21 oktoober, 2021

Joel Jans, Jaagup Mahkra - Läbi musta kivi (Täheaeg 20, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on kogunenud seltskond Mekasse minekuks. Mis on õige stalkerlik ettevõtmine, sest omal ajal on Mekasse heidetud paar tuumapommi, mille tagajärjel on selle ümber tekkinud kilomeetrite laiune anomaaliate vöönd, kus vaid teejuht oskab orienteeruda. Kuid nagu teejuhile selgub, pole seekordne palverändurite rühm sugugi ainult tõsiusklikest koosnev: veel hullem, neil on Kaaba Musta kivi jäänustega omad plaanid. Teejuhi õuduseks saab nende rännakust painav ja eluohtlik pühaduseteotus.


Otseselt ei saa aru, kui kahjustunud ülejäänud maailm tuumasõjajärgselt on, kas tegu on vaid Iisraeli ja araabiamaailma vahelise konfliktiga (sest hävinud on ka Jeerusalemm, mis nüüd küll ÜRO juhtimise all on hoopiski … kristlaste valduses). Lisaks religioossele konfliktile on autoritele meeldinud kirjeldada seda hävingut, anomaaliaid ja nö tulevikutehnikat (eelkõige siis sõjategevuse tarbeks loodud autonoomsed meditsiinirobotid, mis senini varemete vahel luusivad, et oma vananenud medikamentide abil haavatuid inimesi tahtmatult tappa).


Aga jah, see Kaaba Musta kivi olemus saab autorite poolt vähe omamoodi seletuse.



20 oktoober, 2021

Oyinkan Braithwaité: Minu õde, sarimõrvar

 

Sa tahad tutvuda teiste kultuuridega, tahad tajuda võõraid rütme, aga, jumalate ja maa nimel, mitte lugeda reisiraamatuid, sest "ma nüüd tutvustan sulle seda võõrast kohta ja kultuuri" hirmutab, mitte ei peibuta?
See raamat on sulle. 

Tunnistan, et minu teadmised Nigeeriast olid seni
* seal elavad need eriti mustad mustanahalised
* mingi diktaatorimasti pesident oli seal vist kunagi - no millises Aafrika riigis pole sihukesi olnud?
* kuskil Gerald Durrelli raamatus oli sünge nigeerlasest ... vist kokk? 

Nüüd on mul ettekujutus sealsest politseist ja meditsiinisüsteemist, raha väärtusest ja kuidas altkäemaksud on tavalised, meeste ja naiste omavaheliste suhete dünaamikatest ning kuidas seal internet ja sotsiaalvõrgustikud toimivad (vihje: laias laastus nagu meilgi).
Veidi tean toidust ja riietest, et teenjad on tavalised ning kui tähtsaks peetakse abielu.

Autor ei jaga vist minu mõtet, et ilu on hoiak, aga samas on "tema on ilus, mina mitte" praktiliselt ainus peategelanna mõtetest, millega ma kaasa ei suuda minna, mis mulle võõras ja väär näib. Ning kuna isegi see mõte on esitatud nii hästi, läbi raamatu kestev järjekindel suhtumine selge, ma ei pane pahaks. 

Lihtsalt loetav, pinge on üleval ja loetu mõjus parasjagu niisuguse tuttava inimlikkuse ja võõra kultuuri kokteilina, et miski ei olnud ebausutav, vale, jabur. 
Osad mehed olid hirmsad. Osad naised ... mitte hirmsad, aga hirmutavad siiski. Ja ometi tundsin kogu aeg igal pool: jah, ka sellised on inimesed. Jah, ka sellised peresuhted saavad olemas olla. Jah, sellised õed, jah, sellised isad, jah, ka sellised õed, sellised emad, sellised väga teistsugused emad ja lõpuks ... jah, nad kõik on täiega inimesed. 

