Juri Poguljai – Ökokeskus (Raevu päevad, 2019)

Poeetiline lugu armastajatest, kel õnnestub radioaktiivsusest pakatavas maailmas taas kohtuda … aga nende kohtumisel on oma hind - kahe punkritäie inimeste hukk.

Ehk siin on see küsimus, et kas oluline on indiviidi või liigi saatus - kui näiteks 400 inimest hukkub seeepärast, et 300 saaks elada, kas see on vastuvõetav? Ja noh, kellel on õigust otsustada sellise hulga inimeste eest?

Noh, armastajad teevad oma valiku, aga tuleb välja, et kumbki mõistab erinevalt, mida peale kohtumist edasi teha.

Ja tekst on siis esitatud sellises ilukõnelises proosas, ikka madala ja üleva kokkupõrge, ning mõttetu häving; tõeline tragöödia. Või kuidas teie käituksite.

ulmekirjanduse baas

Julia Ostapenko – Kuninglik jaht (Raevu päevad, 2019)

Ostapenko jutt võiks olla järjeks Gansovski tekstile - kui Gansovski jutus on laborikatsetused mõnda aega laborist väljas ja maailmaga kohanemas, siis siin tekstis on tuumasõjajärgne olukord, mil alles ongi jäänud kõiksugu katsetused, keda kunagi loodi laborites kosmose vallutamise tarbeks - ning kes nüüd tuumasõjajärgses radioaktiivses olustikus suudavad elada. Nagu ka mõned allesjäänud inimesed.

Keda siis nüüdse maailma valitsejad oma lõbuks jahivad, ja nii juba 120 aastat. Radioaktiivsuse tõttu ei suuda inimesed kaua maapeal olla ning elavad punkrites, ning neid jahitakse ja leitaksegi - mida rohkem jahisaaki. seda vahvam. Selle loo jahiseltskond sattuski ühe niisuguse inimgrupi peale ning kõmmutas enamuse maha, aga üks ellujääja põgenes … ja põgeneb veel paar päeva hiljemgi, mis on täiesti uskumatu niisugustes tingimustes. Jahtijad järgnevad talle, lootes, et põgenik juhib neid järgmise inimeste punkrini.

Kui selle kogumiku puhul on rõhutatud, et kui masendavad nägemused, siis see tekst … kohe oskab inimkonda hävitada.

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Butškov – Ja nad püüdsid loomi seal (Raevu päevad, 2019)

1986. aastaga dateeritud tekst oleks justkui näide nõukogude ulmest, kus progressiivne inimsugu kihutab tähtedevahelises ruumis ringi ja sooritavad seal mitmesuguseid kangelastegusid. Aga äkitselt põrkutakse kokku arvatavalt mittehumanoidse võõrrassiga, kes hakkab valikuliselt inimesi röövima. Asja saadetakse uurima tuleviku Bond, Astrofloti Pääseteenistuse eriosakonna “Dingo” töötaja.

Ta sõidutatakse piirkonda, kus toimuvad inimröövid, ning pea satubki tulnukate kätte … ja kelle inimröövide motiiviks paistab olevat puhas sadism. Aga meie eriosakonna töötaja pole nüri pliiats, pealegi on ta varustatud bondilike relvadega ja ega see lugu tammuma jää. Pealegi selgub tulnukate tegelik selline käitumise põhjus.

Teksti puänt võiks viidata kõrgematele väärtustele, aga ei pruugi. Võibolla on autor selle teksti kirjutanud hoopiski nõukoguliku ulme paroodiana, sest noh, see peategelase mentaliteet kipub kuhugi 1960. aastate kosmosevallutamisunelmate kanti jääma. Või on selle jutu puhul tegu campiga? Nagu näha, erinevaid tõlgendusvõimalusi võiks justkui endale ette kujutada - aga kui õigustatud see õieti on.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Batšilo – Mittevajalikud (Raevu päevad, 2019)

Sobiv tekst ehk hiljuti ilmunud Beljanini huumori austajaile, aga seda küll teadusliku fantastika raames. Ehk siis lugu sellest, kuidas Venemaale on ilmunud tulnukad ja tulemuseks on paras hävitussõda, kus inimelul pole suuremat tähtsust - ehk siis eelkõige on oluline tulnukaid hävitada, ja kes omadest ette jääb, see ka teelt pühitakse.

Ja nii on siis metsades, kus võib arvatavalt neid tulnukaid kohata, nö lindpriid, kes püüavad ellu jääda - vähemalt senikaua kuni sõjavägi neid sodiks ei pommita. Loo peategelane ongi üks selline mittevajalik, üleliigne inimene, kes naisega metsas varjudes koperdavad endise sõjaväepunkrisüsteemi otsa, kus ootavad ees erinevad üllatused …

Tekst on lahendatud paraja loba võtmes, kus peategelane püüab ühtaegu elu eest võidelda kui ka siunab oma metsast kohatud kaaslannat, kel on komme meest ohtlikesse olukordadesse lükata. Ehk siis tekstis avaldub see vene hinge ja mehe ülevus, ühtaegu tehakse kangelastegusid kui ollakse lollakad. Selles mõttes võiks loo paralleeliks olla Benediktovi ohudraama “Koletis”, kus siis tulnukate asemel jäädakse alla lääne ideoloogiale - siin tekstis midagi nii võigast ei juhtu.

Ann Leckie: Abistav õiglus", "Abistav mõõk", Abistav halastus"

Võtan kõik sarja kolm raamatut korraga käsitlemisele, sest miks ka mitte - ning kuna neelasin nad alla kiiresti, peaaegu ühekorraga, moodustavad nad mu teadvuses pigem "detailierinevustega terviku" kui kolm erinevat romaani.

