18 juuni, 2018

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja (2018)


Sarja kolmas raamat on suunatud üha nooremale lugejale ning õigeid koledusi ei juhtu enne kui finaalis, kui mõnigi tegelane õige elajaliku lõpu leiab. Aga jah, loo kõrvaltegelastena säravad nii Howl ja Sophie kui ka Calcifer, samuti on oma osa teise raamatu ühel kõrvaltegelasel.

Peategelaseks on siis tütarlaps nimega Charmain, kes saadetakse oma vanaonu kodu hoidma kuniks teda ravitakse. Ainult et onu on vana võlur ja ravijateks on haldjad ja maja eest hoolitsevad koboldid ning maja lähedal luusib lubbok, kel on plaan Charmaini kodumaa omandada, kasutades selleks oma … erilist munemisoskust, mille lõpptulemuseks on lubboki ja inimeste ristsugutised. Üleüldse, seal kuningriigis on mingi jama lahti ning paistab, et vananeva kuningakoja juhtimisel on see sohu vajumas – või õigemini lubbokile sülle. Õnneks on palgatud Howl ja Sophie, kes oma noore järeltulija ning liitlase Calciferiga püüavad seda tumedat saladust lahti muukida, ning Charmain … temalgi on selles oma suur osa.

Lisaks neile üleloomulikele lookäänakutele on see niisamuti lugu Charmaini … ümberkasvamisest. Nimelt on tütarlaps üks paras raamatukoi, kes üle kõige tahab lugeda ja mingitest kodutöödest (või siis naistetöödest?) ei taha kuuldagi. Aga kui ta nüüd peabki seda isevärki maja hooldama, kerkivad esile hoopis proosalisemad mured: mustad nõud ja pesemata riided, sassis ruumid, normaalse söögi puudumine ning mingi inetu koeranässakas, kes niisamuti vajab hoolt. Lisaks ilmub kohale võluri uus õpilane Peter, kes tõukab neiu mugavustsoonist välja (aga ei midagi romantilist) ning kes ühtaegu aitab ja tekitab üha suuremat segadust. Ja no maja ise oma painutatud aja ja ruumiga … sinna võikski uppuda. Ja lubbok!

Hea küll, see on väga segane ja auklik kokkuvõte, tegelikult areneb lugu kenasti kronoloogiliselt edasi jne. Eks seda Howli teemat saaks lõputult edasi lüpsta – kuidas Sophiega abielu edeneb ning millised üleloomulikud kohustused selle ulaka paari elu ilmestavad jne jne. Ühesõnaga, midagi kogemuslikult uut siin pole, küll aga saab see-eest kogeda tuttavat ja turvalist seikluslugu.

15 juuni, 2018

Raul Oreškin - Kui ma vananen ... (2018)


Raamatul on hingesugulust Indrek Koffi saja rahva lugudega – ainult et Koffi loovõimaluste risoomi asemel on siin justkui tihendatud lõige narratiivivõimalustest. Seal, kus Koffi säutsudele võiks ideaalis mida iganes peale ehitada, esitab Oreškin üsna kindla ülesehitusega lühijuttude stsenaariume. Kus siis peategelaseks raamatu autori nimeline isik, kes iga teksti puhul elab läbi mitmeid ja mitmeid tulevikuvõimalusi.

Eks selle raamatu pluss ja miinus ole see, et arvatavalt oleks mõnigi isiklikum seik selgem, kui oleks rohkem tuttav Oreškini tegemistega. Noh, minul seda õnne või õnnetust pole, seega saan tekstidele üsna neutraalselt läheneda.

Raamatus on niisiis kümneid tulevikustsenaariume sellest, kuidas minategelane kujutleb vananemist erinevates tulevikes – kindlasti on tegu siin tegu ulmeraamatuga, kuivõrd käsitletavad võimalused kuuluvad üsna selgelt teadusliku fantastika valda (jajah, kõvaulme austajad krimpsutavad küll sellise kergemeelsuse peale põlglikult nina). Nii on siin kõiksugu avatare ja nanovärke ja krüogeenunesid ja võõraid planeete ja inimese digitaliseerimist jne. Tekstid käsitlevad aega mõnekümne aasta ja mõne tuhande aasta kaugele jäävast tulevikust.

Stampsituatsioon on siis selline, et peategelane satub juhuse või uudishimu tõttu olukorda, kus tal läheb midagi väga edukalt (jajah, Voronja galerii kui hüppelaud laia maailma) või ta saab proovid mõnd eriti uuenduslikku teaduslikku läbimurret (nagu eelmises lõigus mainitud võimalused), mille tulemusena toimub siis ta vananemine hoopis meile võõras keskkonnas ja tingimustel. Mis ei tähenda, et minategelane kaotaks või muutuks isiksusega – ei, ikka selline sõbralik seiklushimuline boheemlane, nö vanakoolimees. Muidugi, kõik lood pole üdini positiivsed (või no mõne vaatenurga järgi võltspositiivsed) ja mõnigi tekst on oodatult düstoopiline, aga kõlama jääb pigem siiski selline … hurraa-optimism.

Eks arvatavast selline mänguline lähenemine läheb pigem peale tavakirjanduse kui teadusliku fantastika lugejatele – nagu eelnevalt mainitud, neile on see vast liialt kergemeelne tuleviku lahkamine ja üldse ebatraditsiooniline. Raamatut kaunistavad Marge Nelki illustratsioonid, mis on võrdlemisi kongeniaalsed autori hoiakutega – mis siis omakorda annaks võimaluse mõelda, et lisaks Koffile on Oreškini maailmal ühisjooni Heinsaare loomega.

„Kõik sai alguse Trumpi presidentuuri aastatel. Paljud, kes ei suutnud olukorraga leppida, otsisid väljapääsu – oli neid, kes lahkusid riigist, aga oli ka neid, kes soovisid hoopis põgeneda planeedilt. Soovidel on kombeks täituda ning lahendus tuli lähemalt, kui oleksime osanud arvata. Nagu tellitult pakkus üks teaduskeskus võimaluse end sügavkülmutada, mida paljud ka kasutasid, lootuses parematel aegadel ärgata. See õnnestuski ja kummalisel kombel tõi just krüogeenika areng meie planeedile pika, kauaoodatud rahuperioodi. Omavahel sõjajajalal olevad löökrühmad magasid nüüd kordamööda ning suuremad konfliktid said nõnda juba eos ära hoitud. Ajapikku kujunesid välja koolkonnad ja teaduskeskused, kes suutsid suuremate ja vahel ka väiksemate huvigruppide magamajäämist ette planeerida, et siis need vabatahtlikule või vahel ka sundmagamisele suunata.
Krüogeeniliste protsesside juhtimine muutus aina keerulisemaks, pidevalt analüüsiti tohutul hulgal statistilisi andmebaase, inimrühmade käitumistrende, emotsioonide eskaleerumist sotsiaalmeedias, emotsioonide levimist pärast sügavkülmutamist ja palju muudki, mida esmapilgul polnudki ehk võimalik konfliktiteooriatega seostada. Unekeskustes leidsid tegevust planeedi helgemad pead, seal maksti ulmelisi töötasusid ja see kõik vääris küünlaid. Pikemat rahuaega polnud meie planeet varem kohanud.“ („Kui ma vananen tuhandete aastate pärast, magades“, lk 173-175)

14 juuni, 2018

Michael Swanwick – Triceratops Summer (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)


Ei saanud küll suurt pihta, mis põhjusel see maailm pidi peagi lõppema, aga viis, kuidas siis käituti, kui oli aru saada, et asi on väga jama, oli samas muidugi armas. Nimelt sattusid ajaaugu kaudu ameeriklaste füüsikainstituudi katse keskele sellised eelajaloolised elajad nagu tritseratopsid. Need pääsevad instituudist ühel hetkel välja ja hakkavad ringi töllerdama nagu võrdlemisi rumalad ja üleelusuurused piisonid. Nende ilmumine on muidugi ilmatu sensatsioon ja vahva vaatepilt.

