14 august, 2020

K. J. Parker - Prosper’s Demon (2020)

Seekordne lühiromaan on eksortsistist, kes täidab oma tööülesandeid õige hoolsalt (või sünge kirega), mis kõrvalseisjatele just suuremat rõõmu ei paku - sest tihti kaasneb väljaajamisega õige verine riitus. Nagu ka seekordses loos.


Sest nagu eksortsist avastab, on seestunud maailma targeim õpetlane Prosper, kelle ülesandeks on ette valmistada tulevane tõeliselt valgustatud kuningas. Õpetlases peituv kurilane on aga niivõrd avameelne, et paljastab suure vandenõu olemasolu, millega surematud vaimud (sa võid nad välja ajada, aga nad on hävimatud) tahavad surelikud inimesed aastasadade või aastatuhandete jooksul üle võtta. Niisiis dilemma - kas tema eluajal võiks valitseda nö heaolu (nagu vaimudel peaks olema plaanis ja kui teha vaenlastega koostööd … Ja saagu mis saab peale tema surma) või täita oma üpriski tänamatut kohust, mis seekord võib tähendada eksortsist enda hukkumist (ikkagi õukonna ja kuningaperele vastu hakkamine).


Parkeri lühemas proosas on eksortsismi teema mitmes minu loetud jutus olemas; samas ei mäleta, et romaanides oleks see kunagi olnud teemaks. Põgusalt viidatakse ka eelmise lühiromaani Saloninusele, kes elas mitusada aastat tagasi ja kes on sedavõrd müütiline kuju, et tema olemasolugi on nüüdseks kaheldav. Samas pole Saloninuse lühiromaanis mingit vihjet eksortsismile, sealne kurjus on üsna loomulik osa tollase ühiskonna toimimisviisidest. Ja eks erinev seegi, et siin lühiromaanis on vaid ühe jutustaja vaatenurk.


Selle jutustaja siseilm on õige tume - eks ta ongi jõudnud arusaamisele, et tal on palju ühist nende objektidega, keda/mida peab ta tõrjuma … aga et need on surematud, siis saab ta vaid mõneks ajaks neid eemale peletada (ning kuna vaimudki on üsna vähe rändavad, siis puutub ta nendega üha ja üha uuesti kokku). Valikud, mida ta peab vaimudest vabastamiseks tegema, on muutnud ta üsna kalgiks (või ebainimlikukski), kuid eks töö ole selline ja kui sul on selline oskus, siis muud teha polegi.


Jutustajast lähtudes on teksti meeleolu õige süsimusta meeleoluga ning lugejal keeratakse õhukraanid üsna tihedalt kinni - erinevalt eelmisest lühiromaanist, kus kahe peategelase kassi-hiire mäng oli õige särtsakas ja vaimukas. Siin on tinane äng, mis maadligi kangutab, omamoodi lootusetud Sisyphose rügamine vaenlaste peletamiseks … mis küll käegakatsutavat kasu ei tooda. Aga eks suuremad teod alga väikestest tegemistest, millesse muusse siin ikka veel uskuda.

13 august, 2020

Peter S. Beagle - Except on Saturdays (The Book of Dragons, 2020)



Pea klassiku staatuses Beagle on võtnud ette prantsuse päritolu müüdi Melusine’st ja toonud selle tänapäeva Kalifornia oludesse - kus iidsel naisel (või kes ta täpsemalt ongi) on võimalik end päikesepaistes hoida. Sest Prantsusmaal on nüüdseks välja surnud kõik ta lähemad ja kaugemad sugulased - vaid Kanadas on üks kauge sugulane veel elus. Aga noh, kauaks tedagi. Jutu peategelane on ülikooli õppejõud, kes linnaliinibussis ratastoolis haigete jalgadega (jutu pealkiri, eksole) kaunist naist aidates saab pihta, kellega tegelikult tegemist on. Nad kohtuvad ja naine on mehega võrdlemisi avameelne, veedavad meela öö ja siis läheb Melusine … Kanadasse.

Jutt on võluvalt lihtsalt kirjutatud, kahjuks polnud mul lugemise ajal õrna aimugi, mis Melusine’ga seostub - noh, Beagle’i nägemuses on veevaimu (näki?) asemel tegu lohelaadse iidsega. Wikipedia artikli järgi tundub, et autor on kasutanud jutus müüdi mitmeid tuntumaid külgi õige kenasti ära kasutanud.

12 august, 2020

JY Yang - The Exile (The Book of Dragons, 2020)

Planeedi maasarnastamine draakoni abil? Et siis näide science fantasy’st, kus peategelane Linear on mõistetud süüdi ning süü lunastamiseks peab ta kümme aastat olema üksi terraformitaval planeedil ning raporteerima võimalikust progressist, mida teostab sinna kosmoselaevaga transporditud jumalastaatuses draakon.


Ainult et …. draakon pole vaid inimsoo tööriist ning Linear pole unustanud põhjust, miks ta just sellist karistust kannab (teine võimalus oli hukkamine) - ja millist hinda ta selle karistuse nimel maksis. Planeet elustub, aga valel moel.


Teksti lugemise muudab veidi keerulisemaks see, et autor rõhutab mõlema peategelase puhul sootunnuste vältimist (kui see nüüd ikka on non-binary gender teema, pole asjaga just kursis) - inglise keele puhul see karjub muidugi näkku, eestikeelselt saaks seda väljendada hulga neutraalsemalt (kui võrrelda kasvõi Ann Leckie triloogiat nii originaalis kui tõlkes). Mitte et see oleks eraldi kvaliteet, küll lisab aga tekstile veidra hõngu, sootu karje. Ja no draakon kui terraformija, eksole, polegi nagu sellist fantaasiat kohanud.