Erinevusi muidugi on.
Alustades sellest, et esimene osa pendeldab enamiku tekstist mineviku ja tuleviku vahel, teised kaks on aga lineaarsed.
Igal romaanil tundub olevat oma moraalne põhiteema. Esimesel on selleks soovitatav sünnipära määramise hulk inimese (kusjuures enamasti ON juttu inimestest, mis ei ole selle raamatusarja sees iseenesestmõistetav) eluteel.
Teisel rahvusküsimus, kuidas privilegeeritud rahvuste esindajatel on raske kaasa elada mitteprivilegeeritutele ja kuidas erinevad rahvused koos toimida saavad.
Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus ning selle tahud.
Kolmandas on kõvasti enam huumorit kui teises, teises jälle enam kui esimeses.
Iga romaani lugu on iseseisvana loetav, nad on kirjutatud loetavana nii eelnevaga tuttavale kui mittetuttavale.

Sarnasusi muidugi on samuti.
Alustades kõigi kolme romaani peategelasest - ütleme, Breq, kuigi võimalikke nimesid on muidugi veel - kes on 3000 aastat tehisintellekt olnud, ent viimased ümmarguselt 20 on temast alles jäänud vaid üks inimkeha oma kohutavate piirangute ja hädadega. Tema raskused sedavõrd nõrga kehaga toimetulekul on samuti vaikne kõrvalteema läbi kõigi kolme teose.
Breq laulab kogu aeg, tema muusikalembus jookseb pidevalt läbi lugude. Võitlust erinevatel viisidel ning mitmete tegelaste vahelist pinget on kõigis kolmes raamatus ohtralt. Ning et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud samuti: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskuteta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks?
Kui juba suuremate ühiskondlike tendentside peale vaadata, teeb mulle vaid rõõmu Radchi  suhtumine, mis ei pea sugusid üldse tähtsaks ning nii mehed kui naised kui kõikvõimalikud teised on vabad valima soenguid, riideid, seksuaalpartnereid, ameteid ja eluviise oma suva järgi.
Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.

Kõik kolm on olemuselt seikluslood, kolm erinevat (kuigi üksteisega seotud) seikluslugu, lihtsalt ... muude väärtustega pikitud.

Minu vaate kohaselt ei tasu raamat lugemist, kui neid "muid väärtusi" pole.
Ent kui pole muud peale heade tegelaste ning nutika maailmanägemise, ma ei neela neid teosesid, mekin tasakesi.
Neid kolme neelasin. Päris pagana põnevad!

Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!) persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et phmt sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus.
Nendes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.

Muide, Õiglus, Mõõk ja Halastus on laevade klassid =)

Loteriis varem Õiglusest
Loteriis varem Mõõgast
Loteriis varem Halastusest 

Netis on muidugi veel palju kirjutatud, ent kuna enamasti ühest raamatust korraga, ei hakanud neid välja otsima.

Andrei Livadnõi – Teine kolonisatsioon (Raevu päevad, 2019)

Kuigi kogumikust napilt üle poole loetud, on hakanud peas käiama mõte, et tegemist on üsna meestekeskse ulmega, kus naissoost tegelased on heal juhul olulised kõrvaltegelased, või siis, noh, kohustuslikud lisandid meestemaailma. Muidugi, selline hinnang tekib angloameerika värskema ulme lugemise põhjal, selge, et siinsed tekstid on pigem sajandivahetuse paiku ilmunud (aga ei … kolm loetud juttu on dateeritud ajavahemikus 2008-2012). Siinne tekst on omamoodi Aadama ja Eeva lugu sõjajärgses maailmas ja noh, Eevaks osutub … järjekordne esemestatud naine, keda päästab tubli mees.

Lugu esitatakse mitmes etapis, erinevate tegelaste kaudu jõutakse viimaks peategelase vaatepunktini, mis on siis vangistatud sõjaväelase oma - kes kuuleb koos kaaslastega alles vanglas krüounest äratatuna, et sõda on juba mõni aeg tagasi lõppenud ning sõjavangi staatusest võib vabaneda sellega, kui mingi planeedile jäänud vastupanukolle vangide abil maha surutakse ning see planeet radiatsioonist ja sõjakolast puhastatakse. Noh, mis vangidel üle jääb, mingigi lootus vabanemisele.

Tekst pole teab mis tippteos, aga samas huviga loetav, ning see loo alguse vaatepunktide vaheldus on hea viis maailma sissejuhatuseks. Ja no Aadam ja Eeva, kah … idealistlik lähenemine.

Andrei Tepljakov – Naabrid (Raevu päevad, 2019)

Loo hinnet tõstab teksti finaal, mis oma sõnumi lihtsuses on õige lööv.

Jutt siis sellest, kuidas illegaalsete sahkerdamistega tegelev laevameeskond palgatakse tundlikule tööle - minna nö demilitariseeritud tsooni, et seal hävitada üks kaubalaev. Tsoon on siis sellepärast, et ära hoida konflikte teistsuguste eluvormidega, kelle-mille käitumisest pole mingit arusaama.

Sahkerdajad jõuavad kohale ja avastavad vinge tehnikaga laeva, mis lihtsalt triivib. Seeasemel, et laev kohe hävitada (nagu tellija soovis) lähevad nad seda lähemalt uurima, et sealt head-paremat tehnikat kõrvale panna ja hiljem rahaks teha. Tuleb välja, et pidanuks laeva siiski eemalt ja kohe hävitama, nagu nõutud …

Nagu öeldud, siis lõpu tarkusetera annab loole kõvasti särtsu juurde, muidu oleks selline pettumus nagu kogumiku kolm eelmist juttu.

George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Kirill Benediktov – Koletis (Raevu päevad, 2019)

Anekdootlik lugu maailmast, kus poliitkorrektsus on elunormiks – see on tänapäeva inimesele muidugi kujuteldamatult õudne, et sugu on enamvähem tähtsuse kaotanud (mõelda vaid, peategelase vanemateks oli kaks isa!), et teistsuguseid tuleb nimetada võimalikult neutraalsete nimedega ja seksism on vaat et vangilaagriga karistatav.

Mõskvas aetakse taga jubedat koletist, kes korraga ilmub välja peategelase korteris – seal hakkab koletis tutvustama endisaegse eluolu mõnusid. Peategelane sulab („no tõesti, ma olen tegelikult …“) aga teatud piirini.

Tõeline hihihii ja hahahaa neile lugejatele, kes hindavad vanamoodsat elu ning kellele nüüdse lääneilmse elu mõned suundumused tunduvad viivat kogu ühiskonda kuhugi sodoomia sohu. Tekst on muidugi räigelt ülevõlli, aga teadagi, kui juba praegu jalgu mulda ei suru, siis pole sellest pääsu ega midagi.

ulmekirjanduse baas

Tim Skorenko – Revanš (Raevu päevad, 2019)

Veider machofantasy laadis lugu surematute ühiskonnast, kus teravamate elamustega on kriis, aga samas hingehädadki vaevavad. Sa võid ju lõputult tappa ja kõiksugu naisi jõhkralt keppida, aga eks mingi aja pärast puudub sellest erutavus; või noh, kuivõrd tapmine ja vägistamine võib kellegi jaoks üldse erutavaks osutuda.

Aga siis pakutakse loo peategelasele – sealse ühiskonna ühele võimsamale machole – üht kihlvedu, mille võiduks on siis … No eks omamoodi humoorikas seegi, et kihlvedu lahendatakse piljardipartiidega (ja eks kiidega saab ka uhkelt rahvale esineda).

Tekst on kuidagi lamedalt või üheülbaliselt teostatud (muidugi, tegu ongi lühijutuga). Hea küll, kõike seda mõttetut vägivalda ja piinamist võib pidada surematuse pohmeluseks, aga kuidagi … lapsik või nii, või siis poosetamine. Ja viis, kuidas peategelane võtab naisi ja rahuldab ennast, nooojah. Eks teksti on ka freudistlikke hõllandusi sisse pandud – kasvõi see madonna ja hoora teema, aga no ikkagi … vähe totter tekst, pole just michaelrfletcherlikku nihilismi.

ulmekirjanduse baas

Sergei Lukjanenko – Rong Soojale Maale (Raevu päevad, 2019)

Peale Gansovskit mõjub see tekst vähe lahjana. Muidugi on siin hingeminevalt valusaid valikuid ja see peategelase rännak võõraste lastega ja loo finaal Sooja Maa väraval, aga … Võibolla jääb tekst liialt skemaatiliseks, ehk oleksin pidanud endale selgeks mõtlema, mille eest põgeneti.

Kui tekst on dateeritud 1993. aastaga, siis võiks edasi mõelda, et mingil moel see illustreerib Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme ja konflikte, mulle millegipärast assotsieerus kõik need sõjalised konfliktid, mis puhkhesid lõunapoolsetes endistes liiduvabariikides. Kuid vast on see liialt lihtsustatud lähenemine. Või noh, või siis omamoodi ulmeline jäljendus Remarque’st.

ulmekirjanduse baas

Sever Gansovski – Raevu päev (Raevu päevad, 2019)

See tekst on valitud muuhulgas VanderMeeride teadusliku fantastika suurde antoloogiasse kui näide kuuekümnendate aastate ulmest; seda huvitavam on nüüd juttu siit kogumikust avastada (ka siinses valikus on see kõige varasem tekst), dateeritud 1964. aastaga). Ja tuleb tunnistada, et päris hea lugu.

Ajakirjanik sõidab nö tsooni, kuhu on valla pääsenud laborieksperimendid – olendid, kes pole ei loomad ega inimesed. Intellektuaalsete võimete poolest vaat et inimestest võimekamadki, aga … pole inimesed. Ajakirjaniku eesmärgiks oleks omapoolselt uurida, et mis olendid need on ja mida nendega peale hakata – kas lasta hävitada või tunnustada inimestega võrdväärseteks. Aga noh, nagu ta on kuulnud ja nagu ta nüüd kogeb, need olendid on … teistsugused.

Eks siis loost võibki mõelda, mis õieti inimeseks teeb – kas selleks on piisav intellektuaalne võimekus ja teatav humanoidsus või kui oluline on selle juures empaatia. Muidugi, kuidas seda veel mõõta ja kas sellise mõõdupuu kasutamine ei viiks edasi järgmiste ohtlike kitsendusteni. Või millised komplekssed mõõdupuud on üldse kasutatavad. Ehk mis on siis Teine.


ulmekirjanduse baas

August Kitzberg – Maimu (1960)

Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.

Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milline on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.

Tekst on täismahus netis üleval.

Neil Gaiman – Mouse (Smoke and Mirrors, 2005)

Vahest üks masendavamaid lühilugusid, mida olen Gaimanilt lugenud. Raamatupidajast inglane on läinud elama Ameerika lõunaosariikidesse koos ameeriklannast armukesega, kellega pole just imeline läbisaamine, pealegi läheb naine aborti tegema. Lisaks on nende elukohas probleem närilistega, kohalikust loomapoest õnnestub mehel viimaks saada hiirte püüdmiseks selline puur, mis ei peaks loomakesi tapma – kinnipüütud hiire võib alati kuskil nurgal lahti lasta. Kuigi selle puuri puhul pole just kindel, mida see õieti lõksujäänud hiirega teeb. Igal juhul, mees ostab neid kaks tükki ja paneb need majja üles.

Naine läheb siis aborti tegema ning mees jääb palgatööd tegema (kaugtöö!). Ta kuulab poole kõrvaga kohalikku raadiot, kus on intervjuu mingi poolhullu vandenõuteoreetikuga, kes räägib sellest, mida liberaalid ja homod õieti taotlevad, kui abordid on lubatud – nimelt võetakse need elualged ja süstitakse need siis laborihiirtele, et nii leida ravi AIDSile, mis homosid ja liberaale vaevab. Õhtul tuleb naine tagasi, mingi aeg jääb esimene hiir lõksu kinni.

