Ilya Kaminsky - Kurtide vabariik (2020)

 

Ehk veidi meenutab see luulekogu Max Porteri raamatut “See linnuke on lein”, ainult et see on … vast modernsema keele ja kaasaegsete kujunditega (kasvõi võrreldes näiteks Dylan Thomase “Piimmetsa vilus”?), vaadakem näiteks tekstinäidet ERRi portaalis.




Ehk sõda sinu koduõuel, mitte sinus eneses (kaotus igal juhul).





maarja magdaleena koguduse ajaleht (pdf)

R. A. Lafferty - Eurema's Dam (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

“He was about the last of them.

What? The last of the great individualists? The last of the true creative geniuses of the century? The last of the sheer precursors?

No. No. He was the last of the dolts.

Kids were being born smarter all the time when he came along, and they would be so forever more. He was about the last dumb kid ever born.” (lk 153)

Peale sellist sissejuhatust on muidugi keeruline teksti mitte lugeda ning tõepoolest, jutt on vägagi hea. Ehk lugu viimasest mitte just kõige teravamast poisist, kes peab tarkade ja tublide maailmas leidma viise, kuidas hakkama saada. Ja ta leiutab neid. Sest noh, nö heaoluühiskonnas pole enam vaja suurt pingutada ning kõigest heast hoolimata on elu üsna stabiilselt stagneerunud.

Tarkade maailmas saab rumalast rikas (sest ta leiutab enda abistamiseks asju, mida on tegelikult teistelegi vaja) ning tema kõiksugu leiutatud targad masinad vaatavad haletsusega seda endi leiutajat. Sellest sünnib järgmine konflikt, sest rumal ei ole nõus tarkadega kaasa jooksma …

Lafferty on igati vaimukas tekstis (no tsiteerimist oleks siin küllaga) kokku sidunud kaks teemat - ühelt poolt erilisuse kasulikkusest ja värskendavast vaatenurgast nö stagneerunud süsteemis, teiselt poolt … universiaalse võimuiha (loo peategelane jõuab küll selleni õige käänulist teed pidi). Ühelt poolt peategelase ogar ettevõtlikkus vaimustab, teiselt poolt jõuab ta viimaks õige tumedale teele (“las kõik olla siis rumalad!”). Ambivalentne värk.

Neil Gaiman - Sunbird (M Is for Magic, 2008)

 

Lugu siis epikuurlaste klubist, mis on jõudnud omadega surnud punkti, sest enam pole midagi uut hamba alla proovida (muidugi on veel enam kui külluslik putukate maailm, aga nende maitsed pole üldsegi nii mitmekesised). Lõpuks üks vanem kodutu veidrik pakub, et Kairo linnas on võimalik tulilindu püüda (mis siis polegi vaid müütiline elajas), ja seda siis ära grillida.

Tekst on ilmunud muuhulgas Gaimani kogumikus “Fragile Things” ning tolle raamatu sissejuhatuses on muuhulgas juttu selle loo taustast - nimelt püüdis Gaiman seda kirjutada oma ühe noorpõlveiidoli R. A. Lafferty laadis (nii nagu “October in Chair” peaks olema bradburylik). Hiljuti on ilmunud Lafferty valikkogu (mida minagi aegajalt loen), kuhu Gaiman on kirjutanud üldise sissejuhatuse ning kahe loo kaassõna, selge, et Lafferty on talle mingil moel oluline autor. Ainult et, sellised tribuudid pole tihti just õnnestunud, nii ka see tekst pole just … vaimukas õnnestumine. On toredaid hetki ja eriskummalisi olukordi-tegelasi, aga muidu pigem 1980. aastate laadis Gaiman (kuigi sissejuhatuses kirjas, et tütar palus kirjutada mõne teksti oma 18. sünnipäevaks jne).

Kai Ashante Wilson - Kaiju Maximus®: "So Various, So Beautiful, So New" (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Esmapilgul päris segane ja igav tekst saab minu jaoks suurema selguse, kui lugesin loo ilmumise saateks ilmunud lühiintervjuud autoriga - nimelt oli tal tahe kirjutada arvutimängulaadset juttu, aga et samas polnud selle jaoks mingit kogemust ega tellimust, siis ta mõtles vastava mängumaailma välja. Niiet üheltpoolt võiks rääkida jutust arvutimängulaadses maailmas, teiselt poolt siis autori kujutlusest arvutimängust.

Tegu on pea inimkonnajärgse maailmaga, kus godzillalaadsed olendid märatsevad maapinnal, allesjäänud inimesed elavad maa-alustes koobastes. Aga - on superkangelased, kes suudavad godzilladele vastu astuda; ainult et, kui palju neis on säilunud inimlikkust, on muidugi iseasi, kuivõrd tegu on ikkagi üliolenditega, suutelised võitlema godzillalike olenditega.

Loo tegelaskond on siis isa ja kaks last, kes järgnevad maapinnal oma superkangelasest emale, kes peab vastu hakkama eriti vägevale olendile (“kaiju maximus”!). Ka lastel avalduvad mitmed erivõimed, aga samas see emakuju on niivõrd … pelutav eeskuju. Ja veel hullem, see superkangelane vajab võitluseks perekonnalt niisugust energiat, mille neist ammutamine pole just kõige meeldivam protsess.

