/võluri juhtimisel ta võitlusväljale paisata ja nii ta toorest võluenergiat vaenlaste hävitamiseks kasutada. Noorem impeerium ei taha nii radikaalseid lahendusi kasutada, nendel on kasutuses sadu võlureid, kes siis püüavad vaenlasi maha niita. Ühesõnaga siis probleem selles, et kas nende laste sõjariistadena kasutamine on kokkuvõttes sammumine eetika Pyrrhose võitudel või on see taktika lõppkokkuvõttes edukas noorema impeeriumi tagasitõrjumisel või koguni ohjamisel.


Aga lool on veel üks kiik - nimelt on need erilised lapsvõlusõdurid vanema impeeriumi võlurite lapsed; mis siis tekitab mõnevõrra eetilisi piinu nende sünnitajates või sigitajates, kuivõrd vanemlike tunnete puhul on mõneti kurb vaadata, kuidas niisuguse plahvatusliku võlujõu käsitlemine neid lapsi hävitab. Nii vaatab loo peategelane õudusega, kuidas tema tütart kasutatakse… ja temalt oodatakse oma hoolealuse sama edukat destruktiivseks ülirelvaks kujundamist.

Nii võttes pole lugu kõige hullem… küll on aga mõneti emotüütu, justkui tuumapommile elu sisse puhumine. Võidetakse lahinguid meeletu ülekaaluga vaenlaste vastu, aga selline massimõrv ei oma mingit tähendust, ikka paisatakse nende impeeriumi vastu uusi sõjavägesid - et nagu kaua võib? Nojah, high fantasy, vaja sinna toppida kõiksugu üleloomulikku ja eetilisi dilemmasid.

14 oktoober, 2017

Geoff Ryman - Those Shadows Laugh (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Kergelt segane LGBT-maiguline lugu naisest, kes leiab armastuse kohas, kus ta ei tohi seda tunda. Nimelt on kuskil Atlandi ookeanis  selline saar, kus eraldatuses on elanud naisteühiskond. Tegemist on omal moel uue inimliigiga, igatahes suudavad nad paljuneda… omal moel. Nende ühiskondlik kord on väga võõrastav, nad ei oma midagi ega kedagi, nende keeles koguni puuduvad mõisted, mis puudutavad omandit või armastust.

No igal juhul kui see ühiskond on elanud oma 1700 aastat muust maailmast eraldatuna, tekib geenisupis teatud roiskumne, nii on selles eraldatud ühiskonnas probleem väärarenguga järglased ja geneetikust peategelane aitabki seemendamist (no kuidai tuleb nende paljunemisprotsessi nimetada) uuesti värskematele radadele. Aga enne tulemuste nägemist juhtub see õnnetus, et peategelane armub ühte kohalikku naise… ning koguni ihkab temaga abielluda (ta küll mõistab kui võimatu see on, kuivõrd see kiivalt privaatsust hindav saareühiskond ei mõista läänelikus mõistes omandit ega abielu). Eks siis niisugusele jamale järgneb naisühiskonna kohtuotsus.

Vähe veider lugu, mille sügavamat mõtet suurt ei adu (mis on see inimeseks olemine, eksole), aga kirjeldaud ühiskond on omapärane. Tegevus leiab aset tänapäeval, seetõttu tekivad üsna suured käärid selle ulmelise ühiskonna ja nüüdismaailma toimimise vahel. Uusnaised on leidnud küll edukalt oma ellujäämisviisi, aga eks imestust ärata see, et geenisupi probleem nii hilja lajatab. Rymani lood on seni stabiilselt neli punkti saanud, nii ka see tekst kukub samasse auku.

13 oktoober, 2017

Genevieve Valentine - Everyone from Themis Sends Letters Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Valentine paistab olevat selline autor, kelle tekstidega ma ei suuda leida ühist keelt, ikka on midagi, mis tekitab arusaamatust või ärritust. See tekst on pigem positiivne elamus… niiet minupoolne areng missugune.

