Aliis Aalmann - Sügisand (Looming 4, 2025)

 

Kui autori eelmised kaks proosateksti olid nooremate inimeste vaatepunktist, siis seekordne üksiku vanema naise lugu, kes eluõhtul käib iga päev linnas õunu müümas. Istub seal saatusekaaslasega leti taga, müüvad päevas mõne euro eest oma koduaia saaki, enamuse kaasavõetust tuleb õhtul ikka bussiga tagasi koju viia. Ja kodu, mis sealgi teha. Naised räägivad iga päev pea sama juttu, joovad teevad kui selleks õige aeg, vaatavad linna korduvat elurütmi. Ainult päevad lähevad sügisel üha lühemaks.

Et siis selline tõsine ja tasane lugu elu sügisest ja üksindusest. Eks sellised õunamüüjaid on ikka (veel) osa linnade foonist, hallid kogud, kellest kõnnid neid märkamata mööda. Nähtamatud linnaelu teenindajad. Autor on siin vahel õige poeetiline ja kujundlik.

“Ootan, et võiksin õuna kombel oksa küljest kukkuda ja pehmelt maanduda. Külm juba võtab võimust. Tunnen sügist kontidesse imbumas ja tajun lahtiütlemist.

Akna tagant kostab vihin. Loodan, et see on vikat.” (lk 437)

Veiko Belials - Koonemani Õnn (Lumetüdruk, 2025)

 

Lõpuks värske õhusõõm ehk siis fantaasialugu (või täpsemini tumefantaasia?) kogenud autori sulest. Lugu siis noorest neiust, kes on kasvanud üles linna (või siis kuningriigi) timuka juures. Ka temal on võimeid millekski enamaks saamisest - nii nagu timukas teeb töid kuninga ja selle värdjatsirkuse eestvedaja heaks. Neiu kaks head tuttavat on kuninga vanad sõjakaaslased, need teevad õige kahtlasi vihjeid neiu päritolu asjus. Ja siis näeb neid noormeest, kes talle nii hingepõhjani otsa vaatab.

Ainult et noormees on pandud hoiatuseks arve maksmata jätmise eest kõrtsi ette rippuma - kust neiu tahab teda päästa.

Lisaks selgub üha hirmsamaid killukesi selle linna kuninga valitsemisest ning peagi peab neid tegema hirmsa valiku.

Et jah, samm-sammult läheb seal maailm üha tumedamaks. Kuid milline rõõm lugeda puhast fantaasiat, peale neid vanakoolimaigulisi ulmelugusid Reiselilt ja Talvikult. Nende kolme loo puhul jääb muidugi silma, et noorte õnne leidmine libiseb … noh, seda õieti ei tulegi peale esimest kireperioodi.

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

 

Tegemist siis esimese poolega seeria finaalist ja Eriksoni senise romaaniloogika järgi oleks selles alles tegelaste tutvustamine ja tegevusliinide arendamine (tavaliselt siis romaani viimases veerandis - ehk siis antud juhul “The Crippled God” teises pooles - läheks kõvaks andmiseks). Mis küll ei tähenda, et käesolev romaan ei lõpeks paraja verevalamisega, mille käigus nii mõnigi armsaks saanud armee saab elavate maailmast pühitud (sest teadagi, surnud võivad naasta hoopis uues rollis). Lugu hakkab kiskuma sedavõrd pompöösseks, et paratamatult tekib küsimus, kuidas Erikson seda kõike lahendama hakkab (ahjaa, hetkel on ilmumas ja käsil selle dekaloogia järgne triloogia; sügisel siis ilmumas teine raamat) - vaadates selle romaani finaali, siis vast jällegi deus ex machina abil (no tõesti, lendav Icarium).

Romaani lihtsamad osad on paratamatult need, mis seostuvad Tavore Parani armee ning selle vanade ja uute liitlastega. Paran juhatab neid Kolanse tühermaale, kus neid ootab midagi, millest vaid Tavore Paranil peaks aimu olema (muidugi ta ei jaga oma mõtteid, vaid kannatab kangelaslikult selle koorma all). Uued liitlased (Letherii, Bolkando) küll hoiatavad sinna minemisest, aga marsivad siis ikka kaasa. Paistabki olevat põhimõte, et nad marsivad hukku, mida keegi ei näe, millest keegi ei saa rääkida, millest keegi ei saa tunnistada (jajah, see “witness”). Maha jääb uus kuningas Tehol, kes plaanib Letherii riiki ja nende naabrust paremaks muuta (kuniks ta võimult maha võetakse), seega eks siin ole humoorikamaid hetki.