ERR
Triinu raamatud
Sulepuru
Keskraamatukogu lugemiselamused
Raamatugurmaan
Postimees
EPL
Raamaturiiulike
Goodreads

19 oktoober, 2021

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

18 oktoober, 2021

Tõnis Hallaste - Noa teritamine (Täheaeg 20, 2021)

 

Fantaasialaadne lugu noorest isast, kes on võtnud pähe, et üht maagilist nuga omades on tal võimalik mõõta oma tahtetugevuse sügavust (mida teravamaks nuga osutub, seda tugevam sa oled). Esialgsed tulemused on pettumust äratavad ja ta otsustab end muuta, kohati paremaks, kohati sõdalaseks, kohati askeediks. Ei meelemürkidele ja süsivesikutele; keha ja vaimu tugevdagu trenn, karastumine, eneseharimine.


Et see toimub vähem kui aastase lapse kasvamise kõrval, siis noh, pereelule ei mõju niisugune lapsevanema isikliku arengu otsing just meeltülendavalt, eks selle tulemusi olegi loo finaalist näha (muidugi on küllaga isasid, kes väikeste laste kõrval jätkavadki oma senist elu, ja see pole neile probleemiks). Aga jah, peategelase sõdalaseks kasvamise tee … noh, see pole just kerge. Sest see pagana nuga ei lähe tema käte vahel just teravamaks.


Mingis mõttes on see igati tragikoomiline lugu ühe mehe eneseotsingutest. Pole vast just keskeakriis, ent mingi rahulolematus ei anna sisimas rahu ja elu hakkab justkui logisema (no jällegi, vaatepunkti küsimus). Eks see karach’i tera paistab olevat feng shui üks veider kasuvend; samas niimoodi esitatuna poleks olnud üldsegi kummaline, kui see tekst ilmunuks mõnes tavalises kirjandusajakirjas; selle loo puhul pole ulmeline element niivõrd keskne.



15 oktoober, 2021

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad (2021)

 

Selline teravam sotsiaalne luule noore naise elust täielises 21. sajandis. Küsimused kehast ja ihast ja naudingust ja sotsiaalsest redelist; mis taandub lõpuks masinaks. Mis on luule. Ja palju kahtlusi ja teravusi, sest muidu poleks see just märkimisväärt luule. Või noh, kirjandus.


Mingil moel oleks päris huvitav näha, kui autor pühendaks rohkem energiat proosa kirjutamisele, milline tekstimaailm võiks siis kujuneda, kas lisanduks midagi sotsiaalsele teravusele ja eneseanalüüsile. Et ju võiks.



 

lahkamine 


kunagi

lõigatakse mind lahti

ja mu kõhust

leitakse

kõik need asjad


kuhjaga

allaneelatud solvanguid

ütlemata sõnad

terve Mendelejevi tabel

vedelikest

mille olen pidudel

vastu võtnud

(mul on nimelt

raske öelda ei)


leitakse ka

peotäis liblikaid

enamik surnud


ainuke kes elab

on jalgupidi

kinni spermas

(lk 25)


 


seltskond


sa tead

et suhtled

endasugustega

kui tahad jääda

sõbra juurde ööseks

aga antidepressante

pole kaasas


ja sõber ütleb

ära põe

võta minu omasid

(lk 66)


 


hirm


täiesti pekkis

mis siis

kui kirjutan tegelikult

ülisitta luulet

aga olen inimesena

nii armas

et keegi ei ütle


naistele meeldin

sest teen neile komplimente

meestele meeldib

mu keha

kriitikud ka ei taha

et ilus tüdruk nutab


kogu see asi

on täiesti pekkis

aga tõe huvides

tuleks olla pekkis

ise

(lk 72)



14 oktoober, 2021

Marten Kuningas - Sabata koma (2021)

 



Tekste võiks nimetada õdukompuslikeks - küllaga sõnamänge ja julgeid kujundeid, kindlasti Kompusest narratiivsem; kuid lugejasõbralikum kui Kompuse pea sakraalne seosemurdmine. Aga jah, see elurõõm, millega autor keelt käsitleb, see on omamoodi südantsoojendav nähe.

