Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

 

Kõomägi proosaga pole ma senini õieti ühele lainele saanud, nii ka see lühijutukogu tekitas pigem vastakaid tundeid. Ühelt poolt intrigeeriv lähenemine (ainult teatud pikkusega jutud; ühe jututsükliga ta küll hiilib sellest mööda), teiselt poolt … nende lühikeste juttude vaimukus näib mulle pigem odava populaarsuse tagaajamisena. 24 tekstiks (õigemini küll 22, kuivõrd on see 3 jutuga tsükkel) vajalik inspiratsioon näib minu jaoks muidugi meeletu kogus (lisaks siis see õigele pikkusele timmimine), aga samas see juttudes avanev maailm … on kuidagi kõigile meeldida püüdev - ja niivõrd lai skaala on kitsama moraalse skaalaga lugejale mitmel puhul ärritav.

Muidugi võib mõelda, et kõik need eneste ja Teiste kujutamised tuleks võtta läbi kõikehõlmava irooniaprisma (või must huumor vms), ning autor on lektor, moraalselt lugejast (s.t. minust kõrgemal). Mida on muidugi keeruline omaks võtta, sest “mina, see on maailm”. Eksole.

Ja no naistegelaste siseilm. Jällegi, seekord eneseiroonia meesautori kujutluslaadi asjus? Ei tea, igatahes on mitmeid hetki, mis jäävad minu jaoks hea maitse piirile kõikuma ja tekitavad piinlikkust.

Muidugi, normaalne kirjandus võikski olla mitmeti tõlgendatav (“aga ikka minu moodi”), seega oleks justkui võimalik rakendada erinevaid lugemismudeleid … aga seekord jäid need minu peas krigisema.

ekspress

kirjanduslik päevaraamat

sirp

suvehiidlane

Kristjan Sander: Ümberistumine

Ei meeldinud.

Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, täpsemalt Venemaa. Sealne oma ulme on muide kah olemas. Seda loetakse.
Ilus ideena ning põnev ka.
Telepaatia, muide, on üsna tavaline, seda teaduslikuks fantastikaks ei peeta.

Usutavad sümpaatsed tegelased. Isegi eristuvad omavahel, kuigi ühe eriomadus on "no ta on naine, andekas naine".

Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik hästi on?

LUGU ei ole.

Üks tegelane näeb halba und.

Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.

Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.

Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?

Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.

Ja loo lõpus tapab tüdruk kellegi ära. 

Kõik. 

Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.

Raske oli lõpuni jõuda.

BAAS

Svjatoslav Loginov - Mašake (Eikeegi ja ilma nimeta, 2020)

 

Väga ei tahakski seda teksti puhtalt ulmeks nimetada, pigem selline esoteeriline ilukirjanduslik pala rahvaliku ravitsemise asjus. Ja noh, kõiksugu progressist hoolimata on inimestel usk seletamatusse, millega tavameditsiin hakkama ei saa, aga vaat kõiksugu posijad ja ravitsejad ehk saaksid. Või on see siis sarnaselt “Habemeajaja” jutuga veel üks versioon loomulikkusest Loginovi moodi?

Et siis Mašal on maal elav vanaema, kes oma tütre ehk Maša ema õuduseks on selline … nõiake. Aga noh, annab raha ja vaheaegadel võtab tütretütre enda juurde, mil siis üksikvanem saab rahumeeli oma täiskasvanuelu nautida. Mašast kasvabki viimaks vanaema järglane, aga kõike ei jõua temalt õppida … ning inimeste aitamisel on oma hind.

Südamlik lugu, aga tõesti pigem esoteerika poole kaldu kui et puhas ulmetekst. Või noh, sõltuvalt vaatenurgast.

Carlos Hernandez - !Cuidado! !Que Vienne El Coco! (The Mythic Dream, 2019)

 

Tõesti segane versioon el Coco nimelisest pähklipeaga vaimust, kes ajaloolise pärimuse kohaselt varastab halvasti käituvaid lapsi (ehk siis “käituge paremini või el Coco tuleb ja võtab teid ära”). Autor lahendab selle loo omamütoloogiliselt - nagu selgub teksti järelsõnast.

Vaimsete probleemidega mees on perest lahus - naine soovib vaheaega, et saaks taas ülikooli õppima minna, ning lähebki noore lapsega eraldi elama. Suitsiidsete kalduvustega mees teeb dramaatilise žesti, mis noh, olukorda üleüldse paremaks ei tee - kuniks ta ühineb eksperimentaalse ookeaniuurimisega, saatjaks vaid uurimislaeva tehisintellektist “osa”, mil ülesandeks ka teraapiat pakkuda.

Mehe mentaalne olukord paranebki ning kui naine mõistab, et ülikooliõpingute ja väikse lapse kasvatamist on väga raske koos teha, siis nö paranenud mees võtab väikse ja alatasa nutva tüdruku enda juurde laeva. Ning nutvale lapsele tuleb el Loco, mis võtab tüdrukult pea, jättes elava keha uurimislaeva. Probleemne mees ja kaastundlik tehisintellekt asuvad el Locot jälitama, et lapse pea tagasi saada.

Jällegi, tundmatu müüdimaailm, aga samas vägagi isikupärane lugu - mis ei pruugi küll kuidagi meeldiv olla (probleemne mees ja tema minevik ning muidugi see peatu lapsega seonduv), aga samas see tärkav isadus või kasvõi selle poole püüdlemine on päris hingeminev. Üpris sürreaalne õuduslugu.

Juhan Kunder - Vaeslaps ja talutütar (1969)

 

Tekst on muidugi õpetlik - saunas ei tasu käia, sest seal on hiired ning mingid paganad käivad ukse taga kolistamas. Aga kui sellest hirmsast jõledusest üle saada, siis on muidugi võimalik omandada kavaluse abil vanapaganalt kõiksugu ehteid (kui silm kinni pigistada nende võimaliku päritolu asjus). Muidugi, siin on jälle see probleem, et siis tuleb olla ärkvel ja püsida saunas hommikuse kukelauluni. Ja nagu teada, siis talvepimedus venib ikka päris pikalt.

Niiet ikkagi ei tasu saunas käia.