Loo peategelane on tavaline töömees, kes saab vallapääsenud tritseratopse jälitavalt füüsikult teada sellise uudise, et ajajama tõttu on teadatuntud maailm kadumas. Töömees otsustab vapustavat uudist mitte avalikustada – sest teadagi, milline segadus ja vägivald siis vallanduks. Seeasemel ütleb ta töölepingud üles, võtab majale järjekordse hüpoteegi ja otsusta saadud raha eest minna naisukesega järelejäänud aja maailmas ringi reisida ja senikaua elu nautida. Aga läheb veidi teisiti ning hoopis väikesed rõõmud on need, mis üksteise südant rõõmustavad.

Lugu võikski ehk nimetada eelkõige südamlikuks; pole siin mingeid kangelasi ega stiilseid poose. Inimesed lihtsalt on oma suurte murede ja väikeste rõõmudega; ja armastus võidab kõik, eksole?



13 juuni, 2018

Neil Gaiman – A Study in Emerald (Fragile Things, 2010)


Lovecrafti Cthulhu värgiga puudub mul mõistmine, sest mulle ei avalda erilist muljet see mütoloogia. Et mingid kosmilised õudused, kes ludistavad ringi ja teevad koledusi. Selle hindamiseks tuleks vajalikke tekste lugeda ehk tundlikumas vastuvõtueas – keskealisena avastades võivad need jäädagi… ludisemiseks. Niiet seni on Cthulhu mütoloogiaga seonduvast muljet avaldanud üks Charles Strossi paroodia… aga miks mitte ka käesolev tekst.

Siin siis tegutseb Sherlock Holmes maailmas, mis on olnud seitsesada aastat nende kosmiliste õuduste valitseda. Ja elu polegi mingi igikestev põrgu, sest kosmilised õudused tarbivad inimliha tagasihoidlikes kogustes ning üldjoontes on maailm arenenud üsna sarnaseks sellele, mida tunneme Conan Doyle’i lugudest. Aga jah, kuninganna Victoria on valitsenud Britanniat kõik need seitsesada aastat (sest temagi on kosmiline õudus), ning Holmes palgatakse uurimaks, miks kuninganna kosmilisest õudusest lemmiksugulane on korraga mõrvatud. Holmesi aitab ta uus sõber, Afganistani sõjas haavatud veteran. Holmes avastab siis, et kosmilisest õudusest germaani printsikese on mõrvanud vandeseltslased, kelle eesmärgiks on…

Kui hiljuti lugesin üht Gaimani visiooni Holmesist, siis see oli hoopis teistsugune (ja igavam), aga samuti õige müstiline. Praeguse loo puhul võiks rääkida alternatiivajaloost, kus on ühendatud kaks narratiivi, mida ulme- ja põnevuskirjanikud aegajalt täiendavad. Holmes kui selline jääb üsna traditsiooniliseks Holmesiks, aga kuninganna Victoria ja teise kosmilised õudused, kes maailma valitsevad… eks see on omal moel kõhedalt (ohoh!) humoorikas (ja eks oma osa selleski, et nii Holmesile kui teistele meeldib niisugune allumine).

Siiski ei tunne nüüd vajadust mõnd Cthulhu ainelist antoloogiat tellida… äkki seal need olendid ludistavad ringi.



ulmekirjanduse baas

12 juuni, 2018

John Kessel - Gulliver at Home (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)


Gulliver sattus teadagi väga veidratesse kohtadesse ja tema seikluste kirjapanekud ärritasid nii mõndagi kaasaja lugejat. Aga see tekst jutustab Gulliveri abikaasa loo, kes ootas meest koju - alati, kui see oli aastaid kadunud ja surnuks peetud. Naine kasvatas lapsed ning võttis mehe vastu, kui see viimaks kuskilt fantastilisest kohast tagasi kodusadamasse sattus, ning kannatas kohalike irvitamist, kes naersid Gulliveri seikluste üle. Ning vaatas, kuidas kallis abikaasa peale koju jõudmist lubadustest hoolimata uuesti mõnele laevale läks ja loomulikult taas aastateks kadunuks tunnistati.

Eks see selline halenaljakas lugu ole - muidugi on mingis mõttes humoorikas, kui koju jõudnud Gulliver püüab vanurina aastaid hobustega sinasõprust pidada ja muud kohatud kombed. Aga samas see, kuidas pere aastakümneid ise pidi hakkama saama, kuidas naine kõigest hoolimata Gulliverist hoolis… eks see on kurvavõitu küll. Silmapaistvad inimesed ongi pahatihti ekstsentrilised, kelle lähedased ei koge just suuremaid õnnetundeid. Kessel viitab niisamuti sellele, et Gulliveril võisid olla lihtlabased luulud - aga võibolla siiski mitte. Tore metatekst gulliveriaanast.


ulmekirjanduse baas

11 juuni, 2018

Gardner Dozois - The Book of Swords (2017)


Tegemist siis antoloogiaga, mis jäi viimaseks Dozois eluajal ilmunud raamatuks – juulis peaks veel tulema iga-aastane parimate ulmejuttude kogumik; loodetavasti on enamvähem trükikõlbulik sügisel ilmuma pidav „The Book of Magic“.

Paistab, et sel kümnendil on Dozois mahitusel ilmunud mitu nö antoloogia-duoloogiat: kõigepealt ulme- ja seikluskirjanduse autorite „Dangerous Women“ ja „Rogues“, siis retro-SF kogumikud „Old Mars“ ja „Old Venus“ (nende nelja antoloogia puhul on kaaskoostajaks George R.R. Martin), nüüd siis käesolev mõõgakogu ja loodetavasti ilmavalgust nägev maagiaantoloogia (mõned aastad tagasi tegid Strahan & Anders üpris hea kogumiku „Swords & Dark Magic“). Kui esimene duoloogia ühendas SFFi ja seikluskirjandust, siis teine oli puhtalt SFF värk, ning nüüd kolmas paar tummine fantasy (kuigi … ühel lehel on juttu, et plaanis oli ühtlasi veel „The Book of Legends“ ja „The Book of Beasts“). Kõiki antoloogiaid võiks iseloomustada kui žanri nö staaride paraadi, sekka siis tõusvad tähekesed (siin eelkõige Rich Larson; reserveeringuga võiks mõelda ehk Lavie Tidhari või Scott Lynchi või Ken Liu peale – kes on küll kõik juba vähemalt 40-aastased). Dozois oli küll eelkõige SF konstruktor, aga eks ta on ka väikse portsu fantasy-antoloogiaid koostanud.

Kogumiku suurim müügiartikkel on kahtlemata Martini järjekordne lõige Targaryenide valitsemisajast – elupõlised „Jää ja tule laulu“ fännid on selle teksti pigem külmalt vastu võtnud, aga mulle see küll meeldis; parem 50 lk ühe ajaloolase heietusi kui järjekordsed Daeneryse judinaid tekitavad peatükid. K. J. Parkeri lugu oli tuntud headuses; uue autorina sai igati positiivse märgi külge Matthew Hughes (ühes teises Martini antoloogias on veel üks Hughesi tekst, peaks sellegi ette võtma).

Igati positiivseid elamusi pakkusid kuuepunkti lood – kui Nix on ikka aegajalt meeldivaid elamusi pakkunud, siis Abrahami ja Tidhari tekstid tekitavad kättevõtmisel teatud kõhklusi, mis küll seekord said ära uputatud. No ja Hobb … „Hullu laeva“ (oeh, triloogia kuues raamat on senini lugemata) tingeltangel siit õnneks ei peegeldu, lõppkokkuvõttes on see igati kena täiendus Fitzi maailma.

