28 september, 2023

Eraclio Zepeda - Tuu-uul (Mehhiko novell, 1981)

 

Päris lahe lugu isepäisest mehest, kes usub end pärinevat Suurest Maost. Mees, kes elab oma seaduste ja uskumuste järgi, kes võib vajadusel külma vihmatuult maovaimu abil peatada. Mehhiko seadused temale ei kehti, ta tahab vaid vaba olla. Ja külaelanikud, need kardavad või ei mõista sellist metslast, kes võib ilmuda nende juurde, surnud madu ümber kaela ning ajada usku teotavat juttu.


Ja eks ta ongi omamoodi relikt, kuskilt teisest ajast, kes ei kasvagi “tavapäraseks” - näiteks kui ta on palgatud tee-ehituse inseneri teejuhiks ja see jutustab õhtul lõkke ääres, kuidas Mehhiko lahel tekivad passaattuuled, on peategelase reaktsiooniks pime raev, see ei käi kuidagi kokku tema maailmaga. Aga nüüd, peale naise surma, tunneb ta, et jõud on lahkumas. Ja tuul ei kuula enam sõna.


Selline lugu siis ühest patusest jändrikust, pärit justkui ristiusueelsest maailmast. Või siis hoopiski mingi nõia-segane nagu neid Eestiski leidub. Üheltpoolt justkui huvitav maailmapilt, teiselt poolt päris paras põmmpea, kes hoolib vaid endast. Ja no muidugi tollased poliitilised olud (riik kasutab tee-ehitust, et saaks kõrvalisemaid piirkondi kontrollida sõjaväe abil), mis tavapäraselt juttude taustas kaasa kõlab.


27 september, 2023

Sarah Pinsker - Talking with Dead People (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Õuduskirjanduse kanti lugu võimaolusest, kasutada kasutada tehisintellekti rahateenimiseks.


Ülikoolis õppiv Gwen leiab endale viimaks sõbraks Eliza, kellega on tore ringi sõita ja koos aega veeta. Kui need ringisõidud küll vaid poleks tuntud mõrvakohtades, kus senini juhtumid lahendamata. Aga kui sellele suuremat tähelepanu mitte pöörata, siis on tore. Kuniks Eliza viis oma huvi uuele tasemele - las Gwen ehitab ühe sellise mõrvamaja mudeli. Millesse siis Eliza laadis tehisintellekti ja söötis sellele sisse niipalju informatsiooni selles mõrvapaigast kui vaid võimalik oli - ning nüüd on võimalik küsitleda “asjaosalistelt” (kes vastavad oma häältega), mis nendega seal juhtus. Keegi oli valmis sellise mudeli eest maksma tuhat dollarit; misjärel Eliza pakkus Gwenile ja teistele ülikoolikaaslastele selliste mudelite tegemise eest raha saada.


Äri lähebki õitsema ning paar mõrvajuhtumit saab selle tuules koguni uuesti ametliku uurimise osaliseks. Gwenil on oma perekondlik saladus, mida Eliza teab … ja mille see loomulikult avalikuks teeb, kui Gweni sünnipäeval kingib sellele oma isikliku mudeli.


Nagu ikka, võrdlemisi sünge lugu, pigem võiks seda pidada psühholoogiliseks thrilleriks kui ulmeks (kuigi jah, kahtlemata on see vägagi ulmelise maailmaga - teksti algsel ilmumisel 2016. aastal ei olnud niisugust kogemust tehisintellektiga, kui seda sai kasutada laiem kasutajaskond). Pinsker ei halasta.



26 september, 2023

Sander Liivak - Viimne juubel (Looming 9, 2023)

 

Tagasivaade 2070. aastast viimase viiekümne aasta juhtumitele endise Eestimaa aladel - peale 2041. aastal alanud sõda on enamus Eestimaast otsese Vene võimu all, formaalselt on alles Harjumaa ja Tallinna aladel nö vasallriik, aga nagu tekstist selgub, siis kaua sedagi (võrdluseks võiks olla Rait Piiri vähe teistsugune tekst 2066. aasta kohta).