Mingil moel arusaadav on ka need Barghasti hõimude tegevusliinid (sellest võrsub hilisem Onos T’oolani ja T’lan Imassi teema, mis läheb ikka palju segasemaks. Barghast pakub selle romaani jälgimaid hetki (Hetani rüvetamine) ja eks üleüldse tekib küsimus, miks need Barghastid õieti eksisteerivad. Kuhu samas Erikson selle tegevusliiniga jõuda võiks, pole aimugi.

Segaseks jääb Shore põgenikud, mis siis lähtub Letherii impeeriumist. Kui “Toll the Hounds” tuletas meelde Kharkanasi kunagise eksisteerimise, siis … viimaks need põgenikud sinna kummituslinna kogemata jõuavadki. Aga mis Tiste Andii värk seal, miks maailma naasnud (Anomander Rake’i hukkumise järel) Mother Dark neile tähelepanu pöörab … oh ei tea.

Ja siis see põgenikest lastekarja odüsseia Kolanse’i kandis - miks küll Forkrul Assail neid oluliseks peab? Kuivõrd see põgenemine on kestnud juba mõnda aega, siis viimaks saab ka vastuse sellele, millega need lapsed end õieti elus hoiavad … Aga miks see liin romaanis üldse on (ja miks siis Forkrul Assail sedavõrd mannetu on?) … eks see selgub vast sarja kümnendas osas.

Nagu ikka, kõik need jumalate ja muude ülijõudude tegemised käivad mul kaugelt üle pea. Anomander Rake’i hukkumise järel vabanes Dragnipuri mõõgast Draconus, kes enne uue sõbra leidmist (Ublala Pung ikka satub hulludega kokku) korraks näitas oma võimeid. Olar Ethil (kes korraldas Imassi muutumise T’lan Imassiks?) on vast … Draconusega võrreldav uustulnuk. Maailma asuvad hävitama ka Errastas ja Kilmandaros, neil plaan valla lasta üks seninägemata lohe (otataralist, mis siis kustutab võlujõudu?).

Ja siis need algrassid. Jaghut ja Imass on senise põhjal laiemalt tuntud, nüüd saab põhjalikumalt teada K’Chain Che’Malle tegelikust tegemistest (ja lisaks siis nende edasiarendus Nahruk), mis senise kaheksa romaani põhjal oli üsna negatiivse fooniga, aga nüüd … (ahjaa, nüüd on Nahruk); seni üsna neutraalselt taustal olnud Forkrul Assail on tegelikult hoopis midagi muud kui lihtsalt veidrad ja ohtlikud olendid kaugest minevikust. Ja mis siis järgmises romaanis õieti saab. T’lan Imass on vihale aetud, lõbusad jaghutid on kokku pannud miniarmee, Che’Malle on viimasel sõjaretkel (ja Nahruk, eksole). Kuskil on Forkrul Assail. Saab see kõik vast olema üks hävituslik kohtumine.

Ja siis on Icarium, kes on mõnda aega päris segane, jagades pead seitsme surnuga (kas Mappo Trelliga koos olles üldse juhtus midagi sarnast? Või on see reserveeritud suuremate kataklüsmide teostamise järelmõjuks?). Aga, et ta on siiski sedavõrd tehnikahuviline, ja, ee, vaimsete huvidega, siis on ta selle romaani suures tõmbenumbris oma roll kanda. Eks nende reptiilide lendavate mägedega muutub tekst rohkem justkui teaduslikuks fantastikaks kui fantaasiaks, aga noh, sedavõrd ulatuslike tsivilisatsioonide puhul võikski eeldada, et mõni tehnika võib areneda päris moodsaks.

Päris palju on juttu teistmoodi hävingust - ühelt poolt siis rahvaste kadumine (nt Awl, Elan), teiselt poolt mõistuslike liikide eri põhjustel hääbumine (Che’Malle, aga eks ole ka kõiksugu humanoidsed segaverelisi, kelle esivanemaid enam pole), kolmandaks aga elukeskkonna ja erineva floora ja fauna häving, seda siis eelkõige inimtegevuse tagajärjel.

