24 mai, 2024

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.


Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.


Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).


Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.



“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)


23 mai, 2024

Ann Leckie - Another Word for World (Lake of Souls, 2024)

 

Selles tekstis oleks justkui midagi Ursula le Guini vaimus (jajah, see pealkiri). Et siis lugu sellest, kus kaks erinevate kolonistide ühenduste juhtivat liiget avastavad end õhusõiduki vrakis kuskil kõnnumaal, kuna neid transportinud õhusõiduk on kellegi poolt alla tulistatud. Ja mis veel hullem - paistab, et seade, mis nende keele teineteise jaoks ümber tõlgib, tegeleb õige kahtlase tõlgendamisega (aga seejärel kaob ka selle kasutamise võimalus). Ning sada aastat tagasi, just selle kõneseade abil sõlmiti kolonistide vahel rahuleping, mis on takkajärgi tekitanud paksu verd - sest üks pool arvab, et see töötab teise kasuks.


Igal juhul, keegi peab paremaks seal planeedil asju hullemaks ajada ja kahjuks nende elude arvelt. Siiski õnnestub neil võimukandjatel jõuda ühe piiriasulani, kus neid võetakse vastu mitte just kõige sõbralikumalt.


Küsimus siis mõistmisest ja liialt toetumisest tehnikale - kui kogu suhtlus käibki vaid kõneseade abil ning keegi ei vaevu teist keelt õppima, siis noh … olgem tegelikult paranoilised. Tekstis on tegu matriarhaadiga, seda mõlemas ühiskonnas; selgusetuks jäi ses suhtes kolmanda osapoole vastav töökorraldus.



22 mai, 2024

Michael Swanwick - Legions in Time (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ajarännulugu, mis mõnel hetkel tundub nagu oleks mõjutatud “Matrixi” filmist (jajah, küllap on süüdi see, et hiljuti sai loetud Neil Gaimani “Goliathi”).


Niisiis, 1936. aastal on lesest proua sattunud ühele veidrale tööotsale. Ta peab üksi tühjas toas valvama ust - ja kui midagi peaks juhtuma, tuleks tal vajutada häirekella. Muidugi pole aasta jooksul midagi juhtunud, ainult paar korda on ta tööandja kohale ilmunud ja naise sealt 40 minutiks ära saatnud. Ja viimasel korral nii ebaviisakalt, et Elliel on tekkinud trots - viimaks tahab ta ise selle ukse avada, võtmega, mis on tööl olemas. Mida ta teebki.


Ja suureks üllatuseks satub veidrasse tulevikku, kus inimesed on justkui masinlikult käituvad orjad (ja mis keeles nad üldse räägivad?). Seal satub ta juhuslikult kokku paanikas ja püstihädas noore naisega - tema on 2004. aastast. Leskproua võtab ta oma juhtimise alla ning nad vangistatakse. Aga edaspidi avanevad uksed tuleviku saladuste kohta …


Igati hoogne lugu ja kõiksugu intriigidega, aga samas kuidagi … keerukusest hoolimata lihtsameelne. Ajarännuteema pole just asi, mida huviga raamatutest otsiks, seega võib siin taustal olla paljugi muud kui “Matrixi” film. Leskproua valik peategelaseks on muidugi vahva valik.



21 mai, 2024

Ann Leckie - The Endangered Camp (Lake of Souls, 2024)

 

Mis oleks kui Maal oleksid domineerivaks intelligentseks liigiks erinevad putukad? Ja kui putukad oleks niisamuti püüelnud uute maailmade poole? Igal juhul, tekst siis sellest, kuidas üks putukreisijatega täidetud kosmoselaev on startinud Marsi poole, et seda asustada. Varem on nad Kuule jõudnud, kuid nende üllatuseks seal polnud õhku. Kosmoselennu start oli ränk ja nõnda kaotati mõnedki kaaslased, aga nüüd on nad teel. Kuid …


Kuid siis nad märkavad Maal plahvatust. Tehnikud väidavad viimaks, et selle võis põhjustada vaid taevakeha kukkumine Maale. Ja et … asjad on halvad, kokkupõrke tagajärjel tõusev tuhapilv katab peagi kogu Maa ja selle lahtumine võtab kaua aega (ja kui sellele veel lisandub plahvatuse tagajärjel põlengud …). Ekspeditsiooni juht tahab nüüd Marsi asemel Maale naasta. Loo minajutustaja tahab aga jätkata reisi (no kui nad olekski ainsad ellujääjad). Aga selleks peaks ta juhi tapma ning ise hakkama juhiks. Midagi pole teha …


Ent äkki see komeeditabamus markeerib hoopiski sauruste aja lõppu ja noh, koos sellega putukate tsivilisatsiooni kadumise põhjus? Sest eks tekstis on juttu mitmetest saurustest ja eks see ajastu kestis sadu miljoneid aastaid (niisiis paleontoloogiline ulme?). Igal juhul, päris lahe kirjeldus, milline võiks olla putukate inimestele mõistetav ühiskond. Vähe teistsugune. Ja see finaal, eksole.



