18 september, 2019

Jana Raidma – Libakass (Täheaeg 18, 2019)


Hoogne musta huumoriga vürtsitatud lugu kassist, kes loovutas ristteel vanapaganale kolm tilka verd (aga no kelle verd?), et … naaberkassile koht kätte näidata. Selleks palub ta vanapaganalt võimet inimeseks muutuda – ta saabki selle, aga vaid kolmeks täiskuu ööks.

Värske libakass avastab esimesel täiskuisel ööl, on sel muutumiseks omad plussid ja miinused. Inimkonnale on selline moondumine … miinuseks. Ja noh, jutt juhibki iga ööga õige tumeda tragöödia suunas … kui võtta aluseks inimeste õige masendavad saatused. Mitte et see libakassi kõigutaks.

Igal juhul, ninnu-nännu armsast kiisuloost on asi kaugel, küllap ulmejutuvõistluse žüriile imponeeriski see, et kuigi tekst on naljakas, siis happy end on õige ebainimlik.


ulmekirjanduse baas

17 september, 2019

Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (2019)


Sündmuste Horisondi sarjas on Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös (käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu tsaaririigi vastu.

„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)

Siin romaanis väga olulisel kohal olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks. Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast kirjutatud kõige karikatuursemalt).

Eks omaette võlu on see 20. sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.

„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)



lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas

16 september, 2019

Margit Lõhmus – Sterne (2019)


Lõhmus tuntud headuses, tore, et nüüd on lühiproosa ühte raamatusse kokku võetud. Tekstid on temaatiliselt löövad ja vastukarva hõõruvad, nii mõnigi meeslugeja võiks siit mõndagi harivat kõrva taha panna. Või siis häid soovitusi inimesele, keda huvitab Berliini mittekodanlik elu ja nõuanded, kuidas seal elamisraha teenida. Või kuidas ravida murtud süda, või noh, kuidas südant mitte murda. Õpetlikku on siin ohtralt! (Kuigi, tegemist on eelkõige ilukirjandusega, seega eneseabiraamatuna väga ei soovitaks kasutada.)

Kogumiku löövamad tekstid on vast nö Berliini-lood, kus autori tegelased on kõige rajumad ja vahetumad. Autori keelekasutust iseloomustab eelkõige dialoog lugejaga, kõik see hüplik mõtlemine ja nö katkised laused, ses suhtes on tekst üks paras (filoloogiline) killurebimine, kust annaks kõiksugu veidraid mõttelõngu tsiteerida. Ja noh, see pole minu meelest mingi professionaalne ja kangutatud killurebimine, vaid tundub õige loomuliku väljendusena (keeleliselt vähe raskem on ehk kogumiku kaks viimast teksti, mille lahendamine läheb parajaks ristsõnaks).

On muidugi enam kui tervitatav, et Värske Rõhu raamatusarja teost toimetab konkureeriva kultuuriajakirja jumal teab mitmendas nooruses toimetaja (italics on kadunud!). Paadunud ulmehuvilised võiks mõne loo puhul ehk slipstreami välja lugeda, aga eks see olene silma ja meeleolu teravusest.

Igal juhul, värsket verd eesti proosasse. Ja päris huvitav on näha, mida arvustajad on kirjutanud, selline raamat paratamatult peab arvustajaid rohkem avali kiskuma (õnneks – blogipostitus pole arvustus; ja seni kaasanoogutavaim kirjutis sellest raamatust ilmus hoopiski ühes Facebooki lugemisegrupis).