Et siis … õige süsimust tekst. Pole just Gaimani säravamate tekstide hulgast, küll aga õige vastiku järelmaitsega õuduslugu või nii. Muidugi, kui paljud enam mäletavad, milline surmaotsus oli aastakümneid tagasi HIV positiivse diagnoos, ajad ikka muutuvad … õnneks või kahjuks jäävad küll igasugu hullud alles.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget (Täheaeg 19, 2020)

Arvatavasti kogumiku parim tekst, mis samas on kõige retroulmelikuma maiguga (kõik see elust kihisev planeet ja pärismaalased ja kolonistid), aga samas mõnusalt vaimukas (ja mõnel puhul õudne) kelmilugu. Seda võiks nimetada science fantasy’ks? Loo võlu ongi ehk jutustamises, kõik see fantastiline imeilm justkui julesvernelikus soustis; kuid samas need inimlikud (või noh, humanoidsed?) saatused … on hingekriipivad. Kui muidu tundub McDonald olevat kõvaulme kanti autor, siis selles loos laseb ta küll lõdvalt ja rõõmuga mängulisemat teksti – umbes nagu Boris Viani „Päevade vaht“ või August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, mis pillavast elurõõmust jõuavad viimaks sootuks tõsisematele radadele.

Kogumiku teiste lugudega võrreldes tundub McDonaldi tekst üsna vastandlik – kui need lähtuvad olevikust ja ehitavad sellele oma tulevikuvisiooni, siis see tundub lähtuvat belletristlikust (belles lettres!) loomisrõõmust, kus maailma usutavusel pole küll suuremat tähtsust. Ja nii on raske ette heita, et mis kuradi veenuslased ja muud olendid – lugu on kas meisterlikult loodud või tavaline seikluslugu või mõttetu jura. Siin on tegemist pigem meisterliku tekstiga; ka teistkordsel lugemisel (jajah, prohvetlikult mõtisklesin, et võinuks ilmuda eelmises Veenuse kogumikus) igati nauditav kogemus.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Josh (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Pere peab linnast ära kolima. Vanemad ja poeg. Üksik maja metsas. Kaugel. Vanemad lähevad enne asjade lahtipakkimist lähedal asuvasse linna. Poeg jääb ootama. Öösel keegi justkui seisaks ta toas. Kes ei vasta ja kaob. Keegi justkui jälgiks teda aknast. Päevad mööduvad ja vanemaid ei tule.

Tulevad hoopis kaks rändajat. Poeg oleks varem naist telekast justkui näinud. Naine soovib poisi juurde jääda. Rändajast mees pole nõus naist ära andma. Puhkeb vägivald ja laibaõgimine.

Jätkan vaikselt tutvumist Wolfe (lühema) loomega ja seekordne lugu on tõesti … üpris õõvastav. Noormehe päevikusissekanded liiguvad sisemise loogikaga aina sügavamasse sohu; tegu pole arvatavasti just vaimselt tavaliste parameetritega noormehega, ja kui palju on tema kirjeldustest nö kliiniline maailma kirjeldamine, ei julgeks küll öelda.

Või noh, lugu saab ka selles võtmes, kus maailm ongi õudne – mitte siseilm.

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon (Täheaeg 19, 2020)

Kogumiku eesti autoritelt parim tekst, mis on ühtlasi kõige nö lähedasem tavamõistuse Veenusele – Veenuse ümbrus või koguni planeet ise pole pulbitsev elurajoon, vaid teadatuttav eluks kõlbmatu taevakeha. Tõsi küll, sinna on võimalik kohale saata eksperimentaalne missioon.

Ja missioonile on valitud igati rahvusvaheline seltskond erinevaid eksperte; nende ülesandeks on siis katsetada Veenust ümbritsevate oludega, saata planeeti uurima üheotsapiletiga droone jne jne. Aga jah, 50 km kõrguselt planeedi pinnast allapoole ei saa laskuda – kuigi ka sellel kõrgusel on äärmiselt jõhkrad happevihmad, mis nende kosmosejaama lõhuvad. Lugu lähebki käima sellest, et väliskesta järjekordsel remontimisel lähevad mehhad lolliks ja püüavad neis olevaid inimesi justkui tappa; raskemal juhul saab üks mees õhupuudusest ajukahjustuse. Põhjust, miks tehnika korraga nii käitub, ei leita. Hädad jätkuvad ja süvenevad – kõik missiooni inimesed hakkavad tasapisi segi pöörama nö nähtamatust vaenlasest, ning loo jutustajast meedik määrab kõigile ja endale üha uusi rahusteid. Viimaks see ajukahjustusega tüüp … aitab välja selgitada nende missiooni olemuse.

Tekst on üsna püandipõhine, aga see puänt pole miski ootamatu üllatus, autor on teksti mitmeid asju sisse kirjutanud – mis esmapilgul panevad lugemisel veidi kulme kergitama (ja mõtlema, et miks küll autor sedasi teeb), aga takkajärgi osutub heaks nipiks. Igal juhul, heasti kirjutatud tekst – eks siingi on suur osakaal actionil, aga mingil moel mõjub see kogumiku teiste tekstidega võrreldes reaalsemalt, ja niisamuti on tähtis osakaal tegelaste siseilma küsimustes.

ulmekirjanduse baas

Yōko Ogawa “Majapidaja ja professor”. Varrak (2012), tlk Margit Juurikas.

„Peamajast vaadatuna paistis kõrvalmaja mahajäetuna. Vanamoodsa aia värav asus viirpuuheki sees. Hoolega vaadates oli näha, et värav on kindlalt tabaga lukustatud. Tabaga, mis oli üleni roostes ja linnusõnnikuga koos ning vaevalt, et võtitki enam selle lukuauku lükata sai.

„Seega siis ülehomme, esmaspäeval,“ tegi naine, vältimaks tüütuid küsimusi, jutule kiire lõpu. Nii sai minust professori majapidaja.“ (lk 7)

Selle raamatu peategelasteks näivad olevat inimlik lähedus (soojus/armastus vms) ja matemaatika; kõrvaltegelasteks on mälukaotus (professor suudab uusi asju meeles pidada vaid 80 minutit) ja pesapall, ning lavaks on sumbunud ja hüljatud nurgake tavaelu äärealal, kus saavad kokku inimesed, kes ühiskondliku edukuse jõe kaldaäärses vees loksuvad. Need on siis igavesse1975. aastasse ja pidevasse omaenese haiguse avastamise seisundisse määratud professor, noorelt üksikemaks saanuna end ainsa käepärase töö ehk majapidamisega elatav naine, tolle 10-aastane poeg ja taamal professori vennanaine, kes on oma varemlahkunud abikaasalt saanud päranduseks kohustuse hoolt kanda tolle invaliidistunud venna eest. Kusagil taamal kummitavad ka minevikusaladused.

