Vladimir Gomelski - Legendaarne finaal (2018)

 

Raamat siis Müncheni olümpia korvpallifinaalist, mis lõppes teatavasti vägagi segaselt. Takkajärgi Gomelski kirjelduse järgi ei oskakski ise kindlat seisukohta võtta - ühelt poolt tegid lauakohtunikud erinevaid vigu; teiselt poolt on muidugi arusaamatu, et mängu jälgiv tollane FIBA president sekkus mängu käiku, nõudes nende kolme sekundi taasmängimist. Nii ikka asjad käia ei tohiks.

Mis on raamatu puhul huvitav, on eelkõige vaade olümpiaks valmistuvale koondisele - kuidas Kondrašin võttis Gomelskilt (raamatu autori isalt) koondise üle ja viis selle omakorda tippu (vanem Gomelski muidugi ei jäänud olümpiakullata - Soul 1988). Et autor ise oli tollal noor korvpallur (Moskva AKSK liige), siis oli tal endalgi palju kokkupuuteid tollase koondise mängijatega - rääkimata muidugi väga otsesest kontaktist isa treeneritöö ja -tarkustega.

Gomelski nägemuse kangelaseks on peatreener Kondrašin (nö Leningradi koolkonna alusepanija), kes küll oli autori isa konkurent, aga sellest hoolimata Gomelski juunior kiidab teda väga ohtralt: töökas ja uuele avatud treener, kes kaitsemängule rõhudes andis võimalusi ka mängijate eripäradele (näiteks mitme kuumaverelise mängija tegemised panid küll pead vangutama).

Kondrašini ja tema koondise puhul vedas sellegagi, et nende ameeriklastest konkurendid panid oma tegemistega mööda: ehk siis nende peatreeneriks valitud Iba ja tema range viie söödu reegel, enne viiendat söötu ei tohtinud korvi poole vaadata. Iba püüdis range distsipliiniga mänge võita … ja see maksis kätte. Treeneri jäärapäisus viis ka selleni, et tollased ülikoolistaarid Bill Walton ja Julius Erving ei ühinenud koondisega - Gomelski väitis küll raamatut kokku võttes, et hiljem osales tervelt 10 mängijat eri NBA klubides ja edukalt … aga need mängijad polnud oma karjääriga ligilähedasedki Waltoni ja Ervingu saavutustele.

Aga jah, raamatu huvitavaim osa on Nõukogude Liidu koondise ettevalmistamine, ja sellega tegeldi ikka plaanikomitee tasemel. Milline peab olema mängijate füüsiline tase (see oli küll nii kõrgeks aetud, et jäi suuremas osas saavutamata - ja oli saavutamatu ka aastaid hiljem), milline taktika mängijatele juurutada (Kondrašin ajas tempot kiiremaks - erinevalt siis konkurentide viie söödu reeglist), millised statistilisi näitajaid peaks teatud perioodil täitma (näiteks mängujuhil 20 minuti jooksul 7-8 resultatiivset söötu), milliseid tulemusi peaks näitama koondis Mexico ja Müncheni vahel toimuvatel suurturniiridel (see plaan täideti).

Plaani täitmisel selgus seegi, et enam ei sobinud koondisesse eestlastest tippmängijad - Anatoli Krikun oli ebastabiilne, Jaak Lipso jäi vast vanaks, Priit Tomson vist lihtsalt ei sobinud Kondrašini meeskonna filosoofiasse (tõlkija jäi küll eriarvamusele, tuues välja, et Tomsoni asemel valitu polnud just kõige parem mängija). Eks natuke hämmastav oli seegi, et koondises oligi vaid üks baltlane (kapten Paulauskas) - erinevalt muidugi Souli koondisest.

Münchenile järgnenud sündmuste analüüsiga läheb autor üpris lennukaks ning ühelt poolt sarjad Nõukogude Liidu lagunemist (sest rahvaste sõprus võimaldaski sellist koondist), teisalt sarjas riigivõime, kes ei vaadanud läbi sõrmede sportlaste äritsemisele välismaalt toodud kaubaga: kangelasi oleks pidanud rohkem austama ja neile enam andeks andma! Noh, see läks jaburaks, eks see ole näide miskist suurriiklikust mentaliteedist, millega ei tahaks küll enam mingit pistmist teha (kogu paatos keeb viimaks üle lk 142).

päevaleht

Angélica Gorodischer - Of Navigators (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos satub Trafalgar Medrano külla tema mälestuste ülestähendajale (nö raamatu autorile) ning jutustab loo sellest, kuidas ta aitas 1492. aastal Kolumbusel ja teistel Ameerika avastada. Nagu Trafalgar teatab, polnud tegu ajarännuga, ta lihtsalt sattus universumi äärealadel sellisele planeedile, mis on peaaegu Maa koopia - aga siis ajahetkel nagu aastal 1492 (lisaks veel mõned õige teistsugused arengud).

Kosmoselaevaga saabunud Trafalgar tekitas teadagi hulganisti furoori ja kahtlusi, aga sõnaosava inimesena leidis ta võimalusi seletamaks oma kummalist välimust ja veel kummalisemat õhulaeva. Viimaks võitis õukonna usalduse ning saab ligi Kolumbuse hädisele ekspeditsioonilaevastikule ja ta pakub, et viib nende laevad kohale oma õhusõidukiga. Nii lähebki ja paljugi teistmoodi (sest Ameerika …) kui kunagi Maal juhtus. Kuid kohalik hall kardinal ei saa lubada, et Trafalgar veel kaua kohalikku võimu mõjutab …

Lugu on päris naljakas, lisaks Trafalgari juhtumistele ka ta biograafi ja ränduri sõbralik omavaheline aasimine (lugu siis biograafi vaatepunktist). Mis on muidugi vähe häiriv, on see Trafalgari noor armuke õukonnast, noh, 15-aastane oli ehk päris normaalne abielunaise vanus veel paar sajandit tagasi, aga tänapäevases tekstis mõjub selle abielunaise kuumast ilust rääkimine õige kohatult (oeh, Marquez). Ehk siis Gorodischer püüdis olla võimalikult ajastutruu või nii. Seda kõrvale jättes on küll päris tore ja veider jant Ameerika avastamisest

Neil Gaiman - Me teeme teile hulgihinna (Suits ja peeglid, 2021)

 

Kui varem olen ehk siunanud Gaimani varasemaid lugusid, siis see tekst on nooruslikult lõbus lõõp väikekodanluse teemal ehk lugu mehest, kes armastab sooduspakkumisi ning kes pruudi petmise pärast otsib eriti soodsat diili pruudile kättemaksmiseks. Ainult et …

Leitud kahjurihävitamise firma pakubki eriti soodsaid palgamõrvasid. Kaks ühe hinnaga … või kümme elu ühe hinnaga … või tuhat ühe hinnaga.  Sest noh, hulgi hävitada on lihtsam kui ühekaupa. Sellised sooduspakkumised panevad tellijal vere kihelema! Ja kui ta veel avastab, et üks ta hõimlane on kuningasooga kaugelt seotud …

Et siis toredalt süüdimatu lõõp armsate kuningriigikaaslaste üle.

