Saad Z. Hossain – Djinns Live by the Sea (The Apex Book of World SF 4, 2015)

 Peale Yangi teksti mõjus see lugu vähe värskema tuulepuhanguna, oli vähemalt traditsiooniline fantaasiavestmine. Et siis Bangladeshi miljonär satub kokku džinniga (jajah, Hossain on hiljem veel ühe džinniloo avaldanud) ning viimaks tahab see miljonär tollelt mõne soovi täitmise saada. Aga raha ega naisi pole vaja, neid on niigi küllalt. Džinn ei saa surematust pakkuda, see on ikka jumala rida. Lõpuks soovib mees teada saada mõnd ilmatumat saladust.

Džinn otsustab ta viia iidsesse linna, mis on mattunud tsivilisatsioonide alla. Nad hakkavad maa alla laskuma, mööda iidseid käike, kuhu arheoloogid pole veel sattunud. Peagi tammuvad nad tundide kaupa inimeste eelkäijate kontidel … keda kõiki selle iidse linna ehitusel kasutati. Kuid džinn viib õudusest haaratud mehe üha edasi …

Noh, plusspunktid kindlasti Bangladeshi olude kasutamisest, eks siin leidu ka midagi islami mütoloogiast. Need inimsoo eelkäijate kondid ja nende kasutamise lugu on omal moel samuti huvitav. Aga eks see kõik läheb viimaks niisuguseks poeetiliseks kirjanduseks või nii.

Miikael Jekimov – Õnnepäev (Tuumahiid 4, 2018)

Militaarulmesse kuuluv jutuke leiutaja-õnneotsija Eduardist, kes vajab heaolu leidmiseks kiipi, millega käivitada enda kokkuklopsitud taktikadroid. Selle nimel ta kammib siis lahinguvälju, et langenutelt ja mahajäetud sõjatehnikalt nänni leida, mida siis hiljem mustal turul maha müüa. Töö pole just meeldivate killast, aga eks inimene harjub paljuga. Lõpuks tundub, et vajalik kiip on käeulatuses … ainult et võõrastes kätes, ning need ei taha mingil moel kiibist loobuda.

Tekst pole teab mis ilmaime, pigem võib seda võtta autori harjutamisena kirjandusliku vilumuse omandamiseks. Nii on kulunud kõvasti auru keskkonna loomisele, kõik see sünkmorn kauge planeet ja raipejaht ja tulnukad ja lõputud konfliktid.

Tekst pole puhtalt angloameerika traditsioonis toode, nii on siin ihaldusobjekti hellitusnimeks Sampo. Võib muidugi mõelda, kas selle Eduardi edasisi seiklusi võiks kirjutada (või on seda tehtud?), noh, militaarulmet pole kunagi palju.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

James P. Hogan - Neander-Tale (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lühike tragikoomiline lugu sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele, need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada.

Pagendatud mees proovib õnne teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed. Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab homo sapiens sapiens).

Kui eelnevalt sai mainitud „tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.

ulmekirjanduse baas

Reidar Andreson - Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (Tuumahiid 4, 2018)

Autor püüab seletada maailma ajalugu läbi nelja usundi (kristlus, islam, budism, hinduism) kosmilise liidri … mänguna, kus siis aastatuhandete vältel arendatakse kõiksugu strateegiaid (mis siis Maal väljenduvad kõiksugu konfliktide ja kataklüsmidena),  et … noh, mängida.

Loo konflikt on selles, et kristlus (ehk Euroopa) on kriitilises seisundis, sest nii islami kui hinduismi mängujuhid on ühinenud tema vastu ning haaranud ta mänguväljal raudsesse haardesse (budismi juht hoiab salakavalalt eemale). Olukorda halvendab see, et kristluste hulgas on hakanud levima ateistlikud ja muud allaandlikud ideed, mis mädandavad kala seestpoolt (või – hoidku jumal – vahetavad pooli). Vaja on kasutusele võtta radikaalne meede, mis mängureeglite otseselt keelatud pole.

Niisiis tegemist autori kommentaariga tänapäeva maailma olukorra kohta, mis näib ehk õige … ühe erakonna loosungite vaimus kirjutatud. Loodetavasti eksin. Kristluse sedavõrd radikaalne samm näib natuke … ülepingutusena senise mängu kontekstis, kuivõrd võib aru saada, et mõnigi usk oma varjusurma faasi pidanud üle elama, et siis taas õilmitsema asuda. Kui nii võtta … oleks see autori poolt huvitavam seisukoht.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Hilary McKay: Koer Reede

Mis mõttes pole see raamat kümme korda kuulsam?
Loen ja loen ja ainult vaimustus. Nii ehe ja ometi nii rõõmus! Nagu Lindgreni parimad tööd, aga rootsi huumori asemel on briti oma. Lugu sellest, kuidas poiss, kes kardab koeri, ühe koera endale võtab - või vähemalt üritab. Või lugu sellest, kuidas üksiemal ja ta pojal tekivad uued põnevad naabrid. Või lugu sellest, kuidas ka koolikiusaja on inimene. Või ...

Nii palju lugusid õhukeses rõõmsas raamatus. Ainult seda ma kuidagi ei näe, et see raamat oleks Robinson Crusoe ümberjutustamine uudses võtmes. Kui mõned nimed välja arvata, miski ei haaku.

Aga ikkagi - miks ei ole "Koer Reede" Eesti laste lugemisvaras sama sügaval sees kui "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"?
Ta vääriks seda.
Ainsad põhjused, mida ma oskan näha, on ilmumisaeg (2000 ümber ei olnud kõige lastekirjandusekasulikum aeg) ja nõme kaanepilt. Aga igatepidi muidu briljantne.