Nagu öeldud, loost sai õieti sotti alles peale tutvumist autori lühiintervjuuga. Eks siis loos ole tore soorollide vahetumine (pereisa vs superema), samas tekst on … vähe tasane. Autorilt teine tekst, millega õieti ei saa joone peale, eks see teeb vähe ettevaatlikuks.

R. A. Lafferty - Land of the Great Horses (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Vähe (või palju) jabur lugu mustlaste (müütilisest) minevikust ja olevikust. Mustlased on mööda maailma laiali pillutatud, sest nende maa on ära võetud. Ja tõepoolest, nagu selgub ühest värskest uuringust, siis kunagi ongi tulnukad röövinud lahmaka maalapi, et seda oma laborites uurida. Kuid nüüd on see maalapp tagastatud kuskil India-Pakistani piirialadel ning … mustlased naasevad kodumaale.

Kuid tulnukad haarasid uurimiseks uue maalahmaka, seekord Los Angelesiga. Tulemuseks on siis … mööda ilma rändavad angelinod.

Nii, tekst on enamvähem spoilerdatud, kuid tegelikult on lugu esitatud kõiksugu rohkem või vähem veidrate juhtumite jadana, millest omakorda löövaim sissejuhatuses kirjeldatud kahe inglasest geoloogi rännak Põhja-India kõrbes, mis korraga muudab loodust ja inimesi endas, nii avastab üks inglane endas midagi uut … teise geoloogi õuduseks. Jne jne. Jaburalt pöörane värk ja eeltoodud spoileritest pole tegelikult tõesti kasu.

Jennifer Brozek, Bryan Thomas Schmidt - Shattered Shields (2016)

 

Antoloogia, kus paar tuntumat autorit ja siis ports nö harju keskmist. Enamvähem kaanest kaaneni ongi puhast madinat, kuigi ei saa öelda, et oleks miskit esilekerkivamat. On nagu selline vähe … vanamoeline, eelmise sajandi fantasy. 

Eks see raamat on üks põhjuseid, miks ma enam ei osta Baeni raamatuid (kuigi näiteks “Operation Arcana” on tubli keskmik), no liiga palju muid raamatuid ja liiga vähe aega (selle teose läbilugemiseks kulunud 3,5 aastat … nojah). Kunagi ostsin Baeni kaks taastrükiantoloogiat, aga neid ei suutnudki närima hakata, sai “raske raha” eest edasi müüdud.

Ning kui viimasel ajal olen antoloogialugude keskmist hinnet arvutanud, siis seekordne veab ümmardamisega 4,2 välja … ehk napilt halvem kui näiteks “The Mythic Dream”.

• Ashes and Starlight • David Farland 5/10

• The Fixed Stars • Seanan McGuire 3/10

• The Keeper of Names • Larry Correia 4/10

• The Smaller We Are • John Helfers 4/10

• Invictus • Annie Bellet 4/10

• Rising Above • Sarah A. Hoyt 4/10

• A Cup of Wisdom • Joseph Zieja 3/10

• Words of Power • Wendy N. Wagner 5/10

• Lightweaver in Shadow •  Gray Rinehart 3/10

• Hoofsore and Weary • Cat Rambo 4/10

• Vengeance • Robin Wayne Bailey 6/10

• Deadfall • Nancy Fulda 3/10

• Yael of the Strings • John R. Fultz 5/10

• The Gleaners • Dave Gross 5/10

• Bonded Men • James L. Sutter 4/10

• Bone Candy • Glen Cook 4/10

• First Blood • Elizabeth Moon 5/10

John Kessel - Pride and Prometheus (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Kui “Uhkus ja eelarvamusest” on olemas näiteks zombiversioon ja kasvõi Theodora Goss on puhunud muuhulgas uut elu doktor Frankensteini eksperimenteerimistele, siis see kord on tegu vähe realistlikuma versiooniga - ehk 8 aastat peale “Uhkus ja eelarvamus” sündmusi on osa Benneti tütreid abielus ja lastekarjaga … kuid Mary on juba 26-aastane nohikust vanatüdruk. Kes aga kohtab siis Inglismaad külastavat romantiliselt traagilist Frankensteini, kes näib olevat Mary ideaalmees - tark, teadusega tegelev tõsine mees. Frankenstein oleks ka justkui Maryst huvitatud, aga kuulu järgi on tal Šveitsis oma kihlatu ja muidu traagiline minevik.

Peagi kohtuvad neli õde Darcy ja Lizzy lossis ning sinna tulevad külla ka Frankenstein sõbraga. Ümbruskonnas nähakse kuulu järgi koletut hiiglaslikku meest, kes kondab ringi muuhulgas surnuaias. Tuleb välja, et see on … Frankensteini kokkuklopsitud olend. Aga see pole veel kõik ning Mary unelmad purunevad.

