19 juuli, 2019

Robert Silverberg "Valitud teosed 1-3", Fantaasia 2016-2018*

See sari kujunes kuidagi pooljuhuslikult mu suviste kiirete aegade väikesteks rõõmupaladeks. Esimene osa, mis sisaldab valikut noore Silverbergi jahmatamapaneva kiirusega kokkuvorbitud jutte 50ndatest, oli nauditav segu autori kommentaaridest, mis lisaks igale üksikule jutule kirjeldavad toonast Meerikamaa ulme(aja)kirja-nduse buumi laiemalt ja juttudest endist, mis mõnes mõttes mõjusid justkui seikluslikkuse varal ellu puhutud skeletid (tähendagu see siis midaiganes).


Noh, ja teine osa katab siis 50ndate lõppu ja 60ndaid, kommentaarid jätkavad ulmemaailmas toimuva kirjeldamist paralleelselt Silverbergi karjääri ja isikliku eluga ning ka jutud muutuvad kõige muuga sünkroonis, hüpates kõikvõimalikes väljamõeldud paigus puäntlikust kollidega taidlemisest inimeseksolemise erinevate (fantastiliste) tahkude lahkamisele. Kolmas osa aga jõuab 70ndatesse, eksperimentaalsesse faasi, kus suund psühholoogilise ja poeetilise sügavuse ning vormiliste eksperimentide harrastamine hakkab tekitama justkui mingit ebakõla ulmelise poolega, või vähemalt kirjeldab autor ise kommentaarides, et ühel hetkel otsustab ta üldse ulme kirjutamisega lõpparve teha, kaheldes selle mõttekuses. Nojah, igatahes ta selle lõpparve juurde (küllap meie õnneks) ei jää pikemaks kui paariks aastaks.

(Ning kolmas osa jõudis kenasti ka Lord Valentine's castle'i äramainimiseni, mis on lihtsalt mu enda isiklik ja nostalgiline esmaseos Silverbergi mainimisel...)

Neljandat osa saab nüüd oodata, ja ma tõesti huviga ootan neid jutte, mis järgnevad küpsemisele ja nn tõsikirjandusest inspireeritud eksperimentaalfaasile, peaks ju olema, et saabub mingi tasakaal õdustamise ja seikluslikkuse väljendamises stiililiselt ja poeetiliselt nauditavas keeles ning ulmeliste kontseptide fiktiivse lahkamise ja tegelaste psühholoogilise sügavuse ning erinevate ka argireaalsuse seisukohast asjakohaste küsimuste sissepõimimise vahel.

Ah, või midagi sellist.
Tegelikult ei oskagi ma midagi tarka öelda, lihtsalt mõnus oli. Ja võiks julgelt soovitada kõigile, keda säherdune metatasandiga komplektis lugemine köidab ja, noh, ulmejutuhuvilistele või Silverbergiaustajaile kindlasti ka, aga need niikuinii on asjaga juba aastaid kursis olnud...

*Robert Silverberg “Valitud teosed” 1-3: „Tähehiiglaste orjad“ (2016), „Öösse kaduv tee“ (2016), „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ (2018), Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi, tlk Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Maria Reile, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja.

18 juuli, 2019

Yoon Ha Lee - Black Squirrels. Silence (Hexarchate Stories, 2019)


Oravalugu on Jedao õpinguaastatest, kus ta siis oma noormehega püüab proovile panna akadeemia turvateenistuse võimeid. Ja … üllatub selle võimalustest. Kui mälu ei peta, siis romaanideski on kooliaastatest mõndagi kirjas.

„Silence“ on taas perekondlik lugu, ehk õde ja vennad kogunevad ema juures. Jedao on nüüd tähelepanu äratanud Keli ohvitser. Lugu leiab aset 14 aastat enne Hellspin Fortressi sündmusi – jutustajast vanem vend arvab takkajärgi, et selle kohtumise põhjal oleks ta võinud Jedaost … niisugust käiku ette näha.

Nagu näha, on mõlemad lühilood triloogia sündmustega juba tugevamalt seotud, mingil moel võiks sobituda romaanidele kaasalugemisekski. Aga! Kui hakkasin sirvima  siit kogumikust „Extracurricular Activities“ juttu, paistis, et lapsepõlvelood ja „Silence’i“ emaga kohtumine on vägagi seotud selle tekstiga. Mhm, hakka või uuesti varem loetud jutustusi lugema.

Jane Yolen - The Barbarian and the Queen: Thirteen Views (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)


Tegemist on omamoodi kirjandusliku jutustamise võimaluste läbimänguga, seda siis pealkirjas nimetatud isikute läbi. Nii võib kuninganna olla hoopis Queeni perekonnanimega isik, barbar aga hoopiski Barbie; ja kõiksugu muud võimalused, kuidas seda kohtumist läbi viia (üldjuhul on need vähe … kuumemad).

Tuleb muidugi tunnustada autori teravmeelsust erinevate võimaluste läbikatsumiseks, nii võib siin kohata nii stiilipuhast kuninganna Elizabethi või Pocahontast või tavaameeriklasi või muinasjutulikke kangelasi. Eks teksti võinuks algusest peale lugeda autori nö jutustamisjõuproovina, peale mitmeid võimaluste läbikirjutamisi lasin end viimaks lõdvemaks ega jätkanud võimaliku ühendava narratiivi otsimist. Miks mitte, eksole.

