22 veebruar, 2018

Jeffrey Ford - After Moreau (Crackpot Palace, 2012)


Järg Wellsi Moreau romaanile ehk mis seal saarel tegelikult toimus. Jutustajaks on Jõehobumees, kelle järgi Moreau ei tuuninud loomadest inimesi vaid vastupidi - aretas inimestest loomi. Tegemist siis röövitud inimestega, keda mingilaadse hormoonraviga proovitakse muuta elajateks - nii lindudeks kui loomadeks. Saatusekaaslased said omavahel hästi läbi, peale doktorilt regulaarsete süstide saamist oli neil vaba aeg, mida siis ühiselt täideti - terve saar oli nende päralt ning kepi kellega tahad. Kuigi oodata on, et loomastumise jätkudes muututakse enam jahi- ja saakloomadeks. Kuid peale Moreau surma (mis oli muidugi katsealuste põhjustatud) oli neil täiesti vaba voli, carpe diem… kuni tiiger või alligaator nad murravad.
 
Wells kirjandustegelasena on esindatud ühes Felix J. Palma eestinduses, mis on mälu järgi päris vaimukas romaan. Tegemist omal moel naljaka ja õudse looga… kuigi pigem ikka õudsega, kui mõelda kõigi nende tegelaste saatusele.

21 veebruar, 2018

Terry Bisson - Billy and the Wizard (Wizards, 2008)


Niipalju kui olen Bissoni lühijutte lugenud… on need igati vahvad ja krutskilikud. Nii ka see tekst - Billy on poiss, kellel on nukk Clyde, kes ütleb Billyle, et ta keldris elab kõikvõimas võlur. Billy läheb asja uurima, ning pika otsimise peale leiab ajakirja vahelt võluri, kes teatab poisile, et on seal peidus Kuradi ees, kes tahab Võluri kaabut, millega saaks ta maailma valitsejaks. Billy vanematele ei meeldi, et poiss nukkudega mängib. Billyle ka ei meeldi nukkudega mängida. Billy isa annab pojale nuku, mis sõimab poissi mökuks - Billy sellise sildistamisega ei nõustu. Keldris selgub, et kõikvõimas Võlur osutub hoopiski kõige muu Võluriks. Clyde ja Kurat…

Ja nii edasi ja edasi. Lühikesed episoodid üha… noh, ehk haigemaks keeravast maailmast, mida samas uuritakse lapseliku süüdimatusega. Isa ja nukud ja võlur ja kurat ja Billy, kes ihkab olla oma varjust suurem. Võiks öelda, et hea absurdikas.

ulmekirjanduse baas

20 veebruar, 2018

Seanan McGuire - Build Me a Wonderland (Robots vs. Fairies, 2018)


Ekstsentrikust rikkur on rajanud muinasjutulise teemapargi, kus lapsed ja täiskasvanud võivad näha kõiksugu imaginaarse maailma müütilisi olendeid - olgu need siis ükssarvikud või haldjakesed või mis iganes imeolendid. Muidugi, selle teemapargi teostamiseks on rikkur palganud posu tehnikuid, kes ta lennukaid ideid teostavad - ükskõik kui teostamatud need ka tunduvad, lõpuks leiavad teemapargi palgalised mõne imelise (ja vahel neilegi seletamatu) lahenduse.

Ainult et… niisugune ekstravagantsus neelab meeletult raha ja need pargitöötajad on leiutanud mitmeid viise, kuidas kulutusi ümber nimetada - kõik selle nimel, et see teemapark ikka töötaks, et neil oleks… soe ja kindel koht. Omaniku katsed kulusid optimeerida on seni vett vedama läinud, kuni ta viimaks toob kohale mehe, kelle tööks on hinnata teemapargi efektiivsust.

Töötajate õuduseks kirtsutab see mees iga ime peale nina ning viimaks soovitab kõiksugu hämmastavaid olendeid üldse vähem näidata (või neid teostada odavamate vahenditega) - teemapargis käiks veel rohkem inimesi, kui seal oleks näiteks rula- või lõbustuspark ja muud tänapäevased meelelahutusvõimalused. Seepeale saab ta töötajalt kõva paugu vastu kuppu ning edasi mõtlevad töötajad, mida selle teadvusetu mehega peale hakata… aga nagu selgub läbiotsimisel, ta polegi mees vaid hoopis päkapikk.

Jajah, päkapikud ja ükssarvikud ja haldjakesed ja merineitsid, ootamatult selline… nomaeiteamis. Kuid fantasy-austajana leian alandlikult, et tegelikult on päris tore sellise olendite postapokalüptilisse maailma sukelduda (mitte et sellest peaks romaani välja venitama… jutust aitab küll). Eks teksti võib ka võtta kui öko- või ühiskonnakriitilist mõistujuttu, kõik see liikide hääbumine ja valikuvõimaluste nullimine jms. Tekst pole küll nii meeldesööbiv kui hiljuti ilmunud “Hello, hello”, aga ikkagi mõnuga loetav.

19 veebruar, 2018

Mary Robinette Kowal - Sound and Fury (Robots vs. Fairies, 2018)


Jutt on vähe sarnane Chambersi kosmoseooperiga, ehk siis eri liikidest eneseteadlikud olendid seiklevad kosmoses ja tooraine nimel allutavad planeete. Siinse loo tehnikust peategelane kuulub laeva, mis on palgatud ühe diplomaatilise missiooni läbiviimiseks – ehk nende ülesandeks on aidata üht ingli välimusega olendist diplomaati, et see saaks sõlmida koostöölepingu nö metslastega. Et saaks seda planeeti koloniseerida. Aga et need metslased pole just palju võõrasse näinud, siis on kõrgemalt poolt leitud, et lepingu sõlmimiseks oleks parem saata planeedi pinnale võimas humanoidikujuline robot (mecha?).

Kuid kui see robot (keda diplomaatilistel eesmärkidel nimetatakse „Diplomatic Personal Surrogate“), ei tööta see korralikult päikesetormi tõttu, mistõttu diplomaadi nõudmisel saadetakse tehnik seda kohapeale juhtima. Peategelane avastab, et metslastel on kena vanaaegse välimusega linnataristu. Ja nagu selgub, on neil niisamuti oma koletislik (cthulhulik?) jumalus, mis ei võta külalisi avasüli vastu.

Et antoloogia teemaks haldjad ja robotid, siis algselt tundus see diplomaat va haldjas olevat, aga mis liigist teised „tulnukad“ olid, ei julge pead anda: niiet laeval on ehk niisamuti chamberslik mitmeliigiline koosseis. Lugu algab kui tõsiulme ja seejärel keerab õnneks kosmoseooperlikumaks – kõik need olendid ja ollused ja kangelaslikud vägiteod. Igati loetav, aga mitte tingimata just kohustuslik kirjandus.