“On sõnad, mis teevad inimestega kummalisi asju, sõnad, mida kuuldes löövad näod rõõmust, elevusest või kirest õhetama. Looduslik võib olla üks neist, esoteeriline on teine. Hulgihind

mõjus Peterile. Ta naaldus tooli seljatoele. “Rääkige mulle sellest,” lausus ta kogenud ostja sisseharjunud enesekindlusega.

“Hea küll, härra,” vastas Kemble ja lubas endale põgusa naerukõhina. “Ma võin teile kaubelda nende käest hulgihinna, seitseteist viiskümmend inimene, kõigile sihtmärkidele alates esimesest viiekümnest, või siis kümnekas igaühe eest alates kahesajandast.”

“Ja ma oletan, et hind langeb viieka peale, kui ma tahan tuhandest lahti saada?”

“Oi ei, härra!” Kemble tundus jahmunud. “Kui me räägime sellistest numbritest, siis saame seda teha hinnaga nael tükist.”

“Üks nael?”

“Täpselt nii. Selle kasumimarginaal pole kuigi kõrge, aga käibekasv ja produktiivsus õigustavad seda enam kui küll.” (lk 184)

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi - His Master's Voice (Invisible Planets, 2017)

 

Kunagi ütlesin mingi ulmeteksti iseloomustamiseks “rajaniemitamine” ehk selline megahüper ulmetamine, mille maailma mõistmine kergelt või raskelt üle pea ning suhu jääb nano maitse. See siin on järjekordne rajaniemitamine.

Ehk siis lugu kauge tuleviku posthumaansest maailmast, kus kaks tehisloomast lemmikut püüavad taasluua oma loojat … aga selleks läheb tarvis kurikavalat plaani, sest nende looja polnud just kõige seaduskuulekam kodanik ning peale vahelejäämist pühiti maailmast ta identiteet. Kuid koer ja kass leiavad võimaluse, mida proovida - tänu uuele juhendajale.

Eelnev lõik on muidugi eriliselt mittemidagiütlev, sest nagu rajaniemitamise puhul sai mainitud, loo kõigist finessidest ei saanud kaugeltki aru. Igatahes, igaüks sellist ulmet just ei kirjutaks ning eks see tekst on valitud mitmesse aasta parimate antoloogiasse; viimati koguni uude maailmaulme antoloogiasse “The Best of World SF, vol 1”.

Rajaniemitamise puhul tuleb muidugi tõdeda, et ega Rajaniemi isegi seda alati tõsimeelselt harrasta, tal ka mitmeid tavaulmelisi soomemaigulisi tekste.

Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas

Helju Rebane „Õige valik“. Fantaasia (2021).

On päris meeldiv üllatus leida sellist mitmekesist ja vilunud üsna klassikalisena tunduvat lühi-lühi-ulme-juttude kogumikku senitundmatult, ent pikka aega tegutsenud Eesti autorilt. Nagu ma sellest ja kogumikus „Läbi valu ja vaeva“ avaldatud loo saatetekstidest aru saan on Helju Rebane pikka aega olnud osa pigem venekeelsest ulmejutuskeenest, mis NLi tingimustes tundub kirjutamiseks piisava vene keele oskuse korral ju päris loogilise asjade kuluna. Mõnes mõttes tundub see justkui väga huvitav killuke Eesti kirjanduslugu ja väike osake selle dialoogist ning seotusest venekeelse kirjandusruumiga (ja sealt edasi ka tõlkelugu puudutades, sest otse vene keelde kirjutatud jutud on kodumail avaldamiseks ju tõlgitud).

Mulle isiklikult meenutas raamatu esimene pool kõige enam üht Jaapani ulmeklassikut Hoshi Shinichit, kes oma lühi-lühijuttude poolest tuntud on. Sarnaselt lühikesed, vimka ja puändiga lood, mis ei lahka mitte niivõrd ulmelisi elemente ja maailmu ning nende võimalikkust ennast vaid mängib mingile tuttavlikule inimloomuse aspektile. Muidugi on teemavalik ka mõnevõrra erinev – Hoshi Shinichi lugudes on suurel hulgal näiteks kõikvõimalikke kummalisi uudseid leiutisi, selles valikus Rebase lugude valikus ilmneb seejärel mitmelgi korral absoluutse võrdsuse või egoismi ja altruismi vastandamine vms, millest loomulikult tekib küllap üksjagu õigustatud tahtmine tuua paralleele kommunistliku ja kapitalistliku maailmakorraga ja nii edasi.

Kompositsiooni mõttes on väga tore, et üks esimese poole lühilugudest on tegelikult teise poole lühiromaaniga seotud – loed seda lühiromaani ja mõtled, et oot-oot, ma nagu teaks sest sündmusest veel midagi, oleks nagu tuttav, aga siin loos seda ju ometi ei ole … aa! Saatetekst ütleb, et lühiromaan „Altrus“ ollagi sündinud mitmete varasemate lühijuttude põhjal ja kui seda silmas pidades vaatama hakata, siis oleks nagu näha jah, aga seda heas mõttes, loodud maailmale mõnusat tihedust ja mitmekesisust lisades, ilmselt üks neist „Altruses“ sisalduvaist lühijuttudest oli seesama „Kõik võidavad“, mida vennad Strugatskid olla kõrgelt hinnanud. „Altrus“.

Üks asi, mis lõppkokkuvõttes häirima jääb on suisa piinlikkust tekitav traditsioonilisus soorollides. See tuletab meelde ühte intervjuud Ursula Le Guiniga, kus ta rääkis sellest, kuidas ulmekirjanikuna alustades oli iseenesestmõistetav „mõelda nagu mees ja kirjutada nagu mees“ (mis on ju loogiline, arvestades kuidas eriti just varasemaid angloameerika ulmetekste võib võtta üksjagu tihedalt dialoogis oleva ja seotud pilvena, mis tingib ära ju ka mingit liiki aluseelduste ja elementide, nö žanrisisese suhtluskeele, valiku, mis võimaldaks selles pilves osaleda, dialoogi pidada ja omaks võetud saada) ja temast vändatud dokumentaalis ta rääkivat muuhulgas, et „Meremaa võluri“ esimesed osad on samuti väga meestekesksed ning selleks, et lõpuks naispeategelasega osa kirjutada kulus tal tükk aega, et üldse õppida, kuidas sellisest vaatepunktist kirjutada.

Rebase tekstides on naistegelane sageli selline karikatuurne kuju (muidugi eks sedatüüpi lühi-lühijutud ongi juba oma olemuselt pisut anekdootlikud ja skemaatilised, üldnimetajate ning stereotüüpidega mängivad), nagu nõukaaegses anekdoodis, kus nali käib prouade rumaluse, alpuse, ahnuse ja truudusetuse ümber, kõik need armukesed kapis ja mehe raha eest karusnahast kasukaid nõutavad prouad. Aga sellised aspektid ei ole muidugi ka vanemat ulmet (või siis üldse maailma kirjandusklassikat) lugedes midagi uut või ootamatut… 

Isiklikult meeldis mulle ehk isegi „Altrus“ kõige enam, sest ma pole kunagi olnud lühi-lühi vormi suurim fänn ja kipun hindama õhustikku ja atmosfääri loovaid aspekte, mida arusaadavalt vähe pikemas tekstis annab paremini teha – nii täringutega maletaja, öine kiirloterii, lõputu õ tähtede otsimine, kui ka ostutehing kui tegu, mille hinda ei saa ette teada jms oli kokku päris tore kummastav kompott, isegi kui lühijuttudele omased idee- ja puändipõhised karikatuurijooned siiski tuntavad olid. Kaanepilt on ka tore ja paberivalik sümpaatne.