17 mai, 2024

Martha Wells - Allumatuse protokoll (2024)


Tegemist siis taaslugemisega, ja eks tuleb tunnistada, et tõlgitud variant on mõnusam kogemus kui originaali lugemine - selle kogemise järel mäletan vähe sumbunud tunnet. Aga nüüd, hea paaripäevane lugemine. Loodetavasti jätkub Fantaasial selle sarja vahendamine (Goodreadsist nähtub, et seal ilmus äsja samuti kolmas osa).


Aga jah, sisust on keeruline uuesti rääkida; eks siin jälle Mõrvarbot peab end positsioneerima inimeste suhtes - eriti peale kokkupuudet bot Mikiga, mil on inimestega eriline lähedane suhe, ta on midagi enamat kui lemmiklooma staatuses ese. Ja noh, mida õieti ajab taga see korporatsioon GrayCris, asi hakkab juba Neal Asheri maailma eellooks muutuma.


“Kes oleks võinud arvata, et südametul tapamasinal on nii palju moraalseid dilemmasid.

Jah, see oli sarkasm.” (lk 60)



16 mai, 2024

Ann Leckie - Hesperia and Glory (Lake of Souls, 2024)

 

Lugu, mis võinuks omal ajal ilmuda “Old Mars” antoloogias, aga noh, algselt ilmus varem. Tegemist siis ühe mehe seletuskirjaga, kuidas tema maja keldris kadus John Atkins.


Jutustaja on tervisehädadega sõjaveteran, kellel aegajalt käivad külalised, muuhulgas tuuakse ta juurde John Atkins. Kes pole just suurem asi külaline, ta ei taha suhelda majaperemehega ja on üleüldse igati apaatne. Tema saatja räägib veteranile, et Atkinsi perekonna arvates pole ta vaimselt just kõige paremas seisus. Ühel unetul ööl aga kohtuvad Atkins ja majaperemees ning külaline räägib oma loo.


Nimelt on ta prints Marsi ühest riigist ja sealse võimuvõitluse käigus on ta põgenenud ühte “ajakapslisse”, mis võimaldas tal aastaks pääseda oma tagaajajate käest. Kuid ajakapsel on nüüd avanemas ja ta saab naasta Marsile … ning uks selleks asub majaperemehe keldris - selleks olevat kaev. Ja sinna ta suundubki. Kuid majas pole mingit kaevu, väidab minajutustaja.


Kuidagi vanamoodsalt jutustatud, pigem fantaasia- kui ulmelugu, või noh - müsteerium. Stiilne, aga veidi igav.



15 mai, 2024

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.


Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.



14 mai, 2024

Ann Leckie - Footprints (Lake of Souls, 2024)

Lühike kaheleheküljeline tekst hädamaandumise teinud Cooperist, kes on kokku sattunud ühe veidra tüdruku ja tema … lemmikloomaga? Mänguasjaga? Tüdruk pole arvatavalt inimene ja see tema kaaslane … jumal teab mis pahatahtlik õudus. Igal juhul, võimalik tüdruk justkui juhib Cooperit tagasi inimeste juurde (mees pole küll selles kindel) ja see kaaslane eelistaks meest nahka pista (aga siin lõppeb jutt ära).


Eks tekst ole ülesehitatud vastuoludele lugeja harjumustega - väike tüdruk, kes peaks justkui poolehoidu äratama, on tegelikult mehe jaoks mingi ebamaine (ja seetõttu hirmutav) olend. Aga selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Ja see tüdruku kaaslane. Selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Lõputu rännak, veider maailm, omamoodi unenäoline quest. Miks mitte, ja lühike tekst. Ja see hambahaldjas ja väljakistud hambad.


