Anthony Powell - Venusberg (2026)

 

Jällegi raamat, mis poleks niisama küll kuidagi lugemiseks kätte sattunud (autorgi samamoodi tundmatu), aga - täiesti loetav lugu. 

1920. aastate algul saadetakse inglise ajakirjanik kuhugi põhja Esimese maailmasõja järgsesse uude riiki (Soome? Eesti?) reportaaže kirjutama. Ülesanne pole teab mis põnev, aga seal ootab ees üks vana tuttav, kellesse on armunud ajakirjaniku, ee, partner (suhe paistab põhinevat siis sellel, et parema puudumisel võib ka aegajalt kohtuda). Sõbral on küll naise tunnetest ükskõik (või noh, üldse naistest, aga seda niimoodi aseksuaalsel moel), kuid siiski tunneb viisakalt huvi naise käekäigu vastu.

Aga jah, talve alguse laevareis põhjamaale toob uusi erinevaid tutvusi, muuhulgas ühe tolle põhjala riigi eliidi hulka kuuluva psühholoogiaprofessori abikaasaga, kellega koosolemine ületab teatavaid formaalsusi. Jällegi, parema puudusel seiklus või nii kummagi jaoks; siiski jätkavad nad kohale jõudes oma suhet, vaid professor ise ei pane seda õieti tähele.

Aga jah, muidu siis kohalik diplomaatiline korpus ja värske riigi koorekiht ning selle probleemid oma mineviku ja erinevate vasakpoolsetega. Talverõõmud, peategelane oma vanade ja uute tuttavatega teeb seda ja teist ning peagi on tulemas kohaliku seltskonna kõrghetk balli näol, mille järel tuleb peategelasel tagasi Inglismaale naasta. Aga see professori naine, sellest suhtest ei tule niikuinii midagi välja, siiski inertsist on armukadedust ja igatsust. Ent siis … saab see vähe ootamatu lõpu.

Omal moel on see huvitav, kuidas tegelased lihtsalt kulgevad kaasa, ilma erilise innuta, teevad asju igavusest või ka omamoodi kohusest (sest nii võiks käituda - kasvõi pidades armukesi). Kirevabad tegelased (nojah, on küll Bobel oma lõbuihaga) iseenesest igati dramaatilises sõjajärgses ülesehituse faasis ühiskonas. 

Eks seda romaani on eesti lugejatele reklaamitud kui võimalikku Tallinna kujutamist tollases ajas, aga see pigem tundub see minu jaoks olevat soomelik maailm (mitte et mul selle arvamuse toetamiseks oleks ekspertiisi või kogemust). Huvitavalt veider romaan, natuke tuletab meelde Muriel Sparki nihestatust.

Heljo Mänd: Tiivasulg

Hästi keeruline kirjutada.
Ikkagi korüfee. 
Hullem. Surnud korüfee ja kogu on avaldatud tema 100 sünniaastapäevaks.

Ainult et see ei ole hea kogu.

Võibolla süüdistada koostajat? Selliseid luuletusi on küll, mis teistsuguses järjestuses, teistsuguses keskkonnas tunduksid väga head. Selles - jah, täitsa kõlbulik. 

Natuke elulooline: loen ja saan pildi, kuidas Heljo Mänd iseennast kui loojat, kui poeeti nägi. Ehk põhiliselt räägivad luuletused selles, kuidas

a) tahaks kirjutada, aga sõnad ei tule
b) võibolla ei ole luuletamine tähtis, tähtis on olla mina
c) aga see on jube hea tunne, kui sõnad tulevad
d) ma olen luuletaja, see ma olengi, olengi oma sõnad

Luuletused on kõik riimis, enamusel on kolm salmi, ühetaoline rütm, mis vahel ripatab - oletatavasti meelega, ent võibolla kogemata. Raske on mõttega lugeda eraldiseisvaid tekste, kui need samas käivad tramparamparaa ühtlaselt ühes rütmis. Seda enam, et tiivasule kujund kordub ja kordub ning kuigi selles on omamoodi muusikat, hakkab ka see tasapisi tüütama. 