Kuivõrd tegu on epopöa finaaliga, siis on veidi raske ette kujutada, kuidas seda kõike kokku tõmmata (või kas peakski), kui ikka veel lisandub uusi tegevusliine. Ja põhitegijatest polnud siin midagi Ganoes Paranilt või Karsa Orlongilt.

“‘Thank you, sir. It’s been our experience that most of the time it’s the locals who get sick when foreigners arrive from across the seas. This time it’s proved the other way around.’

Brys nodded. ‘I gather that the Malazan Empire was predicated on expansion, the conquering of distant territories.’

‘Just a bit more rabid than your own Letherii expansion, sir.’

‘Yes. We proceeded on the principle of creep and crawl - that’s how our brother Hull described it, anyway. Spreading like a slow stain, until someone in the beleaguered tribe stood up and took notice of just what was happening, and then there’d be war. A war we justified at that point by claiming we were simply protecting our pioneering citizens, our economic interests, our need for security.’ His smile was sour. ‘The usual lies.’”

(Brys Beddict, Fiddler, Cuttle, lk 314)

 

“‘The world was never simple, Jaghut, and if you believe it was, you’re deluding yourself.’

‘What would you know of the ancient times?’

He shrugged. ‘I only know recent times, but why should the ancient ones be any different? Our memories lie. We call it nostalgia and smile. But every lie has a purpose. And that includes falsifying our sense of the past -’

‘And what purpose that would serve, Herald?’

He wiped clean his knife in the grasses. ‘You shouldn’t need to ask.’

‘But I do ask.’

‘We lie about our past to make peace with the present. If we accepted the truth of our history, we would find no peace - our consciences would not permit it. Nor would our rage.’” (Toc, jaghut, lk 577)

loterii

Johanna Roos: Tsükkel

 

Teemakogu, kus põhilised menstruatsiooni tunnetavad ja menstruatsiooniteemaliste kujunditega mängivad luuletused. 
Teised teemad on ka esindatud, aga nad peaaegu kõik on ikkagi tsükli erinevate meeleolude ja tunnetustega seotud. 
Osad luuletused on üsna selgelt autori-minakogemused. Osad sama selgelt kellegi teise silme läbi vaadates tulnud. Ning suur osa luuletusi on sedavõrd universaalsed, et sobiks ükskõik kellele - või vähemalt ükskõik kellele eagrupis, kus viljakas naine ollakse. 

Olgu, mitte päris - verinoorte tüdrukute (mul algas menstruatsioon üheksaselt) menstruatsioonitaju on puudu. 
Võin öelda, et minu jaoks oli see kohutav. Pidev alandus, kodus ei oletatud ka, et mul regulaarselt käivad, polnud vahendeid. Ma lihtsalt võtsin sidemeteks riideid väikeseks jäänud riiete kapist ja viskasin pärast minema, ja ikkagi voolas vahel mööda jalgu alla ja ma esinesin mingil kooliüritusel luuletusega, kogu aeg kartes, et veri mu rohelised välismaalt pärit sukkpüksid niimooodi läbi leotab, et seeliku alt tume nire paistma hakkab. .

Aga üldiselt - olemas.
Ma kiidan kogu temaatika väga heaks. 
Menstruatsioon pole mingi häbiasi ja mida avalikumalt seda käsitletakse, seda vähem on menstrueerijatel sisemisi traumasid teemal: "Ma olen nii ilge, ma menstrueerin."
Aga luulekoguna on tegu hea keskmisega. 
Halb ei ole kuskilt.
Väga head, veritsema (mhmh, meelega) panevat ka eriti ei paista. 

ERR
Müürileht
Feministeerium

Timo Talvik - Zen-tri-fuuga (Lumetüdruk, 2025)

 

Nagu Reiseli puhul, nii ka see tekst tekitas pigem rahulolematust. Et siis noormees ärkab peale hirmsat bussiõnnetust ning avastab end tühjast Ida-Euroopa linnast. Inimesed on kadunud, kõik on justkui hetkega pooleli jäetud. Ta leiab ühe paneelika allkorruselt keldripoe ning proovib sealt leida endale riideid (sest õnnetuse tagajärjel on oma rõivad ribadeks), seeasemel leiab lukustatud toa, kus on üks teadvusetu noorem naine. Et poes on puhkenud hooletu tulekasutuse tõttu tulekahju, viib ta naise välja.