Lugu on siis virtuaalse reaalsusega mängu loomisest, mille beetaversioonis osalejad ei teagi, et nad on mängus - nad arvavad, et on Themise nimelisel taevakehal, kus nende ülesandeks on seda uurida ja muuta inimestele elamisväärseks. Aga… beetaversioon ei tööta kõige korralikumalt, mistõttu osalejad saavad mängu loojate ja tootjate poolt vett ja vilet näha. Veel hullem - katsealused on karistust kandvad vangid, kellega jultunult manipuleeritakse. Igal juhul kui beetaversiooni osalejad saavad teadlikuks oma rollist, tahavad nad seda kasutada mängutootjaid kohtusse kaevates oma karistuse lõpetamiseks - kuid teadagi, kel raha, sel laulud.

Nojah, kõiksugu lähituleviku inimlikku traagikat valatakse kapaga pähe. Korporatsioonid mahhineerivad ja mis iganes, katsealused ragisevad hammasrataste vahel jne. Eks loo võimalik võlu olegi karakterites ja nende rohkem või vähem meeleheitlikus olukorras. Kuid… heameelega just uuesti ei loeks.

12 oktoober, 2017

Carolyn Ives Gilman - Touring with the Alien (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Ühel päeval on Maal mitmes kohas hiiglaslikud moodustised. Kuidas need üleöö tekkisid, pole aimugi - tulid siis taevast või Maa tektoonilised eripärad või mis iganes. Valitsused võtsid need valve alla, ning mõne aja pärast avasid neis nö uksed ning seest väljusid… inimesed, kes ütlesid end olevat tõlkijad. Need inimesed olevat kunagi Maalt… võetud ning üles kasvatatud võõrliigi poolt.

Loo peategelane on keskealine naine Avery, kes on autojuhina osalenud mitmetes hämarates operatsioonides; talle tehakse ülesandeks olla autojuhiks tõlkijale ja võõrliigi esindajale, kes tahavad Ameerikas inkognito ringi sõita. Lioneli nimeline tõlkija on muidugi veider, kuna pole harjunud inimestele omaste tegevustega. Ja nagu selgub, on kaasas olev võõrliiklane veelgi veidrama toimimisega, sümbioos tõlkijaga võib äratada kerget jälestust. Kergelt sürreaalne kolmik liigub Ameerika pärapõrgus kuni viimaks selgub, et sel võõrriiklasel on teatud probleemid… mille tulemuseks võib olla inimkonnale ootamatud tagajärjed - sõltuvalt sellest, mida Avery teeb.

Üllatavalt huvitav jutt kontaktist maavälise tsivilisatsiooniga. Gilman kasutab mitmeid klišeesid, kuid nende lahendused kisuvad kiiva, teevad ühtviisi rahutuks kui ka äratavad… mõistmist. Nagu ikka, on küsimuse all, mis on see inimeseks olemine. Nagu ikka, Võõras on veider ning selle tahtmised parajalt vastuolulised, mingil moel nii enesehävituslikud kui darwinistlikud. Kõigele lisaks on tekst kirjutatud igati kirjanduslikult, tegelaste motiivid on kaugel mustvalgest lähenemisest. Päris äge tekst.

11 oktoober, 2017

Jared Shurin, Mahvesh Murad - The Djinn Falls in Love & Other Stories (2017)

Antoloogia äratas kerget pettumist, ootasin justkui võimalikku fantaasia tulevärki, aga see ei läinud õigupoolest minu jaoks käima. Eks lugudele antud punktidki on pigem stabiilselt igavad, ei ühtegi seitset või kolme, tuima järjekindlusega neljast kuueni ladumine.


Ühelt poolt siit ei hakanud tulevärk mu peas tööle, sest fantaasia on kuidagi hall; teiselt poolt muidugi ei saa enesekriitiliselt mööda vaadata sellest, et mitmel puhul tuleb tunnistada enda piiratud teadmisi džinnide mütoloogiast, mis ei lasknud mind siis arvatavalt mitme teksti süvakihtideni.


Autorite valik on kahtlemata kiiduväärt - vanadest peerudest vaid Parker (no eks ta ongi selline masinkirjutaja, kes püüab igas antoloogias olla; samuti on siin katkend Gaimani “Ameerika jumalatest”, aga seda ei hakanud üle lugema), ülejäänud kas fantasy tõusvad tähed (North, Okorafor, Headley jne) või mitteangloameeriklastest autorid (Hossain, Manickavel jne) või minu jaoks tundmatud briti või ameerika kirjutajad. Tõsi küll, ükski lugu pole tõlgitud teistest keeltest (välja arvatud luuletus, mis andis kogumikule nime), eks mõni “puhtalt pärismaalane” oleks lisanud veel enam eksootilist hõngu.


