Kristi Kangilaski „Sõda on nagu …“ (Koolibri, 2024)

Mudilastele (5+) mõeldud pildiraamat, mis lühikeste tekstilõikudega üritab veidike lahti seletada sõda lastele mõistetavamate näidete kaudu. Või õigemini, nagu kirjastuse kodulehel öeldud – seletada, millest sõjad alguse saavad.

Sõda on siis muu hulgas nagu midagi sellist, kui jõuga võetakse ära paremas asukohas olev onn, mille teine ehitas või on erinevate hoovide lapsed ühel hetkel otsustanud koos mängimise asemel tülli pöörata ja valvavad, et teised teiste hoovi ei tuleks või kui otsustatakse kedagi mingite füüsiliste tunnuste järgi süsteemselt vaenama hakata jms. Raamat lõppeb mõnevõrra lootusrikka retoorilise küsimusega, mis ühtlasi ka kenasti kasvatuslikku suunda tüürib:

„Vahest siis, kui me ei alusta isegi pisikest kahe inimese võitlust, jäävad ka suured sõjad olemata?“

Inimesele, kel seal 5 taga neid plusse juba selgesti liiga palju, on see muidugi selgesti täielik (üle)mõtlemise katalüsaator. Võib julgelt vastavasisulise arutelu alguspunktiks võtta. Et no võib ju öelda küll, et sõda on nagu … aga no samas siis ju ikka nagu üldse ei ole ka nagu… või äkki ikka on? Sõnal sõda on ka mitu tähendust. Võib öelda, kui tahad kedagi oma nõusse saada, et mis sa sõdid vastu. Või siis saab kujundlikult kellelegi mingis asjas sõja kuulutada, mis tähendab siis valmidust igal sammul koostöö või leplikkuse asemel hoopis vastakust ja vaenu üles näidata vms ja siis on veel see päris sõda.

Sealt saab siis edasi mõelda, et nende kahe tähenduse üldnimetus võikski olla justnimelt see vastakus ja vaen, empaatia ja koostöö väljalülitamine. Noh, näiteks. Ja et kui tegu on sõja mastaabis relvastatud konfliktiga, siis kaasneb sellega … ilmselgelt terve rida asju, mis 5+ vanusele suunatud raamatusse kahtlemata ei sobi.

Küllap mudilasele, kellele sõja küsimus mingil põhjusel hinge peal, on see hea lugemine – esiteks leiab raamatu näol seltsilise, mis samast asjast mõtleb ja teiseks saab näidete varal sinna mahakeeratud empaatia ja põhimõttelise vaenamise seisundi poole mõelda, ja illustratsioonid ka moodustavad sinna juurde ühtse terviku. Laste puhul on ehk nende näidete juures oluline ka see, et kas asi jääb mängu piiridesse või mitte – kahe hoovi vaheline territooriumide kaitsmine võiks ju mängu piirides täiesti lõbus olla, aga kui reaalsuse ja mängu piir kaob, siis ohtlik. Ühesõnaga, täiskasvanu, nagu näha, peab enese jaoks loetut seedides ikka kõvasti rohkem vaeva nägema.

Mind ennast, kes ma kaugeltki sihtgrupp ega väikelaste arengupsühholoogia ekspert ei ole, jäi veidi häirima just see manitsev maik lõpus – tekkis tunne, et ehk oleks parem igasuguseid konflikte üldse vältida. Aga see ei saa ju ka päris eluterve soovitus olla? Või saab?

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

Kristi Reisel: Kuidas tappa bürokraati

 

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.

Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 

Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 

Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.

Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 

Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 

Loteriis varem
Mööda netti

Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Theodora Goss - The Mad Scientist's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Omamoodi eellugu Gossi romaanitriloogiale, kus siis tulevased kangelased räägivad oma õnnetuid lugusid ja sellest, kuidas nad oma sõpruskonna moodustasid ja sellistena üheskoos eksisteerivad.

Mingis mõttes on see tõesti visand: kuigi jah, algselt ilmunud ühes temaatilises antoloogias mõnda aega enne esimese romaani ilmumist. Tegevust kui sellist õieti pole, pigem on tagasivaated nende õnnetusse minevikku ning nendevaheliste suhete dünaamika kirjeldamine - kuid see kõik on kontekst hilisema jaoks; iseasi, kui kaugel see triloogia siis õieti oli.

