2015. aasta parimad ingliskeelsed ulmelood

Et eelmisel aastal hakkasin mõtisklema üldhuvitaval ja kahtlemata filosoofilisel teemal, millised autorid võiksid olla ingliskeelsete best of ulmejuttude antoloogiate esindusautorid, siis selle kaudu olen veidi jõudnud selleni, et vaadata, milliste autorite tekstid on ühel või teisel aastal antoloogiates taastrükitud. Alguspunktiks valisin 2015. aasta, mil ilmus viis erinevat SFF antoloogiat, teatud kõhklusega lisasin hiljem Paula Gurani dark fantasy & horrori valiku, kuivõrd seal esineb igal aastal mitmeid tekste, mis on muudeski antoloogiates esindatud. Aga jah, antoloogiad, mida kasutasin, on siis sellised:

Karen Joy Fowler, John Joseph Adams „The Best American Science Fiction and Fantasy 2016“
Neil Clarke „The Best Science Fiction of the Year: Volume 1“
Gardner Dozois „The Year's Best Science Fiction: Thirty-Third Annual Collection“
Paula Guran „The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2016“
Rich Horton „The Year's Best Science Fiction & Fantasy: 2016 Edition“
Jonathan Strahan „The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Ten“

(Kui juba Guran sai lisatud, siis võinuks valiku mitmekesistamiseks veel lisada Ellen Datlow „The Best Horror of the Year: Volume Eight“ ning David Afsharirad „The Year's Best Military & Adventure SF 2015“, kuid … jäävad siiski välja (nii võinuks edasi lisada veel Austraalia või UK antoloogiaid); Datlow paistab puhtalt horror olevat ja see military sf näib … kuidagi laiema kõlapinnata Baeni-keskne nähtus.)

Valitud antoloogiatest on selgelt enim kõlapinda SF tekstidel (kaks puhast SF antoloogiat on Clarke ja Dozois); SFF pooleks on kolmes antoloogias (tavapärased on Horton ja Strahan; samas see Adamsi kureeritav ameerika autorite antoloogia on kuni 20000 sõnaga tekstidele). Ja nagu mainitud, Gurani fantasy & horror valik … on mõneti jõuga sisse surutud variant.

2015. paistab olevat aasta, kus laiema läbimurde on saavutanud mitu uuemat autorit – nii on selle ja järgmiste aastate suuremateks lemmikuteks Sam J. Miller ja Rich Larson, ootamatult positiivset tähelepanu on saanud Kelly Robson (kelle tekste aga järgmistel aastatel suurt ei leia); kõigilt neilt autoritelt on taastrükkimist leidnud kolm erinevat lugu.

Enim valitud autorid:

5

Ian McDonald, Sam J. Miller

4

Rich Larson, Kelly Link, Geoff Ryman, Seanan McGuire, Kelly Robson, Catherynne M. Valente

3

Aliette de Bodard, Seth Dickinson, Naomi Kritzer, Ann Leckie, Tamsyn Muir, Martin L. Shoemaker, Nick Wolven

2

Paolo Bacigalupi, Dale Bailey, John Barnes, Elizabeth Bear, Chaz Brenchley, Rebecca Campbell, Neil Gaiman, Maria Dahvana Headley, Simon Ings, Hao Jingfang, Gwyneth Jones, John Kessel, Caitlín R. Kiernan, Nancy Kress, Yoon Ha Lee, Ken Liu, Paul J. McAuley, Vonda N. McIntyre, Sean McMullen, Joe Pitkin, Robert Reed, Alastair Reynolds, Sofia Samatar, Carter Scholz, Nike Sulway, Genevieve Valentine, Carrie Vaughn, Kai Ashante Wilson

Rohkem trükitud lugudest on minu lemmikud olnud McDonaldi „Botanica Veneris“, McGuire’i „Hello, Hello“, Shoemakeri „Today I Am Paul“ ja Kritzeri „Cat Pictures Please“; nagu näha, on paljud tekstid senini lugemata.