Aga jah, ei oskaks küll ühtki teksti esile tõsta või soovitada eesti keelde tõlkimiseks; kahjuks ei saa ka öelda, et laiast autorivalikust hoolimata oleksin avastanud mõne uue autori, kelle lugusid tahaks ilmtingimata kuskilt veel välja õngitseda. Ah, mida ma siin torisen, lugege võimalusel ise ja avastage uusi maailmu.


6/10
Black Powder” Maria Dahvana Headley
Reap” Sami Shah
The Jinn Hunter's Apprentice” E. J. Swift
Majnun” Helene Wecker
Message in a Bottle” K. J. Parker

5/10
The Congregation” Kamila Shamsie
Hurrem and the Djinn” Claire North
Authenticity” Monica Byrne
History” Nnedi Okorafor
The Righteous Guide of Arabsat” Sophia Al-Maria
Duende 2077” Jamal Mahjoub
Glass Lights” J. Y. Yang
Emperors of Jinn” Usman T. Malik
Bring Your Own Spoon” Saad Hossein
The Sand in the Glass Is Right” James Smythe

4/10
Queen of Sheba” Catherine Faris King
How We Remember You” Kuzhali Manickavel
A Tale of Ash in Seven Birds” Amal El-Mohtar
The Spite House” Kirsty Logan

10 oktoober, 2017

James Smythe - The Sand in the Glass Is Right (The Djinn Falls in Love, 2017)

Vihane lugu mehest, kes on nooruses leidnud džinni ja kasutanud seda omakasupüüdlikel eesmärkidel - et rikastuda ja vananedes uuesti nooreks saada ja nii ikka teenida teenida teenida… ennast või džinni. Igal juhul on selline keha taasnoorendamine oma tagajärgedega, mõistus kipub vähe inimlikkust kaotama… ja see surnuhais. Vanamees on nüüd suremas ja ta vajab lapselapse abi, et džinni oma heaks taaskäivitada. Aga et tegemist pole just kõige meeldivama inimesega, pole ka lapselaps just ülemäära vaimustunud oma kiiksuga vanaisa soovide täitmisest.

Tekst kuulub pigem nö pretensioonikate (auhinnaulme?) lugude hulka, autor kasutab erinevaid vaatenurki, mis sulanduvad üksteisesse (õnneks mitte märkamatult), mistõttu moodustub selline… hüpnootiliselt vihane lugulaul. Eks hea tahtmise korral leiaks tekstist kajastamist briti postkolonialismi teema ehk kuidas mädanev impeerium lüpsab oma valdusi.

09 oktoober, 2017

Kirsty Logan - The Spite House (The Djinn Falls in Love, 2017)

Ei saa öelda, et tegu oleks silmiavava meistriteosega; mitte et teos kehv oleks - lihtsalt mittemidagiütlev, rutiinne lugemine. Selle loo puhul on džinnid vabastatud oma vangistusest, ning oma koha leidmine pole neile olnud just kerge. Loo minajutustajaks on poolevereline džinn, kes avastab, et ta suudab viimaks soove täide viia - kahjuks satub ta eneseavanemise peale kergelt maniakist soovija, kes kasutab olendit ära oma eksabikaasaga arvete õiendamiseks. Naise soovid ei tee tärkavat džinni just õnnelikuks, ning viimaks peab ta ette võtma üsna drastilised meetmed, et sellest painajast vabaneda.


Tekst on löövalt kirjutatud, aga kuidagi hambutu mõjuga - justkui kirjand teemal, et milliseid võimalusi kasutada tänapäevase džinni kujutamiseks. Loole peaks lisama sügavust “spite house” teooria, aga suurt vahet poleks, kui see jäänuks lisamata. Või siis olin liialt kannatamatu, sellest niisugune turris ja klapid ees lähenemine.

08 oktoober, 2017

Brian Aldiss - Kui Hamleti onu olnuks meeldivam sell (Kontramorfoos, 2004)


Loo jutustaja pakub Shakespeare’i mõnevõrra tuntud näidendile tõlgenduse, mis võiks töötada iga ajastu kontekstis - Hamleti ema ja onu olid igati normaalsed keskealised, kes mõtlesid kenasti leivad ühte kappi panna… kui vaid poleks olnud seda skisofreenilist teismelist nimega Hamlet, kes oma napakuses ei lasknud keskealistel õnne maitsta. Veelgi enam, ega noorpaar ei mõelud vaid endi heaolule - Claudius koguni püüdis ravida seda metsikut hilisteismelist, kuid mõõgateral olnud ravidoos osutus kahjuks mürgiseks.