Aga eks kogu maailm on muutunud kliima ja seetõttu rahvaste rändamise tagajärjel. Loo peategelane on vanadekodus elav endine Eestimaa tipp-poliitik, kes siis meenutab oma elu ja tegemisi (väga oluline on male ja selle viimaste aastakümnete areng). Igal juhul, rahvastiku juurdekasv on saadud pidurduma, millega kaasneb muidugi elanikkonna hoogne vananemine, mida omakorda võimendab viljakusega seotud probleemid. Ja ka muidugi energianappus, mistõttu globaliseerumine küll toimib, aga millises mahus.


Liivak ei hoia värve kokku, ehk paljudele tundub ta nägemus õige tume (muidugi on küllaga debiile, kes midagi sellist ootavadki). Eks siin tekstis ole mingi oma kiiks seksi ja malega, aga eks tulevik ongi ettearvamatu.


22 september, 2023

Clara Törnvall: Autistid

Mina, siinkirjutaja, olen ka autist. 
Diagnoosita, aga, nagu ka selles raamatus kirjas, naisautistid on sageli diagnoosimata. 30 aastat tagasi pandi seda diagnoosi ainult intellektipuudega tüdrukutele. Arvati, et naissoolisus on kuidagi autismi tõrjuv. 
Alles hiljem selgus, et kuna diagnostilised kriteeriumid tehti poiste alusel, tüdrukute autism on aga teistsugune, ei saanudki autistlikke  tüdrukuid diagnoosida - nende probleemid arvati olevat muud päritolu. Nende erihuvisid ei peetud "päris" erihuvideks, nad olid sotsiaalsemad, sageli oli neil sõpru ja nii edasi. 

Kuna minagi olen naisautist, lootsin, et loen seda raamatut ja tunnen muudkui äratundmisrõõmu. 
Päris nii ei läinud - oli äratundmisrõõm "oo, temal on ka tugev õiglustunne", aga siis tuli ärritus. "Mina pole ju üldse selline, kuidas tema on? Nagu psühhiaatriaraamatust välja astunud, tõesõna!" (Sest ma saan inimestest väga hästi aru, tänan tähelepanu eest.) 
Autism on spekter - pole kahte ühesugust autisti. Mõnel on mõned jooned sügavamad ja teised kergemad, teisel vastupidi, kolmandal hoopis omamoodi. 
Osad jooned, millest lugesin, klappisid, osad üldse mitte. 
Loomulik. 

Raamatu raamiks on Clara Törnvalli enda elu, tema otsingud oma vaimsetele probleemidele vastuse leidmiseks, tema abielu ja tööelu. Samuti on kaasatud hulga teiste inimeste isiklike elude kirjeldusi - teiste naisautistide, kellega ta kohtus ja keda intervjueeris, ja ajalooliste kuulsuste, kes arvatavasti samuti autistid olid.Vahele on pistetud statistikat ja teaduslikke oletusi, üsna erapoolikult ja vahel mitte kooskõlas "uusimate seisukohtadega", ent päris uhhuu-juttu mitte. Lihtsalt on kohti, kus mina sain mõelda: "Aga TEGELIKULT see nii ju ei ole!" nagu Luisk lastesaates. 

Keel on lihtne ja kuna raamjutt - autori enda otsingute rada, kes ta on ja kuidas toimib - on kergeltloetav, läheb ka ülejäänu üsna libedalt. 

Lõppsõnaga - kuidas nii kergendav on leida, et sa pole mitte valesti kokku pandud inimene, vaid autist - olen samuti kõigest südamest nõus. 

Brixie blog
Raamatukoi

21 september, 2023

Kai Vare - Nälg (Looming 9, 2023)

 

Vare lool on ehk pigem sugulust Viidingu kui nt Hellerma tekstidega - ehk siin on rohkem kaasajast mõtlemist kui et indiviidi oh nii eripäraseid juhtumisi tänapäeva maailmas. Omal moel võiks seda juttu pidada justkui eestipäraseks eellooks “Teenijanna loo” maailmale.