16 veebruar, 2018

Andrejs Upīts - Traakialane Kilon (Lehed lõkketules, 1974)


Spartacus oli omal ajal, minu nooruses, päris kõva tegija. Riigi vastu mässaja! Orjade vabastaja! Gladiaator! Nojah, mitte et oleksin olnud Spartacuse kaasaegne (kuigi mul oli Spartak-nimeline jalgratas), lihtsalt mõni raamat oli toredalt seikluslik. Nüüd, vanainimesena, olen pea unustanud selle Spartacuse värgi (ega Hollywood pole sel sajandil mõnd meeldejäävat filmi vändanud? Oli see mingi “Gladiaator”, kuid see oli ikka midagi muud), mistõttu oli päris retro sellest ajast taas lugeda.

Tekst on nimelt Spartacuse ülestõusu mahasurumisest - Spartacus on langenud ning ports ellujääjaid ootab oma ristilöömist, et roomlaste väepealik saaks nende vahel paradeerida. Loo keskmes on kaks pikalt lahus olnud venda (üks oli gladiaator, teine karjus), kes sattusid taas kokku Spartacuse väes ja on nüüd roomlaste poolt enne hukkamist kokku köidetud, kuid… neil õnnestub köidikutest vabaneda… Aga…

Teemavalik tundub tänapäeva mõistes üpris eksootiline, aga eks tollases kujutelmas oli see õige heroiline - ikkagi võitlus vabaduse nimel ja impeeriumi vastu. Klassivõitlus anno 1926! Kuigi aegajalt kujutab autor peategelast ehk nooremat venda võrdlemisi läilalt, on temagi käed tsiviilelanike tapmisest õige verised. Aga noh, jutu finaal… no on traagiline!

15 veebruar, 2018

Marina Moskvina – Kuuromaan (2014)


Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.

Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära taluda.

Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks… Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).


14 veebruar, 2018

Jim C. Hines - Second to the Left, and Straight On (Robots vs. Fairies, 2018)


Järjekordne versioon Peeter Paani mütoloogiast, millega ma pole suurt tuttav. Et tegu on ikkagi täiskasvanutele mõeldud jutuga (nagu ka Brennani ja McGuire puhul), siis on tegemist võrdlemisi sünge looga, kus algupärandijärgsed sündmused on täis tumedust, saladusi ja traagikat.

Nimelt varastab haldjas Tinker Bell haldjatolmu kasutades noori tütarlapsi, et nende jumaldamise aupaistel enda elujõudu toita. Ja et saaks Peeter Paanile kätte maksta, kuna see temaga raamatus nii näruselt käitus. Et laste kadumine on ikkagi kurvastav sündmus, on Tinker Belli ja aastate jooksul kadunud tütarlaste jälgi taga ajamas naisdetektiiv - kel samuti tütar röövitud. Tal õnnestubki haldjas leida ja temaga kaubale saada, lubades enda tütre ja ühe röövitud tütarlapse tagasisaamise võimaluse eest ligipääsu Peeter Paanile. Aga läheb nii nagu läheb.

Loo kõrged punktid siis tänu sellele üha avanevale vaimuhaige maailmapildile, see on päris… haige; muidu jääks tekst mulle päris võõraks. Loodetavasti jääb see antoloogia ainsaks lastekirjanduse interpretatsiooniks.

13 veebruar, 2018

Jeffrey Ford - Every Richie There Is (Crackpot Palace, 2012)


Lugu Richiest, kes elab koos minajutustajaga ühes õnnetute hingede üürimajas. Kõik elanikud (välja arvatud minajutustaja ja ta pere) on kiiksuga või narkomaania küüsis, kõigile on õnnetu saatus otsa ette kirjutatud. Richie on vaat et tüütuim neist minajutustaja majanaabreist, tema nimelt ronib minajutustajaga suhtlema ning tüütab teda surmani oma korduvate ja tobedate juttudega. Ja kui Richiel avastatakse kaugele arenenud vähk, muutub minajutustaja olukord veelgi painajalikumaks.

Nagu järelsõnast saab teada, on tegu enamvähem autobiograafilise looga, ja eks see tekstina ole niisugune vahepala nö tõsisema kirjanduse loomiste vahel. Alati ei pea aju vaevama inspiratsiooniga, piisab segasemate eluseikade lahtikirjutamisest.

Fordil on muidugi niisugune paha komme, et ta ei taha dialooge lahti kirjutada - kuigi eks see ehk ole mingil moel ökonoomsem lähenemine kirjutamisele: vähem möla ja rohkem sisu (mis dialoogiaustajana mind küll mõneti kurvastab). Kuid seda jutukogu lehitsedes olen avastanud mõnedki kohad, kus tekste õhutavad dialoogid...


12 veebruar, 2018

Becky Chambers - A Closed and Common Orbit (2017)


Triloogia teine romaan on teistsugune kui esimese osa kosmoseooper võõrastes kultuurides. Nüüd on peategelasteks kaks esimese osa episoodilist kõrvaltegelast, ning Wayfareri meeskonnast on juttu vaid mõnel korral – kuigi sel on oluline tähtsus ühe peategelase ehk tehisintellekt Sidra isikustamisel. Nimelt avastab uus isiksus, et ta kehaliseks vormiks on Lovelace’i tarbeks loodud moodul – ja et kustutamise asemel nõustus ta seda poolsunnitult kasutama. Eks sellest tekib järgnevalt mitmeid eetilisi ja eksistentsiaalseid probleeme.

Aga romaan ongi siis sellest, miks eelmises romaanis Wayfarerile (mis sai teatavasti paugu tehisintellekti pihta) appi tõtanud Pepper selle Lovelace’i uue versiooni kehastuse ümber transportis (jajah, väikesed erinevused Leckie triloogia tehismõistuse kasutamisvõimalustega, kus TI sai kasutada tehiszombisid) ja kuidas see uus olend püüab kohaneda uute oludega – ja nende nõudmistega, mida ta iseendale eksisteerimiseks esitab (sellele on pühendatud romaani lõpuosas üks monoloog, mis selgitab eneseteadlike olendite toimimispõhimõtteid – elutee ei saa olla kellegi poolt koodiga kirjutatud jne).

Niisiis, läbi romaani jookseb kaks liini – kuidas tüdrukuohtu geenmuundatud Jane’st saab Pepper ja kuidas Lovelace uusversioonist eneseteadlik Sidra. Jane/Pepper on pärit planeedilt, kus geenmuundatud inimesed omale sobiliku keskkonna lõid – muuhulgas luues endi tarbeks geenmuundatud orjatöölisi (nagu Jane ja tema kaaslased). Kuid kord juhtus nii, et Jane avastas, et tema keskkond on vaid väike osa suuremast, ja kui tal ühe tööõnnetuse tagajärjel tekkinud segaduses õnnestus orjatehasest põgeneda, sattus ta selle maailmajao ehk hiiglasliku prügimäe keskel asuva väikese liikumisvõimetu kosmoselaevani, mida asutas tehisintellekt; mis siis päästis Jane’i selle prügimäe asukate käest. Nii jäi Jane aastateks sinna laeva, tsiviliseerus abivalmi tehisintellekti juhendusel… ning koostöös tehismõistusega putitasid selle laeva sõidukõlbulikuks (millest kujunes siis alus ta hilisemale elutegevusele) ning põgenesid planeedilt. Kuid…

Romaani teine pealiin keskendub siis Lovelace/Sidra olekule Pepperi ja Port Orioli oludes. Tehisintellekti probleemid oma pealesurutud kehapakendiga ja ta probleemid programmidega ning eneseteadvuse küsimus jne. Lõpuks saavad kokku Pepperi minevik ja Sidra tulevik, aga miks ja kuidas, ei hakka paljastama.