Naise ärkades otsustavad nad koos hakata uurima seda tühja maailma: seda enam, et kummalgi neist on tekkinud erilised võimed - mees (Zen) võib tekitada tuld (ehk “Püromant”) ja naine (Marina) oskab ehitada igasuguseid masinaid (“Masinist”). Niisiis ehitab Marina mootorratta ja nad hakkavad sõitma mehe sünnilinna Viljandisse. Kuid nagu peagi selgub, pole nad sugugi ainsad elusolendid ja need võimed on neil antud kindla ülesandega.

Ühesõnaga, vähe jabur teaduslik fantastika. Kui Reiseli puhul oli see armastuse teema lahendatud kiiksuga, siis Talvik läheneb sellele üsna sirgjooneliselt - või noh, siin on Marinaga seotud mõned hämarused ja eks lõpplahendus mõneti päästab lugu. Aga jah, teksti põhiidee on üsna jabur ja sellisena vast noorteulme poole kaldu.

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Kristi Reisel - Ma valin 6 grammi (Lumetüdruk, 2025)

 

Lugu noorest sõdurist Martinist, kes armees karjääritegemise asemel on sattunud kindrali naispere eksperimentide ohvriks. Nimelt katsetavad need keemikust ema juhtimisel seerumi loomisega, mis paneb armuma teise inimesse. Kindrali kolm tütart tegelevad katsealuste ehk pahaaimamatute sõduritega, ning Niina on seekord katsetanud Martiniga - peale mida on kindral saatnud mehe kuhugi pärapõrgu teenistuspostile mädanema. Kuid sealne väliarst korraldab paraja käki.

Ning Niina tellib mehe tagasi, seekord kindrali ihukaitsesse, et edasi testida seerumi mõjusid. Tulemus on … mitterahuldav ning Martin avastab tõe oma “tunnete” asjus: nimelt on tegu ühe veidra tulnukatehnoloogia kohandamiskatsega siinse eliidi tarbeks …

Kui Reiseli kaks eelmist teksti olid vaimukad ja intrigeerivad (“Vein Naanil”, “Gurmee tee”), siis see tekst oleks nagu kirjutatud keskmise ulmenohikust meesautori poolt, austusavaldusena mõnele kõduulme kuldsele esindajale. Tõepoolest, ootused olid liialt kõrged ning selline keskpärane seikluslugu … nojah, alati ei saagi kõigi jaoks vaimukas olla.

Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)

Rob Wilkins: Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega

 

Jess, läbi. 
Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma. 

Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets. 
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on. 

Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.

Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.

Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on? 
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.

Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.

Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.

Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.

Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.

Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi. 

Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi. 

Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.

Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?  

Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!

+ Rob Wilkins on argpüks. 
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus? 
PFFFF!!!!

Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on. 
MINA seda endale ei taha.

Postimees
Sulepuru
Hyperebaaktiivne
Sinijärv

Kärt Hellerma - Jää vait! (Looming 3, 2025)

 

Kerge ulmelise elemendiga lugu üksikvanemast Beritist, kes kasvatab aastast poega. Miks selline vinge naine on üksikvanem, eks sellest saame loo jooksul mitmel moel teada. Siiski, viimaks on ta jõudnud otsusele (sest lapsekasvatus on kulukam kui algul eeldatud), et tuleks välja selgitada poja bioloogiline eostaja.

Ulmeline hetk seostub ühe stoppkaadriga, mida Berit koges (nagu hiljem selgus, kogu inimkonnaga) ühes toidupoes; tuleb välja, et naine ei pannudki maailma seisma, kui ta lapsevanemana tumedamat hetki koges (nagu igal normaalsel vanemal ikka juhtub).

Et siis järjekordne Hellerma jutt.

Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Kuusik on selle teksti inglise keelest (erinevatest raamatutest?) mugandanud, arvatavalt on siis selle käigus lisandunud Tsaari-Venemaa kohta käivat teavet. Ühelt poolt mitmeid asjalikke tähelepanekuid, teiselt poolt muidugi vähe kolonialismimaiguline mõttemaailm asjade seletamiseks.

Kahjuks oli minu kätte sattunud eksemplaris kaks esimest poognat puudu, kus ehk olnuks lisateavet raamatu koostamise kohta. Aga noh, paratamatult on teksti võluks selle esitamine, vahel saab pihta nerwikawa, vahel ergukawa.