Mart Mäger - Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks (1973)

 

Heidame pilgu folkloristide salapärasesse ja õige hämarasse maailma ning paljastame töövõtted, kuidas pahaaimamatu vestluskaaslane pihtide vahele võetakse!

“Küsitlemise esimeseks reegliks on, et see kulgeks heatujulise vestlusena ega kujuneks väsitavaks ja tüütavaks usutlemiseks. Jutuajamine võiks alata “maast ja ilmast”, kalapüügist üldse, saakidest jne., jõudes nõndaviisi kalade ja nende kohalike nimetuste juurde.” (lk 5)

“Küsitlemise tarvis eriti soodsaks tuleb pidada olukorda, kui kalureid on rohkem koos, nii et ühiselt tuletatakse nimetusi meelde ning õiendatakse üksiku võimalikke eksimusi. Tihti saadavad ühisvestlust naljatlused ja rahvalikud ütlused, pärimine on pigem lõbu kui vaev.” (lk 5-6)

Ja mis on tulemuseks? (Mitmed frivoolsused on jäänud välja.)

atu, eestlane, ehas, fotküis, harjamees, hobukakk, hobuselihapoiss, hoorapoeg, hõbenool, härjapea, itikas, jonn, junn, kergeperse, kiivsilm, kingsepp, kirikuleib, kivikana, kivinilbus, kivinärija, koer, krista, kärnanina, mürk, nilbus, nolk, perserookija, põkk, rattapulk, revolutsionäär, seinamees, suuremerepõrsas, sõuepoiss, tallipoiss, tont, vaim, vanamoor, vinku, ämmatapja

Neil Gaiman - Shoggothi Vana Pentsik (Suits ja peeglid, 2021)

 

Humoorikas lugu Cthulhu ainetel ehk ameeriklasest jalgsimatkaja tutvub Inglismaa rannikueluga, mis ei vasta sugugi turismiteatmikus kirjeldatavale. Pigem … vastupidi. Pettunud matkaja satub viimaks ühte väiksesse kohta nimega Innsmouth, mille kohalikud olud on võrreldes varem külastatud kohtadega päris okeid. No on küll vähe konnanäolised ning räägivad mingist ookeanis lebavast jumalast ja maailmalõpust, aga ikka võib õlut nendega juua. Koguni nii palju, et hommikul avastab matkaja end mujalt kui Innsmouth … ning seda kohta pole üldse korraga kuskil, ka turismiteatmikus on vastav lehekülg välja rebitud.

Tegu pole Gaimani ainsa töötlusega Cthulhu ainetel, nii avaldab Tor.com traditsioonilise jõululoona selle teksti. Päris lõbus on lugeda Innsmouthi kohalike kriitikat Lovecrafti kirjutamiseripärade asjus (kunagi tegin postituse Lovecrafti nö õudust toonitavatest sõnadest), ega vist muud moodi polegi võimalik seda Cthulhu värki lugeda (omakorda meenub Charles Strossi humoorikas lugu “Poiss ja tema jumal”).

Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Robert Jordan „The Great Hunt“. Orbit (2000). The Wheel of Time 2

Tagantjärele kirjutamisega on see häda, et oh seda mälu, mälukest. Võiks peaaegu, et kohe uuesti otsast peale lugema hakata, aga ma siiski arvan, et sellega võiks nüüd kohe veel päris kaua aega ühelpool olla. Igal juhul sai mäluvärskenduseks sirvitud ja üllatutud, et ohoh, seanchanid, ehk siis mere tagant saabunud võõrad väed on juba teises raamatus kohal ja üldse käib kogu värk täie hooga, aga noh, eks esimese otsa raamatud olidki ikka väga tempokad mõningaste hilisemate osadega võrreldes.

„The Great Hunt“ keerleb igatahes suuresti legendaarse Valere’i sarve ehk siis ühe maagilise pasuna ümber, mille puhumise peale tulevat mitte vähem legendaarsete kangelaste vägi taevast ülevalt (või siis uneilmast, juhul kui see fakt juba on siin raamatus ära mainitud, kui pole siis palun tehke nägu, et te ei märganud midagi) ja seab õigluse jalule. Siinkohal tahaksin ära mainida, et nimede ligikaudne hääldus ON igati mõnus praktika, mida ma mõtlen, et oleks tegelikult tore ka tänapäevases tõlkekirjanduses rohkem kohata. „The Great Hunti“ ehk „Suurt Jahti“ (vms) pole muidugi tõlgitud, aga ettenägeliku ja põhjaliku inimesena on autor algusest peale lugeja varustanud olulisemate nimede ja mõistete seletuse ning ligikaudse hääldusega ja mulle meenus, kuidas ma hiljuti mingi lasteraamatu ettelugemisel hädas olin ja mõtlesin, et näe, hõõrutakse seda va harimatust ikka lapsevanematele nina alla – nüüd siin higista hea õnne peale keelt väänata ja looda, et laps ei hakka liiga täpselt huvi tundma, et MIS selle tegelase nimi ikka on ja kuidas see kirjapilt minu produtseeritud ebamääraste häälitsustega seostub ja miks …

Aga, ühesõnaga … jaht maagilisele pasunale algab sellega, et peategelaste seltskonnale kantakse sarv kuldkastikeses nina alla ja öeldakse – palun, olge lahked, viimane võitlus läheneb, sarv on teie. Noh, korralike bürokraatidena siis loomulikult hakatakse sarve Tar Valonisse, ehk naismaagide peakorterisse viima, sest kes veel siis ometi sobiks paremini valvama ja otsustama igasugu võluesemete ning viimase võitluse ja selle, kes ja millal sarve puhub jms üle.

Aga, noh, ma arvan, et ei ole väga suur üllatus (arvestades raamatu pealkirja ja seda, et 600+ lehekülge veel ees seisab), et kurjad jõud mainitud aarde kohe esimese asjana pihta panevad. Ja… jaht võib alata! Ahjaa, tolleks hetkeks ei ole peategelased veel ülemäära oma maailmapäästja ja muudesse olulistesse rollidesse sisse elanud, rääkimata võimete tipule jõudmisest, ja seega on lisamotivatsioonina sarvega koos kaotsis ka üks teatud mustmaagiline objekt, mille tagasisaamine Mati tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega on. Et ikka kõik võimalikult entusiastlikult sarve jahiksid.

