Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”. Allikaäärne (2014)

Kui inimese senised teadmised Uus-Meremaa maooridest piirduvad valdavalt “Kapten Granti lastega”, siis on “Vaalaratsanik” ikka väga suur samm edasi. Muidugi on see selline mütoloogiakeskne raamat, natuke nagu kaasaegne muinasjutt, kus müütilisest ürgvaalast saab tõelisus ning vana vägi ja vana veri toovad tagasi inimese võime mereelukate keelt mõista.

Selle müütilise reaalsuse taustal toimub aga täiesti usutav argipäev tänapäevases maoori kogukonnas. Ja selles mõttes ei ole eriti vahet, kas taustal toimub muserdav realism või tegutseb mütoloogiline viimane oda. Vana pealiku kraaklused oma naisega ja kummagi vereliinide pidev välja toomine, see, kuidas lähikondsetele obaduste jagamine käib vanaema Nani tavapärase suhtlusetiketi juurde. Noored mehed ja poisid oma võrridel ringi vuristamas, see, kuidas neid ühel või teisel puhul jalule ja välja aetakse (võib arvata, kui palju neist pintsaklipslastest kontoritöölised on).

Loo jutustajaks ongi õigupoolest Vaalaratsaniku noor onu Rawiri, üks neist võrriga ringipõristajatest. Ning lugu saab alguse sellest, kui vana Koro ehk pealiku vanima poja esimene laps osutub poisi asemel tüdrukuks ning järsku on sassis kogu teadmiste edasiandmise pärilusliin. Jäi küll segaseks, et kas see tõepoolest nii harukordne juhus on, aga Koro Apirana oli igatahes arvestanud, et vanema poja vanim poeg ametit edasi kannab … ja nüüd siis, mingi plika.

Kuid Koro Apiraana naine, Nani Flowers ei mõtlegi sellele end heidutada lasta, laps saab nime (näe, kus kristlik kultuuriruum ikka on sees, äärepealt pidin kirjutama, et 'laps ristitakse' ja eespool kippusin sõna messias kasutama :D) isapoolse suguvõsa küla esiisa järgi Kahuks ning ka tema emakook maetakse isa küla pühapaika. Vanale pealikule seesugune ketserlus muidugi ei meeldi. Eks see ole ka natuke selline muutuvate aegadega kohanemise värk, võib-olla pole enam kasulik, selline jaotus, et mehed pühad, naised mitte, noh, liiatigi on toodud ka välja mütoloogilisi soomuutmispretsedente, kus Nani Flowersi esiisadest (või -emadest) üks end vajaduse sunnil meheks muutis, et saaks pealikuna vajalikke käske anda.

Rawiri jõuab vahepeal viibida ka Sydneys ning külastada Paapua Uus-Ginead, kirjeldades õige põgusalt noorte maooride elu Austraalia suurlinnas ning Paapua Uus-Gineal ikka veel valitsevat koloniaalpärandlikku rassismi, mis teda ennastki muuhulgas tagasi koju pöörduma paneb. Teatava ajaloolise täpsusega on ilmselt kirjeldatud ka vaalade randaujumist ja hukkumist Wainui rannal, kuigi, ma ei ole kindel kui suure ajaloolise täpsusega, sest siin raamatus on vaalu ligi 200, aga veebist leidsin ühe üsna ammu juhtunud sündmuse, kus oli mainitud 80 vaala. Ega ma väga põhjalikult muidugi ei otsinud ka, aga usun, et inimeste meeleheitlikud päästmiskatsed ja päästjate ja rüüstajate vahelised konfliktid võisidki küllap nii olla. Ning vihje veealustele tuumakatsetustele ning nende hukutavale mõjule on kahtlemata ka üsnagi otsene. Eriti hästi jõuab see kohale peale Balcombe'i “Mida kala teab?” lugemist, kus veeasukate maailm alles värskelt mõttest läbi käinud on.

Ühesõnaga, olgu pealegi osalt selline rahvusromantiline muinasjutt, rohkem lähedust ja lugupidamist mereasukaisse ja üldse elavasse on tänapäeval vajaminev kaup. Mis mind üllatas, on see, et maoorid alles 13. sajandil Uus-Meremaa asustasid. Põhimõtteliselt on maoorid Uus-Meremaal isegi uuem nähtus, kui Tallinna linn. Sellal, kui meie siin Taanlaste ja Sakslaste ja ristiusuga maid jagasime, sõudsid paadid (suure ürgvaala juhtimisel) üle Vaikse Ookeani Polüneesiast Uus-Meremaale, ehk Aotarangile.

Ja siis läks veel oma 6 sajandit enne kui nad võtsid ette Paganeli ära tätoveerida.

Jonathan Strahan - The Book of Dragons (2020)

 

Ootamatult mõnus lugemiselamus võrreldes Strahani viimaste teadusliku fantastika antoloogiatega (“Made to Order”, täiesti lootusetult pooleli on “Mission Critical”). Enamus tekste on pigem positiivsed kogemused, vaid mõned üksikud jäävad igavaks või siis väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lohe / draakoni teema on paneb muidugi ootama peamiselt high fantasy värke (või noh, padufantasy), aga selliseid lugusid on tegelikult vähe (eelkõige torkavad pähe Parker, Elliott, Nix, ehk ka Swanwick). Pigem kõiguvad enamus tekst science fantasy ja ulme kandis (vist mõnusaim näide on JY Yangi lugu maasarnastamiseks kasutatava jumal-draakoni juhtum).

