Simo Runnel – Viimsed päevad (2009)

Boring. Siseringi nali, tuttavatele kindlasti oi kui põnev.
R-autorid (Raudam, Raun, Ruben, Runnel jne), hmm.

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

“Doyle silmitses mehe kõhna teravajoonelist nägu ning püüdis närviliselt ette kujutada, kuidas see mees teeb mingit meeldivat kodust asja, näiteks silitab kassi. See ei õnnestunud tal.” (lk 235)

Kuidas lugeda aurupungi raamatut aurupungist midagi teadmata? Lihtsalt, nagu järjekordset juhuslikku raamatut. “Sündmuste horisondi” sarjal seekord õnnestunud kaanepilt.

Raamatu iseloomustamiseks ei oskagi leida muud omadussõna kui mõnus. Ajalooga mängimine muutub mõnel hetkel jaburalt mõnusaks, ja kõike seda vürtsitab kergelt nihilistlik huumor. Lugemisel tabad end mitmel korral mõttelt, et no nüüd võiks lõpplahendus läheneda, aga ei, ikka veel oma 100 lehekülge lõpuni ning sündmuste keerdkäigud arenevad aina edasi. Kehavahetuste pillerkaar ning ajas ja ruumis ringi paiskumised. Ja nagu tagakaanel lubatakse, hämmastavalt vähe romantismusvärke, lihtsalt seiklused ja ports müstilisi juhtumeid. Coleridge'i oopiuminägemused on vast sel nädalal loetust naljakaimad leheküljed. Mõnus meelelahtus ehk seiklusjutt, igati hea lugemisvara.

Kardan järgmist aurupungi raamatut lugeda, arvatavasti saaks pettumuse osaliseks. Järelsõna järgi võiks veel nii mõnegi Powersi raamatu eesti keelde tõlkida. Hi5.

baas

Arthur Japin – Suur maailm (2008)

“ “Miks see küll nii on,” küsib Lemmy, “et igaüks tahab meid ikka lõbusana näha? Mitte sellistena, nagu me oleme, vaid nagu pärineksime teie fantaasiast.”
“Ah, teie tegelikkust ei suuda me ju ette kujutada,” vastab arst pehmelt, “mitte päriselt. Üksnes seda rõõmsamaks tehes oskame temaga veel kuidagi toime tulla.”” (lk 55)

Hale raamat kääbusekasvu inimeste elust, algselt mõtlesin öökapiraamatuna kasutada, aga esimeste lehekülgede haledus mõjus enne magamaminekut ärritavalt. Aga noh, masohhistlikult lippu kõrgel hoides tuli ikka raamat lõpuni lugeda.

Maailmasõdade vaheline aeg, kääbusekasvu Lemmy lapsepõlv ja noorus liikumas Ameerikast armastatuga Saksamaale ja püüd natside käest pageda. Kohandumine ümbritseva keskkonnaga – niivõrd kui silmatorkavalt erineval see võimalik on (ega hästi ei ole). Võib muidugi küsida, kas Japini kirjutatu mõjub “usutavalt” - eks kirjanik on vaeva näinud ja ehk ka hinge sisse valanud, aga siinkirjutajale ei hakanud see tööle, tavaline kohustuslik paine. On huvitavaid hetki, aga kokkuvõttes pole just kirjanduslikult särav teos. Minu arust on tuntav kirjaniku teatav eneseimetlus, et ta sellist teemat ikka käsitleb. Aga mulle meeldib eksida niisuguste arvamusavaldustega.

Tamara Habicht – Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel (1961)

“Ehitamise juures on peetud silmas kuu faase. Et hoone saak kuiv, tuli ehitamist alustada vana kuu kuivaga (kuu viimasel veerandil). Noorel kuul ehitatud hoone pidi ruttu ära mädanema. Täiskuu ajal kaetud katus ei mädanevat, kuna noore kuuga kaetud katus ei pidavat vihma. Seevastu nurgakivi pandi hoonele noorel kuul, kuna vanal kuul pandud nurgakiviga hoone hakkavat vajuma. Ehitamise alustamiseks peeti sobivaks ainult selget ja tuulevaikset ilma. Pilvise või tuulise ilmaga rajatud eluhoone pidavat saama suitsune.” (lk 7-8)

“Rehielamu ehitati vundamendita. Hoone ehitamine algas nurgakivi (nulgakivi) panemisega. Kui katus peal, laoti hoone soojapidavuse kindlustamiseks nurgakivide vahed täis suuri üksteise kõrvale asetatud maakive. Kivide vahed täideti omakorda seest- ja väljastpoolt saviga. Teine viis nurgakividevahelise tühimiku täitmiseks oli palgi asetamine nurgakivide vahele maapinnale. Seesugune palk kandis nimetust muldhirs, Harglas tüküshirs. Muldhirre ja alumise seinapalgi vahe topiti sambla või takkudega tihedalt kinni. /-/ Muldhirs asendati uuega, kui vana ära mädanes. Rehetoa soojapidavuse kindlustamiseks on kasutatud ka teisi vahendeid. Nii on rehetoa seina äärde aetud umbes 15-30 cm kõrgune muldvall. On ka umbes 30-50 cm kaugusele rehetoa seinast maapinnale pandud seinaga paralleelselt palk. Palgi ja seina vahe täideti mulla või saviga. Seinaäärset muldvalli on kutsutud muldpink (ka muldre, muldhirs). Rehetoa esiküljel asuvat muldpinki kasutati istmena.” (lk 10)

“Rehetoa põrand tehti savist (savipõrmat, savipõrmand), kusjuures savisse segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti mõni päev kuivada. Pärast seda lasti põrandat sõtkuda kariloomadel ja tambiti põrandapind puutambiga (kurik, parts) tasaseks. Kinnisõtkujaiks olid ka inimesed, eriti lapsed. Vahel on selleks kasutatud ka hobuseid ja reherulligi.” (lk 32)

“Ahi oli rehetoa tagaseinas traditsiooniliselt risti hoonet, suuga hoone esikülje poole. Rehetubades, millel otsakambrid puudusid, asus reheahi rehealusepoolses seinas /-/. Piki rehetuba on ahi asetsenud ainult harukordadel.” (lk 37)

“Vanad reheahjud olid üleni maakividest. Ahju tegemisel peeti kinni mitmesugustest kommetest. Nii arvati, et on otstarbekohane ahi ehitada vanal kuul. Mõnede andmete kohaselt tuli ahju tegemist alustada vana kuu reedel, et vältida ritsikate ja prussakate siginemist.
Tüüpiline kagu-eesti reheahi (ahi, ahu, reheahi, reheahu) on umbahi (ummine ahu). Umbahjul puudub keris ja ainsaks õõnsuseks selles on tulepesa. Kagu-eesti umbahjule on iseloomustavad suhteliselt suured mõõtmed (pikkus umbes 2 m, laius umbes 1,5 m) ja kõrge tulepesa. Ahjud olid seest niivõrd ruumikad, et inimesed mahtusid sinna sisse. Nii on olnud tavaline, et lapsed on ahjus mänginud. Haiguse korral on soojas reheahjus magatudki. Ahjusuu oli enamasti 30-40 cm põrandapinnast kõrgemal, harvem põrandapinnaga ühekõrgusel. /-/ Läinud sajandi teisel poolel on üldine lõõriga ahi, millisel on tulepesa ja ahju välislae vahel tõmbekanal (liir). Lõõr asetseb tavaliselt ühe külgseina läheduses. Ta algab ahju tagaosas, kulgeb üle tulepesa lae ja lõpeb ahju esiküljel.” (lk 37-38)