Avaromaani järel mõjub see raamat algul külma duššina. Hoogsa kosmoseooperi asemel on tegu pigem isikuromaaniga (või öeldakse arenguromaan?). Kui varem käis üks hoogne seiklus tähtede ja poliitika vahel, siis nüüd on tegemist hoopis intiimsemate teemadega – kuidas need kaks nö olendit kujunevad. Muidugi, eks sellevõrra saab selgemaks esimese romaani suurem tähelepanu maailmaloomisele, nüüd nokitseb autor hoopis kitsamates oludes. Eks sellega harjumine või sisseelamine võttis mul aega, kuivõrd ootused avaromaani järel olid hoopis teistsugused – mis ei tähenda, et siin raamatus isiklikku kangelaslikkust kuidagi vähem oleks.

Raamatus jätkub sugupooltega seotud küsimuste lahtiharutamine, kuid kui eelmises romaanis võis rääkida teatavast LGBT teemast, siis siin sellel tähelepanu õieti puudub – või on see niivõrd loomulikuks muutunud, et enam ei ärata tähelepanu.

Huvitav oleks nüüd kogeda, mis võiks juhtuda kolmandas romaanis, kas Wayfareri meeskond tuleb tagasi ja hakatakse võitlema tehisintellekti õiguste eest jms (mis oleks triloogia puhul üsna traditsiooniline lahendus) või siis Chambers üllatab järjekordse kannapöördega. Need kaks romaani on iseenesest üsna iseseisvad ja eraldi loetavad, on küll mõnedki vihjed, mis esimest romaani lugemata jääksid arusaamatuks (eksole, näiteks kes on Jenks ja miks Sidra talle püüdis kirja koostada).

Eesti keeles loeks neid romaane heameelega, aga kas ükski kirjastus selle tõlkimise riski võtaks, ei oska küll ettekujutada (meenub Erseni üürike ulmeprojekt, mille käigus avaldati nii mõnigi ootamatu tõlge).



ulmekirjanduse baas

09 veebruar, 2018

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)


Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 
jalg justkui mädasool, 
siis näen, kuis mäe all vajub 
maa põhja ülikool.“
(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 
kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 
Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 
vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

08 veebruar, 2018

Daryl Gregory - Dead Horse Point (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)


Niisuke tekst, mis vastab igati auhinnalugude kriteeriumitele - pole miski ulmeline seiklus või visioon, vaid ilmne tõsikirjanduslike ambitsioonide ulmemaiguline tekst (nii nagu olen mitme eesti autori ulmeloo puhul arvanud, et see võinuks vabalt näiteks Loomingus ilmuda ja poleks kuidagi kulme kergitanud).

Nojah, siin siis lugu endiste armastajate taaskohtumisest. Naised pole teineteist oma kaks aastakümmet näinud - üks (ehk minajutustaja) on vahepeal emaks saanud, teisel on haigus edasi süvenenud: on tal selline “puhang”, mil ta lülitub nö automaatrežiimile, mil ta mõtleb vaid… astrofüüsika ainelisi mõtteid - kuivõrd ta on selles tunnustatud teadlane. Kui ta tuleb sellest puhangust välja, siis laseb ta kirja panna teooriaid, mida on sel ajal mõelnud - nii on ta selle loo puhul lahendanud paralleelmaailmade küsimuse vms (see on siis loo ulmeline külg). Aga jah, need kummalised teadvuspuhagud on muutunud aastakümnete jooksul üha pikemaks ja selgusperioodid sellevõrra lühemaks ehk on põhjust arvata, et millalgi ta vaid jääbki varjumaailma. Probleem.

Tekst on muidugi keerukam kui siin osaliselt kirjeldatud, nimelt on sel piinatud geeniusel noorem vend, kes teda kantseldab… Ka vennal on probleemid. Lisaks on loos tagasivaated naiste varasemale kooselule - kuidas tutvuti ja kuidas nende staatiliste puhangutega hakkama saadi. Eks tekst on selline emotsionaalselt raskemeelne… aga jääb mulle siiski veidi kaugeks.

““/-/ The universee is not a growing thing, it’s already complete. From the moment of the big bang, all the work has already been done. It’s whole and seamless, going backward and forward in time. There’s no ‘now’ and ‘then’. Everything’s now. Everything’s happening at once. /-/”
/-/ 
Julia digs into intersection of the two lines. “That’s an electron colliding with a positron. They’re destroyed, and emit two photons that fly off in opposite directions.” She draws two lines extending from the intersection, making an X. “It doesn’t matter which way time’s arrow is pointing. We can read the diagram from any perspective and it’s equally true. Read it from left to right and you can say that electron meets a photon and emits a photon and a positron. Or from the top, two photons collide and emit an electron and a positron. All are correct. All happen.”” (lk 104)


07 veebruar, 2018

John Scalzi – Three Robots Experience Objects Left Behind from the Era of Humans for the First Time (Robots vs. Fairies, 2018)

Lühike humoresk teemal… no mida see loo pealkiri täpselt väljendabki. Ehk siis kolm robotit arutlevad teemal, mis on pall, einevõileib, kass, Xbox ja tuumapomm ning kuidas kadunud inimsugu neid (valesti, imelikult) kasutasid. Sest robotid ei salli meelelahutust ega ilutsevaid lahendusi. Tõepoolest, milleks võileib, mida suus püdelaks massiks järada, kui võiks kohe toitelahust makku suruda? No ja ühtlasi selgub seegi, miks inimsugu välja suri.

Nad nimelt modifitseerisid kassi käpa selliseks, et see armas koduloom võis nüüd ise toidukonserve avada. Ja kui kassidel pole enam inimsugu vaja… siis on inimsool tõeliselt vesi ahjus, tehku nad kasvõi massiliselt tuumapomme või keeraku keskkonda pöördumatult hapuks. Ja kuna robotid puutuvad loo käigus kokku ühe tõelise kassiga, siis… ka nende olendite tulevik on võrdlemisi tume. Eks ole, kes viimasena naerab jne.


Tekst on esitatud dialoogivormis, käib selline laadna killuviskamine kuni… loo võtab üle kass. Niiet robotiloost saab hoopis… kassilugu. Tekst on üsna lõbus ja arvatavalt oli autorilgi seda meeldiv kirjutada, aga samas on tegemist niisuguse kerge ühepäevaliblikaga, ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mitte et iga tekst peakski raiuma süvapateetikat. Scalzi on suuteline ka pikemalt huumorit tegema.

06 veebruar, 2018

Jeffrey Ford - The Seventh Expression of the Robot General (Crackpot Palace, 2012)

Ford on autor, kellele ma pole senini pihta saanud, kuid et ta lood on esindatud kõiksugu antoloogiates, ei saa ka tema tekstidest päris mööda vaadata. Ja kui juhuslikult sattus näppu allahinnatud raamatute riiulist see raamat, otsustasin Fordi tekste vähe lisaks lugeda.