Allolev on minu meelest kogu parim luuletus. 

Hetk nagu hulkuv koer
nuhutab mind ninaga
otsib kontakti 
mu sisemise minaga

Liputab saba,
saab aru mu hingest.
aga mina särisen
ülepingest.

Olen alati peljanud
pimedat juhust.
Nüüdki põgenen. 
Ainult kuhu?
Ainult kuhu?

Postimees

Tõnis Tootsen - Igiroheline mõttevool (Looming 5, 2026)

 

Pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti sisu, või noh, mõttevoolu (eks siit tekib kahtlus, kas tegu hoopis iroonia vms). Jutustaja kirjeldab seda, mis tunded ja mõtted tal tekivad eri aastaaegadel üht ojakest jälgides; mismoodi oja voolamine kirjeldab loodust (ehk üldse elu) ennast - noh, kõrbe tingimustes seda vast nii tajuks.

Eks seda kõike on keeruline võtta jutustava proosana, pigem reflektsioon kirjanduse võttes.

“Üle kivide hüplevates mullides on lihtne näha inimesi, elu ennast. Ja miks ei peakski nii olema? Vee ääres kükitades vaatled ju tegelikult loodusseadusi - need on kogu vaatemängu taga - ja sellest allikast on paratamatult kogu elu välja kasvanud. Sellest metsaojast me tulemegi - meil lihtsalt ei ole kuskilt mujalt tulla ega kuhugi mujale kaduda. Enese tühipaljaks mulliks mõtlemise vastu võib muidugi protesteerida: tühja triivivad mullid ju ei “tee” ega vali midagi! Aga kes oskaks öelda, kust tulevad ta kõhkluse keerised, millesse võib tiirlema jäädagi, või järsku alanud vabavool, milles paistab olevat üksainus selge tee. Me kõik sünnime asjaolude voolusängi, igirohelisse mõttevoolu, mille põhi jääb kättesaamatuks.” (lk 597-598)

Amal El-Mohtar - Anabasis (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

See on siis hoopiski kogumiku lühim proosatekst (mitte varem kuulutatud “Wing”) ning eks siin on loo sirgjoonelise jutustamise asemel kõiksugu vihjeed ja pausid. Eks seda võib pidada ulmeks (noh, kasvõi see poolmütoloogine seisundikirjeldus), aga samas loetav ka tavakirjandusliku lühipalana.

Varem avaldatud Tor.com portaalis, eks siis tuleb ikka igasugust draamat. Või noh, ehk on siin rohkem kasutatud autori omamütoloogiat (päritolu ja Kanada). Selliste lühikeste tekstide huvitavaks kirjutamine on ikka väga keeruline, pole siin autoril mingit mänguruumi eksida.

Dick Francis: Tagasitulek

 

Peategelane on ebameeldiv. Jah, tema uurijana tegutsemine on üsna kenasti põhjendatud, aga igas muus osas on ta tüütu kuivik-moralist, kel on kindlad veendumused selle kohta, kuidas oma vanemaid ei tohi nimepidi kutsuda ja milline kodu on "õdus," milline "kale," milline "20 aastat ei ole sisekujundust muudetud" ja milline "maitsekas".
Tüütut kuiviklust EI tee paremaks uljas üheöösutsakas kohaliku "on ja oli lits" enesekindla vanema naisega, kuna see sutsakas leiab aset samal ajal, kui ta hakkab kohtamas käima "temast-võib-saada-mu-abikaasa-ta-on-siuke-tüüp" kauni daamiliku heast perekonnast pärit noore naisega. 

Pinget on väga vähe.
Enamasti on Francise raamatutes mulle hobused korda läinud.
Selles teoses, kus põhiintriigiks on "keegi tapab hobuseid," pole neil mitte mingit isiksust. Heal juhul mainitakse värvi ja et suksu loopis pead. Mul ei hakanud huvitav teemal "kes neid nunnusid hobuseid tapab" sest hobustel puudus nunnufaktor.
Või erksusfaktor.
Või temperamendifaktor.
Isegi võitlejkarakterit polnud möödaminnes mainitud.
Nad oli täiesti iseloomutud. Nagu sõna "hobune" mingite laienditeta.