“Esineb ka ahju tagaseina ja hoone seina vahele tühimiku (kuru, virus) jätmist tuleohu vältimiseks. Mõnikord täideti see vahe liivaga. Tavaliselt hoiti selles tühimikus harva tarvisminevaid tarbeesemeid nagu näiteks pusipuid. Oli levinud uskumus, et ahju taga viruses elab viruskundra, must ja veriste hammastega olevus, kellega hirmutati lapsi, et nad ei läheks ahju taha end nõgiseks määrima. Lastel kästi suust äratulnud hambad visata ahju taha (virussõhe), kusjuures öeldi “viska hammas viruskundralõ” ehk “viska hammas virussõlõ!”. Lapsed pidid ütlema, kui hamba ahju taha viskasid: “Viruskundra, ma anna sullõ luudsõ hamba, anna mullõ ravvanõ hammas!” “ (lk 41-42)

“Ahjukütmisega oli seotud mitmeid kombeid. Näiteks ei tohtinud halge ahju panna ladvaots ees. Kui seda siiski tehti, pidi ahjukütja karistuseks tarest pärast surma välja viidama pea ees.
Kui reheahi esimest korda küdes, pidi vanaperemees ahjust tuld piibu peale võtma, “et rehi hästi õnnistaks”.” (lk 48)

“Põlvas oli kahekordseid magamislavasid, millel poisid magasid ülemisel, tüdrukud alumisel laval, kuna kanu hoiti magamislava all põrandal.” (lk 57)

“Rida uskumusi on seotud rahvapedagoogikaga, taotlusega kasvatada tütarlastes korraarmastust. Tütarlapsi, kes korralikult tuba ei koristanud, pidid ähvardama mitmesugused ebaõnned peamiselt seoses abiellumisega. Nii usuti, et tütarlaps, kes toapühkimisel prügi maha jättis, saab purutsõ mehe. Toapühkimisel ei tohtinud puhata, vastasel korral sai tütarlaps mehe, kes teda alati peksis. Kui toapühkimine jäi pooleli, pidid pühkijal kosilased tagasi minema või pulmad pooleli jääma. Pärast päikese loojumist ei tohtinud pühkmeid välja viia. Kes pärast päikese loojumist pühkmed välja viis, pidi oma või oma tütre au koos pühkmetega välja viima. Öeldi, “kes õhtul tuba pühib see jääb vaeseks” või viib oma õnne või lambaõnne välja. Kui pühkija ei viitsinud pühkmeid korralikult kaugele õue viia, vaid need lihtsalt üle läve välja viskas, siis pidi hunt suvel karjale palju kahju tegema. Ka ei tohtinud teisel lasta pühkmeid välja viia – kui seda siiski sündida lasti, andis pühkija oma lambaõnne teisele. Urvastes ei tohtinud põrandapühkmeid mujale viia kui lauta - “sõs veit õnne lauta”.
Põrandapesemine pidi toimuma vanal kuul, noorel kuul pestud põrandale siginesid kirbud. Põrandapesija pidi ka uksepaku puhtaks pesema, “et kosjad saaksid sisse tulla”. Harglas oli komme, et põrandapesija pidi näo puhtaks pesema, kui oli põrandapesemise lõpetanud, “et paganad põrandat mööda ei käiks”.” (lk 65)

Õiged eesti mehed elasid ikka sittades oludes.

Milorad Pavic – Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest (2008)

“Juuksed olid tal siledalt taha kammitud, nii et kõrvad ja kael tundusid näo osana, ja ma õppisin temalt sel õhtul, et talvel tuleb taldrikutele soola puistata, enne kui neile toitu tõstetakse, sest kaks korda soolatud söök soojendab kaks korda paremini.” (lk 47)

Verine muinasjutukirjandus, selline võiks olla tänapäevamuinasjutt. Pisut rushdielik jutustamismõnu või meeleolu, vaba jutustamine (kuigi arvatavalt autori range kontrolli all). Raamat mida peaks teist korda üle lugema, kõike seda nihkuvat jutustamist on raske jälgida.

“Selja taga kuulis ta saablimehe hobuse sammude müdinat, kuid tal polnud mahti vaadata selja taha, et näha, kas teda ajab taga Ded-aga Ocuz või keegi teine. Koos kabjamüdinaga kandus Leandroseni kohutav hais ja ta sai aru, et ta pea raiub otsast tavaline sitakott, kes on lahingu ajal sadulas püksid täis teinud. Hais muutus järjest tugevamaks, mis tähendas, et mees jõuab lähemale.” (lk 60)

bukahoolik

Aleksei Gastev – Töölislöögi poeesia (2009)

“Plokid puhkevad laulma.
Polgud, plokkide polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid, julmad ja küünilised, jumalannad.” (lk 31)

Loomingu Raamatukogu number, mis maksab rohkem kui eestikeelne Playboy – ah et siis sedasi. Nõukogude aja alguse avangardkultuur on teadagi põnev, kõik need Harmsid ja OBERIU tegelased ja kes kõik iganes veel, seega pidi sedagi raamatut lugema.

Gastev kui tööstusbiitnik, freak of nature. Tekstid kui irreaalne soovkujutelm, idealistlik jampsimine, mõneti hullunud ideoloog. Maania tööstus- ja tootmissõnade järele, sõge progressiusk, joobumine iseendast või lihtsalt puhas suurushullustus; veider kui inimene kaotab mängulisuse – nii võiks kokku võtta mulje ta luuletekstidest. Raamat kui laiskvorsti luupainaja.

Gastevi teeb huvitavaks teatav vaoshoitus (ehk siis masinism?), tekstid võiks iseenesest kubiseda hüüumärkidest, aga neid leidub nö tavapärasel hulgal (eriti torkas see pähe luuletust “Sild” lugedes). “Ekspressi” väikseks sugulaseks on ehk Ostap Benderi fantaasialend Vasjukist kui ülemaailmsest malelinnast. “Proletaarse kunsti tendentsidest” on võimatu lugemisvara; tekst mis tahab ületada mu vastuvõtu piire. Huvitav, kuidas küll tolleaegsed tavainimesed sellisesse avangardi suhtusid (või noh, kui palju normaalseid kirjaoskajaid Venemaal tollal leidus, ja kas neilgi aega ja huvi selliste tekstide vastu), proleluulet paistis ilmuvat üpris kaootilistes väljaannetes. Pisut ettenägelikult vastandab autor (niivõrd kui globaalse tööstusrevolutsiooni tingimustes saab üldse vastandumisest rääkida) pisut enam Ameerikat kui Euroopa suurjõude Venemaa trosside ja kraanadega. Mida tähendab tõlkes kasutatud sõna“kõmp”? Murdesõnastik annab vasteks “mängukark”, “pöidlaliiges”, “kuiv maa”. Gastevi vaste kaasaegses eesti kirjanduses on ehk see Tamresi pabertööstuse romaan.

