John Gwynne - Valour (2014)

 

Raamatu pealkiri on küll tõlgitav “vapruseks”, kuid tegelikult läheb siin kõik, mis võiks halvasti minna, lähebki halvasti. Sõltuvalt muidugi vaatepunktist: nö halbadel veereb kõik muidugi paremuse poole. Aga arvatavad kangelased saavad iga ettevõetud käiguga peksa. Et tegu on teise romaaniga, siis on arusaadav, et tetraloogia arvatava positiivse lõpuni tuleb veel üks suur ja okkaline ülesehitustöö. Mis õieti ootab ees kolmandas raamatus - mingit lootust oleks nagu viimaks vaja.

Kujunenud on siis kolm kurjuse jõujoont - formaalselt küll Nathairi pahaaimamatul juhtimisel (kes peab siis ise end Elyoni valituks (Seren Disglair / Bright Star)). Tema nö inglist kaaslane Calidus jahib neid iidseid artefakte, mille abil sepistada Asrothi tagasitulekut - selle nimel langevad kuningad ja hävitatakse hiiglaseid. Asrothi teenistuses on ka kuninganna Rhin, kelle lõppeesmärk jääb küll hämaraks - igal juhul on ta kavala skeemitamisega endale allutanud (Nathairi abil) kõik naaberriigid. Nathairi üheks vallutusväeks on Lykose juhitud piraatlikud saarlased, kes hiljem on muuhulgas määratud valitsema Nathairi kodumaad, kui see koos Calidusega jahib tollele vajalikke aardeid. 

Lykos siis toob Nathairi kodumaale Tenebrali oma kodusaarte Vin Thaluni kombeid … ja ta oskab ikka eriliselt vastik olla. Et autor armastab kasutada erinevaid vaatenurki, siis otsesemalt saabki sisse piiluda Lykose tegemistele - tema enda, Nathairi ema Fidele, eelmise osa hukkunud Kastelli kaaslase  Maquini kaudu; see on üks paras lootuste purustaja ja muidu inimsuse hävitaja.

Kõige salapärasem on Rhiniga seonduv - mingil moel saab aimu Evnise ja Uthase kaudu (hiiglane, kes salaja ta teenistuses), kuid nemadki jäävad rohkem Nathair-Caliduse masinavärgi sisse. Tal on otsekontakt Asrothi endaga (“Malice” algaski sellest, kuidas Rhin pakkus Evnisele Asrothi teenimist). Igal juhul, eakas (ja alluvaid võrgutav) kuninganna skeemitab vägevalt ning oleks selle käigus Corbani uutelt liitlastelt vastu näppe saanud, aga muidugi pääses edasi (ja allutas järgmise kuningriigi). 

Ja siis on see põhikuri Calidus, kes pani Nathairi uskuma, justkui tema oleks nö heade inglite poolt väljavalitu … aga nojah (ehk on Black Sun veel keegi teine?). Selle seltskonna sissevaateid saab muidugi Nathairi heauskse relvavenna Veradise kaudu (kel küll juba mõnda aega mõningad kahtlused - aga Nathair on ju ta sõber). Lisaks eespool mainitutele näeb Nathair-Caliduse köögipoolt ka Cyweni (Corbani vangi langenud õde) kaudu - keda Calidus laseb Nathairi retkedel kaasa vedada, et Corban teda päästma tõttaks ning seeläbi lõksu langeks.

Ning tõepoolest, kui muidu tegeleb Corban sellega, et Ardani printsess Edana ja kaaslased elus hoida ja Domhaini varju toimetada, siis uudis õe ellujäämisest põrmustab plaane ning meie Väljavalitu tõttab hoopis õde päästma - selja taha jäävad erinevaid sorte hävinguid (sest see on selline raamat!) ning õe päästmise hind osutub õige kalliks (aga küllap on sel lõpuks mingi sügavam mõte). Aga noh, mingid vastupanu kolded Nathair ja ta käsilaste vallutustele justkui oleks, kuhu ehk mõned Corbani retke ellujäänutest vast suunduvad (nojah, kes siis üldse kohale jõuaks). Ja eks raamatu finaal teeb Corbani olukorra veelgi hullemaks - kuid nüüd ta saab aru, et ta peab vastu hakkama!

Sest Corban on selline väljavalitu, kes ei suuda ise uskuda oma enneolematut staatust. Aga tal on tekkinud põgenemisteekonna jooksul sõpruskond, ning inimesed, kes nendega kokku puutuvad, saavad selle kogemisest tuge - iseasi muidugi, kui kaua nad seejärel üldse elavad või keda nad siiski võivad reeta. Ühesõnaga, hull värk, aga samas imeväike lootuski - kuigi jah, lugemisel oli pidevalt tunne, et mida halba veel võib juhtuda (ja reeglina juhtuski).

Eks siin on kõiksugu jõhkraid võikusi, kehaosad lendavad siia-sinna ja muidu piinamised (Lykos!). Seksuaalsusega seonduv on muidugi pahade pärusmaa, erilise masenduse kutsub muidugi esile Lykose (kes siis muu?) võim Fidele üle. Samas heade poolel on sellised … poisikeselikud õhkamised (jajah, amatsoon Coralen vs Corban ja sõbrad).

Vast parimalt välja kukkunud tegelased on need, kes õieti pole võimupositsioonil - näiteks Camlin, kes röövlist moondus Edana seltskonna aitajaks, ja ehk ka Maquin, kelle käekäik küll õige jubedaks keerab (muidugi Lykose juhtimisel). Eks tulevikku vaadates paneks vast mingeid lootusi mõnele hiiglasele, kes veel ellu jäänud ning ehk Corbaniga liituvad.

Gwynne’i loodud maailma võiks ehk võrrelda Anna Stephensi triloogiaga (mis on küll mõned aastad hiljem avaldatud, seega ehk mõjutatud), ainult et Stephensi maailm on veelgi jõhkram … aga samas mitte nii laiahaardeline oma ulatuselt (kõik need kuningriigid, mis siin jõudsid kaduda). Ja ega kumbagi saa õieti süüdistada grimdarkis ehk siis moraalselt ambivalentsete tegelaste loomises (vast lähedaseim sellele oleks hetkel Veradis). Eks ilmumisajal võrreldi seda seeriat tihti “Jää ja tule lauluga”, kuid Gwynne on vast traditsioonilisem ega pole ka nii laiahaardeline. Muidugi, praeguseks on see Martini seeria kuidagi rongist maha jäänud. Eks vast Gwynne’i ligitõmbavus ongi see puhas seikluslikkus ja dramaatilisus.

Theodora Goss - To Budapest, with Love (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.

Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).

Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.

Berit Petolai: Hele, tuisklev ja nimetu

Selle koguga jäin ma hätta. 
Sest see on hea. 
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.

Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi. 
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus. 
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast. 
Hoopis tolle valuasja tõttu. 

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

Looming
Postimees
Sirp

Leonora Carrington - Kuuldesarv (2025)

 

Järjekordne huvitav lisandus eesti kirjanduskogemusse, seekord Mehhiko vanadekodu elanikest, kes on õige värvikad kujud, ning kelle ülesandeks on ootamatul kombel jändamine ühe paraja nuhtlusega, milleks on püha graal. Sest see on vajalik ka kellelegi muule kui kristlastele (üleüldse, miks see nende kätte sattus?).

Lugu areneb läbi 92-aastase proua silmade, keda poja pere enam oma elamises välja ei kannata ning pistavad ta vanadekodusse. Seal ootavad ees teised ekstsentrilised vanaprouad, kes näiliselt elavad vanadekodu juhataja ja ta abikaasa taktikepi all, kuid tegelikult … seostub vanadekoduga saladus, mida teavad vaid asjasse pühendatud - ning meie peategelasele avaneb võimalus pühendatuks saada. Ning kui puhkeb tuumatalv, paistab olevat neil vanakestel oma roll, kuidas Maal elu säilitada.

Ühesõnaga, keeruline värk. Pole need internatsionaalsed prouad midagi nii ätikesed, õige kõbusad oma tegemistega - muidugi, tavamõistes võiks neid naisi pidada peast soojaks. Aga samas …

Eks muidugi ei saa üle ega ümber autori isikust, kuivõrd Carrington oli niisamuti üks vinge naine. Kunstnik: ekstsentriline briti aadlivõsu, kes liitus viimaks prantsuse sürrealistidega ja seejärel, noh, vabaks inimeseks või nii. Kes teeb, mida tahab - maalib, kirjutab ja mida kõike veel Ladina-Ameerika tingimustes. Tekst on ühelt poolt nö infantiilne ja teiselt poolt … omamoodi pöörane tekstimasin, mis tuletab meelde Aurora Venturini “Täditütarde” maailma, aga sellises maailmakodaniku soustis. Infantiilne vast seetõttu, et iseenesest need vanakesed on päris piiritult omapärased, kes justkui elavadki oma maailmade raamides, hoolimata muu ühiskonna reeglitest.

Muidugi, autor oli seda romaani kirjutades keskealine (kui nüüd lähtuda järelsõnast), samas kui Venturini kirjutas oma noore peategelase õige kõrges vanuses (mõlema autori puhul on räägitud biograafilisusest); eks seetõttu on üks fantastilisem (pigem nö sürrealistlikum kui ulmeline) ja teine naturalistlikum. Ja kristluse halvad küljed saavad siin korralikku hagu.

Ja tore, et sellise raamatu leidsin tasuta raamatute kapist, pole enda jaoks sealt varem midagi nii huvitavat leidnud.

“Esimene asi, mille ma unerohu kõrvale pakkisin, oli muidugi saatuslik kuuldesarv. See viis mu mõtted peaingel Gabrielile, ehkki ma usun, et tema pidi oma sarve puhuma ja mitte selle kaudu kuulama, tähendab, piiblis on nii kirjas, viimselpäeval, kui inimkond astub vastu ülimale katastroofile. Kummaline, kuidas piiblis paistab kõik alati lõppevat viletsuse ja kataklüsmidega. Olen tihti mõelnud, kuidas nende vihane ja tige jumal nii populaarseks sai. Inimkond on väga imelik, ja ma ei püüa teha nägu, nagu ma millestki aru saaksin, aga siiski, miks kummardada midagi, mis läkitab sulle ainult taude ja tapatalguid? ja miks süüdistatakse kõiges Eevat?” (lk 25)

sirp

sirp

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Theodora Goss - Lost Girls of Oz (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Seekord on autor andnud panuse Ozi maailma rikastamiseks, tehes seda noore ajakirjaniku läbi, kes uurib, miks noored tüdrukud jäljetult kaovad - ning kuulu järgi viiakse neid Ozi maailma.  Ajakirjanik kuuleb võimalusest, kuidas sinna viiduks saada, ning otsustab kehastuda üheks selliseks neiuks, kes vajab turvapaika. Ja tõepoolest, ühes majas peitub võlur, kes toimetabki ajakirjaniku ja veel viis õnnetut neidu retkele läbi võlumaailma, jõudmaks Ozi.

Ning ees ootab … väärkoheldud ja tüdrukute armee, kes on nüüd leidnud turvalise elupaiga ning keda koolitatakse millegi tarvis. Ajakirjanik tekib nüüd dilemma.

Nagu mitme eelneva loo puhul, on see tekst esitatud ajakirjaniku kirjadena oma õele - ka võlumaalt on võimalik vahendajate kaudu kirju edasi toimetada. Igati põhjalikud kirjad, mis kajastavad noore ajakirjaniku suhtumise muutumist, ja muidugi avavad selle võlumaailma tegemisi. See Ozi lugude maailm on mu jaoks küll üsna tume maa, eks tähtsamad tegelased on muidugi teada, aga ei enamat. Teksti võiks rohkem pidada YA kirjanduseks, aga eks siin ole oma võlu ometi ka.

Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)

Selma Lagerlöf: Gösta Berlingi saaga

Milline raamat see on!

Miks ma ei ole seda nimetanud, kui mult mu lemmikraamatuid küsitud on? Olen seda lugenud kindlasti üle 40 korra, aga kuidagi ei ole ma julgenud sõnadesse panna, kuidas ma seda armastan.

Viimane kord oli ka piisavalt ammu (13 aastat tagasi, kui täpne olla), et tunda nüüd lugedes teksti uudsel moel, näha uudsel moel, märgata, kui imeliselt Lagerlöf selle kirjutanud on ja kui meisterlik on ta käsitööoskus. Kirjeldused on elusad, nii vägevad, et leheküljed, kus kirjeldatud järve või mägesid või möirgavat tulvavett on sama haaravad kui inimeste ja inimsaatuste eredad pöörde-, tipu- või hukatusemomendid. Tema jõevood elavad sama suurejooneliselt nagu tema Gurlita karu, nagu tema imelised naised, pehmed nagu oravapojad, kanged kui kuningannad, sama taltumatult elujõulised kui kogu loodus. Elavad samavõrd kui kavalerid, need igavesti noored, igavesti lõbusad, saja seikluse sangarid, ja ometi vaid armetud hüpiknukud. 

Kirjutatud on imeliselt.

Lood on sama imelised. 
Jaa, muidugi on raamatuid, mille keel ja kujundid on nii kaunid, et ei märkagi, kui nõrk ja tühine on lugu, mida jutustatakse. Kuidas kirjeldatakse tuhandest loost tuttavaid tegelasi ja nende tundeid, Rapsood juba laulis selle loo meile paremini ette, vana ühejalgne muinasjutte vestev naine sai samuti igati hakkama, miks sina enam? Aga keel ja pildid on nii kaunid, et lugeja unustab.

"Gösta Berlingi saagas" ei ole nii. "Gösta Berlingi saagas" on esiteks lisaks suurele vähemalt tosin väikest lugu, üks igale kavalerile peale Gösta ja mõned lisaks teiste oluliste tegelaste kohta. Need on hõrgud lood, Magusad, kaunid, oh need Lagerlöfi kirjeldused! Nende lugude abiga saab lugeja intiimselt tuttavaks paljude tegelastega, kes väljastpoolt teistsugused - ja mõnele vastikule saab korraliku karistuse ka. 
Mida suures loos ei anta. 

Suur lugu on peamiselt Göstast. Alguses on tema kohta tsitaat: ""Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." 
Sellisest mehest siis. 
Ja naistest tema elus, nii noortest ja kaunitest kui igasugustest teistsugustest. 
See on vormiliselt raamat Göstast. Ent sisuliselt naistest, naistest, naistest. Gösta on kui kiirtevihk, mis neid järgemööda valgusse ja lugeja tähelepanu ette toob. 

Vanasti panin ma pahaks, et see, kes ta viimaks endale saab, on neist kõige igavam.
Nüüd mõtlen, et vahest ta polegi nii igav. 
Ja võibolla oligi ikkagi just teda vaja, et Göstast "mees teha". 
Huvitaval kombel saan ma alles nüüd ka aru sellest osast krahvinna ilusas hinges, mis pidas tähtsaks last, ainult last, tema ise pole midagi.
Alles nüüd. Kuigi 13 aastat tagasi olin juba 2 lapse ema. 

Muidugi, eks oli Lagerlöf kõiges oma säras ja julguses siiski omas ajas sündinu. Tema kiindumus eneseohverdusse ja patukahetsusse, inimestesse, kes lükkavad oma õnne eemale, et teistele rõõmu teha ja jumalale meelepärane olla, ei ole kooskõlas sellega, mida mina nüüd tean ja kuidas tänapäevane psühholoogiateadus meid elama koolitab. Lagerlöfi tegelased ei saa enne õnnelikuks, kuni pole kõike ära andnud, mis neil anda on. Ent kui see on tehtud, saavad. Saabub turteltuvi õnn, mis on kõige magusam just nukruse ja valuga tembituna, kuid siiski saabub. 
Lapsena uskusin põhjani. Üleni. Iga meele ja meeletusega, mis mus oli. 
Et saada õnnelikuks, on enne vaja kannatada.

Nüüd ma tean, et kannatasin kaugelt ülemäära ja õnne see lähemale ei toonud. Vastupidi, kuni ma otsisin põhjusi ja viise, kuidas teistele vähem tüli teha ja mitte midagi kelleltki küsida, ei saanudki õnn tulla. 
Ent kogu sellest elutarkusest ja valu vihkamisest hoolimata armastan seda raamatut ikkagi. Sest see rõõm ja hoog, mis nende lehekülgede lugejat lennutab, on vähemalt sama suur, kui vahepeal südant ja sooni puruks kiskuvad kannatused.
Ma kardan, et tunnen Gösta Berlingi meelelaadi, tema noorte armastajate meelelaade ja küllap ka Lagerlföfi meelelaadi liiga hästi. 

Üles ja alla, 
Väärilise vastase, olgu selleks loodus või seadus, komme või teine inimene, ees ei kumerdu kael ega tule jõust või tahtest puudus.
Kui seda veel nähakse ja tunnistatakse, pole piire ka sellel, mida sedasi tunnustatuna suudetakse.
Aga kui võtta ära tunne, et üritajast hoolitakse, et ta on kellelegi oluline, teda märgatakse ja peetakse meeles, kaob kõik. 
Las ma lähen ära põlislaante rahusse, mõtleb Gösta. Mis mul sest, mis maailmas toimub. 
Selline ta on.
Tema noored naised (enamjaolt) otse surma ei otsi, aga millegi üsna samaväärsega kohtuvad nad kõik ja teevad omad valikud. Ka majoriproua teeb samasorti valiku. Ka tugev Melchior Sinclaire saab midagi sarnast tunda. Isegi Broby pastoril on oma lennuhetk!   

Oh, see on raamat, kus lennatakse kõrgele, kus tugevad tiivad lõikavad laotust nagu leiba - ja kuidas sellest kõrgusest siis kukutakse. Nagu telliskivi vabrikuvaremete korstna küljest. Nagu jääpurikas räästast. Nagu veiniklaas purjus preili sõrmede vahelt. 
Kas kukkuja saab tiivad uuesti laiali, enne kui maapind vastu tuleb?

Tütarlaps linnast
Mida Heli luges

Daša Drndić - Doppelgänger (2026)

 

Iseenesest ma ei oska defineerida, mis raamat see õigupoolest on, aga see on päris võimas tekst lagunemisest. Ei kujuta ette, et seda teost otseselt kellelegi lugeda soovitaksin, aga … ohjaa, on see alles lagunemine, eksistentsi lõpp, ammendumine. Arvatavalt on esimene lühem lugu see, mis laiemat tähelepanu äratab ja samas eemale peletab oma vanainimeste eksistentsi kujutamisega, aga see pikema loo areng … on see alles inimelu lagunemine.

Siin ei saa rääkida hävingust või lõppemisest või muidu dramaatilisemates terminites, see ongi lihtsalt eksistentsi roiskumine, mädanemine, lagunemine; lihtsalt protsess, inimese lödistumine. Muidugi, see Printz püüab ajuti veel lõpuni mingit stiili hoida, aga kui naeruväärne ja masendav see ühtaegu on. Ning muidugi ninasarvikud, alguses ja otsas. Finaal, mida keegi ei näe, millel pole tunnistajaid, viimane mõttetus, viimane kuivav rögaplekk ühiskonna asfaldile, mis peale hetkelist vastikust minema pühitakse ja unustatakse. Inimelu tõeline kujund, lõpuks on kõik sisutu üksindus.

Viimaste aastate Loomingu Raamatukogudest ei oskagi otsest paralleeli välja tuua - eks seal muidu ikka pakutakse mingit lootuskiirt või midagi hingesoojendavad või kasvõi stiilset; siin on vaid pöördumatu lagunemine. Ehk õrnalt oleks lähemal Han Kang, kuskil kaugemal vast Kobo Abe, Triin Soomets, Leena Krohn.

Printzi loos on muuhulgas pisut veider dialoog katoliiklikust Eestist, aga otsige ise üles - keegi võiks seda romaani ikka lugeda ka.

Thomas Ha - The Sort (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne teadusliku fantastika alla liigituv tekst, mis rõhutab pigem inimlikele väärtustele kui võimalikule tuleviku visioonile. Lugu paigutub kuhugi lähitulevikku, aega, mil inimeste modifikatsioonid on nüüdseks keelatud, sest selle tagajärgedega tegelemine läks liialt keerukaks. Küll aga saab eksperimenteerida agrotööstuse kallal.

Isa ja poeg sõidavad läbi Ameerika väikekohtade, ning jõuavad ühte linnakesse, kus võiks nagu kauem peatuda kui mõned tunnid. Linnas algavad oma kandi tuntud pidustused, kus muuhulgas põletatakse põllumajanduse ebaõnnestunud modifikatsioone. Isa ja poeg otsustavad seda vaatama jääda ning mõnigi kohalik saab pihta, kes nad tegelikult on; idüll on rikutud.

Eks see poja ja isa suhtlemine annab kohe kätte, et midagi on siin teisiti, ajapikku siis avaneb maailm. Aga noh, see lapse ja vanema suhe ning inimeste erinev suhtumine, see on kuidagi … puudutavalt inimlik.

Theodora Goss - Estella Saves the Village (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Estella on orb (omamoodi “Roheliste viilkatuste Anne”), kes korraga märkab, et ta koduküla ja selle elanikud on kuidagi veidrate plekkidega. Ja kui ta puudutab mõnel asjal olevat plekki, kaoks ta sõrm justkui tühjusse. Mis värk on? Asja teeb hirmutavamaks veel see, et ainult tema üksi on võimeline nägema neid reaalsuse “auke” - ja et need on levinud ühtlasi loodusesse. Kuid saladuse võti paistab olevat just Estella kodus - kus pole ühtki plekki ja kus ta kasuema käitub üha kummalisemalt.

Nagu järelsõnast selgub, siis tegu omamoodi töötlusega viktoriaanlikust kirjandusest - aga nö õnneliku lõpuga. Loos on üheks tegelaseks ka külas elav Sherlock Holmes, kes tegeleb nüüd mesindusega (mis jutust küll midagi sarnast lugesin, see ehk?). Gossi järgi on teksti põhimõte, et “keel kirjutab maailma” (ehk et Estella on küll kellegi fantaasia toode ja et küla päästa, peab Estella omakorda … aga miks mitte fantaseerida enamat?), mis on minu jaoks veidi vastumeelne mõte (kuigi jah, mis see reaalsus siis õieti on jne jne). 

Et siis ühelt poolt jälle Gossi poolt igati stiilselt kirjutatud tekst, samas õieti ei hakanud põhiidee minu jaoks täielikult tööle.

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“ (Seitse sõlme, 2020)

Tegu on väikesteks loo-laastukesteks vormitud mälestuskildudega lapsepõlvest täiskasvanuikka. Neile, kel Norra ja sealne elu-olu huvi pakub on see omamoodi väärt pala just nimelt seetõttu, et üks pesueht norrakas kõike seda sulaselges ja kaunis eesti keeles otse koju kätte toob. Ja neile, kel igasugu miniatuurid ja laastud ja mälestuskillud meeldivad, on see küllap ka tore lugemine.

Mulle oli see pärast Roy Jacobseni fiktsionaalse Barrøy-saare raamatute lugemist just parajaks jätkuks, veidi ajas edasi liikumist, aga palju romaanide saare-elust tuttavat justkui taustal kumamas (huvitav, kas ka Rangøya saarel seati vanasti üles sulgede kogumiseks hahapesasid ja kalade tarbeks kuivatusreste? Kalalaevad, kes olevikus on küll juba selle otstarbe pealt maha võetud, igatahes figureerivad, ka postilaev jms on mälestustes täiesti olemas.) Hea kontrast on siinjuures ka üleminek on romaani mõnevõrra dramaatilisemast ja elusaatuslikumast pingestatusest tavalisemasse rahuaegade argiellu ja lapsepõlve ning sellest välja nopitud seikadesse. Ei ole vaja elusaatuste suuri keerdkäike, piisab klooriga keedetud linnuluudest või ohjeldamatust tuhksuhkru söömisest või raamitud tapeeditükist seinal või …

Kõige eredamalt jäi millegipärast meelde viinamarja küsimus. Kuidas kristlikus vaimus kasvanud väike poiss kord poes kogemata ühe viinamarja ära sõi ja pärast südant vaevas, sest see on ju ometigi vargus. Hirmsasti tahaks teada, et kas too Eesti töökaaslane, kes ta seepeale suvel õunaraksu lubas viia, siis ikkagi tegi oma lubaduse teoks või mis selle asjaga sai? Kas raksus käimise definitsioon, misiganes see siis ka oleks, üldse võimaldabki osalust täiskasvanuna? Või kas tänapäeval üldse enam eksisteeribki sellist asja …

Millegi looks vormimine on muidugi alati ka meelevaldne tegu, ei ole võimalik ilma tohutu väljajätuta, sest lugu on seostuvate ja mõtestuvate osade väljanope, aga teisalt on ju võimatu muud moodi edasi anda seda mingit käegakatsutamatut ja silmanähtamatut, mida mingi seik või taju või mõte inimesesse jätab ja mille otsesõnu kirjeldamine kas ära tapaks või vaid kaudselt edasi annaks.

Mälestused on sealjuures mulle alati veel erilise väljakutsena tundunud – tihti on tegu ju mõne võrdlemisi tavalise ja niisamuti välja öeldes üsna mainimisvääritu seigaga, mis peamiselt just hinge jäänud tundelaengu poolest eriline on ja seepärast tekib alati pinge piinliku ajaloolise tõe ja asja tuuma edasiandmist võimaldava loo jutustamise vahel. See loo jutustamine on hädavajalik, aga hirmutav ka, sest lugu vormib ju alati omakorda ise vastu, nii jutustajat kui ka mälestuste toormaterjali …

SPORDIPÄEV

Kooli spordipäev oli teistmoodi päev. Kogu kool pidi minema järve ääres orus asuva palliplatsi juurde, kus lisaks spordile ja mängudele oli kavas ka vorste grillida. Veel oli ette nähtud järves ujumine, ning mitte ainult: „Kes tahab, võib ka spinningu kaasa võtta,“ ütles õpetaja.

Spinningu. Sellist asja meil saarel ei olnud. Ega polnud ma ka elu sees mageveekogust kala püüdnud. Kodus käis asi lihtsalt nööriga, lihtne landiga tamiil, mille me ujuvsillalt või paadist vette lasksime.

Niimoodi sai kala püüda küll. „Kas lihtsalt nööri võib ka kaasa võtta?“ küsisin õpetaja käest. Õpetaja ei vastanud, vaatas mind lihtsalt pilguga, nagu ignoreeriks ta halba nalja. Olin segaduses.

Spordipäeva sisu varjutas pissihäda. Ei julgenud ju ometi küsida, kus võõras kohas saaks asjale minna. Tuli kannatada. Üritan päeva sporditegevusi meenutada. Meenub vaid mitemtunnine kannatus ning lõpuks kergendus ja järgnev õnnis olek.

Siis läksime järve äärde. Vaatasin kõrkjaid, vesiroose ja madalat vett ja üritasin mõista, kust ja kuidas oma lihtsat kalanööri vette lasta. Alles siis jõudis kohale: olen pisikeselt saarelt ega mõista maailma asju.

Aga ujuda mõistsin. Ka magedas vees. (lk 83-84)

Andra Teede: Lind ei ole

 

Hästi raske on tegelikult sellise luulekogu kohta midagi tarka kirjutada. Hea kogu on.

Naise oma, räägib tema elust. Enamasti hetketunnetustes, aga kuna alati on praegune hetk seotud minevikuhetkedega, siis neist ka. Vahel ühes ja samas luuletuses, vahel on terve luuletus pühendatud sellele, kui oldi 16. Vahel tuleb meelde, kuidas dylan inimese ära päästis ja vahel meenutatakse jutte, mis räägitud, või telefonikõne toob midagi muud.

Aga muidu antakse tunnet, kui raske on olla ema ja kogu aeg jaksata ja oma elu on kaks tundi päevas, mille sees tuleb KÕIK ära teha.

Antakse, kuidas on elada mehega ja temaga pere olla.

Antakse tunnet, kuidas raha on otsas ja enam ei jaksa. Välja arvatud, et jaksad edasi, sest mis on alternatiiv.

Antakse tunnet, mida pakub killuke vabadust selles välisriigis või teises.

Kuigi hamaharjad jäid koju.

Kuidas on olla naine, naine, naine, naine.

Ja kuidas see ON oluline. Ajab raevu ja meeleheitele, kuidas päris palju mehi ikkagi ei leia, et naine olemine midagi olulist tähendaks. 

Tähendab. 

Tähendab küll.

Mida veel öelda? On riimi, enamus on vabavärss. On kordusi, mis mängivad hästi. Halvasti ei mängi miski. Hea kogu on. Mida ma veel rohkem oleksin tahtnud?

Ta räägib minu maailmast, nagu see on. Aga ei näita mulle maailmu, kuhu võiksin minna, mis ka kuskil ON.

Muide, raamatus on pildid ka. Tavaliselt vaatan llustratsioonidest üle ja läbi, aga siin otsisin ikka, et mida pisike inimkuju lahmakate keskkondade keskel teeb.

Lugemiselamused
Tilda ja tarakanid
Sulepuru
Paljugi võiks öelda

K. J. Parker - Sister Svangerd and the Not Quite Dead (2026)

 

Lugu siis munk Desideriusest, kes on tegelikult ateist - aga talle meeldib raamatuid ja käsikirju lugeda. Sest see munk elab allakäiguajastul, mil suured impeeriumid oma teadusloomega on min mineviku vajunud ning sellele järgnenud erinevatel ajastutel on omakorda suurem osa raamatutest ja käsikirjadest hävinenud - üks mitmeid tõdemusi siin ongi, et enam ei osata teatud tehnikaid jms kasutada, sest pole enam teadmisi ja kogemusi (kasvõi juba erinevate usupuhastuste käigus läheb järjekordne raamatukogutäis teadmisi tuleroaks). Aga jah, teatavasti kloostrites veel tegeldakse olemasolevate käsikirjade kopeerimise ja säilitamisega (mis on muidugi omakorda info töötlemine) ja kasvõi sealt leiduvate erinevate viidetega saab aimu sellest tohutust infohulgast, millest ollakse nüüdseks ilma jäänud.

Kuid Desiderius ei saa vaid käsikirjadega jantida, tema töökohustuseks on muuhulgas koos nunn Svangerdiga erinevad vargused, võltsimised ja atendaadid (mitte et nad oleks kloostri ainukesed tööriistad, on teisigi selliseid “lahendajaid”, kes kloostri soove täidavad). Nii määratakse neile ühe kõrgelt austatud printsessi kõrvaldamine - mis peaks toimuma The Invincible Sun religiooni esindajate suurel kogunemisel, kus korraldataks reegleid ja muud sellist. Ühesõnaga, selle maailma intellektuaalse koorekihi kokkusaamine ning Desiderius on ülimalt rõõmus, et saab minna väitlusi kuulama (olles küll sisemiselt ateist, aga ikkagi!). Kui vaid see tapmine õnnestuks … aga selleks on nunn Svangerd, mehe romantiliste ja salajaste mõtete kese. Et siis igati kena töö ja intellektuaalse lõbu ühendamine.

Mis siis hakkab lagunema enamvähem kohe, kui nad kloostrist teele asuvad. Juba kloostri lähedal satuvad nad varitsuse ohvriks, Desiderius leiab ühest poest iidvana usuteksti (aga selle omamine on vaat et surmanuhtlust väärt), printsessi tapmise korraldamine osutub keerukamaks kui arvatud - kuni see leitakse õige võikalt lömastatuna. Kehatöötlus viitab sellele, et sinna linna on saabunud üks tapjamonstrum Desideriuse kodumaalt Mesogest (üks jube ja külm kolgas, millest tsiviliseeritud maailm ei tea õieti midagi - väljaarvatud siis see ilmatu zombiõudus, mis seal kohalikke tapavad)). Ja mungaga võtaks ühendust justkui … vanakuri ise.

Korraga on Desiderius tõmmatud suurde intriigide sasipuntrasse, kus ta peaks ise muudkui kedagi tapma või kirikut lammutama või mis iganes - või muidu juhtub midagi halba ta kalli kaaslase nunn Svangerdiga. Ta on justkui ettur Suures Mängus (“the long game”) Hea ja Kurja vahel (Evil ja Good). Ainult et … traditsioonilised rollid on vägagi sassi läinud (ja mitmel puhul killustunud) ning selles Suures Mängus arvestatakse asjadega, mis peaks juhtuma paarisaja aasta pärast. Ning neid Mesogest pärit zombimonstrumeid ilmub veelgi - ja vaid Desideriusel on kogemusi nendega.

Ühesõnaga, igati tüüpiline Parkeri loome, kus asjad lähevad vägagi krussi ning peategelane peab sooritama õige hämaraid asju, et elus püsida. Erinevalt viimasest kahest triloogiast pole siin mingit tegemist sõjaväe ja lahingutega, tegemist on puhtalt tapvate võimuintriigide mölluga. Ebamääraseks jääb, miks on selle triloogia romaanide pealkirjades järjekindlalt Svangerdi nimi esindatud, kuivõrd selle romaani jooksul ta on küll oluline kõrvaltegelane, aga ei enamat (pealkirja teine pool viitab siis Mesoge surematutele zombidele) - tõsi küll, triloogia üldnimi "The Loyal Opposition" (ehk siis viide hoopis Invincible Sun vastastele).

Mitmel pool on lugejad esile toonud seda tulevärki kadunud ja hävinenud raamatute ja teadmiste teemal (ja nende edasi andmisest ja tõlgendamisest - mis on mitmeti pehmele pinnasele jääv tegevus); seal on muidugi troonimas Saloninus oma tarkustega. Aga minu jaoks sama oluline ona ka see allakäigu kirjeldus, a la pimedasse keskaega liikumine, see abitus ja nõutus varemetes maailmas elamises. See on mulle ehk selle romaani huvitavamaid aspekte, üldiselt on selline intellektuaalne allakäik omane mõnele teadusliku fantastika troobile, fantaasiakirjanduses see niivõrd oluline nagu pole.

Eks muidugi see hea ja halva segunemine ning küsimus religiooni toimimisest on üsnagi teravalt välja toodud ning võiks mõndagi häirida - aga arvatavalt sellised inimesed lihtsalt ei satu lugema Parkerit.

Romaani lõpp avab ehk selle, mida järgmises osas oodata, eks selle pealkiri “Sister Svangerd and the Devil You Know” tuletab meelde ühe lühiromaani Saloninusest … (peaks üle lugema!). 

“My father. But of course he wasn’t really dead. He never would be. Now there’s irony, because one of the things you dread most in this lousy, love-infested world is your parents dying. One less thing for me to worry about, I guess.” (lk 126)

 

“Hope; oh dear. Hope is such an ambivalent thing. I particularly like the old Sashan fairytale, about the box which the gods gave to the inquisitive girl, with strict instructions not to open it. So of course she did, and inside were all the horrors and miseries that afflict us poor mortals; the last winged crawling thing to creep out of the box was Hope, the greatest and most insidious pest of all - because it keeps you going, prepared to endure endless suffering instead of doing the sensible thing and hanging yourself.” (lk 134-135)

 

“After a while, I pulled myself together enough to close the book and put it back on the shelf. The mutilated book … That’s me, right? I can look at the dead bodies and heads squashed flat and think nothing of it, but somebody hurting a book … Yes, but not just any book. Polemon’s Philology. And it takes a day to copy just one page of something like that, whereas a human life can be created in a couple of minutes, by two drunk kids in a haystack.” (lk 272)

Juta Kivimäe - Malamudi jälgedel (Looming 3, 2026)

 

Jälle tekst, mida muidu ei loeks, aga kui nüüd ajakirjas kätte sattus, siis läks nii ja teps mitte teisiti. Eks see on paralleellugu Viitoli tekstiga - seekord siis ühe kohaliku Malamudi loome austaja kahtlus, et juudi autoril võiks olla mingi seos ta ammusel ajal Ameerikasse välja rännanud juudi sugulastega. Ja milliseid võrratuid teoseid on küll Malamud kirjutanud!

Tekst ongi ühtaegu ringkäik nõukogude aja oludes ning siis ameerika juudi kogukonna eripärade nägemus - mis siis põimub loo lõpuosas, kui nüüd 21. sajandi algul kohtuvad Tallinna saabunud kruiisilaeval ühe suguvõsa eri liinid, ja tõepoolest, Malamud. Ehk siis omamoodi kommete tragikomöödia.

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Livia Viitol - Déjà-vu (Looming 3, 2026)

 

Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.

Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.

Margit Lõhmus - Kunst minu elus ja ümber (Looming 3, 2026)

 

Pole ammu Lõhmust lugenud ning on nüüd meeldiv tõdeda, et autor suudab ikka rõõmsalt üllatada. Lugu siis sellest … noh, nagu pealkiri ütleb. Tegelane ja autor (keda vist tuleks võtta kui autoriks kirjutatuna) elavad oma maalide keskel, ning neil maalidel on oma veider mõju (kui lugeja soovib enamat teada, siis tekstis on avaldatud arveldusarve, ning ülekandejärgselt on siis võimalik rohkem omandada - hinnavahemik on 3 kuni 6200 eurot, saadaval nii anekdoodid, topless-pilt kui ka maale).

Teksti ennast on veidi keeruline kirjeldada ja teisalt ei tahaks ära võtta ka esmakogemuse tunnet. Lühidalt öeldes on see paras postmodernistlik (transgressiivne?) tulevärk - juba see kahe- või kolmekordne mäng autori ja erinevate reaalsustega võib panna pea huugama. Ja eks oleks huvitav teada, kui palju selle teksti mõjul tõesti ülekandeid tehakse - ja millist vastukaja võiks saada raha saatja (autorilt? tegelaselt? või koguni Margit Lõhmuselt endalt?).

Ühesõnaga, üks kõva piiride hägustamise töö. Kui samas numbris kirjutab Berk Vaher 2025. aasta eesti lühiproosa ülevaates teatud tüdimusest ühest tendentsist, siis … siin sumbatakse vahepeal põlvini selles.

Igal juhul, tekst loetav Loomingu lehelt (kahjuks need reaalused viited on siin lükatud tuimalt teksti lõppu).