See tekst on siis teadusliku fantastika võtmes satiir sõjast. Võõrtsivilisatsiooni sissetungijate vastu sõjapidamiseks on loodud tehisintelligentsiga olend, kes oma olemusega meenutab kõiksugu klišeesid legendaarsetest kindralitest - lisaks otsusekindlusele ja vaprusele ta suitsetab koguni piipu ning tarvitab vaenlaste naisi (tõsi küll, need helid, mis sellega kaasnevad, on ta sõduritele hirmutavamad kui lahingumölluga kaasnev). Ta tegevus lahinguväljadel onn tõhus ja verine, koguni võõrtsivilisatsiooni agressorid hakkasid kartma tema vägedega lahingu löömist. Kuid ühes lahingus sai kindral sedavõrd põrutada, et teda ei osatud enam parandama (jäänuk infoühiskonna kitsaskohast ehk siis riistvara jms arenguga on pea võimatu varasemat tehnikat kasutada). Kuivõrd tegemist on siiski elusolendiga, ei saanud teda välja lülitada ning peagi saadeti pensionile - sest tekkis probleeme sellega, et kindrali surmasaadetud sõdurite lähedased ei tahtnud leppida niivõrd hoogsa inimelude raiskamisega. Ning ega tehisintelligentsiga erukindral osanud peale rahu sõlmimist midagi edasi teha - kuivõrd tema ülesanne oli sõdida

Tekst ei kuulu just raskekaalukategooriasse, aga selline hea meeletuletus, et sõjapidamine pole alati mõtestatud ja mingi hetk moondub see lihtsalt tapatalguks iseeneses. Ning täiuslikud sõjamasinad… kui kaugele nendega õieti minna võib.


“It was said about his time on the battlefield that if the general was human he’d have been labeled “merciless” but as it was, his robot nature mitigated this assessment instead to simply “without mercy.” At the edge of a pitched battle he’d set up a folding chair and sit down to watch the action, pipe in hand and a thermos of thick black oil nearby. He’d yell through a bullhorn, strategic orders interspersed with exhortations of “Onward, you sacks of blood!” Should his troops lose the upper hand in the melee, the general would stand, set his pipe and drink on the ground next to his chair, remove his leather yacket, hand it to his assistant, roll up his sleeves, cock his hat back, and dash onto the battlefield, running at top robot speed.” (lk 66-67)

05 veebruar, 2018

Daniel Abraham - The Mocking Tower (The Book of Swords, 2017)

Abraham paneb jälle high fantasyt, aga õnneks söödavamalt kui jutuloome esmatutvuses „Fearsome Journeys“ antoloogia puhul – ning omamoodi tasuks on loo taasilmumine Strahani tulevases aasta parimate juttude antoloogias. Noh, see ja Lynchi lugu… minu meelest on käesolevas antoloogias paremaidki tekste. Aga eks maitsed on erinevad.

Selles loos siis asjad niimoodi, et peale legendaarse kuninga lahkumist (justkui see tekst, eksole) on kuningriik vajunud troonipärijate verise võimuvõitluse turma. Kuid kõige tähelepandamatul neist printsidest otsustab sõja lõpetada – kuulu järgi on surematu võlur ta isa hinge sepistanud mõõka… ja kui mõõk käes, siis… võiks kodusõda lõppeda. Selleks tuleb siis mõõk võluri maagilisest kindlusest kätte saada, ja sinna sissepääsemiseks on printsil oma plaan. Kuid asjad lähevad nagu lähevad.


Abraham kirjutab küll high fantasy võtmes kuni korraga pakub hoopis proosalisemat tõde (sõjad on seepärast, et…) ning loo lõppedes kirjutab veel ühe vindi peale. Siiski pole ta niivõrd jumalavallatu lähenemisega nagu Parker, tegelastel ongi oma tõsised mured, et kuidas ikkagi asju õigesti teha, nende pettustel on üllad eesmärgid… kuigi jah, millal see võimu küsimus ikka eetiliselt lahendatakse.

02 veebruar, 2018

Becky Chambers - The Long Way to a Small, Angry Planet (2015)

Romaan on kenasti loetav ja võiks ilmuda eesti keeleski – pole küll ehk nii klassikaline kõvaulme nagu Sündmuste Horisont ideaalis avaldada tahaks, kuid Varrakule sobiks kenasti. On seiklusi, võõraid olendeid ja erinevaid sotsiaalseid konstruktsioone; pole nii tõsiulme kui näiteks Leckie triloogia (mille menuvaba avaldamine ehk peletaks Chambersi tõlkimise?).

Et kuulu järgi on tegu triloogiaga, siis paistab autoril selle romaani puhul kuluvat palju auru just fiktiivse maailma loomisele – kõik need erinevad peremudelid ja mitmesugused kosmoserassid, poliitikad ja laiahaardeline ajalugu. Kui algul tundub, et Chambers jutustab eelkõige ühe põgenikust noore neiu lugu (loogiline, sest see avab romaani), siis raamatu edenedes selgub, et otsest peategelast polegi, laevnikest saab igaüks rohkem või vähem oma vaatepunkti jagada, olgu nad siis humanoidid või võõrrassist või tegu tehisintellektiga (eks sellest siis võrdlused Leckiega?), ning probleeme on neil igasuguseid (nagu ikka, lapsepõlv on kindlaim viis ebakindluse tekitamiseks).

Lugu siis sellest, kuidas üks kosmoseruumi hüppeportaalide või ussiurgete loomisega tegelev laev (see oli teksti kõvaulme osa, millest ma lasin kergelt ja suurema süümetundeta üle) palgatakse suure tasu eest tegema hüppeportaali planeedi juurde, mille kandis muidu üks eraldiseisev kosmoserass vihaselt ja lõputult eri pooltega kodusõda peab – sest nö sõbralike kosmoserasside föderatsioon / liit (kuhu kuuluvad ka maalastest pärinevad erinevad inimgrupid) tahab saada ligipääsu nö naftamaardlale. Selleks on see föderatsioon võtnud enda rüppe ühe kodusõjas osaleva fraktsiooni või õigemini klanni (kodusõja teemaks on umbkaudu see, milline jumalik kontseptsioon on kõige õigem – mitte et tegu oleks jumalaga, küsimus on algoritmide mustris).

Nii siis autor kirjeldab eri liikide esindajatest koosneva laevameeskonna (mis pole õige sõna kuivõrd pooled neist on naissoost või… mitmekesisema soolise konstruktsiooniga). Meeskond on pikemat aega koos tegutsenud ning igati ühtehoidev ja veider: muidugi on tegu ikkagi erinevate isiksustega, kel on eri probleemid jne. Niisiis asub laev pikale (kuid loodetavalt tulutoovale) teekonnale sinna föderatsiooni äärealale, uute liitlaste juurde kodusõjatsooni ning teel sinna juhtub seda ja teist ning reaalset ülesannet sooritades tabab mõnigi keeruline üllatus.

