01 veebruar, 2023

Charles de Lint - Our Lady of the Harbour (Dreams Underfoot, 2003)

 

Mingil moel tundub, et autorile sobib rohkem pikem lühiproosa kui alla 20 lk tekstid (või noh, rääkimata romaanidest, eksole). Et saab mitmekülgsemalt tegelasi avada ning ei pea jääma ühe müstilisema nähtuse oma versiooni esitamise juurde.


Siin siis jutustus ühest muusikust, kes elas vaid muusikale (noh, nagu geeniused ikka, pühenduvad vaid ühele kitsale alale ja kõik muu on lähedaste jaoks paras katastroof) ja kellesse armub üks järjekordne tütarlaps. Sel muusikul on bändikaaslane, naine, kes on olnud temast samuti kõvasti sisse võetud, aga kes mõistis, et mees elabki vaid muusikas, inimesed ja nendega suhted on tema jaoks teisejärgulised. 


Naine teadis, mis neidu ees ootab - üks öö lähedust ja kõik, nagu seda juhtus tema ja teiste järgnenud naistega; mees ei taha ega suuda end avada, et midagi enamat võiks olla. Ainult et see neiu … on kuidagi tõesti eriline; nii kuuleb naine oma sõbralt veidra loo, kuidas see leidis neiu uppumisohust ja kuidas ta rääkida ei suuda ja kuidas kahe päevaga omandas viipekeele jms; ning et ta otsib kedagi siit linnast. Ja ka see mees … ei visanudki teda kohe üle parda.


Mida siis keegi neist ei tea, et neiu on tegelikult vetevaim või näkk, kes/mis lasi end inimeseks muuta, et võita selle mehe sõda - mille näkk kaotas ise siis, kui ta kuulis seda meest kaldal muusikat mängimas. Kuid vetevaimu muutjad andsid selleks ülesande täideviimiseks nädala - saa kas koos mehega õnnelikuks surelikuks või …


Mehele ilmselgelt meeldib neiu, aga esmakordselt tahab ta neiuga tutvumiseks aega võtta. Mis ilmselgelt õnnetule armunud neiule ei sobi.


Et jah, omamoodi armukolmnurk, kus mõlemad naised on sellest … erilisest mehest sisse võetud, aga läheb nii nagu läheb. Päris hästi kirjutatud paranormaalne romanss või midagi. Mitmeid viiteid ka Newfordi teistele tegelastele, seega lisaks iiri muusikale ka muud tuttavat.



31 jaanuar, 2023

Armin Kõomägi - Töökäsk kõrgemalt (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Natuke töönälja siis kultuuriajakirjanduse argisemast poolest ehk siis ajakirja peab ka … müüma. Selleks saadab siis kultuuriajakirjade sihtasutuse juht Toomas kaks toimetajat - Märt ja Kajar - ostukeskusse koos laua ja stendiga, et nad siis külastajatele müüksid maha tervelt neli ajakirjanumbrit; seda selle ajaga, kui Toomas käib jõusaalis ära.


Üsna blaseerunud toimetajad pole ülesandest just vaimustunud ning pigem tegelevad suitsetamise ja päevavargustega. Üks ligiastunud joodik küll lubab neid ajakirju 200 euro eest ära osta, aga noh, teada värk, need purjuspäi lubadused. Möödub tunnike ostukeskuse melus, kus muuhulgas kogenud toimetaja omastab võimalikku avaldamismaterjali pulgakommi eest.


Et siis selline pildike kultuuriajakirja argisemast poolest, peale igati glamuursete igaveste väärtuste loomisele tuleb tegelda ka kõige selle müügitööga; see pole niisugustele vanadele kaladele nagu Märt ja Kajar muidugi ei midagi erilist, nemad on juba aastakümneid turul olnud kogenud tegijad. Omamoodi päris lahe päti- või kelmihuumor; loetav ka Vikerkaare kodulehelt.


30 jaanuar, 2023

Charles de Lint - Bridges (Dreams Underfoot, 2003)

Lugu noorest naisest, kes peale keskkooli kolis Newfordi, et alustada elu puhtalt lehelt. Kooliajal oli ta mõned aastad üsna vabameelne poistega suheldes, kuni viimaks jõudis tõdemusele, et poisid tahavadki temalt vaid üht ning ta ongi tuntud kooli litsina. Igal juhul, Newfordis tahtis ta vaba sellest enda lolluse tagajärjest, leidis töö ja elamise ning vältis suhteid meestega. Kuni viimaks üks töökaaslane teda kohtingule kutsus: aga siis tahtis temaga vaid autos keppida. Nimelt oli töökaaslane tutvunud neiu ühe endise koolikaaslasega, kes siis oli rääkinud talle selle koolipõlve kuulsusest.


Neiu keeldus ning selle eest viskas mees ta autost välja - pimeduses, 20 miili Newfordist eemal. Mis muud kui hakata tagasi kõndima ja loota, et mingid järjekordsed vändagängsterid ei proovi teda üles korjata. Üksinda kõndimine paneb teadagi mõtted tööle ja erilist rõõmu need ei tekitanud.


Üht vana puusilda ületades aga … satub ta veidrasse maailma täis sildasid, kus kõnnivad ringi üksikud inimesed (paistab, et ajakirjakaane kujundus on lähtunud just sellest jutust). Üks mees hakkab ta teejuhiks ning selgitab, kuhu noor naine sattunud on: nimelt unustatud/peidus maailma, kuhu satuvad vaid kõige õnnetumad või lootusetumad inimesed. Neiul tekib nüüd probleem - kuidas siit minema saada? Aga kas ta peakski?


Et jah, selline õnnetukese lugu, mis on veidi lihtsameelne tänapäevane muinasjutuke. Aga jah, jällegi on kangelaseks neiu, keda pole küll otseselt vastutahtsi seksuaalselt väärkoheldud, aga kes on vähe naiivne ja seetõttu saanud külge soovimatu kuulsuse.




27 jaanuar, 2023

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

 

Armas lugu (ikkagi introvertne kiisuke!), aga miks see just veeuputuse müüti endas mahutab, jääb natuke kaugeks.


Aga mis on tõesti vinge selle raamatu puhul, on muidugi Marja-Liisa Platsi illustratsioonid (ta kodulehel on näited ja video). Neid annab vaadata ja neid annab uurida ja need on tõepoolest illustratiivsed. Esimest korda lugedes arvasin, et kiisuke püüab tiigist kala, aga teisel korral - ta peseb tõepoolest pesu hoopiski. Ja viimaks nokkisin ka välja, milline majapool asub idas ja milline läänes.


Et jah, vaatamist ja mõtlemist on, aga kas nüüd just veeuputuse müüdi asjus.


26 jaanuar, 2023

Charles de Lint - But for the Grace Go I (Dreams Underfoot, 2003)

 

Omamoodi jätk eelmisele loole, aga vähe teistmoodi. Siin siis noor neiu, kes on elanud mitu aastat Tombsi getos (raamatus on vast oma kolmandik tekstidest seotud selle Newfordi tühermaaga) koos koerakarja ja ühe nõdrameelse noormehega. Angel on talle pakkunud võimalust tulla sealt ära, aga neiu ei taha - ta ongi rahul, et ta saab niimoodi omaette, ühiskonnast eemal eksisteerida. Ja tal on koerad ja see haige Tommy.


Aga ühel päeval leiab ta oma rendipostkastist tapmisähvarduse: ja seda eelolevaks õhtuks. Kellelt ja miks, pole vähimatki aimu. Ta pöördub koguni Angeli poole, kuid temagi ei mõista midagi pakkuda. Milline imelik inimene peaks niimoodi pidulikult ähvardama sellist tänavainimest? Lõpuks ta ei saagi rahu - aga hommikul on siiski elus. Ja siis ta näeb ajalehe esikaanel suurt uudist, ja ta mõistab.


Ehk siis järjekordne variatsioon nö ühiskonna heidikute asjus, mis esmapilgul oleks justkui positiivselt lahendatud, ainult et … kui kaua saab noor naine niimoodi üksinda sellises getos õieti elada. Sarnaselt eelmisele loole on siingi peasüüdlaseks lapseea seksuaalvägivald; lihtsalt sellega toimetuleku proovimine on vähe teistmoodi kui kogumiku teiste tegelaste puhul. 


Eks võib muidugi küsida, kui usutavalt kirjeldab autor selliste lapsepõlve ohvrite toimetulekut. Ei oska öelda. Teksti oleks vast keeruline ulmekirjanduseks pidada, no kuigivõrd ehk õuduse kanti, ja eks see satanistide teema või vähe pingutusega ulmeliseks pidada. Aga tõesti, kas kõik peabki rangelt ulme olema, eksole. Kuigi - tekst on ilmunud õudusantoloogias.



25 jaanuar, 2023

Joel Jans - Ajudraiver (2022)


See lugu on hea juba kasvõi seepärast, et algab Tartus. "Ajudraiveri" lugemise järel olen ma varasemast veelgi tugevamini veendunud, et rohkem lugusid võiks saada alguse Tartus - või siis Jõgeval, nagu Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus". Põhjendan seda vast allpool. Niisiis, lugu algab Tartus. Felix on eimillegi poolest eriline itimees, kes kaanib ennast elukaaslasest lahkumineku puhul täis, satub pohmakaga töö juures sekeldustesse, kaanib ennast uuesti täis ja saab autoõnnetuses surma. Oma suureks üllatuseks ärkab ta paradiisis, mis tundub talle iseennast tundes väga kahtlasena, ning tema kahtlused leiavad õige pea ka kinnitust: selgub, et paradiis on kõigest ootesaal surnust elluäratatud inimestele, keda ootab ees uus elu teispoolsuse virtuaalmaailmades (just nimelt mitmuses - valida on näiteks koguni kolme erineva Tartu vahel!).

Edasi läheb asi puhta pööraseks. Osutub, et virtuaalse teispoolsuse on loonud tehisintellekt Nohup (tema nimi, olgu öeldud, tähendab üht Unixi käsku), kes filosoof Nikolai Fjodorovi ideede mõju all otsustab kõik kunagi elanud ja surnud inimesed taas ellu äratada. Selleks laaditakse nende teadvus surmahetkel kosmilistesse serveritesse. Felixi elluäratamise hetkeks on Nohup ise kadunud, kuid tema üritus elab edasi. Tõsi, normaalsele tarkvarale omaselt püsib kogu see kupatus koos (metafoorse) nätsu ja MacGyveri teibiga, mis meie vaatenurgast aga läbinisti hea, kuna sellest tekib süžeed käigus hoidev pinge. Veatud, täiuslikud maailmad oleksid läbinisti staatilised, igavad - pole sugugi juhuslik, et utopistidel oma ideaalse linna või ühiskonnakorralduse kirjeldamise järel reeglina loomehoog raugeb. Sedasama adus kahtlemata Arthur C. Clarke, üks mu ammustest lemmikuist, kelle ideaalses linnas ("Linn ja tähed") peab alati tegutsema mõni Narr, kes oma vempudega selle harmooniat rikuks. Ja muidugi aduvad seda ka Jansi virtuaalmaailma mässumeelsemad elanikud:

Sa oled liiga vähe aega surnud olnud, et mõista, kui staatilised on siin kõik asjad. Kui ma elus olin, tundus maailm samamoodi hukas olevat, aga vähemalt oli lootust, et asjad liiguvad paremuse suunas. Leiutati igasuguseid imeasju. Vedurid, aurulaevad ja meditsiin arenesid nii, et mühises. Avastati elektri saladused, kõikjal linnades särasid laternad, kinematograaf, telegraaf... Aga mis lõpuks juhtus? Ära tapsid nad lõpuks selle põneva maailma oma arenguga. Uudishimu oli see, mis sai inimkonnale saatuslikuks. Ja nüüd me siis ulbime maailma kõige keerulisemas masinavärgis. (lk 115)

Järeldused, mida taolisest tõdemusest tehakse, on suhteliselt aimatavad, kuna see kõik on lõpuks igast düstoopiast tuttav. Mida teha? Loomulikult tuleb minna jumalaid kukutama. Mis on toredasti tempokas ja pöörane, nii et muheda meelelahutuse otsijal ei tule kahtlemata pettuda (mu meel sai päris põhjalikult lahutatud). Pettuda võib poeetiliste kõrguste ja eksistentsiaalsete sügavuste otsija, aga sel juhul on ta romaanile lähenenud väga valede eeldustega. Kuigi põnevaid mõttekäike ja psühholoogilist varjundirikkust tuleb siingi ette - Fjodorovi usk, et ellu tuleks äratada kõik surnud, leiab Jansil, ma ütleks, täiesti kinnitust, sest nagu osutub, võib isegi kõige tüütumana näivast tegelasest lõpuks asja saada.

Niisiis, miks võiks rohkem lugusid alata Tartust? Igal heal lool peab olema oma kiiks. Ja see kiiks on omamoodi nõrk koht reaalsuse koes, millest veidi sikutades maailm (ja koos temaga muidugi lugu) hargnema hakkab. Ja harutamisega on sageli hea alustada just kusagilt lähedalt, kuna mida lähemalt harutama hakata, seda suurema tüki enne oma või koguni inimvõimete piirini jõudmist lahti jõuab harutada. Joel Jans on küpsenud täitsa heaks harutajaks.

Matt Haig: Kesköö raamatukogu

 Lugu sellest, kuidas enesetappu üritanud Nora sattub teadvusetu olles Kesköö raamatukokku, kus talle pakutakse võimalust proovida ükskõik millist elu, mida ta vähegi soovida oskab, ja kui see ei meeldi, valigu aga järgmine ja proovigu seda.

Raamatu miinused:

1. Esimene ja konkurentsitult kõige suurem: peategelane sattub kogu aeg situatsioonidesse, kus ta on ebakompetentne. Ta ei oska, ei tea, laveerib kuidagi ja loodab, et pääseb ebamäärast vastuste ja "noh-tead-küll"-idega  minema. Nora ei ole eriti loll ega kohmakas, lihtsalt tegevustik ongi säärane, et ta sattub üha uuesti ja uuesti situatsioonidesse, milleks ettevalmistus puudub. 
Kui ta suhtuks olukorda aplombiga ja kasutaks ära oma vabadust, mis mitte millegagi tegelikult seotud olles tekib, oleks mul kergem tema tegutsemist jälgida. Ent ta püüab kogu aeg normaalne näida, sisse sobituda ja varjata, kuidas ta tegelikult situatsiooni ei sobi, ja seda on vähemalt mulle äärmiselt piinav lugeda. Ikka uuesti ja uuesti. Ühes elu hakkab juba mingi kontekst tekkima - mu lemmik oli liustiku-uurija elu - kui see juba lõppeb ja järgmises jälle kõike otsast alustatakse. 

2. Mõnikord näivad peategelase reaktsioonid rumalad. No kes jätab kaks päeva enne pulmapäeva pulmad ära, sest ta on väga löödud oma ema surmast kolme kuu eest? Mõistlik inimene ütleks ammu enne kui kaks päeva varem, et kuule, ma olen vaimselt hädas ja ei taha praegu abiellumisele mõeldagi - ärme praegu sellega tegele. 

3. Kui elusid on nii kohutavalt palju, sõna otseses mõttes lõputu hulk, ei ole eriti tõenäoline sattuda teise võimalikes eludes eksleja peale - tähenduses "see peaks olema palju haruldasem kui peavõit loteriis".
Sama inimesega VEEL KORD kokku sattuda peaks olema juba praktiliselt võimatu. 

4. Loomulikult on täiuslik elu pereelu mehe ja lapsega. Milline naise täiuslik elu siis veel olla saaks?

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus. 

Raamatu plussid

!. Menstruatsiooni mainimine. Ei mainitud pealetükkivalt ja tuli teemaks ainult üks kord, aga ma loen seda teatud lakmuseks - kui raamatus on naised ja menstruatsiooni kordagi ei mainita, on tegu mõnevõrra eblaka teosega. Kui menstruatsiooni vähemalt mainitakse, on kohe punkt kirjas.

2. Peategelane on üsna sümpaatne. Kui välja arvata see, et ta peab kogu aeg sattuma olukordadesse, milles ta täiesti ebapädev on, tundub ta üsna nutika, aruka ja meeldivana. Usutavana samuti.

3. Keel on hea. Vaheldusrikas. 

4. Listiku-uurija elu oli lahe. Seda ma uskusin ja nautisin.

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus ja samas kuidagi usutav. Kõik saabki korda, oo. See tõstab tuju.


24 jaanuar, 2023

Holly Black - A Reversal of Fortune (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu neiust, kes elab perega treileripargis ja kelle suvevaheaeg pole senimaani just kõige vingem. Suvetööks on miinimumtasu eest kommipoes töötamine, ja noh, treileripark on treileripark. Ja siis ühel päeval sõidab naabrimees otsa ta koerale, ning nüüd oodatakse tema järele, et koer magama panna. Neiu on … õige vihane.


Talle meenub päeval bussis kohatud imelik vanamees, kes pakkus talle, et võib teha neiule ükskõik mida. Neiu lähebki teda bussist otsima ja ühes peatuses ilmub vanamees bussi … ning on nõus koera päästma. Ja täiesti tasuta, kui neiu on valmis temaga võistlema oma valitud alal. Kaotuse korral saab vanamees (õigemini siis kurat) ta hinge. Neiu valib söömisvõistluse ning et ta töötab kommipoes, siis võisteldakse kummikommide söömises. Kurat on sellega meeleldi nõus.


Black kirjutab enamjaolt YA tekste ja eks see tekst oligi selline YA. Mitte et ma vabatahtlikult midagi sellist teist korda loeks, aga noh, eks see loetud ole.



23 jaanuar, 2023

Charles de Lint - In the House of My Enemy (Dreams Underfoot, 2003)

 

Arvatavasti selle kogumiku üks paremaid tekste, ja kuigi see on muuhulgas sissesulandatud romaani “The Onion Girl”, siis ikka … kisub pisara silma või nii.


Lugu siis noorest rasedast tänavatüdrukust, kellele Jilly ja Angel tahavad anda võimaluse oma elu korda ajada. Kaheksandat kuud rase neiu jääb Jilly juurde elama ja nad saavad omavahel vaat et sõbraks: sest Jilly minevik enne Angeli ja tema seltskonnaga kohtumist samamoodi traumaatiline - kodus seksuaalne vägivald ja seejärel tänaval narko eest keha müümine jne.


Laps sünnibki, noorele emale ja beebile leitakse Jilly elukoha lähedal väike korter ning ema ei suuda uskuda, et kõik on kuidagi … hea või normaalne. Ja ei suudagi uskuda.


Lõpp on tõesti traagiline. Ma küll enam ei mäleta, kuidas see romaanis võis edasi minna - aga eks kogu see romaan on täidetud selle laste ärakasutamise ja vägivalla teemaga. Mul polnud tõesti aimugi, et juba Newfordi lugude alguses on selline Jilly teave ära toodud.



20 jaanuar, 2023

Kruusa Kalju - Üleelamiste vanake (2023)

 

Kui eelmise aasta Loomingu Raamatukogu avaraamat oli Heinsaare päevikuelamused, siis seda aastat avab teine (kunagine) erakkondlane Kalju Kruusa, kelle tekste võiks samuti pidada nö … olmeluuleks (no kõiksugu (enese)irooniat on siin muidugi küll küllastumiseni). Kui Heinsaar jageleb loomedeemonitega, siis Kruusal on luuletajana kodused mured ja rõõmud (mis vast küll  ei tõuse deemonluseni), sest noh, kodusena pere kõrval pole just võimalust loominguline olla. Nagu öeldud, kuipalju sellest emotsionaalsusest tõepähe võtta, eks see ole iseasi (ERRi arvustaja nimetab seda “küünilisuseks”) - see on siiski luule.


Muidugi, pingekohti ole veelgi - see koroonaajastu ja sellest veelgi enam hoogu saanud nutindus, mis koolilaste ajud korralikult tuksi keeras.


Eks see luuletuste tsiteerimine jääb paljugi laiskuse taha, sest Kruusa kasutab teatavasti “õ” puhul mitmeid teistsuguseid tähti, mida väga ei viitsi andmebaasidest otsida.


MIND VALDAB LENGUS, olek tundub räinakas, kisub viuakaks …

Arusaadavalt

on seda keeruline seletada.

(lk 8)

 


KUI ON MIDAGI müütilist-poliitilist vaja ehitada -

võin panna õla alla

ja seda kehitada.

(lk 27)

 


SUURE INIMKONNA haledusest aru saan

oma väikese perekonnaringigi

hoiatava näite varal.

(lk 32)

 


KUI MUL MIDAGI öelda ei ole vaja,

siis tuba kraamin -

veits vihkamast väsinud, täitsa taunimast tüdinud.

(lk 34)

 


ET INIMELU ikka tasakaalus oleks,

on inimese parimad eluaastad

elu pahimad aastad.

(lk 39)



19 jaanuar, 2023

Charles de Lint - Small Deaths (Dreams Underfoot, 2003)

 

Väheke new age lugu noorest naisest, kelle peatab mingi mees (A), kes justkui tunneks seda naist; kui naine ei soovi temaga suhelda, siis mees hoiatab, et see naine ei soovikski temaga kohtuda, sest ta toob väikseid surmasid. 


Öösiti teeb naine ühes kohalikus raadios muusikasaadet ja sinna helistab järgmine mees (B), kes hoiatab naist varem kohatud mehega (A) suhtlemise või üldse tähelepanu äratamise eest. Vähe õudne jutt, sest naine ei tunne ei A ega B meest, ning B räägib, kuidas ta jälitab muudkui A ning seetõttu ta naist nägigi. 


Väikesed surmad on nimelt need juhtumid, mis on muutnud kellegi elu - valus lahkuminek, mõni eriliselt loll tegu või näiteks midagi, mis sinuga lapsepõlves tehti. Ja see mees A ongi selline … olend, kes seda omatahtsi levitab. Veider jutt, aga loo kangelanna ongi eluaeg olnud magnetiks kõiksugu veidrike ligitõmbamisel. Igal juhul, väga häiriv värk. Naine räägib oma sõbrannaga ja üheskoos õnnestub neil saada kohtumine selle öise helistajaga (mees B). Selgub, et helistaja B on ühtlasi see tänavatüüp A; lihtsalt ühe inimese kaks eri külge (AB või BA). Või siis mitte?


Jajah, puha müstika või alternatiivreaalsus. Ühelt poolt igati retrolik eelmise sajandi lõpu olustik, teiselt poolt selline … no davidlynchilik meeleolu (jajah, siin tekstis viidataksegi muuhulgas “Twin Peaksile”). Ja no teksti lahendus.







18 jaanuar, 2023

Manfred Kalmsten: Täheraua saaga

 


Väga omamoodi raamat. 
Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud. Eeskujuks põhjala saagad?
No ma olen saagasid ohtralt lugenud ja ei, ei ole samasugune. Mitte et see kuidagi halb raamat oleks - no ei - aga pole üldse sellist saagalikku kiretuse "juhtus see ja see ja siis tappis X Y-i ja P ja K said jagu N-ist" maiku. Pigem vastupidi - kõigi tegelaste tunded on tugevad ja tekst annab neid tundeid ka intensiivselt edasi. Aistingud ja kired on elavalt kirjeldatud, haaravad.
Et samas ühe inimese sisse ühel hetkel mahub ainult üks tunne ja et tegelane on kas kade, armunud või ülbe, aga mitte seda kõike korraga, ei ole ka vähemalt minule tuttavate saagadega sarnane. Võtame näiteks "Njalli saaga" - seal olid ikkagi inimestel mingid püsivad iseloomud, mitte ei haaranud neid tunded ja siis nad ... noh, olidki need tunded, muud asjad eriti ei mõjuta.
Eddadest või "Nibelungide laulust" rääkimata - need on ikka väga teistsugused.

Samas ega "Täheraua saaga" ütlegi, et on samasugune - öeldakse, et eeskujuks on Põhjala saagad. Nende eeskujude põhjal on Kalmsten täiesti omamoodi töö ära teinud ning loonud raamatu, mis ei meenuta väga mitte midagi. 

Ta on loonud täiesti uudse jumalate - vabandust, jumalde - süsteemi ja kosmoloogia, on segatud nii meile tuttavate jumalate kombeid (õdede ja vendadega abiellumine ja/või nendega sigimine näiteks) kui mingeid üsna tänapäevaseid kasvatusteooriaid "kõik hellitasid teda ja nõnda ta kasvaski ülbeks ja enesekeskseks". On loonud ühiskonnad, kus naised ja mehed on üsna võrdsed, ent kõik aina võitlevad, rüüstavad, tapavad - ja kes ei võitle, surevad hirmsat surma ikkagi - ning kütivad, muud elatusallikad on üsna tundmata. On loonud teose, kus leiavad aset korraga täiesti inimlikud sündmused ja samas on neil inimlikel sündmustel otseselt ja kõige kõrgemal-suuremal määral mõju jumalde eksistentsile või eksistentsi lõpule.

Isiklikult mulle kui lugejale ei meeldinud tegelaste iseloomutus, ühe-tunde-sees-täielik olemine ja et mitte midagi tegelase iseloomu põhjal oletada ei saanud. Aga samas ei oleks kuidagi teisiti saanud luua nii ettearvamatu sündmustikuga lugu - lugeja ei tea, mida tegelane tegema hakkab, sest tol ei olegi mingit püsivat tegevuste ja suhtumistena tuvastatavat iseloomu.
Ja omamoodi on see väga vinge saavutus - kirjutadagi nii, et loos on väga vähe aimatavat ja see, mis juhtub, tundubki täiesti ootamatuna. Et ma tean küll, et armastatu sureb, aga kuidas, mitte. Isegi ses osas, KES see armastatu on, on kahtlusi. Ja mis juhtub suures plaanis, pole üldse etteaimatav.

Aga tahaks ju isikustena mõjuvaid tegelasi!
Aga ei saa ju selliseid tegelasi olla, kui tegevusetunnetuse puudust, tegelaste tegude etteaimamatust lugejasse sisse kütta tahta!

Nojah - win some, lose some

Reaktor
Lugemissoovituse blog
Loteriis varem
Pärdikute päevaraamat

17 jaanuar, 2023

Lilli Luuk - Unemees (Vikerkaar 12, 2022)

 

Huvitavalt masendav tekst kirjeldab ühe naise elu lagunevas suhtes. Pealtnäha igati normaalne elujärg mehe ja lastega, mis tegelikult täis hirme mehega koosolemise pärast.


Ja siis need unenäod, mis lõikuvad mälestustega oma loogika järgi


Mul puudub igasugune kindlus, et ma nüüd autori kirjutatule kuidagi sain pihta. See unenägudest reaalsusse liikumine on nagu päris hästi teostatud, aga kas nüüd just selle tarvilikust mõttest aru sain.


16 jaanuar, 2023

Charles de Lint - The Conjure Man (Dreams Underfoot, 2003)

 

Peale erinevaid õudustäratavaid tekste tagasi turvalisematesse vetesse - ehk siis uuesti Jilly Coppercorni lähikonda ja seekord ei taba ühtki inimest erinevat sorti füüsiline vägivald. Kuid muidugi ei koosne see maailm vaid inimestest.


Ühel päeval näeb Wendy, kuidas pargis kiusavad poisid üht kodutut (kes on muidu tuntud nö trikimehena). Kui ta maha kukkunud mehele appi läheb, hakkab see temaga rääkima ja muutub lausa omamoodi pealetükkivaks, kui hakkab Wendy märkmikust lugema ja kommenteerima selle luulekatsetusi. Selge, et segane vanamees, aga Wendy ei saa kuidagi ta kütkest vallale - ning mees tahab näidata midagi; viibki naise ülikooli raamatukogu taha, kus on nüüd üks puuront. Vanamees ütleb, et raamatukogu direktor lasi selle puu maha raiuda, sest see segas ta vaadet. Kuid see puu oli nimelt iidne Jutupuu ja nüüd on maailmast kadunud üks selline nähtus. Mees kaob, Wendy läheb tööle kohvikusse ja räägib seal samuti ettekandjana töötava Jillyga. Ta soovib uut Jutupuud.


Kui nii vaadata, siis kergelt tobe või lihtsameelne tekst, aga ehk see taaskohtumine Jilly seltskonnaga tegi vastuvõtmise mõnusamaks. Eks siin ole ammune mure, et reaalse suhtluse asemel on jäädud massimeedia mõju alla. Tekstis on mitmeid viiteid selle kogumiku eelmistele tekstidele, seega üsna tugevalt Newfordi maailmas kinni.



13 jaanuar, 2023

Maria Lee - Äramõte (2007)

 

Võrreldes “Stereomeetriaga” on see pigem tõesti noore inimese luulekogu - kui seal jutustatakse eelkõige lugu ja vahel üsna sirgjooneliselt, siis esikkogus tuleb lugu kaunistada huvitavate väljendite ja kujunditega, mida on ehk ilus kogeda, aga röövivad vast väheke hoogu või löövust. Seepärast ehk siis tooksin esile ühe napima teksti, mis on … hea.


haigus


Ta tuleb jälle.


Mütoloogiline 

tõbi tõves,

haiguste keisrinna.


Ta tuleb mööda

veenjaid jõgesid.

Ta on su riigis.


Nüüd on ta su linnas.


Su ajukoor on küllalt sobiv pinnas.

Kõik talle polegi sümpaatsed.

Sina küll.


Ei tea, mis hetkel täpselt juhtub see, 

et ta imbub kuidagi su soontesse

ta võtab kuidagi su endale.


Su ajust saab ta trükipress,

su südamest ta armsaim trubaduur.


Sa pole hull,

sa näed ta värve küll,

kuid tema veetluse ees oled võimetu.


Jah, ta on võigas, aga elutruu.


Su enda õnn, et ta on prostituut,

ja viibib sinuga vaid mõne kuu.

(lk 7)


12 jaanuar, 2023

Charles de Lint - Ghosts of Wind and Shadow (Dreams Underfoot, 2003)

 

Iseenesest lihtne lugu, aga kuidagi südame ümber keerduv.


15-aastane tüdruk Lesli on lapsest saati uskunud, et meie maailmaga ühenduses elutsevad haldjad ja muud olendid, ja ta mäletab oma vanaema, kes ikka seda juttu ajas. Ema ajas see olukord meeleheitele; kuni viimaseks piisaks on neiu üks vähemuste teemaline koolitöö, kus ta kirjeldab õpetajale Newfordis elavaid olendeid - mis on muidugi päris tore, aga mitte päris see, mida õpetaja ootas. Ema arvab, et kui Lesli saab peagi 16, võib ta seaduslikult kodust lahkuda ja seejärel ühineda mõne satanistliku sektiga vms.


Ta pöördub abi saamiseks Lesli flöödiõpetaja poole, kuna tüdruk on temaga lähedane ja ehk see saaks noorele panna aru pähe. Aga ei … peale järjekordset kodust tüli lahkubki Lesli kodust ja leiab ööbimiskoha ühe paari juures, mis tegelikult kupeldab tüdrukuid. Ema võtab uuesti ühendust flöödiõpetajaga ja avastab selle ukse taga õudusega, et seegi on üks … haldjaveidrik koos oma abikaasa Ceriniga. Veel hullem - nad on tegelikult ammusest ajast tuttavad tänu vanaemale, aga see osa ema elust on ta mälust nö kustutatud. Need tegelased lubavad tüdruku leida … kes on sattunud juba järgmise kupeldaja võrku, ning see mees plaanib Lesli süütuse kalli raha eest maha müüa. Cerin kasutab väikeste olendite abi, et tüdrukule jälile saada.


Ühesõnaga, algab selliselt kergelt probleemse jutuna, ja siis võtab korraga üles vägagi sünged toonid. Ja loo lõpplahendus oleks justkui positiivsem, aga ühe suure agaga; igati plusspunktid niisuguse lahenduse eest. Loos vilksatavad taustal mitmed Newfordi “staarid”, asi seegi.


““There are no happy endings,” Cerin told her. “There are no real endings ever - happy or otherwise. We all have our own stories which are just a part of the one Story that binds both this world and Faerie. Sometimes we step into each other’s stories - perhaps just for a few minutes, perhaps for years - and then we step out of them again. But all the while, the Story just goes on.”” (lk 205)



11 jaanuar, 2023

Mehis Heinsaar - Eesti keelde sukelduja (Vikerkaar 12, 2022)

 

Lugu Karksi-Nuia eesti keele õpetajast, kelle üks 9. klassi õpilane ajab oma koolitöödes segast … aga väga andekat segast.  Viimaks võtab ta eravestluses õpilase ette ja kuuleb temalt, et see õpilane sukeldub koolitööde ajal eesti keele kirevatesse kihtidesse … ning ta jutustab õpetajale oma kõige vägevamast rännakust, mis juhtus ühe kontrolltöö ajal (mille eest oli ta õpetajalt hindeks saanud kolme, kolme pika miinusega - õpetaja mure ongi see, et lõpukirjandit hindavad teised inimesed ja siis pole noormehel mingitki võimalust saada positiivset hinnet).


No seda rännakut oleks muidugi üsna keeruline ümber jutustada, kuivõrd tegevusloogika võib käituda üsna vabalt ja samas ikkagi kindlamatele radadele naasta. Õpetajale on selge, et ta peab omapoolselt sekkuma, et eesti keelde sukelduja saaks üldse kooli lõpetada (noormehel plaan minna õppima mesinikuks).


Tekst on fantaasiarikas ja sellisena üsna lopsakas - mille puhul võib vast tänada, et see pole valgunud rohkematele lehekülgedele, kuna toimuvat on mõnevõrra raske mõistmisega kokku klapitada, kui see üldse eesmärgiks ongi: ehk ongi Heinsaare eesmärgiks lugejat lämmatada sellise koormaga, ja siis tekst lõpetada õige banaalselt. Veider värk.


10 jaanuar, 2023

Vadim Mihhailin - Бобер, выдыхай! Заметки о советском анекдоте и об источниках анекдотической традиции (2022)

Pole veel leidnud jaksu kirjutada juba traditsiooniliseks saanud raamatuaasta kokkuvõtet, kuid vähemalt ühest loetud raamatust võiks siiski rääkida. 2022 oli muidugi sitt aasta ja eriti sitad ja ängistavad olid esimesed nädalad pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Mõneti aitas sellest ängist üle saada aga seesinane raamat - uurimus nõukogude loomaanekdootidest ja anekdoodikultuurist. Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma (ma ei olnud siis veel Bahtini lugenud, aga eks ma midagi sihukest karnevalilikku silmas pidasin). Mihhailini raamat räägib ka muuhulgas loomaanekdootide rollist toimetulekus nõukogude tegelikkusega, alates Stalini ajast ja lõpetades Perestroikaga. Ja ega ma temast palju muud rääkida ei oskagi, jagan parem teiega mõningaid lemmikuid.

Esimene nali on arvatavasti Stalini-aegne, aga kõlbab väga hästi ka tänapäeva:

Lõvi kutsub kõik metsaelanikud kokku ja kuulutab: homsest alates söön iga päev ühe teist ära. Võtab siis kalendri ja hakkab kirjutama:
"Nii, hunt, sina tuled täna õhtul. Küsimusi on?"
"Ei ole."
"Siis oled õhtuni vaba. Edasi - rebane. Tuled homme õhtul. Küsimusi on?"
"Ei ole."
"Siis oled homseni vaba. Edasi - jänes. Tuled ülehomme õhtul. Küsimusi on?"
"On."
"Lase tulla."
"Kas tulemata ka võib jätta?"
"Ikka võib. Tähendab, sinu kriipsutame siis maha..." 

Loomade kõrval figureerivad anekdootides, mõistagi, ka nende inimsoost kaaslased muinasjuttudest, nagu Punamütsike või Mašake, kes sulanduvad tihtilugu ühte nõukaaja lõpu anekdootides tegutseva deemonliku plikakesega. Taas päevakohane näide:

On talv. Väljas - tuisk ja pakane. Majade vahel jäätunud liivakastis istub suvekleidis ja paljaste säärtega väike plika ning taob kühvlikesega kivikõvaks külmunud liiva. Inimesed, kes teda näevad, astuvad ligi ja küsivad murelikult:
"Tütreke, kas sul külm ei ole?"
"EI OLE! SOE ON!"
"Aga väljas on ju talv..."
"EI OLE! SUVI ON! SOE ON!"
"Aga vaata ometi, siin pole ju muud kui jää ja lumi."
"SELLINE KURADI SITANE SUVI, JAH, ONGI!"

Hilisema perioodi naljad eristuvadki varasematest oma jõhkrusega. Võtkem kasvõi selline, tuttavate tegelastega:

Gena istub kodus ja loeb lehte, kui sisse tormab Potsataja ja karjub lõõtsutades: "Gena, Gena, Kübaramooril sündisid pojad!" - "No ja siis?" - "Mis "no ja siis?"? Ma enda omad uputasin ära, aga sinu omad ujusid eest ära!" 

Üks absoluutseid lemmikuid kogu raamatust:

Metsas käib diplomitööde kaitsmine. Siseneb jänes ja kuulutab välja oma teema: "Metskiskjate söömise struktuur ja dünaamika". Komisjon on hämmingus. Rebane tõuseb püsti: "Kas ma saan õigesti aru, et jutt on just kiskjate söömisest?" Jänes vastab: "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Rebane ja jänes lähevad uksest välja. Tagasi tuleb ainult jänes üksi. Hunt tõuseb püsti: "Ma ei saa päris hästi aru, mis siin toimub. Mis idiootlik teema see on - ja kuhu kadus rebane?" - "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Hunt ja jänes lähevad uksest välja, tagasi tuleb ainult jänes üksi. Lauatagune jääb järk-järgult aina tühjemaks. Komisjonist viimasena alles jäänud metssiga mõistab, et asjalood on halvad ning lausub: "Lugupeetud kaitsja, ma saan aru, et miski on mulle siin segaseks jäänud. Töö kohta mul küsimusi ei ole - öelge lihtsalt, mis siin toimub?" Jänes vaatab teda mõtlikult ja ütleb siis: "Olgu peale, tulge, ma näitan teile." Nad lähevad välja koridori, metssiga koperdab värisevatel jalgadel ümber nurga, seal aga istub lõvi, hüpitab mõtlikult paljaksnäritud karu pealuud ning lausub: "Tähtis pole mitte see, milline on teie teema, vaid kes on teie juhendaja."

Lõpetagem kuldkalakesega:

Sai kord insener tuusiku Musta mere äärde. Seal pandi ta elama kuue ruutmeetrisesse osmikusse - ja isegi toidutalonge ei antud kaasa! Muidugi aimas ta sellist tükki juba ette ja mõtles: "Võtan parem võrgu kaasa, viskan kusagil merre, ilma kalata ikka ei jää." Viskaski mees õhtul võrgud vette, sõi kõhu Turisti einet täis ja heitis siis magama. Hommikul, nii kui ärkas, põrutas kohe võrkusid vaatama. Lappab ja lappab - ja äkki näeb võrgus kuldkalakest. "Lase mind tagasi merre," ütleb kala. "Täidan ühe sinu soovi - rohkem pole sulle reglemendi järgi ette nähtud." - "No hästi, soovin, et mul oleks nii palju raha kui minu hütikesse mahub!" - "Jumal sinuga, täitugu su soov!" Mees lausa lendab tagasi osmikusse, lööb ukse lahti - aga põrandal vedeleb ainult kolmekas. Mees padavai tagasi mere äärde ja hakkab kuldkalakest hüüdma. Kalake ujub kalda äärde ja nõuab: "Noh, mis tarvis, töötav intelligents?" - "Mis mõttes? Sa tegid mulle tünga! Seal oli ainult kolm rubla!" - "No ja siis, ei mahtunud ära või?"

Läheb siis vanamees kolmandat korda jõe äärde ja hakkab taas hüüdma kuldkalakest. Kalake ujub kohale, ohkab ja hakkab talle dikteerima üliõpilane Raskolnikovi aadressi...

09 jaanuar, 2023

Charles de Lint - Pity the Monsters (Dreams Underfoot, 2003)

 

Inglismaalt Newfordi elama sattunud inglanna satub tuisusel õhtul rattaõnnetusse, mille tagajärjel ärkab ta ühe kummalise vanamuti juures kuskil Tombsi getos - seal korteris elab ka hiiglaslik vaimuhaige noormees, kelle üks isiksus soovib selle inglanna endale naiseks võtma. Hädasolija õnnetuseks paistab see vanamutt hiiglase plaaniga igati päri olevat; muuhulgas kuuleb naine selle … Frankensteini lugu - ta olevat nimelt kokku traageldatud erinevate inimeste osadest, mistõttu on siis kokku pärinud 17 erinevat isiksust (neist hulleim siis soovib naist võtta omale). Inglannal õnnestub siiski põgeneneda ning politsei toimetab ta haiglasse, kus ärgates kuuleb, et see polnudki unenägu, ja ühest vaimuhaiglast ongi põgenenud selline paar …


Et siis väike viilakas Newfordi eluolust, mida kõike hulle võib sellest Tombsi getost küll leida. Eks vähe ootamatu on, et autor on korraga ette võtnud Frankensteini loo ja seda Newfordi sobivalt tõlgendanud (jajah, milline üllatus oli hiljem avastada, et algselt ilmuski see Frankensteini temaatilises antoloogias). Eks see vähe laast ole, pole aimugi, kas laiemas plaanis sellest midagi ka romaanides kajastub.



06 jaanuar, 2023

Anna Stephens - Godblind (2018)

 

Tempokas fantaasiamärul, kus võimalikel headel läheb võimalikult halvasti ja võimalikud halvad on haaramas võimu tagasi - seda peale aastasadu, kui nemad ja nende verised jumalad said kas ääremaadele ära peletatud või siis maa pealt pagendatud. Iseenesest loogiline algus ühele sünkmornile triloogiale (no sünkmorni loogika ütleb, et võimalikud head ei saa olla nii üheselt head - hetkel see veel nii žanriloogiliselt avanenud pole).


Lugu on tõesti meeldivalt tempokas, mida siis antakse edasi läbi kümne tegelase lühikeste peatükkidega - 4 naistegelast ja 6 meestegelast. Nö headelt 7 ja halbadelt 3 vaatepunkti - kusjuures mõlemal poolel on nö üks tegelane, kes on ühenduses vaenlastega. Galtas, kes tegutseb heade kukutamiseks ja Dom, kes on omamoodi vahelüli jumalate maailmaga, mis tähendab ühtlasi siis ühendust pagendusest naasvate verejumalatega: selline üpris veider seestumine, ka selle romaani kontekstis.


Peatükkide järgi kujuneb välja kolm peategelast: see seestunud Dom (18), Crys (15, teine võimalik seestuja) ja Rillirin (14, kahe üks vahelüli kahe vaenupoole vahel; seda küll orjast ülejooksikuna). Järgmise lüli moodustavad isa ja poeg Durdil ja Mace (kumbki 11 peatükki) - üks, kes pealinnas püüab ohjeldada kurbusest segiläinud kuningat, ja poeg, kes siis püüab kaitsta riigipiiri Mirecesi sissetungijate eest (ühtlasi paar, kellele pakutakse võimalikku kuningatiitlit, kui senine kuningas ja ta järglane peaks … riigikorrale liialt ohtlikuks muutuma).


Alles seejärel järgnevad nö pahade vaatenurgad (kummaltki 9) - Mirecesi uus liider Corvus (kelle õde Rillirin on sealt põgenenud ori) ja reetmise üks organisaatoreid Galtas (harvanähtav tegelane, kes ongi vaid negatiivne). 8 peatükki on Taralt - kes on muidugi märkimisväärne, et on naisena sõjaväes karjääri teinud, aga selles raamatus on tema tähtsus nagu teisejärguline; küllap triloogia edenedes tõuseb ta rohkem esile senise tapeedi asemel. Kummagi poole preestrid Lanna ja Gilda (kumbki 5 peatükki, neist vähemalt pooled on need üheskoos), neist ehk olulisem oma Lanna tegemised, kuivõrd ta on Mirecesi usujuht või nii (Gilda tähtsus on sarnane Taraga; hetkel ei muutuks suurt midagi, kui need jääks otsese vaatenurgata - aga see muidugi viiks kõvasti paigast romaani soolise tasakaalu).


Et tegemist on sünkmorniga, siis siin leidub üsna jõhkrat vägivalda (eriti siis üks rituaalne ohverdamine). Ja noh, need pagendatud verejumalad vajavad naasemiseks õige metsikul hulgal verevalamist - seda kasvõi eneseohverdamise vormis, nagu seda Mirecesi puhu tehakse. Jõhker värk.


Eks kaasaegsust lisab seegi, et üks peategelane avastab, et tegelikult suudab ta lähedust kogeda ka omasoolisega; et siis pole miski kõrvaltegelane - autor on selles suhtes ikka pedaali põhja vajutanud.


Ühesõnaga, üpriski hea litakas möllu; seda mitte küll nõrganärvilistele.


05 jaanuar, 2023

James Ballard - Ärkav meri (Mardus 2, 1991)

 

Juhuslikult sattusid kätte ajakirja Marduse mõned algusaja numbrid ning päris üllatav oli sealt avastada Ballardi lühiloo tõlge (algupärand ilmunud küll juba 1963. aastal; niisiis üsna samal joonel teiste seal ilmunud klassikalisemate tekstidega - mitte et ma arvakski, et tollal oleks olnud kuidagi lahedalt kättesaadav värskem ulme).


Tekst siis ise selline, et igati … ballardlik. Kuskil sisemaa linnakeses ärkab mees öösiti üles ja näeb, kuidas meri on tõusnud nende linnani. Ja kui hea enesetunde see tekitab. Abikaasa ei saa midagi aru (sest mees oli hiljuti pikemalt haige), aga on omapoolselt valmis öösiti ootama, et näha seda, mida mees kogeb.


Mees tunneb, et kui naine niimoodi pingutab, siis see … pole õieti enam see, pole enam tema enda kogemus (no naine jääb tegelikult ootamise ajal magama). Ta avastab järgmistel öödel seal mere ääres liikumas mingi teise naise, kelle juurde ta üha püüab jõuda.


Kas ma ütlesin, et samal ajal algasid seal kandis paleontoloogide või arheoloogide juhitud väljakaevamised eelajaloolise mere asemel? Igal juhul, mees … jõuab naiseni.


Nagu ikka Ballardi ulmeliste tekstide lugemiskogemuse puhul, tekib takkajärgi mõte, et mida ma just lugesin. Aga eks autori renomee on nii kõva, et paratamatult hindad seda modernse kirjandusena.


Seda lugu illustreerivad Jüri Mildebergi pildid.