Rituaalsus, mis avaldub muusikas või kirjanduses või üleüldse kunstis (näiteks see helifail ühest Kelley performance'st on vaimustav) on ikka paeluv ja lummav, ning siingi raamatus esineb mõningaid säändseid hetki. Kas Gastevi eestindatud tekstid võiksid leida tee mõnele teatriesinemisele või luuledeklameerimisele või ka laulusõnadeks? Iseenesest potentsiaali selleks küll on.

Järgmiseks tuleks vist üles otsida mõni Hiina tööhull filosoofluuletaja.

“Kakskümmend tsisterni naftat... pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu madu viimsel kohtupäeval.” (lk 32)

tõlkija järelsõnale lisaks veel lingiviiteid
egokulturism
kaneelikaru meelitused
sirp
vikerkaar

Robert A. Heinlein – Nukkude isandad (1998)

“Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga. Olevustega, keda saab tappa, kuid ei saa alistada.” (lk 171)

Raamat sellest, mis oleks võinud Heinleini arvates juhtuda 2007. aastal (aga vist ei juhtunud?). Selline enam kui poole sajandi tagune vaade võimalikust tulevikust, lähtudes tollastest reaaliatest. Lugemise esmamulje kui tõelisest jutukast või põnevikust, selmet nö tõsisest ulmest.

Mis viis edasi järgmise mõtteni. Heinleini see raamat on justkui Verne'i või Dumas' seiklusjutt – algselt kirjutatud täiskasvanutele, aga praegusel ajal sobilik ehk nii lastele kui lapsemeelsetele (noh, mulle küll pakkus mõnusat meelelahutust). Kas on äkki olemas reaalne piir (“parem enne”), millest väljaspool muutub tavaulme rohkem noortekirjanduseks või naiivulmeks? (Muidugi on erandeid.) Kas see “tavaulme normaalsuse tsoon” võiks olla näiteks enamvähem 50 aastat (ehk siis praegu võiks kaalukauss asuda 1950-1960. aastate vahetuse paiku)? Või tuleks tavaulme asemel rääkida pigem sci-fi raamatute “iganemisest”? Olen muidugi täielik ulmediletant-laiskvorst, lihtsalt mõtteuid, ehitan endale omaette jalgratast.

Üksik sõna raamatust endast. Vanamehest isa ja peategelasest poja suhe on mõneti nerowolfelik, nagu peremees ja sulane. Heinlein kirjutab lihtsa inimese vaatepunktist – ei mingit sügavat filosofeerimist, esmatähtis on tervemõistuslikkus, kangelane kui lihtsast inimesest kangelane (noh, selles mõttes, et kui palju peitub tippsõduri nahas lihtsat inimest). Kangelane kui keskmine ameeriklane, average Joe. Raamatus leiab ühtlasi kriitikat tolleaegse (ja otsapidi praeguse) Ameerika valitsemisvõtete vastu (mis muidugi seab kahtluse alla minupoolse naiivulme mõiste kasutamise). Tegevust jagub igale leheküljele, ei mingit asjatut tammumist.

Sedapsi siis.

baas

Rainer Maria Rilke – Armastusest (2007)

“Järgmisel hommikul ärkasin raske peaga, ristluud valutasid ja keel oli kibe. Minu kõrval patjade vahel magas naine. Kahvatu aukuvajunud nägu, kõhn kael, lame paljastatud rind ajasid mulle hirmu nahka. Kergitasin ennast aeglaselt. Läppunud õhk mattis hinge. Vaatasin ringi: koristamata laud, peenikeste jalgadega kulunud tugitool, aknalaual kuivanud toalill – kõik jättis mulje virelemisest ja kiratsemisest. Siis naine liigutas ennast. Otsekui unes pani ta käe minu õlale. Silmitsesin seda kätt; jämedakondilisi sõrmi lühikeste laiade küünte ja mustade küünealustega, sõrmeotste nahk pruun ja äratorgitud... Mind haaras vastikus selle olendi vastu. Kargasin voodist üles, tõmbasin ukse lahti ja tormasin oma tuppa. Seal hakkas mul kergem. Mäletan veel, et lükkasin oma uksele riivi ette – nii pikalt kui võimalik. - “ (lk 10-11)

Kuskil on kirjutatud, et “naist esmakordselt alasti nähes pead end veenma, et tegelikult on ta ilus” vms – aga kui see naine teistkordsel nägemisel samuti inetu on, siis tuleb küll vaid iseennast süüdistada.

“Viimaks otsustasin asjale lõpu teha. Minu pruudi vastu oli lausa kuritegu jagada voodit selle naisega, kes liibus nii pealetükkivalt minu ligi ja kellel polnud isegi mitte – õigust, mille annab armastus! - “ (lk 11)

“Õmblejanna” on arvatavasti üks inimvihkajalikumaid tundelugusid, mida viimasel ajal lugenud. Tõesti on tegemist nooreea naiivsete jutukestega, mis mõjuvad lihtsalt lõbustavalt (nt “Ja ikkagi surmaminek”), dosimeeter plõksib rahulikul teisel tasemel. Seda raamatut vist ei tohiks järjest ühe hingetõmbega läbi lugeda, ikka 1-2 jutu kaup, muidu tekib vast sentimentaalsusemürgitus. Lood on iseenesest igati dramaatilised, väikekodanluse pingete pulbitsemine, väljaastumised rutiini vastu.

Ikkagi on küsitav, kas selliseid nooreea näpuharjutusi on vaja uuesti avaldada, saati siis tõlkida (tõlkija järelsõna järgi olnud Rilke sellele vastu)? Ei ole just tegemist eriliselt huvitavate kirjandusvälgatustega (no eks igaühele oma, kindlasti on küll rohkem lugejaid, kes nii ei arva). Rilke proosa arenemine on tõesti tuntav, kogumiku avalood on toredalt naljakad, hilisemad tekstid tõsisemad ja mõtlikud.

Hea armastus on mõnus.

Jaakov Šabtai – Onu Perets tõuseb lendu (2007)

Täida lüngad ise:

“Onu Perets polnud tegelikult mu onu. Tema oli kommunist ning kõik peale mu vanaema ennustasid talle halba lõppu. /-/ Ta tegeles salapäraste asjadega ning pidas vihaseid vaidlusi. Innukalt ja ägedalt arutles ta revolutsioonist ja inimese vabadusest. Üksnes tema hoogne kõnnak jäi endiseks, samuti nooruslik ilme tema sinistes silmades. Õhtu saabudes seisis ta elubaraki katusel ning vaatas kaugusesse.” (lk 43)

“Ka tädi Jona ei heitnud pilku Lenini teostesse, kuid ta oli proovinud. Mõnikord, kui onu Peretsit kodus ei olnud, võttis ta mõne Lenini kätte ja üritas lugeda, hirmust ja lootusest hing kinni ning süda põksumas. Ta pettus peagi oma püüdlustes. Ta ei saanud neist võõrapärastest asjadest mõhkugi aru, otsekui oleks tema pea puust ja võimetu midagi mahutama. Marx, Engels, Lenin ja Plehhanov mitte üksnes ei tekitanud temas vaenulikkust, vaid täitsid teda vaimse vaesuse ja küündimatuse tundega. Ta oli nõrkemas igatsusest armastuse ja kiindumuse märkide järele.” (lk 49)

“Mõnikord püüdis Ge'ula tõmmata teda laiadele tänavatele, kuid onu Perets eelistas naise tuba, põldusid, liivaluiteid ja apelsinisalusid. Seal laulis ta, trillerdas ja vilistas, kaisutas Ge'ulad ning suudles teda. Kord pidas ta talle ettekande idealistliku ja materialistliku maailmavaate erinevusest, inimtegevuse tähtsusest ja vabadusest, mis on tunnetatud paratamatus. Ge'ula nägi vaeva, et kuulata teda nagu õpilane, ning Perets küsis temalt, kas teda huvitab ajalugu ning maailma ja juudi kogukonna tulevik Palestiinas.
“Ei,” vastas Ge'ula ning surus end tema vastu.” (lk 60)

“Tädi Jona ei küsinud midagi ega teinud mingeid vihjeid. Ta hapendas kurke suurtesse klaaspurkidesse, keetis mooruspuumarjadest moosi ning närtsis. Ülla tagasihoidlikkusega tegeles ta õmblemise, söögi valmistamise ja tubade koristamisega. Tema välimus, tegevus ning pisimadki liigutused tekitasid onu Peretsis vastumeelsust ja kannatamatust, kuid ta talitses end.” (lk 61)

Noh? Saad loo kokku? Mis juhtus järgmisel kümnel leheküljel?

-

Raamatu osades tekstides esil olevad juutide traditsioonid ja judaismi rituaalid näivad kõrvalt vaadates ikka jube keerulised ja vahel ka tüütud – aga kas sellele tähelepanu juhtimine on mingi minupoolne vabandus tekstidesse mittesüvenemise pärast? Raamatu tagakaanetutvustus lubaks küll nagu heinsaarelikku pillerkaart, aga tegemist on siiski tavapäraste novellidega. Igaljuhul, meeldiv silmaringi laiendamine.

V.J. Gregri – Latvia kuningas ehk Inimene, kellele kõik võlgu (1928)

“Džeksoni pilk peatus tahtmatult oma lauanaabril. Ärritusest õhetav, punapõseline brünett, kolmekümne ümber. Kehast vähe tüse, kuid figuur mitte just meeldivusetu.” (I, lk 18)

Tegemist on siis ennesõjaaegse läti trashromaaniga või nagu esikaas teatab - “fantastiline romaan” (pigem küll naiivekspressiivne kelmiromaan vms). Vanu raamatuid on vahel mõnus lugeda, neil on omamoodi süüdimatu väljendusviis (seksistlikud, rassistlikud jne jne), mida õnneks-kahjuks nüüdisajal ei kohta (ja kui kohtabki, on tegemist debiilsusega).

“ - Mister Džek Džeksonile, Filadelfias. Saabusin õnnelikult stop, väike merehaigus stop, hale maa stop, töötada võib stop, sõjavägi suur stop, tal puuduvad abinõud stop, saada ise, hangi sõpradelt stop, suudle kassikest Evelinat stop, palju naeratusi Gloriale stop, bukett mamma hauale stop, vähe lõbustusi stop, tööd lõpmata stop, armsalt näpin su vasakut põskhabet stop, suudlused, tervitused stop, Henri stop.” (I, lk 33-34)

Kas tõlge läti keelest on halb või originaal ise selline mittemidagiütlev, aga erilist lugemismõnu raamat ei paku. Võiks öelda, et on lihtsalt jaburalt halb tekst, pole camplikkugi hingust. Halvasti konstrueeritud tekst. Ehk keegi, kes orienteerub Riia geograafias, leiaks endale huvitavaid vaateid. Aga jah, ligitõmbavast pealkirjast hoolimata on soovitav aega mõne söödavama kirjatüki seltsis veeta.

“Parajasti oli vaba veerand. Kord tema ettevõttes on ameerikaline; 15 minutit juuakse teed ja amüseeritakse, siis jälle 45 minutit töötakse nii, et härrad viskavad kuued seljast, aga neiud hoiavad kaenla all vamme – higistamise süsteemi järele.” (II, lk 3)

Huvitav, kas lätlastele ongi omane olla valitsetav (või hullutatav) mittelätlaste poolt? Siin on see liba-ameeriklane, kes kogu ühiskonda hullutab (oh, nagu need armsad ameeriklased-raudteeerastajad), kunagi olid ristimehed ja 700 aastat rasket orjapõlve, hiljuti oli jama selle rikkaima Läti kodanikuga (kas ta oli vahepeal Ventspilsi linnapea või miskit?). Noh, torkas korraks pähe.

“- Bravoo, Sakartovski, te olete inimene ideedega, peaga! Kahju, et teil pole väljanägemist, s.o. ei ole suurema kasvuga.” (II, lk 47)

Raamat pakub muuhulgas oma groteskse kujutelma Läti majanduskriisist (oh üllatust, eksole) ja selle õnnelikust lahenemisest. Lootus sureb viimasena, ja nii edasi.

“Kui “Henry Jackson Ltd” aktsiad langesid kuni 10 santiimini, tõusis küll suur kisa. Kuid kisasid ainult kapitalistid, kes olid neid spekuleerides kokku ostnud. Sellevastu, kergendatult tundsid end kõik, kes olid riigilt laenanud, sest nende võlad oli Džekson tasunud. Nii oli ta ühedelt võtnud ja teistele andnud. Kes aga tahtis, see lisandas Džeksoni aktsiad oma tsaarirublade kogudele. Nii siis võis oodata tagasi nii tsaari kui Džeksoni.
Väga palju oli profiteerinud Latvia riik. Olid makstud mitte ainult välislaenud, vaid ka siseriigis välja laenatud raha. Ruttu lasti välja uus raha. Rahaminister oli uhke ja suureline: trükkis banknoote ja maksis paremale ja pahemale. Välislaenu polnud enam vaja. Riigipank, maapank, hüpoteegipank laenasid kõigile kes aga küsis. Ja kõik pumpasid heameelega suurest riigipumbast. Mis muret tagasimaksmisega! Sõidab mõni Džekson või Džonson ja maksab kinni. Algas uus kulla-ajajärk Latvias.” (II, lk 69-70)

sisukokkuvõtte leiab ka sellest sirbi artiklist

Oskar Luts – Kevade (1968)

“Arnol tuleb korraga tung kuhugi minna ja midagi teha; kuhu nimelt ja mistarvis, seda ei tea ta isegi. Ainult ära siit. See vingusegane suits ja kapsalõhn matab hinge.” (lk 172)

Kahtlane tunne nagu oleks kooliajal raamatust lugenud ainult neid osi, mis filmist tuttavad / harjumuspärased – niipalju tundmatuid tekstikohti, mida nüüd avastad. Aga raamat on tõesti väärt seda, et nüüd vanast peast uuesti lugeda. “Vaikse nurgakese” puhul jäi lugedes mingi ebalev tunne sisse, nüüd siis vist jõudsin ebaluse jälile – Lutsu jutustamine on nagu kahekõne iseendaga, Lutskirjutaja räägib lugu Lutslugejale, ta nagu testib käigu pealt jutustamise õnnestumist. Noh, leiutasin ratta.

