18 november, 2019

Liz Williams – Sungrazer (The Book of Magic, 2018)


Lugu, mis edenedes muutub üha … noh, müstilisemaks või lapsikumaks, kuidas võtta. Et mingid tähtede vaimolendid ja vana astronoom/maag siirdub vaimuilmas avakosmosesse, et päästa Maad komeediga (mille peal seisab tardunult komeedi vaimolend) kokkupõrkest … No ma ei tea, minu jaoks läks see tekst aina lapsikumaks.

Aga eks see antoloogia, noh, tundubki olevat kuidagi hajevil ning senini pole sealt kohanud ühtki jalustrabavat teksti. Kuid eks ole veel paljugi lugemata.

15 november, 2019

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)


Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)



mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

14 november, 2019

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2019

Jälle on ilmunud ports autoreid, kellelt ilmunud esimesed raamatud, mis on vägagi lugemisväärt:

Margit Lõhmus: "Sterne: jutud 2002-2019"

Anna-Kristiina Pae: "Lindudeta kevad"

Berit Petolai: "Meoma ümisevad tuuled"

Vahur Laiapea: "Kodutud seosed"

Jane Rähn: "Ma tundsin üht poissi"

Toomas Taul: "Tuba 116"

Øyvind Rangøy: "Sisikond"


Pressiteates sedastati mõndagi teravat debüütide üldpildi asjus:

Žürii kõneisik Rauno Alliksaar nentis, et analoogselt eelmise aastaga andsid debüütide seas tooni kirjastuse Paljasjalg projekti "Eesti 100 luuleraamatut" raames ilmunud üllitised, mille kirjanduslik väärtus on enam kui küsitav. "Seda meeldivam oli mitmekümne debüüdi seast leida suisa seitse nominatsiooniväärilist teost. Tõsiasi, et seitsmest lõppvalikusse jõudnud teosest viis on luuleraamatud, näitab aga möödunud hingedepäevavahes eesti kirjanduses valitsenud suundumusi - ei saa öelda, et debüütide osas oleks olnud märkimisväärselt hea proosa-aasta," lisas Alliksaar. "Kui luuleilmas võis tajuda kvaliteetkirjanduse kriitilise massi olemasolu, olid proosadebüüdid valdavas osas küündimatud. Olulisimaks tunnusjooneks debüütide üldpildis võikski pidada ülemäärast enesekindlust."

13 november, 2019

Ernest Heimngway - Ja päike tõuseb (1978)

Istusin baaris, jõin teed (see ei sobi küll Hemingwayga kokku), kui barman kiirustas lauast mööda, viskas vabandades ühe raamatu aknalauale, läks edasi, vaatasin, Hemingway „Ja päike tõuseb“, olen seda vist kunagi lugenud, keskkoolis, kohustuslik kirjandus, vähemalt 15 aastat tagasi, võib-olla rohkem. Kui kaaslane läks suitsetama, lugesin läbi esimesed poolteist lehekülge, ja see oli nagu ilmutus. Täiesti geniaalne!

Raamatu esimesed poolteist lehekülge, mis kirjeldavad Robert Cohni, üht raamatu tegelast, on tihedad, iga järgmine lause lisab eelmisele nüansi, mis pöörab senise arusaama ümber, iga järgmine lause on pööre ootamatus suunas. Iga lause üllatab – ah et nii hoopis!, minu mõte oleks tüürinud teises suunas. Raamatu algus:

„Robert Cohn oli kunagi Princetoni poksitšempioni keskkaalus. Ärge arvake, et see poksijatiitel mulle imponeerib, kuid Cohnile see tähendas väga palju. Ka tema ei hoolinud poksist midagi, tegelikult oli see talle vastumeelt, kuid ta õppis seda sporti hoolega ja põhjalikult, et üle saada alaväärsuse ja arglikkuse tundest, mis temas oli tekkinud Princetonis, kus teda oli koheldud kui juuti. /../ Ma umbusaldan kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi, eriti kui nende jutud on tõepärased, ja mul on alati kahtlus, et võib-olla Cohn ei olnudki kunagi keskkaalu poksitšempion, et võib-olla oli hobune talle näkku astunud, või oli ema teda kandes ehmatanud või midagi näinud, või et ta ise oli väikese lapsena millegi otsa komistanud /../“ Jne. (Lk 7).

Just need esimesed laused – ta oli poksitšempion, siis järgneb jutustaja hinnang, et see tegelikult ei olegi mulle väga oluline, aga Cohnile endale oli. Siis järgneb uus info – selgub, et ta samas ei hoolinud poksist, ja omakorda, et tal oli alaväärsuse tunne, ja omakorda, teda oli koheldud kui juuti. Esimese kolme lausega päris palju infot. See võte tekitab tunde, et tegelane on sügav, huvitav, mõistetamatu, hoiab lugejat mõistatamas – tahaks nagu näppu peale saada, aga iga järgmise lausega libiseb välja. Siis omakorda jutustaja mõttekäik, et ta ei usalda usaldavaid ja siiraid inimesi – huvitav, keda ta siis usaldab?

Usaldus võinuks ilmselt olla teema, millest keskkoolis õpetaja oleks võinud lasta selle raamatu põhjal kirjutada. Aga vaevalt. Ma tõepoolest ei mõista, miks selline tekst oli keskkoolis, mida sain 18-aastane inimene sellest raamatust, või mida ma ise tookord siit üles võisin korjata. Ilmselt mitte palju, sest ma ei mäletanudki sellest midagi. Ma ei mäleta, et Hemingway oleks mulle väga imponeerinud, jättis pigem külmaks (siiski ma tean, et mitte kõiki tolles vanuses).