Matemaatika osas muretsesin vägagi, et see jääb pigem pinnapealseks õhkamiseks ja poosetamiseks, aga enese suureks rõõmuks pidin tõdema, et raamatus sisalduvad tehted ja kasvõi tekstülesande lahendamine on täiesti arvestatav osa lugemisnaudingust. Kui alguses teeb numbritega vehklemine pisut ettevaatlikuks – sest kõik need täiuslikud arvud ja sõbralikud arvud on küll selline tore uus teadmine matemaatikavõõrale (minule siis, sest no mis see natuke koolimatemaatikat siin kontekstis ikka on), aga samas ähvardab sumbuda lihtsalt teadustamiseks, et küll see matemaatika on ikka sügav ja pühalik, siis 1st 10ni naturaalarvude summa leidmine (kahel eri viisil) ja matemaatikaharjutused Ruutjuurele (majapidaja poeg) ning tekstülesande lahendamine jms lepitasid mind täielikult. Ilukirjandusliku teose osana jõukohast aritmeetikagümnastikat teha on ääretult tervitatav vaheldus. Milline oleks teie praktiline rats 1st 10ni naturaalarvude summa leidmiseks? Kas üle aritmeetilise keskmise, nagu majapidaja poeg nutikalt välja mõtles või kolmnurkarvude stiilis (mis oleks minu enda vaikelahendus, vähemalt kui lähteülesanne eeldab paarisarvus sisalduvate naturaalarvude summat, paaritu puhul oleks vast see keskmise mõte). Ja siis jääb muidugi mõttesse, et kas neil Ruutjuurele antud ülesannetel (355 x 840; 6239/23 jne), et kas neil oli ka mingisugune sügavam arvuseoslik tagamaa või olidki need lihtsalt tehted? No see selleks. Igal juhul püsib tänu sellele raamatule nüüd pisut aega jälle meeles, et e on Euleri arv ja misasi on ruutjuur -1st jne. Noh, ja samuti see Euleri identiteet (või võrrand), mis raamatus nii olulist rolli mängib, vaatasin isegi Youtube'ist ära video, mis selgitas, et miks see ikka nii liigutavalt kaunis ja ilusamaiks võrrandiks tituleeritud nähtus on. Ühesõnaga, matemaatika on lisaks hardusttekitavale maailma ilusaimale võrrandile ka sisuliselt mõtestatud nähtus, ja see on ütlemata kena.

Inimsuhete osas on mõnes mõttes käimas midagi väga jaapanlikku – on peotäis inimesi, kes on justkui äärealal ja siis nad leiavad omamoodi õnne lihtsates asjades, läbi üksteise. Ühelt poolt majapidaja, kelle positsiooniks ühiskonnas on pikad töötunnid lihttööl, kus tuleb arvestada klientide suva, halvustava suhtumise ja kummaliste nõudmistega, ning tema 10-aastane poeg, kes on juba varakult harjunud hilise õhtutunnini iseseisvalt kodus hakkama saama, olles üks neist „võti kaelas“ lastest, kelle ema ei ootagi kenasti tolmuimejaga üle käidud toas värskeltvalmistatud mitmekesise toiduvalikuga ega valva hoolega koolitükkide ja täiendõppe ja huviringide ja testitulemuste järele. Teiselt poolt professor, kes mõneski mõttes tundus mulle kõige konstrueeritumana neist tegelastest. Professor on väike kössis vanamees, kes poetab kõõma, kelle küünealused on mustad, kelle õueskäimise kingad hallitavad, kelle võidunud ülikond on märkmepabereid täis klammerdatud ja kelle kodus on kõik vana ja lagunev. Aga samas on professoril ka supervõimeid, millest üks oleks matemaatika ja teine oleks oskus ning tahe seda arusaadaval ja sütitaval moel seletada ning kolmandaks ehk tingimusteta ja vahetu armastus laste vastu. Lõpetuseks on professoril veel üks hästi oluline omadus – 80 minutit mälu, mis kombinatsioonis supervõimetega muudab ta omamoodi püsivate väärtuste aardelaekaks muutlikus maailmas.

Kindlasti ei tasu „Majapidajat ja professorit“ lugema asuda fookusega professori mälul – siinkohal on pigem tegemist raamatu seisukohalt vajaliku võttega, mitte eraldi uurimusega sellest, et kuidas oleks kui iga 80-minuti tagant kõik oleks uus. Selge on, et professor pidi olema suurepärane inimene juba enne oma õnnetust, keegi selline, kes elas suure osaga oma mõttemaailmast matemaatikas ja kes armastas tingimusteta lapsi. Võiks öelda, et professor on see, kes juhib tähelepanu maailmale nii nagu see parajasti on, võimalusele võtta iga hetke ja asju sellistena, millised need on ning seostele, mis mida selline olemine endas sisaldab. Professoril on oskus konstantsest ärevusseisundist hoolimata, leida rahu ja pidet matemaatikast, ning ühtlasi siiralt nautida ja armastada Ruutjuure seltskonda, kes ometigi igal korral peab olema tema jaoks täiesti võhivõõras laps koos paberil seisva teadmisega, et ta teda siiski tunneb, ning loomupärane võime ka keerulisi asju lihtsalt seletada justkui võrdne võrdsele. Ja see on ilmselt midagi, mida majapidaja olukorras inimene oskab hinnata – siiras lahkus ja tähelepanu.

Originaalis on raamatu pealkirjaks „Hakase ga aishita sūshiki“ ehk „Professori lemmikvalem“ (või siis „Valemi(d), mida professor armastas“ või „Professori armastatud valem“ või ... ma tegelikult ei tea, kas valem oleks kõige õigustatum siinkohal) ja tõlkija järelsõnas on rõhutatud raamatus olulisele kohale jääva Euleri identiteedi sümboolset rolli, midagi, milles võib arvata erinevate inimeste omavahelisest seotuses peituvat liia ja ülejäägita harmooniat. 