Korraks läks raamat käima, kui leiti üks väga huvitavas seisundis inimsurnukeha.
See elustumine ei kestnud kaua - lõppes sama halvasti kui algaski.

Põhipaha ei tundunud olevat paika pandud mitte loogika järgi, vaid "valin kurjamiks kellegi, keda lugeja ilmselt ei kahtlusta". Selleks oli tegevusse toodud hästi palju ebameeldivaid (meessoost) isikuid, keda lugeja kahtlustada võiks, ja lõpuks oli kurikael enam-vähem ainus enam-vähem meeldiv mees, kellest loetud. 

Kõik Francise naised - mitte ainult selles raamatus, vaid kõigis, mida lugenud olen - eksisteerivad ainult selleks, et keegi tahaks nendega tonksu teha või teekski, oleks kunagi teinud, ei tahaks teha, see naine ise ei taha ilmselt kellegagi tonksu teha jne.
Krt, oleks edasiminek, kui mõni neist vähemalt pahaga mestiski oleks. Aga ei, nad on ainult kas emad, sõbra naised-tulevased-eksid, omaenda naised-tulevased-eksid, seksuaalsuseta olendid, seksist huvitatud olendid või kunagi väga seksikad olnud olendid. 

Miks ma nii halva raamatu üldse läbi lugesin?
Sest noores põlves armastasin Francist ja ta ongi kirjutanud mõned väga head krimkad. Lootsin kogu aeg, et see läheb ka paremaks. 
Ei läinud. 

Ekspress
Õhtuleht
Juuli raamaturiiul

Amal El-Mohtar - A Hollow Play (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Eks siin tekstis on kõiksugu LGBT küsimusi, lisaks veel nö maagilised olendid, kes tahavad enda identiteeti hoopis vabamalt kasutada (või noh, voolavamalt). Loo peategelane on Kanadast pärit kväär Emily, kes ei suuda selles maailmas kuidagi rahulolevamalt tunda. Kodumaal ei tundnud ta end vabalt (kuigi vanemad toetasid ta valikuid, aga ikkagi … ebamugav), seepärast tuli ta Britanniasse, aga London oli liiga suur - kuid Glasgow tundus paras ja seal ka uued tuttavad. Emily kirjutab päevikut oma sünnimaa sõbrannale, aga see on nüüd kadunud, ei vasta kõnedele ning töökohast lahkunud. Töökohas on tekkinud sõbranna Anna, kellega saab vahel igati vabameelne olla - kuni Anna kutsub teda ühte klubisse, kus esineb ka tema polüamoorse suhte üks osapool Lynette Byrd.

Ja Lynette on väga linnulik ja eriline. Ikka väga eriline, nagu Emily järgnevate tundide jooksul avastab - suisa teisest maailmast, kuhu aga lindinimene ei saa naasta. Kui ta just ei tee selleks erilist ohverdust. Emily …

Loos on justkui mitu tahku ühelt poolt see Emily eneseleidmise lugu, teiselt poolt siis kõik see LGBT paine, mis ei lase kvääre piisavalt rahul olla, sest neid ei aktsepteerita sellisena nagu nad on (sest ühiskond, eksole). Ja eks omaette tahk on see fantastiliste olendite teema - nagu takkajärgi selgus, siis pärsia folkloori Peri olendid. Ühesõnaga, kvääri ja eneseleidmisi.

John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Amal El-Mohtar - Wing (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kogumiku vast lühim proosatekst, kõigest neli lehekülge oh kui kujundlikku tundlemist. Neiust, kel on kaelaketi otsas pisike raamat, ja kes loeb suurt raamatut, mis on täis salapäraseid teadmisi. Ja siis ta kohtab noormeest, kes on neiuga igati ühtekas! Nende saladused …

Lühike tekst, mis põhineb kordustel ja muidugi need paljutähenduslikud hetked ja poosid. Või on see siis kellegi stiili jäljendamine. Nojah, mu jaoks ei hakanud see tekst tööle.

Ilja Prozorov - Lubadus (Looming 4, 2026)

 

Loomingu uue peatoimetaja esimene number on täis head proosat (hea küll, tegelikult ma vaid sirvisin Piret Jaaksi ja Piret Põldveri tekste, sest need on romaanikatkendid). Prozorovi lugu on nö täiskasvanute muinasjutt (või miks mitte ka fantaasiakirjandus) - isast, kes lubab oma noorele tütrele kokku lugeda lumehelbed. Nojah, teadagi, väikestele lastele lubatakse igasugu asju, aga kui tütar magama minnes teadküllkuidas otsa vaatab, siis … tuleb minna. Kohe. Põhja, otsima alget. Ja eks see siis ongi omamoodi lugu eneseleidmisest ja inimsusest.

Autor on tütre teemal varemgi kirjutanud, seda küll nö palju proosalisemalt (siinses loos on ses suhtes märgiline ema mitte mainimine). Aga see rännak, see on omamoodi spirituaalne lugemiskogemus.

Amal El-Mohtar - And Their Lips Rang with the Sun (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Idamaine fantaasialugu Päikese ja Kuu ainetel ning nende austamisest. Idamaine siis maailma poolest, ka loo jutustaja järgib sellist tehnikat ning eks ka loo lõpus on varuks omad üllatused. 

Tekst on esitatud Päikesekummardajate vaatenurgast, kirjeldades seda preestrinnade kogukonda - sinna on välja valitud eriliste tundemärkidega tüdrukud, keda koolitatakse 14. eluaastani, seejärel 28. eluaastani esitavad nad neljateistkümnekesi igapäevaselt päikesetantsu (sest muidu ju päike ei tõuse). Seejärel ollakse elu lõpuni seal elada (kus on küll igati vaba elu - lihtsalt ei tohi rääkida ega lahkuda).

Aga on üks naine, kes omal ajal visati sealt sõsarkonnast välja, sest … tal tekkis suhe Kuu vennaskonna noormehega. Ja milline patune suhe! Milline hetkeks lahvatav kirg ja milline patu tagajärg kõigile osapooltele. 

Tekst on algul kergelt tüütu, aga siis see kommete kirjeldus on päris pilkupüüdev ning muidugi see lahvatav kirg ning sellele järgnev draama - vaat et lugeja südant murdev.

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Theodora Goss - Letters From an Imaginary Country (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Järjekordne kujuteldava maa jutt - Thüle nimeline koht,  mis seekord paikneks justkui Kirde-Euroopas (lk 279), aga on küll üsna kesk- (kuskil mainiti aprikoosipuu õitsemist) või ka põhjaeuroopalike reaaliate ja folklooriga (no tõepoolest, muuhulgas trollid?) - või siis võib seda võtta ka kerge allegooriana kaasaja Ungari olemusest.

Niisiis postsovetlik riik, mis omal ajal oli kenasti demokraatlikel radadel, ent siis jäädi ühe juhi lõputu valitsemise alla - endised ideaalid jäävad küll nö kultuurilistesse või akadeemilistesse unistustesse, aga repressiivne riigiaparaat ei salli enam teisitimõtlemist, muuhulgas saates süüdlasi sunnitööle (metsatöid tegema?).

Mis teeb olukorra erilisemaks, on siis selle Thüle kandi folkloorsed jõud, mis justkui taaselustavad oma iidset mõõduvõtmist - ühed toetavad autokraati (või noh, võtavad hiljem koguni võimu üle?), teised astuvad sellele vastu justkui demokraatlike jõudude poole asudes. Eks sellistel jõududel võivad ka olla hoopis teised motiivid kui ühe postsovetliku riigi võimu või vaimu küsimused.

Lugu on esitatud kirjadena Theodora Gossile, kes on suguluses selle kandi rahvaga. Nende kirjade kaudu (pole küll ühtki kirja Gossilt endalt) avaneb olukorra muutumine - algne puhtalt folkloorne huvi muutub ajapikku üha poliitilisemak - Thüle intelligents satub režiimiga vastuollu, organiseeritakse proteste ning tulemuseks on repressioonid. Ka Goss satub sellesse segadusse. Kirjavahetus pole vaid Thüle teadlastega, nüüd osalevad ka ameerika ajakirjanikud jms.

Eks omamoodi küsimusi tekitab sellise Thüle kandi identiteet, kord põhja-, kord keskeuroopalik; seetõttu näib tekst olevat suunatud eelkõige ameerika lugejale, minusugune kratsib aegajalt kukalt selle rosolje asjus. Aga noh, jutt on see kooruke, mõte on see iva, ehk tegu on muidugi ilukirjandusega. 

“She is one of the most promising graduate students I’ve had in years, with a genuine love of folklore and Eastern European languages - she’s currently working on her Thülian, which I understand is a sort of distant cousin of Latvian or Estonian.” (lk 278)

Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Amal El-Mohtar - The Lonely Sea in the Sky (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kui nüüd üldse midagi aru sain (peale peategelase ebaadekvaatse oleku), on see tekst omamoodi alternatiivsest eluvormist, seda siis Neptuuni teemantite näol. Mis võimaldaks oma tõmbumiste tõttu justkui esile kutsuda teleportatsiooni võimalust. Ja noh, kui inimesed selle toimimise viisile mingil moel pihta saavad, tekib küsimus, et kas niimoodi saab sellist eluvormi (nagu teemandid) ekspluateerida (umbes nagu lihasöömise küsimus vms).

Või midagi sellist.

Tekst oleks väliselt justkui kõvaulme kõigi oma tsiteerimistega, aga pigem siiski esitatud läbi ühe inimese identiteedi loo - tõsi küll, üsna laguneva identiteedi läbi. Polnud just suurt naudingut tekitanud lugemine, aga samas huvitavalt koostatud, kõik need erinevad vaatenurgad ja saladuste osaline paljastumine.

Eva Koff - Lõoke (Looming 4, 2026)

 

Polegi Koffi varem lugenud. Tekst paigutub sõjaaegsesse Karjalasse, kus siis seni elusolevad karjalased vaaguvad näljast hinge ja eks autor markeerib siin mitmeid õnnetuid saatusi - ning mõnegi puhul võib ise edasi mõelda, mida ühe või teise lapsega õieti edasi võis juhtuda.

Eks kuulda on olnud, et Koff kirjutab poeetiliselt ning selles suhtes said vastav ootus täidetud. Ning ega tekst pole lihtne punktist A punkti B liikumine, pigem on see varjude ilm, milles lugeja saab otsida ühendusteid. Igal juhul, väga sünge tekst - loetav ka Loomingu kodulehelt.

Manfred Kalmsten - Susikiuste (2026)

 

Kalmsteni esimene romaan paneb veidi kukalt kratsima (ega abiks pole seegi, kui autor ikka räägib, kuidas talle tegelikult meeldib lühemat proosat kirjutada). 

Ühelt poolt on see lihtsalt vaimukas maailm - kõik see viikingi-, põhjala- ja saagateema, aga nö teadusliku fantastika (antud juhul siis science fantasy, mitte üldtuntud science fiction) võtmes. Selgelt vanamoodne maailm, aga … mechad ja täheväravad ja kõik see kosmoseooperi pudipadi. Siin pole lihtsalt üksühele nimetused ära vahetatud - ka maailma enda selgroog on nö viikinglik - kõik need seisused ja sellest lähtuvad võimusuhted (sest peategelane Hagenhild pole viiking) jms … ning muidugi jumalate panteon. See on kahtlemata vaimukas, meelelahutuslik ja samas üsna jõhker maailm (siiski leebem kui nö fantaasiatruu “Täheraua saaga”); õnneks on raamatus taastrükitud ka aasta tagasi ilmunud eellugu ““Ema südant…””.

Kuid siis tuleb see kuklakratsimise koht: ma ei ole Kalmsteni kirjutamise köögipoolega mitte kuidagi tuttav (näiteks siiski üks blogipostitus), aga selline avaldamistihedus räägiks justkui saekaatrist kuumade saiade realiseerimisest. Idee tuleb, teostamine, toimetamine ja trükki. Selles tsüklis tundub olevat toimetamine see lüli, millele ma pööraks rohkem tähelepanu - toimetamise üks osa on ka settimine, lase asjal mõnda aega seista ning vaata värskema pilguga üle mõne aja pärast, kas midagi on üleliia või midagi on puudu. Kui antud juhul on idee ja sellest loodud maailm koos oma eetiliste probleemidega kahtlemata lahe, siis tegevustik ei ole täiesti samal tasemel ning intriig võiks ehk olla vähe mitmeplaanilisem. Ja romaan tegelikult mahukam … (jajah, järelsõnas nimetab Raul Sulbi seda ökonoomsuseks). Ühesõnaga, ehk võinuks oodata avaldamisega kasvõi jõulumüükide alguseni ning selle aja sees veel toimetada ja sisu mekkida. Aga ma kordan üle, et ma räägin puhtalt enda ettekujutusest lähtuvalt ning kuidas tegelikult selle raamatu valmimine oli, pole nõrka aimugi.

“See on mu vastutus, see olen mina. Skafloc on minu, ma pean ta päästma ja talle turvalise tuleviku looma, seega… Neetud Viikingreik jääb püsima, susikiuste, jääb! mõtles Hagenhild ja oli sel hetkel täiesti veendunud, et jah, see ongi tema ülesanne. Tema peamine kohus Skafloci päästmise kõrval oli teha kõik, mis tema võimuses, et hoida koos laiali pudenevat Viikingreiki.

Ainuüksi selle pärast, et kinkida oma pojale tulevik.

Viikingieetika - see mis pureb meie au, pureb ka meie südametunnistust ja vastupidi, ent au ning südametunnistus on kõik, mis meil on, meenusid Hagenhildile viiking Rahi sõnad. Kui laseksin reikil lõplikult tükkideks laguneda, haavaks see mu au, loobumine selle kooshoidmise püüdmisest pureks mu südametunnistust. See oleks aga iseenda suhtes lubamatu käitumine, mõtestas ta lahti viikingieetika põhiteesi.” (lk 136)

Tiia Toomet: Vana aja koolilood

Eelkõige pildiraamat, kus sees fotod ja pildid vana aja kooliasjadest ja kooliga seotud inimestest. 

Kuna möödunud sajadi viiekümnendad aastad on ka minu jaoks Vana Aeg, lugesin mitte ainult huviga "kuidas tema seda nägi", vaid ka huviga "mismoodi see siis oli." 

Muidugi on siin sama käekiri, mis Tiia Toometi vanaaegsetest asjadest rääkivates raamatutes ikka: vana aja klassijuhatal oli siuke nimi ja olemus, vana aja klassikaaslased olid sellist (meelde jäid multitalent Martin ja istuma jäänud Maia, jutustaja Toivo ja kaebupunn Tiit, pinginaaber Malle ja ... olgu, rohkem ei jäänud). Vanal ajal kirjutati selliseid märkusi ja koolitee oli siuke ja siuke. See on armas lähenemine, korraga isiklik ja samas ajaloolist tõde järgiv, aga pean vajalikuks mainida, et kui mina lapsena esimest Tiia Toometi raamatut lugesin, ma küll vahet ära ei teinud, et oot. Need on ju tema isiklikud mälestused - ma lugesingi nii, et vanasti ütlesid kõik emad nii ja kõik jonnihood olid sellised ja sellised. 

Nüüd ma saan aru küll, aga nüüd ma olen ka palju kauem täiskasvanud kui laps olnud.

Päevikud olid meil kaheksakümnendatel küll sarnased ja mhmh - kõik teadsid, et inimesed peavad oma kodudes ikka jõule, lihtsalt sellest avalikult rääkida polnud sünnis.

Triinu raamatublogi
Epp Petrone

Merca: Vana libu hommik

 

See on selline luule, mida mina ise noore tüdrukuna kirjutada tahtnuks. Viin ja rotid, su jälgede räbus kobamine, lõtvunud rinnad, hiilgavad silmad ja sinu nimi ja sinu lõhn ja sinu sinu sinu. 

Kahjuks oli ja on mul joomisega kehvasti. Seega tundus säärane luule samas piinlik poos olevat ja ma ju peaksin kirjutama päris elust päris asju. Sarnases kõlkskõlavas värisvormis. Kas Mercal oli seal sonetipärg? Jah, iga viimane rida järgmise esimene, mhmh. 

Klassikaline sonetipärg. Kas neil ülejäänud riimvormidel on ka nimed? Rütmid jäävad igatahes sisse koputama ja natuke aega tundub kogu mu elu lihtsate nutikate riimide sisse sobivat. Vangistav ja rõõmus on see rütm ja riim. Miski ei saa olle liiga labane, kui seda niimoodi öeldakse!

Ehk tegelikult hästi kaasahaarav ja ilus, sõnastatud moel, mis toob meelde Villon'i, Baudelaire'i ja Heiti Talviku, ent mu jaoks ka hirmusväga teismelise ja pealtkahekümnese enesetsensuurita minu tekst. 

Olgu, tal on ka väsinud paljas vanamoor enda pihta (millega ma nüüd kaaskõla tunnen), kuid raudselt ma oleks tol ajal tahtnud samuti niimoodi kirjutada. Öelda enda pihta halvasti: näete, ma tegelt ei imetle ennast, näete, tegelt ma põlgan nii oma poosi kui oma isikut! Näete, näete, ma tean ise ka, et poseerin!

Ma tean, see on vana kogu. Nüüd olen mina umbes nii vana kui Merca toona.

Eks me vist oleme temaga veidi ühtekad, ainult mina häbenesin end veel rohkem. Te arvate, et Merca ei häbenenud? Mina arvan, et ta vaatas end kõrvalt ja nägi, mis teised näevad ja kahtlemata oli (ja on) ta pigem selline kui mingi klanitud ja lokikestega variant - aga samas nägi ta ka, kui puhtalt klišeelik ta on. Ülitraditsiooniline vagabund, ainult et naine. 

Õhtuleht

Brigitta Davidjants: Armastuseta

 

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi? 
Absoluutselt pole minu kogemus!

Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka". 
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest  küll. 
Rohkem valus. 
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub,  on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid. 
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal. 

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "möödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)". 
Davidjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks. 
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse". 
Olgu, vbla natuke. 
Lõpp on hästi roosiline. 
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!" 

Delfi

ERR

Eduard Vilde - Jutustused II (1953)

 

22 loo keskmine hinne on 4,6 - mis polegi niivõrd masendav tulemus, kuivõrd … no ega huumor ei säili just hästi ning valdav enamus tekste tundub olevat paras liinitöö. Aga siiski üldiselt päris hea tagasivaade sellesse, kuidas tsaariaja lõpukümnenditel Vilde läbi kõverpeegli siinset elu kujutas.

Ärapõletatud peigmehed 4/10

Klamanni-emanda kosilased 5/10

Vigased pruudid 6/10

Pill pinu taga, toru toa taga 4/10

Laadalelled 4/10

Kosilane Rakverest 5/10

Kuida unenäod täide lähevad 5/10

Suguvend Johannes 5/10

Kuub kahasse 4/10

Uinak tõllas 4/10

Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol 5/10

Uus toaneitsi 4/10

Dr. Aadu Rebane 4/10

Armumäng 4/10

Ettevaatlik kosilane 4/10

Minu tohtrid 4/10

Minu vend türkoo 5/10

Minu pommid 5/10

Uuel teel 6/10

Reaalpoliitiline epistel 5/10

Uued orjad 5/10

Dunkelmannide suguvõsa 5/10

Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.