Helen on koduperenaine, kes kasvatab kaht last: 2- ja 4-aastane poeg. Heleni elu ongi vaid perekonna eest hoolitsemine; tema poliitikust mees toob leiva lauale ja kannab hoolt, et Eestis oleksid sellised peresõbralikud seadused, et naised ei peakski kodust lahkuma (muuhulgas on valminud eelnõu, et tüdrukutele oleks alusharidus vabatahtlik - kui ikka kool ei istu, pole vaja koolitarkuse omandamisega end vaevata). Ka ei pea Heleni mees lugu sellest, et näiteks aega kulutada lugemisele - lastele tuleb lugusid jutustada, mitte lugeda. Rääkimata siis teatris või kontserdil käimisest.


Helen ei tunnegi enam suurt huvi koduvälise elu vastu (seda enam, et mees sellele vastu on), varem sai ta kord kuus sõbrannadega kokku. aga enam pole õieti ühiseid jututeemasid (ja nagu öeldud - kodus saaks kohviarve eest ise endale pool liitrit kohvi teha!). Aga korraga tuleb naisele peale nälg. Ihk süüa ja süüa.


Eks seda nälga võib mitmeti tõlgendada (muuhulgas … tervislikel põhjustel, nagu selgub teksti lõppedes). Kuid vast mingil moel võiks siin mõne üsamaaliku maailmavaate kõverpeeglit, autor on selle päris valusalt lahti kirjutanud.


Aga imetlusväärne on see, kuidas Helen on oma lapsi kasvatanud, saab neid ikka lõunauinakule või siis üheskoos koguni poes rahulikult ringi uudistada - emal jääb lausa aega seal raamatut lehitseda, samal ajal kui poisid istuvad üsna rahumeelselt kärus. Vaat see on saavutus.


20 september, 2023

Kärt Hellerma - Kuju. Ennustus. Päikeselaik (Looming 9, 2023)

 

Kolm lühikest lugu kultuursete huvide või tegevusalaga keskealisest naisest, kes on olude tõttu mõneti kinni jooksnud - kas siis korteriremondi, eluisu või armukadeda elukaaslase puhul. Aga alati on lahendus, alati on võimalus uuesti alustada.


Vähemalt kirjutab Hellerma huvitavamalt kui Raudam - tekib mingi huvi, kuhu selline lühike lugu võiks õieti välja jõuda; Raudamit lugedes nagu suurt ei oodanud midagi, lihtsalt vastupidavuslugemine.


19 september, 2023

Toomas Raudam - Abielu vihmaussiga. Äärealadel. Kõnelusi emaga (Looming 9, 2023)

 

Raudam on üks neid autoreid, kes annab hulga raamatuid välja, aga neist ei kuule õieti midagi. Umbes nagu Raivo Seppo või Aarne Ruben, aga vähemalt kirjandusringkondade hulgas paistab Raudam vähe kõrgemalt hinnatud. Sest noh, sest noh, vähemalt reklaamtekstide ja avaldamiskohtade järgi paistavad need hulga ambitsioonikamad olevat.


Eks need kolm teksti on nagu on, vahest ehk mängivad freudistlike lugemismudelitega; lapsepõlv ja sealt kummitama jäävad ihad või nii. Või siis mitte. Kahtlemata on tegu vägagi mängulise autoriga, või noh, koguni postmodernistliku lähenemisega. Või nii. Aga eks see ole üsna tänamatu ülesanne kirjutada lugejale vastutulemata, eks selliste tekstide nautijad võivad tunda end õige elitaarse seltskonnana.


18 september, 2023

Elo Viiding - Inimese moodi. Söögitädi päevaraamat (Looming 9, 2023)

 

Viiding on vast kaasaja üks isepäisemaid eesti autoreid, tema kirjutatu ei pruugi igal juhul esteetiliselt just meeldida, ent alati on see respekteeritav.


See lugu on ühelt poolt hea (kõik see ülesehitus loo lõpuni jõudmiseks), samas need luulenäited (ja arutelud loomeinimese üle) ajasid vähe närvi mustaks - noh, et liialt literatuurne või nii. Jutt on siis keskealisest naisest, kes otsustab teha elus muutuse ja läheb lasteaeda abiõpetajaks. Ja millised kogemused on siis laste ja vanemate ja kaastöötajatega. Lapsed on vanemate näoga. Või siis ühiskonna nägu või nii. Igal juhul, saab teatava läbilõike kaasaja eesti ühiskonnast, on lootust ja on lootusetust.


Eks see ole nii, et kes iganes leiab, et ta tahab töötada lasteaias või koolis … no ta on iseeenesest väärt riiklikku teenetemärki - eriti juhul, kui ta suudab laste või õpilastega ka ühele lainele jõuda ning neile edaspidiseks eluks ka midagi kõrva taha idanema panna. Sest kes veel võiks seda maailma meie järelt päästa? Kasvõi meie endi käest.


15 september, 2023

Kadi Kull - Murakaselt (2013)

 Eks siin on palju armastus- ja maheerootilisi luuletusi, ent leidub muudki.


kui su tulemine

puudutab lõpuks mu ootamist

kasvavad pungadest

mu kehale

hõrgud õied


põlevil kätega riputan neid

su puusale

puhkama 

(lk 15)


 


otsatu allika musta sügavikku


rabametsa samblapatja

emahirve silmateradesse

murakamarja magususse

vaskussi hingepõhja

tagumise kopli heinakõrde


vastu kevadist linnulaulu

sean ennast magama

(lk 42)




kui me seisame

maailma serval

kas kukume siis

endasse tagasi

(lk 52)



14 september, 2023

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.


Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …


Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.



13 september, 2023

Juan Rulfo - Koidikul (Mehhiko novell, 1981)

 

Järjekordne lühilugu hirmsast külaelust. Karjane tuleb loomadega peremehe õuele, seal hakkab vasikat peksma, et seda emast eemal hoida: niikuinii näevad nad üksteist viimast korda.


Peksmist näeb peremees, kes tuleb just õetütart magatamast. Peremees hakkab omakorda peksma karjast, kes peagi lööb pea vastu kivi ja kaotab meelemärkuse. Omakorda saab peremees infarkti või midagi. Peksmisest oimetu karjane loivab viimaks koju, kus ta peagi võetakse kinni, süüdistatuna peremehe tapmises. Ja leinakellad helisevad, sest surnud mees on küla kogukonnas tähtsal kohal.


Et siis selline … külakoledus. Väärastunud hellad tunded ja plahvatav vägivald. Tasapisi tekib tunne, et sellelt autorilt ei oskagi muud oodata.


12 september, 2023

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kogumiku nimilugu on kahest naisest, kelle teed ristuvad kuskil kolkas. Vanem naine näeb mereranda jõudnud päästepaati, milles lebab teadvusetu noorem naine. Merehädaline turgutatakse üles, selgub, et tegu on muusikuga siin kandis liikunud kruiisilaevalt, kes oma tarkuse tõttu ronis laeva päästepaati ja vabastas selle siis kruiisilaevast.


Tasapisi avaneb loo maailm - kruiisilaev on mitu aastat järjest sama seltskonnaga meredel seilanud, samal ajal kui muu maailm elas üle ühiskonna lagunemise (mis põhjusel täpsemalt, jääb selgusetuks - juttu on küll tehnoloogia kokkuvarisemisest). Laev vältis kontakti kuivamaaga; omanikud olid ostnud ühe soojameresaare, kust muretseti provianti. Reisijad ei tea õieti, mis vahepeal juhtunud on (pole tehnoloogiat, pole internetti).


Randlane tahab vabaneda sellest paadipõgenikust - tal pole kasvõi varusidki, et võõrast inimest üle talve elus pidada. Lisaks … muud küsimused. Paadipõgenik tahab jõuda tagasi tsivilisatsiooni (või mis iganes järel on), aga nagu selgub, polegi see nii lihtne ülesanne …


Üha süngemaks avanevast maailmast hoolimata on siin ka helgem noot, ehk kuidas kaks naist leiavad mingisuguse üksteisemõistmise. Hoolimata kõigest sellest, mis neid on tabanud.



08 september, 2023

Mari-Liis Müürsepp - Jäävad ainult silmad (2023)

 

Raamatu olemasolust lugesin esmakordselt augusti Loomingust, kus sellele kirjutas Vilja Kiisler õige kiitva arvustuse - ja kui nii otsekohene kriitik peab seda korralikuks, siis … nii ka peaks olema.