Ja sellega koos jõuame muidugi ka sellise kirjanduslikult ümara lõpptulemuseni, kus ülevaks on tõstetud inimlik kontakt, mida toetab nn maailma kauneima valemi pühapaiste ja viide universumi sügavamate saladusteni, mille ees igasugused väikekodanlikud normaalsusstandardid ja väärtusideaalid murenevad ja kahvatuvad (noh, muuhulgas). Aga las ta siis olla, sellised need lood juba kord on. Ja ma mõtlen, et see asjade võtmine nii nagu nad on, mida mina enda jaoks siit lõpuks välja lugesin, et see on tegelikult päris mõnus meeldetuletus, mida kaasa võtta. Rääkimata nauditavalt sisse põimitud matemaatikast – Euleri identiteeti ju loetaksegi tõepoolest ilusaimaks teoreemiks, ja no siis on ju täiesti õigustatud sellele ilukirjanduslikku ülevust lisada; ning see, et arvudesse võiks suhtuda intuitsiooni ja tunnetuse varal, on vast samuti midagi, millel lihtsalt sellesama väljaütlemisegi näol pisut jumet on. Aga samas on kuskil vist ka mingi tähenduslikkuse küsimus, matemaatika omandab siin loos tähenduslikkuse ikkagi läbi professori ja eks siis jäävad kõige lõpuks sõelale ikkagi see inimestevaheline üksteise elude rikastamise värk, millest võiks lisaks välja lugeda ka kummarduse inimestele, kes on pisut teistsugused ja just seetõttu võivad midagi väga olulist õpetada, ja kuidas raske elukäik õpetab omakorda alandlikkust ja oskust tõelisi väärtusi ära tunda ja ... selles mõttes muidugi tundub see kõik juba väga tuttav, aga see käibki ju ometigi asja juurde. Las siis olla selline kirjanduslik ekskurss matemaatikasse tuttavlikus inimliku läheduse ja püsiväärtuste kastmes. Milline kokkuvõte muidugi loob suurepärased eeldused kõigile matemaatikahuvilistele selles raamatus rängalt pettumiseks. Või midagi sellist.

Tom Holt – An Orc on the Wild Side (2019)

Raamat siis neile, kes tunnevad puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile, kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt nimelt hekseldab selle läbi.

Niisiis, on paralleelmaailmad, ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.

See uus kinnisvara-eldoraado asub aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust üles jne.

Nojah, nüüd on aga orkide valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib (muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.

Aga nüüd on siis nende maale ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma pihtide vahele.

Tekst on mingil moel tõesti pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.

K. J. Parkeri (mis on siis Holti nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe kirjutajapoolega.

Richard Kadrey - Goodbye Houston Street, Goodbye (Interzone: The 3rd Anthology, 1989)

Mõneti retromaiguline ulmelugu kunstimaailmast, kus inimesed püüavad endale nime (ja muidugi raha) teha erinevate kunstiaktsioonidega. Nii kutsutakse kunstnikust peategelane osalema New Yorgi sürrealistide näitusel (kutsujaks on mees, kelle juurde mõni aeg tagasi lahkus peategelase partner) – mees nõustubki, seda enam, et tal on üks suurem projekt käsil, mida võikski seal näitusel kasutada. Selle projekti tarvis tuleb aga leida rikastatud uraani või plutooniumi.

Nii munsterdab ta end tuumajaama koristustööliseks ning et turvameetmed on nagu on, õnnestubki sealt vajalik saada, ning panna näituse jaoks tõeline aktsioon-üllatuspomm valmis.

Tänapäeval läheks see tekst puhtalt ulmepõneviku alla, aga veel kaheksakümnendatel võis see rahumeeli kirjeldada üht järjekordset pompoosset kunstiprojekti. Peategelane on omal moel asjalik ja sümpaatnegi, aga eks psühhopaat võibki niisuguse mõtteilmaga olla – sest noh, sellist pommi igaüks just ei lõhkaks.

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus (Täheaeg 19, 2020)

Mõnes mõttes jätk Weinbergi lugemiskogemusele – on seiklusi ja võõrolendeid, aga … siiski ka erinev. Andreson nimelt jätkab Clarke-Baxter-Reynoldsi nö ühismaailma, pannes poolmasina Falconi tegutsema Veenuse oludes. Tekst on loetav romaane tundmata, saab ka ehk aimu, milline võiks olla CBR romaanide maailm.

ÜRO erikuller kutsutakse mitteametlikult Veenusele, et ta aitaks uurida, kuhu kaovad Veenuse pinnale läinud inimgrupid ja nende otsijad. Erikullerit pole kutsunud kohaliku võimuesindajad, vaid legendaarne Falcon – ning Veenuse juhtkond ei taha kuuldagi, et Falcon ja erikuller topiksid oma nina nende asjadesse. Nagu selgub, on veenuslased komistanud millegi otsa, mis seaduste järgi võiks tõkestada planeedi edasist samalaadset ekspluateerimist. Falcon ja erikuller nihverdavad end planeeti uurima ning seetõttu puhkeb dramaatiline vastasseis.

Kokku moodustub siis igati traditsiooniline kosmoseseiklus. Ma nüüd küll ei ütle, et hakkaks uurima CBR romaane, kuna see maailm näib, noh, olevat natuke klassikaline teaduslik fantastika, aga eks samas kogumiku eelmisedki eesti autorid näisid kirjutavat sellelaadset ulmet.

Pat Murphy - His Vegetable Wife (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Päris painajalik lugu üksikust põllumehest, kes töötab kuskil planeedil, ning ta tellib endale taimse abikaasa – paned seemnest kasvama, hoolitsed ja mõne aja pärast on moodustunud naisekehaline olend, mille saab siis maast noppida ning edaspidi veepotis jalgupidi hoida (no jalad on muidugi taimevarred).

Lähebki nagu õpetuses kirjas, kasvab naisekehaline taim, üksikule põllumehele igati erutav olend. Ainult et kui ta taime üles nopib, selgub, et abikaasa pole just interaktiivne kaaslane, kuivõrd see tahab seista vaid päikesevalguses. Ja vahekord taimega on pigem … noh, viimaks hakkab meest erutama seegi, et siis abikaasa kuidagigi vastumeelselt reageerib mehe vastavatele liigutustele. Kuniks viimaks satub purjus, äsja taime vägistanud mees … olendi jäsemete valdusse.