Kui algul arvasin, et see antoloogia on jätk Gardner Dozois koostatud “The Book of Swords” ja “The Book of Magic”, siis Strahani poolt jääb küll otsene side mainimata ning kahtlemata on see raamat parema kvaliteediga kui Dozois viimaseks jäänud originaalloomingu antoloogiad. Minu jaoks senikogemata autorid sai siit neli - tuntumatest McKillip ja Robson (igati lahe lugu!), täiesti uuteks nimedeks on White ja McCaffrey.

Mõneti kahju on selles, et antoloogia luuleautorid on pea kõik huvitavad proosakirjutajad (Jane Yolen, Jo Walton, Beth Cato, C. S. E. Cooney, Theodora Goss) - teadupärast on võõrkeelset luulet proosast hulga raskem lugeda, seega kuigi olen nende luuletused läbi lugenud, ei hakka neid kuidagi kommenteerima.

Elle Katharine White: Matriculation 3/10

Zen Cho: Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage 5/10

Daniel Abraham: Yuli 5/10

Ken Liu: A Whisper of Blue 6/10

Brooke Bolander: Where the River Turns to Concrete 6/10 

K. J. Parker: Habitat 6/10

Ellen Klages: Pox 4/10

R. F. Kuang: The Nine Curves River 5/10

Kelly Barnhill: Lucky's Dragon 5/10

JY Yang: The Exile 6/10

Peter S. Beagle: Except on Saturdays 4/10

Kelly Robson: La Vitesse 6/10

Kate Elliott :The Long Walk 6/10

Garth Nix: Cut Me Another Quill, Mister Fitz 5/10

Seanan McGuire: Hoard 5/10

Aliette de Bodard: The Last Hunt 4/10

Ann Leckie, Rachel Swirsky: We Continue 7/10

Todd McCaffrey: Small Bird's Plea 4/10

Michael Swanwick: Dragon Slayer 6/10

Patricia A. McKillip: Camouflage 5/10

Sarah Gailey: We Don't Talk About the Dragon 5/10

Scott Lynch: Maybe Just Go Up There and Talk to It 6/10

Manfred Kalmsten - Valitsusaeg I-II. Kroonitants. Kuningaringlus (Raske vihm, 2020)

 

Nagu aru saan, on (loodetavasti) tegu high fantasy paroodiaga ning ühtlasi katse huumorit kirjutada (eks ole, see on siis üsna omane paroodiale kui sellisele). Tulemus pole just kiita. Kui “Kroonitants” on enamvähem loetav  (seda siis näiteks Reaktori lehelt) ning vastuvõetav nii paroodia kui tavapärase fantasy laadis, siis “Kuningaringlus” läheb ikka päris situatsioonikoomikaks ning laguneb jaburdamiseks, mis kahjuks omandab üsna loetamatu vormi - kogu aeg toimub midagi, peategelane viskleb sinna-tänna, aga tekst ei moodusta tervikut, on lihtsalt üks palavikuline visklemine.

Muidugi on see autori enda asi, kuidas teksti kokku kirjutada ja kui krüptiliseks see jätta. Lugejana pean seda “Kuningaringlust” küll ebaõnnestunud paroodiakatseks - loogiline, et autor nii ei koge (ja arvatavasti teisedki lugejad, kes on sellega kokku puutunud enne raamatu koostamist). Autorile ehk soovitaks nö alternatiivse fantaasia kogemiseks lugeda Michael R. Fletcheri vaimuhaigustel põhinevat romaani “Beyond Redemption”; ehk oleks see sarnane Kalmsteni fantaasiailmadega.

Aga see Tätüskoggi-paroodia … no see on nagu üheksakümnendate eesti ulme katsetuste kanti kirjapala, mis praegu mõjub õige anakronistlikult.

ulmekirjanduse baas: kroonitants

ulmekirjanduse baas: kuningaringlus

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Saleem Haddad - Song of the Birds (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Tekst ilmus antoloogias “Palestine + 100” (varem on ilmunud “Iraq + 100”, millest olen veidi kirjutanud) ja pole mingil moel üllatav, et tegu on õige poliitilise ulmega.

Algab see kui kena nägemus vabast ja õitsevast Palestiinast, mida siis hakkavad hakkima peategelasest tüdruku nägemused hoopis teistsugusest reaalsusest - räpasest ja vägivallast vallatud kodumaast. Taga hullemaks: tüdrukule hakkab end ilmutama ta enesetapu sooritanud vanem vend, kes teatab, et reaalset Palestiinat näevadki vaid need, kes on end surma läbi välja kiskunud Iisraeli tekitatud tehisreaalsusest (jajah, meenub üks kuulus filmisari) ning ärgitab nooremat õde samuti suitsiidi tegema. Mis siis tekitab 14-aastases tüdrukus õige segaseid tundeid.

Nagu näha, siis õige sünge tooniga lugu, mis algul surnud venna kaudu justkui püüab Palestiina taagast üle olla (“kõik see viha antakse kaasa emapiimaga”), ent viimaks jõuab ta ikkagi selleni, et omakorda hakkab rõhujate vastu võitlema (selles õiges reaalsuses) ja … kaob. Õel on nüüd lahendamiseks õige piinav dilemma. Kui algul andsin tekstile 4 punkti, siis järele mõeldes on see jutt pigem 5 vääriline, kuivõrd see reaalsuste segunemine ning õe otsused on ikka päris painajalikud.

Manfred Kalmsten - Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (Raske vihm, 2020)

 

Renfeld on alkohoolikust kahjuritõrjuja - ta puhastab elamisi gnoomidest, härjapõlvlastest ja muust prahist, mis on siia maailma sattunud teisest dimensioonist. Töö annab teatud elatustaseme, mis võimaldab joodiksõprade ja kaaslannaga aega veeta. Siis aga saab Renfeld kutse ühe krahvi juurde - nagu selgub, on tegu vampiiriga ning kes pakub mehele konfidentsiaalset tööd. Nimelt on avanemas dimensioonide vaheline uks, kust peaks peategelase maailma tulema inimverejanulised ja metsikud vampiirid (sest kohalikud vampiirid on aastasadade jooksul end inimeste hammustamisest võõrutanud). Et vampiir ei saa omasugust tappa, peaks seda krahvi juhatamisel tegema Renfeld. Asjad ei lahene just nii, nagu krahv plaanib … Sest Renfeld on alkohoolik.

Huvitav valik peategelaseks, sest tõepoolest, lugejale see joodikust kahjuritõrjuja just sümpaatsena ei mõju, kuivõrd, noh, alkohooliku otsused pole alati just kõige tervemõistuslikumad. Maailm kui selline pole just Jim Butcheri laadis veidi nihkes tavamaailm, vaid pigem … noh, tahaks öelda, et aurupungivaba aurupungilik maailm koos maagiliste olenditega (Kalmsteni jutukogus on hiljem üks alternatiivajalooline aurupungilugu) - nii on selle maailma vampiirid küll inimsõbralikud, aga need uued võimalikud tulijad läheks kohe inimeste kallale, mis siis teatavasti tekitaks probleeme kõikidele kogukondadele. Ja eks sealt teisest dimensioonist tule ka kergemaid kahjureid, kellega siis Renfeld tegeleb.

Et siis vähe nihilistlik vampiirikas.

ulmekirjanduse baas

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)

Manfred Kalmsten - Loheisand (Raske vihm, 2020)

 

Fantaasialugu lohevaldjast, kes on tervisega kimpus ja vajab naist, kes tema eest hoolitseks. Röövibki noore neiu ning peale tapatalgut rögiseb lohe ja röövsaagiga lõkke ääres - saaks vaid tagasi koju! Lohe ahelasse ja neiu abikaasaks!

Ainult et … aastaid lohe valdamist on teinud oma töö ja loheisand rinnus on midagi kõrbemas. Ning kuigi ta tutvustab neiule tema ahvatlevat tulevikutööd ja muidu eluolu, vaatavad lohe ja röövsaak ta hingevaakumist kuidagi hindavalt.

Lühikese loo kirjutamine ei paista olevat Kalmstenile kõige omasem (kuigi jah, sellise järelduseni olen jõudnud vaid kahe lühema loo põhjal), tiibade sirutamiseks paistab kuluvat vähemalt paarkümmend lehekülge, nagu seda on tundunud lugude puhul, mida olen enne seda kogumikku lugenud. Siiski, käesolev tekst (loetav Reaktorist) on elamuslikum kui “Kuuekandjad”.

ulmekirjanduse baas

Ayn Rand – Allikas (2015)

See raamat on suur. Tähendab, lehekülgede arvu ja formaadi poolest, ligi 800 lk ja muidu ka telliskivi mõõtmeis. Selle läbimiseks läks paar kuud, ja need paar kuud jäävad praeguseks juba paari kuu taha. Vahepeal näis, et ma ei kirjutagi, aga märkmed said suvel ometigi tehtud, võiks siis ju võtta tunnikese, et need selgeks rookida.

Raamat jättis väga vastuolulise tunde. See on haarav ja huvitav ega lase lahti, seda on mõnus lugeda, see on üks neist, mis loob ilusa tervikliku maailma ja laseb  siislugeja sinna lahti. Ja lugejal on seal hea.

Samas on raamat ideoloogiliselt laetud. 20. saj alguses Ameerikas kirjutatud tekst ülistab individualismi ja teeb igasuguse sotsialismi ja kommunismi maatasa, paneb ka kaks viimast ühte patta. Naeruvääristab kogukondlikkust, on üleolev inimeste suhtes, lähtub mõnest kitsast ja staatilisest omadusest, mis inimesed n-ö väärtuslikuks võib teha. Üldse, inimesed jagunevad siin väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks. Ühtlasi esindavad tegelased pigem ideid kui psühholoogiliselt usutavaid karaktereid. Kuid nagu öeldud, tekst on haaravalt ja veenvalt kirjutatud – see muudab kogu kompoti vastuvõetavaks. Aga eks nii vist ideoloogiad levivadki – hea vorm muudab kahtlase kraami söödavaks.

Selle romaani inimesed on muutumatud – nad ei arene ega teisene, vaid on nagu on, sellises realismi-voolu laadis, stiilis „pikk, tahtejõulise lõuaga“ – välimuse elemendid toetavad iseloomu. Siin romaanis on seda ohtralt – kuigi teos on teise jalaga jällegi modernistlik. Aga selle sama eelmise jalaga ongi staatilises muutumatus maailmas, kus inimesed on sellised nagu nad on ega ole võimelised muutuma. Nt kui keegi tunneb endas sageli suurt viha, peetakse seda isiksuse omaduseks, muutumatuks, mitte nt alla surutud tunnete väljenduseks vms. Või kui keegi on alatihti masendunud, on seegi isiksuseomadus, mitte keskkonnafaktorite tulemus. Eelistan kirjandust, kus inimesi ei kujutata staatiliste, muutumatutena nagu muuseumieksponaate, kus tegelased on voolavamad, muutuvamad – areng saab toimuda ka inimese sees, mitte ainult väljas.

Ayn Randi tegelased on nagu malenupud, keda kirjanik tõstab siia- ja sinnapoole, paneb vastamisi ja vaatab siis, mis välja tuleb. Või nagu keemik teeb kaitseid – võtab kaks puhast ainet, valab kokku ja uurib siis huviga, mis juhtub. Samas on siin romaanis mõnusad tummised psühholoogilised pildid. Need on nagu elavad arhetüübid. Või tänapäeva terminites: kliinilised näited. Nt peategelane on ehe autist, kuid romantiliseks kangelaseks looritatud autist – austislikke jooni nagu vähest suhtlemist, eraklikkust, võimetust kohaneda jms peetaksegi romantiliseks.

Mind häirib „Allika“ juures teatav – või isegi mitte teatav, vaid äärmiselt tugev – essentsialism. See tähendab, et on olemas justkui päris asjad: päris armastus, päris tõde, päris ausus, päris suhted, päris õige ja päris vale. Minu meelest on see lihtsustav ja piirav arusaam, selline essentsialism ei mahu minu maailmapilti ja tõmbab tugevalt alla romaani kvaliteeti. Isegi kui tõesti hindan põnevat tegevust ja süvitsi analüüsivaid suhteid, jääb see minu jaoks justkui poolele teele, sest lähtub millestki nii kivinenust ja aegunust.

Raamatu kummaliselt silmaotorkav omadus on ka huumoripuudus. Kõik on väga raske, tõsine ja rõhuv. Puudub mängulisus ja rõõm, teatav ootamatu loomingulisus. Inimesed on loogilised ja arusaadavad, ettearvatavad. See muudab asja kuidagi ühekülgseks.

Kummaline on ka positiivsete kangelaste Roarki ja Dominique’i jäikus. Ühelt poolt nad justkui on ausamad ja kõrgemad pealiskaudsest inimkonnast, teisalt nad siiski alluvad vabatahtlikult, justkui väljapääsmatult selle sama pealiskaudse maailma reeglitele. Nad ei märka enda vabadust ja võimalust valida, olla teisiti. Nad ei salli selle maailma väärtusi, kuid lasevad end neil vangistada, justkui karistada. See on kuidagi lapsik, kuidagi piiratud ja ennasthaletsev. Justkui ei võta vastutust – näevad küll, et selle maailma reeglid on labased, inimesed tõukuvad materiaalsusest, ei mõtle oma peaga ja kanduvad karjainstinkti mööda. Kuid need kaks, kes justkui näevad seda, ei kavatsegi sellest välja astuda, maailma oma väärtuste järgi muuta, vaid lihtsalt kannatavad, elavad selle vastiku supi sees, kehtestamata enda reegleid. Veel enam, kuigi nad põlgavad inimesi, läheb neile siiski nii tugevalt korda, mida inimesed arvavad, teevad, ütlevad. Nad ei loo alternatiivset kogukonda (kuigi selleks romaanis tegelasi leidub), vaid kaaberdavad edasi sellest massis, keda nad justkui jälestavad. See on kummaline, ja ma ütleksin, et vastutustundetu. Ja selles mõttes minu lugupidamine justkui väheneb tegelaste suhtes.

Lühidalt – väga hea vormi ja ülesehitusega romaani rikub ära selle jäik sisu ja rõhutatud essentsialism, mis muudab romaanimaailma paindumatuks.

Joe Abercrombie - The Trouble with Peace (2020)

 

Võiks öelda, et triloogia teise osana on see romaan küll liialt särtsakas … sest lõpuks juhtub niivõrd palju olulisi sündmusi. Ja kolmandas osas peaks ootama järgmised vastasseisud, mis siin nüüd lõkkele lõid. Kui esimeses osas toimus nö vanemate ja järeltulijate võimuvahetus, siis nüüd jätkub eelmistest romaanidest veel viimaste teadatuntud vanemate eri viisil kadumine. Kuigi, on ka paar erandit - üks vanema generatsiooni tegelane lööb lõpuks ühe kaardilaua täiesti sassi; senini on veel elus Black Calder ja Caul Shivers, mis selle romaani sündmuste kontekstis on … ootamatu.

Romaani toon on läbivalt õige pahaendeline ja kui viimasel sajal leheküljel leiab aset suurem konflikt ja selle järelkajad, siis … ikkagi suudavad selle kokkupõrke tulemused õige üllatada. Aga jah, juba esimestest lehtedest on tunne, et ega kellelgi siin rõõmurikast pidu ees ootamas ole, ja eks eriti hullud lurjused saavad oma; samas pea viimase veerandini ma imestasin omaette, miks küll ometi selline kaanekujundus (sest tekst on nö rahuaegne poliitikategemine) … aga see tuli. Mingil moel tekitab see valitsev pahaendelisus hoopis nostalgia Esimese Seaduse avaraamatute järele, mil sai vähemalt kellelegi pöialt hoida (olenemata tegelaste ambivalentsusest, mis ajapikku avanes). Nüüd … on see pöidlahoidmine keerulisem, ka vähegi normaalsema mõttemaailmaga tegelased teevad ikka õige näruseid otsuseid. Kuningas Orso (kes on … nojah)? Või Savine (kes, noh, saab võimaluse oma unistuse täitumiseks)? Rikke oma uues rollis? Või siis … nojah, alati saaks valida ka vähemate tegelaste hulgast. Eriti küüniline lugeja võiks pöialt hoida muidugi maag-pankur Bayazile (oh, milline Gandalf ta küll oli esimese romaanis). Eks vaikselt hakkab tekkima sümpaatia Orso sisemaailmale, kui noh, vaat et süütuim sitapea (meenub, kuidas ma ta isa pidasin esimese romaani lugemisel mõnusalt mõttetult tegelaseks). Aga jah.

“By the Fates, when did he get so many enemies?

‘I tried to do the right thing,’ he murmured, striving to make sense of it. ‘Broadly. The best I could, under the circumstances. Tried to find … reasonable compromises?’ It would have made a feeble battle cry. Forth, men, to reasonable compromises!” (lk 407)

Kuivõrd Unioonis ja Põhjas said jõujooned jälle ümber mängitud, siis võib ehk huviga oodata, mida Styria selle peale teeb (mida pealegi püüti kiskuda Uniooni võimumängudesse). (Eks Abercrombie neljas romaan oli teatavasti Styria-aineline - peaks üle lugema!.) Ja muidugi proletaarsed-revolutsioonilised jõud, mis eelmises romaanis justkui laiali peksti, aga nüüd said hoopis korraliku militaarvarustuse … ning mille eesmärgiks paistab hoopiski Uniooni ja selle naabrite olemusliku probleemi kallale asumine - ehk siis Bayazi panga väljajuurimine. Millele vastuseismiseni pole seni ükski mässaja ega valitseja hakkama saanud. Ja no muidugi Põhi. Eks see huvitav ole, kuidas Abercrombie seekordse triloogia lahendab - mäletatavasti oli esimese triloogia lõpp õige destruktiivne. Seega eriliset lillepidu just ei ootaks.

“‘She clapped a hand to his head, twisted her fingers in his hair and dragged his face towards her. ‘Stop. You’re not just a warrior, or a leader, or a general, you’re a hero.’ Heroes are defined not by what they do, after all, or why, but by what people think they have done. ‘The cause is just.’ She would be a wonderful queen. ‘We have strong allies besides us.’ A circle of self-serving snakes. ‘We are going to win.’ They had fucking better. ‘And the people of the Union will win with us. They need us. They need you.’ It did not matter whether she believed it, only that she made him believe. She had to blow him up with hot air until he towered over the battlefield. ‘I need you,’ and she pulled him close, and gave him the softest kiss.” (lk 397)

Abercrombiele omaselt tabab lugejat õige mitmehäälne kildude, iroonia ja musta huumori paraad, neist esileküündivamad on ehk mõtted Orso, Rikke ja Cloveri sisemaailmast. Mis - nagu eelnevalt öeldud - tegelikult suurt ei mahenda pahaendelisust, pigem soodustab seda (ja need kolm tegelast … neil tasub silma peal hoida). Vast Verise Üheksaga samaväärne on Savine’i löömamees Broad, kes küll soovib head ja vaikset äraolemist pereringis, aga mis teha, vägivald on veres. Eks see esimesest kuuest romaanist tuttavate ühel või teisel viisil pildilt kadumine on lugejale veidi valulik protsess (kuigi jah, finaal, eksole), kuivõrd need uued tööstusrevolutsiooni kaasaegsed on veidi teistsuguste väärtushinnangutega (rohi rohelisem jne). Väheke saab mõelda ka sellele, et autor kommenteerib romaani kaudu tänapäeva ühiskonna mitmeid valukohti, seda eriti vähemuste asjus; muidugi on iseküsimus naiste positsioon niisuguses maailmas - neid on mitmes võimupunktis (Styria, Angland, Uffrith ning muidugi Savine), aga pigem hallide kardinalide kui otseste võimuesindajatena (eks Rikke peab astuma õige äärmusliku sammu, olemaks Suur Juht). Huvitaval kombel puudub Abercrombie romaanidest märkimisväärne naistevastane vägivald.

Loodetavast saab aasta pärast triloogia valmis.

“‘Downside was frowning at the Shanka corpses, weighing his axe and wondering where to start. ‘Never thought o’ myself as a man who fills sacks with heads.’

‘No one sets off in that direction,’ said Clover, puffing out his cheeks one more time. ‘But before you know it, there you bloody are.’” (lk 52)

Jason Mott “Tagasitulek”. Ersen (2014)

Lucille ja Harold on õnnelik noor abielupaar, kes tähistavad oma poja Jacobi 8ndat sünnipäeva. Ühel hetkel on Jacob aga kadunud ning ta surnukeha leitakse jõest. Ei midagi müstilist, lihtsalt traagiline õnnetus veekogu ja lapsega ning aastakümneid sisimas miilav lein ja süütunne, tahtmatus või suutmatus end päriselt avada – nii endale kui teistele. Aasta oli siis 66.

Ja siis, aastal 1998. raputab tervet maailma kummaline nähtus – ei tea kust ilmuvad suvalistes kohtades uuesti välja ammu surnud ja mahamaetud inimesed, keda hakatakse nimetama tagasitulnuteks. Moodustatakse Büroo, mis tegeleb nende maailma eri nurkadest kodudesse tagasi toimetamise ja omastega kokku viimisega. Ning viimaks ilmub pensionieas Lucille'i ja Haroldi uksele üks ametnik nimega Bellamy, kelle käe kõrval on üks Hiinast leitud väike poiss. See poiss on (või siis ei ole?) Jacob.

Edasi järgneb tüüpiline kahetine trall – tegelaste emotsionaalne plaan ja areng; ning institutsioon vs inimlikkus. Kas on vaja teaduslikku selgust ja täpsust ja asjade ärakirjeldamist, paikapanemist, või on oluline hoopis midagi muud, kas tagasitulnud ongi päriselt ja lõplikult tagasi tulnud ja kas nad ikka on päriselt needsamad inimesed? Selle mäsu käigus võib paralleele tuua kõikvõimalike koondus- ja pagulaslaagritega, ei puudu ka vägivaldne aktivism tagasitulnute vastu, kes vahepeal kuni asjade selgumiseni okastraadi taha suletakse. Asjasse puutub ka loomulikult (kristliku) usu küsimus – kes ja kas suudab tunnistada imet ilma küsimuste ja kõhklusteta.

Midagi ülearu keerulist ja sügavuti leina analüüsivat siin raamatus ei ole, pigem ootuspäraselt ameerikalik – natuke tralli ja madinat, väikelinlikku ksenofoobiat ja indiviidi õiguste ning perekonna eest võitlemist, pahura vanamehe leebumist ja iseenesele silma vaatamist, paratamatuid ohvreid ning loomulikult armastuse triumf selle kõige üle. Kirja pandud aga pisut teistmoodi, pisut tõsinukras, mõlgutuslikus ja hõllanduslikus, natuke poeetilises stiilis, nagu passib teemadega, kuhu kõik välja jõuab. Järelsõnas selgitab autor veel kenasti omapoolset tõsielulist tausta. 

Lasin silmad ka üle raamatust tehtud seriaali (muuseas, huvitaval kombel on lisaks olemas veel üks sarnasel teemal ja sama pealkirjaga seriaal, mis ei ole selle raamatuga seotud) sisukokkuvõtte – näib, et seegi on ootuspärase loogikaga. Tegelaste dünaamikat on pisut ümber mängitud, et ikka igasse osasse actionit ja põnevust jääks ning ka tagasituleku taga peituvate mehhanismide ja põhjustega näib mängitud olevat (ikka piibellik värk). Raamat ise ei paku selles osas midagi välja – küsimus ei ole üleloomuliku selgitamises vaid küsimusteta vastuvõtmises. Aga ega ma sarja näinud muidugi ei ole.

Kaanekujundus mulle päris meeldis.

Ann Leckie - The Justified (The Mythic Dream, 2019)

 

Algteksti tundmata on üsna võimatu pihta saada selle loo võimalikele finessidele. Et miks autoritaarne peajumal rajalt maha võeti ja no … kuidas see üldse võimalik oli? Ei tea, harimatus tekitab piinlikkust.

Eks tekstis võib kergelt kajada Leckie romaani “The Raven Tower” meeleolusid, kõik need jumalate jändamised ürgsupis ja sellele järgnevas. Ent ehk on seegi õlekõrs vale, kes teab.

Loo selline hinne pole kvaliteedi, vaid lugemiselamuse kohta, kuivõrd egiptuse mütoloogiaga on mul samahästi kui olematu teadmised.

Tamsyn Muir - Gideon the Ninth (2020)

 

Eelmise aasta reklaamituim ulmeromaan on sellest reklaamist ja kiidulaulust nii mõndagi väärt. Eks romaani puhul on väheke kuklakratsimist, et millega õieti tegu on - science fantasy, horror või koguni YA: igati ulmeline maailm, kammerlik õudus ja noored tegelased. Oleks justkui YA … kui vaid poleks nii tülgastavalt ohtrat skeletonipõhist maailma. Kuigi raamatu kaanepilt on igati kuum (kõvakaaneline on veelgi avarama lõikega; kaanekujundusest on kirjastusel omaette postituski tehtud), siis tegelikult see luukerede ja surmaga jändamine läheb vahel päris goreks kätte. Mingil moel meenutab see intriigitsemine Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailma, kõik need fraktsioonid ja surematu liider jne - aga siin on tegevus tõesti kammerlikum, morbiidsem ja Necrolordi impeeriumist väljaspool toimuv jääb enam kui hägusaks (kuigi mingitele konfliktidele koguaeg viidatakse - kõik ei saa olla vaid sisevaenlaste töö, eksole). Et siis jah, science fantasy või horror?

Või ikkagi YA, kuivõrd enamus tegelasi on selles üsna õõvastavas maailmas noored täiskasvanud, kes tahavad saada Surematu Imperaatori surematuks paremaks käeks. Aga selleks peavad kaheksa eri fraktsiooni esindajat lahendama … midagi selles lossikompleksis, kuhu nad on oma planeetidelt kokku kutsutud. Suletud uste taga on laboratooriumid, kus paistab olevat tegeldud eriliselt äärmusliku nekromantiaga (ja seejärel aastasadadeks maha jäetud). Kõik fraktsioonid saavad ühe võtme, edasine on nende endi teha - kas asuda laborite saladusi lahendama, seda siis kasvõi üle teiste laipade (sest niisama (teenindavaid) luukeresid on seal niiehknaa külluses), paistab, et just nende äärmuste lahtimuukimine annab võime saada selleks paremaks käeks. Aga noh, need pole muidugi ainsad üllatused, millega külalisi kostitakse, mõnedki nende hulgast ...

Loo peategelane on noor mõõgavõitleja Gideon Nav, kes peab vastu võtma oma fraktsiooni nekromandi Harrowhark Nonagesimusi ihukaitsja rolli (kui Harrowhark võidab, saab Gideon vabaks oma fraktsiooni ikkest). Ainult et noored naised on teineteist vihanud enamvähem lapseeast saati (millel on vägagi loogiline seletus) ja see tekitab stabiilselt teravaid pingeid (noh, romaani reklaamiv hüüdlause annab muidugi aimu, kuhu see vastuolu välja viib). Eks romaani üks nö kandetala ongi Gideoni (ja ka teiste) killurebimine - mis vahel on vaimukas (“Sex Pal”!), vahel pingutatud, vahel päris tiinekas. Mis on muidugi omal moel sobiv selle gootiliku maailmaga.

Tundub, et järgmises romaanis saab toimuvast vähe laiema pildi - et mis see impeerium ja selle naabrid õieti on (lisaks siis tuleb väheke suhu Ann Leckie triloogia maiku). Sest praegu jäi võimutsema see skeletimaagia, mis on, noh, igati stiilne, aga samas jääb kuidagi üheülbaliseks. 

Hiljuti avaldas Tori leht ühe pala Dr Sexi noorusajast; samuti on seal romaani peatükkide kaupa lahatud.

Tobias S. Buckell - The Galactic Tourist Industrial Complex (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Omamoodi musta huumoriga vürtsitatud lugu New Yorgi taksojuhist, kes lennutab Manhattanile ühe kaheksajalale sarnase tulnukast turisti, kuniks see korraga lendavast taksost välja kukkus, jõkke sulpsas ja kadus. New Yorgi ametnikud püüavad intsidenti varjata (ikkagi turism!), kuid tulnuka kaaslased tulevad raskeväega uurima, mis siin õieti juhtus. Ja noh, üllatus-üllatus.

Et siis Maa kui intergalaktiline turismiatraktsioon - niipalju kui inimesi ongi, on nad kõik ühel või teisel viisil turisminduse- ja teenindussektoriga seotud. Millega siis kaasnevad omad ohud, kuivõrd tõesti - võõrrassid võivad vägagi erilised või surmavad olla. Loo peategelane on lihtne taksojuht, ei taha ta mingeid jamasid ei tulnukate ega turismikorraldajatega … aga eks millalgi tuleb piir ette ning tuleb selg sirgu lüüa, juhtub siis mis juhtub.

Claudio Magris “Teine meri” (2019)

Võtsin raamatu ajel ette jalutuskäigu Horvaatias Savudrijas. Meri on tõesti hunnitu, justkui paene rand läbipaistva veega, sini-sinine meri ja taevas särav päike. Rannal seisis rodu roigastest kokku pandud pukke, mis nõukogudeaegseid vaibakloppimispuid (mis tegelikult küll rauast olid) meenutasid. Ühel säherdusel rippus mootoriga kummipaat. Rannalt asula poole liikudes, tulid vastu hekkidega ääristatud väikesed villad ja eramajad, vaikne ja rahulik …

Edasi seiklesin Triestesse, Google'i kollane mehike maandus otse sadama lähistel, sini-sinisel merel seisis suur laev ja kohe pärast kivist rannapromenaadi algasid kõrged ja kandilised majad (vast klassitsistlikku stiili?), tänavate ääred tihedalt autosid täis, ühes tänavasopis toolid reas justkui kontserdiks valmis, tänavakohvikud, rahvas, melu...

Viimaks liikusin Aadria mere äärest, Trieste lahe kaldalt sisemaale, päris Itaalia kirdesoppi Goriziasse, mis Sloveenia poolele jääva Nova Goricaga omamoodi Valga-Valka stiilis kaksiklinna moodustab. Suur hall kindlus, jõgi, palju autosid, maju, inimesi (ja müra) sealgi.

Argentiinas ei oska esiti kuhugi vaadata, siis otsin esimese peatüki lõpust Neuqueni nime, aga eks ole sealgi asfalt, majad ja autod, olgugi, et väike koht. Minu kollasele mehikesele ei avane mingit vaadet ei jõele ega Andidele. Ja edasi ma loobun, las olla pealegi vaimusilma ette manatud kirjeldused põldmarjapuhmastest ja Patagoonia pampade rohust. Selles, et Buenos Aireses tänapäeval jätkuvalt ohtralt lärmi on ma ei kahtlegi.

Esialgu võttis see raamat mind natuke nõutuks. Milline kummaline stiil – pisut distantseeritud ja üldine, natuke luuleline, samas kummaliselt elufilosoofiline ja intiimne, täis pisikesi detailne nagu valguse peegeldumine tindipotil või mustjas laine, mis randa veeredes pruuniks muutub. Aga sellegipoolest köitis enesesse ja siis ma lugesin ühel hetkel tagakaane kokkuvõtet ka ja sain aru, et Enrico Mreule ongi päriselt elanud, niivõrd-kuivõrd üsna nõnda, nagu Claudio Magrise pilk seda tagasivaatavalt paberile manada on osanud. Küllap on ta lugenud kõiki Enrico kirju – nii saaduid kui saadetuid, kõiki, mis veel kusagil olemas on, sest kuidas muidu võiks saada sellist lugu kokku panna? Kui randu ja mõtteidki võib tagantjärele oletada, siis inimestevaheliste suheteni ju ometi puhtalt jälgede ettekujutamisega ei küündi.

Murrangulised, muredad ja rabedad on need ajad tõesti. Üle käivad sõjad, kaovad ja tekivad riigid ning piiriäärsed alad pendeldavad kord ühele kord teisele poole. Enrico lahkub koolipõlve Goriziast läbi Trieste laevaga Argentiinasse, koduse Aadria mere rüpest välja, suuresti ka selleks, et pääseda Austria-Ungari sõjaväes teenimise kohustusest ning nõnda õnnestub ühe hooga ka esimesest maailmasõjast võrdlemisi kaugele jääda. Teisest enam mitte niiväga, sest selleks ajaks kui sakslased sõbra peret Auschwitzi saadavad, on ta juba Salvores, mis peagi on osa Jugoslaaviast ja Enricolt võetakse ta paat.

Tegelikult on muidugi ajaloost ja geograafiast olulisem küsimus Enrico sõbra, mõtleja Carlo Michelstaedteri filosoofia rakendumine läbi Enrico elu. Ei järelsõna ega tagakaas ei unusta seda mainimast. “Võime elada täielikult praeguses hetkes” ehk siis oma tõelist mina valla päästes, selmet lasta sel kultuuri ja sotsiaalse fiktsiooni näivuse ahelais lämbuda. Pagemine sõjaväe pealesunnitud elukorraldusest selleks, et Patagoonia pampades hobusekarja keskel ihuüksi lihtsas hütis piskust elada, seltsiks vaid vanade klassikute paksud köited. Sarnane lihtne ja mugavusteta elu ka Salvores (mis erinevalt Goriziast ja Triestest on hea rahulik, pole täis neid (juba siis) tossavaid ning ummistavaid autosid ja rahvamasse) – jalutada rannal, käia väikese purjekaga merel ja süüa äsjapüütud kala; käia alati paljajalu ja kanda vanu riidevarusid narmendama ilma, et oleks vajadust uute hankimisega endale muret teha ja nii edasi. Carlo ja Enrico lugemisvaras on lisaks Aristotelesele, Platonile, Schopenhauerile, Leopardile ja teistele ära mainitud ka budistlikku kirjandust – ilmselgelt klapib see nägemusega asjade illusoorsusest ja hetkes elamise olulisusest (muresse tuleviku pärast ja kallitesse asjadesse ei tohi kinni jääda). Aga tagakaanel tõstatatud küsimusele “Kas see on õnn?” on vast võimatu tagantjärele hinnangut anda. Vast katsus Enrico lihtsalt elada niivõrd iseenese olemuse järgi nagu oskas. Magrise lugu temast on igatahes köitev ja vast kõrvalseisja pilgule ikkagi omamoodi magusnukker ning pisut koomilinegi, kui Enrico oma reeglipedantsuses viigimarjade üle arvet peab. Tuleb igal juhul tunnistada, et maailma asjadest rahu saamine õnnestub tal nende tormiliste aegade kohta päris hästi.

Enrico ei loe päevi ega nädalaid, vaid arvestab aega paindlikumate ja muutlikumate ühikute järgi: esimese lörtsihoo, rohu pleekimise, guanakode innaaja järgi. Tuul aina puhub, aga mõne aja pärast õpib mees eristama selle erinevaid toone tundide ja aastaaegade järgi: sumbuv vilin või kuiv kahin nagu köhahoog. Teinekord tundub, nagu oleks tuulel värvid: kuldkollane tuul põõsastikes, must tuul paljal lagendikul.

Suured pilved mööduvad ja kaovad, lehm rebib maast rohututi, maa pöörleb aga on samal ajal paigal, karikakar elab kuu aega, ühepäevaliblikas vaid ühe päeva, õhtutähte nimetatakse ühtlasi hommikutäheks. Vahetevahel paisub taevas pööreldes nagu klaaskuul, eemaldub ja hääbub. (lk 31)

Charlie Jane Anders - The Bookstore at the End of America (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Vägagi päevakajaline lugu tuleviku Ameerikast, kus senine ühendriik on jagunenud kaheks - konservatiivne Ameerika ja nö liberaalne Kalifornia. Kui Ameerika on enamvähem … tavapärane (seda küll vangilaagrite jms), siis Kalifornia on nö korporatsioonide (või tehisintellekti?) juhitud ning iseenesest vabameelne elu on vägagi Suure Venna kontrolli all.

Vaenuperioodide vahel püütakse ka suhteid parandada ja nii asub kahe riigi piiril suur kasutatud raamatute pood, kus siis mõlema riigi elanikud võivad raamatuid otside kohtuda (või ka pooli vahetada). Raamatud kui sellised on tulevikus üsna haruldased, aga ikka on mõlemal poolel inimesi, kes tahavad reaalselt lehti pöörata, mitte et mingi interaktiivne reklaam pidevalt krae vahelt sisse valgub - rääkimata teoste sisu muutmisest, vastavalt siis kummagi riigi vajadustele.

Kuid … riigid ei saa rahulikult eksisteerida, seda enam, kui küsimus sellisest maavarast nagu maa-alune jõgi, mis voolab riigipiiri all. Ja raamatupood ning mõlema poole linnad jäävad konflikti keskele.

Ühelt poolt siis hirmutav fantaasia lähitulevikust (ilmunud vastavas antoloogias), teiselt poolt siis kiidulaul raamatutele kui sellistele. Eks see kiidulaul kõlab vähe naiivselt, seda enam, et loo lahendus on ka nendega seotud … aga sellest võib muidugi edasi mõelda, et kas siis see tegelikult ongi loo lõpp-punkt. Arvatavasti mitte. Pea kõik Andersilt loetud lood on enamvähem lohutud tulevikunägemused, ja eks ta ole.

Manfred Kalmsten - Kuuekandjad (Raske vihm, 2020)

 

Senine kogemus Kalmsteni lühiproosaga ütleb, et miskit taevamannalikut maailma või õnnelikku lõppu ei tasu oodata. Nii ka seekordse teksti puhul, kus on sõjast laastatud maa, kus siis üksik rändaja leiab rüüstatud külast väikese tüdruku. Ta ei saa tüdrukut ulapeale jätta ning järgnevalt on laps tunnistajaks mehe tõelisele ülesandele … ja kuidas see mehele mõjub.

Et siis tänapäevamaiguline (asfalt, tehnika) hävingumaailm, kus aga on kasutusel võlujõud, ja seda suisa vilepilli abil (science fantasy?). Nagu öeldud, Kalmsten loob haavatuid maailmu (tekstide atmosfäär tundub vägagi oluline), kus peategelastel tuleb tegemist teha õige ebameeldivate ülesannetega, ja nii ka seekord (jajah, eesmärk pühendab abinõu). Mingis mõttes tundub tegu olevat autori mõne varasema tekstiga, sellest siis Kalmsteni keskmisest nõrgem tulemus (aga nagu selgus, ilmus tekst alles 2018. aastal). Finaal on muidugi ilus.

Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas