22 märts, 2019

Urmas Vadi – Ballettmeister (2019)


Rahvatantsuthriller sketšides ehk lugu Konstantin Pätsi nõukogude hullumajast päästmisest. Selleks moodustatakse eriotstarbeline rahvatantsuansambel Sõleke, kuhu juhuse tahtel satuvad tuletõrjuja ja kolm pottseppa. Nagu värskelt värvatuile selgub, on nende ülesandeks sõita Moskva kaudu Kaasanisse, vabastada Päts sealsest hullumajast, toimetada ta Šveitsi, et seal saaks pankadesse talletatud kullaga asuda Eestit vabastama. Tuletõrjujal ja pottseppadel pole rahvatantsuga kogemusi, aga kaasapandud õpik ja olude sunnil avanenud improviseerimisoskus … muudavad igaveseks eesti meeste kunstilise rahvatantsu esitamise alustalasid.

Ehk siis tragikoomiline jant, kus ühelt poolt on nelja mehe kolenaljakad seiklused spioon-rahvatantsijatena, teiselt poolt 1940. ja 1941. aasta sündmused (peamiselt) Moskvas – sest olude sunnil peavad tantsu-uuendajad oma käigupealt väljamõeldud kava taasesitama koos orkestriga Moskva Suure Teatri laval. Mistõttu Pätsini jõudmine läheb veidi (no kas nüüd just veidi) keerulisemaks. Päts on kinnises hullumajas ja ootab, et tal võimaldatakse Nõukogude Liidu võimukandjatega suhelda – selline soov ei pane psühhiaatreid eriliselt imestama.

Tegevustik on esitatud peamiselt ansambel Sõlekese ja Pätsi silmade, sekka vaatepunkte Eesti ja Venemaa kõrvaltegelastelt (ja no muidugi tarakanide ja rottide jms mõttekesi) – see teeb romaani mõneti sketšilikuks, mis nõukogude tegelaste ja elajate puhul kaldub groteskigi (mis mulle aga tõesti meeldis, oli see tegeliku Harald Vöörmani lugu). Kuid eks see ole Vadi omamoodi firmamärk, kus karussellina keerlevad grotesk ja tõelisus ning tahaks naerda toimuva üle, aga kohati hakkab õudne ka.

Ma pole Vadi loomet ristirästi läbi lugenud, aga paistab, et laias laastus käsitlevad draama ja proosa erinevaid aineseid. Kui draamatekstide puhul võib Vadi julgelt käsitleda kõiksugu isikute ja ajastute lugusid (väike erand on esimene lavale jõudnud draamateos „Lendav laev“, mis on lastele mõeldud muinasjutuhõnguline tekst); siis romaanide ja jutukogude puhul on ta nö kaasaegsem ja isiklikumas aineses sumpamas, tuues tihti teksti sisse tegelaskuju Vadigi. Selle romaani puhul on tegu kahe kirjutamisviisi ühendamisega – nagu teada, see on näidendist ümberkirjutatud romaaniga. Nii on alguses ja lõpus tegelane Vadi, aga vahepealne tekst … (kvaasi)ajalooline rahvatantsuthriller. Vadi poleks muidugi Vadi, kui ta kirjutaks vaid žanripuhast teksti, nii lisab ta rahvatantsuthrillerisse mitmeid, hmm, vadilikke stseene deliirsetest vestlustest erinevate olenditega; eks muidu olekski vast autoril endal igav kirjutada.

Eks see sketšiline puänditamine romaanisiseselt on nii ja naa. Siiski, enamasti on see kandvalt õnnestunud ja ma pole juba mõnda aega raamatut lugedes kõva häälega naernud … no kui Sõleke oma esimese esinemise käima lõi.

„Boriss Jerofejev oli pettunud, millegipärast tegi looma jutt teda veel kurvemaks, kui ta juba oli.
„Ma arvasin, et äkki sa oled mu hingeloom ja tahad mulle midagi öelda.“
„Võib-olla olengi. Aga midagi öelda mul sulle küll ei ole,“ vastas põder ja läks edasi. Boriss Jerofejev vaatas talle järele, päike tõusis, hommik saabus, aga mitte rahu tema hinge, ta värises, nagu oleks teda haaranud vappekülm. Nüüd, kui põder oli tema vaateväljast kadunud, ta juba kahtles looma olemasolus, kas see juhtus päriselt või ainult tema peas? Kas ta tõesti oli mu hingeloom? Ja kui oli, siis miks nii lolli näoga? Boriss Jerofejev raputas end ja liikus edasi, algav päev ei tõotanud tema jaoks midagi head.“ (lk 139)

 „Vahel korraldasid rotid ka arutelusid teemal, kas sõja võidavad venelased või sakslased. Kuigi küsimus oli huvitav ja põnev, vaieldi ja arutati päevad-ööd läbi, siis pooli nad ei valinud, inimene on inimene,ja toit on toit, siin pole vaja pirtsutada. Üks vanem elanik olevat kord söönud sakslast ja see imeline maitse oli tal veel praegugi suus. Tema oli ainus, kellel oli oma kindel seisukoht, ta soovis, et sõja võidaksid venelased.“ (lk 161)


eesti päevaleht

21 märts, 2019

Han Song - Salinger and the Koreans (Broken Stars, 2019)


Oeh, ehk näide autori huumorist. Nimelt inspireeris Salingeri „Kuristik rukkis“ peategelane Holden Caulfield põhjakorealasi sedavõrd, et nad lõpuks otsustasid maailma muredest päästa. Selleks leiutasid nad … mitte tuumapommi, vaid masina, mis muutis senituntud füüsilise maailma realiteete – tehes näiteks Põhja-Korea sõdurid nähtamatuks. Ning tõepoolest, maailm alistus selliste sõdurite ees – kes pealegi olid isetud ja omakasupüüdmatud nagu Holden Caulfield.

Et Salinger elas muu maailma eest eraldatuna oma maakohas, siis oli talle igapidi üllatav, kui Põhja-Korea armee ajakirjanikud ilmusid ta ukse taha, tänasid võrratu ja inspireeriva romaani avaldamise eest ning soovisid temaga Põhja-Korea riigitelevisioonile intervjuud teha. Millest Salinger muidugi sõnatult ja kategooriliselt keeldus. Põhjakorealased … solvusid suure kirjaniku peale ja tõmbasid ta maja maatasa, mistõttu pidi Salinger pidi minema laia ilma rändama, kus ta avastas, et keegi ei pane ta nime ega nägu kokku ning seetõttu oli teda ootamas vaat et näljasurm.

Aga hiinlased, ega nemadki pole papist poisid. Või siis õigemini …

Vaat et poliitiliselt ebakorrektne humoresk Põhja-Korea ainetel, mis heidab tumedat varju Hiina ja Ühendriikide olukorralegi.

20 märts, 2019

Aliette de Bodard - Three Cups of Grief, by Starlight (The Very Best of the Best, 2019)


Omal  moel võiks seda lugu nimetada sotsrealistlikuks ulmeks – kuidas tulevase ühiskondliku kasu pärast ollakse valmis vastu võtma isiklikke kaotusi. Tõsi küll, selle loo kontekstis ei jõua niisuguse järelduseni mitte tavalised inimesed, vaid laevaajuks transformeeritud … inimmõistus. Teised kaks (ehk nö tavalised inimesed) võtavad ligimese kaotamisega seotut vastu palju emotsionaalsemalt.

Võibki öelda, et mida … uuenduslikum mõistus, seda lihtsam on jõuda järeldusele, et tuleviku nimel (!) tuleb mõnestki isiklikust või traditsioonilisest loobuda.

Lugu siis sellest, kuidas on surnud Impeeriumi tähtis teadlane, kellest jääb järele poeg, laevaajuks muudetud tütar ning ilmatuma tähtis projekt, kuidas tehistingimustes edukalt riisi kasvatada (selleks on muuhulgas vaja hiiglaslikke kosmosejaamu jms). Kui traditsiooniliselt loovutatakse surnu nö mälupank ta lähisugulastele kasutamiseks (nii saavad nt surnud anda oma elukogemusest lähtuvalt nõu), siis Impeeriumi jaoks nii tähtsa teadlase mälupank antakse poja asemel hoopis ta õpilasele. Parema tuleviku nimel! Poeg on masendunud (kadunud on side ajalooga), õpilane … pole ka just rõõmus (tema teadvuses on nüüd professor alaliselt figureerimas). Laevaajust tütar (noh, umbes nagu Leckie kangelane, aga inimpäritolu) peab kah selle eetilise probleemi enda jaoks kuidagi lahendama.

Olen mõnda aega mõelnud, et peaks de Bodardi seda Xuya tsüklit väheke uurima, et mis imeilm see lõpuks on. Nagu näha – igati futu. (Tuleb välja, et poolteist aastat tagasi olen sealt tsüklist üht sarnast teksti lugenud – et ka mõistusega laevad ja surnu mälusalvestused jms.)

19 märts, 2019

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)


Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

18 märts, 2019

Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)


Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

17 märts, 2019

Ken Liu – The Waves (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Et tegemist paduulmega ja kogumiku viimasena loetava tekstiga, siis jah … sai üsna kiirelt läbi näritud, peamine, et saaks vaid ristikese kirja. Eks Liu jutuvalikus on teisigi paduulmemaitselisi tekste, kuid see lugu tõesti ei hakanud minu jaoks tööle ning sellest siis kogumiku nõrgeim hinne (ma ikka vaikselt lootsin, et ehk saab ühegi antoloogia või jutukogu nii läbida, et ühtegi harju keskmisest nõrgemat teksti pole – viimati oli nii vist Abercrombie puhul?). Mitte et käesolev lugu kuidagi vähendaks mu veendumust, et tegu on igati hea raamatuga.

Tekst siis post- ja transhumaansetel teemadel, mis algab inimkonna tupikusse jooksmise ja lõpeb järgmise mõtlemisvõimelise liigi loomisega – et noh, oleksid olendid, kes saavad lähedust jagada ja kogeda (mis võikski olla Liu humanismi olemuseks?). Saab siis kogeda, kuidas inimesed muutuvad robotiks ja seejärel … interaktiivseks infokogumiks (mis liiguvad maailmaruumis sinna ja tänna ja teevad jumal teab tehteid). Või midagi niisugust. No ja kosmos ja tähed ja valgusaastad on neile igati lahedad kogemused, aga seda kogemust oleks ikkagi hea kellegagi jagada. Eksole.

Sellised transhumaansed uperpallid tuletavad meelde Charles Strossi mõttelende („Accelerando“, „Palimpsest“; McDonaldi Gursky-raamat oli ka vist midagi sellist?), mis jäävad minu jaoks vähe ulme ulme pärast kirjanduseks ning sellega ühele lainele jõudmine nõuab, noh, teatavat valmisolekut.

Aga ausalt öeldes ei viitsi ma sellest tekstist rohkem midagi kirjutada. Raamat on lõpetatud!

15 märts, 2019

Ernest Cline: Valmistub esimene mängija

Mina olin küll selleks raamatuks valmis.
Et mu Nõukogude Liidus aset leidnud kaheksakümnendate lapsepõlve ei mahtunud pea midagi raamatus mainitud Kaheksakümnendate Ikoonilisest Olemusest, ei takistanud. Üheksakümnendatel pealegi sain teada, mis on K.I.T.T., nägin Monty Pythoni Holy Graili ära ja sain oma kogemused PacManiga.
Sellest piisas täielikult.

Elik vbla selle raamatu üks sihte on "teha rõõmsaks need, kes tunnevad vihjed ja otseütlemised ära", aga mulle piisab online-maailma tavakasutaja tasemel tundmisest, kunagise WoW-mängija kogemustest, oma poja Overwatchi-teemalistest lõugamistest ja natukesest kaheksakümnendate teadmistest, mis tulid naturaalselt, ega ma kotis ela, et teost väga nautida.

See kaheksakümnendate soust kübermaailmas, põhjendatud "looja oli nende fänn"'iga, oli ju lihtsalt soust.
LUGU oli mujal.
Online-maailma ja reaalmaailma suhe (lõpus tulnud moraal mind küll ei veennud, muide), võrguisikute ja pärisisikute kattuvused ja mittekattuvused, üksisikute versus rahakate korporatsioonide väärtused ning no noor armastus on ikka ka teema, eks ole.
Väga vähesed noortest rääkivad raamatud lähevad sellest mööda ning põhjusega - minu kogemus on küll, et armumine noore südamega tundub nagu metsatulekahju, mis ei peatu millegi ees.

Lisaks on see eduraamat - algab peategelasele verivaestes tingimustes, tal ei ole reaalelus sõpru ning ka virtuaalmaailmas on neid täpselt üks, tal pole midagi peale tahtejõu ja ning viitsimise.
Lõpus on ta päris pagana rikas, inimesed armastavad ja hindavad teda ning isegi reaalmaailmas kohtumine ei muuda seda.
Oi, kas see oli lugemismõnu rikkumine etteteadmisega?

Aga see on ka selline raamat, et hakkad lugema ja õnnelik lõpp paistab kohe kätte. Huvi jälgida pole mitte teemal "mis saab", vaid "kuidas saab".

Tõlge oli korralik ehk ei riivanud silma ja tunnet, ja raamatust jäi hea meeleolu.
Tunnustan.

Postimees
Meie Maa
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
BAAS

Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat (2019)


Tuleb tunnistada, et ma pole fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši (ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast kogemusest).

Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata (jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas, teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid … maapõu polegi vaid deemonite hallata.

Maapealne inimsoo allajäämine on muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel? Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?), kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.

Eks see romaanisari kulgeb rohkem Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad veits üheülbaliseks või mis.

14 märts, 2019

James S. A. Corey - Rates of Change (The Very Best of the Best, 2019)


Lugu lähitulevikust, kus inimkehaga on võimalik mõndagi korda saata. Nii on loo peategelane Diana oma kolmandas kehas – sünnikehast pidi ta loobuma täiskasvanueas, kui seal hakkas vähk levima, järgmine keha … jäi harjumatuks, ja nüüd siis püüab kohaneda kolmanda kehaga (ta abikaasa vahetas enda oma noore musklijuurika väljalaske vastu ja on enam kui rahul). Selline kehade vahetamine pole naist kuidagi õnnelikumaks teinud, pigem on see psüühikale enam kui häiriv.

Aga noored inimesed selliste hingeliste probleemidega pead ei vaeva, nemad tuunivad kehasid juba … soovide, mitte vajaduse pärast. Nii otsustas Diana poeg Stefan 21-aastaseks saades oma sünnikeha vahetada – vees elava rai keha vastu – nagu ta sõbradki. Ja noh, oma merise sõpruskonnaga elades juhtub pojal õnnetus, mis nõuab maapealset meditsiinilist sekkumist (Stefanile tuleb küll võimaldada selleks tarbeks akvaarium). Õnnetus on nii tõsine, et on võimalus, et ei poeg ei saagi enam keha vahetada. Ema … pole inimsoo selliste arengute üle teps mitte õnnelik.

Lugu algab kui üks paras uinamuina, aga siis hakkab avanema õige mõtlemapanev perekonnalugu. Ja noh, see poja õnnetus oma sõprades inimraide seltskonnas vast polnudki niiväga õnnetus. Et mis siis see inimeseks olemine on ja millised võimalused ja piirangud sellega paratamatult kaasnevad?

„At the next table, a woman in scrubs laughs acidly and the man she is with responds with something in French. Diana finds her attention drifting to them: wondering at them, about them. The woman has a beautiful cascade of black hair flowing down her shoulders: had she been born with it? Or an old man’s? Or a child’s as young as Stefan? Even in carapace, a brain still wears out, still lives out its eight or nine decades. Or seven. Or two. But without the other signs of age and infirmity, what does it mean?
She remembers her own mother’s hair going from auburn to gray to white to a weird sickly yellow. The changes meant something, gave Diana a way to anticipate the changes in her own life, her own body. There are no old people now. No one crippled and infirm. Everything is a lie of health and permanence, of youth permanently extended. All around her, everyone is wrapped in a mask of flesh. Everything is a masquarade of itself, everyone in disguise. And even the few who aren’t, might be. There is no way to know.“ (lk 620)

13 märts, 2019

P. I. Filimonov – Sebastian Rüütli tõehetk (Vikerkaar 1-2, 2019)


Tragikoomiline lugu noormehest, kes ei taha minna mingi kauge sugulase matusele, aga siiski peab seda tegema. Matusetseremoonial tabab teda erektsioon, mis kuidagi ei lahtu; ei kalmistul ega peiedel – on kohe selline müstiline erektsioon (autor jätab küll lugeja fantaseerida, millised võivad olla erekteerunud peenise mõõtmed)! Teadagi, piinlik värk, nii mõnigi matuseline tuleb eraviisiliselt rääkima, et kuidas siis nii, ning ei suuda uskuda Sebastiani väiteid, et tegu on tahtest sõltumatu füsioloogilise reaktsiooniga. Noh, nagu noormees täheldab, on ta tahtmatult sattunud matuse peamiseks kõneaineks, peielaua kõnedeski heidetakse ette … sündsusetut käitumist.

Tõsi küll, mainimata jäi üks oluline pisiasi, mida autor just ülemäära ei afišeeri (sest ta ikkagi lähtub tegelase sisekõnest, eksole).

Ühesõnaga, Filimonov tuntud headuses, loovimine kaasaja eestivene reaalsustes – tõsi küll, haritlaste pooles. Muidugi võiks siin mõelda identiteediprobleemile jms, kuivõrd Sebastian eestivene segaperest pärit, mistõttu matustelgi justkui kaks osapoolt: eestlased ja venelased. Samas ajakirjas on Hasso Krulli käsitlus Andrus Kivirähki viimasest jutukogust – kui selle loo autoriks oleks märgitud Kivirähk, poleks ehk suurt imestanud.

Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

12 märts, 2019

Ken Liu – An Advanced Readers' Picture Book of Comparative Cognition (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Muidugi, kena oleks lugeda jutukogu järgnedes koostaja ülesehitusele, mitte et vahel siit ja vahel sealt ja ehk kunagi saab ka raamat loetud. Ühesõnaga, arvata on, et kogumikes ja antoloogiates on tekstid teatud narratiivi moodustama asetatud – kuid raamatut juhuslikult solgutades on niisugust narratiivi muidugi keeruline tabada.

Igal juhul, selle teksti puhul on tegu ehk hiinavaba tootega, mingil moel võib siin tajuda Liu paari teise loo temaatika läbikirjutamist, nii meenusid „The Bookmaking Habits …“ ja „Mono no Aware“, ehk siis maailmaruumi vägevuse ja võimaliku intelligentsete olendite mitmekesisuse küsimus. Samuti on siingi vaatluse all maailmalõpu küsimus, ja et kas ja kuidas oleks võimalik suhelda maailmaruumis leiduvate teiste mõistuslike (mõistatuslike!) liikidega. Ja no muidugi seegi, et millised mõjud võivad vanemate otsustel olla järglaste saatusele.

Nagu eelneva lõigu segapudrust näha, siis lugu suuremat vaimustust ei äratanud, ent eks plusspunkte teenib autori hoiak, kuidas lugu jutustada ja muidu fantastilised konstruktsioonid. Ja raamatu lõpuni on jäänud vaid üks tekst! Tavaliselt see tähendab mulle parajat hambavalu ehk lihtsalt tekstimassist läbinärimist – sest siis saab raamatu nurka visata.

11 märts, 2019

Eha Valge - Mõnikord mõttesse jäädes... Luulet 1972 – 1992 (1992)


Igati korralik luulekogu, mis väljendab paraja kangusega autori kogemusi ja tundmusi; ehk vahel tekib tunne, et mõnigi luuletus on minu jaoks krüptiline või on siis aja jooksul enda luulekogemus muutunud?

Aga mis pärast selle raamatu kätte võtsin, oli esialgsel lappamisel silma torganud kogu vast üks lühemaid luuletusi, kus on juttu … Žigulist: ehk tollases võrdsete ühiskonnas on mõned siiski võrdsemad. Mitte et nõukogudeaja olmeluule mulle just suuremat huvi pakuks, kuid selline hetk … oli kuidagi lööv.

Naabril on
nabani naaritsanahku,
maja ja „Žiguli“ –
mul oli mees,
kuid läksime lahku,
pole mul jänesenahkagi.
(lk 43)

08 märts, 2019

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)


Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)


„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)



ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

07 märts, 2019

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Ken Liu – The Regular (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Liu jätkab üllatamist, seekordset teksti võib tajuda kui noiri – ilusad naised, jõhker mõrvar, katkise hingega detektiiv; ja muidugi suurlinna painajalik atmosfäär. Nagu ikka, tegelased on hiina päritolu (tegevustik toimub Chinatownis), ajastu on lähitulevik, kus tehnika on sedasi arenenud, et inimkeha on võimalik mitut moodi modifitseerida. Muuhulgas on politseinikel Regulatori nimeline implantaat, mis peaks aitama võimuesindajatel pingelistes olukordades ratsionaalsemalt otsuseid vastu võtta, selleks kõiksugu ajukeemiat vajaliku kontrolli all hoides.

Lugu siis sellest, et tapetakse üks hiina päritolu prostituut, kellelt muuhulgas lõigatakse silmad välja. Politsei järeldab, et see on mõne hiina kuritegeliku grupeeringu töö ning ei hakka juhtunule suuremat tähelepanu pöörama. Ohvri ema aga pöördub Chinatownis pesitsevad eradetektiivi poole, et asja rohkem selgust saada.

Naisest eradetektiiv on endine politseinik, kes peale tütre surma põhjustamist oli sunnitud erru minema ja nüüd meelerahu hoidmiseks on selle (eraisiku jaoks ebaseadusliku) Regulatori sõltlane, tarvitades seda iga päev 23 tundi järjest (ametlikult on soovitatav seda küll kuni kaks tundi järjest tööl hoida, et mitte tekitada isiksusehäiret), et maha suruda tütre surmaga seonduvat meeleheidet. Viimaks eradetektiiv avastabki nende väljalõigatud silmade saladuse, kui politseinikust eksabikaasa võimaldab politsei andmebaasi kasutada ning sealt avaneb sarimõrvari võimalike ohvrite muster.

„The Regulator, a collection of chips and circuitry embedded at the top of her spine, is tied into the limbic system and the major blood vessels into the brain. Like its namesake from mechanical and electrical engineering, it maintains the levels of dopamine, noradrenaline, serotonin, and other chemicals in the brain and in her bloodstream. It filters out the chemicals when there’s an excess and releases them when there’s a deficit.
And it obeys her will.
The implant allows a person control over her basic emotions: fear, disgust, joy, excitement, love. It’s mandatory for law enforcement officers, a way to minimize the effects of emotions on life-or-death decisions, a way to eliminate prejudice and irrationality.“ (lk 144-145)

Jutustuses on üheks osaks ka sarimõrvari vaatenurk ning pikapeale selgub seegi, millistel proosalistel põhjustel ta prostituutide silmi vägivaldselt omandab. Nüüd on uus ohver valitud ja eks siis selgub, kas eradetektiivil õnnestub peatada järgmiste silmade rekvireerimine.

Et siis … tuleviku noir, omal moel puhas meelelahutus, ehk siis selle autori kohta järgmine üllatus, milliseid tekste ta võib kirjutada (kahju, et siia kogumikku pole valitud ühes weird west antoloogias avaldatud lugu) – ja pole üllatav, et jällegi tegu nö mõnuga (kuivõrd võib mõnu leida jõhkrate mõrvalugude lahendamise lugemisest) loetava jutustusega, 50 lehekülge edeneb ludinal inimkehas sobrades. Teadusliku fantastika külge esindab vast seegi, kuidas juhtmevabade seadmete signaalid võivad … privaatsust õige „silmaga nähtavalt“ paljastada. CSI Liu!

06 märts, 2019

Neil Gaiman - Feminine Endings (Trigger Warning, 2015)


Päris õudne armastuskiri naiselt, kes on avastanud oma publiku hulgast ihaldusväärse mehe. Naine teenib raha nö elava kujuna ja … ka neil on tunded (no tobe naljakatse). Nii ta siis kirjutab mehele kirja, kuidas ta meest omakorda jälgib ja teda ihaldab. Kuidas ta kõnnib, kuidas ta lõhnab, kellega räägib, kuidas riides on. Milliseid sõnumeid ja kirju ta saadab. Millist aluspesu kannab ning millisteks juhtudeks neid valib. Millised on tema unistused, nii purunenud kui tärkavad. Kuidas ta öösiti magab.

Ühesõnaga, stalker ruudus.

Eks loo võlu vast ongi selles, kuidas romantilise kirjana algav tekst pöörab üha sõgedamaks ja häirivamaks. Aga eks vahel vastuarmastuse lootuses muututaksegi … hulluks. Kuni see üldiselt üle läheb. Halvemal juhul mitte. Nagu näitlikustab käesolev lugu. Õudne!

05 märts, 2019

Ken Liu - The Literomancer (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Peale pealkirja siin loos otseselt midagi ulmelist ei ole (no ma ei usu, et see ajalooline situatsioon on just väga fantastilises võtmes esitatud), küll aga vaade huvitavasse aega ehk Taivani oludesse 1950. aastatel – ehk siis Teise maailmasõja ja äsja lõppenud Hiina kodusõja järgne aeg, kui mandril lüüa saanud rahvuslikud hiinlased on põgenenud ja kindlustunud Taivanil … kus aga selline rahvastiku juurdevool tekitab loomulikult pingeid kohalike saareelanikega (kus veel lisaks Jaapani okupatsiooni mõjud jne).

Lugu on jutustatud läbi noore ameerika tüdruku silmade, kes isa töö tõttu on tulnud Texasest Taivani elama, ning nüüd püüab hakkama saada ameeriklaste sõjaväebaasi koolis, kus teised koolikaaslased teda imelikuks peavad. Mistõttu satub ta viimaks suhtlema kohalikega, muuhulgas tutvudes ühe kohaliku meesõpetajaga, kes on enne sõdasid Ameerikas juurat õppinud ja hiljem kodumaale naastes kommunistide sõjaväeteenistusest põgenenud, sattudes nii kogemata Taivanile.

Mees ja ta kasupoeg sõbrunevad tüdrukuga, ning mees hakkab muuhulgas selgitama tüdrukule hiina hieroglüüfide varjatud tähendusi (ehk ta on siis „literomancer“) ning jutustab ameeriklasele lugusid oma elust enne Teist maailmasõda, ja kõigest sellest, mis temaga juhtus sõdade ajal kuni kaasaegse Taivani oludeni (ehk siis millised pinged on kohalike ja uusvõimu vahel ning kuidas kommunistide vastu valvel ollakse jne). Tüdruk jutustab kuuldust hiljem isale, kelle salastatud ametist ta midagi ei tea.

Ehk siis saab omamoodi sissevaate kodusõja, paguluse ja külma sõja oludesse, kuhu on nüüd hiinlaste omavahelise õiendamisse nüüd end sisse seganud külma sõja reaaliad (asi, millest ajaloolõpu loos üle libiseti) jne. Pole just üllatav, et lõpuks on tegemist üdini traagilise looga – ehk mis on siis ühe indiviidi saatuseks, kui suurriikide hiiglaslikud veskikivid omasoodu jahvatavad.

Muidugi on väga huvitav see hieroglüüfide (ajalooline) tõlgendamine, autor küll järelsõnas vabandab, et see on esitatud liialt lihtsustatud kujul – kuid sellisenagi on see põnev mentaliteedi tõlgendus.

04 märts, 2019

Charlie Jane Anders - Don't Press Charges and I Won't Sue (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Tekst räägib düstoopilisest ilmakorrast (kuivõrd on ilmunud vastavas antoloogias), kus teistest erinevaid ei lööda maha, vaid muudetakse (noh, küsimus tekib, mis õieti saab muudetava kehast, kui … Aga võibolla ma lihtsalt ei registreerinud vastavat teavet). Nii on loo peategelane Rachel sugu vahetanud kodanik, kellest tehakse vastutahtsi uuesti mees. Protsess pole vabatahtlik ja seetõttu mitte just patsiendisõbralik.

Lugu on jutustatud läbi kahe tegelase silmade – selles sootagastamiskliinikus töötab Racheli lapsepõlvesõber Jeffrey, kes siis meenutab nende ühist lapsepõlve ja valikuid, mida kumbki poiss tegi. Noh, midagi eriliselt rõõmsat neist valikutest ei koorunud.

Kui eelmine kogemus Andersi loomega oli igati vaimustav (lugu ülitulnukatest, kes koguvad universumist tsivilisatsioonide jäänuseid), siis see tekst on vähe kitsama vaatenurgaga – muidugi, mitte et kuidagi alahindaks võrdseid õigusi jm. Aga et kogu tekst (loetav Boston Review lehelt) on selline dramaatiline ja traagiline LGBT, jääb nagu natuke igavaks. Muidugi, kui üks normaalne vähemus on niisuguse löögi all, siis see ei tähenda head ka teistele nö erinevatele.

01 märts, 2019

Adrian Tchaikovsky - Dogs of War (2018)


Eks selle romaani põletavaks küsimuseks on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks, õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused (inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud, ning mida juhib piiratud mõistus.

Lugu on sellest, kuidas ühe niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks. Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.

Teose peategelaseks on tehiskoer Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru, tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid); muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid – mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on … roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga – kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider, aga karu ajuks.

Rexi vaatepunkt vaheldub teiste kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks, kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil) hakatakse teostama inimeste endi peal jne.

Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla – või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi (millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).

28 veebruar, 2019

Ken Liu – Good Hunting (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Kui Kivirähk tahaks kunagi aurupunki kirjutada (kui mälu ei peta, siis mõnes olemasolevas loos võiks mõnigi säärane hetkeke olla), võiks ta prooviks selle loo läbi lugeda. Ehk siis tekst, mis algab õige ruraalse fantaasia võtmes (külaühiskond, mis mäletab) ja transformeerub lehekülgede edenedes puhtaks aurupungiks (industriaalühiskond kui uue inimese kujundaja) – libarebasest saab … aurulibarebane.

Loo võib jagada kolmeks: esimeses osas tutvustatakse traditsioonilist elukorraldust oma maagiliste hetkedega (hiina külas on nt mitteametlik ametikoht mehele, kes oskab erinevaid vaime ohjeldada – vajadusel kasvõi jõuga). Teises osas on külaühiskond vandunud alla tööstusrevolutsiooni muserdavale mõjule (Hiina keisririik on inglastelt tappa saanud ja seetõttu peab lubama raudteeehitust jms). Kolmandas osas … võetakse kasutusele parim võimalikest maailmast.

Muidugi, küsimus võiks olla, et kellele see õieti parim on, et miski aurulibarebane luusib suurlinna tänavatel ja tahab teha oma … libategusid. Aga eks see ole tõlgenduse ja kultuuri küsimus.

Loo puhul on raske rääkida üllatusi pakkuvast puändist, eks jutu kõrghetk on mõned leheküljed enne finaali, kui … nojah, paljastus see tehnoloogiline monstrum. Aga eks mingis mõttes tekkis endalegi rahulolu, kui midagi traditsioonilist endale hoopis uue vormi leidis. Huvitav, kas see on Liule mingil moel omane või on see ehk hiinalik, et tegelaste vanemate head ja vead on peale nende siitilmast lahkumistki vägagi peategelasi mõjutavad faktorid; vist pea kõigis kogumiku seniloetud lugudes on see mingil moel esil.

27 veebruar, 2019

Dave Hutchinson – Babylon (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Autor on võtnud ette päevapoliitilise teema, käsitledes tulevast maailmakorda – Euroopa Liit on kindlustanud end sisserände eest nö müüride taha (lükates sellega ka Kreeka küljest ära); erinevate konfliktide ja kriiside tõttu on Aafrika ja Araabia riigid enamvähem lagunenud. Ja noh, postkolonialismi taak ei unune kergelt, seega on mitteeurooplastel paratamatult okas kurgus, et neilt on lõigatud võimalus paremale elule.

Lugu siis kirjeldabki seda, kuidas üht somaallasest noormeest smugeldatakse üle mere Euroopasse (sest teadagi, kus on müür, seal on ka augud). Reis võtab aega üle nädala, sest tuleb jääda nähtamatuks kõiksugu radarite, valvedroonide ja -laevade eest; tuleb kindlustada noormehe märkamatu sisenemine (sest muidu kõik sisenejad kiibistatakse, mistõttu võimalik neid jälgida) – siin on tal üks eriline ülesanne ühe väga erilise tehikavidinaga, mille põhjakorealased olevat aretanud mingist Maale langenud tulnukatehnoloogiast.

Tekst kui selline on eelkõige huvitav lähituleviku kujutluse pärast – milline see võiks olla, kui praegused kriisid veelgi hullemaks keeraksid (kuivõrd pole just oodata, et Lähis-Ida või Aafrika kõrbestumine peatuks). Huvitav, et tekstis ei mainita Iisraeli ega Venemaad, küll on aga oluline roll Põhja-Koreal, mis on oma äärmustes veelgi edasi kapseldunud. Loo finaal … natuke jääb arusaamatuks, millele autor õieti rõhuda tahtis – et ohudraama või õigluse võidutsemine vms. Muidugi on paslik teavitada, et Hutchinson on romaanideski Euroopa tuleviku asjus mõtisklemas (aga vaevalt, et peale „Euroopa sügise“ neid rohkem eesti keelde tõlgitakse).

26 veebruar, 2019

Ken Liu - The Man Who Ended History: A Documentary (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Selle kogumiku loetud lugudest vast süngeim pala; jutustus Teise maailmasõja jaapanlaste inimkatsetustest Hiina sõjavangidega (noh, need on õige õudsed inimsusvastased toed, seega nõrganärvilistel ei tasuks seda jutustust just lugeda).

Aga et pole just miski tavaline autor, siis kaasab ta loosse õige ulmelise nurga – mis oleks, kui saaks füüsikaseaduste abil minevikku taas kogeda (õigemini küll vaadata, sekkuda pole võimalik). Kuivõrd igast hetkest jääb siia ilma osakesi hõljuma, siis saaks ka minevikuosakesi kogeda – ainult et kui seda kogeda, kaob võimalus seda uuesti „kasutada“ (ehk siis sellest jutustuse pealkiri).

Mees, kes oma füüsikust abikaasaga sellise ajakasutamise võimaluse välja mõtles, oli ameerika jaapanlasena sügavalt šokeeritud jaapanlaste sõjakuritegudest Mandžuurias, kus üks eriväeosa tegi erinevaid inimkatseid, milleks kasutati kohalikke elanikke (nii olid kasutusel hiinlased, korealased, venelased): milleks laborirotid, kui on kohe võimalik inimesi (elusast peast) lahti lõigata või muidu kehasid manipuleerida. Ühesõnaga, see abielupaar pakkus võimaluse seda laagrit uuesti „vaadata“.

Sellest aga tekkis suur diplomaatiline tüli Hiina ja Jaapani vahel, mis tekitas omakorda ebamugavust teistele riikidele – no mis võiks juhtuda, kui inimesed saaksid vabalt nende ajaloos surkida jne. Ühesõnaga, asi tekitas suuri jamasid.

Et Liu on Liu, siis põhirõhk pole muidugi selle loo teaduslik-fantastilisel küljel, vaid ikka sellel, et … mis on see inimeseks olemine. See Mandžuuria kohalike elusast peast tükeldamine võib ju tänapäeva meditsiinile igati kasuliku teabe allikaks olla, aga … Ja muidugi pole jutustuse peategelased miskid üleinimlikud inglid, ka neil on oma saladused, mis võivad õige ebamugavad olla.

Lugu on jutustatud nö dokfilmi vormis, kus peategelaseks see füüsikust abikaasa jutustab nende lugu (mees on dokfilmi ajaks kümme aastat surnud olnud), mille vahele on dokfilmi autorid lisanud mitmeid minevikukaadreid ning intervjuusid eri asjaosalistega nii kaasajast kui tollest surmalaagri osalejatest (ses suhtes on loo üks õõvastavamaid hetki see, kui üks tollane arst kirjeldas erinevaid inimkatseid võimalikult normaalsel toonil). Järelsõnast selgub, et lool on ajalooline eeskuju – mitte et see kuidagi vähendaks loo ilukirjanduslikku mõju.

25 veebruar, 2019

Hassan Blasim – Kitsede laul (Värske Rõhk 57, 2019)


Blasim on muuhulgas ühe iraagi ulmekirjanduse antoloogia koostaja, kõikidest edusammudest hoolimata on see senini paari aasta jooksul lõpetamata – eks võiks viimaks otsad kokku tõmmata. Igal juhul avastasin meeldiva üllatusega äsja ilmunud tõlkeloo.

Tekst on Iraagi lähiajaloost, jõudes 1980. aastate oludest (Iraani-Iraagi sõda) 2003. aasta okupatsioonini. Need kaks aastakümmet pole just meelakkumine olnud, seega pole imestada, et tegemist on õige sünge alatooniga tekstiga – taamal on ikka julgeolek ja vägivald, esiplaanil ühe pere üsna traagiline ajalugu.

Blasim jutustab seda lugu loos võttega, mis tekitab päris hea pettekujutelma – ikka ootad, et millal siis peategelase enda lugu tuleb? Aga autor laseb tekstil joosta … proponsioonitult. Tulemuseks pole panoraamne, vaid sümboolne kujund lähimineviku ja tänapäeva Iraagi vaevadest.

22 veebruar, 2019

Mare Kandre – Kurat ja Jumal (2019)


Loomingu Raamatukogult huvitav tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks tegevuspaiku) katlakütja.

Poeemi lõpuosa läheb õige … utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga (keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.

Huvitav, et autor jätab selle viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.

21 veebruar, 2019

Theodora Goss – The Other Thea (The Starlit Wood, 2017)


Goss on ette võtnud H. C. Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).

Tegemist oleks justkui omamoodi Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist omandatud kutseoskusi.

Goss on loonud päris huvitava peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.

Lugu on esitatud kuidagi visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.

20 veebruar, 2019

Ken Liu - The Perfect Match (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Mingis mõttes ootuspärane vaade lähitulevikule, kus inimesed on suurte netihiidude big data objektid ning heaolu nimel … noh, lased neil oma valikutesse sekkuda jne.

Ja nii on siis selle loo tegelastel abiks Centillioni hallatav tehisintellekt, mis aitab sul valida hommikul tööleminekuks särki, vabadeks õhtuteks tüdruksõpra või lugemisvara ning soovitab söögikohti. Kõik kulgeb nii libedalt, et peategelane avastab ühel hetkel, et igasugune uue avastamise põnevus (ja võimalus) on kadunud. Naine, kelle tehisintellekt talle valis järjekordseks esimeseks kohtinguks – temaga on mehel palju ühist ja prognoosi kohaselt veedavad nad koos järgmised kuus kuud. Mees otsustab proovida selle naisega tutvuda tehisintellekti abita … ja avastab peale edutut kohtingut, et maailm on vähe teistsugune kui tehisintellekti valikute läbi kogetuna. Oma uue liitlasega otsustavad nad midagi ette võtta Centillioni big data mürgitamiseks.

Selline hoiatuskirjandus, eks see ole paljudele meeldetuletuseks, kuhu ühiskond õite järjekindlalt suundumas on. Et Google ja suhtluskeskkonnad ja big data, mida endast kõikjale maha jätad, ning kõik need kavalad kasutajatingimused. Muidugi, omal moel on rõõmustav mõelda, et kõik taandub algoritmideks ja inimeseks olemine polegi midagi erilist või uhket; Dawkins vist noogutaks nõusolevalt. Niisiis pole just tekst, mis jalust rabaks, aga samas oleks ka kurta millegi üle patt.

„„Look at you. You’ve agreed to have cameras observe your every move, to have every thought, word, interaction recorded in some distant data center so that algorithms could be run over them, mining them for data that marketers pay for.
„Now you’ve got nothing left that’s private, nothing that’s yours and yours alone. Centillion owns all of you. You don’t even know who you are anymore. You buy what Centillion wants you to buy; you read what Centillion suggests you read; you date who Centillion thinks you should date. But are you really happy?““