Sarah Gailey - Wild to Covet (The Mythic Dream, 2019)

 

Lugu Thetisest, kellele pannakse ülesandeks sünnitada kangelane (originaalis siis Achilleus) ja elada temast kauem.Tekst leiab aset poolmüütilises ruraalses Ameerikas - kuskil kaugel on ikka mingi sõda, kuhu viimaks Thetise poegki läheb … ja saab kangelaseks ning leiab oma surma.

Nagu sellele antoloogiale omane, siis on autor näinud kõvasti vaeva uusversiooni loomisega, mis annab algupärandile midagi olemuslikku juurde (siin siis Thetise lugu ja tema vastumeelsus selle ettekuulutuse asjus, ning üldse küsimus emaks saamisest kui sellisest). Loo algus ei kutsu üleüldse lugema (mis paganama müütiline inimolend sealt viljapõllult välja tuleb?), aga kui müüt selgemalt jooksma hakkab, läheb tekstki hulga loetavamaks (Thetise veider abielu, eksole).

Ent jah, ei saa öelda, et jutt just jalust rabaks, paistab, et nagu antoloogia teistel autoritel, nii ka Gaileyl pole kõige paremini õnnestunud algupärandi ja omaloomingu tasakaalu leidmine; kuidagi … rabe. Või siis jällegi - pole ma samuti seda müüti iidamast-aadamast lugenud või inimkogemusele olemuslikuks pidanud.

Terry Pratchett - Rahvas (2020)

 

Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,

Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).

Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.

Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.

Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.

“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.

“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”

Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)

ulmekirjanduse baas

Svjatoslav Loginov - Habemeajaja (Eikeegi ja ilma nimeta, 2020)

 

Päris hea konksuga ajarännulugu - millalgi uusaegses maailmas tegutseb tolle aja kohta edumeelne arst, kellele on aga korraga tekkinud noor konkurent, kes äratab vaat et surnudki ellu mingite imelike valgete kettakeste ja muu sellisega. Aga arst peab ikka sooritama operatsioone noa ja saega, ja noh, tulemused pole just kiita - ning noor konkurent oma imejubinatega vaatab seda kõrvalt ning peab seda kõike võimatuks barbaarsuseks. 

Kuid … nagu peategelane mõistab, on sel noorel konkurendil vaid oskused nende imeasjakeste kasutamiseks, ise ta neid teha ei suudaks - nii nagu tema peab leiutama erinevaid rohtusid, ükskõik kui napakad need ka tänapäeva pilgule tunduda võiksid.

Tähtis on edasipürgimine! Päris laheda (ja igati mõrkja) lahendusega jutt, vaat et klassikaline novell.

Mark Lawrence - A Rescue (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis sellest, kuidas sai alguse Makini ja prints Jorgi eriline side, seda siis Makini vaatepunktist. Ja miks Jorgi isa kasvatab pojast just sellist … inimest: sest temast on vaja teha valitseja, kel pole ühtegi sõpra ja kes saab vaid endale loota (jajah, tipus on kõle jne).

Kuid asi hakkab peale muidugi Jorgi minevikust - kuidas ta kaotas naise ja tütre ning miks nende eest kättemaks ei teinud enesetunnet kuidagi paremaks, ning kuidas ta siis kuninga kaardiväkke jõudis - ja seal ühe teatud juhtumiga Jorgiga (nädal peale seda, kui Jorgi ema ja vend tõurastati) karjääri tegi, mille tulemuseks on siis hiljem pea pimesi Jorgi järgimine. Mitte et Jorg selle põhjusi hiljemgi mõistaks (kui ma nüüd õieti mäletan).

Tekst pole teab mis ilukirjanduslik pärl, küll aga annab olulist tausta “Prince of Thorns” romaanile (kas ka triloogia järgmistele osadele, ei oska öelda, kuivõrd olen vaid esimest romaani lugenud). Algselt ilmunud ühes heategevuslikus antoloogias David Gemmelli mälestuse tarvis (kelle loome olevat siis Lawrence’t ennast mõjutanud).

Johannes Kivipõld - Väike viperus (2020)

 

Eks lugema hakates oli mul mitmeid eelarvamusi raamatu loetavuse asjus ning esimeste lehekülgede ajal oligi mõte asi sinnapaika jätta, aga noh, kui tulnukad inimnahas tegutsema hakkasid, läks korraga naljakaks. Et üks sattus nö skvotteritest veganite perre vastsündinuks … aga tal oli vaja kiirelt areneda selliseks inimeseks, kes on võimeline asuma kuriteokaaslast üles otsima. Olles ise tihti seotud aastase lapsega, siis need “lapse” turbokasvamise nädalad on ikka … päris naljakas. Ja eks see teine tulnukas poptähe nahas elab üle ka mitmeid kultuurilisi õnnetusi.

Raamatu põhivunk ongi nö kommete komöödial ehk milline see meie kaasaegne ühiskond on kõrvaltvaates - kõiksugu vaktsiinivastased, müügist sõltuv popkultuur, poliitiline korrektsus ja üleüldine silmakirjalikkus. Mõnes mõttes on see kui eesti autori variant Mendoza “Gurbilt teateid ei ole” - tõsi küll, vaid osa tegevusest leiab aset Eestis, aga mulle paratamatult on see ka romaani naljakaim osa.

Ühesõnaga, raamatu ulmelisem osa on kindlasti selline, mis paneb tõsiuskliku teadusliku fantastika huvilise tõsiselt nina kirtsutama, ent iseenesest see tulnukavärk polegi nii oluline, see on pigem tausta loomiseks, millega naerda kaasaja üle - no kui muidugi naerma ajab, see pole kindlasti garanteeritud (aga nii mõneski kohas ma küll itsitasin). Eks oma osa on ka kassisõpradele, nimelt osutuvad kassid … üheks kahest Maa intellektuaalseks liigiks. Millest on küll kassidel täiesti ükstapuha.

vahel ma kirjutan ka

raamaturiiulike

A. E. van Vogt - Pihtimus (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Õigupoolest õuduslugu, kus mees on kaotanud osa oma mälust ja seetõttu ei mõista, kuhu ta naine on kadunud või miks ta elab õieti sellist elu nagu elab (ehk rikka suguvõsa pärija on nüüd riidepoes koristajaks ja linna omamoodi naerualune). Ja siis mingid veidrad nägemused / kogemused tulevikust, kus ta on naisega uuesti koos, aga … veidi teistmoodi. Siis aga satub ta avalikule hüpnoosiseansile ning see lükkab midagi käima … ja ehmatab hüpnotiseerijatki.

Painajalik värk, kus konflikti olemus jääb minu jaoks vähe saladuslikuks (kes siis see ajanõelaga pahategija õieti on), aga noh, eks õuduse puhul peabki jääma osa seletamatusest alles, ratsionaalsed seletused rikuks kõik ära. Eks ole.

ulmekirjanduse baas

Andrei Beljanin - Lendav laev (2020)

 

Kui eelmine raamat tekitas tunde, et annan autorile veel viimase võimaluse ja kõik, siis see romaan justkui lepitas ära. Kui võttagi rahulikult meelelahutusena, siis on päris lahe ja nalja saab. Hakkasin mõtlema, et mis kahe eelmise raamatu puhul häiris ja leidsin, et kummaski tegeldi miski välisvaenlase tekitatud jamaga (eriti jabur oli see “Musta missa vandenõu” puhul), siis seekord pole ei tatarlasi ega sakslasi ning leitnant Ivašov peab lahendama puhtalt kodumaa juurtega hullu kuritegevust (väike miinus, et raamatul seos esimese romaaniga, aga eks see ole maitse asi).

Sest tsaarilt on varastatud meistrite loodud lendava laeva joonised ning nagu miilits avastab, siis see polegi mingi umbluutamine - kuivõrd tsaar demonstreerib mudellaeva lendu (jajah, hiljem on see oluline). Pikaks ajaks jääb arusaamatuks, kes ja kuidas need joonised näppas, ning miilitsajaoskonna õuduseks saavad bojaarid käsu omakorda alustada paralleelset uurimist ning tulemuseks on tohuvabohu. Kuid võimalikud tunnistajad surevad ning tsaarilgi tuleb kogeda lähedase kaotusevalu; üleüldse läheb miilitsa juhtkonnal olemine õige hapuks ning lisaks bojaaride vandenõule seistakse peagi vastakuti kurikaelte kurja kambaga.

Eks lugejana tahaks juba raamatu esimeses pooles vahel koputada miilitsaleitnandi õlale ja osutada millelegi olulisele, kuid eks see ole osa comic fantasy võttestikust ja eks igal tegelasel ole omad nõrkused. Muidugi, see lendava laeva idee on võluvalt totter, aga jällegi, sellise maailma värk. Vene olemust saab siin laialt analüüsida, kõik see tsaari ja rahva ning vendluse ja rumaluse teema ja mis veel iganes.

Paistab, et Marge Nelk on teinud eriliselt lummava kaanekujunduse (suur pilt), paremgi veel kui avaraamatu oma (rääkimata siis teise romaani üsna õnnetust külalisesinemisest). Hea, et kirjastus aegajalt Nelgiga kaubale saab.

sulepuru

sehkendaja

N. K. Jemisin - Give Me Cornbread or Give Me Death (Escape Pod, 2020)

 

Nii vähe, kui olen Jemisin lühemat ja pikemat proosat lugenud, siis see lugu tundub küll varasema kogemuse taustal üsna nõrguke olevat. Muidugi, ilmselgelt on see pigem ameerika tarbijale mõeldud tekst - kõik see rassismi-probleem, millel pole otsa ega äärt. Samas antoloogias on Broadduselt sarnane teema, Jemisini tekst on ehk vähe loomingulisem - tema loodud imaginaarses maailmas on nimelt riigivõimud arendanud lennukisuurused lohed, mille algseks ülesandeks on narkootikumide väljanuuskimine (noh, sellise suuruse puhul on nuuskimist muidugi veidi keeruline teostada), kuid kõrvalsaaduseks mustanahaliste ameeriklaste mahamurdmine ja söögiks tarbimine (valitsus muidugi ei tunnista niisuguseid kõrvalmõjusid).

Eks siis aastaid kestnud konflikt on jõudnud sinnamaani, et getode vastupanuliikumine on asunud neid lohesid … ümberkasvatama. Milleks liha ja narkootikumid, kui seeasemel on võimalik maiustada erinevate teravate ja külluslike kastmetega … Noh, valitsusele jällegi lohede selline efektiivsuse langus kohe üldse ei meeldi ning nad valmistuvad järgmiseks viisik, kuidas getosid paika panna.

Et siis selline science fantasy, mis Ameerika poliitilises olukorras on kindlasti lööv, aga siin kaugel Eestimaal jääb vähe … kaugeks (mitte et siin poleks enam kui küllalt võõravihailminguid). Aga eks see antoloogia ole oma ajastu nägu.

Veronika Kivisilla: Kuni armastus peale tuleb (2.0)

DISCLAIMER: ma ei lugenud seda raamatut läbi, vaid jätsin katki, kui veidi üle poole loetud. 

Sest mida ma võidan, kui end piinan ja lõpuni loen? Saan medali vä? Võin avalikult halvasti öelda?
Krt, võin niigi.
Üks oluline põhjus, miks otsustasin Loteriisse sest raamatust kirjutada: nii kiidetud ja ülistatud teos on, et jääb mulje, nagu oleks tegu universaalselt oivalise raamatuga, mida ainult poeesiavihkajad vbla ei armasta.

Noh, mulle poeesia meeldib ja nii jäledat raamatut pole juba ammu lugema juhtunud.

Lugesin 2.0-i (ehk 1.0 + veel mõne aasta tähelepanekud) ja kui algus (ehk värskem kraam) oli üsna tore, siis edasi läks halvemaks ja halvemaks ja poole raamatu peal mõtlesin, miks end karistada - aga lugesin ikkagi veidi edasi, et kindel olla: see ei ole mulle. Kohe üldse mitte.

Nii talumatult läilaks läks! Algusest juba kirjutasin. Oli selline, et mida edasi, seda rohkem mõtlesin, et hah, need on sihuksed lookesed, mida mina oma fb-sse kirjutan vahel.
Pärast sain kuskilt teada, et aa, Veronika Kivisilla kirjutas ka need fb-sse esmalt.
Nojah ... anname kõik oma fb-seina raamatuna välja?
Kuigi kui on hea lugeda, miks siis tegelikult mitte, eks ole. Ma ise küll arvan, et netikirjandus ja klassikalisem kirjandus vajavadki eri keskkondi, aga noh, kui on hea ...

Kuid kuskil kolmandiku peal oli juba selge, et olen autoriga täpselt nii palju sarnase mõtlemisega, et erinevused hullult häirima hakkaksid. Jubedalt vajutas ajudele, kuidas Doris siin ja Kirjanike Liit seal, haridus nii tähtis, poeg õpib aina usinalt, puhas särk ja sirge seitel, jee, kunagine emakeeleõpetaja täis vaimukulda ja oo, vanatädid nii toredad ja vanaonud nii lahked ... ja piirduks läägus veel sellega!

Ei, kõige hullemad on kohad, kus autor ümbritseva elu kirjeldamise asemel oletab, mida need elude elajad mõelda võivad. Ta mõtleb igaühe, kuitahes jõhkra ja kareda, lauba taha ilukõnet ja tarkust täis pikki lauseid. Kõik on tema meelest nii ilusad ja head - ja kokku on see vaatenurk nii jube, et ma tahaks pool raamatut, mis lugesin, ajust välja kraapida.

Jõulud ikka ei tohiks sedasi kommertsialiseerunud olla ja kreeklased, keda kirjandusreisidel kohtad, on nii põnevad ja sõbralikud ja Eestist nii väga huvitatud, üks hiinlane ühel teisel kirjandusreisil kirjutas sust luuletuse ja ...

Vot selliselt mõtlebki traditsiooniline institutsiooniline Kunstiinimene, suure tähega.
Ja inimestele MEELDIB?! Kas nad aru ei saa, et sedasi saab mõelda ainult väga hoitud ja hellitatud elu elanud kodanik, see on sihuke privilegeeritud inimese pea, mille sisse vaadata lausa piinlik? Nii eluvõõras olla on hirmus ju?!

Goodreads1 

Goodreads2 

Bukahoolik 

Lugemissoovitus

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi

Raamatumuljete kodu

Kirjad sõgedate külast

Elu24

Ja sellest tehti veel lavastus kaaaa .... 

Hilisem täiendus: olen põhjustanud selle raamatu uue masskiitmiste laine. See mul küll plaanis polnud.
Aga omamoodi on loogiline, et seda raamatut armastatakse: Kivisilla ütleb asju, mille kohta "kõik teavad", et need on õiged. Et viieline laps on hea laps ja rongis mürgeldamine on paha, kuigi lapsed, kes seda teevad, on tegelikult head. (Vastukaaluks: mina ütleks, et lapsed, kes rongis mürgeldavad, on ülekeeva elurõõmu väljendajad ja täiesti head, ent MITTE "head lapsed mürgeldamisest hoolimata", vaid head mürgeldajad, jee. Ja kuigi neid võib mürgeldamise osas piirata, sest see segab teisi rongisõitjaid, tuleks teha seda ausalt. Mitte nagu tema seal raamatus.)

Ja kuna Kivisilla ütleb neid ühiskondlikult heaks kiidetud asju, toob "headena" ära "kõik teavad, et sedasi on hea" teemasid, ongi ta inimeste silmis jube läbinägelik. Kinnitab nende arvamusi ja jee.
Ja minu silmis on ta jube  pime: misMÕTTES sa võtad mingid ühiskondlikud arvamused ja usud, et need on tõesed? PÄRISELT?
Nii rumal ei saa ju olla?!

Martha Wells - All Systems Red (2017)

 

Üllatusega avastasin Sulepuru blogist, et see lühiromaan on nüüd raamatukogust saadaval ja eks uudishimu sellise nüüdisulme fenomeni vastu sundis seda ka laenutama. Tulemuseks siis kaks päeva mõnusat lugemist.

Sest Murderbot on päris hea meelelahutus: tegemist poolinimkloon-poolrobot turvarobotiga, mis on häkkinud endale  vabaduse omanikfirma rakmetest ja soovib teha vaid minimaalsel tasemel “palgatööd”, et muul ajal saaks omaette jälgida teleseriaale. Ainult et järjekordsel töömissioonil läheb tellijatel jalgealune väga kuumaks, sest Murderbotile määratud planeediuurijate grupp (vähe erinev hiljuti loetud Simaki lähenemisest; siin on see puhtalt äriline tehing, kus uurijad saavad kompaniilt nö kogu paketi; muuhulgas siis turvaroboti iga kümne inimese kohta) satub sellist planeeti uurima, kust oleks oodata hoopis teistsuguseid kasumeid - ja mille nimel on siis keegi valmis kõiki planeediuurijaid koos turvarobotitega rajalt maha võtma. Murderbot pole sellisest võimalusest kohe üldse mitte vaimustunud, sest nii kaotaks oma salajase iseseisvuse … ning ellujäämise nimel peab ta omale määratud uurijatega koostööd tegema. Millel on muidugi omad tagajärjed.

“Gurathin turned to me. “So you don’t have a governor module, but we could punish you by looking at you.”

I looked at him. “Probably, right up until I remember I have guns built into my arms.”

With an ironic edge to her voice, Mensah said, “There, Gurathin. It’s threatened you, but it didn’t resort to violence. Are you satisfied now?”” (lk 107)

Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga ehk siis vähe ülbe robot, mis ei taha tolereerida miskit inimjama … väljaarvatud teleseriaalide vormis (kus pole küll liialt palju kehalisi tundlemisi, sest see jätab ta täiesti külmaks). Murderboti nimi on selle olendi eneserefleksioon - kuivõrd tal pole turvarobotina just kõige puhtam minevik (põhjuste üle võib muidugi vaielda); seega üpris tihti jõuab ta olukordadele reageerides selleni, et tegelikult võiks ta üpris massimõrvarlikult reageerida, kuivõrd ta kord on juba nii käitunud. Aga … ta ei tee seda. Ja ta ei unista ka inimeseks saamisest või ühiskonna liikmena võrdsetest võimalustest (a la Ann Leckie või Becky Chambersi … olendid), ta lihtsalt tahab, et ta rahule jäetaks ja lastaks teleseriaale jälgida. Nagu me kõik sisimas soovime.

“What was I supposed to do, kill all humans because the ones in charge of constructs in the company were callous? Granted, I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.” (lk 116-117)

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Arthur C. Clarke - Viimnepäev (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.

Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.

ulmekirjanduse baas

Rvīns Varde - Mis siin toimub (2020)

 

Tegu on siis Läti debüüdiauhinna võitnud teosega ja tuleb tõdeda, et lätlastel huumorimeelt jätkub - seda heas mõttes. Eks Eestiski võiks auhinnata Janar Ala teoseid, autorite lähenemised oma loome ilmutamisel pole just ülemäära erinevad. Aga kes teab.

Ehk siis tegu oleks justkui mõttepäevikuga, mida võiks kohata blogides või miski tegelase Facebooki uudisvoos. Mõte jookseb, aga mitte just sirgelt (all toodud näited on küll lühemad ja selgemad kui muidu), ning see vist ongi oluline ja teatud viisil universiaalnegi - tegu on küll Läti ainesega, aga niisugune elukogemus võiks olla vast iga (humanitaarlasest) eurooplase taagas. Ja ega kõik pole lõputu pulliviskamine, taustal on ka süngemaid noote.

Veider, et peale Sirbi (ja  FB Lugemise väljakutse) pole sellest kusagil mujal kirjutatud. Võiks.

“Mulle kirjutas siin üks võõras inimene: “Tere!” Mõtlesin korraks, vaatasin ta pilti. Intelligentne inimene. Mõtlesin, olgu, tere sulle ka. Vastasin lakooniliselt: “Tere!” Ootan värbamist. Tõsi, kiretult. Ma ju tean, mida mul on vaja ja mida mitte. Kui oleks olnud vastassoost, ajanuks ma kõrvad rohkem kikki. Äkki mõni ekslev orifleimist. Kuid dialoog sellega lõppeski. Ta ei öelnud enam poolt sõnagi. Näiteks nägin videot, kus kalafarmis “lüpstakse” tuura, et saada kalamarja - niimoodi võib kala toota marja mitmeid kordi, mis on rahaliselt tulus. Torgatakse ettevaatlikult kõhtu augud ja pigistatakse kalamarjad välja. Sellest saan ma isegi aru. Aga sellest “Tere!” ja vaikusest - sellest küll mitte. Ja ärge küsige.” (lk 22)

“Üritades mõista muinasloolise kulli Turuli rolli Ungari mütoloogias, kuid sisestades seejärel otsingusse Epischura baicalensis ehk Baikalis elavate koorikloomade planktoni nimetuse (see tagab planeedi suurima mageveekogu vee hiilgava läbipaistvuse), saavutan juhuslikult dadaismi uue taseme: Google küsib häbelikult, ega ma robot ei ole. Muud selgitust tal polnud.” (lk 134)

“Eile Budapestis panin televiisori käima ja meie enda muusikategelaste kloonide ja TV Paprika (mitte Tinto Brassi oma, vaid maitseaine) vahelt leidsin äkki imelise kanali animatsioonidega. Alguses lendasid seal kaks lindu, siis kohtusid kaks kala, kes hakkasid kukerpalle viskama, mõne aja pärast hakkasin ette nägema nende trajektoore. Siis ilmus animeeritud merihobu, kes liigutas oma uime ja ujus kiiruga edasi, silmakesed pilkumas. Siis tegi kiil tiibade pööreldes hommikuvõimlemist, siis sõitsid kaks rongi, millest üks vedas teemantsõrmust ja teine hiiglaslikku torti! Ligi tund aega ei suutnud ma oma silmi eemale saada, hüüdes valjusti: “Hei, vaata, mäger! Vaata, kärbes ilmus!” Tuli välja, et see oli telekanal imikutele. Vähemalt tund aega järjest oli mul kõik selge ja oli kerge olla.” (lk 139)

sirp

Tina Connolly - Lions and Tigers and Girlfriends (Escape Pod, 2020)

 

Veel üks põlvkonnalaeva lugu, seekord YA soustis koos mõningase LGBT maiguga. Et siis põlvkonnalaev on teel järgmisesse elukohta ja korraga selgub, et reis pikeneb vähemalt kolme aasta võrra, kuna teekond on komplitseeritum kui algselt planeeritud. 

Laevas olevad noorukid pole just õnnelikud - nad on (enamikel juhtudel) niigi oma minevikust eemale kistud ning see reis kestab ja kestab. Loo peategelane unistas kuulsaks näitlejannaks saamisest, aga noh, asustataval planeedil pole staare just vaja, seal on rakendatud erinevad töökäed. Kuid esinemiskihelus ei anna rahu, eriti, kui ta avastab nohikukarjast võluva neiu - ja näidendi lavastamine annaks noortele põhjuse vabal ajal koos olla. Laeva raamatukogu sisaldab vaid paari klassikalist näidendit ja nii valib peategelane lavastamiseks “Võlur Ozi”.

Mis on vähe ebaõnnestunud valik, seda enam, et nohikutest noored tahavad hakata kapteni vastu mässama, kuna selle otsused ei tundu kõige paremad olevat. Paistab, et teatriprojekt võib lörri minna ja üleüldse võib ees oodata vägivaldne mäss. Aga “Võlur Oz” … seda saab laeva olukorrale sobivamaks mugandada.

Oeh, noored ja nende hormoonid ja igatsused. Tegelikult see pole põlvkonnalaev … lihtsalt toimetab kohale esimesi asunikke koos peredega. Kuid kõik see tiineka kihelus, milles peategelane supleb, noh, pole minu teema. Eks usk kunsti võimesse maailma muuta, noh, selles on nooruslikku naiivsust.