Kurblik, kurblik lugu Benneti õdede erinevatest saatustest, ei jäta vikatimees seda perekonda rahule. Autor tundub üsna mõnuga järgivat Austeni stiili, ning jah … tulemuseks on südantlõhestav värk. Tuleb välja, et Kessel on selle loo koguni romaanina avaldanud, samas arvatavalt see jutustus on ehk iseenesest küllaldane.

Mark Lawrence - The Nature of the Beast (Road Brothers, 2020)

 

Tekst, mis paigutub romaani eelsesse aega ja nagu autori märkusest selgub, siis siin vallapäästetud needus leiab oma lahenduse alles triloogia lõpus. Ehk siis Jorgi lindpriid hävitavad järjekordset küla ning Rike leiab end nõia majast, kus nõid püüab teda kavalusega endale allutada, viimaks koguni ravides Rike’i haava, saades selle eest vastutasuks kuldmündi. Ent nagu nõid avastab, siis Rike polegi nii rumal röövel … ja temale lööva needuse määramine nii lihtne. Kuid kättemaks olgu siiski kättemaks.

Rike, kes on arvatavasti Jorgi üks ebameeldivamaid kaaslasi, on samas muidugi üsnagi tüüpiline esindaja kaasaegse sünkmorni tegelasgaleriis - inimene, kes ongi läbinisti paheline ning kellele on moraalselt raske pöialt hoida. Ses suhtes Lawrence ei pingutagi, et talle miskit positiivset tausta luua, ongi selline pahelisuse kehastus.

Robert Reed - Suvekuru draakonid (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Reedi teine eestindus (varem siis ilmus “Orioni vöös”) on vast esimene lugu sellelt autorilt, mis on mulle head muljet avaldanud (kuigi millalgi varem olen üht juttu samuti kuue punktiga hinnanud, aga ei mäleta selles lugemismuljest õieti midagi).

Seekordne lugu on draakoniluudest ja nende väärtusest (mõneti oleks see justkui torge hiina nö traditsioonilisele meditsiiniline, mis on keskendunud maailma liigirikkuse hävitamisele). Kuid luudest ja soomustest veel väärtuslikumad on munad, sest … äkki õnnestuks  panna mõni draakonitibu kooruma.

Loo kangelane, endine eriväelane leiab kõnnumaalt aga hästi säilinud tiine draakoni jäänused, kus on tervelt pesakond kahjustamata mune. Tema leid paneb käima sündmuste ahela, kus mitu asjast huvitunut püüavad üksteisel üha suuremate panustega  nahka üle kõrvade tõmmata.

Teksti võlu on ehk selles kergelt jaburas metsikuläänelaadses maailmas, kus muuhulgas kasutatakse eriväelaste varustuses draakonisoomuseid (ükski kuul ei läbista draakonisoomustest kaitserüüd! Välja arvatud muidugi draakoniluust kuul). Või siis evolutsioonilised küsimused, kuidas draakonitest arenesid imetajad ning millised kõverteed veel seal olla võisid. Muidu on tekst küll üks paras sorav seiklus ning senise Reedi kogemuse valguses on see meeldiv üllatus.

ulmekirjanduse baas

Mark Lawrence - Bad Seed (Road Brothers, 2020)

 

Lugu sellest, kuidas lapsepõlv kujundab elu - ehk kuidas 8-aastane poiss tapab enesekaitseks kiviga enda ründaja ning sellest jääb potentsiaalne trauma ja kogukonna hukkamõist (kuigi see on kõigile arusaadav, et tegu oli enesekaitsega). Lapsest kasvab mees, kes ei leia ühiskonnas endale kohta isegi perekonda luues ning viimaks laseb ta endas pulbitseva vägivaldsuse valla … ning seejärel võetakse ta Jorgi lindpriide vennaskonna liikmeks.

Ehk siis tapamasinaks kujunemise lugu, kus pole erilisi illusioone andeksandmisest või lunastusest vms. Viimaks keerabki tekst õige veriseks, kui nö kangelane astub talupojatarkust kasutades vastu oma perekonna (jajah, paralleel ka Makini kujunemisloole) hävitanud sõjasalgale ning peale tapatalgut peategelasel suurt emotsiooni ei tekigi. Kui nii võtta, siis õige haige inimene.

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

Valle Taja “Lugemisest – otse ja ausalt”. (Habe 2021)

Noh, kroonilise lugejana ei suutnud ma vastu panna ja suisa tellisin selle endale otse kirjastusest – raamatukogudega läheb ju teadupärast aega. Pean tunnistama, et see osutus päris raputavaks lugemiseks. Tajal on kahtlemata oma kirglik ja intiimne suhe lugemisega, kuid samas hoiab ta kaine teadlasepilgu jaoks tarvilikku distantsi ning pikaajaline tegutsemine valdkonnas annab võimaluse tuua ohtralt huvitavaid näiteid.