16 juuli, 2019

Yoon Ha Lee – Omens. Honesty. Bunny (Hexarchate Stories, 2019)


Kolm lühilugu Jedao lapsepõlvest. „Omens“ on sellest, kuidas ta ema ja kohtingul käivad ning seejärel otsustasid lapse sigitada. „Honesty“ ja „Bunny“ on Jedaost ja ta vanemast poolvennast ja nooremast poolõest. Ääriveeri käsitlevad need lood Heptarchate’i ühiskondlikke ja kultuurilisi norme; „Honesty’s“ on muuhulgas juttu, kuidas võim allutatud rahvakilde endale sobivamaks kasvatab (ka „Omens“, seal on see teema ülal); „Bunny“ annab viiteid, milliseid võimalusi on sugueluks, seda siis Jedao vanema poolvenna näitel.

Eks nende lugudega on nii, et ega need „Ninefox Gambiti“ sissejuhatavaks kraamiks ei sobi, kuivõrd rikuksid sellega romaani konflikti terendumise ära – no mis lõbu oleks lugejatel teada,, et Shuos Jedao on sedavõrd oluline tegelinski kogu triloogias. Midagi tuleb ikka omal käel avastada.

„Jedao set the rock down. Then he knelt and tipped her chin up with his callused fingers. „Listen,“ he said. „Listen, I would never hurt anyone I love.“
She would not wonder for many years why, in a sentence otherwise in the high language, he had used the Shparoi word for hurt, which meant moral damage, but excluded the physical – „a hurt of heart’s marrow, not the flesh,“ as one of their famed philosophers had said – a distinction that the high language did not make.“ („Honesty“, lk 60)

15 juuli, 2019

Richard Paul Russo – Liblikad (Täheaeg 1, 2002)


Klaustrofoobne lugu mehest, kes ärkab troopilises metsas ja ei tea, kus ta on või kes ta õieti on. Ta leiab sealt osmiku raadioga, raadiolaineid kammides satub ta peale kõnelusele, millest mõistab, et ta on inimjahi objektiks. Mille pärast, mida ta teinud on – ka aegajalt ilmuvad mälupildid ei anna selles küsimuses selgust. Ja see mets … ei tundu olevat just õige mets. Ent korraga transporteerub ta miskisse mahajäetud tehasesse – mees mõistab, et on seal varem olnud, ja ta peaks sealt midagi leidma. Kuid, ta pole üksi.

Et siis selline põnevuslugu, mäluta mehe meeleheitlikust olukorrast (lisaks on ta mingil põhjusel vigastatud, eksole) ja … Teatud sarnasusi võiks leida Goldini looga, aga käesolev tekst on ehk painavama atmosfääri ja vähe osavama tehnikaga teostatud.


ulmekirjanduse baas

12 juuli, 2019

Rauf Parfi - Sõnaärataja (1987)


Zulfija ja Emini kõrval vähe tuim tõlkevalik. Autor siis kirjutab luuletajast ja tema probleemidest, ja nagu suurt sellest välja ei tulegi. Sarnaselt Zulfijale on siingi mitmeid huvitavaid eesti keele kasutusi (tõlkijaks Ly Seppel), aga see vingumine ja hädaorg kunstilises võtmes … oeh, tüütu.



On olemas säherdune sõna,
puhas kui hommik
või ao ajal puhkenud pung.
Või läbipaistev kastepisar
roosipungal.

See on tundeõndsuse
mahe poeg,
taevasügav silmade rõõm.
On olemas
säherdune sõna.

See on tõesõnast tugevam,
tõest enesestki
tugevam
säherdune sõna
on olemas.
(lk 8)



Otse mu pähe on langenud taevas,
minu piaalile vajunud pilv.
Riivavad maad pääsud lendamisvaevas.
Päikene väsis ja köhis maailm.
Süüdi on naine. Ta jättis mu maha.
(lk 40)

11 juuli, 2019

Scott Bradfield - The Devil Disinvests (Year's Best Fantasy 1, 2001)


Väheke sarnane Sheckley looga ehk siis teispoolsusel võivad olla inimkultuuriga üsna sarnased toimemehhanismid (või noh, kumb oli enne, kas muna või kana).

Kurat jõuab järeldusele, et ihkab elult muud kui vaid seda põrgu monotoonset käigushoidmist, ning paneb ameti maha ja alustab elupäevi Maa peal mõnusamalt veetes. Ainult et sellise korporatsiooni hinge lahkumine tähendab samuti üsna ootamatut karjäärimuutust ta endistele alluvatele. Igal juhul, Kurat maandub Californias, kus lõbutseb senikaua kuni viimaks loob perekonna ja andub kodustele rõõmudele.

Kuid ühel päeval on ta koduukse taga põrgu endine töödejuhataja, kes on põrgu juhtimise üle võtnud ning hakanud investeerima börsil jne. Ning üleüldse on tal mitte just toredad plaanid, mida Kuradiga peale hakata. Tüüne Kurat läheb seepeale teise tuppa ning naastes …

Ehk siis üsna päevakajalisena mõjuv satiir tolleaegsete rikaste ja edukate tegemiste ja ekstsentrilisuse asjus. Nagu Sheckley puhul, pole ka siin tegemist tekstiloome uue kvaliteedi või eksperimenteerimisega, pigem selline hea lühike meelelahutus. Ja miks mitte, eksole.



10 juuli, 2019

Stephen Goldin – Nagu sõdur oma maa eest (Täheaeg 1, 2002)


Loos kirjeldatud situatsioon on veidi sarnane John Scalzi jt sarnaste autorite sõjateemalisele loomele – mis saab inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Ehk siis igavusest annab ametivõimudele õiguse eksperimentaalsel viisil kasutada oma keha ja oskusi, seda siis sõjalistel eesmärkidel. Noh, ometigi pakutakse vastu enamvähem igavest elu (kuidas see Scalzi romaanisarja avalause ongi?).