Iseenesest võiks sellist proosat pidada 21. sajandi olmekirjanduseks (või noh, vähe äärmuslikumalt öeldes “olmeporno”, näited ühiskonnast on ikka pigem hullemast servast); ehk paar teksti ole ka piiripealne ulme (“Jäävad ainult silmad”, “Ainult fännid”). Tegelaskond on igati lai - kuked ja kanad, noored ja vanad; kõiksugu vaimseid probleeme on laias valikus ning lahendused võivad õige lappama minna.


Müürsepa tekstid pole just ülemäära pikad, aga üldine reegel paistab olevat, et lühemad tekstid jäävad vähe ühekülgsemaks ning need pikemad lühemad jutud saavad õieti hoo sisse (oh, ja kui oleks veel rohkem dialoogi kasutamist). Ja no klassikaline puänt, mis kõikidel tekstidel pole minu jaoks just kõige löövam (näiteks “BB”, “Mänd”, “Põrgulik pang” - aga eks see ole lõpuks maitse või lugemishetke asi).


Mingil moel meenutab Müürsepa proosa klassikalist jutukirjandust (noh, nagu kaasajal kirjutab Armin Kõomägi), eks näis, mis edasi saab.



07 september, 2023

Kelly Link - The Girl Who Did Not Know Fear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Linki kohta üpris lühike tekst, aga seda raskemini avanev ja ma pole senini kindel, kas kõigile võimalikele nüanssidele pihta sain.


Igal juhul on tekst üles ehitatud selliselt, et algselt lesbipaari elu kujutav tekst koorub tegelikult maailmaks, kus ongi vaid naised - kusjuures nö keelekasutus näib minu jaoks olevat siiski klassikaline, ehk siis justkui oleks mehed lihtsalt pildilt puudu, aga niimoodi, et keegi sellele mitte kuidagi ei pööra tähelepanu. Ses suhtes algse mulje puhul pole midagi imestada, kui ühel puhul räägitakse lesbiliste kontoritöötajate riietusest, aga hilisema arusaama puhul tundub see veidi arusaamatu. Või no üleüldse, miks peaks puhtalt naiste päralt olevat olema juttu naissõduritest vms, kui pole soolist vastandumist vms - nojah, loogika on vast selles, et muidu poleks tekstil sellist aeglaselt kerivat puänti; tõepoolest, alles viimastel lehekülgedel sain sellele pihta ning peale teksti lõpetamist võtsin selle kontrollimiseks uuesti ette. Eks võib muidugi mõelda, et inglise keeles tuleb see esile efektiivsemalt kui eesti keeles (ja see pole samas laadis nagu Ann Leckie triloogia puhul).


Kui nüüd järele mõelda, siis algselt vägagi igavana mõjunud lugemine (no tõepoolest, ühe naise ootamine, millal ta saaks päevi kestva ilmajama tõttu oma kodulennule saada) on tegelikult päris meisterlik … õudusjutt (aga mis seal õudset oli, seda üldse ei maininudki!).



06 september, 2023

Elena Garro - Süüdi on tlakskalteegid (Mehhiko novell, 1981)

 

Kindlasti päris kunstipärane tekst, kuid päris segaselt mõjuv lugu naisest, kes juhuslikult kohtub oma nõbust elu armastusega ning seejärel kipub elu igati hulluks kätte, sest ta praegune abielu pole ikka päris see, eriti kui selliseid tundeid tekitab see põlisrahvast pärit mässaja.


Taustaks on siis põlisrahvaste mäss, mille tagajärjeks on ohtralt laipu mässajate endi hulgast. Kahjuks pole aimugi, kas autor kirjeldab mingit kindlat sündmust või siis tegu üldistusega olukorrast; igal juhul jääb paljugi tabamata või lootusetult ähmaseks.


Aga tunnustada tuleb, et autor loob mitmeid karaktereid: peategelane, nõbu, abikaasa, ämm, teenija - nende käitumine pole nii üheselt mõistetav.