K. Mis on weewel (wääwel)?

W. Weewel on inimese-soole juba wanast ajast tuttaw. Kui ta põleb, siis sünnitab ta lämmastawat haisu, mis loomadele surmaks on. (lk 34)

K. Mis tähendab hoiukassa?

W. Hoiukassa on üks riigi asutus, kuhu waene rahwas oma raha wäikeste summadena alalhoidmiseks ära annab. (lk 39)

K. Kas ei wõi kautschuki asemel ka mõnda muud ollust pruukida?

W. Nüüd tehakse juba palju asju, mis enne kautschukist  tehti, guttapertschast (gummist). Guttapertschal on needsamad omadused, mis kautschukilgi. (lk 41)

K. Mis on wamm, käsn?

W. Mere põhjas elutsew loom. Sigineb ime ruttu. Kui mere põhi temast päris puhtaks teha, siis on see kahe aasta pärast uuesti wammisid üleni täis.

K. Kust tuuakse wammi?

W. Konstantinopolist, mis Türgimaa pealinn on, ja Arhipelagi saarestiku pealt.” (lk 43)

K. Millest tehakse krihwleid?

W. Ühest pehmemast tahwli-kiwi sordist, mis pikkadeks kildudeks murdub. Need kiwid saetakse iseäraliste riistadega peenikesteks pulkadeks, milledest krihwlid walmistatakse. Wiimasel ajal walmistatakse krihwleid ka weel aluminiumist. (lk 56)

K. Missuguseid kiwa nimetatakse kallisteks kiwideks?

W. Wäga ilusaid, hiilgawaid kiwa. Neid wõib ainult suure waewaga ja harwa leida, sellepärast on nad nii kallid, ja neid wõiwad ainult rikkad inimesed ehteasjadena kanda. (lk 57)

K. Mis tehakse kummikonna kilbist?

W. Mitmetsugu ilusaid asjakesi, nagu sigari- ja tubakatoosisid, kammisid j.m. Iseäranis head materjali niisuguste tööde tarwis annawad India meres elutsewad kilpkonnad. Seal on neid wäga palju; iga emane kilpkonn muneb 90-100 muna, paneb nad liiwa sisse ja jätab wäljahaudumise päikese hooleks.

K. Kas ta oma mune enam kunagi waatama ei lähe?

W. Läheb. Ta käib neid weel kaks ehk kolm korda waatamas, ja sel ajal neid ka harilikult püütakse; minnakse talle häkitse kallale, ja keeratakse selili. Kummikonna kilp jaotatakse neljakandilisteks tükikesteks, wiie kuni kaheksa tolli suurusteks. (lk 71)

K. Mis on woswor?

W. Põlew aine, oma näo poolest mesilaste waha sarnane. Tema hakkab wäga kergesti põlema, sellepärast peab temaga ettewaatlikult ümber käima.

K. Kust saadakse woswori?

W. Peaasjalikult saadakse teda luudest. Woswor on wäga kihwtine ja temaga peab ettewaatlik olema.

K. Kas ainult kihwtist woswori olemas on?

W. Ei, on ka weel üks teine sort woswori olemas, nõnda nimetatud punane woswor, mis mitte kihwtine ei ole; sellega kaetakse tuletikkude peakesi. Iga aastaga läheb seda woswori tuletikkude peale umbes 70.000 puuda. (lk 73)

K. Missugust lindu nimetatakse paradiisi linnuks?

W. Wäga ilusat mitmewärwiliste sulgedega lindu, kes Uus-Gwineas ja selle naabruses olewate saarte peal elutseb.

K. Kuidas neid püütakse?

W. Nende peale lastakse tömp-otsaliste nooltega, ka püütakse neid linnu-liimi abil ehk linnu paeltega.

K. Mis tehakse nendega tapetud pärast?

W. Nende jalad lõigatakse ära, wõetakse sisikond wälja, siis suitsetatakse ehk kuiwatatakse, pärast müüakse. (lk 85)

K. Kuidas tuleb rohutirts ilmale?

W. Emane rohutirts muneb munad, katab neid ilaga, paneb saja kaupa hunikusse ja matab maa sisse. Neist munadest tulewadgi pärast rohutirtsud wälja.

K. Kas neid mõni rahwas ka toiduks pruugib?

W. Hotentotlased ja Afrika elanikud armastawad neid wäga. Nad keedawad neid piima sees ja nende munadest walmistawad nad midagi leemesarnast toitu. (lk 86)

K. Mis on kompas?

W. Kompaseks nimetatakse magneti nõela, mis brongsist karbikese sisse on mahutatud ja ümmarguse papi tükikese peale kinnitatud, millel ilma-kaared peal on. Üks nõela ots näitab alati magneti põhjanabasse ja teine magneti lõunanabasse. (lk 99)

K. Kas wanad rahwad ka kirikukellasid pruukisiwad?

W. Wiimaste kaewanduste juures wana Niinewi linna asemel, leiti palju pisikesi brongsist kellakesi.

K. Kus oli see wana linn?

W. Mesopotamias, Tiigri jõe pahemal kaldal; 606-mal aastal sai see linne Meedalaste ja Paabeli rahwa poolt ära häwitatud. (lk 99)

K. Mis on pea soojuse hallikas?

W. Päike.

K. Missugused looduse hallikad on weel peale päikese?

W. Elektriwägi ja keemialised protsessid. (lk 101)

K. Mikspärast wälk mõnikord inimesi ja elajaid tapab?

W. Sellepärast, et elektri juga, kehast läbi käies, nerwikawa liig kangesti põrutab. Wähem põrutamise juures saab keha ainult wigastatud ja loom wõib elama jääda. (lk 102-103)

K. Kuidas tuleb pikse ajal tõllas ehk muus sõiduriistas istuda?

W. Sirgelt, keskkohal, ilma äärtesse puutumata, kust elektri juga läbi woolata wõib. Selsamal põhjusel on ka kesk tuba pikse ajal wähem kardetaw seista, kui seinte ääres. (lk 104)

K. Mikspärast õerumine elektrit sünnitab?

W. Sellepärast, et õerumise läbi kahesugune elektriwägi lahutatud saab, igaüks iseseiswaks. (lk 106)

K. Kuidas näidata, et lumes ka soojust on?

W. Kui lund soolaga segada, siis on see segu nii kole külm, et paljas lumi selle kõrwal soe tundub olema. (lk 107)

K. Mikspärast inimesed toidu puudusel tihti lolliks lähewad?

W. Sest et pea-ajud toidu puudusel rikutud saawad. (lk 117)

K. Miks meie öösel wähem toitu ihaldame, kui päewal?

W. Sest et meie keha öösel peaaegu liikumata paigal seisab ja hapnikku wähem kopsudesse woolab.

K. Miks meie öösel rohkem soojemat riiet tarwitame, kui päewal?

W. Esiteks, sellepärast et öösel ülepea külmem on, ja teiseks, et meie öösel palju pikaldasemalt hingame, kui päewal töö juures, mille läbi ka sisemine soojus märksa wäheneb. (lk 118)

K. Mis kuulutab wikerkaar hommikul?

W. Wihmast ilma, mida lääne ja lõuna-lääne tuuled meile toowad. Hommikune wikerkaar wõib ju päikese wastu ainult lääne (õhtu) poolt nähtawale tulla. Tähendab: lääne pool on wihma pilw olemas, mis tuule mõjul lähineda wõib.

K. Miks õhtune wikerkaar head ilma ette kuulutab?

W. Õhtune wikerkaar wõib ainult hommiku pool (päikese wastu) nähtawale tulla ja annab tunnistust, et wihma pilwed meist juba mööda on jõudnud - hommiku poole. (lk 128)

K. Mikspärast meil selge ilmaga parem tuju on?

W. Kuiwa ilmaga on õhus rohkem hapnikku, mis meid enam elustab, ja kuiw õhk mõjub ka meie ergukawa peale hästi.

K. Mispärast koerad ja kassid wihmase ilma tulekul uimased on?

W. Siis on õhus wähe hapnikku, kuna ka niiske ilm loomade peale rusuwalt mõjub. Sellepärast ei taha ka lambad wihma eel naljalt karjamaale minna, waid lamawad parema meelega hoowi peal ja määgiwad. Wihma eel hirnuwad ka hobused ja ammuwad lehmad iseäralikult; konnad krooksuwad, kullid wilistawad, haned kaagatawad jne. (lk 130)

 

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?