 


10 mai, 2024

Sophokles - Antigone (2024)

 

Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas Kreon tahab võimule saades vabaneda sellest patupesast, mis tekkis ta õe Iokaste abielust Teeba kuninga Laiosega. Õde nimelt abiellus Laiose tapmise järel Teeba noore päästja Oidipusega, kellega sai neli last. Kuniks selgus abielupaari õuduseks, et nad on tegelikult ema ja poeg (kunagi ennustati Laiosele, et poeg hukutab ta, mistõttu selle sündides kupatati poisslaps minema). Nende järel saavad võimule nende pojad Eteokles ja Polyneikes, kes peaks kordamööda valitsema (õed Antigone ja Ismene olgu naitavad). Ent Eteokles ei soovi võimust enam loobuda ning Polyneikes tuleb oma Argose kuningriigi naise sõjaväelastega Teeba linna alla, nõudes valitsemisõigust tagasi. Mõlemad vennad hukkuvad, võimu haarab nende onu / vanaonu Kreon.


Sellele haigele suguseltsile omaselt on Kreoni poeg Haimon ja Iokaste tütar Antigone nö kihlunud (ja armunud). Kreon nõuab oma võimu kindlustamiseks (siit algabki näidendi tegevus), et keegi ei puutuks Polyneikesi laipa,  las koerad ja linnud söövad seda - kuna tema puhul on tegu riigivastase elemendiga. Antigone soovib siiski oma hukkunud venna viisipäraselt matta -  ja jäädes valvuritele vahele, tuuakse ta Kreoni ette, kes siis mõistab ta surma (ühtlasi hea viis Haimonit säästa paremaks abieluks). Haimon pole lõpuks sellise asjade käiguga rahul. Kreonil õnnestubki Antigonest vabaneda, kuid selle järel tapab end ka Haimon ning seejärel Kreoni naine Eurydike. Oimoi, oh häda.


Nojah. Nüüd võiks fantaasiakirjanduse  austajana edasi mõelda (võttes eeskujuks kasvõi  Martini “Tuli  ja veri”), kuidas see sari võiks samamoodi jätkuda: pärijast ilma jäänud Kreon peaks naituma Ismenega? Või oma võimu laiendamiseks lahkunud Polyneikesi Argose lesega? Õnneks pole vihjetki, et sellest oleks veel mõnd antiiktragöödiat (kuskilt laiatarbeteatmikust küll lugesin, et Kreoni tütar Megara anti naiseks Heraklesele).


Eks sellest üdiklassikast on kindlasti tuhandeid tõlgendusi ja ega mul pole midagi uut öelda. Lugemisel jäi ikka mulje ühest päris haigest suguseltsist, kus Kreon oleks (tollases mõistes) justkui kõige tervema mõistusega - või noh, ta lihtsalt pole nii segane kui lähedaste kaotusest hullunud Antigone. Peaks meeldetuletuseks üle lugema Undi tõlgenduse Sophoklese näidenditest, aga kahjuks raamat pole käepärast.


ANTIGONE: Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm?

KREON: Ei, üldse mitte, saanud kõik ma sellega.

ANTIGONE: Miks viidad aega? Üldse mulle küll su jutt

ei meeldi ja ei iial saakski meeldida.

Eks sulle ka mu jutt on loomult vastumeelt.

Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat

võiks leida, kui see armsat venda mattes on?

Seetõttu kiitvalt kõik mu kohta räägiksid,

kui mitte keele neil ei sunniks lukku hirm.

Küll ainuvõim ju paljust rõõmu tunda võib

ja lasta endal, nii kui soovib, rääkida.

(lk 23)



09 mai, 2024

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.


Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.


Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).


Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.


08 mai, 2024

Neil Gaiman - Goliath (Fragile Things, 2018)

 

Vist polegi lugenud Gaimanilt sedavõrd teadusliku fantastika vormis teksti, ja nagu jutukogu sissejuhatusest selgub, on see kirjutatud peale “The Matrixi” käsikirja lugemist seda filmi tutvustavale kodulehele. Filmi linastumisest on nüüdseks möödas 25 aastat … ja juba on noori täiskasvanuid, kes polegi seda näinud. Aeg lendab.


Aga jah, lugu siis mehest, kellele tundub, et reaalsus, milles ta elab, on kuidagi mööda, ei tööta nagu täielikult. Ja tõepoolest … vahel ta nagu avastab, et oleks justkui tagasi mõnes möödunud ajahetkes, kus elu jätkub uuesti, aga vähe teistmoodi, kuni ta lõpuks on saanud hävituslenduriks (kuigi ta on kasvult liialt pikk, et normaalselt kabiini mahtuda). Ja ühe järjekordse veidra ajamuutuse käigus määratakse ta … hävitama tulnukalaeva.