Ei saa öelda, et Aldiss avanuks Hamleti loole täiesti uue tõlgendusvälja, ent ikkagi igati mõnus lugemine sellisest kontseptsioonist. Hamleti probleem oli pigem enesekuvandis - ta oli ülekaaluline ning minapildi parandamiseks pidas dieeti… kuid seda ilma korraliku nõustamise ja toetamiseta (siinsel puhul kivi Claudiuse ja Gertrudi kapsaaeda, ent riigivalitsemine kõrval on keeruline perekondlikele küsimustele vajalikul hulgal tähelepanu pöörata; sellest siis põhjuse asemel pigem tagajärgedega tegelemine) see hoopiski võimendab mitmeid vaimseid ebakõlasid.


Ja kui nii võtta, siis ükskõik millisel ajajärgul on erinevas arengujärgus tiinekad tekitanud rohkem või vähem ohtlikke olukordi (mõelgem kasvõi Shakespeare’i Romeole ja Juliale - kui kirge ei osata adekvaatselt tõlgendada, siis…). Muidugi ei saa Hamleti puhul süüdistada vaid noormehe vaimset nõtrust, ühiskond kui selline oli tol ajal veidi teistsuguste vabaduste ja kitsendustega; eks oma roll ole ka Võimu maitsel.


“Siinkohal avaldame ka Hamleti melanhoolia ja püsiva loiduse põhjuse, mis on valmistanud vähemtähtsatele kommenteerijatele nii suurt peavalu. Hamlet kõhkleb, sest on ülekaaluline, ta on morn sellepärast, et peab dieeti. 
Hamleti mõte keerleb pidevalt toidu ümber. Kadedalt räägib ta, et Claudius “peab joomapidu”, nagu poleks vaesel kuningal õigust pühitseda oma troonileastumist. Kõik need dieedipidajad on niisugused. Polonius märgib teises vaatuses, et Hamlet “jäi nukrameelseks, hakkas paastuma”. Meie ülekaaluline kangelane ise seletab asja nii, et on “kõik oma rõõmutuju kaotanud, kõik tavailised harjumused maha jätnud. Ta ütleb meile, kui tahame vaid kuulda võtta, et “sööb õhku” ja on nii näljane, et “sooja verd nüüd võiksin juua.” Pole sugugi meeldiv olukord. 
Isegi Ophelia haua kohal söandab see ablas sell rääkida, et võiks “... süüa krokodille”.” (lk 236-237)



06 oktoober, 2017

Mati Roasto - Toiduohutuse riskid putukate kasutamisel toidu ja söödana (Terve loom ja tervislik toit, 2017)

Putukaid peab hakkama söömiseks kasutama, sest looduse kiusamise lõpetamiseks tuleb lehmade heitgaaside masstootmine kinni keerata. No eks tuleb sellevõrra edasi mõelda, kuidas putukatest saaks valmistada piimalaadset želeed või muud sellist - puristidel on muidu keeruline kohvi juua või leida võimalust juustu näksimiseks. Niisiis, putukafarmid tulevad, et jääda.


Kui nüüd Roasto abil lähemalt vaadata, keda-mida farmides kasvatama hakata, siis teaduskirjanduses on pakutud järgmisi rammusaid elajaid, kellest nii mõndagi on võimalik leida eesti kodudest või lähiümbrusest:
harilik toakärbes (Musca domestica), ogakärblane (Hermetia illucens), harilik jahumardikas (Tenebrio molitor), süsiklane (Zophobas atratus; Alphitobus diaperinus), vahaleedik (Galleria mellonella), leediklane (Achroia grisella), siidiliblikas (Bombyx mori), toakilk (Acheta domesticus), kilklane (Gryllodes sigillatus), rändtirts (Locusta migratoria), kõrbetirts (Schistocerca americana) (lk 69).