Suure osa raamatust võtab enda alla jälitustegevus, kus Rand (ja co) piirimaalastest lordi juhtimisel varaste kannul kappavad, teel nähakse mõnda maailmaimet, mis kunagi hilisemates osades taas pildile tuleb ja kohatakse Randi eelmisest elust pärit stalkerit, kes muuhulgas muidugi teda ära võluda püüab, aga õpetab ka nii üht kui teist kasulikku. Ja kui ma mõtlesin, et nende 2 aasta jooksul, mis kogu sarja tegevustikku hõlmab, on Randi areng mõõgavõitlejana ikka väga fenomenaalne, siis siin raamatus satuvad nad ju jälgi ajades paralleelmaailma, mille aeg nende enda reaalsuse suhtes aeglasemalt voolab ja nii võib sest 2 aastast veel kuid maha võtta … Aga see selleks.

Naismaagiõpilastest peategelased jõuavad kenasti Valgesse torni, saavad noviitsiks pühit… st vastu võetud, mõni suisa edeneb kõrgemalegi (seekord ma ei reedagi sisu ära) ja toimub täiendav sõbrunemine Andori printsessi Elayne’i ja selgeltnägijavõimetega Miniga – noh, nagu internaatkoolis ikka. Aaaaga, kurjadel jõududel on kõik need erakordselt suure potentsiaaliga maagihakatised muidugi märgil ja kuidagi läheb nii, et pahaaimamatud lambukesed meelitatakse turvalisest haridusasutusest lõksu, mis muidugi lisaks traumaatilisusele ka arendavaks kogemuses osutub.

Lõpus saab kõik see kamp jälle niivõrd-kuivõrd kokku, maagilise pasuna puhumise küsimus laheneb kah iseenesest ja üks suuremat sorti pahalane, kellega esimese raamatu lõpuks nagu oleks võinud juba sotid selged olla, sellega tuleb rakendada taktikat, et mis mättasse ei jää saab mättasse löödud … või kuidas see nüüd oligi.

Ja teistkordsel lugemisel on loomulikult taaskord kuhjaga ootamatult tagantjärele tähenduslikke lõike. Näiteks on Randil siin väga selge arusaamine sellest, mis oluline on ja mille talle meelde tuletamise nimel lõpuosades üksjagu vaeva nähakse:

„You go“ Rand said. „Egwene…“

„You fool!“ Ingtar snaped. „We have what we came for. The Horn of Valere. The hope of salvation. What can one girl count, even if you love her, alongside the Horn, and what it stands for?“

„The Dark One can have the Horn for all I care! What does finding the Horn count if I abandon Egwene to this? If I did that, the Horn couldn’t save me. The Creator couldn’t save me. I would damn myself.“

Ingtar stared at him, his face unreadable. „You mean that exactly, don’t you?“ (lk 640)

Noh, ja olgu öeldud, et Ingtari reaktsioon omandab juba sama raamatu lõpus teatava tähenduslikkuse.

Neil Gaiman - Öökullide tütar (Suits ja peeglid, 2021)

 

Gaimani suleproov 17. sajandi populaarteaduse asjus, ehk lugu leidlapsest, keda peetakse öökullide tütreks ning seetõttu tõugati ühiskonnast välja. Mahajäetud kloostris kasvas lapsest imeilus neiu ning selle fakti avastanud kohalikud mehed otsustavad teda üheskoos mehemoodi võtta, millel on traagilised tagajärjed nii ohvrile kui vägistajatele.

Eks see ongi omamoodi … lugu, kus ühelt poolt naudid stiilijäljendust, teiselt poolt aga tõeliselt jõhker folkloor.

ulmekirjanduse baas

Aliette de Bodard - Immersion (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Tegemist siis looga kultuuri (õigemini identiteedi) kaotamisest, kui seda ühtlustatakse suurema kultuuri poolt. Seda tehakse “immerser” (kohandaja?) seade abil, mis siis tõlgendab võõra kultuuri sulle sobivaks ning õpetab sellega suhtlema vastavalt Galaktilise Impeeriumi tavadele. Muuhulgas loob see sinust teisele nähtava avatari, mis siis peaks samuti vastava impeeriumi ilustandartidele - ehk kui oled tumedama nahaga pilusilmne, siis avatarina näed sa välja üsna europiidne.

Muidugi, impeeriumi tavakodanikud seda “kohandajat” suurt kasutama ei peagi - kui palju sul ikka on kokkupuuteid nö ääremaailmaga? Aga nagu üks endine ääremaalane avastab, siis seadme liiga tihe kasutamine lasebki sel kohandajal isiksuse üle võtta … või õigemini see nullida.

Lugu ongi siis sellest, kuidas üks isiksuse kaotanud abielunaine satub oma sünnikohta … ja see tekitab temas ootamatuid tundeid.

Iseenesest nö üsna tavaline või ootuspärane ulmetekst kolonialismi või postkolonialismi ainetel (lisaks siis naise identiteedi küsimus), aga samas päris huvitavalt teostatud, ja noh, omal moel ka emotsionaalselt paeluv. Ma nüüd ei oskagi arvata, kas tegu on de Bodardi Xuya maailma kuuluva tekstiga või mitte, kõiksugu vietnamipärasust on siin küllaga, aga … ehk on tegu mõne eellooga? Või siis tõepoolest lihtsalt eraldiseisev jutt.

Neil Gaiman - Muutused (Suits ja peeglid, 2021)

 

Vähe jaburavõitu lugu teadlasest, kes avastab viisi, kuidas vähist vabaneda (mis küll alati kõigi patsientidega ei tööta) - selleks tuleb kehast “vigane programm” (ehk vähki sisaldav) asendada teise, terve versiooniga, ning kõik võib minna hästi. Asjaga kaasneb ent üks väike aga.

Nimelt taaskäivitamisega kaasneb ka soo vahetumine - mis ei tee konservatiivsemat osa ühiskonnast just rõõmsamaks, ent piraattaaskäivitused osutuvad küll tulusaks (pakkudes rõõmu näiteks hiina vanematele, kes muudavad oma tütred poegadeks (no see pidu küll kaua ei kesta)). Ja ega evolutsioongi paigal tammu, nii leiavad mõned viirused võimaluse õide puhkeda (kui organism on muidugi eelnevalt nakatunud) peale taaskäivituse põhjustatud soovahetust. Ühesõnaga, elu läheb veidi segasemaks.

Nagu öeldud, vähe jabur üheksakümnendate teaduslik fantastika. Jutt võinuks olla jutustus, kuid samas tõepoolest, niisugused kokkuvõtlikud peatükikesed samuti igati töötavad. Vaesed konservatiivid, kes selle läbi peaksid lugema, milliseid vihaseid mälestusi see nendes äratab.

ulmekirjanduse baas

Kristi Kingo - Läbematu kiisu (2019)

 

Raamat tekitab vastakaid mõtteid - ühelt poolt parajalt juustused illustratsioonid (seda eriti loo kangelane, õppetunde saava kassipoja puhul). Teiselt poolt on tekst päris okei - seda on huvitav hääldada ning kuigi kirjeldatud maailm on selgelt fantastiline (loomad, kahepaiksed ja putukad suhtlevad ühises keeles!), on seal siiski realistlikke teemasid - kassid tapavad hiiri, linnud söövad vihmausse. Elu on olelusvõitlus. Mida siis muidugi omakorda sogavad need koledad arvutiga teostatud illustratsioonid (nii on piltide õigused omistatud andmebaasile, mitte mõnele kunstnikule).