„Ja siis see Marko kuulutus – still looking for a woman to pee on me -, olin ammu juba näinud seda kuulutust, see still looking… Mina ka ju otsin tööd muudkui otsin ja otsin, aga pole leidnud ja tema ka still looking… Sellepärast kirjutasin talle, meis oli ühist midagi. Ta kirjutas, et on kena välimusega ja et talle meeldib ka suhu väga võtta. Nii kujutasingi ette, kuidas pissin mingile kenale tüüblile suhu, kuidas surun pissides oma silmad kõvasti kinni ja kusen selle vati, uriinivati, endast joana välja ja pissimise lõpetanuna saan kusesooja suuseksi (mu kujutluses on see soe, aurav, hästi vesine) ja siis olen just selles hetkes ja ma pole paljas, dressikas ja sokid on jalas. Vot, nii lendasingi kohe oma kujutelma.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 41)

„Uriin termoses, kiirustasin teise Marko poole, mitte et kiire oleks olnud, aga mõtlesin, et minu meelest uriini võlu ongi selles, et see on soe ja tuleb inimese seest, mitte a la õllevaadist või. Uriin on tegelt väga eriline jook, mõtlen, ma ise pole küll joonud. Teinud uriini olen terve elu. Ise komponentidest kokku pannud. Aga lasknud seda enamasti aind kanalisatsioonil maitsta.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 45)

„Hindu on voodis hea. Liigagi hea. Mina olen halb. Oma õnnetust elust ja stressist on mul tupeseen tulnud, ja tema lakub seda nüüd enda teadmata kogu aeg ära. Pean tunnistama, et selle tupeseene tulek on elu tunduvalt huvitavamaks muutnud, nii hea on kratsida, kus iganes, millal iganes, ma kratsin ja unustan, et elan.“ („White trash“, lk 76)



ekspress
looming
sirp

15 september, 2019

P H Lee - The House by the Sea (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)


Sarnaselt Goderi tekstile on seegi jutt vaid kolm lehekülge pikk … ja oi kui erinev. Ehk võiks seda nimetada sotsiaalseks (või eetiliseks?) ulmeks, igal juhul paistab see tegelevat ühiskondliku süütunde ja tervemõistuslikkusega. Noh, et erinevate asjus. Mida võiks siis laiendada kõiksugu ohvritele ja nende vastuvõtule kogukonda – kas näiteks vägistamisohvril on võimalik saavutada samalaadset positsiooni, nagu see oli enne? Jne jne.

Ühesõnaga, kui õieti aru saan, siis tegu ühiskondliku süütunde analüüsiga. See on emotsionaalselt enam kui raske teema, ja vast sellepärast Horton selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse valiski.

14 september, 2019

Beth Goder - How to Identify an Alien Shark (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)


Lühike kurb ja naljakas cli fi olukorrast, kui Maa ookeanidesse on kuskilt ilmunud (või noh, taevast sadanud?) nö võõrhaid. Kellel on muuhulgas omadus inimkeeli rääkida majandusest. Lugu on esitatud kui ettekanne võõrhaide teemalisel konverentsil; ettekande üks rõhutusi on see, et kui satud selle võõrhaige rääkima, ära jumala eest hakka talle vastu vaidlema (küll võib märkmeid teha), kuna võõrhaid uputavad su majandusteooriatega ära. Ja nende teadmised sellistest teemadest … on häirivalt komplekssed.

Autor lõpetab selle ettekande väikse puändiga. Ühesõnaga, päästkem planeet, võtkem aru pähe. Armas jutuke.

„Ever since the infestation in the Atlantic Ocean last July, world leaders have been scrambling to assess the situation. Despite fear-mongering articles you may have read online, the alien sharks have not eaten anyone. In fact, they appear to spend most of their time criticizing our economic systems and submitting papers to academic journals. Some of them have even been published.“ (lk 70)

12 september, 2019

Angela Carter: Verine kamber

Raamatutäis muinasjutte. Väidetavalt esimene selline - muinasjututöötluste raamat, kus võetakse mõni vana tuntud lugu ja antakse talle uus vaatenurk, vorm või isegi uus üldine süžee, lihtsalt mõned detailid on samad.
Punamütsikesest on kolm eri varianti. Kaunitarist ja koletisest kaks.
Selgelt äratuntavad on Lumivalgeke, Saabastega kass ja Sinihabe, mõni lugu on ka selgelt äratuntava aluseta.

Üldiselt on need naiskangelastega lood ja ei lõpe neile naistele negatiivselt. Nii et kuigi järelsõnas on Krista Kaer kirjutanud, et need ei ole mingid hea tunde jutud, mul naisterahvana halba tunnet ka ei jäänud. Vahepeal jäi suisa hea. Hirmsad ja julmad? Kuulge, enamik tüdrukuid ja naisi jääb ellu ja elab edasi! See on palju rohkem, kui klassikalises vormis muinaslugude kohta öelda saab!
Ma siiamaani olen traumeeritud, kui mõtlen, mis juhtus Võõrasemaga Grimmide Lumivalgekeses. Et lapsed saavad aru, et kuriteole peab järgnema karistus?
AGA MITTE SELLINE!

Kõige rohkem häiris mind raamatu juures (vähemalt alguses) loogikapuudus. Et kaunis ja poeetiline keel küll ja keele loogikaga kaasa minna on tore jah, aga mitte mingi valemiga ei tunne inimene kolpa nähes ära, et aa, see naine, keda ma ainult piltidel näinud olen, või ei suhtu kõrvaltvaataja "aa, tema armsam!" tüüpi, kellega naine hiljem abiellub, aga selleks ajaks pole nad isegi omavahelises jutus armuasju puudutanud, rääkisid ainult muusikast ja naise abikaasa hirmutegudest.

Hiljem see ebaloogilisus taandus, lõpuks on tegemist muinasjuttudega, muidugi räägib kass siis inimestega vabalt ja saapad, mille inimene tema pihta viskab, sobivad talle jalga. Aga just esimeses loos lõikas silma - sest see oli korraga eluliseks tehtud jutt ning siis mõned üldse-mitte-elulised detailid häirisid mind lugedes väga.

Mõned lood oli oivalised, mõned lihtsalt kõlbulikud, ent nii halvaks, kui esimene lugu (mida lugesin kauem kui ülejäänud raamatut kokku) enam ei läinud.

Kultuuritarbija60
Loteriis enne
Eesti Ekspress
EPL
Õhtuleht
Bukahoolik kirjutab ka natuke

Yoon Ha Lee – The Empty Gun (Mission Critical, 2019)


Kuri tahtmine oleks öelda, et selline Lee kergemeelne looke pole just muud kui meelelahutus, ja kõvaulme tõsiseid standardeid just ei täidaks (huh, tore).

Igal juhul, tegemist siis verise kättemaksulooga, kus ühe mahanotitud, ee, klanni viimane ellujääja Kestre tõotab kättemaksu ta õdede ja vendade nottijatele. Selleks läheb ta illegaalse relvakaupleja jutule, ning vahetustehinguga saab enda käsutusse imeliku relva – see toodab laskemoona tühjusest. Ja tapab … mis hullu. Kättemaks edeneb kuni relva efektiivsus ületab igasugused mõistmise piirid, ning selgub, mil viisil see relv õieti end laeb.

Loo lahendus tundub veidi sulest imetuna ja pole Lee kohta just teravmeelne, aga noh, samas see tapatalg on kirjutatud omal moel veriselt ja humoorikalt. Ja see tehisintellekt, mis Kestret, ee, teenindab. Hea vaheldus antoloogiast seniloetud tõsisematele tekstidele.

„A storm wrecked the City and the wind whipped about Kestre as she disembarked. Shrapnel crunched beneath her shoes and blew against her armorsuit. Without its protection, she would have been bloodied. Not that a little more blood mattered, for the starport was painted in gore and liberally decorated with fallen bodies. While the corpses themselves, where intact, displayed the headshot wounds she knew so well, the gun hadn’t stopped there. In demolishing the starport’s defences, it had caused any number of explosions. Walking through the fire-splashed halls and toward the arrayed starships was like touring a combat zone as depicted by an enthusiast of the butcher’s art.“ (lk 233)

11 september, 2019

Linda Nagata – Devil in the Dust (Mission Critical, 2019)


Traditsiooniline nagu Egani tekst, aga hulga möllurikkam: tegevus toimub Marsil, kus inimesed on aastakümneid sõdinud. Mitte omavahel või mõne võõrtsivilisatsiooniga, vaid tehisintellektiga masinatega. Need nimelt otsustasid Marsi koloniseerimisel ise enda eest otsustama hakata ja et inimesed kasutasid neile vajalikke ressursse, siis pidi inimesi hävitama.

Marsil alanud kontrrevolutsioon levis kahtlasi teid pidi Maale (võib oletada, et kellegi konkurendi käsi oli siin mängus), kus toimus masinatega ränk sõda, aga nüüdseks on vastupanukolded vaid Marsil järel, ja needki pigem hääbumas.
Kuid meie loo kangelased sattusid ühel uurimisretkel Marsi kõrbes peale tehisintellekti reproduktsioonikolooniale ja see on tarvis kindlasti kiiresti hävitada, et koloonia ei laieneks. Ja noh, lahingu käigus selgub seegi, kuidas Maal tegelikult sõda tehisintellekti mässajate vastu võideti.

Ühesõnaga, kõiksugu draamat ja möllu. Pole just Terminaatori laadis võitlus, aga eks sel jutul ja filmidel mingi lähedus ole. Loo lõpetab vähe pateetiline tõdemus, et tuleb end inimsoona taasavastada jms, millest siis punktid traditsioonilise ulme kasuks. Aga las see siis olla, peamine, et möllu sai.

10 september, 2019

Greg Egan – This is Not the Way Home (Mission Critical, 2019)


Igati traditsiooniline ulmelugu väheke ebatraditsioonilises kastmes. Üks õnnelik ameeriklastest noorpaar valitakse üleilmse loos kaudu välja, et külastada hiinlaste rahvusvahelist Kuu-baasi. Peale pikka ettevalmistust sõidutatakse noorpaar kohale, ja need on vägagi elevil, et ikkagi sõit kosmoses ja nüüd selles superhuvitavas Kuu-baasis, kus hiinlaste juhtimisel proovitakse kõiksugu värke. Ainult et, järgmisel päeval katkeb Maaga igasugune side. Baasi püsielanikud teevad mõneti ebatraditsioonilise otsuse – nemad naasevad Maale turiste vedanud sõidukiga: küll turistidele tullakse järgi. Noorpaar sellest suurt ei vaimustu, tekkinud segaduse käigus hukkub noormees ning sõiduk stardib tagasi Maale. Siiski otsustas üks teadlasest naine maha jääda.

Ja noh, nagu selgub, oli noorpaari esimesel Kuu-ööl viljastav tulemus ning tagajärjeks siis järglane – nagu näha, ei tuldudki turistidele järele. naised püüavad baasi vahenditest meisterdada midagi sellist, millega võiks Maale naasta. Aga eks sellega kaasneb mitmesugust draamat.

Egan kirjeldab minu jaoks arusaamatut ja paratamatult ulmelist (kuivõrd tegevustik on niiehknaa ulmeline) tehnilist lahendust, et saaks end lennutada tagasi Maa külgetõmbejõusse (Rocket Stack Rank on selle lühidalt kokku võtnud). Nagu öeldud, traditsiooniline ulme vähe ebatraditsioonilises kastmes – erinevatest rassidest naised ja tütar ja hiinlaste rahvusvaheline Kuu-baas. Igati dramaatiline värk, aga selline kõvaulme, mis pole õeti minu teetass – noh, aga mida õieti muud oodata Strahani teadusliku fantastika antoloogiatest, eksole.

09 september, 2019

Kadri Umbleja – Siis, kui nad tulid… (Täheaeg 18, 2019)


Seniloetud jutuvõistluse tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel juhul tänasteski oludes õige ulmeline.

Niisiis, noor viieaastane tüdruk kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev, ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga. Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi, aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi muud kui koolidirektori senine propaganda.

Autor toob väga kenasti välja ajupestud tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega. Hea töö.



08 september, 2019

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).


Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.

06 september, 2019

Andrus Kasemaa – Vanapoiss (2019)


Imetlen autori jaksu sellise vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb kasutada sõnnikut.

Sest tasapisi hakkab raamatu teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.

Kahtlemata ei näe peategelane mingit vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)

Ühesõnaga, see raamat pole mingil juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.

„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)

„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)


sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale

05 september, 2019

Genevieve Valentine - The Gravedigger of Konstan Spring (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Valente üllatab loetava looga (teist korda juba!), seekord siis vesterniga kolkaasulast Ameerika koloniseerimise ajal. Sel pisilinnal on oma saladus – nimelt on seal allikas, millel on inimkehale veider toime. Nii tervendav, et toob kohalikud surnudki hauast tagasi. Aga et mittekohalikud kenasti maetud saaks, on vaja korralikku hauakaevajat, töökuulutuse peale saabubki John, kes kaevab vaimustavalt korralikke haudu. Mida läheb vaja siis nende üksikute õnnetute reisijate jaoks, kes kogemata kombel leiavad selle kõrvalise asula. Elanikud tahavad nimelt rahu, mitte äri ajada selle elueliksiiriga.

Eks loo võlu peitubki selles, kui armsaste kirjeldab autor seda koletut igavese elu asulat – mitte et selle elanikud veel õieti teaks sedagi, kas nad jäävadki muutumatuks (alates siis hetkest, kui allikavedelikku on tarbitud) või mingi vananemine ikkagi toimub (see küsimus on eriti oluline hauakaevaja puhul, kellele elanikud tahavad sobivat kaasat pakkuda). Seiklejad, kodanlased, hoorad, kõik on omal moel armsad (ja oma ajastu esindajad).

04 september, 2019

Simon R. Green - He Said, Laughing (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)


Zombid Vietnami sõjas ehk autor on kirjutanud uue versiooni Coppola filmist „Apokalüps nüüd“ – sügaval džunglis on zombiarmee, mis peaks tegema lõpu kõikidele sõdadele – pole inimest, pole probleemi.

Selle jutu mõte vast ongi, et kokku kuhjata võimalikult palju jäledusi, et … ma ei tea, et mõnd lugejat šokeerida ja mõnd lõbutada ja surkida ameeriklaste haavas selle džunglisõja asjus.

Niisiis, sõjakohtu all on üksinda ühe küla maha nottinud ohvitser, kellele pakutakse mahalaskmise asemel džunglisse minekut, et otsida üles major Kraus, kes on nüüd mitu aastat kuskil padrikus jumal teab milliseid koledusi sooritamas – igal juhul, kel vähegi võimalik, põgeneb tema eest. Krausi metsikused pakkuvad muidugi meeldiva puhvri põhjavietnamlaste sellesuunalistele rünnakutele, aga samas … mida kuradit seal õieti toimub. Ja nii sõidab peategelane mööda jõge üha sügavamale ja sügavamale džunglisse – kõik see lõpmatu hämarus ja looduse lehkamine ja muidu inimolemise õudus, mis sellele major Krausi tapma saadetud monstrumile avaneb. Lõpuks siis … võtab Krausi armee ta enda hoolde ning massimõrvarid kohtuvad näost näkku.

On mõneti huvitav mõelda, kuidas loomulikku loodust kirjeldatakse kui tsivilisatsiooni lõppu, inimeste(le) loodud põrgu eeskoda. Või noh, kui ollakse imestunud, et kodusõtta sekkunud ameeriklasi ei kostitata ausa võitlusega. Aga jah, loodus ja tsivilisatsioon, kultuurmaastikud vs traagika. Ses suhtes ei saagi aru, kas autor laseb klišeedel liugu või on vähe kriitiline nende suhtes või lihtsalt surgib ameeriklaste minevikupainetega. Või lihtsalt meelelahutuslikumas laadis ümberjutustus Coppola filmist.

Kui hakata enda mälu värskendama, siis esmatutvus oli II maailmasõja kohta, ja mõjus õige süsimusta huumorina.

„„If I do this, and come back,“ I said. „Do I have to go home? Or could there be more sensitiive missions for me?“
„Why not?“ said the CIA man, smiling his crocodile smile. „We’re always looking for a few good psychos.““ (lk 336)


ulmekirjanduse baas

03 september, 2019

Tim Powers - Parallel Lines (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)


Vahelduseks Powersilt niisugune lugu, mille võib rahus ühe hingetõmbega läbi lugeda. Kaksikutest õed on terve elu koos elanud, ja nüüd on vanem õde haiguse tagajärjel siitilmast lahkunud. Mitu nädalat hiljem peale seda kurba sündmust avastab noorem õde, et lahkunu proovib temaga teispoolsusest ühendust võtta. Veel hullem, ta sooviks justkui siitilma naaseda. Mis on muidugi tore, aga … peale terve elu vanema õe juhitavaks olemist tahaks viimaks ka oma elu kogeda.

Peagi selgub, et noorem õde pole ainus, kellega vanem õde teispoolsusest suhtleb – ta nimelt püüab neid aidanud noore koduabilise keha üle võtta, lubades sellele oma pangaarve kasutamist, ilusat välimust ja rohket reisimist mööda ilma. No tõepoolest … nooremal õel tekib küsimus, et kelle raha siis õieti tuulde visatakse.

Kui nii võtta, võiks lugu süüdistada mustas huumoris, igal juhul see kaksikute kooselu ei pruukinud olla mõlemale osapoolele ühtmoodi meeldivaks kogemuseks. Tõepoolest, see Powersi lugu pole üldsegi kontimurdev võrreldes eelmiste lugemiskogemustega – see on asja juures peamine hea kogemus.



ulmekirjanduse baas

02 september, 2019

Angus Watson – You Die When You Die (2017)


Watsoni fantasy on ehk midagi vahepealset hiljuti loetud Eamesi ja McDonaldi triloogiate avaraamatutega. Watsoni tekst on neist kolmest romaanist vast kõige ajaloolisem, kirjeldades Kolumbuse-eelset Põhja-Ameerikat, kus muuhulgas tegutsevad sinna rännanud viikingite järglased; samas pole nii kergemeelne kui Eames või sedavõrd sünkmorn nagu McDonaldi romaan. Ühesõnaga, omal moel klassikaline sword & sorcery, aga mitte otseselt fiktsionaalses maailmas.

Romaani vast värskeim lisandus fantaasiakirjandusse on see viikingite ja Ameerika pärismaalaste värk. Ehk siis pool tegevusest on nähtuna läbi viikingite järglaste elutunnetuse – nüüdseks mõned põlvkonnad on nad elanud pärismaalaste hoole all omamoodi pooljumaluste-poolvangidena, justkui teemapargis, kus viikingite järglased on säilitanud oma kuulsate eellaste kombed ja samas kohalikud toidavad neid. Tulemuseks on … omamoodi kvaasiviikingid.

Romaani konflikt sünnib sellest, et selle Ameerika kandi pärismaalaste valitsejanna (riik koosneb siis õige mitmest erinevast hõimust) saab ettekuulutuse, et kahvanäod tulevad ja hävitavad pärismaalased ja looduse (jajah, ettekuulutus Kolumbuse ja teiste tulekust). Et ära hoida sellist genotsiidi, tuleb kuskil järve ääres ühe alamhõimu hallatavad kahvanäod maa pealt pühkida – enne kui need paarsada täissöönud ja lodevad „viikingid“ miljoneid pärismaalasi hukka saadavad (hoiatav on ehk see, et teemapargi piires on kahvanäod kõik suuremad loomad hoolimatult ära küttinud). Selleks saadab valitsejanna sõjaväeosa tapma kahvanägusid ja kõiki neid, kes valgenahalisi aidata võivad.

Ainult et viikingite üks poolearuline orb saab ettekuulutuse, et neid tullakse tapma – kui nad ei põgene selle eest läände, nö tõotatud maale („the Meadows“). Naerukoht, viikingid ei tohi oma reservaadist mingil juhul väljuda. Kahvanäod langevadki rünnaku ohvriks, ent hakkavad vastu ja tapatalguist pääseb eluga paarkümmend inimest – ning nüüd saadetakse neid tapma eliitsõdalaste rühm Owsla, eriliselt aretatud imekaunid ülisõdalastest amatsoonid. Järgnev romaan ongi siis sellest, kuidas kahvanäod põgenevad läbi erinevate hõimude alade lääne poole, kannul verejanulised amatsoonid. Ja noh, kõiksugu verdtarretavaid ja jõledaid värke juhtub, sama tähtsad on ka jälitajate ja jälitatavate grupisisesed suhted.

Kuigi romaani pealkiri on üsna kole (tegelikult on see lihtsalt üks viikingite ütlusi) ja reklaam lubab jõhkrusi, pole tegu sedavõrd sünkmorni värgiga nagu McDonaldi puhul, samas pole ka niivõrd meelelahutuslik karussell nagu Eamesi romaan. Juhtub kõiksugu koledusi (seda eriti Owsla läbi) ja saab nalja (eriti viikingite puhul), aga mõõdukalt. Ja noh, nagu öeldud, eks see pärismaalaste visioonid eurooplaste invasioonist … on kergelt kurb. Tegelased pole teab mis psühholoogilised suurused, aga kannatab lugeda. Vahel püüab Watson hoolega kildu visata, justkui mõnes teleseriaalis, aga eks see käib meelelahutusliku kirjanduse juurde.

Kui ootuseid enda jaoks kõrgele ei aja, siis on päris loetav värk.

„The other Owsla women enjoyed killing. Paloma Pronghorn didn’t so much, but she did love helping people on to a new life. Her original tribe believed the dead were instantly reincarnated into a better life, or at least into an animal or person with a chance at a better life. When her older sister had been killed out hunting, her mother had told her again and again that it was a good thing, her sister was in a better place, and this notion became Paloma’s central philosophy. She was like a fat person, she told herself, who didn’t like cooking but loved food. She didn’t like killing much, but she loved making people dead.“ (lk 279)

30 august, 2019

Kell Rajasalu – Käilakuju (Täheaeg 18, 2019)


Jutuvõistluse esikümne tagumisest kuuikust vast kõige ambitsioonikam tekst (mitte et ma oleks veel esinelikut lugenud, kõik need tagasivaated minevikku ja revolutsiooniline olevik, pole just lihtlabane punktist A punkti B liikumine. Eks omalt poolt tekib muidugi huvi, milline monstrum see keisririik olla võib – või sõltub see vaatepunktist, meile on esitatud vaid dissidentide nägemus sellest ilmatu ebaõiglasest maailmakorrast. Lisaks jutustamise keerukamale esitamisele on Rajasalu vaeva näinud omamoodi maailma kujutamisega; kõik need augmendid ja inimkehadega manipuleerimised – ehk on sarnast tugevamat maailmaloomet Kalmsteni fantaasiailmas.

Minu jaoks on Rajasalu teksti probleemsus tegelaste ehk üheülbalisus. Kaks tegelast vast kerkivad vähe omapärasemalt esile, samas jääb arusaamatuks, miks need dissidendid on nii kindlad selle revolutsiooni käimalükkamises, niisamuti jääb häguseks selle ühiskonna olemus, millised on õieti selle võimumehhanismid ja mille vastu (peale dissidentide) see või oma supersõdalastega õieti võitleb?

Muidugi, ehk ja arvatavalt on vastused küsimustele tekstist kenasti olemas, olin vast ise pinnapealne.



29 august, 2019

Garth Nix - Penny for a Match, Mister? (The Starlit Wood, 2017)


Et siis väärversioon H. C. Anderseni tuletikutüdruku muinasjutust, mis nüüd leiab aset veidra vesterni maailmas („Weird West“, kuidas seda mõistet eesti keelde kohandadagi? „Veider lääs“ poleks ehk nii kohane).

Orvust tütarlapse vend tapetakse ühel täiskuuööl kohalike lindpriide poolt (kuna ta läks nendega koos varitsema postitõlda, aga oskas urineerides tilgutada ühe röövelkamraadi saapale) – aga et on täiskuu, siis on ka reaalse- ja vaimumaailma vaheline piir nõrgem ja nii satub üks eeterlik vaim venna tapmise eest kättemaksu teostama – pannes need lindpriid ükshaaval põlema. Noh, see põlemine toimub küll sel tagajärjel, et need pahaaimatult ostavad väikse orvu käest penni eest tiku. Igal juhul, tulemuseks on linnakest vapustavad põlemisjuhtumid, tüdruk ise aga ei tea oma osalusest midagi, kuna on nende juhtumite puhul sellest teispoolsuse vaimust seestunud. Asja tuleb uurima kurikuulus šerif, kel on mitmeid kogemusi vaimuilmaga juhtumite lahendamisel.

Hea atmosfääriga lugu, mis ehk peale veidra vesterni läheks ka sünkfantaasia valda; kõik see linnakese masendav reaalsus ja see ingellik orb, kes ometigi on nii hirmsaste kättemaksust seestunud.

28 august, 2019

Zen Cho - The Four Generations of Chang E (The Apex Book of World SF 4, 2015)



Õige sürreaalse maiguga lugu juurtest ja identiteedist. Sürreaalsust leiab ehk eelkõige neist intelligentsetest jänestest, kes (mis?) saavad Kuul elades täisväärtusliku intelligentse rass õiguse - ning veidral kombel ka sigimisvõimaluse inimsoost transformeerunud kuulastega.


Aga jah, Chang E nimelisel neiul saab võimaluse Kuule lahkuda, kus asuval kogukonnal on omad headused ja veidrused (no ja lisaks need jänesed - kes võivad tegelikult olla tulnukad). Mõne põlvkonna möödudes (vaata pealkirja) tekib Chang E järglastel (või kes nad ongi) muidugi küsimus, et mis neid üldse selle Maaga siduma peaks - turismi sihtkohana on seal huvitav, aga muidu?


Et siis selline kunstulme, mille lugemiseks peab olema õige vastuvõtlik meeleolu. Kui Cho auhinnatud jutustus keerleb draakoniks saamise ainetel, siis korraks näeb siingi üks Chang E Maal draakonit … aga see on pettekujutelm, lihtsalt linnuparv moodustab vaataja tajudes niisuguseid tõlgendusi.

27 august, 2019

Tim Powers - A Journey of Only Two Paces (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)


Müstikahõnguline lugu hingede rännakust ehk siis sellest, kuidas üks seltskond hoiab hinge elus, transformeerides seda kehast kehasse. Ainult et … kui loo peategelane saab aru, milleks teda õieti kasutada tahetakse, pole ta sellest perspektiivist just ülemäära vaimustunud ja teeb enamvähem kõik endast oleneva, et sellest müstikute kambast vabaneda. Ja edasi lähevad asjad … nagu lähevad. Mjäu.

Powersi lühilood nõuavad lugemiseks jaksu. Kui eelmist lugesin mitme kuu jooksul oma kolm või neli korda, siis selle tekstiga püüdsin ikka ööpäevaga sotti saada. Eks siin ole mingi lummus või koguni davidlynchlik atmosfäär ... mis siis eeldab vastuvõtmiseks õigel lainel olemist. Nagu näha, siis niisuguse lummuse eest igati kõrged punktid, mida samas kiskus allapoole minu õige müstikasoolika puudumine. Olen vahel mõelnud, et peaks mõne Powersi jutukogumiku ostma, aga samas … ajast on natuke kahju.

26 august, 2019

Adam Calloway - Walls of Paper, Soft as Skin (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)



Horror paberitööstuse linnast, mille elanikudki elavad vaid … paberile. Loo peategelane lasi igatahes oma neiust (või ihaldusobjektist?) paberit pressida (või tselluloosi või kuidas nüüd öeldagi). Vist. Mitte et see oleks tolle linna kohta midagi eriskummalist, varemgi on katkuohvreid paberiks (või siis tselluloosiks või midagi) lastud. 

Vaid kolmeleheküljeline lugu, aga andis alles mõelda, milline sürreaalne atmosfäär selles tekstis õieti valitseb (no kui ma nüüd üldse midagi välja mõtlesin, või liikusin siis kuhugi enda … tselluloosi). Eks see atmosfäär ongi loo puhul plussiks, muidu on ju tegu mingi horroriga või nii.