Tuleviku uued veised ja põrsad peavad ühtlasi olema koheldud nii, et nad tunneksid end väärikalt, nende toodang oleks mahe:


“Lisaks, peavad selgroogsete loomade tervise ja heaolu nõuded rakenduma ka putukatele. Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1069/2009 arvestatakse putukaid kui põllumajandusloomi ning sellest tuleneb ka nõue, et nende söödaks ei tohi EL-is kasutada sõnnikut, toitlustusest tulenevaid toidujäätmeid ning säilimisaja ületanud toite, mis sisaldavad liha ja kala.” (lk 68)

Roasto artikli põhiidee on küll selles, et kõiksugu ohud kaasnevad niiehknaa - küll võib sööt olla vale, või siis söödana kasutamine segane, küll võib putukate töötlemine sisaldada riske. Noh, nagu ikka, ei mingeid üllatusi siin.

05 oktoober, 2017

Brandon Sanderson: Kättemaksjad

Väga mõnus kiiresti lugemise raamat (mida, see ei loe, et mina seda 2 kuud nämmutasin, mul oli vaja teisi asju vahele lugeda!) Teismeline peategelane, kes keskendub kättemaksule, üritades püüda isikut, kes tappis ta isa? Kõlab nagu lamedaim võimalik Hollywoodi stsenaarium, miks, miks jälle?

Aga see on lahedaks tehtud!

Esiteks on too peategelane väga kompetentne, ta tõesti süüvib teemasse, omandab oskusi. Pole mingi "oih, sündisin äravalituna, mis ma nüüd küll teen?"-jaburus, vaid ta on sihikindel ja teab väga hästi, kus ja kes ta on.

Teiseks - see on noortekas, eks ole? Armuliin peab ju olema, sest sel ajal inimeste hormoonid ikka möllavad korralikult?
Ent see armumise-värk, mis tos raamatus, on sisuga, mitte lihtsalt "ilus tüdruk, mingi poiss, koos seiklused, adrenaliini möllamine toob veel lisahormoone: jee, imeline taevast saadetud armastus". Tasub jälgida. Kaks pööret, mis mind, kogenud lugejat, ka üllatasid.

Kolmandaks: taustalugu on samuti üllatavalt pädev. Jaa, korduvalt ja korduvalt on rõhutatud, et eepikud (need on selle raamatu "olendid") ei ole inimesed, et nad eiravad füüsikaseadusi, kõik on võimalik, ja mõnes mõttes on sellega "no aga siis on kõik ju võimalik" tehtud.
Aga.
Nendes raamides on siiski loogika mängus. On "enamasti on nii" ja "see klapib" ja "see ei klapi üldse".

Neljandaks on lihtviisiliselt põnev. Ei mingit lihtlabast sirgjoonelist "siis me tapsime nad kõik ja õnnelik lõpp". Oli pöördeid, mida ootad, sest neid on autor vaikselt üles ehitanud, oli täiesti ootamatuid pöördeid ja kokkuvõttes oli teosel korraga täiesti rahuldav lõpp ja samas ei mingit tunnet, et miks siia veel kaks raamatut otsa tuleb, kõik on ju öeldud?
Ei ole üldse-üldse-üldsegi!

Juuli raamaturiiul
Kiiksu lugemisarhiiv
raamaturiiulike
goodreads

Catherine Faris King - Queen of Sheba (The Djinn Falls in Love, 2017)

Siin jutus väike seletus sellele, kuidas sattusid džinnid Ameerikamaale (mauride pärandus, eksole), mida nad siin algselt tegid (konkistadooride aitamine) ja kuidas need hiljem heaks muudeti. Pilt avaneb läbi 50ndate Los Angelese latiinoperekonna, kelle mõnedel liikmetel on ajaloo jooksul avaldunud kummalisi võimeid - mulle jäi vähe selgusetuks, kuidas need võimed džinnidelt inimestele on pärinenud (Kalevi Wiiki kontaktiteooria?).

Vähe mittemidagiütlev või ka naiivne värk; kas võiks järeldada, et kui džinnid ei teenindaks inimkonda, oleks olukord Ameerikamaal hoopis hull (nojah, Trumpi võimule pääsemine võiks tekitada küsimuse, et ehk hoopis džinnide vastandjõud liidripositsioonile asunud).