Natuke imelik on öelda, et see raamat mõjus värskelt, sest see on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi. Aga ta mõjus, just selles mõttes, et siia polnud sisse susatud sügavat mõtet, allteksti, allegooriat, midagi suuremat kui seda, mida on näha. Siin on see kõik olemas just sellepärast, et ma ei näe, kuhu see on susatud, ja ma ei näe, mis on selle teksti „kandev idee“. Siin ei ole kandvat ideed. Sellepärast võib siit leida palju ideid. See raamat võiks olla heaks näiteks, mida tähendab „show, don’t tell“.

Mulle meeldivad lood, kus suhted on keerulised, kuid sa pead ise selle üle imestades pildi kokku panema. See tähendab, et ei ole ette antud definitsiooni, ma ei tea, kas üldse oleks mõtet rekonstrueerida arenguid, mis tegelaste minevikus toimusid. Heimngway loomingu kohta (keegi hiljuti mainis) on öeldud, et see, mis on kirja pandud, on jäämäe tipp, ja lugedes tunned kogu aeg, et seal all on nii palju rohkem, seal taga, see, millest ta ei kirjuta. Hemingway kirjutab hästi lihtsalt, läksime sinna, istusime maha, tuli kelner, tellisime õlled, siis ma ütlesin seda, ta vastas toda, jne. Tegevustik, suuremate kommentaaride ja emotsioonideta. Samas on pidevalt tunne, et seal all on midagi, see kõik on mingit pidi tähenduslik, see pole päris niisama. Mulle tundub, et sama tähenduslik kui see, et ma siin praegu arvuti taga istun ja seda teksti kirjutan – mingis mõttes täiesti mõttetu, teises mõttes muud ei olegi, ja kui muud ei ole, muutub see kõige olulisemaks üldse. Tähendus tuleb sellest, et muud ei ole.

Ja siis eksivad teksti sisse laused, nagu välgatused või sähvatused, mis astuvad korraks kõrgemale, astuvad sellest pisikesest siblimisest eemale, selle kohale, ja vaatavad pealt, kommenteerivad, imestavad, et kuidas ma siia sattunud olen, selline see elu siis vist ongi. Korraks on see imestus, ja juba järgmises lauses suubub tagasi kulgu lausega „läksin einetama“ – järjekordne suvaline tähenduseta tegevus paljude seas. Tegelased teevad asju, nad on justkui oma inimeseks olemise sees vangis, oma ihade, tunnete, soovide, oma keha ja vajaduste vangis. Milleks sellele hinnagut anda? Milleks hinnata paratamatust, ja kuidas üldse? Vahepeal saab seda kõrvalt vaadata. Ja siis oled taas kogu selle kupatuse sees. Sest nii see inimeseks olemine käib. Parim, mida teha, on seda tunnistada, võtta sellena, nagu see on, mitte hakata tegema nägu, et siin on midagi enamat (ilmselt saaks – ja kindlasti on seda sada korda ka tehtud – tuua selle mõtte kinnituseks kirikus käimise stseene).

Üks n-ö tegevusest välja astuv lõik (ja kogu teose jooksul minu arvates kõige võimsam just sellepärast, et ta on üks väheseid taolisi teose sees – aga ehk tuleb selle võimsus välja ainult siis, kui lugeda enne ära ka need 198 lehekülge?) on selline:

„Nii see elu on. Lase armastatud naisel ühe mehega ära minna. Tutvusta talle siis teist meest, et ta ka sellega minema jookseks. Nüüd aga mine ja too ta tagasi. Ja kirjuta telegrammile: suudlen. Aga küllap see peab vist nii olemagi. Läksin majja einetama.“ (lk 198)

See „läksin majja einetama“ on nagu kirss tordil! Kulg läheb edasi, olemises kinni olemine järkub.

Kohe teose alguses ütleb minategelane, et ta umbusaldab kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi. Selgub, et see tähendab, et ta ei usalda naiivseid inimesi, neid, kes on üle võtnud käibetõed, käituvad nii, nagu mingi üldine moraal ette näeb, katsuvad ühte tõde venitada kõigi ja kõige peale, otsivad midagi universaalset, samas ei vaata ega taha näha, mis on siin ja praegu, mis on hetkes; kes annavad hinnanguid selle asemel, et näha ja mõista. Selle mõttekäigu valguses saab mõista ka, mida tähendab siin armastus – sest siin on ometigi suur armastus, ja see armastus on ebakonventsionaalne, ebaharilik. Ma arvan, et selle armastuse juur on ausus. Sellepärast see ongi nii arusaamatu – sest väga sageli ei ole armastuse juur ausus. Aga kui on, siis muutub see armastus selliseks, paljukihiliseks ja hõlmamatult sügavaks.

Siin tekstis on ausad suhted, vähemalt peategelaste, oluliste tegelaste vahel. Ei ole keerutamist, võltsvagadust, valetamist. Minategelasele ei meeldi paljugi, nt et ta armastatud naine abiellub teisega, aga on veel mitme mehega, kellega veedab puhkust, põgeneb ära jms, ja kuigi peategelasele see ei meeldi, ei anna ta hinnaguid. Sest küsimus ei ole tegudes, vaid selles, kas keegi on enda vastu aus, ja teistega. Võib-olla on küsimus siis enesereflektsiooni võimes, selles, et olla enda tunnetest ja tegudest ja tagajärgedest jms teadlik. Võib-olla olla põhjus-tagajärje-teadlik. Selle teadlikkuse, sellise aususe poole kaldub minajutustaja sümpaatia. Sellise teadlikkuse kõrval jäävad igasugused teod teisejärguliseks.

Silma jäi ka vanuse teema. Peategelased on kolmekümnendate keskpaigas. Ma ei tea, mida võisin keskkoolis sealt üles noppida, aga praegu jäin mõtlema, kui palju rikkam maailm on selles vanuses võrreldes kahekümnendate algusega. Kui mitmekihilisemad suhted, kirjum ja mitmetasandilisem minevik. Minevik ise annab tasandeid ohtralt juurde. Midagi on olnud, midagi kogetud, ja kogetud pikalt, korduste ja muutustega, arengutega. Seda ei saagi tekkida muidu kui ajaga, aastatega. See jäämäetipu all olev ongi minevik, see, mida me raamatust ei loe, aga võime aimata. Ma võisin seda taju, seda rikkust keskkoolis aimata ja kadestada, aga vaevalt et mõista.

On nauding lugeda teksti, kus pinnal pole kriitika ühiskondlike normide, sotsiaalse süsteemi ja kõige muu pinnalise suhtes, vaid eksistents ise – eksistents ise oma olemuselt on paratamatu, ängistav ja võib-olla just sellepärast ka ülimalt võluv.

12 november, 2019

Andrus Kivirähk – Sinine sarvedega loom (2019)

Kivirähki viimane teos hämmastas mind tõsiselt. Pärast tema raamatu „Maailma otsas“ (2012) lugemist mõtlesin, et Kivirähk on lihtne ajaviide, juhuslik mööduv huumor, eimidagi liiga aegadeülest või ülemäära huvitavat – aga tore muidugi, et ta kirjutab. Raamatu „Sinine sarvedega loom“ esimene kolmandik isegi kinnitas mu arvamust, tekst näis koosnevat juhuslikest fantaasiapildikestest ja hakkas korduvusega tüütama, kohati jätsin juba lõike vahele, aga katsusin ikka edasi purssida.

Ja siis, umbes teise kolmandiku pealt see muutus, korduvus katkes ja sisse voolas midagi uut – lugu läks käima. Hoopis teise hooga, mingi ootamatu maagilise ja samas empaatilise tasandiga, millist tema loomingus kohtasin viimati „Liblika“ juures.

Raamat on kirjutatud nii, et see oleks justkui 20. sajandi alguse noore eesti kunstniku Oskar Kallise päevaraamat. See on üle võlli fiktiivne päevaraamat – ja samas paelub teksti juures paradoksaalselt just tõepärasuse tunne, veenvus, et isegi kui nii polnud, siis võib ju nõnda ka mõelda. Võib ju mõelda, et Oskar joonistas nii palju pilte Kalevipojast, sest käis ise tolle vägimehe riiki vaatamas. Raamat teeb sõnasõnaliseks hägusa mõtte, mida tähendab, et mõned inimesed kogevad reaalsust teisiti.

Kontekst on samuti mõjus, tolleaegne Eesti linnapilt, lõhnade ja helide, maitsete ja värvidega, see linnapilt hakkas minuga lugemise ajal ja järel kaasas käima. Seal oli mingi meeleheide, mingi väsimus, mingi masendus, vaesus, viletsus ja kurbus, ja see taju ja tunne jäi pärast lugemist alles. Aga mitte painena – vastupidi, tänulikkusena, kuidagi rõhutama, et näed, praegu on hea, praegu seda viletsust ja vaesust ei ole. Tekstis korduv kulunud küsimus, mis mõte on üldse elul, kui see on päevast päeva üks viletsus ja argisuses siplemine, vaesuses vingerdamine, on vastatud, et ega ei olegi. Ega kunstita ei olegi mõtet.

Kivirähk on kirjutanud Oskar Kallise eluloo, maagilise ja alternatiivse. See paelub ja hakkab kummitama, see toob kunstniku praegusesse. Ma ei mõelnud kunagi varem Oskar Kallisele. Nüüd lugedes guugeldasin mitu korda, tahtsin rohkem teada. Telefoni taustapilt on ka nüüd juba mõnda aega Kallise maal "Vaikus". See:

11 november, 2019

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)


Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.


Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10
The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10
Broken Stars • Tang Fei 6/10
Submarines • Han Song 6/10
Salinger and the Koreans • Han Song 6/10
Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10
The New Year Train • Hao Jingfang 5/10
Moonlight • Cixin Liu 6/10
The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10
Reflection • Gu Shi 5/10
The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10
Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10
A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

08 november, 2019

Ann Leckie – The Raven Tower (2019)


Igati šeikspiirlik kammerdraama vanade ja nooremate animalistlike jumalate ja jumaluste võimuvõitlusest, kus inimeste väärtuseks (no olenevalt jumalast) on nende võimalikud ohverdused ühele või teisele jõule. Romaan räägibki ühe alg- või ürgjumala möödalaskmisest, kuna ta otsustas sekkuda vähemate jumaluste mõõduvõtmisse. Aga et tegemist on „Strength and Patience of the Hill“ nimelise jumalaga, siis tal … aega on plaanide täideviimiseks.

Leckiele paistab sobivat niisuguste alternatiivsetest eluvormidest kirjutamine. Kui ta ilmakuulus triloogia sisaldab üpris laiahaardelist makrokosmost, siis see romaan on pigem kammerlik ja kergelt glatsiaalne, kus läbi ühe peategelase – see kivijumal – jutustatakse kruusakivide kaupa, kuidas ta on sattunud olukorda nagu ta on.

Minajutustaja räägibki vaheldumisi minavormis jumalikust eluolust ja siis sinavormis inimeste jändamisest ning kokku moodustub õige šeikspiirlik kahemõõtmeline kättemaksulugu – romaani inimkülg on ehk lausa hamletlik oma Poloniuste ja Opheliate ja Rosencrantzidega, kus Eolo nimeline sõdur püüab selgusele jõuda, mis sai nö Hamleti isast. Kuid Hamlet ja ta erinevad kaaslased põrkavad finaalis kokku … jumalaga ning lahendus on õige fantaasialikum kui Shakespeare’l (kaanereklaamis viidatakse niisamuti Jemisinile … aga tema ilmakuulsa triloogiaga pole ma veel kuigivõrd tuttav – kuigi esmakogemuse põhjal võiks muidugi väiksemaid paralleele tõmmata üleloomulikkuse asjus).

Tekst pole just laiatarbekaup, kuivõrd pole lihtsalt seeditav või teleseriaaliks vormitav. Aga lugemiskogemusena on see kindlasti soovitatav (söön oma mütsi ära, kui see romaan peaks eesti keelde tõlgitama).

07 november, 2019

Kelly Barnhill – The Unlicensed Magician (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)


Kogumiku pikim tekst on jutustus fantaasiamaailmast, kus võlujõudu kasutatakse vaid riigi diktaatori heaks – kes siis laseb ehitada selle abil torni, et taevale lähemale saada. Maailma eripäraks on see, et iga 25 aasta järel ligineb planeedile üks taevakeha, mille tagajärjeks on siis võluvõimetega laste sünd – need lapsed sünnitatakse range järelvalve all ja eraldatakse emadest ning rakendatakse tööle selle diktaatori heaks. Pikka iga neil arvatavalt pole, aga torn kerkib.

Kuid ühel hetkel hakkavad diktaatori repressiivametid jahtima võluvõimetega inimest, kes polegi riigi hüvanguks töötamas. Nagu selgub … on tegu surnult sündinud lapsega, kes aga prügimäele äravisatuna ellu ärkab ja omasoodu, algul tahtmatult mitmesuguseid imetegusid korda saadab. Ja kes armastab seda diktaatorit, sest nagu diktaatori kuulutused ja kõned ütlevad: kõik armastavad juhti ja juht armastab neid.

Veider maailm, kus muuhulgas on kasutusel autod ja mitmed muud tehnikasaavutusi, aga samas elatakse justkui 19. sajandi reaalsuses. Diktaatori juhtimisel on inimsoo ajalugu pühitud, kustutatud; neil puudub arusaam või teadmine, kas selles maailmas on veel midagi peale selle diktatuuri (kas nad oskakski enam seda küsida, ning ega lugejalegi suurt enamat paljastata); nad lihtsalt elavad oma isanda armus ja hirmus (ka riigi repressiooniaparaat on üsna vaimselt ja füüsiliselt … represseeritud). Samas aga on Barnhill loonud tegevuskohana üsna ühtehoidva kogukonna, omamoodi väikelinliku idülli – kus küll hoitakse silmi kinni selles suhtes, mida tüdruku võimed neile võimaldavad: neil pole nälga ega hulle haigusi, ja eks ole ka isiklikke mõnusid.

Eks üsna jube on see surnust üles ärganud vaimlapse kujunemine, ta ongi õigupoolest enamvähem nähtamatu olend, keda näevad vaid need, kes seda tahavad.

Kui järele mõelda, siis täitsa okei jutustus.

06 november, 2019

Zhang Ran - The Snow of Jinyang (Broken Stars, 2019)


Ajarännulugu hiina traditsioone järgides ehk 10. sajandil käib üks järjekordne Hiina väikeste keisrite mõõduvõtmine ja üks neist keisritest on üsna kindlasse piiramisrõngasse võetud, siis … veel on lootust. Interneti abil saab kiiresti linnamüüride kaitsjaid juhendada ja mitmed senitundmatud militaartehnoloogilised uuendused hoiavad piirajaid üsna edukalt eemal.

Aga kaitsjatel tekib siiski küsimus, et kui kaua veel ollakse suutelised vastu pidama – või oleks targem alla anda ja loota nii vallutajate suuremeelsusele (seda enam, et on traditsioonid, millega ülikud saavad taastada endise positsiooni jne); sest linna langemisel lubas vallutaja-keiser niiehknaa kaitsjatega arved lõplikult õiendada. Need tehnilised uuendused on loonud sõja ajal linna saabunud prints Lu, kes aga hoiab end tahaplaanile ning talle kingitud valdustest saab linna kaitsjatele järjekordseid kaitseseadmeid jne. Kavala nipiga saadetakse tema kaaskonda alkeemikut teesklev õpetlane-spioon (kel on interneti kasutamise eest tasumisega probleeme). Prints Lu võtabki abikäe hea meelega vastu ning nende eravestluste käigus selgub, et Lu on hoopiski kaugest tuleviku Pekingist pärit seikleja, kes teatud tehniliste probleemide tõttu peab seal Jinyangis energiat koguma – tema peamiseks eesmärgiks on siiski ajalugusid muuta; sest alternatiivseid maailmu on teadagi mitu miljardit (mitte küll samas laadis Baxter-Pratchetti Pikkmaaga) ja juba praeguseks on Jinyangi vastupanu kauem kestnud kui kroonikates kirjas.

Loo puhas kuld olegi see, kuidas prints Lu ja spioon-õpetlane vestlevad ja millise lahenduse see õpetlane viimaks valib (mil on omakorda … omad tulemused). Nagu tõlkija eessõnas kirjas, mängib tekst mitmel moel hiinaliku ajarännu troopidega – noh, neid teadmata on tekst samuti mõnuga loetav. Järjekordne kena näide mängulisest ulmest.

05 november, 2019

Baoshu - What Has Passed Shall in Kinder Light Appear (Broken Stars, 2019)


Ootamatult huvitav lugu ühe mehe ja ta armastatu käekäigust, aga seda tagurpidi ajavoolu käigus. Pekingi olümpia, Taevase Rahu väljaku demonstratsioonid, Mao Zedongi võimult lahkumine, Kultuurirevolutsioon, Suur Nälg, Korea sõda, kodusõda, Jaapani okupatsioon – ja selle taustal muidugi ülejäänud maailma sündmused (nt: „Venemaa ja Ukraina majanduste krahhi tulemusena tuli võimule Gorbatšov, kelle vedamisel moodustus 12 liiduvabariigiga Nõukogude Liit“ jne jne).

Muidugi, ajaloosündmuste taustal on ka tehnika ja kultuuri muutused. Tahvelarvutite asemele tulevad lauaarvutid ja siis telefoniautomaadid ja nii edasi. Ja muidugi kohandumine muutuvate oludega – mis Mao Hiinas võisid kohati olla rängemad kui Nõukogude Liidu stalinistlike repressioonide hullused.

Loo peategelane on siis mees, kelle esimesed mälestused on Pekingi olümpiast, kus ta on ühel pildid naabritüdrukuga (kui nüüd lähemalt uurida ajakirjakujundust), kellega siis järgnevate kümnendite jooksul õige napilt õnne kogeb, küll aga küllaga segadusi ja eemalerebimisi.

Tegemist on siis omamoodi alternatiivse ajalooga, mis on väga huviga loetav lähimineviku huvilistele. Kahjuks pole ma Hiina ajalooga suurt tuttav ning mõnedki parteitegelased ja nendega seonduv jääb aimatavaks. Seda teksti võiks küll eesti keelde tõlkida – seda enam, et hiljuti on tõlgitud inglise keelde Baoshu üks romaan, mida müüakse siinseteski raamatupoodides.

04 november, 2019

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)


Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10
2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 
3. Jana Raidma:  Libakass 6/10
4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10
5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10
6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10
7. Piret Frey:  Esimene port 5/10
8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10
9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10
10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10



ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

01 november, 2019

Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)


Kui kogu elu kurbused
peaks täna tulema
nad küllap naerdes hajuksid –
nii rõõmus olen ma.

Kui kogu elu rõõmud koos
peaks täna tulema
nad poleks pooltki sellest mis
on praegu minuga.
(lk 25)




Kui säästa saan üht Surmavalu
on elul mõte sees –
või trööstida ühtainust Elu
ta Vaevades –

Või nõrkend Linnupoja
saan pessa tõsta taas –
on elul Mõte sees.
(lk 31)




Iial pole Seltsist
puudu Sellel kes
tutvust Iseendaga
au sees hoiab – Sest
Teistest tüdib peagi –
oma Sisimast

kuid ei eal saa küllalt –
Rohkem rõõmu tast
hingele kui Hümnist –
või Ballaadidest –
Ka ei ole lugu
Esitlemisest –
(lk 40)




On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga –
polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing –
on lõplik lõpmatus.
(lk 42)

31 oktoober, 2019

Tang Fei - Broken Stars (Broken Stars, 2019)


Kogumiku nimilugu on päris psühhedeelne horror … astroloogiast ja hullumeelsusest ja vaimudest. Ja noh, tulemuseks on midagi ballardlikku Hiina tingimustes.

Noor tüdruk valmistub keskkooli lõpueksamiteks. Juba aastaid külastab teda öösiti justkui kadunud ema vaim („kahvatu naine“), kes täheseise uurides ennustab neiule kõiksugu sündmusi. Mida neiu suurt ei usu. Kõik muutub siis kui tüdruk kohtab eksamiteks valmistudes poissi, kes talle justkui meeldiks ja kellele ta tahaks meeldida. Ning see öine kahvatu naine ennustabki, et järgmisel päeval kohtab ta meest, kes ta elu muudab.

Ja tõepoolest. Järgmine päev muutubki nii tüdruku kui ta erinevate lähedaste elu ning mõnigi saladus saab hoopis uue näo.

Kui tekst algab kui igav tiineka angst, siis edenedes liigub see üha sügavamale hullumeelsuse švammi ja läheb vähe … kõhedaks (eks siin ole hägus sarnasus Tang Fei eelmise lugemiskogemusega). Mitte et ma kuidagi horrorit naudiksin (oidku jumal selle eest), aga see tekst on ikka haiglane küll.

30 oktoober, 2019

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Xia Jia - Goodnight, Melancholy (Broken Stars, 2019)


Lugemise edenedes tekkis tunne, et mingi osa sellest loost oleks justkui tuttav – et siis see, kus üks jutustaja räägib oma vanavanemast; midagi sarnast oli sama autori loos „Tongtong’s Summer“, kus siis vanaisale muretseti kaugjuhitav hooldaja. Käesoleva loo maailmas on veelgi enam kõiksugu tehnikamõnusid, mis teevad üksikisiku elu üha mugavamaks. Ja sellega süvendavad indiviidi üksindust (et olla normaalne, tuleb kogeda ebamugavusi?).

Lähituleviku loo paralleelne pool on lähiminevikust ja Alan Turingist ning arutles sellest, millal võiks tehisintellekt olla inimestega võrdne. Või – kui masinad oleksid inimestega samaväärsed, miks nad siis peaksid üldse inimsarnased olema. Kui arvuti kirjutaks Shakespeare’i väärilise soneti, oleks see niisugusena mõistetav teisele samaväärsele nö tehisajule (ja kui tehismõistus kirjutaks niisuguse soneti, ehk oleks esteetika mõõdupuu inimmõistus vähe teistsugune).

Omaette pärliks loos on see, et kui Turing oleks suutnud luua masina (no vaevalt et tehismõistuse), mis suudaks osaleda inimkõnes, siis millised oleks nendevahelised vestlused – teades Turingi elutraagikat jne. Võrdlemisi … masendav.

Tegelikult päris hea tekst, kergelt masendav ja mänguline ning ka näpuotsaga kõvaulmet.

Alan: Alec proved to the police, with this story, that there is no perfect sequence of instructions that could tell the machines and humans apart infallibly. Do you know what that means?
Christopher: What does it mean?
Alan: It means that it’s impossible to find a perfect set of mechanical rules to solve, step by step, all the world’s problems. Often, we must rely on intuition to knit together the unbridgeable gaps in logical deduction in order to think, to discover. This is simple for humans: indeed, often it happens even without conscious thinking. But it’s impossible for machines.“ (lk 45)

29 oktoober, 2019

Emmanuel Carrère "Limonov" (2017)

See raamat on nende seast, mida lugema hakates ei saa pidama enne, kui läbi, ja kuna ta on ligi 400 lk pikkune,  on hea tegeleda sellega nädalavahetusel või mõnel muul ajal, kui lugemiseks on pikemalt mahti.

Kirjanik Carrère on kirjutanud dokumentaalromaani teisest kirjanikust, Eduard Limonovist, vene intrigeerivast autorist, kellesse Carrère suhtub ääretult ambivalentselt. Ja Limonovi elus on seiku, mille mõistmiseks tuleb tõepoolest kogu empaatiat täie jõuga rakendada. Carrère püüab jääda neutraalseks, mitte anda hinnanguid, ja samas ei varja neid seiku, millesse ta suhtub kas põlguse või viha või ärritusega. Romaani muudabki huvitavaks, et a) see on dokumetaal; b) kirjanik, kes selle on üles tähendanud, ei varja oma kohalolekut ja ambivalentset suhtumist (nt toob ta välja, et hakkas teatud hetkel Limonovit vihkama ja ei suutnud seepärast teksti kaks aastat edasi kirjutada); c) raamatu autor on väga empaatiline, hinnanguvaba, püüab mõista ning oma „kangelasest“ aru saada, ja tajub suurepäraselt oma inimlikkuse piire – autor ei ole kõikvõimas, ka temal võib tekkida mingi hetk ärritus, viha, arusaamatus, ja siis ta tunnistab seda, ütleb, et nii, kirjutasin küll kellegi eluloo, püüan teda austada, olla hinnanguvaba, kuid siit läheb piir, enam ei jaksa, siinkohal ma temast lugu ei pea; d) see on tõesti hästi ja mitmekülgselt kirjutatud.

Limonov on vene kirjanik, kes on sündinud 1943. aastal tavalises Ukraina perekonnas. Sellises peres, ajal ja keskkonnas sündinud poisi loomulik elukäik on enne 20. eluaastat juhtuda tehasesse tööle, kogemata mõne tüdrukuga laps saada, ta ära kosida ja elada viletsat ja märkamatut töölise ning kurnavat pereelu kuni surmani. Kehva, vaest ja väsitavat. Loomulikult polnud see midagi, mida ta oleks tahtnud, ning juba varasest noorusest katsus leida alternatiive. Esialgu püüdis saada kriminaaliks, see ei õnnestunud. Vahepeal püüdis saada kirjanikuks või poeediks, see läks ka üle kivide ja kändude. Vahepeal tuli saatus teda püüdma, kui ta tõepoolest töötas tehases nimega Sirp ja Vasar – see oli üks paljudest meeleheitetippudest, mille peale sooritas enesetapukatse, jõudis hullumajja ja pärast seal saadud „ravi“ jõudis hea õnne kombel tööle raamatupoodi, kus sattus ukraina intellektuaalide seltskonda.

Muidugi oli tee siit veel pikk ja raske, et jõuda maailma tasemel kirjanikuks. Vahepeale jäid mitmed naised, emigreerumine Ameerikasse, üsna kodutu elu New Yorgis, homoseksuaalsed suhted, teenri elu rikka ameeriklase juures jne. Seikluslik ja heitlik elu, mille Limonov pöörab enda kasuks – just sellistest kogemustest ta oma esimesed romaanid kirjutabki, neid saadab edu ja Limonov saab kui mitte rikkaks, siis vähemalt tuntuks ja prestiižseks.

Samal ajal toob Carrère välja, et Limonovi eesmärk oli saada kellekski oluliseks, raamatute kirjutamine oli eelkõige vahend. Limonovi eesmärk ei olnud saada kirjanikuks, kuid kuna kirjutamine oli midagi, mida ta oskas, siis seda ta tegi.

Kahtlased seigad tema elus on näiteks hilisem osalemine Serbia sõjas, kus ta valib poole, mida lääne intellektuaalid peavad kuritegelikuks, kaadrid intervjuust, milles on näha, kuidas ta isegi tulistab kuhugi küla poole, jms. Neid kirjeldades tuleb raamatu autor Carrère esile, kõneleb enda suhtumisest ja tunnetest Limonovi suhtes. Ütleb, et ei suuda siin kohas enam lugu pidada ja on tõsised probleemid raamatut edasi kirjutada.

Sellel raamatul on huvitav vorm. Teose esimene pool on sujuv ja isegi traditsiooniline loo kangelasele keskenduv eluloojutustus. Lugeja on Limonovile väga lähedal, loeb ja näeb tema tundeid ja mõtteid, läbielamisi, kogemusi. Me tunneme, mida tema tunneb, mõistame teda, elame kaasa, empaatia on täies laes kogu see periood, mil Limonovi elu on heitlik, ta pole ei kuulus ega tuntud, ta võitleb ja rabeleb, et üldse pinnale jääda. Ja siis, kui Limonovit hakkab saatma edu ja tuntus, muutub ta raamatu lehekülgedel järsku võõraks, kaugeks, kellekski eemal olevaks ja mõistetamatuks kujuks. Ta kaotab poole oma inimlikkusest ja saab asemele tuntud inimese oreooli. Ühtlasi hakkab raamat kirjeldama üsna põhjalikult Venemaa poliitilisi olusid, kirjeldab Nõukogude Liidu lagunemist ja sellele järgnenud kaost, ärimeeste rikastumist, oligarhide sündi, poliitilisi arenguid ja mahhinatsioone. Raamat muutub ühtäkki poliitiliseks ja ühiskondlikuks ning Limonov, senine teksti peategelane, asetub selle taustale.

Selles mõttes näib mulle, justkui oleks ühtede kaante vahel kaks raamatut. Mind kõnetas rohkem esimene, mis kirjeldas, kuidas võimatutest oludest on võimalik välja ronida. Kuidas tahtejõud ja eemärgikindlus viivad sihile. Kuidas tuleb teha tööd, et kuhugi jõuda, tööd enda ja oma eesmärkidega. Näiteks: „pealegi on ta avastanud, et kui iga päev natuke tööd teha (aga seda peab kindlasti tegema iga päev), siis on edasiminek kindel – niisugusele distsipliinile jääb ta truuks kogu elu“ (lk 68). Kirjeldatud on tema endale kindlaks jäämist, seda, et kui ta võtab mingi eesmärgi, ei suuda ta olla endaga rahul, kui jätab selle täitmata, kui lihtsalt ei julge. Limonovi jaoks on oluline distsipliin. Uuesti tuleb see teema päris raamatu lõpus, mis kirjeldab tema vangla-aastaid.

Ma saan väga hästi aru, mis Carrère’d Limonovi juures köitis, miks ta soovis temast eluloo kirjutada. Limonov ongi vastuoluline, ja minu suur sümpaatia kuulub Carrère'le, kes ei üritanudki Limonovist luua positiivset kangelast, vaid püüdis jõuda inimese vastuolulisuseni, mitmekülgsuseni. Ja Limonovi elukäik on olnud erandlik, teistsugune, mitte ainult selles osas, mis tema elus on toimunud, vaid eelkõige selles osas, kuidas ta ise on toiminud – eriliseks muudavad hoiakud ja suhtumine, eelkõige endasse ja oma eesmärkidesse. Carrère on keskendunud rohkem Limonovile kui inimesele, kes suutis iga olukorra keerata enda kasuks, leida sellest midagi head ja väärtuslikku, mida ära kasutada. Tema vanglarežiim, mida hoiab elus ainult tahtejõuga, on sellest hea näide. Aga kas ainult tahtejõuga – võib-olla on siin aluseks ikkagi lugupidamine enda vastu? (Täpsustuseks: vanglasse sattus ta sajandi alguses seoses süüdistusega terrorismis, peamiselt ikka sellepärast, et asutas natsionaalbolševike partei, mis vastandus ametlikule võimule.)

„Igas valges, steriilses üksikkambris on televiisor, vangid võivad seda hommikust õhtuni vaadata ning see kleepjas sõltuvus muudab nad pikapeale apaatseks ja põhjustab depressiooni. Igapäevane jalutuskäik toimub koidikul vangla katusel, kuid igaühele on määratud omaette mõne ruutmeetri suurune ala, mis on üleni trellidega piiratud, ning takistamaks mõnegi sõna jõudmist ühelt niisuguselt alalt teiseni lastakse valjuhäälditest muusikat /../. Ebameeldiv jalutuskäik ei ole kohustuslik ning paljud loobuvad sellest lõpuks: nad jäävad voodisse, keeravad näoga seina poole ega saa enam kunagi hingata värsket õhku. Talvel, kui on veel pime ja kohutavalt külm, ei käi keegi väljas, ning valvurid, kellel on tekkinud harjumus minna pärast äratust rahulikult tagasi teed jooma, on väga üllatunud, kui kinnipeetav Limonov nõuab siiski jalutuskäiku /../. Kogu Lefortovos oldud aja jooksul ei jäta Eduard ainsatki päeva katusel käimata, ta jookseb mööda oma betoonplatsi ringi nagu segane, teeb seal kätekõverdusi ja istessetõuse, poksib jäätunud õhku.“ (lk 354)

28 oktoober, 2019

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)


Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)



loterii
ulmekirjanduse baas

25 oktoober, 2019

Maimu Berg – Meie hingede võlad (2018)

Maimu Bergi raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel“, kus eesti kirjanikud jutustavad mälestusi teistest kirjanikest ja muust kultuurirahvast. Teoses on kaks eri pikkusega osa – esimene, lühem, võtab kokku põgusad kohtumised teiste, mh mitte-eesti kirjanikega. Teine, umbes neli korda pikem osa keskendub elule Vaino Vahinguga – teadupärast olid Berg ja Vahing aastaid abielus. Nende raamatu osade ebaproportsionaalsus – lisaks pikkusele ka tähenduses, toonis ja teemas – torkab silma, ja tegelikult tundub, et teos ise oleks kompaktsem ja terviklikum, kui olekski jäänud vaid Vaino Vahingu osa. Miks see nii pole, miks lisas Berg etteotsa selle katke, mis jääb teoses võõrkehaks? Võimalik, et selleks, et veel kord distantseeruda sellest, kes ta oli Vahinguga koos elades. Et lisada teisigi kohtumisi, tutvusi. Et lisada iseennast ja enda elu pärast Vahingut.

Sest kuigi Berg kirjutab teistest, jutustab ta ka iseenda eluloo. Ta on selle taustal vaikiv ja tasane, jätab end kõrvale, tagaplaanile, ja samas on pidevalt kohal – minu meelest rohkem kui mitmes teises selle sarja raamatutes autor on. Berg jutustab ühtaegu enda kujunemise loo – selle, kuidas ta Vahingu kõrval tundis end väikse ja vaikivana, ja kuidas sellele vaatamata sai temast kirjanik. Raamatu muudab sümpaatseks jutustaja varjamatu subjektiivsus – ta ei pretendeeri mingile tõele või objektiivsetele faktidele. Ta kõneleb sellest, kuidas tema seda kõike tajus, neid kirjanikke nägi ja koges, kirjutab sellest, mis temas toimus seoses teiste kirjanikega. Aga mis muud jääbki kui enda kogemus, isiklik perspektiiv? Varjamatu subjektiivsus muudab teksti ausaks ja kõneleb mingis mõttes rohkem kui objektiivsuse taotlusega faktid.

Bergi jutustus on ambivalentne, vastuoluline, see nagu otsiks vastuseid ja otsiks iseennast Vaino Vahingu kõrval. Nende abielu ajal kujunes Vahingust suurkuju, erandlik sellega, et oli ühtaegu psühhiaater ja loomeinimene. Bergi enda kirjelduse järgi oli tema ise märksa tagasihoidlikum, töötas regulaarselt ülikooli raamatukogus, elas kõrvuti küll boheemlusse kalduva Vahinguga, kuid tema elustiil oli hoopis teise hoo ja sammuga. Berg nägi Vahingu ja Undi elu köögipoolt.

Seda raamatut kannavad ja tõukavad vastuolulised ja keerukad tunded Vahingu vastu. Sellest ka kogu teksti sina-vorm – see on justkui jutustus Vahingule endale, see kõnetab teda, räägib talle, kohati pihib ja vahel küsib. Tunded ei ole kadunud, ja samas ei ole need kunagi lihtsad, kerged kanda – just sellepärast, et nad ei ole lihtsad, on vajalik ja toimiv sina-vorm. Tundub, justkui Berg püüab mitte hakata mütologiseerima, ta isegi proovib seda müüti, mis Undi ja Vahingu ümber on tekkinud, õgvendada, tuua esile, et need olid kaks tavalist tüüpi, kes külitasid nende elutoas ja jõid viina ja nautisid teineteise mõnusat seltskonda – ja siiski, see muutub ikkagi müüdiks, isegi kui valada üle argisuse ja asisusega. Berg tõdeb ikkagi lõpuks, et nad olid erilised, teistsugused. „Ei, ma ei pilka, ei parasta, hoopiski ei armukadetse ega vihka teid, vastupidi, mida kaugemale see aeg minust jääb, seda tähendusrikkamad, olulisemad te minu jaoks olete, seda enam armastan ja igatsen teid.“ (lk 220) Müüt jääb ikkagi alles, saab ainult keerukamaks ja mitu peatükki juurde.



24 oktoober, 2019

Tim Pratt - Annabelle's Alphabet (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)


Pratt jätkab samal lainel samast antoloogiast loetud Yoleni looga, ainult et siinsed tekstikesed moodustavad ikkagi selge narratiivi. 

Annabelle on noor ja eriline tütarlaps. Kui tema tähestiku läbi loete (no vaevalt, et mõni selle blogi lugeja seda teeks, niiet võin kohe avaldada selle ilmatuma saladuse), siis selgub, et Annabelle on haldja päritolu, armas haldjalapsuke, kelle ta kasuvanemad loodusest leidsid … ja kohe tiivad maha lõikasid. Sest ta kasuvanemad (mitte et Annabelle neid kasuvanemateks oleks pidanud, ikka originaalideks) ei saanud muudmoodi lapsevanemaks. Aga Annabelle, tema on eriline … laps. Kes avastab läbi erinevate kogemuste, et ta pole teps mitte … no mitte just tavaline laps – niipalju, kui ta seda oma vanuses mõista suudab.

Kena poeetiline tekst, mis võiks iga kaunissüdant ilumeeleliselt paitada. Et kurb ja kaunis ja morbiidne ja niipalju lendlemist, lendlemist, lendlemist. Kui vaid oleks tiibu. Aga noh, haldjate värk, nende toimimise mehhanismid pole teab mis kooskõlas füüsikaseadustega.