Eks mingil moel ole see ka eraldivõetavana loetav, järellugu kõigile neile kuulsatele romaanidele Frankensteinist Moreauni.

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Kristi Reisel: Tartu on minu linn

 

Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist".
Aga kõvasti parem.

Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha.
Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees.
Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus.
Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!

Õnneks on Reiseli lugu palju parem.
Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on.
Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. 
Arukas.

Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. 
Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. 
Ehkki veidi vähem kõlav.

Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!

Loteriis varem
Mööda netti 

Jaagup Mahkra: Callenori raudne rusikas

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. 

Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses.
Tundub maru lihtne? 
Oh, vennad ja õed, see on nii harv ...
Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased.

Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla.

Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav.
Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on.

Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid.
Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. 
Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa.

Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist.
Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri."
Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub.
"Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. 

Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. 
See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi.
Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. 
Miski pole kindel, kõik on loogiline.

Palju arengut. 
Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. 

Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. 
Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles.
Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. 
Võibolla tegi Mahkra samamoodi. 
Mõtles vabalt.

Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.

P.S. Oligi kogumiku parim.

Loteriis varem
Mööda netti

Mia Lisette Tamme: Must Isand kõrvalkorterist

 Miinused:

* kohutavalt nüri põhiplott

* otsekõne nagu kehvast noortekast 

* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid

Plussid

* jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid

* peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud

* kardetud armulugu ei tulnud

* peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas

* pealkiri on hea

Neutraalsused

* tegelased

* kui palju/vähe me toimuvast teada saime

Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 

Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted selle kõige põhjuseks?! 

Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"

Nii et rahuldab ära.

Napilt. 

Loteriis varem
Mööda netti

Eduard Vilde - Dunkelmannide suguvõsa. Lisapaluke eesti suguvõsade uurimiseks, üles tähendatud ustavaimate kirjalike ja suusõnaliste tunnistuste järgi (Jutustused II, 1953)

 

Vilde on teravalt ette võtnud teema, mis vahel tänapäevalgi ajaloohuvilistes kirgi kütab - et mis on see, mis on eesti rahva ajalugu, kas selle juures tuleks siis põhjalikumalt käsitleda kõiksugu kadakasakslaste ja pajuvenelaste tegemisi. See teema on talle hambusse jäänud seoses tollal ilmunud Eesti Kirjameeste Seltsi uuringuga Masingite suguvõsast.

Seltsi loodud küsitluse eeskujul on Vilde loonud fiktiivse Dunkelmannide suguvõsa, kes pea aegade hämarusest on Eestimaal sahkerdanud ja tänu kirikuraamatute täitmisele ligipääsuga end kirjutanud igati viksiks suguvõsaks (nö võitjate ajalugu?).

Eks Vilde paistab olevat üsna vastane topeltmoraaliga kirikule, seega rooska saavad muuhulgas kõiksugu ebainimlikud vaimulikud.

“9. Kas on perekonna esivanem jäänud oma rahvale ustavaks?

On küll. Et hoida rahva tervist ja moraali, lahjendas ta kõrtsmikuna viina ja õlut rohke veega, ja kes jäi tema juures kriiti, selle arvet kõrgendas ta kallimeelse nõuga – pahandada joojat joomisest aegamööda ära. Samal kristlikul sihil ei maksnud ta talupoegadelt ostetavat vilja kunagi rahaga, vaid ikka puskariga. Kõige selle kallimeelsuse eest õnnistas jumal teda rohke ilmliku varaga, nii et ta vanemas eas ostis endale linnas kaks maja ja avas teises rõõmumaja. Saanud sellest veelgi rikkamaks, asutas ta pojaga õllevabriku ja mitu trahterit.” (lk 384)

Nojah, eks siin ikka võib küsida, et mis on ajalugu. Ja mis on Eesti ajalugu või siis eesti rahva ajalugu, kui palju on neid mõtet eraldada. Vilde paistab esindavat seda vanamoodsat suunda, mis sajand tagasi oli mis on, tänapäevaks on see ehk lapsik jäänuk. Mitte et tuleks jääda kriitikavabaks nagu ka Vilde teravalt osutab.