Säte

 

Summata jänes kosib rehvinaelu üheülbalisest lüpsikust

jääjärve pulstunud kopsus.

 

Naerupahvaku-maitseline korstnasse kirjutatud luupainaja

nüpeldab jääralikku polstersinki.

 

Lürp! Siivsana pahuksisse puhkusele jäämine talletub

kui lest kõrvarõngaisse.

 

Jumalakartlik, kuid koogile vaatamata õnnelik,

hunnitult kaheksajalgsem,

kui pikim sada aastat ning lisaks mainitule veel

suursuguse hoiakuga džoki.

 

Nii ehk naa – presbüterlus rebastes on määratud

rikkumata rahule.

 

Rööbiti valgurikas konjakisuu rehmab iga vilunud

nätsumälumise alla, tulgu või ükssarv ise,

tulgu või USA kabatšokikoondise kapten – õrn viiger –

tema jätkab tuurapüüki.

(lk 31)


13 oktoober, 2021

Ave Taavet - Valerahategija (2020)

 

Ausalt öeldes ei saanud ma mitmel pool kiidetud Taaveti juttudega suurt ühele lainele (raamatu poole vaatamiseks sain tõuke kasvõi siinses blogis käsitletud kogumikus “Eesti novell 2021” loo tutvustusest). Pealtnäha on pea kõikides tekstides igati huvitav ja eriskummaline maailmaloome, aga midagi jääb minu jaoks vajaka või siis ei satu ühisele soonele (või siis probleem selles, et pea nädal aega lugesin seda öösiti, mil tihti tuli vaeva näha lihtsalt päevaväsimusega jändamisele). (Aga samas tihti saabki nii vaid lugeda.)


Teadagi on kohustuslik määratleda kõiksugu (arvatavaid) mõjutajaid; nagu mujalgi pakutakse, ikka Heinsaar ja teatud retroromantika. Mitte et autor oleks epigoon, lihtsalt tundub, et ta fännabki sellist kadunud maailmakorda, kõik see külaelu või nõukogude aja eritingimused; noorelt autorilt on midagi sellist omamoodi ootamatu kohata. Või üldse sellist … klassikalist kirjanduslikku positsiooni. Samas oleks päris põnev näha, kuhu Taavet oma järgmise kogumikuga võiks jõuda, patt oleks annet vaka all hoida.


Minu lemmikuks on ehk see kakuliste eriskummalise uurija lugu … midagi on selles tekstis õige õõvastavat.



12 oktoober, 2021

Theodore W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, SA Kultuurileht (2019), tlk Krista Räni

Adorno keelefilosoofias on keelel kaks tahku „märk“ ja „kujund“ (selline lõhestus olla luule teaduse uusaegse lahutamise tagajärg; mulle meenutab see religioossuse kadumise teemat „Ulro maas“), kus esimene on otsesemalt seotud keelevälise tegelikkuse representeerimisega, teine aga tegelikkuse sümboolse tõe ehk inimkogemuslikuga, kui nii võib öelda. Kirjanduse roll on justnimelt selle viimase eest hea seista, oluline pole faktiline täpsus vaid olemuslikum tõeväärtus, millegi sellise väljendamine, mida teaduse ja filosoofia keeles väljendada ei anna. Oma „Esteetikateooria“ väljatöötamisel on Adornole olnud oluline(suure) kirjanduse nautimine ja sellest kirjutamine (muusika loomulikult ka, aga see kogumik on kirjandusest). Seda siis sissejuhatusest.