Romaan kui selline on minu meelest ka eraldivõetuna loetav, kuigi sel puhul oleks veidi kahju, et autor on niipalju auru kulutanud selle ulmelise maailma loomisele, seeasemel võinuks siis veel rohkem… tegevust olla. Igal juhul ei lõppe tekst just cliffhangeriga (muidugi, kuidas kellelegi (see on teise romaani teema); aga pigem võiks seda pidada üsna roosamannalikuks, mis ehk olekski minu poolt suurem kriitika) ja seega tõlkimisel poleks ehk suuremat kartust, et kui tõlge eesti lugejaid ei leia, siis poleks kirjastuse poolt pika hambaga triloogia edasi tõlkimist, et asi ebaloomulikult poolikuks ei jääks (Pierre PevelAnne Robillard…). (Ja no tõlke abil saaksin ise vähe selgemaks niisuguse tähtsa aspekti nagu kui veidrad võõrrassid (koondnimega „sapient“) siis Chambersi maailmaruumi asustavad, igal juhul on need… värvikad.)

Nagu öeldud, siis päris palju on kirjeldatud erinevaid sotsiaalseid mudeleid, kuidas toimivad need võõrad ühiskonnad ja väiksemad üksused nende sees. Oma osa saab ka mitmeks jagunenud inimkond kui üks nooremaid kosmoserasse, mis olude (ehk endi põhjustatud ökoloogilise katastroofi) tõttu oli sunnitud Maalt põgenema (rikkurid asutasid Marsi; hall mass läks põlvkonnalaevadega kosmosse triivima; erilised traditsionalistid jäid Maa orbiidile ootama asjade paranemist) ning keda väikese avansina on pisivennana vastu võetud suuremate rassidega ühte liitu. Ja nagu ikka, on igas rassis oma head ja vead, lurjused ja pühakud jne. Ning muidugi tehisintellekti küsimus. Ja kloonimine. Ja mõndagi veel.

Ühesõnaga, mõnuga lugemist siin on; õnneks pole tegu üüratu tellisega. Ehk pakub rohkem huvi neile, keda rohkem huvitavad, ee, mõistuslike olendite vahelised suhted (eks küsimus on, kuivõrd need on taandatavad puhtinimlikele probleemidele): lisaks rasside omavahelistele värkidele on siin tegemist ka rassidevaheliste värkidega (seda vahel ka õige kelmikas võtmes).


“After all, Humans reacted differently to coupling than she did. Didn’t their brains get overloaded with chemicals afterwards, way more than normal people? Aandrisks bonded through coupling, too, but Humans - Humans could get crazy over it. How else could you explain a sapient spieces that had overpopulated itself to the point of enviromental collapse? This was a people that had coupled themselves stupid.” (lk 275)

ulmekirjanduse baas 

01 veebruar, 2018

Kij Johnson - 26 Monkeys, Also the Abyss (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Johnsoni kuulsavõitu lugu on ikka päris hea. Lugu küsimusest, millele pole vastust. Jutt naisest, kes ühel meeleheiteperioodil ostis endale ühe dollari eest ahvidega tsirkusenumbri. Ahve on paarkümmend (sel hetkel siis 26), nad teevad laval kõiksugu trikke, ning etenduse lõpetab see, et üksteise järel kargavad kõik vanni, ning kui viimane ahv sinna hüppab, siis see möirgab… ja järgmine hetk on kõik see ahvilaadung kadunud.

Järgneval ööl tulevad ahvid (makaagid, tamariinid ja teised liigid) ühe- või paarikaupa tagasi tuuribussi, kaasas mõni uus mänguasi või toit vms; ning seejärel asuvad tegutsema oma toimetamistega. Naisel, kes seda tsirkusenumbrit mööda Ameerikat ringi sõidutab, pole aimugi, kuidas ja kuhu need ahvid kaovad, või miks nad naasevad. See lihtsalt on nii, ahvid ei paljasta seda saladust - no kui see nende mõistes peaks saladus olema. Vahel mõni ahv jääb tiineks, seejärel ilmvad uued ahvid asemele, on neid siis kokku 24 või 26 või rohkem või vähem. Kui aga see etendust lõpetav viimane ahv on vanadusse suremas, tekib naisel mure, et mis neist kõigist edasi saab. Aga show jätkub kuni…


Ühesõnaga, võrdlemisi lihtsate vahenditega kirja pandud tekst, mis lihtsusest hoolimata ei anna vastuseid. Eks lõpuks see ongi mingis mõttes eneseleidmise lugu, kriisist ülesaamine, hingeteraapia. Niisiis omamoodi hipiulme oma parimast küljest.

31 jaanuar, 2018

A. Merc Rustad - This Is Not a Wardrobe Door (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Melanhoolne tänapäeva muinaslugu lapsepõlvest ja mängulisuse kaotamisest – mis küll selle jutu järgi ei peaks tingimata juhtuma. Et siis on pärismaailm ja lapsepõlvemaailm täis erinevaid fantaasiaid… mis selle loo kontekstis on omavahel võrdsed maailmad. Kuid fantaasiamaailma korraldajale (raamat!) näib, et neid ei vajata enam, inimesed on neid unustamas ega hooli kõikidest neist olenditest, ning pettumusest suleb ta läbikäigud kahe maailma vahel. Mis siis tekitab väga suurt stressi väikestele inimestele ja nende teise maailma olenditest sõpradele. Aga… sõbrad proovivad ikkagi kokku saada.


Nojah, selline omal moel armas lugu lapsepõlvest ja kaotatud õnnetundest (või siis mängulise fantaasia lahtumisest argielu üha rohkemate sekelduste tõttu?). Põhimõtteliselt on see tekst loetav ka lastekirjanduse võtmes. Lõpuks heidab autor kondi ka küünikutest foobikutele, andes võimaluse teksti vähe teistsuguses tõlgenduses lahti harutada.

30 jaanuar, 2018

Harlan Ellison – Fööniks (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Lugu töötab eelkõige puändil, õnneks on tegemist suhteliselt lühikese tekstiga, mistõttu seda peategelase viha oma kaaslaste vastu tuleb suhteliselt vähe kannatada (niipalju kui Ellisoni olen sirvinud, tundub autor miskis pidevas afektiseisundis kirjutavat).

Aga jah, lugu on meeldiv üllatus kõigile neile, kes usuvad imepärase Atlantise olemasolu ja selle leidmise võimalikkust: Ellison pakub välja üsna kindlalt töötava variandi, kuidas ammukadunud legendaarseid maid leida. Ja see kindlasti töötab!


Aga rohkem ma ei oskagi lisada, olen elevusest pahviks löödud jne.

29 jaanuar, 2018

Merca „Jututulbad/Storypillars”. Fantaasia, 2015.

5 lugu + needsamad 5 lugu inglise keeles. Tuleb tunnistada, et jaanuarikuu kõige suurem lugemisüllatus. Võtsin raamatu ette vähimagi eelteadmiseta ning Jututulbad, Kelle uni see on, Suur nagu Pakuk-lind, Las vahepeal mõtleb keegi muu ja Manadused olid lõppkokkuvõttes üks päris virgutav lugemiselamus. Regina-Mareta Soonseini illustratsioonid lisavad samuti üksjagu lugemismõnu.

Mulle meeldib, kui kuskilt ulme või fantaasiakihtide vahelt kumab kodumaist kultuurikihti ning nendes lugudes mitte ei kuma vaid kõik ongi otsast lõpuni üks lakkamatu fantaasiast pulbitsev sõna ja kultuurikihi ja viidete mäng, täis etnohuumorit, nagu sisekaanel lubatud. Et pealtnäha nagu fantaasia või ulmeloo moodi, aga mul on tunne, et ulme ei ole siin alati mitte see peamine vaid pigem hea käepärane vahend kuhu sõnaline pulbitsemine ära mahutada. Täiesti huvitav kohe, et seda kõike üldse tõlkida andis.

Jututulbad on selline pisut muinasajaline ja maagiahõnguline, mõnes mõttes ikka selle loo ja kujutlusvõime jõust, et räägiks ikka nagu mingi kiiksuga eestlaste endi ajalugu ümber – ja olgugi, et need päris sõnad ja maagia oleks nagu kaotsi läinud ning kindakirjad hõbeseeklite eest maha kaubeldud, ikka punnitavad mingid (ürgjõulised) jututulbad end välja pressida ... mis nendega nüüd teha?

Kelle uni see on, on samuti tuubil viiteid nii lähimale kui kaugemale ajaloole ning paslikult unelise kulu, unelise painajalikkuse ja unelise lõpuga. Igal sammul justkui möödaminnes pudenevad kummalised olendid ja olukorrad on tõeline rõõm – kummitsate limpsimine ja mol’od ja joodikute meri ja Heldur oma betoonjalgadega ... Lavastus, kus pidid figureerima perekond Forresterid ja Sally Spectra toob suure heldimusega meelde 90ndad (no ja tegelikult muidugi vist ka 2000ndad, sest tegemist ikkagi mammutseriaaliga, eksole, ja samas ka 80ndate lõpu, sest kõik ju algas ikkagi Soome televisiooniga, vähemalt siin põhjas...).

Suur nagu Pakuk-lind ja Las vahepeal mõtleb keegi muu on sellised lühemad ja rohkem lihtsalt ulmeloo tegu ja nägu. Sealjuures hea ulmeloo, mis kulgeb loomulikult, aga sikasaka vulisedes kui mägiojake. Pakuk-lind hõllandab pisut Strugatskilikku teadusjoomarlust ning ehk Bradburilikku imetabasust, aga muidugi Mercalikus tempokas lõbususes. Lydoon ja Klapagos panevad kujutlusvõime tööle küll, mul oleks päris hea meel, kui selliseid lugusid oleks veel. Olgu selle laboripiirituse vastutustundetu tarbimisega kuidas on ... kosmoses seigeldes pead sina ikka lõpuks iseenesele otsa vaatama.

Manadused on aga selline esmapilgul hullumeelne kompott, mis ometi vähimagi probleemita algusest lõpuni täie tambi ja lõputu seoseküllusega välja peetakse – olgu pealegi tegelasteks Päike, jänes ja muruniiduk. Mitte, et ma poetagusest joodikultuurist just ülearu palju lugeda tahaks ja vahepeal väsitas see peadpööritav jant pisut ära ka. Aga siiski, kui teksti sees saab sujuvalt kasutada lauseid „Ema viis hälli heinamaale” ja „eest ära, järv tuleb”, siis on sel kõva väärtus iseenesest. Muidugi ma ei tea, äkki on meil selliseid tekste hulgi ja mina pole lihtsalt lugema juhtunud?

„Vist küll ... Muide, mis sinu nimi on?”
„Alleaa.”
„Misasi?”
„Alleaa.”
„Miks?”
„Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.”
„Arusaadav.”
Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti ffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul  on nende suhtes mõningane tõrge.

***

Udu Tuprus peale järsku igast küljest. See oli nii tihe, et sondeerimiskapsel tundus järsku  kulbina pliinitaigna sees. Joomed kriipisid illuminaatori taga kassiküünistena. Paar hetke tagasi seda ollust väljas veel polnud.
„Siin onn kõrb,” mõtlesin ma.
„Siin on kõrb?” imestas Vari mu mõtte üle.
„Ära ahvi mind,” porisesin.

„Ma ei ahvi,” solvus Vari. „Ma olen ju peaaegu sina.”
„Hea küll,” nõustusin. Mul polnud mõtet Varjuga tülli minna. Ta tegi meelsasti neid töid, mis mulle tüütuna näisid, ja lõpuks sai temaga vestelda ka, teinekord kaartegi mängida, kui õhtud igavaks läksid. Eile alles mängisime, aga mu mõtted olid uudsest olukorrast johtuvalt laokil, seega sai Vari sohki teha. Ikkagi esimene öö Klapagosel. 

Michael Swanwick – Et on üks masin see maailm (Mardus, 2001)

Selle loo puhul on taas põhjust viidata Weiri „Marslasele“ (ma ei tea, mitu korda olen viimase paari aasta jooksul sellele raamatule viidanud; küllap on see romaan siis tahtmatult mulje jätnud). Niisiis, siin on tegemist astronaudiga, kes on peale õnnetust Iol üksi ellu jäänud – ning nüüd on eesmärgiks maandurini jõuda, et selle abil Iolt minema põrutada.

Ainult et, selle füüsilise pingutuse juures (ta veab ühtlasi hukkunud astronauti sinna maanduri poole) näib talle, et ta on kas hulluks läinud või see Io räägib temaga. Kas võib arvata, et tegu on artefaktiga ja Ios pesitseb tehisintellekt, mis soovib ootamatult külla sadanud maalasi omal viisil ära kasutada. (Hiljuti oli Tori lehel juttu sellistest… hiigelsubjektidest.)


Lugu siis üpris sarnane samas kogumikus ilmunud Kelly tõlkelooga ehk inimene kuskil täiesti võõras olukorras, ja mis siis seal temaga juhtuda võib. Mõlema loo puhul on muidugi kõva kahtlus, et tegemist võib olla jutustajate hallutsinatsioonidega, mistõttu pühendunud esoteerikud tunneks tekste lugedes vast pettumust. Inimene, see kõlab uhkelt.

26 jaanuar, 2018

Tõnis Päi - Waremed ja warjud (1905)

Halwa Luule lugemine on omal moel wärskendaw, see on kui wärske keele lehk, mis sind ootamatult tabab. Pööritab hinge! Annab jõuudu! Eks wõime kujutella Kirjaniku hoogu, ikka pikki pikki wärsiridu kirjutades! Südamesundi, mis tahab lipata taewastesse kõrgustesse! Kuigi siintoodud näitused on pigem intiimsemad, siis Päi kirjutas palju Eestimaast ja Eesti rahvast!



Sa olid ilus.

Sa olid ilus! jah ilus
Kui hommiku päikese kuld!
Su südamlik silm säras
Ja loitis, ja leegitses tuld.

Sa olid ilus! jah ilus
Kui mägede helisew õhk!
Sa olid armas ja magus
Kui õitswate rooside lehk.

Sa olid ilus! ja ilus
Kui öösise sina sees kuu!
Sa olid ilus! nii ilus
Kui hõõguwa armukse suu!

Sa olid ilus! nii ilus
Kui taewaste elawam täht!
Su rind see laenetas, wajus
Ja kerkis kui walendaw waht.

Sa olid ilus! jah ilus
Kui merepind tormisel a’al!
Ja puhas sa olid ja kõrge
Ja süüta! - mu ideal.
(lk 48)



Sa kiitled, et sõprus, mis seud
Sa muga on puhas kui kuld.
Jah, näitagu seda su teud,
Siis usun su sõpruse tuld.

Jah, näitagu seda su tegu,
Et kuld on wõltsimata,
Sest harilikult on segu
Kuld muu metalliga.
(lk 59)



Annake, kallike, kenam, mu kullake,
Anna, sa ingel, mu õrnake lillike,
Anna, sa joowastad, nõiud?
Arm, sa uimastad, õnnestad?
Anna, mis täitis kül rinda,
Kui kord Amori kannel
Kõlises hingeni õnnel? …
Anna, arm lõhkus meil rinda,
Kui mule kinkisid enda…
Ilus, kui hellama näolt
Ilmub õrn, häbelik puna…
Wangistaw, uimastaw waade…
Õnned! … kui saledalt puusalt
Langeb ju neitsilik wöö…
Anna, su silmade läige,
Uimastaw, hingelik, sügaw,
Tume ja niiske kui öö,
Põletas rinda, kui äike…
Õnned, oh täitke weel rinda,
Et kuld Amori kannel
Kõliseks hingeni õnnel! …
(lk 90)



Eks wõib arwata, et nii mõnigi lõputuna tunduv wärsijoru on saanud kena hoo sisse weini juues.

Luule on weinis -
Kui wõtan ma klaasi,
Siis tunnen ma wiisi
Tuliselt põues.

Luule on weinis -
Kui rüüpan weel teise,
Siis luuletan wärsi
Weinikest juues.

Luule on weinis -
Weel wähe on waja,
Siis jookseb kui oja
Laul sõprade ringis.

Luule on weinis -
Kui kärgataw kaja
Üle pilwede raja,
Ta mühiseb - õues.

(lk 157)

25 jaanuar, 2018

Joe Haldeman – Pimedusega löödud (Mardus, 2001)

Lugu algab õige uimaselt ning nii jäi tekst mitmeks päevaks kopitama, enne kui proovisin juttu lõpetada. Ja noh, loo teine pool läks mõneti pööraseks, mis vedela alguse igati kompenseeris.

Jutt siis noorest geeniusest, kes avastab juba noorena, et inimese aju kulutab silmanägemise töötlemiseks kõige enam mahtu. Ta tutvub kooli ajal pimedaks jäänud neiuga, ning peale doktorikraadi omandamist jõuab veidi vanemaks saanud geenius arusaamiseni – silmadeta inimesed võiksid ülimalt intelligentsed olla, kuivõrd silmadele energia raiskamise asemel saaks aju seda kasutada oma omanikule hoopis otstarbekamalt. Ja nii meelitab ta pettuse abil operatsioonilauale oma abikaasa, väites, et suudab taastada osalist nägemist. Seeasemel likvideerib ta operatsioonide käigus naiselt silmamunad, et nii kergemini ligi pääseda silmanärvidele. Naine ärkab narkoosist, ning tõepoolest… maailm pole enam endine.


Ohjah, eugeenika ja meditsiinieetika ja mis kõik veel selles loos näkku paiskub – eks muidugi Haldeman hoiatab juba avalehekülgdel, et midagi head siit oodata pole. Või muidugi oleneb vaatenurgast – eks algul keeldus ka maarahvas kartulit söömast. Mistõttu lugu on huvitav hoiatus.

24 jaanuar, 2018

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus (2018)

Triloogia teine romaan on sirgjoonelisem ja lihtsakoelisem kui avaraamat – kui seal esines mitmeid kummastavaid juhtumeid ja võimatusi (Howli kindluse nelja ukse kontseptsioon oli päris hea kaardipaki segaja; eriti muidugi see, et üks uks avanes tegelastele ootamatult tänapäeva maailma), siis siinne romaan on pigem muinasjutu laadis kirjutatud ning läheb üsna kindlalt punktist A punkti B. Ehk siis kuidas Abdullah enesele naise „saab“ (aga poolt kuningriiki siiski mitte). Kui 2/3 raamatust on üsna Abdullahi traagilise armastuse keskne – ta quest oma armastatu džinni käest päästmiseks – siis raamatu viimases kolmandikus selgub, et tegemist on hoopis suurejoonelisema mänguga, kus Abdullahil on tegelikult üsna etturi roll ning eelmise raamatu peategelased on vägagi seoud Abdullahi otsinguga (pahategelased on küll uued). Aga jah, nagu teada, vahel võib ettur malelaual mitmesugust segadust tekitada – kui vaid etturi juht on küllalt osav ja vastasmängija liialt riskialdis.


Nagu ei jäänud märkimata, on see raamat lihtsam, kergem ja kiiremini loetav. Kui esimene romaan oli üsna kiiksuga inglise lastekirjandus (Roald Dahl, Lewis Carroll, Neil Gaiman jt), siis nüüd… no nüüd on selline, et annaks lapselegi unejutuks lugeda. Pole nii õõvastavaid hetki ja kohati päris lõbustav; kuidagiviisi on koguaeg kindlus, et ega tegelastega midagi väga hullu juhtuda ei saa. Romaani džinnid tuletasid hägusalt meelde hiljuti loetud džinni-ainelise fantasy-antoloogia, noh, Jones on asja lahendanud hulga kergemalt ja lõbusamalt kui selles kogumikus (eks ka lugejad on vähe teistsugused).

23 jaanuar, 2018

Neil Gaiman – Põhjala müüdid (2018)

Sellest raamatust (romaan, jutukogu?) on õieti raske midagi arvata. Et siis enoraualik ümberjutustus laiale lugejaskonnale skandinaavia mütoloogiast? Mitte et ma selle teemaga suurt tuttav oleks (peaks üle lugema Villy Sørenseni „Ragnaroki“, kunagi oli see mõnus lugemiskogemus), aga paistab, et lugejate oodatav võimalik gaimanlikkus avaldub eelkõige nö detailides, mitte et autor oleks loonud omapoolse kirjandusliku mütoloogia (nii nagu Eno Raua „Kalevipoeg“ on hea sissejuhatus Kalevipoja eeposse, kuid tsiteerimiseks tuleks ikkagi originaali kasutada) – no huvi pärast oleks võinud lugeda ka sellest, miks Loki selle Brisingite kaelakee pidi väratama ja mis kõik veel nende siin esitatud lugude vahel puudu on (selge see, et Lokita oleks üldse keeruline sellest maailmast vasikavaimustuda). Vast gaimanlikkus avaldub Kõige poeetilisemalt raamatu finaalis, kus maailm kenasti hukkub (nagu seda eelnevalt on korduvalt ennustatud) ja… Või on seegi lähedane tavapäraste Ragnaroki kirjeldustega?