Sellest antoloogiast on taastrükkimist leidnud vaid kaks lugu ja seda Strahani valikus – kui Abrahami tekst on igati ok, siis Lynchi oopus paneb väheke õlgu kehitama. Vähemalt ei läinud nii nagu mõne Strahani fantasy-antoloogia puhul, kus aasta parimate valikusse on sattunud just lood, mis mulle enim närvidele käivad (nt Wolfe ja Valentine). Lugude keskmiseks hindeks on 5,3, niisiis igati normaalne.


7
The Sword of Destiny • Matthew Hughes
The Sons of the Dragon • George R. R. Martin
The Best Man Wins • K. J. Parker


6
The Mocking Tower • Daniel Abraham
Her Father's Sword • Robin Hobb
A Long, Cold Trail • Garth Nix
Waterfalling • Lavie Tidhar


5
The King's Evil • Elizabeth Bear
Hrunting • C. J. Cherryh
When I Was a Highwayman • Ellen Kushner
The Hidden Girl • Ken Liu


4
The Sword Tyraste • Cecelia Holland
The Colgrid Conundrum • Rich Larson
The Triumph of Virtue • Walter Jon Williams


3

08 juuni, 2018

Chinua Achebe - Kõik vajub koost (2018)


Väga hea romaan, pole küll Amos Tutuola laadis mütoloogiline quest, kuid selline … etnograafiline ülevaade Aafrika ühe kandi koloniseerimisest ja ristiusustamisest, ning ühtlasi peategelase traagiline elulugu. Igbode tollane ühiskond pole kindlasti midagi sellist, mida tagantjärgi idealiseerida, miskist võrdõiguslikkusest pole näiteks haisugi, aga samas see ühiskonna toimimine on omal moel kindlasti põnev. Ja muidugi see vaade uskumuste maailma, see on huvitav.

Romaani peategelane Okonkwo on karmi käega perekonnapea, kes on end enamvähem nullist üles ehitanud (kuivõrd ta isa oli pigem Tutuola laadis tegelinski). Ta oli nooruses kuulus maadleja ja vägev sõjamees (tervelt viis vaenlaste kolpa ehib ta kodu!), tal on kolm naist koos posu lastega, ta aidad on küllaldaselt kraami täis. Okonkwo on tõusmas peaaegu oma külaühiskonna kõrgeimasse tippu, kui ühe õnnetuse läbi hukkub tema relva tõttu üks klannikaaslane ning ta saadetakse seitsmeks aastaks (kuna tegemist polnud tahtliku tapmisega) külast minema – ta oma läheb perekondsetega ema sugulaste külla, kindla plaaniga oma kodukülasse seitsme aasta pärast naasta.

Asumisel töötab ta enda taas küla austusväärsemate hulka, ainult et … sel perioodil algab seal Nigeeria kandis suurem misjonitöö ja Briti koloniaalvõimu kinnistamine. Uue kirikuga ühinevad eelkõige need, kes senises ühiskonnas olid enamasti põlatud või tähtsusetud. Selle kandi hõimude leplikkust ristijatega põhjustas eelkõige see, et üks naaberküla pühiti enamvähem maa pealt, kui seal tapeti sinna uudistama saabunud valge misjonär. Igal juhul, tekivad mitmed pinged traditsiooniliste uskumuste ja uue võimu vahel; Okonkwo õuduseks ühineb ta vanim poeg kristlaste kogudusega (nojah, põhjused peituvad raamatu algupoolel, kui vanad uskumused põhjustavad õige jõhkraid tegusid) ning mees vaatab jõuetu raevuga pealt, kuidas uus võim ja usk nende traditsioone hävitab. Seitse aastat saab läbi ning Okonkwo naaseb perekonnaga ihaldatud kodukülla … kuid seal on veel hullem olukord. Viimaks põhjustab üks uuskristlane niisuguse konflikti, et külainimesed peavad vastu reageerima ning Okonkwo näeb võimalust valge mehe usu minemakihutamiseks.

Romaan jaguneb enamvähem pooleks – esimeses pooles on see igbode kultuuri kirjeldus, teine pool on nö seikluslikum ning annab edasi vastuolusid vana ja uue vahel. Kui esimeses pooles on ohtralt tõlkija seletusi igbode kultuurist (mis vahvad pärisnimede tõlked!), siis romaani teises pooles on küllaldaselt lahti seletatud kõiksugu piiblitsitaate, mida autor oma tegelaste suhu mugandustega asetab. Au ja kiitus tõlkijale, kes on teksti niisuguste allmärkustega täiendanud!

Eks see omakultuuri kaotamise teema võiks olla eestlastelegi südamelähedane. Huvitav on see, kuidas autor kirjeldab elukeskkonda, kus loodusel on üpris teisejärguline roll – loomadest on juttu kas üksteisele räägitavates mõistulugudes või siis koduloomadega seonduvast. Nö metsikut loodust kohtub üldse harva, see on ehk vahelüliks külade ja põldude vahel. Niisiis pole kindlasti tegu miski looduskeskse müütilise minevikuga – see on artefaktikeskne ühiskond, kus metsik Teine on jäänud religiooni kanda, seda on nii jumalustes kui rohkem või vähem pühalikes kohtades (veidi kummaline on ette kujutada, et suure küla alal paikneb ühtlasi Kuri Mets, kuhu kõiksugu abjekte paigutati – ei kõla just … hügieeniliselt).

Igal juhul, väga tore, et niisugune romaan eesti keelde tõlgiti.

„Ta isa Unoka, siis juba haige mees, ütles talle tol kohutaval saagikoristuse kuul: „Ära heida meelt. Ma tean, et sa ei heida meelt. Sinu süda on mehelik ja uhke. Uhke süda tuleb toime üleüldise äpardumisega, sest selline äpardus ei torgi ta uhkust. Raskem ja mõrudam on asi siis, kui mees äpardub päris üksi.“
Selline oli Unoka oma viimaseil päevil. Tema armastus loba vastu oli kasvanud ühes vanuse ja tervisehädadega. Ja see pani Okonkwo kannatuse sõnulkirjeldamatult proovile.“ (lk 29)

 „Kui nad seal koos seisid, liikus Ekwefi mõte tagasi päevadele, mil nad olid veel noored. Ta abiellus Anenega, sest Okonkwo oli naisevõtuks liiga vaene. Kaks aastat pärast Anenega abiellumist ei pidanud ta enam vastu ja jooksis ära Okonkwo juurde. See juhtus varahommikul. Kuu säras. Ekwefi pidi minema jõe äärde vett tooma. Teel jõele oli Okonkwo maja. Naine astus sisse ja koputas uksele ning mees tuli välja. Juba noil päevil oli ta napi jutuga mees, kes ei raisanud sõnu. Ta kandis naise lihtsalt oma voodisse ning asus pimeduses kobama rüükanga lahtist otsa ta pihal.“ (lk 97)

 „Igal klannil ja külal oli oma Kuri Mets. Sinna olid maetud kõik, kes surid tõeliselt kurjadesse haigustesse nagu leepra ja rõuged. Ka oli see paik, kuhu visati pärast suurte nõidarstide surma neile kuuluvad väekad tootemid. Seega kihas Kuri Mets õudsetest jõududest ja pimeduse vägedest. Just sellise metsa Mbanta juhid misjonäridele andsidki. Nad ei tahtnud neid tegelikult oma klannis näha ja tegid sestap pakkumise, mida ükski terve mõistusega inimene ei oleks vastu võtnud.“ (lk 130)

