Tekst ilmus antoloogias “Old Venus”, kust on mõned tekstid eesti keeldegi tõlgitud (Täheaeg 16), ehk võinuks neile seikluslikele tekstidele lisaks võtta selle… tõsisema, kuid niisamuti fantastilise ja lopsaka loo. Aga noh, ehk on tegemist liiga pika või keerulise või tõlkeõigused liiga kallid või Täheaja koostaja Sulbi maitsele mitte vastav tekst.
Aga jah, siinne Veenus on kenasti pulp-vaimus fantastilisest (kuid äratuntavast) elust pulbitsev planeet, mis on asutatud humanoidse kosmoserassi poolt (see pole ainus kosmoserass, kellega maalased kokku puutuvad). Kuna maalased on olnud Veenusel agressiivsed sissetungijad, siis pole nad eriti teretulnud veenuslaste keskel. Planeedil on kõiksugu riike ja religioone ja veriseid konflikte.
McDonaldi lugu on kui 19. sajandi vaimus tragikoomiline seikluslugu - ainult et ulmelises vormis. Ülikud ja nende intriigid, pärismaalaste verised kodusõjad, võrdlemisi arhailiselt töötavad religioonid ja kommuunid. Siia saabub iiri lesest aadliproua, kes otsib taga oma kurikuulsa venna jälgi - vend, kes õe pulmaööl varastas hinnalise perekonnajuveeli ning seejärel pages Maalt, jõudes otsapidi Veenusele seiklema. Nii rändab õde venna jälgedes ja kuuleb venna endiste kaaslaste käest venna rohkem või vähem kahtlastest tegudest, mis on muutnud mehe omal moel legendaarsekski. Nii avaneb pilt sellest Veenue fantastilisest, kuid ometi maasarnasest kultuurist ja loodusest (no tõepoolest, eluvormid on küll võõrad, aga siiski… äratuntavad).
Loo plussiks on see, et kuigi ootad pulpilikkusest lähtuvat meelelahutuslikku teksti, avaneb viimaks päris traagiline quest; peategelane pole päris see ekstsentriline lesk nagu teksti algul paistab. Igati vinge jutustus, arusaadav, et seda trükiti pea kõigis aasta parimate ulmelugude antoloogiates.
“You look well. The years have been kind to you. I look like shit. Don’t deny it. I know it. I have an excuse. I’m dying, you know. The liquor of the vine - it takes as much as it gives. And this world is hard on humans. The Great Days - you never completely adjust - and the climate: if it’s not the thin air up here, it’s the moulds and fungi and spores down there. And the ultraviolet. It dries you out, withers you up. The town healer must have frozen twenty melanomas off me. No, I’m dying. Rotten inside. A leather bag of mush and bones. But you look very well, Ida.” (lk 489)