04 oktoober, 2017

Alex Irvine - Number Nine Moon (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Omal moel võiks seda nimetada järjeks Weiri “Marslasele”, mis toimuks aastal 2072. Inimkond on tolleks ajaks kasutusele võtnud nii Kuu kui Marsi. Aga et olukord Maal on üha ebastabiilsem, siis on otsustatud loobuda Marsi kasutamisest ning seetõttu evakueeritakse sealsed elanikud. Nii saaks Marsi ülalpidamiseks kulutatavat raha kasutada maalaste hüvanguks - mulle ei tule ette, et oleksin varem lugenud sellelaadsest regressioonist (mis kõlab samas igati usutavalt). Kuid nagu inimkonnale omane, kus on mingi katastroof vms, seal on ka rüüstajad. Niisiis maanduvad Marsi ühe mahajäetud asumi juurde kolm tegelast, et sealt head ja paremat enda tarbeks võtta.

Kuid maandumisel järel tabab neid kohe halb üllatus - ebastabiilse planeedi tektooniline aktiivsus mängib neil mäkra ning kaks seiklejat vaatavad, kuidas võrdlemisi aegluubis vajuvad nende laevuke ja üks kaaslane tekkinud maalõhesse, ning selle käigus kogevad need fataalseid purustusi. Kaks kaaslast on nüüd Marsil lõksus. Nad avastavad, et ainus võimalus Marsilt pääsemiseks on kasutusele võtta seal asumi juures paiknev vana rakett, mis võiks neid viia Marsi orbiidile ning seal loota, et marslaste evakueerimisega seotud laev neid üles korjaks. Nad püüavad seda raketti kiiresti korda teha - enne kui Marsi tolmutormid neist üle pühiksid. Selleks tuleb kõiksugu kütust toota ja rakett lennukorda seada jne.

Teos paistab olevat hard SF ehk tummine teaduslik fantastika, igatahes mina lasin üsna kergelt üle neist tekstiosadest, kus kirjeldati raketikütuse loomiseks vajalike komponentide tegemist. Jutu huvitavam külg ongi see, et inimkond otsustab osaliselt loobuda kosmosesse laienemisest, kuna kodune olukord on näru ja mis seda punast planeeti ikka uurida (tõsi küll, Kuu kasutamine jääb alles, kuna sealt saab mingitki kasu). Ehk siis ühelt poolt progress (kosmosevallutamine!) ja teiselt poolt regress (parem loobuda sellest, kuna liialt kallis). Kui selle jutu puhul leidsin sarnasusi “Marslasega”, siis eelmise Irvine’i teksti puhul tuli ära võrdlus “Jaam Üheteistkümnega”. Võiksin kirjandusteadlaseks hakata. Või mitte.

03 oktoober, 2017

Theodora Goss - Red as Blood and White as Bone (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu, mis paigutub niisamuti Sylvaniasse, kuid hilisemasse aega kui eelmine lugu. Muuhulgas on siin juttu Saksa ja Nõukogude okupatsioonist); tekst pole niivõrd fantastilise tagapõhjaga (muidugi, vaieldav). Peaks uurima, kas seniloetud Gossi lugudes on samuti Sylvania läbi jooksnud, ehk on see Gossi Yoknapatawpha?

Aga jah, lugu vaeslapsest, kes kõiksugu vintsutuste kiuste satub kohalikku lossi köögitüdrukuna tööle. Ühel päeval on siin ülikute pulmi oodata, ning eelnevate lõbustuste käigus on Sylvania prints maha lasknud legendaarse musta hundi; plaanis on ka selle hundi musta kaaslane jahitrofeeks muuta. Need mustad hundid on aegade hämarusest seda kanti asustanud, seda suurem au, eksole. Edasi ilmub lossi üks mustapäine kaunitar, keda peategelasest tüdruk peab printsessiks, kes end millegipärast varjab. Nii asub see kaunitar inkognito lossi köögis tööle - sest pulmapeo tõttu on abikäsi hädasti vaja. Peategelane tunneb nagu näeks ta mõne muinasloo täideminemist - et prints ja printsess kohtuvad ja tralalalalaaa… aga läheb pisut teisiti.

Goss loob taas kunstmuinasjutu, aga väheke harjumatutel alustel. Selge, et see mustapäine neiu peaks olema… aga mitte just selline nagu tavapäraste ootuste kohaselt. No ja peategelane, vaeslaps, kes elab oma unelmailmades, eks ootaks tallegi mitmesugust per aspera ad astra värki, aga läheb jällegi omamoodi. Ühesõnaga, autor ei lase niisama liugu.