Et siis jah, tõeline ulmeautor pole ehk seda lugu nii ülemeelikult ja samas õudustäratavalt kirjutanud. Võib muidugi mõelda, kas selline gaimanlik ülemeelikus õieti töötab sellise teadusliku fantastika laadiga, aga samas, vahelduseks miks mitte.




07 mai, 2024

Michael Swanwick - An Episode of Stardust (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lühike kelmilugu fantaasiamaailmast, kus päkapikk satub rongireisil nägema ühe kinnipeetud haldja transportimist. Uudishimuliku päkapikuna astub ta ligi ning käeraudades haldjas on vägagi valmis jagama oma õnnetut ja õpetlikku lugu. Et tegu on kihutava rongiga, pole ka korravalvurid just kõige valvsamad.


Nagu öeldud, lühike meelelahutuslik lugu ja eks jutu finaal oodatav - lihtsalt, et kuidas see õieti teostatud on. Maailm on ehk selline aurupunklik, justkui Metsiku Lääne kanti oma veduritega, aga samas on televisioon ja muudki 20. sajandile iseloomulikku tehnikat. Aga noh, vaevalt see lugu taotleb ajaloolist tõepära kõigi oma päkapikkude ja haldjate ja muude olenditega.



03 mai, 2024

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

 

Retroulmelik lugu tuleviku teadlastest, kes tunnevad muret, et nooremad inimesed ei huvitu enam tegelemisest reaalteadustega. Teadused, mis aitavad luua masinaid, mille abil saab ometi elamist lihtsamaks muuta.  Selle asemel huvitub noorem põlvkond kõiksugu kunstidest ja kultuurist ja nende uurimisest.


Loo peategelane on tšehhi päritolu naisteadlane, kes seepeale otsustab konstrueerida geniaalse aju, mis annaks vastuseid küsimustele, kuidas sellest ja teaduse tupikseisudest edasi liikuda. Selle tarbeks õnnestub tal koguda kolm äsjalahkunu aju - professor, poeet ja koduperenaine (sest superaju peab olema mitmekülgne). Tõepoolest, juhtmete küljes ärkabki aju ellu ja on peale elektriimpulsside laksamist puhta geniaalne. Aga mõneks ajaks. Sest ta hakkab tujutsema ja nagu selgub, on sel supermasinal omad nõudmised ning teadustöö polem tema jaoks kaugeltki prioriteetne.


Ehk siis omamoodi tuleviku justkui vastuseis füüsikute ja lüürikute vahel - elu on enamat kui progress ja olmehüved; inimene on sotsiaalne olend … nii ka elluäratatud ajud. Kiusatus oleks seda nimetada nõukogudeliku ulme voolusängis olevaks, aga samas, eks see ole pigem retroulme, oma aja võimaluste ja traditsioonide nägu.


Raamatu teised lood:

Kapten Nemo viimne seiklus

Idioot Xeenemuendest

Lumeinimese jälil




ulmekirjanduse baas


02 mai, 2024

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.


Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …


Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.



01 mai, 2024

Anu Raud - Kalamehejutud (Looming 4, 2024)

 

Natuke arusaamatuks jääb, kas tegu on õieti ilukirjandusega, igal juhul on siin tegu kiidulauluga tublidele õngitsejatele. Sest nad on alati olnud vahvad. Niisiis on tekstis mitmeid autori lapsepõlvemälestusi õngitsemisest, mõningaid tarkuseid, kuidas kalalkäiku korraldada, ning teksti on koguni lisatud ühe mehe mälestus sellest, kuidas ta vanaisaga kalal käis. 


Niiet jah, on see siis ilukirjandus, memuaristika või koguni esseistika, võta nüüd kinni. Mõneti segane mulje sellest jäi, aga küllap on autoril juubel või midagi sellist.


Kui aga selle ajakirja kogu proosavalikule järele mõelda, võib vaid rõõmustada: 5  naisautorit (LuukLuuk, Merca, Park, Johanson) ja 1 meesautor (Vadi), peale Luuki ja Vadi on sellised autorid, kes muidu lugemislauale nagu ei satu.




30 aprill, 2024

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.


Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.


Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.



29 aprill, 2024

Katrin Johanson - Püha Frederik (Looming 4, 2024)

 

Ulmepärane jutt väikelinna joodikust, kelle puhul avaldus korraga omapärane võime - naised, kes temaga koos jõid, muutusid kaunimaks. Ja no mitte selle joodiku silmades (kes tegelikult naiste seltsis juua ei tahtnudki), vaid kohe päris reaalselt.


Alguses said siis kaunimaks mõned kohalikud alkoholilembesed naised, seejärel siinsed iluasjatundjad, seejärel aga hakkas Tallinnast tulema erinevaid … tegijaid. Mees pidi jooma valitud kliendi seltsis (ka naine ei saanud joomata jätta, lisaks muidugi tuli taluda mehe purjus kärkimist); mitte et see teda kuidagi õnnelikumaks oleks teinud, alkohooliku värk ikkagi. Ja eks pühaks saamine eeldab …


Tekst on ühtaegu eestilik (kõik need nimed) ja samas ka võõras (see väikelinn oleks kui prantsuse naturalismi vaimus loodud). Samas muidugi ei peagi niisugune tekst taotlema realistlikku tõepära, siin on eelkõige oluline teatav mängusituatsioon. Igatahes see ütlus “ilusaks joomine” saab siin jutus õige värskema tähenduse.


26 aprill, 2024

Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

 

Mingil moel tundub, et siin romaanis on liiga palju - liiga palju madinat, liiga suured panused, Dresden on füüsiliselt liiga katki, kogu kuri on elust suurem. Kõik see mõjub kuidagi … lämmatavalt. Tekib küsimus, et kuhu üldse edasi - edaspidi hakkaks Dresden võitlema Godzilla ja maaväliste tsivilisatsioonidega? Noh, eks samas võivad järgmiste romaanide tegevusi toita küll võluri uus amet ja uued “liitlased”.


Lugu siis sellest, et Dresden peab Murphy au päästmiseks muretsema ühe vana raamatu, et see siis vahetada Murphyt diskrediteerivate fotode vastu. Ainult et … samaaegselt jahivad seda raamatut veel kolm võimsat nekromanti - seal teoses on üles kirjutatud loits, kuidas kohale kutsuda iidne metsik haldjakuningas, mille tagajärjel saaksid siis kõiksugu vägevaid surnuid taaselustada ja seejärel siis ahmida endasse sedavõrd palju väge, et tõusta enamvähem jumala staatusse. Kolm nekromanti püüavad üksteist üle trumbata ja selle käigus kasutada Dresdenit kasuliku idioodina. Igati vigasele detektiivile käib see kõik selgelt üle pea - aga maailm tuleb päästa, olgu lõpuks selleks kasutatavad vahendid ja hind misiganes.


Nojah, eks see situatsioon on tuttav Dresdeni varasematest osadest, aga seekord see läks enda jaoks kuidagi üle võlli (või siis teiste samaaegselt loetud raamatute ja juttude kõrval mõjus see liialt üle pingutatuna?). Ei saa muidugi öelda, et kogu raamat on vaid tuim action - Murphy äraolekul tutvub võlur muuhulgas ühe äärmiselt sensuaalse naisega, saab endale uue sõbra, jätkab tutvumist päritolu saladustega. Ja eks pinget võtab maha ka ta hiiglaslik koer Hiir. Ühesõnaga, kokkuvõttes sai see raamat loetud, eks oli põnev ka (kuidas siis seekord nii võimatust situatsioonist välja tullakse?), aga kuidagi … liiga palju.



ulmekirjanduse baas





25 aprill, 2024

Michael Swanwick - Urdumheim (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Midagi loomismüüdi maigulist, mille tulemuseks on siis Paabeli torni ehitamine.


Ehk siis jumalad toovad kuskilt välja Esimesed Inimesed, kellele õpetatakse erinevaid asju. Ja eks Esimesed Inimesed sellest lähtuvad õpivad ka omapäi, muuhulgas sedagi, et kõiges ei pea jumalate poole pöörduma. Aga juhtub nii, et siis hakkavad Esimesi Inimesi külastama kummalised olendid, kes … söövad nende sõnu ja mõistust. Sõnade kadumisega toimub omamoodi loomastumine.


Kui viimaks sellest teatakse jumalatele, ütlevad need, et olendid tahavad Esimesi Inimesi tagasi viia algusesse, Urdumheimi. Nende vastu tuleb end kaitsta ja jumalate juhatusel hakati ehitama kindlustusi. Ja tõepoolest, need olendid tulid ja hävitasid enda järel ja ründasid kindlustusi ning haarasid endaga kaasa Esimesi Inimesi. Jumalad pidid välja mõtlema üha uusi nõkse, kuid viimaks oldi ikkagi viimasel kaitseliinil, Ararati mäel.


Loo jutustajaks on üks Esimestest Inimestest, mees, kes kaotab kõigepealt oma armastatu, siis keele ja mõistuse ning kes viimaks langeb olendite kätte vangi. Seal aga viimaks valitakse ta välja jumalatapjaks. See plaan … kukub välja vähe teisiti.


Et siis vähe omapärane loomismüüt, või noh, Paabeli torni eellugu. Eelkõige on tekst huvitav oma vaatenurga poolest, eriti see, kuidas peategelane kaotab endas teatud sõnad ja osaliselt mõistuse. Ja muidugi see algolekust tulnud olendite fantastilisus. Nimede poolest meenutaks see tekst justkui mõnd sumerite müüti, aga tundub, et Swanwick on lähenenud ainesele vabamalt.



24 aprill, 2024

Eeva Park - Mäe hüpoteetiline kasvamine (Looming 4, 2024)

 

Lugu algab kui suveleitsaku kirjeldus nõukogude aja Tallinna vanalinnas, saab lõpuks üllatava pöörde, kui Eesti kuningas jõuab tagasi kodumaale. Tänu … ungarlastele.


Aga jah, see legendaarne Pegasuse kohvik, juulikuine leitsak ja suviselt tühi vanalinn. Eks kiusatus oleks seda lugu paigutada kuhugi 1960.-1970. aastate oludesse, mainimist leitav filmi tegemine võiks ju olla “Viimse reliikvia” (1969) massistseenidest. Ei tea, see oleks muidugi lihtne lähenemine. Ja see kohanimi Käkimäe, kas sellelgi oleks miskit sümboolsemat tähendust.


23 aprill, 2024

Michael Swanwick - Dirty Little War (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Mõneti arusaamatu lugu, aga samas hästi kirjutatud.


Lugu on esitatud kahes liinis - ühes peavad keskealised paarid pidu, koos kõigi oma abielude ja naabruskonna intriigidega; teises on noored mehed sõjas (nagu hiljem selgus, tekst ilmuski Vietnami sõja ainelises ulmeantoloogias), kus nad saavad ründeoperatsiooni käigus kõvasti tappa. Samal ajal need keskealised paarid lõbutsevad ja klatšivad ja pühivad tillukesi surnuid sõdureid prügikasti. Kuni võõrustajatele tuuakse telegramm, kus teatatakse nende poja hukkumisest.


Et siis kui nii võtta, siis mingi kujund võiks justkui vormuda - milline hind on heaolul, milline tühine mutrike ollakse suures masinavärgis. Või on autor mõelnud midagi muud? Igal juhul, ühelt on siin kenasti esitatud väikekodanlik heaolu, teiselt poolt siis sõjaolukorra jubedus.



22 aprill, 2024

Urmas Vadi - Viimane võimalus (Looming 4, 2024)

 

Humoorikas lugu kahest vanast tuttavast, kelle elutee on peale nooruspõlve üsna erinevalt jooksnud - üks on tavaline väikekodanlane, teine siis maailma peal õnne otsiv seikleja. Aga vahel nad ikka kohtuvad ja mingi mõte sel justkui oleks.


Nagu nüüd, kui loo jutustaja ukse taha on korraga ilmunud see seikleja, kes kurdab vaimseid probleeme ja kutsub minajutustaja jalutama. Aga sel jalutuskäigul on siiski oma siht - seikleja võttis ta kaasa selleks, et koos osta tablette, mis peaks tekitama õnnetunde. Sest see on viimane võimalus midagi elult tunda saada, miski pole senini mõjunud ja ta irdub ikka rohkem inimestest. Minajutustajale tundub see üsna napaka või koguni ohtliku katsena, aga … mis teha. Tablett käes, aga …


Loo lõpp läheb juba üsna Sergei Kozlovi “Magusas porgandimetsas” laadi tundlemiseks, mis peaks olema eesti täiskasvanute proosa kohta ikka päris haruldane nähe. Aga kui Vadi tahab, siis Vadi võib.