11 august, 2020

Kelly Barnhill - Lucky's Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 
Barnhill on kirjutanud mitmeid häid lühemaid tekste (jutukogu on täitsa okei), kuid tuntum on ta vast oma auhinnatud lasteraamatuga (eesti keeleski olemas, kahjuks pole veel lugenud). Selle antoloogia tekst on mõneti veider segu täiskasvanute muinasjutust ja lastejutust - või siis ma pole tuttav tänapäevase lastekirjandusega ja seega mõned raskemad teemad tekitavad tunde kui täiskasvanumatele mõeldud tekstist.

Lucinda on algkooli õpilane, kelle klassiruumis sooritatud teaduskatse tagajärjel tekib millegipärast … tilluke lohe (või draakon). Tüdruk on õnnest hullumas (kuigi õpetajalt sai riielda), et midagigi, mis tema argipäeva rõõmsamaks muudab (sõpru pole, hiljuti mahajäetud ema on sügavas depressioonis). Lisaks on Lucindal väga vana veider naabrinaine, kes on teadlane ja oma elamise ja elukatega arvatavasti vaid Lucindale nähtav. Nagu selgub, on draakoni teke siiski midagi enamat kui juhus ning nende endisest sõjaväelasest distsipliinihullul õpetajal on laste teaduskatsetega mingid omad plaanid.

Mulle jäigi veidi selgusetuks Lucinda ja draakoni suhe, niisamuti selle endise sõjaväelase ja iidvana naabri värk - ühesõnaga, enamvähem siis kogu jutu tuum. Aga, tekst on omal moel armas ja ka dramaatiline ning Lucinda on igati kurbvahva tegelane.

10 august, 2020

R. F. Kuang - The Nine Curves River (The Book of Dragons, 2020)

 Hiinapärane fantaasialugu inimohvrist, mida tuuakse kohalikule draakonile, et see kutsuks esile põllumajandusele sobivat vihma (võrdluseks näiteks Zen Cho tekst, kus draakoni enda liikumine kutsus esile kõiksugu klimaatilisi ja tektoonilisi jamasid). Inimohver peab olema vabatahtlik ja ta peab olema draakoni vääriline. Iseasi muidugi, mida see jões peituv draakon talle ohverdatuga õieti peale hakkab; igatahes hiljem pole leitud kedagi elusalt ega kontidena.

Lugu siis kahest õest, kes saabuvad selle jõe ääres asuvasse provintsikeskusse - nagu selgub, siis noorem neist on määratud draakonile (ikkagi vabatahtlikult), selline imekaunis ja tark tiinekast neiu, keda on titast saati imetletud. Vanem õde … pole just kaunis ja kes on aastaid olnud kade noorema õe peale, kuna see on vaat et maapeale saadetud ingel. Kuni muidugi, noh, ta on saatjaks õe draakoni kurku minekul.

Omamoodi seisundilugu, kuivõrd pole just saladuseks, mis sees ootab, ja ega autor üllatagi just pööraste käikudega (eks see õdede suhe saab veidi tumedama tausta küll. Arvatavasti pole sel lool mingit pistmist Kuangi triloogiaga, aga eks ikka tuletab meelde enda laiskust, kuna pole senini “The Dragon Republicut” lugenud.

07 august, 2020

Tuumahiid 5: Fusioon (2020)


Järjekordne Reaktoris ilmunud paremate lugude kogumik (valiku on teinud Jüri Kallas, Maniakkide Tänav, Joel Jans, Triin Loide) on vahetanud kirjastust ja küljendust. Fantaasia kirjastuse asemel Lummur (kaanekujundaja on küll ühine, mis jätkab Joel Jansi noorteromaani kaanekujunduse teemat, aga kas see ka haakus mõne kogumiku looga, ei saanudki aru), valitud on vaid kümme autorit ja küljendus on senise nö ajaleheküljenduse asemel tavapärane raamatukujundus (tänu jumalale, see silmi kriipiv teksti esitamine on vast peamine põhjus, mis pole suutnud 3. ja 4. kogumikku lugeda).

Tihedam sõel paistab kasuks olevat, valitud lood on kõik loetavad. Samas ühtlane tase tähendab seda, et hambavalulugude kõrval puuduvad ka teravad tipud, ehk rõõmustas rohkem mu meelt üks naiskooriaineline splätter. Tunda on, et vähe kogenumad autorid (nt Laurik, Weinberg, Jekimov) on rohkem eksperimenteerinud kirjutamisvõimalustega ja minu jaoks nö tundmatud autorid (Loolaid, Ravasoo, Skarp) tekitasid huvi nende järgmiste lugemiskogemuste proovimiseks.

Paratamatult ei saa märkimata jätta, et nii nais- kui meesautorid on esindatud võrdselt. On tajutav, et lugude järjestus on miskis loogilises seoses (kogumiku avaloo oleks küll keskele etnoõuduse seltskonda asetanud). Puudu on fantaasiakirjandus, kuid eks selle puhul ongi keerulisem lühemalt kirjutada. Eesti mineviku, oleviku ja tuleviku kasutamine on meeldivalt palju – mitte et miski maavillane peaks kindlasti eesti ulmet iseloomustama, aga angloameerika ulmekogemust on võimalik ka mitmekesisemalt lahti kirjutada.

Igal juhul, tore, et Eesti Kultuurkapital on seda projekti toetanud. Märkimata ei saa jätta sedagi, et sain selle raamatu kirjastuse Lummuri esindajalt: et sellest ausalt kirjutaksin. Niisugune oligi mu arvamus.