Hea lühike lugu inimeseks olemisest ja inimvahelistest suhetest ja nende dünaamikast. Abikaasataim on muidugi päris võimas kujund.

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal (Täheaeg 19, 2020)

Seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja viimaks ometi on juttu nö tundmata eluvormidest! Olles lugenud „The Expanse“ seeriast juba ühe raamatu, pakuksin kergekäeliselt, et see jutt voolab ehk sarnases voolusängis; andku jumal andeks mulle, kui olen kergekäeline ja ülekohtune.

Lugu siis sellest, kuidas illegaalse reisijaveoga tegelev transpordialus peab tegema jõhkra hädamaandumise, ja otse Veenusele. Selgub, et kaevandus, kuhu töölisi pidi viima, on hoopis millekski muuks otstarbeks, ning põhjus, miks laeva navigatsioonisüsteeme saboteeriti … nojah. Aga planeedi pinnal ootab ees üks veel suurem üllatus.

Kokku siis seiklusi ja saladusi ja ulmelist haaret, on särinat naistega ja on kõikvõimsaid korporatsioone; peategelaseks on Uus-Meremaalt pärit eestlaste järeltulija. Lugemise lõppedes mõtlesin, et see võiks olla omamoodi algus millelegi suuremale; seejärel muidugi selgus, et tegu on järjega Täheaja eelmise Veenuse-numbris ilmunud tekstile (mitte et ma enda postituse järgi suurt mäletaks, millega seal täpsemalt tegu oli).

Jonathan Strahan – Made to Order. Robots and Revolution (2020)

Niisiis on enamvähem sajand sellest, kui Karel Čapek tõi kasutusse roboti mõiste ning Strahan on kokku saanud revolutsiooniliste robotite teemal kirjutamiseks õige glamuurse nüüdisulmeautorite paraadi, kus on esindatud väga mitmeid kuumemaid viimaste aastate lühema ja pikema proosa kirjutajaid – neid, kellest räägitakse enimkülastatavatel veebilehtedel.

Mõtlesin algul, et siin on Strahanilt üsna ootuspärane autorite valik, kus on esindatud nii kogenud kui värsked tegijad, aga kui hiljem võtsin kätte Strahani eelmise aasta kõvaulme antoloogia „Mission Critical“, selgus minu üllatuseks, et vaid kaks kogenud autorit on esindatud mõlemas antoloogias – Peter F. Hamilton ja Peter Watts, ning pigem just eelmine antoloogia jätkab Strahani kõvaulme Infinity-sarja vaimus autorikogumiga; käesoleva antoloogia valik võiks olla justkui ühes voolus Dominik Parisieni ja Navah Wolfe’i viimase kolme antoloogiaga (üks neist oli muuseas „Robots vs Fairies“; ühisteks autoriteks Annalee Newitz ja Ken Liu).

Strahani austajana pean siiski tõdema, et robotid (ja no tegelt üldse kõvaulme) pole just päris minu teetass ja seetõttu suuremad ootused puudusid; õnneks pole see antoloogia vaid tõsine kangutamine, on ka rõõmsamaid noote (Prasad! Reynolds!). Olen vist väheke naiivne, aga õieti ei mõistagi, mis vahe on selle antoloogia kontekstis robotil ja tehisintellektil (muidugi on siingi lugusid, kus robotiteema on väheke tagaplaanil), tekstides leidub ikka vägagi asimovlikku robotirõõmu (või noh, süngetes toonides pigem), kus robotid trallitavad kenasti üheskoos inimestega, teadliku ühiskondliku segmendina. Muidugi, kui palju on võimalik üldse luua ilukirjandust tööstusest kui sellisest (Aleksei Gastev ja Eyris Tamres)?

Igal juhul, kui mingi ime läbi peaks elu taastuma, siis juulis peaks ilmuma Strahani järgmine antoloogia, üle pika aja fantaasiakirjanduse poole ehk kalduv „The Book of Dragons“. Pöidlad pihku.

Vina Jie-Min Prasad A Guide for Working Breeds 6/10

Peter Watts Test 4 Echo 4/10

Saad Z. Hossain The Endless 5/10

Daryl Gregory Brother Rifle 5/10

Tochi Onyebuchi The Hurt Pattern 4/10

Ken Liu Idols 5/10

Sarah Pinsker Bigger Fish 5/10

Peter F. Hamilton Sonnie's Union 4/10

John Chu Dancing with Death 4/10

Alastair Reynolds Polished Performance 6/10

Rich Larson An Elephant Never Forgets 3/10

Annalee Newitz The Translator 5/10

Ian R. MacLeod Sin Eater 5/10

Sofia Samatar Fairy Tales for Robots 4/10

Suzanne Palmer Chiaroscuro in Red 5/10

Brooke Bolander A Glossary of Radicalization 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest (Täheaeg 19, 2020)

Lugu siis sellest, kas uus on tingimata parem kui ajaloolised-geoloogiliselt omane. Kas see, mis on meile parim, on tegelikult parem ökosüsteemile. Kas Veenuse terraformimisest on mingit muud kasu kui see, mida saab osa inimsoost. Kas tselluloositehas ja põlevkivienergia kaalub üles lagastatud maa? Või on see kõik vähemuse paratamatu pinin kasumiiha raginas.

Sargent tekst paigutub mitmete sajandite kaugusele, kus peale ressursside nimel peetud sõdu on Maale valitsema jäänud islamiusulised ja seda tehisintellekti toel. Üks hiiglaslik eesmärk on Veenusest teise Maa tegemine, mis on muidugi sajandeid kestev terraformimine. Aga noh, kui on selline totaalne unistus, siis tasub selle nimel rabelda.

Ei saa öelda, et Sargent vaataks tulevikku läbi roosade prillide, ainuüksi Maa ühiskondlik toimimine pole tänapäeva mõistes just demokraatlikul viisil - ka Landise visioon ei kuuluta demokraatia võidukäiku, aga seal on vähemalt äärealadel teatavat vabamõtlemist. Sargentil on vaat et kivine kastisüsteem, kus küll andekamatel ja truumatel on teatavaid võimalusi nö teatud piirides ree peale saamiseks.


ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Õhupuudus (Täheaeg 19, 2020)

Üpris noirilik krimilugu uurijast, kes uurib võimalikku terroriakti, kus keegi näppis kodusüsteeme ja selle tagajärjel kärsatas üksteist inimest surnuks. Kes ja miks nii tegi, eksole.

Eks siin on oma osa nö kultuuristel eripäradel; peategijast uurija on pärit Maalt ja senini Veenuse ühiskonnas sisserändaja staatuses. Ja noh, üldse, kuidas see ühiskond toimib planeedilähedastes tingimustes. Vahest tekib ka kiuslik küsimus, kas tekst võidab midagi Veenuse sündmuskohast, või toimiks see pea iga võimaliku planeedi läheduses samamoodi – ehk siis tähtis on lugu, mitte toimumispaik. Muidugi, see on minu arusaam, autor vaidleks sellele kindlasti vastu. Ja eks annaks plusspunkte peategelase taagaga kaasneva noiri eest.

Igal juhul meeldiv, et viimase jutuvõistluse võitja eksperimenteerib ja katsetab.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan (Täheaeg 19, 2020)

Landise tekst on mulle mitmest aasta parimate antoloogiast silma jäänud, mistõttu oli siis tekkinud uudishimu, millega õieti tegu on. Ja et see ilmus nüüd eesti keelses tõlkes, siis see oli vaat et peamine uudishimuobjekt värske Täheaja ilmumisel.

Niisiis, tulevikus on muuhulgas asustatud Veenuse ümbrus – ümber planeedi hõljuvad hiiglaslikud tehisobjektid gaasipilvedel. Planeedile pole võimalik asuda, kuivõrd see on niivõrd elamiskõlbmatu keskkonnaga. Kuid planeedi „valdaja“, inimkonna üks rikkamaid perekondi, kutsub enda juurde teadlastest paari, näiliselt justkui terraformimise asjus, kuid tegelikult on perekonna pärijal vähe teistsugused plaanid. Ja see pärija on just parajas naitumiseas – peale abiellumist saabki ta perekonna rikkuste valdajaks.

Loo võlu peitubki ehk selle Veenuse ühiskonna teistsugususes – milline elukorraldus on neis pilvelinnades, tehnikasaavutused ja … peresuhted. Noored abielluvad endast hulga vanematega, et siis omakorda hulga vanemaks saades abielluda uuesti endast noorematega. Poisid naistega, tüdrukud meestega, naised poistega, mehed tüdrukutega. Vanemad juhivad perekonda ja õpetavad nooremaid igas eluvaldkonnas. Noh, kergelt õõvastav perekorraldus – eriti kui mõelda, et mis neist vanematest abielupooltest saab, kui nende nooremad pooled on saanud niivõrd eakaks, et peavad endast hulga noorematega naituma. Samas muidugi paistab olevat huvitav ja tõhus vorm oma ühiskondlike väärtuste hoidmiseks.

Lugu pole muidugi ainult perekonnasidemete teemal, peale kõvaulmeliste teemade on ka seikluslikku tegevust.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley - Elephants and Corpses (Meet Me in the Future, 2019)

Lugu siis kehavahetajast endisest eriväelasest, kes satub partneriga üsna hapusse olukorda, kui partneri veest õngitsetud õe surnukeha tulevad endale nõudma ta usukaaslased, ja seda õige vägivaldsel moel. Nagu konfliktis ellujääjad teada saavad, kasutatakse partneri õe surnukeha usujuhi uueks „reinkarnatsiooniks“ (kes on samuti kehavahetaja). Olgugi, et partnerid on sügavalt sees laibarüvetusäris, tahab partner oma õe siiski loomulikul viisil maha matta.

Järgneb õige verine kättemaksuaktsioon, kus kehavahetajast peategelane peab muuhulgas enda ja partneri päästmiseks uue laiba leidma.

Nagu jutukogu eessõnast selgub, olen varem lugenud selle peategelase järgmist lugu „The Fisherman and the Pig“, mis paigutub hoopis hilisemasse aega (muidugi, kehavahetajale on aeg suhteline mõiste jne). Et pealkirjas on mainitud elevanti, siis eks kättemaksuaktsiooni põhjustas osaliselt seegi, et need usujüngrid tapsid partnerite lemmiklooma minielevandi (nii nagu hilisemas loos on kehavahetaja lemmikuks siga – elusolendisse kiindumine aitab inimesena püsida!). tempokas ja verine tekst, see kehavahetusvärk on vähe … õudustäratav.

Neil Gaiman – Fortunately, the Milk (2015)

Gaimani tempokas lasteraamatus piima ostnud läinud isast saab muuhulgas teada, mis õieti juhtus miljoneid aastaid tagasi Maalt kadunud saurustega. Nimelt nad ehitasid mitmesuguseid masinaid, millega muuhulgas lahkusid Maalt teistele planeetidele (mis muidugi tekitab mõtteid, et kas meiegi võiks tõepoolest olla … sisimas roomajad? Ja kõik see maailm on haige pea veel haigem unenägu?). Isa satubki ühel hetkel kokku sauruste kuulsaima leiutajaga (stegosaurus!), kes eksleb ajarännakul … või nii.

Muidugi, veidi selgusetuks jääb, et kui isa oli muudkui sunnitud aegruumis ringi visklema (pagana tulnukad ja nende punased nupud!), kuidas ta siis julges tagasi koju jõudes seda soojas hoitud ja igati vintsutatud piima lastele krõbinate peale pakkuda. Aga küllap on sellelegi seletus olemas!

Kuid jah, hea kiire lugemine (suure kirjaga, kui mõnus on prillideta lugeda): on piraate, on jumalaid, on ponisid ja on vampiire. Ning õelad tulnukad ja kosmose korravalve-saurused. Ega suurt rohkem ei oskagi üheltki ulmekalt nõuda.