Ühesõnaga, mul tundub olevat väike probleem sellega, et otseselt ei saa midagi uut lugemispagasisse – kuivõrd autori sissejuhatuse järgi eeldus on, et Gaiman püüdis võimalikult allikatruu olla (muidugi seda kirjanduslike võtetega kaunistades). Mis tekitab justkui küsimuse, et kellele see raamat õieti mõeldud on – neile inimestele, kes soovivad eelkõige põhjala mütoloogiaga tutvuda? Muidugi Gaimani padufännidele, kes võtavad iga kirjutist puhta kullana? Mingil moel tundub see teos olevat eelkõige Gaimani austusavaldusena skandinaavia mütoloogiale, sooviga jagada laiale maailmale oma igipõlist vaimustust (jajah, „Ameerika jumalad“). Mis on muidugi vahva, aga pole õieti see, mida vaikselt ootasin – kuid eks mul Gaimani lugemiskogemused jagunevadki laias laastus kaheks: vaimustavateks ja pettumusteks. Ühel pool fantaasia- ja mänguküllased romaanid, teisel pool… sellised fantaasiaküllased romaanid, mis suurt ei kõneta.

Kaanekujundus on päris hea.

“Vaadake üles taevasse ja te vaatate Ymiri pealuu sisemust. Tähed, mida näete öösel, planeedid, kõik komeedid ja langevad tähed, need on Muspelli leekidest lennanud sädemed. Ja pilved, mida näeb päeval? Need olid kunagi Ymiri ajud, ja kes teab, mis mõtteid need praegugi mõtlevad?” (lk 26)

 „„Ja Freyja, mida me ilma Freyjata peale hakkame?“ küsis Tyr.
„Kui ehitaja on tegelikult hiiglane,“ lausus Freyja, hääl jäine, „abiellun ma temaga ja lähen temaga Jötunheimi ja saab olema huvitav näha, keda ma rohkem vihkama hakkan – kas teda selle eest, et ta mu siit ära viis, või kõiki teid selle eest, et te mu temale andsite.““ (lk 69)

 „Loki, kelle jaoks salaplaanide haudumine oli sama lihtne kui teistel sisse ja välja hingamine, muigas Thori viha ja teadmatust nähes. „Sinu vasara varastas Thrym, kõigi hiiglaste valitseja,“ ütles ta. „Ma veensin teda vasarat sulle tagasi andma, kuid ta nõuab oma hinda.“
„Olgu siis,“ lausus Thor. „Mis on hinnaks?“
„Freyja käsi.“
„Ta tahab ainult tema kätt?“ küsis Thor lootusrikkalt. Käsi on Freyjal ju lõppude lõpuks kaks, võib-olla õnnestub teda suurema vastuvaidlemiseta veenda ühest loobuma. Tyr ju loobus ühest käest.“ (lk 98)


22 jaanuar, 2018

Diana Wynne Jones – Howli liikuv kindlus (2017)

Kena fantaasia noortele, kus… ei juhtu just palju ahhetamapanevat koledat, aga ometi on mitmeid esmapilgul õõvastavaid juhtumeid. No tõepoolest, see, mida Kõnnumaa Nõid plaanis teha printsist ja võlurist… see oli päris koletu ja maniaklik. Aga jah, romaani tegelased on meeldivalt mitmepalgelised – nii Sophie, Howl kui Calcifer võivad olla nii heatahtlikud kui nurjatud. Romaani lõpplahendus läheb vähe… seebikaks, ning maksab lõivu sihtrühmale suunatuse tõttu.

Lugemisel mängib paratamatult kaasa romaanist kuulsam animefilm (mida olen küll poolikult näinud) – nii kerkisid silme ette eelkõige kujutelmad ukse taga voogav kanarbikunõmm ja see veider hernehirmutis; samas romaani tegelased ei sarnane kujutluses just suurt filmi tegelastega, romaani puhul mõjusid need vähe täiskasvanulikemana. Eks võiks mõelda, kui palju on Howlis triksterit või on see triksterivärk osa needusest, mis kaasneb Calciferi ja Kõnnumaa Nõiaga tegelemisest. Howli ebamoraalsus ongi vast selle romaani kõige täiskasvanulikum element. Omamoodi värskendav on Sophie kaksipidi olek – ühelt poolt püüdlused needusest vabanemiseks, teiselt poolt see vanaeidelik askeldamine Howli elupaigas. Kas Calciferi puhul võib mõelda, et Gaiman on seda ühes oma noorteromaanis veidi teistmoodi edasi arendanud?

Päris tore meelelahutus.

„Ja ta ronis trepist üles, valjusti pomisedes: „Tõesti, need võlurid! Võiks arvata, et keegi pole varem end ära külmetanud! Noh, mis siis lahti on?“ küsis ta, komberdades magamistoa uksest sisse räpasele vaibale.
„Ma suren igavusest,“ sõnas Howl haletsusväärselt. „Või ehk lihtsalt suren.“ (lk 197)

21 jaanuar, 2018

Caroline M. Yoachim - Welcome to the Medical Clinic at the Interplanetary Relay Station | Hours Since the Last Patient Death: 0 (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üpris lõbustav metakirjanduslik lühilugu (loetav Lightspeedi lehelt) õnnetust juhusest, kui sind on hammustanud miski tundmatu putukas ning seejärel näib asi nii hull, et pead erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtule tormama – kus on ooteaeg kuus tundi (kui peaksid sealt ruumist näiteks tualetti lahkuma, siis langed järjekorra lõppu). Ja et tegemist on kosmosejaamaga, mida asustavad peale inimeste veel mitmed erinevad (äärmiselt jõhkrad ja tüütud) võõrrassi esindajad, siis… ootab sind üks õudne katsumuste kadalipp.

Tekst on esitatud valikutena (eeskujudeks OULIPO ja Cortazar?) – autor pakub peale esialgset tegevust ühe või teise või kolmanda valiku, kuhu edasi minna (esineb ka paar umbteed, kuid need on lihtsalt lugeja hurjutamiseks). Ausalt öeldes on see tekst ka järjest loetav, eks mõnel hilisemal lugemisel võiks järgida autori soovitusi (mitte et teksti jutustaja erilisi illusioone looks, et lugejad käituks ilmtingimata nii nagu tekstis ette nähtud).

Sarnaselt Yoachimi esmatutvusega taaskord igati meeldiva elamusega lugemine. Aga jah, elu on hädaorg!


„R. You sneak out of the clinic and return to your quarters. You search the station database for treatments for your beetle-induced purple rash. There is no known cure, although some patients have had luck with amputation of the affected areas. Sadly, you are incapable of amputating your own ass. Even if you go back to the clinic, the rash is now too widespread to be treated. Go to Z. Or, if you want to see what would have happened if you’d opted to search through the exam room cabinets, go to S. But remember, going to S is only to see what hypothetically would have happened. Your true fate is Z.“ (lk 249)