Soovitan väga!

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)

Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

Gene Wolfe – Queen (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Kena looke paradiisist ja omakasust. Noh et, kui elad õiglast elu, siis su päralt on taevariik. Ja kui oled teinud väärituid või ebamoraalseid tegusid, siis pead pingutama, et ka taevariiki saaks. Noh, kristluses saavad vist viimaks kõik sinna paradiisi, ükskõik milline oled. Või kuidas seda piiblit mõistagi.

Eks Wolfe’i puhul võid oodata, et autor püüab sind salamisi pahviks lüüa, või noh, jätta kauemkestvat muljet, et mida ma nüüd just lugesin. Eks selle loo puhul … ka nagu ootad, et ehk tuleb nüüd ka midagi ootamatut, midagi, mis pööraks nö ilmselge kõveraks. Aga ei, tekst kulgeb ikka sinna, kuhu see paistab juba poole pealt kulgevat. Eks seegi ole ootamatus.

ulmekirjanduse baas

Mehis Heinsaar – Roland septembris (Looming 10, 2018)

Heinsaar lahendab sisemise rahutuse küsimust jälle omamoodi ja võluvalt. Lihulas apteekrina töötav keskealine narkar Roland nimelt tõuseb oma kahtlusetunnil õhku, ja mida suurem sisemine ebakõla, seda kõrgematesse õhukihtidesse tõuseb. See, mis esimestel hetkedel näib huvitava kogemusena, muutub kiiresti õige häirivaks – lisaks turvalisusküsimusele näpistab nälg, külm ja üksindus.

Sellele olukorrale on siiski väljapääs, mille autor lahendab üpris konventsionaalses vormis ja mis on eelneva Heinsaare loome kogemuses mõneti harjumatu.

Aga Heinsaar jätkab kenadel Eesti hingemaastikel rändamist, seekord siis Lihula ja Põltsamaa teljel. 21. sajand oma tehnikaaplustühisusega on kuskil taamal, inimesed on iseendas. Vahel lõksus, vahel rahulolevalt siseilmas loovimas. See oleks justkui luubiga avastaks tolmurullide maailmast pulbitseva elu oma imepäraste olendite ja peletistega. Elu on mujal, unistajad. Pole küll vast senini märganud, et Heinsaar oleks kirjutanud morfiinist ja teistest sellelaadsetest ainetest.

Michael Swanwick - A Great Day for Brontosaurs (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

Swanwicki eriskummaliste kõneaktide ulme jätkub … seekord siis sauruste tagasitoomise ehk Aadama ja Eeva lugu õige väändunud olekus. Või võiks siin kahtlustada David Icke (keda ma pole küll lugenud) sisalikuteooria viljastavat mõju?

No igatahes esitatakse siin entusiastliku noorteadlase poolt teooria, kuidas miljoneid aastaid tagasi surnud saurused tagasi tuua – kui Crichtoni „Sauruste pargi“ puhul oli kõigile selge, et niisugune kloonimine pole võimalik (pole küllaldaselt geenimaterjali ega võimekust seda kasutada!), siis sel noorel teadlasel on oma lennukas idee (mille õnnestumist … no ma ei tea). Projekti võimalik rahastaja kuulab reserveeritult, kuniks loo teises osas selgub, mida tema õieti tahab.

Väliselt igati lihtne lugu küll, aga ometi on võimalik mitu silmatorkavat (ehk enamgi) võimalust, kuidas seda teksti õieti tõlgendada võiks. Või midagi.

Mairi Laurik - Zombid tekitavad laipu (Tuumahiid 4, 2018)

Laurik on jutuga osutanud Eesti Suurele Eksistentsiaalsele Probleemile: Lätis on alkohol odavam kui siin ning häda ajab härja kaevu. Kui odavat õlut on vaja, siis kõlbab selle saamiseks pea ükskõik milline meetod.

Nii on korraga hakanud Lõuna-Eestis liikuma zombid, kes/mis järavad ettejuhtuvaid inimesi ning seetõttu osutuvad üsna ebameeldivateks ilmakodanikeks. Nagu selgub, on võimalik zombit telepaatia abil veidi mõjutada („ära söö mind ära!“), nii on üks keskkoolineiu kaasatud peale kiiret väljaõpet ühte sõjaväeoperatsiooni, mille eesmärgiks on kuskil pärapõrgus võimalik zombipesa hävitada. Aga hambuni relvastatud sõdurid pole valmis selleks, mis neid ees ootab.

„Värske õhk võib ju haisu hajutada, kuid mida teha siis, kui su silme ees virvendab nägu, millelt osa nahka on koorunud, naha all paistmas läikivpruunikas kiht. Juba ainuüksi vaatamisest on aru saada, mil moel see su nahale kleepuks, libeda, kuid halvasti mahapestava kihina kõike kataks. Mõned neist võitluses viibinud elututest polnud enam kaugeltki uued. Mu jalge ette veeres maha löödud pea ning kui need kehast eraldunud hambad mu sääre poole küünitasid, roomas suust välja kolm rasvast vakla.“ (lk 101)

Neiu peab nüüd ise selles zombidest kubisevas metsas hakkama saama. Tundub, et miski juhib neid surnuist äratatuid.

Autor on püüdnud ühendada folkloori ja moodsat zombindust – umbes nagu hiljuti „Värava“ avaldanud Kivirüüt. Mõlema teksti puhul ei hakka minu jaoks õieti tööle see tänapäeva Eestis avalikustuv zombindus, eriti see põhjendus, mil viisil need siin tegutsema asuvad. Küllap on Kivirähki „Rehepapp“ eesti tumedama folkloori kasutamise sedavõrd solkinud või kivistanud, et kõiksugu moodsad lisandused mõjuvad üldjuhul võõrkehadena.

Omal moel võib seda juttu võtta ka üleskasvamisloona ehk kuidas läbi kõiksugu jõleduste ja jälkuste sirgub tütarlapsest neiu. Milline see täiskasvanute maailm tegelikult on. Või noh, kuhu õieti tasub hambaid sisse lüüa.

Tekst on muidugi loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Oleg Navalnõi – „3 ½“

Oleg Navalnõi on Vene opositsionääri Aleksei Navalnõi noorem vend, kes 2014. aasta lõpus fabritseeritud süüdistuste alusel kolmeks ja pooleks aastaks vangi mõisteti (Venemaal ei ole nähtavasti raske leida kohut, mis kvalifitseeriks täiesti normaalse vahendustegevuse liiakasuvõtmiseks, kuna sa ju teenid ise sealt vahelt). Varem postiameti logistikuna tagasihoidlikku elu elanud, kuid nüüd avalikkuse tähelepanu keskpunkti tõmmatud mees hakkas tuttavate utsitusel (ja advokaatide vahendusel) pidama FB-s blogi, siis tema teravmeelset ja iroonilist stiili märganud ajakirjanike toel kirjutama kaastöid mitmetele väljaannetele, millest lõpuks koorus omakorda välja idee kirjutada raamat.

Kuigi ON-i vangistustingimused olid palju leebemad kui laagrikirjanduse klassikutel – Narõškinos „peaaegu ei peksta“ kedagi ja zekaa (st vangi) surm on pigem erandjuht kui süsteemi eesmärk –, jääb tema raamatu põhiküsimus ikkagi samaks kui Šalamovil, Solženitsõnil, Levil – kuidas säilitada vanglatingimustes inimlikkust, kuidas jääda inimeseks? See tähendab – kuidas mitte murduda, mitte alistuda süsteemile? Võiks öelda, et ON-il kulgeb see võitlus kahes liinis. Ühelt poolt tähendab see muidugi vastupanu vanglajuhtkonna pidevale survele, mille eesmärgiks on vangide vaos hoidmine nende isiksuse maha surumise teel – igal võimalikul juhul tuleb kombata käitumisele seatavaid piire, mitte alluda manipulatsioonidele. Üsnagi loomingulisel ja anarhistlikul ON-il näib piiride kompamine tulevat võrdlemisi loomulikult. Nii kasvatab ta endale näiteks ette Salvador Dali stiilis vurrud, kuna 1) reglement seda otsesõnu ei keela ja 2) vurrudega zekaa on samas täielik absurd. Või siis joonistab ta kambriseinale põrsa seljas ratsutava vanglaülema puhtalt selleks, et näha, kas too tõesti selle peale oma ähvarduse täide viib ja ON-il pliiatsid käest korjab (spoiler: ei korja – heidab hoopis järjekordselt kartserisse). ON-i olukord võib seega olla küll paras Catch 22, kuna ta lõppkokkuvõttes on türmi pistetud pantvangina, kelle painamise kaudu üritatakse survestada tema venda, mistõttu ta eales ei tea, millisel totral põhjusel teda järjekordselt karistada võidakse, kuid selle absurdi keerab ta ise pigem hašeklikuks kui kafkalikuks.

Inimlikkuse säilitamine on muidugi lihtsam teiste inimestega suhtlemise toel. ON-i elu on sellest vaatepunktist osalt keskmisest lihtsam, kuna tal on välismaailmas lõputu hulk kirjasõpru ja muid suhtluspartnereid. Samas ei asenda nad siiski päriselt elusat kollektiivi. Teine raamatu läbiv teema – mille kaudu ON selgelt eristub näiteks krimkasid vihkavast Solženitsõnist – ongi seetõttu tema lõputuna näiv püüd võidelda endale välja selge staatus kriminaalse vanglamaailma süsteemis, „inimeste“ seas (vastandina mentidega koostöö tegijatele ja muudele „libudele“). Raskused selles sfääris on jällegi seotud vanglajuhtkonna manipulatsioonidega, kes panevad ON-i elama „mitteinimeste“ barakki ja sõlmivad mitmel juhul blatnoidega kokkuleppeid, et nood teda lõplikult „inimeseks“ ei tunnistaks. Samas aitab jällegi seesama loomupärane anarhism – ja logistikukogemus – tal siiski algul tingliku ja lõpuks ka ametliku (st seaduslike varaste sõnaga kinnitatud) staatuse välja võidelda. Seda teeb ta osalt läbi hašeklikku laadi teenete, nagu kõiksugu kirjanduse (alates Koraanidest ja lõpetades paremäärmusliku kirjavara väljatrükkidega) legaliseerimine raamatukogutempliga, osalt aga läbi vangide õiguste eest võitlemise.

Kas „3 ½“ võiks kunagi kuuluda koos Šalamovi, Solženitsõni ja teistega laagrikirjanduse kaanonisse? Selle poolt räägib kahtlemata asjaolu, et raamat on väga hästi ja haaravalt kirjutatud. Mu vene keel ei ole küll päris tipptasemel, kuid „3 ½“ neelasin ma alla paari õhtuga. Seda oli lihtsalt nii mõnus lugeda. Samas oli raamatus ka osi, mille ma vahele jätsin – varem juba ajakirjanduses ilmunud (ja läbi loetud) ilukirjanduslikku laadi vahepalad Chewbacca vanglaseiklustest, kuna need läksid mingis mõttes laagrikirjanduse kohta juba natuke liiga võõristuslikuks-irooniliseks. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka vajalikud – Solženitsõn ju ometi ei pikkinud „Gulagi arhipelaagi“ vahele oma vangistuses kirjutatud luuletusi? Või äkki pikkis ka, ma isegi enam päris ei mäleta. Aga samas sobib selline topeltiroonia muidugi väga hästi tänapäeva vene kultuuri konteksti – kui mõni tegelane (nt räppar Gnoinõi) on irooniliselt võimumeelne, siis on täiesti loomulik, et sellele vastanduda tuleb läbi kahekordse iroonia.

Irooniale lisaks eristab ON-i raamatut kasvõi Solženitsõnist muidugi kriminaalkurjategijate positsioon. Kui Solženitsõnil on nad osa süsteemist, ebainimlik kurjus, siis „3 ½-s“ on nad kokkuvõttes ikkagi inimesed. Jah, nad võivad olla sageli rumalad, alatud, mõtlematud, valelikud jne, aga kõik see on inimlik. Kõige sellega on võimalik leppida ja koos eksisteerida. Selles valguses saab võib-olla hoopiski uue tähenduse raamatus korduv Solženitsõni tsitaat: „Tark on see, kes lepib ka vähesega“. Jutt ei käi selles nimelt mitte materiaalsetest oludest, vaid vaimsetest, psühholoogilistest. Tark on see, kes suudab ka vaimselt, eetiliselt jne piiratud isiksuses näha inimest. Oleg Navalnõi on kahtlemata sedasorti tark.

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Selja Ahava „Taevast pudeneb asju“. Post Factum (2018), tlk Jan Kaus.

Õhu- ja kujunditerikkalt kirjutatud raamat inimese eluilma suhtest selle väliste jõududega. Ühest küljest asjad lihtsalt juhtuvad, teisest küljest, üks raskemini talutavamaid asju võibki just olla see, kui millegi juhtumisele mõtet või tähendust lisada ei oska. Kolmandast küljest – mõtte või tähenduse meelevaldnegi lisamine on ehk jälle midagi, mis aitab inimkeskse loogika seisukohast totaalses kaoses meelemõistust säilitada... Maailm, kui tähenduslik tervik, kus issanda teed on imelikud või maailm kui asjade juhusliku või masinliku juhtumise jada, kus millelgi pole mingit mõtet ...

(tuletab meelde üht lemmikkohta ühest Serge Moscovici artiklist „ suspicions that one may be adrift in an absurd world“, jah ... sellised kahtlused on kindlasti inimesi vaevanud juba mõnda aega)

Asjad oma juhtumist muidugi selliste eksistentsiaalsete murede pärast edasi ei lükka ega ära ei jäta. Inimene peab siis ikka ise vaatama, et kuidas toime saab või ei saa. Mainimata ei ole jäetud ka inimtaju narratiivsus – inimelu pooleli jäänud, ilma õige, rahuldust pakkuva lõputa on midagi, millega on raske leppida, tahaks oodata ja loota, tarduda, kuni õige lõpp kohale tuleb. Ent sama raske on ka leppida sellega kui lõpp end lõpuks kellegi teise suu läbi meelevaldselt just sellisena õige ja paratamatuna kirjutama hakkab, et „ta elas nii ja nii, küllap temasuguse lõpp pidigi olema selline ja selline“...

Kuidas siis leida kesktee ükskõikselt ja mõtteta pillutava kaose ning tagantjärele meelevaldselt lugudeks painutatuse vahel? Kas tõde on kusagil? Või peab lihtsalt leppima ja lootmagi unustamisele, sellele, kuidas ’aeg haavu parandab’? Kuid kas kõik haavad annavad ilma võitluseta ajale alla või on vaja siiski midagi veel?

***

„Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi.“

Leila Tael-Mikešin - Mustade Inglite Armee (Tuumahiid 4, 2018)

Tuleb tunnistada – esmapilgul täiesti lootusetuna näiv jutt muutub puändi abil hoopis paremaks. Tänu jumalale, et tekst niivõrd lühike on, muidu hakanuks kahtlustama, et autor on … õige kummaliste eksperimentide kallale asunud ning selle lugemiseks peab samuti joovastuma.

Niisiis, hullumajas on kaks erilist patsienti, kes kuulutavad, et kuuluvad Mustade Inglite Armeesse. Noh, tegelikult on nad nunnudest inglite välimusest veidi kaugel – üks on troll ja teine ükssarvik. Inglitele kohaselt on nad riietunud roosadesse pitsseelikutesse jne. Krokodillilaadne olend, kes neid hullumajas kontrollib, pakub välja, et nad saavad vabaks … kui nad lähevad vabaduses viibiva kolmanda kaasosalisega ühele ohtlikule missioonile – selle käigus nad saavad kas terveks (muidugi, Mustad Inglid tunnevadki end tervetena) või nendega juhtub pagan teab mida: nagu nendega, kes sinna missioonile on varem saadetud. Nagu peagi selgub, osutub kolmandaks Mustaks Ingliks päkapikk …

Ja nii edasi. Nagu öeldud, esmapilgul õige totter tekst (muidugi, teistsuguses lugemistujus võiks see kindlasti ohjeldamatu killuallikas olla) loksub minu jaoks paika puändiga. Polegi juba mõnda aega lugenud niisugust lühijuttu, mille lõpp oleks niivõrd oluline teksti mõistmiseks ja nii mõndagi pea peale pöörab. Muidugi (lisaks tähelepanupuudusele) on teiseks võimaluseks, et teksti edenedes mõtlesin veidi teistsugustele taustsüsteemidele, mis ühe või teise tegelasega võiks kaasas käia ning nii jäi tähelepanuta hoopis, ee, maalähedasem versioon. Oh jah, mitu korda ma õieti üht ja sama asja kordangi.

Igal juhul, tekst muuhulgas loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi – The Viper Blanket (Invisible Planets, 2017)

Kui ma siin muudkui olen imestanud, et Rajaniemi paneb puhast fantasyt, siis vastus paistab olevat ühes väikeses jutukogus, kus ilmusidki tema sellelaadsed jutud. Nii on ka see ussilugu sealt pärit.

Seekord läheb autor eriti paganaks kätte, ning Tuoni suguvõsa on üks eriti paganlik kamp inimohverduste ja muuga oma esivanemate hüvanguks. Kuid kui peategelane avastab, et suguvõsast tähtsam on ta lahkunud naine ja tema tahaks naisega surmajärgselt uuesti kohtuda, mitte et miskis nö Valhallas või Toonelas suguvõsa seltsis mürada (niisiis paralleelselt eksisteerivad erinevad taevad). Selleks tuleb aga ette võtta midagi õige drastilist … ja antipaganlikule jumalale meelepärast.

Arvatavasti on mul kerge üledoos soome paganlikust fantasyst, nii läks see tekst vähe mööda. Või siis see vanamehe sõgedus teispoolsuse asjus … ma ei tea. Igal juhul polnud sada protsenti keskendunud või meeled avatud.

Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu (2018)

Segu nii Kafka kui Bulgakovi lõbusamatest lugudest, samas mitme kraadi võrra süngem kui „Esmaspäev algab laupäeval“. Algul arvasin, et olen seda Mirabiliast lugenud, aga võta näpust, kunagi vaid „Stalkeri“ järellainetuses „Väljasõidu“ ette võtnud.

Tekst kui niisugune on harjumatult realistlik, justkui üks pahupidi pööratud sotsrealistlik jutustus nõukogude teadlaste vaprast argipäevast – midagi läbimurdelist on kohe-kohe avanemas, kui vaid ainult … ja siin lähevad Strugatskid seenele. Kui vaid Universum neid paika ei paneks! Vaat siis sulle … ongi täiega pahupidi pööratud sotsrealism.

Tekst liigub püsiva järjekindlusega „Esmaspäevast“ Kafkani. Kõige pöörasemad hüpoteesid (millega võiks ju igasugust nalja korraldada) … jäävad universumi teerulli alla. Muidugi tuleb taas tunnustada Strugatskite kirjutamisviisi, selline lohakas loba on tegelikult mõnusalt lööv. Ja kõrvaltegelased … millised hapud suhkrutükid, ühtaegu totakad ja ülevad, nende käitumisest immitseb dostojevskilikkust. Tegevus toimuks justkui teatrilaval, vaid üks korter (no korraks käiakse küll ära) ja seda 48 tunni jooksul; muidugi, kas tekst on tegelikult dramatiseeritav.

„Jube ja võimatu oli ette kujutada, kuidas siia palavasse täissuitsetatud kööki tuleb absoluutselt normaalne kõrvaline inimene ja sukeldub sellesse hullumeelsuse, hirmu ja alkoholi atmosfääri.“ (lk 79)

ulmekirjanduse baas

Piret Saul-Gorodilov - Prinditud (l)ootused (Tuumahiid 4, 2018)

Hoiatav vaade tulevikumeditsiiini ehk mil viisil 3D printeriga inimkeha parandada. Loo unistajad lähevad veel kaugemalegi – milleks kloonida, kui inimese võiks koostada vajalike koeproovide kasvatamise ja kokkupanemise abil. Noh, nagu Frankenstein, aga õmblusteta.

Kuigi loo puhul pole tegemist teab mis uuendusliku ulmega, on siin rohkem karakteritega tegeldud. Nii on peategelase suhted kahe mehega … mingil moel isegi usutavad. Ja eks sellevõrra on just lõpplahendus … niisugune nagu on, justkui hullu teadlase odüsseia. Mulle üllatusena selgub, et Saul-Gorodilov on varem õige tumedaid kirjandustekste avaldanud.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Angélica Gorodischer - Trafalgar and Josefina (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Laisa lugejana ma armastan dialooge. Mida löövamad ja veidramad, seda parem. Gorodischeri tekst meenutab selles mõttes veidi hiljuti loetud Kritzeri lugu, siin antakse samuti dialoogivormis edasi lugu, mida need rääkijad kuulnud ning siis omapoolsete teadmiste ja hoiakutega täiendavad või moondavad jutustust – muidugi, asja teeb segasemaks see, et üks dialoogis osalejatest peab käsiteldava loo kangelast Trafalgarit äärmiselt ebausaldusväärseks, või noh, võltsiks inimeseks. Teine jutustaja (eakas proua Josefina, kes edastab Trafalgarilt kuuldut) on oma hinnangutes leebem, kuigi läbi lillede võiks aimata ka temagi mõneti kriitilist suhtumist sellesse aristokraatlikku rändkaupmehesse.

Trafalgar on nimelt argentiinlasest ärimees, kes müüb ehteid ja kalliskive. Ühel peol satub ta Josefina saatjaks ning jutustab prouale oma hiljutisest reisist kuhugi India külje all asuvasse uude riiki. Nii võttes on Trafalgar omamoodi Marco Polo, jutustades üha fantastilisemast riigikorrast ja eluolust ning millisesse veidrasse afääri ta seal sattus.

Nagu öeldud, lugu on esitatud dialoogivormis, koos osalejate kommentaaridega loo kangelase asjus, mis võivad olla õige kriitilised. Kardetavasti ma ei oska kuidagi kommenteerida loo sügavamat mõtet, igatahes on siin mõnusalt mitteangloameerikalik jutustamismaneer ja üleüldine atmosfäär.

Kuid nagu selgub VanderMeeride teadusliku fantastika ülevaateantoloogia Gorodischeri tutvustusest, on see Trafalgar autori üks meeliskujusid, kes seiklebki oma müügiretkedel … eri planeetidel (niisiis midagi Lemi Tichy kanti?).

Hannu Rajaniemi - The Oldest Game (Invisible Planets, 2017)

Tuleb välja, et Rajaniemi võib soovi korral kirjutada ka puhast fantasyt. Kui merineitsi puhul võis mõelda, et ehk seal leidub mõningaid sci-fi elemente, siis käesolev jutt läheb puhtalt fantasy valda.

Keskealine ärimees sõidab sünnikodusse, et end maha tappa, õigemini surnuks juua. Talle on meenunud talumehest isa (muidugi, tegu on soomlastega, seega toimus jutuajamine kunagi saunalaval), et kui tal on soov end ära tappa, tehku seda kodutalu põldudel, seal, kus nende suguvõsa on odrakasvatamiseks aastaid verd ja higi valanud.

Ühesõnaga, soomlastel leidub … tõsiseid aateid.

Õhtul satub ta kokku lapsepõlvesõbraga, kellega hakatakse koos alkoholivaru saunas hävitama, seal kuuleb ta mõndagi kummalist oma isa kohta. Sõber lubab hommikul vaatama tulla, et kas enesetapja laip tuleks külmunud põllule maha matta (nagu ta tegi ärimehe isa puhul) või ei. Kuid … kui peategelane läheb kärbikpüssiga põllule end maha laskma, kohtab ta seal midagi õite kummalist ja ürgset.

Varsti hakkab tunduma, et Rajaniemi ei suudagi enam üllatada. Kas kirjutab mõnusat fantasytoodet soome mütoloogiast tänapäeva võtmes (see on kui omamoodi vaste eelmisel kümnendil populaarsust kogunud soome psühhedeeliale – Avarus! Kemialliset Ystävät! Anaksimandros! Lau Nau!) või miskit õudkurnavat transmetakõvaulmet. Et mul puudub suurem teadmine mütoloogiatest, ei oska kahjuks öelda, kui klišeelik või kiiksuga see mütoloogiakasutus õieti on.

Nick Wolven – Caspar D. Luckinbill, What Are You Going to Do? (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)

Sünge fantaasia lähitulevikust, mis kirjeldab uut liiki terrorismi: „mediaterrorism“ (mida võiks McLuhani järgi tõlkida meediumiterrorismiks?). Ehk siis võrdlemisi suvaline valgekrae langeb korraga ohvriks uuele nähtusele – igast multimeediameediumist (ja neid on tõesti kõikjal) paiskub talle näkku koletud kujutised ja videod kuskil maailmanurgas toimuvast sõjast. Tapetakse inimesi, lendab kehaosi, brutaalsed vägistamised ja mis kõik veel. Alati kaasneb sõnum, et just tema on süüdi, et naisi ja mehi ja lapsi nii võikalt tapetakse. Ja seda näidatakse igas kohas, mis on võimeline audiovisuaalset sõnumit edastama. Et tulevik on muidugi väga ja väga ekraane (ja reklaamidroone) täis tuubitud, tähendab see tahtmatut interaktiivset lahingukogemust 24/7. Ja nii päevi ja nädalaid ja kuid järjest.

Miks just tema välja valiti, jääb selgusetuks (kõndiv reklaamipomm?), igal juhul kaasinimesed ei suuda seda endaga sõjamultimeediat kaasas kandvat meest välja kannatada ning ta jääb ilma naisest, sõpradest ja töökohast.

Loo lõpplahendus on siiski vähe isemoodi ja jäi mulle vähe segaseks, oodanuks justkui midagi … teravmeelsemat. Seda teksti lugedes meenus ajuti Susan Sontagi essee Teiste valust. Et mida peaks tegema lääne inimene, kui tema elustandardi säilitamise nimel tehakse kuskil mujal õige koledaid tegusid. Nagu loo finaalist selgub, on autoril eelkõige peas infoühiskonnaga kaasnev probleemistik, üksikisiku privaatsus ja mis kõik veel. Wolven muidugi mõnuga kujutleb seda totaalmeediailma (ka autori eelmine tekst on enamvähem samasse auku), kus reklaam ronib kasvõi nõelasilmast välja ning inimese roll on eelkõige olla tarbijaks. Go Übervision!

Debbie Urbanski - When They Came to Us (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)

Lugu on vähe sarnane samas antoloogias ilmunud Dale Bailey jutuga (kas see ütleb midagi antoloogia lõppvaliku teinud Charles Yu kohta?) ehk siis kontakt ja kohanemine maaväliste olenditega – kes/mis omadel põhjustel Maale saabuvad. (Meenub samuti Cixin Liu jumalate ja nende õnnetu saatuse lugu.)

Nagu Bailey ja Liu puhul, kulgeb seegi kontakt allamäge, hoolimata algsetest suurtest ootustest. Ka Urbanski tegelased (tavalise väikelinna elanikud) avastavad, et nad tegelikult ei taha neid tulnukaid oma tagahoovi, sest nad on tüütud ja võõrad ja arusaamatud. Ega tulnukadki paista oma võõrustajatest vaimustuses olevat, nad ei taha olla maalastele mängukannideks või järjekordse tõsieluseriaali tegelasteks (muidugi, ega autor õieti täpsusta, mida need maavälised olendid mõelda võivad, nad on eelkõige Võõrad).

Urbanski lugu võib võtta niisamuti allegooriana üha hoogustuva rändekriisi asjus (ka tulnukatel oli oma terav põhjus, miks koduplaneedilt iga hinna eest lahkuda). Ka loo toimumiskoha väikelinna elanikel tekib probleeme ressursside jagamisega – kuivõrd juba enne tulnukate tulekut oli neid staatiline majanduskriis ning uusmaalaste toitmine tõmbab veelgi enam püksirihma koomale. Ja muidugi assimileerimise küsimus – kas ja kui palju tulnukatele kohalikku kultuuri peale suruda, kui palju võib tolereerida võõrast ja nende omapärasid.

Päev peale lugemist tundub tekst isegi huvitavam kui lugemise lõpetamisele järgnenud esmaemotsiooniga paistis. Hea, et autor ei väljenda oma selgeid sümpaatiaid ega loe moraali.

Kristel Algvere – Merehurmarohi (2017)

Paistab, et Alveri preemiale kandideerimine mõjub mõneti huvitekitavalt, nii tekkis endalgi plaan kõigi nominentide teosed läbi lugeda, aga raamatukogus oli saada vaid üks raamat. Asi seegi!

Algvere raamat jaguneb neljaks tsükliks, igas osas siis selge kohaidentiteediga mõtte- ja kogemusluulet eri elujärkudest. Nii võiks väga lühidalt seda luulekogu kokku võtta kui looduslapsest tudengi sisekaemuslikku luulet; oma looduskogemuse saab kätte ka Berliini eluetapil.

Eks mõneti harjumatu on niisugune … uussiirus või midagi. Küllap pole ma enam harjunud lugema sellist avatud luulemina, noh, loodus ja tunded ja noore täiskasvanu elukäik. Autor pole vaid enda luulemina reflekteerimisse sulgunud, siin leidub ka tähelepanekuid tänapäevase eluolu asjus, seda eelkõige Berliini tsüklis.

Kuid jah, linnainimesena ei ole ma osanud loodust niivõrd … täiega võtma, sellest osasaamine läbi Algvere luule on päris huvitav.

TASSIKE VIHMA

käisin saunas ja vihma hakkas sadama

vihma on mõnus laval mõtiskleda

täna ei mõtelnud ma midagi suurt välja

kuulasin vihma

ja naersin meenutust, et kui eelmise suurema vihma ajal

panin kruusi keset õue, et vihmavett koguda

siis isa korjas selle ära ja tõi tuppa

tühjana muidugi

mõtles, et unustasin kohvitassi õue

kes seda teab, eksole

mis ma selle vihmaveega peale oleks hakanud?

seda ma siis ka veel ei teadnud, ei saanudki teada

peaks vist uue katse korraldama

järgmise vihmaga

jah

(lk 11)

Hannu Rajaniemi - Fisher of Men (Invisible Planets, 2017)

Kui ma olen omaette vaikselt imestanud, et Rajaniemi kasutab päris tihti Soome ainest (samas vist igas postituses kirjutanud sellest uuesti ja uuesti, eksole), siis see lugu ongi Soome mütoloogia interpreteering lähituleviku võtmes.

Suvemajas hinge tõmbav ärimees satub nimelt miski iidse merineitsi võrku (no see püüab kala tema rannas!). Naine on küll kena välimusega ja superrahuldaja, aga et elupäevade lõpuni ta teenriks olla … suurt vaimustust just ei ärata. Eriti kuna ta on näinud, milline saatus teda ootaks: kui ta on kokku puutunud eelmise abikaasaga, kelle ta aga enesekaitseks peab ära tapma.

Kuid eks soome jumaladki on oma keeruliste võimusuhetega ja nii on ärimees kogemata aidanud üht neist ning see sepistab plaani, kuidas selle merineitsi võrgust pääseda. Mis viib aga … teistsuguste soovideni.

Et siis, ohoh. Rajaniemi suudab positiivselt üllatada (armunud Pariis!). Kuigi see mütoloogia on nagu on (no kui autentne see soomlastelgi on), moodustub samas päris huvitav etnohorrori värk, koguni merelehmad ronivad lahest välja. Omal moel on tekst niisamuti kommentaar  või allegooria netiturvalisuse ainetel, kui nüüd merineitsi ühest bravuurikast vihjest ja mehe odüsseiast õigesti aru sain.

Kelly Link - The Wrong Grave (Pretty Monsters, 2010)

Gümnasistist noormees läheb surnuaeda, et kaevata üles autoõnnetuses hukkunud tüdruksõbra haud. Sest tulekul on luulevõistlus ja see poeediks sooviv noormees pani matustel oma parimad luuletused sinna kirstu kaasa. Ja noh, kuna tal pole koopiaid neist, siis peab ta loomulikult selle kirstu välja kaevama, et oma parimad luuletused kätte saada.

Ühel ööl (matustest on möödas pea aasta) ongi siis noormees surnuaias koos vajalike tööriistadega, et sooritada kaevetöö. Paari väsitava tunni möödudes ongi ta kirstuni jõudnud ja sealt tuleb välja … võrdlemisi naiselikuma kehaga neiu kui tema lahkunud Bethany. Kes on õige suhtlemisaldis. Et sellest võõrast surnust vabaneda, lubab tulevane poeet temast luuletuse kirjutada – mida iganes, peamine, et sellest laibast vabaneda. Kuid suurte rindadega hauast ülestõusnust … ei saa nii kergelt vabaks, eriti kuna tal tundub olevat võime mõtteid lugeda (mis sellele poeedihakatisele just erilist au ei tee).

„This was the first of the many unexpected and unpleasant shocks that Mike was to endure for the sake of poetry. The second was the sickening – no, shocking – shock that he had dug up the wrong grave, the wrong dead girl.
The wrong dead girl was lying there, smiling up at him and her eyes were open. She was several years older than Bethany. She was taller and had a significantly more developed rack. She even had a tattoo.“ (lk 10)

Et siis, puhtalt hull värk ehk autori lõburetk kergema meelelahutuse radadel. Linki iroonia oma kangelase iseloomustamisel on päris lahe, sest see luuletajaks-soovija on üks paras nooruslik põhupea ning hindab suhteid kadunud Bethanyga … kergelt valesti. Kuid jutt pole vaid kerge meelelahutus, seal on ka sügavamaid hetki, mis käsitlevad selle Bethany lahkumist ja tema suhteid mahajäänutega. Surmaga leppimist. Mitte et loo kangelane selles just eriliselt osav oleks …

Hannu Rajaniemi – Shibuya No Love (Invisible Planets, 2017)

Kena jutuke lähituleviku suhteteemadel, ehk kuidas vidinahullud jaapani noored oma romantikat võimalikult tõhusalt ja puhtalt ajavad. Selleks on üks vidin, mis tekitab kasutajas kujutluspiltide jada, milleks suhe mõne teise sama vidina kasutajaga võiks areneda. Ei mingit higistamist ega ajaraiskamist, kõik vajalik saab läbi kogetud loetud sekundite jooksul ning emotsionaalne heaolu saab mõnusa tõuke.

Ainult et loo peategelanna, Jaapanis elav soomlasest neiu pole seda vidinat kasutades just … kogenud. Seetõttu saab hoopis ta jaapanlannast sõbranna abielluda järgmine nädal meelelahutuskeskuses kohatud kena üliõpilasega. Või midagi.

Lugu pole just tõsise painega kirjutatud (ühe teise soomlase armastuslugu on kah ... omamoodi veider), aimata võib autori lõbusat muiet kõigi nende tehnikahulluste ja noortekultuuri ainetel. Omal moel on huvitav, et Rajaniemi kirjutab inglise keeles ja tuntust kogunud kõiksugu võimatute kvantteemade käsitlemisel, samas jutuloomes on õige tihti jälgi Soome oludest. Muidugi, iseasi, kui palju autorit ennast võib häirida, et ta loomest otsitakse peale hullude ideede ka põhjamaa eksootikat. Või on see siis tuttava ainese rõõmuga kasutamine.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2018

Selgunud on parimate luuledebüütide autorid - ja juba 23. novembril saab tammest pärja pähe üks neist noortest autoritest!

Pikemat pressiteadet võimalik lugeda näiteks Eesti Rahvusringhäälingu portaalist.

Hanneleele Kaldmaa, luulekogu „Oliver“ 

Triin Paja, luulekogu „Nõges“ 

Kristel Algvere, luulekogu „Merehurmarohi“ 

Raul Oreškin, jutukogu „Kui ma vananen…“ 

Vootele Ruusmaa, luulekogu „Tavaline Don Quijote“ 

Karen Orlau – Habras ime (Sealtmaalt, 2002)

Orlau portreteerib seda lõbusate poiste ütlust, et viina võttes on võimalik iga naine ilusaks juua (noh, teine võimalus on kott pähe, mis võiks tekitada kõiksugu freudistlikke mõtisklusi). No ja töötu joodik joobki viimaks oma abikaasa noorusaja kaunitariks, aga kui see taas keskealiseks mooriks hakkab selginema, tekib mehel selline kassiahastus, et … nuga rinda.

Tekst on selles mõttes huvitav, et kui omal ajal võis ta mõjuda mingil moel etnohorrorina (jajah, murrangulised üheksakümnendad), siis praeguse tarkuse juures ei oskaks seda muud moodi tõlgendada lähisuhtevägivalla musternäidisena (eksole, vaatepunkt on vaid selle kahetseva viinanina poolt, pagan teab, kuidas ta muidu naist võis kohelda). Mustertekst tähendab muidugi teatavat naiivsust ja lihtsustamist, aga las see siis olla, protovõrdõiguslikkusele tuleb ikka kahe käega alla kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Naomi Kritzer - Scrap Dragon (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Mõnusalt metafiktsionaalne tekst kuningatütrest ja draakonist, kes on õige kurjade kavatsustega. Aga et tegu on metafiktsiooniga, siis see lugu on esitatud nii, et jutustaja räägib lugu ja tema kuulaja omakorda kommenteerib, esitab küsimusi ning palub muuta seda ja teist. Ühesõnaga, omal moel on see kahe tegelase duell selle nimel, kuidas lugu esitada, kelle nägemus võiks prevaleerida. Ja see on nauditav, sest noh, üks osapool surub siiski oma nägemuse peale.

Kuigi kirjeldus võib näida mõne kirjandusteadlase märja unenäona, on lugu kui selline väga suure mõnuga loetav, kumbki osapool pole mingi kuivik, ja eks arutelu ole kaudselt sellestki, kuidas tänapäeval muinasjuttu esitada või vastu võtta – ning millised arhetüübid on sellised, millest ei saa loobuda. Väga viis, juba esmatutvus Kritzeri jutuloomega oli magus, nüüd sai minu kujutelm autorist mõnusaid nüansse juurde; peaks ikka ta eelmise aastal ilmunud jutukogumiku tellima ning asja vähe lähemalt uurima.