Oleme harjunud kuulma, et lugemine on hea, loeksid lapsed ja täiskasvanud ometi rohkem, oleks maailm parem paik; alustagem kasvõi koomiksitest või krimkadest, peaasi on saada inimesed lugema, tekitada lugemisharjumus... kuid see kõik ei olegi tegelikult nii must-valge. Alles viimasel ajal on hakatud tegema teaduslikke uurimusi selle kohta, kuidas lugemine mõjutab meie mõttemustreid ja maailmataju ja selgub, et lugemine on üks vägagi ohtlik hobi. Ja ei, siinkohal ei ole tegemist vandenõuteooriaga kirjastuste ja kirjanike katsest peidetud sõnumitega rahvast mõjutada, kuigi, loomulikult on lugemise kasulikkuse propageerimine, kirjandustundide haridussüsteemis hoidmine, kirjandusfestivalide korraldamine jms kirjandusega seotud inimeste otsestes huvides.

Kui lugemise ohtudest rääkida, siis esiteks võib välja tuua materiaalsed ja füüsilised ohud. Nagu kroonilistel suitsetajatelgi, soovitatakse ka kroonilistel lugejatel kokku lüüa oma aasta raamatuarved – see võib nii mõnegi lugemissõltlase (või raamatukoguja) lõpuks ometi aru saama panna, et tal on probleem ja sellega tuleks midagi ette võtta. Ohtlik on ka raamatute korjatav ja tekitatav tolm, paberilõiked, mis võivad põletikku minna (eriti soojades ja arengumaades), raamatuparasiidid (väikesed lestalised jms, mis raamatute vahel elavad ja võivad allergiaid põhjustada jms). Ka kulub raamatute tootmiseks meeletul hulgal puitu, magevett, transpordil eritub kasvuhoonegaase, kaaned sisaldavad üha rohkem plastikut jne. Muidugi võib siinkohal argumenteerida, et e-raamatutega neid probleeme ei kaasne, kuid elektroonikaseadmete tootmise ja elektroonikajäätmetega on oma probleemid. Üksikisiku seisukohast kannatavad ka silmanägemine, tekivad rühihäired, vähesest füüsilisest aktiivsusest halveneb üldine tervislik seisund jne.

Eraldi võiks välja tuua igasugused psüühilised probleemid. Alustada võib lugemissõltuvusega, kus lugemine lisaks kõigele eelnevale hakkab oluliselt häirima ka igapäevaelu ja inimsuhteid; samuti tuuakse mitmeid markantseid näiteid liigsest sisseelamisest – lapsed mängivad raamatudetektiive ja saavad ränku vigastusi, täiskasvanute vildakas arusaam romantilistest suhetest tekitab võimetust luua tähenduslikke lähisuhteid, kõikvõimalikud juhud, kus inimesed hakkavad uskuma, et neil peavad olema maagilised võimed, mida nad pole veel avastanud või et nad on mõne fantaasiamaailma kuningakoja liikmed … kui aus olla, siis need juhtumid olid üsna õõvastavad.

Kuid viimane ning kõige raskemini tuvastatav ja ühtlasi kõige ohtlikum on juba alguses mainitud mõttemustrite muutumine. Lugemine on teatavat laadi meditatiivne seisund, eriti just vaikselt lugemine, mida veel keskajal ei tuntud. Inimene muutub justkui passiivseks meediumiks lastes oma ajust läbi võõraste mõtete-piltide-emotsioonide tulva ning isegi kui meile võib tunduda, et me suudame selgesti eristada oma ja võõrast, filtreerida, võtta vastu asju iseenese tingimustel, siis tegelikult saab tekst tervikuna osaks meie aju protsessidest jättes täiesti etteaimamatu mõju ja tugevusega jälje – pärast iga loetud raamatut muutume kelleksi teiseks, seda ise taipamata. Nii filmide kui arvutimängude puhul on juba visuaalsel kujul esitatud informatsioon rohkem nö kehast väljas ja nõnda on ka eristuse tegemine lihtsam. Näiteks selgus ühes uuringus, et lapsed, kes lugesid kolm korda järjest “Kärbeste jumalat” olid pärast palju vägivaldsemad, kui Fortnite'i nimelist arvutimängu mänginud lapsed. Pisut humoorikama poole pealt – Rosamunde Pilcheri andunud fännid ja mittelugejatest kontrollgrupp osalesid testkohtingutel kohtinguportaalide vahendusel. Pilcheri austajad tõid hilisemas tagasisides järjepidevalt esile, et esmapilgul sümpaatsena tundunud vastassoo esindajad osutusid hiljem liiga tavalisteks, nende embused polnud piisavalt “mehised” ning samuti ei olnud nad kunagi ootamatult ja omal initsiatiivil “õigel” ajal kohal, kui naispool oleks oodanud halva ilma käest päästmist, sooja mantlit õlgadele ja kuuma kohvi ning lillekimpu. Pigem juhtus, et isegi ilmsete vihjetega pikitud telefonikõne peale oli neil “kokkulepitud ärikohtumine, androloogi aeg või lihtsalt ei jaksanud pärast pikka tööpäeva enam kodust välja tulla”.

Oeh … mulle tundub, et jõudsin ainult algust pisut refereerida, sest eks edasi tule ka päris õõvastavaid juhtumeid, kus näiteks sügav huvi moodsa luule vastu viis ühe mehe töökoha, pere ja kodu kaotuseni või siis üks vang, kes avastas vanglas enda jaoks sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning hiljem sooritas pärast vabanemist võika mõrva (vt “Peata ratsanik”) ainult selleks, et tagasi vanglasse ja üksikvangistusse saada ning elu lõpuni igapäevaelu pärast muretsemata kogu vaba aeg lugedes veeta. Muidugi tuuakse süngete näidete juurde ka lõbusamaid, näiteks ühe pereema bridgetjonestumine...

Igatahes, kohustuslik lugemine kõigile lugejatele. Lõpetuseks tõdeb autor, et lugemisse tuleks suhtuda samasuguse ettevaatusega nagu psühhotroopsetesse ainetesse või retseptiravimitesse. Praegusel hetkel on kirjandusmaailm aga tohutus kaoses, kus igaüks võib manustada ükskõik mida ja samas pole veel jõutud nii kaugele, et tekiksid viisid kaost korrastada ning võimalus kasvõi raamatukogu vahendusel kohtuda nn lugemisdietoloogiga, kes suudaks esiteks selles infohulgas orienteeruda ja teiseks oskaks koostada igale inimesele enam-vähem optimaalse lugemisdieedi. Kõige hullema nähtusena toob ta välja just igasugused Lugemisväljakutsed, mida lugemise propageerimiseks korraldatakse - “See on sama hea kui teha söömisväljakutse, kus igaüks peab ära sööma kilo heeringat, kilo friikartuleid, kilo komme jne. Muidugi jääb enamik meist ellu ja võib-olla ei võta kaaluski väga juurde, ent meie organismi loomulik tasakaal saab rikutud ja selle mõjud annavad tunda veel aastaid ilma, et me sellest ise aru saaksime. Pigem tekib meil läbiloetud raamatute vastu tihti ebaratsionaalne kiindumus ja me loeme üha uuesti ja uuesti seda, mis meid haigeks teeb.”

Selle ebaratsionaalse kiindumuse ja sõltuvuse tugevuse näiteks toob ta Marie Kondo, kes on küll valmis inimesi aitama kõigist üleliigsetest asjadest vabaneda, kuid raamatute suhtes jääb väga leebele positsioonile, sest Kondo meetod on ju lõppude lõpuks ikkagi äri. Inimeste aitamiselt saab raha teenida ainult seni kuni nad selle vastu mässu ei tõsta. Ja raamatud on nii sügav ning ohtlik sõltuvus, millega Kondo ei julge riskeerida. Taja soovitab kõigil, kes päriselt lugemise ohtlikust ja kahjustavast harjumusest vabaneda soovivad, rakendada raamatute puhul tagurpidi Kondo meetodit. Selleks tuleb kindlasti välja visata (soovitavalt prügikasti või ahju) kõik raamatud, mis kättevõttes tekitavad mingi positiivse tunde. Alles võib jätta need, mis tekitavad negatiivse tunde, sest selliseid raamatuid enda ümber nähes ajapikku inimese pilk selgineb, kaob ära soov nõrkusehetkel raamat haarata ning taandub mõistusevastane sõltlaslik hardus raamatute suhtes. Ja kui inimene ükskord tõepoolest raamatut vajab, siis on selle leidmine ja hankimine pingutus ning protsess, mis aitab ära taibata lugemise tegelikku mõtet ja kasu.

Et kõik liiga lootusetuna ei tunduks annab Taja ka soovituse, kuidas õiget raamatut ära tunda. Tuleb lugeda lehekülg, peatükk, lõik – olenevalt raamatust ja inimesest – ning siis raamat käest panna vähemalt nädalaks. Selle nädala jooksul tuleks võimalikult palju igasugusest lugemisest hoiduda ja leida naudingutpakkuvaid tegevusi värskes õhus, sõpradega, lähedastega, üksi looduses või sportides. Siis, kui nädal on möödunud, tuleb vabal hetkel heita voodile selili ja lasta igavusel tulla, kui juba talumatult igav on, siis mõelda, et mida sa sooviksid kõige enam teha, kas lugeda edasi seda raamatut või …? Ja ainult siis, kui tõepoolest just selle raamatu lugemine on ka pärast katseperioodi see, mida soovid üle kõige teha, ainult siis on lugemine õigustatud ja omal kohal! Vastasel juhul on tegemist lihtsalt halva harjumusega nagu kartulikrõpsud, kui võtame pakist aina järgmise ja järgmise ilma, et neid tegelikult vajaksime.

Kannatamatutele on ka kiirtest – tuleb võtta raamat, minna õue ning leida lage inimtühi plats. Siis visata see raamat vindiga nii kõrgele ja kaugele õhku kui suudad. Kui raamat maandub lahtisena, siis tasub lugeda. Kui kaanega ülespoole – tasub vähemalt proovida. Aga kui üles jääb tagakaas või tabad mõnda inimest või akent või autot vms, siis võib selle raamatu julgelt prügikasti visata.

Tagakaanelt:

Valle Taja on õppinud psühholoogiat Tartu ja Melbourne'i ülikoolides. Tema doktoritöö käsitles biblioteraapia rakendamist kinnipidamisasutustes ning edaspidi on ta tegelenud biblioteraapiaga erinevates raamatukogudes üle maailma. Kuid aastatepikkune praktiline töö raamatukogudes on autorile ühtlasi avanud ka lugemise pahupoole. “Kirjandus on nagu ravim – õige kogus õiget asja õigel hetkel võib omada imelist tervendavat mõju. Kuid vale kogus valet asja valel ajal on mürk.” Käesolev raamat on aus ja ilustamata käsitlus sellest, mida raamatud meiega teevad. See raamat peaks kuuluma iga kooli kohustusliku kirjanduse programmi.

(Kaanepilt: Iain Welch, https://iainwelch.co.uk/bear-reading-in-the-bath/; kaanekujundusel tänu Liina Valtile)

Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Kir Bulõtšov - Päästke Galja! (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Tegu siis paroodiaga “Stalkeri” filmi ja Strugatskite “Väljasõit rohelisse” ainetel. Eks paroodia avaldamine niisuguses valikkogus pani vähe kulme kergitama (no autorilt võinuks võtta mõne teksti, mis jätkanuks näiteks Gusljari maailmas), ent eks siis ilmakuulus film ja pealekauba Strugatskid kah.

Ekskursioonil tehasesse kaob Galja nimeline tüdruk tehase kõrval laiuvasse Tsooni. Tüdruku päästmiseks organiseerib tehase direktor salajase päästegrupi ning stalkeri juhtimisel kogeb see kolmeliikmeline grupp Tsoonis õige õõvastavaid juhtumeid ja olendeid. Aga Galja leitakse.

Loo lõpuks selgub Tsooni tõeline olemus, mis on küll igati Strugatskite algteksti vaimus moodustis, ent suuresti teistsuguse rõhuasetusega. Tavaliselt on paroodia kohta lugemine (ja selle ettekujutamine) pahatihti vaimukam tegevus kui paroodia enda lugemine (oh issand, meenub hiljuti läbitud Tom Holti orkide teemaline romaan) - sest noh, kui kaua autor ikka suudab teemat värskelt kasutada. Nii ka selle teksti puhul on vast loo huvitavamad hetked tegemistel enne ja pärast Tsooni (ehk siis lõpuks selgub, mis koht see õieti on), kohapeal läheb see vähe tuimaks questiks.

ulmekirjanduse baas

Mark Lawrence - Sleeping Beauty (Road Brothers, 2020)

 

Lugu paigutub hilisemasse aega kui “The Prince of Thorns” ning jutustab Jorgi järjekordsest kokkupuutest Vanaaja imedega, nimelt satub ta rännates vangi ühte eksperimentaallaborisse ning oma elu päästmiseks peab ta kõigepealt ohtu seadma inimkonna tuleviku, ähvardades purustada miskit eluohtlikku viirust sisaldava viaali - aga kui ta purustaks selle laboris, hakkaks seal tööle enesehävitusmehhanism, mis põletaks punkri sisemuse elutuks, selle käigus muuhulgas hävitades seal pesitsevad tehisintellektid.

Muidugi, Jorg purustabki selle viaali - nagu esimeses romaanis näha, siis on tal kogemust … selliste vanaaja imede käsitsemisega.

Seda teksti oleks fantasyks vähe vale nimetada, tegemist päris puhta teadusliku fantastika looga. Muidugi, kuivõrd mul pole aimu triloogia (ja järgmise triloogia, nagu vihjab autor järelsõnas) arengutest, siis jääb selle teksti mõistmine vähe kaugeks. Eks pealkirjast lähtuvalt on siin võimalik ka paari muinasjuttu tunnetada.

Neil Gaiman - How to Sell the Ponti Bridge (M Is for Magic, 2008)

 

Nii vähe kui olen lugenud Gaimani varaseimat proosat 1980.  aastatest (varem siis “The Case of the Four and Twenty Blackbirds”) pole tegelikult just meisterlik. Tekst on selline tubli punktist A punkti B liikumine ning intriig lahendatakse ega jää edasi painama. Et siis selline … korralik proosa, maailm on tihti fantastiline, aga samas ei pane just vaimustusest oigama, pigem jääb selline proovitöö maitse suhu.

Nii kirjeldatakse selles loos ühes kelmide klubis, kuidas üht kelmust sooritada (vaata pealkirja) - kuulajad on igati põnevil, mis sest et tegu on üsna klišeeliku lahendusega (või äkki see ongi autori poolt meelega?). Aga noh, sellel maailmal on palju fantastilisi elemente, kasvõi näiteks tennispallidena kasutatavad deemonipead ja mis kõik veel.

Ent nagu eelnevalt mainisin, vähe meistrieelne töö inglise kelmihuumori võtmes.

Dominik Parisien, Navah Wolfe - The Mythic Dream (2019)

 

Kui koostajate eelmine antoloogia “Robots vs. Fairies” oli teemast hoolimata igati loetav ports nüüdisulmet, siis käesoleva antoloogia teemaga (ehk siis müütide taaskasutused) võeti minu jaoks liialt suur tükk katki hammustamiseks ning tulemus on parajalt hambutu ja samas pretensioonikas ulme, mis küll käsitleb müüte uuest vaatenurgast jne, aga samas ei moodustu sellest uut kvaliteeti - paistab, et vaid müüte tundes saad neist tekstidest täiselamuse; vaid üksikud loodvad eraldi võetava maailma.

Ja kui teemaks on müüdid kitsama piiranguta, siis jah … asi on liialt laiahaardeline, ning mõnelgi puhul pole algtekstist kuulnudki. Et lugesin raamatut pikemate vahedega, siis enamus muljeid on praeguse postituse kirjutamisel ununenud; uuesti üle lapates on meeldejäävamaid tekste ehk neilt autoritelt: Martine, Hernandez, Machado, El-Mohtar.

Ja kui veelkord tõele näkku vaadata, siis tuleb 18 loo keskmiseks hindeks 4,2 - mis on muidugi hulga masendavam number kui viimati kokkuvõetud antoloogia “Escape Pod” puhul, kus selleks oli 4,6 (mis tundus siis ikka harjumatult madal keskmine).

• Phantoms of the Midway • Seanan McGuire 4/10

• The Justified • Ann Leckie 3/10

• Fisher-Bird •  T. Kingfisher 5/10

• A Brief Lesson in Native American Astronomy • Rebecca Roanhorse 5/10

• Bridge of Crows • JY Yang 5/10

• Labbatu Takes Command of the Flagship Heaven Dwells Within • Arkady Martine 5/10

• Wild to Covet • Sarah Gailey 4/10

• !Cuidado! !Que Vienne El Coco! • Carlos Hernandez 5/10

• He Fell Howling • Stephen Graham Jones 4/10

• Curses Like Words, Like Feathers, Like Stories • Kat Howard 3/10

• Across the River • Leah Cypess 3/10

• Sisyphus in Elysium • Jeffrey Ford 4/10

• Kali_Na • Indrapramit Das 4/10

• Live Stream • Alyssa Wong 5/10

• Close Enough for Jazz • John Chu 4/10

• Buried Deep • Naomi Novik 5/10

• The Things Eric Eats Before He Eats Himself • Carmen Maria Machado 4/10

• Florilegia; or, Some Lies About Flowers • Amal El-Mohtar 4/10

Anil Menon - The Robots of Eden (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu lähituleviku ühiskonnakorrast, kus osa inimesi on nö Võimendatud (“Enhanced”) ja osa siis Mittevõimendatud (“Unenhanced”) ehk tavaline homo sapiens sapiens. Võimenduse sisu jääb õieti lahti seletamata (millegipärast viitab peategelane paar korda endale kui “posthuman”), igatahes on sel tehisintellekti taust ning põhivõtteks näib olevat tarbetute emotsioonide võimust võtmise nullimine, mis siis tagab inimese stabiilse toimimise (hmm, nagu miski depressiooni superravim).

Siin loos indialaste suhtepundar - abielupaar teeb läbi lahutusprotsessi, mees jääb Indiasse edasi elama, naine lapsega jääb türklasest armukesega Bostoni elama. Kõik kulgeb valutult (nad on Võimendatud ja teevad seega ratsionaalseid otsuseid), kuni hiljuti võimendatud laps reageerib vanemate lahutusteatele õige nö vanaaegselt. Õnneks võtab lapse võimendus tema üle kontrolli ning mõne aja pärast võtab temagi toimuvat ratsionaalselt.

Loo teine külg on aga meeste (ehk siis eks-abikaasa ja armukese) jutuajamised - türklane on tuntud autor, kes peale võimendamist pole aga ilukirjandust kirjutanud. Ärimees oli varem suur lugeja, aga viimastel aastatel on lugemisisu üle läinud. Üleüldse, raamatuid loevadki vaid need mittevõimendatud, sest noh … kunst ja ratsionaalsus ei käi just kokku. Ning türklane võtab vastu otsuse, mis võimendatutele on arusaadav, aga tavainimesed võtavad seda hulga dramaatilisemalt.

Jutt kulgeb üsna rahulikus tempos ning justkui illustreeribki seda võimendamise efekti inimeses. Kõik on justkui kena, aga noh … kõik ongi ratsionaalne. Seda häirivamalt mõjuvad mitmesugused juhtumid, kui on kokkupuude nö vanaaegsete emotsioonidega - kas siis värskelt võimendatud lapse reaktsioon vanemate lahutusele või siis mittevõimendatute reageering türklase otsusele. Ja muidugi meeste arutelud nö vanamoodsast maailmast.

Tere tulemast tehisintellekti avitatud paremasse tulevikku.

Helju Rebane - Jutustused (Õige valik, 2021)

 

Kogumiku lühemate juttude osa (raamatu teine osa on lühiromaan “Altrus”, sellest püüaks ehk eraldi kirjutada) on kenasti 20. sajandi (“pehmema”) ulmekirjanduse traditsioonides kirjutatud kirjandus. Ehk siis jutud, kus ulmeline taust on oluline (näiteks robotid või rännak teistele planeetidele), aga pearõhk on siiski puändil. Tekstid toimuvad enamasti lähitulevikus, kus nö tehniline progress on avardanud kõiksugu võimalusi, aga inimeste põhiolemus on ikka stabiilselt tuttava toimemehhanismidega. Ühesõnaga, need tekstid võiks olla loetavad ka tavalugejatele, teadusliku fantastika osa pole kontimurdev, oluline on lõpuks ikkagi see, kuhu see (tihtipeale suhte)draama omadega jõuab ning millised üllatused ees ootavad.

Kui eelmises lõigus sai öeldud “20. sajandi ulmekirjandus”, siis sellega kaasneb tihtipeale “keskealise valge mehe” taak. Nii on ka Rebase tekstis minajutustaja vaatepunkt eelkõige mehe oma (sellest erineb järsult “Ristsõnamõistatus”, aga eks see ongi omamoodi düstoopiline maailm), kel tuleb rinda pista nö kavalate naistegelastega, kelle motiivid pole meeskangelase jaoks just kõige arukamad ja tihtipeale destruktiivsedki. Veidi … ootamatu lahenemine - muidugi, miks peakski naisautori puhul eeldama võrdõiguslikkusega positiivsemat suhestumist. Oleks huvitav kuulda mõne feministliku vaadetaga lugeja arvamust nende juttude kangelaste ja antikangelaste “tõest ja õigusest”, minu meelest on see ootamatult vanamoodne.

On ka kaks puhtalt meestemaailma lugu (“Mis saab pärast” ja “Ootamatu edu”), mis paradoksaalselt on ehk enim muljet avaldanud tekstid (robotilood on päris vahvad); mõlemad on kui pikad anekdoodid … ja kui järele mõelda, siis mitmedki tekstid on võetavad (musta) huumorina (puänt, eksole). Ja kui midagi veel kiita, siis tegelikult siin polegi ühtegi otseselt nõrka teksti, lihtsalt mitmel puhul tekib küsimus, et noh, “keskealise valge mehe” ulmekirjandus või nii.

Kadunud või õigemini taasavastatud eesti autori puhul oleks kirjastuselt oodanud, et raamatusse on märgitud tekstide ilmumiskohad, takkajärgi selgus, et näiteks ajarännulugu Immanuel Kanti teemadel on ilmunud Rebase esikraamatus “Väike kohvik” (seda kergelt lehitsedes näis, et mõndagi seal ilmunust on kasutust leidnud lühiromaanis “Altrus”); “Minu pea” ja “Taruaeg” muuhulgas “Tuumahiid 3” kogumikus.

Fran Wilde - A Catalog of Storms (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Tekst on ilmunud aasta parimate ingliskeelsete teadusliku fantastika lühilugude antoloogias ning ma ei mõista kuidagi, miks see pole hoopiski fantasy’na loetav (muuhulgas on see taastrükitud Paula Gurani valitud tumefantaasia ja õõva aasta parima lühijuttude antoloogias) - mis siin siis õieti … reaalset on? Mis on reaalset maailmas, kus ilmastik (või siis kliima?) püüab allutada inimsugu, aga selle nähtuse vastu on astunud erivõimetega inimesed, kes piisava posimise abil püüavad mahendada ilmastikunähtusi. Kuidas see … science fiction on?

Lugu ise on muidugi õige poeetiline ja kurblik - kuidas nende ilmainimeste kutsumus on laias plaanis ühiskonnale kasulik (ilmale on võimalik vastu hakata ja elusid päästa), kui ka needuseks (pere kaotab lähedase; tema saatuseks on lõpuks mõnele ilmanähtusele alla jääda).

Kui nii võtta, siis võiks see olla ehk kergelt sugulane Jemisini “Lõhutud maa” temaatikaga, ainult et … mitte nii totalitaarne.

S. L. Huang - As the Last I May Know (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Südantlõhestav lugu noorest tüdrukust, kes on nö tuumakohver - et seda relva käsitseda, tuleb vastava külmrelvaga tüdruk surnuks pussitada. Ja seda saab teha vaid selle riigi president. Ja kes ometi tahaks riigi nimel väikest armast tüdrukut tõurastada?

Aga probleem siis selles, et aastaid on kestnud sõda ning nüüd viimaks on jõudnud vaenuväed nende kontinendile ning riigi allajäämine hakkab üha selgemalt kohale jõudma. Kuid kes küll tahaks väikest tüdrukut (kes pealegi luuletab ja on selles vägagi veenev) surnuks pussitada, et relva käivitada?

Nagu näha, meenutab tekst mõneti le Guini Omelase lugu, aga pole küll nii kompleksne nagu too klassika, jääb vähe nagu kaasaegseks muinasjutuks. Autor ehitab pinget ja pakub kõiksugu emotsionaalseid härdushetki (tüdruku õlule pandud missioon! Poeesia kirjutamine! Kas president tapab riigi nimel! Kas tüdruk päästetakse!), aga see jääb, noh, enamasti emotsionaalseks.

Noh, igal juhul on see võitnud parima lühiloo Hugo ning tekst loetav Tori lehelt.

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium.