Manfred Kalmsten - Kuid tugevaim on armastus (Götterdämmerung, 2023)

 

Mingil moel jätkab eelmise loo “... Tuli on igavene” laadi - ehk siis selline kammerlik ulme, aga seekord vähe tegevusrikkamalt. Kui järele mõelda, siis Kalmsteni paremad tekstid on need, mis väänavad lugejalt igasuguse lootuse - aga sealt tärkavast katarsisest sünnibki üsna raske nö ülendus. See tekst lugejat just läbi ei klopi, või noh, vähemalt minus ei tekita just erilist hingevärinat inglite ja surmajärgse oleku küsimus. 

Kui kogumiku esimeste lugude puhul kiitsin maailmade loomist kui autori üht tugevamat külge, siis viimasel kahel puhul on see justkui ära langenud ning asemele on tulnud … ma ei tea, kammerlikum hämarulme? Või mõtteulme? Tegelased on justkui hüpiknukud saatuse (ja autori) käes, puudub … tumedam alge või hetketi kaarte segamini lööv Browni liikumine. Mitte et ma kuidagi sooviks, et autor kirjutaks nii nagu mina näha soovin - see oleks napakas mõte. Kõige loogilisem on, et mulle ei istu teatud teemad või võtted - kui need pole just väga hästi läbi viidud (kuid see on muidugi igal juhul haruldane).

ulmekirjanduse baas

Kelly Robson - In a Cabin, In a Wood (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu, mis jääb eelkõige meelde teemakäsitluse poolest - hooldekodus oleva ema suremine. Louise on Hollywoodis mingi niiditõmbaja, nüüdseks hilisemas keskeas naine, kelle ema on siis seal hääbumas. Louise mõtleb siis, millised on tema ja ema suhted, millist elu tema elas, kuivõrd see oli õnnelik - ema arvates oli, Louise’i arvates kaugel sellest. Ja siis see füüsiline hääbumine, ema elu viimased tunnid Louise’i ja temaga kaasatulnud kaaslase silme all. Elu saaks veidi pikendada, vähendades vaevusi - aga millised tagajärjed oleks sellest surijale, mida tunneb õieti inimene, kes ei suuda enam rääkida, kes enam pole … siin.

Et tegu on ikkagi teemaantoloogiaga, siis on siin ka see nõiandus sees, aga minu jaoks see ei kerkinud kuidagi esile. Mingil moel on see seotud kaasaegseks naiseks olemise ja võrdõiguslikkusega. Aga jah, hoopis enam on esil see lähedase lahkumise teema ning tollane ajastu, seitsmekümnendate alguse Hollywood.

Arvi Nikkarev - Ohver. Ulmeantoloogia (2023)

 

Kogumiku kaheksast loost on kolm päris head (Vuokko-Syrjänen, Tolonen, Weber), neli on igati loetavad (Djatšenkod, Tenn, Thomas) ja üks on vaid kuidagi mööda (Komatsu). Autorite nimekirja nähes polnud just kõrged ootused ja algselt ei plaaninudki kogu antoloogiat läbi lugeda, kuid nüüd takkajärgi pole küll ajast kahju. Lugude keskmine on 5,2, mis on päris hea tulemus.

Ja no tõepoolest, Nikkarev on mitmel puhul tõestanud, et soome ulme on päris huvitav, seda võiks nüüd teisedki kirjastused vähe uurivamalt vaadata. Järgmisel aastal on Skarabeusil plaanis ukrainlanna Maria Galina kogumik - samuti väga tänuväärne.

William Tenn: Karistus avansiks 5/10

Sakyō Komatsu: Bikuni surm 4/10

David Weber: Imeilus sõprus 6/10

Jeffrey Thomas: Valusate mälestuste arhiiv 5/10

Jeffrey Thomas: Ohver 5/10

Marina ja Sergei Djatšenko: Kohtunik 5/10

Tapani Tolonen: Siharzad 6/10

Reetta Vuokko-Syrjänen: Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda 6/10

reaktor

err kultuur

Manfred Kalmsten - … Tuli on igavene (Götterdämmerung, 2023)

 

See tekst on minu jaoks nõrk (etteruttavalt võib öelda, et minu jaoks selle kogumiku kõige lahjem lugu). Kalmsten on kahtlemata paatoslikum kui keskmine eesti ulmeautor ning koos dramaatilise tegevuse ja tegelastega võib see moodustada õige huvitava lugemiskogemuse, aga minu jaoks on see hämarulmelik tekst kaugel niisugusest sobivast segust. Sest siin on vaid … tegelase paatoslik sonimine kuskil mentaalsetes ulmades (jajah, aga lõpp. See siiski ei päästa). Niisugust asja suudan taluda või vastu võtta stseeni või peatükina, osana millestki suuremast, aga mitte terve jutuna.

Saan aru, et jutt peaks kirjeldama ühe erilise tegelase vaimseid piinasid ja meeleheidet ning jumalate käes mängukanniks olemist, aga selle lugemise / kogemise esteetilise naudingu (või noh, pigem küll katarsise) saamiseks mul küll puudub vastav soolikas (või siis, lugemiseaeg oli lihtsalt mööda). Kõik need Suured Sõnad, tabamatu püüdmine ja pagemine, Thanatos ja Eros. Oeh. Muidugi, eks tegu võib olla autori enda jaoks olulise väljendamisega, aga minu jaoks see tööle ei hakanud.

ulmekirjanduse baas

Tobi Ogundiran - The Nine Jars of Nukulu (The Book of Witches, 2023)

 

Antoloogia esimene aafrika mütoloogial põhinev lugu - tüdrukust, kelle isa on rikas valitseja ja kelle ema suri sünnivoodil. Isa ei lase tütart paleest välja, kuna tal on ohtlikud vaenlased, kes otsivad võimalusi mehele ligi pääsemiseks. Kuid nüüd on tüdrukul tekkinud imelikud unenäod, kus mingi mees vaatleb teda. Kui isa sellest kuuleb, laseb ta tüdrukule anda jooki, mis annab unedeta magamise - tüdruk püüab küll salaja joogita magada.

Ja ühes unenäos ajab teda taga vägev panter, kes ajab tüdruku oaasi, kus ümbritsevatest loomadest moonduvad välja inimesed, kes ütlevad, et nad on tema kadunud ema inimesed ja tema isa on tüdrukule endale suurimaks ohuks. Tüdruk põgeneb sellest unest; järgmistel päevadel viirastub talle, et teda jälgivad varesed. Neiu hakkab jooma isa tehtud uneeliksiiri. Kuid ühel ööl tunneb ta unes, kuidas isa temalt käed lõikab ja need enda kehasse paneb …

Et siis päris õudne eneseleidmise ja kättemaksu lugu, kus ühe pere hirmus saladus on ikka jõhkralt koletu. Huvitav autor.

Manfred Kalmsten - Kaarnasüda. Valrafn (Götterdämmerung, 2023)

 

“Kaarnasüda” on eellugu “Kaarnalaulu” raamatule ehk lugu sellest, kuidas Kaaren ja Susi kohtusid. Mille tagajärg siis Haldemari hiljem hirmsasti kurvastab. Nagu autor eessõnas teavitab, pole lugu eraldivõetavana just loetav ja tegu pole sissejuhatusega Aekadioni maailma - kuigi tõepoolest, tekst nö eelneb raamatule ja paneb mõned seal esitatud tõdemused veidi teistsugusesse valgusse.

Ühesõnaga, lugu raamatu ülelugemise tarbeks ja autor paistab lubavat sellest maailmast veelgi kirjutada - nojah, Haldemari erinevaid tegusid annaks veel küll ja küll valgustada. Tõdema peab küll seda, et Kalmsteni proosa on üldiselt tinaraske emotsiooniga ning temalt loetud tekstide uuesti ette võtmine pole küll just tegevus, mida tihti tahaks korrata. Vaimne meelerahu või nii.

Ja siis on veel “Valrafn”, mis on siis eelmisel aastal ilmunud “Täheraua saaga” algvariant, ehk siis paarkümmend lehekülge lühem kui raamatuna ilmunud lühiromaan. Selle avaldamine on omamoodi … luksus; suures plaanis on tegu taastrükiga, või noh, kompaktsema, toorema versiooniga - sellest siis vähem detaile ja kiirem tempo. Võib vast mõelda, kas selle avaldamine oli tingimata vajalik, otseselt see nagu midagi juurde ei anna.

kaarnasüda: ulmekirjanduse baas

valrafn: ulmekirjanduse baas

Kalle Käsper - Doktor Stockmanni variant (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Arvasin aastakümneid, et ma Käsperi ilukirjandust rohkem kätte ei võta. Aga kui nüüd Vikerkaar avaldas ta noorpõlvetöö, siis … uudishimu võitis kindlameelsuse (mäletasin valesti, 2011 olen siiski lugenud miskit huumorikogumikku).

Nagu pealkiri sedastab, on tegu variatsiooniga Henrik Ibseni “Rahva vaenlase” ainetel, algselt kirjutatud keset õitsvat stagnaaega. Küsimus siis sellest, kas ja kuidas tõtt rääkida. Millest muidugi tekib küsimus, et kes oled sina, et tõde kuulutada. Või miks sa arvad, et sinu tõde on see kõige õigem tõde, mida kõik muidugi peavad kuulma.

Stockmann arvab, et tema on nüüd valmis kuulutama tõde, mida ta on pikka aega vaaritanud. Kuigi see on raske, aga noh, välja tuleb öelda ja tema teab, mis kõik ees ootab. Kammernäidendi teine osaleja (taustal on ka Stockmanni naine, kuid ajastule omaselt on ta lihtsalt teenindav objekt) Heasoovija ütleb muidugi, et Stockmann elab illusioonides ja toob end ohvriks masinavärgile, mis võimu ülal hoiab. Nende dialoogi juhibki Heasoovija, kes vaat et põrmustab Stockmanni pateetika.

Nagu Käsper kirjutab saatesõnas, on selle näidendi sõnum tema meelest oluline ka tänapäeval. Ühelt poolt siis dissident ja tema sügavam arusaamine sellest, mis õieti toimub; teiselt poolt siis võimu käpiknukk, kes sellised vabameelsuse püüab ära nüristada või nullida, olles samas justkui … parim sõber.

Ega siin suuremat võrdlust teki Morna mininäidendiga, lihtsalt see fakt, et … need üldse ilmusid nii Loomingus kui Vikerkaares. Väga vast ei kujutle, et seda võiks lavale tuua.

DR STOCKMANN: Mees, mul on sinust kahju. Sa oled samasugune silmapette ohver, nagu kõik teised.

HEASOOVIJA: Luba!

DR STOCKMANN: Sa näed ainult neid ponnistusi, mida teeb igaüks eraldi - ja nii võib tõesti jääda mulje, et sinu soovituste järgi käitudes on võita rohkem kui kaotada. Aga niipea, kui me võrdleme üksikute meeste väikseid kordaminekuid nende tohutute kaotustega, mis tabavad meid vaikimis, käegalöömise ja arguse tõttu, siis on selge, et me saame iga päev ainult lüüa, lüüa ja lüüa. Ja me ei anna endale sellest aru üksnes sellepärast, et iga üksiku mehe roll meie suures kaotuses on nii pisike, et ei torka esmapilgul üldse silma. Mistõttu on lihtsamast lihtsam väita, et selles, mis toimub, pole keegi süüdi, see on objektiivne paratamatus, mille vastu me oleme võimetud- kuigi tegelikult on see paratamatus vaid meie orjameelsuse vili.

(lk 67)

Manfred Kalmsten - Lohe neelas alla päikse… (Götterdämmerung, 2023)

 

Kogumiku seni parim tekst, mis kirjutatud kliimateemalise antoloogia tarbeks, aga ei sobinud sellesse.

Jutt siis justkui tuumatalve aegsest elust, kus inimesed on regresseerunud enamvähem kiviaega; peategelase näitel siis loobutakse põllumajandusest, et elatuda vaid jahtimisest ja sellega kaasnevast rändavast eluviisist. Peategelane on noor mees, kes on peale vanemate surma jäänud üksi ning kes ei soovigi teiste inimestega kokku puutuda (ta pole neid näinudki). Vanemad veel orjasid end põllumaal, aga tema … ei taha ega oska. Ta rändab ümbruskonnas ringi, aga paistab olevat selge, et ühel kohal püsides end ära ei elata. Ja siis see päike, millest olid vanemad talle rääkinud, aga mida tema üldse näinud pole.

Ühel varaotsimisretkel satub ta aga jälgima üht inimrühma, kes paistab kaasa vedavat kolme vangi. Üks neist lüüakse peatuma jäädes maha ning … lõigatakse lihaks. Ja üht aheldatud naist tarvitatakse muul eesmärgil ning selle tegevuse pealtvaatamine tekitab peategelases korraga ootamatu iha see naine enda elukohta viia ja temaga seal kõiksugu asju teha - selleks tuleb aga naine nende käest päästa. See pole aga lihtne.

Tekst on postapo vaimus igati masendav ning Kalmsten lugejale armu ei anna. Nagu eelmistes tekstides, nii on ka siin loo kõige arukam tegelane naine, peategelane on taas selline rusikakangelane (milles küll selle teksti tegelane kõige edukam ole). Igal juhul, Kalmsteni üks paremaid tekste.

ulmekirjanduse baas

Cassandra Khaw - Met Swallow (The Book of Witches, 2023)

 

Hirmus lugu kolmest õest, kes nõidadena ei suuda üksteisele täielikult pühenduda - sest eks igaühel on omad probleemid ja ihad.

Ühel päeval on rebane jõekaldal ja mööda jõge libiseb ta ette neiu laip, mis pakub, et rebane ta keha endale võtaks. Rebane õgibki end keha sisse ja sellega ühendub noore neiu mälestustega ning soovi koju, tagasi õdede juurde minna. Aga kes neiu tappis, sellest keha mälestused vaikivad, koguni blokeerivad ligipääsu sellele osale nõia elust.

Kodus võtab ta vastu õde, kes näib inimrebasele hoolitsev. Ja kui tema teine õde välja ilmub, on see … vast surnuist üles äratatud. Ning ikka ei saa ta kuidagi selgust, milline mees tema inimese keha surnuks kägistas. Aastad mööduvad, rebaseks olek hakkab vaikselt ununema. Kuni viimaks …

Selline maagiline rebane viib muidugi mõtted idamaadele, kuigi tegevus paistab toimuvat 20. sajandi Ameerikas. Aga noh, millised morbiidsed meeleolud, selles on stiili.

Georg Büchner - Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja (2023)

 

Näidend on igati klassikalise silmnäoga, aga samas kujutlen, et Mati Unt võinuks seda küll lavastada (no samas ta muidugi “Woyzeckit” ei puutunud) - sest see on oma olemuselt mänguline ja võimaldab erinevaid mänguviise. Tegu on küll komöödiaga, aga samas annaks välja tuua kasvõi tragöödiana, pea igas tegelases on tegelikult midagi traagilist ja painavat. Kuningas Peeter kui oma koorma all ägav või siis reaalsuse kaotanud mees; Valerio kui veider trikitaja, kes püüab omal moel kuningriiki koos hoida; Leonce ja Lena kui … oma seisuse hüpiknukud ja formaalne mäss selle vastu. Ja neid tegelasi ei pea üldse nii tõlgendama, vali ise, mida soovid.

Ühesõnaga, tegelikult igati nooruslik näidend - kuigi esmapilgul on selline puine komöödia mingis vanamoelises soustis. Üllatav värk. Ja tegelt, eksole, räägitakse veel, et tegu ka poliitilise tekstiga.

“GUVERNANT: Ärge mõelge selle inimese peale!

LENA: Ta oli oma heledate lokkide all nii vana. Kevad palgetel ja talv südames! See on kurb. Väsinud keha leiab kõikjal padja, aga kus peab puhkama vaim, kui on väsinud? Mulle tuleb õudne mõte pähe: ma arvan, et on inimesi, kes on õnnetud ja ravimatud ainult sellepärast, et nad on.” (lk 26)

“Hesseni sõnumitooja” kohta on raske midagi öelda, on selline terav süsteemikriitika ja saksa enda vaimu kiidulaul. Eelarvenumbrite tõlgendus on tore. Nagu ikka, hämmastav, et autor oli tegelikult nii noor.

Manfred Kalmsten - Vari Albatrossosel (Götterdämmerung, 2023)

 

Teine tekst kogumikust ja kujutlusse on tekkinud esialgne korrapära - Kalmsten on päris hea maailmalooja, aga tegelased jäävad vähe ühekülgseks. Ka seda teksti võiks nimetada üldplaanis sirgjooneliseks seikluslooks (no tõepoolest, jutt liigub sirgelt oma finaali poole, alles viimastel lõikudel tuleb hoopis laiem mänguväli), samas aga tegelased peavad ehk rohkem taluma klobimist kui puhtalt sirgjoonelise puhul vaja.

Kui eelmises tekstis oli naispeategelane, siis seekord meespeategelane, kellele sekundeerib märkimisväärne naistegelane. Eks nende vahel on palju erinevat pinget, mis küll ei jõua kuidagi fantaasiakepini (no tänu jumalale, see oleks mõndagi lahjendanud), ja eks märkimisväärne on seegi, et naine on vast peakõrguselt  mehest üle - kes siis antud juhul on pea tavapärane rusikakangelane.

Eessõnas on autor rääkinud aurupungi mõjudest; vast märkimisväärne on sellele maailmale omane tappev või meelemõistust hävitav igapäevane udu. Millegipärast assotsieerub midagi sarnast varasemast loomest: “Raske vihm”, “Põgeneda rottidelinnast” - kuigi jah, lugedes blogipostitusi tunduvad need olevat oma maailmaloomelt midagi muud; aga vast see tegelastele pealesurutud ebameeldiv maailm, kuigi siin on see udu vast jah loomulik osa elust, mitte kuigi hiljutine maailmat tabanud kataklüsm. Nojah.

ulmekirjanduse baas

Alaya Dawn Johnson - The Witch Is Not the Monster (The Book of Witches, 2023)

 

Väega lugu, aga no selline, kus ei saa ka peale teist lugemist pooltele asjadele pihta. Aga tõesti, painajalik värk.

Lugu toimub kuskil tulevikus, peale veeuputust, mis uputas paljugi ja seetõttu muutis ka elukorda. Järelejäänud inimesed elavad kas ujuvates linnades või siis looduse armust rannikul - kas Vesi või Maa võib rajult reageerida. Aga eelkõige Vesi oma saladuste ja olenditega (võibolla on neis midagi lovecraftlikku, igatahes vähemalt korra justkui viidatakse), ning neid olendeid suudavad peatada vaid Õeskonna likkmned (kas nüüd just traditsioonilises mõistes nõiad). Õeskond on keelatud ujuvates linnades, aga sellistes rannikuasulates kasutatakse neid varjatult, nii kutsutakse üks neist neist appi, et kaevandusest mingi … olend hävitada või tõrjuda või nullida. Ainult et sel olendil on väga tugev side asunduse liidritega, ema ja pojaga - ning nõid pole just kindel, keda ta kelle käesti õieti päästma peab. Sest ka see olend oleks justkui nõid ning selleks saamiseks tuleb hävitada oma õpetaja.

Nagu öeldud, emotsionaalselt igati haarav tekst, aga paljugi jääb hämaraks - mis olendid sealt  veest õigupoolest tulevad, mis värk selle asunduse juhiga õieti on, ja mis kõik veel. Aga noh, pigem ulme kui fantaasia.

Manfred Kalmsten - Igaviku väravale (Götterdämmerung, 2023)

 

Tekstis on justkui kaks poolt - ühelt poolt võrdlemisi sirgjooneline seikluslugu, teiselt poolt üpriski huvitav maailmaloome. Et noh, maailma poolest võiks see romaani täita, samas see sirgjooneline seiklus jääks suuremas tekstis vähe kergepoolseks.

Tekst peaks olema samas maailmas kogumikus “Raske vihm” ilmunud “Loheisandaga” (nagu autor teavitab eessõnas), aga eelmise teksti põgusal lehitsemisel ei löönud ühendust ette. Aga need veidrad ja ohtlikud olendid, toormaagia küsimus; need on löövad (ja noh, Kalmstenile paistab meeldivat lumine maailm). Ja samas, ega tegelastele erilist liha peale kasva, selgemalt eristub küll viis tegelast, aga isegi peategelase puhul ei saa kõnelda suuremast eripärast (nojah, ta on naine).

ulmekirjanduse baas

Katrin Tegova - Tegova naine (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Lugu nullindate alguse Tartu tudengi- ja ööelust, mida oli huvitav meelde tuletada: Zavood, Maailm, Illegaard, Werner, Ülikooli raamatukogu. Mõni neist kultuuriasutustest on tänini alles, aga vast päris palju muutunud.

Kuid lugu ise on üliõpilasneiust, kes satub kokku surnud joodikute hingede päästjaga. Jällegi, retro-Tartu. Eks peategelane satub muidugi kentsakatesse olukordadesse, ja päädib see tumedalt.

Et siis selline tudengikirjandus.

Kōbō Abe - Kastimees (2023)

 

Kui teose esimesed kaks kolmandikku oli päris huvitav lugemine, siis viimane kolmandik väsitas lõpuks ära. Tekst, mis algselt paistis justkui mingi paralleel J. G. Ballardi “Crashi” modernsele maailmakogemusele, muutus lõpuks … ma ei tea, ühe veidrike seltskonna psühholoogiliseks painajaks. Iseenesest muidugi oodatav, aga nagu oodanuks … suuremat üldistusjõudu.

Eks siin ole ka väheke jaapanlikke perverssusi, ent kasvõi Murakami lugemine on nende suhtes karastanud.

Kuidagi väsitav lugemine.

“Suunataju kadumine on kastimeeste krooniline häda. Niisuguses olukorras hakkab maa telgjoon kõikuma ja inimene kannatab merehaigusega sarnaneva ägeda iivelduse all. Kummalisel kombel ei ole see absoluutselt seotud ühiskonna heidiku staatuse teadvustamisega. Ma pole kordagi tundnud kasti pärast südametunnistuspiinu. Mulle tundub, et minu jaoks pole kast mitte tupiktänav, kuhu ma olen viimaks jõudnud, vaid hoopistükkis justkui väljapääs kuhugi. Ma ei tea küll, kuhu, kuid see on väljapääs mingisse teistsugusesse maailma. Jah, see teine maailm ei erine siiski kuigivõrd tupiktänavast, kui ma iiveldust maha surudes uurin läbi kasti pisikese piiluava välismaailma märke. Aga aitab küll suurte sõnade tegemisest! Siinkohal tahan selgelt välja öelda vaid seda, et mul pole mitte mingit soovi surra.” (lk 20-21)

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Darcie Little Badger - The Liar (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu inimestest, kes on saanud mingi erilise võime … aga sellega kaasneb ka midagi muud. Ühe käega võid ravida, teine käsi on tappev. Sul on igavene elu, aga tunned kümnekordset valu. Jne. Igal juhul, need viis inimest on omavahel ühendatud anonüümses vestlusgrupis, kus kõik püüavad varjata oma identiteeti niipalju kui võimalik (nojah, ideaalis).

Et lugu oleks ikka dramaatiline, siis keegi on hakanud nende vestlusgruppi harvendama. Kas see, kes neile need võimed oma needustega andis (ja miks ta üldse seda tegi)? Või siis keegi nende seast? Pinge tõuseb, viimaks on alles vaid kaks …

Ega siin midagi väga sügavat just ei ole, selline puhas põnevik müstiliste elementidega tänapäeva Ameerika tingimustes; lobedalt loetav, aga noh … vähe kerge.

Leelo Tungal: Pool koera

Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad. 

Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti. 
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat. 

Ja miinused. 
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada. 
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis. 

Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda. 

Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Tade Thompson - The Luck Thief (The Book of Witches, 2023)

 

Tänapäeva Londonisse paigutuv lugu mehest, kes kogemata nägi seda, mida poleks tohtinud näha (või noh, jätnuks siis sekkumata). Mistõttu paar aastat kodutuna elanud mees sai korraga jalad alla ning üpris haljale oksale.

Kuid sellel on oma hind - kuivõrd ta ei saanud “seda” tagastada, pannakse talle needus - ta muutub mõneks ajaks igaks inimeseks, kelle vastu ta empaatiat tunneb - ja vaat see teeb elu keeruliseks (õnneks on tal küll võimalik kodust töötada).

Lugu rullub lahti läbi kahe naise silmade - esimesele tundub, et see mees jälitab ta lapsi, mistõttu pöördub naine politseisse ning mees võetakse vahi alla. Teine naine on aga eelnevalt armunud mehesse … mille tagajärjel on tal mitmeid ebameeldivaid üllatusi. Nii et jah, lool on mitmeid pööranguid, mis sunnib mehe teguviise üha uuesti ümber hindama. Eks see Londoni maagiline pool meenutab veidi Gaimani “Eikusagi” maailma.

David Weber - Imeilus sõprus (Ohver, 2023)

Kogumiku pikim tekst, jutustuse mõõtu lugu jäi lugemisel viimaseks, sest noh, ausalt öeldes oli sellele kõige vähem lootusi: samamoodi kui Jeffrey Thomase puhul. Aga tekst osutub emotsionaalselt üllatavalt heaks, või noh, koguni südamlikuks.

Lugu siis võõrplaneedist, millele inimesed rajavad oma asundusi. Ainult nad ei tea, et nende tegemisi jälgivad mõistusega olendid - kes varjavadki end inimeste eest, soovimata nendega mingi kokkupuudet, lootuses, et nad mõlemad segamatult mahuksid sellele planeedile.

Igapäevaselt jälgivad inimasunduste juures luurajad, kes on avastanud, et muuseas kasvatavad inimesed üht taime, mil on neile olenditele pea narkootiline mõju. Vaikselt näppavad nad kasvuhoonetest sellerit; kolonistidele on need täiesti arusaamatud juhtumid - miks peaks keegi näppama natuke sellerit? Mõistatuse lahendab ühe kolonisti noor tütar, kes suudab salvestada ühe varguse - mis on ühtlasi esimene tõend, et peale inimeste eksisteerib universumis veel üks mõistusega liik. Ainult et … tütar ei tea, kas seda uudist saab teistele üldse teatavaks teha. Ta otsib nüüd võimalust selle liigiga tutvumiseks. Olenditel on juhtunu pärast päris suur segadus.

Eks need võõrplaneedid on õige retrolikud oma eluslooduse ja inimestele elamist võimaldava atmosfääriga, aga noh, las siis olla. Teoses on vaatepunktid nii inimestelt kui olenditelt, ja noh, lõpplahendus on tõesti südantsoojendav. Pole just realistlik (vähemalt tänases vaatepunktis), aga jah, kohtumine Teisega pole miski puhas õudus.

ulmekirjanduse baas

 

Kathleen Jennings - Catechism for Those Who Would Find Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Dokumendi vormis jutustus maagia (“sorcery”) ja nõiduse (“witch”) vastuolust. Maailma esimene maag tõmbab merest välja esimese nõia (naissoost!), justkui enda meelelahutuseks või uurimisobjektiks, ja annab talle võimaluse - mille nõid kasutab omasoodu maagia vastu ja selle hävitamiseks.

Esimene nõid on nüüd kõndinud haavatud maailmas ja esitab naistele ebamugavaid küsimusi, millele need ei oska vastata. Kuni viimaks hakkavad mõtlema, tunnetama ja seeläbi nõiaks muutuma. Mille tõttu omakorda maailm muutub, ja maagia peab kohanema selle uue reaalsusega. Aga kas see on kõik?

Eks tekst on tegelikult nii ja naa, ja viis punkti on ehk liialt palju, aga midagi selle loo salapärast on ligitõmbav - võibolla see dialoog dokumendi, selle lugeja ning eelmiste lugejate märkmete vahel. Sest dokumendi lugeja teab kahtlemata rohkem, kui otse välja ütleb …

Tapani Tolonen - Siharzad (Ohver, 2023)

 

Päris krutskiga lugu, mille krutski toimimisest õieti ei saagi aru, aga seda müstilisem värk, eksole.

Kaliifi kaks poega … ei saa teineteisega just normaalselt läbi. Kui noorem vend on tark ja armastatud, siis vanem vend on õige psühho ja püüab kindlustada, et isa järel võimule saada. Ainult et … isagi eelistab mantlipärijana nooremat poega (kes küll ise ei taha valitsejaks saada). Pole probleemi, peale isa surma võtab vanem vend ohjad enda kätte ning mõne aja pärast õnnestub ka mõrvata noorem vend. Ainult et … nooremal vennal paistab olevat mingi saladus (“Siharzad”!), mille olemasolust või nimestki ei paista kellelgi aimu olevat.

Aga kes otsib, see leiab, nii ka võimule tõusnud poeg saab teada, mis see saladus on - omamoodi antiikne robot, mis võib vastata mineviku kohta … aga ta teeb seda põhjalikult, alates maailma algusest: mistõttu vastuseni jõudmine võib aega võtta õige mitu päeva. Viimaks kuuleb vanem vend asju, millest senini teadlik polnud.

Ja siis tuleb kiiks.

Eks veidi ootamatu ole teema poolest see 8. sajandi Bagdadi õukonna võimuvõitlus, aga tõepoolest, miks mitte. Justkui fantaasiakirjandus, samas see “robot” ja teksti loogika uueksloomine kisub pigem teadusliku fantastika kanti. Soome autoritelt vaat et kogumiku parimad lood.

ulmekirjanduse baas