Rick Riordan: Percy Jakson ja labürindilahing

Üldiselt olen veendumusel, et lastekirjandus ja noortekirjandus on lihtsalt kirjandus ja hea raamat ükskõik millisest žanrist on hea raamat, kehv raamat aga kehv.
Ometi on mul seesugustest žanridest pärit raamatuid lõpetades natuke: "Nojah, aga see ei olegi ju tegelikult mulle kirjutatud, äkki ta omaenda sihtgrupile just sobibki?" 
Mäletan, kui olin umbes seitsmeaastane ja ema tõi koju raamatu "Päikesejänku seiklused", mille on kirjutanud Aleksandr Dietrich.
"Lugesin selle bussis läbi," ütles ta.
"Ja kas oli hea raamat?" küsisin õhinal. 
"Ei," vastas mu ema. "Aga ma arvan, et sulle meeldib."

Äkki on Percy-raamatutega samamoodi?
Need on hirmus kuulsad, Goodreadsis oli sel "Labürindilahingul" keskmine hinne kuskil 4.4 kandis ja lugejaid 795 tuhat midagi - ja see "midagi" on üle 700.

Aga mina lugesin läbi ning ... ma isegi ei ütleks, et HALB raamat. Lihtsalt natuke igav ja tüütu. Hästi palju tegevust, hästi palju mastaapsust, kreeka mütoloogiat on toodud tänapäeva sellisel täiesti järjekindlustel moel, kus mõned asjad olid "ah, vahepealsed 3000 või nii aastat eriti ei loe, kõik on samas seisus nagu müüdiski, ainult enamik sündmusi toimub Ameerikas" ning mõned "kerekas Dionysos kandis ülikonda ning lipsu". Kogu aeg on selge, et tulekul on õnnelik lõpp, kogu see tormamine ja võitlemine ei peida seda. Isegi ei ürita tegelikult. Peategelane ei tunne kordagi päris lootusetust või õudu, loed ja tead, et kõik saab nagunii kuidagi korda - ning need kordasaamise meetodid ei ole eriti hämmastavad. 
Ühe korra kogu raamatu jooksul üllatusin päriselt. 
Seda on vähe: sündmusi oli ... rohkem. Ütleme näiteks 38. 

Ja siis, et teha lugemist mulle eriti raskeks ja piinavaks, olid tegelased sellised teismelised, kes mitte millestki vähegi teiste tundeid puudutavast aru ei saa, ei lähe metatasandile, vaid võtavad asju täpselt nagu need paistavad ning põhimõtteliselt olin lugejana kogu aeg kerge viha seisundis. Kuidas nad nii lollid on?! Miks nad asju normaalselt selgeks ei räägi, põevad ja kahtlustavad, aga ei, RÄÄKIDA ei saa ... ent kuram, võibolla ei aitaks rääkimine ka midagi.
Nad ei saa ju aru, mis nende endi sees toimub, ei taipa elementaarsusigi! 

Nii et kokku on minu diagnoos raamatule: palju tegevust, tobedad tegelased, vähe dramaatikat (kuigi selle tekitamist isegi üritati natuke - aga no nii pealiskaudsel moel, et see ei kriimustanud õieti nahkagi), aga võibolla teismelistele meeldib.

Üks kuuenda klassi Bruno ütleb, et see on ta lemmikraamat

R. A. Lafferty - Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alternatiivajalugu televisiooni tekkest 19. sajandi teises pooles, mis sisaldab õige müstilisi hetki. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see telepildi edastamise ja salvestamise tehnika õieti töötas, igatahes oli see ka võimeline talletama “filmitavate” mingeid mõttekatkeid, mistõttu loo sündmustik sai kokku õige libaantiiktragöödialikuks (jandiks).

1873. aastal produtseeris üks mees kolmteist fantastilise sisuga lühifilmi ning edastas neid kalli raha eest teleteenuse tellijatele. Lühifilmides osalesid pea alati samad näitlejad ning produtsendi ja näitlejate vahel tekkisid õige dramaatilised suhtepuntrad, mis viimaks lahenes õige müstiliselt ja sõna otseses mõttes veriselt.

Lugu on esitatud omamoodi ajalooalase uurimusena, kus siis uurija kirjeldab säilinud, ee, filmilintidel säilinut ning toob ära need eetrivälised vestlused ja mõttekatked. Ja noh, draamat on.

Ei oskagi teksti kokku võtta, selline painajalikult huvitav atmosfäär, mis läheb õige traagiliseks kätte. Valikkogu pikim tekst, täis autorile omaseid veidrusi.

Neil Gaiman - Kuldkalatiik ja teised jutud (Suits ja peeglid, 2021)

 

Lugu siis sellest, kuidas autorilt ostetakse ta uue romaani filmimisõigused ning ühtlasi palgatakse ta selle raamatu põhjal stsenaariumit kirjutama. Hollywood!

Nojah, Hollywood. Kõik teavad kõike filmide tegemisest ja filmitähtede eraelust ning filmi tegemiseks ei pea tingimata stsenaariumi mustandit lugema, piisab, kui lugeda sekretäri kokkuvõtet. Ühesõnaga, viimaks autor ei saagi aru, mida temalt nõutakse ja kes üldse mida ootab.

Aga nagu öeldud, Hollywood, ning ta peatub hotellis, kus üks kvaasistaar tegi surmava üledoosi. Ja seal hotellis töötab iidvana koristaja, kes nägi juba kahekümnendatel tummfilmistaare nende hiilguses ning kellest pole filmegi säilinud. Aga millised lood ja mälestused ja staarid.

Lugu on gaimanlikult sõnaosavalt esitatud, aga jääb minu jaoks kuidagi hajevile. Jajah, filmitööstuse ja kunsti kokkupõrge. Jajah, hiilgus ja selle kaduvus. Lisaks siis autorivaevused, kus stsenaariumi kirjutamisest muserdatud  autor püüab samaaegselt kirjutada kaht lühijuttu illusioonide ja reaalsuse segunemisest, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Ühesõnaga, siin loos on häid külgi (Pious Dundas ja tema sada aastat Hollywoodi), kuid justkui ei teki ülimat kujundit, mis haaraks.

Angélica Gorodischer - The Sense of the Circle (Trafalgar, 2020)

 

Rosario järjekordsel härrasmeeste koosviibimisel on Trafalgaril järjekordne lugu pakkuda: ühel järjekordsel (ebaõnnestunud) ärireisil sattus ta planeedile, kus kohalikud … lihtsalt elasid, või õigemini elutsesid. Päevade kaupa lamasid, vahel kopuleerisid, neid uurivatest teadlastest ei teinud väljagi. Teadlastel hakkaski tekkima enamvähem kahtlus, et äkki polegi tegu inimestega. Kuid kõigest letargiast hoolimata võisid need kohalikud korraga hakata veidrat muusikat tegema ja selle järgi omamoodi tantsima, ning nii tunde ja tunde.

Veel hullem, teadlased avastavad väljakaevamistelt dešifreerimatu kirjatüki ja muid esemeid, mis tekitab küsimuse, kas need olendid on selle arvatavalt kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni järglased või on  tegu kahe täiesti eraldiseisva kultuuriga. Kirja dešifreerimine ei edene kuidagi, ning sellega tegelev imekaunis teadlane hakkab käituma üha kummalisemalt. Ning muidugi see painab selle koletu planeedi (ning kaunis teadlane) Trafalgaritki.

Mingil moel on ehk vähe süngem kui Trafalgari teised seiklused, ning loo finaal on omamoodi katarsis, kurb või siis kättesaamatu või haaramatu zen, mida ta Rosario semudki tajuvad.

Robert Jordan „The Eye of the World“. Orbit (1998). Wheel of Time 1

Jõudsin Ajaratta sarja teistkordse tervikliku läbilugemisega lõpule ja siis avastasin, et olen osa lugemismuljeid täiesti kriminaalsel kombel puha dokumenteerimata jätnud. Eks tuleb siis selline retrospektiivne lugemisraport…

„The Eye of the World“ on kahtlemata see Ajaratta raamat, mida olen kõige rohkem kordi lugenud ja ainult paberkujul veel pealekauba ja ikka seda sama nostalgilist pehmekaanelist köidet, mille kunagi ammu Akadeemisest Kirjakauppast soetasin. Kaanemaalil kappab kõik see seltskond turvalisest kodukülast laia maailma … või, noh, esikaanel ja esiplaanil on küll Moiraine ja Lan, ja ma alles nüüd märkan, et Lan on miskipärast kiivriga ja turvises ja ma nagu mäletaks rohkem seda kamuflaažkeepi… aga paraku pean muidugi tunnistama, et tegelaste riietuse osas ma siin sarjas küll suurt arvet pole pidanud (kuigi, oleks suurepärane mäluharjutus näiteks kõik petegelannade kleidid üles lugeda, mida nad 14 osa vältel kandnud ja silunud on…).

Ühesõnaga, „Maailma silm“, selline 18. sajandi maiguline küla Andori kuningriigi ühes unarnurgas, kus kuninglikke maksukogujaidki pole iidamast-aadamast nähtud. Etteruttavalt olgu mainitud, et loomulikult ei paikne küla mitte ajaloota koha peal, vaid Ajaratta sarja mastaapsus hõlmab kuningriikide tekkeid, lagunemisi, ajaloohämarustesse kadumisi ning uute valitsejate ja riikide esiletõusu ning nõnda (või noh, žanrile mõeldes ka üleüldse) pole teps mitte üllatuseks, kui tuleb välja, et kunagi eksisteeris sealsamas lambaaedade vahel ammune vägev kuningriik ja vana veri voolab karjaste soontes ja … Ühesõnaga, saate aru küll.

Põhipoint on muidugi ikkagi hea ja kurja võitlus … ehk valguse ja pimeduse, ning pahalasi on siin sarjas müriaad. Pean tunnistama, et nad on natuke tüütult üheülbaliselt pahad, st on kul terve rida erinevate iseloomude ja taustadega pahasid ning natuke mitmekesisust lisab see, kui jälle aeg-ajalt ilmneb mõne tavalise tegelase tume pale, aga hallust hea ja kurja skaalal ning inimlikke hetki on põhipahade seltskonnas napimalt kui huvitav oleks ja nõnda said esimesel lugemisel kõik need pikad unenäod ja pahalaste peatükid pigem diagonaalis üle lastud kui hoolega loetud.

Terve sarja mitmendal lugemiskorral tekib siiski ka vähem köitvatele osadele lisaväärtus suisa fenomenaalse läbipõimituse näol – kõikvõimalikud unenäod, vihjed, ended ja muu taoline on kohe algusest peale läbivalt terve sarjaga seotud, ning nõnda saab tähelepanelike vaev tasutud – selliseid väikeseid kõrvaldetaile, mis pole otse välja öeldud, kuid mis teades on selgelt äratuntavad on üksjagu, mitte et mina ise siin muidugi mingi erilise tähelepanelikkuse ja mäluga hiilgaks.

Nojah. Sündmustik, siis. Peapeakangelane Rand peab isaga kahekesi farmi külast mõni maad eemal, kohe on tulemas rõõmus kevadpidustus Bel Tine, pada podiseb tulel, Rand unistab mõnusast juturaamatust, puud on lõhutud … ja siis tulevad kollid.

Ilmneb, et Rand ei ole ainus, keda kollid kimbutavad ning juhuslikult ehk siis kohe mitte üldse juhuslikult on külas võluvõimetega Aes Sedai Moiraine koos oma vannutatud kaitsja – ülisuutlikust kroonimata kuningast ja mõõgameistrist Laniga. Tuleb välja, et kollid luuravad teatud vanuses poisse ja muidugi on huviorbiidis Rand ja tema parimad sõbrad – Mat ja Perrin, ning muidugi ilmneb, et nad on saatusekeerutajad ehk ta’verenid, ning muidugi peavad nad võõra maagdaami ja tolle saatjaga kaasa sõitma, sest hädaoht varitseb ja ei sõnagi kellelegi ja otse loomulikult hiilib retkele kaasa ka kutsumata grupiliikmeid, kes kõik hiljem terve raamatu jooksus peategelaste rollis saavad olema. Ahjaa, kas ma mainisin, et nazgulid see tähendab, vabandust, Myrddraalid ehk orcidest, see tähendab, andestust jälle, trollocitest veelgi ohtlikumad pimeduse armee kapralid vms virvendavad külas ka ringi?

Esimese raamatu jooksul pannakse paika ka peategelaste erilised võimed. Rand on oletatavasti draakoni ehk siis valguse tšempioni taassünd, mis tähendab, et ta peaks olema võimas meesmaag ning kui ettekuulutustest õigesti aru on saadud, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et esmalt on vaja maailm päästa ja siis ühtlasi ise otsad anda. Kõik see kokku on üks üsna sünge saatus noore poisi jaoks, mida oluliselt komplitseerib ka fakt, et meesmaagia allikas on käimasoleval ajastul pimeduse isanda poolt ära saastatud ning maagivõimetega meesisikud minevat seetõttu alati varem või hiljem peast ohtlikult segi. Sellest tulenevalt siis ka Randi ohter puiklemine, eitamine, hädaldamine ja igasugused hilisemad probleemid. Ühest küljest on see üks tohutult tüütu ja frustreeriv aspekt, et suure osa sarjast on tegelastel pidevalt mingi tüütuseni korrutatud häda oma kangelaserolliga, aga teisalt on see muidugi ka suuresti täpselt see, millest Jordan oma oopust kirjutab – nii teismelisest täiskasvanuks saamine kui ka vastutus ning tugevuse tähendus, elu mõte ja nii edasi. Nojah, ja muidugi on ka see igikestev mehed-naised vastandus alates kahte sorti maagilisest allikast ja lõpetades tüütuseni korduvate pominatega „mehed/naised, kes neist aru saab“.

Niisiis, Mati rolliks on olla trikster ja õnnemängija ning sõjageenius. Aga tee sinna ei saa muidugi esimeses osas veel lõpule vaid alles alguse – esialgu tabab seltskonda ühte pimeduse isanda omast veel erinevat sorti ahnuse kurjuse võimuses olevates iidse linna varemetes pisut äpardusi ja tagaajamisi, mille tulemusena saab ühest jällekord saastunud pistodast Mati isiklik „my precious“, aga samas, nagu radioaktiivsed ämblikud, nii ka üliohtlikud kurjused – kusagilt peab supervõimetele ju tee valla pääsema.

Perrin jällegi avastab erinevatel asjaoludel pikemat aega metsikus looduses jalutades, et libahundilegendidel võib omamoodi tõepõhi all olla. No loomulikult mitte nagu siin igalpool telesarjades ja nii – kes siis päriselt kuju muudaks, aga üks selle maailma suurimatest hästi varjatud väga ilmsetest saladustest on unemaailm … ei, oot, see tuleb hiljem. Noh, ühesõnaga, ilmneb, et Perrinil on telepaatilised võimed huntidega rääkida ja olgu kujumuutmisega kuidas on – silmadega toimub päriselt metamorfoos. Nagu Randgi, nii ägab ka Perrin segaduses teismelisena oma erilisuse all ja oleks parema meelega tavaline poiss, mitte ei pistaks rinda oma enese olemuse ebatavalise ning võimalik, et ühiskondlikku hukkamõistu esile kutsuva poolega.

Nojah, ja seltskonna ülejäänud liikmed, ehk siis Egwene ja Nynaeve avastavad otseloomulikult eneses maagivõimed ja ma arvan, et seegi ei üllata kedagi, et otse loomulikult tõotavad nad olla selles asjas tugevamad kui Valges Tornis sajandeid nähtud…

Kõik see aeg ajavad pimeduse jõud seltskonda taga, nii unes kui ilmsi, neil õnnestub nad vahepeal lahku ajada, ning nõnda on kõigil võimalus vahepeal oma võimeid avastada, kui hädaldamine ja virisemine mahti annab, ning veel olulisi liitlasi ja tuttavaid koguda, kellega läbi terve 14. osa risti-rästi üle terve kaardi siia sinna kapata. Keegi ei tea veel, et KES kolmest siis ikkagi see draakon on, ja ega pimeduse isand tegelikult draakonit tappa ei tahagi, sest eks tegelik võitlus käib ju ikka kolme tilga vere pärast, teada värk. Nõnda siis kukub välja delikaatne treeningsessioon nagu säärases kirjanduses ikka – pahad ajavad taga ja tungivad kallale üldiselt täpselt parajal määral, et Naruto razengani ikka lõpuks selgeks saaks ja nii edasi.

Raamatu lõpus ootab maailma silm ja pimeduse isand ise … või?

Aga no mida te siis arvasite. Millegagi peab ju ülejäänud 13. osa ka sisustama… lisaks kleitidele ja teejoomisele.

Igal juhul on see selline kena klassikaline eepiline fantaasia. Ning ega paralleelid „Sõrmuste isandaga“ ole mingi halb asi. On õdusat farmielu ja sellega hästi passivat sahmimist kevade tuleku nimel, on hobustel ratsutamist ja rohtmaadel kõmpimist ja pisut võitlemist ja seiklusi võõrastemajades toidu eest mängimisega ja esimest korda suures linnas olemist ja ootamatuid kohtumisi siniverelistega ja igasugust maagiat ja imesid ja muidugi losse ja muud taolist.

Igati paslik aeg lugeda ka – Amazon väntab sarja ja puha...

Neil Gaiman - Nikolaus oli … (Suits ja peeglid, 2021)

 

Jõuluteemaline laast (algversioonis peaks see olema kirjutatud 100 sõnaga, ei hakanud tõlget üle kontrollima) jõuluvanast, keda igal aastal sunnitakse  laste juurde minema ning igale lapsele päkapike tehtud nähtamatu kingi jätma.

Jõuluvana ongi olemas ja selle tõenduseks on nähtamatud kingid! Mida me küll siis ei näe, aga noh, mõte loeb või nii.

Selline sunnitöö kirjeldus annab muidugi jõuludele hoopis uue mõõtme ning jõuluvana koorem ongi … titaanlik. Nukker värk.

ulmekirjanduse baas

John Gwynne - A Time of Dread (2018)

 

Raamatut sildistatakse epic fantasy’ks ning see pani mõtlema, et mis vahe võiks olla sellel ja sünkmornil. Ja järeldus ehk oleks, et kui sünkmorn ütleb vast midagi tänapäeva inimeste spliini kohta, siis epic fantasy … uitleb kuskil fantaasiailmades, tõdedes mõndagi inimeste kui selliste kohta, aga need tarkuseterad pole niivõrd löövad ja on pigem rakendatud narratiivi teenistusse. Ja noh, tegelastel eksisteerib võimuiha kõrval tihti ka ideaalid (mis sünkmorni puhul on vähe libe teema) … kuigi need pannakse kõvasti proovile: kuidagi peabki vormuma “epic”, eksole. Selle raamatu nelja peategelase hulgast lüüakse mängust välja (kuigi … kes teab) just see kõige ideaalitruum, aga! Aga teadupärast tegu alles triloogia avaraamatuga ning asjad peavadki palju hullemaks minema, enne kui mingi positiivsem lahendus peaks taas rõõmu tekitama.

Kuigi see raamat on loetav igati iseseisvana, on see romaan siiski osaks maailmast, millest on ilmunud neli romaani (tetraloogia), kus kirjeldatakse 100 aastat varem juhtunud dramaatilisi sündmusi - kuid siingi on ikka samad vaenupooled vastamisi ja halvad valmistuvad häid põrmu heitma. Kuigi, eks selle romaani puhul tekib küsimus, et kes need head õieti on (mis tetraloogiat lugenuna nii vast ei tekiks?). Nimelt on siin maailmas omamoodi veider narratiiv nö inglite (Ben-Elim) ja deemonite (Kadoshim) vahel, kes siis eelmises romaanitsüklis tulid nö taevasest dimensioonist tavamaailma jätkama oma igikestvat võitlust.

Ainult et see võitlus on väheke Ed McDonaldi Varesemärgi-triloogia laadis ehk nende kahe suurjõu vahele jäävad inimesed (ja hiiglased!) on neile mõlemile tööriistadeks ja kahurilihaks. Ning heade inglite kehtestatud maailmakord pole inimsoole teps mitte meelakkumine - inimeste omavahelised võimuvõitlused ei kõlba kuhugi ning õige kord on vaid inglite juhitud maailmas (mis joondub eelkõge võitluseks Kadoshimi vastu) ning kui nüüdseks on Ben-Elimi domineerimine kestnud 100 aastat, on maa pealt pühitud õige mitme riigikese ajalugu ning kõike püütakse ühildada ühtseks jumalariigiks.