05 september, 2023

Häniläne - Verrev täi (Looming 8, 2023)

 

Kaheleheküljeline lugu sellest, kuidas üks Kirjanike Liidu liige käis tänavu kevadel aastakoosolekul, kus põhiteemaks paistis olevat ühe punakirjaniku bareljeefi mahavõtmine (või siis mitte) Harju tänava majalt. Ja milliseid kirgi see Liidu kirjalistis tekitas. Nii ta siis mõtles koosolekujärgselt, et selline tühistamine võib edasi viia - või õigemini tagasi - selleni, et hakataksegi kõiki möödunud ajastu nähtusi kustutama või hävitama. Kuigi jah, bareljeefi võiks tõepoolest muuseumi teisaldada. Aga millised kired … ja kui tühine aastakoosolek sellele järgnes.


Ahah. Kas sellisele tekstile tuleks just trükiruumi kulutada, aga küllap toimetaja ja toimetus leidsid selle olevat sobiliku. Eks teksti plussiks on võru keeles kirjutamine, õnneks pole see nii keeruline kui võro puritaanide keelekasutus.


01 september, 2023

Tarun K. Saint - New Horizons: The Gollancz Book of South Asian Science Fiction (2021)

 

Antoloogia kaasaegsest India poolsaare teaduslikust fantastikast (lisatud on küll ka mõned näited varasemast perioodist), eelkõige siis India, aga ka mõned näited Pakistani ja Bangladeshi autoritelt. Eks siin on üsna selge vahe sellega, et need, kes vähegi tuntumad (Menon, Divya, Singh) kirjutavad ka … nö kaasaegsemalt, omavad tekstidega laiemat haaret kui India poolsaar. Samas, eks see on mõistetav: kui avaldatakse Balti või Skandinaavia antoloogia, oleks lugejatel samamoodi pusimist vastavate kohtade reaaliatega. Tuntumaid autoreid võinuks veelgi olla, kes siia kogumikku sobinuks: Indrapramit Das, Kuzhali Manickavel (mõlemad India), Saad Z. Hossain (Bangladesh), Vajra Chandrasekera (Sri Lanka), Usman T. Malik (Pakistan).


Kasuks tuleb teadmine, mis toimus 1947. aastal, millised vastuolud on eri usundite vahel, milline on poliitiline kultuur. Sest see kõik projitseerub omakorda tuleviku nägemustes.


Eks paratamatult tekib paralleel hiljutiste hiina ulme antoloogiatega (“Invisible Planets”, “Broken Stars”, “Sinopticon”), mis on vast tasemelt kõrgemad (hea küll, igas neis antoloogiates on esindatud vähem autoreid kui siin, seega kompaktsemad). Aga raske oleks oodata selle materjali pealt laiemat rahvusvahelist tõlkebuumi (noh, mitmed autorid muidugi vaid kirjutavadki lingua francas), pole just sellist löövust. 


Igal juhul, tekstide keskmine hinne on siiski 4,5, mis takkajärgi mõneti üllatas (siiski, samapalju sai hinnatud näiteks kasahhide antoloogiat “Kõrbeliivade kumedast kuminast”; kõvasti nürimalt olen hinnanud “Shattered Shields” (4,2) ja “The Mythic Dream” (4,2)).


Tundub, et peale Hiina edu on nüüd hakatud rohkem huvituma Aafrikast (seal muidugi palju diasporaa autoreid); igatahes on viimasel ajal ilmunud paras posu antoloogiaid.



Planet of Terror • Adrish Bardhan 4/10

Inspector Matadeen on the Moon • Harishankar Parsai 5/10

Stealing the Sea • Asif Aslam Farrukhi 4/10

The Sea Sings at Night • Mimi Mondal 4/10

The Twenty-Second Century • Rahul Sankrityayan 4/10

Shit Flower • Anil Menon 5/10

The Man Who Turned Into Gandhi • Shovon Chakraborty 5/10

A Visit to Partition World • Tarun K. Saint 5/10

Dreaming of the Cool Green River • Priya Sarukkai Chabria 4/10

Mirror-Rorrim • Clark Prasad 4/10

Flexi-Time • Manjula Padmanabhan 4/10

The Other Side • Payal Dhar 4/10

15004 • Sami Ahmad Khan 5/10

Why the War Ended • Premendra Mitra 4/10

The Beneficient Brahma • Chandrashekhar Sastry 4/10

The Goddess Project • Giti Chandra 5/10

The Last Tiger • Mohammad Salman 5/10

A Night with the Joking Clown • Rimi B. Chatterjee 6/10

The Dream • Muhammed Zafar Iqbal 4/10

Anandna • Rukmini Bhaya Nair 5/10

We Were Never Here • Nur Nasreen Ibrahim 3/10

The Narrative of Naushirwan Shavaksha Sheikh Chilli • Keki N. Daruwalla 4/10

Looking Up • S. B. Divya 5/10

Reunion • Vandana Singh 6/10


31 august, 2023

Eeva Park - Anguilla anguilla (Looming 8, 2023)

 

Lühike jutt naisest, kes peab aitama meestest puhkusekaaslastelt merest angerjavõrku üles tõmmata - aga talle meenub ema ja selle jutt, kuidas ta last kandes püüdis angerjaid toiduks valmistada ja milliseid üllatusi need surnuid teesklevad kalad võisid valmistada. Ühesõnaga, mõnus aeg päikeselisel rannal tekitab lõpuks iiveldust.


Noh, kergelt etno- või olmeõuduse kanti tekst, mis siin muud ikka lisada.


30 august, 2023

Priit Uring - Alter ego. Kvintessents, teekond maailma lõppu (Looming 8, 2023)

 

Jätkub vanematele inimestele pühendatud proosa (varem siis Haug, Kivimäe, Berg), seekord siis lühike lugu sellest, kuidas üht vanemat meest tabab viimaks dementsus. Enne jõuab ta arutleda sel teemal, millised rändlinnud kasutavad Eestit ja mis siis on õieti see ilukirjanduse valmistamine. Aga siis dementsus ja hooldekodu ja unenägu elu lõppemisest.


Veidike ootamatu tekst, aga eks Looming on teatavasti Eesti Kirjanike Liidu ajakiri ja lõputult ei saa avaldada nooremaid autoreid. Või siis pole varudest suurt midagi võtta.


29 august, 2023

Vandana Singh - Reunion (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia tuntuim autor üllatab vägagi hea looga. Tulevik, mis ehk ei peagi olema nii hukatuslik inimkonna käitumise tõttu. Kui esimene kogemus selle autoriga oli õige morjendav, siis see tekst on küll päris hea ja annab lootust edasi tutvumiseks.


Loo peategelaseks on Mahua, kes on ehk autistlik või nii. Igal juhul on tal vähe erilisem maailmanägemine, ning ta püüab kogetus leida mustreid ja nende võrgustikke. Ja selline maailma interpreteerimine viib ta loodusteaduseid õppima. 


Muuhulgas jääb ta mõtlema, et kuidas selline tühine asi nagu puuleht võib lõpuks murda asfaldi. Et läheb huumuseks ja siis järgmine ja viimaks kasvab midagi ja ajab juured alla ning lõhestabki asfaldi. Samamoodi võiks näiteks kliimamuutuse vastu hakata, seda stabiliseerida ja vaikselt tagasi normaalseks tõmmata. Kui näiteks teha suurlinnade asemel biotehnoloogilised külad …


Samal ajal siis muidugi käibki senituntud maailma kõva hävinemine, kõrbestumine ja üleujutused ja massimigratsioon ja sõjad jne jne. Aga Mahua idee hakkab vaikselt selles kaoses tööle ja tõepoolest, tekib imepisike mõju.


Tekstis on see idee muidugi esitatud palju suurejoonelisemalt (ja noh, Mahua inimsuhteid ei hakanud siin üldse mainimagi). Kena, et antoloogia viimane tekst on mingigi optimismimaiguga, muidu on ikka india autorite kaasaegsed nägemused tuleviku asjus õige sünged (muidugi, ka selle loo puhul võib rääkida vaid väiksest valguskiirest).



28 august, 2023

Mikk Tšaškin - Tuletõrjemäng. Seitse päeva Eedenis (Looming 8, 2023)

 

Noore autori vanainimeselik (no võibolla on see põhjustatud selle ajakirja eelmistest tekstidest) versioon Aadama ja Eeva patust nõukogude aja alguse tingimustes, seda siis etendatuna noorte laste poolt.


Kui noorematelt autoritelt ootaks üldiselt midagi sellist nagu on siin ajakirjas hiljuti pakkunud Teinfeldt-Grins, Karlson või Klemet, siis Tšaškin on pigem ühes voolusängis Aalmanni looga, aga vähe krüptilisem ja mütoloogiaga ülekoormatum, kui nii võib öelda. Huvitav, et selline ajajärk (Aalmannil küll oluliselt hilisem nõukogude periood) niisuguseid noori autoreid niimoodi mõtteainest pakub, iseenesest on see … lõputult lokkava memuaristika pärusmaa (ka siin tekstis on oluline küüditamine - üks põletatud talu ja küüditamise tõttu kaotatud isa kujund; aga eks seda saab ka võtta Aadama-Eeva mütoloogia võtmes).


Aga noh, eks näis.


25 august, 2023

Krisztina Tóth - Piksel. Tekstikeha (2023)

 

Raamatut on keeruline üheselt kokku võtta, igal juhul on tegu väga intensiivse jutukoguga, kus pea iga lugu lajatab omal moel. Mitmetes tekstides on ühiseid tegelasi, kas siis taustal vilksatamas või kandvas rollis; aeg kõigub aastakümnete vahel. Aga mis see siis täpsemalt on … ma ei tea, olemine oma erilisuses ja nüriduses? Tegelaste käekäigud pole just kõige õnnelikumad, teatud ebakindlus ja ükskõiksus ja oskamatus rahulolu leida; soovi iseenesest muutusteks on, aga välja kukub … nagu ikka. Või noh, eks selles ole teatud äratundmisrõõmu (või -vaeva?) meile kõigile. Igal juhul, iga lugu on pealkirjastatud mingi kehaosa järgi, eks seegi mängib tekstide puhul olulist rolli.


Igal juhul, hetkel ütleks, et tänavuse Loomingu Raamatukogu seni parim väljaanne, lööv näide lühijuttude kirjutamise (ja komponeerimise) võimalustest.


24 august, 2023

Maimu Berg - Madame B röövimine haisvas linnas (Looming 8, 2023)

 

Jätkub proosa pensionäridest (või noh, keskeajärgsete) peategelastega, seekord on Tallinna asemel tegevuskohaks Pariis, kus kõrge aukandja abikaasa veedab oma rantjee päevi kuni ta püütakse lõksu radikaalsete kunstnike poolt.


Millegipärast (üllatus-üllatus!) on mul tunne, et ma ei saa päriselt pihta, mida autor õieti öelda tahab või millest ta üleüldse lähtub. Miks Pariis ja Prantsusmaa ühiskondlikud olud, miks see õieti kõnetama peaks? Millest moodustub kujund? Ühesõnaga, minu jaoks paljugi arusaamatu tekst.


Aga samas, sellist peategelast tihti just ei kohta, eks lugemiskogemust tasub ikka avardada; selle eest ikka küündib nelja punktini - sest kolme jaoks on see lihtsalt liialt oskuslikult kirjutatud.


23 august, 2023

Juta Kivimäe - Tammeuksed (Looming 8, 2023)

 

Olmerealistlik lugu taksojuhist, kes jutustab ühel järjekordsel sõidul püsikliendile oma elulugu. Taksojuht on juba kaheksakümnendates, aga ikka veel vitaalne ja triksis-traksis ning millist elu on ta küll omal ajal elanud … aga kes olid heal järjel nõukogude ajal, on seda ka nüüdsel ajal; ja nii jutustab ta loo, kuidas ta omal ajal otsis võimalust enda basseiniga majale tammepuust uksi. Ja milline õnnetus neid tammeukse nüüd tabas (aga see on juba püsikliendile suunatud).


Paistab, et tekst on kirjutatud käesoleval aastal, igatahes on seal mitmeid viiteid kevadistele sündmustele, mis ühel või teisel moel erutas mitmesugust avalikkust. Kuid põhirõhk on muidugi selle mehe lool, kes omal ajal oli restoranis Gloria vahetuse ülemkelner - noh, eks see tolle aja veidrus oli, et sellised elasid nagu kuninga kassid (eks siin ole ka vihje koostööst julgeolekuga ja selle tagajärgedest).


Eks mingil moel on see sarnane Haugi tekstiga (no lisaks sellele, et kui üks tekst on dialoogi vormis, siis see monoloogina kirjutatud) - kuidas vanemad inimesed … hakkama saavad.