07 juuni, 2018

Neil Gaiman - The Case of the Four and Twenty Blackbirds (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)


Gaimani üks varasemaid tekste on paroodia noiri ainetel (hiljaaegu püüdis üks eesti kirjutada paroodiat samal teemal). Niisiis, detektiiv palgatakse uurima surmajuhtumit, mis tellija arvates oli tegemist mõrvaga - ametlikult nii ei arvata; kuritegelike ambitsioonidega ohver kukkus ise müürilt maha. Seetõttu satub detektiiv kõiksugu sasipuntrasse ja tõepoolest, ta avastab et surm oli vägivaldne ja sellega olid seotud mitmed olulised tegelased, kellega tal olnud erinevad kokkupuuted… 

Kerglane lugu (no eks paroodia puhul paratamatult eeldada, et nii mõnegi olukorra läbimängimine on õige kergemeelselt teostatud), mis mõneti justkui sobiks mõne kaheksakümnendate briti sketšisaate käsikirjaks. Tekst teeb mitmeid järske jõnkse ja ootamatuid lahendusi, samas ei saa öelda, et… oleks tuntavalt gaimanlik tekst, eks nii ole võimelised mitmed autorid kirjutama. Kuid ega Gaimani Sherlocki-lugu ka just eriline pärlike olnud.


06 juuni, 2018

Stephen King - The New York Times at Special Bargain Rates (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)


Loo pealkiri… no ei saa öelda, et see kuidagi lugu ennast kirjeldaks, aga eks nii saab puänti esile tõstetud. Kingi loome ei saa mulle kuidagi huvitavaks, nii ka ei jälgi ta eestindusi (ehk kui raamatud näppu satuvad, siis… annan ette loobumisvõidu, mitte ei viitsi närima hakata).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas verivärskelt lesestunud naisele helistab ta mees. Nimelt on naise lesestumise põhjuseks see, et mees viibis reisijana lennukis, mis õnnetuse läbi kukkus elumaja peale, mistõttu nii lennukis kui majas paiknenud inimesed hukkusid - nagu naisele on ametlikult teatatud. Kuid nüüd on mees toru otsas, justkui helistaks teispoolsusest (kui midagi sellist õieti eksisteerib). Kõne ei saa lõputult kesta (aga tänu mobiilsidele on see üldse võimalik!), muuhulgas saab lesk mõned hoiatused, mis peaks aitama tal kauem elus püsida. Ja tõepoolest, järgnevate aastate jooksul lähevad surnud mehe prohvetlikud sõnad täide.

Ma nüüd ei oskagi öelda, mis on selle jutu õpetusivaks. Teispoolsus? Leina eri vormid? Olukorrad, millega võisid kokku puutuda 9/11 ohvrite lähedased? Ei tea, ehk siis see müstiline teispoolsus, hingede rändamine ja vaimne side. Jms.

05 juuni, 2018

Rich Larson - The Colgrid Conundrum (The Book of Swords, 2017)


Kui ma õigesti mäletan, sis see tekst on antoloogiast ainuke lugu, mis justkui sisaldab aurupungi elemente - või noh, selle linna atmosfääri ja elanikke võib muidugi näha ka fantasy raames.

Lugu siis sellest, kuidas kaks karmi kriminaali maabuvad ühes tööstuslinnas, kuna neile on öeldud, et seal elab üks võlur, kes võiks avada nende röövitud aardekirstu. Linna õhku mürgitab tolm, mis tekib tööstuse tagajärjel (mis annab kriminaalidele kanda teiste linnaelanike eeskujul näomaske), ja kui nad naise leiavad, pakub see, et aardekirstu avamise vastutasuks võiksid mehed hävitada selle töösturi, kes linna oma hirmuäratavas haardes hoiab (ja narkootikume toodab!). Mehed nõustuvad tehinguga (üks kriminaal on narkomaan, kellele töösturi toodang vägagi imponeerib - miks mitte seda omastada võimalikult väikese tasu eest).

Aga kui nad valmistuvad töösturi hävitamiseks, selgub, et võluri motiiv (kättemaks töösturi toodangu läbi hukka saanud abikaasa eest!) polegi nii üksüheselt vastav neile räägituga. Ja see hirmsa välimusega koljat-tööstur … pole ka ehk nii  õudustäratav monstrum nagu naine oma uutele partnerite paista laseb. Igal juhul, mehed peavad rinda pistma mõnede eetiliste küsimustega.

Lugu on siis õige püüdlikult noir ja muidu stiilne jne. Ei saa öelda, et viimaste aastate ulmelühijuttude komeet Larson mind sellegi looga viimaks võluks - minu meelest on nüüdki tegemist korraliku käsitöö või tarbekunst, kus puudub eripärane säde. Mitte et klišeede kasutamine halb oleks või, aga kui sel puudub miski värske hingus, siis see ei ärata lugemistuimusest.

04 juuni, 2018

Walter Jon Williams - The Triumph of Virtue (The Book of Swords, 2017)


Väheke mittemidagiütlev lugu noorest ja auahnest rüütlist, kes tõttab lahendama õukonnas juhtunud dramaatilist mõrvakatset – kui tappa püüti kuninganna armukese abikaasat. Sarvekandja jäi tänu raudsele korsetile ellu ning hiljem selgub, et mõrva tellijaks osutus … no ega ma ei saa seda saladust paljastada.

Loo teeb natuke eriskummaliseks ehk see, et loo kangelasel on samuti abielunaisest armuke, kes on oma abikaasast igati rase ning kellega hullamine on noorele kangelasele nii lahe. Kõlab vist veidralt, aga niisugust raseda armukesega juhtumit nagu polegi fantasyst varem kohanud (no tähendab, et siis normaalselt toimivate inimisendite puhul; kindlasti kõiksugu olenditel võivad muidu jumal teab mis seisundid olla vms). Mitte et see kuidagi lugu paremaks teeks, küll aga … veidramaks. Aga eks igaühele oma.

01 juuni, 2018

K. J. Parker – Sharps (2012)


Parker & Holt on meeletult produktiivne autor, mis teeb muidugi ettevaatlikuks toodangu võimaliku kvaliteedi suhtes – aga kuivõrd erinevates antoloogiates kohatud jutud on enamasti head või väga head lugemiskogemused, siis pidi paratamatult hambaid kiristama ja mõne romaaniga tõtt vahtima.

Lugu on siis sellest, kuidas kaks riigikest (Scheria ja Permia) on aastakümneid sõjas olnud, ning enne kummagi riigi kokkuvarisemist siiski rahu sõlminud. Nüüd mõned aastad peale sõja lõppu on mõlemad avastanud, et see rahu on tegelikult päris hea. Scheria poole kavalpead otsustavad rahu Permiaga veel kindlustada (sest neil on soov saada veretult enda võimusesse kahe riigi vaheline demililtariseeritud tsoon, kus peaks paiknema mitmeid maavarasid – eks sama soov on Permia valitsejatelgi) ning selleks saadavad nad naaberriiki hea tahte märgiks neli mõõgavõitlejat, et nad saaksid mõõtu võtta sealsete parimate võitlejatega (kumbki maa on üpris vehklemishullud, ainult et … variatsioonidega, mis muidugi tekitab kummaski pooles segadust).

Kuid … kauaaegsete vaenlaste maale minek näib paraja enesetapumissioonina – kui nad seal mingi jama kokku keeraksid (nt tapaks mõõduvõtmise käigus vastase), võiks püssirohutünn taas plahvatada. Mida muuhulgas soovivadki osad Scheria ülikud, kel jäi sõjaga rikastumine pooleli. Ja eks see missioon sinna naaberriiki kulgebki üle kivide ja kändude, seal ootab neid ees … mitmesugune vastuvõtt; muuhulgas kaasneb Permias siseriikliku olukorra ohtlik pingestumine (sest millegipärast mõrvatakse nende reisi saatel mitmed kohalikud poliitikasuurused), mis võib tipneda kodusõjaga … mis annaks niisiis võimaluse Scheria sõjahulludel uuesti sõda alustada. Millele aga järgneks kindlasti omakorda konflikt nende kahe riigi suure naabriga, mille võimu alt nad kunagi iseseisvusid ja mis senini rohkem või vähem varjatult sekkub kummagi riigi valitsemisse kas siis palgasõdurite (Permia muuhulgas võitleski eelkõige palgasõdurite abil) või panganduse abil (nojah, Scheria pangahärrad teevad õige hämaraid tehinguid).

Kuueliikmeline reisiseltskond (lisaks vehklejatele on veel mänedžer ja … riiklik esindaja) on igati kirev segu sõjaveteranidest (kel on oma kana kitkuda endiste vaenlastega) ja erinevatest aadlivõsudest, keda on ühel või teisel viisil sunnitud selle missiooniga ühinema. Ja nagu mõne aja pärast selgub, on mitmel neist oma salaülesanne, mida Permias teostada … mille tulemuseks võiks siis muidugi olla sõja taaspuhkemine.

„Why do you ask? Do you think it’s likely? Another war, I mean.“ 
„It’s the sort of ridiculous thing that tends to happen,“ Addo replied quietly. „I mean, apart from few people like my father, nobody wants it. It’ll do great deal of harm, almost certainly the end of Permia and quite possibly Scheria as well. A great many people will die, and a lot more will be left crippled for life; oh, and we can’t afford it, so we’ll all be dirt poor for generations to come. So yes, on balance, I think it’s practically inevitable.“ (lk 306)

Tekst jookseb igati lobedalt ning nagu ikka, tegemist on Invincible Sun maailmaga. Muuhulgas on Permiat mainitud (kui terasetarnijat) hiljuti „Book of Swords“ antoloogias ilmunud loos – aga kas tegemist võiks olla enne või pärast „Sharps“ toimumise aega juhtunud sündmusega, ei saa kahjuks aru. Eks muidugi tekib vaikselt tahtmine mõista, milline see Invincible Sun maailma geograafia õieti on, eks selleks tuleks mulle kättesaadavad tekstid kronoloogiliselt läbi lugeda.

Aga jah, Parkerile omaselt on siingi romaanis hulganisti musta huumorit ja kõiksugu kelmuseid (mitte et ma oleksin eelpool suurt neid maininud); tegu on kui Abercrombie Esimese Seaduse maailma vähe tsiviliseerituma variandiga. Üleüldse puudub üleloomulik värk, tegemist on kõigest väljamõeldud maailmas toimuvate elust suuremate seiklustega. Ehk siis kvaliteetne meelelahutus kui selline (no muidugi võiks soovi korral otsida paralleele suurriikide ja üleilmsete korporatsioonide kõiksugu mahhinatsioonidega).

31 mai, 2018

Adrienne Lints - Aovalgel (1928)


Halba luulet on ikka mõnus lugeda, selle kogemine avardab kuidagi … keeletunnetust. Muidugi, luulekogu sisu järgi paistab, nagu autor olnuks kirjutamise ajal koolitüdruk, seega pole tegemist väga koleda kogemusega. Lihtsalt et … autorile meeldib sõnu ritta seada, aga et kas sellest midagi sisukamat moodustuks, ei julge just väita.

Igal juhul, juba nende luuletuste sissetrükkimine oli päris transilik kogemus - seda, mis eelmisel real võis kokku luuletatud olla, oli peast pühitud juba sekunditega. Eks tekib küsimus, kas need luuletused on üldse deklameeritavad - aga eks muidugi inimestel on erinevad keeletunnetused.



Koidu kumal.

Öös hõljub hämarikuvarje koo
kui vaikselt immitseva valu virve.
Ka pysimatu, kiire tuulehirve
on uinutanud vaikne hõbelilin -
öö salalise hõbekandle tilin.

Ja laineist kallistavaist uhut rand
on alles unelmile võrku mähit,
kui majesteetlikult ju taevas ehit:
Pilv-luikedest kant paadis päike jaunis,
on sinerduses sädelev ja kaunis.

Tuul võimsalt voogab - järsku peatub siis,
ja ärkav elu pyhalikult tummub.
Kui templi kirgas katus taevas kummub:
momendiks vaikus - peatumas kõik palvel, -
siis hingestunud loodus viibib valvel.

12. V. 26
(lk 12)



Päikese tõus.

Kui hõõguv tulikera - horisondilt veerev -
kui purpurketas, veres paakund kuu
on põuapäike, kohutav ja verev.

Kuid peagi leekides ta kõrgel lõõmab ju.
Ta suudlusist - kuis kõikjal ärkab elu
ja vaikselt taganeb öö - sume, kahvatu,

Öö taganeb. Ta jahutavus, kargus, vilu -
kõik pagevad, kui lõõmab päikse pilk.
On lõpnud suviöine hämarus ja ilu.

Maas, rohuladval kiigub yksik kastetilk
kui kalliskivi särav, silmapisar,
sääl vastu peegeldub õrn päikse helk.

28. VII. 25
(lk 15)



Meri

Sind ehtind loojeneva päikse hurm,
kui mõrsja pulmaryys sa - võluv naine.
Su põuesygavustes uinub surm.
Nyyd oled veetlev, rahulik ja kaine,
kuid kui su rinnas mässab metsik turm
siis kadu, hukatust toob liuglev laine.
Kui amazoon sa vihaselt siis võitled
ja loodusvägedega ylbelt sõitled.

Kui kihutaksid ratsanikke karjad
nii võikalt õõtsub kogu merepind,
ja heitlevad su vahutavad laineharjad.
Ei tunne halastust su raudne rind.
Sa saladusi tinaraskeid varjad,
kaasteadjaks mille yksik merilind.
Sa hirmus, võitmatu - kuid siiski ilus,
su pinnal kaunis sõuda tuulte vilus.

5. VII. 25
(lk 16)

30 mai, 2018

Neil Gaiman - Babycakes (Smoke and Mirrors, 2005)


Tõesti lühike tekst, mis paneb ehk proovile mõne nõrgemanärvilise lugeja kannatuse. Nimelt, ühel päeval on maailmast kadunud kõik loomad ja linnud ja kalad. Mis tekitab inimestes nõutust, ent seejärel leitakse väljapääs - imikud ja lapsed. Neid on võimalik taastoota.

Nii siis hakatakse katsetama, kuidas imikud taluvad nikotiini või uusi ravimeid või deodorante või kui silmad välja torgata, mis siis juhtuda võib Samuti on võimalik imikuid söögiks tarvitada.

Kuid ühel päeval olid imikud niisamuti maailmast kadunud - kuid pole hullu, alati leiab lahenduse, inimesed on leidlikud.

Ei kommentaari.

29 mai, 2018

Khalid Kaki - Operation Daniel (Iraq + 100, 2016)


Vähe tavapärasem ulme kui näiteks Alhaboby tekst. Lugu leiab aset Kirkukis, mis on nüüd – aastal 2103 – hiinlaste valduses (kuivõrd seal on naftaväljad, siis muu Iraak pole hiinlastele oluline, ning seal on muud võimud). Hiinlaste valitsus on üsna düstoopiliste võtetega – rääkida tohib vaid hiina keeles, kohalike kultuuride kasutamise eest võib koonduslaagri asemel oodata ka surmanuhtlus. Milleks on tuhastamine ja seda nii kõrgel temperatuuril, et inimese tuhast sulab kokku nö teemant (millesse on salvestunud lahkunu mälu), mida siis hiinlasest hirmuvalitseja kasutab oma riietuse ilustamiseks. Nojah, loo õnnetu peategelane on üks neist noortest kirkuklastest, kelle vanemad õpetasid talle salaja araabia keelt (iraaklased pole allaandjad!). Tulemuseks siis järgmised teemandid valitseja sandaalidel.

Loo omamoodi tipphetkeks ongi ehk see elajalik karistusviis, mis on omal moe nii… idamaine (kui nii öelda tohib). Vast selle antoloogia esimene tekst, kus pole vihjatud 21. sajandi alguse ameeriklaste invasioonile – kahtlemata saavutus.

28 mai, 2018

Theodora Goss – Come See the Living Dryad (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)


Müsteeriline biograafia ja mõrvalugu naisest, keda eksponeeriti 19. sajandi lõpu Inglismaal kui legendaarset drüaadi, ehk siis kreeka mütoloogiast tuntud puunümfi. Ega tegelikult inimene ole üleloomulik olend, nii ka selle naise ebatavalise välimuse põhjustas üks harvaesinev meditsiiniline nähtus, mistõttu ta välimuses võis aimata ettesuunamise korral … puulikkust.

„Lewandowsky-Lutz dysplasia is one of the rarest diseases in human history. /-/ This hereditary genetic disorder makes the sufferers abnormally susceptible to an HPV (Human Papilloma Virus) of the skin. As a result, wherever the skin is cut or abraded, the patient develops macules and papules, particularly on the extremities, such as hands and feet. In extreme cases, these can grow into ’limbs’ that resemble tree branches and must be removed by surgery. More common are bumps and ridges on the skin that may turn cancerous.“ (lk 524)

Nojah, igatahes mees (ameeriklasest nö professor), kes selle naise avalikkuse tõi (kuna leidis selle mütoloogilise olendi uurimisretke käigus kuskilt Kreeka kolgastest) ja selle eest raha kasseeris, võttis ta ühtlasi naiseks ja tegi talle lapse (ehk oli plaanis sedagi drüaadina esitada). Tegelikult oli „puunümf“ päritolult tänavalaps, kes oma sandi välimusega möödujatelt raha kerjas. Igal juhul, ühel päeval leiti kodust see naine vereloigust, mille oli põhjustanud kerre torgatud nuga (nagu hiljem selgus, siis mees oli seda nuga muidu kasutanud naise nahajätkete korrastamiseks – et tal ikka müüdav välimus oleks).

Teos mõisteti süüdi üks kerjus, kes samal päeval oli abielupaari kodu külastanud ning seejärel purjutama asunud – ta väitis küll politseile, et ta on naise vend, aga kohus seda ei uskunud ning mees poodi kiiresti üles. Värske lesk jätkas oma friigiäri, pakkudes nüüd avalikkusele nende juures töötanud teenijat kui vahelüli inimese ja ahvi vahel (ehk siis sellegi naise välimus polnud just viktoriaanlik).

Lugu on siis sellest, kuidas nüüd kaasajal uurib puunümfi järglane (lapselapselapselapselaps või midagi sellist) oma kurioosumist esiema saatust ning nagu arvata on, selgub, et esiema mõrvas pigem esiisa koos selle teenijannaga (kellega neil oli juba eelnevalt abieluväline suhe). Ja nii edasi.

Selline biograafiline lähenemine meeutab natuke Cimmeria-juttu, aga on sellest hulga tõsisem ja jäljendab päris kenasti pseudobiograafilist lähenemist, tuues näiteid uurimistöö käigust kui ka andes nö sõna selles 19. sajandi lõpu draamas osalejatele. Ehk kui muidu on Gossi puhul tekstides ikka teatud vaimukust ja ulakust (samalaadne ka ehk „Beautiful Boys“), siis see tekst on igati tõsise tooniga. Fantasyna on tekst võetav eelkõige selle väljamõeldise tõttu, muidu oleks tegemist justkui puhtakujulise biograafilise kirjandusena.

Tekst algselt avaldatud Tori lehel.

25 mai, 2018

Seanan McGuire - Every Heart a Doorway (2016)


Mingil moel on see lühiromaan mitmesugust tähelepanu leidnud (no ja kui jälgida tor.com lehte, siis see tähelepanu on muidugi … esil); ehk on see mõistetav siis, kui võtta seda raamatut YA teosena. Ehk fantasy noortest õnnetustest, kes on millalgi sattunud nö ootamatult võlumaailmadesse ning siis sealt vastu tahtmist pidanud naasma meie reaalsusse. Kas siis nende vanemate rõõmuks või õuduseks – sest kaduma läinud lapsed tulevad tagasi veidrate juttude ja muidu muutununa.

Niisuguste laste ühiskonda tasalülitamiseks on olemas poolametlik kool, mis annab lastele keskhariduse (sest kui noor saab 18, puudub tal võimalus naasta sinna alternatiivsesse maailma) ning kohaneda tavalise eluga – või siis valmistuda selleks, et minna tagasi sinna, mille järele nad kõigest hingest igatsevad. Eksisteerib ka teine samalaadne kool – neile noortele, kel on negatiivne kogemus niisuguse külaskäiguga, kes ei soovi mingil juhul sinna tagasi sattuda.

Need maailmad jagunevad mitmeks erisuguseks liigiks ja need omakorda alam- ja hübriidliikideks. On rõõmsaid tilulilumaailmu või põrgulikke ilmi ning kõiksugu variatsioone nende vahel. Äärmusteks on kaootilised või rangelt struktureeritud maailmad. Kõigile neile niisamuti omane miski … rohkem või vähem tumedam hoovus, miskid morbiidsed või destruktiivsed ihade väljendused, millega lapsed või noorukid peavad seal kohanema. Kuid õudustest hoolimata olid need kohad just sellised, kus kadunud noored tundsid end kõige loomulikumalt.

Lugu on siis sellest, kuidas üks neiu saadetakse sellisesse kooli ja kuidas ta tutvub sealsete õpilaste ja õpetajate ja nende valusa minevikuga. Aga siis toimub seal mitu jõletut mõrva ning tekib võimalus, et see rehabilitatsioonikeskus võidakse kinni panna ning õpilased tagasi koju saata. Ühesõnaga, noortel on vajadus see roimar paljastada (ja laibad kaotada).

Raamat läks minu jaoks alles poole pealt, esimest poolt lugesin ikka nii, et … et miks küll seda teost niipalju mainitakse. Eks võikski mõelda, et raamat kirjeldaks justkui initsiatsiooniriitust, mis on nende fantaasiailmade läbi viidud õige äärmuslikuks. Ja eks tegelased ise … muuhulgas saab lihtsa selgituse sellest, mis on see aseksusaalsus (kuivõrd see on oluline osa peategelase identiteedist). Et siis igati sobilik lugemisvara YA austajatele; ehk võiks seda ka eesti keelde tõlkida.

24 mai, 2018

Caroline M. Yoachim - Carnival Nine (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)


Üleskeeratavate nukkude maailma paigutuv lugu elust ja valikutest ja kulgemisest; eks see ole siis metafoor inimese eluteest: noorus-täisiga-vanadus. Kuid ega isend ole üksik saar, ikka tuleb ka lähedastega kokku puutuda või hoolt kanda või lihtsalt olemas olla. Kohustused, vajadused, lähedus.

Loo maailm on niisugune, et paneb algul kukalt kratsima – et mis üleskeeratavad mänguasjad ja muu selline. Aga samas see üleskeeramise kujund on päris tabav, tahtest holimata pole võimalik kõike ühtmoodi edukalt tööle saada. Või kuidas vananedes masinavärk väsib.

Tekst on loetav Beneath Ceaseless Skies lehelt. Viimase poole aasta jooksul juba kolmas Yoachimi tekst, mis kätte sattunud (lisaks siis see ja see), kõik on erineval moel nauditavad lugemiskogemused.

23 mai, 2018

Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.
Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.
Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.
Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.
Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...

22 mai, 2018

Nancy Farmer: Trollide meri

Ilma soovitamiseta poleks ma iial taibanud seda teost kätte võtta. 
Kui oleksin veel 16, mil lugesin kõike, mis eesti keeles olemas ja kus lugu oli (kaks asja jätsin pooleli - Švejki ja Thil Uelenspigeli, aga mitte, et nad oleksid nii jäledad olnud, et lugeda ei kõlba, vaid mul oli "ma ju tean, mis edasi läheb, samas stiilis vaimutsemine aint" ja see peletas), vast siiski, ent olen 38 ja kipun valima ka parimate seast.
Ent soovitati. Isegi laenati. Seisis mul aknalaual pea aasta, aga viimaks lugesin.
Ja hästi tegin. 


Viimane "Täheaeg" on mul igaviku pooleli olnud, arvasin juba, et sedasi loengi nüüd. NIIIIIIIIIII aeglaselt - aga siis sai "Trollide meri" viie päevaga läbi ning ilmselt on asi ikka raamatus ka, mitte ainult minus.
Tegu on noortekaga. See tähendab, et seksi ei ole ja positiivsel kombel isegi armulugu mitte, kuigi üks peategelastest on poiss ja teine tüdruk vanuses umbes 12. Ajaloolise romaaniga (detailid tunduvad õiged ja tabavad, kuidas majad olid ehitatud, mismoodi nööri tehti jne) ja üleni fantaasiasse kuuluva teosega korraga, sest lisaks arheloogiliselt tõendatud või kroonikatest võetud headele detailidele olid loos olulisel kohal ka no-selline-suur-maailm-ongi VÄGA mütoloogilised olendid, maad ja võimed.

Noortekale - heale noortekale, loomulikult saab ka seda žanri väga jõledalt kirjutada - kohaselt on tegevust palju ja see on põnev. Loos liigutakse algul väiksemal skaalal, siis suuremal ja siis veel suuremal muudkui kohast kohta. Kogetakse mitmesuguseid asju, nähakse teisi tegelasi mitut moodi. Kõik on korraga lihtne ja samas keeruline, vaid väga vähesed tegelased ainult Head või Halvad ning nendegi taustast on aimata, et uurides rohkem, leiaks mõndagi.

Mulle meeldib realistlikkus ses raamatus, kusjuures kõik mütoloogilised tegelased ja kohad on sama realistlikud kui mittemüütilised. Mulle meeldib samuti, et hoolimata realistlikkusest, kusest, sitast ja haisvast veest, oli kõigel juures "kuidagi saavad asjad ikkagi korda"-maik. 
Lugu, mis kulgeb sõbralikult, mis siis, et vahepeal ohtlikult. Sõbralikkus kannab läbi seikluste, väikeste teraste filosoofiliste tähelepanekute ning tegelaste transformatsioonide. 

Ainus hoiatus: sel raamatul on halb karma; tema ainsad puudused on alguses.
Esimesel leheküljel on lausestusviga (ülejäänud raamatus ei leidunud minu meelest ühtegi) ja kui lugeja selle teost kohe jama kilda liigitamata üle elab, on veel peategelase õde Lucy, kes on täiesti väljakannatamatult juhm. Olin meelt heitmas, et muidu täitsa toreda raamatu sees säärane idioot leidub ja kõik ära rikub - aga kuskil leheküljel 130 räägib ta mõned lõigud mõistlikku juttu, mis selgitab ta käitumise ära, ja tegelikult ongi pea kõik muu tore. 
Algus nõuab veidi vaprust, aga kui inimene ei jälesta rumalaid tegelasi niivõrd kui mina, nii vähe, et pole õieti kõneväärtki.

See on hea ajaviitekirjandus.

Viņa Jie-Min Prasad – A Series of Steaks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)


Kelmilugu lähituleviku Hiinast, mil printeriga on võimalik valmistada nii elundeid kui … veiseliha. Mitte et see oleks otseselt seaduslik või ebaseaduslik, küll aga kena teenimisvõimalus oskustega inimestele, kes töötavad sündikaatide või väikeettevõttete heaks.

Üheks selliseks inimeseks on Hongkongi meditsiiniülikoolist välja visatud neiu, kes peale ebaõnnestunud südametrükki (eks ka ülikoolid tahavad musta raha teenida) on põgenenud Nankingi, kus siis ülikoolist varastatud printeriga valmistab tellijatele erinevaid veiselihasid. Ühel hetkel saab ta anonüümselt tellijalt hiiglasliku ja vägagi spetsiifilise lihatellimuse. Lisaks ülesande keerukusele on eriliseks tüütuseks see tellija, kes erinevate ähvarduste abil (olles vägagi tuttav selle meditsiinikooli intsitendiga) tahab printijat agaramalt tööle piitsutada. Neiu peab palkama darkneti kaudu endale abilise, kellega koos nad satuvad sellele okkalisele teele, et avastavad, kes see tellija tegelikult ja milleks seda võltsliha laadungit vajatakse. Järgneb siis …

Singapuri autori lugu on eelmise aasta üks lemmikuid kõiksugu antoloogiates ja ulmeauhindade nominentide nimekirjades. Mitte et ma seda populaarsust lõpuni mõistaks – jah, lähitulevik kui selline on päris huvitav (muidugi tehnoloogia ja selle rohkem või vähem eetiline kasutamine), niisamuti see hiinalik maailm oma reeglite ja kelmustega. Aga et tekst ise oleks märkimisväärse mõjuga kunstiteos,  mis kuhugi kraevahele roniks, seda nüüd vast mitte. Siiski, hea meelelahutus, sellest ka kõrgem punktisaak.

21 mai, 2018

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing (2018)


Ehk eksin, aga Weinberg paistab olevat viimaste aastate viljakaim eesti ulmeautor, igal juhul on väikese vahega ilmunud kaks romaani ja üks jutukogu, paberil ilmunud veel mõned jutud. Aga eks autori tegemistest saab lugeda muuhulgas raamatu lõppu lisatud autobiograafiast.

Käesoleva raamatu puhul on tegemist alternatiivajaloolise romaaniga (ühes hiljutises antoloogias on ilmunud eellugu, mille lugemine pani esialgu kulme kergitama), mis paigutuks justkui 21. sajandi alguse Eestimaa oludesse. Aga et tegemist alternatiivajaloolise teosega, siis siin esitatud Eesti juured on vähe teistsugused – Vabavalla nimeline ühendus on eksisteerinud mitmeid sajandeid (üht murdehetke kirjeldabki eellugu, kuid see on romaanis lühidalt kokku võetud, niisiis otseselt pole vaja seda lugeda). Liivi- ja Põhjasõda pole siin täie jõuga märatsenud – üks tegelane esitas spekulatsiooni, et muidu oleks 10 miljoni asemel siin elamas kõigest 2-3 miljonit inimest. Miks 3 miljonit? Sest 20. sajandi algul vallutasid Eesti väed kärsitu Laidoneri juhtimisel Lätimaa … Esimene ja Teine maailmasõda on samuti jõhkrate kaotusteta üle elatud, seda talvesõjalikes oludes (Alutaguse kui rahvuslik pühamu!). Eks Teine maailmasõda kulges üldse omamoodi; Hitleri kukutamine andis sakslastele kõva vungi sisse (täpselt jäi mõistmata, mis see Euroopa Liit siinses variandis on, igatahes eksisteerib ka Skandinaavia riikide ühendus).

Alternatiivne kaasaeg ja lähiminevik on üldiselt üsna äratuntavad, aga muidugi nihkes. Nii osaletakse Ameerika naftasõdades (eesti sõduritele on kogemusi vaja!; ka Bosnia pidi võõrustama kodukamaral rahuvalvet), mõned kümnendid jagasid siinsed kuritegelikud ühendused veriselt võimu, üleüldse on raske rääkida demokraatlikust riigist kui sellisest (omamoodi „laulev revolutsioon“ toimus seitsmekümnendatel, kui noored asusid võitlema fosforiidi kaevandamise vastu). Aga noh, tegemist on Euroopa tugeva väikeriigiga, mis on vajadusel valmis hambaid irevile ajama ja raevukalt hammustama. Igal juhul on täitunud iga eestlase rahvuslik unistus ehk toimib mitmetasandiline maanteeliiklus ja muud taristurõõmud (tõsi, linnastumisega kaasneb getostumine).

Aga jah, lugu on siis selline, et äkitselt paistab, et kellegi võimuses on inimesi surnust äratada. Või õigemini kloonida ja kiirkorras täisjõuliseks kasvatada. Mitte et maailmas alarahvastatusega probleeme oleks – kloone on vaja muudel eesmärkidel. Et tegemist on äärmiselt olulise (ja ebaseadusliku) teadusparadigma muutusega, siis selle tehnoloogia valdajad püüavad selle kohta käivat informatsiooni igati oma valduses hoida ning kõva raha teenida … millega kaasneb hulgi kannatusi taristu ja elanikkonna hulgas. Kuid meie peategelased, nemad ei anna alla.

Raamatu peategelased on tihedalt kokkupuutunud nii Eesti sõjaväe kui jõustruktuuridega – ning nende puhul on tegemist vaat et riik riigis nähtusega (nagu Türgis?). Eriti karm on armee, mis omakorda eksperimenteerib inimeste kallal (selle kõhedaks näiteks on meespeategelane koos oma … häälega). Samasugune riik riigis fenomen on kuritegelik (maakondlik) maailm, omamoodi vaste yakuzale (jällegi, meespeategelane on sellega vägagi perekondlikult seotud). Lisaks on klooniintriigi mässitud välismaised jõud (üllatus-üllatus, mitte üks teatav naaberriik). Selle sasipuntra tulemuseks on siis ports actionit ja dramaatikat ja väheke romantikatki.

Weinberg esitab lugu mitmete tagasivaadetega, mis peaks siis kirjeldama kahe peategelase kujunemist. Miks nad on sellised … üksikud ja katkised hundid. Ja eks need tagasivaated lisa kõvasti dramaatikat kui sellist; rääkimata tausta andmisest 20. sajandi Eestile. Meespeategelase paatos muutub mõneti Tarlapi kangelastele omaseks (ühes postituses juba mainisin Weinbergi lähedust Tarlapi ja Bergiga, eks seda võiks näha sellestki romaanist), kõik see kaotusvalu ja minevikuga õiendamine – samas on tegemist vaimselt muudetud ohvriga (või noh, häirega); see vast erineks Tarlapi kangelastest, kes olid vankumatult selgemeelsed ja sirgeselgsed muidu hullus maailmas.

Raamatu peamine pluss on muidugi see alternatiivajalooline külg, kas ja kuivõrd võinuks ajalooratta kulgemine niisuguses suunas veereda … on ikkagi enam kui väheusutav. Ja ega Weinberg otseselt väidagi, et niisugune maailm oleks halvem või parem reaalsest kaasajast, igasugu supersõjard-Eestist hoolimata esineb õige kõhedusttekitavaid värke, mis vast närusemadki praegustest reaaliatest. Tasapisi hakkab kogunema eesti autoritelt päris palju materjali ulme-Eestist, millest võiks kokku kirjutada doktoritöö või midagi.

„Surun käe rusikasse ja vaatan Inga pilti. Püüan ta pilku, kuid see on ju kõigest graveering, see ei kõneta mind, see ei naerata mulle. Mis seal ikka … Tõusen ja pühin püksipõlve puhtaks. 
Iga asja jaoks on aeg. Aeg sündida, aeg surra. Inga ja laste jaoks oli see viimane kätte jõudnud. Liialt vara! Meil oli olnud aega armastada, koos naera, elada. Liialt vähe! 
Nüüd on aeg, minu aeg … Aeg vihata, aeg otsida, aeg rebida, välja kitkuda, maha kiskuda ja tappa. Nüüd on aeg sõjaks taeva all.“ (lk 142)

„Ma olen õppinud eluga edasi minema. Sest meeldib see meile või mitte ka kõige suuremate personaalsete tragöödiate järel elu läheb edasi. Taevas ei kuku alla, maailm ei saa otsa, kui sinult võetakse inimesed, keda sa armastad. Vaatamata vastupidisele tundele, ei ole see kogu maailma kurbus ega lein, mida sa koged. Sa võid oma elule kriipsu peale tõmmata. See on sinu valik. Sa võid oma elu edasi elada – ei, sa võid läbi elu kulgeda ilma tegelikult elamata, olles keskendunud oma kaotusele ja valule. Seegi on valik. Ja sa võid leinast vormida midagi sootuks uut. Elu läheb edasi isegi siis, kui sa maandud pärast persseläinud eksperimenti hullumajas. Ka selliste asjadega on võimalik elama õppida. Ühel või teisel viisil.“ (lk 198-199)

18 mai, 2018

Jim Butcher - Hull kuu (2018)


Peale “Droonide mängu” oli valida, kas lugeda edasi eesti raskemat ulmet või lasta peal puhata meelelahutusega. Valisin siis Butcheri - ja tõepoolest, vahelduseks on fantasy action igati hea.

Lugu siis sellest, et Chicagos on juhtunud mitmeid koletuid mõrvasid. Peale esimese raamatu sündmusi on toimunud Dresdeni ja politsei eriosakonna vahel suhete jahenemine (mille tagajärjeks on Dresdeni ühe peamise sissetuleku kadumine), aga nüüd viimaks kutsutakse ta kuriteopaiku inimjäänuseid uurima. Aga siis viskab omakorda kohale ilmunud FBI nii Dresdeni kui eriuurija sündmuspaigalt välja - mees jõuab küll mõista, et koletu mõrva on põhjustanud libahundi tegevus (ja nagu öeldud, selliseid südameidtarretavaid roime mitme nädala jooksul õige mitmeid juhtunud).

Asja edasi uurides avaneb Dresdenile õige kummastav nurgake Chicago põrandaaluses elus, nimelt on linnas nii mõnigi rühmitus, kes on õige libahundilike kalduvustega. Aga see pole muidugi kõik - niisamuti on Chicagos peitunud tõeline loup garou… ja veel mõnigi sutekskäija. Tulemuseks on siis üpris ohjeldamatu vägivallaga täidetud paar päeva, kus libahundid tapavad üksteist ja inimesi ning üks politseijaoskond hävineb libahundiks muutumise tagajärjel. Kõige nende madinate juures on ühiseks joonekssee, et ikka satub Dresden sündmuste keskpunkti ja seetõttu peab keegi (olgu ta siis hea või paha!) teda üha rängemalt ja rängemalt vigastama. Aga võlur ei anna alla, tema ülesandeks on maailma päästa.

Nagu näha, tekst ei paku just palju mõtlemis- või samastumisainest - peamine, et kangelane sümpaatseks mõelda ja ta tegemistele pöialt hoida. Vähemalt hea seegi, et kui Butcheriga samal alanud Steven Brusti tõlgetest lugemisest otsustasin loobuda, siis Butcheriga võiks võimalusel vähemalt kolmanda raamatuga jätkata.

ulmekirjanduse baas