Kuid nagu selgub, pole inglite ülemvalitsus kõigile meelepärane ning eksisteerib Dun Sereni ordu, kelle peavaenlaseks on niisamuti Kadoshim ning kelle suhe Ben-Elimiga kõigub neutraalse suhtlemise või terava vastuseisu vahel. Romaani neli põhitegelast jagunevadki kahe “hea” vahel enamvähem pooleks: Ben-Elimi noorsõdalane Riv ja Ben-Elimi pantvang (ühe riigikese valitseja järeltulija) Bleda, Dun Sereni esivõitleja, hiiglannast Sig ning põgeniku poeg Drem, kel siis tema teadmata õige tugevad sidemed Dun Sereni orduga (ning seetõttu keeruline suhestumine Ben-Elimi inglitega). Kui hiiglane on nö kõige puhtam ühe poole esindaja (ta on peategelasteist ka konkurentsitult vanim, kel vast oli ka oma osa saja aasta tagustes sündmustes), siis ülejäänud kolm noort peategelast on kõikuvama baasiga. Kui Drem hakkabki aja jooksul leidma oma ajaloolist pühendumist, siis Riv ja Bleda on vägagi … konfliktsema suhtega. Bleda oma pantvangi staatuse tõttu (temast kasvatatakse Ben-Elimile ustavat vasalli), Rivi puhul aga oma eripärade tõttu.

Selline Dun Sereni ja Ben-Elimi esitamine peaks vast lugeja sümpaatiat üsna selgelt Dun Sereni poolele kallutama, mis paratamatult paneb küüniliselt mõtlema, et millised üllatused võivad küll autoril plaanis olla, sest nii ühepoolset valikut nagu ei ootaks. Eks näis, kui peaks olema võimalust triloogiaga jätkata.

Nagu öeldud, siis peategelased jagunevad kahe “heade” äärmuse vahel - kindel Sig, kindlust leidev Drem, Stockholmi sündroomi vastu võitlev Bleda ja vägagi tasakaalutu Riv. Potentsiaalselt võiks huvitavam olla skaala närvilisem ots (ehk siis Ben-Elimi erinevad tööriistad), kuid Riv on tõesti närviline pähkel, et jällegi … pigem naudid Dun Sereni igihaljast heroilisust (sest inglitel on õige komplitseeritud ja keelatud suhted oma teenritega) - kuigi Dremi pidevad poolsurnuks löömised panevad ehk mõtlema, et kas sel läbiklobitud noormehel on viimaks kõik kupli all korras.

Kui sai mainitud poolsurnuks löömist, siis tõepoolest, kõik peategelased saavad erineval moel vatti (välja arvatud ehk hiiglane Sig), kuid tulevad sellest kuidagi välja (välja arvatud …). Nendes pääsemistes on vaat ehk üleloomulikku õnne. Gwynne’i maailma omapäraks on, et tegelaste sugudel pole erilist tähtsust, kui on vaja sõdalasena end teostada, nii on liidrite kui lihtsõdurite hulgas nii naisi kui mehi, kes pahatihti jagavad ka lapsevanema koormat (kui Bleda on ülikute laps, siis Drem ja Riv selgelt sõdalaste järeltulijad, keda peakski omakorda sõdalasteks kasvatatama).

Gwynne’i romaani nimetatakse küll eepiliseks fantaasiaks, siis samas on siin Kadoshimi olendite õige õõvastavad julmused, mille kõrval näiteks Tolkieni kirjeldatud sõjakuriteod päris pehme lastekirjandus, ning siin kujutletu võiks kuuluda pigem sünkmorni kullafondi. Samas muidugi see traditsiooniline hea ja halva vaheline võitlus (Ben-Elim vs Kadoshim) on veidike nihu, kuivõrd Ben-Elimi teod lähendavad neid pigem skaala keskossa, samas kui heade rolli võtaks pigem inimesed-hiiglased. Muidugi, selle õiglasemaks hindamiseks peaks olema rohkem arusaamist saja aasta tagustest sündmustest - miks õigupoolest Kadoshim ja neid jälitav Ben-Elim oma taevalikest dimensioonidest maistesse oludesse sattusid.

Ühesõnaga, puhtalt madinameelelahutusena on see romaan küll igati soovituslik lugemine - ja et tegu on triloogia avaosaga, siis asjad saavad vaid hullemaks minna! Eks normaaloludes hoiaks mingist ingli-deemoni teemast eemale, aga samas see Kadoshim on tõesti jõhker nähtus. Nagu algul öeldud, pole siin sünkmornile omast löövust inimhinge madaluse asju, küll aga küllaga imeilmades seiklemist. Ja vahelduseks - miks mitte?

Neil Gaiman - Pulmakink (Suits ja peeglid, 2021)

 

Lugu, mida mu ingliskeelses kogumikus polegi eraldi välja toodud … ning mistõttu tekitas eestikeelse raamatu sisukorra puhul kerget segadust. Sest kohe polnud viitsimist sissejuhatust korralikult läbi lugeda. Kuid tegemist on siis pulmakingi ideega, mis autoril jäi algselt kingiks kirjutamata ning mis hiljem oma elu hakkas elama. Sest noh, aastad mööduvad ja eks see nooruse elurõõm kulub või saab teistsuguse väljundi ning Thanatost ilmneb enam kui Erost. 

Ehk siis pealtnäha ühe keskmisest õnnelikuma abielupaari lugu, kus kõik oleks justkui tore ja arenev (töö ja lapsed jms) - kui vaid poleks pulmakinkidest leitud ümbrikut, mis (jooksvalt) kirjeldab nende elu hoopis teistsuguses valguses. Ja nii on nende toreda elu sees selline kapsauss, mis närib ja närib ning valmistab ette loo finaali.

Et siis puhas õudus, ootaks justkui mingitki positiivsemat lahendust (“no pulmakingiks ei saa ometigi nii kirjutada!”), kuid autor ei anna õhku. Või on see mustemast mustem huumor. Nojah. Hästi teostatud halvem enesetunne.

ulmekirjanduse baas

Angélica Gorodischer - By the Light of the Chaste Electric Moon (Trafalgar, 2020)

 

Seekord vestab Trafalgar planeedist, mida valitsevad Tuhat Naist ja kus tal läheb äri lörri ning peab ülepeakaela pagema - peale seda, kui ta öösel ronis ühe Tuhande Naise häärberisse ning see ta avasüli alasti vastu võttis, ning nad vallatlesid ja vallatlesid (Trafalgar pole mingi mömm!) kuni Tuhande Naine ärkas justkui uimast ja avastas, et temaga vallatlenu polnudki …

Ja nüüd tekkis Trafalgaril küsimus, et kas need Tuhande Naised ongi õieti naised (need üliseksikad olendid!), ja kui on, mis siis … selle vallatlemise järg võib olla. Ja kui nad on masinad, mis kuradi elukorraldus küll sellel planeedil on?

Tekst on esitatud intiimse vestlusena ühes Rosario väikses kohvikus, kuhu tüütuid võõraid ei satu ning austusväärsed Rosario kodanikud saavad rahumeeli istuda ja muust ilmakärast eemal olla. Loo jutustaja küll ei tea, kas Trafalgar käibki teistel planeetidel äri ajamas, aga rikas ta on ning pidevalt kadunud. Loo hõng ongi selline …  retrolõunaameerikalik, rikaste kodanike väikekodanlik maailm, seda küll tugeva ulmelisega kiiksuga.

Raamatu sissejuhatuses  on nö borgeslik entsüklopeedia artikkel Trafalgar Medranost, mis siis peaks andma kenasti tausta kogu raamatule. Ja paistab, et siinne Rosario on vähe lähedasem reaalsusele kui eelmise loo Rosario, mis läkitas maailmaruumi äärele naisastronaudi.