“Arno vaatab võõrastades Teele poole ja leiab, et see tüdruk sugugi nii ilus ei ole, nagu ta teda endale üle välja tulles oli kujutlenud. Koolis oli teisi niisuguseid nösuninasid küllalt ja need olid kõik, niipalju kui ta tähele oli pannud, alati valmis iga vähemagi naljaka ütluse üle naerma. Teelest ei võinud seda just ütelda, ja tal olid pealegi helesinised silmad, mis, ehk küll natuke väikesed, vahel väga imelikult vaatasid, justkui oleksid neist kiired väljunud, aga siiski... Midagi iseäralikku ei olnud selles tüdrukus.” (lk 178)

Tali kodu pole täielik – arhetüüpsed 3 põlvkonda elavad koos, aga ainult 1 laps – ehk siis tulevikuta talu (mis üldse sai hiljem Saare talust?). Ta on ärahellitatud laps, näide sellest kui lapsepõlves omavanustega mitte mängida / hängida. Ühesõnaga, Arno Tali needs some bondage.

“Jälle vaikus. Arno silmad valguvad vett täis. Niikaugel oli siis asi. Teele valetas, et teisele süüd otsida! Otsis ta siis kellelegi süüd? Üksainsam lahke sõna Teelelt – ja tema unustaks kogu oma meelehärmi nagu halva unenäo. Ei, tema võtaks kõik koguni enese süüks ja paluks pisarsilmil andeks. Tema teeks kõik, oleks aga Teele üheainsa silmapilgu tema vastu endine: niisugune, nagu ta oli sügisel, kui nad käisid kahekesi. Kuid Teele ei ole enam endine.” (lk 257)

Raamatu-Toots on filmi-Tootsist veelgi vingem, selline eesti Karlsson. Tee mis tahad, tema askeldamised ajavad naerma. Toots kui talupoeg-Karlsson, Tali kui tatine Väikevend – olen enam kui kindel, et Lindgren on plagieerinud “Kevadet”, viinud venestusaja Eestist tegevuse Rootsi heaoluühiskonda, lahjendanud tõsise raamatu lastele solgutamiseks. No muidugi on Lindgren nii mõndagi muutnud (Talil on korraga õde-venda? Toots ja Tali on sõbrad?? Tootsil on propeller selga kasvanud???), aga traagelniidid on selgelt näha.

“Seepeale hakkab ta järsku norisema ja visisema, nagu oleks ta korraga raskesti magama jäänud, tõuseb aga varsti jälle istukile, kohendab vaipa, köhib ja nuuskab nina; võtab siis naabri voodi eest saapa ja virutab teise seina.

“Mis te jändate, näh, mis te pillute saabastega!” manitseb ta seejuures.” (lk 289)

Tõnissoni ülestunnistus (lk 99-101) on tõesti raskolnikovlik. Kivirähki lumememm-krati idee pärineks nagu ühest siinsest kuukirjeldusest (lk 293). Pisut ootamatu on Tali kujutletud Jeesuse kinnivõtmise teema (lk 297-300). Kas Kuslap on psüühiliselt ebastabiilne? Miks on Imelik Jaan?

yuki lugemispäevik

Mati Unt – Vend Antigone, ema Oidipus (2006)

Lihtsa tehte abil saab selgeks, et viimase 50 aasta oluliseim eesti kirjanik on Unt (et tegemist oli ka parima lavastajaga, on paraku mu isiklik arvamus). Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks püha lehm. 6 aastat tagasi näinud seda lavastust, aga sellest suurt midagi ei mäleta – oli lihtsalt undilikult põnev. (Kas seal toimus mingisugune purde peal kõndimine?) Lavastus arvatavasti parem kui tekst (huvitav, üleüldse ei mäleta, et lavastuses oleks räägitud kreekakeelselt – või oli see lihtsalt see osa, mida ei kõrv ei suutnud muuna registreerida kui tavapärase lavamürana?).

Millest näidend rääkida võiks – on siin tegemist näiteks võimuküsimusega? Isakuju, kes peab / tahab / on sunnitud võtma vastutust enda õlgadele? Kui teaks, küll oleks hea. Tegelaste eksalteeritus on nauditav, samuti pendeldamine eri registrite vahel. Kas siin on järelkajasid Gombrowiczi “Laulatuse” lavastusest?

Peter H. Gilmore – Saatanlikud pühakirjad (2009)

“Satanisti jaoks on mõttetu uskuda kristlikku Jumal vs Kurat maailmavaatesse ja olla Pimeduse Printsi poolel, sest kumbagi neist ei ole olemas. Lisaks ei usu me üleloomulikesse nähtustesse. Satanisti Jumal on tema ise. Saatan on inimese sümbol, kes elab nii, nagu näeb ette tema uhke, lihalik loomus. Mõned satanistid laiendavad selle sümboli ka entroopiale, arengujõule, mis hõlmab kogu loodust ja tekitab kõigile elusolendeile omase ellujäämis- ning sigimistungi. Satanistile ei ole Saatan teadvuslik olend, keda kummardada. Pigem nimetatakse sedasi igas inimeses peituvat jõuvaru, mida tahtmise korral vabastada. Seega lükkavad satanistid kõrvale ohverdamise kui kristliku hälbimuse – satanismis ei ole olemas jumalust, kellele ohvrit tuua.” (lk 31-32)

Raamatu algus paneb kukalt kratsima – muuhulgas on teos pühendatud mitmetele ameerika massikultuuri tegelastele (õudusfilmide staarid ja vanakooli sekspommid). Tekib kohe kahtlus, et kas siis siin esitatav satanism on mingi massikultuuri satanism? Hamburgersatanism pealiskaudsetele inimestele? Kahtlane. Või lihtsalt illustreerib seda, et autor on pärit nö samasugusest massist kui sina ja mina ning vaat milliste maailma vägevate hulka jõudnud. Kui juba selline pisiasi hambusse jääb, ega siis eriti heasoovliku pilguga teksti ei vaata. Hea vähemalt, et enda lapseea satanismihuvist on alles jäänud ükskõiksus.

Ükskõiksus küll, aga uudishimu ometi ka. Olemata mingilgi määral religioonihuviline, on alljärgnev jutt igati diletantlik. Mõneti paneb sellise raamatu tõlkimine kukalt kratsima. Kellele see mõeldud on? Ainult eesti keelt tarbivatele satanistidele? Või ka laiemale huvilaskonnale? Kui laiemale, siis muarust on raamatus vaid üks huvitav peatükk või essee (“Satanism: peljatud religioon”) ja üks niisama huvipakkuv peatükk virtuaalsest “satanismist” (sest noh, inimeste netikäitumine on aegajalt ikka väga veider). Raamatu sisu ongi kokkuvõtlikult ühes peatükis, suurem osa ülejäänud peatükkidest või lühiesseedest või kolumnitest on küll vaid mõeldud eriti suurtele ameerika satanismi fännidele – mingit erilist sisulist sõnumit need ei sisalda. Päevakajalised kirjutised, mida võiks vabalt lugemata jätta (või see näitabki satanismi igapäevasust, argisust?). (Ja kas originaalis pole nende kolumnide puhul samuti välja toodud ilmumisdaatumeid? Lugemist selline dateerimine küll hõlbustaks.) Võibolla see raamat eeldab, et lugejal on laialdane vastav kultuurikiht olemas ja seetõttu nõus lugema igasugu pudipadi teemadel; tegemist oleks nö luksväljaandega (või siis nagu kogutud teoste viimaste köidetega – kirjad lapsepõlvest ja reisimärkmed pikalt eluteelt)?

“Iga inimest on loomulikult õnnistatud mingi erisugusel tasemel toore andega. Satanistide jaoks määrab inimese väärtuse aga nende võimete arendamine. Seda ei tohi segamini ajada inimese enesehinnanguga. Vaid sina ise saad määratleda, kuidas valitud elueesmärke täidad ja see peab vastama sinu enese standarditele. Vaid rahvarämps hindab end teiste inimeste standardite järgi. Sinu enese rahulolu peab olema ülim näitaja.” (lk 160)

Võibolla on Gilmore tõesti hetke suur satanismi staar ja seepärast tunti vajadust ta kirjatööde kogumikku tõlkida? Ei tea. Aga tõesti, tagasihoidlikult arvan, et tõlkekogu eri autoritelt valitud (tänapäeva) satanismi tuumiktekstidest oleks käesoleval ajahetkel asjalikum (või oleks liialt jamamist satanistide autoriõigustega?). See raamat on kui liikumise reklaam, mitte mõttetihe teabeteos liikumisest endast (või olen omamoodi pimedusega löödud ja ei adu tarkuseteri kõikidelt lehekülgedelt). Sobilik teos noortele – kellele sobib Camus “Sisyphose müüt”, kellele läheb peale “Saatanlikud pühakirjad”, ühtmoodi virgutavad mõlemad. Kaldkirjad ja värgid-särgid, et point ikka selgem oleks. Huumor ja killuviskamine kergemaks seedimiseks. Tänapäeva värk, short attention span.

“Satanistid tunnistavad fakti, et mõned inimesed on sündinud juhtideks, teised aga järgijaiks. On isandad ja on orjad ja nende vahel üsna mitu variatsiooni. Satanism võib olla suurepäraseks hüppelauaks realistidele, kes soovivad teada, kus nad oma isiklikul edukusredelil seisavad, ja arukalt otsustada, kuidas sel ülespoole ronida, nii nagu nad soovivad. Samuti võivad nad otsustada mitte tõusta, vaid nautida, mida on juba saavutanud.” (lk 168)

Saame teada, et “satanistiks sünnitakse, selleks ei saada” (lk 149) ja et “see on ainuke religioon, mis austab väheseid andekaid, kes kõrguvad juhmide ning kasutute hordide üle” (lk 197). Satanism kui kõvakäekultus, omamoodi Dostojevski “Kurjade vaimude” revolutsioonilised ideed 20. sajandi vaimus või soustis. Tegelikult mulle sümpatiseeris see, et Gilmore'i järgi nad ei tahagi laialt kuulutada oma ideid ja üleüldse ei tegele jüngrite värbamisega – iga religioon võiks niimoodi rahulikult käituda. Huvitav, kui tavaline on et religiooni puhul kehtivad autoriõigused (nt lk 27), kas see on üks osa sügavast individualistlikkusest või kaasaegse ühiskonna paratamatu omapära? Kui (tänapäeva?) satanism pole seotud kristlusega, siis võiks sellele mitte suuremat tähelepanu pöörata; mitte et igal leheküljel kuulutada kristluse kadu. Raamatu teises pooles muutub see kristluse üle jahumine vähemaks, viimased peatükid on taas enamvähem loetavad. Pidev mäng või ehk vastuolu sellega, et alatasa korratakse, kui ilmliku religiooniga on tegemist ja ometi tseremooniatel kasutatakse eri mütoloogiate nö firmamärke. Et noh, kui ilmlik religioon, siis olgu ikka lõpuni välja, miks see Leviathan ikka oluline on või miks mõõgaga vehelda (ajalooline traditsioon? Aga ajalooliselt oldi ju seotud kristlusega?).

Raamatu lõpus toodud saatanlikke rituaale on pisut piinlik lugeda – aga eks enamik religioossetest rituaalidest on mingist otsast piinlikud ja puhtalt inside-värk. Ragnaroki tõstmine satanismi panteoni on veider. Võibolla on süüdi selles siinne luterlik või tööeestluse vaim, aga no tõesti – vähem mõttetut glamuuri ja rapsimist ning rohkem asjalikkust ja selgroogu. Olgu 21. sajandi satanism selge ja omanäoline, mitte lapitekk erinevatest pudemetest, mis nagu võiks värgiga sobida.

Lõpetuseks paar kontekstist välja rebitud tsitaati, niisama, huumori mõttes:
“Natslik liikumine ammutas suure osa oma jõust doktriinist, mille kohaselt aaria rass on teistest ülem. Satanism on oluliselt arukam.” (lk 33)
“Kui otsustate elada satanistina, õppige end rahuldama. Ühtki muud kohustust me teile ei pane. Ainuüksi seegi on õnnestunud vaid vähestel.” (lk 166)

saatana kirik
lavey - the satanic mass (audioraamat)
crowley - the great beast speaks (audioraamat)

Johannes Aavik – Keeleuuenduse lõpmatu kurv (2006)

“Oluline on ainult sõna foneetiline eestilaadsus, s.o. et sõna ei sisaldaks võõraid häälikuid, ei algaks kaksik- või kolmikkonsonandiga, ei sisaldaks ka sõna sees ja lõpus ebaeestiliste häälikute ryhmi, et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis. Kõik muu on juhuslik ja kõrvaline.” (lk 17)

“Meie armas emakeel peidab endas fataalseid kakofoonia põhjusi, mis pesitsevad rõhuoludes, häälikute laadis, lühikeste silpide järgnemistes ja mõnede häälikute liig sagedais kordumistes. Iga võrdlus itaalia keelega tundub naiivne, kui mitte iroonia. /-/ Veel enam rikub keele kõlalist ilu samade häälikute liig lähene ja sagedane kordumine: kannatamata, vabandamata. Need lõpmata a'd on midagi lamedat, laia, talupoeglikku. Ka u on ylivõrsund.” (lk 40)

“Kuid siiski kõige tyytavam konsonantidest, kõige ninatargem, kõige edevam, see, kes end igale poole vahele topib on t (d). See on kaugelt hullem kui s. Ta on igalpool: kirjutatakse, parandatakse, jumalateta, karistatute, ametiteta. Ja nii saadab see edev häälik korda, et eestikeelsed laused sagedasti muud ei ole kui -tade -tate -teta -tuste -tatele -tatud -tetud -titeta -tusteta -tatuta jne. Yks tutetatetamine! See muudab eesti keele kõla konarlikuks, lohisevaks, labaseks, jõlbeks, veidraks, kuni vastikuseni tyytavaks. Teeb meele päris nukraks!” (lk 40-41)

“Seetõttu säilitagem ka võõrsõnades võõrapärane rõhk kaugemal esimest silpi, mis on kõlaliselt parem, annab sõnale rohkem energiat ja plastilisust. Võõrapärase rõhu säilitamine ei ole mitte eesti keele nõrkus, vaid vastupidi, yks ta yleolekuid ja edemusi võrreldes läti, soome ja ungari keelega, kus rõhk on alati esimesel silbil ka võõrsõnul. Et rõhu viimine esimesele silbile labastab ja lamestab sõna jume, selles veendub kõige paremini, kui võõrsõnu rõhutada esmasilbiliselt: europa, amerika, iitalia, Paris nagu soomlased ja lätlased hääldavad. Seega öelgem: diftong, kefiir, kiosk, poliitika, sopraan, tapeet, teaater.” (lk 44)

Tore tekstikogu, Lamp on vaimustav ja Aaviku tsitaadid säravad.

Judith Katzir – Schlafstunde. Fellini kingad (2009)

Mõnus tõlketeos, huvitavad-painavad tekstid, vast parem on see “Fellini kingad”, vaikselt haige lugu filmitähe karjäärist unistavast ettekandjaneiust. Natuke ootamatult suvaline (või kehaväline?) on Katziri naistegelaste suhtumine oma keha kasutamisse. Huvitav näha, kuidas holokaust ja Iisraeli riigi loomine kajab autori järgi erinevate tegelaste eludes (justkui kaks paralleelset ajaarvamist – enne ja pärast holokausti ning Euroopast pärit juutide Iisraeli saabumine). Katziri lugemine vajab pingevabadust, muidu raske teksti siseneda; teksti välises küljes puuduvad nurgad ja konarused, milest lõdvema lugemise puhul orientiirideks pidada. Tegelasi saadab seletamatu (?) paine. Igaljuhul, lugemist väärt raamat.

pilu-kelluke 13-14-15 imelehv – laste-lühis (1999)

“kui lapsed hommikul
üles pilvederiiki ärgates näevad,
et keegi on sidunud nende pähe lehvid
ja ema-isa ei tea taeva kingitusest midagi,
siis on lapsed
saanud endale sõbraks ingli.” (lk 19)

Kümne aasta tagune süüdimatult avangardne nähe, tõeline eesti outsider-kirjandus. Kui raamat on pühendatud lastele, siis paratamatult kaasneb sellega lugejale väheke pahatahtlik fiiling; aga noh, siin raamatus on vast tegemist süüdimatu vaimustusega lapsemeelsuse üle (kuigi no tõesti, jane rinnanibud (lk 12) on pisut liiast). Selline tunne nagu peale eelmise kogu kirjastamist langes Pilu-Kelluke tõelisse eufooriasse ja lõi ühe raksuga käesoleva kogu tekstid. Siin on taas autoripoolne pikk sissejuhatus, nö täiendatud variant eelmise raamatu omast (pluss veel värsked fotod jne).

“luule

luule on see,
kui me juhuslikult ja kogemata
kukume armastavate laste kaevu.” (lk 29)

Enesekindlust kogunud autor möllab laial rindel, mastaabid on elust suuremad ja enesekriitika on vaid väikekodanlikele nannipunnidele. Kui eelmine raamat oli võrdlemisi religioosne, siis nüüd paiskutakse natuke olmelisemate küsimuste kallale. Või noh, lihtsalt maailmaparandamine Pilu-Kellukese juhendamisel. Ausalt öeldes oli enne lugemist raamatut lehitsedes huvi või põnevus palju suurem (nagu algul tituleeritud – süüdimatult avangardne) kui tekstid seda ise tegelikult väärt on.

“luulekunst

luulekunst on väljavalitutele,
mitte rahvale, sest ainult välja-
valitud elavad pilvedes.
tõesti, luulekunst ei kuulu
rahvale. luulekunst saab alguse
taevariigist ja läheb taevariiki
tagasi. kunst on selleks, et
meelitada rahvast taevariiki
järgi minema. alla maa peale ei
jää järele muud, kui mõned
tiivasuled ja paberist
tähelaternad. üksnes väga vähesed
luuletajad suudavad oma nime
üles taevatähisse kirjutada.
enamik luuletajaid teeb ainult
kolm rist, et oleks näha,
kuhu neid matta.” (lk 43)

Peale autori soovitatud eesti nimede reformi leiab siit ka teleseriaali “Hei, pöialpoisid” kiitva arvustuse. Raamatul oli üks hea külg – nii esimesel kui teisel lugemisel tabas mind ootamatult tugev unisus, teistkordse lugemise järel saigi vajutud ööunne. Kas tegemist on tekstiga, mis ei paku ajule mingit tööd? Või mõjubki öine luulelugemine hästi uinumisele?

Pilu-Kellukese nimesoovitused

ja eelmine raamat

Killeri armastus (2009)

Anonüümne autor jne jne jne – kirjastus Hotpress jätkab oma veidrat Kolgata teed. Seekord siis ilukirjanduslik kogu 5 lühikese jutuga.

Nimilugu on südantlõhestav ja traagiline ja vapustav jms lugu palgamõrvari armastusest. Pisut loogikavabalt käiakse ringi inimese eluaastatega – 21. aastane Maria on abielu lahutanud rohkem kui 3 aastat tagasi (ehk siis mingi aeg see abielu ka kestis), enne abielu kurameerinud tulevase abikaasaga üle 2 aasta ja enne neid pikki aastaid veel mõned aastad varem Ida-Euroopast parema elu järele lahkunud? Et heal juhul 10 aastane plika pani kodust ajama? Noh, autor astus selle numeroloogilise 21ga pisut ämbrisse.
“Vahest tunduvad mu sõnad tobedad? Aga sellised need on.” (lk 36) – jah, kogu see nimiloo II osa moodustav armastuskiri on tobe ja imal (nojah, harva tõusevad teiste inimeste härdad armastuskirjad imalusest kõrgemale).

“Killeri armastus” on arvatavasti raamatu nõrgim (ja paraku ambitsioonikaim) tekst, teised maalähedasemad teemad on autorile palju omasemad. Peale avaloo käsitlevad muud 4 lugu kas nõukaaega või vastse vabariigi algusaega – eks siis autorgi ole arvatavasti keskealine või vanem mees (vabandust, aga kirjastaja raamatu algul loodud müstifikatsioon ei mõju üldse usutavalt, tundub, et keegi lihtsalt sondeerib tagasihoidlikult pinda oma võimalikule kirjanduslikule loomingule). Raamat “Reporteri” vaatajatele, on tervendajaid ja omamoodi leiutajaid. Seni loetud Hotpressi trükistest nõrgim väljaanne. Loodetavasti maksis autor oma teose trükkimise eest, mitte et kirjastus ise kogu kupatuse kinni tagus.

Pilu-Kelluke Tigane – Palvepärli-Lehv (1998)

“Eksperimenteeritav omaloodud Palvepärli-Lehvi Ja Pilu-Kellukese-Kaevu stiil ei ole mitte kaks erinevat stiili, vaid et see on ühe ja selle sama stiili terviklik nimetus, mis lühidalt öeldes on lihtsalt Pilu-Kellukese stiil, mis tuleneb Pilu-Kellukese buddhismi nimetusest. /-/ Oma hingelaadilt olen nagu väike tüdruk, kes imetleb iseennast. Ja samal ajal olen ma nagu väike poiss, kes imetleb ja armastab väikest tüdrukut. Selline hingelaad on sünteesitud religioosse kosmilise mõistusega, kus on ka mõningaid sugemeid traditsioonilise buddhistliku munga staatusest.” (lk 6-8)

Rõõm on lugeda sellist luulet palavas bussis, kõrvus üürgab bussijuhi raadio ning puhkajad ja maainimesed podisevad ümberringi; sa ise loovid hoopis kõrgemates sfäärides. Autori sissejuhatus raamatusse on muljetavaldav ja informatiivne, natuke võtab see eesseisva lugemise põnevust maha, nö nullib valikuvõimalusi, ehk surub liialt ühest nägemust peale. Pilu-Kelluke annab teada, et on budist ja ühtlasi “eksperimentaal-kosmosekontakteriks, kes on telepaatiliselt kontaktis kosmoseolendiga” (lk 3). Töökohas käib tihti külas üks kosmoseolend või ufomees või härra Kosmos, kes on mõneti sarnase jutu ja ambitsioonidega (tõsi küll, hulga vulgaarsem – hiljuti nimetas ta Lilli Prometit Tilli Prohvetiks ja oli oma leiuga jubedalt rahul) – huvitav, miks kosmiliste kontaktidega humanoididel on budism nii hingelähedane? Alati jääb kõrvalseisjale küsimus, et kui tõsiselt seda kosmosevärki võtta tuleb – kas see on siiras (lapsik?) usk või on see poos või on tegemist maaniaga? (Ja millepärast jõllitab mind kahtlaselt vastaspingi vanamees?) Igatahes, kui autor ütleb, et on õnnelik inimene, siis jumala eest – ma usun teda ja olen ühtlasi kade.

“Loojuval luidete-liival
luuletan laulvasse vette
ja igatsin kivisel tiival
üksinda omaette...

Kalliskividest inglitekaar
läheneb silmadepaar,
sel öösel on taevas nii ligi
kui allika-vikerkaar.” (lk 13)

Vastava religioossuse puudumine ei lase mul neid tekste enamalt kui pinnapealselt lugeda. Lühikeste luuletekstide loomemeetod näib olevat järgmine – mõttepaugatus (üks fraas või väljend, mis autorile tähtis) ja sellele järgnev kaduv lainetus (noh, nagu kivi vette viskamine). Pikemad luuletused mõjuvad tõesti sakraalselt (muuseas aitavad kergelt uinuda, pole pikka aega nii vara magama jäänud kui möödunud ööl, ütlemata harjumatu ja mõnus). Kuradi ja Ämbliku luuletsükkel on vähe hirmutav. Mõni lugeja võiks väita, et tegemist pole just huvitava luulega, aga mida see mõni lugeja ka õigest luulest teab.

“EESTIS KUI TULEVASEL
LUULEÕHTUMAAL
SÕRMITSETAKSE PALVEHELMEID

Küünla sula-lehvikesed
sulaluulena
vääriskivis.

Leian küünla-kaevust
vääriskive.

Teen palvehelmekeed
nagu luuletust ümber.” (lk 39)

Raamatus olevaid pühendusi ja selgitusi lugedes hakkas miskipärast enda peas kõlama Sun Ra laividel skandeeritud kosmilised sõnumid. Huvitav, mida arvavad endised lapsnäitlejad neile pühendatud luuletustest? Ausalt öeldes on see natuke spooky. (Hea, et vähemalt Hillar Kohviga pole konkureerimist.) Igatahes, aastal 2020 (lk 7) on oodata autori juubelväljaannet, mis muidugi tekitab igati põnevust. Huvitav, millega Pilu-Kelluke praegu tegeleb? Millised lastesaated teevad teda nüüd õnnelikuks?

“Suur aitäh Eesti TV Lasteekraani toimetajale Eve Viilupile, kelle lennuka sule alt ilmusid ekraanile laste telelavastused “Kikerikii” ja “Hei, pöialpoisid”. “Kikerikiis” mängis tähtrollis väikest omapärast tüdrukut Anna-Liisa Kurve. Ilma teleteatrita poleks mu esimene salajane suur armastus ilmavalgust näinud. Mu teine armastus oli Jane Meresmaa, kes mängis teleseriaalis “Hei, pöialpoisid”.” (lk 48)

To be continued.

sirp

Eno Raud – Helikopter ja tuuleveski (1966)

“Kombain

Kombain sõitis põllule vilja koristama. Sõitis otse põllule ja ise pomises:
“Nüüd ma peksan, nüüd ma peksan...”
Vili kohises vastu:
“Eks sa peksa, eks sa peksa, põllult kotti, kotist potti, potist suhu, suust... kuhu?”
“Kõhtu,” ütles kombain.”

Väga vinged Heino Sampu illustratsioonid ja tekst on päris muhekobe.

---

Mõned järjekordsed toredad otsisõnad:

valle-sten maiste abielus
kolmandas isikus minavorm
algajale sensitiivile
õppelaenu kustutamine enesetapu korral
pissi kannatamine
nõid maila
kasutatud Televiisorid
spermat geneetilise lehma
eestlannadega pornofilmid
vestlus dateering naine mees eesti; mehi otsib naisi Eesti - senegallane ei jäta jonni eesti naiste otsimisel
Vodja mõisa müstika
iraaklasele naiseks
suitsiid garaazis
vormikas naine?
alaTSKIVI MÕISNIKU POEG
epilepsiahood

Heljo Mänd – Koer taskus (1967)

“Taavi läks vaatama, kelle peale Kuuta haugub. Õues polnud kedagi. Taavi vaatas üles. Seal polnud ka kedagi.
“Miks sa haugud?” küsis Taavi.
“Harjutan häält,” vastas Kuuta.
Taavi kuulas, kuidas Kuuta häält harjutab, ja mõtles: “Oleks hea, kui Nässu oskaks ka nii kõvasti haukuda. Hauguks kõik varesed minema.”
Taavi pani Nässu Kuuta kõrvale maha ja ütles:
“Õpi ka haukuma.”
“Ma ei taha maas olla, ma tahan sinu taskusse,” lõdises Nässu.
Ent Taavi ei saanud Nässut taskusse panna, Nässu oli märg.
“Ma kardan,” sosistas Nässu, “Kuutal on nii suured hambad.”
“Aga sa pead haukumist õppima,” vaidles Taavi. “Mis koer sa oled, kui sa ei haugu!”
“Pead jah,” kinnitas Kuuta, “mina saamatuid ei salli.”
Sel silmapilgul avas vanaema akna ja kutsus Taavi lõunat sööma.
“Oota, ma tulen kohe tagasi,” ütles Taavi Nässule, “haugu niikaua.”

Raamat, mis on lapsepõlvest meelde jäänud eelkõige joonistuste pärast (Heldur Laretei!), ei usu, et muidu seda raamatut lugenud oleks (läbilugenuna ei tulnud suurt miskit tuttavat ette).

Reklaami järgi raamat eelkooliealistele, vaimsete võimete tasemelt hakkan ehk pisitasa sinna jõudma. Lugu sellest, kuidas vahtkummist koer tekitab pereliikmetele stressi, ühesõnaga, Üli-minaga tuleb ettevaatlik olla.