Enim taastrükitud lood:

4

Kelly Link „The Game of Smash and Recovery“, Ian McDonald „Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan“, Geoff Ryman „Capitalism in the 22nd Century or A.I.r.“

3

Ann Leckie „Another Word for World“, Seanan McGuire „Hello, Hello“, Sam J. Miller „Calved“, Tamsyn Muir „The Deepwater Bride“, Martin L. Shoemaker „Today I Am Paul“, Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“

2

Paolo Bacigalupi „City of Ash“, Elizabeth Bear „TheHeart's Filthy Lesson“, Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“, Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“, Neil Gaiman „Black Dog“, Simon Ings „Drones“, Hao Jingfang „Folding Beijing“, Gwyneth Jones „Emergence“, John Kessel „Consolation“, Naomi Kritzer „Cat Pictures Please“, Rich Larson „Meshed“, Vonda N. McIntyre „Little Sisters“, Sean McMullen „The Audience“, Joe Pitkin „The Daughters of John Demetrius“, Alastair Reynolds „A Murmuration“, Kelly Robson „The Three Resurrections of Jessica Churchill“, Carter Scholz „Gypsy“, Nike Sulway „The Karen Joy Fowler Book Club“, Catherynne M. Valente „The Lily and the Horn“, Carrie Vaughn „Bannerless“, Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“

Järgnevalt siis autorite ja lugude täisnimekiri, lugude järel olevad tähed tähistavad seda, millises antoloogias ilmunud (Adams – A, Clarke – C, Dozois – D, Guran – G, Horton – H ja Strahan – S).

Autorite ja lugude nimekiri:

Daniel Abraham „Rates of Change“ D

Charlie Jane Anders „Rat Catcher's Yellows“ A

Kelley Armstrong „The Door“ G

Eleanor Arnason „Ruins“ D

Madeline Ashby „A Stopped Clock“ D

Paolo Bacigalupi „City of Ash“ D, S

Dale Bailey „Lightning Jack's Last Ride“ A; „Snow“ G

John Barnes „Silence Like Diamonds“ D; „My Last Bringback“ H

Elizabeth Bear „The Heart's Filthy Lesson“ H, S

Greg Bear „The Machine Starts“ S

Ned Beauman „It Takes More Muscles to Frown“ D

Holly Black „1UP“ G

Brooke Bolander „And You Shall Know Her by the Trail of Dead“ H

Nadia Bulkin „Seven Minutes in Heaven“ G

Gregory Norman Bossert „Twelve and Tag“ H

Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“ D, H

David Brin „The Tumbledowns of Cleopatra Abyss“ C

Rebecca Campbell „Unearthly Landscape by a Lady“ H; „The Glad Hosts“ G

Ted Chiang „The Great Silence“ A

John Chu „Hold-Time Violations“ C

C. S. E. Cooney „The Two Paupers“ H

Brenda Cooper „Iron Pegasus“ C

Indrapramit Das „The Muses of Shuyedan-18“ D

Aliette de Bodard „In Blue Lily's Wake“ C; „Three Cups of Grief, by Starlight“ D; „The Citadel of Weeping Pearls“ D

Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“ C, A; „Please Undo This Hurt“ H

Andy Dudak „Asymptotic“ H

Gemma Files „Hairwork“ G

Charles Coleman Finlay „Time Bomb Time“ H

Michael F. Flynn „In Panic Town, on the Backward Moon“ D

Jeffrey Ford „The Winter Wraith“ S

Ty Franck „Rates of Change“ D

Taiyō Fujii „Violation of the TrueNet Security Act“ C

Neil Gaiman „Black Dog“ S, G

Lisa L. Hannett „A Shot of Salt Water“ G

Nick Harkaway „Billy Tumult“ D

Maria Dahvana Headley „The Thirteen Mercies“ A; „The Scavenger's Nursery“ G

Nalo Hopkinson „Jamaica Ginger“ S

S. L. Huang „By Degrees and Dilatory Time“ A

Simon Ings „Drones“  H, S

Hao Jingfang „Folding Beijing“ C, H

Adam Johnson „Interesting Facts“ A

Kij Johnson „The Apartment Dweller's Bestiary“ A

Gwyneth Jones „Emergence“ D, S

Stephen Graham Jones „Daniel's Theory About Dolls“ G

Will Kaufman „Things You Can Buy for a Penny“ A

John Kessel „Consolation“ D, H

Caitlín R. Kiernan „Dancy vs. the Pterosaur“ S; „The Cripple and Starfish“ G

Swapna Kishore „The Absence of Words“ G

Nancy Kress „Cocoons“ C; „Machine Learning“ D

Naomi Kritzer „So Much Cooking“ C; „Cat Pictures Please“ C, H

John Langan „Corpsemouth“ G

Rich Larson „Meshed“ C, D; „Ice“ D; „The King in the Cathedral“ H

Ann Leckie „Another Word for World“ C, D, S

Yoon Ha Lee „The Cold Inequalities“ C; „The Graphology of Hemorrage“ H

David D. Levine „Damage“ C

Kelly Link „The Game of Smash and Recovery“ D, A, H, S

Ken Liu „The Gods Have Not Died in Vain“ C; „Cassandra“ G

Robert Lopresti „Street of the Dead House“ G

Will Ludwigsen „Acres of Perhaps“ H

Usman T. Malik „The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn“ S

Paul J. McAuley „Wild Honey“ C; „Planet of Fear“ D

Kirstyn McDermott „Mary, Mary“ G

Ian McDonald „BotanicaVeneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan“ C, D, H, S; „The Falls: A Luna Story“ D

Seanan McGuire „Hello, Hello“ C, D, H; „There Is No Place for Sorrow in the Kingdom of the Cold“ G

Vonda N. McIntyre „Little Sisters“ H, S

Sean McMullen „The Audience“ C. D

Sam J. Miller „Calved“ C, D, S; „The Heat of Us: Notes Toward an Oral History“ A; „Ghosts of Home“ S

Daniel Mills „Below the Falls“ G

Tamsyn Muir „The Deepwater Bride“ H, S, G

Ray Nayler „Mutability“ H

An Owomoyela „Outsider“ C

Dexter Palmer „The Daydreamer by Proxy“ A

Joe Pitkin „The Daughters of John Demetrius“ D, H

Kathryn Ptacek „The Greyness“ G

Chen Qiufan „The Smog Society“ C

Robert Reed „Empty“ C; „The Empress in Her Glory“ S

Alastair Reynolds „A Murmuration“ C, S

Kim Stanley Robinson „Oral Argument“ S

Kelly Robson „Two-Year Man“ C; „The Three Resurrections of Jessica Churchill“ D, G; „Waters of Versailles“ S

Benjamin Rosenbaum „The First Gate of Logic“ D

Kristine Kathryn Rusch „Inhuman Garbage“ D

Salman Rushdie „The Duniazát“ A

Geoff Ryman „Capitalism in the 22nd Century or A.I.r.“ C, D, H, S

Sofia Samatar „Meet Me in Iram“ A; „Those“ G

James Sarafin „Trapping the Pleistocene“ D

Carter Scholz „Gypsy“ C, D

Priya Sharma „Fabulous Beasts“ G

Nisi Shawl „Jamaica Ginger“ S

John Shirley „Windows Underwater“ G

Martin L. Shoemaker „Today I Am Paul“ C, D, H

Vandana Singh „Ambiguity Machines: An Examination“ A

Angela Slatter „Ripper“ G

Julian Mortimer Smith „Headshot“ A

Allen Steele „The Children of Gal“ D

Nike Sulway „The Karen Joy Fowler Book Club“ H, S

Rachel Swirsky „Tea Time“ A

Catherynne M. Valente „Planet Lion“ A; „The Long Goodnight of Violet Wild“ H; „The Lily and the Horn“ S, G

Genevieve Valentine „This Evening's Performance“ H; „Blood, Ash, Braids“ S

Carrie Vaughn „Bannerless“ C, D

Damien Angelica Walters „Sing Me Your Scars“ G

Kaaron Warren „The Body Finder“ G

Michael Wehunt „The Devil Under the Maison Blue“ G

Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“ S, G

Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“ C, D, A

Alyssa Wong „Hungry Daughters of Starving Mothers“ S

Caroline M. Yoachim „Seven Wonders of a Once and Future World“ C

Liz Ziemska „The Mushroom Queen“ A

Alvaro Zinos-Amaro „Endless Forms Most Beautiful“ H

Katherine Arden - The Bear and the Nightingale (2017)

Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama – ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.

Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu- ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“ lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.

Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja. Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi üleloomulikku juurde mõelda.

Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“ slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).

Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi, nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma avastama.

Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Girl in the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa) abijõuga.

Helena Bell - I've Come to Marry the Princess (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Loo narratiiv on kokku võetav igati segaselt, kuid lugemiskogemus on väga mõnus. Jack on poiss, keda keegi ei pane tähele. Ema viis ta suvelaagrisse ja sinna ta ongi jäänud, nüüd juba kuus aastat seal elanud; töötajad ja laagrite veteranid kohtavad teda iga vahetuse alguses justkui uuesti. Jacki vanaema kinkis poisile enne laagrisse minekut poekeskuse parklast leitud lohemuna, mida siis Jack proovis laagris „ellu äratada“, mingi aeg tuligi lohe välja.

Ainus, kes Jacki tunneb, on Nancy, kes käib igal suvel laagris. Nancy on samasugune omapärane laps ning nad sõbrunevad ja hakkavad koos teatritükki harjutama: „Ma olen tulnud printsessiga naituma“, mis on mõnusalt improvisatsiooniline tükk, kus sama tegevust saab mängida mitmel eri moel läbi. Aga Jack oskab sellega käki kokku keerata – kui nad pidid kahekesi esinema, siis poiss ei tulnud kohale. Lugu siis ongi selles, kuidas Jack püüab olukorda pärast sellist katastroofi päästa – kui vaid Nancy usuks, et Jackil ongi munast koorunud lohe.

Segane kokkuvõte ja ma ei oska grammigi arvata, et mis siit siis kõrva taha panna, aga tekst ise on igati tragikoomiline elamus. Jack ning ta õnnetu ja õnnelik olek unustuses. Lohe, kes kasvab oma reaaliate järgi. Küllap selles näitemängus peitub üldkultuuriline vihje teksti mõistmiseks, aga selle tekstiga mul kogemus puudub. Vast toredaim ongi see argine jutustamine ja samas see reaalsusest nihestatus.

„Nancy said there’s an art to multiple-choice questions. There’s always the right answer, the wrong answer that you want to pick anyway, the silly answer, and the answer that leads to the inevitable tragedy of human experience. If you read enough of them, you can figuure out which one is which by the way they’re phrased, or the way they’re ordered. When in doubt, pick C, she says.“ (lk 57)

Cecelia Holland - The Sword Tyraste (The Book of Swords, 2017)

Vast antoloogia seniloetud lugudest kõige vanamoelisem või traditsioonilisema mõõga & maagia moega lugu – noh, et kuidas noor viiking maksab kätte oma laeva meeskonna tapmise eest ning milliseid kavalusi ja kannatusi ta selleks kogema peab, et kättemaks sooritada. Nimelt õnnestub tal ööpimeduses tapatalguist kõrvale jääda, misjärel järgmisel päeval ilmub ta tapjakamba laagrisse ning asub nende teenistusse. Peapaha on muidugi üdini paha; õnneks pole peategelane miski täielik inglike, ta peab oma kättemaksuteekonnal ka mõnegi viikingiväärilise tapmisega hakkama saada – tegemist on ikkagi viikingitega, eksole!

Loo võlu ja valu (mäng & äng) ongi selles … etteaimatavuses. Pole mingeid rabavaid süžeekäike ega midagi, noor peategelane ikka rähkleb oma salajases kättemaksujanus ning peamine pahamees jätkab ühtmoodi nurjatute tegudega. Ja eks selle supermõõga sepistavad … päkapikud. Nojah, ehk siis vähe uimane värk, on selline kiiksudeta võltsmuistne paatos, ikka päkapike sepistatud neetud mõõk ning mehed kui möirapullid, meri ja kuningad.

Lavie Tidhar – Waterfalling (The Book of Swords, 2017)

Järjekordne hüva lugu Tidharilt, hakka või seda autorit loetavaks pidama. Seekord siis õige sünge fantasy Goreli nimelisest püstolikangelasest, keda palgatakse sooritama erinevaid tapatöid. Gorel pole niisama matsist palgamõrtsukas, ta on lapsena võõrandatud oma kuninglikest vanematest ning ta peamine eesmärk on leida oma hukatud vanemate kuningriik, millest aga laias maailmas keegi midagi ei tea. Gorel on ka narkar, kes laksu eest on nõus nii mõndagi tegema (no siis tapma). Ja ta on ka petetud armunu, kelle armsamaks on teisest liigist maag, kes nii mõnigi kord on teda inetult ära kasutanud. Ühesõnaga, tegemist on mitmeti probleemse noormehega.

Seekord on ta palgatud tapma üht oma endist kaaslast, kes kunagi Goreli ja ta palgasõdurite kompanii maha müüs (mistõttu ootas nii mõndagi enneaegne surm), kuid kui Gorel ta viimaks kõnnumaalt üles leiab, selgub, et selle petturi vangistuses on üks jumal, kes higistab narkootilist ainet ja selle lakkumise nimel on Gorel nõus tüübi ellu jätma … aga nagu mõne aja pärast selgub, on see vaid osa laiemast pettemanöövrist, mille eesmärgiks on meelitada Gorelit tapma Veekose-jumalat. Ja selle plaani taga seisab muidugi …

Ühesõnaga, selline kiiksuga tume maailm, kus on mitmeid eriilmelisi humanoide ja jumalaid ning eri viise, kuidas mõistusega olendid endale kalleid jumalaid teenivad (mõne nimel hüpatakse end surnuks, mõnd lakkudes saab end pilve tõmmata). Eks see Goreli armsamast maag on samuti meessoost, nii tekib kergelt Tom of Finlandi tunne. Aga niisugune kompott on päris lööv; nagu tutvustuses öeldakse, on Tidhar loonud selle sarjaga midagi sarnast Robert E. Howardi adrenaliiniilmadega (kas tõepoolest peaksin uue pilguga seda lapsikuna mõjunud Howardi kangelaslugusid lugema?).

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?

Albert Koeney - Vihmade vaikus (1968)

Venemaal sündinud luulekogu autor on aegajalt päris lööv, huvitav, mis temast sai peale ainsa raamatu avaldamist? Igal juhul, vabavärss lendab, tekst pole teab mis keerukas ega süvahoovustes trillerdav, aga oma lihtsuses pandav.

Sina paned kivi

ja tema paneb kivi

ja veel keegi

ja keegi veel

ja saab palju ilusaid maju.

Sina lood midagi

ja tema loob midagi

ja veel keegi

ja keegi veel

ja saab kõiksugu toredaid asju.

Sina avad südame

ja tema avab südame

ja ennäe - sünnib armastus.

Majadest saavad linnad,

armastusest saavad lapsed;

lapsed kasvavad asjade seas

ja asjastuvad.

(lk 13)

PESUPULKADE SÜGISLAUL

Vettind nööril kurvameelselt

kõlgume siin reas

nagu linnuparv kes minnes

reisiplaani peab

Kusagil me pole käinud

kuhugi ei lähe

Seda mõtetki et minna

pole tulnud pähe

Meie lennuliin on madal

toa ja hoovi vahe

tiivad meil ju on kuid sellest

üksi jääb veel väheks

(lk 14)

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed  aeda vaadates.

Siis nad lõikavad neid.

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed lillekaupluses.

Siis nad ostavad neid.

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed, kellele neid kingiti.

Ja panevad nad vaasi.

Inimesed on imelikud, ohkavad lilled

ja surevad.

(lk 19)

Arvatavalt seda luuletust esitleti kui kodanlike ja kapitalistide vastast? Igal juhul … saab ka muudmoodi interpreteerida.

ÜLDRAHVALIKUL PIDUPÄEVAL

Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,

tulevad:

härra riigijuht isiklikult

(isikliku ihukaitseväega),

härrad ministrid

(tublid kuldsuud),

härrad valitsuse liikmed

(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).

Vaata, rahvas!

Siin on sinu juhid.

Kõrval on politsei, taga on nuhid.

Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,

ja selleks on põhjust, kuna

sel kuul

ei ole veel tõstetud kaupade hinda,

ei ole veel kärbitud tööliste palka,

ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,

mida ei saa mitte tegemata jätta.

Ülistuskõnede lõppedes,

kui annab tagasi massipsühhoos,

lähevad kõik jälle kenasti laiali

ja eeskujulikus riigis

on igaühel koht, kuhu minna.

Nagu kerjatud münt

läigatab kuuketta serv üle linna, kus

üks poliitiline maniakk karjub tänaval hüüdlauseid.

üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,

üks tülpinud libu hüppab jõkke,

üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,

mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.

Aga ühes eeskujulikus riigis,

kus on üldrahvalik pidupäev,

ei ole see kõik üldse oluline.

(lk 25-26)

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn (2018)

Noortele mõeldud põneviku aineks on Skandinaavia viikingite esiisade lugu ning tänapäeva Aserbaidžaanis lahtirulluv verine tagaajamine, millesse on segatud kangelaste ja kurjamitena õige mitmed eestlased. Nimelt, nagu selgub, on Põhjala panteoni tegelased pärit Bakuust, kes peale roomlaste sissetungi nende aladele purjetasid jõgesid pidi Skandinaaviasse (miks seni võimas aserlaste hõim rooma leegionitele alla vandus, eks see on käesoleva põneviku saladuse üks komponente). 20. sajandi algul aga olid eestlastest ärimehed Bakuu kandis naftaäri ajamas ning avastasid selle imelise viisi, kuidas Odinist sai … Odin. Aga siis said bolševikud võimule ning ellujäänud eestlased pidid sealt põgenema.

Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas üks väliseestlane (ühe naftaärika järglane) tahab saada Odini suguseks jumaluseks … kui ta vaid saaks jagu mõnest tublist aserist ja Tartu üliõpilasneiust, kes töötab vabatahtlikuna Bakuus. Inimesed armuvad, õnnetud hukkuvad, paljastuvad mitmed müstilised ja muistsed saladused.

Senine Kuuste-fantasy autor on tegevuspiirkonda hoomatavalt laiendanud, jäädes siiski truuks kõiksugu müstilistele võngetele. Tulemuseks siis meelelahutuslik YA põnevik, kus taustal seikleb muuhulgas Thor Heyerdahl … kes on sisimas midagi enamat kui vaid kuulus ja armastatud meresõitja. Ja on Saalomon ja Odin, nende ajas on säilinud teise tuntud purjetaja Noa mälestused. Teose puhul võiks mõelda ka alternatiivajaloolisest küljest, nii näiteks on 1986. aastaks Nõukogude Liit lagunenud ja Bakuus tegutsemas briti ärimehed (lk 18) – või on ehk tegu näpukaga, mida pole märganud ei autor ega toimetaja Kuusler (kelle sama konkursi tööst siin blogis hiljuti kirjutati).

„Saalomon oli eksinud. Kvasir ei olnud kindlasti vedelik, aga ka mitte õhk. Kindlasti mitte tuli ja kaugeltki mitte maa. Kvasaris näis olevat kummalisel kombel ühendatud kõigi nelja ürgelemendi omadused: vee voolavus, õhu tabamatus, tule mänglevus ja maa raskus. Odin libistas käega läbi sinaka olluse ja tänas mõttes Ahrimani, kes talle öösel kvasirikaevu juurde teed juhatas. Saalomon polnud kunagi rääkinud, kes sellesinatse kvasirikaevu üldse rajas. Ütles vaid, et see õnnetu inimhing, kes Ahrimani ahvatlustele järele andis ning kogu oma hõimu hukatusse viis, ei vääri kirjarullides mainimist. Odin teadis, et tema on targem. Ahrimani väge tuleb kasutada rahva hüvanguks, küll siis ka sind kirjarullides mainitakse.“ (lk 92)

Elizabeth Bear - The King's Evil (The Book of Swords, 2017)

Tekst paistab olevat avaakordiks millelegi suuremale, mis siis toimuks mõneti aurupunklikus fantasymaailmas (no kuivõrd siin on nii maagiat kui ka robotiks muudetud inimene).

Lugu siis selline, et naine koos kahe palgalisega (miski tumedama sekti liige ja see robotmees) maabuvad ühel paradiislikul saarel, et seal olevat mahajäetud keisri lossi heast-paremast rüüstata. Mitte et tegu oleks millegi ebaseaduslikuga – võimuloleva keisri käsul ongi naine selle ekspeditsiooni korraldanud. Probleem aga selles, et viimase tuhande aasta jooksul on see saar enamvähem puutumatu olnud, kuna seal arvatakse miski needus olevat; nii on ka reisiseltskonna närvid üsna pingul. Aga enne ei juhtu suurt midagi kuni leitakse see võsastunud loss / hauakamber ning nüüd tuleb rinda pista iga entomoloogi õudusunenäo ja unistuste avastusega. Ja see tuhat aastat tagasi võimu kaotanud keiser on … kenasti jutualdis (sest selles maailmas on niisugune tehnoloogia, millega saab valitsejate siitilmast lahkumist pikalt edasi lükata – tõsi küll, selle hinnaks on omamoodi võimu jagamine või õigemini selle interpreteerimise võimalus). Noh, juhtub mitmeid koledusi ja to be continued.

Et siis pooleldi horror ja pooleldi fantasy. Maailma fantasy-osad (näiteks see keisrite elushoidmine ja võimu jagamine) on kergelt … õudust äratavad, mis mõneti näib mulle autoripoolse austusavaldusena sajanditagustele lõunamaade fantasylugude kirjutajatele. Lugu pole teab mis vinge, eks need jälkused on meeldivalt võikad või nii.