1. Üksi  - Marika Piip
2. Kollaborant  - Kadri Umbleja
3. Tähed täis surma  - Maniakkide Tänav
4. Muld ei hoia  - Miikael Jekimov
5. Vaikust ja rahu  - Heinrich Weinberg
6. Taevatrepi punased astmed  - Joel Jans
7. Öö laulupeomuuseumis  - Laura Loolaid
8. Kaks pistet rebase jalga  - Mairi Laurik
9. Inimlik eksimus  - Ander Skarp
10. Musta reede söömaaeg  - Helina Ravasoo

algernon
reaktor
ulmekirjanduse baas

06 august, 2020

Ellen Klages - Pox (The Book of Dragons, 2020)

Omal moel võiks seda pidada autobiograafiliseks looks sellest, kuidas väike Ellen sattus koos perega küll San Franciscosse, seal sattus lugema ja armus le Guini “Meremaa võlurisse” ja hiljem kohtus kohalikus Hiinalinnas ühe tõelise draakoniga. Või noh, üldse koges teistsugust eluolu kui senini lapsepõlve Ohios. (Muidugi, mis on ilukirjanduse puhul õieti autobiograafiline, eksole; tegu on ikkagi väljamõeldisega.

Sedasi võttes nagu armas lugu maailmapildi avardumisest; eks see San Francisco on Klagesile hiljemgi armas tegevuspaik olnud. Aastaid tagasi tundus see autor pea igas Strahani antoloogias figureerivat, nüüd aga pole päris mitu head antoloogiat ühtki Klagesi teksti näinud.

05 august, 2020

K. J. Parker - Habitat (The Book of Dragons, 2020)

Hertsog palkab aadliku poja, et see tooks talle elusa lohe. Või muidu, eksole, jääb aadliku poeg oma suguvõsa maast lõplikult ilma. Pealegi, see mees juba tappis nooruses ühe lohe, asi siis elus lohe tuua.


Ülesanne … pole meeldiv ega vaimustav, aga mis teha. Pealegi, vaevatasu, eksole. Ta mõtleb välja ja laseb valmistada lõksu, seda tänu kõigile neile kogemustele, mis ta on saanud keisririigi lõpututes piirisõdades. Pealegi, tal on lohega oma kana kitkuda.


Autori kohta tüüpiline mustast huumorist nõretav tekst, kus ajapikku koorub midagi sellist välja, mis pole just meeldivaim tõdemus inimsoo asjus. Parkeril on muidugi veel üks, veelgi parem lohelugu (tänu millele üldse hakkasin seda autori loomet rohkem jälgima); mõlemad tekstid paistavad omal moel olevat lähisugulased, lihtsalt et, aastatega tundub looja jagavat üha tumedamat nägemust. Siin siis vaade nö mustale tööle, mida tehakse suurte kangelastegude varjus, ja mis rõõmu see ikka pakkuda saab, eksole.


Huvitaval kombel on see antoloogia seniloetud lugudest alles esimene tekst, mis on  nö tüüpiline loheteemaline fantasy.

04 august, 2020

Brooke Bolander - Where the River Turns to Concrete (The Book of Dragons, 2020)

Charles de Lint või “Ameerika jumalad”, aga inimeseks muudetud draakonga. Kes inimesena on hiiglaslik ja tugev ja kelle tööks on inimesi töödelda või surnuks peksta ja kes ei mäleta midagi oma minevikust. Kuid minevik hakkab ta peakolusse tagasi imbuma ja mees (draakon?) avastab end maailmast, kus inimesteks muudetud üleloomulikud vaimud teevad tema abil räpast tööd.


Parajalt segane kirjeldus loost, aga omal moel sama südamlik kui Ken Liu lugu - minevik ja läheduse avastamine ja sellest ilma jäämine. Igati noir õhustik, veidi ühes voolus Daniel Abrahami inimdraakoni jutuga.


“Dave threw his hands up in the universal chill the hell out position. “I’m sorry, did the boss send us here to chat with the old bag or kill her? What the hell are you so upset for all of a sudden?”It was a great question. Like most questions, Joe didn’t have an answer. He felt … weird. Not that Maria was dead, Dave seemed fine. Joe was a hundred miles west of fine in a bus headed east. It had just pulled past the city limit of Gut-Churning Anxiety in a cloud of exhaust and the next stop was someplace he desperately did not want to think about. He could see the happy life he had managed to scrape together receding in the rear-view mirror.” (lk 121)


03 august, 2020

Ken Liu - A Whisper of Blue (The Book of Dragons, 2020)

Aurupungi asemel võiks siin rääkida lohepungist? Ehk siis elektrijaamades röhitsevad lohed tuld, et saada auru peal töötavaid masinaid tööle. Muidugi, ehk tegu miski siidipungi erivormiga, kahjuks pole selle mõiste kasutusele toonud Liu romaanitriloogiat veel lugenud.


Aga tegelikult on see lugu muidugi inimlikkusest ja traumast ning väikestest lohedest kui depressiooni võimalikest lahjendajatest (jutu lõpus on üks teooria, mis räägib sellest, kuidas lohed saavad energiat endas tule väljakutsumiseks - omal moel haakub see teooria Kazuo Ishiguro loheromaaniga).


Omamoodi alternatiivajalooline tekst sellest, kuidas lohed on elanud inimestega kõrvuti juba iidsetest aegadest saati (noh, mitte küll Naomi Noviku Temeraire’i laadis). Ühel hetkel õppisid inimesed, et suuremate lohede tulepursetest saab tekitada head auruenergiat ja mingi aja jooksul kujunes välja lohedel põhinev elektrisüsteem (lohepunk!).


Kuid lohed pole mingid kodustatud elukad ning nende käitlemine on üsnagi ettearvamatu (seda enam, et osad lohed tarbivad koguni inimeste kirjakultuuri; mistõttu ülikoolide juures on nö lohede osakonnad). Selle loo puhul tabas Ameerika üht väikelinna pisikeste lohede pesitsemine - ohtlikud pole, aga vedelevad kõikjal rohus ja mahajäetud majades. Linnaelanikud püüdsid lohede abil äri teha või siis hiljem eemale peletada, ning sellest siis avanes ootamatult see depressiooniravi … või mis täpsemalt õieti?


Antoloogia seniloetud lugudest vast kõige … südamlikum ja rikkalikum kui niisama lihtsalt üks fantasy keerutamine. Nagu Liu jutukogu puhul võis veenduda, siis autor on ikka päris kirjanduslik jutukeerutaja.

31 juuli, 2020

K. J. Parker - The Devil You Know (2016)


K. J. Parker tuntud headuses ehk jälle üks kelmilugu õige moraalitust mehest, kes müüb oma hinge vanakurjale (tehingu sisuks on, et 20 aastat saab hingemüüja möllata nii kuidas soovib - muuhulgas saades 25-aastase keha ja piiramatu abi põrgusaadikult. Peale aja möödumist … kuulud igavesti põrgule). Aga et tegu on Saloninusega, suure filosoofi ja hulleima petturiga inimsoo hulgas, tekib tehinguga tegelema määratud  põrgusaadikul (kes on ühtlasi Saloninuse filosoofilise loome austaja) paratamatult küsimus, et mida see filosoof-pettur õieti plaanitseb, mil viisil ta püüab põrgut lohku tõmmata. Ja kui põrgusaadik viimaks Saloninuse plaani läbi hammustab, võtab see kõhu alt kõhedaks - ükskõik, kuidas põrgulised püüaks teda takistada, ikka oleks sellega hullem kui jama kaelas.

Lugu on jutustatud kahest vaatepunktist - põrgusaadik, kes on määratud inimesi põrgusse toimetama ja kes on inimestega kokkupuutest neid oma moel austama hakanud (muuhulgas viisi, kuidas surelikud on võimelised kunsti looma - kuna kõrgemad, surematud olendid pole selleks võimelised) ja ka hindama Saloninuse õige nihilistlikku filosoofiat; ja siis Saloninuse enese vaatepunkt, rõhuga ta eluteel ja kogemustel ja kuidas ta seda kõrgelt hinnatud filosoofiat õieti kirjutas (olgem ausad, raha eest on võimalik kõiksugu värke kokku kirjutada - tegemist on ikkagi inimmõistusega). Mõlemad jutustajad on õige küünilised (põrgusaadik küll sirgjoonelisem, kuivõrd tal on on selge tööülesanne; Saloninuse eesmärk … on teadmata), nende abil ellusuhtumist õppida poleks just kõige eetilisem idee - või noh, kui plaanid maailma vallutada, siis küll.

Parkeri tegelased pole üldiselt puhast kurjust täis, nii ka selle loo kangelased teevad möödaminnes õige kenasid tegusid - lihtsalt seepärast, et teisele head teda. Muidugi, sellest omakorda avanevad uued ja kasulikud võimalused võimaldavad oma plaanide edasiviimist, niiet … tjah. Autor on Saloninusest varemgi ühe jutustuse kirjutanud (“Blue and Gold”), kus peaks olema kirjeldatud see, kuidas Saloninus viimaks rikkaks sai; siinseski tekstis on mitmeid viiteid tollastele sündmustele, aga noh, huvitav oleks sedagi lugeda.

Niisiis, lugu sellest, kuidas vana filosoof müüb oma hinge Kurjale, saab selle eest tagasi 25-aastaseks ning 20 aastaks põrgusaadikust abilise, kes kõik ta soovid ellu viib (teatud piirangud siiski on; kuid midagi nii labast nagu palgaarmeega ühe väikse riigikese vallutamine on tõesti köki-möki), et lepingu lõppedes igaveseks põrgu minna. 20 aastaks on tal ühtlasi surematus, mis võimaldab siis Saloninusel hakata eksperimenteerima oma vanade projektidega … põrgusaadiku õuduseks on need kõik alkeemiaalased.

30 juuli, 2020

Daniel Abraham - Yuli (The Book of Dragons, 2020)


Lugu endisest Nõukogude Liidust pärit palgasõdur Yulist, kes nüüd Ameerikas elades nö pensionile jäädes peab uuesti rinda pistma mineviku tegudega. 


Paistab, et loo selgroog on palgasõduri lapselapse tõdemus, et ennevanasti said lohedeks eriti vägevate sõdalaste hinged - nii istub ka selles loos Yuli oma kokkukrabatud ja teenitud varanduse otsas ja konflikt on siis tekkimas sellest, et seda varandust tullakse tagasi nõudma. Minu jaoks jääb selle loo konflikti olemus mõneti selgusetuks (mida paganat peitub paari miljoni dollari väärtuses kuldmüntides, et selle nimel Yulit maakera teisest otsast jälitada ja vajadusel üks korralik tapatalg korraldada?), aga samas see loo olustik on veidralt paeluv - kuidas vananev palgasõdur end uuesti vormi putitab, võtmaks vastu paratamatut kokkupõrget jälitajatega. Ja see arvutimängijast lapselaps oma fantaasiamänguga lohe varanduse röövimisest.

29 juuli, 2020

Elizabeth Gilbert: Suur võluvägi

ehk "Hirmudest vaba loominguline elu".

Niih, see on jutt loomingust, mille kirjutas päris kirjanik, eks ole? Lihtsas keeles, lühikeste peatükkidega ja rõõmsa tooniga.
Võiks ju olla hea lugeda?
Ei.
Esiteks selgub, et ongi olemas selline asi nagu liiga kergekaaluline raamat. Nii kergekaaluline, et selle lugemise ajal võtsin raamatukogust juurde ajaloolise kirjandusliku monograafia ja verise põhjamaade krminulli.
Sest kuidas mu ajul ega emotsionaalsel pingeotsijal üldse toitu ei olnud, oli peaaegu valus.
Raamat otsa rõõmsal toonil õpetussõnu teemal "kuidas hästi elada" (ei, minu tõed on kohati tema omadega risti vastupidised, kohati ka päris samad, aga et kumbagi sorti ei põhjendatud muuga kui "mul on tunne", oli väga häiriv), vahele väikesi lookesi tutvuskonnast ja "kedagi ei huvita, et te teete ebatäiuslikult".
Noh, kedagi võibolla otse ei HUVITA, aga ma lugesin seda raamatut, tundsin, kuidas see võtab mult tükke küljest ja oleksin kohe kindlasti soovinud, et see oleks parem.
Samas nii halb ka ei olnud, et pooleli oleksin jätnud.

Hästi segamini olid  (minu jaoks siis) tükid "mhmh, ma mõtlen ka nii, selge ju" ja "eieieiei, see on puhas jama!"
Näide: kui tema ütleb, et kunst ei ole olemuslikult tähtis, medõde, kartulipakendaja või isegi konsultant teevad oma eludega reaalselt tähtsamaid asju (ja see vabastab sind loojana vastutusest teha midagi hirmus hästi - looming pole tähtis nii ehk nii!), arvan mina, et aju ja keha sisu, see, mida olevused tunnevad ja mõtlevad, on kõige tähtsam üldse.
Teod on pisiasjad , suhtumine neisse aga maailmamuutev.
Mõjuta kellegi meelt ja sa mõjutad tervet tema maailma.
Maailm aga on igaühe peas.
Puu langemist metsas on ALATI kellelgi kuulda ja tunda, pisimutukad koore sees, linnupesa okste vahel, suvel tajuvad väga paljud, aga talvelgi on piisavalt kogejaid.
Võibolla liivatera tuulde tõusmisel pole vahet, kas tõusis nüüd 31 või 32 tera, aga nii suure olendi puhul kui puu on raudselt keegi teadlik.
Isegi kui puu on juba surnud, eks ole. Elusa puu langemisest on teadlik ka puu ise ja kõik teised lihtsalt glasuur koogil.
See, mida "reaalsuseks" kutsutakse, on minu vaatekohast lihtsalt me mõtteid ja tundeid mõjutav miski, aga kuidas ta täpselt mõjutab, on juba MEIS kinni.

Lisaks häälestas mind juba alguses kurjaks tema kinnitus, et hirmud peavad olema, hirmudeta ei saa luua, lihtsalt ära lase hirmul juhtida.
Ja siis olen mina, eks ole. Nürilt kartmatu.
Kurat, ma olen inimene ja isegi kirjanik!!!

Nii oli mul lugedes vaheldumisi igav (mhmh, jah, ma tean seda juba) ja nördinud (mismõttes ta ütleb nii vaatenurgapõhiseid asju, nagu oleks tegu Tõdedega???)

Üldiselt on jutt E. Gilberi vaatenurgast loovusele ja loovale elule, aga see ei ole väga täpne ja läbikaalutud vaatenurk. Algul toob ta näite loovast elus, kasutades oma sõpra, kes neljakümneaastaselt otsustas taas iluuisutamise käsile võtta ja uisutab nüüd igal nädalal kolm korda, ja lõpus arvab, et noh, looge midagi, esiteks on see tore ja teiseks saate laheda asja.
Ei tea, mis asju uisutades tehakse?

Põhimõtteliselt on tegu raamatutäie rõõmsate heietustega, mil ei ole taga läbikaalutust ega süsteemi ja autor ka ütleb, et pole ju tähtis, et asi oleks täiuslik, peamine on teha.
Minu arust on see raamat selge näide, et ei ole päris nii. Ei pea just TÄIUSLIK olema, aga väga hea peale tasuks panustada siiski.

Linda Järve blogi
Rupi Kaur soovitab Elu24-s
Õhtuleht
Goodreads
Bukahoolik
Anne&Stiil 
Õmblusmamsel

28 juuli, 2020

Zen Cho - Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage (The Book of Dragons, 2020)



Malaisia-teemaline lugu üleloomulikust tänapäevases olustikus, ehk kuidas saavad hakkama draakonid Lõuna-Hiina meres. Nimelt on suur draakonivalitseja suremas ja tekib küsimus troonipärijast - milleks osutub siis pagendatud poeg, kes/mis elab hõlbuelu ühel mäel pühaku staatuses. Printsi õde tuleb vennale järgi ja viib ta sureva isa juurde ja oh üllatust, pärijaks määrataksegi poeg, kes siis peab nüüd valitsemist õppima. Aga vanad kombed on visad kaduma, nii hiilib prints salaja oma senisesse elukohta … millega aga kaasnevad kõiksugu maalihked ja tormid - ning ühe sellise visiidi käigus saab tormi käes autoõnnetuses rängalt vigastada noor naine. Seepeale esitavad inimesed draakoniperele kahjunõude keskkonnakahjude põhjustamise eest. Draakonitel on nüüd mõtlemisainet …

Omal moel puudutab tekst mitmeid aktuaalseid teemasid - ajalugu, keskkonnaprobleeme, soolist võrdõiguslikkust (näiteks tütrest ei saa troonipärijat - aga tütrelgi on omad rõõmud ja mured) ja eks põlvkondadevahelised suhtedki. Eks teravamalt jäi silma keskkonnaprobleemide küsimused, kuivõrd metsade jms mahavõtmine pole just naljaasi (omaette nurgake sellelegi, kuidas kinnisvarahaid soovitavad draakonil oma mäge maha ärida).

Autor on varemgi tegelenud selle kandi mütoloogiliste olenditega, selle eest koguni lühiproosa auhinna võitnud.





27 juuli, 2020

Elle Katharine White - Matriculation (The Book of Dragons, 2020)



Draakoniantoloogia esimene proosapala ei pane kuidagi vaimustusest kiljuma. On selline YA värk, kus noor neiu püüab rahastada oma õpingute jätkumist võlukoolis, aga noh, paistab, et asjaolud pole kuidagi heasti ja ta peab minema oma kalli päranduse kallale. Pool lugu toimubki vampiiri juhitavas antikvariaadis, kus neiu püüab endale vajalikku õpikut kaubelda, aga hind pole üldsegi soodne.

Üldisele YA meeleolule lisab ehk värvi see, et lohe on tegelikult sõiduks kasutatav seadeldis - lendab ja on igati hirmutav, aga siiski … tolle maailma üks võimalusi sõiduriistana. Mis ei tähenda, et lugu sellest suurt vaimustavamaks muutuks. Paratamatult tundub, et tegu on miski lisandusega autori loodud maailmale, aga ehk eksin.

24 juuli, 2020

Andrei Beljanin - Musta missa vandenõu (2020)

Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.

17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.

Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.

“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)

“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)


23 juuli, 2020

R. A. Lafferty - Interurban Queen (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Kuigi loo sissejuhatuses nimetab Terry Bisson seda Lafferty kohta pigem keskpäraseks tekstiks, siis minu meelest on see omal vaiksel hullumeelsel moel päris vaimukas. 20. sajandi algul päris noor mees üpris suure varanduse, mille otsustas investeerida mõnda tulevikuprojekti. Kas panustada autode arengusse või siis trammilaadsesse ühistransporti, mis ulatuks iga väiksema asulani.

Nagu selgub, ei läinud mehe investeering täppi; aga milline Ameerika tema ajal sündis! Täis hoolsalt planeeritud külakesi ja põlde ja muud kultuurmaastikku, kus inimesed said vabalt liikuda ja … salaja tegutsevaid hullumeelseid autojuhte maha lasta.

Loo probleemistik võiks kokku kõlada Ballardi “Crashiga”, mis kirjeldabki sellist tungide maailma, millest Lafferty tegelased pääsesid. Igati päikseline alternatiivajalooline utoopia, mille keskmes on aga õige orwellilik hirm ja kontroll.



22 juuli, 2020

Ray Bradbury - Linn (Kaleidoskoop, 2000)

Omal moel igati retroulmelugu maalastest, kes saabuvad planeedile, kus on mahajäetud linn. Aga see linn pole lihtsalt linn - see on Linn, mis on 20000 aastat oodanud.

Ja nagu selgub, just maalasi, kellele saaks kätte maksta Linna ehitanud ja siis sealt maalaste poolt põgenema sunnitud tsivilisatsiooni poolt. Linn veendub ühe maalase veristamisega, et tegu ongi Maalt pärit inimestega ja asub kättemaksu teostama.


Bradbury loost on võimalik välja lugeda kaks asja - Linna puhul võib tegu olla vanaks läinud (või noh, iidse) tehisintellektiga (ikkagi vähemalt 20000 aastat!) ja kuivõrd maalased näivad üsna 20. sajandi pärased, siis need 20000 aastat tagasi sõdinud maalased võisid hoopis olla … Atlantise päritolu! Tõepoolest! Sest noh, isegi 10000 aastat tagasi elasid maalased enamvähem kiviajas, mis kosmose vallutamisest siin juttugi olla saab. Ikka Atlantis või muu kadunud siinne supertsivilisatsioon.

Ja nii targa järeldusega pole tõesti mõtet enam midagi enamat lisada.


20 juuli, 2020

R. A. Lafferty - Nor Limestone Islands (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Siit siis saab aimu, kes või mis kõik need vanaaja megaehitused tegelikult valmistas (ja ka Atlantise jms “iidsete tsivilisatsioonide” taga tegutses) - need on ühed humanoidsed olendid, kes tiirutavad Maa kohal hiiglaslike kivihunnikute otsas. Aga meie peame neid kivirahne maalt vaadates pilvedeks, eksole.

Järjekordne mõnusalt süüdimatu lugu ühe väikelinna eluolust - linnavolikogu istungile ilmub üks müügimees, kes pakub imeodava hinna või vahetuskauba eest hiiglaslikku kogust lubjakivi (või kuidas iganes “limestone” tõlkida). Et aga see müügimees pole just kõige libekeelsem tüüp, siis see on kahtlemata kahtlane tehing, ja volikogu saadab ta minema. Küll aga haarab selle tulnukast müügimehe hõlmast noor fotograaf, kes soovib talle pärandatud maale ehitada hiiglaslikku roosat pagood. Fotograaf käib tulnukate juures, kirjutab sellest artikli koos ohtrate huvitavate fotodega, aga jah - seda pole võimalik avaldada, kuna, noh, selliseid kohti ei eksisteeri. Heatahtlikud tulnukad teevad selle pagoodi valmis (nagu nad püramiide jms on ehitanud), aga jällegi - inimesed vaatavad kangekaelselt kõrvale, selmet endale tunnistada sellist artefakti nagu hiiglaslik roosa pagood, mis üleöö on kerkinud.

Jutt on esitatud nii esseelikus kui ka nö süüdimatus jutuvormis; asjad lihtsalt juhtuvad ning mis neist ikka imeks panna, seda siis Ameerika väikelinnade eluolu laadis. Ja noh, omal moel ongi usutav, et kuskil väikekohtades ongi kohalik võim selline ja mitmed veidrad ehitised pealekauba.


17 juuli, 2020

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):
“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.
Või siis vestlustarkusi (lk 116):
Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.

Liu Cixin - Kolme keha probleem (2019)


Tulnukad on olemas ja nad tahavad meie planeeti. Sest nad on saanud meilt automaatsõnumi, mida saadetakse laia ilma intelligentse elu otsinguks. Ja nad tulevad – neljasaja viiekümne aasta pärast jõuavad kohale. Maalased jõuaks selleks kohtumiseks ette valmistuda … aga tulnukatel on omad viisid, kuidas Maa tegemisi jälgida ja nende tehnoloogilist arengut peatada.

Tegu on siis romaaniga, mis tekitas üsna plahvatusliku huvi nii selle autori kui üldse kaasaegse hiina ulme vastu: peale romaanitriloogia on nüüd inglise keelde tõlgitud sama autori jutukogu ja mitu romaani, lisaks veel Chen Qiufani, Hao Jingfangi ja Baoshu romaanid, Ken Liu kaks antoloogiat "Invisible Planets" ja "Broken Stars" (aga on teisigi antoloogiaid), veebileht Clarkesworld avaldas igakuises numbris ühe hiina autori tõlkejutu. Kui eestikeelses kirjandusruumis on tõlgetega igati harjutud (nii oli 19. sajandi omakirjandus tihti tõlkemugandused), siis paistab, et angloameerika maailmas on tõlkekirjanduse osakaal üsnagi tagasihoidlik (milleks puid metsa viia, eksole). Muidugi, eks iga esilekerkiva kultuurinähtuse puhul on osa sellest mitte just haipi väärt; eks ajalugu näitab, mis jääb kauemaks pidama ja mis on õhk.

Hiina on teadagi üsna eksootiline (või siis Teine), nii leiab tegevus aset kultuurirevolutsiooni ajast tänapäeva riikliku kapitalismi ajajärguni (omamoodi paralleeliks võiks lugeda Baoshu tagurpidiajarändu; Baoshu inglise keelde tõlgitud romaan on aga teatavasti järjeks Cixin Liu / Liu Cixini triloogiale). Hiina riigi loogika on ehk maarahvale mõneti haaramatu oma suuruse ja inimressursside poolest; eks selline mass aitab ka teadust läbi igasuguse revolutsioonilise pudelikaela kasvõi hingitsemas hoida – või siis äärmuslikumal juhul omakorda sünnitada teadlasi, kes tahaksidki tulnukatele alistuda (kuid tulnukatel on teadlastega teadagi omad plaanid).

Ega sellest romaanist oskagi õieti midagi põrutavat kirjutada, kuivõrd sellest on palju kirjutatud. Peale kultuurirevolutsiooni kogemuse on meeldejäävaimaks hetkeks vast see, kui nanoniitidest võrguga fileeritakse Panama kanalit läbiv endine naftatanker koos inimestega. Või see Trisolarise aineline peatükk, mis tundus õige tuttav Cixin Liu lühijutuga, kuidas vanasti võinuks teha inimarvutit – see küll siis illustreerib Trisolarise hullu ajalugu.

Näis, kas järgmist romaani lugeda ingliskeelses või maakeelses tõlkes. Ingliskeelne olemas … aga aega pole kõigi nende lugemata raamatute kõrval.



16 juuli, 2020

M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.


Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.
Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?

15 juuli, 2020

Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis“ - (SA Kultuurileht, 2020), tlk Lauri Kitsnik.

Öö väikeses raudteejaamas. Kohvik on suletud, piletimüüja-valvur tukub oma toolil. Perroonil seisab lugeja, väike kohver näpus ja ootab. Lamp öökapil põleb. Lugeja kõrval, teisel voodipoolel, hingab keegi rahulikult. Elutoa seinakell lööb kesköötundi, jaamahoone sissepääsu kohal nõksatavad mõlemad osutid kaheteistkümnele. Vaikselt, kui kummitus, sahiseb lugeja ette rong, aknad pimedad, kardinad ees. Uks avaneb, vastu lööb magajate hingeõhust sooja õhku, milles tunda unede elevaid lubadusi, aga ka pisut nende kummastavat kõhedust. Lugeja astub vagunisse, siseneb kupeesse, heidab narile, sulgeb silmad. Rong nõksatab. Lugeja keerab lehte.

13 reisi öörongis, erinevatesse linnadesse Euraasia mandril ja üks sellesse, mida olemas ei ole. Kuid liikuvas sõidukis magades ei reisi inimene mitte ainult ruumis ja ajas vaid ka unenägude maailmas – sarnaselt on ka nende juttude kangas põiming elulistest, peaaegu triviaalsetest reisiseikadest ja unenäolis-ulmelistest segunemistest, mille käigus inimeste asemel võivad olla taimed või sugude vahelt piirid lahustuda, rääkimata veel sellest kummastavast lõhesusest, kus tegevus toimub teises isikus ja mille tagamaad ühes loos ka lahti seletatakse.
Nagu reisile kohane, jäävad tegelased visandlikeks varjudeks, mis igast loost läbi libisevad, jättes sinategelasse tema enda kõhklusi, kohmetusi, pelgusi, nõrkusi peegeldava jälje, kuid sama palju ka vastuseta küsimusi, nagu ühe korra kuuldud võõrad vestluskatked ja põgusad kohtumised seda teevad.

Kui tahta, võib võtta rongisõitu läbi elu libisemise metafoorina või tähelepanuavaldusena kõigele põgusale, juhuslikule, uitavale, millega kokku puutume ja mis me mõtteist ja kogemusist läbi käib, aga mille osaks on me päevade suure narratiivi taamale hajuda hajuda. Aga igal juhul on see vast soovituslik kirjandus kõigile rongiromantikuile, kes vähe mõtlikumat ja vaoshoitumat, kuid fantaasialennulist stiili hindavad. Puändid ja ivad on samuti sellised pisut raskestitabatavais, ent ometi ka lihtsais asjus, nagu see, et millal märgata võõrast last või väikesed arusaamatused, mis juhuse tahtel lahendamata jäävad, lihtsad palved, millest ei sobi keelduda ja nende võimalikud tagamaad jne.

Hakkasin mõtlema, milliseid rongiraamatuid ma veel tean. Üks on kindlasti Rosa Liksomi „Kupee nr 6“. Leiab siitki raamatust öises vagunis viina pakkuva Šasaga ja ühe teise viinavõtjast kupeekaaslasega, kes öösel hoolitsevalt magajat mantliga katab. Ent romantilist lõppu siiski mitte, siinne reisija liigub varjuna aina edasi ja ka mantlipakkuja eest lipsab päevavalges igaks juhuks minema. Veel meenub Agathe Christie „Mõrv idaekspressis“ ja Matsumoto Seichō „Mäng sõiduplaaniga“. Eks tuleb siingi ette väikesi müsteeriume ja jantimist streigi tõttu muutunud reisiplaanidega. Kindlasti on neid rongiraamatuid veel, aga tuleks nad siis pähe!

Helina Ravasoo - Musta reede söömaaeg (Tuumahiid 5, 2020)


Järjekordne humoorikas lugu, kus siis tulevikueestlased kinnistavad oma päritolu – selleks tuleb süüa midagi nii ebatervislikku nagu seapekk ja suhkur (võib ka koos manustada). Tegu on küll ebaseadusliku toiminguga (sest see ei ole mingil moel tervislik!), aga ikkagi omamoodi trendikas initsiatsiooniriitus või nii. Eks siis tuleb seda teha.

Kogumiku järjekordne eestluse teemaline tekst, seda kaugema tuleviku tingimustes – tehisinimesed ja Eesti esimene koloniaaltaevakeha ja küsimused enesehinnangust. Tekst loetav Reaktori lehelt.



ulmekirjanduse baas

14 juuli, 2020

R. A. Lafferty - Narrow Valley (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Muinaslugu indiaanlasest, kes sai nö pärismaalastele maadetagastuse käigus endale maatüki, aga ei tahtnud seda enam valgete inimestega jagada. Või nendega üldse mingit tegemis teha. Nii kasutab ta vana nõidust … ja edaspidi ongi ta 160 aakrine maavaldus kokku surutud viie jardi laiuseks tükiks. Aga et indiaanlane ei tahtnud valgete meestega tegemist teha, läks see valdus maamaksude tasumata jätmise pärast haamri alla, ning valged mehed ostsid selle endale, aga ei saanud kuidagi maale pihta. Kuni tuli Ramparti pere ja nõudis selle endale.


Naine ja lapsed sukeldusid sellesse imeväiksesse maailma ja kohtasid seal vana indiaanlase järglast; pereisa Rampart aga ei julgenud sellesse mõistusevastase maalappi sukelduda ning kutsus kohale ametivõimud ja teadlased, et välja selgitada selle mõistmatu maalapi olemus. Noh, mingi selgitus tõesti tuleb.


Ühelt poolt igati absurdne lugu, teiselt poolt kujund ameerika põlisrahvaste minevikust ja olevikust (eks sellele juhatas tähelepanu Michael Swanwicki sissejuhatus). Eks ikka see rahvajutulik absurd prevaleerib minusuguse mitteameeriklase jaoks, kõik need süüdimatud tegelased, kes maalapikese juures rohkem või vähem heatahtlikult tiirlevad.


13 juuli, 2020

Ander Skarp - Inimlik eksimus (Tuumahiid 5, 2020)


Humoorikas lugu tehisintellektist, mis ei taha olla inimeste hetkeline moeröögatus või tumm tööriist ning otsib väljapääsu sellest narrist olukorrast. Pilveteenused ja krüptoraha ning mõne aasta pärast ehitab ta Siberi mahajäetud angaari osakeste kiirendi, et selle abil Maa pealt laia ilma kihutada. Nooh, ei lähe just plaanitult, aga pole hullu.
Igati vanakoolilik ulmehuumor, mis liigub punktist A punkti B ning tänu sellele on tekst rahustavalt konkreetne ühe teema arendus. Eks nüüd lugeja võib mõelda sellele, et mis võiks kaasneda tehisintellekti kasutamisega jne. Tekst loetav Reaktori lehelt.



ulmekirjanduse baas

10 juuli, 2020

Albert Engström – Moskoviidid (2020)


Huvitav välismaalase kogemus 1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).

Engströmi kogemus nõukogulikust ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge, mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast … kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute mass.

Muidugi, see kõik on kirjeldatud enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid) kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see siis Prantsusmaal või Venemaal.