Tulemuseks on siis … tulemusele orienteeritus ja sideme kaotamine on senise elu ja minevikuga. Sind äratatakse ellu järjekordse konflikti ohverdatava kahurilihana (sest sellise sõjariista saab uuesti üles putitada) – kui elluäratataval olidki muuhulgas miskid patriootlikud ideaalid, siis erinevate tulevikukonfliktide käigus libisevad need liivana käest, kuivõrd sind haldav süsteemgi omasoodu teiseneb. Ja Maa konfliktidest … saavad kosmilised mõõduvõtmised erilisemate vastastega.

Loo dramaatiline konflikt on selline, milleni Scalzi õieti ei jõudnudki – või noh, Goldin justkui kirjeldaks eksperimenti, mis Scalzi romaanide toimumisajaks on ehk paremini lahendatud. Lugu on igati loetav, aga aja jooksul ehk teravuse minetanud; nüüdseks on sellelaadset konflikti kirjeldanud eesti autoridki (kas Kunnas võis selle tõlkega tuttav olla, jumal teab). Eks minupoolne hinne kõigub 4 ja 5 vahel, ehk jääb rohkem 4 poole, kuna tekst jättis pigem tühjaks.



ulmekirjanduse baas

09 juuli, 2019

Kelly Barnhill - Mrs. Sorensen and the Sasquatch (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)


Pilte väikelinnast, kus naine jääb peale 30 aastat kestnud abielu leseks. Ilus naine, nagu kohalikud mehed üldiselt leiavad.  Naabrid ja mehed püüavad talle leina ajal toeks olla, kuid värske lesk keeldub nende pakutud tähelepanust – tema vajab vaikust ja rahu.

Samal ajal … hakatakse seal kandis jälle nägema lumeinimest, mida pole oma 30 aastat juhtunud. Ja üha tihedamini, ning enamasti lesknaise maa-alade läheduses. Peale üht talvist autoõnnetust saavadki linnakese rahvas teada, et lesknaine sõbrustab lumeinimesega. Ning et nüüd see saladus pole, hakkavad nad koguni avalikult patseerima erinevate sündmuste taustal. Mitte et see kohalikke väga morjendaks (no kui lumeinimenegi on omamoodi osa kohalikust identiteedist); küll aga on mehed kurvad, et selline naine on nüüd kättesaamatu. Kuid seal linnakeses elavad veel kolm vanamoorist moraalijüngrit, kellele aga selline jumalavallatus sugugi ei meeldi – mis võib küll juhtuda, kui selle lumeinimese paksu karvastiku vahelt (sest riideid ta ei kanna) peaks paistma … noh, see välja!

Lugu on jutustatud kohaliku preestri poolt, kes ameti tõttu on kogukonna üks nö alustalasid. Ja kes seetõttu peab kannatama nende vanamooride vihast kädistamist. Aga samas … kui naine on nüüd õnnelik, siis kelle asi see on? (No muidugi need vanad poissmehed ja lesed ja muidu abielumehed.)

Armas lugu eelarvamustest ja … ma ei tea, õnnest, rahulolust? Barnhilli tekstides paistab päris oluline olevat looduse kõiksugu õilmitsemine (samas pole see esil kogumiku nimiloos), ikka imetajad ja taimed ja linnud ja putukad, kes-mis saavad hoogu mõne naise läheduses.

08 juuli, 2019

Kristjan Sander – Veel pole õhtu (Täheaeg 1, 2002)


Sander on kirjutanud õige kirjandusliku ja hämara jutustuse. Puhtalt ilukirjandusliku väljenduse eest kiidusõnad, küllap loo mõistmise tasand takerdub lugeja enese arusaamise taha. Eks Sanderi puhul on pea kohustuslik strugatskilikkuse mainimine, ka selle loo puhul võiks seda kergekäeliselt mainida – mitte et ma Strugatskite eestindustest kasvõi pooli oleks läbi lugenud.

Tekst ise siis anonüümsest linnast ja metsast, mida on asustama hakanud kummalised nö loomolendid. Kust või millest nad tekkisid, pole teada (teadlased on näiteks kõrvale lükanud radiatsioonist tekkinud mutatsioonide võimaluse). Linna ühiskondlik korraldus on pingetest tulvil: kunagine terroriseeriv režiim on aastate eest kukutatud (kui õieti aru sain, osales peategelanegi selles, misjärel läks metsa neid olendeid uurima ja teadust tegema), selle asemel valitsema asunud … pole, noh, just see, millest revolutsiooni käigus unistati. Ja nüüd on pimeduse varjus need olendid linnas tegevust alustanud. Nii on siis kolm allikat, mis tekitavad pingeid – elajad, võimulolijad ja igipõlised mässajad.

Elajad … on kummalised, nende taga on mingi jõud, mis mõjutab inimühiskondagi – käesoleval ajal näiteks unenägude kaudu, mille tagajärjed võivad olla õige vägivaldsed. Aga mis seda põhjustab, ei tea, miks nad ilmuvad ja kaovad, muidugi ei tea. Peategelane, mässajatega seotud mees, põgeneb eraprobleemide tõttu sealt metsa uurimisasutusest linna, kus ootab ees kummaline elukord, ja tal tekivad küsimused. Miks on ühiskondlik areng selline nagu on, mida on temaga tehtud (sest nagu ta avastab …) ja mis on kasvõi eksistentsi mõte ja nii edasi.

Ma ei hakka nägugi tegema, et ma võtsin Sanderi teksti adekvaatselt kokku – pigem on see minupoolne sissejuhatus jutustuses olevasse maailma, sinna kuhu peategelane naases. Tekst voolab aegajalt õige … vanamehelikult, nö kogenud autori käega. Mingil moel võiks Sanderi tegelastekäsitlus pidada sarnaseks Tiit Tarlapi loomega – mõlemal autoril on sellised … remarquelikku kamraadlikkust ootavad meestegelased (no see mõte hakkas kuidagi idanema viimasest üliõpilasjutust). Oleks huvitav näha, mida ulmebaasis kirjutanud arvajad nüüd seda teksti uuesti lugemisel kogeksid – kui nad on 17 aasta jooksul lugenud ja kogenud õige mitmesugust kirjandust. Aga kes teab.

„Rai astus vaikselt. Pea oli ühtäkki mõtetest tühi. Millegipärast teadis ta nüüd, mis edasi saab, nagu oleks kõik see kord juba olnud. Kulminatsioonipunkt oli ületatud, graafiku tõus muutus täna öösel koos praamide lahkumisega negatiivseks. Kõik möödub mõne päeva jooksul, mälestused lagunevad nagu lumi kevadises jões, keegi ei räägi sellest, et oli kunagi kümme päeva, kümme päeva hirmu, mille vältel armunudki ei julenud üksteisele otsa vaadata… Ning mõne aasta pärast tekib teooria, mis võiks seda kõike seletada, keelduvad teadusajakirjad seda avaldamast lühikese märkusega: „Esoteerikaga meie ei tegele.“ Visamad on sõjavägi ja valitsus, sest nemad haistavad selle kõige potentsiaali. Kuid nende uuringud lõppevad kõik tühjuses, ühtki niiti ei suuda nad lahti harutada selles segasest pahmakast, mis neile ette on söödetud – ja see kõik ei kordu enam kunagi. Inimkonna üks suuremaid oskusi on oskus unustada.“ (lk 161)



ulmekirjanduse baas

07 juuli, 2019

Maarja Kangro: Minu auhinnad

Loen Kangrot ja mõtlen, kui vinge - kui väga targad ja blaseerunud olid need Teised Noored Naised (mitte et praegu, aga ka mina olen kunagi noor olnud, isegi veidi hiljem kui Kangro) ehk siis autor ise kunagi. Ja nii enesekindel: kui polnud võistluse esikoht, oli läbikukkumine? Kurat, mina olen ikka veel ka äramainimise üle juba absurdselt rõõmus ja tänulik!

Kuskil 50. lehekülje paiku ütleb tekst nagu, et Aino Pervik on tema ema.
Leheküljel 80 selgub, et sain valesti aru: ema on hoopis Leelo Tungal.
Kesiganes neist kahest: see igatahes selgitab.
Selgitab tema skeenes sees olemist ja "ainult esikoht on piisavalt hea!" suhtumist. Aga see tähendab, et tal on hoopis teistsugused probleemid kui minul.
Kui mina ei suuda uskuda, et keegi võiks mind kusagil märgata ja ma ei unune neil meelest niipea, kui silma alt kaon, on mul raske päriselt sisse elada suhtumisse, kus on piinlik, et "esinesin magedalt". Kurat, ta räägib autoritega, keda tõlgib! Käib neil külas! Kirjavahetus ja kallimad ja Itaalias elamine. Mis tähtsust on sellel esinemisel, mida keegi väga ei kuulnud-näinudki?

Mis kusagil on siuke elu ka või?! See tundub nii peenutsev - ja muidugi asjaosalisele endale nii normaalne ja üleoldav.
Ei saa öelda, et ma (lugedes esimesi peatükke) seal Kangro noorusea teadlikkust ja haridust ei märkaks ja hindaks - aga see tema toonane on suund, kust mina nii umbes 21 aastaselt kõrvale pöördusin, sest see tundus liiga eblakas, eputav ja kõle. Sisutu, aga paljude keeruliste sõnadega garneeritud.

Ja kuskil mu sees on: "Nojah, aga auhindu oleks rohkem saanud. Võibolla isegi esimesi kohti!" Mitte ei oleks nagu mul praegu: "Oi, nomineeriti! Nii et keegi märkas! NII LAHE!!!"
Kade? Ei, aga raamatu esimese osa häbenematu (ja eneseirooniline, sellest ei saa üle ega ümber. Teatud taseme enesevaatlusvõime juures on ALATI "mina ise" muuhulgas ka veider ja naljakas jälgida) hinnangulisus tekitab tunde "Aa, tema meelest ma ka ei ole (toonase tema meelest ei olnuks) piisavalt inimene ja kirjutaja, jah? Peaksin olema teistsugune, praegu olen "raha" jaoks liiga elitaarne, aga "vaimueliidi" jaoks liiga rahvalik, ah, mh?"
Paari ülejala repliigiga väljendab Maarja Kangro ka üleolekut "uussiiruse" suhtes ja samas täpselt seesama uussiirus, ainult keeruliste sõnadega ja vahel märgisüsteemidest rääkides, paistab välja ka tema tekstist. Ma olen tipsy driver, vahtige!
See on ilmselt meelega, ent ikka on kuidagi halb tunne - mitte päris solvunu oma, ent peaaegu.
Kuigi ka mina olen "uusiiruse" jaoks veidi liiga kujundi- ning vormiteadlik (olnud, nüüd on see juba lahkunud luulevool).

Esimese raamatu lõpupoole tulevad sisse juba ka üldisemad (metateemad) arutelud auhindade, žüriide ja "kuidas nii sai juhtuda?!" üle.
"Kuidas nii sai juhtuda" pole Kangro küsimus, vaid hüpoteetiline kultuuripubliku reaktsioon ühele või teisele auhinnajagamisele.

Pean ütlema, et mina pole kultuuripublik. Pole iial isegi mõelnud, kas laureaat on ikka peapreemiat väärt.
Teatud inimestele neid antakse ja kui auhinna saab üks neist, on: "Ahah."
Kui auhinnasaaja on keegi, kes esimest korda sai: "Ahah, nüüd on temagi auhinnatute-tulevikus auhindu saavate ringi vastu võetud. Nojah!"
Elik auhinnatud kirjanikuks saada on mu jaoks umbes nagu Sirbist arvustatud olla - sul on võimalik sinna ringi sisse saada, kui väga veab. Aga kord juba ringis sees, on edaspidi kergem.
Samast asjast on ka raamatus kirjutatud, tõsi, seal räägitakse luulefestivalidel osalejatest.

Kui lugesin, KUI palju on Eestis kirjandusauhindu, hakkas suisa kurb.
Miks mina olen saanud neist nii vähe osa? Kas ma olen mingi nõme siis või???
Edasi siiski tuli seesama "võitja võtab kõik", mille üle eelmises lõigus ohkasin, ja tõdemus, et nõup, see ei ole ega saagi olla kuidagi "õiglane".

Tegelikult pidanuks Kangro mälestusi žüriis olemisest olema piinav ja õudne lugeda, sest need on valdavalt sellest, KUI jabur see töö on.
Aga ei olnud. Ma olen ise ka korra kirjandusžüriis olnud (ulmejutuvõistluse oma) ja no me ikka püüdsime olla ausad ja õiglased ja üksteise punkte ei teadnud enne enda omade edastamist jms. Nii et ma ikka loodan, et žüriid enamasti üritavad teha nii hästi, kui oskavad, ja ei koosne baleriinist, kirjanikust ja näitlejast, kes valivad aasta teadustööd.
ENAMASTI on žüriid ikka veidi adekvaatsemad.

Raamatu teist osa lugedes, kõigest argisest paar sammu eemale jõudnud ja silmi pilgutanud, hakkasin küll mõtlema, et krt. Tõesti. Miks see auhindade värk üldse kunsti juurde kuulub? Mis värk?! Ja kuidas siis nii, et auhindu nii palju on? Et devalveerumist vältida, oleks ju vähem parem?
Lugesin ja lugesin ja leidsin vastused.
Ise. Nagu küsimusedki esitasin, eks ole. Enda sees. Ega mu vastused polnud tingimata "õiged", aga vähemalt annab Kangro lugemine materjali, mille najal mõelda.

Näiteks blogiauhindadestki. Miks, kes, kellele, miks see teema inimesi erutab jne.

ERR
Sirp
Goodreads
EPL
Marcalt maailmale
Keel ja Kirjandus
Manni lugemisblogi
Postimees
Sulepuru
Kohustulikult vabatahtlik kirjandus

05 juuli, 2019

Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat (2019)


Paistab, et vanemaks saades need Borgese intellektuaalsed mängud suurt ei tõmba (ka hiljuti ilmunud tõlkekogu ei pannud just vaimustusest kiljuma), ses suhtes on tõlkest huvitavam eestindaja järelsõna, kus ta kirjeldab – oma arusaamast lähtuvalt – Borgese loome masinavärki ja paradokse, mis selle tõlkimisega kaasneb (eks ole, Jucivur). Aga muidu … kõik see bestiaarium üldtuntud ja autori kujuteldavatest olenditest … no ei soovitaks järjest lugeda, veidike igav hakkab.

Millega siis tegu on? Esmapilgul justkui vabas vormis teatmeteos, kuid pigem siiski puhas ilukirjandus, kuivõrd tõlkija järelsõnast kumab otsusekindlalt läbi, et autor suhtus ainese käsitlemisse küllaltki vabalt, mis vähegi kaasaegsema teatmeteose koostamise puhul mõjuks nö õudust äratavalt. Küll on siin loomerõõmu ja lugeja tirriteerimist, kutse lahti tõmmata kivistunud olekust. Kas see lõppkokkuvõttes … lööv on, eks see oleneb sõprusest Borgese mõttemaailma ja värskuse otsingutest.

„Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.“ („Bahamut“, lk 16)

„Need absurdsed oletused tõestavad, et kimäär hakkas juba inimesi ära tüütama. Tema ettekujutamisest parem oli tõlkida ta mis tahes muuks asjaks. Ta oli liiga heterogeenne: lõvi, kits ja madu (mõnes tekstis ka draakon) tõrguvad ega taha koos ühte looma moodustada. Aja jooksul moondus kimäär kui olend kimäärseks, pööraseks, võimatuks; Rabelais’ kuulus nali („Kui on kimäär, siis heitke ta tühjusse, söögu seal tagamõtteid“) märgib seda üleminekut väga hästi. Kooskõla puudumine vormis kaob ja sõna jääb tähistama võimatut. „Valemõtted“, „asjatud kujutlused“ on see, millena kimääri tänapäeva sõnastikes defineeritakse.“ („Kimäär“, lk 78)

04 juuli, 2019

Kelly Link - The Cannon (Magic for Beginners, 2007)


Link on kirjutanud õige veidra loo, mis siis esitatud dialoogivormis ja käsitletakse … kahurist inimese välja põmmutamist (nagu tsirkuses, eksole) ja selle tagajärgi (no mingil kunstilisel moel võiks rääkida, et surmajärgsed kogemused jms … aga pigem mitte). No tagajärjed on kaunid ja kummalised – kahurist välja põmmutatu satub hoopis teise, muinasjutulisse maailma (mis ei tähenda, et ta kindlasti sobituks sinna).

Ja kahur ise … temagi on kui … olend, ja noh, selline põmmutamine läheb õige Erose võumaale. Kuigi et tegemist on kahuriga, ei saa kuidagi unustada Thanatost. Ja eks see kahur põmmutab mõnuga nii naisi kui mehi. Orgia missugune. Võiks mõelda, et kahur koguni mõjutab soolist identiteeti (või noh, segab inimeste psüühikas kaarte) – küsimustele vastaja on igatahes … sugupoole poolest õige libe kala.

Ühesõnaga, õige poeetiline ja mitmeti sürreaalne tekst, mida ei pea tingimata ulmena käsitlema; noh, maagiline realism või midagi sellist. See loo käigus alatasa muutuv võlumaailm on õige hüpnootiline, umbes nagu Sarah Kane’i hea unenägu. Maiuspala kiiksuga kauniskirjanduse nautlejatele, mitte et ma ise nende hulka tingimata kuuluks.

03 juuli, 2019

Michael Swanwick - Sädelevad uksed (Täheaeg 1, 2002)


Kena hoiatuslugu kaasaegsest (või ka lähituleviku) maailmast, kus on avanenud … kontakt tulevikuga. Õigemini on tulevikust ehitatud portaal („sädelevad uksed“), toimetamaks sealsete õuduste eest inimesi minevikku pakku.

Mis muidugi tähendab kaasaja valitsustele, et on võimalus tutvuda enneolematu tulevikutehnoloogiaga – muuhulgas sellist, mille eest need õnnetud inimesed põgenesid. Selle tehnoloogiateadmiste õngitsemiseks on loodud karantiinilaagrid, milles põgenikke kinni hoitakse, ning neid küsitletakse sealsete tehnikavidinate kohta (kogetud kannatuste kirjeldused … pole just asi, millele õieti jaksaks tähelepanu pöörata). Ja noh, nagu peategelasele selgub, on põgenike kaudu laagrisse toimetatud eriliselt närune piinamisvidin, eesmärgiga seda tehnoloogiat kaasaja valitsustele tutvustada. Peategelasel on nüüd vastik dilemma – anda see tema kätte sattunud vidin oma tööandjatele, või kuidagi vabaneda sellest.

Ühesõnaga, õige masendav värk ihast inimesi õige efektiivselt kontrolli all hoida. Tekstis on mitmeid näiteid sellest, mida kättesadanud asjadest on kasutusele võetud; ka nende karantiiniobjektide küllaltki ebainimliku käitumise puhul pole selgelt välja öeldud, kas see tuli nö kaasa või siis juurdunud karantiiniolud on võimendanud niisugust … võrdlemisi võigast interaktiivsust (üks laagritöötaja toob võrdluseks natside surmalaagrites juhtunut). Kontroll, see on kõik.



02 juuli, 2019

Kelly Barnhill - Notes on the Untimely Death of Ronia Drake (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)


Õige sürreaalse õhustikuga lugu Ronia Drake elust ja surmast , ja asjadest ja inimestest, mis seda saatsid. Metsatukk, rohutirtsud, varesed. Tükeldatud keha. Veidrad tütred ja endine abikaasa.

Muidugi, tegelikult on mul kuri kahtlus, et autor kasutab loo selgroona miskit mütoloogiat ja kommenteerib seda omal moel (briti folkloorist see Green Man’i värk?), sest muidu … oleks tegu õige sürreaalse õuduslooga.

Atmosfääri eest viis punkti, muud ei oska sellest tekstist rääkida. Õudne hakkab.

01 juuli, 2019

Tiit Aleksejev – Müürideta aed (2019)


Aleksejev võiks neid esimest ristisõda käsitlevaid romaane veel pikka aega tiksutada. Ja ausalt öeldes – mul poleks midagi selle vastu, sest see sari on kvaliteetkirjandus. Muidugi võiks kolm seniilmunud romaani (käesolevale eelneb „Palveränd“ ja „Kindel linn“) uuesti ühe kogumikuna välja anda, aga noh, ega selleks õieti vajadust olegi. Loogiline, et ei saa jätta mainimata, et ma ei mäleta eelmise romaani intriige, aga tekst on ka eraldiseisvana igati nauditav (kui millalgi peaks neljas osa tulema, tuleks küll siis eelnevad raamatud läbi lugeda – aga see pole kontimurdev ülesanne, kuivõrd romaanid on suhteliselt õhukesed).

Igal juhul, tekst on täis kuumust, nälga, valu, kannatusi, jumalasõna. Usklikud tapavad uskumatuid, usklikke ja õigeusklikke. Prohvetid, palverändurid, pööbel, preestrid. Rahvaste ja uskude paabel; Jeruusalemma … enne on vaja võimu jagada ja haarata. Maria on normannide käes vangis, provanslased on peategelase vasallitõotuse üles öelnud, palveränd toppab Antiookias.

Siis lükkab Aleksejev doominonupud ümber, Maria sureb ja meie kallis peategelane Dieter asub surma otsima, leides selleks võimaluse pööbli ehk tafuuridega ühinemises ja nende juhtimises. Selleks … leiab ta õige ootamatud liitlased preestri, prohveti ja kreeklase näol, ning hulga inimesi, kes on valmis teda reetma või ära kasutama. Aga jah, Ave Caesar, morituri te salutant: Mariat ei ole! Parem surm teel Jeruusalemma kui ilmalike vajaduste rutiin. Kuid noh, oleks siis see nii lihtne.

„Mida te vandusite? küsib ta. Seal, Provence’is, enne teeleasumist?
Et me loobume kõigest, ütlen. Et me ütleme kõigest lahti.
Ta ütleb: see on teekond taevasse – kõik, mis koormab, langeb ära. Ja ühel hetkel jääb ainult armastus ja võib-olla langeb seegi ära. Võib-olla on ka armastus meile koorem
Sul on preestri kohta kummalised mõtted, ütlen. Sa nagu ei olekski kristlane. Muidugi olen, ütleb ta ristimärki tehes. Ma usun ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu loojasse.
Mine, ütleb ta siis. Ma palvetan su armsama hinge eest. Ma arvan, et ta ei vaja seda, aga ma palvetan ikkagi. Ja sina tee teoks, mis on määratud.
Sa mõtled minust liiga hästi, ütlen. Hästi? küsib ta vastu. Headusega ei ole sellel midagi pistmist. Sulle on lihtsalt määratud lõigata.“ (lk 113)

Ühesõnaga, romaanis on kirge ja hinge, seda mitte just eriti lõbusas võtmes, kõik see lein ja hädad ja surm ja … siiski ellujäämine. Sest noh, Maria, eksole. Ja mis on see jumala õige tööriista tee. Aleksejevi tegelased … kõiguvad usu ja omakasu vahel. Metsikus, sõgedus, ohvrimeelsus ja kord. Palveränd kui protsess – või õigemini mudel võimusuhete protsessidest (no siit on õige kerge tõmmata paralleele tänapäevaga).

Eks Aleksejevi stiil heidab väljakutse neile, kes harjunud lugejasõbralikuma kirjandusega, kõik see religioosne kirg ja tollased tõekspidamised … see on meeldiv väljakutse.

„Esimene osa teekonnast kulgeb piki orgu, mille nõlvu katavad jäänused seal kunagi õitsenud aedadest. Müürid on laiali kantud, aga nende ja niisutuskanalite asukohta võib veel eristada. Varsti kaovad viimasedki jäljed, mõtlen, selline on aedade saatus: hool, armastus, tähelepanu, õitsemine, tänulikkus, hajumine, möödavaatamine, üleelamine, kuivamine, kalkus. Aednik on lahkunud ja taimedesse nõrgub kibedust, mis aitab neil püsima jääda, aga miski pole enam endine.“ (lk 115)

ekspress
sirp

28 juuni, 2019

Gevorg Emin - Rõõm, tervitan sind! (1988)


Võrreldes Zulfijaga vähe krapsakam (ikkagi armeenia luuletaja!) ning ehk kaasaegsemgi: pidev kontaktiotsing lugejaga, koguni epateeriminegi. Samas tõlge (Leelo Tungal) on vähe … tavalisem, pole selliseid sõnataide nagu usbeklanna eestindamisel. Muidugi - autor vast isegi pole nii barokse meelelaadiga.




Rõõm, tervitan sind,
kui ei tulnud sa üksi heast peast -
üks õis veel ei kuuluta kevadet!

Ulm, tervitan sind,
kui sa pole just nende seast,
mis mööduvad kergelt kui meelepett?

Sind tervitan, Viletsus -
eks katsu siis läbi mind,
ära aeglaselt mõnita …

Sind tervitan, Õnnetus,
kuis tahaksin seekord sind
näha tulemas üksinda …
(lk 5)




Kapronist sukad,
nailonist kasukas,
dakroonist kostüüm,
plastmassist ripsmed,
kunstkiust parukas,
neerud, närvidki -
plastmass …

Kas muregi plastikust
pole sul vast, kas
kunstlikud pisarad
põski on kastmas? …
(lk 15)




Minu oma on ülim nauding -
istutada see puu.

Tean, et teid vaevab hoopis muu,
ennast piinate üksteiselt küsides:

“Vaene mees on ju meeletu:
miks ta istutab puu,
teades: meie kord ju
pärime puu kui ka viljad,
kui tal, õndsal, on mulda täis suu?”

Kas te olete unustanud -
minu oma on ülim nauding: istutada see puu!
(lk 31)

27 juuni, 2019

Yoon Ha Lee – Seven Views of the Liozh Entrance Exam (Hexarchate Stories, 2019)


Lühilooke, mis võiks olla informatiivseks saatjaks romaanile „Ninefox Gambit“ ehk siis sissevaate-killuke hävitatud Liozhi maailma. Muidugi, Liozh oli jube värk jne, tegemist on ikkagi arhiividest üleskaevatud teabega neist hereetikutest (tänu neile sai Heptarchate’st meile tuttavam Hexarchate), seega kirjeldused nende vastuvõtueksamitest on õige hirmu- ja põlgusesegused.

Liozh oli teatavasti see nö kunstiambitsioonidega osakond, nii polnud ka nende ülesanded suurt riigiaparaadi teenindamisele; kuigi ka Liozh oli omapoolselt – mitte just õnnestunult – seotud tollaste hereetikute „ümberõppega“. Aga muidu … no kunstiline tilulilu, mis hilisematele uurijatele ei paista kuidagi praktilisena (muidugi, kättesaadavad arhiivid pole kaugeltki täielikud; eks see pidev ajaloo ümberkirjutamine paistab olevat Hexarchate’le omane).

Niisiis, Hexarchate vaade Heptarchate ajastule. Nagu autor järelsõnas sedastab, võib ta selliseid ajaloolisi kilde Hexarchate maailmast valmis treida veerand tunniga, ja eks see ole mingil moel tuntav, et tegu nö lõbu ja täitematerjaliga. Aga miks mitte, fännidele vajalik.

26 juuni, 2019

Minsoo Kang - The Sacrifice of the Hanged Monkey (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Traagiline lugu kuningriigist, mille jumalaks oli Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) ning mis vallutajatega silmitsi seistes langes sügavasse identiteedikriisi, sest Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) ei tulnudki neid suures hädas appi vaenlasi hävitama. Nii siis said vallutajad pealinna kaotusteta enda valdusse.