Ellen Kushner - When I Was a Highwayman (The Book of Swords, 2017)

Esmatutvus Kushneri Riverside maailmaga, mis ei teinud seda maailma kuidagi tuttavamaks. Aga jah, lugu noorest mõõgavõitlejast, kes maalt linna tulnuna otsib teenistust oma mõõgale. Duellid, demonstratsioonesinemised, omamoodi modellindus. Noh, ja rahahädas ka maanteerööv, aga see ei lähe just plaanitult, kuna röövituks osutub aadlik, kellega noormees varem voodit jagas. Peategelane jagab voodit ka prostituudist ja taskuvargast korterinaabriga, kellega on tore ja lõbus, kuni … lained löövad pea peal kokku.

Otseselt ei oskagi öelda, mis selles üsna napis isikuloos niivõrd mäletamisväärt võiks olla. Ehk see peategelase biseksuaalsus, sellist mõõgakangelast nagu polegi otseselt kohanud. Huvitav, kui peavoolu ulmes on LGBT-värki, siis see on enamasti omasooliste värk (kusjuures enam tundub naistevahelist armastust olevat), biseksuaalsust kohtab meeste puhul ikka haruharva (no hetkel ei mäletagi miskit). Nojah, muidu selline paheline mõõga ja mantli lugu; kergelt samas laadis Kushneri esmatutvusega.

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine (2018)

Üpris segaseid tundeid tekitav raamat – teose olemuslik pool raskesti hoomatavaks, aga kahtlemata on see huvitavalt kirjutatud; siin avaneb lummavalt haige maailm ja hingemaastik. Aga mis see ala X on ja mis selle põhjustas, millegipärast ma oma mõtteid sellest jagada ei tahaks (mitte et need kuidagi erilised oleks, lihtsalt … olgu järgnevate lugejate retk enda sisemuse kõledusse teistest mõjutustest võimalikult vaba), igatahes kuskil hävinenud võõrtsivilisatsioonist Maale lendunud killust niisugune võrsumine … näib kuidagi väga lihtsa lahendusena.

Jätkuvalt paneb imestama, et Varrak selle triloogia eesti keelde tõlkis (nagu ulmebaasist seda lugeda võib, polnud tõlkija sellest triloogiast just vaimustunud), vaevalt et lugejamenu seda raamatut kuidagi puudutab. Noh, aga kindlasti rikastab selle lugemine vastuvõtlikumate lugejate siseilma ja sellest saab omakorda eesti kultuur rikkamaks.

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Xia Jia - Tongtong's Summer (Invisible Planets, 2017)

Lugu pole teab mis uuendusliku sisuga, aga samas läheb kenasti hinge ja seetõttu hea. Tongtong on noor tüdruk, kelle vanemad toovad üksi jäänud vanaisa nende juurde elama, kuna nii saavad tema eest hoolitseda. Vanaisa pole just positiivsusest särav isiksus ning tekitab oma uues kodus õige pingelise olukorra – tal on igav.

Lõpuks leiab tüdruku isa lahenduse – ta toob koju eksperimenteerimise faasis oleva hooldusroboti Ah Fu, mis vanaisa eest hoolitseks. Aga nagu selgub, tegu pole tehisintellektiga robotiga, firmas istub töötaja, kes juhib robotit tegemaks kõike, mida vaja: nagu peagi selgub, siis vastavalt töötaja oskustele ja kogemustele. Mis viib edasi järgmise arenguteni: miks mitte vanemad inimesed ise ei võiks juhtida roboteid endi eest? Tulemuseks siis omamoodi revolutsioon: vanurid saavad robotite kaudu üksteisega suhtlema hakata. Tongtongi vanaisa saab koguni oma elukutse juurde tagasi pöörduda ehk hakkab kaasvanureid meditsiinilistel teemadel konsulteerima (ja plaan on koguni nõelravi teha!). Kuid … siis saab haigus ise vanaisa kätte ning mees jääb halvatuna hooldushaiglasse. Robotileiutajad pakuvad aga järgmise võimaluse, kuidas Tongtong saaks oma armsaks muutunud vanaisaga suhelda.

Ühesõnaga, selline düstoopiavaba tulevikunägemus maailmast nagu me seda tunneme ja soovime jätkuvat. Xia Jia nägemus näib vaat et teostatav ja mis kõige tähtsam – siin pole tehisintellektiga jändamist. Nüüd tuleb vaid oodata, et arenenud riikides tekiks tõeline vanurite ülejääk.

C. J. Cherryh – Hrunting (The Book of Swords, 2017)

Piinlik tunnistada, aga ma pole Beowulfi lugenud. Aga noh, see lugu käsitleb seda, kuidas Beowulf tegelikult oli asju ajanud … ja mil viisil Hruntingu nimeline mõõk Beowulfist maha jäi. Ning miks seejärel Hruntingu õiged omanikud häbisse jäid ning õnn jättis muistsed taanlased hätta. Noh, aga siiski … on vahel ka õiglust.

Lugu toimub sada aastat peale eeposeväärilisi tegusid ja demonstreerib kenasti, mis on lugulaul ja mis on asjaosaliste kogetud reaalsus. Eks vähe ootamatu on, et autor niisugust legendi käsitledes sellelt kangelaslikkust riisub (see Beowulf!), aga noh, õppetund sellest, et klantspildi taga võivad mõnedki asjad hoopis teistmoodi toimida kui heroilistes kujutlustes.

Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies (2018)

Eks see robotite või haldjate võistlus toob meelde hiljuti loetud džinni-ainelise antoloogia ehk siis ühestki neist kolmest pole iseenesest midagi sellise teemalist, mis paneks kohe silmad põlema. Aga et Parisien ja Wolfe kureerisid hiljuti huvitavat „The Starlit Wood“ antoloogiat (millest pole küll muud lugenud kui aasta parimate antoloogiates avaldatud lugusid), ei saanud oma uudishimu ohjes hoida … kuivõrd ka antoloogias osalejad on pealegi tuntud tegijad … no pidi siis läbi lugema.

Antoloogias on 18 autori lood, kes siis vastavalt oma tõekspidamistele kirjutasid robotitest või haldjatest lähtuva loo (mõlemaid 9), mille järelsõnas nad siis põhjendasid oma usku ühe või teise ülemusele. Et kas robotid kui tulevikutegijad või haldjad (ehk laiemalt võttes üleloomulikud jõud) kui midagi inimkultuurile arhetüüpilist. Robotite poolt võtsid sõna Liu, Newitz, Maberry, Kowal, Ashby, Tidhar, Scalzi, Wong ja Gladstone; haldjate ülemvõimu uskusid McGuire, Pratt, Gailey, Howard, Ford, Hines, Bowen, Headley ja Valente.

Kuna ma iseenesest pole suuremat robotite huviline, siis hoidnuks pigem pöialt üleloomuliku poolt … aga lõpptulemusena jäi asi minu jaoks viiki. Ent kui kummagi poole lugude keskmise hinde arvutasin, selgus, et robotitel on see 5,4 ja haldjatel 5,1. Et siis … oh õudust. Aga lood, mis said 6 või 7 punkti, on teemast hoolimata tõesti head; teiste lugude puhul sõltus hinne rohkem meeleolust või tuulesuunast, mis mõnel teisel päeval võinuks loo punktisaaki väheke üles- või allapoole kallutada.

Kuid jah, robotilood on ehk leidlikumad, haldjalood on rohkem nostalgilised või emotsioonidele rõhumine (mis minu maitse jaoks on pahatihti liialt ameerika kultuuri kesksed). Minu jaoks uutest autoritest oli kahtlemata parim Sarah Gailey; rehabiliteerimist ootab Max Gladstone’i ja Kat Howardi loome.

7

Bread and Milk and Salt • Sarah Gailey

Work Shadow/Shadow Work • Madeline Ashby

The Buried Giant • Lavie Tidhar

6

Build Me a Wonderland • Seanan McGuire

All the Time We've Left to Spend • Alyssa Wong

Adriftica • Maria Dahvana Headley

Quality Time • Ken Liu

5

Three Robots Experience Objects Left Behind from the Era of Humans for the First Time • John Scalzi

Sound and Fury • Mary Robinette Kowal

The Blue Fairy's Manifesto • Annalee Newitz

Ostentation of Peacocks • Lila Bowen

A Fall Counts Anywhere • Catherynne M. Valente

Murmured Under the Moon • Tim Pratt

Ironheart • Jonathan Maberry

The Bookcase Expedition • Jeffrey Ford

4

Second to the Left, and Straight On • Jim C. Hines

3

Just Another Love Song • Kat Howard

To a Cloven Pine • Max Gladstone