Clifford D. Simak - Sillapea (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Sünge lugu planetaarvaatlusgrupist, mis jõuab planeedile, kus neid ootab õige näotu mõistatus. Planeet kihab elust ja seal on koguni humanoidid. Õige kiviaegsed ja kriipsujukulikud, aga kolonisaatoreid nad ei karda, pigem saadavad neile hoiatuse, et sellelt planeedilt need enam ei lahku. Näib vähe naeruväärne, et sellised haledad humanoidid ähvardavad end planeedil kindlustanud teadlasi ja eriväelasi, aga noh, päris tähelepanuta ei saa seda jätta ka. Ning kahtluseussid närivad …

Ehk jälle retroulme, kus omamoodi huvitav on vaadata autori visiooni tulevikutehnikast, mis lähtub tema enda kaasaja arengutest. Aga seda on muidugi raske ette heita ning loo plussiks ongi pigem kurjakuulutav atmosfäär ehk siis kohtumine tundmatuga, mis pole üldse selline, nagu planetaaruuringute grupp on seniste aastakümnete jooksul kogenud. Igal juhul, paistab, et peagi on ilmumas järjekordne Simaki tõlge.

ulmekirjanduse baas

“Läbi valu ja vaeva”, koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Gururaamat (2020)

Uus raamat on ikka mõnus küll, nagu supsti pakiautomaadis (aitäh), lõhnab hästi ja krudiseb rahuldustpakkuvalt – see on selline pehme kaane ja pisut koredama ning puidusema paberiga köide ja mulle meeldib vahepeal natuke selliste kallal krudistada nõnda, et võtad raamatu keskelt lahti, kumbki pool kenasti vastanduva pöidla ja ülejäänud haraliste orkide vahel ja siis painutad. “Aaker” krudises ka sarnaselt, vist natuke kumedamalt...

Kui ma ei teaks, et Ulmeguru on hüüdnimi ja sihuke siseringi värk, siis mõjuks sõna „guru“ nägemine raamatukaanel muidugi väga ettevaatlikkusele manitsevalt, sest no kõik need Sai Babad ja tantragurud ja .... saate isegi aru – samavõrra usaldustäratav kui üleliigsete miljonite all kannatav Nigeeria prints.

Vanasõna muidugi kinnitab, et nimest ei maksa end heidutada lasta ja tuleb tunnistada, et Ulmeguru-sarja taotlus eestikeelse ulmekirjanduse maailma angloameerika omast erinevate keeleruumide parimate viljadega rikastada on igati kiiduväärt eesmärk – ma olen kohe tulihingeliselt selle poolt, et nii liikuvate piltide kui ka staatiliste sõnade maailm võiks kultuuriliselt oluliselt mitmekesisem olla (Netflixki on ära teeninud pisukese kummarduse oma globaalse haarde eest, mõelda vaid, ma ikka rõõmustan, et ma olen võimeline nüüd ka ühte belgia näitlejat nägupidi ära tundma, aga mitte sellest ma ei pidanud rääkima muidugi).

Siiski ei pane Gururaamat kõike ainult täie auruga maailma keelte ja rahvastega tutvumise missiooni teenistusse vaid avaraamatu teema, milleks on anastavad tulnukad ja katastroofid, alla mahub muuhulgas ka posu eesti autoreid ning päris mitme looga ka sedasama domineerivat angloameerika ulmet. Mille üle muidugi ei passi kurta, sest võib-olla ehk isikliku lugemiselamuse seisukohast kõige meeldejäävam lugu oligi Stanley G. Welbaumi “Muutuvad mered”, mida ma olen jõudnud juba vestluse käigus ümbergi jutustada. Küllap puudutab see Golfi hoovuse ja jahtuva Euroopa teema mingit tänapäevast närvi kliimasoojenemise ja mainitud hoovuse aeglustumise ohu osas, samuti kõlab kõik see rahvusvaheline ainult oma riigi eest väljas olemine kuidagi hästi kaasa koroonaaegse kaootilise piiride sulgemise ja vaktsiinitellimuste pärast võistlemisega, rääkimata sellest, et poliitika olemus iseenesest paraku on üsna proosaline ja kaugel altruismist. Ja porgandiks lumememmel on isiklik dimensioon ja sellest johtuv motivatsioon globaalseid probleeme lahendada. See on muidugi selline kirjanduslikult ümar, aga samas võivadki inimeste isiklikud motivatsioonid ja ambitsioonid teinekord igasuguseid suuri asju korda saata v käkki keerata...

Kir Bulõtšev jälle on loomulikult pälvinud ära teatava nostalgilise sümpaatia, sest „Kolmanda planeedi saladuse“ ja „Mäekuru“ multikad! “Päästke Galja!” on muidugi niisama ka meeldejäävalt muhe – esiteks on see mänguasjavabriku territooriumil paiknev tsoon nii toredalt fantaasiarikas ja teiseks nii tõsiste, nii diipide Strugatskite ainetel ju mõnus vahel ka pisut muiata.

Ondřej Neffi „Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62“ tõi aga selle angloameerikavälise ulme tutvustamise vaibi kenasti kohale – lugu, nagu, kui selle välisuse osas analoogiat tuua, „Nõidur“, eksole – igati tasemel, aga ära juba tüütab, et maavälised olendid alailma kuskil USA pinnal tülinorimisega alustavad ja vastu astuvad kangelased on 'meerika kangelased ja ... Siin loos toimub kogu trall meeliülendavalt Prahas ja kartograafilise sondi nimi on põriseva r-i täies hiilguses kenasti Jitřenka ja lugu ise on muidugi ka ilusti tasemel.

Siis veel see Helju Rebase lugu „Ootamatu edu“. Jällegi huvitav lugemine ja infokild kodumaisest kirjandusest, mis oli pigem laiendatult kodumaine – ehk siis peaasjalikult suure kodumaa lingua francas kirjutanud autor, ja veel igati muheda looga ka.

Küberpungi nimetuse juurte tutvustamine (mis, nagu selgub, peitub loos põhjalikult ülekäte läinud teismelistest), on kahtlemata ka väga huvitav ning kunagiste lapsepõlve korduslugemiste („Võitlus tule pärast“, „Hiidlõvi“) autori kiviajaulmelisem külg ju ka kena silmapiiriavardus. Ja eks nii või muidugi veel iga loo kohta miskit öelda – Maniakkide Tänav oskab kenasti juttu veeretada, Krafinnal õhustik lippab, Mart Raudsaar kasutab ära Nõukafolkloori ja viib salajasesse ja militaarsesse Tartualusesse maailma seiklema – selline kohalikkusetunne, et on aga Raadi lennujaam ja vana tapamaja linnasüdames jne, on ikka üks vaieldamatu mõnus boonus siinseid autoreid lugedes, Miikael Jekimovi lugu oli jälle vahepeal nii mõnusalt õdus – kõik see üksildane torn ja pada tulel ja ... eks see, et asjad lõpuks lähevad nagu ikka, sinna pole juba kogumiku teematki vaadates suurt parata. „Õilis pedofiil sisepaguluses“ on selline omamoodi värk – sellised väiksed detailid, nagu õllede ja raha konverteerimine, lingi nihutamine, tuleohtlik taara ning kurjakuulutav lõpp on leidlik ja kui nii võtta siis muhegi, aga pärisisikunimede selline kasutamine mõjub küll nagu asja eest teist taga sisse topitud juhuslik sõim, keset loo jutustamist. Et kuidas siis nüüd lõpuks võtta?

Aga nüüd aitab küll, ja kui mõni kogumiku juttudest eraldi mainimata jäi, siis ei tähenda see seda, et neid mainida ei võiks, aga ega siis kõike ka ära ei pea rääkima. Lõpetuseks on veel Jüri Kallase kirjutatud rahvahariduslik järelsõna – ikka alates sellest, mis see ulme (tegelikult) on kuni väikese ajaloolise ülevaateni. Minu meelest võinuks see olla pisut esseelikum ja vähem didaktiline ning pidev piirdumine nende näidetega, mis „maakeelde“ tõlgitud, sest teisi Eesti lugeja ju niikuinii ei tea, muutus lõpuks frustreerivaks – lugejana tekkis natuke selline kotis tunne, et tahaks horisonti avardada (ning see võiks olla ju ka suurepärane eeltöö sarja järgnevates osades tutvustatavate autorite mainimisel), aga ette antakse ikka need nimed, mida niikuinii on võimalus kohata olnud. Aga no see selleks, nii põhimõtteliselt on ikkagi selline huvitav, hariv ja omamoodi pidulikki, kui iga loo juhatab sisse väike ülevaade autorist ning lõpus on ka žanrit kui sellist võetud vaevaks põhjalikumalt tutvustada. Liiatigi, et selliseid asju võetakse teha missioonitundest, enda kirge ja kogemust jagades.

Greg van Eekhout - Spaceship October (Escape Pod, 2020)

 

Lugu põlvkonnalaevast, kus mõni põlvkond on tähtsam kui teised. Nagu kaks ringi uitavat last avastavad, on laeval peidus üks laoruum, kus hoitakse surnuid. Esimesest, legendaarsest laevnike põlvkonnast. Kuid tegelikult … on need kirstud täis sügavkülmutatud (või krüo-unes vms) kehasid ehk siis esimese põlvkonna superrikkurid, kel on leping nende elusate kehade säilitamiseks. Ainult et see nõuab tohutut energiat ja puuduolev energia (sest juba aastasadu teel olev laev paratamatult logiseb ja laguneb) võetakse elavate arvelt, nagu lapsed avastavad ja kogevad.

Huvitav lugu, autor ei paku ühtki positiivset lahendust, sest mida lapsed lõpuks teevad … pole ka just eetiline. Samas ka need energia nimel tehtavad säästuhukkamised pole just mingil moel vastuvõetav. Põlvkonnalaevade temaatika on ikka päris õudne viis inimtarneks, loodetavasti ei hakata eksperimenteerima millegi sarnasega.

Robert Sheckley - Diplomaatiline puutumatus (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Juhtub Stephen Hawkingi õudusunenägu, ehk tulnukad on välja peilinud Maa. Vähemalt on neil niipalju taktitunnet, et esimesena saabub siia saadik, et teatada maalastele nende ühinemisest impeeriumiga, mida saadik esindab. Selline lähenemine ei tekita just vaimustust ning ameeriklaste juures viibivat saadikut üritatakse hävitada, enne kui temast lähtuv signaal lõplikult fikseerib Maa asukoha.

Püstol, gaas, viirused, radiatsioon, kivikirves, psühhoterror, tuli, hape, kiskjad ja mis iganes vahendid, millega on võimalik Maal elu hävitada. Saadik vaid naeratab. Aga on veel üks jõud, mida katsetatakse viimases hädas.

Omal moel päris vaimukas klassikaline tekst, mis on ilmestatud suure koguse musta huumoriga (noh, selle autori pärast need esimesed Täheajad raamatukogust üldse laenutasingi) ehk kena näide inimtsivilisatsiooni arengust ning võimest reageerida mõistusele mõistmatule.

Don DeLillo - Kosmopolis (2020)

 

Pikk päevatee kaob öösse ehk reis öö lõppu ehk teekond Manhattani ühest otsast teise, limusiinis, ihukaitsjatega, arsti juurest armukeste juurde, selleks, et saada juuksurisse ning tabada jeeni valuutakursi süvaolemus. 28-aastane peategelane on aastaid börsil hangeldanud ja teeninud üüratut kapitali, rikkus on vaid number, mida kuhugi paigutada (jeenidesse, Rothko kunstitöödesse); kuskil peavad olema (avalduma?) ülimad seaduspärad, mille järgi turg tegelikult toimib.

Limusiin venib Manhattani liiklusummikutes, New York voogab, mäss ja loogika kapitalismi tingimustes. Maailm ei ole seest õõnes või tühi, see lihtsalt on. Senikaua kui on.

Oleksin seda romaani eelmisel aastal lugenud, oleks see arvatavalt (või noh, alati oleneb see ikkagi lugemisaegsest tujust) jõudnud paremate lugemiselamuste hulka. Külm, osavõtmatu rännak, rikaste ja veidrike maailm (romaanil on tegelikult veel üks oluline tegelane, kes ihkab tappa seda peategelast - et saada oma elule mõte; mis on muidugi … kahtlane). 

Sellel kõigel on stiili, mingil moel justkui jätk Brett Easton Ellise “Ameerika psühhole” (peategelase nö tuimuse puhul on raske eeldada, et tegu on vaid 28-aastase mehega, pigem tundub ta olevat paar aastakümmet vanem - aga noh, seda radikaalsem tühjus, eksole) või siis vastanduda samuti hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindusele” (juba pealkirjad võiks neil vahetuda, eksole). Ja need dialoogid erinevate nõuandjatega, kes ummikus venivat limusiini külastavad, ning kes dekonstrueerivad peategelase tarbeks loosungeid turust ja elust, millele ta siis enamvähem tühjalt ka vastab, tühistades vähimagi loosunglikkuse. 

Lihtsalt hea värk. Või õigemini - see kõik pole tühistamine või kaasaja markeerimine või inimese määratlemine, see lihtsalt ongi tühjuse, kõleduse märkimine. Vaimustav, kas pole?

tilda ja tarakanid

John Wyndham - Veider lugu (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Retroulme inglastest, kellest üks satub ajarännu ohvriks, ent sellest vabaneb ta oma elutee loomuliku lõpuga. Kuid tal on pärandus, mille on ta kokku ehitanud peale veidrasse ajasõlme sattumist. Eks võib mõelda, et kui pärandaja niimoodi reaalsusse sekkus, kas siis sellega kaasnes ka ajaloo muutumine - noh, et plastmassiga tegelemine sai vähe teistsuguse hoo, kui võinuks see muidu olla pärandaja “leiutisteta”. 

Selline retrolik kammerulme, kus kaks inglise härrasmeest vestlevad veidrast loost. Praegusel ajal võiks sellise teksti eesti keelde tõlkimine mõjuda enamvähem majandusliku kuriteona (milline ressursside raiskamine!), aga eks tollal võis see “Trifiidide päeva” järellainetuses olla igati mõistlik katse panna võimalikku lugejat ostma oma väljaannet.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. LeGuin - Need, kes lähevad Omelasest ära (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Milline meeldiv üllatus oli korraga avastada, et selline tuntud lugu on juba aastakümneid tagasi eesti keelde tõlgitud … ja nüüd ma ei pea vaeva nägema selle ingliskeelsena lugemisega. Jutt on tõesti hea ning esitab valusa paradoksi - kas väike kuritegu kaalub üles suurema heaolu (eriti, kui sellest väiksest kuriteost on kogu ühiskond vägagi teadlik)? Pole just Dostojevski Raskolnikovi laadis segipööranu unistamine, vaid … reaalne viis maailma toimimiseks (kuigi jah, tegu on ulmelooga (no millal iganes oleks inimohverdus midagi aidanud), siiski on võimalik küllaga paralleele tõmmata tavalisele reaalpoliitikale).

Autor on muidugi toonud ekstreemse ja emotsionaalse näite, ohvriks võiks olla mõni … rikutum inimene - aga samas, ohverdus peabki lõikama; mis ohverdus see muidu oleks. Tegu pole ühiskonna just teadusliku kirjeldamisega, loo jutustaja sekkub, esitab lugu üsna kindla sihiga, ta eesmärk on lugejat ärritada - kõigepealt võrrelda ja kiita Omelase ühiskonda jutustaja ja lugejate ühiskondliku korraga, ning seejärel see armutult paljastada; ei oskagi öelda, kas sadistliku või masohhistliku kirega. Kuningas on alasti … aga õieti kelle kuningas, kas Omelase või lugejate?

Ikka päris hea ilukirjanduslikult poleemiline tekst.

“Tihti lähevad noored pärast lapse nägemist ja selle kohutava paradoksiga silmitsiseismist koju pisarates või tummas raevus. See võib teha neile tuska nädalaid või aastaid. Aja möödudes hakkavad nad aga aru saama, et isegi kui laps välja lastaks, ei oleks tal vabadusest palju kasu - kahtlemata tunneks ta ähmast mõju soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tema kombed on toored, ta ei oska heale kohtlemisele vastata. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.” (lk 31)

ulmekirjanduse baas

Piret Põldver - Alati nii järsku (2020)

 

Põldveri luule on päris lööv (muuhulgas on raamat valitud aasta parimate debüütide hulka), laias laastus võib selle jagada kaheks - lapsepõlve ja noorpõlve kogemuste takkajärgi läbikompimise luuletaja minapildiks, mis on need killud, mis on osa mina-kogemusest (õigemini muidugi on jutt luule-minast).

Kui nö vallalisepõlve puhul on ehk jagatavad kogemused mingil moel lugejale tuttavad (inimesed, kohtumised, mis on sinusse jälje jätnud), siis lapsepõlvepiltide jäljed tänases luule-minas on lugemismaterjalina õige huvitav - kuidas see Teine maailmasõda korraga noore lapse ellu tekib (lk 15), gurmeetoidu juured (lk 74-75) ja no “janno” ja “dimka” on omaette huumoripärlid. Ja “jüri” ja Dostojevski vahvlimasinaga ja autoromud ja kanad. Veidrad pildid lapsepõlvest, mis avalduvad ootamatute mälupiltide ja seostena ning dekonstrueerivad ikka veel tänast luule-mina. Need luuletused on selgelt narratiivsemad kui nö noorpõlve või kaasaja kogemuste lahtikirjutamised, ühtviisi valusad ja naljakad (oeh, suitsetav vanaema ja tema selgroog), autor ei pelga skalpelliga sibulat koorida, järgi jääb … inimene, nagu me kõik üldiselt olema kipume. Kogemused rikastavad, eksole, ka lugejaid.

Aga luulenäited on siiski pigem nö tänaselt luule-minalt. Sest need kõnetavad.

igav 

sa oled igav kallis

mul on igav kallis

kui sa oled nii põhjendamatult igav kallis

kui sa proovid olla veel igavam kallis

et näidata kui igav sa olla võid kallis

et minna põhjani lõplikku igavusse kallis

hästi ja veel igavamalt

eimidagi tehes olles kallis

omaette vahtides ja ilmast rääkides

mitte midagi pakkudes

iga päev samamoodi

hallis rutiinis kallis

muutumatu ja staatilisena

maailma kõige igavama igavuseni minna

ennast ületada igavuses

süüa igavalt

magada igavalt

rääkida igavalt

kõige igavamatel teemadel

maailma igavaimaid sõnu korrates

heita riided õhtul kõige igavamal moel

valides poes kõige igavamat toitu

samal kellaajal tõusta rääkida

uinuda samal ajal

sa oled nii igav ja hall kallis

sa oled kõige hallim hall

mu kallis hall

(lk 49) (samast luuletusest on ka video)

maailm on nooreks jäänud

kui sa teed kõike nagu ikka

kuid see ei anna enam samu tulemusi

tõmbad jalga vanad teksad

tahud tuttavaid tundeid

ja kohmitsed samu komplekse

aga järsku

äkki

nüüd nad enam ei käi

nüüd nad enam ei kõneta

ei kõnele

ei valgusta ei vaimusta

ei ole enam need

kuigi sina teed kõike ikka nii nagu vanasti

maailm jääb alati nooreks nii järsku

(lk 70)

sirp