Ursula K. Le Guin „Lääneranniku annaalid I : Annid“ (Fantaasia, 2025), tlk Triin Loide

Selgesti fantaasia ja selgesti noorteromaan. Praeguste aegadega eriti hästi klappiv on sõnum inimese otsustusvabadusest enda kätes-jalgades-peas-südames peituva jõu üle, selle üle, kuidas ja milleks seda kasutada. Lisaks ei pruugi eneses peituv tugevus alati olla see, mida ise ette kujutad või mida teised ootavad. Aga eks sellel teiste ootuste ja olemasoleva maailmakorra juurest kõrvale jalutamisel on ka oma hind, siin loos on esitatud keskaja kanti tingimuste kohta üsnagi tehtav variant. Kirja pandud on kogu värk vanameistrile omase viimistletusega, ning oletatavasti avatakse annaalide järgmistes osades ka siinset maailma ja andide olemuse küsimust edasi.

Tegevus toimub sellises Šoti mägismaade vaibiga aladel, kus klannide pereliini pidi päranduvad mitmesugused võluvõimed ning klannipea ülesandeks on kõigi talle lojaalsete heaolu eest hoolitsemine. Eri klannide vahel on lisaks liitudele tavapäraseks ka vaenujalad ja röövretked teiste territooriumitele jms. Peategelane on klannipealiku poeg, pärast kaua oodatud suretamisvõime juhuslikku ja hävitavat avaldumist elab pimedana, kuna võime töötab läbi pilgu. Peategelase ema on sealjuures pärit hoopis madalmaadest, kus inimestel võluvõimed puuduvad, ent ometi annab temagi midagi oma pojale edasi. „And“ nagu neid võluvõimeid siin maailmas on kombeks nimetada, võib ehk olla ka hoopis laiem mõiste.

Loomanimede eestindused olid mõnusalt suupärased – hobused Hallvillem ja Kimmelike (tahtsin küll pidevalt Kimlike lugeda, aga ju sel nimel pidigi siis mingi nõks juures olema), Hõbelehm, koer Süssu.

Vanainimesena noortekirjandust lugedes tundub vist olevat tavapärane oht, et isegi minusugune hetkes elav lugeja, kes enamasti isegi krimkat lugedes ei üritagi eriti ette analüüsida, et kes see paha on, hakkab juba alguses asju aimama. Eks muidugi mahu poolest on see ka fantaasiaromaani kohta selline põgus ja siis tulevadki põhielemendid, rohkem esile, ei saa olmeseikadesse ja kõrvalliinidesse ära eksida.

Siiski, lugude jutustamist ja välja mõtlemist puudutav osa tundub justkui killuke midagi vahetumat, justkui loo süda. Nonde väljamõeldud maailma sees olevate pärimuslike tegelaste juba äraräägitust välja jäävate seikluste välja mõtlemise hetk mõjub sellise avatud aknakesena selgelt struktureeritud loos.

„Kas su ema õpetab sulle, kuidas andi kasutada?“ küsisin kunagi Gry käest, kui olin parajasti ennast täis tõigast, et isa õpetas mind minu andi kasutama.

Gry raputas pead. „Ema ütleb, et andi ei kasutata. And kasutab sind.“

„Seda tuleb õppida kasutama,“ andsin talle pühalikult ja rangelt teada.

„Mina ei õpi,“ vastas Gry.

Ta oli tahtejõuline, ükskõikne – mõnikord liigagi oma ema moodi. Ta ei vaielnud minuga, ei kaitsnud oma seiskohti, ei muutnud neid. Ta tahtis vaikust. Kuid kui mu ema lugusid vestis, siis kuulas Gry teda vaikides ning kuulis iga sõna, kuulis, talletas, väärtustas, mõtles nendele.

„Sa oled kuulaja,“ ütles Melle talle. „Mitte ainult kutsuja, vaid ka kuulaja. Sa kuulad hiiri, kas pole?“

Gry noogutas.

„Mida nad räägivad?“

„Hiirte asju,“ vastas Gry. Ta oli väga uje isegi Melle läheduses, keda ta väga armastas.

„Kuna sa oled kutsuja, siis ilmselt võiksid sa kutsuda hiired, kes mu aidas elavad, ja soovitada neile talli kolimist?“

Gry mõtles sellele.

„Nad peaksid oma lapsed samuti ära kolima,“ vastas ta.

„Ahaa,“ lausus mu ema. „Selle peale ma ei tulnudki. Ei tule kõne allagi. Lisaks elab tallis kass.“

„Sa võiksid kassi aita kolida,“ ütles Gry. Tema mõistus liikus ettearvamatuid radu mööda; ta nägi maailma nii, nagu rotid seda nägid, nii nagu kass nägi, nii nagu mu ema nägi ja seda kõike korraga. Tema maailm oli hoomamatult keerukas. Ta ei astunud oma seisukohtade kaitseks välja, sest tal olid üksteisele vasturääkivad seisukohad pea kõige osas.

Ent ometigi oli ta kõigutamatu. (lk 34-35)

Martin Algus - Sõna kaal (Looming 2, 2026)

 

Lobe lugu ühe tuntud (ikka fiktiivse) kirjandusautori allakäigust, kui see keeldub ühe rikkuri noore naise luulekogu lugemast (ja seejärel head sõna lausumast). Talle lubatakse küll kõiksugu hüvesid, aga tema on aus, tema sõnal on väärtus!

Kuid autor tunneb, et miljonär jätkab survestamist, muuhulgas võttes elu autori hoovis askeldavalt vanalt oravalt - kuid tema on aus! Temal on aated, tema on kultuurielu keskmes, temal on käsil loomeelu kõrgpunkt. Kuid siis murdus autori armuke …

Lisaks kergele seikluslikkusele ja psühholoogilistele pingetele on ehk oluline kunstniku aususe teema, müümine ja turundus 21. sajandi kultuuritööstuse tingimustes: ei piisa vaid tööst ja andest, kui tahad hästi elada. Prototüüpe vast ei tasu otsida.

Lilli Luuk - Katkuemad (Looming 2, 2026)

 

Emotsionaalne lugu emadusest - see juhtum, kui laps satub meelemürkide võrku. Kuidas seda tähele ei pannud, mis küll ometi juhtus, kuidas sellise järeltulijaga edasi elada. Ja armastus, kas see jääb.

Esitatud on see tekst ema vaatepunktist - ja eks siin esitatud sünnituskogemus on selline, millele ma ei oska mehena “hinnangut” anda; kui keeruline see õieti oli vms. Ja noh, narkootikumid ja politsei ja taastusravi ning kuidas seejärel õieti maailma kogeda. Senise lugemiskogemuse põhjal on Luuki tekstides üsna raskemeelne maailm ning eks seegi tekst ei paku positiivsemaid hetki - nojah, samas on muidugi see emaarmastus, mis ei anna alla.

Feissbuuki voos olen näinud mõnd ülikiitvat muljet (“lastele koolis kohustuslikuks kirjanduseks!”), eks see emotsionaalne tekst ole. Igal juhul, loetav ka ajakirja kodulehelt.

Timo Talvik: Legendaarne Professor Jänespüks

 

Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!

Aga üsna kiiresti hakkas tore. 

Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele. 

Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi. 

Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.

Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. 
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll nad saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.

Mööda netti

Loteriis varem

Eduard Vilde - Uued orjad. Mõned leheküljed Pargita paruni päevikust (Jutustused II, 1953)

 

Kaasaegne mõisahärra mõtles siis vabaneda eesti töölistest ja nendega raskustest ning asendada see saksa korraga - tuues sisse volgasakslastest perekonnad. Ikkagi saksa hing ja saksa süda! Töö lendaks, rikkus kasvaks!

Kuid … need ei tahagi paruni ees lömitada. Veel hullem, neile ei sobi senine palk. Rääkimata varavalgest mõisa heaks töötamine. Nirud elamistingimused. Ja see toit! Rukkileib? Kus on vein? Paruni päevikumärkmed lähevad üha meeleheitlikumaks …

Eks Vilde siin lisab kõvasti värvi ja villa, aga jah, iseenesest siis võrdleb töö- ja teoinimest - mitte et ma naiivselt arvaksin, et selline tööinimese elu võinuks olla võimalik tol ajal - või millal üldse on see olnud võimalik.

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.

Karri Tiigisoon: Zombi business ehk headus võidab

Minu jaoks hästi mõttetu lugu

Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud.
Nii 30 aastat tagasi või nii.
Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats.
Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid. 

Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane, ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna. Mitte üheski suunas ei ilmne kuigi tugevaid tundeid.

Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest.
Sisaldub ikka. 

Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel?

Need mõttekohad on jutus olemas.
Ja on ka mingi lahedus.
Loo lõpp.
Lõpp oli selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav.

Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik.

Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla.

Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete. 

Loteriis varem 

Ingvar Sedvam

Tõnu Tannberg - Johannes Semper, „Raske vaikus”. Johannes Semper punavõimu põlualusena 1950. aastal (Looming 1, 2026)

 

Selle numbri vast huvitavaim tekst on ootamatul kombel hoopis eesti kirjandusloost, mis käsitleb stalinliku ajajärgu tõuse ja languseid Semperi näitel. Ja noh, on väärakaid, kes nutavad nõukogude aega taga.

Niisiis, kuidas Semper sattus partei põlu alla - partei, mida hakkas teenima 1940. aastal ja mille tuules oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, misjärel tagasi Nõukogude Eestisse kunstielu korraldama jne jne. Kuni sattus partei võimumängude vahele, mil Käbin tahtis tõusta Karotamme asemele.

Suur häda: Semper puksitakse Kunstide Valitsuse juhist Kirjanike Liitu juhtima, seejärel aga ei valita enam selle juhatusse - visatakse peagi välja ning kuulutatakse kodanlikuks natsionalistiks. Semper pöördub ikka Tallinna ja Moskva võimumeeste poole, et saaks kasvõi elamiseks toetust (ikkagi harjunud teiste elustandarditega kui oli muidu uutel nõukogude kodanikel võimalik), et saaks kirjutada ja ühtlasi toimetada varasemaid tekste nõukogude autorile sobivamaks. Ja muidugi see kartus, millal tullakse talle järele (luuletus “Raske vaikus”) - 1950. aasta suvel ei julge Semper enam kodus magada (erinevalt siis naisest), inimesed näitavad tänaval näpuga (ta on ometigi tuntud inimene).

Nagu Tannberg lõpuks sedastab, läks Semperil siiski hästi - ei pandud teda vangi ega midagi (võrdluseks siis Nigol Andresen ja Hans Kruus). Inimene, kes tahtis hästi elada ning pühenduda kirjutamisele (eks see juhtimistöö oligi tüütu), sai seda lõpuks teha mõlemal riigikorral. Sellisele sabaraklusele tasakaaluks on nüüdseks Semperi loome tolmu kogumine - ei tule mulle ette, et oleksin elu jooksul mõnd ta raamatut lugenud. Ja peale Tannbergi artiklit on huvi veelgi olematum (kui see vaid võimalik saaks olla).

Aga jah, see ajastu ja selle juhtide ja süsteemi toimimise kirjeldus, ikka eriliselt vastik ajajärk.

Mehis Heinsaar - „Laul sai valmis,” ütles Erni. Ikka Ennost mõteldes (ja teda kuulates) (Looming 1, 2026)

 

Heinsaar jagab oma vaimustust Enno loome asjus - ja leiab, et ehk on Enno oma tagasihoidliku luulega (mida küll Enno ise nimetas lauludeks ja mis jäid tema eluajal Tuglasele ja Suitsule hambusse: “miks ei loo Enno midagi uut?”) tabanud hoopis algheli. Mille siis on leidnud nii 20. kui ka 21. sajandi klassikalise muusika kui ka folkarid ja popparid ja kes kõik veel - omamoodi godzilla on nende hulgas Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”.

“Kas võib siis ütelda, et see vapustavalt intensiivne lihtsus ja selgus, mis Liivi luules olemas on, tuleb Enno luule puhul justkui kauge ringina, alles lauldavaks tehtuna esile? Et just viisistatud laulu kaudu (taas)ärkab ja ehitub üles Enno “kadunud, kuldne kodu”? Siinkirjutaja arvates võib küll.

Igatahes midagi õrnalt mängulist ja imeliselt olevikulist heliseb Enno sõnadele tehtud lauludes. Võib-olla peitub üks põhjustest selles, et sõnaline konkreetsus, nüansseeritus ja mõtteline täpsus, mis luules sageli nauditav, kaotab muusikas tähtsuse ja võib hea viisi sünnile isegi takistuseks olla. Samas kui hämar ja mõistukõneline, kuid lüüriliselt ja hingeliselt laetud mõtteluule võib inimhinge tuua selguse, puhastumise, katarsise. Enno luules nii tihti esinev hämar mõistu ütlemine tuleb laulude kaudu kuulajale väga lähedale, nii lähedale, et korraga on väga “kodune” olla.” (lk 73)