Kuid värskelt vallutatutel … neil jätkus dispuut teemal, et kas Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) oli algusest peale jumalik olend või siis sai Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) oma jumaliku seisuse peale surnuist üles äratamist. Uute valitsejate üllatuseks ja meelehärmiks võttis jumalajärgijate dispuut nii ägeda loomuse, et see segas vallutajate rahu ja und. Nad otsustasid sekkuda, mõned preestrid maha lüüa ja Poodud Pärdiku (kelle nimeks oli Bob) jumalakuju puruks peksta ning sellega tõestada, et nende usku on naeruväärne. Jumalakuju hävitamisele põhjustab šoki … ja siis järgneb kaos.

Loo lõpetab selle Poodud Pärdiku (kelle nimeks oli Bob) müüdi esitamine, mis peaks ka ehk anda selgituse motiivi asjus, miks viimaks linlased just niimoodi reageerisid.

Eks autor räägib iseenesest vägagi traagilise loo ühe rahva hävingust … aga välja kukub see parajalt tragikoomiliselt. Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) kasutas nimelt ülivõimsa kurjamist vastase võitmiseks … õige kavalat viisi, mida siis linlased oma dispuutide lõpetamisel tarmukalt ellu äratavad. Igati vaimukas lugu algab kartusega, et tegu on Aliette de Bodardi või Yoon Ha Lee laadis idamaigulise ulmega, aga ei, pigem epic fantasy värk.

25 juuni, 2019

Kelly Barnhill - Elegy to Gabrielle—Patron Saint of Healers, Whores & Righteous Thieves (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)


Pühakulugu 17. sajandi lõoul Kariibi meres Martiniquel elanud emast ja tütrest. Kes olid küll paganad – kuid eks seetõttu pühitsesidki elu.

Põhimõtteliselt on tekst kui miski jenoveeva värk, ainult selle vahega, et loo kangelane on noor tüdruk, kes vastavalt saatusele (mille vastu ta ema püüdis igati võidelda) määratakse ühinema piraatidega (keda ta ema Euroopast välja rännates ravis), sai peagi nende kapteniks ja asus võitlema ebaõigluse vastu – ehk siis vabastas orjalaevu, röövis Prantsusmaale saadetavaid kullalaste ja hävitas suhkrurooistandusi. Paganlik naissoost Robin Hood. Muidugi, ükski pidu ei kesta igavesti, nii ka see piraadilaev vannub kord alla jälitajatele (süü võib olla selles, et neiu …), keda Martinique kuberner ühtejärgi saadab piraate hävitama.

Lugu algab sissejuhatusega, kus hoiatatakse lugejat uskumast kõike, mida järgnevalt esitatakse. Paberid olevat leitud ühel üksikult saarelt luukere kaisutusest – kes olevatki nende paberite autor. Ehk siis tüdruku seemendaja (keda ema küll lapsele ligi ei lasknud), seemendus toimus Prantsusmaalt teele asunud misjonäride laevas (kuhu see kummaline naine kaasa võeti), mida siis hiljem piraadid peatasid … ja sellele lapsele kummalist tulevikku ennustasid. Niisiis lugu koosnebki misjonäri ja mahajäetud isa mälestustest ja kuuldustest selle eriskummalise naise ja ta tütre vägitegudest.

Eks loo võlu vast ongi selles vanamoodsas atmosfääris, kus segunevad koloniseerimine ja ristiusk ja paganlus; kõik see loodus dionüüsia, mis naiste läbi avaldub.

24 juuni, 2019

Ene Mihkelson - Algolekud (1980)


Mihkelsoni lembeluulet, lõikab nagu kaheteraline mõõk.
Valitud on lühemaid poeese.



Loitsust piisab
kõne lõpeb
tähed karmendavad
ilm ripub lause
ääril
kukub kajatusse
(lk 11)



Unes on keegi
tee ääres on keegi
sammud on miski
mis murravad sisse
(lk 12)



Kui mitu korda olen sind tapnud ja ellu äratanud
imelikust haledusest nagu avaneb kääksuv värav
hilise kojutulija ees nõnda len avanenud mina
ja läinud lukku kui valutad minu sees

Kui mitu korda oled sina mind tapnud ja ma olen
ellu ärganud kui tapmiseteadvus sind muredaks
muserdas Näen tulevikus unustatud õhtut
sinu puudumist kui väljatõmmatud hammast
öö poole pöördumas on tee
(lk 17)



Maa on mu kodu
taevas mu aknad
tähed on eikeegi
tühjus vilgub
kummutab igatsuse
minu sisse

igatsusest ma kõnele
ja see on tuul
täitumist loodan
ja see on vaikus
vaid kuju ja keha on üks
vaata mind
siin on keegi
kelle sees on
maailm

vaata mind
siin on keegi
see oled sina
kes on minuks
saanud
(lk 19)



On piin sind tuppa mõelda
silmi näha seinal su käsi
liikumatust lõikab sujuvalt siis
laual peatub sind kuulda kõnelemas
kui vaikus taevaraskelt lage
põrandale vajutab
veel hoiab sinu kujutlus
laed põrandad ja seinad
mu peale langemast
(lk 21)



Juurtes mälestuste kasvutung
ma muutun puuks või aluspõõsaks
kes teab mis metsa all
(lk 46)



Igal päeval oma rütm komistused
kujunenud ringis ebakindlal sammul
neid sõõre koondan korjan mälestusi
hommikud on ehmatavad
öödes väsin kordamast et valgus
jätkub
(lk 53)



Nuga on ta tulekuks valmis
kaheteraline mõõk mis lembuse
läbistab
lõikab aja põhja
teeb varjatud tausta
nähtavaks

õrnad on ootuse terasest okkad
(lk 83)