„Valiku esseid kirjandusest“ juhatab väga sobivalt sisse essee essee vormist, mis tõdeb essee vabadust avatult otsi lahti jätta ilma vajaduseta kõike metoodiliselt ja ammendavalt defineerida ja süstematiseerida – on ju essee oma olemuselt mõttekäigulik ja tema lühidus ei lubaks teadusliku uurimuse põhjalikust, nagu ei saa talt nõuda ka ammendava tulemuseni jõudmist; aga samadest omadustest tuleneb ka paratamatu enesekesksus, sest vormi selgrooks on konkreetse arutluse mõttelõng ja nõnda peab ka sisu seda järgima, ilma laiemate viidete väljade konteksti liialt laiali hajumata. Nõnda siis on essee voorus omamoodi mosaiigikillulisus, mille paigutumine või isegi kaasatus hilisemasse suuremasse konteksti võib jääda määratlemata 

Vaieldamatult võluv on essee kirjavahemärkidest – näiteks leiab ta, et kiillause paigutamine mõttekriipsude vahle on oluliselt parem, kui sulgudesse, kuna esimene väljendab korraga nii sidustatust kui eraldatust, teine aga sulustatust. Lõpptulemusena tõdeb ta, et kirjavahemärkidega on üks igavene häda, „Sest kirjavahemärgistuse reeglite nõudmisi ning loogika ja väljenduse subjektiivsete vajaduse nõudmisi ei ole võimalik ühildada“. Mida võib siis võtta ka nii, et kirjuta kuidas sa kirjutad, ikka nõuab väljenduse vorm oma ja miski, mis välja tuleb ei ole lõpuks enam päris see. Nõnda siis on parem kasutada kirjavahemärke nii vähe kui võimalik. „Iga hoolikalt välditud märk on kummardus, mille kiri teeb häälikule, mille ta lämmatab.“

„Bibliograafilistes mõlgutustes“ tõdetakse nukralt, et turumajandus on raamatute välimusele halvasti mõjunud, kuna raamatute väljanägemise ajendiks on olla pilkupüüdev, kaubaksminev, mitte sisuga harmoneeruv ja vääristav. Samuti on komme loobuda tiitellehele ilmumisaasta ja koha märkimisest loobumine (aasta on pigem ära mainitud autoriõiguste juures) raamatult tema individuaalsuse riisumine, tema taandamine lihtsalt üheks vastava žanri esindajaks. See mõlgutus raamatute teemal on muidugi üldse igale lugejale mõnus lugemine ka siis, kui filosoofilisematest esseedest läbi närida ei viitsi. Näiteks:

Raamatute eraelu on võrreldav sellega, mida naiste seas levinud ja tundepaisutatud usk omistab kassidele. Kassid on kodustamata koduloomad. Eksponeeritud omandina, nähtaval ja käeulatuses, armastavad nad hoida omaette. Kui nende peremees keeldub oma raamatuid raamatukoguks korrastamast – ja vaevalt võiks keegigi, kellel on raamatutega hea suhe, tunda end raamatukogudes, isegi enda omas, hästi-, siis ütlevad need raamatud, mida ta kõige tungivamalt vajab, ikka ja jälle lahti oma iseseisvusest, poevad peitu ning ilmuvad taas välja ainult juhuse tahtel. Mõned kaovad nagu vaimud, enamasti sel silmapilgul, kui neil on eriline tähendus. Veel hullem on vastupanud, mida nad osutavad, kui neist midagi otsitakse: nad justkui tahaksid kätte maksta leksikaalse pilgu eest, mis kobab neid üksikutest kohtadest, rakendades sellega vägivalda nende sõltumatule kulgemisele, mis ei soovi kohanduda kellegi teise tahtega. (lk 62)

Veel tuleb juttu Thomas Manni ja Siegfrid Kracaueri ja Walter Benjamini isikutest, mis on kindlasti eriliselt huvitav, kui olla nendega põhjalikumalt tuttav, „Fausti“ lõpustseenist ja Proustist.

Hasso Krull kirjutab lõpetuseks veel Theodor W. Adornost, tema kunstiteooriast ja tõdemusest, et „ajalugu on tõe sees; tõde ei ole ajaloo sees“. See viimane võib tänapäeval ehk tunduda juba iseenesestmõistetav (vähemalt teoreetiliselt), kui oleme harjunud ajalugude paljususega (kasvõi iga riik kirjutab oma ajalugu, siin pole isegi küsimus faktitäpsuses, vaid selles kuidas narratiiv ehk lugu on kirja pandud), katsetega ajaloo valgeid laike märgata (näiteks tagantjärele oluliste saavutusteni jõudnud naiste sissekirjutamine suurde lukku, kuna varasematel aegadel ühiskondlikud olud lihtsalt tingisid meestekesksema narratiivi) jne jne. Noh, muidugi peaasjalikult kirjutab ta nn tume inimeselaps olemisest ja Hegeli ja Nietzche mõtlemise suhtes positsioneerumisest, sestnoh, ma võin siin ju komajuttude ja bibliofiilia ja kirjanikejuttude juures vaimustuda, ent räägime siin ju ikkagi ühest XX sajandi väljapaistvaimast filosoofist…

/…/ luuletusi saab [pärast Auschwitzi] kirjutada küll, aga see on barbaarne – vähemalt kuni luuletus ei võrsu negatiivsest mõtlemisest, mis läheb asjastumise vastu sõtta ja teeb temast negatiivse luuletuse. „Kunst ei tähenda mitte alternatiivide rõhutamist, vaid mitte millegi muu kui oma kuju kaudu vastu seismist maailma kulgemisele“ /…/ Kunsti ideeline sisu ei suuda vähematki asjastunud mõtllemise vastu, sest see sisu asjastuks kohe ka ise ja pöördusk seega iseenda vastandiks. Seevastu negatiivse vormiga kunst langeb asjastunud mõtlemisest välja ja sunnib kriitilist vaimu nägema tõelust väljaspool reaalsuse ja ratsionaalsuse identsust. „Maailma tumenemine muudab kunsti irratsionaalsuse ratsionaalseks: radikaalselt tumenenuks.“ Kui kunst ei taha, et teda müüdaks pelga lohutuse allikana, peab ta saama sarnaseks ümbritseva maailmaga, et selles maailmas toime tulla: „Tänapäeval on radikaalne kunst ühtlasi pimeduse kunst, sest taustavärv on must.“ Auschwitzi-järgne luuletus on seega purunenud, negatiivse vormiga luuletus, mille pragudest paistab läbi tema tume taust . see on tumeda inimeselapse luuletus.

Seepärast ongi Adorno jaoks poliitiline üksnes kunst, millel on radikaalselt negatiivne vorm. Selline kunst saab olla üksnes täiesti autonoomne, olemasolevast reaalsusest sõltumatu, sest muidu ei suudaks ta purustada asjastunud maailmapilti ja identsusmõtlemist. Selline kunst ei põhine mitte „reaalsuse“ kriitilisel või utoopilisel kujutamisel, vaid pigem teataval dissonantsil kogu ühiskondliku ja poliitilise tegelikkusega. Ainult tänu sellisele dissonantsile sisaldabki tõeline kunst „õnne tõotust“ /…/ pimedus ja süngus [tähendab] Adornol helgust, sest see annab ainsana lootust paremale. (lk 152-253)

11 oktoober, 2021

Hettel Pross - Rändaja (2021)

 

Kui sisust ei hakka rääkima (mõtteid kodumaast ja inimsuhetest ning kaasaegse ühiskonna probleemidest), siis tahaks korraks mõtiskleda luuletuste vormistuslikust küljest: kui mul võimalus oleks, siis ma ei paneks 80% juhtudel iga luulerea lõppu koma (muidugi, see võib olla autori poolt igati taotluslik). Minu meelest see jubedalt hakib nii lugemise kui etlemise rütmi (proovitud), tekitab tarbetuid lisapause. Kui eesmärgiks pole just eksperimentaalset lüürikat pakkuda, võiks vast vabamalt võtta. Muidugi, see on vaid ühe lugeja arvamus, ehk on see mu veider kiiks või nii.




Igatsus


Ma igatsen metsa

ja igatsen kodu,

oma pärispaika,

hällilaul veel kohiseb kõrvus.


Ma igatsen teadmisi

ja mineviku õnnerohkust,

lihtsuse võlu,

saaste peale kohkun.


Ma igatsen elu,

millel sügavus,

otsin midagi,

mil puudu jääb sõnuist.

(lk 4)



 

Jõud


Andesta endale,

kasvõi arusaamatus,

ei ole kindlat aega,

on vool läbi tundra.


Naine, ära kaota usku,

jõud sinust iial ei kao,

kaunis kosmiline olevus,

uute teadmiste jutustus.


Pimedus saab musu,

soojus südamesse surub.

(lk 32)



 

Tehnolained


Kuidas mõista inimest,

kel peas on sada rada,

ta mõtleb kõigest korraga,

ja unustab, mis tundub hea.


Tehnoloogiaajastu jama,

mis hulluks ajab mõne pea,

kaitsta end saab mitut moodi,

esmalt loobuda põgenemissoovist.


Rippu lase kristallikee,

suple puhtas vees,

paljajalu kõnni teel,

päike silme ees.


Lahendus on igaühes,

lihtsam see kui analüüsiühted,

olla omaenda moodi,

inimene, kelleks sind loodi.

(lk 43-44)


09 oktoober, 2021

Patty Smith: M-Rong


Keeruline ja samas mittemidagiütlev raamat. Keeruline kokku võtta. Samas mulle ei rääkinud muud erilist uut, kui et

* Patti Smithil on väga romantiline ja kirglik suhe asjadega. Ta armastab neid, pildistab üles kuulsate inimeste esemeid mitte seepärast, et kuulsus oleks tema arust mingi tähtis asi, vaid ta siiralt tundub mõtlevat, et need ja teised inimesed andsid maailmale midagi erilist. 
Ning nagu sellest juba küll ei oleks, tunnetab ka nende inimeste asjadest õhkuvat - midagi. 
Ta austab sama omaduse raames ka haudu, külastab ja korrastab neid - mitte oma lähedaste, vaid ammusurnud jaapani kirjanike omi näiteks.

* Et orkaanid teevad ikka märgatavat kahju isegi siis, kui inimohvreid pole. Mitte et poole aasta pärast keegi ei mäletagi, vaid rongiliinid katkevad ja jäävadki kadunuks ka aasta pärast.

* Patti Smith pole ka iial endast mõelnud kui muusikust, ta on alati kirjutaja olnud oma mõtteis.

Põhimõtteliselt raamat jooksvast hetkest (kuskil 2010, ma arvaksin?), mis sukeldub vahel sujuvalt mälestustesse just nii, nagu me kõik elame korraga praegust momenti ja samas lupsab me minevik täiesti suvaliselt läbi, tuletab end meelde ja ON kohal moel, mida on raske salata. Vahel nähakse und (me kõik näeme vahel und), vahepeal reisitakse täiesti suvaliselt ja sellele erilist tähtsust omistamata Islandile või Jaapanisse või (eriti tavaline) Euroopa ja Ameerika vahel.
Mulle on omane ja meeldiv autori pidev üksindaolek. Ei ole ühtegi väga olulist teist inimest autoriga aktiivselt samas suunas koos elamas. Ta joob oma kohvi, vaatab oma krimkasid ja loeb Murakamit üksinda. Ostab maja. Koristab kassiokset. Nii on.
Samas on selline üksindaolek minu arust elu normaalne seis ja midagi üllatavat polnud. Murakami mulle ka korda ei lähe. 
Maitea ... no on mingi raamat. 

Naistelehe nupp, kerige natuke alla

08 oktoober, 2021

Anna Kaare - InteГрация (2021)

 

Raevukas ja poliitiline luule, õige ajakajaline ja otseütlev. Aga mitte ainult. Päevapoliitikast vaat et olulisem on identiteediküsimus, mis siis luuleminast lähtub eesti, vene ja roma narratiividest. Üheltpoolt küüditamine, teiselt poolt Leningradi blokaad, kolmandalt poolt romade sõjaaegne hävitamine. Milline kannatus on see kõige õigem (jajah, Teine maailmasõda kui ise üks identiteet). Või noh, mida me õieti teame romade kogemustest.


Aga on veel kolmas ja veel olulisem teema - ehk naise roll, nii poliitilistest tõmbetuultes kui ajaloolises taagas. Naine kui objekt, kui vahend, kui elustiil, kui toode. Autori sirgjoonelisus võib küll vahel olla ehmatav või naiivne (intervjuus räägib ta eelkõige irooniast), aga sellele ei oska kuidagi vastu vaielda. Valusad hümnid ja põhjatud kannatused, luuletaja ei vaiki.


Kahtlemata vajalik luulekogu. Ja need illustratsioonid, eksole, huvitavalt teostatud.




rongi rattad ragisevad

bioloogilise kella tiksumise rütmis

trahh trahh trahh – kas kuuled?

see on see rong, millest oled maha jäämas

naine, kolmkümmend

sünnitamata lapsed kummitavad

kaabudega arvamusliidrite kõnedes

ära koorma ühiskonda! sünnita nüüd ja kohe!

oma rippuvate tissidega – kolmkümmend ju! –

oled rongist lootusetult maha jäänud

tühjal ooteplatvormil kurvalt

muidugi kurvalt, kuidas siis veel?

või oled naudinguid otsiv kurwa? maakeeli lits

meite maal ikka ainult seda keelt räägitud

aastasadu

nii peab ka jääma

või muidu!


peida ripptiss push-up-rinnahoidjasse

ja leia mees

parem, kui on vastutustundlik

kui ei ole, pole lugu

sinisilmne blond aaria Kalevipoeg

ehitate üles uue eesti wabariigi

käsikäes vagunisse

ikka eesti raudtee, mitte rail baltic

rong see sõitis tšuhh tšuhh tšuhh

rahvuskonservatiiv oli rongijuht

tagasi tagasi tagasi

parema mineviku poole

(lk 10)



 

rongkäik


eesti eest

tõmban nina täis

nii et ikka ila suunurgast tilguks

pidupäev!

eesti eest

täidan ajaloolise vanalinna bensiinihaisuga

odavast hiinast tõrvikust

sülitan lärtsti tänavale

ja kusen monumendi kõrvale

häda ei anna häbeneda

valge mees valgel maal

peremees

eesti eest

varjun viikingijumala nime taha

ehk ei panda tähele

karistusregistrit

õigekirjaoskuse puudusi

eluülikoolis seda sitta ei õpetata

kütan muulasele pasunasse

suures rõõmujoovastuses

küll senjöör andestab

sest eesti eest ikkagi

eesti eest

annan kodus naisele vastu hambaid

et vähem näägutaks

avan uue pudeli

homme viib punane laev üle lahe

on veidi aega patriootlikku pohmakat ravida

… eile nägin minagi Eestimaad

või noh, midagi ma igatahes nägin

(lk 26)



 

armasta oma ligimest

nii ütleb raamatute raamat

armasta

naabrinaise d-korvi

ja tema tiinekast tütre pepulegi võid möödaminnes

armastava laksu anda

see on loomulik

armastus on ju nõnda kaunis!


ka sündimata lapsi võid armastada

keegi ju peab neidki

kaitsma ja armastama

eriti kui nad su enda omad pole


armasta oma riiki

rahvust nahavärvi

lippu ja vappi ja saku õlut

mu isamaa on minu arm

nii peabki

kes ei armasta, saab vastu molli

jawohl

armasta seapraadi ja ahjukartulit

sest salatid on eitedele

armasta jaanipäeval viina võtta

küll saab naise hiljem rooli panna

aga eelkõige

armasta ikka oma ligimest


võõraste vastu võid tõsta rusika

kivi püstoli täägi kurika

noh nende, mujalt tulijate

kes teist keelt ja teist värvi

teist usutunnistust ja maailmavaadet

teistsugust armastust


neid ei peagi armastama

need on vaevu inimesedki

ligimesed kindlasti mitte


armasta oma ligimest

endasugust

(jumala eest mitte enda sugu)


sina tead paremini

ja armastus on ometigi

nõnda kaunis 

(lk 38-39)